2016

Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.

14.01.2016

Pärnu Maakohus heitis vandeadvokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud Pärnu Maakohtus 28.10.2015 toimunud eelistungile ega esitanud kaitseakti. Eetikakoodeksi § 20 lõike 1 kohaselt on advokaat kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui ka teos. Advokaadi selgitustest nähtuvalt teavitas advokaat 27.10.2015 prokuröri asjaolust, et tema raske tervislik seisund ei võimalda 28.10.2015 toimuvast eelistungist osa võtta. Advokaadi väidet kinnitas ka kohus oma teates. Samuti nähtus advokaadi selgitustest, et päev enne eelistungit helistas advokaadile kohtuistungi sekretär, kes küsis advokaadilt kinnitust prokurörilt saadud info kohta. Advokaat kinnitas kohtu­sekretärile, et on haige ega saa järgmisele päevale määratud kohtuistungile minna ning tal ei ole võimalik tegeleda asenduskaitsja otsimisega, kuna on haige ja kõrge palavi­kuga voodis ning tervislikust seisundist tulenevalt võimetu tööülesandeid täitma ja arvutit kasutama. Seega on advokaat prokuröri vahendusel kohut teavitanud ning info on kohtuni jõudnud. Aukohtu hinnangul ei oma tähtsust, mil moel advokaat kohut istungil osalemist takistavate asjaolude ilmnemisest teavitab. Arvestades advokaadi ras­ket tervislikku seisundit, leidis aukohus, et advokaat tegi endast oleneva, et info tema tervislikust seisundist ning võimatusest istungil osaleda jõuaks ka kohtuni. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks oma käitumisega näidanud kohtu vastu üles lugupidamatust ning rikkunud eetikakoodeksi § 20 lõiget 1.

21.01.2016

Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaadi­büroo töötaja jurist-assistent esitas registripidajale saadetud kirjas valeinformatsiooni, kui kinnitas, et OÜ X on advokaadibüroo klient. Eetikakoodeksi § 9 lõike 1 koha­selt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat selgitas aukohtule, et registripidajale päringu koostamisel mär­giti advokaadibüroo kliendiks ekslikult OÜ X, kuid vea avastamisel saadeti viivita­mata uus taotlus õigete andmetega. Advokaat kinnitas, et tegemist oli puhtalt eksi­tusega ning bürool puudus igasugune tahe eelnimetatud andmeid ebaseaduslikul teel hankida. Aukohus leidis, et arvestades asjaolu, et advokaadibüroo poolt saadeti 20.11.2015 uus taotlus, kus olid kliendi andmed parandatud, on usutav, et jurist eksis esialgse taotluse koostamisel kliendi andmete sisestamisel. Kuivõrd viga parandati advokaadibüroo poolt järgmisel päeval, ei tuvastanud aukohus advokaadibüroo ja selle pidaja tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Siiski juhib aukohus advokaadi tähele­panu, et edaspidi tuleks advokaadibüroo juristide tegevuse üle pidada paremat kont­rolli ning tagada, et büroost ei väljuks kirjad juristide allkirjadega. Tulenevalt advoka­tuuriseaduse § 40 lõikest 3 ei tohi juristid advokaadibüroo nimel esineda.

11.02.2016

Vandeadvokaatidele heideti ette advokatuuriseaduse § 44 lõike 4 ja eetikakoodeksi § 13 lõike 1 rikkumist, kuna advokaadibüroo ja selle vandeadvokaadid tegutsesid huvide konfliktis. Aukohus ei tuvastanud advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kaebusest nähtuvalt seisnes huvide konflikt selles, et advokaadibüroo van­deadvokaat A esindas töövaidlustes OÜ Y endiseid töötajaid D.B-d ja J.H-d, kes val­landati seoses tööandjapoolse usalduse kaotusega. Advokatuuriseaduse § 44 lõike 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osu­tab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Eetikakoodeksi § 13 lõike 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või ena­mat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastu­olus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kah­justab või võib kahjustada advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lõike 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides, välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asja­olust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks. Ka kaebaja ja advokaadibüroo vahel sõlmitud kliendilepingu kohaselt on advokaadi­bürool keelatud osutada lepingu esemega samas asjas õigusteenust isikule, kelle huvid selles asjas on vastuolus kliendi huvidega juhindudes advokatuuriseaduse ja advokaadi kutse-eetika nõuetest. Aukohtule antud seletustest ning esitatud tõenditest ei nähtu, et advokaadibüroo ja selle advokaadid oleks esindanud OÜ-d Y ja selle endisi töötajaid D.B-d ja J.H-d samas vaidluses. Advokaatide selgitustest nähtuvalt osutati OÜ-le Y õigusabi viimati 2013. aastal, D.B-ga ja J.H-ga algas vaidlus alles 2015. aastal. Seega ei ole advokaadibüroo kaebajale samas asjas õigusabiteenust osutanud. Aukohus lei­dis, et selleks, et tegemist oleks huvide konfliktiga AdvS § 44 lõike 4 mõistes, peab poolte huvides esinema selge vastuolu. Aukohtu hinnangul ei piisa huvide konflikti tuvastamiseks asjaolust, et advokaadibürool oli sõlmitud 2006. aastal kaebajaga üldsõ­naline leping õigusteenuse osutamiseks. Kliendilepingust nähtuvalt vormistatakse tee­nuse osutamine eraldi lepingu lisana. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtunud, et advokaadibüroo ja kaebaja vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt esindab advokaadibüroo kaebajat D.B ja J.H töövaidluses. Seega ei tuvastanud aukohus advo­kaatide tegevuses sellist vastuolu, mis viitaks huvide konflikti olemasolule. Aukohtu hinnangul ei ole võimalik huvide konflikti tuvastada ka asjaolust, et advokaadibüroo on osutanud õigusabi kaebajaga samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele. Aukohtu hinnangul ei olnud kaebuses välja toodud selliseid asjaolusid, mis viitaks pooltevaheli­sele selgele vastuolule nimetatud töövaidluses.

18.02.2016

Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat esitas EIK-ile puuduliku kaebuse, mis jäeti EIK poolt läbi vaatamata ning mille tule­musel jäid kaebaja õigused EIK‑is kaitseta. Samuti eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rik­kumist, kuna advokaat ei vastanud kaebaja teabenõudele. Eetikakoodeksi § 8 lõike 2 kohaselt kasutab advokaat kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kae­baja heitis advokaadile ette, et advokaat jättis EIK-ile nõuetekohased dokumendid esitamata, mistõttu jäi tema kaebus menetlusse võtmata ning kaebaja õigused kaits­mata. Advokaat põhjendas EIK-ile esitatud kaebuse juurde apellatsioonkaebuse ja kas­satsioonkaebuse esitamata jätmist ja uue kaebuse koostamata jätmist asjaoluga, et ta ei olnud teadlik, et need tuleb kaebusele lisada ning kohtu kirja, kus nende puudu­misele viidati, advokaat kätte ei saanud. Samuti viitas advokaat asjaolule, et kui advo­kaat tegi ettepaneku tähtaja ennistamise taotlemiseks, siis kaebaja advokaadile vaja­likke kohtuotsuseid ei edastanud. Aukohus leiab, et advokaat peab kliendi ülesande täitmisel näitama üles hoolsust ja asjatundlikkust ning veenduma, et tema poolt esi­tatud kaebus vastaks nõuetele. Aukohtu hinnangul ei oma tähtsust, et advokaat ei olnud EIK-isse pöördumise protseduuridest enne ülesande saamist teadlik. Kui advo­kaat täidab kliendi ülesannet esmakordselt, tuleks tal end ülesande täitmisega seotud protseduuridega kurssi viia. Nõuetekohase kaebuse tähtaegne esitamata jätmine ei ole vabandatav ka asjaoluga, et kaebaja ei esitanud advokaadile õigeaegselt vajalikke doku­mente. Advokaat peab täitma kliendi ülesande korrektselt ning näitama ise aktiivsust, et vajalikud materjalid hankida. Kuivõrd kohtuotsused on ka advokaadile kättesaada­vad, siis ei ole nende kohtule esitamata jätmine etteheidetav kaebajale. Eetikakoodeksi § 14 lõike 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaeg­selt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Kaebaja heidab advokaadile ette kae­baja teabenõudele vastamata jätmist. Advokaat põhjendas kaebaja pöördumisele vas­tamata jätmist asjaoluga, et advokaadi postkast on II korrusel ja kontoriruum on III korrusel, mistõttu ta iga päev postkasti ei vaata ega jõudnud koheselt vastata. Aukohtu istungil selgitas advokaat, et vaatab postkasti kord või paar korda nädalas. Aukohtu hinnangul ei saa kord nädalas postkasti vaatamist pidada piisavaks. Postkasti tuleks vaadata igapäevaselt, vastasel juhul võivad jääda mõned olulised dokumendid märka­mata. Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et minetused advokaadi tegevuses olid sedavõrd suured, et advokaat väärib noomitust.

10.03.2016

Vandeadvokaadile heideti ette RÕS § 19 lõike 1 ja eetikakoodeksi § 14 lõike 3 rik­kumist, kuna advokaat ei asunud rohkem kui poole aasta jooksul pärast riigi õigusabi korras määratud kohustuse vastuvõtmist õigusabi osutama. RÕS § 19 lõike 1 koha­selt kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohus­tatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud tei­siti. Eetikakoodeksi § 14 lõike 3 kohaselt täidab advokaat kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub klien­dile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Aukohus leidis, et advokaadi poolt riigi õigusabi korras määratud ülesande täitmata jätmine ligikaudu poole aasta jooksul on taunitav, kuid kuna advokaat on oma viga tunnistanud ning asunud klienti nõustama ja advokaadipoolse viivituse tagajärjel ei ole kliendile kahju tekitatud, siis ei pidanud aukohus otstarbekaks advokaati karistada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähe­lepanu, et edaspidi tuleb advokaadil oma töö korraldamisel olla hoolikam, et ühegi kliendi pöördumine ei jääks tähelepanuta. Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei pöördunud hagiga Harju Maakohtu poole. Eetikakoodeksi § 8 lõike 2 kohaselt kasutab advokaat kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advo­kaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soove. Advokaadi selgitustest nähtuvalt selgitas advokaat kliendile korduvalt, et kohtusse pöördumiseks on vajalik koguda täiendavaid tõendeid, mille kaebaja lubas esitada, kuid jättis tegemata. Samuti nähtus advokaadi selgitustest, et advokaat on püüdnud tõendeid iseseisvalt koguda, kuid tõendeid, mille olemasolule kaebaja viitas, ei õnnestunud advokaadil leida. Kui­võrd kaebaja advokaadile tõendeid ei esitanud, lõpetas advokaat RIS-is tellimuse. RÕS § 19 lõike 1 teise lause kohaselt, kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolu­sid riigi õigusabi saajale. Aukohus leidis, et kuigi advokaadi selgitustest nähtuvalt puu­dus ilma tõenditeta protsessuaalne võimalus kaebaja huvide kaitsmiseks ning advokaat on sellest kaebajat korduvalt teavitanud, tulnuks seda RÕS § 19 lõikest 1 tulenevalt teha kirjalikult või võtta kirjalik kinnitus, et kaebajat on sellest teavitatud. Aukohus ei pidanud siiski otstarbekaks advokaati karistada, kuna advokaati ei ole varasemalt dist­siplinaarkorras karistatud.

07.04.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule ilma originaalallkirjata, mistõttu jäi kaebus menetlusse võtmata ning kaebaja kaebeõigus realiseerimata. Kaebusest nähtuvalt oli advokaat esitanud kaebaja esindajana EIK-ile kaebuse skaneeritult, ilma originaalall­kirjata, mistõttu jäi see EIK-i poolt menetlusse võtama, kuivõrd esitatud kaebus ei vastanud kohtureeglite reegli 47 nõuetele. Aukohus leidis, et advokaat on käitunud õigusabi osutamisel hooletult, jättes EIK-ile kaebuse esitamisel kaebusele esitatavad nõuded täitmata, kuid arvestades advokaadi siirast kahetsust, asjaolu, et advokaat on teinud tekkinud olukorrast oma järeldused ning et advokaati ei ole varasemalt dist­siplinaarkorras karistatud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida rangelt advokaadi tähelepanu, et formaalsuste eira­mine võib tuua endaga kaasa pöördumatud tagajärjed, mistõttu peab advokaat edas­pidi õigusteenust osutades olema oma tegevuses hoolikam ning end ülesande täitmi­sega seotud protseduuridega kurssi viima.

07.04.2016

Kaebaja tõi kaebuses välja, et sõlmis advokaadi vahendusel lepingu advokaadibü­rooga, kuid tööd tegi isik X. Kaebaja heitis ette, et X ei ole tööd teinud ega kaeba­jale dokumente tagastanud. Samuti ei vastanud X kõnedele. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja korduvalt püüdnud advokaadilt ja X-ilt dokumente kätte saada, kuid tulu­tult. Aukohus märkis, et X ei ole Eesti Advokatuuri liige, mistõttu puudub Eesti Advokatuuri aukohtul tulenevalt AdvS §-st 15 pädevus X-i tegevuse üle järelevalve teostamiseks. Analüüsides kaebuses toodud asjaolusid seoses advokaadi tegevusega, ei tuvastanud aukohus minetusi tema tegevuses. Advokaadi selgitustest nähtuvalt sõlmis advokaat kaebajaga õigusabilepingu, mille sisuks oli teistmisavalduse koostamine ning advokaat ei ole teadlik, millised suhted on kaebaja ja X-i vahel ning milliseid teenu­seid on viimane kaebajale osutanud või osutamata jätnud. Advokaadi selgitustest näh­tuvalt ei ole tema valduses kaebaja poolt soovitud dokumente ning neid dokumente, mis kaebaja teistmisavalduse koostamiseks esitas, pole kaebaja tagasi saada soovinud. Samuti nähtub advokaadi selgitustest, et ta on kõik kaebaja teated X-ile edastanud. Seega on advokaat teinud endast oleneva, et kaebaja teated jõuaks X‑ini.

14.04.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 1 ja § 14 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei tegutsenud kaebaja huvides ning jättis kaebaja hinnangul asjas tähendust omavad olulised asjaolud tähelepanuta. Samuti eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat nimetas kaebajat idioodiks. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevu­ses eetikakoodeksi § 8 lõike 1 ja § 14 lõike 2 rikkumist. Advokaadi seletustest nähtu­valt on ta kaebajale korduvalt vaidluse sisu ja protsessuaalseid võimalusi selgitanud ega ole tegutsenud kaebaja teadmata ning vastuolus kaebaja huvidega. Advokaadi selgitus­test nähtuval oli kompromiss sõlmitud kaebaja huvides ning parim võimalik lahen­dus. Aukohtul puudus alus advokaadi väidetes kahtlemiseks. Küll aga leidis aukohus, et selliste kaebuste vältimiseks tuleks advokaadil teha edaspidi kliendiga suhtlemisel rohkem selgitus- ja koostööd ning väljasaadetavad dokumendid kliendiga kirjalikult kooskõlastada. Lisaks heitis kaebaja advokaadile ette kliendi suhtes ebaviisakate väljen­dite kasutamist, mida ei eitanud ka advokaat. Aukohtu hinnangul ei ole selline käitu­mine advokaadi poolt aktsepteeritav ning edaspidi tuleb advokaadil hoiduda klientide suhtes kohatute väljendite kasutamisest. Aukohus arvestas asjaolu, et advokaati ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ning advokaat on kliendi ees oma käitumise pärast vabandanud ega pidanud vajalikuks advokaati karistada.

14.04.2016

Advokaadile heideti ette § 20 lõike 1 rikkumist. Kohus heitis advokaadile ette tun­nistajana ütluste andmisest keeldumist ja kohtu korralduste eiramist. Kohtu hinnan­gul puudusid advokaadil takistused ütluste andmiseks. Aukohus leidis, et kohtu poolt advokatuurile esitatud märgukirja põhjal ei ole võimalik advokaadi tegevuses kohtu korraldustest üleastumist näha. Halduskohtumenetluse seadustiku § 56 lõike 2 koha­selt võivad halduskohtumenetluses tõenditeks olla kõik TsMS §-de 251-305 koha­selt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja HKMS-is lubatud tõendid. Tulenevalt HKMS § 1 lõikest 3 kohaldatakse HKMS-is sätestatud juhtudel halduskohtumenetlu­ses TsMS-i, arvestades halduskohtumenetluse erisusi. Kuna HKMS ei reguleeri teisiti, siis laienevad halduskohtumenetluses tunnistaja ülekuulamisele TsMS-i sätted. TsMS § 256 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei või selle isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, tunnistajana üle kuulata isikut, kellele on tema ameti või kutse- või majandustegevuse tõttu usaldatud teavet, mille saladuses hoidmine on talle seaduse kohaselt kohustuslik. Seega on advokaadil TsMS § 256 lõike 2 punktist 3 ja AdvS § 45 lõikest 1 tulevalt õigus keelduda ütluste andmisest. Tulenevalt TsMS § 259 lõikest 3 teeb kohus tunnistaja ütluste andmisest keeldumise õiguspärasuse kohta mää­ruse pärast menetlusosaliste ärakuulamist. Kui kohus ei pea ütluste andmisest keeldu­mist õiguspäraseks, kohustab ta määrusega tunnistajat ütlusi andma. Tunnistajal on õigus esitada määruse peale määruskaebus. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonna­kohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Seega näeb TsMS ette tekki­nud olukorra lahendamise kohtu poolt. Kuna aukohtu nägemusel ei ole kohus läbi­nud TsMS-is ettenähtud eelpool kirjeldatud menetlust, ei saanud aukohus võtta seisu­kohta, kas advokaat käitus ütluste andmisest keeldumisel vastavuses eetikakoodeksiga.

26.05.2016

Advokaat jättis korduvalt advokatuuri pöördumistele vastamata ning advokatuu­riseaduse § 48 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmata ega ole vastanud advokatuuri pöördumistele. Eesti Advokatuur pöördus advokaadi poole e-kirja teel 22.12.2015, 19.01.2016 ning 01.02.2016 seoses advokaadibüroo kutsekindlustuslepingu lõppe­misega 09.11.2015 uuest kutsekindlustuslepingust ärakirja saamiseks. 22.12.2015 ja 19.01.2016 pöördumistele advokaat ei vastanud. Advokatuuri 01.02.2016 pöördumise järel lubas advokaat oma 01.02.2016 e‑kirjas, et esitab ärakirja uuest poliisist viivita­matult. 10.02.2016 seisuga ei olnud advokaat kindlustuspoliisi esitanud. 10.02.2016 pöördus advokatuuri jurist advokaadi poole neljandat korda ning palus lisaks kutse­kindlustusele esitada ka selgitus seoses advokatuuri pöördumistele mittevastamisega. 11.02.2016 edastas advokaat Eesti Advokatuurile samal päeval, s.o 11.02.2016, sõlmi­tud kutsekindlustuslepingu, kuid jättis palutud selgitused esitamata. Seoses asjaoluga, et advokaat oli jätnud Eesti Advokatuuri pöördumistele korduvalt vastamata, pöördus advokatuuri aukohus 18.02.2016 advokaadi poole ning palus advokaadi selgitusi, mis põhjustel on jätnud advokaat advokatuuri pöördumistele korduvalt vastamata. Selgi­tuste esitamise tähtaeg oli 03.03.2016. 04.03.2016 seisuga ei olnud advokaat aukohtu pöördumisele vastanud. 04.03.2016 pöördus advokatuuri jurist e‑kirja teel taaskord advokaadi poole ning tuletas talle meelde, et advokaat ei ole aukohtu pöördumisele tähtaegselt vastanud. 04.03.2016 vastuses märkis advokaat, et aukohtu pöördumist ei ole temani jõudnud ning palus selle uuesti edastada. Seega jättis advokaat korduvalt advokatuuri poolt nõutud dokumendid ning selgitused esitamata ning rikkus sellega advokatuuriseaduse § 47 lõike 2 punktist 2 tulenevat kohustust.

28.03.2016 pöördus Eesti Advokatuuri poole kindlustusseltsi esindaja ning teavitas, et kindlustusselts on advokaadi poolt advokatuurile 11.04.2016 esitatud kutsekind­lustuse poliisist taganenud, kuivõrd advokaat on jätnud kindlustuslepingust tulene­vad kohustused täitmata ning kindlustusmakse tähtaegselt tasumata. Advokaat ei tea­vitanud advokatuuri kindlustuslepingu kehtetusest ega esitanud kehtivat poliisi. Kuigi advokaat selgitas aukohtu istungil, et ta ei olnud kindlustuspoliisist taganemisest tead­lik, ei pidanud aukohus advokaadi selliseid väiteid usutavaks. Kindlustusseltsi esindaja poolt advokatuurile telefoni teel edastatud info kohaselt suhtles kliendihaldur advo­kaadiga kindlustuse osas ning väidet, et kindlustusandja ei teavita klienti lepingust taganemisest, ei saa pidada eluliselt usutavaks. Lisaks pidi advokaat ka ise aru saama, et kindlustusmakse tähtaegselt tasumata jätmisel on kindlustusandjal õigus lepingust taganeda. Seega leidis aukohus, et advokaat on rikkunud advokatuuriseaduse § 48 lõi­kest 1 tulenevat kohustust. Aukohtu veendumust ei muutnud ka asjaolu, et otsuse tegemise ajaks oli advokaat esitanud kehtiva kindlustuspoliisi. Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et minetused advokaadi tegevuses olid sedavõrd suured, et advokaat väärib noomitust.

26.05.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 21 lõike 2 rikkumist, kuivõrd advokaat jät­tis kaitseaktid tähtaegselt esitamata ning kohtu poolt määratud eelistungile ilmumata. Kohtu poolt esitatud teadetest nähtuvalt on advokaat jätnud kaitseaktid esitamata ning eelistungile ilmumata. Advokaat põhjendas 09.02.2016 istungile ilmumata jät­mist asjaoluga, et kohus ei ole arvestanud eelistungi aja määramisel advokaadi poolt toodud asjaoludega ning määras eelistungi advokaadile mittesobivale ajale. Kuivõrd advokaat ei saanud eelistungil osaleda, polnud advokaadi hinnangul sisulist mõtet ka kaitseakti esitamisel. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi sellised põhjendused koos­kõlas KrMS § 227 lõikes 1 ega eetikakoodeksi § 21 lõikes 2 sätestatuga. Mõjuvad põhjused istungil mitteosalemiseks ja kaitseakti esitamata jätmiseks advokaadil puu­dusid. Kohtuistungid peetakse kohtute seaduse § 6 lõike 2 järgi üldjuhul tööpäevadel kell 9 kuni kell 18 ning kaitseülesande vastuvõtmisel tuleb advokaadil sellega arves­tada. Advokaat ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud kohtu poolt määratud eelistungil osaleda. Asjaolu, et kohtuistung algas kell 9 ning advokaat oleks pidanud Tallinnast kella 9 Tartusse jõudmiseks hakkama enne kella 6 sõitma, ei ole aukohtu hinnangul mõjuv põhjus istungile mitteilmumiseks. Aukohus leiab, et kui advokaat on võtnud endale kaitsekohustuse, siis on ta sellega võtnud endale kohustuse jõuda ka Tartus kell 9 algavale kohtuistungile ning esitada tähtaegselt kaitseakt. Kui­võrd kohus eelistungi aja muutmise taotlust ei rahuldanud, oleks tulnud kaitseaktid esitada hiljemalt 04.02.2016, kuid seda advokaat ei teinud. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaat peab kliendi huvide kaitsmisel lähtuma seadusest ning kutse-eetika nõuetest, mida advokaat aukohtu hinnangul käesoleval juhul teinud ei olnud. Minetused advokaadi tegevuses olid sedavõrd suured, et advokaat vääris aukohtu hin­nangul noomitust.

26.05.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat jättis EIK-ile saadetud kaebuse juurde olulised dokumendid esitamata, millega on tekita­nud kaebajale moraalset kahju. Kaebaja heitis advokaadile ette EIK-ile esitatud kae­buse juurde oluliste dokumentide lisamata jätmist, mistõttu ei võetud kaebust menet­lusse. Advokaadi selgitustest nähtuvalt oli kaebaja nõue perspektiivitu ning advokaat oli seda kaebajale korduvalt selgitanud. Sellest hoolimata otsustas advokaat kaebuse koostada. Aukohus märkis, et juhul, kui advokaat leiab, et riigi õigusabi saaja nõue ei põhine seadusel või puudub protsessuaalne võimalus isiku õigusi ja huve kaitsta, tuleb seda isikule RÕS § 19 lõike 1 kohaselt kirjalikult selgitada. Olukorras, kus advokaat on otsustanud kaebuse siiski esitada, tuleb teha seda seaduses sätestatud nõudeid jär­gides. Arvestades asjaolu, et advokaati ei ole varasemalt karistatud, advokaat vabandas kaebaja ees ning kuna kaebaja nõue oli sisuliselt perspektiivitu, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sellel korral karistada.

09.06.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõigete 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat ei kaitsnud kliendi huve vähemalt mõistliku advokaaditeenuse piires. Pärnu Maakohtu määrusest nähtuvalt jättis advokaat kohtule esitamata asjas tähendust omada võivad tõendid, mille esitamist oli kohus palunud, jättes nende esitamata jätmise kliendiga kooskõlastamata. Samuti ei veendunud advokaat tunnistajale saadetud teate kättesaa­mises. Aukohus märkis, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel kasutama kliendi huvides kõiki võimalikke vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta, ning hoidma klienti asjaga seotud asjaoludega pidevalt kursis. Jättes asjas tähendust omada võivad tõendid esitamata, võttis advokaat riski, et kliendi huvid võivad jääda kaitseta. Jättes need asjaolud kliendiga kooskõlastamata, tekitas advokaat aga olukorra, kus ka kliendil endal puudus võimalus oma huvide kaitsmiseks kohtule tõendeid esi­tada. Aukohus nõustus Pärnu Maakohtu määruses avaldatuga, et advokaat on käitunud õigusteenust osutades vähemalt hooletult ning väärib karistust. Kuivõrd Pärnu Maa­kohus on oma määruses kõiki asjaolusid põhjalikult analüüsinud, ei pidanud auko­hus vajalikuks neid seisukohti korrata ning määras advokaadile karistuseks noomituse.

09.06.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõigete 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat jättis apellatsioonkaebuse esitamata seda kliendiga kooskõlastamata. Viru Maakohtu määrusest nähtuvalt on isik A esitanud kohtule taotluse oma kaitsja kõrvaldamiseks, kuna advokaat on näidanud end asjatundmatu või hooletuna. Kohus tuvastas, et A soovis apellatsioonkaebuse esitamist ja advokaat oli sellest teadlik, kuid jättis teadma­tutel asjaoludel apellatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata. Advokaadi selgituste koha­selt koostas advokaat kaebajaga kooskõlastatult apellatsiooniteate ning saatis selle 10.03.2016 e-postiga kohtule, kuid 02.04.2016 selgus, et apellatsiooniteade polnud kohtusse jõudnud. Aukohus leidis, et advokaat oli käitunud kliendi ülesande täitmisel hooletult ning vääris karistust. Aukohus märkis, et advokaat peab kohtule dokumen­tide edastamisel veenduma, et need jõuavad tähtaegselt kohtuni. Jättes kohtu poolt menetlusdokumentide vastuvõtmise kohta edastatava automaatteavituse ära ootamata, võttis advokaat riski, et advokaadi poolt kohtule saadetud apellatsiooniteade ei pruugi kohtuni jõuda. Seega on advokaat käitunud õigusabiteenuse osutamisel vähemalt hoo­letult. Kuivõrd advokaat on oma viga tunnistanud, teinud sellest oma järeldused ning muutnud oma töökorraldust selliselt, et selliseid eksimusi enam tulevikus ei tekiks ning advokaadil puuduvad varasemad karistused, piirdus aukohus noomitusega.

09.06.2016

Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõigete 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud tähtaegselt kassatsioonkaebust. Advokaadi selgitustest nähtuvalt arvutas ta ekslikult, et kassatsiooni esitamise viimane päev on 12.01.2016, mitte 11.01.2016, ning haigestumise tõttu ei suutnud advokaat keskenduda kassatsiooni koostamisele ja õigeaegsele esitamisele. Aukohus leidis, et advokaat on käitunud õigusteenuse osu­tamisel hooletult, jättes kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata ning kliendi huvid kaitseta, mistõttu väärib advokaat karistust. Aukohtu hinnangul ei vähenda advokaadi haigestumine advokaadi vastutust ega vabasta teda seadusest tulenevate nõuete täitmi­sest. Kui advokaadil ei ole võimalik haigestumise tõttu oma tööülesandeid täita, tuleb advokaadil oma töö korraldada selliselt, et kliendi huvid ei saaks kahjustada. Kuivõrd advokaati ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, piirdus aukohus sel korral noomitusega.

16.06.2016

Kahele advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 21 lõike 2 rikkumist, kuna advokaa­did ei esitanud kaitseakte tähtaegselt. Aukohus juhtis advokaatide tähelepanu, et koh­tule tuleb menetlusdokumendid esitada tähtaegselt. Arvestades advokaatide pikaajalist kohusetundlikku tööd, oma vigade tunnistamist, kahetsust ning asjaolu, et advokaa­tide poolne eksimus ei tinginud istungite edasilükkamist, ei pidanud aukohus vajali­kuks advokaate sellel korral karistada.

14.07.2016

Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 21 lõike 2 rikku­mist, kuna advokaat jäi eelistungile ilmumata mõjuva põhjuseta. Kuigi kohtu hinnan­gul vastas kaitsja poolt esitatud tõend sotsiaalministri määrusega kehtestatud tõendile esitatavatele sisu ja vormi nõuetele, leidis kohus, et tõendis esitatud haigestumine ei ole kohtuistungile mitteilmumise mõjuvaks põhjuseks KrMS § 170 lg 2 p 3 mõttes ehk raskeks haigestumiseks, mis ei võimalda isikul ilmuda menetleja juurde. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli perearst advokaadi tervislikku seisundit hinnates asunud seisukohale, et advokaat on töövõimetu ega saa kohtuistungil osaleda. Aukohus leidis, et kui arst on tuvastanud advokaadi töövõimetuse ning see on nõuetekohaselt tõenda­tud, puudub aukohtul alus ning pädevus selle seisukoha ümber hindamiseks. Sellele, et aukohtule ja kohtule esitatud tõend vastab sotsiaalministri määrusega kehtestatud tõendile esitatavatele sisu ja vormi nõuetele, ei vaidle vastu ka kohus.

11.08.2016

Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat ei olnud kaebajale kättesaadav. Samuti heitis kaebaja advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, leides, et advokaat oli käitunud lohakalt. Aukohus ei tuvasta­nud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi poolt aukohtuis­tungil antud selgituste kohaselt ei ole tal oma töökohustuste tõttu võimalik igal ajal telefonikõnedele vastata. Samuti ei ole võimalik vanglast tehtud vastamata kõnedele tagasi helistada, kuna advokaadil on mitmeid vanglas viibivaid kliente ning advokaadil puudub võimalus tuvastada, kes neist temale helistanud on. Seega ei tuvastanud auko­hus, et advokaat oleks kaebajat tahtlikult vältinud. Kaebusest nähtuvalt on samale sei­sukohale jõudnud ka kohus. Advokaadi selgitustest nähtuvalt sai ta advokaat X-i ja kaebaja sugulase poolt saadetud e-kirjad kätte ning esitas nende alusel kaebaja nimel määruskaebuse ringkonnakohtule. Kuigi advokaadi sõnul võttis ta e-kirjadega saade­tud info teadmiseks ega pidanud vajalikuks nendele vastata, leiab aukohus, et kae­baja asjaga kursis hoidmiseks oleks advokaat võinud kaebajat läbi advokaat X-i ja kae­baja sugulase teavitada, et sai kaebaja edastatud info kätte ning edastab määruskaebuse ringkonnakohtule. Kuivõrd advokaat on oma kohustuse täitnud, advokaat ei ole kae­bajat tahtlikult vältinud ning kaebaja huvid ei ole jäänud kaitseta, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Aukohtu hinnangul ei leidnud tuvastamist ka asjaolu, et advokaat oleks näidanud end õigusteenuse osutamisel asjatundmatu või hooletuna. RÕS § 20 lõike 31 kohaselt kõrvaldab kohus riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näida­nud asjatundmatuna või hooletuna. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja esitanud kordu­valt kohtule taotluse advokaadi kõrvaldamiseks. Seega on kohus neid asjaolusid kont­rollinud, kuid ei ole tuvastanud, et advokaat oleks käitunud asjatundmatult.

11.08.2016

Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 2 rik­kumist, kuna advokaat ei esitanud kindlustusele kahjunõuet ega viinud end asjaolu­dega kurssi. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnu­seid. Advokaadi selgitustest ning Viru Maakohtu määrusest nähtuvalt anti kaebajale riigi õigusabi õigusnõustamise ja muu esindamisena, mille käigus võib antud õigusabi üle kanduda muuks RÕS § 4 lõikes 3 sätestatud riigi õigusabi liigiks vastavalt RÕS §-s 17 sätestatule. Advokaat on kaebajaga kohtunud ning selgitanud, et hagimenet­luse alustamises ta perspektiivi ei näe, vaid mõistlik on alustada kohtueelsest menet­lusest ning pöörduda kaebajale kahju tekitanud advokaadibüroo poole ettepanekuga olukorda arutada ja hüvitada võimalik kahju kokkuleppel. Samuti selgitas advokaat, et kaebaja saab pöörduda kindlustusandja poole ja teatada võimalikust nõudest kae­bajale kahju tekitanud advokaadibüroo vastu. Seega on advokaat kaebajat kahju hüvi­tamise nõude osas nõustanud ning oma kohustuse täitnud. Kuivõrd kaebajale kahju tekitanud advokaadibürool puudus kahju tekitamise hetkel kehtiv vastutuskindlustuse leping kindlustusandjaga, kelle poole advokaat kaebaja suunas, juhtis aukohus advo­kaadi tähelepanu, et advokaadil tuleb edaspidi õigusnõustamise käigus informatsiooni andmisel olla hoolsam ning veenduda antava informatsiooni õigsuses. Arvestades, et advokaadipoolne eksimine kindlustusfirma nimega ei ole võtnud kaebajalt võimalust soovitud eesmärgi saavutamiseks, ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada.

11.08.2016

Vandeadvokaadi abile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 1 ja riigi õigusabi seaduse § 18 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kaebaja nimel kuriteoteadet. Auko­hus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kohtumäärusega määrati kaebajale riigi õigusabi vanglas toimuvaks vaidemenetluseks. Maakohus põh­jendas riigi õigusabi määramist asjaoluga, et kaebaja õigused võivad olla rikutud ning kaebajal puudub oskus vaide täiendamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kaebajale oleks määratud riigi õigusabi kuriteoteate esitamiseks, selles osas tuleb kaebajal esitada kohtule uus taotlus. Aukohus ei nõustunud kaebaja tõlgendusega, nagu pidanuks advokaat esitama kuriteoteate riigi õigusabi korras RÕS § 17 lõikest 1 tuleneva riigi õigusabi jätkuvuse alusel. RÕS § 17 lõike 1 kohaselt säi­lib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks tei­seks riigi õigusabi liigiks. Aukohus märkis, et tegemist ei ole asja ülekandumisega tei­seks riigi õigusabi liigiks, vaid uues menetluses uue toimingu tegemise sooviga kaebaja poolt, millele RÕS § 17 lõige 1 ei laiene.

18.08.2016

Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadi abile heideti ette AdvS § 40 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei täitnud oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel nõuetekohase hool­susega. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt jättis maakohus advokaadi tasutaot­luse rahuldamata, leides, et advokaat ei ole näidanud üles nõuetekohast hoolsust, kui esitas kohtule seisukoha, jättes eeskostetava ja eestkostja kandidaadi ära kuulamata. Ringkonnakohus viitas oma määruses TsMS § 520 lg-le 4, mis sätestab, et esindaja peab muu hulgas isikuga, kellele eestkoste seadmist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta. Kohus asus seisukohale, et ka enne eks­pertiisi määramise taotluse esitamist tuli esindajal veenduda vastavasisulise taotluse põhjendatuses ning selleks tuli esindajal esindatavaga kohtuda. Eeltoodust tulenevalt möönis aukohus, et advokaat on rikkunud TsMS § 520 lõikest 4 tulenevat kohustust, kuid kuna tegemist ei olnud pahatahtliku venitamisega ning advokaati ei ole varase­malt karistatud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sellel korral karistada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks advokaadil sarnase üles­ande täitmisel juhinduda TsMS § 520 lg 4 ülalviidatud tõlgendusest.

18.08.2016

Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadi abi on tasu taotlemisel lähtunud tasude ja kulude korra punktist 38, kasutades tasu liiki „kohtulikus menetluses osale­mine“ kõikide õigusabi osutamisel tehtud toimingute osas, sh tsiviilasja kohtuli­kuks menetluseks ettevalmistamisel hagimenetluses. Eesti Advokatuur on advokaa­dile selgitanud riigi õigusabi aruande esitamise korda ning tasuliikide tähendust nii 02.06.2015‑06.07.2015 kui ka 06.08.2015‑08.10.2015 peetud kirjavahetustes, selgi­tades, et tasu liiki „kohtulikus menetluses osalemine“ on korrektne kasutada üksnes kohtuistungite puhul. Eeltoodud seisukoht tuleneb ka advokatuuri poolt välja tööta­tud dokumendist “Abimaterjal õigete tasu liikide valimiseks tasutaotluse koostamisel riigi õigusabi infosüsteemis (RIS) kooskõlas tasude ja kulude korraga” ning advoka­tuuri juhatuse 07.08.2012 otsusest. Sellest hoolimata on advokaat jätkanud kohtutelt tasu taotlemist vale õigusabi liigi alt. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et advokaat on tasutaotluse koostamisel eksinud tsiviilasja kohtumenetluses riigi õigusabi korras isiku esindamise kohta tasude ja kulude korra punktides 37, 371 ja 38 kehtestatud tasuregulatsiooni vastu. Kohus asus seisukohale, et tasutaotluses on õigesti arvestatud tasu üksnes kohtuistungil osalemise kui kohtulikus menetluses osa­lemise eest, mille eest kuulub vastavalt korra punktile 38 hüvitamisele tasu 20 eurot iga poole tunni kohta. Ülejäänud toiminguid ei ole alust käsitada kohtulikus menet­luses osalemisena korra punkti 38 tähenduses, vaid tsiviilasja kohtulikuks menetlu­seks ettevalmistusena hagimenetluses, mille eest tasu ja kulude hüvitamisel tuleb läh­tuda korra punktist 371. Aukohus leidis, et kuivõrd advokaadile on korduvalt selgita­tud tasude ja kulude korra rakendamise õiget korda, on advokaat esitanud teadlikult tasutaotlusi vale tasuliigi alt. Advokaat on aukohtule esitatud selgitustes põhjendanud tasude ja kulude korra ning advokatuuri juhatuse 07.08.2012 otsuses toodud seisu­kohtade eiramist peamiselt TsMS-ist lähtuva grammatilise tõlgendamisega. Aukohus leidis, et olukorras, kus riigi õigusabi aruande esitamise abimaterjalis on tasuliikide kasutamise kord põhjalikult lahti seletatud, samasugust käsitlust on toetanud advoka­tuuri juhatus oma 07.08.2012 otsuses ning neid asjaolusid on advokaadile korduvalt selgitatud, ei ole grammatilise tõlgendamise alusel eeltoodust erinevale käsitlusele tugi­nemine põhjendatud.

Advokaat põhjendas oma teguviisi muuhulgas sellega, et tasulimiidid ning tasude ja kulude kord on põhiseadusega vastuolus ning et tegemist on põhiõiguste ebaproport­sionaalse riivega ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Aukohtu hinnan­gul ei ole advokaadi viited korra põhiseadusvastasusele asjakohased. Kuigi Riigikohus tuvastas asjas nr 3-2-1-40-15 tasude ja kulude korra formaalse vastuolu põhiseadusega ning tunnistas selle kehtetuks, on Riigikohtu otsus tehtud pärast advokaadi poolt tasu­taotluse esitamist. Seega ei olnud advokaadi poolt tasutaotluse esitamise hetkel tasude ja kulude korra vastuolu põhiseadusega tuvastatud ning see oli kehtiv vaatamata selle võimalikule õigusvastasusele. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et vandeadvokaadi abi on tasutaotluste esitamisel eiranud teadlikult tasude ja kulude korda ja selle raken­damise praktikat, rikkudes sellega Eesti Advokatuuri kodukorra § 20. Aukohus tunnis­tas vandeadvokaadi abi süüdi distsiplinaarsüüteos ning määras karistuseks noomituse.

15.09.2016

Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 4 lõike 1 ning § 14 lõigete 3 ja 4 rikkumist, kuna advokaat nõudis tasu ilma sellekohase kokku­leppeta ning ei ole edastanud kaebajale arveid õigeaegselt. Samuti leidis kaebaja, et advokaat on jätnud kutse-eetika nõudeid rikkudes kaebajale esitamata pooltevahelist kokkulepet tõendavad dokumendid. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt ei vaielnud kae­baja vastu, et advokaat on kaebajale õigusteenust osutanud, poolte vaheline vaidlus seisnes selles, kas õigusabi on osutatud tasu eest või pro bono. Aukohus märkis, et ei võta seisukohta tasu vaidluses. Tasu puudutavad vaidlused on pooltel võimalik lahen­dada tsiviilkohtus. Aukohus hindas üksnes advokaadi kutse-eetika nõuete järgimist ega tuvastanud advokaadi tegevuses selliseid rikkumisi, mis võimaldaks võtta advo­kaati distsiplinaarvastutusele. Seoses asjaoluga, et advokaat ei ole esitanud kaebajale arveid igakuiselt, nagu oli kokku lepitud aukohtule esitatud kliendilepingus, vaid alles pärast kliendisuhte lõppemist, pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kliendisuhe tuleb vormistada selliselt, et vaidluste tekkimise võimalus oleks viidud miinimumini. Lepingupoolte õigused ja kohustused tuleb fikseerida selliselt, et need oleksid kõikidele osapooltele arusaadavad ning jälgitavad ning nendest tuleb ka advo­kaadil kinni pidada.

22.09.2016

Aukohus tuvastas, et advokaadibüroo ei esitanud pärast kutsekindlustuspoliisi kehti­vuse lõppu advokatuuri juhatusele uut kutsekindlustuslepingu ärakirja. Nõutud doku­menti ei esitanud advokaat ka pärast advokatuuri assistendi poolt saadetud korduvaid meeldetuletusi. Kuivõrd advokaadi selgituste kohaselt ei jõudnud ükski advokatuuri kirjadest advokaadini, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab korral­dama oma asjaajamise selliselt, et advokaadibüroo posti ja e‑posti aadressil saadetavad dokumendid jõuaksid advokaadini. Samuti peab büroopidaja jälgima, et advokaadi­büroo tegevuseks vajalikud dokumendid oleksid korras ning seadusest tulenevad nõu­ded täidetud.

23.11.2016

Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 3 rikkumist, kuna advokaat edastas oma kliendile ebaseaduslikult koopia kannatanu ülekuulamise protokollist. KrMS § 224 lõikest 10 tulenevalt otsustab prokuratuur kaitsjale toimiku ja sellest kõrvaldatud materjali tutvustamisel, kas ja millises ulatuses on kaitsjal lubatud teha toimikust või esitatud materjalidest täiendavaid koopiaid, arvestades isikuandmete kaitse vajadust. Prokuröri selgitustest nähtuvalt ei ole advokaat oma kliendile toimiku materjalidest koopiate edastamise osas prokuratuuri poole pöördunud. Aukohus juh­tis advokaadi tähelepanu, et koopiate edastamine toimub prokuröri nõusolekul ning edaspidi tuleb advokaadil õigusteenust osutades lähtuda seadusest. Arvestades, et tege­mist oli jõustunud asja materjalidega ning advokaati ei ole varasemalt karistatud, piir­dus aukohus seekord vaid advokaadi tähelepanu juhtimisega.

23.11.2016

Riigikohus esitas Eesti Advokatuurile märgukirja, millest nähtuvalt on üheksa advo­kaadi poolt esitatud kassatsioonkaebustes esinenud alates 2015. Aastast korduvaid puudusi. Riigikohus tõi välja, et advokaatide enamlevinud puudusteks on kautsjoni tasumata jätmine, advokaadist esindajale dokumendi edastamata jätmine ja kaebu­ses märkimata jätmine, kellele ja millisele pangakontole tagastada kautsjon. Aukohus algatas kõikide advokaatide suhtes aukohtumenetluse ning palus Riigikohtul täpsus­tada, milles iga advokaadi minetused täpselt seisnevad. Riigikohtu vastuse kohaselt on kõik advokaatide puudused seotud kautsjoni tasumata jätmisega või vähem maksmi­sega. Aukohus leidis, et distsiplinaarsüüteo tunnused advokaatide tegevuses ei ole esi­tatud ja kogutud andmete põhjal tuvastatavad. Kassatsioonkautsjoni tasumise kohus­tus on TsMS § 138 lg-st 2 ja § 146 lg 1 p-st 1 tulenevalt kassatsioon- või määrus­kaebuse või teistmise avalduse esitanud menetlusosalisel, mitte tema esindajal. Kas­satsioonkautsjoni tasumist puudutavaid advokaadi ja tema kliendi vahelisi kokkulep­peid ning iga üksikjuhtumi muid olulisi asjaolusid teadmata ei ole võimalik aukoh­tul kutse-eetika nõuete rikkumise osas lõplikku seisukohta kujundada. Küll aga juhtis aukohus advokaatide tähelepanu, et advokaat peaks tegema kõik endast oleneva, et koos kassatsioonkaebusega esitataks ka kautsjoni tasumist tõendav maksekorraldus või märgitaks menetlusdokumendis kautsjoni tasumise kontrollimist võimaldavad and­med (TsMS § 339 lg 3).

24.11.2016

Vandeadvokaadi kliendi lähikondne heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 17 lõike 5 rikkumist, kuna advokaat väidetavalt nõudis talle riigi õigusabi korras määratud kliendi lähikondselt lisaraha. Samuti heideti advokaadile ette, et advokaat ei selgita­nud advokaadi vahetamise võimalusi ning väitis, et see ei ole võimalik. Eetikakoodeksi § 17 lõike 5 kohaselt ei ole advokaat õigustatud võtma kliendilt advokaaditasuna või kulude hüvitusena muid rahasummasid, kui õigusabi eest on tasunud riik. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi kinni­tuste kohaselt ei ole ta kliendilt ega ka tema lähikondsetelt õigusabi osutamise eest lisaraha küsinud ning keegi ei ole talle midagi maksnud. Advokaadi selgitustest näh­tuvalt tuli kliendilepingu sõlmimise soov kaebajalt, kuid advokaat ei pidanud seda vajalikuks. Aukohus, analüüsides esitatud tõendeid ja selgitusi, ei leidnud kinnitust kaebaja väitele, et advokaat küsib klientidelt riigi õigusabi korras õigusteenust osuta­des lisaraha ning sellest on teadlikud ka teised advokaadid. Seoses kaebaja väitega, et advokaadi kinnitusel ei ole advokaadi vahetamine võimalik, märkis advokaat, et on kaebajale selgitanud, et advokaadi töö lõpeb hetkel, kui palgatakse uus kaitsja, kuid ise advokaat tööst loobuda ei saa, seda enam, et klient soovib advokaadi poolt teenuse osutamise jätkamist. Aukohus ei tuvastanud ka selles osas minetusi advokaadi tegevu­ses. Siiski pidas aukohus vajalikuks rõhutada, et suhtluses klientidega tuleb advokaadil väljendada end selgelt, et ei tekiks väärarusaamu.

15.12.2016

Vandeadvokaadi abile heideti ette, et ta pole olnud Eesti Advokatuuri töötajatele kor­duvalt kättesaadav, kuigi ta on märkinud end RIS-is Tallinna piirkonnas kiireloomu­liste tellimuste täitjaks. Eesti Advokatuuri pöördumisest nähtuvalt ei ole advokaat olnud korduvalt telefoni teel kättesaadav ega vastanud advokatuuri e-kirjale. Samuti ei ole korduvalt keegi vastanud advokaadibüroo üldnumbrile. Advokaadi kirjalikest sel­gitustest nähtuvalt ei ole ta advokatuurilt ühtegi e-kirja saanud ning perioodil 14.08.– 28.08.2016 viibis advokaat töökohustustest eemal ning tal puudus nimetatud ajavahe­mikul objektiivsetel põhjustel võimalus oma e-kirju lugeda või neile vastata. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et tulenevalt AdvS § 40 lõikest 2 peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtuprak­tika põhjalikul uurimisel. Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg 4 kohaselt peab advo­kaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Tagamaks õigusteenuse õigeaegne täitmine ning klientide regulaarne teavitamine ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest, tuleb advokaadil puhkusele suundudes hoolitseda, et klientide, nende vastaspoolte ning kohtute pöördumised ei jääks advokaadi puhkusel viibimise ajal mitmeks nädalaks vastusteta ning advokaadi kohustused oleksid täidetud ka sellel ajal, kui advokaat viibib töökohustustest eemal. Kuivõrd aukohus on advokaadiga vestelnud, tema tähelepanu nimetatud asjaoludele juhtinud ning advokaati ei ole varasemalt karistatud, ei pidanud aukohus vajalikuks aukohtumenetlust algatada ega advokaati karistada ning piirdus üksnes tähelepanu juhtimisega.

21.12.2016

Vandeadvokaadi abile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõigete 3 ja 4 rikkumist, kuna advokaat venitas asjaga tegelemisega ega vastanud kaebaja pöördumistele, mis võib olla põhjustanud kaebaja hinnangul temale kahju. Eetikakoodeksi § 14 lõike 3 koha­selt täidab advokaat kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitami­sest. Sama sätte 4. lõike kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Aukohtule esitatud mater­jalidest nähtuvalt viibis advokaat pikalt töölt eemal, mille ajal ei olnud tal võimalik oma tööülesandeid täita. Aukohus kuulas advokaadi ära ning juhtis advokaadi tähe­lepanu, et töö peab olema nii korraldatud, et kui advokaadil ei ole võimalik mingil perioodil oma tööülesandeid täita, ei jääks klient ilma õigusabita. Advokaadi kinni­tusel on büroosiseselt seda probleemi arutatud ning võetud tarvitusele meetmed, et sellised olukorrad tulevikus ei korduks. Kuivõrd advokaat sai eksimusest aru, kahetses ning büroos on kasutusele võetud meetmed analoogsete probleemide vältimiseks, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sellel korral karistada.