Allpool antakse lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt langetatud otsustest:
1
12.12.2006. a esitas MTA advokatuuri juhatusele kaebuse advokaat A. A peale. Juhatus otsustas 09.01.2007. a saata kaebus aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks.
15.02.2007. a algatas aukohus A. A suhtes aukohtumenetluse. 25.04.2007. a otsusega otsustas aukohus lõpetada distsiplinaarmenetlus tähtaja möödumise tõttu ning taunida advokaadi käitumist.
Tutvunud esitatud kaebuse ja lisatud materjalidega, täiendavalt kogutud tõenditega ning ära kuulanud aukohtu istungil advokaat A. A, jõudis aukohus alljärgnevatele järeldustele:
1) MTA ei ole huvitatud isik advokatuuriseaduse § 16 lg 1 mõttes. MTA tegutses kohtuasjas Eesti riigi esindajana. Avaldaja huvi A. A tegevuse vastu tulenes soovist järeljagamise läbiviimiseks RAS X (pankrotis) pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu määruse, mida ei saa edasi kaevata, jõustumisega on leidnud kinnitust, et MTA huvi ei olnud õigustatud. Kuna järeljagamise nõue ei olnud põhjendatud, ei puudutanud töötajatele määratud summade osas väljamaksete tegemine RAS X (pankrotis) pankrotimenetluses MTA subjektiivseid õigusi ning avaldaja huvi ei olnud põhjendatud juba taotluse esitamisel. Samas ei ole avaldaja õigustatud huvi puudumine aluseks aukohtumenetluse lõpetamiseks, kui see kord juba algatati (Advokatuuri kodukord § 51²).
2) Aukohtu poolt uuritud advokaadi tegevus (teod, mida talle võiks süüks panna) koosneb kolmest episoodist:
– raha vastuvõtmist puudutava õigusabilepingu sõlmimine 16.08.2004. a;
– raha vastuvõtmine ametiühingu esindajana 21.09.2004. a;
– õigusvaidluses esindamist puudutava õigusabilepingu sõlmimine 6.11.2005. a.
Vastavalt Advokatuuri kodukorra § 51² lg 1¹ lõpetab aukohus oma määrusega distsiplinaarasja menetluse, kui distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg (AdvS § 19 lg 5) on möödunud. Seaduses sätestatud tähtaeg on kaks aastat teo toimepanemisest ajast arvates. Seega oli kahe esimese teo osas distsiplinaarmenetlus aegunud juba Advokatuuri juhatusele taotluse esitamisel, samuti menetluse algatamisel. Seega tuleb nende osas distsiplinaarmenetlus lõpetada. Välistatud ei ole aga aukohtu menetlus advokaadi tegevusele kutse-eetilise hinnangu andmiseks. Kolmanda sündmuse osas ei ole ka distsiplinaarmenetlus aegunud. Sellest lähtuvalt otsustas aukohus anda hinnangu kõigile kolmele episoodile.
3) MTA 31.10.2006.a kirjas nr 6-5/8269 on esitatud väide, et RAS X ametiühingukomiteed ja Ametiühingut X ei ole ametiühinguna registreeritud ja neil puudus õigusabilepingute sõlmimisel õigusvõime. Vastavalt ametiühingute seaduse § 6 lg 2 tekib ametiühingu õigusvõime tema asukohajärgsesse ametiühingute registrisse kandmisega ja lõpeb registrist kustutamisega. Nimetatud ametiühinguorganisatsioone registrisse kantud ei ole. Seega võib olla õigustatud kaebaja väide, et advokaadi volituste aluseks olevad õigusabilepingud on sõlmitud mitteeksisteerivate juriidiliste isikutega ja seega õigustühised. Likvideerimismenetluseta lõppenud juriidiliste isikute õigussubjektsus (või selle puudumine) on aga tsiviilõigusliku vaidluse esemeks ja seetõttu ei kuulu sellise vaidluse lahendamine aukohtu kompetentsi. Kui õigusabilepingud oleksidki tühised, tuleks A. A tegevust käsitleda RAS X töötajate suhtes volituseta esindusena. Ei ole välistatud, et seeläbi on A. A tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu kuritarvitanud advokaadi volituste eeldust, kuid kolmandal isikul ei ole õigust sellise suhte üle otsustada. Vastavalt TsÜS § 130 on töötajatel õigus volituseta isiku tegevus heaks kiita. Aukohus ei saa seetõttu ilma esindatava avalduseta võtta seisukohta, kas A. A on advokaadi volituse eeldust kuritarvitanud.
4) Tsiviilõigusliku aspekti kõrval ei saanud aukohus tähelepanuta jätta ka A. A käitumise avalik-õiguslikku aspekti. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 5 lg 2 p 2, § 6 lg 5 ja § 10 lg 2 kohaselt oli advokaadibürool kohustus raha ülekandmist puudutava kliendilepingu sõlmimisel kontrollida ametiühinguorganisatsiooni registreerimisdokumente ja teha kindlaks, kes on need isikud, kelle esindajana ametiühing tegutses. Sama seaduse § 265 kohaselt on selle kohustuse täitmata jätmine karistatav. Nagu selgub A. A selgitusest ei kontrollinud ta ei ametiühingu registreerimisdokumente ega teinud kindlaks isikute ringi, keda ametiühing esindas. Selgituse kohaselt ei teadnud ta esimese õigusabilepingu sõlmimisel isegi ametiühingu õiget nime. Seega on advokaat esimese õigusabilepingu sõlmimisel 16.08.2004. a ja raha üle kandmisel 21.09.2004. a rikkunud seadust. Tema distsiplinaarkorras karistamine on aga aegumise tõttu välistatud. Teise õigusabilepingu esemeks ei olnud raha vastuvõtmine ega haldamine ja sellel tehingul puudub seos rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega.
Aukohus leidis, et advokaat A. A on rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 3 nõudeid ja taunis tema käitumist.
2
17.05.2007. a esitas J. K advokatuuri juhatusele kaebuse advokaat V. K peale. Juhatus otsustas 05.06.2007. a saata kaebuse aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks.
11.07.2007. a otsusega otsustas aukohus mitte algatada distsiplinaarmenetlust advokaat V. K suhtes tähtaja möödumise tõttu. Kuid advokaat rikkus advokatuuriseaduse § 44 lg 4 ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 13 lg 1 nõudeid ning aukohus taunis tema käitumist.
Tutvunud esitatud kaebuse ja lisatud materjalidega ning täiendavalt kogutud tõenditega jõudis aukohus alljärgnevatele järeldustele:
1) V. K oli J. K kaitsjana tutvunud eeluurimisel kogutud tõenditega ja teadis, et kohtualuste ütlused on vastuolulised vähemalt ühe kuriteoepisoodi osas. Seega on advokaat V. K 2003. a novembris, võttes vastu T. K kaitsmise ülesande, rikkunud seadust. Tema distsiplinaarkorras karistamine on aga aegumise tõttu välistatud. Välistatud ei ole aga aukohtu menetlus advokaadi tegevusele kutse-eetilise hinnangu andmiseks.
2) Aukohtu poolt uuritud V. K tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et ta kaitses samas kohtuasjas kaht kohtualust, kelle huvid olid vastuolulised. Advokatuuriseaduse § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule.
3) Aukohus leidis, et advokaat V. K on rikkunud ülalnimetatud seadusesätet ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 13 lg 1 nõudeid. Selle sätte kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus.
4) Aukohus juhindudes advokatuuriseaduse §-dest 15, 16, 19 lg 5 ja 44 lg 4 ning Advokatuuri kodukorra §-dest 45, 512 lg 11, 513 ja 515 lg 6 taunis advokaat V. K käitumist.
3
H. S pöördus 14.06.2007. a advokatuuri juhatuse poole seoses advokaat T. S tegevusega. Juhatus otsustas saata kaebuse aukohtule ettepanekuga algatada aukohtumenetluse advokaat T. S suhtes.
Ära kuulanud aukohtu istungil advokaat T. S-i ja tunnistajatena advokaadid Ü. T ja A. K ning uurinud kogutud kirjalikke tõendeid, jõudis aukohus alljärgnevatele järeldustele:
1) Aukohtu poolt uuritud T. S-i tegevus, mida talle võiks süüks panna, koosneb kahest episoodist:
– vestlusest kohtunik P. R-iga 18.05.2007. a, mille käigus T. S väidetavalt püüdis kohtunikku lahendi tegemisel mõjutada;
– T. S-i telefonivestlusest kohtunik P. R-iga 06.06.2007. a, mille käigus T. S väidetavalt kohtunikku solvas ning samal päeval elektronkirjas kohtunikule saadetud taotluses kohtuniku taandamiseks, milles T. S esitas väidetavalt valeväite, mille kohaselt kohtunik olevat ise tunnistanud erilise suhte olemasolu teise poole esindajaga.
2) Esmalt käsitles aukohus 18.05.2007. a episoodi:
Kohtunik P. R-i avaldusega, advokaat T. S-i seletuse ja täiendava seletusega ning ütlustega aukohtu istungil on tõendatud, et T. S esitas 18.05.2007. a Harju Maakohtusse hagi tagamise taotluse ning soovis kohtunikuga vestelda hagi tagamise vajadusest ja esitatud taotluse võimalikult kiirest lahendamisest. Vestlus advokaadi ja kohtuniku vahel toimus advokaadi palvel. Kohtunik oli valmis advokaati konkreetses küsimuses ära kuulama. T. S eitab kohtuniku mõjutamise katset. Kohtunik P. R-i avalduses ei märgita, millisel konkreetsel viisil T. S kohtunikku toimunud vestluse käigus mõjutada püüdis. Kuivõrd kohtunik P. R ja advokaat T. S-i vestluse konkreetne sisu ei ole teada, ei olnud aukohtul võimalik sellele hinnangut anda.
Hinnates 18.05.2007. a episoodi kohta kogutud tõendeid oli aukohus seisukohal, et kohtuniku väidetav mõjutamine T. S-i poolt 18.05.2007. a ei ole leidnud tõendamist.
3) Teiseks käsitles aukohus 06.06.2007. a episoodi:
T. S-i seletuste kohaselt helistas ta kohtunikule eesmärgiga saada teada põhjused, mis tingisid kohtunik P. R-i hagi tagamise määruse TsMS § 221 valguses, kuna hagi tagamise määrusest põhjused arusaadaval kujul ei nähtunud. Helistamist nimetatud eesmärgil kinnitasid tunnistajad Ü. T ja A. K. Kohtunik P. R-i avalduse kohaselt päris T. S helistades aru hagi tagamise määruse tegemise asjaolude ja põhjuste kohta.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega Eesti Advokatuuri eetikakoodeks ei reguleeri advokaadi ja kohtuniku vahelist suhtluskorda. Seega ei ole advokaadil keelatud esitada kohtunikule konkreetset lahendit puudutavaid küsimusi, kui järgitakse eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 20 lg 1 sätestatud nõudeid. Samas on aukohus seisukohal, et advokaat peaks hoiduma ülalmärgitud küsimusest. Kehtiv TsMS näeb kohtulahendi sisu kohustuslikud elemendid ning alused kohtulahendi vaidlustamiseks, kui lahend ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Lahendit on võimalik vaidlustada üksnes lahendist ja konkreetses asjas sisalduvatest tõenditest lähtuvalt. Kohtuniku subjektiivne arvamus ja selle kujunemise asjaolud, mis ei ole lahendis kajastatud ei ole lahendi vaidlustamisel kasutatavad.
T. S-i seletusega, tunnistajate Ü. T ja A. K ütlustega ning kohtunik P. R-i avaldusega on tõendatud, et T. S esitas kohtunik P. R-ile küsimuse kohtunikul erilise suhte olemasolu kohta vastaspoole esindajaga. Tõendid kohtunik P. R-i vastuse sisu kohta on vastuolulised. T. S-i, tunnistajate Ü. T ja A. K väitel kinnitas kohtunik erilise suhte olemasolu vastaspoole esindajaga. Kohtunik P. R-i avalduse ning tunnistaja M. L-i kirjaliku seletuse kohaselt P. R märgitud sisuga vastust advokaadi küsimusele ei andnud.
Hinnates advokaat T. S-i käitumist on aukohus seisukohal, et eraelulise sisuga küsimuse kohtunikule esitamine advokaadi poolt eriti kontekstis konkreetse kohtulahendiga ja lahendi tegemise asjaoludega ei ole väärikas, kooskõlas heade tavadega ega lugupidav kohtu suhtes.
T. S möönis kirjalikus seletuses ning aukohtu istungil, et kohtuniku jaatav vastus tema poolt esitatud küsimusele võis olla ka irooniline või nali. Sõltumata kohtuniku vastuse sisust kehtib ülalmärgitud hinnang ka T. S-i poolt 06.06.2007. a e-kirjaga kohtule esitatud taandamisavalduse suhtes. Ei ole kooskõlas ülalmärgitud kutse-eetika normidega tuginemine taandusavalduses üksnes telefonivestluse käigus kohtuniku poolt väidetavalt antud vastusele, millise iroonilist või naljana käsitlevat sisu advokaat ise möönab.
Aukohus leidis, et advokaat T. S-i käitumine kohtunik P. R-ile eraelulise küsimuse esitamisel kontekstis konkreetse kohtulahendiga ja lahendi tegemise asjaoludega ning taandusavalduse rajamine vastusele, mille iroonilist või naljana hinnatavat sisu advokaat möönab, ei ole väärikas, kooskõlas heade tavadega ega lugupidav kohtu suhtes. Seega oli T. S-i käitumine vastuolus Eesti advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 20 lg 1 sätestatud normidega. Rikkudes kutse-eetika nõudeid pani T. S toime distsiplinaarüleastumise.
Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestas aukohus distsiplinaarüleastumise iseloomu, kutse-eetika nõuete rikkumise asjaolusid ning asjaolu, et advokaat T. S-i ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud. Aukohus otsustas tunnistada advokaat T. S süüdi distsiplinaarüleastumises ja kutse-eetika rikkumises ning määrata distsiplinaarkaristuseks noomitus.