2021

kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Aukohus arvestab, et kuigi eetikakoodeksi § 8 lg 3 kohaselt on advokaadil, kelle klient ei loobu vaatamata advokaadi selgitustele kliendi tegelike huvidega, seadusega või advokaadi au ja väärikusega vastuolevas olevast nõudmisest, õigus õigusteenuse leping lõpetada, siis selline õigus puudub eetikakoodeksi § 19 lg 1 alusel advokaadil, kellel on kokkuleppel või määratud korras võetud ülesanne kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitsmiseks.

Arvestades eeltoodut ei pea aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatada. Siiski juhib aukohus advokaadi tähelepanu sellele, et kaitsjana on advokaadi ülesanne muuhulgas selgitada oma kaitsealusele, vajadusel korduvalt, et kohtlahendi peale saab edasi kaevata kui selleks on materiaal- ja menetlusõiguslik alus (nt perspektiivitu kaebuse esitamine ei ole tulemuslik) ning edasi kaebamisel teha seda nii, et kaebuse sisu- ja vorminõudeid järgitakse võimalikult täpselt ja korrektselt.

06.05.2021

Kaebaja heitis advokaadile ette kohtule teadlikult valetamist istungi edasi lükkamise eesmärgil. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 21 lg 2 võimaliku rikkumistena. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette AdvS § 23 lg 5 sätestatud nõude, olla aus ja kõlbeline, võimalikku rikkumist.

Kaebaja heidab advokaadile ette kohtu eksitamist ja kohtule teadvalt ebaõige või eksitava teabe esitamist seoses kohtuistungi edasilükkamise taotluse esitamisega. Advokaat esitas 16.11.2020 ehk esmaspäeva hommikul, päev enne kohtuistungi toimumist, kohtule taotluse kohtuistungi edasi lükkamiseks, kuna advokaadi perekonnaliikmel oli eelmisel nädalal otsekontakt COVID-19 positiivse isikuga ning advokaadil tekkisid nädalavahetusel mõned haigussümptomid. Kaebaja hinnangul puudus advokaadil vajadus taotleda istungi edasilükkamist enne COVID-19 proovi tulemuse teada saamist esmaspäeva õhtul. Kaebaja leiab, et advokaat oleks võinud ära oodata proovi tulemuse ja esitada kohtule istungi edasilükkamise taotlus vajadusel pärast tulemuse saabumist, kuivõrd advokaadi tulemus oli negatiivne ja seetõttu puudus tegelikult vajadus istungi edasi lükkamiseks. Kaebaja on seetõttu seisukohal, et advokaat kasutas ära COVID-19 viiruse levikut ning esitas põhjendamatu istungi edasilükkamise taotluse, mille kohus eksimuses olles rahuldas.

Aukohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et advokaat esitas istungi edasilükkamise taotluse liiga vara ning oleks pidanud ootama ära õhtul saabuva COVID-19 proovi tulemuse. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on advokaadi COVID-19 proovi tulemus avaldatud Patsiendiportaalis istungile eelneval päeval, so 16.11.2020, õhtul kell 16.17 ehk vahetult enne tööpäeva lõppu. Aukohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja eeldus, et pärast tulemuse teada saamist kohtule 17.11.2020 toimuva kohtuistungi edasilükkamise taotluse esitamisel oleks kohus jõudnud taotluse läbi vaadata enne istungi toimumist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 345 kohaselt peab kohtuistungile kutsutud menetlusosaline, kui ta ei saa kohtusse ilmuda, sellest kohtule õigel ajal teatama ja kohtusse ilmumise takistust põhistama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes on viidatud paragrahvi kohta selgitatud, et õigel ajal teavitamine tähendab, et istungile ilmumise takistusest tuleb teatada viivitamata pärast takistusest teadasaamist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-146-08 märkinud: „Kolleegiumi arvates tähendab TsMS § 345 kohaselt mõiste õigel ajal menetlusosalise kohustust teatada kohtusse ilmumise takistatusest esimesel võimalusel. Kui menetlusosaline ei teata kohtusse ilmumise takistatusest õigel ajal, ei saa kohtult eeldada, et kohus lahendab taotluse enne kohtuistungit.“

Advokaat selgitas aukohtule kirjalikult antud selgitustes, et nädalavahetusel tekkinud haigussümptomid ei olnud esmaspäeva hommikuks taandunud ning kliendi huvidest lähtuvalt ei saanud advokaat 16.11.2020 võtta riski jätta istungi edasilükkamise taotlus esitamata ning loota, et advokaat ei ole COVID-19 viirust kandev ning et 17.11.2020 hommikul on negatiivne testitulemus teada ja enesetunne paranenud. Aukohus nõustub advokaadi seisukohaga, et tal puudus õigus sellise riski võtmiseks. Advokaat oli vaidlusaluses tsiviilasjas kostja esindaja. Hageja taotlusel on kohtul TsMS § 410 alusel, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, õigus teha tagaseljaotsus. Advokaadil lasub AdvS § 44 lg 1 p-st 1 ja eetikakoodeksi §-s 8 tulenev kohustus lähtuda õigusteenuse osutamisel kliendi huvidest. Seetõttu ei saanud advokaat riskida olukorraga, kus ta esitab kohtuistungi edasilükkamise taotluse liiga hilja, kohus ei pea taotlust õigeaegseks ning loeb seetõttu kostja kohtuistungile ilmumata jätmise põhjendamatuks.

Aukohtu hinnangul ei ole tõendeid selle kohta, et advokaadil oli kavatsus istung edasi lükata ning et COVID-19 viiruse levik andis advokaadile selleks ettekäände. Aukohus on seisukohal, et sellist kaebaja väidet ei tõenda asjaolu, et advokaat ei olnud, menetluskulude nimekirjast nähtuvalt, valmistunud 17.11.2020 istungiks ette viisil nagu ta tegi seda 18.01.2021 istungiks valmistudes, ega ka asjaolu, et advokaat oli 16.11.2020 ja 17.11.2020 võimeline tegelema tööülesannetega ning tutvuma kostja poolt vaidlusaluses tsiviilasjas esitatud materjaliga. Aukohus selgitab esmalt, et menetluskulude põhjendatust hindab asja lahendav kohus, aukohtul selleks pädevus puudub. Samas märgib aukohus, et viidatud asjaoludest ei nähtu, et advokaat oleks rikkunud oma kohustusi või pannud toime distsiplinaarsüüteo. Eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestab advokaadile kohustuse täita kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ja hoiduda kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Olukorras, kus advokaadil esinesid haigussümptomid ja oli kahtlus, et advokaat ei saa tervislikel põhjustel klienti järgmisel päeval istungil esindada, oli õigustatud, et advokaat ei asunud kohtuistungiks põhjalikult valmistuma, vaid esitas taotluse istungi edasilükkamiseks. Samas on kaebaja aukohtule esitatud kaebuses viidanud, et esitas vaidlusaluses tsiviilasjas 13.11.2020 ehk eelneval tööpäeval mahuka vastuse koos tõenditega. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat rikkunud kutse-eetika reegleid tutvudes hageja poolt kohtusse esitatud tõenditega koheselt järgmisel tööpäeval, sõltumata sellest, et advokaadil esinesid sellel ajal kerged haigussümptomid, mis takistasid COVID-19 viiruse leviku valguses avalikule kohtuistungile ilmumist.

Aukohtul puudub alus kahelda, et kohtuistungi edasilükkamise taotluse esitamise ajal advokaadil haigussümptomid esinesid ja tegemist oli põhjendatud taotlusega. Advokaat on kirjalikult selgitanud, et tal esinesid haigussümptomid ajavahemikus 14.11.2020 kuni 16.11.2020 ning seda kinnitab aukohtu hinnangul asjaolu, et advokaat pidas 15.11.2020 vajalikuks anda COVID-19 proov. Viidatud proovi andmist on advokaat aukohtule tõendanud Patsiendiportaali väljavõttega. Aukohtu hinnangul ei tõenda kaebaja poolt esitatud 17.11.2020 toimunud telefonikõne salvestus, et advokaadil puudusid istungi edasilükkamise taotluse esitamise ajal haigussümptomid ja seetõttu oleks taotlus esitatud alusetult. Ka Harju Maakohus on leidnud, et advokaadi võimalik haigestumine koroonaviirusesse on mõjuv põhjus istungi edasilükkamiseks.

Tuginedes eelnevale leidis aukohus, et advokaat ei pidanud kohtuistungi edasilükkamise taotlust esitama pärast COVID-19 proovi tulemuse teadasaamist. Advokaat on käitunud vastavalt kehtivale seadusele ja kohtupraktikale ning järginud kutse-eetika nõudeid esitades kohtuistungi edasilükkamise taotluse olukorras, kus esines põhjendatud oht, et advokaat on nakatunud COVID-19 viirusega ja ei saa seetõttu kohtuistungil osaleda. Sellest tulenevalt ei esine advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumist. Kuivõrd aukohtule esitatud materjalist ei nähtu, et advokaat oleks valetanud eesmärgiga viia kohus eksiteele ja seeläbi menetlust venitanud, ei ole tuvastatav ka kaebaja väide, et advokaat ei vasta AdvS § 23 lg-s 5 sätestatud nõudele olla aus ja kõlbeline.

Eelnevale tuginedes leidis aukohus, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mistõttu tuli aukohtumenetlus advokaatide suhtes jätta algatamata.

13.05.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette konfidentsiaalse informatsiooni avaldamist kohtumenetluses kliendi vastu ja huvide konfliktis tegutsemist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 5 lg 2 ja lg 6 ning § 13 lg 1 rikkumistena.

Kaebuse kohaselt osutas advokaat kaebajale kui juriidilisele isikule õigusteenust. Kaebaja teavitas advokaati pooltevahelise õigusteenuse lepingu lõpetamisest 17.10.2019. Advokaat oli sellele eelnevalt, juba 14.07.2019, esitanud kohtusse tsiviilhagi, kus hagejaks oli kaebaja endine juhatuse liige A ning kostjaks kaebaja praegune juhatuse liige B. 21.10.2019, 4 päeva pärast kaebaja ja advokaadi vahelise kliendilepingu lõppemist, laiendas advokaat kaebaja praeguse juhatuse liikme B vastu suunatud hagi ka kaebaja kui juriidilise isiku vastu. 22.10.2019, 5 päeva pärast õigusteenuse lepingu lõpetamist, esitas advokaat kaebaja endise juhatuse liikme A nimel tsiviilhagi kaebaja ja kaebaja revisjonikomisjoni liikmete vastu. 13.02.2020 esitas advokaat kaebaja endise juhatuse liikme A nimel kohtusse tsiviilhagi kaebaja juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks või tühisuse tuvastamiseks. Lisaks sellele esitas advokaat kolmanda kliendil C nimel 24.03.2020 veel ühe tsiviilhagi kaebaja vastu.

Kaebuse kohaselt esitas advokaat 2020. aasta suvel eelviidatud tsiviilkohtu menetlustesse tõendina 05.07.2019 kaebaja praeguse juhatuse liikme B ja advokaadi vahel peetud kirjavahetuse, mida kaebaja juhatuse liige pidas, enda väidete kohaselt, teadmises, et suhtleb kaebaja lepingulise esindajaga. Seetõttu leiab kaebaja, et advokaat on rikkunud konfidentsiaalsuskohustust ja esitanud kliendilepingu täitmise käigus advokaadile teatavaks saanud informatsiooni kohtule tsiviilasjades, mis on suunatud advokaadi endise kliendi vastu.

Aukohus, olles tutvunud asja materjalidega ning advokaadi kirjalike ja suuliste selgitustega, ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaat selgitas aukohtule nii suuliselt kui ka kirjalikult, et ei ole kunagi esindanud kaebajat vaidlustes A ja C vastu. Kaebaja ja advokaadi vahel oli õigusteenuse leping, mille alusel oli advokaadil volitus esindada kaebajat üksnes ja tsiviilasjas nr vaidlustes D ja E OÜ vastu. Advokaadi hinnangul on advokaadi ja kliendi vaheline suhe asja, mitte kliendipõhine ehk advokaadil on keelatud esindada kahte mõlemat vaidluse osapoolt samas asjas. Advokaadi selgituste kohaselt väljendub vaidlusalusest 05.07.2019 e-kirjavahetusest selgelt, et advokaat võttis kaebaja juhatuse liikme B ühendust endise juhatuse liikme A esindajana, mitte aga kaebaja esindajana vaidlustes tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx

Aukohus nõustus, tuginedes aukohtu menetluse raames esitatud tõenditele, advokaadi selgitustega, et advokaat ei ole olnud mõlema poole esindajaks samaaegselt ja samas asjas. Eetikakoodeksi § 13 lg 1 keelab advokaadil esindada samas asjas kahte klienti või osutada neile muud õigusteeust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Ka AdvS § 44 lg 4 kohaselt, ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Eetikakoodeksi kommenteeritud väljaande kohaselt mõiste “sama asi” seostub ennekõike konkreetse asja, mitte sellega seotud isikutega. Lisaks on kommentaarides täpsustatud, et “sama asi” tuleb sisustada klientide eluliste eesmärkide ja huvide kontekstis ning kahtluse korral piirolukordades tuleb lähtuda põhimõttest, et huvi konfliktiohuga olukorrast teadasaamise osas on kliendil eelduslikult äratuntav huvi ning klienti tuleb vastavatest asjaoludest informeerida. Samamoodi ei tohi advokaat esindada uut klienti, kui tema valduses on asjaga seotud konfidentsiaalset informatsiooni, mis on saadud teiselt praeguselt või endiselt kliendilt. Samamoodi on aukohus siinkohal rõhutanud, et “sama asja” all peetakse silmas asja sisulist poolt, st vaadeldakse seda, kas vaidluse olulised asjaolud või kohtumenetluse ese määravas osas kattuvad, mitte ei ole oluline kohtuasja number. Asja sisust ja mitte asjaosaliste ringist lähtumise osas on aukohus muu hulgas selgitanud, et advokaadibüroodel ja advokaatidel ei saa olla kõikehõlmavaid kliendisuhteid, mistõttu ei ole huvide konflikti järeldamiseks piisav asjaolu, et advokaadibüroo ja selle advokaadid on konkreetsele kliendile pikema perioodi vältel osutanud eri asjades õigusteenuseid.

Materjalidest nähtuvalt laiendati advokaadi poolt endise juhatuse liikme A nimel esitatud hagi kaebaja vastu pärast pooltevahelise lepingu lõppemist. Samuti nõustus aukohus, et vaidlusalune 05.07.2019 e-kirjavahetus ei ole seotud D ja E OÜ vastu suunatud tsiviilvaidlusega, milles advokaat veel sellel ajal kaebaja esindaja oli. Kirjavahetusest nähtuvalt on advokaat selle esitanud kaebaja endise juhatuse liikme A esindajana.

Tuginedes eelnevale, asus aukohus seisukohale, et kõnealuses vaidluses ei ole advokaat esindanud kahte isikut samas asjas, mistõttu ei esine eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumist. Samuti on aukohus seisukohal, et vaidlusaluse 05.07.2019 e-kirjavahetuse puhul ei ole tegemist informatsiooniga, mille advokaat sai kaebajaga sõlmitud õigusteenuse lepingu alusel. Seetõttu ei laienenud vaidlusalusele kirjavahetusele eetikakoodeksi § 5 lg-s 2 ja lg-s 6 sätestatud saladuse hoidmise ja dokumentide edastamise keelu kohustus, kuivõrd nõusoleku selle informatsiooni avaldamiseks sai anda advokaadi klient A, mitte aga kaebaja. Järelikult ei ole advokaat aukohtule teadaolevate asjaolude põhjal rikkunud eetikakoodeksi § 5 lg-s 1 ja lg-s 6 sätestatud kohustusi.

Eeltoodust tulenevalt lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamisega. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et vastavalt eetikakoodeksi § 13 lg 1 kommentaaride kohaselt peavad advokaadid olema eriti tähelepanelikud olukorras, kus nad on pikaaegselt osutanud õigusteenust ühele kliendile ning soovivad seejärel kliendisuhte luua isikuga, kellel on puutumus endise kliendiga, kuivõrd endiselt kliendilt võidi õigusteenuse osutamisega teada saada uue asjaga seotud informatsiooni. Rõhutatud on sedagi, et vältida tuleb nii tegelikku kui ka näilist huvide konflikti tekkimis oma kutsetegevuses kohtuga suhtlemisel ja dokumentide esitamisel. Olukorras, kus advokaat asub tegutsema enda endise kliendi huvide vastaselt, peab ta alati, enne uue kliendiga õigusteenuse lepingu sõlmimist ja kliendi töö vastuvõtmist, sügavalt analüüsima, kas ta saab kindel olla, et asjas ei esine reaalselt ega näiliselt huvide konflikti.

13.05.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette heade tavade ja kommete eiramist õigusteenuse osutamisel, asjatundmatust õigusteenuse osutamisel, advokaadikutse au ja väärikkuse kahjustamist, advokatuuri maine kahjustamist ning ülesande vastu võtmist, millel puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 3, § 9 lg 1, § 12 lg 3 ja § 14 lg 2, AdvS § 40 lg 2, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 p 1 ning TsÜS § 138 lg 1 võimalike rikkumistena.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjalidega ning advokaadi kirjalikult ja suuliselt antud selgitustega, tuvastas, et advokaat on rikkunud kutse-eetika nõudeid ning seeläbi toime pannud distsiplinaarsüüteo.

Advokaadi kohustus juhinduda õigusteenuse osutamisel kutse-eetika nõuetest ning headest tavadest ja kommetest on sätestatud läbivalt advokaadi kutsetegevust reguleerivates sätetes. Näiteks on selline kohustus nii AdvS § 43 lg-s 1, mille kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Sama kohustus tuleneb ka eetikakoodeksi § 4 lg 1, mille kohaselt juhindub advokaat, õigusteenust osutades, seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Ka eetikakoodeksi § 8 lg 3 alusel võib advokaat õigusabi andmisel täita üksnes neid kliendi ülesandeid, mis ei ole õigusvastased ega kahjusta advokaadi au ja väärikust. Seejuures peab advokaat, juhul kui kliendi soovid on vastuolus seadusega või advokaadi au ja väärikusega, selgitama kliendile oma seisukohti ja kliendi seadusevastastest või põhjendamatutest nõudmistest tulenevaid võimalikke tagajärgi. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 alusel peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.

Aukohtu hinnangul on ebaõige advokaadi seisukoht, et AdvS § 40 lg 2, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 ning nendega seotud eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 8 lg 3 kohalduvad advokaadile üksnes kliendi vaatest (st juhul kui kaebajal on advokaadiga sõlmitud õigusteenuse leping). Viidatud advokatuuriseaduse sätted reguleerivad advokaadi tegevust üldiselt. See nähtub juba sellest, et nimetatud sätted paiknevad advokatuuriseaduse 4. peatükis, mille pealkiri on „advokaadi tegevus“. Kõik viidatud sätted reguleerivad üldiseid, nii kliendi kui ka vastaspoolega, suhtlemise ja käitumise põhimõtteid, mitte üksnes seda, millised on advokaadi kohustuslikud käitumisviisid suhetes kliendiga. Ka eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestab advokaadi käitumise üldise põhimõtte.

Eetikakoodeksi § 8 sätestab tõesti advokaadi kohustuse õigusteenuse osutamisel lähtuda kliendi huvide kaitse põhimõttest, aga viidatud paragrahvi lg 3 seab ka siin piirid sellele, milliseid ülesandeid advokaat kliendi huvides täita võib. Olukorras, kus advokaat asub täitma neid kliendi ülesandeid, mis on õigusvastased või kahustavad advokaadi au ja väärikut, võib advokaadi käitumine rikkuda ka tema kliendi vastaspoole õigusi.

Kaebuse kohaselt esitas advokaat kaebajale nõudekirja kliendi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ja ebaõigete väidete ümberlükkamiseks. Samas ei ole viidatud nõudekirjas välja toodud ühtegi selget väidetavat kaebaja väljendatud ebaõiget väidet. Seetõttu ei ole kaebajal nõudekirja põhjal võimalik hinnata, kas tegemist on põhjendatud või põhjendamatu nõudega, kujundada enda seisukohta või esitada põhistatud vastuväidet. Kaebaja hinnangul peab kellegi vastu esitatud nõudekiri tuginema õiguslikul alusel, nõue peab olema põhjendatud ja tõendatud. Aukohus nõustub selle seisukohaga.

Aukohtu hinnangul ei saa pidada heade tavadega ja advokaadi kutse au ja väärikusega kooskõlas olevaks nõudekirja, mille saajal ei ole võimalik selle sisu osas seisukohta võtta. Aukohus tuvastas asja materjaliga tutvudes, et vaidlusalusel juhul on advokaadi poolt kaebajale esitatud nõudekiri, milles ei ole välja toodud ühtegi konkreetset väidet, millele tuginedes oleks nõudekirja saajal võimalik selle suhtes seisukoht kujundada. Tegemist on ilmselgelt puudustega nõudekirjaga. Nõudekirja saajal ei ole ka parima tahtmise juures võimalik täita selles esitatud nõudmisi seoses väidete ümberlükkamise ja avaldamise lõpetamisega, kuna nõudekirjas ei ole avaldatud, milliseid väiteid advokaadi klient ebaõigeks peab. Aukohtu hinnangul on põhjendatud, et sellise nõudekirja saamine tundub kaebajale „õngitsev“. Ei saa nõustuda advokaadi seisukohaga, et kui kaebajale jäi antud nõudekirjast mulje justkui advokaat, tema büroo või klient üritaks midagi õngitseda, siis see on üksnes kaebaja probleem. See, kui advokaat käitub viisil, mis tundub advokaadipoolt koostatud pöördumise saanud isikule kui õigusteadmisteta sisutühi õngitsuskiri, rikub advokaadi ja advokatuuri mainet. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 teine lause sätestab advokaadile keelu käituda advokaadi ja advokatuuri mainet kahjustaval viisil, mistõttu ei ole tegemist üksnes kaebaja probleemiga. Advokaadil lasub kohustus käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning see käitumine peab sellisena näima ka kolmandatele osapooltele, mitte ainult advokaadile endale või tema kliendile. Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat on rikkunud AdvS § 43 lg-s 1, eetikakoodeksi § 4 lg-s 1 ja eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustust käituda heade kommetega kooskõlas.

Aukohus tuvastas, et advokaat on rikkunud ka AdvS § 40 lg-s 2 ja eetikakoodeksi § 14 lg-s 2 sätestatud kohustust, mille kohaselt peab advokaadi osutatud õigusteenus olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Kaebajale edastatud nõudekiri sisaldab, nagu ka advokaat enda selgitustes viitas, hulganisti viiteid kohtupraktikale, kuid kuna sisuliselt puuduvad nõudekirjast faktilised asjaolud (vaatamata asjaolule, et selline alapealkiri sinna märgitud on), ei ole võimalik viidatud kohtupraktikat ja õigusaktide sätteid kaebajale esitatava nõudega siduda. Lisaks kohtupraktikale sisaldab vaidlusalune nõudekiri ka hulganisti viiteid õigusaktide sätetele. Asjaolu, et advokaat esitab nõudekirjas erinevaid viiteid õigusaktidele ja kohtupraktikale, ei tähenda automaatselt, et see dokument on koostatud asjatundlikult ja ka tegelikult toodud viidetele põhinevalt. Kohtupraktikale ja õigusaktide sätetele viitamist ei saa advokaadile ette heita, kuid olukorras, kus need ei ole nõude sisuga seotavad, võivad need õigusteadmisi mitteomavaid isikuid oma sõnastusega segadusse ajada ja hirmutavana näida, ning selline olukord rikub advokaadi kutse au ja väärikust.

Advokaat märkis enda kirjalikes selgitustes, et tema hinnangul on kaebaja etteheide, et nõudekirjale polnud lisatud tõendeid või et see ei põhinenud tõenditel, asjakohatu. Advokaat toob välja, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes on seoses TsMS § 363 lg 1 p-ga 3 märgitud, et kohati on tehtud ekslik järeldus, nagu tuleks juba koos hagiga esitada vältimatult kõigi väidetud asjaolude kohta ka tõendid. Tegelikult ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid kinnitavate tõendite esitamine hagiavalduses hagi menetlusse võtmise nõutav eeldus. Tõendite esitamise kohustus sõltub sellest, millistele asjaoludele kostja vastu vaidleb ning milliseks kujuneb tõendamiskoormus poolte vahel /—/ tõendite esitamine n-ö igaks juhuks ei ole mõistlik, sest asjaolud, mida nendega tõendada tahetakse, ei pruugi üldse vaidluse all olla või asjas tähendust omada. Sellele tuginedes asub advokaat seisukohtale, et kui tõendite lisamine hagile pole kohustuslik, pole see kohustuslik ka nõudekirjade puhul. Samas jätab advokaat tähelepanuta viidatud kommentaaris oleva selgituse, mille kohaselt „koos hagiavaldusega on mõtet esitada ainult need tõendid, mis on pooltevahelise õigussuhte mõistmiseks hädavajalikud (nt lepingu dokument, kui nõue esitatakse lepingu täitmise kohta).“ Seega on ebaõige advokaadi seisukoht justkui ei tuleks ei hagiavaldusele ega kohtueelselt edastatavale nõudekirjale lisada mitte ühtegi tõendit.

Käesoleval juhul ei nähtu, aukohtu hinnangul, vaidlusalusest nõudekirjast, et advokaadi poolt kootatud dokument tugineks tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat ei vabane tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjaliku uurimise kohustusest ka põhjendusel, et see on advokaadi stiil ja klient soovis esitada fakte üldisemalt. Eetikakoodeksi § 8 lg 3 seab advokaadile kohustuse täita üksnes neid kliendi ülesandeid, mis ei kahjusta advokaadi au ja väärikust. Kui kliendi soovid on sellega vastuolus, lasub advokaadil kohustus kliendile oma seiskohti ja kliendi põhjendamatust nõudest tulenevaid võimalikke tagajärgi selgitada ning kui klient ei loobu oma nõudmisest, on advokaadil õigus õigusteenuse leping lõpetada.

Aukohtul ei ole võimalik asja materjalidele tuginedes tuvastada, kas advokaat on käesoleval juhul täitud eetikakoodeksi § 8 lg-st 3 tulenevat kohustust selgitada kliendile põhjendamatust nõudmisest tulenevaid võimalikke tagajärgi ja kaalunud vajadusel õigusteenuse lepingu lõpetamist, mistõttu ei tuvastanud aukohus viidatud sätte rikkumist. Sellele vaatamata juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et kliendi huvide kaitsmisel ja kliendi soovide järgimisel, tuleb säilitada advokaadi au ja väärikus.

Seoses kaebaja etteheidetega TsÜS § 138 lg 1 rikkumisele, märgib aukohus järgmist. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et (tsiviil)õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Advokaat on küll enda selgitustes õigesti asunud seisukohale, et advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga (eetikakoodeksi §4 lg 6), kuid samas on advokaadil eelnimetatud üldine kohustus käituda heas usus, kooskõlas seaduse ja kutse-eetika nõuetega. Seega ei saa pidada kaebaja poolset viidet TsÜS § 138 lg 1 osas ilmselgelt asjakohatuks. Siiski, lähtudes asjas esitatud materjalidest ning sellest, et aukohus ei saa asuda nõudekirja ning selle põhjendatust sisuliselt lahendama (selles osas peavad pooled hinnangu saamiseks pöörduma tsiviilkohtu poole), ei ole käesolevas asjas tuvastatav, et advokaat oleks rikkunud TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud kohustust.

Aukohus ei tuvastanud ka eetikakoodeksi § 12 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumist. Viidatud sätte kohaselt ei või advokaat ülesannet vastu võtta, kui on ilmne, et õigusabi taotletakse seadusega vastuolus oleva huvi kaitseks või kui kliendi nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks. Aukohus nõustub advokaadiga, et käesoleval juhul pole see ilmne. Seejuures puudub aukohtul pädevus anda sisuline hinnang nõudekirjas toodud asjaoludele. Nõude perspektiivsuse või perspektiivituse tuvastamise küsimuses tuleb pooltel pöörduda tsiviilkohtu poole.

Arvestades eeltoodut leiab aukohus, et advokaat väärib karistust. Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus, samuti asjaolu, et advokaadile varasemalt nõudekirjades esinevate puuduste osas tähelepanu juhitud. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

Lisaks tekkis aukohtul advokaadi kirjalikke ja suuliste selgituste põhjal kahtlus, kas advokaat mõistab piisavas advokaadi kutsetegevusega kaasnevaid kõrgendatud nõudeid ja kas advokaat vastab AdvS §-s 23 lg-s 5 sätestatud nõudele olla aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega. Sellest tulenevalt teeb aukohus juhatusele ettepaneku kaaluda advokaadi kutsesobivuskomisjoni saatmist hindamaks, kas advokaat vastab AdvS § 23 lg-s 5 sätestatule.

03.06.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette asjatundmatust nõudekirja koostamisel ja kaebajat ähvardava, laimava ning head nime kahjustava nõudekirja esitamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad AdvS § 40 lg 2 ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 võimalike rikkumistena.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud advokaadi aukohtu istungil ära, ei tuvastanud advokaadi käitumises distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohus selgitab, et advokaat tegutseb kliendi käsundil ning advokaati ei või AdvS § 43 lg 4 ja eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.

Nõudekirjast nähtuvalt esitas advokaat selle enda kliendi soovil ja nimel. Suuliselt antud selgitustes märkis advokaat, et tegutses enda kliendi huvides, lähtudes kliendi soovidest. Kliendil oli õigus pöörduda kohtuväliselt nõudekirjaga kliendi hinnangul tema õigusi rikkunud isiku poole ning konkreetsel juhul oli kliendi soov, et nõudekiri esitatakse üldsõnaliselt. Advokaat on seisukohal, et ta ei saa ilma kliendi nõusolekuta anda täpsustavaid selgitusi, kuna asi ei ole veel jõudnud kohtumenetlusse ning nõudekirja sisu osas täiendavate selgituste andmine võib kahjustada tema kliendi huve võimalikus kohtumenetluses. Lisaks selgitas advokaat, et nõudekirja ilma tõenditeta esitamise eesmärk oli selgitada välja, kas ja milliseid nõudekirjas toodud väiteid nõudekirja saaja ehk kaebaja tunnistab ja milliseid mitte.

Aukohus nõustus, et asjaolu, et klient on tundnud end kaebaja märkustest või avaldatust tulenevalt solvatuna ning on pöördunud oma õiguste kaitseks advokaadi poole, ei ole advokaadile etteheidetav. Samuti on aukohus seisukohal, et formaalselt vastab vaidlusalune nõudekiri ettenähtud tingimustele. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses asjatundmatust nõudekirja koostamisel ega AdvS § 40 lg 2 rikkumist. Aukohtu hinnangul ei sisalda nõudekiri ka sihilikke solvanguid kaebaja suhtes. Advokaadile ei saa ette heita, et ta on nõudekirjas viidanud kohtulahendite, milles on analüüsitud isiku laimamist ja solvamist, sisule. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus ka advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist sellisel kujul, et see vääriks distsiplinaarkaristust.

Siiski peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu et, vaatamata sellele, et nõudekiri formaalselt vastab tingimustele, tuleb advokaadil põhjalikult kaaluda selliste nõudekirjade kohtueelset esitamist ja seda, mida advokaat enda kliendile soovitab. Advokaat peab olema enda tegevuses sõltumatu muuhulgas ka kliendipoolsetest mõjutustest, kuivõrd advokaadi poolt kliendile antud nõuanne ei oma mingit väärtust, kui advokaat annab selle eesmärgiga kliendile meelepärane olla, teenida oma isiklikke huve või alludes välisele survele. Advokaat peab enda kliendi huvide kaitsmisel hindama kliendi poolt taotletu perspektiive ning tegutsema sellest lähtuvalt. Seetõttu kutsus aukohus advokaati üles tulevikus põhjalikumalt kaaluma, milliseid nõudekirju ta klientide huvides koostab ja esitab.

Eeltoodust tulenevalt lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes ning piirdus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.

03.06.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette kohtule tahtlikult ebaõigete andmete esitamist, tahtlikku kohtu töö takistamist kriminaalasja menetlemisel, menetluse tahtlikku venitamist, ebaausat ja kohtu ning teiste menetlusosaliste suhtes lugupidamatut käitumist ning advokaadi kutse ja advokatuuri maine kahjustamist. Lisaks heidetakse advokaadile kui advokaadibüroo pidajale täiendavalt ette büroopidaja kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist seoses asjaoluga, et büroopidaja ei ole taganud büroos tegutsevate advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmist, kaitsja ülesannete korrektset vastuvõtmist ja kliendilepingute sõlmimist ega korraldanud nõuetekohast advokaadibüroo asjaajamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 20 lg 1 ja § 21 lg 2 ning kodukorra § 25 lg 1 p 1 ja lg 2 p-de 1 ja 7 võimalike rikkumistena.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud ja kogutud materjaliga, sh kohtu poolt 02.11.2020 esitatud pöördumisega ning 12.10.2020 ja 24.03.2021 kohtumäärustega, samuti advokaadi suuliste ja kirjalike selgitustega, tuvastas advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused. Kuivõrd advokaadile heidetakse ette kohustuste rikkumist erinevates rollides, siis käsitles aukohus kõigepealt advokaadi kui advokaadibüroo pidaja kohustuste võimalikku rikkumist (I), seejärel advokaadi enda kutsetegevusega seotud kohustuste võimalikku rikkumist (II) ning lõpus andis hinnangu advokaadi käitumisele tervikult, selgitades ka karistuse määramise asjaolusid (III).

I

Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 sätestab advokaadibüroo pidajale kohaldatavad nõuded. Lõike 1 punkti 1 kohaselt on advokaadibüroo pidaja suhetes advokatuuriga kohustatud teostama järelevalvet advokaadibüroos tegutsevate advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle, samuti tagama, et nimetatud nõudeid täidavad advokaadibüroo muud töötajad. Lõike 2 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud tagama seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt, sh punkti 1 kohaselt tagama ülesande korrektse vastuvõtmise ja kliendilepingu sõlmimise ja punkti 7 kohaselt korraldama advokaadibüroo asjaajamist.

Pärnu Maakohtu 02.11.2020 pöördumise ja 12.10.2020 määruse ning 24.03.2021 määruse alusel ilmnesid etteheited nelja Advokaadibüroo F advokaadi (sh advokaadibüroo pidaja ülesandeid täitev advokaat) suhtes ja aukohus algatas nende osas aukohtumenetluse. Seega ilmnes kahtlus, kas advokaat büroopidajana on täitnud kohustuse teostada järelevalvet advokaadibüroos tegutsevate advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle. Kuivõrd aukohus lõpetas 15.04.2021 istungi otsustega aukohtumenetluse kolme advokaadi suhtes advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid tuvastamata ning neljas advokaat, kelle suhtes menetlus jätkus, on advokaadibüroo pidaja ülesandeid täitev advokaat ise, siis asus aukohus seisukohale, et büroopidajana ei ole advokaat rikkunud kodukorra § 25 lg 1 p-is 1 sätestatud kohustust.

Samas tuvastas aukohus, tuginedes asjas kogutud materjalile, et advokaat on büroopidajana rikkunu kodukorra § 25 lg 2 p-s 1 ja 7 sätestatud kohustusi. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et advokaadibüroo pidaja ei taganud nõuetekohaselt kliendi ülesannete vastuvõtmist ja kliendilepingute sõlmimist, samuti ei ole toiminud korrektselt asjaajamine suhtluses advokaadibüroo advokaatide ja kohtu vahel. Pärnu Maakohtu poolt edastatud pöördumise ja määruste asjaoludest nähtub, et konkreetses kriminaalasjas on Advokaadibüroo F esindanud kõiki kaitsealuseid selliselt, et kaitsjad on pidevalt vahetunud, aga olnud alati samast advokaadibüroost. Kohus heitis advokaadibüroo pidajale ette segadust kliendilepingutega ja kaitsjate pideva vahetamisega, mis tingis menetluse venimise ja kohtu vajaduse teha päringuid Eesti Advokatuurile, saamaks infot selle kohta, millal ühe või teise kaitsealusega kliendileping sõlmiti. Advokaat selgitas aukohtu suulisel ärakuulamisel, et puuduvad tõendid või konkreetsed näited olukorrast seoses sellega, et advokaatide pideva vahetamine oleks vaidlusaluses ajas toonud kaasa menetluse venimise. Advokaat möönis, et mõned advokaadid on tema büroost lahkunud, mistõttu on tööd tulnud ümber korraldada ja seda ongi tehtud. Samas leidis advokaat, et praegu kõik kenasti toimib ja mingit venitamist ei ole toiminud.

Aukohus uuris advokaadilt suulisel ärakuulamisel, miks oli vajalik iga kord uus kliendileping sõlmida, mitte ei kasutata sellist praktikat, kus allkirjastatakse üksnes kliendilepingu muudatus või täiendus. Samuti uuriti advokaadilt kui büroopidajalt, kas advokaadibüroos on kehtiv asjade üleandmise kord, mille alusel saaks vajadusel kliendi ülesande teisele büroos töötavale advokaadile üle anda, kui keegi jääb haigeks või läheb büroost ära. Advokaat selgitas, et on asjast niimoodi aru saanud, et kui klient sõlmib kliendilepingu, siis sellele kirjutavad alla büroopidaja ja advokaat. Õigusteenuse osutajaks on allakirjutanud advokaat ja kui see advokaat läks ära, siis kliendileping lõppes. Algselt ei olnud kliendileping sõlmitud viisil, et selle alusel on kaitsjaks aukohtumenetluse alune advokaat ise õigusega teisi büroo advokaate kaasata, sest advokaat soovis selle kriminaalasja menetluses ise olla nii vähe kui võimalik. Edasi volitamise õigusega kliendileping tehti põhjusel, et G menetlusse kaasata, sest temal oli selles menetluses kõige mugavam olla tulenevalt tema seosest Pärnuga, ning H olid menetluses ka teised olulised asjad. Kirjalikus vormis asjade üleandmise korda advokaadibüroos kehtestatud ei ole, sest büroos on neli advokaati ja asjad saadakse vajadusel üle antud ilma kirjaliku dokumendita suuliselt kooskõlastades. Konkreetsel juhul tekkis segadus sellest, et see advokaat, kes oli kliendilepingusse märgitud, lahkus büroost. Seega polnud enam advokaati, kes oleks saanud edasi volitada uut esindajat. Advokaadi hinnangul saab büroopidaja edasi volitada üksnes siis, kui tema on märgitud selles asjas kaitsjaks. Kirjalikult antud selgitustes märkis advokaat, ka seda, et tema hinnangul ei saa advokaatide mainet kahjustada, kui klient kasutab PS §-s 21 sätestatud põhiõigust (õigus valida endale kaitsja). Kui klient soovib valida endale kas või ajutiselt teise advokaadi, on tal see õigus olemas. Advokaatidele ei saa selle pinnalt etteheiteid teha.

Aukohus, olles tutvunud advokaadi suuliste ja kirjalike selgitustega, on seisukohal, et asjaajamine, sh seoses kliendilepingute sõlmimisega, ei ole Advokaadibüroos F nõuetekohaselt korraldatud. On segane, mis olukorras advokaadi vahetamisel sõlmitakse kliendiga uus kliendileping ning mis olukorras toimub advokaadi vahetamine volikirja alusel. Advokaadibüroos puudub ühtne süsteem, kuidas toimub advokaatide asendamine või vahetamine. See mõjutas otseselt ka konkreetset kriminaalmenetlust. Aukohus märgib, et kuigi Kliendilepingute sõlmimise juhendi § 2 lg 2 kohaselt määrab advokaadibüroo pidaja kliendilepingu sõlmimise protsessi eest vastutava advokaadi, siis see ei võta, tuginedes kodukorra § 25 lg 2 p-le 1, advokaadibüroo pidajalt kliendilepingute sõlmimise küsimusega seotud vastutust. Aukohtu hinnangul on kliendilepingu sõlmimise ja täitmisega seotud vastutus solidaarne advokaadiga, kelle ülesandeks see määratud on. Büroopidaja peab omama ülevaadet advokaadibüroo ressurssidest, konkreetse advokaadi töökoormusest ning pädevusest ja ta peab tagama büroos tegutsevate advokaatide kutse-eetika nõuete täitmise ning vastutama advokaadibüroo maine eest. Aukohus nõustub, et kliendil on õigus enda esindajaks valida konkreetne advokaadibüroo või konkreetne advokaat, kuid, kuna kliendileping on sõlmitud advokaadibürooga, on büroopidaja kohustus, konkreetse advokaadi haigestumisel või lahkumisel, olukord kliendi huvist lähtuvalt lahendada, selgitades kliendile kliendilepingu jätkamise võimalusi. See ei võta kliendilt PS §-s 21 sätestatud õigust valmida endale kaitsja, sest kliendil on jätkuvalt õigus valida, kas ta jääb senise advokaadibüroo juurde, läheb konkreetse advokaadiga kaasa uude advokaadibüroosse või otsustab pöörduda hoopis kolmanda advokaadibüroo poole. Seetõttu on aukohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole advokaat büroopidajana täitnud kodukorra § 25 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustust tagada ülesande korrektne vastuvõtmine ja kliendilepingu sõlmimine ega p-s 7 sätestatud kohustust korraldada advokaadibüroo asjaajamist.

II

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse Pärnu Maakohtu kohtuniku poolt advokaadile ette kutse-eetika rikkumist seoses sellega, et ta on kohtu hinnangul esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on tahtlikult takistanud kohtu tööd kriminaalasja menetlemisel, tahtlikult menetlust venitanud, käitunud ebaausalt ja kohtu ning teiste menetlusosaliste suhtes lugupidamatult ning sellega kahjustanud advokaadi kutse ja advokatuuri mainet.

Kohus heidab advokaadile ette kohtu „sekretäri“ rolli panemist ning seda mitte üksnes advokaadi kui büroopidaja kohustuse täitmisel, vaid ka konkreetse advokaadi enda kutsetegevusest tulenevate kohustuste täitmisel. Kohus heidab advokaadile ette, et ta ei ole kohut õigeaegselt ja nõuetekohaselt teavitanud enda kaitsjaks asumise faktist. Kriminaalasja lahendavale kohtunikule sai advokaadi kaitsjaks olemise asjaolu teatavaks alles pärast seda, kui teise kohtumaja tsiviilkohtunik pöördus päringuga Pärnu Maakohtu poole. Aukohus nõustub kohtu seisukohaga, et ainuüksi volikirja edastamist ei saa pidada kaitseülesannete täitmisest teatamiseks, kui tegemist on üldise volikirjaga, mis annab esindusõiguse kõigile advokaadibüroo advokaatidele. Advokaadil lasub kohustus esitada enda taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, kohus ei pea ega saa aluseid ja taotluseid ise asjas esitatud lisadest või muudest dokumentidest otsida. Asja materjalidest ei nähtu, et advokaat oleks ennast kohtule mõistliku aja jooksul pärast 04.12.2020 volituse (digiallkirjastatud kliendi poolt 07.12.2020) saamist uuesti kaitsjana esitlenud. Advokaadi selgitustes nähtub, et kaitsja ülesanded tulid talle viidatud volikirjaga, kuid advokaat edastas selle volikirja kohtule alles 16.03.2021 ehk rohkem kui 3 kuud hiljem. Seega ei saa nõustuda advokaadi seisukohaga, et õigustatud oli Harju Maakohtule kaitsjaks olemise info edastamine enne, kui see info oli edastatud Pärnu Maakohtule, kelle menetluses kriminaalasi oli. Seejuures esitas advokaat vastava info Harju Maakohtu kohtunikule juba 08.03.2021, kuid Pärnu Maakohtu kohtunikule alles 16.03.2021 ehk 8 päeva hiljem. Aukohus nõustub kohtuga, et advokaat on kohustatud enda kaitsja ülesannetesse asumisest kohut teavitama viivitamatult või vähemalt esimesel võimalusel. Aukohus on seisukohal, et advokaat ei teatanud õigeaegselt kohtule enda kaitsjaks asumisest ning selle info edastamata jätmine on kohtu teadlik ja tahtlik eksitamine eetikakoodesi § 21 lg 2 mõistes.

Kuigi advokaadi eelviidatud käitumine seoses kaitsja ülesannetest teavitamata jätmisega võis kohtule tekitada kahtluse, et advokaat takistab tahtlikult asja õiget ja kiiret läbivaatamist ja venitab tahtlikult menetlust, siis aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel oleks üheselt tuvastatav advokaadi vastav tahtlus. Seetõttu nende etteheitega seotud rikkumist aukohus käesolevas menetluses ei tuvastanud.

Aukohus nõustub aga kohtu seisukohaga, et advokaat ei ole kohtu ja menetluses osaleva prokuröri suhtes käitunud lugupidavalt. Kohus on välja toonud, et kohtusaalis esindajate vahel toimuv peab olema väärikas ning väärikuse mittejärgimine näitab lugupidamatust kohtu vastu, sest ollakse kohtu ees. Aukohus, tutvudes kriminaalasja 24.03.2021 kohtuistungi protokolli ja selle helisalvestiga, leidis, et advokaadi sõnavõtt seal ei olnud viisakas ega lugupidav. Advokaat süüdistas viidatud sõnavõtus prokuröri nii kohtuistungi venitamises seoses advokaadi suhtes valeväidete ja väljamõeldiste esitamisega kui ka kasutas Pärnu Maakohtu 24.03.2021 määruses välja toodud väljendusi, andes ebakohase hinnangu prokuröri normaalsusele ja viidates halvustavalt prokurörile, mainides, et ei taha olla ühes ruumis sellise inimesega, kellel on advokaadi suhtes negatiivne foon. Advokaat leidis kohtuistungil, et prokurör on esitanud ilmselgelt liialdatud käsitlusi ja tema negatiivne suhtumine advokaadi suhtes annaks aluse hoopis prokuröri taandamiseks. Aukohus on seisukohal, et olukorras, kus kohus on tuvastanud 24.03.2021 määrusega, et advokaadi käitumine kogumis ei ole olnud kohtu suhtes lugupidav, on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-s 1 sätestatud kohustust käituda kohtus väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos.

Kuivõrd aukohus tuvastas asjas esitatud materjalide põhjal, et advokaat on käitunud lugupidamatult nii kohtu kui ka prokuröri suhtes, on advokaat seeläbi rikkunud ka eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustust. Aukohus nõustub kohtu seisukohaga, et vandeadvokaadi, kes on lisaks ka advokaadibüroo pidaja rollis, käitumine, mida saab pidada lugupidamatuks kohtu ja teiste menetlusosaliste suhtes, on advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustav.

III

Kokkuvõtvalt tuvastas aukohus, et advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused seoses eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 20 lg 1 ja § 21 lg 2 rikkumisega ning lisaks on advokaat büroopidajana rikkunud kodukorra § 25 lg 2 p-s 1 ja p-s 7 sätestatud kohustusi. Sellest tulenevalt leidis aukohus, et advokaat väärib karistust.

Aukohus arvestas karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis on muuhulgas määratud samuti eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumise eest. Aukohtu hinnangul viitab uus rikkumine sellele, et advokaat ei ole oma varasemast käitumisest järeldusi teinud. Sellest tulenevalt määras aukohus advokaadile karistuseks rahatrahvi summas 1000 (tuhat) eurot.

03.06.2021

Aukohus saab kaebaja kaebusest aru nii, et kaebaja heidab advokaadile ette kliendi eksitamist ja seeläbi kuriteo toimepanemisele õhutamist ja kuriteo kaasosalust vastavalt KarS §-le 22 ning kaebajale, kui kliendi uuele juhatuse liikmele, dokumentide esitamisest keeldumist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena seoses KarS § 22 väidetava rikkumisega ning § 14 lg 3 võimaliku rikkumisena.

Aukohus, olles tutvunud kaebuse ja advokaadi kirjalike selgitustega ning mõlema poole poolt esitatud tõenditega, ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

Eetikakoodeksi § 4 lg 1 kohaselt juhindub advokaat õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Kaebaja väidete kohaselt on advokaat tegutsenud seadusega vastuolus, kuna rikkus KarS §-s 22 sätestatud kohustusi ja seeläbi on advokaat rikkunud ka kutse-eetika nõudeid.

Aukohus toob esmalt välja, et kuigi kaebaja viitab kaebuses KarS §-le 22, ei ole kaebusest võimalik üheselt mõista, millist karistusseadustikus sätestatud kohustuse rikkumist kaebaja advokaadile ette heidab. KarS § 22 kuulub karistusseadustiku 2. peatüki 1. jakku, mis sätestab süüteokoosseisu. KarS § 22 sätestab osavõtja mõiste, kuid ei sätesta süütegu, mida on võimalik rikkuda. Ka KarS § 22¹ ei reguleeri konkreetset süütegu, vaid üksnes kirjeldab, millistel juhtudel on kuriteole kihutamine karistatav. Sellest tulenevalt nõustub aukohus advokaadi seisukohaga, et kaebaja etteheited, et advokaat on toime pannud kuriteo, ei ole mõistetavad ega aukohtumenetluses tuvastatavad.

Lisaks peab aukohus vajalikuks märkida, et ebaõige on kaebaja seisukoht, justkui oleks I 13.04.2021 kohtuistungil kinnitanud, et advokaat nõudis ebaseaduslikku eravaldusesse sissemurdmist ja kinnitas kliendile, et tegemist on seadusliku tegevusega. Aukohus nõustub viidatud kohtuistungi protokolli lindistusele tuginedes advokaadi selgitustega, et isik vastas istungil vande all olles kohtuniku küsimusele, et advokaadi palve talle oli, et ta tegutseks ainult seadusest lähtuvalt.

Eelnevast tulenevalt ei ole aukohtule esitatud asjaolude alusel võimalik tuvastada, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 4 lg-s 1 sätestatud kohustust juhinduda õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.

Eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestab, et advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Kaebaja heidab advokaadile ette tema kui advokaadi äriühingust kliendi uue juhatuse liikme dokumentide esitamise taotluse kui kliendi ülesande täitmata jätmist. Kaebaja hinnangul oli advokaadi kliendiks J OÜ ja seetõttu on temal õigus tutvuda kõigi advokaadi valduses olevate dokumentidega, mis on äriühinguga seotud.

Advokaat selgitas aukohtule kirjalikult, et tema hinnangul puudub tal õiguslik alus kaebaja taotluse rahuldamiseks. Advokaadi hinnangul oli tal tekkinud huvide konflikt ja kuna formaalselt oli sõlmitud kliendilepingu pooleks äriühing, siis saatis advokaat huvide konflikti vältimiseks ülesütlemise avalduse kaebajale kui J OÜ uuele juhatuse liikmele. Sama leidis advokaat, et kuna osaühing oli talle teadaolevalt moodustatud ainult tegevuseks, mis toimus vaidlusaluse üürilepingu täitmiseks ja muu majandustegevus sellel äriühingul puudus, ja kliendisuhte toimimise ajal oli tegemist niinimetatud „ühemehe ettevõttega,“, on selles olukorras äärmiselt keeruline eristada äriühingu ja selle endise juhatuse liikme huve. Advokaadi hinnangul on kaebaja kui uue juhatuse liikme huvid vastuolus eelmise juhatuse liikme huvidega ning kuna K on varasemalt olnud erinevates asjades advokaadi klient ka füüsilise isikuna, pidas advokaat oluliseks jätkata endise juhatuse liikme K huvide kaitsmist. Advokaat ka selgitas, et hindas, et tal puudub kohustus kaebaja poolt nõutud dokumente tagastada, kuna advokaadi käes ei ole ühtegi kliendi originaaldokumenti. Advokaat, asudes seisukohale, et tal on kohustus hoida kliendisaladust ja arvestades eelmise juhatuse liikme poolt advokaadile saadetud dokumentide väljastamist keelavat kirja, leidis, et kliendisaladuse hoidmise kohustus kaalub antud olukorras üle äriühingu ja kaebaja kui ettevõtte uue juhatuse liikme võimalikud huvid ja õigused.

Aukohus selgitas, et vastavalt AdvS § 15 lg-le 1 arutab aukohus advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju. Aukohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlust, kas kliendilepingu teiseks pooleks oli äriühing või juriidiline isik. Selle vaidluse lahendamise pädevus on tsiviilkohtul. Samas nõustub aukohus advokaadi selgitustega, et käesolevas asjas oli õiguspärane kliendisuhe huvide konflikti ilmnemise tõttu lõpetada vastavalt eetikakoodeksi § 13 lg-le.

Eetikakoodeksi § 16 lg 1 viimane lause sätestab advokaadi kohustuse hoida kliendi asja materjale iga kliendi kohta eraldi ja tagama nende säilimise ja konfidentsiaalsuse. Eetikakoodeksi § 16 lg 3 kohaselt tagastatakse advokaadile üleantud originaaldokumendid kliendile tema nõudmisel pärast ülesande täitmist, samuti õigusteenuse lepingu lõpetamisel või ülesande täitmisest loobumisel, kui need dokumendid ei ole võetud kohtutoimikusse. Ka Eesti Advokatuuri „Kliendi materjalide hoidmise juhendi“ § 4 reguleerib kleidi materjalide tagastamist. Viidatud sätte esimese lause kohaselt tuleb kliendi andmetena üle antud originaaldokumendid kliendile pärast ülesande täitmist, kliendilepingu lõpetamisel või ülesande täitmisest loobumisel tagastada kliendi nõudmisel või võimalusel ka juhul, kui klient seda ise ei nõua, välja arvatud kui kliendiga lepitakse kokku teisiti. Käesoleval juhul on advokaat kinnitanud, et tema valduses ei ole ühtegi äriühingu originaaldokumenti, mille tagastamist saab kaebaja kui äriühingu uus juhatuse liige nõuda. Seetõttu puudub advokaadil kohustus asja materjale ka sellel alusel tagastada.

Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks õigusliku aluseta jätnud täitmata kaebajalt saadud ülesande edastada talle kõik advokaadi valduses olevad ettevõttega seotud materjalid, mistõttu ei ole advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-s 3 sätestatud kohustust. Eelnevale tuginedes leidis aukohus, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mistõttu tuli aukohtumenetlus advokaadi suhtes jätta algatamata.

10.06.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette kaitsealusega õigeaegselt ühenduse võtmata jätmist, kaitsealusega kooskõlastamata ja tema soovidele mittevastavat tegutsemist ja seda, et advokaat ei olnud kohtuistungiks ettevalmistunud ega oma kaitsealuse toimikuga tutvunud. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja lg 5, § 8 lg 2, § 14 lg 2, lg 2¹ ja lg 4, AdvS § 44 lg 1 p 2 ning Eesti Advokatuuri riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 võimalike rikkumistena.

Advokaadi kutsetegevuse hindamisel analüüsis aukohus esmalt kaeba etteheidet, et advokaat jättis kaitsealusega õigeaegselt ühendust võtmata (I), seejärel hindas kaebaja etteheidet, et advokaat tegutses kaitsealusega kooskõlastamata ja kaitsealuse soovidele mittevastavalt (II) ning seejärel hindas etteheidet, et advokaat ei olnud kohtuistungiks ettevalmistanud ega kaitsealuse toimikuga tutvunud (III). Kokkuvõttes andis aukohus hinnangu advokaadi käitumisele tervikuna (IV).

I

Kaebaja heidab advokaadile ette, et tal ei olnud võimalik riigi õigusabi korras määratud advokaadiga ühendust võtta, kuna talle polnud teada, kes talle kaitsjaks määratud on. Lisaks ei võtnud advokaat ka ise kaebajaga enne kohtuistungit ühendust. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et Tartu Maakohtu Valga kohtumaja rahuldas 20.01.2021 määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning määras talle riigi õigusabi tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise ja lisakohustusena elektroonilise valve kohaldamise arutamiseks kohtuistungil kohustusega hüvitada täielikult riigi õigusabi tasu ja kulud. Kaebaja selgitas, et sai talle määratud kaitsja isiku teada alles 03.03.2021 toimunud tingimisi enne tähtaega vabastamise kohtuistungil.

Advokaat selgitas nii kirjalikult kui ka suuliselt aukohtu istungil, et peab raskesti usutavaks, et kaebaja ei saanud advokaadiga kontakti. Kaebaja oleks saanud kirjutada advokaadibüroole või võtta advokaadiga ühendust oma kontaktisiku kaudu. Advokaat selgitas, et ta ise ei võtnud kaitsealusega enne 03.03.2021 istungit ühendust, kuna kaebaja ei avaldanud advokaadile soovi kohtumiseks ja selline kohtumine oli advokaadi arvates mittevajalik, sest kõik asjaolud olid selged. Kaebaja ei soovinud advokaadiga asju arutada ka vahetult enne kohtuistungit. Lisaks märkis advokaat enda selgitustes, et tema hinnangul olid riigi õigusabi andmise määrus ja kaitsja kontaktandmed kättesaadavad vangistuses viibivale kaebajale ja tema kontaktisikule Tartu Vanglas. Advokaat selgitas suuliselt, et teistes asjades on kaitsealused, kellele ta on kaitsjaks määratud samuti riigi õigusabi korras, võtnud korduvalt temaga ise ühendust vahetult pärast advokaadipoolset tellimuse vastuvõtmist riigi õigusabi infosüsteemis.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga ja kuulanud advokaadi ära, leidis, et advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohtu hinnangul on tõendatud, et advokaat ei võtnud kaebajaga õigeaegselt ühendust. Advokaat kinnitas, et ta ei pidanud kaebajaga enne 03.03.2021 istungit ühenduse võtmist vajalikuks, mistõttu puudub asjas vaidlus, et kontakti loomist advokaadi ja kaebaja vahel, mh advokaadi enda initsiatiivil, ei toimunud. Samas möönis advokaat, et kliendiga peab side olema ja temaga peab suhtlema.

Aukohus tuvastas advokaadi ütluste alusel, et advokaat ei võtnud kaebajaga ühendust ega astunud samme kaebajaga ühenduse võtmiseks pärast tellimuse vastuvõtmist riigi õigusabi infosüsteemis ja et kaebaja ja advokaat suhtlesid esimest korda alles tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise arutamiseks toimunud kohtuistungil 03.03.2021. Sellega jättis advokaat täitmata Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kinnitatud riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg-s 2 sätestatud kohustuse ja seeläbi rikkus eetikakoodeksi § 4 lg-t 1. Aukohus märgib, et advokaat ei vabane viivitamatult ühendust võtmise kohustusest põhjusel, et advokaadi hinnangul on kõik kaitseülesande täitmiseks vajalikud asjaolud talle teada ja selged. Aukohus selgitab, et riigi õigusabi taotlejale tehakse kohtu poolt kättesaadavaks riigi õigusabi taotluse lahendamise määrus, kuid kõnealuses määruses ei ole tavapäraselt märgitud riigi õigusabi osutajat, kuivõrd alles selle määruse alusel korraldab Eesti Advokatuur riigi õigusabi tellimuse riigi õigusabi infosüsteemis. Seetõttu on ebaõige advokaadi seisukoht, et kaebaja oleks pidanud teadma, kes on talle määratud kaitsja, kuna talle tehti kättesaadavaks riigi õigusabi määramise määrus. On oluline, et advokaadid täidaks riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg-s 2 sätestatud kohustust. Asjakohatu on ka advokaadi selgitus, et teistes riigi õigusabi asjades on kaitsealune ise advokaadiga ühendust võtnud vahetult pärast advokaadipoolset tellimuse vastuvõtmist riigi õigusabi infosüsteemis.

II

Kaebaja heidab advokaadile ette kaebajaga kooskõlastamata tegutsemist, ennekõike Tartu Maakohtu 16.03.2021 määrusele määruskaebuse esitamist. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja advokaadiga ühendust ka pärast 03.03.2021 toimunud kohtuistungit. Kaebaja ei ole advokaadiga suhelnud ega avaldanud talle soovi esitada Tartu Maakohtu määrusele määruskaebus. Lisaks märgib kaebaja kaebuse täienduses, et ta ei usu, et advokaat tegutses tema kontaktisikult saadud informatsiooni alusel, kuna, kui kaebaja lõpuks advokaadiga 28.03.2021 telefoni teel ühendust sai, ei öelnud advokaat kaebajale viidatud kontaktisiku nime.

Advokaat selgitas aukohtule kirjalikult, et esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Maakohtu 16.03.2021 määrusele 27.03.2021 pärast seda, kui kaebaja sellisest soovist oli advokaadile telefoni teel teada antud Tartu Vanglast kaebaja kontaktisiku poolt. Aukohtu istungil suuliselt antud selgitustes jäi advokaat selle juurde, et selline suunis oli talle antud kaebaja nimel viimase kontaktisiku poolt. Advokaat selgitas, et ta tegi enda arvates kõik selleks, et kaitsta kaebaja huve midagi tegemata jätmata.

Aukohus tuvastas asjas esitatud materjali põhjal, et kaebaja esitas 01.04.2021 Tartu Ringkonnakohtule avalduse, milles ta andis teada, et ei soovi Tartu Maakohtu 16.03.2021 määrust vaidlustada. Lisaks oli kaebaja ringkonnakohtule esitatud avalduses märkinud, et kui seda on teinud tema kaitsja, kellega kaebajal kontakt puudub, siis palub ta määruskaebust mitte arvestada, kuna see on tehtud tema tahte vastaselt. Tartu Ringkonnakohus jättis advokaadi poolt 27.03.2021 esitatud määruskaebuse 05.04.2021 määrusega läbi vaatamata ja advokaadi riigi õigusabi tasutaotluse rahuldamata. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et advokaadi poolt kohtulahendi vaidlustamiseks kaebuse esitamine on seotud kaitsealuse sooviga, seda ka riigi õigusabi korras määratud kaitsja puhul. Eriti oluliseks tuleb kaitsealusega kaitsetoimingute kooskõlastamise kohustust pidada olukorras, kus kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest ei ole kohustuslik, nagu näiteks kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise taotluse arutamisel. Aukohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.

Eetikakoodeksi § 4 lg 5 kohaselt valib advokaat kliendi poolt antud volituste piires kliendi huvide kaitseks vajalikud seadusega kooskõlas olevad viisid ja vahendid. Eetikakoodeksi § 8 lg 2 kohaselt kasutab advokaat kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis- või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik.

Eetikakoodeksi § 14 lg 2¹ järgi peab advokaat kliendile selgitama, missugused on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks. Menetluse alustamise otsustab klient. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Ka advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 2 alusel on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest.

Aukohtu hinnangul ei ole advokaat järginud eetikakoodeksi § 4 lg-s 5, § 8 lg-s 2, § 14 lg-s 2¹ ja lg-s4 ning AdvS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatut, kuna ta ei suhelnud kaebajaga otse ega tuvastanud, kas kaebaja soovib esitada maakohtu määrusele määruskaebust, vaid esitas selle kaebajaga kooskõlastamata ja kaebaja tahte vastaselt. Aukohus on seisukohal, et advokaat on vaatlusalusel juhul väljunud kliendi volituste piirest ja jätnud tähelepanuta eetikakoodeksi § 19 lg 2 teise lause, mille kohaselt hõlmab kriminaalmenetluses kaitsja ülesanne advokaadi kohustust esitada kohtulahendi peale kaebuse, kui kaitsealune seda soovib ja selleks on õiguslik alus (vt ka KrMS § 45 lg 7). Advokaat ei ole selgitanud kaebajale menetluse võimalusi ega täitnud seeläbi kliendi teavitamise kohustust, samuti ei andud advokaat kaebajale võimalust otsustada määruskaebuse esitamise üle, mille tulemusel ei arvestanud advokaat kaebaja sooviga jätta määruskaebus esitamata. Advokaat ei ole aukohtu hinnangul taganud kliendi huvide kaitset, kui ei tuvastanud kliendi tegelikku tahet, vaid lähtus üksnes kolmanda isiku poolt avaldatust.

Eelnevast tulenevalt on advokaat pannud toime distsiplinaarsüüteo tegutses kaitsealusega kooskõlastamata ja kaitsealuse soovidele mittevastavalt.

III

Kaebaja kolmanda etteheite kohaselt ei olnud advokaat 03.03.2021 toimunud tingimisi enne tähtaega vabastamise kohtuistungiks piisavalt ettevalmistunud ega kaitsealuse toimikuga tutvunud. Advokaat sellega ei nõustu ja selgitas kirjalikult, et kohtuistungiks valmistudes tutvus ta ka kõigi kaebajat iseloomustavate materjalidega ja tema suhtes tehtud kohtulahenditega. Advokaadi hinnangul oli ta kursis kõikide asjaoludega, mida kohus kaalub ja arvestab süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse läbi vaatamisel ja otsustamisel. Asja läbivaatamisel kohtus arutati kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ammendavalt, kaebaja kaitseõigus oli tagatud ja seda ei rikutud.

Aukohtule esitatud materjali põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et advokaadi poolt osutatud õigusteenus ei olnud asjatundlik või et advokaat ei olnud tutvunud kaitsealuse toimikuga. Aukohtule ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja vastavasisulisi väiteid. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumist.

IV

Asjas esitatud materjalile ja advokaadi selgitustele tuginedes leidis aukohus kokkuvõtvalt, et kaebaja kolmest etteheitest kaks on põhjendatud. Advokaat jättis kaebajaga õigeaegselt ühendust võtmata ning tegutses kaebajaga kooskõlastamata ja tema soovidele mittevastavalt. Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja lg 5, § 8 lg 2, § 14 lg 2¹ ja lg 4, AdvS § 44 lg 1 p 2 ning Eesti Advokatuuri riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 rikkumises.

Arvestades eeltoodut leiab aukohus, et advokaat väärib karistust. Aukohus arvestas karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust lähtudes pidas aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

10.06.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile Riigikohtu määruses ette VTMS-is sätestatule tähelepanu pööramata jätmist, kassatsiooni esitamise tähtaja eiramist ning seeläbi kaitsekohustuse täitmata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 ning RÕS § 18 lg 1 teise lause ja Eesti Advokatuuri riigiõigusabi andmise juhendi § 6 lg 1 võimalike rikkumistena.

Advokaat selgitas suulisel ärakuulamisel aukohtule, et ei saa aru, milles tema rikkumine seisneb, kuna advokaadi hinnangul on ta järginud kõiki menetlustähtaegasid. Advokaat selgitas, et kaitsealusega kohtudes uuris ta, millal kaitsealune vaidlustatava kohtuotsuse kätte sai. Kaitsealune kinnitas, et ei ole seda otsust kätte saanudki, kuna tal oleks olnud võimalik elektroonilist dokumenti avada üksnes raamatukogus, mis oli Covid-19 viiruse levikust tulenevate piirangute tõttu suletud. Advokaat viitas, et kontrollis e-toimikust dokumentide kättetoimetamise andmeid ja menetlusdokumentide esitamise tähtaegasid ja seal oli märgitud kassatsiooni esitamise tähtajaks 10.03.2021. Advokaat esitas kassatsiooni 08.03.2021. Advokaat on seisukohal, et kassatsiooni esitamise tähtaeg ei hakanud kulgema mitte otsuse kuulutamise kuupäevast, vaid ajast, millal menetlusosaline selle otsuse kätte sai.

Aukohtule on esitatud tõendina väljavõte e-toimikust, millest nähtub, et kaitsealusele on kohtuotsus kätte toimetatud AET-is ja dokumentide vastuvõtjaks on advokaat ja dokumentide vastuvõtmise kuupäevaks on märgitud 08.02.2021. Samuti on viidatud väljavõttes märgitud, et edasikaebamise tähtaeg kaitsealuse jaoks on 10.03.2021 kell 23.59. Ka saatis e-toimiku süsteem kaitsealusele automaatse tähtaja meeldetuletuse 07.03.2021 ning seal oli märgitud edasikaebamise tähtajaks 10.03.2021. Aukohus, olles tutvunud Riigikohtu 03.02.2021 määrusega, millega rahuldati isiku taotlus riigi õigusabi saada, nõustub advokaadiga, et sellest ei nähtu, millal on kassatsiooni esitamise tähtaeg või millal on isikule kohtuotsus kätte toimetatud. Aukohus leidis, et esitatud tõenditest ei nähtu, et advokaadile oleks olnud või oleks pidanud olema teada asjaolu, et tegelik kassatsiooni esitamise tähtaeg erineb e-toimikus avaldatud tähtajast, kuivõrd ka klient oli advokaadile kinnitanud, et ta ei ole otsuse tervikteksti kätte saanud. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ega eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 ning RÕS § 18 lg 1 teise lause ja Eesti Advokatuuri riigiõigusabi andmise juhendi § 6 lg 1 rikkumist ulatuses, mis vääriks karistust. Aukohus arvestas, et advokaat lähtus kliendi huvide kaitsmisel talle e-toimiku vahendusel teatavaks saanud andmetest.

Siiski pidas aukohus vajalikuks märkida, et e-toimiku poolt edastatud teated on üksnes informatiivsed ning ei ole õiguslikult siduvad. Vastav märge on tehtud ka e-toimikust saadetavatele tähtaja määramise ja tähtaja saabumise meeldetuletuse e-mailidele. Aukohtule esitatud tõenditest nähtub, et selline viide oli ka 07.03.2021 edastatud e-toimiku meeldetuletuses. Sellest tulenevalt juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et, vältimaks sarnase olukorra kordumist, peaks advokaat edaspidi menetlustähtajad ise üle kontrollima, mitte üksnes tuginema e-toimikus märgitule, seejuures vajadusel kohtuga asjaolud üle täpsustades.

Eeltoodule tuginedes lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes ja piirdus üksnes tähelepanu juhtimisega.

10.06.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab Harju Maakohus vandeadvokaat L-ile ette kohtu korralduse täitmata jätmist ja lugupidamatust kohtu suhtes, kohtule õigeaegselt kohtuistungi edasilükkamist tingivate asjaolude mitteteatamist, kohtu ebasobivat mõjutamist ja kohtu ebakohast kritiseerimist meedias ning kohtule teadvalt eksitava teabe esitamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 20 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 21 lg 2 võimalike rikkumistena.

Advokaatidele M ja N heidab Harju Maakohus ette kohtu suhtes lugupidamatut käitumist, kohtuistungile mitteilmumist ning seeläbi oma kliendi huvide kahjustamist ja kohtumenetluse põhjendamatut venitamist ja kohtule õigeaegselt kohtuistungi edasilükkamist tingivate asjaolude mitteteatamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja lg 2¹, § 20 lg 2 ja § 21 lg 1 võimalike rikkumistena.

Kuivõrd kohtu pöördumine sisaldab etteheiteid kolme advokaadi suhtes, analüüsib aukohus kõigepealt kohtu etteheiteid vandeadvokaat L tegevuse suhtes (I), seejärel vandeadvokaat M suhtes (II) ja lõpuks vandeadvokaadi abi N suhtes (III).

Enne asja sisulist analüüsi selgitab aukohus täiendavalt, et tutvus asja lahendamisel kohtu põhjaliku pöördumise ja advokaatide suhtes tehtud trahvimäärustega ning advokaatide põhjalike kirjalike selgitustega (ja nende lisadega) ning kuulas advokaadid 10.06.2021 istungil ka suuliselt ära. Aukohus selgitab esmalt, et kuivõrd viidatud materjalid sisaldavad ka hulgaliselt eriliiki isikuandmeid (terviseandmeid), ei pea aukohus võimalikuks esitatud tõendite ja selgituste sisu käesolevas otsuses detailselt lahti kirjutada.

I

Kohtuniku pöördumine Eesti Advokatuuri poole seoses vandeadvokaat L käitumisega sisaldas esmalt etteheiteid, et advokaat on jätnud kohtu korralduse täitmata ja käitunud lugupidamatult kohtu suhtes. See tähendas eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 20 lg 1 nõuete võimalikku rikkumist. Kohtu hinnangul rikkus advokaat korralduste täitmata jätmisega ka kohustust teavitada kohut õigeaegselt asjaolust, mis võib tingida kohtuistungi edasilükkamise, rikkudes seeläbi eetikakoodeksi § 20 lg-t 2. Samuti leidis kohus, et kohtule vastamata jätmine tõi kaasa kohtu eksitamise, mis on keelatud eetikakoodeksi § 21 lg 2 alusel.

Teisena sisaldas kohtu pöördumine etteheited selle kohta, et advokaat on kohut meedias ebakohaselt kritiseerinud ja kohut ebasobivalt mõjutanud. Seetõttu on advokaat, kohtu hinnangul, rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg 1 ning § 20 lg 1 ja lg 3 nõudeid.

Kohtu hinnangul väljendus kohtu korralduse täitmata jätmine ja lugupidamatus kohtu suhtes selles, et advokaat ei esitanud kohtule õigeaegselt enda tervisliku seisundi kohta nõuetekohast tõendit. Kohus palus advokaati 27.01.2021, pärast seda kui advokaat oli samal hommikul teavitanud enda haigestumises ja istungile ilmumise võimatusest, edastada arstitõendi toimunud visiidi kohta samal päeval. Kohus viitas kirjas, et advokaadi haigestumise teade ei sisaldanud istungi edasilükkamise taotlust ega infot virtuaalruumis osalemise või asenduskaitse võimaliku osalemise kohta. Kohus sai advokaadilt automaatvastuse haiguslehel viibimise kohta ning tööpäeva lõpus ka kirja advokaadibüroo büroojuhilt, milles teatati, et advokaat esitab vajalikud tõendid haiguslehe lõppemisel, mis tõenäoliselt toimub 01.02.2021. Lisaks sisaldas büroojuhi poolt saadetud kiri taotlust lükata edasi ka 28.02.2021 istung ning märget, et asenduskaitsja määramise küsimust on arutatud, kuid see ei osutunud realistlikuks.

Kohtu hinnangul ei täitnud advokaat enda lubadust ja seeläbi kohtu korraldust, kuna ei edastanud 01.02.2021 tõendeid 27.01.2021 haigestumise kohta või infot selle kohta, kas advokaadi haigusleht on lõppenud. Advokaadi terviseseisundi osas ei laekunud advokaadilt kohtule teavet ka ajaks, mil kohus tühistas 02.02.2021 istungi teise kaitsja haigestumise tõttu, mistõttu saatis kohus advokaadile uue päringu, paludes enne 09.02.2021 planeeritud istungit teavitada, kas advokaadi haigusleht lõppes 01.02.2021 ning kas kaitsja on tervenenud. Advokaadi nimel vastas 03.02.2021 büroojuht, kes edastas advokaadi palvel arstliku tõendi.

Aukohtu hinnangul ei nähtu kohtu poolt viidatust, et advokaat oleks käitunud kohtu suhtes lugupidamatult või jätnud täitmata kohtu korralduse. Advokaat selgitas, et ta teavitas kohut enda istungile ilmumise võimatusest esimesel võimalusel pärast arstiga konsulteerimist. Advokaat selgitas, et oli veel istungile eelnenud päeval seisukohal, et tema haigusleht lõppeb ja tal on võimalik järgmisel hommikul istungil osaleda, kuid öösel enesetunne halvenes ning seetõttu pöördus ta kohe, kui arstikabinet avati, arsti vastuvõtule. Advokaadi kroonilise haiguse ootamatu ägenemise tõttu pikendas raviarst advokaadi haiguslehte. Kuivõrd advokaadile oli väljastatud töövõimetusleht, puudus tal kohustus sellel ajal tööd teha. Aukohus nõustub advokaadi selgitustega ning on seetõttu seisukohal, et advokaat teavitas kohut istungile ilmumise takistusest õigeaegselt. Eetikakoodeksi kommentaaride kohaselt tähendab õigeaegne kohtu teavitamine seda, et advokaat teavitab kohut viivitamatult pärast seda kui advokaadile selgub, et tal ei ole võimalik kohtuistungil osaleda. Advokaat lähtus sellest põhimõttest.

Aukohus märgib, et advokaat teavitas juba esialgses haigestumise teates, et edastab kohtule haiguslehe selle lõppedes. Seejärel oli advokaat haiguslehel, mistõttu puudus tal kohustus ja samas ka õiguslik alus haiguslehel viibimise ajal tööülesandeid täita. Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et advokaadi haigusleht ei lõppenud 01.02.2021 (kuigi advokaat oli seda lootnud), mistõttu puudus advokaadil kohustus ka sellel kuupäeval kohtule infot anda. Seejuures pöörab aukohus tähelepanu ka sellele, et olukorras, kus kohus oli juba tühistanud 02.02.2021 kohtuistungi teise kaitsja haigestumise tõttu, puudus advokaadil kohustus enda jätkuvast haiguslehest kohut teavitad viidatud kuupäeva istungiga seoses. Ka kohus ise on möönnud, et ei saa selles olukorras kaitsjale otseselt ette heita enda terviseandmete mitteteatamist. Advokaat märkis enda selgitustes, et talle jäi arusaamatuks, miks nõuab kohus järjepidevalt advokaadi terviseandmeid, kui kohus ise möönab, et nii või teisiti on tegu advokaadi haigestumise näol põhjusega, mis vähemasti pandeemia tingimustes ei võimalda kohtusse ilmumist. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et advokaadi poolt enda terviseandmete edastamata jätmine olukorras, kus see ei olnud kohustuslik ega vajalik, on kaitsjapoolne lugupidamatu suhtumine kohtusse.

Kohus on seisukohal, et advokaat takistas kohtu tegevust, kuna täpsete terviseandmete edastamata jätmine takistas kohtul kontrollida, kas kaitsja mitteilmumine oli põhjendatud (kas kaitsja oli piisavalt haige). Samas möönab kohus, et valitsevast olukorrast ja piirangutest lähtuvalt saavad kohtusse ilmuda ainult terved inimesed. Kuivõrd vaidluse all ei ole, kas advokaat oli tegelikult haige, ei nõustu aukohus kohtu seisukohaga, et advokaat takistas kohtu tegevust, kuna ei avaldanud enda haiguse täpseid detaile. Aukohus peab oluliseks juhtida tähelepanu ka sellele, et kohus on enda pöördumise peatükis V ise välja toonud, et Harju Maakohtu viiruse leviku takistamiseks kasutavate meetmete esimene punkt sätestab eelduse, et istungile tulijad on terved ja ise jälgivad, et sümptomite olemasolul ei tulda kohtumajja. Seega oli advokaadil haigussümptomite esinemisel kohustus istungil osalemise takistusest teavitada ja kohtusaali mitte tulla, sõltumata sellest, kui raskelt advokaat haigestunud oli. Seejuures ei nõua viiruse leviku meetmed arstitõendi olemasolu, vaid tuginevad vastupidi just isiku enda väitel sümptomite esinemise kohta. Selliselt ei saanud täpse diagnoosi kohtule mitteedastamine kuidagi mõjutada istungi toimumist, kui sellist.

Kohus märkis pöördumises, et advokaat esitas kohtule arstitõendi kohtu korduval nõudmisel 03.02.2021 advokaadibüroo kaudu, kuid kohtu hinnangul ei anna antud tõend selgust selles osas, kas kaitsja pöördus arsti poole 27.01.2021 hommikul, kas ta oli haige varasemalt, milline oli tema seisund, objektiivne leid ja kui, siis millal toimus tervenemine. Kohus rõhutas, et juhul, kui kaitsja viibis ka sellel ajal veel töövõimetuslehel, tulnuks selleks kohut teavitada hiljemalt 01.02.2021, sest advokaat oli ise seda lõppemise ajana välja pakkunud ja juba 09.02.2021 pidid kohtuistungid jätkuma kaitsja osavõtul. Aukohus ei nõustu kohtu seisukohaga, et advokaat peab teavitama enda haiguslehel viibimisest olukorras, kus järgmise kohtuistungini on rohkem kui nädal. Terviseandmed on eriliiki isikuandmed, mille töötlemine on isikuandmete kaitse üldmääruse § 9 alusel lubatud üksnes lõikes 2 sätestatud asjaoludel. Aukohtu hinnangul ei esinenud käesoleval juhul ühtegi viidatud sätte asjaolu, mis oleks andnud kohtule õiguse nõuda haiguslehe esitamist 01.02.2021 olukorras, kus järgmine istung pidi toimuma 09.02.2021.

Kohus pöördus 23.02.2021 ise järelpärimisega advokaadile tervishoiuteenust pakkuva ettevõtte poole. Kohtu hinnangul ei olnud advokaadi poolt esitatud tõendid asutuse vastusest nähtuvalt mõeldud esitamiseks Harju Maakohtule. Kohtu pöördumise järgselt edastas arst kohtule advokaadi osas kokkuvõtvad terviseandmed. Seoses advokaadi poolt kohtule koos asenduskaitsja määramise teatega esitatud meditsiinilise tõendiga viitas kohus, et tähelepanuväärseim asja juures on kohtu hinnangul aga asjaolu, et raviarsti sõnul ei teavitanud advokaat teda, et tõendid on mõeldud esitamiseks Harju Maakohtule. Kohtu päringule vastas raviarst nõutud viisil ja selgitas mh enda poolt antud soovituste vormi ja sisu. Antud juhul on advokaat kohtu hinnangul kaldunud arsti soovituste tõlgendamisel liialdustesse. Kohtu hinnangul ei laienenud arsti soovitus ajale, mil advokaat enam haige ei olnud.

Aukohus ei nõustu kohtu seisukohaga, et advokaadi poolt esitatud tõendid ei olnud mõeldud esitamiseks Harju Maakohtule. Esitatud tõendis 27.01.2021-28.01.2021 haigestumise kohta oli selgelt märgitud, et selle võib esitada Harju Maakohtule. Asjaolu, et tõendi faili pealkiri sisaldas viidet, et see on esitamiseks advokaadile, ei tähenda automaatselt, et see ei olnud mõeldud selleks, et advokaat selle kohtusse edastab, kuivõrd dokumendi sisu väljendas vastupidist. Sama kehtib ka 13.05.2020 meditsiinilise tõendi kohta. Kohus ei ole pöördumises selgitanud, millele ta täpselt tugineb, kui viitab, et advokaat on arsti soovitustes kaldunud liialdustesse. Advokaat vaidles kohtu tõlgendusele vastu, selgitades suuliselt enda kroonilise haiguse asjaolusid. Seetõttu puudub aukohtul alus kahelda, et advokaat teab ise kõige paremini millises raviplaanis on ta enda raviarstiga kokku leppinud või millised võivad olla ohud tema tervisele.

Aukohtu hinnangul puudus kohtul õiguslik alus nõuda advokaadi raviarstilt välja advokaadi terviseandmed. Aukohus rõhutab veel kord, et terviseandmete puhul on tegemist eriliigiliste isikuandmetega, mille töötlemine on lubatud üksnes isikuandmete kaitse üldmääruse § 9 lg-s 2 sätestatud juhtudel. Aukohtu hinnangul näitas kohus advokaadi suhtes üles lugupidamatust, kui asus advokaadi terviseandmeid tema raviarstilt üle kontrollima. Kohus peab jälgima kohtumenetluse parima praktika edendamise suunisteid, sealhulgas viidatud dokumendi punkti 1.4, mille kohaselt menetluse parima praktika eesmärkide saavutamine eeldab kohtumenetluses osalejate heauskset ja väärikat käitumist, vastastikuste rollide kestvat mõistmist ja tunnustamist. Seetõttu ei saa aukohus mitte kuidagi pidada põhjendatuks, et kohus asus pärast advokaadilt täiendavate selgituste õigeaegset (so järgides kohtu poolt määratud täiendavat tähtaega) saamist iseseisvalt veel advokaadi terviseandmeid tema raviarstilt välja nõudma.

Kohus heitis advokaadile ette ka seda, et advokaat käitus lugupidamatult ja kohtu korraldusi eiravalt seoses asenduskaitsja määramisega. 04.02.2021 edastas advokaadi büroojuht kohtule e-kirja, millega teavitati, et alates 04.02.2021 asub vandeadvokaat O asenduskaitsjana menetlusse L asemel kuni viimase vaktsineerimiseni COVID-19 pandeemia vastu. Teatele olid lisatud advokaadi teavitus riskigruppi kuulumise kohta, raviarsti soovitus püsida nii palju kui võimalik eneseisolatsioonis ja advokaadibüroo poolt tellitud matemaatika emeriitprofessori arvamus, kodukontoris töötava isiku nakatumisriski kohta. Kirjas oli ka märgitud, et klient ei ole nõus, et kaitsja osaleb istungitel läbi virtuaalruumi. Kuivõrd asenduskaitsja taotles 11.02.2021 istungi edasilükkamist, kuna ei olnud jõudnud valmistuda tunnistaja ülekuulamiseks, tegi kohus ettepaneku, et senine kaitsja L osaleks tunnistaja ülekuulamisel läbi virtuaalruumi. Kohus proovis selles osas advokaadiga suhelda telefoni teel, kuid advokaat ei vastanud kohtu kõnele. Seetõttu edastas kohus sama tööpäeva õhtul osalistele e-kirja, tehes uuesti ettepaneku virtuaalruumi kaudu osalemiseks ning palus advokaadil kohtule teada anda, kas tema leping kaitsjana on kehtiv või lõppenud ning millistel alustel. Kohus heitis osalistele ette, et kaitsja leidis endale asenduskaitsja, kes ei olnud valmis istungil osalema, viidates, et asenduskaitsja määrataksegi selleks, et istungeid ei peaks tühistama. Kuigi asenduskaitsja teatas samal õhtul saadetud e-kirjaga, et senine kaitsja ei osale järgmise päeva kohtuistungil, sest asenduskaitsja on määratud senise kaitsja asemele, saatis kohus 11.02.2021 hommikul L-le täiendava e-kirja, kuna advokaat ei olnud vastanud kohtu küsimustele. Umbes pool tundi hiljem vastas kohtunikule advokaadi nimel advokaadibüroo büroojuht. Seepeale edastas kohus 11.02.2021 advokaadile trahvihoiatuse, sest advokaadi nimel saabunud kiri ei sisaldanud kohtu hinnangul sisulisi vastuseid kohtu küsimustele. Kohus palus trahvihoiatuse edastamisel advokaadil vastata: 1) mis asjaoludel ei ole advokaat kohut teavitanud enda 04.02.2021 allkirjastatud asenduskaitsja määramise dokumendis, et advokaadi esindussuhe kliendiga on peatunud; 2) mis on olnud kliendi esindussuhte peatumise õiguslik alus, koos viidetega vastavatele õigusnormidele; 3) paludes selgitada, kas advokaat on instrueerinud asenduskaitsjat, kas advokaat on edastanud talle kõik asjaga seotud materjalid ning millal see toimunud on. Lisaks viitas kohus, et esitatud arstitõend ei sisalda andmeid selle kohta, 1) kas advokaat pöördus 27.01.2021 hommikul arsti poole, kui jah, siis mis kellast; 2) advokaat lubas kohtule esitada tõendi haiguslehe lõppedes, ometi ei nähtu tõendilt advokaadi haigestumise kestus. Kohus asus ka seisukohal, et advokaat on asenduskaitsja määramisel esitanud puudulikke andmeid ja seeläbi kohut eksitanud.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga ning advokaadi kirjalike ja suuliste selgitustega, ei nõustu kohtu seisukohaga, et eelkirjeldatu viitab advokaadi lugupidamatusele kohtu suhtes. Samuti ei nähtu sellest, et advokaat oleks jätnud täitmata kohtu korraldused või korralduste puuduliku täitmisega kohut eksitanud. Aukohus selgitab, tuginedes mh Eesti Advokatuuri juhatuse 20.04.2021 seisukohale, et kui advokaadi haigestumise korral on talle väljastatud töövõimetusleht, tuleks kohtul seda, olenemata haiguse iseloomust, aktsepteerida haigestumist tõendava dokumendina, sest osalemine istungitel ja menetlustoimingutel on advokaadi jaoks töö ning töövõimetuslehe ajal ei ole töötamine seaduse kohaselt lubatud. Seetõttu ei olnud advokaadil haiguslehel viibimise ajal kohustust vastata ka kohtu kõnele või saata kohtu küsimustele isiklikult kirjalik vastus. Asjaoludest nähtub, et advokaat tagas kohtule esmase vastuse edastamise kas läbi asenduskaitsja või läbi advokaadibüroo büroojuhi. Aukohus nõustub ka advokaadi seisukohaga, et advokaat oli kohustatud esitama enda terviseandmed üksnes nende päevade kohta, millal pidi toimuma kohtuistung, mitte aga üldiselt kogu enda haiguse kohta. Seda seisukohta tõendab ka kohtu poolt viidatu, et KrMS sätete, mis reguleerivad isiku kohtusse ilmumise takistusest teavitamist, eesmärk on selgitada välja, kas isikul oli selleks mõjuv põhjus kohtusse ilmumata jäämise päeval. Sellest ei saa järeldada, et kohtul on õigus nõuda tõendeid istungite toimumise vahele jääva aja kohta.

Aukohus ei nõustu kohtu seisukohaga, justkui oleks advokaat jätnud 04.02.221 pöördumises teavitamata, et asenduskaitsja asendab advokaati, mitte ei tegutse advokaadiga koos. Ka kohus ise on enda pöördumises märkinud, et kirjas oli viide, et asenduskaitsja osaleb kuni L vaktsineerimiseni, seejärel astub advokaat tagasi kaitsja rolli. Sellest väljendub aukohtu hinnangul selgelt, et advokaat ei olnud kaitsja rollis kuni vaktsineerimiseni. Kliendisuhte peatumise õiguslike aluste kohta ja selle kohta, kas ja millal andis advokaat asenduskaitsjale juurdepääsu asja materjalidele, küsis kohus 11.02.2021 edastatud trahviteates ning kohtu pöördumises on märgitud, et advokaat vastas sellele õigeaegselt.

Aukohtu hinnangul ei saa pidada põhjendamatuks või kohtu suhtes lugupidamatuks seda, kui advokaat on enda tervise kaitsmise huvides määranud asenduskaitsja ka ajale, kus advokaat ei ole reaalselt töövõimetu (st ei viibi haiguslehel), kuid ei saa enda kroonilisest haigusest tulenevalt riskida COVID-19 haigusesse nakatumisega ning seetõttu rahvarohkel kohtuistungil kaitsjaülesandeid täita.

Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises lugupidamatust kohtu suhtes seoses kohtu korralduste täitmata jätmisega. Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks jätnud kohtu korraldused täitmata või esitanud kohtule eksitavat infot.

Kohtu pöördumisest nähtub, et etteheited, mille kohaselt on advokaat kohut meedias ebakohaselt kritiseerinud ja kohut ebasobivalt mõjutanud, on seotud advokaadi poolt haiguslehel viibimise ajal ERR-i arvamusportaalis avaldatud arvamuslooga ja Eesti Ekspressis avaldatud sisuturunduse artikliga. Kohtu hinnangul ei jäta Eesti Ekspressis avaldatud nö tellitud artikli sisu kahtlust, et selle teemapüstitus oli ajendatud advokaadi kaitsjana osalemisest kõnealuses kohtuasjas, sest kohtukoosseisul puudub teadmine, et ülejäänud artikli alla lisatud advokaadid osaleks kas sama või suurema osaliste arvuga istungitel ja/või ei ole nad avaldanud vastumeelsust seal osaleda terviseohutuse kaalutlustel ja ei ole keeldunud tõendite uurimisest virtuaalruumi vahendusel. Kohut hinnangul sisaldas see artikkel advokaadi poolt avaldatud seisukohti, mis kohtu tegevust aluseta kritiseerivad, leides mh, et kohus nõuab menetlusosalisi sunni ähvardusel kohtusaalis viibima, mis ohustab nende elu ja tervist. /…/ Kohtu hinnangul on advokaat taolise negatiivse fooni loomisega rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-t 1. Samas rõhutab kohus, et ebakohaseks kriitikaks tuleb kahtlusteta pidada tasu eest avaldatud artikli väiteid. Seejuures möönab kohus, et kuigi ERR-is avaldatud samasisuliste arvustuste ja lisaks kohtuniku poolt toime pandavale võimalikule kuriteole tehtavad viited võivad samuti olla ebakohane kriitika, siis nende osas ei ole kohtul võimalik etteheiteid teha, sest tegu võib olla arvamusvabaduse väljendusega.

Lisaks eelmärgitud artiklitele, pidas kohus ebakohaseks kohtu kritiseerimiseks ka advokaadi samalaadseid seisukohti kohtule ja menetlusosalistele 26.04.2021 saadetud e-kirjas. Kohus juhib tähelepanu, et advokaat tõstatas kohtu aadressil küsimuse: „Kas tõesti tuleb esitada kuriteoteade kohtu tegevusele?“. Advokaat oli samasuguse viite teinud ka 20.01.2021. Kohus leidis, et selliseid avaldusi kohtu aadressil on võimalik mõista ainult kohtu ähvardamisena ebakohase mõjutamisena, ükskõik, mil viisil need on sõnastatud.

Aukohus, olles tutvunud viidatud arvamuslugudega, nõustub advokaadi seisukohaga, et nendes ei olnud viiteid konkreetsele menetlusele ning arvamuse kirjutamisel oli advokaat argumenteerinud ja põhjendanud viisil, mida ei saa aukohtu hinnangul pidada kohtu suhtes lugupidamatuks. Advokaat viitas enda selgitustes eetikakoodeksi kommenteeritud väljaande punktile 2.3.1, mille kohaselt tuleb advokaadi kohustust hoiduda kohtu tegevuse ebakohasest kriitikast mõista EIK praktika valguses, kuivõrd kommenteeritava paragrahvi esimese lõike grammatiline tõlgendamine viib advokaadi sõnavabaduse lubamatu piiramiseni. Nimelt on EIK seisukohal, et teemad, mis puudutavad kohtusüsteemi toimimist, kuuluvad avaliku huvi sfääri ja on seega EIK praktikas EIÕK artiklis 10 sätestatud väljendusvabaduse kaitsealas. Advokaadi hinnangul on nii ERR kui Eesti Ekspressi artiklite näol tegu just nimelt üheselt kohtusüsteemi toimimise käsitlemisega, mis tõepoolest on kriitilises võtmes. Aukohus nõustub eelviidatud seisukohaga ning täiendab, et vastavas eetikakoodeksi kommenteeritud väljaande punktis on jätkatud, et lubatud piirides on kriitika kohtuniku vastu aktsepteeritav tingimusel, et tegemist ei ole tõsiselt kahjustava täiesti alusetu rünnakuga. Käesoleval juhul ei sisaldanud artiklid viiteid konkreetsele kohtuasjale või kohtunikule, mistõttu ei saa seda kuidagi pidada kohtunikku alusetult ründavaks.

Aukohus ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et advokaadi 26.04.2021 e-kirja kohtunikule tuleks tõlgendada katsena kohtunikku mõjutada. Aukohtu hinnangul on advokaadi kirjast nähtav eesmärk toetada kolleegide seisukohti ning võtta sõna, kuna tegemist on advokaadi jaoks olulise teemaga. Advokaadi põhjendused on eluliselt usutavad ning aukohtu hinnangul ei nähtu, et advokaadi e-kiri oleks olnud kantud tahtlusest käituda lugupidamatult või muul viisil ebaeetiliselt kohtu suhtes.

Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks kohut ebakohaselt kritiseerinud või menetluse siseselt või protsessiväliselt mõjutada proovinud. Seetõttu ei ole advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-s 1 ja lg-s 3 sätestatud kohustusi.

Eeltoodule tuginedes ei leidnud tuvastamist ükski advokaadi suhtes tehtud etteheide, mistõttu lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes.

II

Kohtu 06.05.2021 pöördumine seoses vandeadvokaat M-ga sisaldas esmalt etteheidet, et advokaat jättis 27.04.2021 kohtuistungile ilmumata mõjuva põhjuseta. Põhjendamatu ilmumata jätmisega on advokaat käitunud vääritult, eiranud advokaadi kutse-eetika nõudeid ja on üles näidanud lugupidamatust kohtu suhtes, rikkudes seeläbi eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sisalduvaid nõudeid. Lisaks leiab kohus, et advokaadi tegevusega on kaasnenud kaitsealuse poolt kohtusse ilmumise kohustuse eiramine, kaitsealusele trahvihoiatuse tegemine kohtuistungile mitteilmumise eest ning sellega on advokaat kahjustanud kliendi huve ning lisaks on see tinginud kohtuistungi edasilükkamise, mistõttu on advokaat rikkunud ka eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja 2¹, § 20 lg 2 ja § 21 lg 1.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitanud materjaliga ning advokaadi kirjalike ja suuliste selgitustega, on seisukohal, et advokaat ei ole eelviidatud eetikakoodeksi sätteid rikkunud ja seeläbi distsiplinaarsüütegu toime pannud.

Kohtu peamine etteheide advokaadi suhtes on, et advokaat jättis 27.04.2021 kohtuistungile ilmumata ilma mõjuva põhjuseta. Advokaat esitas vahetult enne istungi algust kohtule teate, et ei saa kohtuistungile ilmuda mõjuval põhjusel, viidates COVID-19 viiruselevikuga kaasnevale ohule elule ja tervisele. Samas kinnitas kohus, et advokaat osales viidatud istungil tegelikul siiski videosilla vahendusel, kuid keeldus tunnistaja ülekuulamisest sellisel viisil. Ka advokaat selgitas, et osales istungil virtuaalruumi kaudu, kuid kuna 27.04.2021 kohtuistungil oli plaanis üle kuulata advokaadi arvates üks võtmetunnistajatest, ei olnud tunnistaja ülekuulamine virtuaalruumi kaudu võimalik. Advokaat selgitas, et kaitseõiguste teostamiseks on vajalik, et kaitsjad saaksid jälgida tunnistaja miimikat, käitumist ning vastuseid võimalikult täpselt, seda eriti juhul, kui tunnistajale esitatakse ootamatuid küsimusi või dokumente. Advokaat märkis, et kohus ei ole kaitsjate sellisele seisukohale vastu vaielnud. Tuginedes eelnevale, ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks 27.04.2021 istungile jätnud mõjuva põhjuseta ilmumata.

Aukohtu hinnangul ei saa pidada kohtu suhtes lugupidamatuse väljenduseks ka ainuüksi seda, et advokaat esitab kohtule juriidiliselt korrektselt koostatud teate või taotluse, millega kohus ei nõustu. Aukohus tutvus advokaadi poolt esitatud teatega ning 27.04.2021 istungi protokolliga advokaadi selgituste osas ja ei tuvastanud, et advokaat oleks käitunud kohtu suhtes lugupidamatult või muul viisil rikkunud kutse-eetika nõudeid. Advokaat viitab õigesti, et 04.05.2021 istungi protokollis asus Eesti Advokatuuri juhatus järgnevale seisukohale: „Kohtute poolt antud tagasisidest nähtub, et kohtutes üldiselt rakendatakse meetmeid menetlusosaliste ja advokaatide elu ja tervise kaitseks. Juhatuse pädevuses ei ole hinnata seda, kas need meetmed on kõigil juhtudel piisavad. Olukorras, kus kohtumaja saalide suurust arvestades tekib kahtlus selles osas, kas kohtu ja menetlusosaliste tervise kaitsmiseks vajalikku inimeste hajutatus on tagatud, tuleks täiendava ettevaatusabinõuna siiski kohaldada kohtuistungi üleviimist suuremasse ruumi väljaspool kohtumaja – kohtu ja menetlusosaliste tervise kaitse on väärtus, mis kaalub juhatuse hinnangul igal juhul üles sellise meetme rakendamisega kaasneva ressursikulu, eriti arvestades asjaolu, et suure menetlusosalistega arvuga kohtuasjade hulk on väga väike. Juhatus peab vajalikuks edastada Harju Maakohtule ja Justiitsministeeriumile pöördumine üleskutsega leida võimalused selliste kohtuistungite, mille menetlusosaliste arv ei võimalda tagada inimeste piisavat hajutatust kohtusaalis, üle viimiseks suuremasse ruumi väljaspool kohtumaja.“ Advokaat selgitas enda kohtusaali mitteilmumist ja mitteilmumisest teatamist vahetult enne kohtuistungi algust sellega, et ootas, kas kohus lahendab menetluses osaleva teise kaitsja 26.04.2021 taotluse seoses kohtusaali ohutuse küsimusega. Advokaat selgitas, et ebaselguse puhul oli temal ja tema kolleegil N-l täielik õigus lähtuda Vabariigi Valitsuse määrustest ning Terviseameti üldreeglitest, mh ruumi 25% täituvuse reeglist ja 2+2 reeglist, mis välistasid kohtuistungil ohutuse tagatuse. Aukohus nõustub advokaadiga, et olukorras, kus advokaadile oli tekkinud põhjendatud kahtlus selles osas, kas kohtusaalis on tagatud vajalikud ohutusnõuded viiruse leviku takistamiseks ja kohus ei olnud seda kahtlust 27.04.2021 istungi hommikuks kõrvaldanud dokumendi esitaja taotluse lahendamisega, ei saa pidada lugupidamatuks teavitust, milles advokaat teatab enda istungile mitteilmumisest eelviidatud põhjusel.

Aukohus nõustub ka advokaadi seisukohaga, et kohtu pöördumises on advokaadile ette heidetud käitumist, mis on seotud teiste menetluses osalevate kaitsjatega (nt viide, asjaolule, et kaks kaitsjat külastasid kahekesi Tallinna Vanglat). Aukohus selgitab, et distsiplinaarsüüteo tuvastamisel saab aukohus lähtuda üksnes nendest asjaoludest, mis on seotud menetlusaluse advokaadi enda käitumisega. Advokaat lükkas ümber kohtu väite, mille kohaselt käitus ta vastuoluliselt, kui keeldus kohtuistungil kohtusaalis viibides osalemast, aga nõustus viibima ERR telesaates „Ringvaade“. Aukohtule on esitatud tõendina ERR-i saate „Ringvaade“ vastutava toimetaja kinnitus ja selgitus selle kohta, milliseid ohutusnõudeid saate läbiviimisel kasutatakse. Nimetatud kinnitusest nähtub, et viidatud saates osalemisel olid tagatud advokaadi jaoks nii hajutuse reegel kui ka asjaolu, et erinevad isikud viibisid ühes ruumis võimalikult lühikest aega.

Aukohus ei tuvastanud advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumist ehk kliendi huvide kahjustamist läbi selle, et advokaat ei osalenud 27.04.2021 kohtuistungil kohtusaalis viibides. Aukohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et viidatud tegevus oleks kliendile mingisugust kahju tekitanud või et klient ei oleks sellise lahendusega eelnevalt nõus olnud. Samuti ei ole aukohtule esitatud tõendeid või asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et advokaadi poolt osutatud õigusteenus ei olnud asjatundlik (eetikakoodeksi § 14 lg 2) või advokaat ei ole kliendile selgitanud, missugused on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks (eetikakoodeksi § 14 lg 2¹). Kaebuses ei ole esile toodud, et advokaat oleks esitanud minisuguseid tõendeid või väiteid, mis kahjustavad tema kliendi huve (eetikakoodeksi § 21 lg 1). Aukohtu hinnangul ei saa kliendi huve kahjustavaks pidada seda, et advokaat tegi kohtule ettepaneku viia kohtuistungid üle kohtumajast välja suurematesse ruumidesse, kuivõrd sellise taotlusega kaitses advokaat ka enda kliendi tervise kaitsmise huvi.

Aukohtu hinnangul ei rikkunud advokaat ka eetikakoodeksi § 20 lg-s 2 nõudeid. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et kohus andis advokaadile võimaluse osaleda istungil virtuaalruumi kaudu ning ei olnud seda õigust kaitsjatelt ära võtnud või kohustanud kaitsjaid kohtusaali ilmuma. Lisaks oli kohus varasemalt aktsepteerinud ning aktsepteeris ka vaidlusalusel 27.04.2021 istungil seda, et kaitsja ei ole nõus viima läbi tunnistaja ristküsitlust virtuaalruumis osalemisel. Seetõttu ei saa advokaadi teavitust kohtuistungil kohtusaalis mitteosalemise kohta pidada eetikakoodeksi nõuete rikkumiseks, sest advokaat osales virtuaalruumi kaudu ja seetõttu käitus advokaat varasemalt samas menetluses aktsepteeritud reeglite järgi.

Eeltoodule tuginedes ei leidnud tuvastamist advokaadi suhtes tehtud etteheited, mistõttu lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes.

III

Kohtu pöördumises olid etteheited vandeadvokaat M ja vandeadvokaadi abi N suhtes ühised. Seega saab aukohus kohtu 06.05.2021 pöördumisest aru nii, et kohus heidab ka vandeadvokaadi abi N-le ette, et advokaat jättis 27.04.2021 kohtuistungile ilmumata mõjuva põhjuseta, käitudes seega vääritult, on eiranud advokaadi kutse-eetika nõudeid ja näidanud üles lugupidamatust kohtu suhtes, rikkudes seeläbi eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sisalduvaid nõudeid. Lisaks leiab kohus, et advokaadi tegevusega on kaasnenud kaitsealuse poolt kohtusse ilmumise kohustuse eiramine, kaitsealusele trahvihoiatuse tegemine kohtuistungile mitteilmumise eest ning sellega on advokaat kahjustanud kliendi huve ning lisaks on see tinginud kohtuistungi edasilükkamise, mistõttu on advokaat rikkunud ka eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja 2¹, § 20 lg 2 ja § 21 lg 1.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga ning kuulanud advokaadi suuliselt aukohtu istungil ära, ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

Esmalt juhib aukohus tähelepanu sellele, et kohtu pöördumisest ei nähtu, milles seisnes N poolne kohtu suhtes lugupidamatu käitumine. Kohtu ainus otsene etteheide advokaadi suhtes on, et ta jättis 27.04.2021 istungile mõjuva põhjuseta ilmumata. Kuivõrd aukohtus on seisukohal, et advokaat ei jätnud istungile mõjuva põhjuseta ilmumata, sest osales istungi virtuaalruumi kaudu, ei saa ainuüksi istungile mitteilmumise teade esitamine olla kohtu suhtes lugupidamatuse väljendus. Aukohus selgitab veel kord, et ei pea kohtu suhtes lugupidamatuse väljenduseks seda, kui advokaat esitab kohtule juriidiliselt korrektselt koostatud teate või taotluse, millega kohus ei nõustu. Aukohus, olles tutvunud advokaadi poolt esitatud teatega ning advokaadi selgitustega, ei nõustu kohtu seisukohaga, et advokaat on käitunud kohtu suhtes lugupidamatult. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist.

Aukohtule esitatud materjalidest ei ole võimalik tuvastada, et kohtu etteheited seoses § 8 lg 1,

§ 14 lg 2 ja 2¹, § 20 lg 2 ja § 21 lg 1 rikkumisega oleksid seotud N tegevusega. Seejuures ei saa advokaadile ette heita ka kaitsjate 18.01.2021 ühistaotlusega seotud asjaolusid, kuivõrd advokaat ei olnud selle taotluse allkirjastajate seas.

Seoses kohtu etteheitega, et advokaadi poolt 27.04.2021 kohtu saali ilmumata jätmisega rikkus advokaat eetikakoodeksi § 20 lg 2 nõudeid, jääb aukohus samale seisukohale, mis vandeadvokaat M puhul. Kui kohus andis advokaadile võimaluse osaleda istungil virtuaalruumi kaudu ja ei olnud seda õigust ära võtnud või kohustanud advokaati kohtusaali ilmuma ning aktsepteeris seda, et kaitsja ei ole nõus viima läbi tunnistaja ristküsitlust virtuaalruumis osalemisel, ei saa advokaadile ette heita kohtuistungi edasilükkamist tingivast asjaolust õigeaegselt teatamata jätmist.

Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mistõttu tuleb aukohtumenetlus advokaadi suhtes lõpetada.

08.07.2021

Harju Maakohtu määrusega heidetakse advokaatidele ette riigi õigusabi osutamise tasutaotluse esitamist vale tsiviilasja raames. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 14 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Harju Maakohtu pöördumises toodud asjaoludest nähtuvalt esitas vandeadvokaat 16.06.2021 riigi õigusabi tasu taotluse asjas nr 2-XX-XXXX47, kuid riigi õigusabi ta selles asjas ei osutanud. Riigi õigusabi osutas vandeadvokaat asjas nr 2-XX-X87. Harju Maakohus selgitab, et vandeadvokaadil on õigus esitada riigi õigusabi osutamise eest tasu taotlus tsiviilasja 2-XX-XX87 juurde.

Advokaat on koos kirjalike selgitustega esitanud Eesti Advokatuurile Harju Maakohtu 20.05.2021 määruse, mille alusel on riigi õigusabi saajale määratud riigi õigusabi nii esindamiseks tsiviilasja kohtueelseks menetluseks ja kohtumenetluseks kui ka esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses (kriminaalasjas kannatanuna). Vandeadvokaat on jätnud aga tähelepanuta, et Harju Maakohtu 20.05.2021 kohtumääruses on tsiviilasja numbriks 2-XX-XX87.

Aukohus, olles tutvunud asja materjalidega, sealhulgas advokaadi poolt esitatud kirjalike selgituste ja täiendavate tõenditega, ei pea põhjendatuks ega vajalikuks algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat otseselt ega tahtlikult kutse-eetika nõudeid rikkunud. Asja materjalidest ei nähtu, et advokaadi poolt osutatud õigusteenus ei oleks olnud asjatundlik. Vandeadvokaat on küll antud juhul eksinud tsiviilasja numbriga, millest tulenevalt esitas vandeadvokaat riigi õigusabi tasu taotluse vales tsiviilasjas, kuid aukohtu hinnangul ei saa ainuüksi ühele hooletusveale tuginedes asuda seisukohale, et advokaat ei ole käitunud kooskõlas kutse-eetika nõuetega. Ka Harju Maakohus on selgitanud, et vandeadvokaadil on õigus esitada riigi õigusabi osutamise eest tasu taotlus õige tsiviilasja (nr 2-XX-XX87) juurde.

Arvestades eeltoodut ei pea aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatada. Siiski juhib aukohus advokaadi tähelepanu sellele, et advokaat peaks edaspidi olema kohtusse dokumentide esitamisel hoolsam ning pöörama detailselt tähelepanu kohtuasja õigele numbrile.

08.07.2021

Kaebajad heitsid advokaadile ette puuduliku hagi koostamist ning perspektiivitu asja vastu võtmist, kohatut käitumist, mis väljendus kaebaja alusetus kahtlustamises ning kliendile mittevastamises ja menetlusdokumentide edastamata jätmises, lisaks ka kolleegiga kohatut käitumist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 12 lg 3, § 14 lg-te 2 ja 4 ja § 24 lg-te 1 ja 2 võimalike rikkumistena.

Aukohus märkis esmalt, et ei nõustu advokaadi seisukohaga, mille kohaselt on käesoleval juhul tegemist advokaatide omavahelise vaidlusega, kuhu on kaasatud advokaadi klient. Aukohus selgitas, et käsitleb aukohtusse pöördujatena kaebuse allkirjastanud kaebajaid ning lahendab asja kui advokaadi kliendi kaebust advokaadi tegevuse peale.

Kaebajate esimene etteheide advokaadi suhtes oli seotud puuduliku hagi koostamisega. Kaebajate hinnangul esitas advokaat kohtusse puuduliku hagi, millega ei olnud võimalik saavutada kaebajate soovitud eesmärki vabaneda hüpoteegikandest täielikult. Kaebajad märgivad, et advokaat ei edastanud neile 22.10.2020 kohtumäärust, milles kohus selgitas, et suure tõenäosusega jääb hagi esitatud kujul rahuldamata. Kaebajad viitavad nii Harju Maakohtu 22.10.2020 ja 17.02.2021 kohtumäärustele kui ka käesolevasse menetlusse tunnistajana kaasatud teise advokaadi seisukohale. Aukohtu hinnangul on kaebajate etteheide põhjendatud ja advokaat ei ole hagi kohtusse esitamisel käitunud asjatundlikult. Seeläbi on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud asjatundliku õigusteenuse osutamise kohustust.

Aukohut eelviidatud seisukoht tugineb eelkõige Harju Maakohtu määrustel. Kohus on 22.10.2020 kohtumäärusega jätnud advokaadi poolt koostatud hagi puuduste tõttu käiguta. Kohtumääruse kohaselt oli vajalik esiteks täiendava riigilõivu tasumine 700 euro ulatuses, kuna advokaat oli arvestanud hagihinda valesti. Teiseks märkis kohus, et hagiavalduses sõnastatud haginõude resolutsioon ei vasta kehtivatele nõuetele, kuna see ei ole esitatud selgelt ja selliselt esitatud nõuet ei oleks hagi rahuldamisel võimalik täita. Advokaat esitas kohtusse tuvastusnõude, kuid kohtu hinnangul oleks advokaat pidanud kliendi nimel esitama kohustusnõude. Kohus soovitas hagejal kaaluda nõude muutmist ja määras selleks sama tähtaja, mis muude puuduste kõrvaldamiseks. Aukohtule on tõendina esitatud ka täiendatud hagiavaldus, kus advokaat on teinud muudatused üksnes otsuse resolutsioonis ning lasknud kliendil tasuda kohtu poolt nõutud täiendava riigilõivu. Täiendatud hagiavaldusest ei nähtu, et advokaat oleks kohtu ettepanekuid põhjalikult kaalunud. Kohus võttis küll hagi pärast advokaadi poolt tehtud täiendusi 09.12.2020 määrusega menetlusse, kuid aukohtu hinnangul ei tähenda menetlusse võtmine alati seda, et esitatud hagiavaldus on perspektiivikas ja hageja suhtes positiivselt lahenev. 17.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus märkis, et olles tutvunud kostja II seisukoha ja hageja taotlusega, leiab kohus, et hagi on esitatud kujul perspektiivitu ning sellega ei saa hageja seadusega kaitstud õigusi ja huve kaitsta. Viidatud määrusega jäeti menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

Eelviidatuga on advokaat rikkunud ka eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatut, kuna puuduliku hagi esitamine ei ole kliendi huvides, seda eriti olukorras, kus hagi läbi vaatamata (või hagi rahuldamata) jätmine toob kaasa kliendile täiendavad rahalised kohustused vastaspoole menetluskulude näol. Lisaks ei saa puuduliku ja asjatundmatu õigusteenuse osutamisel olla täidetud advokaadi kohutus kasutada kliendi huvides kõiki seaduse ja kutse-eetika nõuetega kooskõlas olevaid viise. Lubamatu on olukord, kus advokaat teeb põhjendamatut ja perspektiivitut tööd selleks, et kliendile selle eest arve esitada või soovitab riskantseid valikuid lootusest suurele tulemustasule. Sellisel juhul on advokaat asetanud enda materiaalsed huvid kliendi huvidest kõrgemale, mis on lojaalsuskohustuse rikkumine.[1]

Kaebajad heidavad advokaadile ette ka perspektiivitu töö vastu võtmist. Aukohtus on varem (22.06.2006) otsuses asunud seisukohale, et lootusetuna saab vaadelda asja, millel ei ole mingit perspektiivi, näiteks kui kaebuse rahuldamine on õiguslikult välistatud.[2] Aukohtule esitatud materjali põhjal ei ole käesolevas asjas võimalik tuvastada, kas advokaadile pidi juba kliendi ülesannet vastu võttes olema ilmne, et asi on perspektiivitu, või oleks kaebajate soovitud tulemust olnud võimalik saavutada teissuguse hagi (nõude) koostamisel. Aukohus arvestab, et Harju Maakohus võttis hagiavalduse siiski pärast puuduste kõrvaldamist menetlusse ja ka kostja II on enda vastuses viidanud, et on valmis sõlmima kompromissi, kui kostja I on nõus laenulepingut muutma. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et töö vastuvõtmisel pidi advokaadile olema selge kaebajate soovitud tulemuse saavutamise ilmselge võimatus. Lähtudes eelnevast ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodekis §-st 12 lg-st 3 tulenevat kohustust keelduda sellise töö vastu võtmisest, millel puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks.

Aukohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et advokaat on juba kliendilepingu sõlmimisel olnud hooletu ja rikkunud AdvS § 55 lg 4 teises lauses sätestatud kohustust sõlmida kohtus esindamisega seotud kliendileping kirjalikult. Kaebajad on ise esitanud tõendina poolte vahel sõlmitud kirjaliku kliendilepingu, milles on reguleeritud kaebaja ema esindamine kohtumenetluses. Seetõttu ei ole see kaebajate etteheide tuvastatav.

Kaebajad heidavad advokaadile ette nende päringutele mittevastamist ja menetlusdokumentide edastamata jätmist. Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, on samuti seisukohal, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustust teavitada klienti regulaarselt ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Asjaoludest nähtub, et advokaat palus kõigepealt kliendil tasuda ettemaks 2000 eurot ja seejärel sõlmiti pooltevaheline kliendileping. Kaebaja tasus ettemaksu 07.08.2021, kuid advokaat esitas esialgse (puudustega) hagi kohtusse alles 28.09.2021. Kaebuse kohaselt on advokaat edastanud kliendile hagimenetlusega seotud informatsiooni üksnes pärast kliendi poolt vastavate päringute saamist, seejuures ei ole advokaat saatnud kaebajale tutvumiseks ei kaebajate nimel kohtusse esitatud dokumente ega kohtumenetluse käigus saabunud dokumente. Kaebajad said hagimenetluse aluseks oleva materjali, sh kohtumäärused, alles pärast seda kui 2021. aasta alguses need ise e-toimiku kaudu avasid. Advokaat ei ole kaebaja vastavasisulistele väidetele vastu vaielnud, mistõttu on aukohtu hinnangul asjas tõendatud, et advokaat ei ole hoidnud klienti regulaarselt kursis ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest. Advokaat on selgitanud, et kui kohus tegi määruse esialgse hagiavalduse käiguta jätmise kohta, proovis ta sellega seotud asjaolusid kliendile telefoni teel selgitada, aga kliendi telefon oli välja lülitatud. Aukohus märgib, et advokaadipoolset kohustust hoida klienti regulaarselt kursis tema asja menetlusega, ei saa lugeda täidetuks läbi selle, et advokaat proovib kliendile ühe korra helistada ning selle ebaõnnestumisel edasisi pingutusi vajalikuks ei pea.

Advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-t 4 ka seeläbi, et on, vaatamata kaebajate koduvatele vastavasisulistele nõutele, keeldunud väljastamast teostatud tööde aruannet. Viidatud aruanne peaks muuhulgas andma vastuse kaebajate küsimusele, milliseid õigusabitoiminguid on advokaat teinud kaebajate poolt tasutud ettemaksu eest. Advokaat on keeldunud aruande väljastamisest tuginedes AdvS § 45 lg-s 1 ja eetikakoodeksi §-s 5 sätestatud advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusele ja asjaolule, et advokaat pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik. Aukohus ei pea advokaadi sellist kahtlust põhjendatuks. Aukohus on seisukohal, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku tööde aruande esitamisest. Aukohus nõustub kaebajatega, et nad ei ole kohustatud advokaadiga suhtlema muul viisil kui kirjalikult, kui kaebajad kahtlevad, kas advokaat lähtub kliendi huvidest.

Suulisel ärakuulamisel kinnitas advokaat, et on valmis tööde aruande kohe edastama, kui on saanud kinnituse, et vastava taotluse on esitanud just kaebajad ise. Kui aga aukohus palus dokumendi endale edastada, küsis advokaat selle esitamiseks 4 kalendripäeva. See kinnitab aukohtu kahtlusi, et advokaadil puudub teostatud töödest täpne ülevaade ja advokaat ei ole pidanud arvestust, milliseid töid on ta kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 euro eest teostanud. Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohus rõhutab, et arvepidamine peab olema korras. Lisaks peab aukohus oluliseks märkida, et kaebajad taotlusesid teostatud tööde aruannet juba 2021. aasta veebruaris ning aukohus juhtis tööde aruandele tähelepanu ka juba 01.04.2021 istungi määruses, millega asi aukohtu menetlusse võeti. Vaatamata sellele, et advokaadil on olnud üle kolme kuu aega aruanne üle vaadata, ei olnud advokaat seda aukohtus ärakuulamise ajaks jätkuvalt teinud. Advokaat ei ole käitunud kooskõlas kutse-eetikaga ja on rikkunud tööde aruande esitamisest keeldumisel nii eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatud kliendi huvidest lähtumise kohustust kui ka eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud aruandluse kohustust.

Vaatamata eelnevale edastas advokaat 03.06.2021 aukohtule vaidlusaluse tööde aruande. Aruande kohaselt oli advokaadi tunnihind õigusteenuse osutamisel 166,67 eurot (+ käibemaks) ning advokaat on kliendile teostanud tööd kokku 23,75 tunni ulatuses. Kaebajad vaidlesid tööde aruandele vastu ja asusid seisukohale, et advokaadi poolt viidatud töödest saab vajalikuks ja põhjendatuks pidada üksnes hagiavalduse koostamise eest ajakulu kuni 2 tundi ning sedagi ainult juhul, kui hagi oleks olnud perspektiivikas. Aukohus nõustub, et esitatud aruanne on jätkuvalt segane ning sisaldab muuhulgas toiminguid, mis ei ole seotud selle tsiviilmenetlusega, mille raames pooltevaheline kliendileping sõlmiti. Samuti nähtub aruandest (nt asjaolust, et tööde aruandesse on märgitud ka selle sama dokumendi koostamise ajakulu), et see on koostatud tagant järgi ehk advokaat ei ole pidanud nõuetekohast arvestust tööde teostamise ajal. Kliendi materjalide hoidmise juhendi § 3 lg 6 kohaselt peab advokaat, sarnaselt kliendi andmetega, säilitama ka kliendilepingud, kliendile esitatud arved ning aruanded advokaadi töö kohta. Seetõttu oleks advokaadil pidanud olema tööde aruanne ka juhul, kui klient ei oleks seda küsinud. Seega näitab asjaolu, et advokaat koostas tööde aruande alles pärast aukohtult vastavasisulise nõude saamist, advokaadipoolset kohustuste rikkumist. Küll aga ei saa aukohus käesolevas otsuses anda detailset hinnangut selle kohta, kas ja millised advokaadi poolt aruandesse märgitud kulutused olid põhjendatud või mitte. Aukohus selgitab, et vaidlus selle üle, kas raha on kasutatud õigesti, on seotud pooltevahelise lepingulise suhtega, mis kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse raames, kuivõrd AdvS § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid.

Advokaat on palunud aukohtul taotleda AdvS § 17 lg 4 alusel halduskohtult abi tõendite kogumiseks ja politseilt andmeid selle kohta, kas kaebaja oli 17.02.2021 kell 14:55 Eestis ja kui oli, siis mis piirkonnas. Samuti on advokaadil palve, et aukohus kontrolliks kaebajate sideoperaatori kaudu, kas isikud viibisid 17.02.2021 kell 14:55 või sellele võimalikult lähedasemal ajal (so aukohtusse edastatud kaebuse allkirjastamise ajal) Eestis ja kui vastus on jaatav, siis millise tugijaama piirkonnas. Lisaks soovib advokaat, et aukohus tuvastaks, kus asusid kaebajad aukohtule esitatud kaebuse allkirjastamise ajal. Advokaat soovib sellega tõendada, et kaebajad viibisid kaebuse allkirjastamise ajal muus kohas võrreldes sellega, kus toimus kaebuse allkirjastamine, ja seega on kaebus allkirjastatud kellegi teise poolt. Aukohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust, kus isik asus dokumendi allkirjastamise hetkel. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata advokaadi taotlused kaebajate asukohade ja telefoninumbrite asukoha tuvastamiseks. Aukohtu hinnangul on sellise taotluse esitamine olukorras, kus klient on esitanud digitaalselt allkirjastatud taotluse ja korduvalt kinnitanud, et tema identiteeti ei ole varastatud, äärmiselt lugupidamatu. Nii kaua, kui isik ei ole esitanud teavitust enda identiteedi (võimaliku) varguse kohta, tuleb eeldada, et digiallkirjastatud taotlus on esitatud just selle isiku poolt. TsÜS § 80 kohaselt loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui see on tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, see sisaldab tehingu teinud isikute nimesid ja on tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Seega loetakse digiallkiri juriidiliselt võrdseks omakäelise allkirjaga.

Aukohus möönab, et isikute identiteedi vargust esineb järjest enam, kuid sellisel juhul on advokaadil, kui tal on tõsine kahtlus, et kliendi isikuandmeid on kuritarvitatud, kohustus teavitada sellest politseid. Käesoleval juhul ei ole aukohtule esitatud tõendeid, mille alusel saaks mõistlikult asuda seisukohale, et kaebajate identiteeti on kuritarvitatud advokaadi vastu aukohtusse kaebuse esitamiseks ning isikud tegelikult ei soovinud kaebust esitada. Ka ei ole aukohtule teadaolevalt advokaat vastavasisulist teavitust politseile teinud. Sellest tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1, kuna ei ole kliendiga käitunud ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Aukohus loeb kaebajate vastavasisulise etteheite põhjendatuks.

Kaebajad on advokaadile ette heitnud ka eetikakoodeksi § 24 lg-te 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat asus kohatult eeldama, et käesolevas menetluses tunnistajaks olnud advokaat halvustab või kritiseerib advokaati, sest edastas kaebajate nimel advokaadile palve selgitada kohtusse esitatud hagi perspektiive ja võimalikke lahendusi. Aukohus nõustub, et käesoleval juhul ei ole advokaadi, kelle suhtes antud lahend on tehtud, käitumine olnud kollegiaalne ehk rajanenud vastastikkusel austusel ja usaldusel. Advokaat selgitas aukohtule, et tema hinnangul rikkus teine advokaat klientide abistamisel eetikakoodeksi § 7 lg-t 1, mille kohaselt ei või advokaat hankida kliente ebaausal teel, kallutades teise advokaadi klienti vahetama advokaati või samal eesmärgil halvustada kolleege või teisi advokaadibüroosid või nende poolt pakutavat õigusabi. Aukohus sellega ei nõustu. Kaebajatel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Vaatamata eetikakoodeksi § 24 lg-s 1 sätestatule ei suhtunud advokaat enda kolleegi heatahtlikult ja koostööaltilt, vaid asus kohe esmase pöördumise saamisel kahtlustama, et kolleegil puudub sellise pöördumise tegemiseks kliendi nõusolek. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat ei proovinud asja selgitamiseks võtta ühendust konkreetse kolleegiga, vaid edastas talle pöördumise, mis oli muuhulgas suunatud otse ka kolleegi ülemusele (patroonile). Lisas võttis advokaat telefoni teel ühendust eelviidatud patrooniga, mitte ei proovinud tekkinud arusaamatust lahendada kolleegiga peetud läbirääkimiste teel. Sellest tulenevalt on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 24 lg-s 1 sätestatud kohustust kolleegi usaldada ja olla kolleegi suhtes heatahtlik, aus ja koostööaldis ning lg-s 2 sätestatud kohustust lahendada tekkinud lahkhelid advokaatide vahelisel kokkuleppel.

Kokkuvõtvalt on aukohus, eelnevale tuginedes, tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, kuna advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg-t 2 ja 4 ning § 24 lg-t 1 ja 2.

Arvestades eeltoodut leiab aukohus, et advokaat väärib karistust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.

Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

08.07.2021

Kaebajad heidavad advokaadile ette, et advokaat ei ole kaebajaid esindanud, vaid palunud neil ise menetlusdokumente kohtusse esitada ja et advokaat on teinud menetlusvigu. Kohus heidab edastatud esildises advokaadile ette klientide professionaalsest õigusabist ilma jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 14 lg 2 võimalike rikkumistena.

Kaebajad olid enda esmases pöördumises seisukohal, et advokaadiga koostöö jätkamine on võimatu, kuna advokaat on teinud nende kohtus esindamisel olulisi menetlusvigu. Kaebajad ei ole täpsustanud, milles need menetlusvead nende hinnangul seisnevad. Samuti ei ole seda aukohtu hinnangul võimalik tuvastada ka kaebaja poolt tõenditena esitatud dokumentidest. Kaebajad toovad selles osas välja üksnes selle, et nende hinnangul ei saa advokaat aru, kas ta peab neid haldusasja menetlemisel ringkonnakohtus esindama või mitte. Advokaat selgitas, et kuna ta ei näinud haldusasjas apellatsioonkaebuse esitamisel perspektiivi, sest suur osa kliendi asjast on aegunud, luges advokaat riigi õigusabi andmise seoses haldusasjaga lõppenuks, kuivõrd edasist menetlust asjas ei oleks pidanud toimuma. Kaebaja aga ei leppinud advokaadi seisukohaga ning esitas iseseisvalt, advokaadi teadmata, apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Kohus võttis apellatsioon kaebuse menetlusse. Seetõttu jätkus HKMS § 114 lg‑st 2 ja RÕS § 17 lg-st 3 tulenevalt ka advokaadi poolt kaebajatele riigi õigusabi andmise kohustus. Aukohus tõdeb, et eelviidatu alusel võis poolte vahel tekkida arusaamatus, kas advokaat peab kaebajaid haldusasjas riigi õigusabi korras edasi esindama või mitte. Samas ei tuvastanud aukohus, et segadus esindamisest keeldumisega oleks olnud seotud advokaadi asjatundmatusega või mingisuguse menetlusliku veaga, vaid selle tingi asjaolu, et kliendid tegutsesid apellatsioonkaebuse esitamisel iseseisvalt advokaadi teadmata.

Kaebajate teine etteheide oli seotud asjaoluga, et advokaat palus tsiviilasjas kaebajatel ise saata vastus kohtunõudele, mis tuli esitada hiljemalt 25.03.2021. Ka Pärnu Maakohtu pöördumises oli märgitud, et advokaat jättis kohtunõude täitmata ning ei ole esitanud kohtule taotlust tähtaja pikendamiseks. Advokaadi hinnangul on ebaõige kohtu seisukoht, et kohtunõuet, esitada hiljemalt 25.03.2021 seisukoht ekspertiisakti teostamise ja kostjate poolt esitatud 7 foto asjakohasuse kohta, ei täidetud õigeaegselt. Advokaadi poolt esitatud e-toimiku väljavõttest nähtub, et menetlusosalised esitasid ise 25.03.2021 vajaliku dokumendi kohtusse. Advokaadi selgituste kohaselt arutas ta kaebajatega, vaatamata pooltevahelises e-kirjavahetuses märgitule, telefoni teel, millise seisukoha kohtusse esitada. Seejärel lisasid kaebajad advokaadi ettevalmistatud menetlusdokumendile umbes 1 lk teksti ja saatis tähtaegselt kohtule. Suulisel ärakuulamisel selgitas advokaat täiendavalt, et valmistas kohtusse esitamiseks ette vastuse projekti seoses ekspertiisi küsimusega ning seejärel edastas vastuse projekti kaebajatele. Kaebajad pidi andma ise sisendi selle kohta, mida nad kohutusse esitatud 7 fotoga tõendada soovivad. Kuna fotod olid kohtusse esitatud kaebajate enda poolt, siis ei olnud advokaadil nende kohta täpset infot ja ta ei saanud selles osas iseseisvalt vastust kohtule koostada. Seetõttu palus advokaat kaebajatel see osa ise koostada. Advokaat soovis kaebajatele edastatud projekti koos täiendustega tagasi, et seda siis allkirjastada ja kohtusse esitada, kuid kaebajad täiendasid advokaadibüroo blanketile koostatud vastust enda selgitustega ning seejärel saatsid enda poolt allkirjastatult otse kohtusse. Kuna dokument siiski kohtusse õigeaegselt esitati, puudus vajadus küsida kohtust pikendust. Kohus aga jättis menetlusosalise enda poolt esitatud dokumendi vastu võtmata, kuna see ei olnud allkirjastatud advokaadi poolt. Aukohus nõustub advokaadi seisukohaga, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei anna kohtule õiguslikku alust automaatselt, dokumendi sisuga tutvumata, asuda seisukohale, et menetlusosalise enda poolt esitatud dokument on igal juhul asjakohatu ning keelduda seetõttu dokumendi vastuvõtmisest. Seetõttu ei olnud kohtul alust keelduda ka konkreetsest dokumendist ainuüksi põhjusel, et see oli allkirjastatud ja esitatud menetlusosalise enda, mitte esindaja poolt. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud etteheide, et kohtunõue ei ole täidetud ja kuna advokaat ei küsinud tähtaja pikendust, siis on advokaat jätnud kliendi õigusabita. Aukohus märgib, et kuna aukohtule esitatud andmete põhjal aitas advokaat kliendil dokumendi koostada, ei ole asjas tuvastatav, et klient on jäetud õigusabita. Seetõttu ei tuvasta aukohus antud etteheitega seoses advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 8 lg 1 või § 14 lg 2 rikkumist.

Ka ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust käituda üksnes kliendi huvides, või § 14 lg-s 1 sätestatud kohustust olla õigusteenuse osutamisel asjatundlik, sellega, et jättis 19.04.2021 toimunud kohtuistungile ilmumata. Advokaat selgitas, et tal oli mõjuv põhjus istungile ilmumata jätmiseks tulenevalt tervislikust seisundist. Advokaat selgitas, et teatas pühapäeval, 18.04.2021 kohtule, et ei saa tervisliku seisundi tõttu osaleda 19.04.2021 toimuval kohtueelistungil. Kohus on 19.04.2021 eelistungi protokollist nähtuvalt seda ka advokaadi klientidele selgitanud ja kliendid on kinnitanud, et on sellest teadlikud ja soovisid ise kohtuistungil osaleda ilma esindaja osavõtuta. Advokaat selgitas, et tal ei olnud võimalik koos haigestumisest teatamisega TsMS § 422 lg-s 2 nimetatud tõendit kohtusse esitada, kuivõrd edastas teavituse kohtule nädalavahetusel, millal perearsti keskus oli suletud ja seetõttu viidatud tõendi saamine võimatu. Tuginedes TsMS § 422 lg 3 ei välista eelviidatud tõendi puudumine või puudulikkus ei haiguse põhistamist muude tõenditega. Aukohus arvestab asjaoluga, et kohtu pöördumine advokatuuri poole toimus kohe istungile järgneval päeval ja advokaat ei olnud, enda kirjalike selgituste kohaselt, kohtult saanud nõuet esitada haigestumist tõendavat dokumenti. Aukohus asub seetõttu seisukohale, et advokaadi tegevuses ei ole tuvastatavad distsiplinaarsüüteo tunnused.

Kohtu pöördumine sisaldab ka etteheiteid, et asjas on korduvalt esitatud ebaselgeid ja dubleerivaid dokumente. Advokaat selgitas, et asjas on palju ebaselgust ja dubleerivaid dokumente seoses sellega, et kohus liitis kahe omavahel seotud tsiviilasja menetlused ning selle tulemusena sisaldab kohtutoimik palju dubleerivaid dokumente, mis on esialgu esitatud erinevate tsiviilasjade raames. Advokaat kinnitas, et ta ei ole teadlikult ja tahtlikult esitanud ühtegi dubleerivat dokumenti, kuid möönis, et seoses tsiviilasjade liitmisega ja asja materjalide suure mahukuse tõttu võib ekslikult siiski olla esitatud mõni dokument, mis on toimikus juba varem olemas. Kuna kohus ei ole täpsemalt selgitanud, milliste dokumentide ebaselget või dubleerivat esitamist pöördumises silmas on peetud, ei ole aukohtule esitatud materjali põhjal võimalik tuvastada, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud asjatundliku õigusteenuse osutamise kohustust.

Lisaks eelnevale on kaebajad 28.04.2021 e-mailiga kinnitanud, et neil ei ole advokaadi suhtes etteheiteid. See kinnitab aukohtu hinnangul advokaadi väiteid, et tegemist on kiiresti meelt muutva isikuga ning aukohtule esitatud kaebus oli kaebaja ja advokaadi vahel tekkinud arusaamatus ja kliendi ühe ajahetke emotsioonide väljendus. Advokaadi kinnitusel on kaebajad korduvalt advokaati tänanud ja kiitnud koostatud dokumentide ja osutatud õigusabiteenuse eest. Ka kohus ei pidanud, vaatamata advokatuurile saadetud esildisele, vajalikuks advokaati kui riigi õigusabi osutajat menetlusest RÕS § 20 lg 3¹ alusel kõrvaldada, mööndes, et tegemist on klientidega, kes ei ole asjaolude esitamisel järjepidevad, koormavad advokaati mahukate dokumentidega ning korduvuse ja dubleerimisega.

Eelnevale tuginedes ei pea aukohus advokaadi karistamist distsiplinaarsüüteo korras põhjendatuks ega vajalikuks ja piirdub käesolevas asjas üksnes tähelepanu juhtimisega. Kliendi huvide kaitsmisel tuleb arvestada kõiki kliendiga seotud asjaolusid. Eetikakoodeksi § 8 lg 2 kohaselt peab advokaat arvestama kliendi soovidega üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus kliendi huvidega. Seega, kui advokaadile on teada, et tegemist on raske kliendiga, kes oma liigse aktiivsusega koormab kohtumenetlust ja kohus on selles osas teinud menetlusosalisele ka juba märkusi, peaks advokaat edaspidi tegema kõik endast võimaliku, vältimaks seda, et klient ise esitab dokumente, kuna see võib kliendi huvisid kohtumenetluses kahjustada. Advokaat peab kliendi huvide kaitsmisel tegema kõik võimaliku ning järgima ise kohtu tähtaegasid ka juhul, kui tegemist on raske kliendiga, kes ei soovi alati advokaadi nõu kuulda võtta või kes näitab üles huvi tegutseda iseseisvalt, sh osaleda kohtuistungil üksinda, kui advokaadil esineb mõjuv põhjus istungilt puudumiseks. Aukohus märgib, et suhtlus klientide ja kohtuga peab olema aktiivsem. Põhjendamatu on advokaadi distantseerumine kliendi asjast põhjusel, et klient arvab, et saab hakkama ka iseseisvalt ilma advokaadi abita.

Tuginedes eelnevale lõpetab aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse.

02.09.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette kliendi (laste ema) huvides tegutsemisel kutse-eetika nõuetega lubatud piiridest väljumist, huvide konfliktis tegutsemist, menetlusosaliste (alaealiste laste) mõjutamist läbi suunavate küsimuste esitamise ja lastega suhtlemist ilma, et oleks sellest lapsi esindavat advokaati teavitanud. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 teise lause, § 13 lg 1, § 22 lg 3 ja § 24 lg 5 võimalike rikkumistena.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulanud nii advokaadi kui ka advokatuuri poole pöördunud kohtuniku suuliselt 02.09.2021 istungil ära, on seisukohal, et advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused.

Kohtu pöördumise ajendiks oli asjaolu, et advokaat, olles määratud esindajaks laste emale, viis omal algatusel läbi alaealiste laste ärakuulamise. Seejuures ei olnud advokaat eelnevalt teavitanud ei kohut ega lastele määratud esindajat plaanitavast ärakuulamisest. Advokaadile oli teada, et lastele on riigi õigusabi korras määratud advokaadist esindaja, kuid vaatamata sellele ta ei teavitanud oma plaanitavast tegevusest laste advokaati.

Advokaat selgitas kirjalikult, et tema hinnangul ei ole vanem ja lapsed laste hagita asjas vastaspooled ning laste advokaat ja lastevanema advokaat ei ole vastaspoolte esindajad. Seega on advokaat kindlal veendumusel, et ta ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 24 lg‑t 5. Advokaadi hinnangul ei ole viidatud norm asjakohane laste hagita asjades. Eetikakoodeksi § 24 lg-s 5 ei ole sõna „üldjuhul“ juhuslikult kirjas. See võimaldab advokaadil vabalt valida ja kasutada seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise õigusteenuse osutamisel. Advokaat märkis, et oluline on ka see, et advokaat julgeks tegutseda hallil alal. Suulisel istungil selgitas advokaat täiendavalt, et tema hinnangul ei sätesta eetikakoodeks otsesõnu kohustust teavitada vastaspoole esindajat.

Aukohtu hinnangul on ekslik advokaadi seisukoht, et kohtuasjas, kus käsitletakse laste perest (st vanematest) eraldamist, ei ole lapsed ja vanemad menetluse vastaspoolteks. Isegi kui hagita menetluses nimetatakse mõlemaid puudutatud isikuteks, on nad oma olemuselt vastaspooltel. Aukohus nõustub kohtuga, et vanema hooldusõiguse piiramise asjades on laste ja vanemate huvid menetluse algusest peale vastuolus. Perest eraldamise asjades on põhjendatud eeldada, et peres on olukord, kus laste huvides on nende eraldamine, samal ajal kui vanema esmane huvi on, et lapsi perest ei eraldataks. Sellist menetlust alustatakse, kui esineb kahtlus, et laste heaolu ei ole perekonna juurde jäädes piisavalt tagatud.

Samuti on ebaõige advokaadi seisukoht, et eetikakoodeks ei sätesta otsest kohustust vastaspoole advokaati vähemalt teavitada tema esindatava poole pöördumisest. Advokaadi selgitustest nähtub, et ta ei tunne eetikakoodeksit. Eetikakoodeksi 24 lg 5 teine lause sätestab: „Kui advokaat kliendi asja ajamisel pöördub otse vastaspoole poole, teavitab ta sellisest pöördumisest vastaspoole advokaati.“ Advokaat viitas enda kirjalikes selgitustes eetikakoodeksi kommentaaridele ja tõi välja järgneva osa: „Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi lõiget ei saa siiski käsitada otsesuhtluse keeluna – kui advokaat leiab, et otsesuhtlus on teatud põhjustel tema kliendi huvides, tuleb tal tõsta oma kliendi huvid kõrgemale kolleegi huvidest (vt ka § 8 komm 1), kuid selle juures tuleb siiski pidada silmas nõuet vastaspoolt esindavat kolleegi otsesuhtlusest teavitada.“[3] Advokaadipoolne viide sellele kommentaarile on õige, kuid advokaadi järeldus on vigane. Õige on seisukoht, et vastaspoolega otse suhtlemist ei saa lugeda igal juhul keelatuks, kuid teavitamise kohustus säilib. Oma järelduses, et teavitamine ei ole kohustuslik, jättis advokaat tähelepanuta just asjaolu, et kui teatud põhjustel on advokaadi kliendi huvides otsesuhtlus vastaspoolega, tuleb sellest ikkagi vastaspoole esindajat teavitada. Seetõttu oli käesolevas asjas laste esindaja teavitamine laste ärakuulamisest kohustuslik. Aukohus peab asjaolu, et advokaat sellest ei teavitanud ega kaasanud laste esindajat laste ärakuulamise protsessi, väga oluliseks minetuseks ja leiab, et advokaat rikkus eetikakoodeksi § 24 lg-t 5. Rikkumist raskendab asjaolu, et advokaat ei mõista ega tunnista enda eksimust.

Advokaat rõhutas enda kirjalikes ja suulistes selgitustes, et ei ole unustanud, kes on tema klient ega ole üritanud ka teisi, sh lapsi, selles osas eksitusse viia. Advokaat selgitas, et ei ole kordagi soovinud kuidagi saboteerida lastele määratud advokaadi kohustuste täitmist ega esitanud seisukohti laste nimel. Samuti ei ole advokaat esitlenud ennast laste esindajana. Aukohtu hinnangul ei olegi asjas vaidlust selle üle, et advokaat oleks ennast esitlenud laste esindajana. Küll aga on advokaat laste ema huvide kaitsmisel väljunud lubatud piiridest.

Aukohus palus advokaadil selgitada, mis oli laste ärakuulamise eesmärk, sh kas selleks eesmärgiks oli laste mõjutamine. Esialgu selgitas advokaat, et ärakuulamisega, kuhu ta ei kaasanud ei kohut ega laste esindajat, soovis ta taastada laste usalduse kohtuniku ja lastele määratud esindaja suhtes. Seejärel väitis advokaat, et eesmärgiks ei olnud laste mõjutamine, vaid tuvastada, milline on olukord advokaadi kliendi kodus. Advokaat ei näinud enda tegevuses midagi vääritut, kuna ärakuulamine toimus tema kliendi ja samas ka laste kodus. Advokaat oli seisukohal, et laste ärakuulamine oli lubatud tegevus ning ärakuulamise protokoll on dokumentaalne tõend, mida asja menetlevad kohtud saavad otsuse tegemisel arvestad. Advokaat väljendas nii suulistes kui ka kirjalikes selgitustes, et käesolevas asjas ei häirinud lapsi nende korduv ärakuulamine – vastupidi, neil oli infopuudus. Advokaat leidis, et tema 10.05.2021 koostatud dokument on täitnud oma eesmärki toonitada, et kontakt antud lastega on võimalik ja on vajalik. Ja et laste ärakuulamine kohtuniku ja laste advokaadi poolt oli tulemuslik tänu advokaadi poolt loodud kontaktile.

Advokaadi selgitused laste ärakuulamise eesmärgi osas on segased ja põhjendused ei ole järjepidevad. Ühelt poolt väidab advokaat, et eesmärk ei olnud lapsi mõjutada, vaid tuvastada nende tegelik olukord vanemate kodus. Teiselt poolt aga selgitab advokaat, et eesmärgiks oli just muuta laste suhtumist kohtusse ja lastele määratud esindajasse ning see eesmärk saavutati.

Advokaadi ütlustest nähtub, et laste ärakuulamine toimus laste ema ettepanekul ja juuresviibimisel. Seega saab eeldada, et tegevus oli ajendatud ema huvidest ja eesmärgist saavutada olukord ja tõend, millega lapsed ema seisukohta toetaksid. Aukohtu poole pöördunud kohtunik selgitas, et antud vaidluses on oluliseks probleemiks just asjaolu, et lapsed on vanemate (sh ema) poolt tugevalt mõjutatud ning vaimse kontrolli all. Kohtunik kirjeldas, et lapsed on valmis kõnelema üksnes nendel teemadel ja vastama üksnes nendele küsimustele, mis on lapsevanemaga eelnevalt kooskõlastatud. Olles tutvunud vaidlusaluses tsiviilasjas tehtud maakohtu (jõustumata) otsusega ja selles kirjeldatud menetlustoimingute kokkuvõtetega varasemalt läbi viidud ärakuulamiste kohta, nõustub aukohus kohtuniku seisukohaga. Ka advokaadile pidid need asjaolud teada olema juba ajal, kui ta laste ärakuulamist teostas. Seda kinnitab advokaat enda selgitustes, viidates, et talle on teada, et lapsed on keeldunud koostööst ja suhtlemisest.

Eetikakoodeksi § 22 lg 3 kohaselt ei tohi advokaat kohtuväliselt mõjutada tunnistajaid ning avaldada survet muudele menetlusosalistele, neid tahtlikult eksitada või kasutada oma protsessiõigusi pahatahtlikult. Eetikakoodeksi kommentaarides on selgitatud, et kõik tegevused, mis mingil viisil avaldavad mõju tunnistaja ütluste sisu tõepärasusele, on lubamatud, st näiteks ei tohi advokaat keelitada tunnistajat ütlema midagi, mida tunnistaja pole end eelnevalt väitnud teadvat. Samuti on keelatud kohtus tunnistajatele märguannete andmine.[4] Aukohus on seisukohal, et kuigi käesolevas asjas ei ole lapsed mitte tunnistajad, vaid menetlusosalised, on nende mõjutamine ja neile surve avaldamine samuti keelatud.

Aukohus leiab, võttes arvesse laste tausta ja vanust, et advokaadi poolt läbi viidud ärakuulamine avaldas lastele survet. Advokaadi koostatud ärakuulamise protokollist nähtub, et ema viibis osaliselt laste ärakuulamise juures ja see mõjutas selgelt laste vastuseid, sh vastas ema osale küsimustest ka laste eest. Dokumendist nähtuvalt oli advokaadi ettepanek, et laste ema viibiks vestlusel juures. Lisaks esitas advokaat lastele suunavaid küsimusi. Aukohtu hinnangul ilmneb advokaadi selgitutest ning asjas esitatud materjalidest, et lastele avaldati survet vastata viisil, mis järgib ema, mitte laste huve. Sellega on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 22 lg 3.

Eetikakoodeksi § 8 lg 1 teine lause sätestab advokaadile kohustuse kasutada kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Viidatud paragrahv on seotud AdvS § 44 lg 1 p-ga 1, mis samuti sätestab sellise kohustuse. Eetikakoodeksi kommentaarides on rõhutatud, et § 8 puhul on tegemist mitte pelgalt pädevust andva, vaid kohustava normiga ning et ka kohustusel on kaks tahku – kõikide viiside ja vahendite kasutamine kliendi huvides, jäädes seejuures seaduse ja kutse-eetika piiridesse ning säilitades au ja väärikuse.[5]

Aukohus on seisukohal, et lisaks sellele, et ärakuulamine avaldas lastele survet ja oli seeläbi ebaeetiline, puudus laste emal õiguslik alus laste ärakuulamist korraldada ja advokaadil ema huvides sellist ärakuulamist läbi viia. PKS § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja. Samuti sätestab TsÜS § 217 lg 7, millele advokaat ka ise enda kirjalikes selgitustes viitas, et kui menetluses esindab last selleks määratud esindaja, ei ole vanematel õigust menetluses last esindada. Lapse ärakuulamine tsiviilkohtumenetluse raames toimub vastavalt TsMS §-s 552¹ sätestatule. Võttes arvesse, et advokaat rikkus ka lastele määratud esindaja teavitamise kohustust, on advokaat käesoleval juhul laste ema huvides tegutsemisel kasutanud viise, mis on vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Seega on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1 teist lauset. Kliendi huvidest lähtudes tohib advokaat täita üksnes neid kliendi ülesandeid, mis ei ole õigusvastased ega kahjusta advokaadi au ja väärikust.

Kohus asus enda pöördumises seisukohale, et advokaat tegutses huvide konfliktis. Kohtu selgitustest nähtuvalt väljendus huvide konfliktis tegutsemine selles, et advokaat käitus kohtu hinnangul viisil, mis oli vastuolus laste huvidega. Advokaat asus enda selgitustes seisukohal, et kohtu etteheited huvide konflikti kohta on ebaõiged. Advokaat tugines eetikakoodeksi kommentaaridele, mille kohaselt eristatakse advokaadi tegevuses kolme olukorda: 1) advokaat esindab samas asjas kahte klienti või osutab neile õigusteenust ja nende isikute huvid on vastuolus; 2) esineb mõni muu asjaolu, mis takistab või võib takistada advokaadi võimet tegutseda üksnes oma kliendi huvides; 3) advokaat osutab õigusteenust mitmele isikule samas asjas ja nende isikute huvid ei ole vastuolus. Esimest kahte olukorda nimetatakse tegutsemiseks huvide konfliktis, kusjuures esimesel juhul on advokaat kohustatud ülesande täitmisest loobuma ja ülesannet mitte vastu võtma, teisel juhul võib advokaat pärast kliendi teavitamist kliendi soovil ülesannet täita. Kolmandal juhul võib advokaat õigusteenust osutada, kuid samuti peab klienti teavitama ja tema nõusolekut küsima.[6] Advokaadi hinnangul ükski eeltoodud olukordadest ei ole vaidlusaluses asjas esinenud, kuna advokaat on oma tegevuses selgelt esindanud üksnes ühte klienti ehk laste ema.

Aukohus nõustub, et käesoleval juhul ei esine advokaadi tegevuses huvide konflikti eetikakoodeksi § 13 mõistes, kuna advokaat ei ole tegutsenud mitme kliendi nimel või vastuolus enda kliendi ehk laste ema huvidega. Samas ei ole kohus, aukohtu hinnangul, antud asjas heitunudki advokaadile ette huvide konflikti eetikakoodeksi § 13 mõistes. Kohus viitas huvide konfliktile põhjusel, et advokaat kahjustas enda tegevusega alaealiste laste huvisid, kuna laste ja ema huvid on oma vahel vastuolus (st konfliktis). Advokaat viitas enda kirjalikes selgitustes ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 12, mille kohaselt on lapsel õigus väljendada vabalt oma vaateid teda puudutavates küsimustes ja mh peab lapsele andma võimaluse iseseisvaks arvamuseavalduseks. Advokaadi hinnangul ta seda laste ärakuulamisega neile ka võimaldas. Aukohus leiab, et advokaadil, kes ei olnud antud asjas lastele määratud esindajaks, ei olnud õigust läbi viia laste ärakuulamist. See õigus oli lastele määratud esindajal või kohtul. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 p 1 kohaselt tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada lapse huvid. Ka laste ema esindajana lasus advokaadil kohustus antud menetluses laste huvidega arvestada. Seega puudus advokaadil õigus tegutseda laste huvidega vastuolus olevalt. Käesolevas asjas advokaat seda kohustust rikkus. Seejuures on oluline, et kuigi advokaat enda ütluste kohaselt selgitas lastele, et ta on nende ema esindaja, nähtub advokaadi poolt koostatud ärakuulamise protokollist, et ta nimetas ennast korduvalt lastega seotud spetsialistiks. Alaealised lapsed, ei ole võimelised ise täpselt aru saama, keda advokaat täpselt esindab, eriti juhul, kui advokaat nimetab ennast lastega seotud spetsialistiks, mistõttu nad ei saanud ega osanudki keelduda advokaadi ebaseaduslikust toimingust ega mõistnud, et selline tegevus ei ole kooskõlas nende huvidega.

Advokaadi ülekuulamisel ilmnes, et advokaat ei mõista enda rikkumist, vaid peab ennast suureks spetsialistiks laste asjades. Suulisel istungil selgitati advokaadile, et lastele tuleb tagada olukord, kus neid võimalikult vähe häiritakse nende probleeme (ja olukorda) puudutavate küsimustega. Advokaadilt uuriti, kas ta arvestas selle asjaoluga enne, kui läks lapsi ärakuulama ja seeläbi tekitas olukorra, kus lapsed pidid andma selgitusi korduvalt. Advokaadi hinnangul see lapsi ei häirinud – vastupidi, neil oli infosulg. Advokaat selgitas, et ta on pädev hindama, kas korduv ärakuulamine häiris lapsi või mitte, põhjusel, et ta kuulas tähelepanelikult, mida lapsed räägivad ning milline on nende kehakeel, samuti põhjusel, et laste ema ütles, et see ei häirinud lapsi. Advokaadi hinnangul ei näinud laste korduvas ärakuulamises probleemi ka asja menetlev maakohtunik, kuna kohtunik kuulas lapsed uuesti ära üksnes mõned nädalad pärast advokaati. Aukohus advokaadi seisukohaga ei nõustu. Esiteks sätestab TsMS § 552¹ kohtule kohustuse vähemalt 10-aastane laps isiklikult ära kuulata. Seetõttu ei tähenda, asjaolu, et kohus kuulas lapsed uuesti ära lühikese aja jooksul pärast advokaati, et kohus oleks pidanud laste korduvat ärakuulamist õigustatuks. Teiseks nähtub asja materjalidest ja aukohtu poole pöördunud kohtuniku selgitustest, et konkreetsel juhul oli probleemiks just asjaolu, et lapsed on enda vanemate poolt mõjutatud ja kannatavad vanemate vaimse vägivalla all. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks advokaadi seisukohta, et laste ema on antud asjas pädev hindama, kas korduv ärakuulamine häirib lapsi või mitte. Aukohus peab advokaadi sellist lähenemist ohtlikuks ning juhib advokaadi tähelepanu, et kaheaastane kogemus perekonnaõiguse valdkonnas tegutsemisel ei anna alust nimetada ennast valdkonna spetsialistiks. Seega kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaadi tegevuses esines kohtu poolt viidatud huvide konflikt laste huvide vastase tegutsemise näol, kuigi advokaadi tegevuses ei ole tuvastatav eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumine.

Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg 1 teise lause, § 22 lg 3 ja § 24 lg 5 rikkumises. Sellest tulenevalt leiab aukohus, et advokaat väärib karistust.

AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.

Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

09.09.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette vääritut ning ebakohast suhtlemisviisi. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 võimaliku rikkumisena.

Kaebuse kohaselt pöördus advokaat Tartu Vangla töötaja suunas öeldes, et on tema peale nii kuri. Samuti olevat advokaat öelnud, et kaebaja ja kõik vanglas olevad isikud on ise haiged inimesed, kelle tõttu kannatavad päriselt haiged inimesed. Kaebaja selgitas, et ta peatas advokaadi jutu, lausus, et tema peale pole vaja kuri olla, soovis advokaadile head õhtut ja liikus kinnipeetud isikutega ära. Kaebaja etteheide oli, et selliseid süüdistusi esitada ja diagnoose panna on solvav ja kohatu. Advokaat kinnitas enda selgitustes, et ta ei tahtnud kaebajat ega ühtegi teist Tartu Vangla töötajat solvata. Advokaat selgitas, et sai kliendi ülekuulamisel teada, et kliendi vahistamistaotluse läbivaatamine toimub alles järgmisel päeval ja oli seetõttu emotsionaalne, kuna muretses kliendi tervise pärast. Tema kliendi puhul on tegemist psüühikahäirega isikuga, kellele advokaadi hinnangul oleks tulnud võimaldada kiiresti psühhiaatrilist arstiabi. Seetõttu võis advokaat enda pahameelt väljendada viisil, mis ekslikult jättis mulje, et ta solvab kaebajat. Advokaat selgitas, et ta ei öelnud, et kõik Tartu Vangla töötajad on haiged inimesed, kelle pärast kannatavad päriselt haiged inimesed. Samas möönis advokaat, et võis emotsioonide ajendil öelda, et tema kliendi tervis jääb Tartu Vangla südametunnistusele. Ühelegi Tartu Vangla töötajale, sh kaebajale, ei ole ta ühtegi diagnoosi pannud.

Aukohus, olles tutvunud kaebuse ja advokaadi kirjalike selgitustega, ei pea vajalikuks aukohtumenetluse alustamist. Advokaat kinnitas, et ta ei soovinud kedagi, sh kaebajat, kuidagi solvata, milleski süüdistada või mistahes muul viisil halvustada, vaid advokaat väljendas enda pahameelt liiga emotsionaalselt. Kaebaja selgitustest nähtub, et olukord lahenes lihtsalt, kaebaja väljendas advokaadile viisakalt enda seisukohta ning jätkas enda tööd. Aukohtul puudu alus kahelda advokaadi selgitustes, et ta ei soovinud kedagi solvata. Seetõttu ei pea aukohus vajalikuks alustada advokaadi suhtes aukohtu menetlust, kuivõrd advokaadi tegevuses ei nähtu distsiplinaarsüüteo tunnused. Siiski juhib aukohus tähelepanu, et oma sõnakasutuses peab advokaat olema tähelepanelik ning advokaat peab igas olukorras, sh ka stressiolukorras, jääma viisakaks.

07.10.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile kohtu poolt ette õigusabi osutamisele kulunud aja üle paisutamist ja tasutaotluse esitamist tegevuse eest, mida advokaat tegelikult teinud ei ole. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2 ja AdvS § 44 lg 1 p 1 võimalike rikkumistena.

AdvS § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse.

Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.

Eetikakoodeksi § 21 lg 2 kohaselt on advokaadil keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.

Aukohtule esitatud asjaolude kohaselt heidab kohtunik advokaadile ette riigi õigusabi korras laste esindamisel ülepaisutatud tasutaotluse esitamist. Asja materjalidest nähtuvalt kulus advokaadil 7-realise avaldusega tutvumisele, lastevanematega suhtlemisele ja 1,5 lk pikkuse kirjaliku seisukoha koostamisele kokku 200 minutit, mis kohtu hinnangul oli ebamõistlikult suur ajakulu professionaalselt tegutseva advokaadi kohta. Kohtunik selgitas, et tegemist oli formaalse menetlusega, kus vanemate ühise hooldusõiguse taastamise kandemuudatuse tegemiseks oli vaja kohtulahendit. Mahukat või sisuliselt keerukat vaidlust asjas ei olnud.

Advokaat enda selgitustes nõustus kohtunikuga, et tegemist oli formaalsusega, millele tuli anda kohtulahendi vorm. Sellest tulenevalt jäi advokaadile arusaamatuks, millist sisulist panustust kohus temalt ootas ja mis jäi advokaadil tegemata. Advokaat selgitas, et sellist sisulist etteheidet kohtul ei olnud ja kuna asi oli niivõrd formaalne, ei olnud tal kohtuga vaja rohkem suhelda kui saata kohtusse formaalsed menetlusdokumendid. Advokaat ei nõustu kohtu seisukohaga, et tasunõude lahendamisel tuleks loetleda sisulisi ridu ja mittesisulisi ridu ning selgitas, et pidi laste esindajana kaaluma kõike laste huvidest lähtuvalt. Advokaat rõhutas, et seda tehes ei ületanud ta kehtivaid RÕA piirmäärasid.

Aukohus selgitab, et kohus tõesti ei ole teinud advokaadile etteheidet justkui oleks advokaat teinud sisulist tööd mittenõuetekohaselt. Kohtu etteheide seisneb just selles, et kuna asjas polnud vaja teha mahukat sisulist tööd, on advokaadi tasutaotlus põhjendamatult suur ehk advokaat on väidetavalt kulutanud õigusabi osutamisele rohkem aega kui asjatundlikult tegutseval advokaadil oleks pidanud kuluma. Aukohtule esitatud materjalist nähtub tõesti, et nii asjas esitatud materjal, milleks oli lühike avaldus koos laste sünnitunnistustega, kui ka advokaadi seisukoht ei olnud sisu poolest mahukad. Advokaat on kinnitanud, et ta ei kohtunud laste ega vanematega füüsiliselt, vaid suhtles nendega enne seisukoha koostamist telefoni teel, seejuures mõlema vanemaga korraga. Kirjalikus seisukohas kohtule märkis advokaat, et lastega ta ei suhelnud, sest lapsed ei oleks asja juriidilistest probleemidest aru saanud. Aukohtule esitatud kirjalikes selgitustes on advokaat väitnud, et lapsed olid siiski sellel ajal, kui advokaat vanematega telefoni teel suhtles, vestluse juures ning kinnitasid ühesõnaliselt, et neile isa avalduse rahuldamine sobib. Advokaat on enda selgitustes välja toonud üksnes kaks sisulist asjaolu, mida pole avalduses juba märgitud. Advokaat on seisukohas kirjeldanud viie lausega tekkinud juriidilise olukorra tausta, mis sai talle teatavaks suheldes laste vanematega, ning asunud seejärel seisukohale, et avaldus on laste huvides. Sellest tulenevalt nõustub aukohus kohtu seisukohaga, et ei saa pidada usutavaks ja põhjendatuks, et advokaadil kulus sellise töö peale üle 3 tunni. Sellest tulenevalt loeb kohus põhjendatuks ka kohtu etteheite, et advokaat esitas kohtusse ülepaisutatud tasutaotluse.

Lisaks viitas kohus enda pöördumises ja ka tasutaotluse osalise rahuldamise määruses, et advokaat on küsinud tasu ka tegevuse eest, mida ta ei ole teinud. Nimelt kulus advokaadil asjas tehtud kohtulahendiga tutvumisele ja kliendile selgitamisele 50 minutit. Kohtunik asus seisukohale, et advokaat on alusetult palunud välja mõista tasu kohtulahendi kliendile tutvustamise eest, kuigi tegelikult ei ole advokaat kliendi (laste) ega lastevanematega kohtulahendi teatavakstegemise järgselt suhelnud ega lahendi sisu neile tutvustanud. Kohtunik tuvastas alusetu tasunõude seeläbi, et suhtles laste, kelle esindajaks advokaat oli, emaga, kes kinnitas, et advokaat ei ole tema perekonnaga 2021. aastal, pärast kohtu 26.02.2021 määruse teatavaks tegemist, ühendust võtnud ega kohtulahendit selgitanud.

Advokaat selgitas aukohtule, et talle pole arusaadav, miks advokaat pidanuks avaldajaga suhtlema või temale kohtulahendit selgitama, kuna avaldaja pole advokaadi klient. Samuti leidis advokaat, et avaldaja, kelleks oli kohtumääruse kohaselt laste isa, ei pidanud olema ilmtingimata teadlik, kas advokaat on ehk suhelnud oma klientidega või teiste perekonnaliikmetega. Advokaat märkis kirjalikes selgitustes, et ei pea seda, kas ta on suhelnud avaldaja või tema perekonnaliikmetega, ka omaks võtma ega ümber lükkama. Põhiline suhtlus jäi aastasse 2020. Advokaat selgitas aukohtule kirjalikult, et kogu asjaajamine toimus telefonitsi laste emaga. Ka aukohtu istungil suuliselt antud selgitustes kinnitas advokaat, et kohtuniku etteheide, et ta ei tutvustanud kohtulahendit avaldajale ehk laste isale on alusetu, sest ta oli laste esindaja ja suhtles seetõttu laste emaga.

Aukohus, lähtudes asjas esitatud materjalist, on seisukohal, et kohtu etteheide, et advokaat on esitanud alusetu tasunõude ka tegevuse eest, mida ta pole teinud, on põhjendatud. Ebaõige on advokaadi seisukoht, et kohtuniku heidab advokaadile ette kliendiga füüsilise kohtumise puudumist. Samuti on ebaõige advokaadi väide, et kohtuniku etteheide põhineb suhtlusel laste isaga, kellega advokaat ei pidanudki suhtlema, ja seetõttu on kohus jõudnud valele järeldusele. Aukohus möönab, et advokatuurile edastatud kohtuniku pöördumises on tõesti viidatud, et kohtunik suhtles avaldajaga ja kohtumääruse järgi oli avaldajaks laste isa. Samas advokaadi tasutaotlust lahendavas 15.07.2021 kohtumääruses on kohtunik täpsemalt selgitatud, et helistas laste emale ja küsis, kas advokaat on naise, tema abikaasa või lastega ühendust võtnud peale 26.02.2021 kohtumääruse tegemist ja selgitanud kohtulahendi sisu. Laste ema sõnul advokaat tema ega tema perekonnaga 2021. aastal sidevahendi teel ühendust võtnud ei ole ega ole ka kohtunud. Kohtu poolt edastatud materjalidest ei väljendu, et kohtunik oleks suhelnud just laste isaga. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et kuigi kohus on määruste kohaselt käsitlenud vaidlusaluses tsiviilasjas avaldajana laste isa, siis esialgse kohtusse esitatud avalduse allkirjastajaks oli just laste ema. Sellest on tekkinud ka segadus selle osas, keda asjas avaldajaks nimetada saab.

Aukohus, hinnates asjas esitatud materjale kogumis, peab põhistatuks kohtuniku etteheidet. Advokaadi selgitused ei ole aukohtu hinnangul kooskõlas asjas esitatud kirjalike tõenditega. Sealhulgas erinevad advokaadi aukohtule antud selgitused vaidlusaluses tsiviilvaidluses kohtule esitatud dokumentidest. Näiteks on advokaat kohtule esitatud seisukohas märkinud, et ei pidanud enda klientide ehk lastega suhtlemist asjaoludest tulenevalt vajalikuks. Samas aukohtule esitatud selgituses on advokaat väitnud, et vanematega peetud vestluses osalesid mingil ajal ka lapsed, kes kinnitasid, et neile sobib isa avalduse rahuldamine. Vastuolulised on advokaadi väited selle kohta, kellega ja millal ta suhtles. Advokaat rõhutab enda kirjalike selgitustes korduvalt, et suhtles laste vanemaega 2020. aastal. See ei olnud aukohtumenetluses aga vaidluse all. Advokaat ei ole esitanud eluliselt usutavaid selgitusi, kellele ja millal ta tutvustas kohtu 26.02.2021 lahendit. Advokaat märgib üksnes, et on sõna-sõna vastu olukorras ebavõrdses positsioonis. Aukohus selgitab, et vastavalt eetikakoodeksi § 14 lg-le 4 peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest. Seejuures on eetikakoodeksi kommentaarides selgitatud, et vaidluse korral peab just advokaat tõendama, et seda kohustust täitis.^[7] Lisaks peab aukohus oluliseks, et advokaadil oli võimalik kohtu pöördumise aluseks olevat kohtu 15.07.2021 määrust, millega advokaadi RÕA osutamise tasutaotlus rahuldati osaliselt, vaidlustada. Advokaat ka viitab vaidlustamise kavatsusele aukohtule 19.07.2021 antud kirjalikes selgitustes. Vaatamata sellele ei esitanud advokaat kohtumääruse osas määruskaebust ning määrus on jõustunud. Sellest tulenevalt loeb aukohus põhjendatuks kohtu etteheited, mille kohaselt advokaat taotles tasu väljamõistmist kohtulahendi kliendile tutvustamise eest, kuigi ta seda toimingut tegelikult ei sooritanud.

Tuginedes eelnevale on aukohus seisukohal, et advokaat on esitanud kohtule riigi õigusabi osutamise eest osaliselt alusetu tasutaotluse. Aukohtu hinnangul on asjas leidnud tuvastamist, et advokaadi poolt esitatud tasutaotlus oli osaliselt ülepaisutatud ja sisaldas alusetult taotlust kohtulahendi kliendile selgitamise eest, kuigi advokaat seda toimingut ei sooritanud. Eelevast tulenevalt on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 21 lg-s 2 sätestatud kohustust ning seeläbi rikkunud ka AdvS § 44 lg 1 p-s 1 ja eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuna pole õigusteenuse osutamisel käitunud ausalt ja väärikalt ning kooskõlas kutse-eetika reeglitega.

Aukohus peab vajalikuks ka selgitada, et advokaat on ebaõigesti asunud seisukohale, et kohus on vaidlusaluses tsiviilasjas jätnud advokaadile väljamõistetava tasu hindamisel arvestamata asjaoluga, et tsiviilasjas, kus advokaat esindab alaealist, kohaldatakse advokaadile makstava riigi õigusabi tasule koefitsienti 1,5. Kohtumäärusest nähtub, et kohus pidas põhjendatuks 1,75 tundi ja mõistis selle eest advokaadile välja 162 eurot. Lastega seotud tsiviilasjades on riigi õigusabi osutamise tunnitasu 81 eurot (27 x 2 x 1,5), mistõttu oleks 1,75 tunni eest oleks tasu pidanud olema 141.75 eurot ja mis oleks tulnud ümardada 142 euro peale. Seega ei jätnud kohus arvestamata ettenähtud koefitsienti, vaid mõistis tõenäoliselt arvutusvea tõttu advokaadile hoopis rohkem välja.

Kohtul olid advokaadi käitumise osas etteheited ka seoses tasutaotluses märgitud kellaaegade sobimatusega. Kohus märkis, et advokaadi poolt RISi süsteemis esitatud tasutaotluse järgi lõppesid materjaliga tutvumise, lastevanematega suhtlemise ja kohtule seisukoha esitamise toimingud kell 12:20, aga advokaat on kohtule esitatud dokumendi allkirjastanud kell 14:48. Kohtulahendiga tutvumise ja kliendile tutvustamise toimingud teostas advokaat tasutaotluse järgi kell 11:00 – 11:50. Samas kohtu infosüsteem näitas, et advokaat võttis kohtulahendi vastu alles kell 11:35. Advokaat selgitas, et kohtunik on kaebuses välja toonud RISi nõrkuse ehk asjaolu, et süsteemis ei saa samale ajavahemikule samal päeval erinevaid toiminguid (sh erinevates asjades) märkida. Seetõttu otsitakse toimingu tegemise aja märkimiseks vajadusel teine sobilik aeg. Advokaadil ei ole alati võimalik koheselt töö teostamise ajal täita ka RIS süsteemi, mistõttu on mõnikord vaja teostatud tööd sisestada RIS-i hiljem. Aukohus märgib, et RIS tõesti ei võimalda sisestada samale päevale ja samale kellaajale mitut erinevat tööd. Seni ei ole advokaatidelt nõutud RIS täitmist samaaegselt töö teostamisega, vaid oluliseks peetakse, et advokaadi poolt sisestatud ajakulu vastaks teostatud toimingutele. Sellest tulenevalt loeb aukohus advokaadi sellekohased selgitused põhjendatuks ning ei tuvasta advokaadi käitumises rikkumist seoses kellaaegade erinevusega.

Kokkuvõtvalt on aukohus seisukohal, et advokaadi käitumises esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, mistõttu advokaat väärib karistust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.

Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

04.11.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kohus advokaadile ette kohtuistungile ilmumata jätmist, sellest varasemalt kohut teavitamata. Nimetatud etteheide on käsitletavad eetikakoodeksi § 20 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Eetikakoodeksi § 20 lg 2 kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.

Kohus heidab advokaadile ette õigeaegselt kohtuistungile ilmumata jätmist. Kohtu pöördumise kohaselt pidi kriminaalasjas korraldav kohtuistung toimuma 10.09.2021 kell 09.00. Pöördumise kohaselt oli istungi aeg kooskõlastatud advokaadiga esmalt suuliselt ja seejärel kirjalikult. Asja materjalidest nähtub, et advokaati teavitati istungi ajast e-kirjaga ning advokaat on 24.08.2021 kinnitanud e-kirja kättesaamist. Advokaat ei vaidle kohtu pöördumisele vastu ja selgitab, et ta ei jõudnud kell 09.00 alanud istungile inimliku eksimuse tõttu. Advokaat selgitas, et oli ekslikult märkinud kalendrisse istungi algusajaks kell 10.00, kuna varasemad istungid antud asjas olid alanud sellel kellaajal. Advokaat selgitas, et kuna tegemist oli korraldava istungiga, tegi ta kohtule, kes temaga telefoni teel ühendust võttis, ettepaneku, et saadab istungile asenduskaitsja. Alternatiivselt pakkus advokaat välja, et kohus lükkab istungi alguse edasi kell 09.40 peale, sest advokaat oleks ise jõudnud kohtusse selleks ajaks. Advokaadi selgituste kohaselt kohus kummagi ettepanekuga ei nõustunud.

Aukohtule edastatud materjalidest nähtuvalt pole asjas vaidlust, et advokaat kohtuistungile õigeaegselt ei jõudnud. Samuti ei ole asjas vaidlust, et advokaat oli valmis istungile kiirustama ja pakkus välja, et kohtuistung algaks kell 09.40. Viidatud asjaolu on välja toodud nii advokaadi selgitustes kui ka kohtu pöördumises. Advokaat on vabandanud ning lubanud edaspidi olla hoolikam istungiaegade ülesmärkimisel ja ülekontrollimisel. Eelnevast tulenevalt ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada ja piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega. Aukohus rõhutab, et advokaat peab enda töös olema korrektne ja täpne ning edaspidi tuleb selliseid eksimusi vältida.

11.11.2021

Advokatuurile esitatud pöördumises heidab kohus advokaatidele ette kohtuistungile ilmumata jätmist sellest kohut eelnevalt teavitamata. Nimetatud etteheide on käsitletavad eetikakoodeksi § 20 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Eetikakoodeksi § 20 lg 2 kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.

Harju Maakohus teavitas, et vandeadvokaat O ja vandeadvokaat P jätsid ilmumata 15.10.2021 kohtuistungile kohut sellest eelnevalt teavitamata. Kohtu pöördumise kohaselt oli viidatud istungi toimumise aeg advokaatidega varem kokku lepitud ja kooskõlastatud ning selle toimumist arutati ka asjas toimunud viimasel istungil 18.06.2021. Sealhulgas taotles vandeadvokaat O enda kaitsealuse ristküsitluse edasilükkamist just 15.10.2021 istungile, et vältida ristküsitluse katkemist. Kohus märkis enda pöördumises, et advokatuuri teavitamine antud juhtumist on KrMS § 270 lg 2 alusel kohustuslik.

Advokaadid ei vaielnud kohtu pöördumisele vastu ja selgitasid, et olid eksimuses kohtuistungi mittetoimumise osas. Advokaadid selgitasid, et kohtuistungi aja kohta ei olnud märget e‑toimikus ega Riigi Teataja veebilehel. Samuti olid advokaatide kaitsealused seisukohal, et kohtuistung jääb ära. Mõlemad advokaadid vabandasid kohtu ees nii istungi toimuma pidamise päeval kui ka aukohtule antud selgitustes. Muuhulgas selgitasid advokaadid, et olid valmis koheselt kohtuistungile minema ning oleksid sinna jõudnud umbes 20 minutiga. Kohus siiski samal päeval istungiga ei jätkanud, sest lisaks advokaatidele puudusid istungilt ka kõik 5 süüalust.

Aukohus, olles tutvunud kohtu pöördumise ja advokaatide selgitustega, ei pea vajalikus käesolevas asjas aukohtumenetluse algatamist. Kuigi asjas pole vaidlust selles osas, et advokaadid jätsid kohtuistungile ilmumata, mis on vastavalt eetikakoodeksi kommentaaridele kohtu suhtes lugupidamatu käitumine, on aukohus seisukohal, et asjas puudub vajadus advokaatide distsiplinaarkorras karistamiseks. Aukohus arvestab, et tegemist ei olnud advokaatidepoolse tahtliku menetluse venitamise või enda protsessiõiguste pahatahtliku kasutamisega. Advokaatide selgitustest nähtub, et tegemist oli inimliku eksitusega, mis tekkis asjaolude ja tehnilise tõrke kokkulangemisel. Advokaadid on mõistnud enda eksimust, kohtu ees vabandanud ning lubanud selliseid minetusi edaspidi vältida. Ka kohus märkis enda pöördumises, et advokaadid on vabandanud ja kohus on advokaatide vabandused vastu võtnud. Kohtuistungid vaidlusaluses asjas jätkusid juba 19.10.2021.

Eelneva tõttu jätab aukohus aukohtumenetluse algatamata ning piirdub üksnes advokaatide tähelepanu juhtimisega. Kohus on enda pöördumises palunud advokatuuril juhtida advokaatide tähelepanu sellele, et advokaat peab olema tähelepanelik, mida kohus ütleb järgmiste istungite aegade kohta. Varem kokkulepitud ajad tuleks meelde jätta ja üles märkida, seda eriti juhul kui advokaat ise taotleb menetlustoimingu edasilükkamist konkreetsele kuupäevale. Juhul, kui advokaadil tekib kohtuistungi aja või istungi toimumise suhtes kahtlus, tuleks informatsiooni suhtuda allikakriitiliselt ning vajadusel antud küsimuses kohtuga ühendust võtta. Aukohus nõustub kohtu tähelepanu juhtimisega. Lisaks märgib aukohus täiendavalt, et advokaadid peavad kohtuistungile jõudma õigeks ajaks ning kasutama vajadusel kohtuistungite ülesmärkimiseks tehnilisi vahendeid, mis saadavad advokaadile meeldetuletuse istungi toimumise kohta piisavalt varakult.

11.11.2021

Kaebaja heidab advokaadile ette kliendi päringutele vastamata jätmist, kaebaja soovitud dokumentide kohtutäiturilt välja nõudmata jätmist ja kohtumise soovi ignoreerimist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 2 kolmanda lause ja § 14 lg 4 võimaliku rikkumisena.

Eetikakoodeksi 8 lg 2 kolmanda lause kohaselt arvestab advokaat, kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, ei tuvastanud advokaadi käitumises distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaat on kaebajale korduvalt selgitanud, et tema nõudel kohtutäituri vastu puudub õiguslik alus, sest kohtutäitur on täitnud enda kohustusi vastavalt kehtivale õigusele. Advokaat selgitas, et edastas kaebajale kohtutäituri põhjaliku selgituse, millest nähtub, kuidas jagunes kaebaja kinnisasja müügist saadud raha kaebaja suhtes algatatud täitemenetluste vahel ning millised nõuded on veel kaebaja suhtes täitemenetluses. Advokaat esitas enda väidete tõendamiseks kohtutäituri poolt edastatud dokumendi. Lisaks on advokaat õigesti viidanud RÕS § 19 lg 1 teisele lausele, mille kohaselt, kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Sellega on riigi õigusabi andmine kaebajale lõppenud. Eelnevast tulenevalt ei leidnud käesolevas asjas tõendamist, et advokaat oleks jätnud kliendi päringutele vastamata ja jätnud täitmata kohustuse edastada kliendile regulaarselt asja täitmisega seotud informatsioon. See tähendab, et advokaadi tegevuses ei ole tuvastatav eetikakoodekis § 14 lg 4 rikkumine.

Advokaadi käitumises ei ole tuvastatav ka eetikakoodekis § 8 lg 2 kolmandas lauses sätestatud kliendi soovidega arvestamise kohustuse rikkumine. Viidatud sätte kohaselt ei pea advokaat arvestama kliendi soovidega, kui need on vastuolus kliendi huvidega. Advokaat selgitas, et edastas kaebajale kirjalikult kogu informatsiooni ja selgitused nõude perspektiivituse kohta. Kaebaja avaldas soovi advokaadiga kohtuda alles 07.10.2021 kirjas. Samal päeval esitas advokaat kohtule ära ka informatsiooni kaebaja nõude õigusliku aluse puudumise kohta. Seega oli advokaat nii kaebajale kui ka kohtule juba kogu vajaliku informatsiooni esitanud ning kohtumine ei olnud vajalik ega kliendi huvides. Nimelt anti kaebajale riigi õigusabi kohustusega maksta 12 kuu jooksul tagasi 10% riigi õigusabi tasudest ja kuludest. Olukorras, kus advokaat oli juba tuvastanud kaebaja nõude perspektiivituse ja advokaadile oli teada kaebaja juba niigi suur võlakoormus, ei olnud kaebaja huvides täiendav kohtumine, mis oleks tähendanud ka täiendavaid kulusid seoses riigi õigusabi tagasimaksmise kohustusega. Samuti selgitas advokaat, et edastas kaebajale kõik kohtutäiturilt saadud dokumendid, kuid kahjuks kaebaja ei saa või ei taha aru saada, et tema kohtutäituri on täitemenetlused läbi viinud nõuetekohaselt. Seetõttu ei ole aukohtule edastatud materjali põhjal tuvastatav, et advokaat ei oleks kohtutäituriga suhelnud kaebaja poolt soovitud viisil. AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 sätestavad advokaadi sõltumatuse põhimõtte. Eetikakoodeksi kommentaarides ja CCBE harta kommentaarides on selgitatud, et advokaadi sõltumatus tähendab teatavat distantsi ka kliendist, et advokaadil oleks võimalik pakkuda kvaliteetset õigusabi teenust^[8]. Sellest tulenevalt ei esine vaatlusalusel juhul advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

Eelnevast tulenevalt ei esine advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mistõttu tuleb aukohtumenetlus advokaadi suhtes jätta algatamata. Küll aga peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu sellele, et advokaat on kohustatud suhtlema kliendiga kannatlikult ja osavõtlikult ning vastama tema pöördumistele viisil, mis aitavad kliendil mõista vastuse sisu ja tema juriidilist olukorda.

02.12.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kaebaja huvide kahjustamist seeläbi, et advokaat jättis täiendavad asjaolud välja selgitamata ja kohtule esitamata, esitas kassatsioonkaebuse tähtaega ületades ning varjas kliendi eest informatsiooni, et Riigikohus oli teinud menetlusse võtmisest keeldumise määruse. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja 2, § 9 lg 1 ja § 14 lg-te 3 ja 4 võimalike rikkumistena.

Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis-või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik.

Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.

Eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestab, et advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.

Aukohus, olles tutvunud asja materjalidega ning kuulanud advokaadi suuliselt ära 02.12.2021 istungil, on seisukohal, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohus tuvastas distsiplinaarsüüteo hinnates kaebaja poolt esitatud etteheiteid alljärgnevalt.

Aukohus hindas esmalt kaebaja etteheidet, et advokaat esitas kassatsioonkaebuse tähtaega ületades. Kaebaja selgitas, et vaidlusaluses haldusasjas oli kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 25.06.2021. Kaebaja selgitas, et kuigi advokaat väitis 09.09.2021 kaebaja emale edastatud e-kirjas, et esitas kassatsioonkaebuse kohtusse 25.06.2021 viimasel tunnil ning kohus laadis selle e-toimikusse üles 26.06.2021, siis e-toimikust sellist informatsiooni ei nähtu. Selle tõendamiseks esitas kaebaja e-toimikus kajastuva info kuvatõmmised. Ka ei pidanud kaebaja usutavaks, et kohus dokumendi laupäeval üles laadis. Kaebaja edastas enda etteheite tõendamiseks ka Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuse, mis on advokaadi poolt digiallkirjastatud 26.06.2021 kell 14:20. Lisaks esitas kaebaja advokaadi ja kaebaja ema vahelise kirjavahetuse, millest nähtub, et advokaat on 26.06.2021 kell 14:39 kirjutanud „Esitasin ära. Mis edasi saab, on kohtu otsustada.“ Advokaat on enda kirjalikes selgitustes möönnud, et esitas kaebuse kohtule 26.06.2021 ehk pärast tähtaega, kuid asunud siiski seisukohale, et kuna Riigikohus ei pidanud ühepäevast hilinemist hilinemiseks ja vaatas kassatsioonkaebuse siiski sisuliselt läbi, ei ole kaebajale kahju tekkinud ning puudub alus asuda seisukohale, et tegemist oli hilinenud kaebusega. Advokaat selgitas, et esitas kassatsioonkaebuse päev pärast tähtaega põhjusel, et kaebaja seaduslik esindaja ehk ema ei andnud advokaadi poolt koostatud kaebuse projektile tagasisidet ega saatnud kautsjoni tasumise maksekorraldust. Enda suulistes selgitustes kordas advokaat samu väiteid.

Eelnevast tulenevalt on asjas leidnud tõendamist, et advokaat esitas kassatsioonkaebuse 26.06.2021 ehk päev pärast kaebuse esitamise tähtaega. Aukohus leiab, et menetlustähtaja järgimata jätmisel on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-t 3, mille kohaselt peab advokaat kliendi ülesande täitma mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks. Eesti Advokatuuri riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 1 kohaselt kehtivad riigi õigusabi osutamisele õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Järelikult on advokaadil, kui ta on kliendiga kassatsioonkaebuse esitamise osas kokku leppinud või selle esitamine on kliendi huvides, kohustus esitada menetlusdokument kohtusse kaebetähtaja jooksul, st hiljemalt tähtaja viimasel päeval, sõltumata sellest, kas advokaat osutab õigusabi kliendilepingu alusel või seoses riigi õigusabi osutamisega. Antud juhul on tõendatud, et advokaat esitas kassatsioonkaebuse päev pärast tähtaega, mistõttu on advokaat rikkunud eetikakoodeksi 14 lg‑t 3. Aukohus nõustub kaebajaga, et kaebaja seadusliku esindaja (ema) poolt kassatsioonkaebuse projektile tagasiside andmata jätmine või kautsjoni tasumise kohta maksekorralduse edastamata jätmine ei vabasta advokaati tähtajast kinnipidamise kohustusest. Viidatud tegevused või asjaolud ei ole sellised, mis takistaksid Riigikohtule kassatsioonkaebuse tähtaegset esitamist.

Lisaks on aukohus seisukohal, et advokaat rikkus kassatsioonkaebuse tähtajast hiljem esitamisel ka eetikakoodeksi § 8 sätestatud kliendi huvide kaitse põhimõtet. Advokaat ei saanud kassatsioonkaebust kaebetähtaega rikkudes (ületades) esitades olla kindel, et Riigikohus ei pea ühepäevast hilinemist kaebetähtaja rikkumiseks, mistõttu ei olnud advokaadi tegevus kooskõlas kliendi (kaebaja) huvidega. Seda, et advokaat ei saanud ega olnudki kindel, et Riigikohus arvestab hilinemisega esitatud menetlusdokumenti, tõendab kaebaja poolt esitatud e‑kirjavahetus, kus advokaat kirjutas 26.06.2021 kell 14:17: „/…/ ma üritan Riigikohtusse saata, aga olen enam kui kindel, et Riigikohus ei võta vastu, kuna tähtaeg on möödas,“ Kuigi advokaat viitab selles e-mailis kautsjoni tasumise maksekorraldusele, näitab see aukohtu hinnangul, et advokaadile oli teada, et Riigikohus üldreeglina ei aktsepteeri kassatsioonkaebusi, mis on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Eetikakoodeksi § 8 lg 1 teine lause kohustub kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Sama § 8 lg 2 kohaselt kasutab advokaat kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ja südametunnistusest. Advokaadil on viidatud sätte kohaselt kohustus järgida kliendi soove üksnes siis, kui need ei ole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega. Kuigi advokaat edastas kaebaja seaduslikule esindajale kassatsioonkaebuse projekti ülevaatamiseks ja tagasiside andmiseks, ei olnud advokaadil kohustust kaebaja ema seisukohtadega arvestada, kui need oleks näiteks olnud vastuolus kaebaja ehk alaealise lapse huvidega. Seetõttu on advokaat ebaõigesti asunud seisukohale, et menetlusdokumendi tähtajast hiljem esitamine on vabandatav sellega, et klient ei andnud dokumendi projektile õigeaegselt tagasisidet. Sellest tulenevalt tuvastas aukohus advokaadi tegevuses ka eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2 rikkumised.

Kuivõrd antud asjas on advokaat muuhulgas väitnud, et kassatsioonkaebus sai kohtusse esitatud hilinemisega põhjusel, et kaebaja ema ei tasunud kassatsioonkaebuse kautsjonit enne kassatsiooni esitamise tähtaega, tekkis aukohtul asja menetlemise käigus küsimus, kas kautsjoni tasumine antud asjas oli üldse vältimatult vajalik, arvestades, et kaebajaks oli alaealine isik. Nimelt kuni 31.12.2021 kehtinud HKMS §-i 107 lg 1 teise lause kohaselt ei tasutud kassatsioonikautsjonit haldusasjades, mis on riigilõivuseaduse § 22 järgi riigilõivuvabad, kusjuures RLS §-s 22 on mitmeid viiteid ka alaealistele või alaealisteaga seotud asjadele. Advokaat selgitas, et RLS § 22 lg 2 p 1 ja 1¹ järgi on riigilõivu tasumisest vabastatud alaealine just määruskaebuse esitamisel asjas, milles talle on seadusega antud iseseisev kaebeõigus, samuti alaealine või tema riigi õigusabi korras määratud advokaat just määruskaebuse esitamisel asjas, milles alaealisele on antud riigi õigusabi. Kuna antud juhul oli tegemist kassatsioonkaebuse, mitte määruskaebuse esitamisega, pidi klient kautsjoni maksma ning seega oli advokaadi sellekohane nõue kliendile põhjendatud. Samuti kinnitas advokaat istungil suuliselt, et varasemates kohtuastmetes oli klient asja kohtus menetlemiselt riigilõivu tasunud. Aukohus nõustub advokaadi selgitustega, et antud asjas ja asjaoludel pigem tuli kautsjon tasuda ning selles osas advokaadi tegevuses kohustuste rikkumist ei tuvastanud.

Samas kassatsioonkaebuse kohtusse esitamata jätmine või hilinenult (kaebetähtaega rikkudes) esitamine põhjusel, et kaebaja ei edastanud kautsjoni maksekorraldust, ei ole kooskõlas advokaadi kohustusega lähtuda üksnes kliendi huvidest, eelistades kliendi huve enda huvidele (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on muu hulgas võimalik kautsjon tasuda advokaadibüroo vahenditest ning seejärel taotleda kulutuste hüvitamist. Sellest tulenevalt ei ole vabandatav advokaadipoolne kassatsioonkaebuse esitamine kaebetähtaega rikkudes.

Järgmisena hindas aukohus etteheidet, mille kohaselt advokaat varjas kaebaja eest seda asjaolu, et Riigikohus oli teinud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse. Kaebuse kohaselt küsis kaebaja seaduslik esindaja 03.09.2021 saadetud e‑kirjas advokaadilt, millal Riigikohus menetlusse vaidlusaluses haldusasjas midagi otsustab. Advokaat vastas järgmisel päeval, st 04.09.2021 e-kirjas, et ta ei oska öelda, kuna kohtud selle kohta informatsiooni ei jaga. Samuti märkis advokaat enda vastuses, et sellist määrust, kus oleks määratud asja arutamise aeg või otsuse kuulutamise aeg ei ole ka tehtud, mistõttu peab ootama. Kaebaja seaduslik esindaja sai 09.09.2021 aga teada, et Riigikohus oli teinud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse juba 12.08.2021 ehk 3 nädalat enne seda, kui advokaat väitis, et tal puudub informatsioon menetluse seisu kohta. Kaebaja on enda väidete tõendamiseks esitanud vastava e-kirjavahetuse. Kaebaja hinnangul pidi advokaat juba 04.09.2021 e-kirja saatmisel teadma, et Riigikohus on asja jätnud menetlusse võtmata, kuna e-toimiku järgi oli advokaat Riigikohtu määruse vastu võtnud 17.08.2021. Kaebaja esitas enda väite tõendamiseks e-toimiku kuvatõmmise.

Advokaat enda kirjalikes selgitustes viidatud etteheite osas selgitusi ei andnud. Suulisel ärakuulamisel 02.12.2021 istungil selgitas advokaat, et tema hinnangul pole ka riigi õigusabi osutamise korras ette nähtud, et advokaat on enda kliendile lapsehoidja või postiljon, kes toimetab dokumente kliendile kohale. Kaebaja emal (seaduslikul esindajal) oli olemas juurdepääs e-toimikusse, mida ta olevat ka varasemalt kasutanud. Kaebaja poolt esitatud kirjavahetuses nähtub samuti, et advokaat on 09.09.2021 kell 17:39 saatnud kaebaja emale e‑kirja, kus märgib, et advokaadi ülesanne ei ole kliendile e-toimikust materjale alla laadida ja edasi saata. Suulistes selgitustes ei vaielnud advokaat kaebaja tõenditest tulenevatele asjaoludele vastu. Sealhulgas ei vaielnud advokaat vastu sellele, et kirjutas kliendile 04.09.2021, et kohtumäärust ei ole ja tuleb veel oodata. Advokaat selgitas juurde, et tegemist võis olla eksimusega, mis tulenes kiirustamisest ja asjade paljususest. Samas jäi advokaat seisukohale, et see ei muuda fakti, et asja materjal oli kaebaja seaduslikule esindajale e-toimiku kaudu kättesaadav. Suulisel ärakuulamisel 02.12.2021 istungil tunnistas advokaat, et iseseisvalt ta enda klienti Riigikohtu määrusest ei teavitanud ning selgitas juurde, et ta ei pidanud seda vajalikuks, kuna kliendil oli juurdepääs e-toimikule. Advokaat märkis, et positiivset uudist on puhtinimlikult soov kliendile edasi anda, kuid negatiivset inimlikult ei taha, kuigi juriidiliselt ei tohiks seal vahet olla.

Aukohus advokaadi seisukohaga ei nõustu. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 2 kohaselt tuleb õigusabiteenuse osutamisel muuhulgas tagada, et riigi õigusabi saajale (kliendile) on õigeaegselt selgitatud tema õiguseid ja kohustusi menetluses, sealhulgas advokaadiga ühenduse saamise võimalusi ja korda, on tutvustatud kõiki asjaga seotud materjale, on selgitatud välja tema seisukoht ja tahe asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes, on selgitatud asjas tehtud lahendite tähendust ja tagajärgi, edasikaebevõimalust ning kliendi tahe edasikaebamise osas, on järgitud kliendi seaduslikke juhiseid, juhul, kui advokaadi hinnangul on kliendi antud juhis kliendi huvidega vastuolus, siis on vastavaid asjaolusid kliendile selgitatud. Sellest tulenevalt on advokaadil kohustus edastada kliendile informatsiooni menetluse kohta, sealhulgas tutvustada kohtudokumente, sõltumata sellest, et need on e‑toimiku vahendusel tehtud kättesaadavaks ka kliendile endale. Eriti siis kui tegemist on kliendi poolt aetud asja menetlust lõpetava kohtulahendiga. Samuti leiab aukohus, et advokaat ei saa dokumentide edastamisel või mitteedastamisel lähtuda sellest, kas inimlikult on dokumendi edastamine mugav selle sisu positiivsuse või negatiivsuse tõttu. Advokaat peab õigusteenust osutama professionaalselt ning asjatundlikult ning ei saa jätta klienti teavitamata mistahes menetlusdokumendist põhjusel, et selle sisu ei ole tõenäoliselt kliendile ootuspärane. Kuivõrd asjas ei ole vaidlust, et advokaat jättis kaebajale edastamata Riigikohtu määruse, millega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata, on aukohus seisukohal, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 tulenevat kohustust teavitada klienti regulaarselt ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest.

Järgnevalt analüüsis aukohus kaebaja etteheidet, et advokaat jättis kliendi haldusmenetluses esindamisel välja selgitamata ja kohtule esitamata olulised asjaolud. Kaebaja viitab ringkonnakohtu otsuse punktile 10, mille kohaselt polnud kohtule esitatud kaebuses toodud mistahes asjaolusid, millest saaks järeldada, et lapse isa oleks tegutsenud aktiivselt selle nimel, et saavutada kohtulahendi täitmine. Selliste asjaolude väljaselgitamine ja kohtu ette toomine oli ringkonnakohtu hinnangul kaebaja ülesanne ning halduskohus ei pidanud neid välja selgitama ise omal algatusel. Lisaks märkis ringkonnakohus, et asjakohatu on selles kontekstis viide, et kaebajaks on laps, kellelt ei saa eeldada selliseid toiminguid, kuna kaebajat esindab vandeadvokaat ning kaebuse esitamise initsiatiiv on tulnud mõlemalt lapse vanemalt, kellele peavad olema asjaolud teada. Kaebaja selgitas, et tegelikult oli isa kõik ringkonnakohtu poolt loetletud tegevused teinud, nende kohta on erinevad kohtulahendid ja vastavad andmed esitati kassatsioonkaebuses. Kaebuse järgi pakuti advokaadile juba 03.07.2020, et otsitakse vastavad otsused/paberid välja, kuid advokaat vastas samal päeval, et dokumentide otsimine ei ole vajalik, sest haldusmenetluses peab kohus ise rakendama uurimispõhimõtet ja vajadusel tõendeid koguma. Kaebaja on enda väite tõendamiseks esitanud vastava e-kirjavahetuse.

Advokaat asus enda kirjalikes selgitustes seisukohale, et tegemist on alusetu etteheitega ning kaebaja seadusliku esindaja poolt advokaadi kindlustusandja poole pöördumine on väljapressimine. Suuliselt selgitas advokaat, et tema ülesanne ei olnud haldusasjas tuvastada, kas isa oli piisavalt aktiivne lapsega suhtlusõiguse väljanõudmisel ehk kohtuotsuste täitmiste nõudmisel. Advokaat leidis, et seda ei saanud haldusmenetluses uurida ja seetõttu on kaebaja etteheide, et advokaat jättis vajalikud asjaolud kohtu ette toomata, alusetu.

Aukohus selgitab, et advokaat saab kohtule esitada üksnes seda informatsiooni, mis on talle tema kliendi poolt edastatud. Advokaadil puudub eetikakoodeksi § 14 lg 5 kontrollida kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ja advokaat ei vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest. Seetõttu ei tähenda asjaolu, et ringkonnakohus on otsuses selgitanud, millised kaebaja väited ei ole kohtumenetluses leidnud tuvastamist, automaatselt seda, et advokaat ei ole enda kohustusi täitnud vajaliku hoolsusega. Samas, vaidlusaluse haldusmenetluse puhul oli tegemist kahju hüvitamise nõudega Eesti Vabariigi vastu, kuna riik ei olnud suutnud tagada kohtulahendite täitmist. Tuginedes ringkonnakohtu otsusele, ei nõustu aukohus advokaadi seisukohaga, et haldusasjas ei tulnud esile tuua asjaolusid, mille alusel kohus oleks saanud asuda seisukohale, et isa on kohtuotsuste täitmiseks teinud aktiivseid pingutusi. Aukohtu hinnangul pidi advokaat sellest ka ise ringkonnakohtu otsusega tutvudes aru saama, kuna on isa aktiivsust näitavad asjaolud välja toonud Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses. Aukohtule on tõendina esitatud kaebaja ema ning advokaadi vahel 03.07.2020 peetud e-kirjavahetus, kus kaebaja ema küsib, kas asjas on vajalik välja otsida kohtulahendid, seoses sellega, et sunnimeetmete rakendamist on taotletud, aga kohus ei pidanud neid sellisel kujul vajalikuks. Advokaat on kaebajale vastanud, et haldusmenetluses peab kohus ise rakendama uurimispõhimõtet ja vajadusel tõendeid koguma. Eelnevale tuginedes on aukohus seisukohal, et klient on pakkunud advokaadile informatsiooni ja tõendeid, kuid advokaat on neid ebavajalikuks pidanud. Kuivõrd tegemist oli asjaoludega, mida kohtumenetluses oli kaebajal vaja tõendada, ei ole advokaat järginud eetikakoodeksi § 8 lg 1 teises lauses sätestatud kohustust kasutada kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.

Aukohus peab siiski oluliseks rõhutada, et eelnev ei tähenda automaatselt seda, et kaebaja kahjunõude hüvitis jäi kohtus rahuldamata advokaadi süül. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohus on muuhulgas asunud seisukohale, et kaebajal ehk alaealisel lapsel puudus antud asjas õiguslik alus kahjuhüvitise nõudmiseks. Kohus on selgitanud, et lapsel ei ole õigust pöörduda kohtusse vanema vastu enda elukoha ja suhtlemise korra määramiseks, samuti ei ole lapsel õigust esitada taotlusi nendes küsimustes tehtud kohtulahendite sundtäitmise korraldamiseks.

Viimasena analüüsis aukohus, kas advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustust käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et advokaat soovis Riigikohtu määrust teadlikult kliendi eest varjata. Aukohtu hinnangul puuduvad tõendid, et teavitamata jätmine ja kliendile ebaõige informatsiooni esitamine seoses sellega, et kohtumäärust veel ei ole tehtud, oleks olnud advokaadi teadlik ja tahtlik tegevus. Aukohus ei tuvastanud advokaadi käitumises tahtlust ehk õigusvastase tagajärje tekkimise soovi. Sellele vaatamata on aukohus seisukohal, et advokaat on käitunud viisil, mis on vääritu ja vastuolus kutse-eetika nõuetega ning mis kahjustab advokaadi kutse ja advokatuuri mainet. Advokaadi poolt aukohtumenetluses antud selgitused lahknesid asjas esitatud tõenditest. Näiteks selgitas advokaat, et kuigi ta esitas kassatsioonkaebuse hilinemisega, oli tegemist üksnes mõnetunnise hilinemisega, sest ta esitas kaebuse Riigikohtusse öösel. Asja materjalidest aga nähtub, et kassatsioonkaebus on digitaalselt allkirjastatud alles järgmisel päeval pärast lõunat ehk kell 14:20. Samuti andis advokaat valeinformatsiooni, kui aukohus küsis, kui vana oli advokaadi poolt esindatud laps. Advokaat vastas, et tema kliendiks oli 10-aastane laps, kuid tegelikult oli kaebaja kassatsioonkaebuse esitamise ajal 15-aastane. Aukohut hinnangul on häbiväärne, et advokaat eksis enda kliendi vanuse osas niivõrd palju. Seda eriti põhjusel, et HKMS § 25 lg 3 kohaselt on vähemalt 15-aastasel alaealisel halduskohtumenetluses teovõime, kui ta saab kohtu hinnangul oma toimingutest halduskohtumenetluses aru ning ei kahjusta enda ega oma lähedaste huve. Asja materjalidest nähtub, et advokaat on kaebaja õigele vanusele (st asjaolule, et ta oli halduskohtusse kaebuse esitamisel 14-aastane) tuginenud kassatsioonkaebuse koostamisel. Lisaks nähtub kaebaja poolt esitatud kirjavahetusest, et advokaat on korduvalt andnud ka kaebajale ebaausat informatsiooni, sealhulgas selle kohta, millal ta kassatsioonkaebuse Riigikohtule esitas. Sellest tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaadi käitumises on tuvastatav eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumine.

Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 9 lg 1 ja § 14 lg-te 3 ja 4 rikkumises. Sellest tulenevalt väärib advokaat karistust.

AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.

AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestab karistuse määramisel kergendava asjaoluna, et advokaadi tegevuse tulemusena ei tekkinud kaebajale otsest varalist kahju. Vaatamata sellele, et advokaat esitas kassatsioonkaebuse pärast tähtaega, vaatas Riigikohus selle sisuliselt läbi. Kuivõrd Riigikohtu määrusega jõustus ringkonnakohtu otsus ning asjas ei olnud võimalik enam teha täiendavaid menetlustoiminguid, ei tekkinud kaebajale kahju ka sellest, et advokaat ei teavitanud klienti õigeaegselt Riigikohtu määrusest. Lisaks, nagu eelnevalt on selgitatud, nähtub ringkonnakohtu seisukohast, et isa aktiivsuse kohta asjaolude väljatoomata jätmine ei olnud ainus põhjus kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmiseks. Samas arvestab aukohus, et advokaadi suhtes on aukohtu xx.xx.2021 istungil tehtud karistav otsus ehk advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 1000 eurot.

09.12.2021

Kaebaja heidab advokaadile ette asjatundmatu õigusteenuse osutamist, mis väljendus Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi EIK) puudustega kaebuse esitamises. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette valetamist, et ta ei ole EIK-ilt vastust saanud ning kliendile olulise informatsiooni tahtlikku teavitamata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletav AdvS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 p 2 ning eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 14 lg-te 2 ja 4 ja § 15 võimalike rikkumisena.

AdvS § 40 lg 2 sätestab, et õigusteenus peab olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Sama sätestab ka eetikakoodeksi § 14 lg 2, mille kohaselt advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid.

AdvS § 44 lg 1 p 2 kohaselt on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Sama põhimõtet on reguleeritud ka eetikakoodeksi § 14 lg-s 4, mille järgi peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.

Eetikakoodeksi § 15 on advokaat kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Õigusteenuse lepingu piirest väljuvaid ülesandeid, mida klient on advokaadile andnud või mis on kliendi huvide kaitseks vajalikud, võib advokaat kas kokkuleppel kliendiga täita või nende ülesannete täitmisest loobuda.

Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.

Kaebaja pöördus advokatuuri poole seoses kahe etteheitega advokaadi tegevuse suhtes. Kaebaja esmane etteheide oli, et advokaat on käitunud asjatundmatult, kuna esitas EIK‑i kaebuse, millel olid puudused. Kaebaja teine etteheide oli, et advokaat varjas kaebaja eest EIK kaebuse menetlusega seotud asjaolusid ja valetas info puudumise kohta, kaebaja hinnangul selleks, et varjata enda eksimust. Kaebaja tõendab enda väiteid sellega, et tema uus esindaja pöördus 22.09.2021 EIK-i poole saamaks infot eelmise advokaadi (kelle suhtes aukohtu menetlust algatada soovitakse) poolt 04.09.2019 esitatud kaebuse staatuse kohta. EIK saatis 01.10.2021 vastuse, mille kohaselt teavitati 12.09.2019 kirjaga kaebajat esindanud advokaati kaebuse puudustest ning esitatud kaebus jäeti läbi vaatamata. Viidatud kirja kohaselt oli 04.09.2019 esitatud kaebuselt puudu Riigikohtu lõplik otsus või määrus, mistõttu ei vastanud esitatud kaebus EIK kohtureegli nr 47 nõuetele. Kuivõrd kaebaja nimel oli kaebus EIK‑i esitatud 04.09.2019 ja sellele ei olnud tulnud advokaadi ütluste kohaselt mingisugust vastust, edastas advokaat 07.07.2021 EIK-i järelepärimise kaebuse menetluse staatuse kohta, kuid ka sellele ei saanud advokaat enda ütluste kohaselt vastust. Kuna kaebaja uuele esindajale vastas EIK väga kiiresti (so 7 tööpäeva jooksul pärast päringu välja saatmist), ei pidanud kaebaja ustuavaks, et eelmine advokaat ei olnud kätte saanud ei EIK-i 12.09.2019 teavitust kaebuse puuduste kohta ega vastust advokaadi 07.07.2021 järelepärimisele.

Advokaat selgitas enda kirjalikes selgitustes aukohtule, et tema jaoks tuli kaebaja kaebus väga suure üllatusena. Advokaat kinnitas, et ta ei ole aukohtule selgituste andmiseni kätte saanud kumbagi EIK-i kirja, mis on seotud kaebaja nimel esitatud kaebusega. Advokaat selgitas, et kõik teised kirjad, mida EIK on saatnud teistes menetlustes, on temani jõudnud ja kunagi varem ei ole ühtegi kirja advokaadile teadaolevalt kaduma läinud. Advokaat selgitas, et pöördus koheselt pärast seda, kui sai teada kaebaja aukohtule esitatud kaebusest, nii Omniva kui ka advokaadibüroo teiste töötajate poole, kuid tal ei õnnestunud tuvastada, et EIK-i kirjad oleksid kunagi jõudnud advokaadibüroosse, mille kaudu advokaat tegutseb. Advokaat esitas enda väidete tõendamiseks koopia Omnivasse saadetud päringust ning sellele saadud vastusest. Lisaks selgitas advokaat, et talle teadaolevalt, ei ole ta esitanud EIK-i puudustega kaebust. Advokaat viitas enda selgitustes, et esitatud kaebuse koopiast nähtub, et ta on loetlenud kaebusele lisatud dokumentide hulgas ka Riigikohtu määrust, mis EIK 12.09.2019 kirja kohaselt puudu oli. Kuivõrd viidatud EIK kirja kohaselt hävitati 04.09.2019 saadetud materjalid, ei ole advokaadil võimalik üle kontrollida, millised dokumendid EIK-i jõudsid.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, ei pea vajalikuks aukohtumenetluse alustamist. Aukohus hindas esmalt kaebaja etteheidet, et advokaat käitus asjatundmatult, kuna esitas EIK-i puudustega kaebuse. Aukohtu hinnangul võib käesolevas asjas, tuginedes EIK 12.09.2019 kirjale, asuda seisukohale, et advokaadi poolt esitatud kaebus oli puudustega. Samas leiab aukohus, et tegemist ei olnud advokaadipoolse tahtliku veaga või asjatundmatu käitumisega. EIK-i edastatud kaebuse koopiast nähtub, et advokaat on viidanud Riigikohtu 06.03.2019 määrusele, millega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Järelikult oli advokaat teadlik EIK-i kaebuse esitamise reeglitest, sh asjaolust, et kaebusele tuleb lisada ka Riigikohtu lõplik otsus või määrus. Tulenevalt eelnevast ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks käitunud asjatundmatult ning seeläbi rikkunud AdvS § 40 lg-t 2 või eetikakoodeksi § 14 lg-t 2. Kuivõrd asjas ei ole vaidlust, et advokaat EIK kaebuse õigeaegselt ära saatis, ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises ka eetikakoodekis § 15 rikkumist.

Teisena hindas aukohus kaebaja etteheidet, et advokaat jättis tahtlikult kaebajale edastamata informatsiooni, et EIK ei võtnud kaebust puuduste tõttu menetlusse. Advokaat on kinnitanud, et ta ei ole EIK-i poolt saadetud vastuseid kunagi kätte saanud. Aukohus peab advokaadi vastavasisulisi väiteid põhistatuks. Aukohus lähtub sellest, et kirjade mittekättesaamine on negatiivne asjaolu, mida advokaadil on äärmiselt keeruline tõendada. Aukohtu hinnangul on advokaat teinud mõistlikke pingutusi dokumentide mittekättesaamise tõendamiseks. Asjas ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et advokaat kirjad kätte sai. Aukohtu hinnangul ei saa asjas välistada, et EIK kirjad on kaduma läinud. Aukohtule ei ole teada ühtegi põhjust või motiivi, miks advokaat oleks pidanud kaebaja eest informatsiooni tahtlikult varjama. Lisaks nähtub advokaadi selgitustest, et kaebaja ja advokaat suhtlesid kuni 2021. aasta oktoobrini regulaarselt seoses teise kriminaalmenetlusega. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 ja AdvS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatud kohustust teavitada klienti regulaarselt ja õigeaegselt õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, kuna advokaat ei saanud edastada informatsiooni, mis ei olnud talle teada. Samuti ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist, sest ei ole tuvastatav, et advokaat oleks teadlikult ja tahtlikult kaebajale valetanud ja seeläbi rikkunud kohustust käituda ausalt ja väärikalt ning heade kommetega kooskõlas.

Eelnevale tuginedes ei pea aukohus asjas vajalikuks aukohtumenetluse alustamist ja advokaadi distsiplinaarkorras karistamist. AdvS § 19 lg 1 kohaselt, võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Seega on see, kas aukohus alustab advokaadi suhtes aukohtumenetlust ning karistab advokaati distsiplinaarkaristusega, aukohtu kaalutlusõigus HMS § 4 lg 1 mõistes. Aukohus võtab aukohtumenetluse alustamata ja karistuse määramata jätmisel arvesse asjaolu, et advokaat ei ole tahtlikult kutsetegevuse ja -eetika nõudeid rikkunud. Aukohus võtab arvesse ka asjaolu, et advokaadi selgituste kohaselt pöördus kaebaja EIK-i kaebuse esitamise sooviga advokaadi poole vahetult, so umbes 1 nädal, enne kaebuse esitamiseks ettenähtud 6-kuulise tähtaja täitumist, mistõttu oli advokaadil väga lühike aeg kogu kriminaalmenetluse materjali läbitöötamiseks. Advokaadi selgituste ja esitatud tõendite kohaselt oli kaebuse esitamise tähtajaks 06.09.2019 ning advokaat esitas kaebuse 2 päeva enne tähtaega. Seetõttu ei oleks asjas olnud võimalik esitada uut nõuetekohast kaebust ka juhul, kui advokaat oleks kätte saanud EIK-i 12.09.2019 kirja kaebuse puuduste kohta. Samuti võtab aukohus arvesse advokaadi selgitusi, et kaebus ei olnud ka sisu osas olulise perspektiivikusega.

Küll aga peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kliendi nimel EIK‑i kaebuse esitamisel tuleb täpselt järgida kohtureegleid ning vajadusel korduvalt üle kontrollida kõikide andme ja lisatud dokumentide õigsus.

Tuginedes eelnevale jätab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes algatamata ja piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega.

09.12.2021

Kaebaja heidab advokaadile ette riigi õigusabi korras ülesande vastu võtmisel kaebajaga ühenduse võtmata jätmist. Nimetatud etteheide on käsitletav riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 ja seeläbi eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena.

Eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestab, et õigusteenust osutades juhindub advokaat seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest.

Riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 kohaselt pärast tellimuse vastuvõtmist peab advokaat kliendiga viivitamatult ühendust võtma ja selgitama riigi õigusabi osutamise tingimusi ja edasist õigusabi osutamise kulgu. Juhul, kui kliendiga ühenduse võtmine on raskendatud, peab advokaat tegema mõistlikke pingutusi ühenduse saamiseks esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui enne kliendi õigusi ja kohustusi mõjutavaid menetlustähtaegu või menetlustoiminguid. Vajadusel on advokaat kohustatud esitama taotlusi menetlustähtaegade pikendamiseks või menetlustoimingute edasilükkamiseks tagamaks kõige mõistlikult võimaliku tegemist kliendi õiguste kaitsmiseks. Juhul, kui kliendiga ühenduse võtmine on raskendatud, peab advokaat olema valmis selgitama nii kohtule kui advokatuuri juhatusele lisaks muudele ülesannete täitmisega seotud asjaoludele ka kliendiga ühenduse võtmiseks astutud samme.

Aukohus, olles tutvunud asja materjalidega, ei pea vajalikuks käesolevas asjas aukohtumenetluse algatamist. Advokaat selgitas, et esindas kaebajat seoses sellega, et kaebajale anti riigi õigusabi tema esindamiseks tsiviilasjas. Riigi õigusabi andmise määruse kohaselt tuli riigi õigusabi osutajal 20 päeva jooksul esinduse vastuvõtmisese kinnitamisest esitada kas nõuetekohane hagiavaldus või seisukoht nõude perspektiivituse osas. RIS süsteemist on advokatuurile nähtav, et advokaat võttis riigi õigusabi tellimuse vastu 30.09.2021, mistõttu tuli nõuetekohane hagiavaldus või seisukoht nõude perspektiivituse osas esitada hiljemalt 20.10.2021. Advokaadi poolt aukohtule edastatud dokumentidest nähtub, et advokaat on tähtaegselt esitanud kohtule vastuse, milles selgitas põhjalikult, miks leiab, et hageja nõue on perspektiivitu. RÕS § 17 lg 1 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus võib igal ajal uuesti hinnata, kas esinevad jätkuvalt seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning aluste äralangemisel lõpetada riigi õigusabi andmine. RÕS § 7 lg 1 p 5 ja 6 sätestavad, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks vähene ja/või seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Advokaat leidis, et hageja võimalus oma õiguste kaitseks on vähene, samuti ei esine tungivat avalikku huvi hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks, mistõttu palus advokaat lõpetada riigi õigusabi andmine. Advokaadi selgituste kohaselt jäeti 26.10.2021 määrusega kaebaja tsiviilhagi menetlusse võtmata.

Riigi õigusabi osutamise juhendi § 11 lg 2 kohaselt, kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Advokaat selgitas, et kuigi kaebaja esitas Harju Maakohtu määrusele, millega jäeti kaebaja tsiviilhagi menetlusse võtmata, määruskaebuse, siis advokaat seda määruskaebust ei toeta ning edastas 17.11.2021 kaebajale ka vastavasisulise kirjaliku põhjendatud seisukoha. Seega on advokaat täitnud riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmisega seotud kohustused.

Aukohtule esitatud asjaoludest aga ei nähtu, et advokaat oleks täitnud riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg-s 2 sätesatud kohustust võtta koheselt pärast riigi õigusabi tellimuse vastu võtmist ühendust kaebajaga ning selgitanud talle riigi õigusabi osutamise tingimusi. Seetõttu tuvastas aukohus advokaadi käitumises riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lg 2 rikkumise ning seeläbi ei ole advokaat järginud ka eetikakoodeksi § 4 lg-s 1 sätestatud kohustust juhinduda õigusteenuse osutamisel advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest.

Eelnevale vaatamata ei pea aukohus asjas siiski vajalikuks aukohtumenetluse alustamist ja advokaadi distsiplinaarkorras karistamist. AdvS § 19 lg 1 kohaselt, võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Seega see, kas aukohus alustab advokaadi suhtes aukohtumenetlust ning karistab advokaati distsiplinaarkaristusega, on aukohtu kaalutlusõigus HMS § 4 lg 1 mõistes. Aukohus võtab aukohtumenetluse alustamata ja karistuse määramata jätmisel arvesse asjaolu, et advokaat ei ole jätnud kaebajat kvaliteetse õigusabita. Advokaat on täitnud riigi õigusabi andmise määruses sätestatud ülesande nõuetekohaselt ja õigeaegselt. Advokaat on selgelt põhistanud, miks ta peab kaebaja tsiviilnõuet tema eelmise riigi õigusabi korras esindaja suhtes perspektiivituks. Lisaks on ka Harju Maakohus rahuldanud advokaadi riigi õigusabi andmisega seotud tasutaotluse märkides, et advokaadi toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Siiski peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu sellele, et kliendiga tuleb ühendust võtta õigeaegselt ning esimesel võimalusel sõltumata sellest, et advokaat ei pea kliendi nõuet perspektiivikaks.

Tuginedes eelnevale jätab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes algatamata.

09.12.2021

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kaebaja huvidest mittelähtuvat tegutsemist ning asjatundmatut õigusteenust, mis väljendus määruskaebuse õigeaegselt esitamata jätmises ja määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks piisavate pingutuste tegemata jätmises. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2 ning § 14 lg 2 ja 3 võimalike rikkumistena.

Eetikakoodeksi § 8 lg 1 sätestab, et advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Lõige 2 sätestab, et advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis-või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik.

Eetikakoodeksi § 14 lg 2 sätestab, et advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid. Lõige 3 sätestab, et advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi 09.12.2021 istungil suuliselt ära. Aukohtu hinnangul on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo.

Esmalt analüüsi aukohus kaebaja etteheidet seoses asjaoluga, et advokaat käitus asjatundmatult, kui esitas määruskaebuse Riigikohtusse kaebetähtaega ületades ning ei teinud piisavaid pingutusi kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väiteid tõendab Riigikohtu 05.05.2021 määrus, millega jäeti a) rahuldamata taotlus kaebetähtaja ennistamiseks; b) läbi vaatamata kaebaja nimel esitatud määruskaebus ning c) rahuldamata advokaadi riigi õigusabi tasu määramise taotlus ning advokaadibüroole määruskaebemenetluses riigi õigusabi tasu määramata. Advokaat möönis ka ise nii oma kirjalikes selgitustes kui ka suulisel ärakuulamisel, et esitas määruskaebuse Riigikohtusse kaebetähtaega ületades. Sellest tulenevalt ei ole vaidlust selle üle, et advokaat esitas määruskaebuse Riigikohtule kaebetähtaega rikkudes, mistõttu on tuvastatud, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksis § 14 lg 3 sätestatud kohustust osutada õigusteenus kokkulepitud tähtpäevaks.

Suulisel ärakuulamisel küsis aukohus advokaadilt, kas ta teab, kuidas arvutatakse kaebuse esitamise tähtaega. Samuti uuriti, miks advokaat kaebuse esitamisel kaebetähtaega ületas. Advokaat kinnitas, et teab, kuidas arvutatakse edasikaebe tähtpäev, kuid ei andnud aukohtule selget vastust, miks ta konkreetsel juhul kaebuse esitamise tähtaega nõuetekohaselt ei järginud. Riigikohtu menetlusse võtmisest keeldumise määrusest nähtub, et advokaadil oli pärast riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmist aega veel viis päeva selleks, et esitada määruskaebus tähtaegselt. Vastavalt KrMS § 345 lg 3¹ riigi õigusabi taotluse esitamisega kaebetähtaeg peatub ja hakkab uuesti kulgema taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale. Advokaadi ütluste kohaselt tõlgendas ta seadust loominguliselt ja luges määruskaebuse esitamise tähtaega alates sellest, kui tema asja materjalid pärast riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmist kätte sai. Määruskaebuse esitas advokaat 14. päeval pärast RÕA tellimuse vastuvõtmist, kuid siiski koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega. Advokaat möönis ärakuulamisel, et saab nüüd aru, et tegi valesti ja selline käitumine ei ole lubatud. Kirjalikes selgituste selgitas advokaat, et pidas kaebust perspektiivituks, kuid klient jäi enda soovi juurde, et määruskaebus asjas tuleb esitada, mistõttu ta lahendas olukorra sellel viisil, nagu ta tegi. Advokaat märkis, et põhjendused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks oleksid võinud olla selgemad. Sealhulgas oleks advokaat pidanud Riigikohtule selgitama, miks viie päeva jooksul alates riigi õigusabi tellimuse vastu võtmisest ei olnud võimalik kaebust esitada.

Riigikohtu 05.05.2021 määrusest nähtub ka see, et advokaat esitas määruskaebuse otse Riigikohtule, kuigi KrMS § 387 lg 1 kohaselt tuleb vaidlustus esitada kohtumääruse teinud kohtule.

Eelnevale tuginedes on aukohus seisukohal, et advokaat on rikkunud ka eetikakoodeksi § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustust tegutseda õigusnõustamisel asjatundlikult. Advokaadi poolt osutatud õigusteenus ei põhinenud tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel.

Kuna advokaadi osutatud õigusteenus ei olnud asjatundlik, sest selle käigus rikuti kaebuse esitamise korda ning advokaat esitas kaebuse mõjuva põhjuseta kaebetähtaega ületades, leiab aukohus, et advokaat rikkus ka eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tegutseda üksnes kliendi huvides. Kaebuse esitamine kaebetähtaega ületades ei ole kliendi huvides ja kooskõlas kehtiva seadusega. Advokaat ei ole kliendi huvides kasutanud kõiki seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldaks kliendi huve paremini kaitsta. Advokaadi poolt koostatud määruskaebuses on kaebetähtaja ennistamise taotluse osas üksnes selgitatud menetluse kronoloogiat, kuid ei ole esitanud mitte ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas advokaadil kaitsekohustuse võtmise järel määruskaebust õigeaegselt esitada. Ka Riigikohus on sellele taotluse rahuldamata jätmisel viidanud. Seega on advokaat rikkunud ka eetikakoodeksi § 8 lg‑st 2 tulenevat kohustust.

Advokaat selgitas ärakuulamisel, et kaebus ei olnud tema arvates perspektiivikas ning ta oli seda kaebajale selgitanud. Ka kaebaja on kaebuse täienduses kinnitanud, et ta oli teadlik kaebuse perspektiivitusest, kuid soovis siiski määruskaebuse esitamist, et edasi lükata otsuse jõustumine. Aukohus selgitab, et Riigi õigusabi osutamise juhendi § 11 lg 2 sätestab, et kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Seega oleks advokaadil tulnud kaaluda määruskaebuse koostamisest keeldumist, kui tema hinnangul puudus asjas protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve. Kuna advokaat siiski otsustas määruskaebuse esitada, oleks ta pidanud tegema endast kõik oleneva, et see vastaks kliendi huvidele ja oleks esitatud kooskõlas kehtiva seadusega ning kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja piires.

Advokaat märkis selgitustes korduvalt, et ta ei saa kõiki asjaolusid täpselt selgitada, kuna asjast on möödas juba pool aastat ning ta on enda märkmed hävitanud. Aukohus peab vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kliendimaterjalide säilitamine peab olema korrektne ja läbimõeldud ning muuhulgas lähtuma eetikakoodeksi §-s 16 sätestatust ja Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kinnitatud Kliendimaterjali hoidmise juhendist. Advokaat otsustab säilitamisele kuuluvate kliendi andmete täpse koosseisu lähtuvalt kliendi ülesande ja kliendi andmete iseloomust, silmas pidades kohustust kliendi nõudmisel väljastada kliendile ülesande täitmise ajal, pärast ülesande täitmist, kliendilepingu lõpetamisel või kliendi nõudel ülesande täitmise lõpetamisel originaaldokumendid ja muud õigusteenuse osutamisega seotud kliendi andmed (Kliendimaterjali hoidmise juhendi § 3 lg 2). Dokumentide mustandeid ja projekte ei ole vajalik säilitada, va juhul kui dokumentide projektid kajastavad läbirääkimiste kulgu või muid kliendi ülesande täitmisel olulisi asjaolusid ja on seetõttu tähtsad, muuhulgas näiteks poolte tahte tuvastamisel (juhendi § 3 lg 3). Advokaadi enda tarbeks teabekandjale salvestatud teave ei kuulu kliendi andmete hulka, kuid sellisele teabele ja teabekandjatele laieneb konfidentsiaalsuskohustus ning need tuleb hoida lahus muudest advokaadi valduses olevatest õigusteenuse osutamisega mitte seotud teabekandjatest (juhendi § 3 lg 7). Seega juhib aukohus advokaadi tähelepanu sellele, et kuigi õigusteenuse osutamise käigus enda käsitsi kirjutatud märkmeid ei ole kohustus säilitada, peab advokaat ise otsustama, kas nende säilitamine võib olla vajalik näiteks õigusteenuse osutamisega seotud asjaolude hilisemaks täpseks tuvastamiseks, arvestades, et kliendil on õigus pöörduda aukohtu poole 6 kuu jooksul alates kaebuse aluseks olevates asjaoludest teadasaamisest või esitada kahjunõue advokaadi vastu lähtudes tsiviilseadustik üldosa seaduses sätestatud nõude aegumise tähtaegadest. Seega peab aukohus otstarbekaks, et selliseid õigusteenuse osutamise käiku kajastavad dokumendid säilitatakse advokaadi poolt kuni aegumistähtaegade möödumiseni.

Kokkuvõtvalt on aukohus seisukohal, et advokaadi käitumises esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, kuna advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 ja lg-s 2 ning § 14 lg-s 2 ja lg‑s 3 sätestatud kohustusi. Seetõttu väärib advokaat aukohtu arvates distsiplinaarkaristust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.

Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ja ta mõistis enda rikkumist ning vabandas selle eest, mida aukohus arvestab vastutust kergendava asjaoluna. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.