Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.
11.01.2018
Vandeadvokaatidele heideti ette KrMS § 35 lõike 2 rikkumist, kuna nad ei võimaldanud kaebajatel segamatult ja süvenedes toimikuga tutvuda. Aukohus ei tuvastanud advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Toimiku tutvustamist kahtlustatavale või süüdistatavale reguleerib KrMS § 2241. KrMS § 2241 lõike 1 teise lause kohaselt tutvustab kaitsja materjale, millest prokuratuur on keelanud koopiat teha, ainult oma ametiruumides või kinnipidamiskohas. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli kaitsjatele esitatud toimikutele märgitud koopiate tegemise keeld (KrMS § 224 lg 10). Seega olid advokaadid kohustatud toimikut tutvustama oma ametiruumides. KrMS § 224 lõike 10 kohaselt otsustab prokuratuur kaitsjale või KrMS § 224 lõikes 11 nimetatud juhul kahtlustatavale toimiku ja sellest kõrvaldatud materjali tutvustamisel, kas ja millises ulatuses on tal lubatud teha toimikust või esitatud materjalidest täiendavaid koopiaid, arvestades isikuandmete kaitse vajadust. Kuivõrd prokuratuur ei olnud toimikust koopia tegemiseks luba andnud, toimisid advokaadid koopia tegemisest keeldudes vastavalt KrMS-is sätestatule. Advokaadid on kaebajatele toimikuid tutvustanud, seega ei ole kaebajate õigust toimikuga tutvuda rikutud.
25.01.2018
Vandeadvokaadi abile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud klienti istungi ärajäämisest. Advokaat tunnistas oma eksimust ja vabandas kliendi ees. Advokaat kahetses juhtunut ning kinnitas, et on sellest õppust võtnud, täiendades oma töökorraldust selliselt, et menetlustähtaegade järgimise käigus ei ununeks ära klientide õigeaegne teavitamine. Kuivõrd advokaat tunnistas oma eksimust ja on kliendi ees vabandanud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks klientide teavitamisel ja menetlustähtaegade järgimisel olla hoolsam.
25.01.2018
Vandeadvokaadile heideti kaebuses ette advokaadibüroos töötava juristi vahekohtunikuna kasutamist. Samuti, et advokaat tegutses teadlikult oma kliendi juhatuse liikmeks olekut ära kasutades, et hoida teist äriühingu juhatuse liiget vahekohtu menetlusest teadmatuses. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses kaebuses etteheidetud rikkumisi. Kaebaja väited, et vahekohtunikuna tegutsenud B on advokaadibüroo töötaja või et vahekohus oleks asutatud advokaadibüroo kliendi poolt, on paljasõnalised ja tõendamata. Advokaadi kinnitusel ei tööta B advokaadibüroos alates 2013. aastast ning aukohtul puudus alus advokaadi selgitustes kahelda. Vastupidiseid tõendeid ei esitanud ka kaebaja. Asjaolu, et B on varasemalt töötanud advokaadibüroos, ei ole aukohtu hinnangul asjasse puutuv ega advokaadile etteheidetav. Vahekohtu otsuste õiguspärasust kontrollib kohus ning kaebajal oli võimalik vahekohtu otsusega mittenõustumisel pöörduda kohtu poole, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja etteheited, mille kohaselt on kaebaja juhatuse liige ja osanik C esitanud endaga peetavates õigusvaidlustes kaebaja nimel endale soodsaid avaldusi, ei ole aukohtu hinnangul etteheidetavad advokaadile. Kaebaja etteheited on otseselt suunatud C, mitte advokaadi tegevusele. Aukohus saab anda seisukoha üksnes advokaadi tegevusele. Eetikakoodeksi § 4 lõike 5 kohaselt ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses kaebuses etteheidetud rikkumisi. Küll aga tuvastas aukohus advokaadi ja tema patroneeritava D-ga peetud vestluste ja esitatud asjaolude tulemusel, et advokaat viibib alaliselt Eestist eemal ning käib Eestis periooditi. Seoses asjaoluga, et advokaat ei viibi Eestis ning advokaadibüroos töötav vandeadvokaadi abi D ei osanud anda piisavat ülevaadet advokaadibüroo asjaajamisest, ei olnud Eesti Advokatuuri juhatusel võimalik teostada advokaadibüroos korralist järelevalvet. Advokaadibüroos sisuliselt üksinda tegutseva vandeadvokaadi abi D patroneerimine toimus interneti vahendusel. Advokatuuri kodukorra § 22 punkti 5 kohaselt on advokaat kohustatud juhatust viivitamata teavitama tegutsemiskohast lahkumisest, kui äraolek kestab üle kahe kuu. Aukohus tuvastas, et advokaat ei viibi alaliselt Eestis ega ole advokatuuri juhatust oma eemalviibimisest teavitanud.
Advokaadibüroode kontrollimise juhendi § 1 lõike 3 kohaselt on advokaadibüroo kohustatud osutama igakülgset abi ja andma järelevalve teostamiseks vajalikku teavet. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on advokaat Eestist eemal viibides jätnud advokaadibüroo pidamise unarusse ning takistanud seeläbi juhatuse poolt järelevalve teostamist kokkulepitud kuupäeval. Kuigi advokaat volitas advokaadibüroo kontrollimisel ennast esindama vandeadvokaadi abi D, puudus D-l järelevalve teostamiseks vajalik teave ja ligipääs vajalikele dokumentidele, mistõttu ei olnud võimalik juhatusel kokkulepitud ajal korralist järelevalvet teostada. Seejuures ei teavitanud advokaat advokatuuri, et ei saa isiklikult advokaadibüroo kontrollil viibida. Arvestades asjaolu, et advokatuuri jurist teavitas büroopidajat advokaadibüroo kontrollimise vajadusest 2017. aasta septembris, kuid tulenevalt büroopidaja Eestist eemal viibimisest ei olnud võimalik kontrolli kolme ja poole kuu jooksul läbi viia, leiab aukohus, et advokaat on jätnud advokaadibüroo pidamise unarusse. AdvS § 42 lõike 4 kohaselt võib vandeadvokaadi abi õigusteenust osutada üksnes vandeadvokaadist patrooni juhendamisel. AdvS § 39 lõike 1 kohaselt on patroon vandeadvokaat, kelle juhtimisel vandeadvokaadi abi tegutseb. Aukohtu hinnangul näeb AdvS ette vandeadvokaadi abi tegutsemise vandeadvokaadist patrooni igakülgse juhtimise all. Olukorras, kus vandeadvokaat viibib alaliselt Eestist eemal ning patroneerimine toimub valikuliselt interneti vahendusel, ei ole aukohtu hinnangul AdvS § 42 lõikest 4 ja § 39 lõikest 1 tulenev patroneerimise kohustus piisaval määral täidetud. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaadi tegevuses esinevad advokatuuri kodukorra § 22 punkti 5, advokaadibüroode kontrollimise juhendi § 1 lõike 3 ning AdvS § 42 lõike 4 ja § 39 lõike 1 rikkumised. Arvestades, et advokaadil puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega.
15.02.2018
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 9 rikkumist, kuna advokaat on aidanud elatisvõlgnik E-l elatisvõla tasumisest kõrvale hoiduda. Kaebusest nähtuvalt tegutseb E läbi äriühingu X. Kuna E ei ole äriühingu omanik, siis ei ole võimalik ka täitemenetluses selle osa võõrandamine. Elatisvõlga ei ole kohtutäituril olnud võimalik seni edukalt sisse nõuda, kuna E-l puudub väidetavalt sissetulek. See omakorda tekitab küsimuse, kas ja kuidas E oma töö eest tasu võtab. Tasu võtmine võib toimuda äriühing X kaudu, mille osanikuks on advokaat. Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei kontrollinud ta, milline oli E motivatsioon advokaadi osanikuks määramiseks ning millisel eesmärgil E talle ettepaneku äriühingu omandamiseks tegi. Kuivõrd advokaat on kinnitanud, et tema eesmärk osaluse hoidmisel ei olnud aidata E-l elatise tasumisest kõrvale hoiduda ning ta on pärast sellistest asjaoludest teada saamist osaluse maha müünud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks olla nõusoleku andmisel hoolsam ning selgitada välja, milleks advokaat oma nõusoleku annab.
15.02.2018
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat oli planeerinud samale ajale kahe kriminaalasja kohtuistungid. Kohtu pöördumisest nähtuvalt palus kohus istungi aegade määramisel kaitsjatel, kes ei saa istungil osaleda, esitada kirjalikud avaldused, et soovivad asenduskaitsjat. Advokaat ei öelnud istungite määramisel kordagi, et tal ei ole võimalik kohtuistungitel osaleda ega esitanud avaldust asenduskaitsja määramiseks. Advokaat oli planeerinud endale kaks kohtuistungit ühele ajale, mistõttu oli takistatud ja häiritud kahe kriminaalmenetluse pidamine. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kohus teadlik, et advokaadid osalevad samaaegselt ka teises kriminaalasjas, milles olid määratud kohtuistungite ajad juba 2016. aasta veebruaris vastavalt graafikule igal nädalal kuni 2018. aasta juunini. Aukohus leidis, et kuivõrd kohus oli teadlik, et advokaadil on samal ajal määratud teine istung, oleks kohus pidanud seda istungite aja määramisel arvestama. Aukohtu hinnangul puudus advokaadil olukorras, kus kohus oli advokaadi teises menetluses osalemisest teadlik, kohustus kohut nimetatud asjaolust korduvalt teavitada. Kuivõrd nimetatud asjaolu puudutab nii kohtute kui ka advokaatide töökorraldust, tegi aukohus advokatuuri juhatusele ettepaneku pöörduda märgukirjaga kohtute poole, et kohtud arvestaks edaspidi mahukates kriminaalasjades istungiaegade määramisel teiste samas kohtus menetletavates asjades määratud istungite aegu ega määraks istungeid ühele ajale.
15.02.2018
Eesti Advokatuur tuvastas, et advokaadibüroo kodulehelt ja advokaadibüroo avaldatud töökuulutusest nähtuvalt osutavad advokaadibüroos tegutsevad juristid iseseisvalt õigusabi. Advokatuuri järelepärimistele advokaat ei vastanud. Samuti on advokaat pidevalt jätnud tähtaegselt tasumata advokatuuri poolt esitatud arveid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt on advokaadibüroos viimasel ajal personaliga keerulised ajad, mistõttu võisid ka advokatuuri kirjad kaduma minna. Advokaat tegeleb uue personali otsingutega. Advokaat kinnitas, et otsib töökuulutusse ja advokaadibüroo kodulehele juristide tööülesannete kirjeldamiseks parema sõnastuse. Edasiste võlgnevuste vältimiseks on advokaat tasunud liikmemaksu 12 kuuks ette. Võttes arvesse advokaadi selgitusi, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sel korral karistada.
15.03.2018
Kohus heitis vandeadvokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lõigete 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat ei kaitsnud esindatavate huve vähemalt mõistliku advokaaditeenuse piires, võttes sellega riski jätta sisuliselt oma esindatavate huvid kaitseta. Kohtu pöördumisest nähtuvalt ei suhelnud advokaat oma esindatavatega, ei selgitanud välja nende seisukohta, ei kujundanud laste ja vanemate seisukohtade, tsiviilasja materjalide, vanemate/laste suhtlemist reguleerivate sätete ning kohtulahendite põhjal õiguslikult põhjendatud seisukohta, ega olnud tutvunud piisaval määral tsiviilasja materjalidega, jäädes piisava ettevalmistamatuse tõttu raskustesse ka kohtuistungil, kus esitas kohatuid ja asjatundmatuid taotlusi. Advokaadi aukohtu istungil antud selgituste kohaselt oli tal nimetatud perioodil perekondlikest põhjustest tulenevalt raske periood, mis võis mõjutada tema keskendumist võetud ülesannete täitmisesse. Advokaadi kinnitusel on ta juhtunust järeldused teinud ning kahetseb. Arvestades, et advokaat on oma varasemas kutsetöös olnud korrektne ja hoolas, teda pole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, ta kahetseb juhtunut ja lubab edaspidi olla hoolsam, ei pea aukohus vajalikuks advokaati sellel korral karistada. Küll aga juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb laste esindamisel lähtuda advokatuuri poolt koostatud juhendist ning kutsetegevust takistavate asjaolude ilmnemisel leida endale asendaja.
15.03.2018
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõigete 1 ja 2 ning § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kaebust Riigikohtusse ning tegutses prokuröri, mitte kaebaja huvides, sõimas kaebajat, ei näidanud toimikut tutvustades kriminaaltoimiku juurde kuuluvat valvekaamera salvestist, survestas kaebajat prokuröriga kokkulepet sõlmima. Lisaks heitis kaebaja ette, et advokaat ärritub, ähvardab või ei vasta üldse kõnele ning nuhib kaebaja järel, kuigi kliendisuhe on juba lõppenud. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtunud, et advokaat oleks käitunud kaebaja huvisid kriminaalmenetluses kaitstes tema huvide vastaselt või kolmandate isikute huvides. Etteheiteid advokaadi tegevusele ning alust tema menetlusest taandamiseks ei ole tuvastanud ka kohus. Seoses advokaadi päringuga vangla kontaktisikule, leidis aukohus, et kuigi advokaat on määranud endale asenduskaitsja ja kliendisuhe kaebajaga ei ole faktiliselt lõppenud, ei olnud päring kontaktisikule tehtud kaitseülesande täitmisel kliendi huvides. Sellest hoolimata ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati käesoleval juhul karistada, kuid juhtis tema tähelepanu, et edaspidi peab kaitseülesannete täitmine toimuma üksnes kliendi huvides.
12.04.2018
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 21 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud tähtajaks kaitseakti. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. KrMS § 227 lõike 1 kohaselt esitab kaitsja pärast süüdistusakti koopia saamist hiljemalt kolm tööpäeva enne eelistungit kohtule kaitseakti ning prokuratuurile selle koopia. Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib kohus kaitsja põhistatud taotlusel nimetatud tähtaega pikendada. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esitas advokaat hiljemalt kolm tööpäeva enne eelistungit kohtule taotluse kriminaalmenetluse osaliseks lõpetamiseks aegumise tõttu. Kuivõrd tegemist oli mahuka kohtuasjaga, esitas advokaat lisaks kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele taotluse kaitseakti esitamiseks täiendava tähtaja andmiseks. Kohus rahuldas advokaadi taotluse ning määras kaitseakti esitamiseks uue tähtaja. Advokaat esitas kaitseakti kohtu poolt määratud tähtajaks ehk tähtaegselt. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses minetusi.
19.04.2018
Aukohus tuvastas, et advokaadile oli esitatud süüdistus teise astme kuriteos, mille menetlus lõpetati KrMS § 202 sätete alusel. Aukohus, tutvudes asjas kogutud materjalidega ja kuulates advokaadi aukohtu istungil suuliselt ära, leidis, et puudub vajadus advokaati karistada. AdvS § 23 lõikest 2, § 27 lõike 1 punktist 3 ja § 37 punktist 2 tulenevalt ei saa advokatuuri liige olla isik, kes on kuriteos süüdi mõistetud. Kuivõrd advokaat ei tegutsenud talle etteheidetavas teos advokaadina, vaid füüsilise isikuna ning teda ei ole süüdi mõistetud, ei pea aukohus vajalikuks teda karistada. Siiski juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peab ka füüsilise isikuna hoolitsema selle eest, et ta ei satuks oma tegevuses seadusega vastuollu.
19.04.2018
Advokaadile heideti ette AdvS § 44 lõike 3 ja eetikakoodeksi § 21 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat omandas väidetavalt oma kliendi õigused ning esitas kohtule fabritseeritud nõude. Samuti AdvS § 821 lõike 2 rikkumist, kuna advokaadi kuulumine teiste organisatsioonide juhtorganisse ei kajastunud advokatuuri kodulehelt. Aukohus, hinnates aukohtule esitatud asjaolusid ja selgitusi, ei tuvastanud, et advokaat oleks rikkunud AdvS § 44 lõiget 3, eetikakoodeksi § 21 lõiget 2 või käitunud muul moel ebaeetiliselt. Väidetavat fabritseeritud nõude esitamist ei ole tuvastanud ka kohus. Küll aga tuvastas aukohus, et advokaat ei ole täitnud AdvS § 821 lõikest 2 tulenevat kohustust ning juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaat peab viivitamata advokatuuri juhatusele teatama juriidilise isiku või filiaali, mille juhtimises advokaat soovib osaleda. Advokaat peab advokatuuri juhatusele samuti teatama, kui ta lõpetab osalemise juriidilise isiku või filiaali juhtimises. Kuivõrd kaebusest ei nähtunud, et advokaat oleks advokatuuri juhatuse teavitamata jätmisega tekitanud kaebajale kahju, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sel korral karistada.
19.04.2018
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat esitas kohtule ilmselgete puudustega ja nõuetele mittevastava menetlusdokumendi. Advokaadi selgituste kohaselt tegutses advokaat vastavalt kliendilt saadud juhistele ja selgitustele ning sellest johtuvalt esitas kohtule menetlusdokumendi enne kliendi poolt menetlusabi taotluse täitmist. Teades, et klient esitab kohtule menetlusabi taotluse hiljem, ei saanud advokaat menetlusdokumentidele lisada riigilõivu tasumise kviitungit, kuna polnud teada, kas klient peab riigilõivu tasuma või klient vabastatakse kohtu poolt riigilõivu tasumisest. Aukohus nõustus, et riigilõivu tasumise kohustus on TsMS § 138 lõikest 2 ja § 146 lõike 1 punktist 1 tulenevalt menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud menetlusosalisel, mitte tema esindajal ning advokaat peab menetlusdokumentide esitamisel kinni pidama seaduses sätestatud menetlustähtaegadest. Küll aga leidis aukohus, et advokaat peab kliendile selgitama riigilõivu tähtaegselt tasumise kohustust ning muid seadusest tulenevaid nõudeid hagiavalduse esitamisel. Samuti oli aukohus seisukohal, et kohtule esitatavad menetlusdokumendid peavad vastama seaduses sätestatud nõuetele. Kuivõrd advokaat oli aukohtu menetluse ajaks puudused kõrvaldanud – esitanud kohtule täiendatud hagiavalduse, kus on arvestatud nii kliendi huve kui ka kohtu selgitusi – ning hagiavaldus oli kohtu poolt menetlusse võetud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Küll aga juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil olla menetlusdokumentide koostamisel hoolikam ning veenduda, et kohtule esitatavad menetlusdokumendid vastaks seaduses sätestatud nõuetele.
10.05.2018
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaadi poolt koostatud hagiavaldus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele. Kohtu hinnangul on advokaat hagi koostamisel üles näidanud asjatundmatust ja hooletust. Kuna kohus jättis nõuetele mittevastava hagiavalduse korduvalt menetlusse võtmata, on advokaat oma tegevusega jätnud kliendi huvid kaitseta. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt on advokaat teinud omalt poolt kõik, et kohtu viidatud puudused saaksid kõrvaldatud, sh selgitanud kliendile korduvalt menetlusdokumentidele esitatavaid nõudeid, kuid klient on neid korraldusi eiranud. Advokaadi hinnangul on ta esindanud klienti antud asjas parimal võimalikul viisil ning kindlasti ei ole takistanud kohut asja menetleda mõistliku aja jooksul. Advokaat leidis, et tunneb piisavalt VÕS kasutuslepingu, kahju hüvitamise ja lepinguvälise kahju hüvitamise sätteid ning menetlusõigust ja ei arva, et on asjatundmatu. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 29.01.2018 määruses, et haginõue on piisavalt selge ning ilmselt ei ole perspektiivitu, mistõttu on hagiavalduse menetlusse võtmisest ebaõigesti keeldutud. Sellest hoolimata on maakohus jätkuvalt keeldunud hagiavaldust menetlusse võtmast ning advokaadi menetlusest kõrvaldanud. Kuivõrd kohtute seisukohad hagiavalduse selguse ja hagiavalduse menetlusse võtmise võimalikkuse osas on vastakad ning ka aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses selliseid rikkumisi, mis tooks endaga kaasa advokaadi karistamise, lõpetas aukohus advokaadi suhtes algatatud aukohtumenetluse distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Aukohus pidas edasiste arusaamatuste vältimiseks siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaadil tuleb teha kõik endast olenev, et esindatav annaks advokaadile üle kvaliteetse õigusabi osutamiseks vajaliku tõendite baasi ning probleemide tekkimisel tuleb sellest kohut teavitada.
10.05.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat ei usalda klienti, kahtlustab tema kasutamist tankistina, soovib temaga kohtumist ega arvesta kaitsetaktika valimisel tema huve. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.
Advokaadi selgitustest nähtuvalt on advokaadil tekkinud kahtlus, et kliendi nimel ja aadressilt suhtlev isik ei pruugi olla klient ise. Kuna klient on korduvalt keeldunud advokaadiga silmast silma kohtumast, ei ole advokaadil olnud võimalik tema isikut tuvastada. Eetikakoodeksi §-st 8 tulenevalt peab advokaat kliendi huvid välja selgitama ning tegutsema üksnes kliendi huvides. Seega tuleb advokaadil kahtluste korral, kas kliendi nime all tegutsev isik on see, kelleks ta end nimetab, enne õigusabi osutama hakkamist need kahtlused kõrvaldada. Arvestades, et klient keeldub advokaadiga kohtumast, ei ole advokaadile kättesaadav ning suhtleb läbi kolmandate isikute, on advokaadil põhjendatult tekkinud kahtlus kliendi isikus. Samasugust kahtlust jagab aukohtule esitatud materjalide põhjal ka aukohus. Nimetatud kahtlust ei olnud võimalik kõrvaldada ka aukohtu istungil, sest kaebaja aukohtu kutsele ei reageerinud ning istungile ei ilmunud. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on teinud kõik endast oleneva kliendi huvide välja selgitamiseks, kuid see ei ole kliendi vastutegevuse tõttu õnnestunud.
17.05.2018
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat ei vastanud mitme kuu jooksul kaebaja pöördumistele. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt on kaebaja pöördunud tema poole enamasti öösiti ning on olnud pettunud, kui advokaat ei ole tema pöördumistele hommikuks vastanud. Aukohus märkis, et advokaat peab kliendi pöördumistele vastama mõistliku aja jooksul esimesel võimalusel, kuid seejuures ei saa klient eeldada, et advokaat on tema jaoks ööpäevaringselt kättesaadav. Advokaat peab siiski tegema endast oleneva, et vajalik info asjaga seotud asjaolude kohta jõuaks kliendini mõistliku aja jooksul. Kui vajalik, tuleb teatud asjaolusid kliendile selgitada ka korduvalt. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat hagiavalduse kohtule esitanud, võlgnikuga suhelnud ning klienti asjaga seotud asjaoludest teavitanud. Advokaadi kinnitusel on ta kliendiga pärast kaebuse esitamist veel korduvalt suhelnud, talle asjaolusid täiendavalt selgitanud ning klient on sellest aru saanud. Seega on advokaat talle riigi õigusabi korras määratud ülesande täitnud. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud seejuures kliendi huvid kaitseta või rikkunud muul moel riigi õigusabi saaja õiguseid.
07.06.2018
Advokaadile heideti ette AdvS § 55 lõike 4 ja § 61 lõike 2 ja eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat esindas klienti kohtumenetluses ilma kirjalikku kliendilepingut sõlmimata ning väidetavalt pakkus õigusteenust intiimteenuste eest. Aukohtule edastatud materjalidest nähtuvalt esindas advokaat oma klienti tsiviilasja menetluses ilma kirjalikku kliendilepingut sõlmimata. Advokaadi selgituste kohaselt piirdus õigusteenuse osutamine esialgu vaid konsultatsiooniga, mis muutus hiljem esindamiseks kohtumenetluses. Kirjalikku lepingu sõlmimine vahemikus 22.02.2018 kuni veebruari lõpuni seisis selle taga, et klient ei läinud advokaadibüroosse. Samas möönis advokaat, et kliendileping jäi advokaadi hooletuse tõttu sõlmimata ka 01.03.2018 toimunud kohtuistungil. AdvS § 55 lõike 4 teise lause kohaselt ei või suulist lepingut sõlmida kliendi kaitseks kriminaalmenetluses või kliendi esindamiseks kohtus või muus ametiasutuses. Aukohus leidis, et kuigi AdvS § 55 lõikest 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kinnitatud advokaadibüroode pidamise juhendi § 3 lõike 1 punktist 1 ja § 5 lõike 1 punktist 2 tulenevalt tagab kliendilepingu sõlmimise ja selle vastavuse kliendilepingule esitatavatele nõuetele büroopidaja, peab advokaat klienti kohtumenetluses esindades veenduma kirjaliku kliendilepingu olemasolus. Esindades klienti kohtumenetluses kirjaliku kliendilepinguta, on advokaat rikkunud AdvS § 55 lõikest 4 tulenevat keeldu. Aukohus juhtis ka büroopidaja tähelepanu, et advokaadibüroo protseduurid, tagamaks kliendilepingute vastavus nõuetele, ei ole piisavad, mistõttu tuleb advokaadibürool kliendilepingute sõlmimise protseduurid edaspidiste rikkumiste vältimiseks üle vaadata.
AdvS § 61 lõike 2 kohaselt tuleb tasu maksta rahas. Eetikakoodeksi § 9 lõike 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on advokaat kliendiga vahetatud sõnumites õigusteenuse tasust rääkides arutanud ka tasumise üle muul viisil, kui rahas. Kuigi advokaadi väitel hakkas kahemõttelisi ettepanekuid tegema klient, ei ole aukohtu hinnangul selline suhtlusviis advokaadile kohane ning advokaat ei peaks kliendi kahemõtteliste ettepanekute ja provokatsioonidega kaasa minema. Tulenevalt eeltoodust leidis aukohus, et advokaat väärib karistust. Arvestades, et advokaati ei ole varasemalt karistatud ning advokaadi kinnitusel on ta oma viga mõistnud ja järeldused enda jaoks teinud, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega.
07.06.2018
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1, § 21 lõike 2 ja § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat on esitanud kohtuniku suhtes korduvalt samasisulisi laimavaid väiteid, mida kasutades on ta hakanud menetlust venitama. Advokaadi selline tegevus ei taga kohtu hinnangul kliendi menetlusõiguste kaitset. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi kirjalikest ja aukohtu istungil suuliselt antud selgitustest nähtuvalt pidas advokaat hagi perspektiivseks. Kohtu ettepanekuga – hagist loobuda, vastuhagi omaks võtta ning menetluskulud hüvitada – nõustumist ei pidanud advokaat võimalikuks. Seda on advokaat ka kohtule avaldanud. Aukohus nõustus advokaadiga, et kui kohus leiab, et hagi ei vasta nõuetele, on kohtule antud vastavad menetluslikud võimalused. Kui advokaadil tekib kahtlus kohtuniku erapooletuses, on advokaadil TsMS §-st 333 ja §-st 24 tulenevalt õigus esitada kohtu tegevusele vastuväide või kohtuniku taandamise taotlus. Advokaadi poolt oma menetlusõiguste kasutamist ei saa aukohtu hinnangul advokaadile ette heita. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks käitunud kohtu suhtes lugupidamatult või menetlust tahtlikult venitanud. Seoses asjaoluga, et advokaat on pärast taandamismenetluse läbimist ja distsiplinaarkomisjoni lahendi saamist samasid asjaolusid korranud ka määruskaebuses, leiab aukohus, et distsiplinaarmenetluse algatamisest keeldumine on haldusakt, mis ei asenda kohtulahendi kontrolli kõrgema kohtuastme poolt. Seega on advokaat õigustatud ning kohustatud menetlusdokumendis välja tooma kõik asjasse puutuvad argumendid. Aukohus pidas siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks suhtlemisel kohtuga püüda konflikte vältida.
14.06.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette AdvS § 40 lõike 2 ning eetikakoodeksi § 8 lõike 2 ja § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat ei vastanud kaebaja kõnedele ega esitanud kaebust Riigikohtusse. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt soovis kaebaja kassatsioonkaebuse esitamist Riigikohtusse, kuid advokaat kaebaja soovi ei täitnud. Advokaadi selgituste kohaselt jõudis kaebaja Riigikohtule koostatud kaebus advokaadini pärast kaebetähtaja lõppu, mistõttu jäi see kohtule edastamata. Aukohus märkis, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema kliendi huvides asjatundlikult ning õigeaegselt, selgitades välja kliendi soovi. Kliendi soovide väljaselgitamine eeldab korrapärast suhtlust advokaadi ja kliendi vahel, mille toimimise suhtes peab advokaat üles näitama initsiatiivi. Kuigi klient edasikaebe soovi edastamisega hilines, lasus vastutus toimumata suhtluse ning selle tulemusena tähtaegselt esitamata jäänud kaebuse eest siiski advokaadil. Advokatuuri juhendi „Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhend“ § 25 lg 3 kohaselt võib kaitsja jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba ja kaitsja ei näe perspektiivi kaebuse esitamiseks. Enne loa saamist peab kaitsja kaitsealusega nõu pidama. Seega saades negatiivse kohtulahendi, oleks tulnud advokaadil välja selgitada kliendi edasikaebe soov. Edasikaebe soovi puudumisel tulnuks see dokumenteerida. Käesoleval juhul ei ole advokaat kliendi soovi välja selgitanud. Jättes kliendi soovi välja selgitamata, võttis advokaat endale riski, et kliendi huvid jäävad kaitseta. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on jätnud kliendi huvid kaitseta ning väärib karistust. Kuivõrd advokaadil puudusid varasemad karistused, määras aukohus karistuseks noomituse.
05.07.2018
Kohus heitis advokaadile ette AdvS § 40 lõike 2 ning eetikakoodeksi § 8 lõigete 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat refereeris kohtule kostja seisukohtades kohtutoimikus olevaid materjale, jättes kostja seisukoha välja selgitamata. Kohtu hinnangul on advokaat unustanud, keda ta esindab.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Advokaadi suuliste selgituste kohaselt ei saanud ta kliendiga ühendust, mistõttu esitas ta esialgse seisukoha kliendiga konsulteerimata. Pärast kliendiga ühenduse saamist esitas advokaat kohtule uue seisukoha, mis oli koostatud kliendilt saadud info pinnalt. Aukohus leidis, et advokaat on teinud endast oleneva, et kliendi huvid välja selgitada ning neid kohtus esindada. Olukorras, kus kliendiga ei olnud võimalik ühendust saada, kuid advokaat oli kohustatud seisukoha esitama, sai advokaat seda teha vaid sellel hetkel teadaoleva info pinnalt. Kui klient ei ole advokaadile kättesaadav, võtab ta endale riski, et advokaadi poolt kohtule esitatud menetlusdokumendid ei pruugi tema soove kajastada.
12.07.2018
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat jättis mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata, takistades seetõttu mahuka kohtuistungi pidamist.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Eetikakoodeksi § 20 lõike 2 kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asja kokkuleppel lahendamisest, samuti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on advokaat koheselt pärast istungil osalemist takistavast asjaolust teada saamist teavitanud sellest ka kohut. Kohtumenetluse parima praktika suuniste punkti 2.3 kohaselt arvestab kohus istungiaega määrates varem määratud istungeid, kavandatud puhkusi, töölähetusi ja menetlusosaliste kutseorganisatsioonide korraldatud koolitusi. Kuigi tegemist ei olnud advokaadi planeeritud puhkusega, tuleks kohtul aukohtu hinnangul arvestada ka menetlusosaliste jaoks erakorraliste oluliste sündmustega.
Aukohus nõustus advokaadi seisukohaga, et asenduskaitsja määramine peaks olema erandlik. Mahuka kriminaalasja puhul ei ole asenduskaitsja määramine mõistlik, kuivõrd asenduskaitsjal puudub võimalus end lühikese aja jooksul kaitsefunktsiooni täitmiseks piisavas mahus kurssi viia. Lisaks nähtus advokaadi selgitustest, et kaitsealune asenduskaitsja määramisega ei nõustunud. Kui kohus leidis, et advokaadil puudusid mõjuvad põhjused kohtuistungilt puudumiseks ning advokaat on tahtlikult takistanud asja kiiret menetlemist, oli kohtul võimalik advokaati KrMS § 138 lõikest 1 tulenevalt trahvida. Kohus advokaati trahvinud ei ole.
Aukohus pidas siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et oma tööülesannetesse tuleb suhtuda tõsiselt ning edaspidi tuleks vältida kohtuga konflikti tekkimist.
12.07.2018
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei kaitsnud kliendi huvisid ega teinud oma tööd, mistõttu pidi kaebaja ise kohtule 50 lk pikkuse vastulause koostama. Samuti heitis kaebaja ette, et advokaat viibis kohtuistungil poolpurjus olekus.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt sõlmis kaebaja advokaadiga kliendilepingu 28.08.2015. Seega ei olnud kaebaja etteheited, mis puudutasid 01.07.2015 toimunud kohtuistungit ja selle eelselt kaebaja poolt kohtule esitatud vastulauset, asjasse puutuvad, kuna advokaadi ja kaebaja vahel puudus sel perioodil kliendisuhe.
Kaebaja väide, et advokaat viibis kohtuistungil joobes olekus, ei olnud tõendatud. Aukohtule teadaolevalt ei ole advokaadi joovet tuvastanud ka kohus.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Küll aga pidas aukohus kaebuses toodud asjaolude pinnalt vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kliendiga suhtlemisel tuleks jääda korrektseks ja viisakaks ning keskenduda õigusabi osutamisele.
12.07.2018
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lõike 2 esimese lause ja § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kohtule korrektset hagi, ei selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega kogunud tõendeid ning ei osanud kohtuistungil ühelegi kohtu küsimusele vastata, jättes kliendi huvid seeläbi kaitseta. Samuti heitis kohus ette, et sõltumata isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramisest, jätkas isik iseseisvalt menetlusdokumentide ja tõendite esitamist.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei soovinud klient järgida advokaadi poolt pakutud plaani ning on iseseisvalt, advokaadiga konsulteerimata, esitanud kohtule asjakohatuid ja puudustega dokumente. Asjaolu, et klient jätkab iseseisvalt kohtule menetlusdokumentide ja tõendite esitamist, ei saa advokaat takistada. Advokaadi selgitustest nähtuvalt selgitas ta kliendile korduvalt asjaga seotud asjaolusid ning võimalikke lahendusi, kuid klient ei soovinud avaldada asjakohaseid andmeid oma terviseprobleemide kohta. Seega on advokaat teinud endast oleneva, et tähtsust omavad asjaolud välja selgitada ja kliendi huvisid kohtumenetluses kaitsta, kuid kliendi tegevuse tõttu ei ole olnud see võimalik. Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks jätnud kohtuistungil kliendi huvid kaitseta. Advokaadi selgitustest nähtuvalt puudutasid kohtu küsimused kliendi esitatud avaldust. Seega olid kohtu küsimused suunatud advokaadi kliendile. Aukohtule esitatud kohtuistungi protokollist ei nähtunud ühtegi advokaadile suunatud küsimust, millele advokaat ei vastanud. Sellistele küsimustele ei ole viidatud ka kaebuses. Samuti ei ole kohus advokaati asjatundmatuse või hooletuse tõttu menetlusest kõrvaldanud. Kui kohus leiab, et advokaat on asjatundmatu või hooletu, on kohtul võimalik advokaat RÕS § 20 lõike 31 alusel riigi õigusabi osutamisest kõrvaldada.
03.08.2018
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 lõike 1 ning § 20 lg-te 1 ja 3 rikkumist, kuna advokaat rikkus tsiviilasjas nr 1 kohtuistungi korda ja käitus kohtu suhtes lugupidamatult ning mõjutas tsiviilasjas nr 2 kohut, ähvardades kohtunikku tema peale kaebuse esitamisega.
Aukohus tuvastas, et kohtu etteheide advokaadi tegevusele tsiviilasjas nr 1 on esitatud kaebetähtaega ületades, mistõttu aukohus kaebust selle etteheite osas ei arutanud. Advokatuuriseaduse § 16 lg 1 kohaselt saab isik kaebuse advokaadi tegevuse peale esitada kuue kuu jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest ajaoludest. Kohtu pöördumises viidatud tegevus tsiviilasjas nr 1 toimus 2017. aasta novembris toimunud kohtuistungil ehk enam kui kuus kuud enne kaebuse esitamist.
Tsiviilasjas nr 2 heitis kohus advokaadile ette taandamistaotluse esitamist, distsiplinaarmenetluse algatamisega ähvardamist ning seeläbi kohtu mõjutamist. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esitasid kohtuniku taandamise taotluse viis AS E võlausaldajat. Advokaat on avaldusele alla kirjutanud AS F esindajana. Advokaadi selgituste kohaselt andis klient talle käsundi avaldus allkirjastada. Seega on advokaat avaldust allkirjastades täitnud kliendi käsundit. Kui menetlusosalisel tekib kahtlus kohtuniku erapooletuses, on tal TsMS § dest 333 ja 24 tulenevalt õigus esitada kohtu tegevusele vastuväide või kohtuniku taandamise taotlus. Oma menetlusõiguste kasutamist ei saa aukohtu hinnangul menetlusosalisele ega tema esindajale ette heita.
Samuti ei saa advokaadile ette heita kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise taotluse esitamise kavatsust. Advokaadi selgituste kohaselt kavatses ta taotleda kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, kuna advokaadi hinnangul oli trahvihoiatuse tegemine kohtuistungil põhjendamatu ning kohtunik rikkus sellega kohtunike eetikakoodeksis sätestatud norme. Kuigi aukohtu hinnangul peaks advokaat kohtuga konfliktide tekkimist vältima, ei ole selliste taotluste esitamine või selle tarbeks materjalide kogumine vastuolus seaduse ega kutse-eetika nõuetega.
Eeltoodut ei saa aukohtu hinnangul käsitleda ka kohtu mõjutamisena. Kohtu mõjutamise all on eetikakoodeksi § 20 lõikes 3 silmas peetud tegevust, mis põhjustab kohtuniku erapoolikuse advokaadi kliendi kasuks või mille tulemusena tekib mõistlikule kõrvaltvaatajale mulje, et kohtunik ei ole erapooletu. Selliseid asjaolusid aukohus advokaadi tegevuses ei tuvastanud.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.
06.09.2018
Viru Ringkonnaprokuratuur heitis advokaadile ette RÕS § 19 lg 1, KrMS § 45 lg 5 ja eetikakoodeksi § 12 lg 4 rikkumist, kuna advokaat võttis kaitsekohustuse vastu olukorras, kus tema ajakava ei võimaldanud võetud kohustust lõpuni täita.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Riigi õigusabi andmise määrusest ja RIS tellimusest ei nähtu vahistamise võimalikkust, mistõttu ei pidanud advokaat seda ette nägema ega sellega ülesande vastuvõtmisel arvestama. Advokaat on teinud seda, mida taotluses on palutud, arvestades taotluses märgitud ajaga. Vahistamisest teada saades asus advokaat RIS abiga asenduskaitsjat otsima. Seega on advokaat teinud endast kõik, et tekkinud olukorda lahendada. Aukohus leiab, et edasiste probleemide vältimiseks tuleks riigi õigusabi osutamise ulatus taotluses võimalikult täpselt määratleda, et advokaat saaks ülesande vastuvõtmisel oma tööd paremini planeerida.
06.09.2018
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette AdvS § 40 lg 3, § 48 lg 3 ja § 46 lg 2 p 2 rikkumist, kuna advokaadibüroo kodulehelt ja töökuulutuste portaalis avaldatud töökuulutustelt nähtuvalt nõustavad advokaadibüroos kliente advokaadibüroo juristid, advokaat ei esitanud advokatuuri juhatusele kutsekindlustuslepingu ärakirja ega vastanud juhatuse pöördumistele.
Aukohtule esitatud selgitustest nähtuvalt on advokaat oma tegevust korrigeerinud – teinud kodulehel ja töökuulutuse tekstis korrektuurid ning eksitava info eemaldanud. Advokaadi kinnitusel juristid kliente ei nõusta, vaid nõustavad advokaati. Samuti esitas advokaat nõutud kutsekindlustuslepingu ärakirja. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada, kuid juhtis advokaadi tähelepanu, et kui advokaat soovib Eestis advokaadibürood pidada, tuleb juhinduda Eesti seadustest ning advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest. Tulenevalt AdvS § 40 lg-st 3 ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed.
13.09.2018
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 ja § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat nõustus kohtuistungi aegade määramisega 8 kuud hilisemaks, ei nõudnud kaebaja suhtes tõkendi muutmist, ei aidanud kaebajat kaebuse esitamisel ega külastanud teda vanglas.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kaebaja heitis ette, et advokaat ei ole teda vanglas külastanud, kuid ei ole välja toonud, millistel asjaoludel pidanuks advokaat teda külastama. Kliendi ülesande täitmiseks sobivad vahendid ja viisi valib advokaat. Kui õigusteenust saab osutada klienti külastamata, võib õigusabi osutada ka muid kanaleid pidi. Advokaadi kinnitusel puudus vajadus kaebajat vanglas külastada. Kaebaja on saanud advokaadile korduvalt helistada ning tutvunud koos kaitsjaga kriminaalasja materjalidega. Aukohus ei tuvastanud, et kliendi külastamiseks oleks olnud vältimatu vajadus või et kliendi külastamata jätmine oleks mõjutanud õigusabi kvaliteeti.
Kaebaja etteheide, et advokaat ei ole nõudnud kaebaja suhtes tõkendi muutmist ega ole seetõttu kaebaja huvides tegutsenud, ei ole asjakohane. Advokaat peab õigusabi osutades tegutsema kliendi huvides ning valima kliendi ülesande täitmiseks sobivad vahendid ja viisi. Advokaat ei ole kohustatud täitma kliendi kõiki nõudmisi. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat esitanud ringkonnakohtule määruskaebuse kaebaja vahistamise määrusele ning Riigikohtule kaebaja suhtes kohaldatud tõkendi muutmiseks. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud kaebaja huvid kaitseta.
Kohtuistungite ajad määrab kohus, mistõttu ei ole istungite määramine 8 kuud hilisemaks advokaadile etteheidetav. Kaebuses Riigikohtule on advokaat sellele asjaolule kohtu tähelepanu juhtinud, seega ei ole advokaat kaebaja huvisid kaitseta jätnud.
Aukohus pidas siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et õigusabi osutamisel tuleb piirduda õigusabi andmisega. Isiklike teenete tegemine õigusabi osutamise hulka ei kuulu.
13.09.2018
Aukohus tuvastas, et advokatuuri ja advokaadi vahel on vaidlus selle üle, kas assotsieerunud liikmena tegutsemise eelduseks on advokaadi alaline tegutsemine Eestis. Samuti tuvastas aukohus, et advokaat ei vasta advokatuuri juhatuse järelevalve käigus esitatud küsimustele või vastab neile tingimuslikult.
Tulenevalt AdvS § 46 lg 2 p-st 3 on advokaat, kelle tegevuse järele valvatakse, juhatuse nõudel kohustatud andma oma tegevuse kohta juhatusele või juhatuse määratud isikule seletusi. Kuigi advokaat on juhatuse pöördumistele formaalselt vastanud, on advokaat seadnud juhatuse esitatud küsimusele vastamise tingimuseks tema poolt esitatud uutele küsimustele vastamise ning ka pärast vastuste saamist andnud ebamääraseid vastuseid. Aukohus leidis, et selline tegevus on taunitav ning juhtis advokaadi tähelepanu, et juhatuse pöördumistele tuleb vastata tingimusi esitamata. Kuivõrd formaalselt on advokaat vastanud ning väljendanud küsimuse ja talle esitatud nõuete mittemõistmist, mis on lahendatav täiendava selgitamisega, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi suhtes menetlust alustada.
Pooleli olevasse vaidlusesse aukohus ei sekkunud ning selles osas hetkel seisukohta ei võtnud.
18.10.2018
Advokaadile heideti ette, et advokaat viis kaebaja oma tegevusega teadlikult eksitusse, pannes kaebaja oma tegevusega uskuma, et tal on kohustus teha 15 000 suurune sissemakse äriühingu osakapitali suurendamiseks, kui ta ei soovi muutuda vähemusosanikuks. Kaebusest nähtuvalt edastas advokaat 17.05.2018 kaebajale osanike 16.05.2018 koosoleku allkirjastamata protokolli, mille kohaselt otsustati suurendada äriühingu osakapitali 30 000 euro võrra. Samuti kandis advokaat äriühingu pangakontole 1000 eurot selgitusega „osakapitali suurendamise sissemakse osanik X eest“. Kaebaja on 16.05.2018 osanike otsusest ja advokaadi 30.05.2018 tehtud ülekandest lähtudes esitanud samal päeval osa märkimise avalduse ja kandnud äriühingu pangakontole 15 000 eurot. 31.05.2018 äriregistrile osakapitali suurendamise avalduse esitamisel juhiti kaebaja tähelepanu, et koosoleku protokoll ei ole allkirjastatud ja seega ei ole registrikande tegemine võimalik. Kaebaja 31.05.2018 palvele edastada allkirjastatud protokoll, vastas advokaat, et allkirjastatud protokolli tal pole, kuna allkirjastamisel tekkis tehniline tõrge ja allkirja advokaat panna ei saanud. Allkirjastatud otsust advokaat kaebajale ei esitanud.
Aukohtule esitatud kirjalike selgituste kohaselt loobus advokaadi klient osakapitali suurendamisest, kuna kaebaja teatas, et peab otsust koosoleku kokkukutsumise nõuete rikkumise tõttu tühiseks, mistõttu 16.05.2018 koosolekul otsuseid vastu ei võetud. Aukohtu istungil selgitas advokaat, et tegemist ei olnud tahtliku tegevusega – see, et allkirjastamine ebaõnnestub, ei ole talle etteheidetav. Advokaat saatis protokolli välja .doc formaadis ning see pidi kõigile selge olema. Kui kaebajal oli soov saada digiallkirjastatud versiooni või selgitust, oleks saanud seda küsida. Advokaadi kinnitusel oli kaebajale 17.05.2018 saadetud dokumendi näol tegemist protokolli eelnõuga ning osakapitali suurendamise otsust koosolekul sisuliselt ei lahendatud. Aukohtu küsimusele, miks tehti ülekanne, kui vastavasisulist otsust koosolekul vastu ei võetud, vastas advokaat, et otsuseid ja erinevaid sissemakseid on tehtud palju, kuid ükski ei ole konkreetse koosolekuga seostatav. Millega see täpselt seostatav on, advokaat keeldus avaldamast. Advokaat selgitas vaid, et see on seotud varasemate toimunud ja mittetoimunud koosolekutega. Aukohtu küsimusele, miks otsuse projekti sellisel kujul vastu ei võetud, advokaat sisuliselt ei vastanud, vaid märkis, et seda otsust koosolekul vastu ei võetud ning advokaat ei hakka seda otsust kunagi allkirjastama. Aukohtu küsimusele, miks advokaat edastas kaebajale pärast koosoleku toimumist koosoleku protokolli, kui otsust sellisel kujul vastu ei võetud, vastas advokaat, et saatis protokolli, kuna kaebaja seda küsis, ega mõelnud sel hetkel, kas ta peaks lisama, et see ei saanud allkirjastatud. Advokaat möönis, et oleks võinud seda asjaolu selgitada.
Aukohus, hinnanud esitatud materjale ja advokaadi selgitusi, leiab, et advokaat on viinud oma tegevusega kaebaja eksitusse. Edastades 17.05.2018 kaebajale 16.05.2018 osanike koosoleku protokolli, mille kohaselt otsustati äriühingu osakapitali suurendada, ning tehes äriühingu pangakontole seda kinnitava ülekande, jättis advokaat kaebajale mulje vastava otsuse vastuvõtmisest ning osamakse tegemise kohustusest. Advokaat ei ole kaebajale kordagi (sh 17.05 ja 31.05 kirjavahetuses) avaldanud, et koosolekul otsuseid vastu ei võetud. Vastupidi – advokaadi sõnul ei olnud võimalik otsust allkirjastada tehnilise tõrke tõttu. Väite, et kaebajale 17.05.2018 edastatud dokument oli üksnes eelnõu ning sisuliselt koosolekul otsuseid vastu ei võetud, esitas advokaat alles aukohtumenetluses. Aukohtu hinnangul ei ole eelnimetatud väide usutav ega kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega. Nimelt on kaebajale edastatud protokollis mh fikseeritud koosoleku lõpuaeg, koosolekul viibinud isiku nimi ning otsuse poolt antud häälte arv, mis ei saanud protokolli eelnõu koostamise staadiumis advokaadile teada olla. Advokaat on kinnitanud otsuse tegemist ka sellega, et on asunud seda 30.05.2018 pangaülekande tegemisega ka ise täitma. Advokaadi väide, et tehtud sissemakse ei olnud seotud vaidlusaluse osanike otsusega, vaid varasemate toimunud ja mittetoimunud koosolekutega, on umbmäärane ja tõendamata. Advokaadi väide otsuse puudumise kohta on vastuolus ka väitega, et otsust ei olnud võimalik allkirjastada tehnilisel põhjusel.
Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt on advokaadi tegevus olnud teadlik ja sihilik. Sissemakse tegemisega tagas advokaat, et kui kaebaja sissemakset ei tee, jääb enamusosalus advokaadi kliendile; kui kaebaja sissemakse teeb, siis on võimalik otsuse tegemist eitada.
Aukohus leidis, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 ja § 21 lg-st 2 tulenevaid kohustusi ning väärib karistust. Kuivõrd advokaati ei olnud varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, määras aukohus advokaadile karistuseks noomituse.
08.11.2018
Tallinna Ringkonnakohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 20 lg 1 ning § 22 lg 1 rikkumist, kuna advokaat on esitanud menetlusdokumentides halvustavaid ja süüdistavaid avaldusi prokuröri ja kohtu aadressil.
Kohtu pöördumisest nähtuvalt on advokaat nimetanud prokuröri tegevust süüdistatavale konkreetse karistuse taotlemisel ebaseaduslikuks tegevuseks ehk õiguslikuks farsiks ja manipulatsiooniks, millega on kaasa läinud ka maakohtu kohtunik. Samuti on advokaat leidnud, et maakohus jättis kaitseargumendid käsitlemata, kuna nende kummutamine käiks kohtule üle jõu ning kohus toimis selliselt, et hoiduda juriidiliselt küündimatute põhjenduste esitamisega kaasnevast piinlikkusetundest. Advokaat on muuhulgas leidnud, et maakohtu määruses esitatud motiivide ebapiisavuse võimalikeks põhjusteks võivad olla maakohtu mugavus, lohakus, laiskus, aastate jooksul tekkinud ja süvenenud asjadesse pealispindselt suhtumise harjumus. Advokaat avaldas nördimust, et Eesti õiguskultuuris on tekkinud tendents, kus madalama astme kohtud suhtuvad kohtulahendi põhistamiskohustusse kergekäeliselt ja hoolimatult, teades, et kõrgema astme kohus teeb sellisel juhul nende eest töö ära.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi poolt menetlusdokumentides avaldatu lugupidav kohtu ega prokuröri suhtes. Advokaat peab õigusteenust osutades tegutsema kliendi huvides, tagades kliendi suhtes õiglase menetluse läbiviimise. On mõistetav, et kohtu ja vastaspoole tegevus võib advokaadis tekitada mõningatel juhtudel rahulolematust. Kui advokaadi hinnangul esinevad kohtu või vastaspoole tegevuses minetused, mis on endaga kaasa toonud ebaõige lahendi, tuleb advokaadil juhtida neile tähelepanu kohasel viisil, vältides kohtu ja vastaspoole solvamist, halvustamist ning nende suhtes isiklike hinnangute andmist. Käesoleval juhul ei ole advokaat kohtulahendite vaidlustamisel piirdunud õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumisele viitamisega, vaid on asunud andma prokuröri ja kohtu tegevusele isiklikke ning nii kohut kui ka prokuröri halvustavaid hinnanguid, mis on vastuolus eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1, § 20 lg-ga 1 ja § 22 lg-ga 1. Samuti kohtumenetluse parima praktika edendamise suuniste p 4.2 teise lausega, mille kohaselt teadvustavad ja tunnustavad pooled üksteise rolle nii omavahelises suhtluses, kohtuistungil kui ka avalikkuse ees ning säilitavad omavahelises suhtluses väärikuse.
Advokaadi tegevuse ebaeetilisust ei vähenda asjaolu, et advokaadi sõnul ta vaid viitas väidetu võimalikkusele. Vastupidi – isiklikke, adressaati halvustavaid ja süüdistavaid väiteid, mis ei põhine faktilistel alustel, tuleb pidada ebakohaseks. Samuti ei vabanda rikkumist asjaolu, et advokaat avaldas oma arvamust kohtumenetluses, mitte meedia kaudu. Advokaadi spekulatsioonid, millistel subjektiivsetel asjaoludel on kohus advokaadi hinnangul normi tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud või menetlusnorme rikkunud, andes seejuures kohtu tegevusele isiklikke hinnanguid, on üleliigsed ka kohtulahendit edasi kaevates ega teeni mingil viisil kliendi huve. Advokaadil on võimalik kliendi õigusi kaitsta asjakohastele sätetele ja väidetavale minetusele viidates, vastaspoolt ja kohut halvustamata.
Aukohus leidis, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-st 1, § 20 lg-st 1 ja § 22 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning väärib karistust. Arvestades, et advokaat on oma eksimust mõistnud ning aukohtule esitatud selgitustes nii kohtunike kui ka prokuröri kohta avaldatu eest vabandanud, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega.
15.11.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lg 3 ja 4 rikkumist, kuna advokaat jättis kliendi ülesande täitmata ega vastanud kliendi korduvatele pöördumistele. Samuti leiab kaebaja, et kliendilepingus kokku lepitud tulemustasu on ülesande sisu ja teenuse kvaliteeti arvestades ebamõistlik.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest ning aukohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on kliendileping sõlmitud kaebaja esindamiseks viies tsiviilasjas, mis on 09.01.2018 seisuga lõppenud. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et pooled oleks sõlminud kokkuleppe kaebaja esindamiseks tema suhtes käivas täitemenetluses. Lisaks on advokaat oma 16.07.2018 e-kirjas selgitanud kaebaja nõuete perspektiivitust. Eetikakoodeksi § 15 teise lause kohaselt võib advokaat õigusteenuse lepingu piirest väljuvaid ülesandeid, mida klient on advokaadile andnud või mis on kliendi huvide kaitseks vajalikud, kokkuleppel kliendiga täita või nende täitmisest loobuda. Seega puudus advokaadil kohustus lepingu piiridest väljuvaid ja advokaadi hinnangul perspektiivituid nõudeid täita.
Kuivõrd poolte vahel puudus kokkulepe kaebaja esindamiseks täitemenetluses, ei saanud kaebaja eeldada advokaadi poolt eetikakoodeksi § 14 lg-test 3 ja 4 tulenevate kohustuste täitmist.
Aukohus arutab advokaatide distsiplinaarsüüteo asju, pooltevahelised tasuvaidlused on võimalik lahendada maakohtus, mida on käesoleval juhul ka tehtud.
Eeltoodust tulenevalt puudus alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaadi tegevus peab olema korraldatud selliselt, et advokaadibüroosse saadetud e-kirjad jõuaksid adressaadini ega jääks vastuseta.
15.11.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette RÕS § 19 lg 1 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kaebaja nimel kaebust EIK-i.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja sõlminud kliendilepingu X-ga. Kliendilepingu sõlmimist on advokaadile kinnitanud nii kaebaja ise kui ka X. Lisaks kinnitab eeltoodut ka kaebaja 29.08.2018 aukohtule esitatud kaebus, millest nähtuvalt on X kaebuse EIK-ile koostanud ning esitanud. Pärast lepingulisest esindajast teada saamist teavitas advokaat nimetatud asjaolust koheselt ka riigi õigusabi määranud kohut ning luges riigi õigusabi osutamise lõpetatuks. Tulenevalt riigi õigusabi andmise põhimõtetest, ei saa isikul olla lisaks lepingulisele esindajale ka riigi õigusabi korras määratud esindajat. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kui isik võtab endale lepingulise esindaja, tuleb riigi õigusabi osutamine lõpetada. RÕS § 17 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse alusel või oma algatusel igal ajal käesolevas seaduses ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmise. Advokaadi poolt aukohtule esitatud Tartu Ringkonnakohtu 05.10.2018 määrusest nähtuvalt ei ole kohus, hoolimata advokaadi teavitusest, riigi õigusabi andmist formaalselt lõpetanud. Küll aga olid riigi õigusabi osutamise alused faktiliselt lõppenud, mistõttu ei saanud advokaat riigi õigusabi osutamist jätkata.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses minetusi. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et olukorras, kus riigi õigusabi osutamise jätkamine on takistatud või õigusabi andmise alused on ära langenud ja kohus riigi õigusabi andmist ise määrusega ei lõpeta, tuleks advokaadil esitada kohtule taotlus riigi õigusabi andmise lõpetamiseks RÕS § 17 lg 1 alusel.
15.11.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaadi poolt EIK ile koostatud kaebus ei vastanud vorminõuetele ja jäeti seetõttu menetlusse võtmata. Samuti tuvastas aukohus, et advokaat on rikkunud AdvS § 40 lg 3.
Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebajaga kliendilepingu sõlminud Y, kes ei ole Eesti Advokatuuri liige ega advokaat. Advokaat allkirjastas Y palvel tema poolt koostatud kaebuse EIK-i, saades selle eest 200 eurot. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi tegevus kooskõlas AdvS § 40 lg-ga 3, mis keelab advokaadibüroo vahendusel teenuse osutamise mitteadvokaatide poolt. Käesoleval juhul on vandeadvokaat dokumendile alla kirjutades vahendanud õigusteenuse osutamist mitteadvokaadist isiku poolt. Lisaks nähtub esitatud materjalidest, et advokaadi poolt allkirjastatud ja oma nimel EIK-ile esitatud kaebus jäi vormivigade tõttu menetlusse võtmata. Advokaat möönis aukohtu istungil antud selgitustes, et kaebusega tutvudes märkas ta, et kaebus on vormiliselt vale ja juhtis sellele Y tähelepanu, kuid kuna Y kinnitusel on sellisel kujul kaebus varasemalt menetlusse võetud, uskus advokaat Y-i. Aukohus leidis, et kui advokaat kirjutab menetlusdokumendile alla ning esitab selle enda nimel kohtule või muule ametiasutusele, peab ta veenduma dokumendi vastavuses seadusele nii vormi kui ka dokumendi sisu osas. Dokumentidele alla kirjutades võtab advokaat vastutuse dokumendi ja osutatud õigusabi kvaliteedi eest. Käesoleval juhul on advokaat allkirjastanud vorminõuetele mittevastava dokumendi, mistõttu jättis kohus kaebuse menetlusse võtmata ja kliendi õigused jäid kaitseta.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud AdvS § 40 lg-st 3 ja § 14 lg-st 2 tulenevat kohustust ning väärib karistust. Kuivõrd advokaadil oli varasemast kehtiv distsiplinaarkaristus ning kliendi huvid jäid kaitseta, määras aukohus advokaadile karistuseks rahatrahvi 200 eurot.
15.11.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 19 lg 1 esimese lause rikkumist, kuna advokaat ei koostanud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. RÕS § 19 lg 1 teise lause kohaselt, kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Advokaadi selgitustest nähtuvalt oli kaebaja nõue perspektiivitu ning advokaat on seda kaebajale telefoni teel korduvalt selgitanud. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et riigi õigusabi andmine tuleb lugeda lõppenuks. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks klienti protsessuaalsete võimaluste puudumisest teavitada RÕS § 19 lõikest 1 tulenevalt kirjalikult või võtta kirjalik kinnitus, et kaebajat on sellest teavitatud.
13.12.2018
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 14 lg 4 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud kaebajat, et 01.11.2018 toimub istung, kus otsustatakse kaebaja sundtoomise üle. Samuti ei teavitanud advokaat kaebajat tema suhtes sundtoomise kohaldamisest ega edastanud talle sundtoomise määrust.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et advokaat oleks kaebaja esindamisel tegutsenud tema huvide vastaselt. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat kaebaja huvisid kahjustanud ka 01.11.2018 istungi toimumise ajast informeerimata jätmisega. Advokaadi selgituste kohaselt sai advokaat istungi toimumisest teada ligikaudu 40 minutit enne istungi toimumist, ajal, mil advokaat viibis ise teisel kohtuistungil, mistõttu puudus advokaadil ka võimalus sellest kaebajat teavitada. Advokaat on kaebaja esindajana istungist osa võtnud ning kaebaja teavitamine ei oleks asjaolusid muutnud.
Kuivõrd advokaat ei olnud kuni 06.11.2018 ehk kohtumääruse täitmiseni kohtu seisukohast prokuröri taotluse rahuldamise või mitterahuldamise osas teadlik, ei ole määruse kaebajale edastamata jätmine advokaadile etteheidetav.
Kaebaja etteheited teda kinni pidanud politseiametnike tegevusele ei kuulu aukohtu pädevusse, mistõttu selles osas aukohus seisukohta ei võtnud.