09.01.2025 istungi otsus – menetluse algatamata jätmine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kohtumenetlustes kohtule eksitavate ja väljamõeldud väidete ja asjaolude esitamist; asjaolude tõendamata jätmist; asjatundmatust, mh eriti ehitusõiguse valdkonnas; enda kliendi innustamist kaebaja kinnistul ebaseadusliku ehitustegevuse läbiviimiseks; menetlusõiguse kuritarvitamist ja menetluste venitamist. Kõnealuseid etteheiteid saab käsitleda eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2 ja § 21 lg 2 võimalike rikkumistena.
Arvestades, et menetlused on eelmenetluse staadiumis, ei saa aukohtu hinnangul järeldada, et advokaat venitaks menetlust. Nii TsMS-i kui ka HKMS-i kohaselt (vastavalt TsMS § 392 jj ja HKMS § 122 jj) on eelmenetluse ülesandeks menetluse ettevalmistamine selliselt, et edasine menetlus kulgeks võimalikult sujuvalt ja kiirelt. Eelmenetluse käigus selgitab kohus eelmenetluses välja ja/või vajadusel palub täpsustada esitatud nõuet, faktilisi asjaolusid, poolte õiguslikke väiteid ning arutab pooltega vaidluse lahendamise vajalikke küsimusi, täites ka enda selgitamis- ja uurimiskohustust. Seejuures on pooltel võimalik eelmenetluse käigus esitada täiendavaid tõendeid, avaldusi, taotlusi ja seisukohti. Eelnevast tulenevalt ei ole advokaadile etteheidetav, et ta kaebaja hinnangul ei ole väidetavalt esitanud kõiki enda nõuet ja väiteid tõendavaid tõendeid. See, millise positsiooni advokaat enda kliendi huvide esindamiseks kujundab, milline on tema menetluslik taktika ning see, milliste tõenditega ta soovib enda väiteid tõendada, on advokaadi ja tema kliendi enda otsustada. Pooltel on õigus ja kohustus esitada oma positsioon kohtule mahus ja viisil, mis on vajalik asja õigeks, õiglaseks ja tõhusaks lahendamiseks. Juhul, kui pool ei tõenda enda väidet, on see tema kohtumenetluses võetud risk, mis võib päädida sellega, et kohus jätab poole väitega arvestamata või ei pea seda usutavaks. Muid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et advokaat on menetlust pahatahtlikult venitanud või muud moodi kuritarvitanud enda menetlusõigusi, ei ole kaebuses aukohtu ette toodud.
Aukohus leiab, et kaebus ja sellega koos esitatud lisad ei anna alust advokaadile ette heita, et advokaat innustaks enda klienti kaebaja kinnistul läbi viima ebaseaduslikku ehitustegevust, sest sellist kliendile suunatud üleskutset sealt ei nähtu. Aukohtu hinnangul on kaebaja viidatud advokaadi menetlusdokumendis avaldatud seisukohtade puhul tegemist menetluses esitatud õiguslike väidete ja positsioonidega, millele annab õigusliku hinnangu asja menetlev kohus. Juhul, kui advokaadi klient peaks läbi viima ebaseaduslikku ehitustegevust, saab kaebaja rakendada enda kaitseks vastavaid õiguskaitsevahendeid. Seejuures ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga (eetikakoodeksi § 4 lg 6).
Kaebaja heidab advokaadile ette, et advokaat on esitanud kohtule väljamõeldud ja eksitavaid väiteid, samuti seda, et advokaat on asjatundmatu, sest ei valda ehitusõigust. Aukohus juhib tähelepanu, et aukohus ei saa asuda kohtu asemel hindama advokaadi esitatud menetlusdokumentide sisu ja perspektiivi. Poolte vahel on pooleli õiguslikud vaidlused, millele saab hinnangu anda ja mille saab lahendada üksnes konkreetset kohtuasja lahendav kohus. Seetõttu ei ole aukohtu pädevuses hinnata aukohtule esitatud ja advokaadi poolt koostatud menetlusdokumentide sisu. Sellegipoolest ilmneb, et advokaadi koostatud menetlusdokumendid on vormistatud korrektselt, esitatud lugupidavas vormis ning ilmselget advokaadi asjatundmatust nendest ei nähtu.
Aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes seoses advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.
09.01.2025 istungi otsus – menetluse lõpetamine karistust määramata
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette, et advokaat osutas õigusteenust üksnes näilikult esitades Riigikohtule enda poolt allkirjastatud, kuid kliendi koostatud ja varem Riigikohtus käiguta jäänud kassatsioonkaebuse, mis võib viidata puudulikule õigusteenuse osutamisele. Samuti heidetakse advokaadile ette asjatundmatu kassatsioonkaebuse esitamist. Kõnealuseid võimalikke minetusi saaks käsitleda eetikakoodeksi § 4 lg 1 koostoimes TsMS § 218 lg-ga 3, eetikakoodeksi 8 lg 1, § 14 lg 2 ja AdvS § 40 lg 2 rikkumistena.
Aukohus jagab Riigikohtu seisukohta, et TsMS § 218 lg-s 3 sätestatud nõue, mille kohaselt saab menetlusosaline hagimenetluses menetlustoiminguid teha üksnes vandeadvokaadi vahendusel, on tingitud sellest, et kohtuliku arutelu sisuks Riigikohtus on üldjuhul kas materiaalõigusnormide kohaldamise või menetlusnormide rikkumise küsimused, mis on abstraktsemad ja õigusalaselt keerukamad ning seetõttu nõuavad tavalisest kõrgemat kvalifikatsiooni. Seetõttu pelgalt kliendi või tema varasema esindaja menetlusdokumendi allkirjastamine ei ole iseenesest kooskõlas ei TsMS § 218 lg-ga 3 ega ka AdvS § lg-ga 2 ja eetikakoodeksi § 14 lg-ga 2. Samas on aukohtu hinnangul advokaat käesolevas asjas ammendavalt selgitanud ja põhjendanud, et Riigikohtule just sellises versioonis kassatsioonkaebuse esitamise tingis kliendi viimasel hetkel advokaadi poole pöördumine ning kliendi soov Riigikohtule kassatsioonkaebus siiski esitada vaatamata advokaadi selgitustele menetluslikust olukorrast ja kassatsioonkaebuse vähesest edukuse perspektiivist. Seega täitis advokaat kliendi selgitamis- ja teavitamiskohustust ning lähtus kliendi juhisest ja huvist käitudes seega kooskõlas eetikakoodeksi § 8 lg-ga 1 ja eetikakoodeksi § 14 lg-ga 21. Kuigi aukohtu pädevuses ei ole hinnata konkreetses kohtuasjas esitatud menetlusdokumendi sisu, siis ei tuvasta aukohus, et kassatsioonkaebus oleks täies ulatuses ilmselgelt asjatundmatu või et advokaat oleks irdunud eetikakoodeksi § 14 lg-st 2 ja AdvS § 40 lg-st 2, eriti arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, kus klient pöördus advokaadi poole viimasel hetkel. Aukohtu hinnangul ei anna asjaolu, et Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse, automaatselt alust advokaadile kutsealaste rikkumiste ette heitmiseks.
Aukohus möönab, et kassatsioonkaebuse sisuosas oleva taotluse adressaat ei ole piisavalt selge ning tunnistaja üle kuulamata jätmisele kui alama astme kohtute menetlusõiguse rikkumisele viitamine ei olnud sõnastatud kõige õnnestunumalt. Advokaat tõi nii selgitustes kui ka aukohtu 09.01.2025 istungil välja, et on TsMS § 688 lg 5 I lauses sätestatud põhimõttest teadlik, kuid tunnistaja ülekuulamise taotlus oli esitatud eeldusel, kui Riigikohus saadab asja uueks arutamiseks alama astme kohtutele ning oli suunatud I või II kohtuastmele. Aukohus peab advokaadi selgitusi ammendavateks, kuid juhib tähelepanu olla edaspidi menetlusdokumentides esitatud taotluste puhul selgem ja hoolikam.
23.01.2025 istungi otsus – menetluse algatamata jätmine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 14 lg 2, § 21 lg 2 ja § 22 lg 1 rikkumine. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat on eksitanud kohut esitades menetlusdokumentides ebaõiget infot, solvanud kaebajat ning jätnud kaebaja suhtes halvustavad hinnangud tõendamata.
Seoses advokaadi poolt menetluses esitatud menetlusdokumentide sisuga, mis sisaldavad kaebaja hinnangul valeväiteid, märgib aukohus lühidalt järgmist. Advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, lähtudes seadusest ja kutse-eetika nõuetest (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Seejuures ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ega vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest (eetikakoodeksi § 14 lg 5). Advokaat on käesoleval juhul selgitanud, et on menetlustes klienti (kaebaja vastaspoolt) esindades esitanud menetlusdokumente üksnes kliendilt saadud informatsiooni alusel, sh tõendanud väiteid kliendi poolt edastatud tõenditega. Kaebaja poolt aukohtule esitatud tõenditest nähtub, et menetlusdokumentides olevate väidete juurde on lisatud tõendid, seega ei saa asuda seisukohale, et menetlusdokumentides esitatud väited oleksid täielikult paljasõnalised. Samas selle hindamine, kas konkreetsed tõendid tõendavad menetlusosalise väiteid, ei ole aukohtu pädevuses. Tsiviilõiguslikke vaidlusi lahendab ning võtab seisukoha menetlusosaliste väidete osas kohtuasja lahendav kohus, muuhulgas hinnates tõendeid ning kujundades nende osas enda arvamuse. Seejuures lastega seonduvates tsiviilasju menetledes on kohtul ulatuslikum selgitamis- ja uurimiskohustus ning otsustuste tegemisel lai kaalutlusruum (TsMS § 477). Advokaadi koostatud vastaspoole väljendatud seisukohad peegeldavad vaid üht menetluslikku positsiooni ning kaebajal on võimalik vastaspoole väidetele ja tõenditele vastu vaielda, esitades omapoolsed tõendid.
Kaebaja leidis, et pärast tsiviilasjas toimunud istungit solvas advokaat kaebajat ja väitis alusetult, et kaebaja soovib teda rünnata. Advokaat selgitas, et kaebaja alustas advokaadi klienti pärast kõnealust istungit alusetult verbaalselt ründama, mille tõttu palus advokaat kaebajal selline tegevus lõpetada ning pöörduda soovi korral kirjalikult. Arvestades nimetatud etteheite osas kaebetähtaja ületamist ning sõna-sõna vastu olukorda, mille puhul tõlgendatakse kahtlus advokaadi kasuks, ei hinda aukohus kõnealust etteheidet. Küll aga märgib aukohus nii seoses pärast istungit toimunud sõnavahetusega kui ka menetlusdokumentide sisuga, et advokaati ei või eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Vastaspool võib küll advokaadi tegevust tõlgendada kergesti tema suhtes vaenulikuna, kuid siin tuleb arvestada, et advokaat tegutseb oma kliendi huvides ja tema juhiste kohaselt.
Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et kaebuses viidatud advokaadi tegevustes puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja seega ka alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. Siiski juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et liigsed emotsioonid tuleb vastaspoolega suhtlemisel kõrvale jätta ning juhinduda muuhulgas eetikakoodeksi §-s 9 sätestatud põhimõtetest.
23.01.2025 istungi otsus – karistav otsus, noomitus
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja kodukorra § 25 lg 2 rikkumine koostoimes eelkõige TuMS-is, SMS-is sätestatud maksude tasumise kohustuse täitmata jätmisega. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat on asunud kaebajat pärast aukohtule kaebuse esitamist survestama kaebusest loobuma ning et advokaat advokaadibüroo pidajana ei ole suutnud piisavalt hoolsalt ja tulemuslikult korraldada advokaadibüroo asjaajamist, s.h finantsjuhtimist, mistõttu on advokaadibürool tekkinud märkimisväärne maksuvõlg.
Kaebuse kohaselt survestas advokaat kaebajat kaebusest loobuma. Advokaadilt kaebajale kolmel korral saadetud e-kirjad, milles advokaat heidab sisuliselt kaebajale ette, et aukohus algatab menetluse selle tõttu, et kaebaja tõi esile advokaadibüroo maksuvõla ning survestab kaebusest loobuda, ei vasta kogenud vandeadvokaadilt nõutavale kõrgemale kutsestandardile. Arvestades kaebuses kirjeldatud asjaolusid ning eelnevalt tarvitusele võetud abinõusid, ei saa kaebaja pöördumist aukohtu poole pidada selgelt põhjendamatuks või kiuslikuks, mistõttu kaebaja selline süüdistamine ületab korrektse ja viisaka käitumise piiri. Kuivõrd kaebaja loobus kaebusest ning märkis, et on saavutanud advokaadiga kokkuleppe kõikides küsimustes, piirdub aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega kohustusele täita enda töötajate ees seadusest tulenevaid kohustusi ning suhtuda enda (endistesse) töötajatesse austusega ja väärikalt, lähtudes muuhulgas eetikakoodeksi §-s 9 sätestatud põhimõtetest.
Seoses advokaadibüroo maksuvõlaga selgitab aukohus, et vastavalt AdvS § 15 lg-le 1 arutab aukohus advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju. AdvS § 19 lg 1 ja kodukorra § 59 lg 1 kohaselt võib aukohus määrata advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Seega kuulub aukohtu pädevusse distsiplinaarsüüteoasjade menetlemine mh osas, mis puudutab advokaadile ja büroopidajale pandud seadusest tulenevate kohustuste täitmist. Seega, kui advokaat jätab seadusest tulenevad kohustused klientidele õigusteenust osutades või advokaadibürood pidades täitmata, kuulub nende rikkumiste menetlemine kutse-eetilisest aspektist aukohtu pädevusse.
Kodukorra § 25 lg 2 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud tagama seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt. Maksude tasumise kohustus tuleneb TuMS § 40 lg-st 4 ning SMS § 9 lg 1 p-st 4. Kodukorra § 25 lg 3 esimese lause kohaselt, kui advokaadibüroo pidajaks on advokaadiühing, tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni teostavad advokaadid. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 II lause kohaselt peab advokaat hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul maksuvõla tekitamine ja maksude tasumisest pikema aja jooksul kõrvalehoidmine, sellesse ükskõikne suhtumine kahjustavad kokkuvõttes nii advokaati ennast kui ka advokatuuri mainet laiemalt.
Aukohus tõi välja maksuvõla dünaamika ning järeldas, et aukohtumenetluse alguses, võrreldes ka advokaadibüroo 2024. a käibega, oli advokaadibürool märkimisväärne maksuvõlg ning võlgnevus on olnud pikaajaline. Kuigi advokaat on astunud samme, et võlgnevust vähendada ning tal on see olulises osas ka õnnestunud, on osa võlgnevusest senini tasumata ning aukohtule teadaolevalt on maksuvõlg tänaseks taas suurenenud.
Arvestades eelnevat leiab aukohus, et advokaat on rikkunud kodukorra § 25 lg-t 2 koosmõjus TuMS § 40 lg-ga 4 ning SMS § 9 lg 1 p-ga 4, samuti eetikakoodeksi § 9 lg 1 II lauset. Aukohus rõhutab, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel kui ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Märkimisväärselt suur maksuvõlg mitte ainult ei kahjusta konkreetse advokaadi ja advokaadibüroo vaod laiemalt ka advokatuuri mainet ning seab otseselt ohtu advokaadibüroo klientide huvid, seda eriti juhul, kui büroo suhtes peaks algatatama näiteks pankrotimenetlus või muu sarnane kolmandate isikute poolt läbiviidav menetlus. Ohtu võib sattuda nii sõltumatuse kui ka konfidentsiaalsuse põhimõtte järgimine. Kuigi aukohus ei pea üldjuhul vajalikuks sekkuda advokaadibüroode ettevõtlusesse ja igapäevasesse majandustegevusse, siis käesoleval juhul oli maksuvõlg märkimisväärne. Sedavõrd suur maksuvõlg viitab süsteemsetele probleemidele ja/või vähemalt hooletule suhtumisele advokaadibüroo pidamises laiemalt ning kitsamalt ennekõike puudulikule võimekusele ja oskustele büroo finantsjuhtimises ja raamatupidamise korraldamises. Lisaks seab eeltoodu kahtluse alla advokaadibüroo võime jätkata klientidele õigusteenuse osutamist. Advokaadiühing, kelle ettevõtlus on õigusteenuse osutamine ning klientide nõustamine seaduse täitmisel, kuid kes ei täida ise talle seadusest tulenevaid nõudeid, mille tulemuseks on riigi ees maksuvõla tekkimine, kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet. Maksuvõla tekkimise eest vastutavad suhetes advokatuuriga advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni täitvad advokaadid. Kahetsusväärne on, et advokaat hakkas aktiivseid samme astuma maksuvõla likvideerimiseks ja ajatamiseks alles aukohtumenetluse ajendil ja ajal, ehkki seda tulnuks koheselt finantsprobleemide ilmnemisel.
Eeltoodut arvesse võttes leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb kodukorra § 25 lg 2 rikkumises koosmõjus TuMS § 40 lg-ga 4 ja SMS § 9 lg 1 p-ga 4 ning eetikakoodeksi § 9 lg 1 II lause rikkumises. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust.
Aukohus arvestab karistuse määramisel, et advokaadibüroo maksuvõla suurus oli märkimisväärne ning rikkumine oli ja on jätkuv. Samas võtab aukohus arvesse seda, et advokaat on maksuvõlga aukohtumenetluse kestel oluliselt vähendanud ning maksuvõlg on valdavas osas ajatatud; lisaks on advokaat aukohtu ees vabandanud ja mõistnud oma rikkumiste raskust ning kahetseb seda. Aukohus käsitleb eelnevat karistust kergendavate asjaoludena. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadile tuleb määrata noomitus, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumiste ulatusega.
23.01.2025 istungi otsus – menetluse lõpetamine karistust määramata
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 rikkumine koosmõjus KrMS § 387 lg-ga 1 ja § 345 lg-ga 31 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat hilines Riigikohtule määruskaebuse esitamisega, rikkudes seeläbi enda kaitsealuse huve.
Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat hilines kriminaalasjas kaebaja kaitsjana määruskaebuse esitamisega, mille tingis advokaadi vale arusaam seadusest, ega esitanud ka tähtaja ennistamise taotlust. Seega rikkus advokaat KrMS § 387 lg 1 ja KrMS § 345 lg 31, rikkudes seeläbi ka eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1.
Arvestades seda, et advokaat on mõistnud talle etteheidetavat tegu, seda siiralt kahetsenud ning väljendanud arusaama kriminaalmenetluses tähtaja arvestamise osas, samuti asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused, lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla edaspidi tähtaegade arvestamisel ja tähtaegselt menetlusdokumentide esitamisel hoolikam.
Lisaks toob aukohus välja Riigikohtu pöördumises oleva käsitluse, mille kohaselt kaebetähtaja peatumine KrMS § 345 lg 31 tähendab, et riigi õigusabi taotluse lahendamise aega ei võeta kaebetähtaja arvutamisel arvesse. Kaebetähtaja hulka tuleb aga arvata päevad, mis möödusid vaidlustatava määruse avalikult teatavakstegemisest riigi õigusabi taotluse esitamiseni. Kaebetähtaeg ei alga kaitsjale kättetoimetamisest algusest nagu katkemise puhul.
06.02.2025 istungi otsus – menetluse algatamata jätmine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja 4 ning § 15 rikkumine. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat jättis riigi õigusabi korras määratud esindajana kliendi nimel hagi kohtusse esitamata ning kaebaja kolmele kirjale vastamata.
Aukohtule esitatud materjali kohaselt määras kohus 03.09.2024 määrusega kaebajale riigi õigusabi, milleks on isiku esindamine tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Advokaat võttis ülesande vastu 03.09.2024 ning asus 15.11.2024 seisukohale, et tal on õigus keelduda hagi esitamisest kohtusse, sest nõue on selgelt perspektiivne ja taotles, et kohus lõpetaks kaebajale riigi õigusabi andmise.
Advokaat esitas 15.11.2024 kaebajale ja kohtule põhjalikud selgitused selle kohta, miks tema hinnangul on kaebaja nõue õiguslikult perspektiivitu ja aegunud ning et tal on õigus jätta hagi kohtusse esitamata. Seega täitis advokaat RÕS § 19 lg-st 1 ja juhendi § 11 lg-st 1 ja 2 tulenevad kohustused, järgides seega ka eetikakoodeksi §-s 15 sätestatud kohustusi. Olukorras, kus advokaadi hinnangul on kaebaja nõue perspektiivitu ja aegunud, käitus advokaat aukohtu hinnangul käesolevas olukorras kooskõlas kliendi huvide (eetikakoodeksi § 8 lg 1) ja kutse-eetika nõuetega. Täiendavalt märgib aukohus, et eetikakoodeksi § 14 lg 3 kohaselt peab advokaat hoiduma kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Koosmõjus juhendi 3 lg-ga 1 hõlmab nimetatud keeld ka keeldu kulutada riigi õigusabi korras määratud esindajana riigi raha. Ebavajalike toimingute tegemine – käesoleval juhul kaebaja nimel kohtusse pöördumine, mis on advokaadi hinnangul perspektiivitu, seega ei ole kaebaja huvide kaitseks vajalik – tekitaksid kaebajale, või kui kaebaja eest tasub õigusabi osutamise eest riik, siis riigile, põhjendamatuid kulutusi, mis ei ole kooskõlas kutse-eetika põhimõtetega (eelkõige eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatuga).
Aukohtu hinnangul ei saa advokaadi 15.11.2024 esitatud selgitusi pidada ilmselgelt eetikakoodeksi § 14 lg-ga 2 vastuolus olevateks. Samas seda, kas advokaadi selgitused kaebaja nõude perspektiivituse kohta on õiguslikult korrektsed ning kas esineb alus riigi õigusabi lõpetamiseks, otsustab riigi õigusabi andmist otsustanud kohus.
Kaebusest nähtub, et kaebaja on mõneti kriitiline selle osas, et advokaat pöördus enne hagi kohtusse esitamist kaebaja tööandja poole kokkuleppe sõlmimiseks. Aukohus märgib, et esiteks nähtub advokaadi selgitustest, et kõnealune tegevus oli kaebajaga kooskõlastatud ning teiseks ei ole kohtuväliste kompromisside sõlmimise võimalikkuse välja selgitamine ka kutse-eetiliselt taunitav. Juhul, kui kaebaja siiski leiab, et advokaat on kaebajale tekitanud kahju, on kaebajal võimalik esitada tsiviilkohtule kahju hüvitamise hagi. Muuhulgas on advokaadibüroo pidaja kohustatud sõlmima advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks kutsekindlustuslepingu.
Kaebuse kohaselt jättis advokaat kaebaja 23.10.2024, 01.11.2024 ja 13.11.2024 e-kirjadele seoses õigusliku probleemi lahendamise võimalustega vastamata. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 eesmärk on tagada, et klient teaks, mis tema asjas toimub, ning tunneks, et tema asjaga tegeletakse. Samas tuleb kliendi kursishoidmise kohustust mõista mõistlikkuse põhimõttest lähtudes, kuivõrd advokaadil peab kliendi teavitamise kõrvalt jääma aega tegeleda nii konkreetse kliendi asja kui ka teiste klientide asjadega. Kindlasti tuleb klienti viivitamatult teavitada, kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada. Arvestades, et advokaat esitas 15.11.2024 kaebajale põhjaliku selgituse, vastates seeläbi ka kaebaja kirjadele, ei ole aukohtu hinnangul alust advokaadile ette heita eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmata jätmist. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu vastata kliendi järelepärimistele ning informeerida kliente ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest mõistliku aja jooksul.
Aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes seoses advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.
06.02.2025 istungi otsus – menetluse algatamata jätmine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 rikkumine. Kaebaja heidab advokaadile ette, et advokaat ei ole kliendi esindajana aidanud esindajal mõista oma kohustusi detailplaneeringualaste ülesannete täitmisel vastavalt seadustele; advokaat on meelevaldselt tõlgendanud projektdokumentatsiooni ja advokaat ei näi mõistvat loata ehitus- ja lammutustegevuse õigusvastasust; advokaat on esitanud kaebajale põhistamata rahalise nõude ja mitmeid ähvarduskirju.
Eetikakoodeksi § 8 lg-st 1, § 14 lg-st 1 ja § 14 lg-st 21 tulenevalt peab advokaat lähtuma kliendi huvidest, selgitades kliendile õiguslikku olukorda ja selle lahendamise võimalusi. Edasised toimingud ja taktika otsustab klient. Käesoleval juhul ei ole aukohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid, et advokaat oleks jätnud kliendi ees selgitamiskohustuse täitmata või irdunud kliendi juhistest. Tõik, et advokaadi kliendi positsioon ei kattu kaebaja omaga, ei anna alust advokaadile ette heita pahatahtlikkust, selget asjatundmatust ja puudulikke õigusteadmisi. Advokaat peab seisma enda kliendi huvide eest, ega saa olla vahemeheks. Olukorras, kus kaebaja nägemus õiguslikust olukorrast esineb advokaadi kliendi arusaamadest, tuleb kaebajal pöörduda vastavate õiguskaitseorganite poole. Õiguslike vaidluste lahendamine ei kuulu advokatuuri aukohtu pädevusse.
Aukohus, võttes arvesse eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 4 lg 6 ning hinnates advokaadi poolt kaebajale saadetud e-kirju, leiab, et kirjad olid esitatud selges, neutraalses ja lugupidavas vormis, sisaldamata ähvardusi või väljapressimist. Kutse-eetika piire ületavat käitumist aukohus advokaadi poolt saadetud e-kirjadest ei tuvasta.
Aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes seoses advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.
13.02.2025 istungi otsus – karistav otsus, noomitus
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile kui X OÜ juhatuse liikmele (ja selle osaniku Advokaadibüroo Y juhtivpartnerile) olla etteheidetav AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumine koosmõjus ÄS § 179 lg-ga 4 ja ÄS § 187 lg-ga 1. Võimalik rikkumine võib seisneda selles, et advokaat, osutades X OÜ-le õigusteenust, ei ole täitnud seda kooskõlas seadusega, täpsemalt ei ole X OÜ juhatuse liikmena tähtaegselt esitanud äriregistrile X OÜ 2023. a majandusaasta aruannet.
Aukohus selgitab, miks kliendi äriühingu juhtorganisse kuulumine ja sellega kaasnevate kohustuste täitmine on aukohtu teravdatud tähelepanu all. Advokaat, võttes endale õigusteenuse ülesandena kliendi äriühingu juhtimise juhatuse liikmena, võtab endale ka kõik äriseadustikus sätestatud juhatuse liikme kohustused, ühes vastutusega. Aukohus hindab sellise sisuga ja sellises vormis osutatavat õigusteenust kõrgendatud riskiga teenuseks, mis peaks advokaadi ja advokaadibüroo jaoks olema pigem erand kui reegel. Sellise teenuse osutamisega nõustumist tuleb advokaadil väga tõsiselt kaaluda ja sellega nõustumisel kliendisuhe korraldada nii, et kaasnevad riskid (sh juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmata jätmisest tulenevad riskid) oleksid maksimaalselt maandatud. Kliendi ülesandel juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja kliendi nimel äriühingus osaluse omamise teenusega ühingus kaasneb advokaadile ja advokaadiühingule ka vastutus, millega omakorda kaasnevad riskid mh advokaadi sõltumatuse printsiibi järgimisele. AdvS § 43 lg 1 kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Sama kohustus on sätestatud eetikakoodeksi § 4 lg-s 1. Eelnevast tulenevalt peab advokaat täitma muuhulgas ÄS § 179 lg-s 4 sätestatud kohustusi. ÄS § 179 lg 4 I lause kohaselt esitab juhatus kinnitatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga, müügitulu jaotusega ja vandeaudiitori aruandega, kui audiitorkontroll on kohustuslik, äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. Sama normi II lause järgi juhul, kui osanikud ei võta vastu majandusaasta aruande kinnitamise otsust, esitab juhatus äriregistrile kinnitamata majandusaasta aruande vastava märkega.
Äriregistri ning aukohtule esitatud materjali kohaselt on advokaat enda kliendi käsundil X OÜ juhatuse liige. Kui aukohus pöördus advokaadi poole, oli äriregistri kohaselt X OÜ-l esitamata majandusaasta aruanne perioodi 22.07.2022-31.12.2023 eest, mille esitamise tähtaeg oli 30.06.2024. Lisaks nähtub äriregistrist, et X OÜ-le on tehtud seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega trahvihoiatusmäärus ning antud lisatähtaeg; seejärel on tehtud aruandetrahvimäärus ning antud lisatähtaeg. Alles ligi kolm kuud pärast viimast lisatähtaega esitas X OÜ notari vahendusel äriregistrile audiitori poolt kinnitamata majandusaasta aruande. Sellega seoses tegi äriregister majandusaasta aruande puuduste kõrvaldamise määruse andes lisatähtaja.
Jättes majandusaasta aruande juhatuse liikmena tähtaegselt esitamata, ei ole advokaat kliendile õigusteenust osutades täitnud oma seadusest, eelkõige ÄS § 179 lg-st 4, tulenevaid kohustusi. Juriidilise isiku juhatuse liikme kohustute täitmata jätmist, mis on toonud ühingule muuhulgas kaasa trahvi määramise, ei saa pidada õigusteenuse kohaseks osutamiseks (AdvS § 43 lg 1, eetikakoodeks § 4 lg 1) ega saa olla ka selle ühingu huvides. Juhul, kui kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, seadusega või advokaadi au ja väärikusega, on advokaadil õigus õigusteenuse leping lõpetada (eetikakoodeks § 8 lg 3, § 18).
ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Advokaat selgitas, et majandusaasta aruande esitamine viibis, sest audiitori leidmine on osutunud turuolukorra tõttu problemaatiliseks. Samas leidis advokaat, et on enda juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitnud ning tegutsenud selle nimel, et aruanne saaks esitatud: advokaat on aktiivselt suhelnud kliendiga majandusaasta aruande esitamise ja audiitori leidmise teemadel, otsinud audiitorit, pidanud kirjavahetust äriregistriga.
Arvestades advokaadi poolt aukohtule esitatud tõendeid, leiab aukohus, et advokaat ei tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 187 lg 1 mõttes. Aukohus tõdeb, et audiitoritel on teadupärast töö kõrgperioode, mistõttu nende leidmine võib osutuda teatud hetkedel keerukaks. Samas on juhatuse liikme kohustus olla piisavalt hoolas ja tulemuslikult korraldada äriühingu asjaajamine, mh planeerida teatud tegevusi ette ja tegeleda audiitori leidmisega aegsasti. Aukohtu hinnangul oleks advokaat pidanud tähtaegselt majandusaasta aruande esitamise kohustuse täitmise nimel tegema suuremaid pingutusi ja astuma aktiivsemaid samme, arvestades piisava ajavaruga ning mitte jätma audiitori leidmist aastaaruande esitamise tähtajale vahetult eelnevatele kuudele. Vaatamata kliendi kinnitusele, mille kohaselt oli advokaadibürooga kokku lepitud, et audiitori leidmisega X OÜ-le tegeleb klient, vastutab majandusaasta aruande tähtaegse esitamise eest seadusjärgselt juhatuse liikmena advokaat. Advokaadi esitatud tõenditest nähtub, et ta suhtles kliendiga majandusaasta aruande esitamise teemal vaid kaks korda ca poolteist kuud enne esitamise tähtaega. Aukohtu hinnangul oleks advokaat pidanud vajadusel korduvalt kliendile meelde tuletama majandusaasta aruande esitamise tähtaja saabumist, pakkuma lahendusi audiitori leidmiseks, vajadusel rakendades ka ise vastavaid jõupingutusi ning selgitama kliendile majandusaasta aruande esitamata jätmisega ja/või hilinemisega esitamisega kaasnevaid tagajärgi. Registriosakonnaga suhtles advokaat kolmel korral 2024. a augustis ja oktoobris, st kuid pärast majandusaasta aruande tähtaja möödumist, korrates vaid aruande esitamata jätmise põhjuseks audiitori jätkuvat otsimist ning paludes tähtaja pikendust ja trahvi mitte määramist. Asjaolu, et advokaat ise oleks aktiivselt otsinud audiitoreid ja nendega suhelnud, ei ole tõendamist leidnud. Olukord, et seoses auditeerimiskohustusega äriühingute arvu märkimisväärse kasvuga on 2023. majandusaasta aruannete auditeerimiseks audiitorit keeruline leida, oli üldteada juba 2023. a sügisel.
Nii advokaadi ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu kui ka juhatuse liikme ja äriühingu vahelise õigusliku suhete eesmärgiks on teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku (VÕS § 24 lg 1 I alt). VÕS § 24 lg 2 kohaselt kui lepingupoolel on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Selline hoolsusaste, mida pooltelt oodatakse, sõltub nii objektiivsetest kui ka subjektiivsetest asjaoludest. Lisaks selle väljaselgitamisele, milliseid pingutusi oodatakse samal tegevus- või kutsealal tegutsevalt mõistlikult isikult, tuleb arvestada ka subjektiivseid asjaolusid, mis poole käitumist ja temalt oodatavat hoolsust võib mõjutada, nt oodatakse enam pingutusi poolelt, kellel on vastav ettevalmistus, varasemad kogemused, ligipääs vajalikule teabele jms (Varul, P; K. Irene jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, Juura. VÕS § 24, komm 4.3). Seega tuleb käesoleval juhul advokaadi juhatuse liikmena hoolsuskohustuse täitmisel arvestada, et advokaadil on pikaaegne kutsealane kogemus ning märkimisväärsed õigusteadmised, mh äriõiguse valdkonnas. Seetõttu pidi advokaat olema teadlik nii ÄS 179 lg-s 4 sätestatud kohustusest kui ka majandusaasta aruande esitamisega kaasnevatest eeltegevustest, mh audiitori leidmise võimalikust komplitseeritusest turu kõrgperioodil. Arvestades, et advokaat täitis X OÜ juhatuse liikmena kliendi käsundit, rakenduvad talle eetikakoodeksis, seadustes, advokatuuri organite õigusaktides ja otsustes sätestatud advokaadi kohustused. Need kohustused sätestavad advokaadile kõrgema käitumisstandardi – nii eetilises mõttes kui ka enda ulatuslikest õigusteadmistest tulenev – ning nende mõte seisneb üldistatult selles, et advokaat oleks ühiskonnas teistele eeskujuks. Advokaat peab üritama käituda eeskujulikult ja laitmatult, täites kõik kohustused, mis tal on advokaadina, aga ka kliendi ülesandel äriühingu juhtorganisse kuuludes, hoidudes, et advokaadile saaks ette heita elementaarsete kohustuste täitmata jätmist. Kõrge standardi hoidmine on muuhulgas seotud avaliku võimu teravdatud tähelepanuga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise reeglite jõustamisel.
Kokkuvõttes on aukohus seisukohal, et olukorras, kus äriühingu majandusaasta aruanne esitati ca 7 kuud pärast tähtaega, mille tõttu tehti ühingule ka trahvihoiatus- ja aruandetrahvimäärused, ei ole advokaat kliendi käsundit täites suutnud X OÜ juhatuse liikmena täita juhatuse liikme kohustusi piisavalt hoolsalt ja tulemuslikult korraldada äriühingu asjaajamist. Audiitori leidmise keerukust ei saa pidada selliseks vabandavaks asjaoluks, mis õigustaks tähtaegselt majandusaasta aruande esitamata jätmist nõnda pika aja jooksul. Kuigi äriregistri kohaselt esitas advokaat lõpuks X OÜ äriregistrile notari vahendusel audiitori poolt kinnitamata majandusaasta aruande, püüdes täita ÄS § 174 lg-st 4 tulenevaid kohustusi, on kahetsusväärne, et advokaat hakkas aktiivseid samme oma hoolsuskohustuse täitmiseks astuma alles aukohtumenetluse ajal, ehkki seda tulnuks teha oluliselt varem.
Aukohus juhib tähelepanu, et eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul olukorras, kus X OÜ on äriregistrist nähtuvate andmete järgi (juhatus, osanik, tegelikud kasusaajad) seostatav vaid advokatuuri liikmetega, siis majandusaasta aruande esitamisega pikk viivitamine, millega kaasnesid trahvihoiatus- ja aruandetrahvimäärused ning aruande esitamine ca 7 kuud pärast sätestatud tähtaega, võivad kokkuvõttes kaasa tuua avalikkuse negatiivse tähelepanu ja kahjustada nii X OÜ-ga seostatavate advokaatide, Advokaadibüroo Y, aga ka kogu advokatuuri mainet laiemalt.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises koosmõjus ÄS § 179 lg-ga 4 ja ÄS § 187 lg-ga 1. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust.
Aukohus arvestab karistuse määramisel advokaadi suhtumist rikkumisse, mille kohaselt ei näinud advokaat enda käitumises erilisi minetusi ja eriti selliseid, mis vääriksid üldse aukohtu tähelepanu. Aukohus advokaadi seisukohta ei jaga ning peab eelnevatele põhjendustele tuginedes kliendi äriühingu juhtorganisse kuulumist ja sellega kaasnevate kohustuste korrektset täitmist oluliseks. Aukohus arvestab ka rikkumise pikkust – rikkumine oli jätkuv ja kestis ca 7 kuud. Samas arvestab aukohus, et X OÜ on esitanud äriregistrile notari vahendusel majandusaasta aruande. Kuigi aruanne on audiitori poolt kinnitamata ning osaühingule on antud tähtaeg majandusaasta aruande puuduste kõrvaldamiseks, viitab kõnealune asjaolu advokaadi soovile rikkumine kõrvaldada. Ka ei ole advokaadi kliendil kaebajale pretensioone. Samuti ei ole advokaadil varasemaid kehtivaid karistusi. Aukohus käsitleb eelnevat karistust kergendavate asjaoludena. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadile tuleb määrata noomitus, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumise ulatusega.
13.02.2025 – menetluse lõpetamine karistust määramata
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 rikkumine koosmõjus KrMS § 319 lg-ga 2 ja 5, KrMS § 171 lg-ga 3, ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat hilines ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega, mistõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata.
Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat hilines kriminaalasjas kannatanu kaitsjana apellatsioonkaebuse esitamisega, mille tõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Selliselt rikkus advokaat KrMS § 319 lg 2 ja 5 ning KrMS § 171 lg 3, rikkudes seeläbi ka eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1.
Siiski leiab aukohus, et käesoleval juhul esinevad vastutust kergendavad asjaolud, mida tuleb otsuse tegemisel arvestada. Ka kõnealuses kriminaalasjas riiklikku süüdistust esindav prokurör andis aukohtule teada, et advokaadile kriminaalasja materjalide edastamine viibis prokuratuuri kolimise tõttu. Seega, vaatamata sellele, et advokaat kahetsusväärselt ei esitanud ringkonnakohtule tähtaja ennistamise taotlust, esinesid objektiivsed ja advokaadist sõltumatud takistused kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning apellatsioonkaebuse koostamiseks. Advokaat väljendas aukohtu istungil arusaama talle etteheidetud teo osas, kahetses seda ning tõdes, et oleks pidanud esitama ennistamise taotluse. Aukohus arvestab sedagi, et apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine ei kahjustanud ülemääraselt kannatanu huve, sest samas ulatuses on maakohtu otsuse peale apelleerinud ka prokuratuur ning advokaat on esitanud kliendi huvides ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse osas seisukoha. Prokuratuur on esile toonud, et vaatamata tekkinud segadusele jätkab advokaat enda töökohustusi alaealise kannatanu määratud esindajana ning teinud seda laitmatult. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et advokaadil puuduvad ka varasemad kehtivad karistused, lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla edaspidi tähtaegade arvestamisel ja tähtaegselt menetlusdokumentide esitamisel hoolikam.
Viimaks peab aukohus põhjendatuks juhtida tähelepanu Riigikohtu käsitlusele, mille kohaselt ei ole kannatanu esindaja (KrMS § 41) iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. Seega, olukorras, kus kannatanu soovib esitada apellatsiooni (KrMS § 318 lg 1), on oluline, millal hakkas apellatsiooni esitamise tähtaeg kulgema esindatavale, mitte see, millal esindaja sai maakohtu otsusega tutvuda. Riigi õigusabi taotluse esitamisega kaasnev apellatsioonitähtaja peatumine ja selle jätkumine on reguleeritud KrMS § 319 lg-s 5 ja selle kohta on selge välja kujunenud ühene kohtupraktika (vt nt RKKK 06.04.2017, 3-1-1-11-17, p 7; 13.11.2015, 3-1-1-91-15, p 12).