2023

12.01.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette ta on määruskaebuses kasutanud põhjendamatuid ja asjakohatuid kaitseargumente, mille kaudu on advokaat käitunud kriminaalmenetluse kannatanud suhtes lugupidamatult ja seeläbi kahjustanud advokaadi kutset. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 22 lg 1 rikkumisena.

Kaebusese aluseks on ajakirjanduses ilmunud artiklid, milles leitaks, et Riigikohus on olnud kriitiline advokaadi kui süüaluse kaitsja töö suhtes, kuna advokaat käsitles kaitseargumendina seisukohta nagu soodustanuks lapsed oma käitumisega süüaluse poolt toime pandud seksuaalkuritegude toimumist. Advokaat on aukohtule selgitanud, et ajakirjanduses kajastatud üksik lause Riigikohtu otsusest on kontekstist välja kistud. Tegemist on kinniseks kuulutatud menetlusega, mistõttu ei ole ega saagi ajakirjandusele olla teada asja detailid, mistõttu on ebaõigesti ja pahatahtlikult asutud seisukohale, et advokaat on käitunud kutse-eetika vastaselt. Advokaat rõhutas enda selgitustes, et ta on, järgides seadust ja kutse-eetika nõudeid, käitunud talle riigi õigusabi korras määratud kliendi huvides ning lähtunud kaitsealuse positsioonist, mis on advokaadile kohustuslik. Advokaat ka rõhutas, et ei ole kunagi esitanud väiteid, mille kohaselt lapsed oleksid ise enda tegevusega nende suhtes süütegude toimepanemist soodustanud. Advokaat selgitas, et lähtudes talle kui kaitsjale kohalduvatest kohustustes, sh kohustusest tegutseda üksnes enda kliendi huvides ning lähtudes kaitsealuse positsioonist, juhtinud kohtu tähelepanu asjas esinevatele ebakõladele. Advokaat leidis, et nende ebakõlade hulka kuulus ka kannatanute tegevusetus ehk pika aja jooksul abi otsimata jätmine, mis ei ole sarnastes olukordades tavapärane. Suulisel ärakuulamisel selgitas advokaat aukohtule pikemalt, mis oli tema kliendi seisukoht ja positsioon menetluses. Samuti kirjeldas advokaat aukohtule, milline kaitsestrateegia kliendiga, tema huvidest lähtuvalt, valiti ja miks selle kasuks otsustati.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga, sealhulgas vaidlusaluse kriminaalmenetluse kohtuotsustega, ja kuulas advokaadi suuliselt ära. Aukohus leiab kogutud materjali põhjal, et advokaat ei ole kliendi huvide kaitsmisel väljunud kutse-eetikaga või seadusega lubatu piiridest. Eetikakoodeksi § 8 lg 1 paneb advokaadile kohustuse õigusteenuse osutamisel tegutseda üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Tegemist on advokaadikutse ühe olulisema põhimõttega, mida advokaat on, aukohtu hinnangul, vaidlusaluses asjas nõuetekohaselt järginud.

Aukohus nõustub advokaadi seisukohaga, et ajakirjandus on artiklite aluseks võtnud ühe Riigikohtu otsuses olnud lause ja seda kontekstiväliselt mõistnud ning ebaõigesti kajastanud. Selle tulemusel on jäetud avalikkusele ebaõige mulje advokaadi käitumisest.

Vaidlusalusest Riigikohtu otsusest nähtub, et kohus on hinnanud põhiküsimusena seda, milline karistusseaduse säte kohaldub ehk vaidlus on olnud seoses teo kvalifitseerimisega. Riigikohus on asunud seisukohale, et ringkonnakohus on teinud selles küsimuses vale järelduse. Riigikohus ei ole otsuses viidanud, et kaitsja kaitseargument on põhjendamatu ja asjakohatu, vaid seda, et ringkonnakohtu järeldus ja lähenemine, mis on lähtuvalt vaidlusalusest kaitsja kaitseargumendist tehtud, on olnud põhjendamatu.

KrMS § 47 lg 2 sätestab, et kaitsja on kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Eesti Advokatuuri juhatuse poolt 25.11.2014 kinnitatud „Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi“ § 2 lg 1 sätestab, et kaitsja peab välja selgitama kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mis välistavad kaitsealuse süüdimõistmise ja/ või karistamise kuriteo toimepanemise eest ja/ või kergendavad karistust, samuti veenma kriminaalasja menetlejat nende asjaoludega arvestama. Seega on kriminaalmenetluses kaitsja eesmärk tuua esile võimalikult palju kaitseargumente, et tagada parim lahendus lähtuvalt kaitselause huvist. See on eriti oluline juhul, kui süüalune ennast süüdi ei tunnista. Eetikakoodeksi § 19 lg-st 3 tuleneb, et kui kaitsealune eitab temale süüks arvatud teo toimepanemist, on advokaat seotud kaitsealuse positsiooniga. Samuti tuleb arvestada, et advokaat ei või loobuda endale kokkuleppel või määratud korras võetud ülesandest kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitsmiseks (eetikakoodeksi § 19 lg 1).

Eelnevast tulenevalt ei ole nähtu käesoleva asja materjalidest, et advokaat oleks käitunud kannatanute suhtes lugupidamatult või vääritult või väljunud kliendi huvide kaitsmisel seadusega ja kutse-eetikaga lubatu piiridest. Advokaat on kaitsetööd teostanud nõuetekohaselt. Seejuures on advokaat käitunud õigesti esindamise jätkamisel, sõltumata süüalusele etteheidetavast teost või süüaluse positsioonist, sest kehtiv regulatsioon ei luba advokaadil kriminaalmenetluses kaitsjakohustuse täitmisest loobuda. Antud asjas puudusid ka alused advokaadi taandamiseks. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises eetikakoodekis § 22 lg 1 rikkumist.

Aukohtu hinnangul ei ole advokaat rikkunud ka advokaadikutse või advokatuuri mainet, mistõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodekis § 9 lg 1 rikkumist. Aukohus leiab, et kuigi meedias ilmunud artiklid, mis olid käesoleva aukohtumenetluse aluseks, on nii konkreetse advokaadi kui ka üldiselt advokaadikutse mainet kahjustavad, ei ole see kahjustumine tingitud advokaadi käitumisest. Aukohus leiab, et viidatud kahju on põhjustanud ajakirjanduslik liialdus, mille käigus on muuhulgas analüüsitud kinnise kohtuasja materjale ilma faktilisi asjaolusid teadmata.

Eelnevast tulenevalt ei esine advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mistõttu tuleb advokaadi tegevuse suhtes algatatud aukohtumenetlus lõpetada.

02.03.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette ebaausat käitumist, mis seisneb advokaadibüroost lahkumisel endisele tööandjale valetamises, teostatud tööde kohta ebaõige aruandluse esitamises ja riigi õigusabi osutamise eest laekuvate tasude ebaõiges arveldamises bürooga. Nimetatud rikkumine on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.

Aukohus lähtus käesoleva vaidluse lahendamisel sellest, et poolte vahel kehtis büroos töötamise ajal töösuhe. Aukohus selgitab ka, et aukohtu pädevuses on võtta seisukoht advokaadi tegevuse kutse-eetika nõuetele vastavuse küsimuses ning see on ka käesoleva aukohtumenetluse eesmärgiks.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ja kuulas advokaadi suuliselt aukohtu istungil ära. Aukohtumenetluse aluseks on advokaadi ja tema endiseks tööandjaks olnud advokaadibüroo vaheline vaidlus küsimuses, kuidas tuleb arveldada advokaadi poolt advokaadibüroos töötamise ajal riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse tasu. Endine tööandja on seisukohal, et tasu peaks laekuma advokaadibüroole, milles advokaat töötas töö teostamise ajal, ning seejärel advokaadibüroo tasuks advokaadile vastavalt poolte vahel töösuhte ajal kehtinud tasustamise kokkuleppele. Endise tööandja hinnangul on advokaat käitunud isikliku kasu eesmärgil ja valetanud, et ta ei osutanud viimasel töötamise kuul riigi õigusabi. Lisaks on endine tööandja seisukohal, et advokaat esitas töösuhte lõppemisel ebaõigeid aruandlusandmeid.

Advokaat on aga seisukohal, et riigi õigusabi osutamine on seotud konkreetse advokaadiga ning töö eest ettenähtud tasu peaks laekuma advokaadibüroole, kus advokaat töötab ajal, kui ta esitab tasuarvestuslehe. Seejuures on advokaat seisukohal, et vaidlus saab käesoleval juhul puudutada üksnes ühte riigi õigusabi korras osutatud tööd, mille teostamisel advokaat kasutas advokaadibüroo juristi abi. Nimetatud asjas on advokaat nõus endisele tööandjale juristi poolt koostatud dokumendi tasu hüvitama, kui tööandja annab teada tasumisele kuuluva summa. Advokaat on seisukohal, et RIS-i süsteem ei võimalda riigi õigusabi tasu välja maksmist endisele advokaadibüroole, so. büroole, millega töösuhe on lõppenud. Advokaat selgitas, et pärast seda, kui kohus on tasutaotluse lahendamise kohta teinud tasumääruse (s.o määranud kindlaks väljamõistetava tasu suuruse), koostab advokaat RIS-i süsteemis tasuarvestuslehe. Seda saab koostada üksnes selle advokaadibüroo kaudu, kus advokaat parasjagu tegutseb. Seejärel esitab advokaadibüroo tasuarvestuslehe alusel advokatuurile arve, mille alusel riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu sellele advokaadibüroole välja makstakse. Seetõttu on advokaat seisukohal, et riigi õigusabitasu kuulub just sellele advokaadibüroole, kus advokaat tasuarvestuslehe koostamisel töötab ning RIS-i süsteem ei võimalda teissugust arveldamist. Selleks, et tasutaotlused, tasuarvestuslehed ja arve oleksid esitatud kõik ühe advokaadibüroo alt, palus advokaat enda viimasel tööpäeval RIS-i süsteemis kustutada 19 senise advokaadibüroo alt esitatud tasutaotlust, mida kohus ei olnud veel lahendanud. Seoses etteheitega, et ta on tööandjale valetanud, möönis advokaat enda kirjalikes selgitustes, et tõesti kirjutas endisele tööandjale, et ei ole septembri kuus riigi õigusabi osutanud. Advokaat põhjendas, et selline avaldus oli tingitud pooltevahelisest emotsionaalsest suhtlusest advokaadi büroost lahkumisel.

Aukohus on asja materjale kogumis hinnates seisukohal, et advokaat on käitunud kutse-eetika nõuete vastaselt. Advokaadi tegevus on vastuolus ka töösuhte põhimõtetega, so. töö tegemise kohaks on töölepinguga määratud koht, käesoleval juhul advokaadibüroo. Sel perioodil osutatud teenuste eest ettenähtud tasud peavad laekuma sellele tööandjale, kelle juures töötades neid teenuseid osutati. Asjas on tuvastatav, et advokaat esitas endisele tööandjale eksitavaid andmeid enda poolt teostatud riigi õigusabi tööde kohta. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et advokaat kinnitas tööandjale, et tal ei ole septembri kuus arveid esitada, sest ta ei ole erakliente teenindanud ning riigi õigusabi osutamises tegi advokaat pausi. Tööandja on enda kirjalikes selgitustes märkinud, et ei pidanud seda väidet usutavaks. Asja materjalides nähtubki, et advokaat on seejärel samal õhtul siiski edastanud tööandjale tasuarvestuslehe, mille kohta palub tööandjal advokatuurile arve esitada. Seejuures sisaldab tasuarvestusleht 18-nes erinevas menetluses välja mõistetud riigi õigusabi tasu ning väljamaksmisele kuuluv summa (koos käibemaksuga) ületab 5500 eurot. Eelneva pinnalt on tuvastatud, et advokaat valetas alguses tööandjale, et tal ei ole septembri kuus töid, mille eest oleks võimalik arve esitada. Aukohtu hinnangul on selline käitumine nii töösuhte ajal kui ka töösuhte lõpetamisel ebaaus ja heade tavadega vastuolus olev.

Advokaadi ebaausat käitumist tõendab ka see, et advokaat palus oma viimasel tööpäeval kustutada RIS-i süsteemist 19 juba esitatud tasutaotlust, mis sisaldasid senise advokaadibüroo kaudu teostatud töid, kuid mida kohus ei olnud selleks hetkeks veel lahendanud. Seejuures nähtub RIS-i andmetest, et advokaat esitas 16-s tsiviilasjas kustutatud tasutaotluste asemele samad tasutaotlused uue tööandja nimelt kohe järgmisel päeval. Antud asjaolu kinnitab advokaadi soovi jätta tööandja, kelle juures tegelikult teenust osutati, ilma ettenähtud tasudest ning saada need tasud uue tööandja arvele.

Aukohus nõustub juhatuse seisukohaga, et riigi õigusabi tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada selle advokaadibüroo nimel, milles töötamise ajal on advokaat vastavat õigusteenust osutanud. Aukohus leiab, et selliselt tulebki lahendada teenuse osutamisest laekuvate summade küsimus, kuna see on kooskõlas ka tööõiguse põhimõtetega – töötaja töötamise eest laekuvad tasud sellele tööandjale, kelle juures töötades neid teenuseid osutati. Seda ka juhul kui advokaat vahetab tööandjat ajal kui eelmise tööandja juures osutatud teenuste eest ei olnud tasutaotlusi veel esitatud.

Seejuures on aukohus seisukohal, et nimetatud põhimõte kehtib kõigi advokaadibüroo kaudu osutatud riigi õigusabi tööde suhtes, mitte üksnes tööde suhtes, mille teostamisel on kasutatud advokaadibüroo teiste töötajate abi. Tulenevalt AdvS § 49 lg-st 1 saab advokaat õigusteenust osutada üksnes advokaadibüroo kaudu. Lisaks viitas juhatus advokaadi tegutsemiskoha vahetuse ajal kehtinud Justiitsiministri määruse „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (JuM 26.07.2016 määrus nr 16) §-le 4, mille kohaselt on riigi õigusabi tasu advokaadibüroole makstav tasu. Seejuures soovitas juhatus teha büroovahetuse ajal menetluses olevates riigi õigusabi asjades vahearve büroos töötamise viimase päeva seisuga ning uues büroos jätkata riigi õigusabi osutamist uue tööandja advokaadibüroo alt. Juhatus ei välistanud teistsugust lahendust, näiteks võimalust, et eelmises büroos tehtud töö eest toimub tasu nõudmine uue büroo arveldusarvele, kuid leidis, et see saab toimuda vaid poolte vastavasisulisel kokkuleppel.

Käesoleval juhul advokaadil senise tööandjaga tööde uue advokaadibüroo kaudu arveldamise kokkulepet ei olnud, st advokaadi tegevus ei olnud kooskõlastatud senise advokaadibüroo pidajaga. Neil asjaoludel on büroopidaja etteheited advokaadile põhjendatud. Seetõttu on aukohus seisukohal, et advokaat on tegutsenud töösuhtes kehtivate põhimõtete ja sõlmitud lepingu vastaselt ning on käitunud senise advokaadibüroo ja seal tegutsevate kolleegide suhtes ebaausalt, kui palus riigi õigusabi süsteemist kustutada senise tööandja juures töötamise ajal osutatud teenuste ja tehtud tööde kohta esitatud tasutaotlused ning esitas nende samade teenuste ja tööde eest need tasutaotlused uuesti järgmisel päeval uue advokaadibüroo (uue tööandja) kaudu.

Aukohtu hinnangul ei vähenda advokaadi rikkumist asjaolu, et ta pöördus vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe mittesaavutamisel advokatuuri juhatuse poole, nagu sätestab eetikakoodeksi § 24 lg 2. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et advokaat pöördus kantsleri vahendusel juhatuse poole 10 päeva pärast seda, kui oli talle etteheidetavad teod (s.o senisele tööandjale teostatud tööde mahu kohta valetamine ja juba esitatud tasutaotluste kustutamise taotlemine) juba toime pannud. Peale advokatuuri juhatuse selgitusi advokaadile, ei ole advokaat teinud midagi selleks, et oma viga parandada ja ei ole ka hiljem juhatuse otsusest lähtunud. Vastupidi – advokaat on aukohtule esitatud kirjalikus seisukohas märkinud, et tema hinnangul ei ole juhatuse otsuses märgitud viisil olukorda võimalik lahendada. Advokaat jäi seisukohale, et ta on endise büroo ees kõik kohustused täitnud ja et RIS-i süsteem ei võimalda tasuarvestuslehel märgitud summade kandmist endisele büroole.

Aukohus ei nõustu advokaadiga, et tasutaotluste kustutamine oli vajalik, sest riigi õigusabi tasu väljamaksmine on võimalik üksnes juhul kui tasutaotlused, tasuarvestuslehed ja arved on esitatud ühe advokaadibüroo kaudu. Advokatuur maksab riigi õigusabi tasu välja pärast seda, kui RIS-i haldur on üle kontrollinud kohtu poolt tehtud tasumääruse, advokaadi esitatud tasuarvestuslehe ja advokaadibüroo esitatud arve ning need kinnitanud. Seega olukorras, kus advokaat on tasutaotluse esitamise ja tasuarvestuslehe koostamise vahel tegevuskohta vahetanud, on võimalik, et advokaat esitab tasuarvestuslehe uue advokaadibüroo nimel, kuid RIS-i haldurit teavitatakse toimunud büroovahetusest ning tasu makstakse välja endise advokaadibüroo arve alusel. Endise advokaadibüroo ja töö teostanud advokaadi vaheline tasu arveldamine peaks toimuma vastavalt pooltevahelisele lepingule. Seejuures näeb ka TLS § 84 lg 2 ette võimaluse, et täielikult või osaliselt pärast töölepingu lõppemist täidetavatelt tehingutelt makstava tasu sissenõutavaks muutumise võivad töötaja ja tööandja kirjaliku kokkuleppega edasi lükata kuni kuueks kuuks.

Aukohtu hinnangul on eelkirjeldatuga tuvastatud, et advokaat on käitunud kutse-eetika nõuete vastaselt. Tema tegevus on vastuolus kohustusega käituda ausalt ja kooskõlas heade kommete ning tavadega. Sellega on advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumise. Kuna advokaat ei ole ka peale juhatuselt saadud selgitust võtnud midagi ette, et rikkumist kõrvaldada ning on jätkuvalt seisukohal, et ta on käitunud õigesti, siis leiab aukohus, et advokaat väärib karistust.

Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaat ei ole vaatamata talle antud selgitustele (sh juhatuse otsusele) mõistnud jätkuvalt enda tegevuses esinenud rikkumist. Aukohus arvestab ka, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vastustust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

02.03.2023

Aukohtule esitatud materjalist nähtuvalt heidab kaebaja advokaadibüroo advokaatidele ette eetikakoodeks § 9 lg 1 võimalikku rikkumist seoses asjaoluga, et advokaate on kujutatud advokaadibüroo seinal oleval plakatil paljastavalt. Advokaadibüroo pidaja kohustusi täitvale advokaadile heidab kaebaja ette viidatud plakatil kujutatud olemist ning kaebaja pöördumistele vastamata jätmist või viivitusega vastamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 võimaliku rikkumisena.

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, ei tuvastanud advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

Aukohus hindas esmalt kaebaja etteheiteid, et advokaadibüroo advokaadid on kaebajale enda kliendi nimel esitanud nõudeid, mida kaebaja on viimased 2 aastat pidanud igapäevaselt tõrjuma. Advokaadid vaidlesid etteheitele vastu ja selgitasid, et nõuded on esitatud vastavalt nende kliendi huvist ja soovidest. Nimetatud tegevus ei ole advokaatidele etteheidetav.

Aukohus nõustub, et advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Nimetatud põhimõte on sätestatud nii eetikakoodeksi § 4 lg-s 6 kui ka AdvS § 43 lg-s 4. Sellest tulenevalt ei ole advokaatidele etteheidetavad, et nad kliendi ülesandel on kaebajale edastanud nõudeid või esindavad klienti kaebaja vastu kohtumenetlustes. Advokaat peab kliendi esindamisel arvestama esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi, kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega (vt eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja ka eetikakoodeksi § 14 lg 2). Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks põhjuse arvata, et advokaadid on enda kliendi nimel kaebajale nõuete esitamisel väljunud seadusega või kutse-eetikaga lubatu piiridest.

Teisena hindas aukohus kaebaja etteheidet, et vandeadvokaat ei ole kaebaja pöördumistele vastanud või on vastamisega põhjendamatult viivitanud. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat selles osas distsiplinaarrikkumist toime pannud. Eetikakoodeks sätestab advokaadile kohustuse vastata enda kliendi pöördumistele õigel ajal, kuid kaebaja puhul ei ole tegemist advokaadi kliendiga. Vastaspoolega suheldes peab advokaat olema aus ja väärikas ning arvestame heade kokketega. Samas on advokaadil kohustus jälgida üksnes enda kliendi huve. Advokaadi selgituste kohaselt ei vastanud ta kaebaja kirjadele koheselt, kuna tema klienti ei pidanud seda vajalikuks ning ka advokaat ise ei näinud kirjades asjaolusid, mis tingiksid vastamise vajaduse. Seejuure info, mida kaebaja vaidlusalustes pöördumistes soovis, oli talle juba varem edastatud ja teada.

Aukohus leiab eelneva tõttu, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Lähtudes aukohtule esitatud materjalist on aukohus seisukohal, et advokaat ei ole väljunud kaebaja kirjadele vastamata jätmisel heade kommete piiridest.

Kolmandana hindas aukohus kaebaja etteheidet, et advokaadibüroo seinal on plakat, millel on kujutatud advokaadibüroo advokaate paljastavalt või muul viisil kutse-eetika nõuetest väljuvalt. Advokaadid selgitasid, et kõnealune plakat on sellise kunstniku töö, kes viljelebki sarnast stiili ning varasemalt on teos saanud üksnes positiivset vastukaja.

Aukohus, olles tutvunud kaebaja poolt edastatud fotoga vaidlusalusest teosest, ei näe advokaatide tegevuses sellist rikkumist, mis tingiks vajaduse advokaate karistada. Aukohus võtab arvesse, et tegemist on kunstiga, mille tõlgendamine on subjektiivne. Siiski juhib aukohus büroopidaja tähelepanu, et advokaadibüroos võiksid seinal olla tagasihoidlikumad teosed, mis ei tekita klientides või külastajates küsimusi või emotsioone, et teosega võib olla ületatud hea tava piir.

Kokkuvõtvalt on aukohus seisukohal, et kaebuses toodud asjaolud ei viita advokaatide tegevuse kutse-eetika vastasusele ehk advokaadid ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1. Sellest tulenevalt ei esine büroopidaja tegevuses ka eetikakoodeksi § 10 lg 1 või lg 2 rikkumist. Seega jätab aukohus aukohtumenetluse algatamata ning piirdub üksnes otsuses büroopidajale suunatud tähelepanu juhtimisega.

09.03.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et Riigikohus heidab advokaadile ette seadusega vastuolus olevat käitumist, mis väljendus tsiviilkohtumenetluses menetlusõiguste pahauskses kasutamises seeläbi, et advokaat esitas kassatsioonkaebuses asja kohta ebaõigeid väiteid ja nõudis ebaõige kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamise kulude hüvitamist menetluse vastaspoolelt. Lisaks nähtub Riigikohtu otsusest, et advokaadile heidetakse ette ka kohtu pöördumisele vastamata jätmist. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 21 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Aukohus, olles tutvunud asjas kogutud materjaliga, ei tuvastanud advokaadi tegevuses tahtlikku kutse-eetika nõuete rikkumist, mille eest tuleks advokaadile distsiplinaarkaristus määrata.

Riigikohtu etteheide on, et advokaat on kohut eksitanud seeläbi, et on teadvalt esitanud kohtule ebaõiget või eksitavat teavet. Riigikohtu kolleegium leidis, et advokaat on esitanud kassatsioonkaebuses valeväiteid ja seeläbi käitunud vastuolus TsMS § 200 lg-tes 1 ja 2, mis keelab menetlusosalisel enda õigusi kuritarvitada, ning TsMS § 328 lg-s 1, mis kohustab esitama faktiväidete kohta tõeseid avaldusi, sätestatuga. Seejuures jättis advokaat kohtu selgitustaotlusele vastamata. Kolleegiumi hinnangul võis esitatud kassatsiooni eesmärgiks olla kliendi huvi kohtuotsuse jõustumise edasi lükkamiseks. Eetikakoodeksi § 8 lg 1 teisest lausest tuleneb, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Valeväidetele tugineva kassatsiooni esitamisel on advokaat väljunud seadusega lubatud piiridest.

Advokaat on aukohtule põhjalikult selgitanud kohtumenetluse asjaolusid ning enda kliendi positsiooni menetluses. Advokaat kinnitas, et ei ole kuidagi soovinud kohtule valeandmeid esitada. Olukord tekkis kommunikatsiooni probleemist osaliste vahel. Advokaadi klient on esitanud selgituse ja kinnituse, et talle jäi ringkonnakohtu otsusest arusaam, et tema poolt juba tasutud summat ei ole hüvitamisele kuuluvast summast maha arvatud. Advokaat selgitas, et tema sai kliendi andmetest ja selgitustest aru, et klient on tasunud vaidlusalust summat kaks korda ja viimane tasutud osa on kohtuotsuses jäänud arvestamata, ning lähtus kassatsiooni esitamisel just kliendi esitatud andmetest. Klient kinnitas, et tema tõenäoliselt väljendas enda positsiooni ja andmeid advokaadile ebaselgelt, mis tingis olukorra, kus advokaat sai asjaoludest ebaõigesti aru ja selle tulemusel esitati kohtusse vaidlusalune kassatsioonkaebus. Seejuures sai advokaat kohtunõude kätte pärast kohtuotsusega tutvumist. Advokaat selgitas, et oleks kohtunõudest teadlik olles kindlasti soovinud kassatsioonkaebuse asjaolusid täpsustada.

Aukohtu hinnangul ei ole asjas kogutud materjali pinnalt üheselt tuvastatav, et advokaat oleks tahtlikult või teadlikult kohut eksitanud ehk rikkunud eetikakoodeksi § 21 lg-t 2. Kuigi asjas ei ole vaidlust, et kassatsioonkaebuses oli kajastatud ebaõigeid andmeid, ei ole need aukohtu hinnangul esitatud tahtlikult eesmärgiga kohut eksitada. Eetikakoodeksi § 14 lg 5 sätestab, et advokaat ei ole kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust. Advokaat ei vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest. Seda ja advokaadi ning tema kliendi selgitusi arvesse võttes peab aukohus usutavaks advokaadi väiteid, et ta lähtus kliendi poolt esitatud andmetest. Kui advokaat oli ekslikult arvamusel, et esinevad alused kassatsioonkaebuse esitamiseks, ei saa pidada kutse-eetika nõudeid rikkuvaks asjaolu, et ta taotles kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamise õigusabikulude hüvitamist vastaspoolelt.

Aukohus võtab arvesse ka advokaadi korduvalt ja siiralt väljendatud kahetsust kohtunõudele vastamata jätmisel ning peab usutavaks advokaadi kinnitust, et ta oleks esitanud kohtu nõutud selgitused, kui oleks kohtunõudest õigeaegselt teadlik olnud. Aukohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kohtunõue ei kuulunud nende dokumentide hulka, mis oleks tulnud TsMS § 306 lg 5 kohaselt kätte toimetada, mistõttu tehti see advokaadile läbi kohtute infosüsteemi avalikus e-toimikus nähtavaks ilma vastuvõtmiskohustuseta. Kohtu selgituste kohaselt edastati kiri ka advokaadi menetluspostiaadressile. Advokaat on tõendanud, et avas dokumendi e-toimiku kaudu esmakordselt samal päeval kui sai kohtuotsuse. Aukohus arvestab, et advokaat osaleb tihti kohtumenetlustes ja tegutseb ka pankrotihaldurina, mistõttu on võimalik, et teadmiseks edastatud dokument võis talle jääda õigeaegselt märkamata erinevate menetluste suure mahu tõttu. Eelneva tõttu peab aukohus usutavaks, et advokaat jättis kohtunõudele vastamata põhjusel, et ei olnud sellest õigeaegselt teadlik. Seetõttu ei ole tuvastatav, et advokaat oleks kohtunõudele vastamata jätmisega tahtlikult takistanud asja õiget ja kiiret läbivaatamist.

Eelnevast tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse distsiplinaarkaristust määramata. Aukohus peab siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb olla tähelepanelikum kohtumenetlustes advokaadile kättesaadavaks tehtud dokumentide suhtes. Aukohus peab põhjendatuks, et kliendi esindamisel tutvub advokaat kõikide dokumentidega, mis menetluse käigus advokaadile avaliku e-toimiku vahendusel nähtavaks tehakse. See on vajalik, et tagada kliendi huvide igakülgne kaitse ning vältida olukordi, kus oluline informatsioon jääb õigeaegselt tähelepanuta. Samuti tuleb advokaadil teha kõik võimalik selleks, et kohtu poolt advokaadi menetlusposti aadressile edastatud pöördumised ei jääks tähelepanuta.

15.03.2023

Aukohtumenetluse algatamise aluseks oli kahtlus, et advokaat võib olla käitunud seaduse ja kutse-eetika nõuete vastaselt, avaldades kinnise kohtumenetluse andmeid, mis on advokaadile teatavaks saanud kliendisuhte käigus. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1, eetikakoodeksi § 5 lg 2 ja AdvS § 45 lg 1 ning eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja TsMS § 41 võimaliku rikkumisena.

Eelnevast tulenevalt hindas aukohus aukohtmenetluse käigus kahte küsimust: a) kas advokaat on avaldanud õigusliku aluseta kliendisuhte käigus teatavaks saanud andmeid ja b) kas advokaat on avaldanud kinniseks kuulutatud kohtumenetluse andmeid lubatust suuremas ulatuses.

Aukohus hindas esimesena küsimust, kas advokaat on rikkunud kohustust hoida õigusteenuse osutamise kaudu teatavaks saanud andmeid saladuses tähtajatult. Tulenevalt AdvS §-st 45 ja eetikakoodeksi §-st 5 on advokaadil kohustus hoida saladuses andmeid ja dokumente, mis on advokaadile teatavaks saanud õigusteenuse osutamise käigus. Kutsesaladuse hoidmise kohustus on üks advokaadi kutse põhitalasid. Eetikakoodeksi § 5 lg 1 selgitab, et advokaadi ja kliendi vaheline suhe rajaneb usaldusel. Seetõttu on teave, mida advokaat on seoses õigusteenuse osutamisega saanud, konfidentsiaalne.

Eelnevast tulenevalt võib advokaat avaldada kutsesaladusega teatavaks saanud asjaolusid üksnes piiratud juhtudel. Kliendisaladuse avaldamine on lubatud näiteks advokaadi tegevuse suhtes järelevalvet teostavale juhatusele ja distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule (AdvS § 45 lg 4, eetikakoodeksi § 5 lg 6), kui seadusest tuleneb otsene kohustus teavet avaldada või kui kliendi poolt antud volitustest või ülesandest tuleneb kliendi nõusolek teabe avaldamiseks (eetikakoodeksi § 5 lg 2), samuti juhul kui klient on kirjaliku nõusolekuga vabastanud advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest (AdvS § 45 lg 2; eetikakoodeksi § 5 lg 8). Samas sätestab näiteks eetikakoodeksi § 5 lg 7, et konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist ei saa õigustada avaliku huviga ega sellega, et see võimaldaks kliendi huve paremini kaitsta.

Advokaadil oli kliendi nõusolek meediale kommentaaride andmiseks ning see toimus vastavalt kliendi soovidele ja huvidele. Seega esineb AdvS § 45 lg-s 2 ja eetikakoodeksi § 5 lg 8 nimetatud kirjalik kinnitus, mis andis advokaadile õiguse kliendisuhte käigus teatavaks saanud infot avaldada. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses AdvS § 45 lg 1 ega eetikakoodeksi § 5 lg 2 rikkumist.

Aukohus hindas järgmisena küsimust, kas advokaadi poolt antud kommentaarid olid kinniseks kuulutatud kohtumenetluse andmete avaldamine lubatust suuremas ulatuses ja seeläbi eetikakoodeksi § 4 lg 1 läbi TsMS § 41 lg 1 rikkumine.

Eetikakoodeksi § 4 lg-st 1 tuleneb, et advokaat on kohustatud oma tegevuses juhinduma seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Sama põhimõte on sätestatud ka AdvS § 43 lg-s 1.

Aukohtumenetluses kogutud tõenditest nähtub, et advokaat esindas klienti tsiviilkohtumenetluses, mis on kinniseks kuulutatud TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel. Kohus on menetluse kinniseks kuulutamise määruses hoiatanud menetlusosalisi TsMS § 41 lg-le 1 tuginedes, et kinnisel kohtuistungil arutatut ja seal käsitletud dokumente ei ole lubatud avaldada ulatuses, milles see on vajalik TsMS §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks.

Aukohtumenetluses ei ole vaidlust selles, et kohtumenetlus oli kuulutatud kinniseks. Samuti nõustub aukohus, et kinniseks kuulutatud menetluse dokumentide avaldamine on piiratud ulatuses, mis on vajalik menetluse kinniseks kuulutamise aluseks olnud õiguse või huvi kaitseks.
Advokaat on seisukohal, et tema poolt antud kommentaarid ei sisaldanud andmeid või infot, mida saaks käsitleda keelatud andmete avaldamisena. Ajakirjandusele olid teada juba kõik asjaga seotud materjalid, mistõttu ei olnud advokaadipoolsete kommentaaride puhul tegemist kinnise kohtumenetluse andmete avaldamisega.

Aukohus advokaadi seisukohaga ei nõustu. Aukohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust, millised materjalid olid eelnevalt ajakirjanduse käsutuses, vaid oluline on see, millise tagajärje tõid kaasa advokaadi tegevused.

Advokaat on väljendanud, et ta lähtus kommentaaride andmisel just enda südametunnistusest ja kliendi huvist. Aukohus leidis, et advokaat poleks tohtinud ajakirjandusele kommentaaride andmisel jätta tahaplaanile seadusest tulenevat kohustust mitte avaldada kinnise kohtumenetluse asjaolusid. Kogenud advokaat peab mõistma, et kinnise kohtumenetluse andmed ei kuulu advokaadi poolt avaldamisele ka juhul, kui teine menetlusosaline on seda kohustust juba rikkunud või kui ta arvab, et teine pool on seda teinud. Advokaat oleks pidanud mõistma, et loo avalikustamine koos ühe menetlusosalise nimega võimaldab kergesti tuvastada ka alaealised lapsed kaitseks kohtumenetlus kinniseks oli kuulutatud.

Aukohtu hinnangul peab privaatse asja kommenteerimisel ja andmete avaldamisel olema äärmiselt ettevaatlik. Tuleb arvestada, et lapsed on eriti haavatavad. Seda on kinnitatud ka Euroopa Inimõiguste kohtu lahendites . Aukohtu hinnangul oleks advokaat seetõttu pidanud kommentaaride andmisel igakülgselt veenduma, et laps(ed) ei ole identifitseeritavad.

Aukohtu pädevuses ei ole võtta seisukohta, kas teised menetlusosalised on või ei ole rikkunud kinnise kohtuasja asjaolude avaldamise keeldu. Samas on aukohus seisukohal, et teiste menetlusosaliste poolne info avaldamine ei vabastanud advokaati kinnise kohtumenetluse andmete saladuses hoidmise kohustusest. Vastupidi – aukohtu hinnangul oleks advokaat olukorras, kus talle oli teada, et avalikkuses on tuvastatud laste identiteet, pidanud vältima kohtumenetluse kohta täiendavalt andmete avaldamisest. Aukohus jääb seisukohale, et sõltumata sellest, milline informatsioon ajakirjandusel on, ei ole advokaadil menetlusosalise esindajana õigus avaldada kinnise kohtumenetluse materjale ega kinnitada juba avalikuks saanud andmete tõelevastavust. Isegi olukorras, kus informatsioon on kellegi poolt juba avaldatud, teenib advokaadi kommentaar selle informatsiooni tõesust kinnitavat rolli.

Aukohus on seisukohal, et advokaat on avaldanud kinniseks kuulutatud kohtuasja andmeid ulatuses, mis kahjustas kohtumenetluse kinniseks kuulutamise aluseks olevat õigus. Seega on advokaat on rikkunud TsMS § 41 lg-s 1 sätestatud andmete avaldamise keeldu ning selle läbi eetikakoodeksi § 4 lg 1.

Tulenevalt asjaolust, et advokaat andis avalikult kommentaare seoses kinniseks kuulutatud tsiviilkohtumenetluse kohta, tõusetus meedias negatiivne tähelepanu küsimuses, millisel viisil tohib advokatuuri liige käituda. Aukohus on seisukohal, et advokaat on kutse-eetika nõuete rikkumisel kahjustanud ka advokaadikutse mainet.

Eelneva alusel on aukohus seisukohal, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumises. Sellest tulenevalt leiab aukohus, et advokaat väärib karistust.

Aukohus arvestab karistuse määramisel, et rikkumine on aukohtu hinnangul raske ning advokaat ei ole võtnud vastutust enda tegevuse eest, vaid on läbivalt jäänud seisukohale, et tema tegevuses minetused puudusid. Samas võtab aukohus arvesse, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.

06.04.2023

Aukohtul tuli ühel istungil lahendada kahte sama advokaadi suhtes esitatud kaebust, millest ühe osas oli advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetlus seoses asjaoluga, et advokaat oli kohtumäärustega menetlusest kõrvaldatud, kuna jättis korduvalt kohtu korraldused õigeaegselt täitmata, ning teise menetluse aluseks oli asjaolu, et advokaat kõrvaldati kahest Tartu Maakohtu Võru kohtumaja menetluses olevast omavahel seotud tsiviilmenetlusest kohtu 13.01.2023 määrusega, kuna advokaat jättis kohtu pöördumistele õigeaegselt vastamata. Lisaks esitas aukohtule kaebuse advokaadi tegevuse suhtes ka isik, kes on advokaadi kliendi vastaspooleks asjades, kus advokaat taandati Tartu Maakohtu Võru kohtumaja menetlustest. Aukohus leidis, et kuna mõlema aukohtumenetluse aluseks on eelkõige kohtumäärused, millega advokaat menetlustest kõrvaldati seoses kohtu pöördumistele õigeaegselt vastamata jätmisega, ning advokaat andis asjaolude kohta aukohtule selgitusi korraga samal aukohtu istungil, on need menetlused piisavalt sarnased, et neid lahendada koos.

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kohtumääruses on advokaadile ette heidetud kohtu korduvale nõudele vastamata jätmist ja seeläbi kliendi huvide võimalikku kahjustamist ning asja kiire ja õige läbivaatamise takistamist. Nimetatud etteheited on käsitletav AdvS § 40 lg 2 ning eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 21 lg 2 võimalike rikkumistena.
Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kohtumääruses heidetakse advokaadile ette õigeaegse ja asjatundliku õigusteenuse osutamise kohustuse rikkumist ning asja kiire ja õige läbivaatamise takistamist, kuna advokaat ei vastanud õigeaegselt kohtunõuetele. Nimetatud etteheited on käsitletavad AdvS § 40 lg 2 ning eetikakoodeksi § 14 lg 2 ning § 21 lg 2 võimalike rikkumistena.
Kaebaja, kes on tsiviilmenetlustes advokaadi kliendi vastaspooleks, heidab advokaadile samuti ette asja kiire läbivaatamise takistamist ning kohtu ja kaebaja kui menetlusosalise suhtes lugupidamatut käitumist, mille kaudu advokaat kahjustas kaebaja silmis ka advokaadikutse mainet. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 20 lg 1, § 21 lg 2 ja § 22 lg 1 võimalike rikkumistena.

Asja õigeks lahendamiseks hindab aukohus kõigepealt kohtute poolt esitatud etteheiteid (I), seejärel kaebaja poolt esitatud etteheiteid (II) ning lõpuks võtab seisukoha advokaadi käitumise suhtes tervikuna (III).

I
Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et advokaat kõrvaldati lühikese aja jooksul kolmest kohtumenetlusest. Kõigil kolmel korral oli advokaadi menetlusest kõrvaldamise põhjuseks asjaolu, et advokaat jättis kohtule tähtaegselt vastamata ning ignoreeris ka kohtu täiendavalt antud tähtaegasid. Seejuures nähtub asjaoludest, et advokaat oli kõikidel juhtudel kohtu pöördumised õigeaegselt kätte saanud.

Aukohus tutvus asjas esitatud materjaliga ja advokaadi kirjalike selgitustega ning kuulas advokaadi suuliselt ära 06.04.2023 istungil. Advokaadi selgitustest ilmneb, et tema hinnangul olid kohtule õigeaegselt vastamata jätmised tingitud tema klientide tegevustest. Advokaadi hinnangul olid kohtumäärused tema menetlusest kõrvaldamise kohta ebaproportsionaalselt karmid, sest tekkinud probleeme oleks kohus saanud lahendada osapooltega suhtlemise kaudu. Advokaat rõhutas, et tema sooviks ei olnud kohtumenetluste venitamine või õige lahendamise takistamine.

Advokaat selgitas kõigepealt seoses 13.01.2023 menetlusest kõrvaldamise määrustega, et kohtule vastamata jätmise tingisid kliendiga sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt klient pidi ise kohtule vastuse esitama. Advokaat jättis vastamata kohtumäärustele, millega menetlusosalistele anti asja lahendava kohtuniku vahetumise tõttu tähtaeg uue kohtukoosseisu suhtes seisukoha esitamiseks ning teavitamiseks, milliste menetlustoimingute korduvat teostamist menetlusosalised soovivad. Kliendil ei olnud kohtuniku suhtes taandamissoovi, kuid klient nõustus advokaadiga, et vastaspoole tõendina esitatud käsikirjalistele dokumentidele tuleks vastu vaielda. Klient aga soovis hoida võimalikult väiksena advokaadiga seotud õigusabikulude suurust, mistõttu soovis ta ise kohtule vastused esita. Advokaat hindas kliendi võimekust ja oskuseid piisavaks soovitud dokumentide iseseisvaks koostamiseks ja esitamiseks. Advokaat möönis, et ei kontrollinud, kas klient ka tegelikult kohtule tähtaegselt vastas. Seejuures ilmnes advokaadi selgitustest, et ka pärast kohtu korduva kirja saamist, pöördus ta enda kliendi poole, et tuvastada, kas kohtule vastus sai edastatud. Advokaat põhjendas oma käitumist sellega, et proovib alati oma töös arvestada kliendi kui käsundiandja soovide ja suunistega ning pidas mõistevaks kliendi soovi kuludelt kokku hoida.

Seoses 05.01.2023 kohtumäärusega selgitas advokaat, et jättis kohtule tähtaegselt vastamata, sest ei saanud kliendilt vajalikke dokumente. Advokaat viitas, et klient esitas eksitavaid ning ebaõigeid andmeid selle kohta, milliseid tõendeid tal on või milliste dokumentide kogumisega klient tegeleb. Advokaat kinnitas, et esitas kohtule kõik tõendid, mis klient talle edastas, kuid kuna klient ei mõistnud, vaatamata advokaadi selgitustele, täiendavate tõendite esitamise olulisust, ei saanud advokaat kohtule tähtaegselt vastata. Kirjalikes selgitustes märkis advokaat muuhulgas ka seda, et kui ta proovis klienti tõendite kogumisel abistada, ilmnesid asjaolud, mille kohtule esitamine oleks olnud kliendi huvidega vastuolus.

Asjas ei ole vaidlust selles, et advokaat jättis kohtule tähtaegselt vastamata. Aukohus ei nõustu advokaadi seisukohaga, et klientidest tulenevatel asjaoludel oli vastamata jätmine põhjendatud. Kui advokaat on võtnud vastu töö esindada klienti kohtumenetluses, peab advokaat suutma selle töö ka mõistlike ja kokkuleppele vastavate kuludega ära teha. Advokaadi kutse-eetika reeglitega, sh kliendi huvide järgimise kohustusega, ei ole kooskõlas olukord, kus advokaat on asunud klienti kohtumenetluses esindama, kuid siis jätab osale kohtu pöördumistele vastamata. Aukohus ei poolda advokaadi käitumist, kus kohtumenetlusesse koostavad ja esitavad dokumente advokaat ja tema klient vaheldumisi. Advokaat, kes on kliendi esindamise töö vastu võtnud, vastutab selle eest, et kõikidele kohtu pöördumistele vastatakse kliendi nimel õigeaegselt. Isegi, kui advokaat peab põhjendatuks seda, et klient vastab kohtule ise, tuleb advokaadil kontrollida ja tagada, et vastus jõuaks kohtusse õigeaegselt.

Konkreetsel juhul möönis advokaat ka ise, et ta ei kontrollinud, kas klient dokumendi kohtusse esitas. Lisaks jättis advokaat kohtule vastamata ka siis, kui kohus vastamata jätmistele tähelepanu pööras ja vastamiseks täiendavad tähtajad määras. Advokaadi kutse-eetikaga ei ole kooskõlas olukord, kus advokaat jääb lootma kliendipoolsele tegutsemisele ega kontrolli, kas kohtu tähtaega on õigeaegselt järgitud. Seda eriti olukorras, kus kohus annab kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, sest esimest tähtaega oli juba rikutud.

Eetikakoodeksi § 8 lg-st 1 tuleneb, et advokaat arvestab esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi, kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega. Advokaat ei saa kohtumenetluses olla lihtsalt kliendi käepikendus, vaid peab vajadusel olema sõltumatu ka enda kliendist ulatuses, mis on vajalik kliendi huvide parimaks kaitseks. See tähendab, et advokaat on kohustatud tegema endast oleneva, et kliendi huvid ei saaks kahjustada ka näiteks kliendi enda käitumisest tulenevalt.

Nii eetikakoodeksi § 14 lg 1 kui ka AdvS § 40 lg 2 panevad advokaadile kohustuse osutada õigusteenus õigeaegselt ja asjatundlikult, tuginedes asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et advokaat jättis õigeaegselt kohtule vastamata. Aukohus nõustub, et advokaat ei tohi esitada kohtule tõendeid ja väiteid, mis kliendi huve kahjustavad (eetikakoodeksi § 21 lg 1), kuid põhjendamatu on kohtu ignoreerimine. Aukohtu hinnangul oleks advokaat ka olukorras, kus klient ei esitanud vajalikke materjale, saanud kohtu pöördumistele vastata, selgitades tekkinud olukorda, ning taotleda täiendavat tähtaega seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Seda eriti olukorras, kus kohus juhtis advokaadi tähelepanu ületatud tähtajale ja määras uue tähtaja. Seejuures nähtub advokaadi enda selgitustest, et sama advokaadibüroo teine advokaat kliendi edasisel esindamisel seda tegi.

Aukohus peab eelneva tõttu põhjendamatuks advokaadi etteheidet, et kohus oli ebaproportsionaalselt karm ja oleks pidanud proovima tekkinud olukorda lahendada esindaja menetlusest kõrvaldamise asemel poolega suhtlemise kaudu. Asja materjalidest nähtub, et kohus seda tegigi, kui juhtis 19.12.2022 edastatud kirjas esindaja tähelepanu TsMS § 45 lg-le 2, mis võimaldab kohtul kõrvaldada menetlusosalise esindaja, kui esindaja on pahatahtlikult takistanud asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist või jätnud korduvalt täitmata kohtu korralduse. Advokaat aga jättis ka kohtu täiendavatele pöördumistele tähtaegselt vastamata.

Aukohus märgib, et advokaadile ei ole etteheidetav asjaolu, et klient ei ole materjale edastanud, kuid advokaadi käitumine, kus ta ignoreerib kohtu korduvaid pöördumisi, on kohtu suhtes lugupidamatu ning asja õiget ja kiiret läbivaatamist takistav. Lisaks võib see olla ka kliendi huve kahjustav. Selles tulenevalt on advokaat rikkunud kutse-eetikast tulenevaid kohustusi ning seeläbi pannud toime distsiplinaarsüüteo.

II
Lisaks esitas aukohtule kaebuse advokaadi tegevuse suhtes ka menetlustes osalev vastaspool. Kaebaja heitis advokaadile samuti ette kohtu pöördumistele õigeaegselt vastamata jätmist, tuginedes 13.02.2023 kohtumäärustele. Kaebaja hinnangul takistas advokaat kohtule vastamata jätmisega kohtumenetluse õiget ja kiiret läbivaatamist ning tekitas kaebajale kahju, sest juhul, kui kohus teeb tsiviilasjas otsuse kaebaja kahjuks, peab kaebaja tasuma ka viivised, mis menetluse venimisega igapäevaselt suurenevad. Seetõttu soovis kaebaja muuhulgas teada, kas advokaat või advokatuur hüvitavad kaebajale menetluse venimisega tekkinud kahju. Lisaks leiab kaebaja, et advokaat on käitunud nii kohtu kui ka kaebaja suhtes lugupidamatult ning kahjustanud sellega advokaadi kutse mainet.

Kuna suuremas osas kattub kaebaja kaebus kohtumäärustes sisalduvate etteheidetega, mida aukohus käsitles juba käesoleva otsuse I peatükis, siis käesolevalt samasisulisi etteheiteid uuesti ei hinnata. Aukohus võtab käesolevas peatükis seisukoha kaebaja etteheitele, et advokaadi käitumine on ka kaebaja suhtes lugupidamatu ning advokaadikutse mainet kahjustav.

Eetikakoodeksi § 22 lg-st 1 tuleneb advokaadile kohustus käituda vastaspoole ja teiste menetlusosalistega lugupidavalt ning advokaat peab vältima teiste menetlusosaliste halvustamist. Käesoleva aukohtumenetluse aluseks on asjaolu, et advokaat on korduvalt jätnud kohtunõuetele õigeaegselt vastamata. Aukohtule esitatud asjaoludest ega tõenditest ei nähtu otsest lugupidamatust kaebaja suhtes. Aukohus möönab, et kohtutähtaegade advokaadi poolt järgimata jätmine, mis on kaasa toonud kohtumenetluse viibimise, mõjutab teatud ulatuses ka kaebajat, kuid aukohtu hinnangul ei saa seda käsitleda kaebaja suhtes lugupidamatu käitumisena. Advokaadi selgitustest ega muudes materjalidest ei ilmnenud, et kohtunõuetele tähtaegselt vastamata jätmised oleks olnud tingitud mistahes viisil kaebajaga seotud asjaoludest. Vastupidi – advokaadi selgitustest ilmnes, et tema tegevus oli seotud tema klientide käitumisega. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 22 lg 1 rikkumist.

Kaebaja heidab advokaadile ette ka advokaadikutse ning advokatuuri maine kahjustamist. Advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest (eetikakoodeksi § 9 lg 1). Aukohus on eelnevas peatükis tuvastanud, et advokaat jättis mõjuva põhjuseta kohtunõuetele tähtaegselt vastamata. Advokaadi selline käitumine on selges vastuolus kutse-eetika nõuetega ja kahjustab nii advokaadikutse kui ka advokatuuri mainet. Sellest tulenevalt leiab aukohus, et advokaadi tegevuses on eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumine.

Kaebaja soovis kaebuses muuhulgas ka teada, kas ta saab nõuda menetlusega viivitatud aja eest kogunenud viivise kompenseerimist advokatuurilt või advokaadilt. Aukohus selgitab, et AdvS § 15 lg 1 alusel on aukohtu pädevuses arutada advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju. Aukohus ei saa kaebajat nõustada küsimuses, kas tal on õigus nõuda advokaadilt või advokatuurilt kahju hüvitamist. Selles küsimusel on kaebajal võimalik pöörduda enda esindaja või mõne teise õigusnõustaja poole. Juhul kui kaebaja leiab, et tal on õigus nõuda advokaadilt kahju hüvitamist, saab ta vastava nõudega pöörduda tsiviilvaidlusi lahendava kohtu poole.

III
Eelnevale tuginedes leiab aukohus, et advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarmenetluse tunnused. Asjas on tuvastatud, et advokaat on jätnud korduvalt mõjuva põhjuseta kohtule tähtaegselt vastamata. Aukohtu hinnangul on selline käitumine vastuolus eetikakoodekis § 14 lg-ga 1 ja AdvS § 40 lg-ga 2, millest tuleb advokaadile kohustus osutada õigusteenust õigeaegselt ja asjatundlikult. Lisaks peab aukohus kohtu pöördumiste korduvat ignoreerimist kohtu suhtes lugupidamatuks, mistõttu esineb advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 20 lg 1 rikkumise tunnus. Kuna advokaadi eelviidatud käitumine on selges vastuolus kutse-eetika nõuetega ja kahjustab nii advokaadikutse kui ka advokatuuri mainet, on advokaat rikkunud ka eetikakoodeksi § 9 lg 1.

Aukohtu hinnangul takistas advokaadi käitumine ka asja õiget ja kiiret läbivaatamist. Samas on advokaat kinnitanud, et menetluse venitamine või takistamine ei olnud kindlasti tema eesmärk. Kuivõrd aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu ühtegi põhjust, miks oleks menetluste venitamine olnud advokaadi või tema klientide huvides (eriti kuna advokaat esindas kahel juhul kolmest hagejat), peab aukohus usutavaks, et kohtule vastamata jätmine ei olnud seotud menetluse venitamise sooviga. Eetikakoodeksi § 21 lg 2 kohaselt on keelatud tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist. Kuna aukohtu hinnangul ei esine advokaadi tegevuses tahtlust, ei mõista aukohus advokaati süüdi eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumises.

Samuti ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodekis § 22 lg 1 rikkumist ehk lugupidamatust kaebaja kui kohtumenetluse osalise suhtes.

Kuigi advokaadi poolt kohtule tähtaegselt vastamata jätmine võib olla kliendi huve kahjustav, ei nähtu käesolevas asjas kogutud materjalist, et kliendi huvid oleks konkreetsetes asjades otseselt kahjustada saanud. Selles tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises eetikakoodekis § 8 lg 1 rikkumist.

AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Käesoleval juhul leiab aukohus, et kuigi advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus, on toimepandud rikkumiste raskusele ja menetleva asja olemusele vastavaks otstarbekaks ja proportsionaalseks karistuseks noomitus.

06.04.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja heidab advokaadile ette kolleegiga ebaviisakalt (kolleegi solvavat) ja lugupidamatult käitumist. Nimetatud etteheited on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 24 lg 1 võimaliku rikkumisena. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette patrooni ülesannete ebakohast täitmist, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena. Patrooni mõiste on sätestatud AdvS §-s 39 ning advokatuuri juhatus on 19.02.2019 kinnitanud juhatuse seisukoha patroneerimisest.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas suuliselt ära nii advokaadi kui ka kaebaja. Aukohtu hinnangul sisaldab kaebus advokaadi suhtes kahte etteheidet: 1) kolleegi suhtes lugupidamatu käitumise etteheidet, mis väljendus kaebaja hinnangul ähvardava e-kirja saatmises; 2) patrooni kohustuste nõuetekohaselt täitmata jätmise etteheidet, mis väljendus selles, et kaebaja hinnangul ei tunne advokaat piisavalt riigi õigusabi süsteemi.

Aukohus hindas kõigepealt etteheidet, et advokaat on käitunud lugupidamatult ka kolleegi solvavalt. Kaebaja selgitas, et advokaadi poolt talle saadetud kiri, milles teda süüdistati kelmuses ja dokumentide võltsimises ning nimetati vargaks, oli lugupidamatu ja solvav olukorras, kus kaebaja oli pöördunud pooltevahelise probleemi lahendamiseks advokatuuri poole. Kaebaja leidis, et kiri oli lugupidamatu ja ebakollegiaalne, kuna pooled olid vaidluse algstaadiumis ning otsisid mõlemad juhiseid tekkinud vaidluse lahendamiseks.

Advokaat selgitas, et peab kirja põhjendatuks. Advokaat tõi esile, et enne seda, kui kaebaja pöördus advokatuuri poole juhiste saamiseks, olid pooled juba umbes kuu aega vaielnud ning advokaat oli üritanud kaebajaga kui advokaadibüroost lahkuva töötajaga kompromissi saavutada. Advokaat jäi seisukohale, et kaebaja kasutas advokaadibürood ära isikliku rahalise kasu saamise eesmärgil ja esitas selle kohta vale andmeid. Advokaat rõhutas, et kaebaja saatis alguses talle kui tööandjale kirja, mille kohaselt kaebajal ei olnud vaidlusaluse kuu eest töid arveldada. See ei olnud usutav, sest advokaat oli näinud advokaati pidevalt töötamas ning advokaat sai ka tõestuse, et töid oli tehtud. Advokaat pidas õiglaseks, et advokaadibüroo saab tööde eest, mis on tehtud tema advokaadibüroo vahendusel, tasu viisil, nagu see oli toimunud enne kaebaja advokaadibüroost lahkumise soovi.

Aukohus leiab, et advokaadi sõnakasutust kaebaja suhtes ei saa pidada lugupidavaks või kollegiaalseks. Advokaadi kiri ei aidanud kaasa kolleegida vahelise kokkuleppe saavutamisele, vaid vastupidiselt suurendas pooltevahelist tüli. Sellele vaatamata ei ole advokaat toime pannud distsiplinaarsüütegu. Osaliselt olid advokaadi poolt vaidlusaluses kirjas kaebaja suhtes esitatud etteheited põhjendatud. Aukohus ei võta seisukohta, kas kaebaja tegevuses esinesid kuriteo tunnused (selle hindamise pädevus on prokuratuuril), kuid nõustub, et poolte vahel oli vaidlus kohustuste tõlgendamise ja riigi õigusabi tasude, mille kohta kohus veel tasumäärust teinud ei olnud, kuuluvuse üle. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja oli advokaadile ebaõigeid andmeid esitanud. Kaebaja möönis ärakuulamisel ka ise, et võis advokaadile öelda, et ei ole vaidlusaluses kuus tööd teinud. Samas kinnitas kaebaja, et advokaadibüroo jurist abistas teda tõesti ühe töö teostamisel ning kuigi riigi õigusabi osutamises toimus paus, ei olnud see terve kuu pikkune. Asjaoludest nähtub, et kaebaja esitas pärast seda, kui oli väitnud, et tal pole midagi arveldada, advokaadibüroo nimel riigi õigusabi tasuarvestuslehe, mis sisaldas 18 erineva tasumääruse alusel väljamõistetud summasid. Seega olid kaebaja esialgu advokaadile antud väited ebaõiged, mistõttu ei saa advokaadi 14.10.2022 kirja pidada täiesti alusetuks. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 9 lg 1 või § 24 lg 1 rikkumist viisil, mille eest advokaati karistada tuleks.

Samas peab aukohus siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et tulevikus tuleks olla enda sõnakasutuses tähelepanelikum ning jääda kollegiaalseks. Aukohus on varasemalt selgitanud, et advokaat peab suutma säilitada väärikuse ka keerulistes olukordades, sh olukordades, kus advokaati provotseeritakse. Aukohus märgib, et väärikuse ja lugupidava käitumise säilitamine on äärmiselt oluline ka kolleegide omavahelises suhtluses, kuna kollegiaalsus on üheks advokatuuri keskseks põhimõtteks. Sellisel juhul on tõenäolisem ka tekkinud vaidluse lahendamine kolleegidevahelise kokkuleppe saavutamise kaudu, nagu kohustab eetikakoodeksi § 24 lg 2.

Kaebaja teine etteheide oli, et advokaat ei ole täitnud nõuetekohaselt enda kui patrooni kohustusi. Aukohtu hinnangul ei ole käesolevas ajas tuvastatav advokaadipoolne patroonikohustuste rikkumine. Kaebaja väide tugines hinnangul, et advokaat ei tunne piisavalt riigi õigusabi süsteemi. Advokaat vaidles sellele aga vastu. Aukohtu hinnangul nähtub ka advokaadi selgitustest, et ta mõistab piisavalt riigi õigusabi toimumist ning teadis ka advokaadi töömahu suurust. Suulisel ärakuulamisel kumbi osapool ebapiisava patroneerimise teemat uuesti ei käsitlenud. Sellest tulenevalt on aukohus seisukohal, et asjas ei ole tuvastatav advokaadipoolne eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumine koosmõjus patroneerimist täpsustavate sätetega.

Kuna aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu, tuleb aukohtumenetlus advokaadi suhtes lõpetada. Aukohus juhib siiski tähelepanu sellele, et advokaat peab lugupidava ja väärika käitumise säilitama ka keerulistes olukordades. Seda nii kolleegidega kui ka avalikkusega suheldes.

13.04.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette huvide konfliktis tegutsemist, esindades süüdistatavaid, kelle huvid on vastuolus. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 13 lg 1 ja § 4 lg 1 koos KrMS § 54 p 2 võimaliku rikkumisena.

Aukohus selgitab esmalt, et algatas advokaadi suhtes aukohtumenetluse 13.10.2022 istungil, kuid kuna advokaat oli taandamise määruse peale esitanud määruskaebuse tuginedes põhiõiguste rikkumise viitele (s.o taotledes põhiseaduslikkuse järelevalve alustamiseks ja KrMS § 385 p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist), otsustas aukohus aukohtumenetluse peatada kuni viidatud määruskaebuse lahenduseni. Advokaat informeeris 07.02.2023, et tema taotlus on jäetud rahuldamata. Aukohus arutas aukohtumenetluse taastamist 09.03.2023 istungil, kuid lükkas menetluse taastamise otsustamise edasi, pidades vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid. Aukohus küsis AdvS § 17 lg 4 alusel selgitused süüaluse teiselt kaitsjalt, kes jätkas kriminaalasjas kaitsjana pärast advokaadi, kelle suhtes aukohtumenetlus algatatud on, taandamist. Aukohus otsustas 13.04.2023 istungil, pärast tunnistaja selgituste ja nende lisadega tutvumist, aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes taastada ning vaatas asja sisuliselt läbi. Aukohus leidis samal istungil, et asja sisulise arutelu võib lõpetada.

Aukohus tutvus asjas kogutud materjaliga ja on seisukohal, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

Asjaoludest nähtub, et advokaat taandati vaidlusalusest kriminaalmenetlusest KrMS § 54 p 2 alusel prokuröri taotluse alusel põhjusel, et advokaat oli varem asjaga seonduvas kriminaalasjas kaitsnud teist isikut, kelle huvid on prokuratuuri hinnangul kaitsealuse huvidega vastuolus. Asja materjalidest nähtub, et taandamise aluseks oli asjaolu, et advokaadi eelmine kaitsealune, kelle suhtes oli seotud kriminaalasjas jõustunud kokkuleppemenetluses tehtud otsus, oli vaidlusaluses kriminaalasjas nimetatud prokuratuuri tunnistajana advokaadi kaitsealuse vastu. Maakohus leidis seetõttu, et huvide konflikt advokaadi kaitsealuste vahel on ilmne. Asja materjalidest nähtub, et advokaat, teine kaitsja ning süüalune ise olid aga kõik seisukohal, et huvide konflikti ei esine, kuna isikud ei tunne üksteist ning nad ei tea üksteisele etteheidetavatest tegudest midagi. Süüalune oli sealhulgas kaitsja taandamise vastu, leides, et see rikub tema kaitseõigust. Seejuures on nii advokaat kui teine kaitsja välja toonud, et pärast seda, kui kohus oli prokuröri taotluse alusel advokaadi menetlusest taandanud, loobus prokurör viidatud isiku tunnistajana ülekuulamisest.

Aukohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et advokaadi kaitsealuse ja endise kaitsealuse vahel oleks esinenud KrMS § 54 p-s 2 nimetatud huvide konflikt. Aukohus ei nõustu advokaadi seisukohaga, et ainuüksi tema ise saab otsustada, kas esinevad huvide konflikti asjaolud või mitte. Advokaadi kutse-eetika kohustab advokaati küll alati ise hindama huvide konflikti esinemise üle, kuid see ei välista huvide konflikti tuvastamist olukorras, kus advokaat ise vastuolu ei näe. Samas käesoleval juhul olid nii advokaat ise kui ka süüalune ning kaaskaitsja seisukohal, et huvide konflikti ei esine.

Aukohus nõustub, et ainuüksi asjaolu, et advokaadi endine kaitsealune on vaidlusalusest kriminaalmenetlusest eraldatud kohtuasjas kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud, ei anna üksinda alust huvide konflikti esinemise jaatamiseks. Advokaat on õigesti viidanud, et kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, millistel sisemistel kaalutlustel otsustab süüdistatav nõustuda kokkuleppemenetluse kokkuleppega (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-81-11 p. 26.1). Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolu, et ühe kaitsealuse suhtes on kokkuleppemenetluses tehtud otsus ja asjaolu, et ta on ennast osaliselt süüdi tunnistanud, mõjustada teiste kaitsealuste huvisid. Ka asjaolu, et kaitsja on olnud varem samas kriminaalmenetluses või seotud kriminaalmenetluses teise isiku kaitsja, ei anna üksinda alust advokaadi taandamiseks. Oluline on, et advokaadi kaitsealuste vahel esineks huvide vastuolu. Aukohtu hinnangul peaks see olema selgesti tuvastatav ja jälgitav, et see annaks aluse advokaadi taandamiseks olukorras, kus advokaadi ega tema kliendi hinnanul vastuolu ei esine. Seda eriti olukorras, kus taandamise taotluse on esitanud asjas osalev prokurör. Kriminaalmenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, kus prokuröri ja süüalust saab käsitleda vastaspooltena. Seetõttu leiab aukohus, et prokuröri hinnangut süüaluse huvidest ja sellest, mis nende huvidega vastuolus on, tuleb hinnata kriitiliselt.

Aukohus möönab, et asjaolu, et advokaadi endise kaitsealuse ütlused võivad olla teise kaitsealuse süü tuvastamise aluseks, võib huvide konfliktile viidata. Samas käesoleval juhul oli advokaadi eelmine kaitsealune küll prokuröri tunnistajate nimekirjas, kuid kaitsjad ja süüalune ei näinud selles viiteid huvide konfliktile, sest muudest materjalidest (sh eelmise kaitsealuse suhtes tehtud otsusest ega kohtueelsetest ütlustest) ei nähtunud isikute omavahelise seose olemasolu. Ka advokaadi kaitsealune vaidlusaluses menetluses ei nõustunud kaitsja suhtes esitatud huvide vastuolulise etteheitega, sest kaitsealune ei tundud advokaadi eelmist kaitsealust. Lisaks nähtub aukohtule esitatud materjalist, et prokurör loobus taandatud advokaadi endise kaitsealuse tunnistajana ülekuulamisest 9 päeva pärast advokaadi taandamist. Seejuures põhjendas prokurör tunnistaja ülekuulamisest loobumist sellega, tunnistaja roll või tõendipanus vaidlusaluses menetluses on juba niivõrd teisejärguline.

Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukoha, et advokaat ei ole toime pannud talle etteheidetavat distsiplinaarsüütegu ehk advokaadi käitumises ei esine eetikakoodeksi § 13 lg 1 ega § 4 lg 1 rikkumist. Sellest tulenevalt tuleb aukohtumenetlus advokaadi tegevuse suhtes lõpetada.

13.04.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette apellatsioonkaebuse esitamist kaebetähtaega ületades. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 14 lg 3 rikkumisena.
Aukohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas vaidlust, et advokaat on kohustusi rikkunud, kuna esitas apellatsioonkaebuse kaebetähtaega ületades. Advokaat on viidatud tegevuse omaks võtnud nii vaidlusaluses kriminaalmenetluses, kus esitas koos apellatsioonkaebusega ka tähtaja ennistamise taotluse, kui ka käesolevas aukohtumenetluses. Advokaadi selgitustest nähtub, et ta eksis apellatsioonkaebuse esitamisel kuupäevadega ning advokaat mõistis enda viga alles pärast seda, kui kaebetähtaeg oli möödunud.

Asjaoludest nähtub, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli reedesel kuupäeval, kuid advokaat esitas apellatsiooni järgmisel tööpäeval ehk esmaspäeval. Vea avastamisel tegi advokaat kõik endast oleneva, et tagada enda süüdistatava õiguste kaitse. Advokaat esitas koos apellatsioonkaebusega tähtaja ennistamise taotluse, mille kohaselt jäi süüdistatav kaebeõigusest ilma kaitsja kohustuste rikkumise tõttu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustuste vastane käitumine KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Seejuures nähtub asja materjalidest, et olukorras, kus ringkonnakohus jättis tähtaja ennistamata, esitas advokaat ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse, mille Riigikohus rahuldas. Seejärel rahuldas ringkonnakohus vastavalt Riigikohtu juhistele advokaadi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

Eelnevast tulenevalt ei ole asjas vaidlust, et advokaat on enda kohustusi rikkunud.

Käesolevas asjas on aukohus seisukohal, et advokaat vääriks tema tegevuses esineva rikkumise tõttu karistust, kuid aukohus arvestab kergendava asjaoluna, et advokaat mõistab enda rikkumist ja kahetseb seda sügavalt. Advokaat on rikkumisest teinud järeldused ja võtnud kasutusele meetmed edasiste rikkumiste vältimiseks. Samuti arvestab aukohus kergendava asjaoluna seda, et advokaat tegi rikkumise avastamisel kõik endast oleneva, et tagada süüdistatava õiguste kaitse. Sellest tulenevalt ei määra aukohus advokaadile distsiplinaarkaristust, vaid piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaat on kohustatud tegema enda tööd tähelepanelikult ja asjatundlikult, lähtudes menetlustähtaegadest, menetlusnormidest ja kutse-eetikast. Aukohus rõhutab, et professionaalselt käituv advokaat veendub alati dokumentide kohtusse esitamise tähtaegades ja järgib neid. Kliendi esindamisel tuleb olla tähelepanelik ja täpne.

13.04.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja heidab advokaatidele ette põhjendamatute kulutuste tekitamist seoses ebaõigete topeltarvetega, kaebaja soovi, et tema asjaga tegeleks ainult üks advokaat, järgimata jätmist ning kaebaja järelepärimistele õigeaegselt vastamata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 2, § 14 lg 3 ja lg 4 võimaliku rikkumisena.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas kaebajale õigusteenuse osutamise eest vastutava vandeadvokaadi suuliselt ära. Aukohus hindas esmalt kaebaja etteheidet, et talle on advokaadibüroo poolt esitatud topeltarved seoses sellega, et tema asjaga tegeles rohkem kui üks advokaat. Advokaatide kinnitusel ei toimunud topeltarvete esitamist või sama töö teostamist korduvalt erinevate advokaatide poolt, vaid õigusabi teenuse osutamise eest vastutav advokaat kasutas dokumentide koostamisel teiste advokaadibüroo advokaatide abi. Advokaadid on välja toonud, et sellisel viisil oli töö teostamine kliendile soodsam, sest suurema ajakuluga tööd teostati vandeadvokaadi abi või teise vandeadvokaadi poolt, kelle tunnihind vastavalt kliendilepingule oli soodsam võrreldes õigusabi teenuse osutamise eest vastutanud partneri tunnihinnaga. Seejuures oli töö eest vastutaval partneril õigus töö teostamiseks kaasata teisi advokaadibüroo advokaate, kuna nii olid pooled kliendilepingus kokku leppinud.

Aukohtu hinnangul on tavapärane, et suuremates advokaadibüroodes toimub kliendile õigusteenuse osutamine meeskonnas. See tähendab, et esmase dokumendid projekti koostab näiteks jurist või vandeadvokaadi abi ning seejärel advokaat, kes kliendile õigusteenuse osutamise eest vastutab, vaatab selle üle, vajadusel täiendab ja esitab enda nimel õigele adressaadile (nt kohtumenetluses kohtusse, kohtu eelses menetluses vastaspoolele või õigusliku analüüsi puhul kliendile endale). Ka kohtupraktikas on korduvalt leitud, et advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt tehtud töö kohtusse esitatava menetlusdokumendid ettevalmistamisel on omistatav esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel menetlusdokumendi kohtule esitab (nt Tallinna Ringkonnakohtu lahendid asjades nr 3-13-699, nr 3-13-1612 ja nr 3-16-137). Käesoleval juhul on õigusteenuse eest vastutav advokaat, kes on advokaadibüroo partner, pidanud põhjendatuks osa tööde teostamisel kasutada vandeadvokaadi abi või teist vandeadvokaati, kelle töötunni hind on vastavalt kliendilepingus sätestatule madalam. Aukohus nõustub advokaatide selgitusega, et sellisel viisil oli tööde maksumus kliendi jaoks soodsam. Olukorras, kus partner oleks ise kõik vajalikud tööd teostanud, oleks kliendi poolt tasumisele kuuluv summa olnud suurem partneri kõrgema tunnihinna tõttu. Aukohtu hinnangul ei ole eelkirjeldatu käsitletav topeltarvete esitamise või topelt töö tegemisena. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaatide tegevuses kliendile põhjendamatut kulude tekitamist ehk eetikakoodekis § 14 lg 3 rikkumist.

Vaatamata eelnevale on aukohus siiski seisukohal, et olukorras, kus klient on selgesõnaliselt taotlenud, et tema asjaga tegeleks ainult üks advokaat, ei tohiks kliendi vastavasisulisest soovist mööda vaadata. Eetikakoodekis § 8 lg-st 2 tuleneb advokaadile kohustus arvestada esindusviiside või -vahendite valikul kliendi soovidega, kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega. Advokaadi ütluste kohaselt selgitas ta suuliselt kliendile, et erinevad advokaadid ei dubleeri üksteise tööd ja sellega ei kaasne topeltarvete esitamist. Ka kirjalikult vastastati kliendile palvele, kasutada ainult ühte advokaati, et topeltarveid ei esitada. Advokaat selgitas aukohtule ka seda, et kliendi huvides ei olnud, et ainult vastutav partner õigusteenust osutab (st kõiki töid iseseisvalt teostab), sest see oleks olnud kliendile rahaliselt kulukam.

Aukohus möönab, et kliendi majanduslikes huvides võis olla olukord, kus ajamahukamaid ettevalmistustöid teostasid madalama tunnihinnaga advokaadid. Seetõttu ei tuvasta aukohus advokaatide tegevuses eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumist. Küll aga on aukohus seisukohal, et ilmselgelt ei olnud konkreetsel juhul advokaadi poolt kliendile antud selgitused erinevate advokaatide kasutamise põhjustest piisavalt arusaadavad. Vastupidisel juhul ei oleks kaebaja antud etteheidetega aukohtu poole pöördunud. Ilmselgelt esines osapoolte vahel kommunikatsiooni probleem. Seetõttu oleks õigusteenuse osutamise eest vastutaval advokaadil tulnud kliendile detailsemalt selgitada, miks ta advokaadibüroo erinevaid advokaate töö teostamiseks kasutab ning mis on sellega seonduvad ohud ja kasu kliendi jaoks. Soovituslik on sellises olukorras edastada kliendile suuliste selgituste kõrval ka kirjalik vastus, et kliendil oleks võimalik vajadusel põhjendustega uuesti tutvuda ja lihtsam täpsustavaid küsimusi küsida. Juhul kui klient jääb ka pärast selgituste saamist seisukohale, et soovib üksnes ühe advokaadi kasutamist, tuleks kliendi konkreetset juhist arvestada. Sellest tulenevalt juhib aukohus õigusteenuse osutamise eest vastutanud vandeadvokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb kliendi esindusviiside valikul pöörata rohkem tähelepanu konkreetse kliendi soovidele.

Lisaks eelnevale heidab kaebaja ette ka seda, et ebaõigete arvete saamisel ei saanud ta kontakti advokaadibüroo raamatupidajaga, sest too ei vastanud ei kirjadele ega telefonikõnedele. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et kaebaja on proovinud advokaadibüroo raamatupidajaga ühendust võtta pärast seda kui sai 11.01.2023 arve, mis kajastas detsembris teostatud töid ja mille väljastamise kuupäevaks oli märgitud 31.12.2022. Aukohtule esitatud kirjavahetusest nähtub, et kaebaja pöördumistele on vastatud pöördumisele järgneval päeval nii advokaadibüroo assistendi kui ka õigusteenuse eest vastutava advokaadi (partneri) poolt. Advokaat on kaebajale selgitanud arve väljastamise kuupäeva ning väljastamise asjaolusid (st selgitanud, et tuleb eristada arve väljastamise kuupäeva ja arve e-postiga saatmise kuupäeva) ning kinnitanud väljastatud arve õigusust. Advokaat selgitas aukohtule, et advokaadibüroo töö on korraldatud selliselt, et üldiselt suhtleb kliendiga üks kontaktisik, kes aitab kliendil saada vastused kõigile enda küsimistele. Enamasti on selleks advokaat, kes vastutab kliendile õigusteenuse osutamise eest. Seetõttu vastas kliendi raamatupidamislikele küsimustele samuti õigusteenuse osutamise eest vastutanud vandeadvokaat, mitte aga advokaadibüroo raamatupidaja. Eelviidatust tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et kliendile oleks jäetud õigeaegselt vastamata. Aukohtu hinnangul saab advokaadi poolt kliendi pöördumisele järgneval päeval esitatud vastust pidada õigeaegseks ja asjakohaseks. Sellest tulenevalt ei esine advokaatide tegevuses eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumist.

Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mis vääriksid distsiplinaarkaristuse määramist. Aukohus lõpetab advokaatide suhtes algatatud aukohtumenetluse ja piirdub üksnes vandeadvokaadi suhtes eeltoodud tähelepanu juhtimisega, et kliendi soovide suhtes tuleb olla tähelepanelikum ja neid arvestada, kui need ei ole vastuolus seaduse, kutse-eetika nõuete või kliendi huvidega. Kui esinevad asjaolud, miks kliendi soovidega arvestamine ei ole võimalik, tuleb seda kliendile vajadusel korduvalt selgitada, et vältida omavaheliste suhete pingestumist.

01.06.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette kohtu eksitamist, mis seisnes kohtult riigi õigusabi tasu taotlemist tööde eest, mida advokaat ei ole teinud. Lisaks võis advokaat olla asjatundmatu ja hooletu ning käituda kliendi huvide vastaselt, kuna esitas kohtule seisukoha ilma, et oleks esindatavaga suhelnud. Aukohtule esitatud materjalidest ilmnes, et advokaat on kohtule esitatud seisukohas kajastanud väljamõeldud väiteid ning pole järginud riigi õigusabi osutamise nõudeid. Selline käitumine võib kahjustada nii advokaadikutse kui ka advokatuuri mainet. Eelnimetatud etteheited on seega käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2 ja § 21 lg 2 rikkumisena.

Aukohus, olles tutvunud asjas kogutud materjaliga ja kuulanud advokaadi suuliselt ära, on seisukohal, et advokaat on toime pannud tõsise distsiplinaarsüüteo. Ka advokaat ise tunnistas ennast kutse-nõuete rikkumises süüdi.

Aukohtumenetluse aluseks olevas asjas esindas advokaat riigi õigusabi korras isikut, kelle suhtes oli algatatud menetlus isikule eeskostja määramiseks ja tema kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kuigi isiku suhtes läbiviidav tsiviilmenetlus puudutas isiku õigusi täisealiseks saades, oli ta ajal, kui advokaat talle riigi õigusabi osutas, alaealine ning viibis varasema kohtumääruse alusel kinnises õppeasutuses kuni täisealiseks saamiseni. Asjaolude kohaselt esitas advokaat 28.03.2023 kohtusse seisukoha, milles kinnitas läbivalt, et kuulas riigi õigusabi saaja ära isiku viibimiskohas. Advokaat on kirjeldanud, mida riigi õigusabi saaja on talle kui esindajale väljendanud ja näidanud ning millised mõtted ja tunded isikul on. Seejärel on advokaat tuginenud isikuga kohtumisel ja vestlusel tekkinud vahetule muljele ning hinnanud selle pinnal isiku ohtlikkust. Advokaat esitas kohtule ka riigi õigusabi tasutaotluse, milles taotles tasu mh isiku ära kuulamise eest 60 minuti ulatuses ning isiku viibimiskohta sõitmisega seotud kulu 130 km ulatuses. Kohtule sai alles pärast tasutaotluse rahuldamist teatavaks asjaolu, et advokaat ei ole tegelikult isiku viibimiskohas ehk kinnises õppeasutuses käinud.

Advokaadi selgituste kohaselt jäi riigi õigusabi saajaga planeeritud kohtumine ära advokaadi haigestumise tõttu. Advokaat aga unustas RIS-is eeltäidetud tasutaotlusest eemaldada ärakuulamisega seotud aja- ja sõidukulu. Advokaadi kinnitusel suhtles ta riigi õigusabi saajaga telefoni teel 05.04.2023. Advokaat tunnistas aukohtus, et ta tõesti ei kuulanud tegelikult riigi õigusabi saajat vahetult ära ja võttis rikkumise omaks. Advokaat märkis, et talle olid e-toimiku vahendusel kättesaadavad erinevad materjalid, sh materjalid, mille alusel isik varasema kohtumäärusega kinnisesse õpeasutusse kuni täisealiseks saamiseni paigutati. Nendega advokaat tutvus ning leidis, et nende pinnalt oli tal piisav ülevaade isiku enda seisukohast. Kuna asjas oli tähtaeg kukkumas, pidas advokaat põhjendatuks ja lubatuks seisukoha kohtusse esitamist. Advokaat leidis, et kõrvaldas enda käitumises esinenud vea sellega, et vestles pärast kirjaliku seisukoha esitamist riigi õigusabi saajaga ning isik kinnitas advokaadi poolt kirjutatud asjaolusid, mistõttu oli advokaat veendunud, et isiku suhtes ei tehta ebaseaduslikku lahendit. Advokaat kinnitas, et riigi õigusabi saaja (lapse) emaga ta ei suhelnud. Miks ta taotles kohtult emaga peetud 30-minutilise telefonivestluse ajakulu hüvitamist, advokaat selgitada ei osanud.

Eelnevast tulenevalt ei ole aukohtu hinnangul vaidlust, et advokaat esitas kohtule seisukoha ilma, et oleks tegelikult riigi õigusabi saajaga isiklikult suhelnud. Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohtu hinnangul on ebaõige advokaadi seisukoht, et ta enda vea kohaselt parandas. Asjaoludest ja advokaadi enda kinnitustest nähtub, et tegelikult suhtles advokaat riigi õigusabi saajaga alles nädal pärast kohtusse seisukoha esitamist. Aukohus ei pea lubatuks, põhjendatuks ega ausaks käitumist, kus advokaat esitas kohtule dokumendi, milles kajastas muude materjalide põhjal välja mõeldud seisukohti kui riigi õigusabi saaja omi. Advokaat on kohtule teadlikult kajastanud väiteid, mille õiguses ta ei ole isiklikult saanud veenduda. Seejuures on advokaat kinnitanud kohtule korduvalt, et on info saadud mh läbi isiklikult riigi õigusabi saajaga kohtumise. See viitab, et advokaat on teadlikult esitanud kohtule ebaõiget ja eksitavat teavet. Advokaat on sellega rikkunud eetikakoodeksi § 21 lg-s 2 sätestatud keeldu.

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjades riigi õigusabi osutamise juhend § 6 lg 1 sätestab advokaadile kohustuse kohtuda isikuga enne seisukoha esitamist, et selgitada välja isiku enda versioon kohtule esitatud faktidest ja isiku soov. Sama juhendi § 2 kohaselt peab advokaat välja selgitama kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mis on olulised langetamaks otsus, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamine on põhjendatud. Advokaat peab hoolitsema, et menetluse käigus ei rikutaks isiku põhi- ja menetlusõigusi. Aukohtu hinnangul tuleneb eelnevast advokaadile kohustus tuvastada isiku huvid ja tema kinnisesse asutamisse paigutamise põhjendatus lähtudes menetluse toimumise hetkest, mitte tuginedes varasematele menetlustele. Advokaat on ka ise selle kohtule esitatud seisukohas välja toonud, märkides, et konkreetset juhtu tuli sisuliselt käsitleda kui isiku kinnises asutuses viibimise pikendamist, mis omakorda seab isiku ohtlikkuse hindamisele kõrgemad kriteeriumid, kuivõrd ajas isiku ohtlikkus oluliselt väheneb. Sellega on advokaat käitunud riigi õigusabi saaja huvide vastaselt, kuna ei kontrollinud enne seisukoha esitamist isiku tegelikku ja konkreetsele ajahetkele vastavat olukorda, vaid lähtus üksnes varasemalt kogutud materjalist ja teiste isikute väidetest. Eelkirjeldatu põhjal esinevad advokaadi käitumises nii eetikakoodeksi § 8 lg 1 kui ka eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumise tunnusest, sest advokaat ei ole käitunud kooskõlas seaduse, advokatuuri organite õigusaktide ja otsuste ja kutse-eetika nõuetega, mis on toonud kaasa kliendi huvide vastase käitumise ja olukorra, kus advokaat ei ole kasutanud kliendi huvides kõiki lubatud vahendeid.

Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi käitumine käesolevas asjas vabandatav tal esinenud terviserikkega. Advokaat oleks pidanud mõjuva põhjuse olemasolul taotlema menetlustähtaja pikendamist, et riigi õigusabi saaja huvid ei jääks nõuetekohaselt kaitsmata. Aukohtu hinnangul esinevad advokaadi käitumises ka asjatundmatuse tunnused, sest advokaat ei kasutanud kliendi huvide kaitsmiseks kõiki vahendeid, näiteks ei taotlenud vajaduse ilmnemisel kohtult menetlustähtaja pikendamist. Samuti ei ole advokaat esindamisel põhjalikult uurinud menetlusega seotud tehiolusid (s.o riigi õigusabi saaja tegelikku ja asjakohast olukorda). Seejuures pidas advokaat enda käitumist esialgu ka lubatavaks ning on rikkumise sisu mõistnud ja tunnistanud alles aukohtumenetluse lõpus.

Aukohtu hinnangul on advokaat kutse-eetika nõudeid raskelt rikkuva käitumisega kahjustanud nii advokaadikutse kui ka advokatuuri mainet. Nii kohtud kui ka teised ametiasutused, aga ka avalikkus ootavad advokaadilt ausat ja asjatundlikku käitumist. Advokaadi käitumises esinenud rikkumised mõjutavad kahjustaval moel usaldust advokaadikutse suhtes.

Eelnevast tulenevalt on advokaadi käitumises tuvastatud eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2 ja § 21 lg 2 rikkumine, mistõttu väärib advokaat distsiplinaarkaristust.

Aukohtu hinnangul on advokaadi poolt toime pandud rikkumine väga raske ja see vääriks karistusena kutse-tegevuse peatamist. Aukohus võtab karistuse määramisel AdvS § 19 lg 4 alusel arvesse ka menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestab, karistust kergendava asjaoluna, et advokaat on aukohtu otsuse tegemise ajaks süü omaks võtnud, rikkumisest aru saanud, vabandanud ja siiralt kahetseb enda käitumist ning on võtnud samme selliste olukordade edaspidiseks vältimiseks. Advokaadil ei ole kehtivaid karistusi. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi advokatuuri kasuks suuruses 2000 eurot.

12.06.2023

Advokaadile heidetakse ette võimalikku seaduse ja kutse-eetika nõuete vastast käitumist, mis väljendus kinnise kohtumenetluse andmete avaldamises, mis on advokaadile teatavaks saanud kliendisuhte käigus. Advokaadile heidetakse ette advokaadi kutse-eetika nõuete rikkumist ja kinnise kohtumenetluse andmete avaldamist ajakirjandusele kommentaari andmisel ning aukohtule selgituste esitamisel. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 koosmõjus TsMS §-ga 41 ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 võimaliku rikkumisena.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi suuliselt ära. Advokaat rõhutas selgitustes, et ta soovitas klientidele algusest peale mitte midagi avalikkusele avaldada. Advokaat ise esimesena midagi ei avaldanud, vaid püüdis hagi tagamise kaudu takistada ka ajakirjanduses vaidlusaluse teemaga seotud artikli ilmumist. Advokaat jäi seisukohale, et isegi kui kinniseks kuulutatud kohtumenetluse info on juba avaldatud, ei tohi advokaat kinniseks kuulutatud asja materjale ikkagi avaldada. Advokaat tõi välja, et kommentaaride andmisel peab advokaat lähtuma menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgist.
Esmalt hindas aukohus, kas advokaat on avaldanud kinnise kohtumenetluse andmeid ja sellega toime pannud distsiplinaarsüüteo läbi selle, et edastas ajakirjandusele enda kommentaari, mis ajakirjanduses avaldati. Asjas kogutud materjalide ning advokaadi selgituste pinnalt nähtub, et advokaat ei avaldanud avalikkusele esimesena ühtegi asjaolu. Advokaadi kinnitusel oli tema poolt ajakirjandusele antud üheainsa sisulise kommentaari eesmärk tasakaalustada meedias avaldatud arutelu, mis kahjustas alaealiste laste huve. Antud kommentaar oli kaalutletud ning advokaat proovis igakülgselt lähtuda eesmärgist mitte avaldada kinniseks kuulutatud kohtumenetluse asjaolusid ulatuses, mis võiksid kahjustada vaidlusega seotud laste huve ehk mille avaldamine oleks vastuolus menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgiga. Advokaat rõhutas nii kirjalikes kui ka suulistes selgitustes, et tema hinnangul ei tohi menetluses osalenud advokaat kinniseks kuulutatud kohtumenetluse asjaolusid avaldada ka olukorras, kus info on juba teistele isikutele teada.

Aukohus nõustub advokaadi hinnanguga, et kinniseks kuulutatud menetluse asjaolusid ei või advokaat avalikustada ka siis, kui andmed on juba mõne teise isiku (menetlusosalise) kaudu avalikuks saanud. Aukohtu hinnangul nähtub asjas, et advokaat on püüdnud takistada kaitstud info ajakirjanduse kaudu avalikustamist. Advokaadi tahtlus ei olnud menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgist mööda hiilida, vaid tema käitumine oli suunatud alaealiste laste huvide kaitsele ja info avalikustamise vältimisele. Advokaadi viidatud tahtlust kinnitavad näiteks asjaolu, et ta esitas kliendi nimel kuriteoteade selle kohta, et kinnise menetluse saladust on avaldatud. Samuti proovis advokaat takistada artikli ilmumist läbi esialgse õiguskaitse korras esitatud hagi tagamise nõude. Aukohtu hinnangul ei läinud advokaat ajakirjanduses avaldatud kommentaare andes vastuollu vaidlusaluse menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgiga kaitsta alaealiste laste huve. AdvS § 8 lg-st 1 tuleneb advokaadile kohustus tegutseda enda kliendi huvides, kasutades selleks kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Aukohus möönab, et advokaat võis vaidlusalusel juhul olla olukorras, kus täielikult kommentaaride andmisest keeldumine ei oleks olnud enam tema kliendi huvides. Advokaadi poolt ajakirjandusele antud kommentaar keskendub üldjoontes väidetele, et meedias avaldatu on ühe menetluspoole kallutatud seisukoht, mis ei vasta tõele. Sellega ei avaldanud advokaat, aukohtu hinnangul, kinniseks kuulutatud kohtumenetluse sisu ulatuses, mis oleks kahjustanud menetluse kinniseks kuulutamise eesmärki. Siiski peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et ka viidatud olukorras oleks advokaat saanud jääda veel konservatiivsemaks ja vältida mistahes viiteid, mis võimaldaksid konkreetseid asjaolusid identifitseerida.

Teisena hindas aukohus etteheidet, et advokaat on avaldanud kinniseks kuulutatud kohtumenetluse asjaolusid aukohtule seadusega lubatust suuremas ulatuses. Aukohus on advokaadilt küsinud andmeid, mis puudutasid kinniseks kuulutatud kohtumenetlust. Advokaat on andnud aukohtule soovitud informatsiooni. Advokaat on käesolevas asjas asunud seisukohale, et aukohtule kinniseks kuulutatud kohtumenetluse andmete avaldamist ei saa käsitleda TsMS § 41 lg 1 rikkumisena, kuna viidatud säte keelab asjaolude avaldamine ulatuses, milles see on vajalik selle õiguse või huvi kaitseks, mille kaitsmiseks menetlus kinniseks on kuulutatud. Aukohtule avaldamine seda eesmärki ei kahjustanud. Advokaat on viidanud ka AdvS § 45 lg 4, mille kohaselt ei loeta aukohtule andmete avaldamist kutsesaladuse rikkumiseks.

AdvS § 15 lg 1 kohaselt on aukohtu pädevuses advokaatide distsiplinaarsüüteo asjade arutamine. AdvS § 17 lg-st 4 tuleneb aukohtule kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja õigus vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Samast sättest tuleneb advokaatidele kohustus esitada aukohtu nõudel aukohtule advokaadi käsutuses olevad tõendid. Eelnevast tulenevalt on seaduses ette nähtud aukohtu pädevus ja kohustus advokaatide distsiplinaarsüüteo asju läbi vaadata ning selle kohustuse täitmiseks on aukohtul õigus (ja kohustus) koguda asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks tõendeid. AdvS § 45 lg 4 annab advokaadile õiguse avaldada aukohtule andmeid, mis on advokaadile teatavaks saanud kliendile õigusteenuse osutamise käigus. Seejuures sätestab AdvS § 461, et järelevalvet teostavad isikud on kohustatud saladuses hoidma neile järelevalve käigus teatavaks saanud andmeid, mis on seadusega kaitstud. Eelneva pinnalt on aukohus seisukohal, et aukohtul on õigus küsida advokaadilt kinniseks kuulutatud kohtumenetlusega seotud dokumente ning advokaadil on kohustus neid andmeid esitada. Aukohus saab teha sisult õigeid otsuseid üksnes juhul, kui aukohtule on kättesaadav asjaga seotud oluline informatsioon ja materjal. Aukohtus nõustub advokaadi seisukohaga, et andmete avaldamine on TsMS § 41 lg 1 kohaselt keelatud üksnes ulatuses, milles see on vajalik menetluse kinniseks kuulutamise aluseks oleva õiguse või huvi kaitseks. Käesoleval juhul kuulutati vaidlusalune menetlus kinniseks eelkõige alaealiste laste kaitseks, kuna tegemist oli delikaatseid andmeid sisaldava kohtuvaidlusega. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat aukohtule kinnise kohtuistungiga seonduvate asjaolude esitamisega oma kohustusi rikkunud ega sellega distsiplinaarsüütegu toime pannud.

Ülaltoodu alusel leiab aukohus, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüütegu ehk eetikakoodeksi § 4 lg 1 või eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist ja seega puudub alus advokaadi karistamiseks. Aukohus arvestab, et advokaadi käitumine oli selgelt suunatud menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi kaitsele.

Kogutud materjalidest lähtudes lõpetab aukohus advokaadi tegevuse suhtes algatatud aukohtumenetluse. Kuna antud aukohtumenetlus on pälvinud advokatuuri liikmete teravdatud tähelepanu, siis peab aukohus vajalikuks juhtida käesoleva otsusega advokatuuri liikmete tähelepanu, et avalikku huvi pälvinud kinnise kohtumenetlusega seonduva kommenteerimisel tuleb olla eriti tähelepanelik ja olla võimalikult konservatiivne. Kinnise kohtumenetluse asjaolusid tuleb hoida kinniseks kuulutamise eesmärgist lähtuvas ulatuses saladuses nii kaua kuni seda kohustust ei ole asja menetleva kohtu poolt kõrvaldatud.

13.07.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette kohtuistungile ja prokuröriga kokkulepitud menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata jätmist. Lisaks heidetakse advokaadile ette riigi õigusabi tasu alusetut taotlemist kohtuistungi ees, kuhu advokaat ei ilmunud. Nimetatud etteheited on käsitletav eetikakoodeksi § 20 lg 2 ja § 21 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Aukohus, olles tutvunud asjas kogutud materjaliga ja kuulanud advokaadi suuliselt ära, on seisukohal, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo.

Asjas ei ole vaidlust, et advokaat ei ilmunud etteteatamata 15.03.2023 toimuma pidanud kohtuistungile, kus ta pidi riigi õigusabi korras määratud kaitsjana osalema. Samuti ei ole vaidlust selles, et advokaat jättis 13.04.2023 minemata prokuratuuri, kus ta pidi riigi õigusabi korras määratud kaitsjana osalema kokkuleppemenetluse läbirääkimistel. Advokaat teavitas enda mitteilmumisest prokuratuuri vahetult (s.o 5-10 minutit) enne kohtumisaja algust. Advokaat on selgitanud enda mitteilmumisi tuginedes inimlikule eksimusele ja perekondlikele kohustusele.

Suulisel ärakuulamisel võttis advokaat omaks, et vaidlusalusele 15.03.2023 kohtuistungile jättis ta ilmumata enda eksimuse tõttu. Advokaat selgitas, et oli istungi toimumise kuupäeva osas eksimuses, kuna tal oli istungi toimumisaja kohta märgitud kalendrisse kaks päeva hilisem kuupäev. Advokaat möönis, et oleks pidanud istungite ajad märkmete ja kalendri vastuolu korral üle kontrollima, kuid ei teinud seda, sest oli veendunud, et kalendrisse on märgitud õige istungi kuupäev ning sellel ajal olid tal mõttes muud kohustused. Prokuratuuri planeeritud kohtumisele ei läinud advokaat seetõttu, et ei saanud enda ema tema tervislikust seisundist tulenevatel põhjustel jätta koju järelevalveta.

Aukohtu hinnangul puudus advokaadil mõjuv põhjus eelviidatud menetlustoimingutelt (s.o kohtuistungilt ja prokuratuuris toimuma pidanud kokkuleppemenetluse arutelult) ette teatamata puudumiseks. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi selgitused usutavad. Asjaoludest nähtub, et advokaat esitas kohtuistungi päeva, s.o 15.03.2023 hommikul kohtusse riigi õigusabi tasutaotlusse, mis sisaldas muuhulgas taotlust samal päeval toimuma pidanud kohtuistungil osalemise eest. Aukohus ei pea usutavaks, et advokaat koostas hommikul tasutaotluse ja lisas sinna sama päeva kohtuistungi, kuid ei märganud istungi tegeliku kuupäeva ja endale teadaoleva istungi toimumise aja vastuolu ega teadnud seetõttu, et peab umbes kaks tundi hiljem kohtuistungil osalema. Samuti on vastuolulised advokaadi põhjendused seoses prokuratuuri menetlustoimingule ilmumata jätmisega. Advokaadi selgituste kohaselt lepiti vaidlusalune kohtumine kokku eelmisel päeval, kuid ootamatult ei saanud advokaat enda ema tervislikust seisundist tuleva eripära tõttu menetlustoimingul osaleda, sest ei saa ema üksinda koju jätta. Samas see ei ole kooskõlas informatsiooniga, mille kohaselt elab advokaat osa ajast välismaal.

Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat jättis menetlustoimingutele ilmumata mõjuva põhjuseta, mistõttu on advokaat toime pannud eetikakoodeksi § 20 lg 2 rikkumise. Aukohtu hinnangul on advokaat rikkunud ka eetikakoodekis § 21 lg-t 2, kuna on kohtule 15.03.2023 esitatud riigi õigusabi tasutaotluses kajastanud eksitavaid andmeid 15.03.2023 kohtuistungil osalemise kohta.

Aukohtu hinnangul on advokaat toime pannud kutse-eetika nõuete rikkumise ning väärib selle eest karistust. Aukohus võtab karistuse määramisel AdvS § 19 lg 4 alusel arvesse ka menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestab karistust raskendava asjaoluna seda, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus. Lisaks toimus advokaadi suhtes vähem kui aasta tagasi aukohtumenetlus, milles advokaadile heideti samuti ette käitumist, mis tõi kaasa kohtuistungi edasilükkamise vajaduse ja millega seoses juhtis aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele olla edaspidi hoolsam. Kuna eelnevast ei ole advokaat teinud järeldusi ja aukohus arutab järjekordselt advokaadi samalaadseid rikkumisi, siis on aukohus jõudnud järeldusele, et advokaadi suhtes tuleb rakendada rangemaid karistuslikke meetmeid. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi advokatuuri kasuks suuruses 750 eurot.

13.07.2023 istung

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kohus heidab advokaadile ette õigusteenuse osutamisel headest kommetest mitte juhindumist, kohtu suhtes lugupidamatult käitumist ja kohtulahendi ebakohast kritiseerimist, kohtu tegevuse arvustamist meedias ning protsessiväliselt kohtu mõjutamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 20 lg 1 ja 3 võimaliku rikkumisena.

Aukohus tutvus asjas esitatud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi suuliselt ära. Asjaoludest nähtuvalt on aukohtumenetluse aluseks maakohtu pöördumine, milles heidetakse advokaadile ette kutse-eetika vastast käitumist kohtuistungil ja selle järgselt, kui advokaat kritiseeris ajakirjandusele ebakohaselt pooleliolevas kriminaalmenetlustes koostatud kohtulahendit ja menetlusprotsessi, tehes seda ainult kohtusaalis kõlanud info pinnalt enne konkreetse lahendiga tutvumist. Nimelt toimus kahel järjestikusel kohtuistungil omavahel seotud lahendite kuulutamine. Advokaat viibis esimesel istungil saalis vabakuulajana ning teisel istungil osales süüaluse kaitsjana. Mõlema istungil kuulutatud lahendite asjaolud ning nende sisu ja menetlusprotsess olid üldjoontes sarnased. Kohtuistungil kuulajana viibides väljendas advokaat ajakirjaniku kuuldes üllatust ja pahameelt lahendi suhtes. Seejärel andis advokaat ajakirjandusele kahe istungi vahel ka intervjuu. Kohus pidas lugupidamatuks advokaadi poolt kohtulahendile antud kommentaare ja seisukohti, mis advokaat andis enne tervikliku kohtulahendiga tutvumist. Kohus tõi esile advokaat on kahjustanud kohtu usaldusväärsust, kui väljendas ilma kohtumääruse motiividega tutvumata arvamust, et kohus on kohtulahendit tehes käitunud „robustselt,“ „jätnud dokumendid tähelepanuta,“ „mõelnud ise välja“ ja seda tehes pannud toime „mitmeid väga olulisi menetlusrikkumisi“. Kohus pidas advokaadi käitumist pahatahtlikuks katseks mõjutada kohtuasja võimalikku määruskaebusemenetlust läbi avalikkuse.

Advokaat vaidluses etteheidetele osaliselt vastu. Advokaadi hinnangul on ebaõiged etteheited, et advokaat on tahtlikult kahjustanud kohtu usaldusväärsust avalikkuse eest. Advokaat leidis, et tema seisukoht ja kommentaarid seoses vaidlusaluse kohtulahendiga ei olnud alusetud ega ennatlikud, sest kohus kajastas istungil kohtulahendi põhjendusi põhjalikult ning lahendi kirjalikust terviktekstist ei ilmnenud advokaadi seisukohta muutvaid asjaolusid. Samuti kinnitas advokaat, et ei ole proovinud kohtumenetlust, sh määruskaebusemenetlust, kohtuväliselt mõjutada. Advokaat jäi seisukohale, et lahendi tegemisel on oluliselt rikutud menetlusnorme. Samas möönis advokaat nii kirjalikes kui ka suulistes selgitustes, et kohtulahendi ja menetlusprotsessi kohta ajakirjandusele antud kommentaaride sõnastus ei olnud korrektne. Seetõttu on advokaat asja lahendanud kohtuniku ning maakohtu esimehe ees ka kirjalikult vabandanud. Advokaat märkis ka, et kui see oleks võimalik, sõnastaks ta enda antud kommentaarid ja kriitika teisiti. Kuna vaidlusalune kriminaalmenetlus on suure meediatähelepanu all, soovis ta tasakaalustada tema kliendi suhtes avaldatud süüstava iseloomuga artikleid ja juhtida neutraalselt tähelepanu menetlusvigadele, mis kahjustavad tema kliendi põhiõiguseid. Advokaadi hinnangul võimendas ajakirjanik tema kommentaare ja andis neile kohut halvustava sisu läbi selle, et kajastas artiklis alatult ka advokaadi ja tema kolleegi vahel sosinal peetud privaatsest vestlusest pärinevaid kontekstiväliseid katkeid.

Tuginedes eelnevale ei ole asjas vaidlus, et advokaat on sobimatult läbi meedia avalikkuse ees arvustanud kohtulahendit ja kohtu tegevust. Seetõttu on advokaat rikkunud eetikakoodekis § 20 lg-t 1. Aukohtu hinnangu ei ole selline käitumine lubatud ega kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga. Samas ei ole aukohtumenetluses esitatud materjali pinnalt võimalik asuda seisukohale, et advokaadi tegevus kohtulahendi ja kohtumenetluse arvustamisel oli suunatud asja lahendava kohtuniku või kohtuprotsessi mõjutamisele. Advokaadi selgitustest nähtub, et konkreetsel juhul on tegemist äärmiselt keerulise ja senist kohtupraktikat muutva menetlusega, kus esineb eriarvamusi ka asja lahendavatel kohtunikel. Seetõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodekis § 20 lg 3 rikkumist.

AdvS § 19 lg 1 annab aukohtule õiguse määrata advokaadile kutse-eetika nõuete eiramise eest distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Seejuures arvestab aukohus AdvS § 19 lg 4 kohaselt distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas teo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Käesoleval juhul võtab aukohus kergendava asjaoluna arvesse, et advokaat tunnistab enda eksimust ja kahetseb seda ning on kohtu ees ka kirjalikult vabandanud juba enne aukohtumenetluse algatamist. Samuti arvestab aukohus, et advokaadil puuduvad varasemad karistused.

Seetõtu leiab aukohus, et käesoleval juhul saab distsiplinaarkaristuse jätta kohaldamata ning piirduda üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega vajadusele olla edaspidi oma sõnakasutuses ja meediaesinemistes hoolsam. Kui advokaat ei ole rahul kohtulahendiga või leiab, et kohus on rikkunud menetlusnorme, peab advokaat enda kliendi huvides kasutama selleks menetlusseaduses ettenähtud viise (st ennekõike edasikaebemenetlust). Advokaat peab edaspidi mõtlema hoolikamalt läbi meediale antud sõnavõtud ning peab vältima kohtu ebakohast kritiseerimist avalikkuse ees. Lisaks juhib aukohus tähelepanu, et lugupidamatu on ka advokaatidepoolne kohtulahendi või -tegevuse kritiseerimine kohtusaali tagapingis. Noorematele kolleegidele eeskujuks olev kogenud vandeadvokaat peab teadma ja arvestama, et kõrvalistuja, kelleks võib olla sisuliselt kes iganes (sh ajakirjanik või isik, kelle huvid ei ole kooskõlas advokaadi kliendi huvidega) võib sellist vestlust kuulda ja enda huvides ära kasutada. Advokaat peab säilitama väärika ja lugupidava suhtumise ka olukordades, mis ei ole kooskõlas advokaadi ootustega.

Eelnevale tuginedes lõpetab aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse piirdudes eeltoodud tähelepanu juhtimisega.

07.09.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kohus heidab advokaadile ette menetlusõiguste kuritarvitamist seoses kliendi nimel korduvalt samasisulise hagiavalduse kohtusse esitamise ja tagasi võtmisega, kui kohus jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Kohus leiab, et advokaadi tegevus võib olla ka kliendi huve kahjustav ja asjatundmatu. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 koosmõjus TsMS § 200 lg-ga 1, eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Tulenevalt advokaadi selgitusest, et tema tegevus lähtus kliendi juhistest ja klient oleks advokaadile etteheidetavad menetluslikud sammud ka iseseisvalt astunud, mistõttu oleks olukord kohtu vaatest olnud sama, peab aukohus vajalikuks hinnata advokaadi tegevuse vastavust ka eetikakoodeksi § 8 lg-le 2.

Aukohus tutvus asjas kogutud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi ja tema patrooni suuliselt ära aukohtu 07.09.2023 istungil. Advokaat on kirjalikult selgitanud, et hagiavalduste esitamise ja tagasi võtmise tingi tema kliendi korduv ümbermõtlemine. Advokaat järgis kliendilt saadud juhiseid ja tegutse seadusega lubatud piirides. Suuliselt täpsustas advokaat, et tollel hetkel lähtus ta kliendi eesmärgist ja huvidest ning selgitas aukohtule konkreetse kliendi juhtumi asjaolusid. Tegemist on juhtumiga, mis puudutab laenulepingu lõpetamise ja hüpoteegi realiseerimise vaidlust, milles kliendi jaoks on äärmiselt oluline just ka hagi tagamine kohtumenetluse toimumise ajaks. Advokaat tõi välja, et kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda hagi tagamata jätmise määrust vaidlustada. Advokaat ja tema patroon kinnitasid, et on kohtu pöördumisse tõsiselt suhtunud, sellega seotud asjaolusid advokaadibüroo siseselt arutanud ning teinud ümberkorraldusi ja kokkuleppeid juhuks, kui peaksid tulevikus sattuma sarnasesse olukorda, kus klient soovib korduvalt hagi tagasi võtta ja uuesti esitada. Advokaat kinnitas, et tulevikus pöörab ta rohkem tähelepanu sellel, kuidas olukord kohtu vaates nähtub.

Võttes arvesse asjas esitatud materjale ning advokaadi ja tema patrooni kirjalikke ja suuliseid selgitusi, ei ole aukohtul kahtlust, et advokaat on tegutsenud lähtudes kliendi huvidest. Samuti ei leidnud asjas tuvastamist, et advokaat oleks käitunud asjatundmatult. Aukohtule antud selgitustest nähtus, et advokaat on kursis nii konkreetse kliendi asjaoludega kui ka kehtiva õigusliku regulatsiooniga. Sellest tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 8 lg 2 ega § 14 lg 2 rikkumist.

Aukohus leiab, et advokaadi käitumine, kus ta on samadel asjaoludel lausa 7 korral kohtusse hagiavalduse esitanud ja siis uuesti tagasi võtnud, on ilmselgelt kohtu ressursse ebamõistlikult koormav ja selline käitumine ei ole kooskõlas menetlusosalise kohustusega kasutada menetlusõigusi heauskselt. Samas võtab aukohus asja lahendamisel arvesse, et advokaat on kohtu pöördumisest ja tema suhtes algatatud aukohtumenetlusest õppinud ning olukorda koos patrooniga põhjalikult analüüsinud, mille tulemusel on kokkulepitud uued büroosisesed käitumismustrid analoogiliste olukordade lahendamiseks. Sellest tulenevalt leiab aukohus, kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, et käesoleval juhul saab aukohtumenetluse advokaadi suhtes lõpetada ning piirduda advokaadi tähelepanu juhtimisega, et kliendi soovidesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning nende täitmisel tuleb arvestada kohustusega järgida advokaadi kutse-eetikat kui ka kehtivat seadust, sh kohustust kasutada menetlusõigusi heauskselt.

07.09.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja heidab advokaadile kui advokaadibüroo pidajale ette ebaausat ja vääritut käitumist ja avalikkusega suhtlemisel kutse-eetika nõuete arvestamata jätmist, sest kaebaja hinnangul on advokaadibüroo manipuleerinud advokaadiühingule antud Google Review hinnangutega. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 võimaliku rikkumisena.

Täiendavalt tekkis aukohtul küsimus, kas advokaadibüroo tegevus võib olla vastuolus advokaadibüroo reklaamimise ja kõlvatu konkurentsi sätetega ehk eetikakoodeksi § 6 lg-ga 2 ja § 7 lg-ga 1.

Aukohus tutvus asjas kogutud kirjaliku materjaliga ning kuulas advokaadi suuliselt ära. Asjaoludest nähtuvalt on advokaadi kui advokatuuri kodukorra § 25 lg 3 alusel büroopidaja ülesandeid täitva isiku suhtes esitatud kaebus, sest advokaadibüroo esitas kohtusse hagiavalduse kaebaja ja tema abikaasa vastu, sest isikud olid eelduslikult sekkunud advokaadibüroo majandustegevusse, kui lisasid ettevõttele Google lehel 1-tärnilise hinnangu. Advokaadibüroo pidas hinnangut alusetuks ja lubamatuks. Samas tuvastas kaebaja, et advokaadibüroole antud 5-tärnilised hinnangud on suures osas antud advokaadibüroo töötajate või nende lähikondsete poolt. Seetõttu leidis kaebaja, et tegemist on advokaadibüroo hinnangu manipuleerimisega ja avalikkuse eksitamisega, mis on lubamatu ja advokaatide mainet kahjustav. Advokaat vaidles kaebusele vastu ja selgitas, et kaebaja puhul on tegemist nende kliendi vastaspoolega, kes on alusetult asunud advokaadibüroo mainet ründama, rikkudes sellega advokaadi kutsetagatisi ehk põhimõtet, et advokaati ei tohi samastada tema kliendiga. Advokaadi hinnangul ei ole kaebajal, kes ei ole advokaadibüroo klient, õigust büroole 1-tärnilist hinnangut anda, kuna isik ei ole advokaadibüroo klient kunagi olnud. Samas leidis advokaat, et kuigi tal ei ole teada, mille alusel advokaadibüroo töötajad või nendega seotud isikud bürood on hinnanud, ei ole keelatud töötajate poolt hinnangu andmine näiteks seoses isikliku positiivse töökogemuse pinnalt.

Aukohus leiab, et Google Review eesmärk on, et kaupade või teenuste ostjad või kasutajad saaksid anda objektiivset tagasisidet ostetud kauba või teenuse suhtes. Google üldised tingimused keelavad laimata, eksitada, petta või esineda kellegi teisena. Kui seda vaadata koosmõjus Google Review eesmärgiga, siis aukohtu hinnangul ei ole eelnevaga kooskõlas tegevus, kus ettevõttega seotud isikud annavad enda ettevõttele hinnanguid. Advokaatidele ja advokaadibüroodele on seatud eetikakoodeksiga tavapärasest rangemad tingimused. Nimelt on lubatud advokaadibürool oma ärilise tegevuse kohta teavet edastada, kuid seejuures tuleb järgida advokaadi kutse-eetika nõudeid, sealhulgas advokaadi sõltumatuse, konfidentsiaalsuskohustuse, väärikuse ja kollegiaalsuse põhimõtteid (eetikakoodekis § 6). Advokaat ei või hankida kliente ebaausal teel (eetikakoodeksi § 7 lg 1).

Eelnevat arvesse võttes on aukohus seisukohal, et nõuetekohane ja aus ei ole olukord, kus advokaadibüroo proovib suunata ettevõttele antud Google Review hinnanguid, et kõrge positiivse hinnangu kaudu mõjutada potentsiaalseid kliente tegema valikut just konkreetse advokaadibüroo kasuks. Käesoleval juhul oli aukohtule kaebuse esitamise hetkel advokaadibüroole hinnangu andunud 27 isikut, nendest 25 oli andnud 5-tärnilise hinnangu ning kaks 1-tärnilise hinnangu. Seejuures leidis kaebaja, et viidatud 25-st kõrgeima positiivse hinnangu andnud isikust 19 oli advokaadibüroo töötaja või nendega lähedalt seotud isik. Samal ajal oli advokaadibürool pooleli kohtumenetlus kaebaja ja tema abikaasa vastu negatiivsete hinnangute eemaldamise nõudes. Eelnevast tõesti näib, et konkreetne advokaadibüroo võib olla tegelenud hinnangute mõjutamisega, mida ei saa pidada advokaadi kutse-eetikaga kooskõlas olevaks ausaks tegevuseks.

Aukohus nõustub advokaadiga, et nii AdvS § 43 lg 4 kui ka eetikakoodeksi § 4 lg 6 keelavad advokaati samastada tema kliendi või kliendi kohtuasjaga. Samas ei nähtu käesolevas asjas esitatud materjalist, et kaebaja oleks hinnangu andmisel advokaati kliendi asjaga samastanud, vaid kaebaja on hinnanud lähtudes isiklikust kogemusest, mis tugines kaebajale edastatud nõudekirjal ning asjaolul, et kaebaja pidas advokaadibürood ebaausaks.

Asja menetlemise käigus on aukohus võtnud advokaadilt korduvalt selgitusi (sh suuliselt advokaadi ära kuulanud) ja palunud tekkinud olukorda analüüsida lähtudes nii eetikakoodeksi regulatsioonist kui ka Google kasutajatingimustest. Advokaat on korduvalt kinnitanud, et tegelikkuses ei ole tegemist olnud sooviga advokaadibüroo mainega manipuleerida, vaid advokaadibüroo on soovinud takistada olukorda, kus advokaadibüroo mainet asutakse kliendi vastaspoole poolt kahjustama seetõttu, et nad on kliendile õigusteenust osutanud. Advokaat juhtis tähelepanu, et Google Review antud hinnanguid ei saa ettevõte ise mõjutada. Valehinnangutest ja postitustest saab küll Google-le teada anda, kuid eemaldamise või säilitamise otsuse teeb Google ning ettevõttel endal ei ole selles osas mõjuvõimu. Advokaat kinnitas ka, et ei ole mistahes viisil mõjutanud ega suunanud enda töötajaid positiivseid hinnanguid andma ja usub, et vaidlusalused hinnangud on antud puhtalt lähtudes nende isikute enda isiklikust kogemusest. Siiski on advokaat palunud bürooga seotud isikutel hinnangud eemaldada, et vältida näilikku ebaausat olukorda.

Eelnevale tuginedes on aukohus seisukohal, et käesolevas asjas puuduva tõendid, mis kinnitaksid advokaadipoolset tahtlikku ebaausat tegevust ja mis annaks aluse advokaadile distsiplinaarkaristuse määramiseks. Aukohus võtab muuhulgas arvesse, et konkreetne advokaadibüroo ei ole tõenäoliselt ainus, kellele on hinnanguid andnud nii kliendid, büroo töötajad või nende lähikondsed kui ka klientide vastaspooled. Otsuse tegemise ajal on aukohus seisukohal, et vaidlusaluses advokaadibüroos hinnetega manipuleerimist (enam) ei toimu. Sellest tulenevalt lõpetab aukohus advokaadi tegevuse suhtes algatatud aukohtumenetluse distsiplinaarsüütegu tuvastamata ja karistust määramata. Aukohus juhib aga tähelepanu, et advokaadibüroole antud hinnetega manipuleerimine on lubamatu ja advokaadi kutse-eetikaga vastuolus. Seetõttu tuleks advokaadibüroodel sellisest manipuleerimisest hoiduda ning võimalusel tagada ka, et avalikkusele ei jääks vastupidist muljet.

07.09.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaadile heidetakse ette huvide konfliktis tegutsemist, esindades süüdistatavaid, kelle huvid on vastuolus. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 13 lg 1 ja § 4 lg 1 koos KrMS § 54 p 2 võimaliku rikkumisena.

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat taandati vaidlusalusest kriminaalmenetlusest KrMS § 54 p 2 alusel prokuröri taotluse alusel põhjusel, et advokaat oli varem asjaga seonduvas kriminaalasjas kaitsnud teist isikut, kelle huvid on prokuratuuri hinnangul konkreetse kaitsealuse huvidega vastuolus. Asja materjalide kohaselt oli taandamise aluseks asjaolu, et advokaadi eelmine kaitsealuse suhtes on seotud kriminaalasjas jõustunud kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistev otsus. Kohus leidis taandamismääruses, et ainuüksi see asjaolu on huvide konflikt.

Aukohtus tutvus asjas kogutud materjaliga ja on seisukohal, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohus andis advokaadile 07.09.2023 istungil võimaluse enda kirjalikke seisukohtu suuliselt täiendada. Advokaat selgitas, AdvS § 45 lg-le 4 tuginedes, millised on tema erinevate klientide huvid ja miks ta seetõttu on jätkuvalt veendunud, et nende huvid ei ole vastuolus, mistõttu ei ole täidetud KrMS § 54 p-s 2 sätestatud taandamise eeldused. Advokaat rõhutas veel kord, et üksnes asjaolu, et varasem klient on otsustanud kokkuleppemenetluses kokkuleppe sõlmida, ei tähenda huvide konflikti olemasolu.

Aukohus leiab, et olukorras, kus klient on valinud endale ise lepingulise kaitsja, on tõenäoliselt usaldus advokaadi ja kliendi vahel suurem, mis võimaldab advokaadil saavutada paremat arusaama enda kliendi tegelikest huvidest. Seetõttu ei pea aukohus õigeks olukorda, kus prokuratuur kasutab erinevaid menetluslikke võimalusi kunstliku või näilise huvide konflikti olukorra tekitamiseks ja süüaluse poolt valitud kaitsja menetlusest taandamiseks.

Aukohtu hinnangul ei nähtu taandamise määrusest, mille alusel kohus tuvastas huvide konflikti esinemise. Advokaadi kinnitusel klient kelle huvisid prokuratuur justkui soovib kaitsta, ise huvide konflikti asjas ei näe. Samuti ei näe seda advokaat. Advokaadi kutse-eetika kohustab advokaati alati hindama huvide konflikti esinemise üle ja iseenesest ei ole välistatud ka olukord, kus esineb huvide vastuolu, mida advokaat ise vastuolu ei näe. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid aga aukohtule esitatud materjalist ei nähtu.

Aukohus jääb enda varasema seisukoha juurde, et ainuüksi asjaolu, et advokaadi endine kaitsealune on vaidlusalusest kriminaalmenetlusest eraldatud kohtuasjas kokkuleppe-menetluses süüdi mõistetud, ei anna üksinda alust huvide konflikti esinemise jaatamiseks. Kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, millistel sisemistel kaalutlustel otsustab süüdistatav nõustuda kokkuleppemenetluse kokkuleppega (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-81-11 p.26.1). Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolu, et ühe kaitsealuse suhtes on kokkuleppemenetluses tehtud otsus, mõjustada teiste kaitsealuste huvisid. Seda eriti olukorras, kus mõlemad kaitsealused on ühesuunaliselt seisukohal, milles nad ennast etteheidetavates tegudes süüdi ei tunnista.

Aukohus rõhutab, et ka asjaolu, et kaitsja on olnud varem samas kriminaalmenetluses või seotud kriminaalmenetluses teise isiku kaitsja, ei anna üksinda alust advokaadi taandamiseks. Oluline on, et advokaadi kaitsealuste vahel esineks huvide vastuolu. Aukohtu hinnangul peab see olema selgesti tuvastatav ja jälgitav, et see annaks aluse advokaadi taandamiseks olukorras, kus advokaadi ega tema kliendi hinnanul vastuolu ei esine. Seda eriti olukorras, kus taandamise taotluse on esitanud asjas osalev prokurör. Kriminaalmenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, kus prokuröri ja süüalust saab käsitleda vastaspooltena. Seetõttu leiab aukohus, et prokuröri hinnangut süüaluse huvidest ja sellest, mis nende huvidega vastuolus on, tuleb hinnata kriitiliselt. Juhul kui kohus huvide konflikti olemasolu jaatab, peaks selle põhjused selgelt ka taandamise määruses nähtuma. Käesoleval juhul aukohus selgeid põhjuseid ei tuvastanud.

Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukoha, et advokaat ei ole toime pannud talle etteheidetavat distsiplinaarsüütegu ehk advokaadi käitumises ei esine eetikakoodeksi § 13 lg 1 ega § 4 lg 1 rikkumist. Sellest tulenevalt tuleb aukohtumenetlus advokaadi tegevuse suhtes lõpetada.

07.09.2023

Aukohtule esitatud materjalist nähtuvalt heidetakse advokaadile ette kliendile adresseeritud kirja edastamist kliendi vastaspoolele ehk kohalikule omavalitsusele (linnavalitsusele). Lisaks heidetakse advokaadile ette kohaliku omavalitsuse suhtes lugupidamatut ja heade kommetega vastuolus olevat käitumist, mis seisnes linnavalitsuse kohta „linnaviletsus“ kirjutamises. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 5 lg 2 ja lg 4 ning § 9 lg 1 võimalike rikkumistena.

Asjas materjalidest nähtub, et advokaat saatis kohalikule omavalitsusele kirja, mis oli advokaadi kinnitusel adresseeritud tema kliendile. Advokaadi selgituste kohaselt saatis ta kliendile edastatud kirja ekslikult kohalikule omavalitsusele, kuna klient kasutas konkreetse asja menetluses e-postiaadressi, mille algus kattub täpselt kohaliku omavalitsuse e-postiaadressi algusega. Klient soovis just sellise e-postiaadressi kasutamist, et vältida tema tegelike andmete avaldamist kohaliku omavalitsuse avalikus dokumendiregistris. Advokaat kinnitas, et kirjavahetuse sisu kohalikule omavalitsusele edastamisega ei kahjustatud kliendi huve ega avaldatu kutse-saladusega kaitstud informatsiooni. Samuti kinnitas ta, et on klienti eksitusest teavitanud ja kliendil ei ole tema suhtes etteheiteid.

Advokaat selgitas ka seda, et kirjas oli eksliku trükivea tõttu kasutatud sõna „linnavalitsus“ asemel sõna „linnaviletsus“. Sõnum oli mõeldud tema kliendile, mitte konkreetsele kohalikule omavalitusele ehk linnavalitsusele. Advokaat on kohaliku omavalitsuse ees vabandanud.

Esitatud materjalist nähtub, et advokaat küsis kliendile mõeldud, kuid kohalikule omavalitsusele ekslikult saadetud kirjas ega kohalik omavalitsus ei ole kliendile otse vastanud. Lisaks tegi advokaat kirjas ettepaneku, et kui vastust ei ole, siis ta edastab kohalikule omavalitsusele tutvumiseks värske Riigikohtu lahendit, mis toetas advokaadi ja kliendi käsitlust planeerimisseaduse tõlgendamisel. Kirjavahetusest nähtub, et eelnevalt on osapoolte vahel toimunud samuti kirjavahetus. Seega toetab esitatud materjal advokaadi selgitust, et kohalikule omavalitsusele oli juba teada kliendi ja advokaadi vaheline kliendisuhe ning ekslikult edastatud kirjaga ei avaldatud midagi, mis oleks rikkunud kliendi kutsesaladuse puutumatust.

Eelnevast tulevalt on aukohus seisukohal, et kuigi advokaat on kirja edastanud valele adressaadile ja sellega on kõrvaline isik saanud juurdepääsu kliendile mõeldud kirjavahetusele, ei ole rikkumine käesoleval juhul kõiki asjaolusid arvestades niivõrd ulatuslik, et tegu tuleks käsitleda distsiplinaarsüüteona. Kirja valele adressaadile saatmine on toimunud inimliku eksituse tõttu, millele aitas kaasa kliendi ja kohaliku omavalituse e-postiaadresside märkimisväärne sarnasus. Lisaks võtab aukohus arvesse, et kirja edastamisega ei avaldatud konfidentsiaalset informatsiooni ega kahjustatud kliendi huve ning kliendil puuduvad advokaadi tegevuse suhtes etteheited. Samuti arvestab aukohus, et advokaat on kohaliku omavalituse ees vabandanud ja lubab edaspidi kirjade koostamisel ja edastamisel olla tähelepanelikum.

Eelnevast tulenevalt jätab aukohus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata ning piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab edaspidi olema tööülesannete täitmisel hoolsam ja tähelepanelikum.

Kuna advokaat on selgitustes asunud seisukohale, et kohalik omavalitsus on advokatuurile tema tegevuse kohta info edastamisel rikkunud advokaadi ja tema kliendi õigust sõnumisaladusele (viidates PS § 43; KarS § 156 lg 1 ja AdvS § 43 lg 3 rikkumisele) ja seetõttu on asjas esitatud kirjavahetus lubamatu tõend, juhib aukohus täiendavalt advokaadi tähelepanu advokatuuri õigusele teostada advokaadi tegevuse üle järelevalvet. Seejuures tuleneb AdvS § 45 lg-st 4, et andmete avaldamine järelevalvet teostavale juhatusele ja distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule ei ole kutsesaladuse rikkumine. Sellest tulenevalt ei pea aukohus kohaliku omavalitsuse poolt edastatud kirja lubamatuks või advokaadi õigusi rikkuvaks.

07.09.2023

Aukohtule esitatud materjalist nähtuvalt heidetakse advokaadile ette kohtuistungitele ilmumata jätmist. Nimetatud etteheide on käsitletavad eetikakoodeksi § 20 lg 2 võimaliku rikkumisena.

Asjas puudub vaidlus, et advokaat ei osalenud 06.07.2023 ja 07.07.2023 kohtuistungitel, kus ta oleks pidanud osalema süüaluse kaitsjana. Advokaat on selgitanud, et ta ei teadnud kohtuistungite toimumisest viidatud kuupäeval, mis on mõjuv põhjus istungilt puudumiseks. Advokaat selgitas, et kuigi algselt olid tõesti kohtuistungid planeeritud eelviidatud kuupäevadele, oli advokaat 04.07.2023 istungi järgselt arusaamisel, et järgmine istung asjas toimub 17.07.2023, mis ajaks pidi kohtu esimees lahendama kohtuniku suhtes esitatud taandamistaotluse. Advokaadile sai kohtu 05.07.2023 e-kiri, milles teavitati, et kohtu esimees jättis taandamistaotluse rahuldamata ja istungid jätkuvad siiski algselt planeeritud ajal, teatavaks alles 07.07.2023 ehk pärast aega, millal istungid oleksid pidanud toimuma.

Aukohus tutvus asjas kogutud materjaliga ning tuvastas, et kohus selgitas 04.07.2023 kohtuistungil, et ta peab taandamistaotlus alusetuks ja selgitas seejärel menetluse edasist toimumist. Kohus viitas KrMS § 50 lg-le 5 tuginedes, et taandamistaotlus esitatakse lahendamiseks kohtu esimehele. Kohus saab lahendada üksnes edasilükkamatuid küsimusi, mida antud asjas ei olnud. Kohus selgitas, et taandamistaotluse kohtu esimehe poolt lahendamise järgselt, kui esimees jätab taandamistaotluse rahuldamata, peab kohus mõistlikuks ja võimalikuks jätkata asja läbivaatamist 17.07.2023.

Tuginedes eelnevale on aukohus seisukohal, et kuigi advokaat on jätnud kohtuistungitele ilmumata, tulenes see asjaolust, et tal sai hilinenult kätte kohtu kirja istungite tavapärasel ajal jätkumise kohta. Aukohtu hinnangul saab seda pidada istungitelt puudumise mõjuvaks põhjuseks. Sellest tulenevalt ei esine advokaadi tegevuses rikkumist, mida tuleks käsitleda distsiplinaarsüüteona. Seda eriti olukorras, kus advokaat siiralt kahetseb juhtunut ning on ka kohtu ees vabandanud. Aukohus jätab advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata ning piirdub üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab edaspidi olema tööülesannete täitmisel hoolsam ja tähelepanelikum, et olulised kirjad ei jääks õigel ajal tähelepanuta.

14.09.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kohus heidab advokaadile ette advokaadi kutse-eetika nõuete järgimata jätmist, mis väljendus kohtu eelistungil kohtu suhtes lugupidamatus käitumises ning asja õige ja kiire läbivaatamise takistamises läbi selle, et advokaat oli eelistungiks puudulikult valmistunud. Täiendavalt heideti advokaadile ette kohtuniku taandamise avalduses kinniseks kuulutatud kohtuasja andmete avaldamist kohtu esimehele. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 41), § 20 lg 1 ja § 21 lg 2 võimalike rikkumistena.

Aukohus tutvus asjas esitatud materjaliga ning kuulas advokaadi suuliselt aukohut istungil ära. Materjalist ilmneb, et kohus heidab advokaadile ette eelkõige kohtu suhtes lugupidamatut käitumist, mis väljendus advokaadi kohatus kommentaaris, et „advokatuur on tema teadmisi kontrollinud“ ning asjaolus, et advokaadil ei olnud kohtuistungil kaasa kogu kohtuasja toimikut ega ka juurdepääsu digitaalsele kohtutoimikule, mistõttu ei suutnud advokaat viidata eelistungil konkreetsele tõendile või selle asukohale toimikus. Kohtuniku hinnangul takistas see asja õiget ja kiiret läbivaatamist. Täiendavalt heitis kaebuse edastanud kohtunik advokaadile ette ka kinniseks kuulutatud kohtuistungi andmete avaldamist Harju Maakohtu esimehele, kellele advokaat esitas kohtuniku taandamise avalduse. Tegemist ei olnud mitte vaidlusaluse kohtumenetluse asjaoludega, vaid varasema menetlusega, kus lepinguliste esindajatena osalesid advokaat, kelle suhtes käesolev aukohtumenetlus on algatatud, ja kohtunik, kes tegutses menetluse toimumise ajal veel vandeadvokaadina (st ei olnud veel kohtunikuks nimetatud).

Advokaat selgitas aukohtule kirjalikult, et kuigi tal oli välja printimata konkreetne istungil käsitlust leidnud tõend, oskas ta viidata selle asukohale ning kohus sai dokumendiga lihtsasti tutvuda. Tegemist oli väidetavalt ainukese tõendiga, mida tal kaasa ei olnud. Advokaadi hinnangul ei takistanud ta asja kiiret ja õiget läbivaatamist. Kuna advokaat tundis ennast kohtunikupoolsest noomimisest ebamugavalt, ütles ta istungi tõepoolest, et advokatuur on tema teadmisi hinnanud ja neid vastavaks pidanud. Advokaat kinnitas, et ei soovinud sellega kohut solvata, vaid proovis talle suunatud tähelepanu (etteheiteid) mujale suunata. Advokaat märkis, et ta on advokatuuri kuulumise üle uhke. Seetõttu peab advokaat tema suhtes esitatud kaebust põhjendamatuks. Advokaat leiab, et kohtunikul on tema suhtes antipaatia seose varasema tööalase kokkupuutega ajast, millal nad osalesid ühes kohtumenetluses vastaspoolte esindajatena ajal, kui kohtunik tegutses veel advokaadina.

Aukohus tuvastas vaidlusaluse kohtu eelistungi helisalvestisest, et istungil ka advokaat ise möönis, et tõesti ei võtnud vaidlusalust hagiavalduse lisa kaasa ja tuli niimoodi kohtuistungile. Helisalvestisest ei kuuldu, et kohus oleks vaidlusaluse tõendi kohtutoimikust üles leidnud või et advokaat oleks suutnud selle asukohale piisavalt täpselt viidata, advokaat vaid kinnitab sellise tõendi toimikus olemist ja lubab sellele täpsemalt viidata kirjalikus seisukohas. Seega saab pidada põhjendatuks etteheidet, et advokaat ei olnud eelistungil võimeline konkreetset tõendit kohtule tutvustama ega kohtu menetluslikele küsimustele vastama. Samas ilmneb eelistungi helisalvestisest, et kohus palub mõlemal menetlusosalisel veel asjaolusid täpsustada, mistõttu ei pea aukohus advokaadi eksimust selliseks, mida tuleks käsitleda asja kiire läbivaatamise takistamisena.

Asjaolu, et advokaat ütles kohtuistungil, kus kohus täitis enda selgitamiskohustust, et talle on kõik asjaolud teada, sest tema teadmised on advokatuuri poolt kontrollitud, võib pidada küll kohatuks, kuid aukohtu hinnangul ei ole tegemist rikkumisega, mille eest tuleks advokaadile määrata distsiplinaarkaristus. Aukohus peab usutavaks advokaadi kinnitust, et tema eesmärk ei olnud kohtu solvamine. Asja materjalidest, sh istungi helisalvestisest ja advokaadi selgitustest, saab järeldada, et advokaadi väljaütlemine tulenes sellest, et advokaat tundis ennast ebamugavalt olukorras, kus kohus küsis temalt kui hageja esindajalt küsimusi nõude tõendamise kohta, viidates hageja tõendamiskohustusele. Aukohtu hinnangul peab advokaat jääma rahulikuks ja väljapeetuks ka ebamugavas või keerulises olukorras, kuid käesoleval juhul ei olnud advokaadi käitumine selline, et seda saaks pidada kutse-eetika nõuete rikkumiseks.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus et vaidlusalune kohtuistung kulges tavapäraselt ning advokaat ei käitunud eetikakoodekis § 20 lg 1 või § 21 lg 2 rikkuvalt. Kohtuistungi kulgu on tavapäraseks ja rahulikuks hinnanud ka Harju Maakohtu esimees, kes lahendas advokaadi poolt esitatud kohtuniku taandamise avaldust. Kohtu esimehe hinnangul täitis kohtunik vaidlusalusel istungil enda selgitamiskohustust ning tõi põhjendatult menetluses esile advokaadi kui hageja esindaja suutmatuse vastata kohtu küsimustele.

Aukohus ei pea põhjendatuks kohtuniku täiendavas pöördumises toodud etteheidet, et advokaat avaldas kolmandatele isikutele kinniseks kuulutatud kohtumenetluse andmeid ja rikkus sellega TsMS §-s 41 sätestatud kohustusi. Konkreetsel juhul esitas advokaat informatsiooni Harju Maakohtu esimehele kohtuniku taandamise avalduses. Aukohus nõustub advokaadi seisukohaga, et Harju Maakohtu kohtu esimeest ei saa käsitleda kolmanda isikuna, kellele info avaldamist saaks käsitleda TsMS § 41 rikkumisena. Seda eriti olukorras, asja menetlus ja kinniseks kuulutamine on samuti toimunud just Harju Maakohtus kui konkreetse kohtu esimehe vastutusalasse jäävas kohtus. Tuleb arvestada, et TsMS § 41 keelab andmete avaldamise ulatuses, milles see rikub TsMS §-s 38 sätestatud õiguse või huvi kaitset. Käesoleval juhul ei ole etteheidetes esile toodud, millise huvi kaitset kohtu esimehele andmete avaldamine oleks kahjustanud või saanud kahjustada. Aukohtu hinnangul ei ole AdvS § 45 lg-le 4 tuginedes keelatud ka selliste andmete avaldamine aukohtule, kes advokaadi suhtes algatatud distsiplinaarasja arutab.

Eelnevale tuginedes leiab aukohus, et käesoleval juhul puudub alus advokaadile distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Aukohus juhib aga advokaadi tähelepanu vajadusele säilitada kohtuistungil ja kohtumenetluses üldiselt tasakaalukas neutraalsus ka kõige keerulistemas olukordades. Menetluses kohtuniku suhtes taandamise avalduse esitamine, sh põhjus, mille alusel vastav taotlus esitatakse, peab olema põhjalikult kaalutud ja läbimõeldud.
Lähtudes eelnevast lõpetab aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse piirdudes eeltoodud tähelepanu juhtimisega.

05.10.2023

Aukohtule esitatud materjalist nähtuvalt teavitas kohus advokatuuri KrMS § 270 lg 2 alusel advokaadist kaitsja kohtutuistungile ilmumata jätmisest, mis tingis kohtuistungi edasi lükkamise. Nimetatud etteheide on käsitletav kui asja kiire ja õige läbivaatamise takistamine ehk eetikakoodeksi § 21 lg 2 võimalik rikkumine. Lisaks võib see olla ka kliendi huvide vastane tegutsemine, kuna kaitsja osalemine kohtuistungil on kohustuslik kliendi õiguste tagamiseks. Seega võib advokaadi tegevuses esineda ka eetikakoodeksi § 8 lg 2 võimalik rikkumine.

Aukohus, olles tutvunud asjas kogutud materjaliga, ei tuvastanud advokaadi käitumises sellist rikkumist, mida saaks käsitleda distsiplinaarsüüteona. Aukohtule esitatud materjalist nähtub, et advokaat jättis kohtuistungile minemata seoses asjaoluga, et võttis kohtuistungi päeval advokatuuri kutsesobivuskomisjoni liikmena vastu advokatuuri suulist eksamit. Advokaat pidas seda mõjuvaks põhjuseks istungilt puudumiseks, kuid kohus leidis, et tegemist ei ole istungilt puudumise mõjuva põhjusega KrMS § 170 lg 2 p 4 mõttes. Advokaadi puudumise tõttu lükkas kohus kohtuistungi edasi.

Aukohtule esitatud materjali kohaselt oli advokaadi kaitsealusel ka teine kaitsja, kes vaidlusalusel istungil osales. Aukohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et advokaat oleks tahtlikult kohtumenetluse õiget ja kiiret läbivaatamist takistanud. Samuti ei leia aukohus, et advokaat oleks käitunud kliendi huvisid kahjustavalt. Asjas ei ole vaidlust, et advokaat esitas kohtule taotluse istungi edasilükkamiseks tulenevalt asjaolust, et ta ei saanud 11.09.2023 kohtuistungil osaleda advokatuuri kutsesobivuskomisjoni liikme kohustuste täitmise tõttu. Advokaadi selgitustest nähtuvalt oli tema kliendi parimates huvides see, et advokaat ise osaleb konkreetse tunnistaja küsitlemisel. Samas oli kliendil menetluses ka teine kaitsja, kes vaidlusalusel istungil osales. Seetõttu leidis aukohus, et advokaadi puudumine istungilt ei olnud selline asjaolu, mis oleks tinginud kohtuistungi edasilükkamise vajaduse või kliendi huvide kahjustumise, kuna kliendile oli tagatud kaitsja olemasolu kohtuistungil. Seega ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 8 lg 2 ega § 21 lg 2 rikkumise tunnuseid.

Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu vajadusele olla edaspidi erinevate kohustuste kokkulangemise kontrollimisel hoolsam ning erinevate kohustuste vahel valimisel tuleks eelistada varem määratud kohtuistungil osalemist. Aukohus jätab advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlus algatamata ning piirdub üksnes eelnimetatud tähelepanu juhtimisega.

12.10.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja heidab advokaadile ette heade kommete vastast tegutsemist väljaspool kutsetegevust ehk esitas avalikus Facebooki postituses solvavaid, ründavaid ja ähvardavaid avaldusi. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja 2 võimaliku rikkumisena.

Aukohus tutvus asjas esitatud materjaliga ning kuulas advokaadi suuliselt aukohtu istungil ära. Advokaat leidis oma kirjalikes selgitustes, et aukohtul puudub pädevus kaebuse läbivaatamiseks, kuna eetikakoodeks ja aukohtu jurisdiktsioon ei kehti advokaadi ja kolmandate isikute vaheliste suhete reguleerimisel. Aukohtu istungil täpsustas advokaat aukohtu palvel enda seisukohta ja märkis, et kui isiklike õiguste kaitseks on nähtud ette võimalus pöörduda tsiviilkohtusse, siis ei tohiks advokaatide vastu esitatavates, tsiviilkohtu pädevuses olevate asjade puhul, hakata pöörduma aukohtu poole. Kuna advokaadi seisukohast nähtub, et käesolevas asjas on seega tõusetunud küsimus aukohtu pädevuse üle, pidas aukohus vajalikuks esmalt käsitleda just seda vastuväidet.

Aukohus ei nõustunud advokaadi seisukohaga. Aukohus tõlgendab aukohtumenetluse raames kutse-eetika nõudeid. Tulenevalt AdvS § 43 lg-st 1 ning eetikakoodeksi § 4 lg-st 1 ja ka § 9 lg st 1 ei ole advokaadi käitumisjuhised kutsetegevuses piiratud üksnes seaduses või eetikakoodeksis sätestatuga. Seetõttu on aukohtu pädevuses karistada advokaate mitte üksnes seaduse ja eetikakoodeksi nõuete rikkumise, vaid ka kirja panemata normide eest. Seejuures ulatub advokatuuri pädevus oma liikmete käitumise üle järelevalve teostamisel kaugemale advokaadi kutsealasest tegevusest, sest eetikakoodeksi § 9 lg-st 2 tuleneb advokaadi kohustus käituda ausalt ja väärikalt ka väljaspool kutsetegevust. See tähendab, et tulenevalt advokaadi erilisest õigusseisundist ja rollist ühiskonnas, on olemas spetsiifilised õiguslikud nõudmised ja ka tavad, mida tuleb advokaatidel järgida. Aukohtu hinnangul on nendes asjades kõige pädevam hinnangut andma just aukohus. Aukohtu hinnangut on õigus küsida ka kolmandatel isikutel, kellel (enam) ei ole konkreetse advokaadiga õigussuhet. See, kas see pöördumine on põhjendatud või kas aukohus annab aukohtumenetluse käigus advokaadi tegevusele hinnangu, on juba aukohtu igakordne kaalutlusotsus. Eelnevale tuginedes on aukohus seisukohal, et aukohtu pädevuses on hinnata advokaadi tegevuse kutse-eetikanõudetele vastavust.

Vaidlusalusel juhul toimus kaebaja poolt advokaadile etteheidetav vestlus sotsiaalvõrgustikus Facebook. Isegi kui tegemist oli, nagu advokaat aukohtule kinnitas, postitusega, mida nägid üksnes originaalpostituse autori sõbrad, ei olnud tegemist kinnises ringis toimuva vestlusega, vaid see oli suunatud avalikkusele (s.o laiemale hulgale isikutele). Aukohtu sellesisulist seisukohta toetab asjaolu, et kaebaja ja advokaat ei ole omavahel sõbrad või tuttavaid, vaid on varasemalt kokku puutunud just läbi advokaadi kutsetöö (st olukorras, kus advokaadi kliendiks oli kaebaja menetluslik vastaspool). Sellele vaatamata osalesid mõlemad isikud vaidlusaluses vestluses, mis viitab selgelt asjaolule, et postitus ei olnud suunatud advokaadi kitsale sõprade ringile, vaid postitus oli avatud ka isikutele, kes olid advokaadi ja kaebaja jaoks võõrad. Ka advokaat ise tõi enda selgitustes välja just oma õiguse ja soovi avaldada avalikult arvamust ja rääkida kaasa ühiskondlikel teemadel.

Kaebaja leidis, et advokaat esinedes avaldatud kommentaarides solvavate, ründavate ja ähvardavate avaldustega. Advokaat selgitas nii kirjalikult kui ka suuliselt, et vaidlusalune postitus, millele jäetud kommentaare talle ette heidetakse, puudutas Eesti pangandussektori konkurentsi. Advokaat soovis võtta sõna ja avaldada enda arvamust just viidatud teemal, kuid kahetusväärselt asus kaebaja sama postituse alla kommentaarides ründama advokaati ja tema kutsetegevust. Advokaadil on kaebajaga varasem kokkupuude läbi kutsetegevuse, kus advokaadi klient ja kaebaja olid kohtumenetluses vastaspoolteks. Seetõttu ei pidanud advokaat sellel teemal kirjutamist lubatuks ega asjakohaseks. Suulisel ärakuulamisel rõhutas advokaat, et aukohtule kuvatõmmisena esitatud kommentaaridele eelnesid mitmed kaebajapoolsed provokatsioonid. Advokaat möönis, et ta allus provokatsioonile ja kasutas kujundlikke väljendeid, mis ei ole ilusad. Samas rõhutas advokaat, et ta ei kasutanud roppusi ega vandesõnu. Advokaadi hinnangul ei olnud tema sõnavõtt vääritu, kuid ta möönis, et tegemist võis olla piiripealse iroonilise sõnavõtuga provotseeriva isiku suhtes.

Aukohtu hinnangul väljus advokaadi sõnakasutus (s.o kaebaja suhtes kasutatud väljendid nagu nt „vanapeeru tüpaaž;“ „Mine psühholoogi juurde või kasuta ravimeid;“ „kahestunud isiksus“) väärikuse ja hea tava piiridest. Aukohus rõhutas, et ühiskondlikus elus, sh sotsiaalsetel platvormidel, saab sõna võtta ka viisakuse raamidesse jäädes. Seda isegi juhul, kui seal osalevad ebameeldivalt väljenduvad isikud. Advokaat saab ja peab eristama privaatruumi (privaatseid vestlusi), mille sõnakasutused jäävad konkreetsete piiratud arvu isikute vahele, ja avalikku ruumi (avalikke vestlusi), millele on juurdepääs laiemal hulgal inimestel, kes saavad vestlust hiljem reprodutseerida ja edasi levitada. Advokaat peab olema ettevaatlik ja kontrollima, et tema mõtteavaldus, mida ta soovib suunata avalikkusele, on antud edasi viisil, millega säilitatakse kutsealane väärikus. Advokaat ei tohi alluda provokatsioonile, vaid peab säilitama head kombed ka keerulistes olukordades, kus advokaati üritatakse endast välja viia või pisendada. Aukohus rõhutas, et eelkirjeldatu ei tähenda advokaadi sõnavabaduse piiramist või keeldu teha mistahes avaldusi väljaspool kutsetegevust, vaid seda, et eetiliselt käituv advokaat peab ka sõnavabadust kasutama vastutustundlikult. Ühe isikuga avalikult sõnelusse laskumisel, seda eriti olukorras, kus taustal piirab advokaati ka kliendisaladuse kaitse kohustus, võtab advokaat riski, et ta käitumine ei pruugi olla kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga.

AdvS § 19 lg-st 1 tuleneb aukohtule õigus, mitte kohustus, määrata advokaadile kutse-nõuete eiramise eest karistus. AdvS § 19 lg 4 sätestab, et distsiplinaarkaristust määrates arvestab aukohus muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestas, et advokaat möönas enda eksimust ja asjaolu, et lasi ennast provotseerida. Advokaat mõistis aukohtu selgitusi ning kinnitas, et tulevikus sarnase olukorra tekkimisel käituks ta teisiti. Aukohus võttis arvesse ka, et vaidlusalune positus koos advokaadi ja kaebaja kommentaaridega kustutati ning aukohtule teadaolevalt ei ole see kellelegi kahju tekitanud. Samuti võttis aukohus arvesse, et advokaadil ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Sellest tulenevalt leidis aukohus, kõiki asjaolusid kogumis hinnates, et distsiplinaarkaristuse määramise asemel saab käesoleval juhul piirduda tähelepanu juhtimisega asjaolule, et advokaat peab edaspidi olema enda sõnade valimisel hoolsam ning mitte alluma provokatsioonile.

Aukohus selgitas täiendavalt, et osas, mis puudutab kaebaja väiteid, et advokaat käitus ebaviisakalt ka juba 2021. aastal, kui kaebajal oli advokaadiga kokkupuude läbi kohtumenetluse, on kaebus esitatud hilinemisega. Vastavalt AdvS § 16 lg-le 1 tuleb aukohtu poole pöörduda kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Kaebusest nähtus, et kaebaja tegi tol ajal teadliku valiku mitte aukohtu poole pöörduda, kuigi talle oli seda väidetavalt soovitatud. Sellest tulenevalt jättis aukohus selle osa kaebusest läbi vaatamata. Lähtudes eelnevast lõpetas aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse ja piirdus eeltoodud tähelepanu juhtimisega.

12.10.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtus, et kohtumäärustes heidetakse advokaadile ette riigi õigusabi osutamata jätmist ja sellega kliendi huvide kahjustamist, korduvalt kohtumääruste täitmata jätmist, mis viitab kohtu hinnangul asjatundmatusele ja hooletusele, pahatahtlikult asja kiire läbivaatamise takistamist, mis väljendab muuhulgas lugupidamatust kohtu suhtes. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1 (koosmõjus RÕS § 19 lg-ga 1), eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2, § 20 lg 1 ja § 21 lg-ga 2.

Asja materjalidest nähtus, et kohus on advokaati trahvinud, sest kohtu hinnangul ei ole advokaat kohtu korduvatele pöördumistele ja ka trahvihoiatusele vaatamata täitnud endale RÕA korras võetud kohustust ega esitanud kohtule kliendi nimel kaebust, mis vastaks kohtunõudele. Kohtu hinnangul ei ole advokaat enda kohustust täitnud ka pärast seda, kui kohus advokaati trahvis, mistõttu kõrvaldas kohus advokaadi menetlusest RÕS § 20 lg 31 alusel, sest kohtu hinnangul on advokaat näidanud ennast RÕA osutamisel asjatundmatu ja hooletuna.

Advokaat selgitas aukohtule antud kirjalikus seisukohas, et vaidlusaluses asjas on RÕA antud tema hinnangul vähese perspektiiviga asjale. Selline oli ka halduskohtu esmane seisukoht, kuid kuna ringkonnakohus tuvastas asjas, et halduskohus on jätnud RÕA saaja kaebuse alusetult läbi vaatamata ning saatis asja tagasi halduskohtule, kes pidas vajalikus isikule RÕA korras esindaja määrata, tuleb advokaadil antud asjas õigusabi osutada. Samas leidis advokaat ringkonnakohtu määrusele tuginedes, et vaidlusaluses asjas ei ole vajalik kliendi poolt koostatud kaebust täiendada, sest kaebust ei ole võimalik sisult paremaks muuta. RÕA saaja oli esialgses kaebuses toonud välja kõik taotlused, mida on võimalik kohtule esitada ja millele isik lahendust soovib.

Siiski möönis advokaat, et oleks pidanud kohtule enda seisukohta õigeaegselt selgitama. Advokaat tunnistab enda eksimust seoses asjaoluga, et ta ei esitanud kohtule õigeaegselt vajalikke dokumente. Advokaadi selgituste kohaselt koostas ja allkirjastas ta 08.06.2023 e toimikus kohtule esitatava seisukoha, kuid see jäi kahjuks sel kuupäeval ekslikult kohtule esitamata. Seisukoha esitas ta kohtule 28.06.2023, mil sai teada, et dokument jäi e-toimikus lõpuni esitamata. Kuna advokaat planeeris ja arvas, et esitas dokumendi kohtule, taotles ta ka RÕA tasu vaidlusaluse menetlusdokumendi koostamise eest. Advokaat arvab, et e-toimikus jäi vajutamata „esita“ nupp või ilmnes tehniline tõrge, kuid möönab seejuures, et ta oleks pidanud veenduma, et dokument on reaalselt esitatud. Advokaat lubab edaspidi tähelepanelikum olla. Ta kinnitas, et on klienti informeerinud olukorrast ning kliendil ei ole tema suhtes pretensioone.

Advokaat edastas enda kirjalikele selgitustele täienduseks ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2023 määruse, millega advokaadile määratud rahatrahv tühistati ja suurendati advokaadile väljamõistetava RÕA tasu suurust. Ringkonnakohus leidis, et advokaat oli küll hooletu, kuid võttis arvesse, et advokaat oli dokumendid siiski õigeaegselt ettevalmistanud ning allkirjastanud. Seega pidas kohus usutavaks, et advokaat on püüdnud enda ülesandeid korrektselt täita.

Aukohus, olles tutvunud asjas kogutud materjaliga, ei tuvastanud advokaadi tegevuses sellist rikkumist, mis vääriks distsiplinaarkaristuse määramist. Asjas ei ole vaidlust selles, et advokaat tegutses hooletult. Advokaat ise selgitas, et tegemist oli eksitusega, kus e-toimiku süsteemis jäi viimane liigutus tegemata ja ettevalmistatud dokument kohtule edastamata. Advokaat kahetses juhtunut ja vabandas, et ta ei märganud, et valmispandud dokumendid ei jõudnud kohtuni. Pärast dokumendi koostamist siirdus advokaat puhkusele, mis tingis asjaolu, et kohtul ei õnnestunud temaga ühendust saada. Seetõttu on aukohus seisukohal, et tegemist ei olnud asja õige ja kiire läbivaatamise tahtliku takistamisega ehk eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumisega. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et advokaat oleks teadvalt olnud kohtu suhtes lugupidamatu ehk rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg-t 1.

Asja materjalidest väljendub, et halduskohus ja advokaat mõistsid erinevalt Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2023 suuniseid kaebuse menetlemise osas. Kui advokaadi hinnangul tuvastas ringkonnakohus määruses, et isiku poolt halduskohtule esitatud kaebus vastab piisavas ulatuses nõuetele ja tuleks menetlusse võtta, siis Tallinna Halduskohtu hinnangul esinesid selles siiski jätkuvalt puudused, mida advokaat isikule RÕA korras määratud esindajana oleks pidanud aitama kõrvaldada. Kuigi Tallinna Ringkonnakohus on ka viidatud asjaolu käsitlenud 18.09.2023 määruses, millega advokaadile määratud rahatrahv tühistati, ja leidnud, et õige oli halduskohtu lähenemine, on aukohus kõiki asjaolusid arvesse võttes seisukohal, et tegemist ei olnud advokaadi asjatundmatusega eetikakoodeksi § 14 lg 1 mõistes ulatuses, mis vääriks distsiplinaarkaristust.

Aukohtu hinnangul ei nähtunud esitatud materjalist, et advokaat oleks käitunud kliendi huvisid kahustavalt (s.o rikkunud eetikakoodekis § 8 lg-t 1) või rikkunud RÕS § 19 lg-s 1 nimetatud kohustust osutada RÕA korras vastu vastuvõetud asjas õigusteenust kuni menetluse lõpuni. Advokaat selgitas, et tema professionaalsel hinnangul ei olnud isiku taotlusi võimalik paremini sisustada ning isikul ei olnud ka muid nõudeid, mille esitamine oleks advokaadi hinnangul võimalik olnud. Seetõttu soovitas advokaat RÕA saajale, et nad ootavad asjas ära vastustaja seisukoha kaebusele ning saavad sellest lähtuvalt edasisi menetluslikke otsuseid teha. Advokaadi kinnitusel ei olnud RÕA saajal tema suhtes pretensioone. Ka kohtumääruses on välja toodud, et kohus suhtes RÕA saajaga, kes kinnitas, et advokaat on temaga suhelnud ehk õigusteenust osutama asunud.

Eelnevale tuginedes jõudis aukohus seisukohale, et puudub vajadus advokaadile distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kuigi advokaat on dokumentide esitamisel olnud hooletu, võttis aukohus AdvS § 19 lg 4 alusel arvesse, et ta on enda eksimust mõistnud ja kahetseb seda. Samuti võttis aukohus arvesse, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Sellele tuginedes piirdus aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega vajadusele olla edaspidi tähelepanelikum e-kanalite kaudu kohtuga suheldes ja dokumente esitades, et tulevikus ei tekiks sarnaseid situatsioone, mis võivad ohustada kliendi õiguste kaitset.

Kuigi tegemist ei olnud advokaadile etteheidetava asjaoluga, pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu ka sellele, kuidas peab olema korraldatud info liikumine advokaadibüroos. Eemal viibimisel peab advokaat, eriti aga advokaadibüroo pidaja ülesandeid täitev advokaat, korraldama enda töö selliselt, et nii tema kui ka teised advokaadibüroo advokaadid oleks kättesaadavad või advokaadi äraoleku ajaks oleks määratud asendaja, et oluline või kiireloomuline info ei läheks kaduma.

Eelnevale tuginedes lõpetas aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse ja piirdus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.

02.11.2023

Kaebaja heitis advokaadile ette lapse huvide välja selgitamata ja kaitsmata jätmist seoses asjaoluga, et advokaat ei kuulanud last enne kohtule kirjaliku seisukoha esitamist ära. Samuti heitis kaebaja ette, et advokaat on soovinud lapse ära kuulata koolis, mitte tema kodus. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena koosmõjus LasteKS §-ga 21. Kaebaja viitas ka Eesti Advokatuuri juhendi „Juhend riigi õigusabi osutatavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ § 3 lg 5 rikkumisele.

Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud lapse huvid välja selgitamata ja kaitsmata. Aukohus arvestas asja lahendamisel asjaoluga, et advokaat oli lapsega enne seisukoha esitamist kokkusaamise kokku leppinud, kuid laps jäi kokkusaamise ajaks haigeks. Arvestades lapse haigestumist pidas advokaat mõistlikuks lapse ärakuulamine edasi lükata. Seega ei jäänud lapse ära kuulamine ära advokaadist tingitud põhjusel. Advokaat selgitas, et arvestades, et ta oli lapse vanemad ära kuulanud, vaidluse sisu oli eelkõige õiguslikku laadi ning lapse tervist arvestades ei olnud tal võimalik last enne kohtu määratud tähtaega ära kuulata, esitas ta oma esialgse seisukoha kohtule last ära kuulamata. Neid kõiki asjaolusid on advokaat oma esialgses seisukohas ka kohtule selgitanud. Aukohus nõustus advokaadiga, et seaduses ega advokatuuri õigusaktides ei ole küll reguleeritud, mis aja jooksul või milliseks hetkeks tuleb laps ära kuulata, kuid ära kuulamise eesmärgiks on see, et lapse hääl ei jääks menetluse jooksul esindaja poolt kohtuni toimetamata ja see tuleks kohtuni toimetada esimesel võimalusel, arvestades konkreetse menetluse asjaolusid. Aukohus pidas vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kui kokkulepitud ärakuulamine jääb mingil põhjusel ära, tuleks laps pärast edasi lükkamist tingiva asjaolu äralangemist esimesel võimalusel ära kuulata. Advokaat on selgitanud, miks ta pidas käesoleval juhul mõistlikuks lapse huvidest lähtuvalt kuulata laps ära hiljem. Aukohtu hinnangul olid advokaadi põhjendused arusaadavad. Arvestades eeltoodut ning seda, et 25.09.2023 kohtuistungi helisalvestiselt kuuldub, et advokaat on lapse enne kohtuistungit ära kuulanud ning advokaadi esitatud materjalidest nähtuvalt on advokaat esitanud oma lõpliku seisukoha kohtu poolt määratud tähtajaks, s.o 03.10.2023, ei ole advokaat oma kohustusi rikkunud. Advokaat on enne lõpliku seisukoha esitamist lapse ära kuulanud ning lapse huvid ei ole jäänud menetluses kaitsmata. Asjaolu, et advokaat ei ole last ära kuulanud esimesel võimalusel pärast edasi lükkamist tingiva asjaolu äralangemist, ei ole käesoleval juhul selline rikkumine, mis peaks tooma endaga kaasa distsiplinaarkaristuse.

Lapse huvide rikkumist ei saa aukohtu hinnangul järeldada ka asjaolust, et lastekaitsespetsialist asus advokaadist erinevale seisukohale. Aukohus nõustus advokaadiga, et advokaadi ja lastekaitsespetsialisti rollid menetluses on erinevad, mistõttu kohus mõlemad spetsialistid menetlusse kaasabki. Aukohus ei tuvastanud rikkumist ka selles, et advokaat soovis lapse ära kuulata koolis. Eesti Advokatuuri juhendi „Juhend riigi õigusabi osutatavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ § 3 lg 5 kohaselt kohtub esindaja lapsega lapsele sobilikus keskkonnas, milleks võib aukohtu hinnangul olla ka kool. Juhend ei kohusta advokaati lapsega kohtuma tema kodus, v.a siis, kui tulenevalt lapse vanusest või muudel põhjustel ei ole ilma vanema juuresolekuta kohtumine võimalik või on menetluses vajalik teha kindlaks lapse ja vanema suhte laad. Neid asjaolusid käesoleval juhul ei esinenud. Advokaat on selgitanud, et kuivõrd kohtuasjas puudub vaidlus selles, et lapse ema suudab ja on taganud lapse jaoks vajalikud elamistingimused, puudus konkreetne vajadus kuulata laps ära tema elukohas. Aukohus nõustus selle seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat ei ole LasteKS st ja advokatuuri õigusaktidest tulenevaid kohustusi ega ka lapse õigusi ja huve rikkunud.

Lisaks heitis kaebaja advokaadile ette asja vastuvõtmist olukorras, kus advokaadi töökoormus seda ei võimalda. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 12 lg 4 rikkumisena. Aukohtu hinnangul ei saa ainuüksi asjaolust, et advokaat on menetlustähtaega pikendanud, järeldada, et advokaat on asja vastu võtnud olukorras, kus advokaadi töökoormus seda ei võimalda. Arvestades, et advokaadid peavad paralleelselt tegelema mitme erineva kliendi asjaga ning on sõltuvad kohtute määratud tähtaegadest, võib töökoormus teatud perioodidel advokaadist sõltumatult ning advokaadile ettenägematult hüppeliselt tõusta. Käesoleval juhul oli tähtaja pikendamine ühekordne ja lühiajaline, mistõttu ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevusest eetikakoodeksi § 12 lg 4 rikkumist.

Samuti heitis kaebaja advokaadile ette kohtuistungile ilmumata jätmist, mis kahjustas tõhusa õigusmõistmise huve ja advokatuuri mainet ning suurendas menetlusosaliste ja riigi kulusid. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi §21 lg 2 ja § 9 lg 1 rikkumisena.

Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi seoses kohtuistungile ilmumata jätmisega. Kohtuistungile ilmumata jätmiseks oli advokaadil mõjuv põhjus, millest ta teavitas viivitamata ka kohut, taotledes asja arutamise edasi lükkamist või alternatiivselt asja arutamist ilma advokaadi osaluseta. Kohus pidas võimalikuks asja arutada ilma advokaadi kohaloluta. Ka 25.09.2023 kohtuistungil on kohtunik selgitanud, et istungi eesmärk oli vanemate isiklik ärakuulamine ning muud osapooled olid kutsutud asjaoludest parema ülevaate saamiseks, kuid nende kohalolek ei olnud kohustuslik.

Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses selliseid rikkumisi, mis tooks endaga kaasa distsiplinaarkaristuse määramise. Aukohus piirdus advokaadi tähelepanu juhtimisega, et laps tuleks menetluses ära kuulata siiski esimesel võimalusel, lähtudes konkreetse menetluse asjaoludest.

02.11.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette:
1) tegutsemist saneerimisnõustajana ja taotluse esitamist enda ajutiseks halduriks määramiseks olukorras, kus ta ei olnud võlgnikust ja võlausaldajatest sõltumatu. Kaebaja viitab AdvS § 44 lg 4, SanS § 15 lg 5, PankrS § 56 lg-te 2 ja 3 ning pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate hea kutsetava § 5 rikkumisele.
2) vääritut käitumist, mis seisnes mh kliendi vara võimalikus omastamises ning võlgniku maksejõuetuse võimalikus suurendamises, mis seisnes riigilõivude tagastamata jätmises ja põhjendamatute arvete (teise kliendi õigusteenuse ja riigilõivu arved) esitamises. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ning § 8 lg 1 rikkumisena;
3) kliendi esindamisel ebaseaduslike viiside kasutamist, mis kaebaja hinnangul seisnes selles, et advokaadi nõustamise tulemusena muudeti võlgniku asukohta kohtualluvuse muutmise eesmärgil (forum shopping). Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeks § 8 lg 2 rikkumisena;
4) kohtu eksitamist ja menetlusosalistele teadvalt eksitava teabe esitamist, mis seisnes selles, et advokaat kinnitas oma sõltumatust saneerimisnõustaja ja pankrotihaldurina olukorras, kus ta seda ei olnud. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 22 lg 2 ja § 21 lg 1 rikkumisena;
5) järelevalvele mitte allumist kui PankrS § 1929 lg 2 rikkumist;
6) advokatuurile asutusesisese teabe avalikustamist.

Advokaat vaidles etteheidetele täies ulatuses vastu ning palus jätta kaebuse rahuldamata, asudes mh seisukohale, et kaebajal puudub käesoleval juhul kaebeõigus.

Aukohus märkis esmalt, et ei nõustu advokaadi seisukohaga kaebeõiguse puudumise osas. Vastavalt AdvS § 16 lg 1 esimesele lausele võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks teostanud järelevalvet advokaadi kui saneerimisnõustaja tegevuse üle, vaid kaebuses on selgitatud, et järelevalvet tehti pankrotivõlgniku ja tema lähikondsete tegevuse üle. Järelevalvemenetluse käigus kaebajale teatavaks saanud informatsiooni pinnalt tekkis kaebajal kahtlus, et advokaat on rikkunud talle õigusaktide, Koja hea kutsetava ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksiga pandud kohustusi, mille osas pöördus kaebaja aukohtu poole. Seega oli pöördumine õiguspärane.

Seoses etteheitega, et advokaat ei olnud saneerimisnõustajana võlgnikust ja võlausaldajatest sõltumatu, tõi kaebaja kaebuses välja, et advokaat on nõustanud ja esindanud nii võlgnikku kui ka võlgniku huvidega vastuolus olevate huvidega lähikondseid nii enne saneerimisavalduse esitamist kui ka saneerimismenetluse ajal. Kaebaja märgib, et advokaadibüroo on osutanud võlgnikule varem regulaarselt õigusteenust (sh esindas võlgnikku erinevates kohtumenetlustes), samuti esindasid advokaadibüroo advokaadid võlausaldajat ühes kohtumenetluses.

SanS § 15 lg 5 kohaselt ei tohi saneerimisnõustaja või SanS § 14 lg-s 4 nimetatud isik olla kohtu töötaja ning peab olema sõltumatu ettevõtjast ja saneerimismenetluse osalistest. Andes kohtule nõusoleku enda saneerimisnõustajaks nimetamiseks, kinnitab isik kirjalikult, et ta on ettevõtjast ja saneerimismenetluse osalistest sõltumatu. Aukohtu hinnangul ei mõjuta advokaadi sõltumatust saneerimisnõustajana asjaolu, et ta oli enne saneerimismenetlust võlgniku õigusnõustaja. Vastavalt eetikakoodeksi § 4 lg-le 6 ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Kliendi esindamine või nõustamine ei muuda advokaati kuidagi kliendiga seotuks või temast sõltuvaks. Advokaat on kinnitanud, et perioodil, mil ta oli saneerimisnõustaja, puudusid tal võlgnikuga igasugused varalised seosed. Saneerimisseaduse eelnõu 334 SE seletuskiri selgitab § 15 lg 1 kohta, et „nõustajat määrates tuleb kohtul ära kuulata ettevõtja arvamus selle kohta, kes oleks sobiv nõustajana tegutsema. Sellise ärakuulamisnõude eesmärgiks on võimaldada kohtul määrata nõustajaks just see isik, kes on juba eelnevalt olnud näiteks majandusnõustajaks ettevõtja juures ja kellel on seetõttu hea ülevaade ettevõtte majanduslikust olukorrast ja ümberkorralduste tegemise võimalustest.“ Seega ei ole välistatud olukord, kus saneerimisnõustajana tegutseb isik, kes on varasemalt ettevõtet nõustanud. Eeltoodust lähtudes ei ole aukohtu hinnangul SanS § 15 lg-ga 1 vastuolus ka olukord, kus ettevõttele varem õigusteenust osutanud advokaat tegutseb sama ettevõtte saneerimisnõustajana, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada ka etteheidet selle kohta, et advokaat oli saneerimisnõustajana võlgniku majandustegevuse, majandusliku olukorra, makseraskuste ja tehingutega kursis.

Ka asjaolu, et advokaat esindas enne saneerimismenetlust ja saneerimismenetluse ajal ühte võlausaldajat ühes kohtumenetluses, ei muuda advokaati mistahes moel kliendiga seotuks või temast sõltuvaks. Aukohus rõhutab veel kord, et advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga (eetikakoodeks § 4 lg 6). Advokaat ei ole esindanud võlausaldajat vaidluses võlgnikuga ega seoses viimase saneerimisega. St advokaadi ülesanne ei ole olnud kaitsta võlausaldaja huve saneerimismenetluses. Seega ei esine advokaadi tegevuses huvide konflikti eetikakoodeksi § 13 lg 1 mõistes ning puudub alus asuda seisukohale, et advokaat ei olnud saneerimisnõustajana tegutsedes sõltumatu. Aukohus nõustus advokaadi seisukohaga, et saneerimist viib läbi ja selle eest vastutab ettevõtja ise ning saneerimisnõustaja ülesanne on üksnes ettevõtte nõustamine. Ka saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas 334 SE on selgitatud saneerimisnõustaja rolli ning tema erinevust pankrotihalduri rollist, märkides, et võrreldes pankrotiseadusega ei ole saneerimisseaduse kohaselt vaja kohtu määratud saneerimisnõustajat võlausaldajatel kinnitada, kuna saneerimisnõustaja ei saa oma tegevusega nii oluliselt võlausaldajate õigusi mõjutada kui seda saab pankrotinõustaja. Kaebusest ei nähtu konkreetseid asjaolusid, millest järelduks, et advokaat on saneerimisnõustajana tegutsenud võlausaldaja huvides. Väidetava anonüümse vihje osas, et advokaat aitas ette valmistada ja läbi viia võlausaldaja korraldatud enampakkumist ajalehes Kuldne Börs, kinnitas advokaat, et ei ole võlausaldajat selles osas aidanud. Seega ei ole need väited aukohtu hinnangul tõendamist leidnud. Kõrvaldamata kahtlused tõlgendab aukohus distsiplinaarmenetluse all oleva isiku kasuks. Seoses võlausaldaja esindamisega kohtumenetluses, on advokaat selgitanud, et tal oli kindlapiiriline käsund vaid selle tsiviilasja menetluses ja see ei mõjutanud kuidagi tema sõltumatust saneerimisnõustajana. Samuti on advokaat selgitanud, et kui võlgnikul oleks õnnestunud oma kavandatud plaanid ellu viia ja võlausaldajad oleks nõustunud võlgade ajatamisega, oleks olnud võimalus makseraskused ületada. Aukohtul puudus alus nendes seisukohtades kahelda. Aukohtule ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et advokaat on saneerimisnõustajana loonud kohtule ja võlausaldajatele võlgnikust ja tema majandustegevusest väära ettekujutuse. Seega ei ole aukohtu hinnangul leidnud tõendamist ka väide, et võlgnik oli saneerimiskõlbmatu. Asjaolu, et advokaat on esindanud ka võlausaldaja juhatuse liikme poolt juhitud teist ettevõtet, ei olnud aukohtu hinnangul asjasse puutuv, kuivõrd ei nähtunud seoseid selle ettevõtte ja vaidlusaluse saneerimismenetluse vahel.

Muuhulgas oli kaebuses välja toodud asjaolu, et samal päeval, mil advokaadibüroo väljastas võlgnikust kliendile arve, sõlmis klient laenu- ja kommertspandilepingu, millega pani kogu äriühingu vara OÜ X laenu tagatiseks. Kaebaja on küll välja toonud, et samal ajaperioodil nõustas advokaat nii võlgnikku kui ka võlausaldajat, kuid kaebusest ei nähtu, kuidas nimetatud asjaolud käesoleval juhul asjasse puutuvad ning mis järeldusi on kaebaja nendest asjaoludest teinud. Advokaat on oma selgitustes kinnitanud, et ta ei ole OÜ-d X nõustanud ning sai kommertspandi seadmisest ja laenust teada saneerimismenetluses. Aukohtul puudus alus advokaadi selgitustes kahelda ning aukohtu hinnangul sellest, et laenu- ja kommertspandilepingu ja arve kuupäevad omavahel kattuvad, mingeid järeldusi teha ei saa.

Saneerimisnõustaja tegevuse üle teostab järelevalvet kohus ning ka kohus ei ole käesoleval juhul advokaadi tegevuses rikkumisi tuvastanud. Kohus on advokaadi küll 16.11.2022 saneerimisnõustaja ülesannetest vabastanud, kuid mitte seetõttu, et ta poleks olnud saneerimisnõustajana võlgnikust või võlausaldajatest sõltumatu, vaid kuna kohus lõpetas saneerimismenetluse ennetähtaegselt. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka etteheide justkui oleks advokaat enda saneerimisnõustajaks määramist taotledes kohtule enda sõltumatuse kohta valetanud.

Seoses etteheitega, et advokaat on esitanud avalduse määrata end võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks, arvestas aukohus, et võlausaldajale osutatud õigusteenus piirdus vaid esindusega ühes tsiviilasjas, mis ei olnud seotud võlgnikuga ega viimase pankrotimenetlusega. Advokaati ei või samastada tema ülesannete täitmise tõttu kliendiga ja kliendi kohtuasjaga. Seega ei saa ainuüksi asjaolust, et advokaadibüroo osutas õigusteenust võlausaldajale, järeldada, et advokaat ei oleks olnud sõltumatu ajutise pankrotihaldurina võlgniku pankrotimenetluses. Advokaat peab tegutsema küll kliendi huvides, kuid see nõue piirdub üksnes kohustusega tegutseda kliendi huvides konkreetse õigusteenuse osutamise raames. Advokaat ei ole esindanud võlausaldajat seoses võlgniku pankrotimenetlusega. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus rikkumist ka sellest, et advokaat on esitanud avalduse määrata end võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks.

Lisaks heitis kaebaja advokaadile ette ka isiklikku varalist seost võlgnikuga, mis seisnes kaebaja hinnangul selles, et võlgnik oli registreeritud OÜ-le A kuuluvasse korteriomandisse, OÜ A juhatuse liikmeks on advokaadi abikaasa ning lisaks omab advokaat nimetatud ettevõttes ka osalust. Advokaat on selgitanud, et nimetatud korteriomandit ei ole võlgnik advokaadile teadaolevalt reaalselt rentinud, st üürilepingut ei ole advokaadi pereliikmetega sõlmitud ega tasu makstud. Samuti ei ole advokaat andud nõusolekut ettevõtte sellele aadressile registreerimiseks. Aukohtul puudub alus advokaadi selgitustes kahelda. Kaebuses pole toodud välja ühtki asjaolu, mis annaks alust tõsikindlalt väita, et võlgnik on konkreetsel aadressil mistahes korteriomandi üürimiseks üürilepingu sõlminud ja selle alusel igakuiselt üürimakseid tasunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole advokaadi varaline seos võlgnikuga tõendatud.

Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks kliendi vara omastanud või püüdnud oma tegevusega võlgniku maksejõuetust suurendada. Advokaat on selgitanud, et kohtumenetlustes tagastatud summad tasaarveldati advokaadibüroo nõuetega kliendi vastu. Seoses advokaadibüroo poolt võlgnikule adresseeritud arvega, mille sisuks oli õigusteenuse osutamine võlausaldajale, selgitas advokaat, et kuivõrd võlgnik võlgnes võlausaldajale 440 000 eurot, tasus võlgnik nimetatud arve advokaadibüroole võlausaldaja eest vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele ning võlausaldaja tasaarvestas tasutud summa võlgniku üürinõudega. Seega ei leidnud tõendamist, et advokaat oleks võlgniku vara omastanud.

Aukohus möönab, et advokaat on eksinud arve koostamisel, kui on arved võlausaldajale osutatud õigusteenuse eest adresseerinud võlgnikule. KMS § 37 lg 7 kohaselt tuleb arvele märkida mh kauba soetaja või teenuse saaja andmed. Olukorras, kus teenuse saajaks oli võlausaldaja, kuid arvetel oli arve adressaadiks ehk teenuse saajaks märgitud võlgnik, ei vasta advokaadibüroo arve KMS § 37 lg 7 nõuetele. Samas ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis peaks tooma kaasa advokaadi karistamise. Advokaat on selgitanud, et adresseeris arved võlgnikule põhjusel, et pooled olid kokku leppinud, et omavaheliste nõuete tasaarvestamiseks tasub arved võlausaldaja eest võlgnik. Lisaks nähtub ka kaebusest, et advokaat on lisanud arve juurde selgitusena osutatud teenuse kirjelduse, millest nähtub, et arve on esitatud võlgnikule osutatud õigusteenuse eest. Seega ei ole advokaat ka püüdnud varjata arve sisu või jätta muljet, et see oleks kuidagi seotud võlgnikuga. Kaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et advokaadi tegevus võlausaldaja arve vormistamisel võlgnikule oleks olnud kantud eesmärgist kliendi vara omastada või tema maksejõuetust suurendada.

Kaebuses on mh välja toodud saneerimisnõustaja tegevuse aruanne ning märgitud, et võlgniku juhatuse liikme ütluste kohaselt ei vasta aruanne täies mahus tegelikult tehtud tööle ja kirjeldustele, leides mh, et advokaat ei ole 2022. a ettevõtte tegevuskohas käinud. Selles osas on advokaat kinnitanud, et ta on kindlasti 2022. a suvel võlgniku tegevuskohas tootmisega tutvumas käinud ja ettevõtte esindajatega saneerimiskavaga seonduvat arutanud. Aukohtul puudub alus nendes väidetes kahelda. Samuti puuduvad alused pidada nimetatud aruannet ebaõigeks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada distsiplinaarmenetluse all oleva isiku kasuks. Lisaks on kohus saneerimisnõustajale tasu määramisel tegevusaruendes kajastatud andmete õigsust kontrollinud ega ole vastuolusid tuvastanud.

Kaebaja märgib kaebuses, et advokaadi õigusnõustamise tulemusena on võlgnik muutnud enne saneerimisavalduse esitamist oma asukohta kohtualluvuse muutmise eesmärgil ja pärast saneerimismenetlust ja keset avalikku uurimist, st pankrotimenetlust, uuesti tagasi. Kaebuses on mh välja toodud, et kohtunik, kes rahuldas saneerimisavalduse, ei menetle Harju Maakohtu tööplaani kohaselt saneerimisavaldusi, kuid ühtegi põhjendust selle asjaolu välja toomise kohta esitatud ei ole. Samuti ei ole kaebuses välja toodud, mis eesmärgil sooviti kaebaja hinnangul kohtualluvust muuta ja asi just Harju Maakohtusse tuua. Kui see oli kaebaja hinnangul seotud konkreetse kohtunikuga, siis jääb arusaamatuks kaebaja nägemus, kuidas saneerimisavaldus jõudis konkreetse kohtuniku töölauale, kui see ei ole tööplaanikohaselt tema poolt menetletav valdkond, kuidas advokaat sai olla veendunud, et see avaldus jõuab selle kohtuniku töölauale ja kuidas see asjaolu, et asja menetles nimetatud kohtunik, võlgnikule kasuks tuli. Kaebus on selle etteheite osas põhistamata ning aukohtu hinnangul ei ole võimalik esitatud asjaolude pinnalt üheselt väita, et võlgniku tegevuskohta on muudetud eesmärgil, et muuta kohtualluvust. Lisaks on kohtul õigus kohtualluvust muuta, kui kohus leiab, et asi peaks alluma teisele kohtule (TsMS § 75 lg-d 1 ja 2 ja § 76 lg 1). Kohus selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole. Advokaat on selgitanud, et üüripinda kaebuses viidatud aadressil ei ole võlgnik temale teadaolevalt reaalselt rentinud, st üürilepingut ei ole advokaadi pereliikmetega sõlmitud ega tasu makstud. Samuti ei ole advokaat andud nõusolekut ettevõtte sellele aadressile registreerimiseks. Aukohtul puudub alus advokaadi väidetes kahelda. Aukohus nõustub advokaadiga, et äriühinguid saab iga ettevõtja registreerida sinna, kuhu ise soovib ja advokaadi võimuses ei ole seda piirata.

Seoses etteheitega, et advokaat ei ole allunud kaebaja järelevalvele ja on sellega rikkunud PankrS § 1929 lg-t 2, märkis aukohus, et tulenevalt AdvS § 43 lg-st 2 on advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Tunnistajana ülekuulatavale advokaadile, advokatuuri või advokaadibüroo töötajale ei või talle õigusteenuse osutamisega teatavaks saanud asjaolude kohta küsimusi esitada ega temalt seletust nõuda. Vastavalt AdvS § 45 lg-le 1 on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Kohustus ei ole ajaliselt piiratud ja kehtib ka pärast advokaaditegevuse lõppemist. Kohustus kehtib ka advokaadibüroo töötaja ja advokatuuri töötaja kohta ning selle avaliku teenistuja kohta, kellele on advokaadi kutsesaladus teatavaks saanud teenistuskohustusi täites. Advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumise ja temale õigusteenuse eest makstud tasu suuruse saladuses hoidmise kohustus ei kehti riigi õigusabi osutamise ja selle eest makstava tasu suhtes. Aukohtu hinnangul on AdvS eriseadus PankrS suhtes, mistõttu tuleb nimetatud seaduses sätestatud õiguste ja kohustuste (käesoleval juhul PankrS § 1929 lg-st 2 tulenev maksejõuetuse teenistuse õigus saada teavet ja dokumente ning § 43 lg-st 2 ja AdvS § 45 lg-st 1 tulenev advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustus) vastuolu korral lähtuda AdvS is kui eriseaduses sätestatust. Ainsateks AdvS-is sätestatud teabe väljastamise eranditeks on AdvS § 45 lg-tes 2, 4 ja 41 toodud olukorrad. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi nimetatud olukorraga. AdvS § 45 lg 41 ei kohaldu, kuna advokaat ei ole olnud võlgniku pankrotihaldur ja kaebaja ei ole pöördunud advokaadi kui pankrotihalduri poole, vaid kui võlgniku õigusnõustaja poole, küsides teavet ja dokumente osutatud õigusteenuse kohta.

Advokaadi õigust kutsesaladuse väljastamiseks ei loo ka kaebuses viidatud pankrotihalduri nõusolek. AdvS § 45 lg 2 kohaselt võib klient või tema õigusjärglane vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga, kuid pankrotihaldurit ei saa käsitleda ei kliendi esindaja ega õigusjärglasena. 01.01.2010 muudeti pankrotiseaduses pankrotihalduri esindusõiguse põhimõtteid. Kohtutäituri seaduse eelnõu 462 SE seletuskirja kohaselt asendati muudatuse tulemusena esindusteooria ametiteooriaga, s.t pankrotihalduri tehtavaid tehinguid ei loeta võlgniku tehinguteks enam mitte esindusõiguse alusel, vaid pankrotihalduri ametist tuleneva pädevuse alusel. Ka K. Saare on 2010. a Juridica nr 7 artiklis „Eraõigusliku juriidilise isiku organi liikmete õigussuhted“ selgitanud, et pankrotihaldur ei ole alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 541 lõike 1 kohaselt mitte võlgniku esindaja, vaid ta täidab seadusest tulenevaid ametikohustusi enda nimel, sh teeb pankroti varaga tehinguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankroti varaga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Seega ei ole pankrotihaldur käsitatav mitte juriidilise isiku juhatust asendava organina, vaid eristaatuses subjektina, kes seadusega temale pandud ametiülesannetest tulenevalt omab õigust teha enda nimel tehinguid ja muid toiminguid pankrotivaraga. Seega on pankrotihalduri tegevus kehtiva seaduse kohaselt piiratud pankrotivara valitsemise ja käsutamisega ning võlgniku esindamisega pankrotivaraga seotud vaidlustes, kuid erinevalt enne 01.01.2010 kehtinud pankrotiseaduses sätestatud halduri esindusõiguse ulatusest, ei ole pankrotihaldur kehtiva õiguse kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et äriregistri andmetel on võlniku esindusõigus paralleelselt nii pankrothalduril kui ka ettevõtte juhatuse liikmel, kusjuures pankrotihalduri esindusõiguse osas on registris märge, et pankrotihaldur käsutab osaühingu pankrotivara. Samuti ei saa pankrotihaldurit pidada kliendi õigusjärglaseks. Vastavalt TsÜS § 6 lg le 1 võivad tsiviilõigused ja kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. Pankrotiseadusest ei tulene, et pankrotihalduri näol oleks tegemist võlgniku õigusjärglasega. Pankrotihalduril on küll (piiratud ulatuses) õigus tegutseda võlgniku nimel, kuid halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on siiski võlgnik ise (PankrS § 541 lg 1 teine lause). Seega ei ole pankroti välja kuulutamisega võlgniku õigused ja kohustused pankrotihaldurile üle läinud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud pankrotihaldur vabastada advokaati kliendi nimel kutsesaladuse hoidmise kohustusest ning advokaadil puudus AdvS-ist tulenevalt nii õigus kui ka kohustus kaebajale nõutud teavet ja dokumente esitada.

Seoses etteheitega, et advokaat edastas asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe advokatuuri juhatusele, märkis aukohus esmalt, et advokaat ei ole käsitletav teabevaldajana AvTS mõistes. AvTS § 5 lg 1 kohaselt on teabevaldajateks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutus, avalik-õiguslik juriidiline isik ja eraõiguslik juriidiline isiku või füüsiline isik lg-s 2 sätestatud tingimustel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt laienevad eraõiguslikule juriidilisele isikule ja füüsilisele isikule teabevaldaja kohustused, kui isik täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid, – teabe osas, mis puudutab nende ülesannete täitmist. Kuivõrd kaebaja infopäring oli adresseeritud advokaadile, mitte pankrotihaldurile, siis ei ole advokaat käesoleval juhul käsitletav isikuna, kes täidab avalikke ülesandeid ja kellele seetõttu laieneks teabevaldaja kohustused. Seetõttu ei ole advokaadi poolt viidatud infopäringu edastamine kolmandatele isikutele AvTS mõistes sanktsioneeritav. Lisaks on aukohtu hinnangul kaheldav, kas nimetatud dokumendi asutuse siseseks kasutamiseks tunnistamiseks AvTS § 35 lg 1 p 2 alusel esines üldse õiguslik alus, kuivõrd infopäring ei sisalda sellist riikliku järelevalve menetluse käigus kogutud infot, mis ei oleks juba avalik. Küll aga esines alus tunnistada dokument asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud teabeks AvTS § 35 lg 1 p 19 ja AdvS § 45 alusel, kuivõrd dokument sisaldas kutsesaladust. AdvS § 45 lg 1 kohaselt on kutsesaladuseks mh advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumise fakt ning nimetatud dokument sisaldab mh ka seda infot. Selles osas laieneb aga kutsesaladuse hoidmise kohustus ka advokaadibüroo ja advokatuuri töötajatele, mistõttu ei olnud selle info edastamine advokaadibüroole ega ka advokatuuri juhatusele keelatud. Lisaks on ka Eesti Advokatuur teabevaldaja, kellele laiendevad teabevaldaja kohustused. Seega ei muutunud edastatud dokument advokatuurile edastamise tõttu avalikkusele kättesaadavaks.

Kaebaja on mh toonud kaebuses välja erinevaid asjaolusid, millest ilmnevad võimalikud etteheited Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja tegevuse suhtes. Aukohus selgitas, et advokatuuri aukohtu pädevusse ei kuulu järelevalve Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja tegevuse üle, mistõttu nende etteheidete osas aukohus seisukohta ei võta. Kokkuvõtvalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses selliseid rikkumisi, mis annaks alust advokaadi karistamiseks. Aukohtumenetlus advokaadi tegevuse suhtes lõpetati.

09.11.2023

Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt heitis kaebaja advokaadile ette:
1) ebaausat ja vääritut käitumist, mis seisnes selles, et advokaat on väidetavalt võtnud kaebaja seifist suure summa raha ning kasutanud kaebaja taksokaarti töövälistel eesmärkidel, andes selle mh kolmandate isikute kasutusse. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimese lause ja § 9 lg 1 rikkumisena;
2) tegutsemist kaebajaga samades ruumides, jättes kaebaja ruumidesse teisi kliente puudutavaid kliendimaterjale. Nimetatud rikkumine on kvalifitseeritav AdvS 45 lg 1 ning eetikakoodeksi § 5 lg 4, § 16 lg 1 teise lause ja § 9 lg 1 rikkumisena;
3) advokatuuri kodukorra § 23 p 3 rikkumist, kuna advokaat ei tegutse alates 15.12.2021 advokatuurile teavitatud asukohas ega ole juhatust oma uuest tegutsemiskohast teavitanud.
Lisaks ei olnud kaebaja vaatamata advokatuuri korduvatele meeldetuletustele tasunud advokatuuri liikmemaksu (alates juunist 2023).

Aukohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud aukohtumenetluses selliseid tõendeid, mille alusel oleks võimalik tõsikindlalt väita, et advokaat on võtnud kaebaja seifist kadunud raha. Aukohus ei kahtle, et raha võib olla seifist kadunud, kuid tõendeid selle kohta, et selle raha on seifist võtnud just advokaat, aukohtule esitatud ei ole. Lisaks nähtub kaebusest, et kaebaja ei ole selles osas esitanud tõendeid mh põhjusel, et kaebaja eesmärgiks ei ole raha aukohtumenetluse läbi advokaadilt sisse nõuda, vaid selles osas on algatatud eraldi menetlus. Kuigi kaebaja on avaldanud valmisolekut need tõendid aukohtu soovil esitada, ei ole seda menetluses siiski tehtud. Aukohus mõistab küll tõendite esitamata jätmise põhjendusi, kuid ilma tõenditeta puudub aukohtul võimalus kaebuse väiteid kontrollida. Lisaks puudub aukohtul kaebuses esitatud asjaolude pinnalt veendumus, et kaebajal on olemas sellised tõendid, mis tõsikindlalt võimaldavad väita, et raha on seifist võtnud just advokaat. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kaebaja etteheited selles osas, et advokaat oleks võtnud kaebaja seifist raha.

Seoses taksokaardi väärkasutamise etteheitega arvestab aukohus, et kaebusest nähtuvalt oli taksokaart advokaadi valduses, advokaat on kaebajale suuliselt kinnitanud kaardi andmist oma tütre kasutusse ning kaebaja kinnitusel nähtub kaardi kasutusandmetest, et kaarti on kasutatud töövälisel ajal. HMS § 38 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Kaebaja on põhjalikult selgitanud, miks ja kuidas oli taksokaardi väärkasutamine advokaadi poolt võimalik. Aukohus peab kaebaja selgitusi usutavaks. Samuti on kaebaja veenvalt põhjendanud, miks tal ei ole võimalik oma väiteid aukohtumenetluses tõendada. Aukohus arvestab neid asjaolusid. Aukohtu hinnangul saab taksokaardi väärkasutust puudutavad etteheited lugeda tõendatuks kaebaja ütlustega. Arvestades aukohtumenetluses esitatud selgitusi, on aukohtu hinnangul veenvalt tõendatud, et taksokaarti on väärkasutatud ning seda on võimaldanud advokaat oma tegevusega.

Tulenevalt eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimesest lausest peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Eelkirjeldatust lähtuvalt on advokaat kasutanud taksokaarti enda ja oma pereliikmete, mitte kliendi, huvides. Advokaadile väljastati taksokaart kliendiülesande täitmiseks. Kuigi aukohus möönab, et ülesanded, mida advokaat taksokaarti kasutades täitis, ei kuulu tavapäraselt advokaadi kutsetegevuse alla, on pooled selliste ülesannete täitmises advokaadi poolt omavahel kokku leppinud ning advokaat on selle eest kaebajale vastavalt lepingule tunnihinna alusel ka arveid esitanud. Eetikakoodeksi kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kuigi klassikaliseks advokaadi poolt osutatavaks teenuseks on eelkõige isiku esindamine ja kaitse, tuleb arvestada, et nõustamine hõlmab endas määramatut hulka teenuseid, mida advokaat professionaalse juristina pakub. Silmas tuleb pidada, et advokaadiühingul ei või olla teist tegevusala peale õigusteenuse osutamise (AdvS § 53 lg 1; sama paragrahvi teise lõike järgi ei või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat sama ärinime all tegutseda teisel tegevusalal peale õigusteenuse osutamise). Seega, kui teenuse osutajaks on advokaat, võib üldjuhul eeldada, et tegemist on õigusteenusega, mistõttu nii advokaat kui ka advokaadibüroo vastutavad advokaadi osutatud teenuse kvaliteedi eest. Ühtlasi eeldatakse advokaadilt, et ta kogu oma professionaalses tegevuses järgib kutse-eetika norme. Seega on advokaadi tegevus ka käesoleval juhul käsitletav õigusteenuse osutamisena. Kuivõrd taksokaart oli advokaadile väljastatud kliendiülesande täitmiseks, on advokaat taksokaarti isiklikuks otstarbeks kasutades rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-t 1. Eelkirjeldatud tegu on mh käsitletav ka ebaausa ja vääritu käitumisena eetikakoodeksi § 9 lg 1 mõistes. Eetikakoodeksi 9 lg-st 1 tulenevalt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohus leiab, et advokaat on nimetatud sätteid rikkunud ning väärib selle eest karistust.

Tulenevalt AdvS § 45 lg 1 esimesest lausest on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Vastavalt eetikakoodeksi § 5 lg-le 4 peab advokaat tagama, et kõrvalistel isikutel ei oleks juurdepääsu kliendi dokumentidele, kirjavahetusele ja muudele teabekandjatele, samuti advokaadi poolt kliendile õigusteenuse osutamisel koostatud dokumentidele, mis on advokaadi valduses seoses kliendi ülesannete täitmisega.

Aukohtumenetluses teatavaks saanud asjaoludest nähtuvalt ei tegutse advokaadibüroo, läbi mille advokaat tegutses ja mille büroopidajaks advokaat oli, alates 15.12.2021 advokatuurile teatatud advokaadibüroo asukohas. Advokaadibüroo tegutsemiskoht on aukohtule teadmata ja seda pole õnnestunud kindlaks teha, kuna advokaat on loobunud koostööst ja asunud nii juhatuse kui aukohtu pöördumisi ignoreerima. Kaebuses toodud asjaolude ning kaebaja kontoris tuvastatud olukorra pinnalt on usutav, et advokaat ja advokaadibüroo tegutsesid kaebaja asukohas – ruumidest leiti hulgaliselt kolmandatele isikutele õigusteenuse osutamisega seotud dokumente. Dokumentide hulgas olid erinevate kriminaalmenetluste materjalid ning tsiviilkohtumenetluste dokumendid, kuhu advokaat oli märgitud esindajaks, ning volikirjad, millega on advokaadile esindusõigus antud. Dokumentide kuupäevad jäävad nii 15.12.2021 eelsesse kui ka järgsesse perioodi. Sellega on aukohtu hinnangul tõendatud, et advokaadibüroo asus ja tegutses vähemalt osaliselt kaebaja asukohas. Arvestades, et advokaadibürool puudus alates 15.12.2021 muu tegevuskoht, on aukohtul tekkinud põhjendatud kahtlus, et advokaadibüroo on tegutsenud kaebaja asukohas vähemalt alates 15.12.2021, mil advokaadibüroo eelmiste ruumide üürileping lõppes.

AdvS § 49 lg 6 kohaselt ei või advokaadibüroos tegutseda muu ettevõtja ega välismaa äriühingu filiaal peale advokaadiühingu või välismaa advokaadiühingu filiaali. Nimetatud keelu rikkumise korral määratakse füüsilisest isikust ettevõtjast advokaadibüroo pidajale või advokaadibürood pidava advokaadiühingu juhatajast vandeadvokaadile § 19 lõike 2 punktides 3 või 4 ettenähtud distsiplinaarkaristus. Kriminaalmenetluse koodeksi ja advokatuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 877 SE I seletuskirja kohaselt on teiste ettevõtjate advokaadibüroos tegutsemise keeld vajalik kindlustamaks avalikku usaldust advokaadibüroo kui üksnes õigusteenuse osutamiseks ettenähtud ettevõtte vastu. Keeld puudutab faktilist tegutsemist ning sellest tulenevalt ei või advokaadibüroos olla advokaaditegevusega mitteseotud äriühingu või filiaali asukoht TsÜS § 40 tähenduses (koht, kus asub juriidilise isiku juhatus või juhatust asendav organ) ega seal asuda tema ettevõte. Aukohtu hinnangul kohaldub nimetatud keeld ka advokaadibüroo tegutsemisele teiste ettevõtete ruumides. Seega on advokaat, kes vastavalt kodukorra § 25 lg-le 3 peab tagama advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja on seeläbi käsitletav AdvS § 49 lg-s 6 nimetatud advokaadiühingu juhatajana, rikkunud AdvS § 49 lg-st 6 tulenevat keeldu ning väärib § 19 lõike 2 punktides 3 või 4 ettenähtud distsiplinaarkaristust.

Advokatuuri kodukorra § 23 p 3 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud juhatust viivitamata teavitama advokaadibüroo kontaktandmete muutmisest. Advokatuuri kodukorra § 24 lg 1 p 4 sätestab, et advokaadibüroo asutamisel on advokaadibüroo pidaja kohustatud edastama juhatusele järgmised advokaadibüroo ruumide kasutusõigust tõendava dokumendi ja advokaadibüroo ruumide plaani ärakirja. Kuigi advokatuuri kodukorra § 24 lg 1 käsitleb advokaadi kohustusi advokaadibüroo asutamisel, kohaldub p-s 4 sätestatud kohustus ka advokaadibüroo asukoha muutmisel, sest juhatus peab ka tegevuskoha muutmisel kontrollima advokaadibüroo uute ruumide nõuetele vastavust, sh seda, kas advokaadibüroo töökeskkond võimaldab piisava tõenäosusega hoida saladuses advokaadile õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid ja tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist. Advokaat ei ole eelnimetatud kohustusi täitnud, mistõttu polnud advokatuuri juhatusele advokaadi tegevuskoha muutus teada ja juhatusel ei olnud võimalik kontrollida uute ruumide nõuetelevastavust. Seega on advokaat kodukorra § 23 p-st 3 tuleneva kohustuse rikkumisega teinud võimalikuks olukorra, kus advokaadibüroo tegutses üle 1,5 aasta nõuetele mitte vastavates ruumides.

14.09.2023 aukohtu istungil selgitas kaebaja, et ruum, milles advokaat tegutses ja kust leiti ka õigusteenuse osutamisega seotud dokumendid, ei olnud lukustatud ja sinna oli ligipääs ka kolmandatel isikutel. Ruum ja kapid lukus ei käinud ning selles ruumis toimus ka äriühingu põhitegevuses kasutatavate instrumentide hooldus. Ruumi uksed olid koguaeg lahti ja paberid vedelesid laua peal. Kaebaja selgituste kohaselt käis advokaadi juures ka kolmandaid isikuid, kuid kaebajale ei ole teada, kes need olid või mis asjus nad advokaati külastasid – kas olid kliendid või mitte. Kaebusele olid lisatud ka fotod advokaadi töölauast, mis kaebaja väiteid kinnitavad. Samuti tuvastasid advokatuuri esindajad kaebaja juures advokaadi dokumente vastu võttes, et advokaat ei olnud hoidnud erinevate klientide materjale teistest asjadest eraldi, vaid läbisegi. Seega ei eksisteerinud käesoleval juhul mitte üksnes konfidentsiaalse info lekkimise oht, vaid see oht on ka realiseerunud. Tegemist oli advokaadi poolt kliendimaterjalide säilitamise kohustuse ning ka konfidentsiaalsuskohustuse eriti raske rikkumisega.

Kaebaja poolt advokatuuri juhatusele üle antud materjalide hulgas oli hulgaliselt kutsetegevusega seotud dokumente. Nendele dokumentidele oli ligipääs ka kaebaja töötajatel, sest advokaadi poolt kasutatav ruum ei olnud lukustatud ja kliendimaterjalid vedelesid laual või lukustamata kapis. Kaebaja on materjalid advokatuurile üle andnud. Seega on tõendatud advokaadipoolne konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mis seisnes selles, et advokaat on kaebaja kontoris tegutsedes ja seal teiste klientide materjale hoides, rikkudes mh ka kliendimaterjalide hoidmisele kohalduvaid nõudeid, võimaldanud kolmandatel isikutel ligipääsu teabele, mille konfidentsiaalsena hoidmise kohustus advokaadil lasus.

Konfidentsiaalsus on üks advokaadikutse olulisematest põhimõtetest ja alustaladest, millele on üles ehitatud kogu advokaadi ja kliendivaheline usaldussuhe. Seda on peetud lausa nii oluliseks, et selle kohustuse rikkumisel tõusetub mh küsimus KarS § 157 koosseisu võimalikust täitmisest. Nimelt sätestab KarS § 157, et kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamise eest isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, – karistatakse rahalise karistusega. Euroopa õiguskutse tuumpõhimõtete harta ja eetikakoodeks Euroopa advokaatidele (CCBE harta) kommentaari b kohaselt toonitab harta kutsesaladuse hoidmise kohustuse duaalset loomust – konfidentsiaalsuse järgimine pole vaid advokaadi kohustus, see on kliendi fundamentaalne inimõigus.

Konfidentsiaalsuskohustuse tagamiseks on sätestatud advokaadile ja advokaadibüroole rida kohustusi. Aukohtu hinnangul on advokaat kõiki neid kohustusi rikkunud. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega on advokaat rikkunud ka lojaalsuskohustust. CCBE harta kommentaar e kohaselt on lojaalsus kliendi suhtes advokaadi rolli oluline komponent. Klient peab suutma usaldada advokaati nõustajana ja esindajana. Selleks, et olla lojaalne kliendile, peab advokaat olema sõltumatu, peab vältima huvide konflikti ja hoidma kliendi poolt talle usaldatud teavet. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega saab kahjustatud ka advokaadi lojaalsus ja kaob advokaadi ja kliendi vaheline usaldus, millel kogu kliendisuhe põhineb.

Advokaat lahkus kaebaja ruumidest jäädavalt, jättes sinna maha kliente puudutavad dokumendid. Aukohus leidis, et ainuüksi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega, mis hõlmab eelnimetatud sätete rikkumist, on advokaat pannud toime kutse-eetika nõuete raske rikkumise ja väärib kõige karmimat karistust.

Lisaks eelnevale ei ole kaebaja tasunud advokatuuri liikmemaksu (alates juuni 2023 eest). Advokatuuri korduvatele meeldetuletustele advokaat ei reageeri ja kõnedele ei vasta. Advokatuuri üldkogu 12.05.2006 otsusest nr 3 tulenevalt on advokaat kohustatud maksma advokatuuri liikmemaksu üldkogu kehtestatud suuruses igakuuliselt hiljemalt järgneva kuu 15. kuupäevaks. Liikmemaksu tasumata jätmine on käsitletav kollegiaalsuspõhimõtte rikkumisena. Advokatuuri kuulumine on vabatahtlik, kuid kutseorganisatsiooni liikmena on advokaadil kohustus tasuda liikmemaksu ning juhinduda oma tegevuses advokatuuri tegevust reguleerivatest õigusaktidest ja kutse-eetika nõuetest. See, et advokaat ei ole tasunud liikmemaksu, ei ole advokatuurile kättesaadav ning on oma äriühingu nimest eemaldanud ka sõna „advokaadibüroo“, viitavad aukohtu hinnangul mh sellele, et advokaadil ei ole enam soovi jätkata Eesti Advokatuuri liikmena.

Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaat on pannud toime kutse-eetika normide raske rikkumise ning väärib karistust. Vastutust kergendavaid asjaolusid ei ole aukohus tuvastanud. Arvestades, et advokaat on mh rikkunud AdvS § 49 lg-st 6 tulenevat keeldu, mille eest näeb seadus ette distsiplinaarkaristuse määramise AdvS § 19 lõike 2 punktide 3 või 4 alusel, on aukohtu kaalutlusõigus karistusliigi määramisel piiratud. Aukohus arvestas karistuse määramisel, et advokaadipoolne konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine on kestnud vähemalt 1,5 aastat ning tegemist ei ole ühte üksikut dokumenti ja ühte klienti puudutava rikkumisega, vaid kaebaja asukohast leiti sadu dokumente, mis olid seotud mitmekümne erineva kliendiga. Seega on advokaadi rikkumine olnud pikaajaline ja kahjustanud mitmete klientide põhiõigusi. Nii olulise kutse-eetika nõude niivõrd suuremõõteline ja pikaajaline rikkumine kahjustab olulisel määral ka advokaadi kutset ja advokatuuri mainet. Kuna advokaat ei ole aukohtu menetluse ajal teinud koostööd ei juhatuse ega aukohtuga, vaid on ennast asunud varjama, siis näitab advokaat oma käitumisega, et ta on kaotanud huvi advokatuuri vastu. Aukohus kaalus põhjalikult proportsionaalse karistuse valikut ja leidis, et eelnevast tulenevalt tuleb aukohtul arvestades distsiplinaarsüüteo raskust, rikkumise kestvust ja ulatust määrata advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 4 alusel advokatuurist väljaheitmine.

14.12.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heideti advokaadile ette tasutaotluses ühe toimingu kolmeks toiminguks jagamist ning läbi selle võimaliku saadava tasu suurendamist tasude ja kulude korras sätestatust suuremas määras. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena koostoimes tasude ja kulude korra § 6 lg 1 rikkumisega.

Tasutaotluse esitamise ajal (21.02.2022) kehtinud tasude ja kulude korra § 6 lg 1 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtueelses menetluses 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 81 euro ühe toimingu kohta. Seega on advokaat õigustatud saama ühe toimingu eest tasu maksimaalselt kolme pooltunni eest. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 kohaselt võib kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Käesoleval juhul oli prokuratuuril õigus suurendada väljamakstavat tasu ja maksta tasu välja maksimaalselt kuni 15 pooltunni eest. Advokaat jagas ühe toimingu (kriminaaltoimikuga tutvumine) kolmeks eraldi toiminguks, taotledes iga toimingu eest tasu suurendamist 100% võrra ning esitas tasutaotluse kokku 18 pooltunni eest.

Aukohus nõustus advokaadiga selles, et ei ole mõeldav, et advokaat oleks jõudnud üle 500 lk toimikuga tutvuda selle ajaga, mis tasude ja kulude korra § 6 lg 1 ette näeb (1,5 h), kuid vastavalt tasude ja kulude korra § 2 lg-le 1 on võimalik välja makstavat tasu suurendada. Seega, kui advokaat leidis, et tegemist on väga töömahukate toimikutega, oleks advokaat saanud taotleda tasu piirmäära suurendamist kuni 500%. Advokaat on tasude ja kulude korda vääralt tõlgendades püüdnud oma tasutaotluses kunstlikult suurendada võimalikku saadavat tasu. Aukohtu hinnangul ei ole ühe toimingu (toimikuga tutvumine) mitmeks eraldi toiminguks lugemine olnud seadusandja mõte ega ole kooskõlas tasude ja kulude korraga. Erinevateks toiminguteks ei muuda toimikuga tutvumist ei see, et toimik oli kolmes köites, ega ka see, et advokaat tutvus toimikuga kolm päeva. Sama seisukohta on jaganud ka Riigikohus oma 07.11.2022 otsuses asjas nr 5-22-2 (p 46).

Kuna see oli advokaadil esmakordne selline rikkumine, kus ta tasukorda valesti kohaldab ja puudub alus asuda seisukohale, et advokaat on tasutaotluses tasude ja kulude korda pahatahtlikult valesti kohaldanud, siis ei pidanud aukohus vajalikuks aukohtumenetlust algatada, kuid juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil tasutaotlust esitades juhinduda tasude ja kulude korrast. Kui advokaat ei nõustu tasumääruse ja selle põhjendustega, tuleb määrus vaidlustada ja need seisukohad selgeks vaielda. Aukohtumenetlus lõpetati karistust määramata.

14.12.2023

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette vanglas keelatud eseme (Rubiku kuubik) andmist kinnipeetavale, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena koosmõjus Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.25 rikkumisega.

Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.25 kohaselt on kinnipeetavale lisaks VSkE §-s 641 sätestatule keelatud VangS § 15 lg 4 alusel VangS § 15 lg-s 2 kirjeldatud tunnustele vastavad järgmised esemed: mänguasi, mängud, v.a doomino, kabe, male või nard, mis on soetatud vanglateenistuse vahendusel või vanglasse saabumisel kaasa võetud või mängud, mis on väljastatud vanglateenistuse poolt.

Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei näinud ta oma teos midagi taunitavat, kuna Rubiku kuubikut müüakse ka vangla kaupluses, ainuke vahe kaupluses müüdava ja advokaadi poolt antu vahel oli selle keerukuse aste, kuid lahendamise põhimõttelt on tegemist sisuliselt sama asjaga. Advokaadi sõnul andis ta selle üle varjamatult, kaamerate vaateväljas. Aukohtu hinnangul on advokaat kinnipeetavale Rubiku kuubikut üle andes rikkunud vangla sisekorra eeskirju. Aukohus pidas vajalikuks siinjuures märkida, et õige ei ole advokaadi väide, et advokaat on andnud eseme üle varjamatult. Nähtuvalt aukohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokollist, mis sisaldab fotosid videosalvestiselt, varjas advokaat üleantavat eset paberitega. Seega mõistis advokaat ilmselt ka ise oma teo lubamatust. Aukohus selgitab, et see, kas sama asja või samal põhimõttel töötavat asja müüakse ka vangla kaupluses, ei ole kriteeriumiks, mille alusel saab advokaat otsustada, mida kinnipeetavale vanglasse viia võib. Tallinna Vangla sisekorra eeskirja järgi ei ole Rubiku kuubik vanglas lubatud ese. Advokaat peab vanglat külastades lähtuma vangla sisekorra eeskirjast ega saa seda ise meelevaldselt tõlgendama asuda. See, et põhimõtteliselt sama mänguasja müüakse ka vangla kaupluses, ei õigusta vangistusseaduses ja vangla sisekorraeeskirjas sätestatud piirangute rikkumist. Aukohus märkis, et vangla sisekorraeeskirjade eiramine tõstab vangla julgeolekuriski. Siinkohal ei oma tähtsust, kas ja millises ulatuses advokaadi poolt kinnipeetavale antud ese konkreetsel juhul vangla julgeolekut kahjustas.

Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 4 lg-t 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-i 7.1.25 ning vääriks karistust. Otsuse tegemisel võttis aukohus arvesse advokaadi siirast kahetsust ning et advokaadi kinnitusel on ta juhtunust järeldused teinud. Samuti arvestas aukohus, et Tallinna Vangla on advokaati juba väärteo korras karistanud. Seetõttu piirdus aukohus sel korral üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab oma tegevuses lähtuma seadusest ja muudest õigusaktidest, sh vangla kodukorrast.

Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu ka sellele, et tulenevalt eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Heade kommetega kooskõlas olev käitumine hõlmab mh lugupidavat suhtumist teistesse inimestesse, sh nendesse, kellega advokaadil on olnud mõni konfliktne olukord. Advokaat ei pea Tallinna Vangla direktori seisukohtadega nõustuma, kuid peab tema suhtes ka edaspidi käituma lugupidavalt ja väärikalt. Seda nii kõnes, teos kui ka kirjas.