08.01.2026 istungi otsus (2-15/25/808) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Käitumisest kohtumenetluses: kohtuniku taandamisavaldus, tõendite kogumine
Aukohtule esitatud kohtuniku pöördumise kohaselt võis advokaatidele olla etteheidetav lugupidamatu käitumine kohtumenetluses, mis seisneb kokkuvõtlikult kohtuniku taandamise avalduses ebaõigete ja eksitavate väidete esitamises ning põhjendamatus kohtu tegevuse kritiseerimises. Kõnealust etteheidet saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 20 lg 1 ja 21 lg 2 rikkumisteks.
Aukohtule esitatud materjali kohaselt olid advokaadid tsiviilasjas nr x hagejate esindajad. Toimus tsiviilasjas eelistung, mille tagajärjel esitasid advokaadid kohtuniku taandamisavalduse. Kohtu esimees jättis taandamisavalduse rahuldamata. Kohtuniku hinnangul sisaldas taandamistaotlus ebaõigeid väiteid (et kohtunik süüdistas advokaate kuriteo toimepanemises; kohus tagastas õigusnorme rikkudes asjas keskse tõendi) ning advokaadid käitusid tõendi loomisel ebaausalt (advokaadid esitasid telefonikõne salvestise kolmanda isikuga, lisaks stenogrammi; minetus seisneb selles, et kolmandat isikut ei hoiatatud, et kõne lindistatakse).
Aukohus selgitas, et kõnealuses tsiviilasjas tõusetunud menetluslike küsimuste lahendamiseks (eelkõige kas hagejate tõendid on tsiviilasjas lubatud) aukohtul pädevus puudub – selle osas võtab seisukoha tsiviilasja lahendav kohus. Küll aga saab aukohus käesolevas menetluses hinnata, kas advokaatide poolt kohtuniku taandamisavalduse esitamine ja selle sisu oli kooskõlas kutse-eetikaga.
Käesoleval juhul selgitasid advokaadid, et taandamisavalduse esitamine oli klientide soov, sest klientide jaoks oli eelistungil kohtu poolt avaldatut arvestades ilmne, et kohus ei ole erapooletu, vaid eelistab kostjat hagejatele. Selleks, et taandamisavaldus esitada, peaksid esinema seaduses sätestatud taandamise alused TsMS § 23 ja 24 mõttes. Advokaadi kohustus on kliendile selgitada tema menetluslikku positsiooni, seda, millised on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks ning millised võivad olla toimingu tagajärjed (eetikakoodeksi § 14 lg 21, lg 2). Tutvudes istungi helisalvestise ja selle konkreetsete lõikudega, millest advokaatide taandamisavaldus võrsus, ei tuvastanud aukohus nendest selliseid kohtunikule tehtud etteheiteid, mida taandamisavalduses käsitleti. Kohtunik oli rahulik ja konkreetne, kohtunik ütles selgelt, et ei süüdista esindajaid kuriteo toimepanemises. Mis puudutab tõendeid, nende lubatavust jms, on hagejate (lepinguliste esindajate) ja kohtuniku arusaamad erinevad. Tegemist on menetlusliku küsimuse ja põhimõttelise õigusliku vaidlusega. Aukohtu hinnangul on küsitav, kas menetlusliku erimeelsuse tõttu on asjakohane ja seadusega kooskõlas (TsMS § 23, 24) esitada kohtuniku taandamisavaldus, mis paratamatult õõnestab menetluse töörahu. Aukohtu arvates on selleks paremaid alternatiivne (nt vastuväide kohtu tegevusele, potentsiaalne apellatsioonkaebuse väide vms), mida advokaadid oleksid võinud enda klientidele ka selgitada. Kuivõrd olukorras, kus klientide eesmärkide saavutamiseks oli käesoleval juhul seaduses sätestatud (vähemalt teoreetiline) võimalus, ei saa selle võimaluse rakendamist advokaatide poolt nendele otseselt ette heita (eetikakoodeksi § 8 lg 1 II ja III lause). Samas edaspidiseks juhtis aukohus advokaatide tähelepanu selgitada enda klientidele taandamisavalduse aluseid, avalduse perspektiivikust ning selle võimalikku mõju kohtumenetlusele.
Kohtunik oli enda pöördumises tähelepanu juhtinud ka sellele, et üks advokaatidest ei teavitanud asjatundjat Y, et kõne salvestatakse ja esitatakse kohtule. Advokaat tõdes, et ei teavitanud Y, et kõne salvestatakse, sest ei mõelnud selle peale, kuivõrd tema eesmärgiks ei olnud sellel hetkel salvestist kohtumenetluses tõendina kasutada. Arvestades advokaadi selgitusi ning kõne sisu saab järeldada, et telefonikõne ajal ei olnud advokaadil selget visiooni, millisel kujul ja kas üldse Y-lt saadud informatsiooni kohtumenetluses kasutada. Seega ei esinenud aukohtu hinnangul selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et advokaat teadlikult ja pahatahtlikult ei teavitanud Y-d kõne salvestamisest ning tal oli kavatsus esitada selline salvestis kohtule. Aukohtule teadaolevalt esitasid advokaadid kohtumenetluses salvestise Y-ga, selle osalise ja täieliku transkriptsiooni. Seega ei nähtu aukohtule, et advokaadid oleksid kohut või vastaspoolt osalise transkriptsiooniga kuidagi pahatahtlikult eksitanud. Aukohus asus seisukohale, et advokaat ei irdunud kutse-eetikast. Sellegipoolest soovitas aukohus analoogsetes olukordades teadvustada, millise eesmärgiga kolmandale isikule helistatakse, kas või kus salvestist edaspidi kasutatakse ning milliseid tagajärgi kolmanda isiku salvestamisest teavitamata jätmine võib kaasa tuua.
08.01.2026 istungi otsus (2-15/25/936) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi suhtlemisest lapsega, selgitamiskohustuse täitmisest
Advokaat viibis lapse üleandmisel emalt isale. Kaebaja etteheiteks advokaadile oli see, et advokaat oli kohtumisel agressiivne, käskiva hääletooniga, ähvardas ja mõjutas last. Nii kaebaja kui ka advokaat selgitasid olukorda aukohtule ning aukohus tutvus ka kaebaja poolt esitatud kohtumisel filmitud videoga. Aukohus pidas oluliseks kaebajale selgitada, et jõustunud kohtulahend on menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). Selline põhimõte kehtib ka suhtluskorda reguleeriva jõustunud kohtumääruse kohta. Jõustunud kohtulahendit tuleb täita olenemata sellest, kas see menetlusosalistele meeldib või mitte. Seega olenemata lapse soovidest, peab lapse ja vanema suhtlus toimuma vastavalt lahendis määratule. Juhul, kui määratud suhtluskord muutunud elulistel põhjustel menetlusosalistele ei sobi ning menetlusosalised ei saa kohtuväliselt kokkuleppele, on neil võimalik pöörduda kohtusse suhtluskorra muutmiseks. Kohtulahendi täitmata jätmine võib päädida karistusega (nt KarS § 3311). Kõike eelnevat selgitas advokaat kohtumisel ka lapsele. Laps ütles advokaadile korduvalt, et ei soovi isa juurde minna ning advokaat selgitas, et praeguses olukorras laps seda kahjuks otsustada ei saa – käituda tuleb vastavalt kohtumäärusele ja advokaat seda muuta ei saa. Selline selgitus vastab kehtivale õiguskorrale. Aukohus ei jaganud kaebaja seisukohta, et tegemist oleks olnud lapse ähvardamise või mõjutamisega. Aukohtu hinnangul oli advokaadi selgitus konkreetne ja kõigutamatu, kuid siiski eakohane. Aukohus möönab, et advokaat oli kohtumisel kaebajaga suheldes mõnevõrra emotsionaalne, kuid aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks olnud lapse suhtes negatiivselt meelestatud või agressiivne. Arvestades olukorda, kus inimest ilma temalt luba küsimata filmitakse, on mõningane ärritus mõistetav. Olenemata asjaolude keerukusest juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peab siiski jääma lugupidavaks ja stoiliseks.
12.02.2026 istungi otsus (2-15/25/1006) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Kutse-eetika nõuete järgimisest peatatud liikmesuse puhul
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võis advokaadile, kellel liikmesus on peatatud, olla etteheidetav eetikakoodeks § 9 lg 1, 2 rikkumine. Võimalik rikkumine seisnes selles, et advokaati kahtlustati KarS § 931 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis 27.04.2025 jõustunud redaktsiooni kohaselt vastab KarS § 931 lg 2 p-dele 1 ja 2, s.o rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis sätestatud keelu rikkumine. Kahtlustuse aluseks olevad asjaolud võisid olla vastuolus eetikakoodeksi §-s 9 sätestatuga.
Aukohtumenetluse käigus selgus, et prokuratuur lõpetas kriminaalasja menetluse advokaadi suhtes KrMS § 202 lg 1 ja 7 alusel. Arvestades kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendusi ning aukohtu pädevuse piire, ei olnud aukohtul võimalik advokaadile süüteo toimepanemist ette heita ega tema tegevust sisuliselt hinnata. Aukohtul ei ole andmeid ega muid tõendeid, et anda ise hinnangut sellele, kas määruses kirjeldatud tegu on toime pandud ja tõendatud. Seetõttu ei saa aukohus advokaadi käitumisele hinnangut anda ka kutse-eetilisest vaatevinklist. Eelnevast tulenevalt lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes, kuna võimalik süüteo toimepanemine advokaadi poolt ei ole tõendatud.
Sellegipoolest juhtis aukohus tähelepanu, et kohustus järgida kutse-eetika nõudeid laieneb ka neile isikutele, kelle suhtes on advokatuuri liikmesus peatunud AdvS § 35 lg-s 1 sätestatud juhtudel või kelle suhtes on kutsetegevus peatatud AdvS § 35 lg-tes 3 ja 5 või § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud juhtudel. Seda põhjusel, et erinevalt advokatuurist väljaarvamisest või väljaheitmisest kuulub advokaat, kelle liikmesus või kutsetegevus on peatatud, siiski advokatuuri ridadesse, tal on kehtiv kutsetunnistus ning liikmesuse või kutsetegevuse peatamist tingiva asjaolu äralangemisel on ta õigustatud advokaadina tegutsemist jätkama. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Eelnevatest põhimõtetest lähtuvalt tuleb advokaadil lähtuda ka väljaspool kutsetegevust (eetikakoodeksi § 9 lg 2).
12.02.2026 istungi otsus (2-15/26/15) – menetluse algatamata jätmine
Riigi õigusabi osutamisest, kui advokaadil on kahtlus, et klient võib olla teovõimetu: kliendi tahte välja selgitamine, tõendite kogumine, kohtu informeerimine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja (advokaadi kliendi Y elukaaslane) advokaadile ette, et advokaat tegutses kliendi huvide vastaselt, kui esitas kohtule aruande ja taotles riigi õigusabi osutamise lõpetamist ning leidis, et kliendi tervislik seisund võib olla selline, et kliendile tuleks määrata eestkoste; advokaat ei hankinud vajalikke tõendeid, venitas menetlust. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2, § 15 võimalikeks rikkumisteks koostoimes Eesti Advokatuuri juhatuse 25.02.2014 otsusega kinnitatud riigi õigusabi osutamise juhendiga (edaspidi juhend).
Advokaat palus aruandes lõpetada tsiviilasjas riigi õigusabi osutamise ja jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et advokaadil ei ole võimalik Y-lt välja selgitada tema tahet ja täiendavat informatsiooni, elukaaslaselt saadud teabest ei piisa ning on vaja koguda täiendavalt mitmeid tõendeid. Lisaks tõi advokaat taotluses välja, et võib-olla vajab Y eestkostjat.
Käesoleval juhul oli riigi õigusabi saajaks Y. Seega pidi advokaat õigusteenust osutades lähtuma just ja üksnes tema huvist, mitte näiteks Y elukaaslase huvist. Juhendi § 3 lg 1 kohaselt kehtivad riigi õigusabi osutamisele õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Juhendi § 3 lg 2 kohaselt tuleb advokaadil riigi õigusabi osutamisel välja selgitada riigi õigusabi saaja seisukoht ja tahe asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes. Kliendi huvides tegutsemiseks tuleb advokaadil välja selgitada kliendi huvid ja nägemus küsimuses, milles õigusteenust osutatakse. Kui konkreetsel juhtumil tundub võimalik kliendi huvides käitumisvalik piiripealne või ebamugav, tuleb esmalt kontrollida, kas see on õiguslikult lubatav ning siis hinnata, kas see jääb au ja väärikuse piiridesse. Kui vastus on jaatav, ei ole advokaadil vaba valikut ja ta peab konkreetset käitumisviisi kasutama. Kuigi kliendi tegelike huvide mõistet eetikakoodeks ei defineeri, on oluliseks suunanäitajaks aukohtu praktika (aukohtu 22.06.2006 otsus), milles on rõhutatud, et advokaat peab oma kliendipoolset ülesannet mõistma laiemas kontekstis ja lähtuma kliendi sisulisest eesmärgist.
Aukohtule esitatud materjalist selgub, et advokaat mõistis üldjoontes, millist nõuet soovib Y kostja vastu esitada. Samas takistas advokaadil perspektiivika hagi esitamist teabe ja tõendite nappus ning seejuures nõuet põhistavate oluliste tõendite puudumine. Ka Y-lt ei saanud advokaat vajalikul määral infot ning kliendiga vesteldes tekkis kahtlus, kas Y ise soovib kohtusse pöörduda või mitte. Aukohtu hinnangul on usutav, et sellises olukorras võib advokaadil tekkida kahtlus kliendi sisulise eesmärgi ning kliendi vaatevinklist hagimenetluse otstarbekuse suhtes.
Kaebaja hinnangul olid ühelt poolt kõik tõendid olemas, teiselt poolt aga väitis kaebaja, et advokaat ei asunud samme tõendite kogumiseks. Aukohtu hinnangul on tegemist vastuolulise väitega. Samas ei nõustu aukohus ka advokaadi seisukohaga, et klient/tema elukaaslane pidi advokaadile ise kõik tõendid esitama. Olukorras, kus kliendile on määratud (riigi õigusabi korras) esindaja ning klient ei ole ise suuteline tõendeid hankima, tuleb advokaadil tegutseda kliendi huvides ning küsida vajalikud tõendid ise vastavatest asutustest välja. Vaatamata eelnevale ei ole aukohtul pädevust, et sekkuda advokaadi töösse ja/või tsiviilasja lahendamisse, et hinnata, kas tõendeid oli perspektiivika hagi esitamiseks piisavalt või mitte ega seda, milliseid tõendeid oleks advokaat pidanud täiendavalt koguma.
Olukorras, kus advokaat leidis, et riigi õigusabi osutamine ei ole võimalik, nt puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi huve, piisab nimetatud asjaolude põhjendamisest riigi õigusabi saajale (RÕS § 19 lg 1 II lause). Advokaadi selgituste kohaselt on ta seda kliendile ja tema elukaaslasele selgitanud. Lisaks on advokaat esitanud selle kohta põhjaliku aruande ka kohtule. Advokaat on selgelt ja usutavalt kohtule esitatud aruandes ja ka aukohtule põhjendanud, miks hagi esitamine ei ole võimalik ega kliendi huvidega kooskõlas, kuidas see oleks kliendile käesolevas olukorras menetluslikult pigem kahjulik. Seejuures on õige advokaadi seisukoht, et Y on võimalik kohtu poole uuesti pöörduda; ei ilmne, et Y nõue niipea aeguks.
Arvestades advokaadi kahtlust, et Y võib olla teovõimetu, ning olukord, kus tal puudus seaduslik esindaja eestkostja näol, mis kokkuvõttes takistas muuhulgas advokaadi hinnangul riigi õigusabi osutamist, oli selle info kohtu ette toomine põhjendatud. Advokaadi arutluskäik, et alguses tuleks kaaluda eestkostja määramist ning seejärel tegeleda hagimenetlusega, on mõistlik ja kooskõlas seaduse sätetega. Seejuures on aukohtu arvates aruanne koostatud viisakalt, ei ole Y-d mingil moel alandav või halvustav. Asjaolu, et Y suhtes algatati eestkoste määramise menetlus ning et see ei meeldi Y elukaaslasele, ei anna alust advokaadile ette heita kutsealaseid minetusi. Eestkoste eesmärk on tagada täiskasvanule kohane ja asjatundlik hoolitsus ning tema esindus isiklike ja varaliste huvide kaitseks nii riigi- kui ka omavalitsusorganites. Seda, kas isik tõepoolest vajab eestkostet või mitte, otsustab kohus.
12.02.2026 istungi otsus (2-15/26/67) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi kutsevälisest tegevusest
Kaebuse kohaselt heitis kaebaja advokaadile ja tema abikaasale ette, et nemad, kaebaja lapselapselapse eestkostjana, on põhjendamatult piiranud kaebaja ja lapse suhtlust, on esitanud valeväiteid lapse dokumentide ja kodakondsuse kohta, samuti valeväiteid faktiliste asjaolude kohta ning esitanud alusetuid süüdistusi kolmandate isikute suhtes. Esitatud etteheiteid kokkuvõttes saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 koostoimes lg-ga 2, eetikakoodeksi § 21 lg 2 ja 22 lg 1 võimalikeks rikkumisteks.
Aukohtule esitatud asjaolude kohaselt oli advokaat ja tema abikaasa kohtumääruse kohaselt alaealise lapse eestkostjad. Kaebaja oli lapse vanavanaema, kes oli varem lapse eestkostja. Kaebaja etteheited on seotud advokaadi käitumisega eestkostjana ning menetlusosalisena uues, kaebaja pöördumise alusel algatatud eestkoste tagasisaamise menetluses. Olenemata sellest, et advokaadist eestkostjal on õigusteadmised, ei ole käsitletav olukord seotud tema kutsetegevusega. Samas tuleb eetikakoodeksi § 9 kohaselt advokaadil ka väljaspool kutsetegevust käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega, kutse-eetika nõuetega ning hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul ei olnud advokaat käesoleval juhul käitunud ka kutsetegevuse väliselt taunitavalt. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks käitunud valelikult, lugupidamatult või kedagi eksitanud.
Mis puudutab etteheiteid advokaadi abikaasa osas, siis kuivõrd tema ei ole advokatuuri liige, ei ole aukohtu pädevuses anda tema tegevusele hinnangut.
05.03.2026 istungi otsus (2-15/25/945) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Advokaadi ja kliendi koostööst
Aukohtule esitatud kaebuse kohaselt võis advokaadile olla aukohtu hinnangul eelkõige etteheidetav puudulik suhtlus kliendiga. Samuti võis etteheidetav olla selgitamiskohustuse täitmata jätmine, lapse huvide kaitsmata jätmine, ülesandega venitamine. Kõnealuseid etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2, § 14 lg 21, lg 3, lg 4 koosmõjus riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg-ga 1 võimalikeks rikkumisteks.
Kaebaja peamine etteheide advokaadile on vähene kontakt ja vähene initsiatiiv ühenduse võtmisel. Aukohus asus seisukohale, et advokaat ei ole selgitamis- ja informeerimiskohustust rikkunud. Lisaks märkis aukohus, et kliendisuhtes on oluline mõlema poole aktiivsus ning selge suhtlusviis. Käesoleval juhul ilmnes, et advokaadi hinnangul on olemasoleva teabe ja tõendite pinnalt hagi perspektiivitu, samas ei esita klient advokaadi hinnangul vajalikke tõendeid ega anna heakskiitu hagi esitamiseks ega ka esitamata jätmiseks. Sellises olukorras soovitas aukohus advokaadil hoida kliendiga aktiivset sidet ning konkreetselt kirjalikult väljendada enda ettepanekud edasise õigusabi osutamise kohta (õigusabi osutamise lõpetamine, täiendavate tõendite-asjaolude esitamine kliendi poolt jne). Juhul, kui klient vastust või tõendeid mõistliku aja jooksul ei esita, uurida, kas klient on käsundi edasisest täitmisest jätkuvalt huvitatud, kas klient vajab tõendite valimisel abi vms. Selliselt tagab advokaat, et tema selgitamis- ja informeerimiskohustus on täidetud.
12.03.2026 istungi otsus (2-15/26/93) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi liikmemaksu tasumise kohustusest
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja pöördumise kohaselt oli kahel kotta kuuluval advokaadil tekkinud liikmemaksu võlg. Aukohus märkis lühidalt, et olles mistahes kutsekoja liige, tuleb advokaatidel jälgida, et nad tegutseksid vastavalt kutsekoja regulatsioonidele ning täidaksid kutsekoja ees enda kohustusi. Kuivõrd aukohtu istungi ajaks olid mõlemad advokaadid liikmemaksu võla tasunud, ei algatanud aukohus nende suhtes menetlus. Vastuseks advokaadi vastuväidetele liikmemaksu suuruse kohta märkis aukohus, et liikmemaksu õigusvastasuse küsimust saavad advokaadid arutada Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga.
02.04.2026 istungi otsus (2-15/26/81) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Väärikas ja hoolikas sõnastus asjaolude välja toomisel; faktiväidete ja väärtushinnangute eristamine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kohtu eksitamist, kohtule ebaõiget ja/või eksitava teave esitamist ja sellega menetluse venitamist ning kaebaja põhjendamatut halvustamist ja laimamist. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2, § 22 lg 1, 2 võimalikeks rikkumisteks.
Vanemate vahel on käimas hooldusõiguslik vaidlus. Kaebaja esitas kaebuse vastuspoole (isa) esindaja peale.
Aukohus märgib esmalt, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, lähtudes seadusest ja kutse-eetika nõuetest (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Seega kohtumenetluses esitatud seisukohad jm advokaadi toimingud on kantud kliendi käsundist. Seejuures ei või eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Vastaspool võib küll advokaadi tegevust tõlgendada kergesti tema suhtes vaenulikuna, kuid siin tuleb arvestada, et advokaat teeb enda tööd, osutades õigusteenust ning tegutseb oma klientide huvides ja nende juhiste kohaselt. Kaebaja etteheide selle kohta, kas klient loeb või ei loe advokaadi koostatud menetlusdokumente, on tema isiklik valik. Praeguses menetluses ei ole aga igal juhul aukohtul alust arvata, et advokaadi toimingute puhul oleks tegemist advokaadi isetegevusega. Advokaadi klient on aukohtule kinnitanud, et advokaat tegutseb tema käsundil ja sisendi pinnalt.
Tsiviilasja menetlev kohus andis menetlusosalistele tähtaja täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks kuni 28.01.2026 ning vastaspoole esitatule vastamiseks kuni 18.02.2026. Advokaadi poolt isa nimel 28.01.2026 koostatud menetlusdokumendi puhul on tegemist isa seisukohaga avaldustele ja nende aluseks olevatele dokumentidele. Lisaks esitas sisaldab menetlusdokument isa vastuväiteid ekspertiisile ja taotlust ekspertide ülekuulamiseks.
Mis puudutab ekspertiisi vaidlustamist, oli advokaadil õigus ja kohustus kliendi nimel ja palvel seda vaidlustada. Ekspertiisi vaidlustamine ja taotlus ekspertide ülekuulamiseks ei ole pelgalt formaalne, vaid menetlusosaline on enda seisukohti põhjendanud ja selgitanud, miks tema hinnangul ei ole ekspertiis usaldusväärne. Kuivõrd ekspertiisi puhul on tegemist ühe tõendiga teiste hulgast, on menetlusosalisel õigus selle osas väljendada enda seisukohti. Olukorras, kus kliendi eesmärkide saavutamiseks on seaduses sätestatud võimalus, ei saa selle võimaluse rakendamist advokaadi poolt talle ette heita (eetikakoodeksi § 8 lg 1 II ja III lause). Aukohtu hinnangul ei olnud tegemist ka menetluse venitamisega. Menetlusosalistel oli vastavalt kohtu korraldusele õigus esitada kuni 28.01.2026 seisukohti ja taotlusi. Sellist menetluslikku võimalust isa ka kasutas. Seisukoha ekspertiisi ja isa taotluse osas võttis kohus lõpplahendis. Seega on aukohtu hinnangul alusetu advokaadile ette heita ekspertiisi vaidlustamise tõttu menetluse venitamist.
Ekspertiisi vaidlustamise tuules on 28.01.2026 menetlusdokumendis esitatud ka seisukohti kaebaja ja laste läbisaamise ning kaebaja käitumise osas. Näiteks seda, et laste ema on laste suhtes kasutanud füüsilist vägivalda ning sedagi, et ema vägivallaepisoodid ei ole oletused, vaid tuvastatud faktid. Kaebaja peab seda tema halvustamiseks ja laimamiseks, kohtule ebaõige ja/või eksitava teabe esitamiseks ning kohtu eksitamiseks.
Esmalt selgitab aukohus, et aukohtu pädevuses ei ole anda sisulisi hinnanguid menetlusdokumentidele, s.o kas mõni väide on sisuliselt õige ja tõendatud, kas või kuidas see mõjutab lõpplahendit. Advokaadi väljendatud seisukohad peegeldavad vaid üht menetluslikku positsiooni. Vastaspoole seisukohtadele on menetlusosalistel õigus menetluses vastu vaielda, esitada enda nägemus olukorrast ning võimalusel enda väiteid tõendada. Selle, kuidas vaidlus laheneb, otsustab kohus kogumis kõigi menetlusosaliste seisukohtade ja tõendite pinnalt. See, milline elukorraldus lapsele täpselt sobib, otsustab kohus, lähtudes lapse huvidest (PKS § 123 lg 1).
Sellegipoolest on aukohtul õigus hinnata, kas advokaat on menetlusdokumendi koostamisel järginud kutse-eetika nõudeid. Aukohus märgib, et olenemata advokaadi kohustusest tegutseda õigusteenuse osutamisel üksnes kliendi huvides, tuleb teha seda siiski kooskõlas seaduse ja muude kutse-eetika nõuetega (eetikakoodeksi § 8). Advokaat peab jääma nii kliendi, menetlusosaliste kui ka kolmandate isikutega suhtlemisel ausaks ja väärikaks (eetikakoodeksi § 9 lg 1; § 22 lg 2) ning hoiduma kohtu ja teiste menetlusosaliste eksitamisest, samuti teadvalt ebaõige või eksitavat teabe esitamisest. Eetikakoodeksi § 14 lg 5 kohaselt ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ega vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest. Samas tuleb advokaadil siiski teavet ja tõendeid vaadelda laiemas kontekstis ning mõelda hoolikalt selle üle, kas ja kuidas sellist teavet-tõendeid menetluses esitleda.
Aukohus järeldab advokaadi selgitustest ja aukohtule esitatud materjalist kogumis, et advokaadi eesmärgiks ei olnud teadlikult esitada kohtule ebaõiget või eksitavat teavet või eksitada kohut ja teisi menetlusosalisi. Aukohtu arvates on advokaat seda nii kirjalikult kui ka suuliselt ammendavalt põhjendanud. Aukohtul ei ole alust arvata, et advokaat teadlikult eksitas või avaldas ebaõiget teavet. Aukohus mõistab olukorda selliselt, et arvestades advokaadi kliendilt saadud teavet ja suuniseid, oli advokaadi eesmärgiks tuua esile asjaolud ja tõendid, mis isa hinnangul viitavad kaebaja (ema) ebasobivale ja lapsi kahjustavale käitumisele. Paraku ei saa advokaadi sooritust pidada eeskujulikuks.
Aukohtu hinnangul ei olnud iseenesest menetluslikult taunitav välja tuua laste ja nende ema vahel toimunut. Oluline on see, et seda sai teha ka väärikamalt ja selgemalt, seadmata kahtluse alla, et kaebaja (ema) käitumises on tõepoolest tuvastatud rikkumisi. Näiteks oli võimalik menetlusdokumendis kirjeldada vahejuhtumeid lihtsalt laste vaatevinklist lähtuvalt; rõhutada, et lapsed kogesid seoses ema käitumisega teatud aistinguid. Osaliselt on seda menetlusdokumendis ka tehtud, kuid osaliselt on menetlusdokument siiski piiripealne.
Menetlusdokumendis olevate väidete puhul – kaebaja (ema) kasutas laste suhtes füüsilist vägivalda ning tegemist on tuvastatud faktidega – on tegemist väga kaalukate süüdistustega. Olukorras, kus kohus ega uurimisorganid ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks laste suhtes vägivaldne olnud, ei ole sellised väited ka korrektsed. Advokaat ei piirdunud menetlusdokumendis kirjeldusega sellest, mida lapsed või isa ema käitumise osas rääkisidkogesid, vaid ignoreeris asjaolu, et uurimisasutused ei kinnitanud vägivalla kasutamist ema poolt. Aukohtu hinnangul ei ole eetiline presenteerida menetlusdokumendis ema vägivallaepisoode kui tuvastatud fakte, kuigi tegelikult ei ole nende kohta jõustunud otsuseid. Aukohus möönab, et advokaadil tulebki menetluses välja tuua asjas tähtsust omavad asjaolud, mis võivad sisaldada ka viiteid vanema ebakohase käitumise kohta lapse suhtes. Samas peab advokaat alati hindama, kuidas ta sellised asjas tähtsust omavad asjaolud ja kliendilt saadud sisendi sõnastab. Mida tõsisem on etteheide vastaspoole käitumisele, seda põhjalikumalt peab kaaluma sõnakasutust ning varustamist tõenditega. Kui tekstis on esitatud faktiväide, peab sellel olema ka seda tõendav tõend. Kui tegemist on väärtushinnanguga, peab ka see põhinema tõestel faktidel.
Nagu aukohus eelnevalt leidis, jättis advokaadi käitumine 28.01.2026 menetlusdokmendi koostamisel teatud osas soovida. Samas möönis advokaat ärakuulamisel ka ise, et menetlusdokumendis olev sõnakasutus ei olnud kõige õnnestunum ning andis mõista, et saab aru aukohtu poolt tõstatatud probleemist ja selle tõsidusest. Advokaat lubas olla tulevikus teksti sõnastamisel hoolikam. Arvestades eelnevat lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu käesolevas otsuses olevatele suunistele seoses menetlusdokumentides asjaolude välja toomisega, faktiväidete ja väärtushinnangute eristamise ning nende sõnastamisega.
02.04.2026 istungi otsus (2-15/26/110) – menetluse algatamata jätmine
Vastaspoole tehisintellekti kasutamisele kohtu tähelepanu pööramine ei ole taunitav
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile kokkuvõtlikult ette alandavat ja mõnitavat käitumist, kohtupraktikaga arvestamata jätmist ja kohtule teadlikult valeandmete esitamist. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 (koostoimes § 22 lg-ga 1), § 14 lg 2, § 21 lg 2 võimalikeks rikkumisteks.
Aukohtule esitatud materjali kohaselt esitas kaebajast hageja elatise vähendamise nõude. Kostjateks on menetluses alaealised lapsed, nende seaduslikuks esindajaks ema ning lepinguliseks esindajaks on advokaat. Kaebus on peamiselt ajendatud advokaadi poolt koostatud menetlusdokumendist.
Aukohtule teadaoleva materjali pinnalt on advokaadi tegevus olnud kooskõlas kutse-eetika põhimõtetega. Aukohus leiab, et menetlusdokument on esitatud lugupidavas vormis, on ja asjatundlik ja ülevaatlik. Menetlusdokumendist ei ilmne, et advokaat oleks kaebajat mõnitanud või alandanud majandusliku seisu, tehisintellekti kasutamise või mõne muu asjaolu pärast. Advokaat juhtis menetlusdokumendis tähelepanu, et ilmselt kasutab kaebaja menetlusdokumentide koostamisel tehisintellekti abi, mistõttu on tema menetlusdokumentides olevad viited nt kohtupraktikale väärad, s.o ei käsitle neid olukordi, mida kaebaja soovib tõendada. Eelnevale tähelepanu pööramine ei ole taunitav, vaid pigem on suunatud menetluses selguse saavutamisele. Kuigi aukohtu pädevuses ei ole tsiviilasja sekkumine ja advokaadi koostatud menetlusdokumentide sisuline hindamine, siis kõnealuse dokumendi puhul ei saa asuda seisukohale, et advokaat oleks olnud asjatundmatu, teadlikult ignoreerinud kohtupraktikat või teadlikult eksitanud kohut. Kaebaja ei ole vastavaid väiteid ka konkretiseerinud. Seaduse ja kohtupraktika kohaselt vähendatakse elatist vaid konkreetsetel erandlikel asjaoludel; asjaolu, et hagejal sündis veel üks laps, ei ole kohtupraktika kohaselt automaatselt elatise vähendamise aluseks. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohustatud vanem peab suurendama enda sissetulekut või tõendama, et noorim laps jääb teiste lastega võrreldes, kelle kasuks on elatis välja mõistetud, oluliselt kehvemasse olukorda. Sellest tulenevalt tuleb kaebajal (hagejal) vastavaid asjaolusid ka tõendada. See, kui advokaat juhib vastaspoole tähelepanu tõendamiskoormisele, ei ole kutse-eetiliselt taunitav. Elatise vähendamise menetluse puhul on tegemist võistleva menetlusega, kus menetlusosalised peavadki kohtu ette tooma enda väited ja neid tõendavad tõendid.
04.06.2026 istungi otsus (2-15/26/348) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi keeldumine riigi õigusabi osutamisest
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile kokkuvõtlikult ette asjatundmatust õigusteenuse osutamisel, mh olemasoleva teabega arvestamata jätmist, ning puudulikku selgitamis- ja informeerimiskohustust. Esitatud etteheidet saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg 2, lg 21 ja lg 3 võimalikeks rikkumisteks.
Tartu Maakohus andis kaebajale riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks seoses pöördumisega kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
RÕS § 19 lg 1 sätestab, et kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale.
Advokaat selgitas aukohtule, milliseid toiminguid ta riigi õigusabi osutamise käigus tegi, esitades mh vastavad tõendid. Advokaat tutvus asjakohaste kohtulahendite ja toimikuga, suhtles kliendiga kohapeal, telefoni ja e-posti teel, küsis kliendilt täpsustavaid andmeid võimaliku EIKile kaebuse koostamiseks ning koostas lõpliku seisukoha EIK-ile kaebuse esitamise perspektiivist. Aukohtu hinnangul oli advokaadi tegevus ammendav, viisakas ja põhjalik. Seejuures, nagu nähtub aukohtule esitatud kirjavahetusest, teavitas advokaat kaebajat kaebuse perspektiivitusest juba 16.12.2025. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et advokaat teatas EIK-ile kaebuse esitamise madalast edulootusest vahetult enne kaebetähtaja saabumist. Andmata hinnangut advokaadi poolt koostatud õigusliku analüüsi sisule, milleks aukohtul pädevus puudub, on advokaadi poolt koostatud dokument asjakohane ja seda ei saa pidada ilmselgelt asjatundmatuteks või pinnapealseteks. Advokaat arvestas õigusliku hinnangu koostamisel kõikide talle teadaolevate asjaoludega, et välja selgitada, kas EIK-le kaebuse esitamine on perspektiivikas või mitte. Ka maakohus pidas advokaadi tegevust ammendavaks ning luges riigi õigusabi andmise lõppenuks ja vabastas advokaadi riigi õigusabi andmise kohustustest. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu advokaadi õigusliku hinnanguga, ei anna alust järeldamaks, et advokaat oleks irdunud kutse-eetika põhimõtetest. Aukohtu hinnangul tegutses advokaat kliendi huvides, oli viisakas, täitis selgitamis- ja informeerimiskohustust ning tegutses mõistliku aja jooksul.
09.04.2026 istungi otsus (2-15/25/810) – karistav otsus, noomitus
Advokaadiühingute majandusaasta aruannete ja deklaratsioonide esitamise kohustusest
Aukohus tunnistas advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 7 rikkumiseks koosmõjus ÄS 187 lg-ga 1, ÄS §-ga 179, TuMS § 40 lgga 4, 5 ja SMS § 9 lg 1 p-ga 4 ning eetikakoodeksi § 2 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1 ning määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
Advokatuuri järelevalve käigus tuvastati, et Advokaadibüroo X-l on esitamata 2020. a, 2021. a, 2022. a, 2023. a ja 2024. a majandusaasta aruanded ning 15 käibedeklaratsiooni ajavahemikus 2022 kuni 2025 ja 10.02.2025 tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon. Äriregistrist nähtub, et Advokaadibüroo X juhatuse liikmeks ja osanikuks on advokaat Y.
Eetikakoodeksi § 2 lg 1 kohaselt kohustab advokaadi kutse advokaati järgima kutse-eetika nõudeid. Eetikakoodeksi §-st 3 tuleneb, et kutse-eetika nõudeid tõlgendatakse mh seaduse alusel. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse eetika nõuetega; advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Advokaadibüroo pidaja kohustused on sätestatud kodukorra §-s 25, mille lg 2 p 7 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud tagama seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt, sh korraldama advokaadibüroo asjaajamist. Advokaadibüroo asjaajamise hulka kuulub ka ühingu- ja maksuõiguslike kohustuste täitmine: majandusaasta aruannete esitamine, deklaratsioonide esitamine, korrektse raamatupidamise korraldamine jms.
Advokaadibüroo X asjaajamise korraldamise eest vastutab büroo ainuke juhatuse liige ja osanik advokaat Y. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat jättis majandusaasta aruanded ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonid õigeaegselt esitamata. Sellega rikkus advokaat ÄS § 187 lg-s 1, ÄS §-s 179, TuMS § 40 lg-s 4, 5 ja SMS § 9 lg 1 p-s 4 sätestatud nõudeid. Olenemata sellest, et advokaat likvideeris järelevalve- ja aukohtumenetluse käigus kõnealused puudused, on rikkumised siiski leidnud aset. Seega ei ole advokaat tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 187 lg 1 mõttes ega ole suutnud tagada ka advokaadibüroo korrektset asjaajamist.
Aukohus selgitab, et juriidilise isiku juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmist, mis on mh toonud kaasa trahvihoiatusmääruseid ja aruandetrahvimääruseid, ei saa pidada ka kutse-eetika vaatevinklist korrektseks käitumiseks (eetikakoodeksi § 2 lg 1, § 9 lg 1). Aukohus rõhutab, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel, aga ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Ohtu võib sattuda nii sõltumatuse kui ka konfidentsiaalsuse põhimõtte järgimine. Kuigi aukohus ei pea üldjuhul vajalikuks sekkuda advokaadibüroode ettevõtlusesse ja igapäevasesse majandustegevusse, siis käesoleval juhul olid Advokaadibüroo X OÜ äriregistrist nähtuvad puudused märkimisväärsed. Ühingul olid tähtaegselt esitamata 5 majandusaasta aruannet ning 15 deklaratsiooni. Sellised puudused viitavad süsteemsetele probleemidele ja/või vähemalt hooletule suhtumisele advokaadibüroo pidamises laiemalt ning kitsamalt ennekõike puudulikule võimekusele ja oskustele büroo raamatupidamise korraldamises. Lisaks seab eeltoodu kahtluse alla advokaadibüroo võime jätkata klientidele õigusteenuse osutamist. Advokaadiühing, kelle ettevõtlus on õigusteenuse osutamine ning klientide nõustamine seaduse täitmisel, kuid kes ei täida ise talle seadusest tulenevaid nõudeid, kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet. Advokaadibüroo X OÜ on otseselt seostatav nii konkreetse advokaadiga, aga ka üldiselt teiste kolleegide, advokaadibüroode ja advokatuuriga. Seega äriregistris kajastatavad puudused ja kõrvalekalded korraliku ettevõtja hoolsuskohustusest võivad kokkuvõttes kaasa tuua avalikkuse negatiivse tähelepanu ja kahjustada nii Advokaadibürood X ja advokaati Y, aga ka kogu advokatuuri mainet laiemalt.
09.04.2026 istungi otsus (2-15/26/249) – karistav otsus, noomitus; aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Advokaadiühingute majandusaasta aruannete esitamise kohustusest
Aukohus algatas aukohtumenetluse Advokaadibüroo X OÜ juhatuse liikmete advokaatide Y ja W suhtes.
Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, andis hinnangu sellele, kas büroopidajatest advokaatidele võiks olla etteheidetav advokaadiühingu majandusaasta aruannete esitamata jätmine. Kõnealust etteheidet saaks pidada Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 7 rikkumiseks koosmõjus ÄS 187 lg-ga 1, ÄS § ga 179 ning eetikakoodeksi § 2 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1.
Advokatuuri järelevalve käigus tuvastati, et Juhatuse järelevalve käigus tuvastati, et Advokaadibüroo X OÜ-l olid esitamata kõik majandusaasta aruanded alates advokaadiühingu asutamisest 2022. aastal: 2022. a, 2023. a ja 2024. a majandusaasta aruanded. Lisaks nähtus äriregistrist, et advokaadiühingule on seetõttu tehtud trahvihoiatusmäärus ja aruandetrahvimäärused.
Eetikakoodeksi § 2 lg 1 kohaselt kohustab advokaadi kutse advokaati järgima kutse-eetika nõudeid. Eetikakoodeksi §-st 3 tuleneb, et kutse-eetika nõudeid tõlgendatakse mh seaduse alusel. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse eetika nõuetega; advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Advokaadibüroo pidaja kohustused on sätestatud kodukorra §-s 25, mille lg 2 p 7 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud tagama seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt, sh korraldama advokaadibüroo asjaajamist. Advokaadibüroo asjaajamise hulka kuulub ka ühingu- ja maksuõiguslike kohustuste täitmine: majandusaasta aruannete esitamine, deklaratsioonide esitamine, korrektse raamatupidamise korraldamine jms.
Äriregistri kohaselt on Advokaadibüroo X OÜ juhatuse liikmeteks vandeadvokaadid Y ja W. Seega vastutavad nemad Advokaadibüroo X asjaajamise korraldamise eest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et majandusaasta aruanded jäid õigeaegselt esitamata ning puudused likvideeriti alles juhatuse järelevalvemenetluse käigus. Äriregistrist ilmneb, et 2022. a majandusaasta aruanne esitati 22.12.2025, 2023. a majandusaasta aruanne 06.01.2026 ja 2024. a majandusaasta aruanne 26.02.2026. Olenemata sellest, et puudused likvideeriti, olid rikkumised siiski aset leidnud. Tegemist oli ÄS § 187 lg-s 1 ja ÄS §-s 179 sätestatud juhatuse liikme kohustuste rikkumistega. Seega ei tegutsenud advokaadid korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 187 lg 1 mõttes ega ole suutnud tagada advokaadibüroo korrektset asjaajamist.
Aukohus selgitab, et juriidilise isiku juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmist, mis on mh toonud kaasa trahvihoiatusmääruseid ja aruandetrahvimääruseid, ei saa pidada ka kutse-eetika vaatevinklist korrektseks käitumiseks (eetikakoodeksi § 2 lg 1, § 9 lg 1). Aukohus rõhutab, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel, aga ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Ohtu võib sattuda nii sõltumatuse kui ka konfidentsiaalsuse põhimõtte järgimine. Kuigi aukohus ei pea üldjuhul vajalikuks sekkuda advokaadibüroode ettevõtlusesse ja igapäevasesse majandustegevusse, siis käesoleval juhul olid Advokaadibüroo X OÜ äriregistrist nähtuvad puudused märkimisväärsed. Ühingul ei olnud asutamisest esitatud ühtegi majandusaasta aruannet, kokku 3 aruannet. Sellised puudused viitavad süsteemsetele probleemidele ja/või vähemalt hooletule suhtumisele advokaadibüroo pidamises laiemalt ning kitsamalt ennekõike puudulikule võimekusele ja oskustele büroo raamatupidamise korraldamises. Kuigi advokaadid selgitasid aukohtule istungil, et majandusaasta aruannete esitamine viibis ühe nõude kajastamise tõttu, mille osas toimus ka kohtuvaidlus, ei ole aukohtu hinnangul tegemist vastutust välistava asjaoluga. Ka vaidlusaluste nõuete aruannetes kajastamiseks on vastavaid võimalusi. Advokaatide kohustuseks oli sellised viisid välja selgitada, kasutades vajadusel nt professionaalse raamatupidaja abi.
Lisaks seab eeltoodud kohustuste rikkumine kahtluse alla advokaadibüroo võime jätkata klientidele õigusteenuse osutamist. Advokaadiühing, kelle ettevõtlus on õigusteenuse osutamine ning klientide nõustamine seaduse täitmisel, kuid kes ei täida ise talle seadusest tulenevaid nõudeid, kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet. Advokaadibüroo X OÜ on otseselt seostatav nii konkreetsete advokaatidega, aga ka üldiselt teiste kolleegide, advokaadibüroode ja advokatuuriga. Seega äriregistris kajastatavad puudused ja kõrvalekalded korraliku ettevõtja hoolsuskohustusest võivad kokkuvõttes kaasa tuua avalikkuse negatiivse tähelepanu ja kahjustada nii Advokaadibürood X ja advokaate, aga ka kogu advokatuuri mainet laiemalt.
Kuigi üldiselt vastutavad juhatuse liikmed kolmandate isikute ees solidaarselt, vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 2). Advokaat Y andis nii juhatusele kui ka aukohtule teada, et raamatupidamise ning majandusaasta aruannete esitamise eest vastutas tema ning see oli tema kohustus. Advokaat W kinnitas aukohtu istungil kirjeldatud tööjaotust. Advokaadid selgitasid, et W tuletas Y-le majandusaasta aruannete esitamist meelde ning Y lubas, et kohustus saab täidetud. Seega, nagu tõdesid ka advokaadid, võib järeldada, et W on enda sisesuhtest tulenevad kohustused täitnud ning majandusaasta aruannete esitamata jätmine on esmajoones etteheidetav Y-le.
Arvestades eelnevaid põhjendusi leiab aukohus, et vandeadvokaat Y on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 7 rikkumises koosmõjus ÄS 187 lg-ga 1 ja ÄS § 179 lg-ga 4 ning eetikakoodeksi § 2 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1. Aukohus määras advokaadile Y karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse. Advokaadi W suhtes lõpetas aukohus aukohtumenetluse karsitust määramata.
09.04.2026 istungi otsus (2-15/26/187) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi keelekasutusest ristküsitluse ajal
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette vääritut käitumist kohtuistungil, mis mõjutas kaebajat ka hiljem ning maksukohustuse vältimist. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 22 lg 1 võimalikeks rikkumisteks.
Kaebaja hinnangul tegutses advokaat kriminaalasjas nr 1-24-1326 menetluse ajal tema suhtes ebaväärikalt. Advokaadi sõnastus ja lähenemine tekitasid kaebajas kui kannatanus stressi ja süütunnet. Advokaadi sõnad mõjutasid kannatanut ka hiljem toimunud vägistamisepisoodi ajal. Advokaat leiab, et tegemist oli kinnisel istungil ristküsitluse käigus kasutavate küsimustega, mis ei erinenud tavalisest kaitsepraktikast ning oli vajalik osaliselt õigeksmõistva kohtuotsuse saavutamiseks.
Aukohtule esitatud materjali kohaselt on kaebaja viidanud kohtuistungile, kus teda kuulati üle ristküsitluses. Aukohus tõdeb, et kannatanuna ristküsitluses osalemine ei ole mugav ning tavapärases, kohtuvälises suhtluses ristküsitlusel kõlavat keelekasutust ja -stiili üldiselt ei kasutata, mistõttu võis kannatanu tunda ennast istungil ebamugavalt. Samas selgitab aukohus, et ristküsitlusel on oluline roll kriminaalkohtumenetluses tõe väljaselgitamisel, sest ristküsitlus aitab kontrollida isikute ütluste usaldusväärsust. Advokaadil on seejuures kohustus kasutada kõiki seadusega lubatud vahendeid ja viise, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud KrMS § 47 lg 2 kohaselt koostoimes AdvS § 44 lg 1 p 1-ga. Seetõttu võib advokaat esitada ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ebamugavaid küsimusi, kui need on asjakohased ja suunatud tõe väljaselgitamisele. Kuigi küsimused olid kaebajale ebamugavad, ei ilmne aukohtule esitatud istungi protokollidest, et advokaadi keelekasutus oleks kutse-eetika nõuetega vastuolus, oleks olnud teadlikult kaebajat alavääristav, ründav või taasohvristav.
14.05.2026 istungi otsus (2-15/26/326) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi õigusest koguda tõendeid
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette ebasobival viisil, sh suunavate küsimuste ja survestamise abil tõendite kogumist ning korduvate, samasisuliste päringute esitamist. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1 II lause, § 9 lg 1 ja § 23 võimalikeks rikkumisteks.
Aukohus märgib esmalt, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, kuid need ei tohi olla vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Advokaadil on lubatud koguda tõendeid ning vabalt valima ja kasutama seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise õigusteenuse osutamisel (AdvS § 41 lg 1 p 2, 3). Seadus ei sea takistusi tõendite kogumise viisile – seda võib teha nii kirjalikult kui ka suuliselt kolmandate isikute poole pöördudes. Seejuures ei ole sätestatud ka kolmandate isikute ringi, kelle poole võib ja kelle poole ei või advokaat pöörduda – olgu selleks käesolevas kontekstis nii tööandja töötajad kui ka koostööpartnerid. Pöördumise adressaat sõltub sellest, millist teavet või tõendit advokaadi klient vajab.
Aukohtule esitatud materjalide kohaselt on advokaat tegutsenud enda kliendi nimel ja volitusel, esindades teda töövaidluses R OÜ-ga. Tutvudes aukohtule esitatud advokaadi poolt koostatud pöördumiste ning nendele järgnenud vastustega, leiab aukohus, et advokaadi tegevus on kooskõlas kutse-eetika põhimõtetega ega ole vastuolus mistahes seadustega. Kõik advokaadi pöördumised on esitatud neutraalses ja lugupidavas vormis, on selged ja ülevaatlikud. Pöördumistest ei nähtu ähvardavat või väljapressivat tooni ega sellist väljendusviisi, mis oleks kuidagi vastuolus advokaadi kutse-eetika nõuetega. Advokaadi küsimused ja päringud on olnud töövaidluse kontekstis asjakohased. Seda, kas küsimuste või päringute adressaadid küsimustele vastavad, on nende enda otsustada. See puudutab nii kirjalikke pöördumisi kui ka neid, kus advokaat on väidetavalt helistanud R OÜ koostööpartneritele. Kaebuses ei ole esile toodud, millisel viisil on advokaat kolmandaid isikuid survestanud või kurnanud. Seda ei nähtu ka aukohtule esitatud tõenditest.
Kaebuse kohaselt esitas advokaat korduvaid ja samasisulisi päringuid. Kaebaja viitas 10.04.2026 e-kirjale, mille advokaat saatis R OÜ-le ja selle lepingulisele esindajale ning 10.04.2026 e-kirja, mille advokaat saatis töövaidluskomisjonile ja R OÜ-le lepingulisele esindajale. Advokaat selgitas, et töövaidluskomisjonile oli saadetud taotlus vastaspoolelt tõendite välja nõudmiseks. Samas ei ole töövaidluskomisjonil hoobasid, et vastaspool nõutud tõendid esitaks. Seetõttu esitas advokaat R OÜ-le teabenõue IKÜM art 15 alusel. Selle täitmata jätmisel on kliendil võimalik pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole. Seega oli taotlus ja teabenõue esitatud erinevatel õiguslikel alustel ning nendel võib olla erinev õiguslik tagajärg. Tegemist on seadusliku viisiga tõendite kogumiseks, mistõttu ei saa see olla advokaadile kutse eetiliselt etteheidetav.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ja alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks.
11.06.2026 istungi otsus (2-15/26/184) – karistav otsus, rahatrahv
Menetlustoimingult puudumisest ja terviseriketest
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav mõjuva põhjuseta menetlustoimingult puudumine. Sellist etteheidet saaks pidada eetikakoodeksi § 20 lg 2 koomõjus §-ga 23 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2024 otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi (edaspidi juhend) § 3 lg 1, 3 võimalikeks rikkumisteks.
Asjas ei ole vaidlust selles, et advokaat oli kriminaalasjas kahtlustatava kaitsja ning 13.01.2026 kella 10:00 oli planeeritud kahtlustatava ülekuulamine. Vaatamata eelnevale ei ilmunud advokaat menetlustoimingule. Nii prokurör kui ka advokaadi klient proovisid advokaadile korduvalt helistada, kuid advokaati kätte saada ei õnnestunud. Advokaat selgitas nii juhatuse järelevalve kui ka aukohtumenetluse käigus, et menetlustoimingult puudus ta tervislikel põhjustel. Advokaat ei saanud prokuröri teavitada tehniliste viperuste tõttu.
Aukohtu hinnangul võib iseenesest advokaadi kirjeldatud terviseriket pidada mõjuvaks põhjuseks menetlustoimingult puudumiseks. Samas selle kohta, et advokaadil oli 13.01.2026 terviserike või muu menetlustoimingult puudumist õigustav asjaolu, ei ole advokaat aukohtule tõendeid esitanud. Tehnilisi viperusi ei saa saa pidada sellisteks põhjusteks, mis vabandaksid menetleja viivitamatut teavitamata jätmist. Menetleja viivitamatuks teavitamiseks ei saa pidada ka olukorda, kus advokaat võttis menetlejaga ühendust alles 16.01.2026, s.o planeeritud menetlustoimingust mitu päeva hiljem.
Arvestades, et advokaadi tervislik seisund on ka varem olnud põhjenduseks kutse-eetika nõuete rikkumistele, järeldab aukohus, et advokaat pole astunud vajalikke samme olukorra parandamiseks. Aukohtul ei ole kahtlust, et advokaadil on tervisemured. Küll aga peab advokaat arvestama, kas või kuidas need võivad mõjutada tema kutsetegevust ning vajadusel rakendada vastavaid meetmeid: kas otsima abi arsti juurest, kaaluma väiksemat koormust või sootuks teist ametit. Lisaks juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et olukorras, kus advokaati võivad tabada ootamatud terviserikked, tuleb eriti hoolikalt läbi mõelda, kuidas sellistes olukordades käituda – millisel viisil kliendi ja menetlejaga ühendust võtta; tagada, et advokaat oleks kättesaadav; tagada, et töövahendid toimiksid jne.
Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat jättis 13.01.2026 prokuratuuri menetlustoimingule ilmumata mõjuva põhjuseta, mistõttu on advokaat toime pannud eetikakoodeksi § 20 lg 2, § 23 ning juhendi § 3 lg 1, 3 rikkumise. Aukohus määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi 2000 eurot.
11.06.2026 istungi otsus (2-15/26/259) – karistav otsus, noomitus
Kohtunõude ignoreerimine, riigi õigusabi osutamise pooleli jätmine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav hooletu ja asjatundmatu õigusteenuse osutamine ning kliendi huvide vastaselt tegutsemine. Selliseid etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ning RÕS § 19 lg 1 võimalikeks rikkumisteks.
Ringkonnakohus andis A-le riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses seoses määruskaebuse esitamisega. Samas määruses viitas kohus RÕS § 17 lg-le 1 ning selgitas, et määruskaebemenetluse raames antav riigi õigusabi hõlmab isiku esindamist ka võimalikes järgnevates kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise menetlustes.
A esitas iseseisvalt ringkonnakohtule määruskaebuse. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse käiguta ning andis A riigi õigusabi korras määratud esindajale määruskaebuse täiendamiseks aega 10 päeva määruse kättetoimetamisest arvates. Advokaat sai ringkonnakohtu 09.03.2026 määruse kätte 09.03.2026, kuid ei vastanud määratud tähtaja jooksul. 20.03.2026 andis kohus advokaadile täiendava tähtaja, mille advokaat sai samal päeval kätte, kuid ei vastanud ka sellele.
Advokaat selgitas enda käitumist sellega, et klient ei soovinud juba pärast esimest määruskaebemenetlust, et advokaat teda esindaks. Lisaks oli kliendi enda koostatud määruskaebus õiguslikult perspektiivitu, kuid piisavalt selge, et kohus sellest aru saaks. Suure töökoormuse tõttu läks advokaadil meelest kohut teavitada, et klient esindamist ei soovi ning et tal ei ole määruskaebusele midagi lisada.
Aukohus mõistab, et kliendil olid advokaadiga lahkhelid, samas ei nähtu aukohtule esitatud materjalist, et klient oleks riigi õigusabist selgelt loobunud – vastavat kirjavahetust kliendiga advokaat esitanud ei ole ning ka kohus ei ole sellist määrust vormistanud. RÕS § 19 lg 1 I lause sätestab, et kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni. Ka riigi õigusabi andmise määrus kinnitab seda. Seega pidi advokaat leidma tasakaalu: ühest küljest arvestama seaduse piires kliendi soovidega ning tegutsema kliendi huvides, kuid samal ajal tegutsema RÕS § 19 lg 1 I lauses sätestatud põhimõtte kohaselt ning reageerima kohtunõetele. Seejuures tuleb kliendi huvi ja kliendipoolset ülesannet mõista laiemas kontekstis ning lähtuda kliendi sisulisest eesmärgist.
Ainuüksi asjaolu, et advokaadi hinnangul oli kaebaja määruskaebus perspektiivitu, ei ole mõjuv põhjus õigusabi osutamata jätmiseks. RÕS § 19 lg 1 II kohaselt kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Kuigi advokaat väitis, et määruskaebus oli perspektiivitu, ei ilmne, et advokaat oleks täitnud RÕS § 19 lg 1 II lausest tulenevat kohustust: põhjendanud kliendile kirjalikult määruskaebuse perspektiivitust. Advokaat ei ole ka kohut teavitanud, et kliendi protsessuaalsed võimalused on kesised ega palunud vabastada end A-le riigi õigusabi osutamisest.
Kohtule kahel korral vastamata jätmist ei õigusta ka advokaadi suur töökoormus (eetikakoodeksi § 12 lg 4). Juhul, kui advokaadi töökoormus on ajutiselt suurenenud ning advokaat ei saa menetlustoimingut teha, tuleb kohut sellest teavitada ning taotleda tähtaja pikendamist. Käesoleval juhul advokaat seda ei teinud.
Seega, olenemata sellest, et advokaat pidi RÕS § 19 lg 1 I lausest ning riigi õigusabi andmise määrusest tulenevalt teadma, et riigi õigusabi osutamine jätkub ka edaspidi, ignoreeris advokaat korduvalt kohtnõuet. Arvestades eelnevaid põhjendusi, ei õigusta advokaadi käitumist ka advokaadi selgitused. Selline käitumine ei vasta advokaatidele kohalduva kutse-eetika nõuete standardile. Advokaadi suhtumine viitab hooletusele ja asjatundmatusele, mida ei saa pidada kliendi huvides olevaks (eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2). Advokaadi kliendi puhul oli tegemist kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalasega, kellel puuduvad juriidilised teadmised ja eesti keele oskus. Sellises olukorras on kliendi haavatavus suurem ning tema võime oma õigusi mõista ja kaitsta piiratud. Seetõttu on eriti oluline, et advokaat osutaks õigusteenust põhjalikult, hoolsalt ja kutse-eetika nõudeid järgides, tagades kliendile tema huvide kaitse.
Arvestades eelnevaid põhjendusi leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ning RÕS § 19 lg 1 rikkumises. Aukohus määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
11.06.2026 istungi otsus (2-15/26/66-3) – menetluse algatamata jätmine
Menetlustoimingute sisu ja mahu selgitamisest kliendile
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile kokkuvõtlikult ette asjatundmatust õigusteenuse osutamisel, mh puudulikku selgitamis- ja informeerimiskohustust. Esitatud etteheidet saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg 2, lg 21 ja lg 3 võimalikeks rikkumisteks.
Kaebaja, olles advokaadi klient, seadis kahtluse alla advokaadi poolt talle esitatud arvete õigsuse. Täpsemalt kahtleb kaebaja, kas arvetel märgitud telefonikõned on arvetel märgitud mahus toimunud, sest advokaat keeldus väljastamast tõendeid telefonikõnede toimumise ja kestuse kohta.
Aukohus selgitab, et advokaat on kohustatud õigusteenust osutama kliendi huvides (eetikakoodeksi § 8 lg 1), olema kliendiga viisakas (eetikakoodeksi § 9 lg 1), olema asjatundlik (eetikakoodeksi § 14 lg 2), täitma kliendi ees informeerimis- ja selgitamiskohustust (eetikakoodeksi § 14 lg 21 ja lg 3). Mis puudutab õigusteenuse osutamisega kaasnevaid kulusid, on advokaat kohustatud klienti teavitama õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest ja kuludest (AdvS § 44 lg 1 p 2, AdvS § 62 lg 2) ning andma kliendile advokaaditasu ja õigusteenuskulude kohta arve, milles on eraldi märgitud tasu ja kulude suurus (AdvS § 63).
Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat esitas kliendile arved, mis on kooskõlas AdvS §-ga 63. Advokaat selgitas aukohtule ning see ilmneb ka arvete väljavõtete vormistusest, et arvele märgitud toimingud tulenevad büroosüsteemi (mis arvestab mh toimingule kulunud aega) märgitud kannete alusel.
Pärast arvete väljastamist on advokaat vastavalt kaebaja päringule selgitanud kaebajale saadetud e-kirjades väljastatud arvete sisu ja tagamaid. Seega on advokaat selgitanud arvete kujunemist. Advokaat on aukohtule esitanud kirjavahetusi isikutega, kellega toimusid kõned ja edasine suhtlus. Seega ei ole aukohtul alust arvata, et arvetel märgitud kõnede kanded on täielikult põhjendamatud. Aukohus nõustub advokaadiga selles, et telefonikõnena märgitud toiming võib toimuda erinevate kanalite kaudu ning kõnede kanne võib sisaldada ka kõneks ettevalmistamist, märkmete tegemist, järeltegevust jne. Samas selguse ja läbipaistvuse mõttes soovitab aukohus võimalusel lisada telefonikõne kande juurde täiendavaid märksõnu, mida see toiming veel hõlmas ja/või märkida erinevat liiki toimingud eraldi kannetena. Aukohus nõustub advokaadiga ka selle osas, et advokaatidel ei ole kohustust väljastada klientidele kõneeristusi või muid dokumente, mis tõendaksid kõnede toimumise aega ja kestust. Seega selliste tõendite kliendile esitamata jätmist ei saa pidada kutse-eetika nõuete rikkumiseks. Kui kaebajal on sisulisi vastuväiteid advokaadi poolt väljastatud arvete osas, mh kõnede kestuse või olemuse üle, on kaebajal võimalik pöörduda tsiviilkohtu poole.
Aukohtul ei ole pädevust anda advokaadi toimingutele ja taktikale sisulist hinnangut, kuid hinnates aukohtule esitatud tõendeid, sh advokaadi ja kliendi vahel peetud kirjavahetust, ei ole alust asuda seisukohale, et advokaat oleks irdunud õigusteenuse osutamisel kliendi huvidest või olnud asjatundmatu. Advokaat on täitnud kliendi ees selgitamis- ja informeerimiskohustust. Advokaadi kirjad on olnud põhjalikud ja viisakad.