Allpool antakse lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt langetatud otsustest.
I
Advokatuuri juhatusele saabus isiku kaebus, mille kohaselt toimus Z kohtumajas kohtuprotsess, kus hagejaks oli kaebuse esitaja ning kostja esindajaks vandeadvokaat X. Väidetavalt sisenes kaebaja 10 minutit enne kohtuistungi algust kohtusaali, kus teda ootas kohtusaalis ainsana vandeadvokaat X. Nähes kaebajat alustas advokaat kaebaja solvamist ebatsensuursete väljenditega. Kaebaja võttis seejärel välja kaamera ning hakkas advokaadi tegevust filmima, mispeale järgnes advokaadi poolne rünnak kaebaja suhtes, mille käigus advokaat lõi kaebajat väidetavalt rusikatega, haaras kõrist ning soovis ära võtta kaamerat. Hiljem ründas advokaat kaebajat väidetavalt veelkord koridoris lüües kaebajat käega vastu selga ning kasutas kaebaja suhtes solvavaid väljendeid.
Vandeadvokaat X selgitas, et esindab perekonda L juba alates 2005. a erinevates kohtuvaidluses, kus vastaspooleks on kaebuse esitaja. Advokaat selgitab, et terve selle aja jooksul on kaebuse esitaja teda jälitanud. Nimetatid kohtuistungil asetleidnud sündmuste kohta selgitas advokaat, et tegemist oli protsessiga, mille käigus pidi arutlusele tulema kaebuse esitaja hagi tema kliendi vastu elatise vähendamiseks. Advokaat saabus kell 10.00 algama pidavale kohtuistungile kell 9.50. Kella 10.00 paiku sisenes kohtusaali kaebuse esitaja, kes hakkas koheselt filmima. Advokaat palus kaebuse esitajal teda mitte pildistada. Helistades kliendile sai advokaat teada, et tema klient kardab siseneda kohtusaali, kuna kardab kaebuse esitaja jälitamist. Kui klient siiski saali sisenes, hakkas kaebuse esitaja advokaati sinatama ning tema klienti sõimama prostituudiks. Advokaat püüdis kaebuse esitajat takistada, kuid eelnev lisas üksnes hoogu juurde. Advokaat pöördus abi saamiseks kolleegi poole. Advokaat leiab, et tema ei ole kaebajat rünnanud, vaid ründe ohver on tema ise. Kui saabus kohtunik, palus advokaat, et kohtunik keelaks kaebuse esitajal pildistamise ning kutsuks ühtlasi kohale kohtu turvamehe. Sellele palvele kohus ei reageerinud. Peale kohtuistungit palus advokaat abi turvamehelt, et klient saaks kohtumajast segamatult lahkuda.
Aukohus algatas asjaolude uurimiseks aukohtumenetluse. Aukohus arutas nimetatud kaebust istungil ja kuulas ära mõlemad pooled. Aukohus leidis oma otsuses, et vandeadvokaadi X tegevus, mida võiks talle süüks panna seisnes selles, et advokaat, täites advokaadi ülesandeid, ei ole vastaspoole suhtes käitunud väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt kõnes ja teos ning on seega eksinud Eetikakoodeksis sätestatud siduvate nõuete vastu, mis käsitlevad advokaadi suhtlemist menetlusosaliste ja tunnistajatega.
Aukohus tutvus audiovisuaalsete failidega, mis olid filmitud kaebuse esitaja poolt väidetavalt enne kohtuistungi algust. Aukohtu istungil pooled täiendavaid taotlusi esitada ei soovinud. Samuti jäid pooled oma varem avaldatud seisukohtade ja hinnangute juurde. Aukohtu hinnangul oli tõendatud, et kaebuse esemeks olevad sündmused toimusid nimetatud kohtuistungi kohtuistungieelse menetluse käigus, mida kinnitavad poolte ütlused, kui ka kohtusekretäri ja kostja seletused. Nimelt tegeles kaebuse esitaja kohtusaalis filmimisega siis, kui sekretär oli asunud koostama istungi protokolli, tuvastades selleks istungile ilmunud isikuid. Sekretäri seletusest selgus, et tuvastades pooli, toimus nende vahel sõnelus, mis oli tingitud sellest, et kaebuse esitaja võttis välja kaamera ja hakkas pildistama ja/või filmima. Sellise tegevusega ei olnud advokaat nõus ning palus kaamera ära panna. Viimasega ei olnud nõus kaebuse esitaja ning vastavalt jätkas ka oma tegevust. Antud asjaolu kinnitab ka advokaat oma seletuses. Kaebuse esitaja väitel oli tema filmimise eesmärgiks see, et advokaadi sõnad saaksid dokumenteeritud juhul, kui advokaat peaks veel midagi solvavat tema suunas ütlema. Aukohus, tutvudes audiovisuaalsete materjalidega püüdis täpsustada, mis pooltevahelise sõneluse käigus täpsemalt juhtus. Kaebuse esitaja väitel lõi advokaat teda 2-3 korda vastu selga ning haaras kõrist. Advokaat kinnitas istungil, et see on üksnes kaebuse esitaja väide ning midagi sellist ei toimunud. Advokaat kinnitab, et ta ei üritanud kaebuse esitajalt kaamerat ära võtta. Advokaadi kliendi seletusest selgub, et advokaat lähenes tõepoolest kaebuse esitajale ning temani jõudes sirutas ette oma käe, et katta tema poole pööratud videokaamerasilm. Kaebuse esitaja püüdes advokaati takistada, hakkas käega vehkima. Kohtusekretäri seletusest nähtub, et peale kohtuistungi lõppu võttis kaebuse esitaja kaamera uuesti välja ning alustas filmimist. Advokaat palus kaebuse esitajal sellelegi korral nimetatud tegevus lõpetada. Aukohus pidas vajalikuks märkida, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 199 sätestatud menetlusosaliste õiguste ja § 206 sätestatud poolte õiguste kohaselt, ei kuulu pildistamine/filmimine menetlusosaliste ega poolte õiguste hulka.
Aukohus püüdis aru saada ka poolte vahel toimunud sõneluse sisust. Saalis viibimise ajal ei pannud kohtusekretär kaebuse esitaja poolt esiletoodud sõnu – „läbi peksta“, „ära tappa“, „värdjas“ – tähele. Aukohus konstateeris, et sõneluse sisus, mis toimus väljaspool kohtusaali, jäävad pooled erinevatele seisukohtadele. Aukohus tuvastas, et kaebuse esitaja on advokaadi poole pöördunud korduvalt „sina“ – vormis, seda muuhulgas ka kohtuistungil, kus advokaat tegi kohtule vastavasisulise avalduse. Samuti on kaebuse esitaja saatnud advokaadile e-kirja, kus ta pöördub advokaadi poole “sina“ – vormis. Aukohtu küsimusele, miks kaebuse esitaja võtab endale õiguse endast vanemat naisterahvast sinatada, vastas kaebuse esitaja, et ka advokaat on teda sinatanud. Aukohus käsitles lisaks kaebuse esitaja poolt aukohtule saadetud e-kirjas toodud fakte, milleks olid toimunud kohtuistungi kajastamine telesaates. Kaebaja arvates on advokaat rikkunud kaebaja õigusi, lekitades tema isikuandmeid telesaate saatejuhile ning nimetades kaebajat kohtuistungi ajal „haigeks, psüühiliselt ebastabiilseks“. Advokaadi hinnangul oli telesaade väga neutraalne.
Aukohus peab vajalikuks märkida, et pinged poolte suhetes tekkisid oluliselt varem, kui. toimunud kohtuprotsessil, nimelt juba 2005. a toimunud kriminaalprotsessist alates. Kaebaja väitel on advokaat teda sellest ajast korduvalt ähvardanud sõnadega „läbi peksta“, „ära tappa“, „värdjas“. Oma kaebuses möönab kaebaja, et kõige selle kohta pole tal dokumentaalseid tõendeid. Aukohtu istungil väitis advokaat omalt poolt, et kaebaja saadab talle SMS-i teel rõveda sisuga sõnumeid, samuti käitub ta oma lapse ema suhtes lubamatult.
Hinnates tõendeid nende kogumis leidis aukohus, et õigusriigis on advokaatidel täita eriline roll. Advokaadi kohustused ei alga ega lõppe temale antud ülesannete täitmisega seadusega lubatud piires. Nimetatud Euroopa advokaatide eetikakoodeksist pärit juhtmõte näitab, et advokaadi tegevus pole seotud mitte ainult seadustest tulenevate siduvate nõuete realiseerimisega, vaid ületab selle piire. Advokaat on kohustatud oma kutsetööd tehes olema viisakas ja kannatlik, säilitades väärikuse, rahu ja väljapeetuse. Vältida tuleb vihastumist, hääle kõrgendamist ning isegi ärritumist, rääkimata mittevajaliku ja asjasse mittepuutuva retoorika kasutamisest. Seega on advokaaditöös kitsamas mõttes ametiala maine hoidmine ja laiemas mõttes juristikutse maine hoidmine tervikuna seadustega küll seotud, kuid samas palju mahukam ja komplekssem ülesanne. Eelkõige on tegemist eetikast tulenevate nõuete arvestamisega.
Advokaat, tehes oma igapäevast kutsetööd, puutub pidevalt kokku kaasinimestega. Just sellistes situatsioonides – nii kõnes kui käitumises – avaldubki inimeste kõlbeline loomus kõige ilmekamalt. Käesolevas asja faktilised asjaolud näitavad, et vandeadvokaat kaotas kutsetööd tehes rahu ning väljapeetuse. Advokaat oleks pidanud olema järjekindlam oma õigustatud nõudes lõpetada kohtusaalis filmimine, kuid seda pöördumises kohtu poole. Aukohus leiab, et tegutsedes eesmärgiga lõpetada kaebuse esitaja poolt filmimine, on advokaat kaotanud vajaliku rahu ja väljapeetuse ning pole suutnud kasutada kõiki seadusest tulenevaid võimalusi selleks, et kohtusaalis ei filmitaks. Vandeadvokaadi vastavat käitumist hindab kaebuse esitaja kui rünnet tema vastu. Aukohus leiab, et käesoleval juhul kaotas vandeadvokaat oma tööd tehes vastaspoole suhtes väärikuse ning ei käitunud oma teoga lugupidavalt vastaspoole suhtes.
Advokaat peab hoiduma oma kutsetööd tehes ebasündsustest ka kõigis oma mõtteavaldustes. Kaebaja hinnangul on advokaat kasutanud tema suhtes korduvalt ebasündsaid väljendeid. Kuigi puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et advokaat oleks halvustanud kaebuse esitajat kohtusaalis, nähtub kohtusekretäri seletusest, et sõnelus poolte vahel siiski toimus ja seda ka kohtusaalis, mis ei olnud seotud mitte ainult kaamera kasutamisega, vaid ka seoses teiste samade poolte vahel olnud ja käimasolevate kohtuasjadega. Seejuures ei kasutanud advokaat kohtusaalis kohtusekretäri arvates kaebuse esitaja suhtes ebasündsaid väljendeid. Aukohus leiab, et advokaat ei ole käitunud kaebuse esitaja suhtes viisakalt ja lugupidavalt. Pelgalt hääle kõrgendamist võib tõlgendada kui heade kommete ja tavade vastast käitumist.
Aukohus peab vajalikuks märkida, et eeskätt peab viisakas ja kannatlik olema siiski advokaat ise, olenemata vastaspoole provokatiivsest käitumisest. Samal ajal on ta õigustatud taotlema sedasama ka teistelt. Advokaat nõudis kaebuse esitajalt korduvalt, et ta lõpetaks kohtusaalis filmimise. Samuti tegi ta kohtule avalduse selle kohta, et kaebuse esitaja lõpetaks tema suhtes kohtusaalis „sina“ vormis kõnetamise. Kaebuse esitaja on saatnud advokaadile e-kirja, kus ta advokaati samuti sinatab. Kõike seda võib käsitleda kui negatiivset emotsionaalset fooni advokaadi jaoks olukorras, kus ta peab tegema oma kutsetööd. Olenemata sellest peab advokaat suutma jääda ka sellises olukorras kannatlikuks ja rahulikuks ning kasutama seadusega ettenähtud mõjutusvahendeid oma õiguste kaitseks.
Aukohus võtab seisukoha ka kaebuse esitaja avalduse suhtes advokaadi tegevuse kohta seoses telesaatega. Advokaat peab suhetes avalikkuse ja sealhulgas meediaga arvestama kutse-eetika nõuetega ning esinema meedias üksnes enda nimel, välja arvatud juhul kui ta on õigustatud esinema advokatuuri nimel oma ametikoha tõttu või teda on selleks volitatud. Antud juhul vastas advokaadi käitumine aukohtu arvates kutse-eetika nõuetele, samuti ei saanud advokaadi käitumine (osalemine saates) kuidagi riivata kaebaja õigusi ja seadusega kaitstud huvisid. Eetikakoodeks nõuab seda, et meedias esineb advokaat üldjuhul üksnes enda nimel ja seda advokaat antud olukorras ka tegi. Samuti on tõendamata, nagu oleks advokaat väidetavalt lekitanud kaebuse esitaja isikuandmeid telesaate saatejuhile.
Uurinud tõendeid ning toetudes tuvastatud asjaoludele leidis aukohus, et ametialase käitumise eetilised standardid erinevad seaduse sätetest. Nad väljendavad kutseala esindajate suutlikkust mõtestada oma ülesandeid väärtuste kaudu, mis vastavad nii kutseala esindajate ootustele kui ka üldsuse ootustele. Eetikareeglite näol on tegemist eneseregulatsiooniks mõeldud käitumisjuhistega, millega tunnustatakse, et seaduse järgimine pole mehhaaniline tegevus ning just see asjaolu teeb advokaadi vastutavaks nii üksteise kui ka üldsuse ees. Aukohus leiab, et vandeadvokaat on eksinud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi paragrahvis 22 lg 1 sätestatud põhimõtete vastu, so. advokaat on kohustatud vastaspoole ja teiste menetlusosaliste suhtes käituma väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat hoidub menetlusosaliste isikuid halvustamast. Aukohus leiab, et vandeadvokaat minetas suhtlemisel kaebajaga kannatlikkuse ja tema tegevus väljus eelnimetatud reeglite piiridest. Samuti pole advokaat suutnud hoiduda menetlusosalise halvustamisest ning väärib seetõttu distsiplinaarkaristust. Aukohus ei leia, et oleks tõendatud, nagu advokaat oleks avaldanud kohtuväliselt survet menetlusosalisele ning lekitanud kaebaja isikuandmeid. Aukohus määras advokaadile AdvS § 19 lg 2 p 1 kohaselt distsiplinaarkaristuseks noomituse. Otsust tehes arvestas aukohus distsiplinaarsüüteo raskusega, menetletava asja olemusega, kaebaja käitumist suhtlemisel vandeadvokaadiga ning asjaoluga, et vandeadvokaadil puudus varasem karistatus.
II
Aukohtu poole on pöördunud kodanik M.V, kes ei olnud rahul temale osutatud õigusteenuse kvaliteediga. Kaebaja pöördus advokaadibüroo (edaspidi AB) poole õigusteenuse saamiseks, kusjuures kliendi soovitud õigusabi hulka kuulus kliendi esindamine kohtus. AB esindajana suhtles kliendiga AB jurist. Kliendilepingut ei sõlmitud, kuid vormistati volikiri, mis andis juristile õiguse olla kaebaja AB poolseks esindajaks kohtus. Seega volitas AB õigusteenust osutama isiku, kes ei ole advokatuuri liige. Kaebaja leiab, et see on vastuolus AdvS paragrahviga 40 lg 3, mis sätestab, et advokaadibüroo kaudu või vahendusel ei või õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, välja arvatud patendivolinikud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tingimustel. Samuti tegi jurist kohtuistungil väidetavalt kliendiga eelnevalt kokku leppimata kompromissettepaneku, mida kaebaja püüdis kui tema tahtele mittevastavat pakkumist tagasi võtta. Kaebuse kohaselt avaldas jurist kaebajale kompromissi sõlmimiseks tugevat survet ning kuna kompromissi toetas ka kohus, siis kirjutas kaebaja kompromissile alla. Kaebaja taotles juristi, AB ja büroopidaja tegevuse vastavuse kontrollimist nii advokatuuriseadusele kui ka kutse-eetika nõuetele.
Büroopidaja vastusest nähtub, et seoses hooletusega jäi juristil tähelepanuta, et talle ei edastatud kaebaja poolt allkirjastatud kliendilepingut. Vastusest nähtub, et ta on vastuse koostamise ajal teadlik sellest, et 06.04.2010. a toimunud kohtuistungil poleks jurist tohtinud esindada kohtus kaebajat AB töötajana. Oma vastuses viitab büroopidaja sellekohasele 01.01.2010. a seadusemuudatusele advokatuuriseaduses. Mis puudutab kohtuvaidluse lõpetamist kompromissiga, siis leiab büroopidaja, et see oli kaebaja enda tahe ning seega ei saanud jurist esindada kaebajat kohtus ebapädevalt. Samuti pole kaebaja saanud juristi käest valeandmeid.
Aukohus nõustus advokatuuri juhatuse seisukohaga, et advokaadibüroo pidaja võis oma tegevusega olla rikkunud AdvS paragrahv 55 lg 2, mille kohaselt ei või volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat. Samuti võib AB olla rikkunud AdvS paragrahv 40 lg 3, mis keelab advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenuse osutamise isikutel, kes ei ole advokatuuri liikmed. Aukohus otsustas algatada aukohtumenetluse.
Aukohus uuris istungil kaebust ja sellele esitatud vastust, Justiitsministeeriumi asekantsleri kirja Eesti Advokatuuri kantslerile 15.10.2010.a. „Vastus selgitustaotlusele advokatuuriseaduse paragrahv 40 lõike 3 kohaldamise kohta“ ja muid aukohtule esitatud materjale ja jõudis järgnevatele seisukohtadele:
A) Aukohus püüdis jõuda selgusele küsimuses, mis puudutab AdvS paragrahvi 40 lõike 3 kohaldamist. Antud paragrahv sätestab, et advokaadibüroo kaudu või vahendusel ei või õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, välja arvatud patendivolinikud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tingimustel. Nimetatud sätte tõlgendamine omab olulist tähtsust antud juhul seetõttu, et kaebuse kohaselt on osutanud õigusteenust advokaadibüroos töötanud jurist, kes ei ole advokatuuri liige.
Advokatuur on avalik-õiguslik juriidiline isik. See tähendab muuhulgas seda, et riik on usaldanud kutseühendusele õigusteenuse osutamise ja selle korraldamise. Advokatuuri tegevust sätestab Advokatuuriseadus (RT I 2001, 36, 201). Advokatuuri pädevuses on vastavalt AdvS paragrahvile 3 p 1 advokatuuri vastuvõtmine ja sealt väljaarvamine. Seega saab seaduse regulatiivne mõju laieneda nendele isikutele, kes on advokatuuri liikmed. Advokatuuri liikmelisuse olulisust rõhutavad ka mitmed teised advokatuuri pädevust sätestavad regulatsioonid. Nii näiteks on advokatuuri pädevuses advokaatide täiendusõppe korraldamine (AdvS paragrahv 3 p 2); järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle (AdvS paragrahv 3 p 2) jm.
Võttes aluseks advokatuuri pädevuspõhisuse leiab aukohus, et AdvS paragrahvi 40 lg 3 eesmärgiks on see, et advokaadibüroode kaudu ei osutaks õigusteenust iseseisvalt või vahetult advokaadibüroodes töötavad juristid, kes on advokatuuri liikmed. Teatavasti on vastavalt AdvS paragrahvile 6 lg 4 advokatuuri organite õigusaktid ja otsused kohustuslikud ainult advokatuuri liikmetele. Sama seaduse paragrahv 3 p 2 sätestab advokatuuri pädevuse järelevalve osas ning laieneb samuti ainult advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle. Nii on ka aukohus pädev arutama ainult advokaatide distsiplinaarsüüteoasju (AdvS paragrahv 15 lg 1). Analoogiline on olukord täiendõppega, mis AdvS paragrahv 3 p 4 kohaselt laieneb ainult advokaatidele. Advokaadibüroo varaline vastutus (mis on tagatud kohustusliku vastutuskindlustusega) on seotud samuti advokatuuri liikmelisusega.
Aukohus nõustub justiitsministeeriumi seisukohtadega selle kohta, et advokaadibüroo pidaja peab välistama olukorra, kus advokaadibüroo jurist osaleb esindajana või kaitsjana advokaadibüroo kliendi kohtumenetluses. Käesoleva kaasuse asjaoludest nähtub, et AB jurist suhtles vahetult õigusabi taotlejaga. Aukohus selgitab, et AdvS paragrahv 40 lg 3 ja Adv S paragrahv 55 lg 2 välistavad olukorra, kus advokaadibüroo pidaja võiks töö korraldada selliselt, et klient ise vahetult volitab advokaadibüroo juristi ennast esindama. AdvS paragrahv 55 sätestades kliendilepingu sõlmimise nõuab ühemõtteliselt, et kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitavas kliendilepingus märgitakse ära ka ülesandeid täitma õigustatud advokaat (AdvS paragrahv 55 lg 1). AdvS paragrahv 55 lg 2 keelab advokaadibüroo pidajal analoogiliselt AdvS paragrahvi 40 lg 3 volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat. Kvaliteetse õigusteenuse osutamise lisagarantiina paneb AdvS paragrahv 55 lg 5 advokaadibüroole kohustuse informeerida klienti olukorras, kus õigusteenust osutab vandeadvokaadi abi, kliendilepingu sõlmimisel sellest, et vandeadvokaadi abi täidab ülesannet patrooni juhendamisel. Patrooni all tuleb antud juhul mõista kas vandeadvokaadi vanemabi või vandeadvokaati (AdvS paragrahv 22 lg 1).
Samas ei ole AdvS paragrahvi 40 lg 3 eesmärgiks välistada mitteadvokaatidest juristide töötamine advokaadibüroodes. Advokaadibüroo jurist võib osaleda õigusteenuse osutamisel, kuid koos advokaadiga, kusjuures kliendi jaoks peab olema ülesande vahetuks ja vastutavaks täitjaks alati advokaat.
B) Aukohus võttis ka seisukoha kaebuses esitatud õigusteenuse osutamise väidetavas ebapädevuses, kuid ei seosta seda otseselt õigusteenust osutanud AB juristi isikuga, kuna tegemist pole advokatuuri liikmega.
Kaebuses väideti, et 06.04.2010. a kohtus toimunud kohtuistungil tegi õigusteenust osutanud jurist kaebajale ootamatult ning tema tahtele mittevastava ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Tõendamist leidis, et kohtuistungil viibisid nii kaebaja kui hageja ja teda esindanud jurist. Ei kohtule ega vastaspoole esindajale ei jäänud muljet, et jurist oleks tegutsenud esindatava huvide vastaselt kui ta peale arupidamist kaebajaga tegi teatavaks kompromissi võimalikkuse. Vastupidi, ka kohus pidas vajalikuks hagejale selgitada, et kompromiss hageja enda pakutud tingimustel on mõistlik. Kostja esindaja e-kirjast nähtub, et kohtusaalis tekkinud mõttevahetust kompromissi sõlmimise üle ei saa pidada surveavaldamiseks. Kaebuses viidatud valeandmete esitamine juristi poolt vahetult enne kohtuistungit ei leidnud aukohtu istungil tõendamist.
C) Käesolevas asjas on õigusteenust osutanud AB kaudu mitteadvokaadist jurist. Advokaadibüroo pidaja eiras AB tööd korraldades seaduse nõudeid jättes tagamata, et kliendi jaoks oleks olnud vahetuks õigusteenuse osutajaks büroo advokaat nagu seda nõuavad AdvS paragrahv 40 lg 3 ja AdvS paragrahv 55 lg 2. Samas nähtub büroopidaja poolt advokatuurile esitatud kirjalikust seletusest, et juba seletuse koostamise ajaks oli ta aru saanud sellest, et AdvS tulenevalt poleks tohtinud tema büroos töötav jurist kaebajat esindada.
Aukohus möönab, et antud kaasuse näol on tegemist advokaadibüroode töös esineva seadustrikkuva asjaoluga, mille õiguslikule sisule ei ole bürood pööranud vajalikku tähelepanu. Aukohtu töö üheks ülesandeks peaks olema nagu iga kohtuinstantsi puhul kaasuse kontekstis õigusega relevantsete tulemusteni jõudmine, mille tõttu Aukohus peab vajalikuks juhtida kõigi büroopidajate tähelepanu AdvS § 40 lg. 3 ja § 55 lg. 2 sätestatule.
Advokaadibüroode kaudu ja vahendusel võivad õigusteenust vahetult ja iseseisvalt osutada advokaadid.
Aukohus leidis, et büroopidaja tegevus AB büroopidajana ei olnud täiel määral kooskõlas AdvS sätetega, kuid kuna tema süü käesoleval juhul ei ole suur, ta on rikkumisest aru saanud, tal puuduvad varasemad karistused distsiplinaarsüüteo eest, pidas aukohus võimalikuks lõpetada büroopidaja suhtes aukohtumenetlus karistust kohaldamata juhtides tema tähelepanu, et büroopidaja peab oma tegevuse korraldama ranges vastavuses kehtiva seadusega.
III
Kohus edastas advokatuuri juhatusele kaebuse vandeadvokaadi Y tegevusele. Kaebuse kohaselt ei ilmunud vandeadvokaat kohtuistungile 03.09.2010.a. Advokaat oli eelnevalt e-kirjas kinnitanud, et on kutse kätte saanud. Vandeadvokaat ei teavitanud kohut oma ilmumata jätmise põhjustest. Advokaat selgitas oma vastuses, et ta oli määratud kriminaalasjas kaitsjaks ning kutse sai ta kätte 3. septembril 2010.a. kell 9.00. Kuna 3. septembri 2010. a öösel ja hommikul oli Eestis torm, siis hilines ta kohtuistungile. Kui advokaat kohtusse jõudis oli istung juba edasi lükatud. Samal päeval saatis ta istungisekretärile vabanduse. Advokaat kahetseb juhtunut.
Advokatuuri juhatus arutas Harju Maakohtu kaebust vandeadvokaadi tegevuse peale ning leidis, et advokaat ei ole suhtunud oma töökohustustesse vajaliku hoolsusega ning võib olla sellega rikkunud kutse-eetika nõudeid ning tegi aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks vandeadvokaadi tegevuse suhtes. Aukohus arutas nimetatud kaebust ja otsustas algatada aukohtumenetluse vandeadvokaadi tegevuse suhtes.
Aukohus uuris ja hindas esitatud kirjalikku kaebust, uuris ja hindas vandeadvokaadi poolt aukohtule esitatud selgitust, samuti muid materjale ning jõudis alljärgnevatele seisukohtadele:
Aukohtu istungil selgus, et 03. septembril 2010.a. teavitas kohus avokatuuri sellest, et vandeadvokaat ei ilmunud kohtuistungile. Advokaat oli eelnevalt e-kirjas kinnitanud, et ta on kutse kätte saanud ning asja materjalidele oli lisatud vastav e-kirjavahetus kohtu konsultant-istungisekretäri ja advokaadi vahel, milles viimane kinnitab kutse kättesaamist. Advokaadi seletusest aukohtule nähtub, et vandeadvokaat hilines kohtuistungile seetõttu, et väidetavalt oli 3. septembri 2010. a öösel ja hommikul Eestis torm. Samas pole võimalik seletusest aru saada, kuidas võis ja sai väidetav torm takistada vandeadvokaati jõudmast õigeaegselt kohtuistungile. Kui advokaat kohtusse jõudis oli kohtuistung juba edasi lükatud. Aukohus leiab, et õigusteenust osutades peab advokaat juhinduma seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Vastavalt eetikakoodeksi paragrahvile 20 lg 2 on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Antud juhul pole advokaat kohut teavitanud tema arvates sellistest asjaoludest, mis tingisid tema kohtuistungile hilinemise. Kuigi advokaat kirjutab oma seletuses aukohtule, et ta kahetseb juhtunut ning möönab, et ilmaprognoosi arvestades oleks ta pidanud võimalikke probleeme ette nägema ja õigeaegseks kohtusse jõudmiseks piisavalt aega varuma ei selgu, mis siis ikkagi oli konkreetseks põhjuseks advokaadi hilinemisele kohtuistungile. Seletusest ei nähtu, et advokaat oleks teavitanud kohut oma võimalikust hilinemisest istungipäeva hommikul. Asjaolu, et advokaat saatis 03.septembril 2010.a. kohtuistungi sekretärile vabanduse , ei kõrvalda tema käitumises selle kogumis tööalast olulist rikkumist. Aukohus on seisukohal, et eelkõige oleks advokaat pidanud teavitama kohtunikku asjaoludest, mis tingisid kohtuistungi edasilükkamise. Aukohus jõudis järeldusele, et vandeadvokaadi käitumises esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, kuna ta on eksinud kutse-eetika nõuete vastu, mis tulenevad eetikakoodeksi paragrahvist 20 lg 2 ning otsustas määrata AdvS § 19 lg 2 p 1 kohaselt karistuseks noomituse. Distsiplinaarkaristuse määramisel võttis aukohus arvesse ka asjaolu, et vandeadvokaat on ka varem eksinud kutse-eetika nõuete vastu.
IV
Vandeadvokaadi tegevuse peale esitasid kaebuse kohtunik J.K ja advokaadi kaitsealune R.H. Lisaks nimetatud kaebusele esitasid lühikese aja jooksul advokaadi tegevuse peale kaebused neli teist advokaadi kaitsealust. Aukohus otsustas algatada aukohtumenetluse ja liita erinevad kaebused üheks asjaks. Kahes asjas esitasid kaebajad kaebusest loobumised ning kahes teises asjas ei leidnud minetused advokaadi tegevuses tuvastamist.
26.02.2010. a tegi ringkonnakohus määruse, milles tuvastas, et R.H kaitseõigust on rikutud. Kohus leidis, et isik on jäetud kaitseta ja tema kassatsiooni esitamise soov on realiseerimata ainult tema kaitsja tegevusetuse tagajärjel. Ringkonnakohus tuvastas, et R.H kaitsnud advokaat ei ole näidanud ennast mitte ainult hooletuna, vaid on pahatahtlikult jätnud täitmata oma kaitsekohustused – ei ole õigeaegselt teavitanud kriminaalasja menetlevat kohut oma ühepoolsest otsustusest jätta kassatsioon kaitsealuse huvides esitamata, ei ole vastanud kaitsealuse pöördumistele, ei ole täitnud olukorra lahendamiseks kohtule antud kirjalikku lubadust ning oma pahatahtliku käitumisega võtnud sisuliselt võimaluse oma kaitsealuselt seaduses ettenähtud tähtajal kassatsiooni esitamiseks.
Advokaat selgitas, et R.H ei teavitanud teda kassatsioonkaebuse esitamise soovist kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul. 31.03.2010. a vastuses kinnitab advokaat, et käesolevaks ajaks on advokaat kaitsealusega korduvalt kohtunud ning arutanud kujunenud olukorda ning koos on jõutud seisukohale, et kassatsioonkaebuse esitamiseks puudusid ja puuduvad alused. Oma kirjaliku kinnituse eelneva kohta on aukohtule esitanud ka R.H.
Aukohus on tuvastanud, et R.H oli mõistetud süüdi maakohtu poolt KarS §-de 141 lg 2 p 6 ja 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p 4, 8 järgi. R.H kaitses advokaat Y. Süüdistatav sai kohtuotsuse venekeelse tõlke kätte 29. oktoobril 2009. a ja esitas 1. novembril 2009. a kassatsiooniteate. Kuna kassatsioonitähtaja jooksul kassatsiooni ei esitatud kaitsja poolt, siis kohtuotsus jõustus. 14.12.2009. a saabus ringkonnakohtule süüdimõistetult R.H-lt taotlus temale kaitsja määramiseks, sest advokaat ei esitanud kassatsiooni. Süüdistatav taotles ka kassatsioonitähtaja ennistamist. 15.12.2009. a edastati R.H poolt kohtule saadetud taotlus ka advokaat Y-le esitatud kassatsioonkaebuse esitamisega seonduvate küsimuste lahendamiseks. 13.01.2010. a saabus ringkonnakohtule uus taotlus R.H-lt, milles ta väidab, et oma soovist esitada kassatsiooni teavitas ta koheselt advokaati ja kuna tal endal otsuse kasseerimiseks õigust ei ole, siis kontakteerus ta oma kaitsjaga korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult eesmärgiga kokku saada. Advokaat ignoreeris tema kokkusaamispalveid ning ei esitanud tähtaegselt kassatsiooni. Kohtu kantseleist edastati nimetatud taotlus ka advokaadile. Kohus pöördus antud olukorra lahendamiseks advokatuuri juhatuse poole, kelle sekkumisel teatas advokaat 02.02.2010.a. e-kirjaga kohtule, et süüdimõistetu R.H seonduvate küsimuste lahendamisest ja tema enda seisukohad tema taotluse osas esitab ta kohtule 09.02.2010. Selle lubaduse jättis kaitsja täitmata. Süüdimõistetu helistas jätkuvalt ringkonnakohtu kantseleisse ja taotles kassatsiooni koostamist temale määratud uue kaitsja poolt. Kujunes olukord, kus apellatsioonikohus oli sunnitud tegema 26.02.2010. a määrust olukorras, kus ringkonnakohus ise ei ole enam asja menetlevaks kohtuks ja asja kohtumenetlus on tegelikult lõppenud. Sel ajal, kui asja menetlevaks kohtuks oli apellatsioonikohus, advokaat ei teavitanud kohut võetud kaitsekohustustest loobumisest. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p1, Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 nõudeid ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 45 lg 5 nõudeid.
Aukohus on seisukohal, et advokaat ei ole kasutanud kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, rikkudes sellega AdvS § 44 lg 1 p 1 ja eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid. Samuti on advokaat rikkunud KrmS § 45 lg 5 nõudeid, millega sätestatakse loobumise keeld määratud korras kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitsmiseks ning see ülesanne hõlmab ka kohustust esitada kohtulahendi peale kaebus, kui kaitsealune seda soovib ja selleks on õiguslik alus. Tuvastamist ei ole leidnud, et antud juhul oleks esinenud seadusest tulenev alus kaitsekohustusest loobumiseks. Ühtlasi on advokaat oma tegevusega rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg 1, mille kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Tuvastamist on leidnud, et advokaat on jätnud ilma põhjuseta kohtule ja advokatuuri juhatusele antud lubadusi olukorra lahendamise kohta, täitmata.
Advokaat tunnistas aukohtu istungil oma eksimust ja avaldas siirast kahetsust. Advokaat põhjendas tekkinud olukorda suure töökoormusega. Aukohus leiab, et esitatud põhjendus ei ole asjakohane, kuna eetikakoodeksi § 12 lg 4 kohaselt peab advokaat ise hindama oma töökoormust ning juhul kui tema töökoormus seda ei võimalda, ei võta advokaat ülesannet vastu. Aukohus andis advokaadile võimaluse rikkumise vabatahtlikuks kõrvaldamiseks, tehes advokaadile ettepaneku lahendada kujunenud probleem kiiremail võimalikul viisil kohtunikuga ning kindlustada kaitsetegevus R.H-le vastavalt seadusele ja heale tavale. Advokaat ei kasutanud temale antud võimalust rikkumise vabatahtlikuks kõrvaldamiseks.
Aukohus, olles ära kuulanud vandeadvokaadi vanemabi selgitused, jõudis järeldusele, et advokaat on oma tegevusega rikkunud AdvS § 44 lg 1 p 1, Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 nõudeid ning KrMS § 45 lg 5 nõudeid. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestas aukohus distsiplinaarüleastumise iseloomu, samuti kutse-eetika nõuete rikkumise faktilisi asjaolusid ning samuti seda, et advokaat on avaldanud siirast kahetsust ning asjaolu, et advokaat on tagantjärgi R.H ja kahe teise kaitsealusega ühisele kokkuleppele jõudnud, mille tagajärjel on kaebajad esitatud kaebustest loobunud, samuti asjaolu, et advokaat on kohtuniku ees vabandanud.
Aukohus pidas vajalikuks märkida, et advokaat on korduvalt eiranud ka aukohtu nõudeid. Advokaat on korduvalt jätnud antud tähtajaks oma seisukohad esitamata ning takistanud sellega oluliselt aukohtu tööd. Märkimist väärib asjaolu, et tegemist ei ole esmakordse juhtumisega, kus advokaat eirab advokatuuri juhatuse või aukohtu pöördumisi ning advokaadi tähelepanu on korduvalt juhitud vajadusele suhelda advokatuuri organitega viisakalt ja korrektselt. Aukohus leidis, et advokaat on oma käitumisega üles näidanud ilmset lugupidamatust advokatuuri aukohtu suhtes. Rikkudes advokatuuriseaduse ja kutse-eetika nõudeid, otsustas aukohus tunnistada vandeadvokaadi vanemabi süüdi distsiplinaarüleastumises ning määrata talle AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel distsiplinaarkaristuseks 50 000.- krooni suurune rahatrahv advokatuuri kasuks.