Javascript is required

Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.

I   08.01.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette:

1)  eetikakoodeksi § 8 lõike 1 rikkumist, sest advokaat ei teinud tööd ja kaebaja pidi kõik ise tegema ning lisaks olevat advokaat andnud kaebajale valeinformatsiooni;
2)  eetikakoodeksi § 14 lõikes 4 sätestatud nõuete eiramist, kuna advokaat võttis kaebajaga esimest korda ühendust kolm tundi enne kohtuistungit ega teavitanud kaebajat saabuvast olulisest tähtajast. Samuti ei andnud advokaat kaebajale selgitusi kohtuistungi protokolli kohta.

Aukohus leidis, et kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumise osas ei leidnud kinnitamist. Advokaat lükkas oma selgitustes kõik väited usaldusväärselt ümber ja aukohtul polnud alust kahelda advokaadi väidetes. Aukohus selgitas kaebajale, et kui kokkuleppelise advokaadi puhul lepitakse advokaadi volitused ja ülesanded kliendiga kokku kliendilepingus, siis riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamisel tulenevad advokaadi volitused kliendi esindamiseks seadusest ja eelkõige õigusabi andmise määrusest, eraldiseisvat käsundit advokaadile ei anta. Kuivõrd advokaat määrati antud asjas isikule riigi õigusabi osutajaks vaid seoses eestkoste eest tasu taotlemisega, siis puudus advokaadil kohustus ja ka volitus kaebajale osutada õigusabi muudes asjades. Kui kliendil on ühe asja raames mitu õiguslikku küsimust, siis riigi õigusabi osutamine peab olema piiritletud selle konkreetse küsimusega, mis riigi õigusabi andmise määruses on määratletud. Kui advokaat näeb, et kliendil on antud asja raames veel täiendavaid nõudeid, kuid need väljuvad määratud riigi õigusabi raamest, siis advokaadi lojaalsuskohustusest tulenevalt on advokaat kohustatud nendest õigustest riigi õigusabi saajat teavitama. See ei anna aga advokaadile volitust esindada isikut riigi õigusabi raames kõikvõimalike nõuete osas. Aukohus tuvastas, et antud juhul oli riigi õigusabi antud seoses eestkoste eest tasu taotlemisega ning advokaadi selgituste kohaselt oli ta selles osas riigi õigusabi osutanud ning muude asjaolude osas oli advokaat selgitanud vajadust pöörduda lapse esindaja poole. Seega oli aukohtu hinnangul advokaat täitnud oma ülesanded ja oma lojaalsuskohustusest tuleneva selgitamiskohustuse.

II   22.01.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadi vanemabile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõikes 4 sätestatud nõuete eiramist, kuna kaebajal lõppesid kontaktid advokaadiga 18.10.2014. Aukohtu hinnangul ei leidnud kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumise osas kinnitust. Advokaat tõi oma selgitustes välja, et tema hinnangul oli riigi õigusabi asi perspektiivitu. Riigi õigusabi seaduse § 19 lõike 1 teine lause sätestab, et kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab antud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Advokaat viitas oma selgituses, et oli neid asjaolusid kaebajale korduvalt põhjendanud ning seega oli advokaat omapoolsed kohustused täitnud. Lisaks viitas advokaat oma selgitustes, et on kohtunud esindatavaga 18.12.2014 ja suhelnud temaga telefonis 06.01.2015. Aukohus selgitas kaebajale, et advokaat oli antud riigi õigusabi asja raames oma kohustused täitnud, kuid kui kaebaja soovib uute asjaolude ilmnemisel saada riigi õigusabi, siis on vajalik tal pöörduda vastava taotlusega kohtu poole.

III   22.01.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette:

1)  eetikakoodeksi § 8 lõike 1 rikkumist, sest kaebajale jäi mulje, et advokaat tegutses vastaspoole huvides, suulistel konsultatsioonidel kallutas advokaat kaebajat kompromissile, mis oli kasulik vastaspoolele, kuid kaebajale vastuvõtmatu; advokaat otsivat seadustest vaid vastaspoolele kasulikke paragrahve ning blokeeris kaebaja õigustatud initsiatiive omandiõiguste kaitseks, tugevdades seega kostjate positsioone ja kahjustades kaebaja omi;
2)  eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatud kohustuste eiramist, sest advokaat ei süvenenud vajalikul määral asja sisusse ega dokumentaalsetesse tõenditesse, kohtuistungiks oli advokaat ette valmistumata ja istungil oli advokaat passiivne;
3)  eetikakoodeksi § 14 lõikes 4 sätestatud nõuete eiramist, kuna advokaat ei selgitanud piisaval määral jooksvaid sündmusi ja võimalikke tagajärgi, viivitas kostjate poolt tuvastushagile antud vastuste esitamisega kaebajale, kaebaja e-kirjadele vastas advokaat eesti keeles ning suuliselt oli kaebajal advokaadiga praktiliselt võimatu ühendust saada.

Aukohus leidis, et kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta eetikakoodeksi § 8 lõike 1, § 8 lõike 2 ja § 15 lõike 4 rikkumise osas ei leidnud kinnitust. Etteheited seoses asjaoluga, et advokaat ei tegutsenud kaebaja huvides, olid üldsõnalised. Aukohus selgitas, et selleks, et aukohus saaks tuvastada distsiplinaarsüüteo toimepanemist, peab kaebuses olema ära näidatud, milles taotluse aluseks olevad advokaadi poolt kutse-eetika normide rikkumised seisnevad, st millele konkreetselt tuginedes kaebaja väidab, et advokaat tegutses vastaspoole huvides ja ei tegutsenud kliendi huvides. Advokaat lükkas oma selgitustes kõik väited usaldusväärselt ümber ja aukohtul polnud alust kahelda advokaadi väidetes. Samuti nähtus aukohtule esitatud 19.12.2014 Viru Maakohtu kirjast, et kohus oli jätnud kaebaja taotlused menetluse peatamiseks ja advokaadi taandamiseks rahuldamata. Samuti nähtus advokaadi kirjalikest selgitustest, et advokaat oli kaebajaga kohtunud korduvalt. Aukohtul ei olnud alust arvata, et nende kohtumiste raames ei oleks advokaat piisavalt selgitanud menetluse käiku või selle tagajärgi, ega teinud seda kaebajale arusaadavas keeles. Aukohus selgitas kaebajale, et menetlusdokumendid tuleb kohtule esitada eestikeelsena ja advokaadil puudub kohustus tõlkida riigi õigusabi saajale kõiki menetlusdokumente. Advokaat lükkas ümber ka väited, et ta viivitas kostjate poolt tuvastushagile antud vastuste esitamisega kaebajale ning aukohtul ei olnud alust kahelda advokaadi väidetes. 

IV   12.02.2015

Aukohus arutas kliendi vastaspoole kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 22 lõike 1 ja lõike 2 rikkumist, kuna advokaat esitas oma pretensiooni reedel tööpäeva lõpus ja nõudis vastust esmaspäevaks, asudes nädala alguses pretensiooni levitama asjasse mitte puutuvatele inimestele ning avalikult läbi sotsiaalvõrgustiku Facebook. Samuti põhjusel, et advokaadi poolt koostatud pretensioon sisaldas laimavaid valeväiteid, faktivigu ning väiteid, millel puudus igasugune dokumentaalne põhi.

Aukohus leidis, et kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta eetikakoodeksi § 22 lõike 1 rikkumise osas ei leidnud kinnitamist. Advokaat oli oma selgitustes toonud välja, et ei tema ega advokaadibüroo ei levitanud pretensiooni teksti asjasse mittepuutuvatele isikutele. Aukohtul polnud alust kahelda advokaadi väidetes. Aukohus leidis, et kuna eetikakoodeksi § 8 lõike 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides ja on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse, siis ei ole advokaadile etteheidetav tähtaja valik, mida ta peab vajalikuks anda kliendi vastaspoolele rikkumise kõrvaldamiseks. Samuti ei tuvastanud aukohus eetikakoodeksi § 22 lõike 2 rikkumist. Advokaat tõi oma selgitustes välja, et klient edastas advokaadibüroole informatsiooni ja materjalid ning kliendi poolt edastatu põhjal koostati pretensioon. Eetikakoodeksi § 14 lõike 5 kohaselt ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ja advokaat ei vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõele vastavuse eest. Aukohus leidis, et advokaat täitis eetikakoodeksi kohaselt oma tööülesandeid. Aukohtu hinnangul oli etteheide seoses asjaoluga, et pretensioon sisaldab valeväiteid ja faktivigu, üldsõnaline. Kaebuses ei viidatud mitte ühelegi konkreetsele valeväitele või faktiveale, millest vandeadvokaat oleks pidanud olema teadlik.

V   26.02.2015

Aukohus arutas kohtumääruses toodut ja selgitas välja, et peamine asjaolu, miks vandeadvokaat RÕS § 20 lõike 31 alusel riigi õigusabi andmisest kõrvaldati, seisnes eetikakoodeksi § 14 lõike 3 rikkumises, kuna advokaat oli kliendi järelepärimistele vastanud põhjendamatu viivitusega, samuti oli ta olnud hooletu selgitamiskohustuse täitmisel ning kohtule ei nähtunud, et advokaat oleks kliendiga suheldud omal initsiatiivil.

Aukohtule nähtuvalt oli advokaat võtnud vastu ülesande osutada riigi õigusabi 05.06.2014. 11.06.2014 kohtus advokaat riigi õigusabi saajaga ja 03.07.2014 koostas advokaat ettepaneku vastaspoolele, millele sai advokaat vastuse 14.07.2014. 08.08.2014. a teavitas riigi õigusabi saaja advokaati, et viibib Eestist eemal 13.-25.08.2014. 29.09.2014. a saatis advokaat riigi õigusabi saajale kooskõlastamiseks hagiavalduse projekti. Aukohus tõdes, et advokaat oli riigi õigusabi osutamise raames teinud küll järjepidevalt erinevaid toiminguid riigi õigusabi osutamiseks, kuid leidis siiski, et õigusabi osutamine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Aukohus asus seisukohale, et advokaat, võttes täitmiseks riigi õigusabi ülesande, peab pärast tellimuse vastuvõtmist võtma viivitamatult ühendust kliendiga ja asuma osutama riigi õigusabi. Riigi õigusabi osutamise raames tehtud toimingute vaheline aeg ei tohi olla ebamõistlik – aukohus pidas antud juhul ebamõistlikuks aega, mis jäi potentsiaalselt vastaspoolelt ettepanekule vastuse saamise ja hagiavalduse projekti kooskõlastamiseks edastamise vahele. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu advokatuuri juhatuse poolt 25.02.2014 kinnitatud riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lõikele 2 ning selgitas, et juhul, kui erinevate menetlustoimingute vahele on jäämas mistahes põhjustel ebamõistlik aeg, siis on advokaadi kohustus selgitada riigi õigusabi saajale õigusabi osutamise ajalist graafikut ja töökorraldust.

VI   26.03.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja jõudis seisukohale, et vandeadvokaadi abile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat esitas hagiavalduse hilinenult, ning eetikakoodeksi § 14 lõike 21 rikkumist, sest advokaat ei selgitanud kliendile hagist loobumiste üksikasju.

Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaadi abil tekkis kohustus osutada riigi õigusabi 12.05.2014. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli asjakohase enampakkumise akti isiklikult allkirja vastu kätte saanud 11.02.2014 ja enampakkumise akti kättetoimetamisest alates tuleb 30 päeva jooksul esitada kohtule hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, siis ei saa advokaadile ette heita, et ta ei esitanud hagiavaldust tähtaegselt, kuivõrd temal tekkis kohustus osutada õigusabi alles 12.05.2014. Seega ei leidnud kinnitust, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatud kohustust. Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 14 lõiget 21. Advokaat oli oma selgitustes kõik väited usaldusväärselt ümber lükanud ja aukohtul polnud alust kahelda advokaadi väidetes. Asjaoludest ei nähtunud, et advokaat oleks oma tegevusega kaebuse esitaja huve kahjustanud või jätnud tema õigused kaitseta.

VII   26.03.2015

Aukohus arutas justiitsministri kaebust ja jõudis seisukohale, et vandeadvokaadi abile heideti ette advokatuuriseaduse § 40 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat allkirjastas hagi, milleks tal pädevust ei olnud.

Perekonnaseadus näeb ette kaks erinevat nõuet – isaduse vaidlustamine ja isaduse tuvastamine. Kui isaduse vaidlustamise nõudes võib hagi esitada üksnes isiklikult, siis isaduse tuvastamise hagi osas sellist erinormi ette nähtud ei ole. Seega oli advokaat õigustatud allkirjastama isaduse tuvastamise nõuet, küll aga mitte isaduse vaidlustamise nõuet. Aukohtu materjalidest selgus, et enne riigi õigusabi osutamist oli isik ise esitanud 13.09.2013 hagi isaduse vaidlustamiseks, kuid vale isiku vastu. Lisaks oli isik ise esitanud 09.12.2013 uue hagi isaduse vaidlustamiseks ja see oli esitatud õige isiku vastu. Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaadi abi asus antud asjas riigi õigusabi osutama 07.03.2014.

I 07.04.2014 esitatud menetlusdokument

Advokaat selgitas aukohtule, et kui tema asus riigi õigusabi osutama, siis ta leidis, et põlvnemise vaidlustamise nõue ei ole perspektiivikas, kuivõrd lapse sünniakti kantud isa elukoht oli teadmata, ning võttis vastu otsuse, et lisaks kliendi poolt esitatud hagile põlvnemise vaidlustamise nõudes, tuleb esitada hagiavaldus isaduse tuvastamise nõudes. Advokaat koostas ja allkirjastas hagiavalduse isaduse tuvastamiseks 07.04.2014. Ringkonnakohtu määruse kohaselt oli vandeadvokaadi abi esitanud 07.04.2014 riigi õigusabi korras hagi isaduse tuvastamiseks ja vanema kande vaidlustamiseks. Aukohus uuris 07.04.2014 esitatud hagiavaldust, mis oli allkirjastatud vandeadvokaadi abi poolt, ja tuvastas, et hagiavalduse pealkiri sisaldas viiteid isaduse tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise nõuetele. Advokaat oli antud hagiavalduses taotlenud hagejale loa andmist, et vaidlustada teise mehe isadus. Samuti paluti hagiavalduses tuvastada, et laps põlvneb hagejalt ja et hageja on lapse bioloogiline isa. Võttes arvesse advokaadi poolt esitatud hagiavalduse taotlusi (eelkõige, et advokaat taotles anda hagejale luba vaidlustada teise mehe isadus) ja teksti ning asjaolu, et riigi õigusabi saaja esitas 13.09.2013 ja 09.12.2013 kohtule hagiavaldused isaduse vaidlustamiseks, leidis aukohus, et vandeadvokaadi abi allkirjastas hagiavalduse, mis oli mõeldud isaduse tuvastamiseks, mitte aga isaduse vaidlustamiseks, ning taotles, et antaks luba hageja juba esitatud hagiavalduste menetlemiseks. Arvestades asjaolu, et vandeadvokaadi abi esitas hagiavalduse isaduse tuvastamiseks, mille puhul ei ole ette nähtud erinormi isikliku allkirjastamise osas, siis ei leidnud aukohus, et selles osas oleks vandeadvokaadi abi pannud toime distsiplinaarsüüteo.

II 03.07.2014. a esitatud menetlusdokument

Tulenevalt maakohtu määrusest oli vandeadvokaadi abi esitanud 03.07.2014 veel ühe hagi isaduse tuvastamiseks ja vanema kande vaidlustamiseks. Aukohus uuris 03.07.2014 esitatud hagiavalduse teksti, mis oli allkirjastatud vandeadvokaadi abi poolt, ja tuvastas, et see on suuresti samasisuline kui 07.04.2014 esitatud menetlusdokument ning seega leidis aukohus, et ka selle juures oli vandeadvokaadi abi soovinud esitada uue hagiavalduse isaduse tuvastamiseks, mitte aga isaduse vaidlustamise nõuet. Seega ei leidnud aukohus, et selles osas oleks vandeadvokaadi abi pannud toime distsiplinaarsüüteo.

VIII   26.03.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadi abile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõikes 1 sätestatud nõude eiramist, kuna advokaat oli esitanud apellatsioonkaebuse ja selle täienduse hoolimata riigi õigusabi saaja sellekohasest keelust. Lisaks sisaldas apellatsioonkaebus ja selle täiendus ebaõigeid andmeid ja oli koostatud riigi õigusabi saaja õigusi kahjustavalt.

Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 8 lõike 1 rikkumist. Seoses etteheitega, et advokaat esitas apellatsiooni hoolimata kaebaja keelust, selgitas aukohus, et see väide on asjakohatu. Nimelt selgitas advokaat, et menetluse lõppemisel maakohtus ei olnud tema kaitsealune nõus andma talle allkirja selle kohta, et ta ei soovi maakohtu lahendit vaidlustada. Aukohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu, et vastavalt KrMS § 16 lg 2 on advokaat kriminaalmenetluses iseseisev menetlusosaline, mitte süüdistatava esindaja, nagu ekslikult väidetakse. Olukorras, mil advokaat näeb kohtulahendi edasikaebamises perspektiivi, on ta kohustatud kaebuse esitamiseks ja ei ole seejuures seotud kliendi positsiooniga materiaal- ja menetlusõigusnormide tõlgendamisel. Aukohus on varasemalt korduvalt rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt saab advokaat kriminaalasjades jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kliendi kirjalikult taasesitatavas vormis sellekohane seisukoht ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks. Aukohus nõustus advokaadi seisukohaga, et kui advokaat on selgitanud kliendile, et vastava kirjaliku kinnituse mitteesitamisel on ta kohustatud apellatsiooni esitama, siis järelikult klient vähemalt kaudselt soovis apellatsiooni esitamist.

Samuti ei leidnud kinnitust väited, et advokaat tegutses kaebaja õigusi kahjustavalt ja esitas apellatsioonkaebuses valeandmeid. Advokaat lükkas oma selgitustes kõik väited usaldusväärselt ümber ja aukohtul polnud alust kahelda advokaadi väidetes.

IX   26.03.2015

Aukohus uuris prokuratuuri poolt esitatud kaebust ja sellele lisatud materjale ning advokaadi kirjalikke selgitusi. Aukohus jõudis seisukohale, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat esitas arestimaja töötajatele tegelikkusele mittevastavaid andmeid selleks, et tal võimaldataks kohtuda isikuga X, seejuures võis vandeadvokaadi soov X-iga kohtumisel olla informatsiooni kogumine teiste X-i kuritegudega seotud isikute huvides.

Aukohtule esitatud selgitusest nähtus, et vandeadvokaat esitles end arestimaja töötajatele X-i kaitsjana, kuivõrd kliendid lubasid sõlmida temaga kokkuleppe, kui X nõustub sellega, et advokaat hakkab teda kaitsma. Lisaks selgitas advokaat, et mitte keegi, sh arestimaja töötajad, ei teavitanud advokaati, et X-ile oleks mingeid piiranguid kohaldatud. Arvestades eelnimetatud kahte asjaolu, mida aukohus pidas usutavaks, ja asjaolu, et advokaadil on õigus kohtuda ka oma potentsiaalse kliendiga ning selles osas ei tulene seadustest mingeid erinõudeid kinnipidamisasutuses viibivate isikute osas, ei leidnud aukohus, et advokaadi tegevuses esineksid distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohus selgitas, et on loomulik, et enne, kui advokaat sõlmib isikuga kokkuleppe tema esindamiseks mistahes menetluses, kohtutakse kliendiga ja advokaat selgitab välja, ega ei esine asjaolusid, mis välistaksid ülesande vastuvõtmise.

X   09.04.2015

Aukohus uuris Kaitsepolitseiameti poolt esitatud kaebust ning tuvastas, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatud nõuete eiramist, kuna advokaat ei nõustunud hoolt kandma kaitsealuse hügieenitarvete jms eest ning eetikakoodeksi § 12 lõike 4 rikkumist, sest vahistamismääruse teatavakstegemise hetkeks oli advokaat kohtusaalist lahkunud.

Aukohus ei leidnud, et vandeadvokaadi tegevuses oleks esinenud distsiplinaarsüüteo tunnuseid ning et ta oleks rikkunud eetikakoodeksit. Aukohus selgitas, et advokaadi kutsetegevuseks on õigusteenuse osutamine advokaadibüroo kaudu ning AdvS § 40 lõige 1 sätestab, et õigusteenus on kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Seega ei olnud aukohtu hinnangul advokaadil kohustust kanda hoolt kaitsealuse hügieenitarvete jms eest. Aukohus selgitas, et KrMS § 217 lõike 10 kohaselt antakse kahtlustatavana kinnipeetavale võimalus teatada kinnipidamisest oma valikul vähemalt ühele oma lähedasele menetleja kaudu ning aukohtu hinnangul on see vajalik muuhulgas selleks, et kaitsealuse lähedased saaksid hoolt kanda selle eest, et kahtlustataval oleks olemas hügieenitarbed ja muud vajalikud esemed.

Seoses kohtuistungilt lahkumisega selgitas advokaat, et viibis vahistamisel kell 13.00-13.50, kuna tal oli vaja jõuda eelnevalt kokkulepitud menetlustoimingule vanglasse kell 14.00. Advokaadi selgituste kohaselt lahkus ta kohtuistungilt kokkuleppel kliendi ja kohtunikuga. Arvestades, et advokaat oli lahkumise kliendi ja kohtunikuga kokku leppinud, ei nähtunud aukohtule, et advokaat oleks oma tegevusega kaitsealuse huve kahjustanud või jätnud tema õigused kaitseta.

XI   15.04.2015

Aukohus uuris kohtuniku kaebust, milles heideti vandeadvokaadi vanemabile ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1 rikkumist, kuna advokaadi klient esitas kohtule kirjalikud kohtukõne teesid koos illustreerivate näidistega pangakonto väljavõtetest, milles oli kohtuniku nimi. Seda pidas kohus lubamatuks, kohut solvavaks ja hea kohtupidamise tava piire ületavaks.

Kõnealuse kohtuistungi protokollist ei nähtunud aukohtule, et vandeadvokaadi vanemabi oleks kohtuistungil võtnud sõna ning samuti pole kohtuistungi ajal kohtunik pöördunud advokaadi poole seoses esitatud dokumentidega. Advokaat kinnitas aukohtule, et klient ise oli koostanud kirjaliku kaitsekõne ja esitas selle koos kahe illustreeriva lisaga kohtule. Antud dokumentide sisu ning nende esitamist kohtule klient advokaadiga ei kooskõlastanud ja advokaat nendest teadlik ei olnud. Tuginedes eeltoodule ei leidnud aukohus, et advokaadi tegevuses esineksid distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohus leidis, et advokaadil ei ole võimalik anda kliendile nõu mitte esitada või keelata klienti esitamast mingeid dokumente olukorras, kus ta ei ole nendest asjaoludest teadlik. Advokatuuriseaduse § 43 lõike 4 kohaselt ei või advokaati tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendi või tema kohtuasjaga ning seega ei saanud ka antud dokumentide esitamine kohtule olla etteheidetav advokaadi tegevusele.

XII   07.05.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ning tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 14 lõike 3 rikkumist, kuna kaebuse esitamiseni ei olnud valminud lõplikku versiooni hagivaldusest ning seda ei oldud esitatud kohtule. Samuti heideti advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, sest kaebaja pöördus korduvalt advokaadi poole, kuid enamasti kontakti saada ei õnnestunud.

Olgugi, et antud riigi õigusabi asi ei pruukinud olla aegkriitiline ja oli oma olemuselt keerukas, ei pidanud aukohus siiski mõistlikuks, et advokaat, olles riigi õigusabi ülesande võtnud vastu 08.07.2014, ei olnud aukohtu 07.05.2015 istungini kohtusse hagi esitanud. Aukohus ei pidanud vabandavaks ka asjaolu, et advokaat oli edastanud kliendile hagiavalduse projekti 19.02.2015, kuid ei olnud tagasisidet saanud. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu vajadusele olla kliendiga suhtlemisel aktiivsem. Kui advokaadile nähtub, et ta ei ole menetlusdokumendi osas mõistliku aja jooksul tagasisidet saanud, siis peaks advokaat ise uuesti kliendi poole pöörduma ja selgitama välja kliendi seisukoha, arvestusega, et menetlusdokument saaks kohtule esitatud mõistliku aja jooksul. Aukohus ei pidanud antud juhul vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada ja piirdus advokaadi tähelepanu juhtimisega eeltoodud asjaoludele.

Kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta eetikakoodeksi 14 lg 4 rikkumise osas ei leidnud kinnitamist. Advokaat tõi selgitustes välja, et on korduvalt suhelnud kaebajaga e-posti ja telefoni teel ning samuti oli kaebajaga korduvalt kohtutud. Aukohtul polnud alust kahelda advokaadi väidetes.

XIII   07.05.2015

Aukohus uuris riigi õigusabi saaja kaebust ning jõudis seisukohale, et vandeadvokaadile heideti ette:

1)  riigi õigusabi osutamise juhendi § 6 lõike 1 eiramist, kuna esimene kohtumine advokaadiga jäi napiks 10 minutiks ning kuna advokaat saatis kauplusele kirja alles 05.02.2015, kuigi selle saatmises oli kokku lepitud 10.12.2014;
2)  eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, sest advokaat lubas teha järelepärimise Tarbijakaitseametile, kuid ei teinud seda. Samuti jättis advokaat kaebajale edastamata lubatud seaduse sätte ning vastas kliendi päringule seoses asjade kohtusse jõudmisega, et mingit kohut ei tule;
3)   eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat lubas korduvalt võtta ühendust, kuid seda ei toimunud.

Aukohus leidis, et isegi kui kokkulepitud kohtumine kliendiga peaks muutuma muudest asjaoludest tingituna lühikeseks, siis peab advokaat veenduma, et klient ei pea vajalikuks leppida kokku uut kohtumist. Samuti leidis aukohus, et kui õigusdokumendi koostamises lepiti kokku 10.12.2014, siis on ebamõistlik saata see välja pea kaks kuud hiljem. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu vajadusele hinnata reaalselt oma töökoormust ja võtta ülesandeid täitmiseks vastu vastavalt võimekusele. Sealjuures tuleks arvestada asjaoluga, et vastuvõetud ülesanded võivad kaasa tuua täiendavaid ülesandeid.

Seoses eetikakoodeksi § 8 lõike 2 täitmisega ei olnud advokaat aukohtu hinnangul kasutanud seni kõiki viise ja vahendeid, et kliendi huve paremini kaitsta. Seetõttu taunis aukohus advokaadi tegevusetust ning juhtis tema tähelepanu vajadusele pöörduda kohtusse või Tarbijakaitseametisse. Lisaks juhtis aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele olla edaspidi hoolsam, st kui kliendiga on lubatud ühendust võtta mingi aja jooksul, siis peaks advokaat seda ka tegema. Isegi juhul, kui advokaadile ei ole mõistliku aja jooksul saabunud vastust, pärast mida on advokaat lubanud kliendiga ühendust võtta, peaks advokaat siiski hoidma klienti kursis ülesande täitmisega seonduvate asjaoludega, sh teavitama klienti, et vastust, mida advokaat kliendilt ootab, ei ole veel saabunud.

XIV   14.05.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette muuhulgas eetikakoodeksi § 13 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat oli varasemalt esindanud teises kriminaalasjas isikut, kes kaebajaga seotud kriminaalmenetluses oli kannatanu.

Aukohus tõi välja, et advokatuuriseaduse § 44 lõige 4 ja eetikakoodeksi § 13 lõige 1 seostavad õigusabi osutamise keelu sama asjaga, mistõttu iseenesest pole välistatud kahe vastuoluliste huvidega isiku esindamine erinevates asjades. Aukohus tuvastas, et vandeadvokaat ei ole esindanud kaebajat ja kannatanut samas asjas. Advokaat tõi oma kirjalikes selgitustes välja, et ta on kannatanut esindanud umbes 10 aastat tagasi eraldiseisvas kriminaalasjas. Seega ei tuvastanud aukohus eetikakoodeksi § 13 lõike 1 rikkumist, kuid juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et advokaat peab nii kliendilepinguid sõlmides kui ka riigi õigusabi infosüsteemist tellimusi vastu võttes hoidma ära võimaluse ka näiliseks huvide konflikti võimaluseks. Näiteks võiks taoliste juhtumite esinemisel advokaat oma klienti informeerida, et ta on kunagi osutanud õigusteenust isikule, kellega praeguse kaitsealuse huvid võivad olla vastuolus.

XV   10.06.2015

Aukohus uuris kohtumäärust ning jõudis seisukohale, et advokaadile on etteheidetav riigi õigusabi seaduse § 19 lõike 1 rikkumine, kuna advokaat ei osutanud riigi õigusabi kuni asja lõpliku lahendamiseni.

Maakohtu määruse kohaselt oli vandeadvokaat teatanud, et ta ei saa kohtuistungitel osaleda, kuna tal on samale ajale määratud juba teised kohtuistungid ning palus enda asemele määrata teine kaitsja. Aukohus taunis vandeadvokaadi tegevust, kuivõrd ta oli lõpetanud riigi õigusabi osutamise enne asja lõplikku lahendamist. Vastavalt RÕS § 19 lõikele 1 kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 20 sätestab advokaadi vahetamise alused, kuid kohtuistungite aegade mittesobivust seal sätestatud ei ole. Aukohus juhtis vandeadvokaadi tähelepanu, et KrMS § 44 lõike 1 kohaselt võib ajavahemikuks, mil kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, kaitsja nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja. Asenduskaitsja nimetamise kohustus on eelkõige advokaadil.

XVI   11.06.2015

Aukohus arutas kohtumääruses toodut ning selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, kuivõrd advokaat ei ilmunud üldmenetluse kohtuistungile. Kuivõrd KrMS § 45 lõike 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kriminaalasja kohtulikust menetlusest kohustuslik, siis seoses vandeadvokaadi kohtuistungile mitteilmumisega, oli kohus kohustatud kohtuistungi edasi lükkama. Kohtumäärusest nähtus, et kuigi asjas toimunud eelistungil osales asenduskaitsja, kooskõlastati kohtuistungi toimumise ajad vandeadvokaadiga telefoni teel. Seega oli kaitsja teadlik kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, kuid ei teavitanud kohut oma istungile ilmuma jätmisest. Lisaks ei olnud tal esitada kohtule mõjuvat põhjust istungile ilmumata jätmise kohta. Arvestades eeltoodut leidis aukohus, et vandeadvokaat rikkus eetikakoodeksi § 20 lõiget 2. Arvestades konkreetseid asjaolusid, eelkõige vandeadvokaadi vabandamist, ei pidanud aukohus vajalikuks vandeadvokaati distsiplinaarkorras karistada, vaid juhtis tema tähelepanu vajadusele olla edaspidi kohtuistungite aegade ülesmärkimise ja toimumise osas tähelepanelikum. Aukohus märkis, et kui kohtuistungi toimumise aeg on eelnevalt kokku lepitud ja kohus ei ole istungikutset edastanud, siis peaks advokaat ise olema aktiivne pöördumaks kohtu poole kutse saamiseks või jälgima kohtuistungite kalendreid.

XVII   11.06.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadi vanemabile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõikes 4 sätestatud nõuete eiramist, kuivõrd advokaat ei olnud kuni kaebuse esitamiseni võtnud ühendust riigi õigusabi saajaga. Samuti ei olnud advokaat edastanud ühtegi selgitust ega dokumenti ning kaebaja ei olnud kordagi advokaati näinud, kuigi advokaat oli korduvalt lubanud riigi õigusabi saajaga kohtuda.

Aukohtu hinnangul ei leidnud kinnitust väited, et advokaat ei võtnud kaebajaga ühendust ning et advokaat ei edastanud kaebajale ühtegi selgitust või dokumenti. Eelneva kahe etteheite osas oli advokaat edastanud aukohtule riigi õigusabi saaja enda poolt allkirjastatud riigi õigusabi tasude kindlaksmääramise taotluse, milles oli deklareeritud, et advokaadi ja kaebaja vahel oli toimunud telefoninõupidamine. Samas ei leidnud aukohus, et normaalse riigi õigusabi osutamise osaks on suhtlemine kliendiga vaid telefoni vahendusel. Aukohus pidas vajalikuks märkida, et riigi õigusabi korras õigusteenuse kvaliteedi tagamiseks on vajalik vähemalt ühekordne advokaadi ja riigi õigusabi saaja vaheline kohtumine. Aukohus, arvestades konkreetseid asjaolusid, ei pidanud vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada, kuid juhtis advokaadi tähelepanu vajadusele edaspidi riigi õigusabi saajatega ka kohtuda, mitte üksnes piirduda suhtlemisega telefoni teel või muul virtuaalsel viisil.

XVIII   30.07.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette:

1)  eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuivõrd vandeadvokaat ei olnud arvestanud kaebaja absoluutset nõuet märkida teistmisavalduses menetluskuludega seonduv ja lisada materjalide hulka ka Riigikohtu esimehe vastuskiri;
2)   eetikakoodeksi § 14 lõike 4 nõude eiramist, kuna advokaat ei võimaldanud kaebajal tutvuda advokaadi poolt koostatud teistmisavaldusega enne selle esitamist kohtusse.

Aukohus on korduvalt avaldanud seisukohta, et kaitsja peab pidama enne menetlusdokumendi kohtule esitamist nõu kaitsealusega, selgitades mh, millistele argumentidele kavatseb kaitsja kaebuses tugineda ja nõupidamise käigus peab kaitsja välja selgitama, milliste argumentide kaebuses väljatoomist soovib kaitsealune. Kui advokaat leiab, et need argumendid on vastuolus seadusega või kutse-eetika nõuetega, siis tuleb seda kaitsealusele selgitada. Advokaat tõi oma selgitustes välja, et oli kaebajale selgitanud, et menetluskulud pole kriminaalasja teistmise õiguslikuks aluseks. Seega täitis advokaat oma selgitamiskohustuse kliendi ees ning aukohtul polnud alust advokaadi väidetes kahelda.

Seoses menetlusdokumentide kooskõlastamisega juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et riigi õigusabi korras kvaliteetse õigusteenuse osutamiseks on eelduslik menetlusdokumentide kooskõlastamine kaitsealusega või vähemalt menetlusdokumendist koopia edastamine. Arvestades konkreetseid asjaolusid, ei pidanud aukohus siiski vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada, vaid piirdus üksnes sellele asjaolule tähelepanu juhtimisega.

XIX   30.07.2015 

Aukohus arutas lapse ema poolt lapse esindaja tegevuse peale esitatud kaebust, kus heideti advokaadile ette:

1)  eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumist, kuivõrd advokaat ei kuulanud ära lapse arvamust ega huvitunud lapsest ning kohtuistungil rääkis ümber vaid kohtuniku juttu;
2)   eetikakoodeksi § 22 lõikes 1 sätestatud nõude rikkumist, kuna advokaat olevat kaebajat sõimanud.

Aukohus asus seisukohale, et kui tsiviilmenetluse seadustiku kohaselt on kohustus kohtul ära kuulata vähemalt 10-aastane laps isiklikult, siis samataoline kohustus kohaldub ka advokaadile. Kuivõrd kõnealusel juhtumil oli laps 5-aastane, siis aukohtu hinnangul puudus advokaadil kohustus laps isiklikult ära kuulata ning seega ei olnud ka kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta advokaadi tegevuses saanud kinnitamist. Samas tõdes aukohus, et kui advokaat osaleb menetluses alaealise lapse esindajana, lähtub advokaat oma tegevuses lapse huvist ning lapse huvid ei pruugi sarnastes vaidlustes alati kokku langeda vanemate huvidega. Seoses etteheitega, et advokaat oli kaebajat sõimanud, leidis aukohus, et kaebaja ei olnud esitanud oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit, mistõttu asus aukohus seisukohale, et vasturääkivusi, mida ei ole võimalik üheselt kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kasuks. Seega ei leidnud aukohtu hinnangul tõendamist, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 22 lõiget 1.

XX   06.08.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadi vanemabile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatu rikkumist, sest advokaat ei selgitanud kaebajale menetlust ja see jäi kaebajale arusaamatuks ning lisaks ei esitanud advokaat kaebust kohtusse õigeaegselt.

Seoses asjaoluga, et advokaat ei olevat kaebajale piisavalt selgitanud lühi- ja kokkuleppemenetluse sätteid, selgitas advokaat aukohtule, et enne kohtuistungit oli kaebaja avaldanud, et soovib asja arutamist lühimenetluse sätete järgi, kuid kohtuistungi saabumisel asus kaebaja läbirääkimistesse kokkuleppe osas prokuröriga. Kuna kokkuleppemenetluses pakutav karistus oli advokaadi hinnangul kaebajale soodsam, siis oli aukohtu hinnangul usutav, et advokaat pooldas kokkuleppe sõlmimist ja kriminaalasja arutamist kokkuleppemenetluses. Samuti ei olnud lähtuvalt asjaoludest aukohtul alust arvata, et kaitsealusel ei oleks pidanud tekkima arusaamist, et tema asja arutatakse kokkuleppemenetluses, mitte lühimenetluses. Seega ei leidnud aukohus, et advokaadi tegevuses oleksid esinenud distsiplinaarsüüteo tunnused.

Seoses Riigikohtule mittetähtaegse kaebuse esitamisega märkis aukohus, et vastavalt kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lõikele 3 võib kaitsja jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba ja kaitsja ei näe perspektiivi kaebuse esitamiseks. Aukohus oli iseenesest nõus advokaadi seisukohaga, et on loogiline eeldada, et kaitsealune on rahul kokkuleppemenetluse tulemusega, sest vastasel juhul ta ei oleks kokkulepet sõlminud, kuid see ei tähenda aukohtu hinnangul automaatselt, et kaitsealune ei pruugi soovida seda vaidlustada. Seega juhtis aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele olla edaspidi hoolsam oma kutsetöös ning alati otsusejärgselt veenduda, et kaitsealusel ei ole soovi esitada kaebust.

XXI   17.09.2015

Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadi vanemabile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei olnud kaebajale edastanud koopiat toimikus olevatest dokumentidest. Advokaat tõi oma selgitustes välja, et kriminaaltoimik koosnes kolmest köitest ja neist igaüks kandis koopia tegemise keelumärget. Kriminaalmenetluse seadustiku § 224 lõike 10 kohaselt otsustab prokuratuur kaitsjale toimiku ja sellest kõrvaldatud materjali tutvustamisel, kas ja millises ulatuses on kaitsjal lubatud teha toimikust või esitatud materjalidest täiendavaid koopiaid, arvestades isikuandmete kaitse vajadust. Seega on advokaadil koopiate tegemisel kohustus järgida prokuratuuripoolseid märkeid ning käesoleval juhul oli advokaat seda ka teinud. Sellest tulenevalt oli advokaat tegutsenud vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule ning aukohus ei leidnud, et vandeadvokaadi vanemabi oleks rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõiget 2.

XXII   08.10.2015

Vangla poolt aukohtule esitatud teatest nähtuvalt heideti vandeadvokaadi vanemabile ette:

1)  eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, sest advokaat käitus vanglasse sisenemisel vangla töötajaga äärmiselt ebaviisakalt ning ei pidanud oluliseks järgida vangla pääslas kehtivat korda;
2)  eetikakoodeksi § 4 lõike 1 rikkumist, sest advokaat andis kinnipeetavaga kokkusaamisel vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirju rikkudes vahistatule, kelle suhtes oli kohaldatud suhtlemise keelde, üle vene-inglise vestlussõnastiku, kaks ümbrikut fotodega ning kirja tüdrukult.

Advokaadi poolt vangla pääslas toimunu kohta antud seletustest nähtuvalt oli suhtlus advokaadi ja vangla töötaja vahel normaalne ja natuke naljakas, sest advokaadi küsimus ametniku tuju kohta oli esitatud naljatledes. Aukohtul puudus alus kahelda advokaadi seletustes, millest nähtuvalt oli advokaadi suhtumine vangla töötajasse tekkinud arusaamatusele vaatamata heatahtlik ja viisakas. Ka kaebusest ei nähtu, et advokaat oleks käitunud vangla töötaja suhtes solvavalt või kasutanud ebatsensuurseid väljendeid. Samuti ei nähtu kaebusest, et advokaat oleks rikkunud vangla korda seoses pääslasse sisenemisega, kuivõrd kaebuse juurde esitatud vangla töötaja ettekandest nähtuvalt siseneti pääslasse, pärast advokaadi ja vangla töötaja vahelist vestlust vangla korra üle, vangla korda järgides. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud aukohus, et advokaadi tegevuses vangla pääslasse sisenemisel oleks esinenud distsiplinaarsüüteo tunnuseid.

Seoses keelatud asjade üleandmisega kinnipeetavale tunnistas advokaat et oli teadlik asjade ja esemete üleandmise piirangust, kuid teadis ka seda, et keelatud on üksnes teatud asjade omamine ning tema poolt üle antud asjad ei ole keelatud esemete loetelus. Advokaadi selgitustest nähtuvalt andis ta kinnipeetavale üle üksnes vene-inglise vestlussõnastiku ega olnud teadlik seal vahel olnud fotodest. Advokaat leidis, et need esemed ei ohusta vangla julgeolekut ega kahjusta ka kuidagi turvalisust, nagu on märgitud vangla ettekandes. Aukohus tõdes, et advokaadi poolt üle antud esemed ei ohustanud otseselt vangla julgeolekut ega kahjustanud otseselt turvalisust, kuid see ei õigusta vangistusseaduses ja vangla sisekorraeeskirjas sätestatud piirangute rikkumist. Aukohus nõustus kaebajaga selles, et vangla sisekorraeeskirjade mittetäitmine tõstab vangla julgeolekuriski ning juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaadil on kinnipeetavaga suhtlemisel kohustus kinni pidada vangistusseaduses, vangla sisekorraeeskirjas ja muudes seadustes sätestatud kordadest. Otsuse tegemisel võttis aukohus arvesse advokaadi siirast kahetsust ning lubadust, et tulevikus sellised asjad enam ei kordu.

XXIII   08.10.2015

Kohus heitis vandeadvokaadi abile ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 ja § 14 lõike 3 rikkumist, kuna advokaat oli korduvalt jätnud täitmata kohtu korralduse.

Advokaadi selgituste kohaselt esitas ta seisukohad kohtu poolt määratud tähtajaks, kuid ei kontrollinud kirja jõudmist kohtuni. Aukohtul puudus alus kahelda advokaadi väidetes, kuid leidis, et advokaat on kohtule seisukoha esitamisel käitunud hooletult, jättes kontrollimata, kas tema poolt esitatud menetlusdokumendid on kohtuni jõudnud. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et menetlusdokumentide edastamisel kohtule on advokaadil kohustus kontrollida ja veenduda dokumendi jõudmises adressaadini. Advokaat peab oma kutsetegevusse suhtuma tähelepanelikult ja hoolikalt, tagamaks oma kliendi huvide parima kaitse.

XXIV   15.10.2015

Aukohus tutvus kohtumääruses toodud asjaoludega ning tuvastas, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1 rikkumist, kuivõrd advokaat ei täitnud kohtu korraldusi ning takistas sellega asja kiiret lahendamist.

Aukohus leidis, et kohtu nõuete järjepidev ignoreerimine on lugupidamatu ning vääriks karistamist, kuid võttis asja otsustamisel arvesse asjaolu, et osaliselt oli minetus kohtu korralduste järgimisel tingitud ebaselgusest kliendisuhte jätkumise osas, et advokaat siiralt kahetses kohtu nõuete eiramist ja oli kohtuniku ees sellise käitumise pärast vabandanud. Samuti võttis aukohus arvesse, et advokaati ei olnud varem distsiplinaarkorras karistatud. Seetõttu lõpetas aukohus asja menetlemise karistust määramata, kuid juhtis karmilt advokaadi tähelepanu, et kohtu nõuete pikaajaline ignoreerimine on lubamatu ning edaspidi tuleks sellised olukorrad lahendada koostöös kohtuga, vältimaks kohtumenetluse põhjendamatut venimist.

XXV   15.10.2015

Kohtu teatest  nähtuvalt ei ilmunud advokaat kohtuistungile, rikkudes sellega eetikakoodeksi § 20 lõiget 1.

Advokaadi kirjalikest selgitustest nähtuvalt oli istungile mitteilmumine tingitud asjaolust, et advokaadile jäi prokuröri kirjast ekslikult mulje, et kriminaalasi, mille raames istung määrati, oli prokuratuuri tagasi saadetud ning istungit ei toimu. Aukohus leidis, et kohtuistungile mitteilmumine ei ole advokaadi poolt korrektne käitumine, kuid võttis arvesse advokaadi selgitusi, et selline minetus oli tingitud eksitusest ning juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb istungi mittetoimumise kahtluse korral istungi toimumise või ärajäämise fakti kohtust kontrollida.

XXVI   05.11.2015

Aukohus tuvastas, et assotsieerunud liikmele heideti muuhulgas ette:

1)   advokatuuriseaduse § 60 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud kaebajat tema jaoks olulistest ja rahaliste huvide seisukohast tähtsatest seikadest ning esitas kohtus märgatavalt suurema kalkulatsiooni kui lepingu sõlmimisel;
2)   eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna ei saanud assotsieerunud liikmelt kohtuotsuse tõlget soome keelde ning jättis enda teada vastaspoole toimingud, mis mõjutasid oluliselt ettevõtte majanduslikku olukorda ja maksejõulisust;
3)   advokatuuriseaduse § 40 lõike 3 rikkumist, kuna kaebaja küsimusega määrati tegelema advokaadibüroo jurist.

Aukohus ei tuvastanud assotsieerunud liikme tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt oli advokaadi tunnitasu kokku lepitud poolte vahel sõlmitud lepingus ning assotsieerunud liikme selgituste kohaselt nõustus kaebaja lepingus toodud tasuga rahumeelsete läbirääkimiste käigus. Kuivõrd assiotseerunud liige oli esitanud arved lepingus kokku lepitud tunnitasu suuruses ning kaebaja oli sellise tunnitasu suurusega lepingu sõlmimisel nõustunud, ei tuvastanud aukohus minetusi advokaadi tegevuses. Lisaks märkis aukohus, et lepingu sõlmimisel ei ole üldjuhul võimalik asja lõplikku ajakulu täpselt ette prognoosida, mistõttu võib lõplik tasu suureneda. Küll aga on advokaadil kohustus kliendile selgitada, et tegemist on prognoosiga ning teavitada klienti jooksvalt, kui menetluse kestel saab teatavaks uusi asjaolusid, mis advokaadi töömahtu ja lõplikku tasu suurendavad. Aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtunud, et advokaat oleks kaebajat õigusteenuse osutamise mahu suurenemisest teavitanud, samas nähtus kaebusest, et advokaat oli teinud kaebajale kompromissettepaneku, millega nõudis kaebajalt õigusteenuse osutamise eest tasu üksnes algselt prognoositud ulatuses, millest oli maha arvatud kindlustusseltsi poolt hüvitatud summa. Kuivõrd advokaat oli kaebaja ees oma vea heastanud ning teinud ettepaneku tasu vähendamiseks, nõudes kaebajalt tasu üksnes ulatuses, millega kaebaja lepingu sõlmimisel arvestama pidi, ei esinenud advokaadi tegevuses aukohtu hinnangul distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohus juhtis siiski assotsieerunud liikme tähelepanu, et edaspidi tuleks advokaadil klienti jooksvalt teavitada, kui esialgselt prognoositud töömaht ja tasu suurendavad.

Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses ka eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist. Advokaadi selgituste kohaselt anti kaebajale kohtuotsusest soomekeelne kokkuvõte, kuid kogu kohtuotsuse tõlketöö tellimisest kaebaja keeldus. Aukohus leidis, et kuivõrd kaebaja on ise soovinud kohtuotsusest üksnes soomekeelset kokkuvõtet ning kaebajal oli võimalik ka ise lasta kohtuotsus tõlkida, olid kaebaja etteheited, nagu oleks advokaat püüdnud raskendada kaebaja arusaamist kohtuotsuse sisust, alusetud. Kaebaja väide, et advokaat oli teadlik vastaspoole toimingutest, mis mõjutasid oluliselt ettevõtte majanduslikku olukorda ja maksejõulisust, olid aukohtu hinnangul paljasõnalised. Kaebaja ei esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et assotsieerunud liikmele oleks selline info varem teatavaks saanud ja et ta oli jätnud sellest kaebajat teavitamata.

Seoses kliendi esindamisega advokaadibüroo juristi poolt selgitas assotsieerunud liige, et kaebaja andis volikirja assotsieerunud liikmele, advokaadibüroo juristile ja advokaadibüroole. Aukohus leidis, et olukord, kus kliendile osutab õigusteenust isik, kes ei ole advokaat, ei ole aktsepteeritav ning assotsieerunud liige vääriks karistust, kuid võtab arvesse, et kaebaja on advokaadibüroo juristile ise volituste andnud ning kuivõrd assotsieerunud liikmel puuduvad varasemad rikkumised, ei pidanud aukohus assotsieerunud liikme karistamist vajalikuks ning piirdus üksnes tähelepanu juhtimisega, et advokaadibüroo pidaja peab tagama, et kliendile ei osutaks õigusteenust läbi advokaadibüroo isik, kes ei ole advokaat, või ei antaks ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule, kes ei ole advokaat.

XXVII   12.11.2015

Aukohus arutas isiku kaebust, milles heideti vandeadvokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kohtule vajalikke menetlusdokumente ega määranud endale puhkuse ajaks asendajat ning eetikakoodeksi § 20 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei vastanud kohtunõuetele.

Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Advokaadi poolt aukohule esitatud selgitustest nähtuvalt ei esitanud kaebaja advokaadile nelja kuu jooksul investeeringute arvestust ja tõendeid, mis oleks võimaldanud tasaarvelduse vastuväidet esitada ning üürisuhte edasikestmist tõendada. Samuti ei vastanud kaebaja advokaadi e-kirjadele, kus advokaat palus kaebajalt infot kompromisslepingule vastamiseks. Kuivõrd kaebaja jättis advokaadile menetlusdokumentide koostamiseks vajalikud materjalid ja alginfo esitamata, ei pidanud aukohus asjakohaseks kaebaja etteheiteid advokaadi suhtes nende dokumentide koostamata jätmise osas. Samuti pidas aukohus asjakohatuks etteheidet kohtuistungi edasilükkamise taotluse esitamata jätmise kohta, kuivõrd advokaadi selgituste kohaselt oli selline taotlus kohtule esitatud, kuid see jäeti kohtu poolt tõendamatuse tõttu tähelepanuta. Advokaadi selgituste kohaselt juhtis ta ka kaebaja tähelepanu, et istungi edasilükkamiseks oli vajalik korrektne tõend, kuid kaebaja ei esitanud sellist tõendit. Kaebaja esitas aukohtule küll arstitõendi, kuid sellega koos edastatud e-kirjast nähtus, et tõend edastati advokaadile alles pärast kaebuse esitamist aukohtule. Seega ei saanud advokaat nimetatud tõendit kohtule enne ka esitada. Aukohus leidis, et advokaadil on kohustus kaitsta kliendi huvisid parimal võimalikul viisil, kuid klient peab ka omaltpoolt sellele igakülgselt kaasa aitama. Jättes advokaadile vajaliku info ja materjalid esitamata, võtab isik endale riski, et advokaat ei saa kliendi huve maksimaalselt kaitsta.

Seoses kaebaja etteheitega, et advokaat ei määranud endale puhkuse ajaks asendajat, märkis aukohus, et kuivõrd advokaadi puhkuse ajaks ei olnud asjas määratud menetlustähtaegu ning puudusid asjaolud, mille alusel oleks pidanud eeldama selles asjas erakorraliste ja kiireloomuliste probleemide tekkimist, puudus advokaadil vajadus asendaja määramiseks. Lisaks nähtus aukohtule esitatud kirjavahetusest, et advokaat vastas kaebaja pöördumistele ka puhkuse ajal, seega ei pidanud aukohus õigeks kaebaja väidet, et advokaat puhkuse ajal kaebaja küsimustega ei tegelenud.

Viru Maakohtu kohtumäärusest nähtuvalt ei olnud advokaat nõuetekohast kirjalikku vastust, mille esitamise tähtaeg esindaja jaoks saabus 13.04.2015, viie ja poole kuu jooksul kohtule jätkuvalt esitanud. Samuti ei järginud advokaat kohtu poolt antud 14-päevast tähtaega vastamaks hageja poolt esitatud haginõude suurendamisele, hagi aluse muutmisele ja kompromissi pakkumisele, ehkki vastava kohtu nõudekirja kättesaamist advokaat kinnitas. Aukohus arvestas asja otsustamisel advokaadi poolt aukohtu istungil antud selgitusi, millest nähtuvalt oli minetus kohtu korralduste järgimisel tingitud asjaolust, et klient ei esitanud advokaadile vastuste koostamiseks vajalikke materjale ja informatsiooni, mistõttu ei saanud advokaat kohtule sisulist vastust koostada. Samuti asjaolu, et advokaati ei olnud varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ning advokaat lubas tulevikus selliseid minetusi vältida. Eeltoodust tulenevalt otsustas aukohus advokaadile karistust mitte määrata, kuid juhtis advokaadi tähelepanu, et kohtu pöördumistele tuleb vastata tähtaegselt ning kui kliendist tulenevalt puudub võimalus kohtule sisulise vastuse andmiseks, tuleb seda asjaolu kohtule selgitada, vältimaks kohtumenetluse põhjendamatut venimist.

XXVIII   03.12.2015

Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti riigi õigusabi saaja poolt ette riigi õigusabi seaduse § 18 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei olnud pärast riigi õigusabi korras tellimuse vastuvõtmist kaebajaga ühendust võtnud.

Advokaat tunnistas, et oli hooletu, mistõttu jäi tal tellimus põhjendamatult tähelepanuta. Aukohus leidis, et advokaat vääriks karistust, kuid kuna tegemist oli esmakordse juhtumiga, advokaat võttis nimetatud asjaolust teada saades kaebajaga viivitamatult ühendust, vabandas kliendi ees ning asus kohtusse pöördumiseks menetlusdokumente ette valmistama, siis ei olnud advokaadi karistamine otstarbekas. Samuti juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks advokaadil korraldada arvepidamist oma ülesannete osas selliselt, et õigusteenuse osutamine toimuks õigeaegselt.

XXIX   10.12.2015

Aukohus tuvastas, et riigi õigusabi saaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lõike 4 ja § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei edastanud kaebajale kohtuotsust ega küsinud, kas kaebaja soovib apellatsioonkaebuse esitamist, mistõttu jõustus kaebaja jaoks ebasoodne kohtuotsus, ning valetas kohtule.

Oma kirjalikes selgitustes aukohtule möönis advokaat, et oleks pidanud kontrollima, kas kaitsealune on talle posti teel saadetud kohtuotsuse kätte saanud. Mitmete asjaolude esinemise tõttu (viibimine haiglaravil, tervislik seisund, varasemalt toiminud postisaadetiste kättesaamine kaitsealuse poolt jne) ei suhtunud ta sellesse piisavalt hoolikalt. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel olema hoolas ning veenduma, et kliendi jaoks menetluslikult olulised dokumendid jõuaksid temani tähtaegselt. Aukohus võttis arvesse advokaadi siirast kahetsust ning asjaolu, et advokaati ei olnud varem distsiplinaarkorras karistatud ning piirdus sellel korral üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.

Seoses kohtule valetamise etteheitega ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist. Advokaat oli kohtule saadetud arvamuses küll selgitanud, et saatis kohtuotsuse kaebajale lihtkirjaga, kuid möönis, et nimetatud kohtuotsus ei pruukinud kaebajani jõuda ning palus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Advokaat kinnitas ka aukohtule esitatud seletuses, et ei ole kaebajale ega kohtule valetanud ega ka midagi varjanud.

XXX   10.12.2015

Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud advokaadiga kahe kuu jooksul ühendust ning ei vastanud kaebaja kirjadele. Lisaks rikkus advokaat advokatuuriseaduse § 46 lõike 2 punkti 3, kuna ei vastanud advokatuuri pöördumistele.

Advokaadi selgituste kohaselt viibis nõude esitamine kohtule põhjusel, et kliendi nõudmised suurenesid pidevalt ning nõuete rahuldamise võimalus muutus väheperspektiivikaks. Advokaat lubas suhtlust kliendiga jätkata ning selgitada, et väheperspektiivika nõude esitamine kohtule võib talle tuua suurema kahju kui kasu. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et kliendi pöördumistele tuleb vastata esimesel võimalusel. Kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada, tuleb ka neid asjaolusid kliendile viivitamatult selgitada.

Seoses advokatuuri pöördumistele mittevastamisega juhtis aukohus rangelt advokaadi tähelepanu, et advokatuuri järelepärimistele tuleb vastata tähtaegselt. Aukohtu hinnangul vääriks advokaat seoses advokatuuri korduvatele pöördumistele reageerimata jätmisega karistust, kuid kuna advokaati ei ole varasemalt karistatud ning tegemist on esmakordse juhtumiga, siis piirdus aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega.