2025

09.01.2025 istungi otsus (2-15/902) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kohtumenetlustes kohtule eksitavate ja väljamõeldud väidete ja asjaolude esitamist; asjaolude tõendamata jätmist; asjatundmatust, mh eriti ehitusõiguse valdkonnas; enda kliendi innustamist kaebaja kinnistul ebaseadusliku ehitustegevuse läbiviimiseks; menetlusõiguse kuritarvitamist ja menetluste venitamist. Kõnealuseid etteheiteid saab käsitleda eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2 ja § 21 lg 2 võimalike rikkumistena. 

Arvestades, et menetlused on eelmenetluse staadiumis, ei saa aukohtu hinnangul järeldada, et advokaat venitaks menetlust. Nii TsMS-i kui ka HKMS-i kohaselt (vastavalt TsMS § 392 jj ja HKMS § 122 jj) on eelmenetluse ülesandeks menetluse ettevalmistamine selliselt, et edasine menetlus kulgeks võimalikult sujuvalt ja kiirelt. Eelmenetluse käigus selgitab kohus eelmenetluses välja ja/või vajadusel palub täpsustada esitatud nõuet, faktilisi asjaolusid, poolte õiguslikke väiteid ning arutab pooltega vaidluse lahendamise vajalikke küsimusi, täites ka enda selgitamis- ja uurimiskohustust. Seejuures on pooltel võimalik eelmenetluse käigus esitada täiendavaid tõendeid, avaldusi, taotlusi ja seisukohti. Eelnevast tulenevalt ei ole advokaadile etteheidetav, et ta kaebaja hinnangul ei ole väidetavalt esitanud kõiki enda nõuet ja väiteid tõendavaid tõendeid. See, millise positsiooni advokaat enda kliendi huvide esindamiseks kujundab, milline on tema menetluslik taktika ning see, milliste tõenditega ta soovib enda väiteid tõendada, on advokaadi ja tema kliendi enda otsustada. Pooltel on õigus ja kohustus esitada oma positsioon kohtule mahus ja viisil, mis on vajalik asja õigeks, õiglaseks ja tõhusaks lahendamiseks. Juhul, kui pool ei tõenda enda väidet, on see tema kohtumenetluses võetud risk, mis võib päädida sellega, et kohus jätab poole väitega arvestamata või ei pea seda usutavaks. Muid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et advokaat on menetlust pahatahtlikult venitanud või muud moodi kuritarvitanud enda menetlusõigusi, ei ole kaebuses aukohtu ette toodud. 

Aukohus leiab, et kaebus ja sellega koos esitatud lisad ei anna alust advokaadile ette heita, et advokaat innustaks enda klienti kaebaja kinnistul läbi viima ebaseaduslikku ehitustegevust, sest sellist kliendile suunatud üleskutset sealt ei nähtu. Aukohtu hinnangul on kaebaja viidatud advokaadi menetlusdokumendis avaldatud seisukohtade puhul tegemist menetluses esitatud õiguslike väidete ja positsioonidega, millele annab õigusliku hinnangu asja menetlev kohus. Juhul, kui advokaadi klient peaks läbi viima ebaseaduslikku ehitustegevust, saab kaebaja rakendada enda kaitseks vastavaid õiguskaitsevahendeid. Seejuures ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga (eetikakoodeksi § 4 lg 6). 

Kaebaja heidab advokaadile ette, et advokaat on esitanud kohtule väljamõeldud ja eksitavaid väiteid, samuti seda, et advokaat on asjatundmatu, sest ei valda ehitusõigust. Aukohus juhib tähelepanu, et aukohus ei saa asuda kohtu asemel hindama advokaadi esitatud menetlusdokumentide sisu ja perspektiivi. Poolte vahel on pooleli õiguslikud vaidlused, millele saab hinnangu anda ja mille saab lahendada üksnes konkreetset kohtuasja lahendav kohus. Seetõttu ei ole aukohtu pädevuses hinnata aukohtule esitatud ja advokaadi poolt koostatud menetlusdokumentide sisu. Sellegipoolest ilmneb, et advokaadi koostatud menetlusdokumendid on vormistatud korrektselt, esitatud lugupidavas vormis ning ilmselget advokaadi asjatundmatust nendest ei nähtu.
Aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes seoses advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. 

09.01.2025 istungi otsus (2-15/795) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette, et advokaat osutas õigusteenust üksnes näilikult esitades Riigikohtule enda poolt allkirjastatud, kuid kliendi koostatud ja varem Riigikohtus käiguta jäänud kassatsioonkaebuse, mis võib viidata puudulikule õigusteenuse osutamisele. Samuti heidetakse advokaadile ette asjatundmatu kassatsioonkaebuse esitamist. Kõnealuseid võimalikke minetusi saaks käsitleda eetikakoodeksi § 4 lg 1 koostoimes TsMS § 218 lg-ga 3, eetikakoodeksi 8 lg 1, § 14 lg 2 ja AdvS § 40 lg 2 rikkumistena. 

Aukohus jagab Riigikohtu seisukohta, et TsMS § 218 lg-s 3 sätestatud nõue, mille kohaselt saab menetlusosaline hagimenetluses menetlustoiminguid teha üksnes vandeadvokaadi vahendusel, on tingitud sellest, et kohtuliku arutelu sisuks Riigikohtus on üldjuhul kas materiaalõigusnormide kohaldamise või menetlusnormide rikkumise küsimused, mis on abstraktsemad ja õigusalaselt keerukamad ning seetõttu nõuavad tavalisest kõrgemat kvalifikatsiooni. Seetõttu pelgalt kliendi või tema varasema esindaja menetlusdokumendi allkirjastamine ei ole iseenesest kooskõlas ei TsMS § 218 lg-ga 3 ega ka AdvS § lg-ga 2 ja eetikakoodeksi § 14 lg-ga 2. Samas on aukohtu hinnangul advokaat käesolevas asjas ammendavalt selgitanud ja põhjendanud, et Riigikohtule just sellises versioonis kassatsioonkaebuse esitamise tingis kliendi viimasel hetkel advokaadi poole pöördumine ning kliendi soov Riigikohtule kassatsioonkaebus siiski esitada vaatamata advokaadi selgitustele menetluslikust olukorrast ja kassatsioonkaebuse vähesest edukuse perspektiivist. Seega täitis advokaat kliendi selgitamis- ja teavitamiskohustust ning lähtus kliendi juhisest ja huvist käitudes seega kooskõlas eetikakoodeksi § 8 lg-ga 1 ja eetikakoodeksi § 14 lg-ga 2(1). Kuigi aukohtu pädevuses ei ole hinnata konkreetses kohtuasjas esitatud menetlusdokumendi sisu, siis ei tuvasta aukohus, et kassatsioonkaebus oleks täies ulatuses ilmselgelt asjatundmatu või et advokaat oleks irdunud eetikakoodeksi § 14 lg-st 2 ja AdvS § 40 lg-st 2, eriti arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, kus klient pöördus advokaadi poole viimasel hetkel. Aukohtu hinnangul ei anna asjaolu, et Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse, automaatselt alust advokaadile kutsealaste rikkumiste ette heitmiseks. 

Aukohus möönab, et kassatsioonkaebuse sisuosas oleva taotluse adressaat ei ole piisavalt selge ning tunnistaja üle kuulamata jätmisele kui alama astme kohtute menetlusõiguse rikkumisele viitamine ei olnud sõnastatud kõige õnnestunumalt. Advokaat tõi nii selgitustes kui ka aukohtu 09.01.2025 istungil välja, et on TsMS § 688 lg 5 I lauses sätestatud põhimõttest teadlik, kuid tunnistaja ülekuulamise taotlus oli esitatud eeldusel, kui Riigikohus saadab asja uueks arutamiseks alama astme kohtutele ning oli suunatud I või II kohtuastmele. Aukohus peab advokaadi selgitusi ammendavateks, kuid juhib tähelepanu olla edaspidi menetlusdokumentides esitatud taotluste puhul selgem ja hoolikam. 

23.01.2025 istungi otsus (2-15/839) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 14 lg 2, § 21 lg 2 ja § 22 lg 1 rikkumine. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat on eksitanud kohut esitades menetlusdokumentides ebaõiget infot, solvanud kaebajat ning jätnud kaebaja suhtes halvustavad hinnangud tõendamata. 

Seoses advokaadi poolt menetluses esitatud menetlusdokumentide sisuga, mis sisaldavad kaebaja hinnangul valeväiteid, märgib aukohus lühidalt järgmist. Advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, lähtudes seadusest ja kutse-eetika nõuetest (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Seejuures ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ega vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest (eetikakoodeksi § 14 lg 5). Advokaat on käesoleval juhul selgitanud, et on menetlustes klienti (kaebaja vastaspoolt) esindades esitanud menetlusdokumente üksnes kliendilt saadud informatsiooni alusel, sh tõendanud väiteid kliendi poolt edastatud tõenditega. Kaebaja poolt aukohtule esitatud tõenditest nähtub, et menetlusdokumentides olevate väidete juurde on lisatud tõendid, seega ei saa asuda seisukohale, et menetlusdokumentides esitatud väited oleksid täielikult paljasõnalised. Samas selle hindamine, kas konkreetsed tõendid tõendavad menetlusosalise väiteid, ei ole aukohtu pädevuses. Tsiviilõiguslikke vaidlusi lahendab ning võtab seisukoha menetlusosaliste väidete osas kohtuasja lahendav kohus, muuhulgas hinnates tõendeid ning kujundades nende osas enda arvamuse. Seejuures lastega seonduvates tsiviilasju menetledes on kohtul ulatuslikum selgitamis- ja uurimiskohustus ning otsustuste tegemisel lai kaalutlusruum (TsMS § 477). Advokaadi koostatud vastaspoole väljendatud seisukohad peegeldavad vaid üht menetluslikku positsiooni ning kaebajal on võimalik vastaspoole väidetele ja tõenditele vastu vaielda, esitades omapoolsed tõendid. 

Kaebaja leidis, et pärast tsiviilasjas toimunud istungit solvas advokaat kaebajat ja väitis alusetult, et kaebaja soovib teda rünnata. Advokaat selgitas, et kaebaja alustas advokaadi klienti pärast kõnealust istungit alusetult verbaalselt ründama, mille tõttu palus advokaat kaebajal selline tegevus lõpetada ning pöörduda soovi korral kirjalikult. Arvestades nimetatud etteheite osas kaebetähtaja ületamist ning sõna-sõna vastu olukorda, mille puhul tõlgendatakse kahtlus advokaadi kasuks, ei hinda aukohus kõnealust etteheidet. Küll aga märgib aukohus nii seoses pärast istungit toimunud sõnavahetusega kui ka menetlusdokumentide sisuga, et advokaati ei või eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Vastaspool võib küll advokaadi tegevust tõlgendada kergesti tema suhtes vaenulikuna, kuid siin tuleb arvestada, et advokaat tegutseb oma kliendi huvides ja tema juhiste kohaselt. 

Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et kaebuses viidatud advokaadi tegevustes puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja seega ka alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. Siiski juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et liigsed emotsioonid tuleb vastaspoolega suhtlemisel kõrvale jätta ning juhinduda muuhulgas eetikakoodeksi §-s 9 sätestatud põhimõtetest. 

23.01.2025 istungi otsus (2-15/639) – karistav otsus, noomitus 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja kodukorra § 25 lg 2 rikkumine koostoimes eelkõige TuMS-is, SMS-is sätestatud maksude tasumise kohustuse täitmata jätmisega. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat on asunud kaebajat pärast aukohtule kaebuse esitamist survestama kaebusest loobuma ning et advokaat advokaadibüroo pidajana ei ole suutnud piisavalt hoolsalt ja tulemuslikult korraldada advokaadibüroo asjaajamist, s.h finantsjuhtimist, mistõttu on advokaadibürool tekkinud märkimisväärne maksuvõlg. 

Kaebuse kohaselt survestas advokaat kaebajat kaebusest loobuma. Advokaadilt kaebajale kolmel korral saadetud e-kirjad, milles advokaat heidab sisuliselt kaebajale ette, et aukohus algatab menetluse selle tõttu, et kaebaja tõi esile advokaadibüroo maksuvõla ning survestab kaebusest loobuda, ei vasta kogenud vandeadvokaadilt nõutavale kõrgemale kutsestandardile. Arvestades kaebuses kirjeldatud asjaolusid ning eelnevalt tarvitusele võetud abinõusid, ei saa kaebaja pöördumist aukohtu poole pidada selgelt põhjendamatuks või kiuslikuks, mistõttu kaebaja selline süüdistamine ületab korrektse ja viisaka käitumise piiri. Kuivõrd kaebaja loobus kaebusest ning märkis, et on saavutanud advokaadiga kokkuleppe kõikides küsimustes, piirdub aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega kohustusele täita enda töötajate ees seadusest tulenevaid kohustusi ning suhtuda enda (endistesse) töötajatesse austusega ja väärikalt, lähtudes muuhulgas eetikakoodeksi §-s 9 sätestatud põhimõtetest. 

Seoses advokaadibüroo maksuvõlaga selgitab aukohus, et vastavalt AdvS § 15 lg-le 1 arutab aukohus advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju. AdvS § 19 lg 1 ja kodukorra § 59 lg 1 kohaselt võib aukohus määrata advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Seega kuulub aukohtu pädevusse distsiplinaarsüüteoasjade menetlemine mh osas, mis puudutab advokaadile ja büroopidajale pandud seadusest tulenevate kohustuste täitmist. Seega, kui advokaat jätab seadusest tulenevad kohustused klientidele õigusteenust osutades või advokaadibürood pidades täitmata, kuulub nende rikkumiste menetlemine kutse-eetilisest aspektist aukohtu pädevusse. 

Kodukorra § 25 lg 2 kohaselt on advokaadibüroo pidaja kohustatud tagama seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt. Maksude tasumise kohustus tuleneb TuMS § 40 lg-st 4 ning SMS § 9 lg 1 p-st 4. Kodukorra § 25 lg 3 esimese lause kohaselt, kui advokaadibüroo pidajaks on advokaadiühing, tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni teostavad advokaadid. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 II lause kohaselt peab advokaat hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul maksuvõla tekitamine ja maksude tasumisest pikema aja jooksul kõrvalehoidmine, sellesse ükskõikne suhtumine kahjustavad kokkuvõttes nii advokaati ennast kui ka advokatuuri mainet laiemalt. 

Aukohus tõi välja maksuvõla dünaamika ning järeldas, et aukohtumenetluse alguses, võrreldes ka advokaadibüroo 2024. a käibega, oli advokaadibürool märkimisväärne maksuvõlg ning võlgnevus on olnud pikaajaline. Kuigi advokaat on astunud samme, et võlgnevust vähendada ning tal on see olulises osas ka õnnestunud, on osa võlgnevusest senini tasumata ning aukohtule teadaolevalt on maksuvõlg tänaseks taas suurenenud. 

Arvestades eelnevat leiab aukohus, et advokaat on rikkunud kodukorra § 25 lg-t 2 koosmõjus TuMS § 40 lg-ga 4 ning SMS § 9 lg 1 p-ga 4, samuti eetikakoodeksi § 9 lg 1 II lauset. Aukohus rõhutab, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel kui ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Märkimisväärselt suur maksuvõlg mitte ainult ei kahjusta konkreetse advokaadi ja advokaadibüroo vaod laiemalt ka advokatuuri mainet ning seab otseselt ohtu advokaadibüroo klientide huvid, seda eriti juhul, kui büroo suhtes peaks algatatama näiteks pankrotimenetlus või muu sarnane kolmandate isikute poolt läbiviidav menetlus. Ohtu võib sattuda nii sõltumatuse kui ka konfidentsiaalsuse põhimõtte järgimine. Kuigi aukohus ei pea üldjuhul vajalikuks sekkuda advokaadibüroode ettevõtlusesse ja igapäevasesse majandustegevusse, siis käesoleval juhul oli maksuvõlg märkimisväärne. Sedavõrd suur maksuvõlg viitab süsteemsetele probleemidele ja/või vähemalt hooletule suhtumisele advokaadibüroo pidamises laiemalt ning kitsamalt ennekõike puudulikule võimekusele ja oskustele büroo finantsjuhtimises ja raamatupidamise korraldamises. Lisaks seab eeltoodu kahtluse alla advokaadibüroo võime jätkata klientidele õigusteenuse osutamist. Advokaadiühing, kelle ettevõtlus on õigusteenuse osutamine ning klientide nõustamine seaduse täitmisel, kuid kes ei täida ise talle seadusest tulenevaid nõudeid, mille tulemuseks on riigi ees maksuvõla tekkimine, kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet. Maksuvõla tekkimise eest vastutavad suhetes advokatuuriga advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni täitvad advokaadid. Kahetsusväärne on, et advokaat hakkas aktiivseid samme astuma maksuvõla likvideerimiseks ja ajatamiseks alles aukohtumenetluse ajendil ja ajal, ehkki seda tulnuks koheselt finantsprobleemide ilmnemisel. 

Eeltoodut arvesse võttes leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb kodukorra § 25 lg 2 rikkumises koosmõjus TuMS § 40 lg-ga 4 ja SMS § 9 lg 1 p-ga 4 ning eetikakoodeksi § 9 lg 1 II lause rikkumises. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust. 

Aukohus arvestab karistuse määramisel, et advokaadibüroo maksuvõla suurus oli märkimisväärne ning rikkumine oli ja on jätkuv. Samas võtab aukohus arvesse seda, et advokaat on maksuvõlga aukohtumenetluse kestel oluliselt vähendanud ning maksuvõlg on valdavas osas ajatatud; lisaks on advokaat aukohtu ees vabandanud ja mõistnud oma rikkumiste raskust ning kahetseb seda. Aukohus käsitleb eelnevat karistust kergendavate asjaoludena. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadile tuleb määrata noomitus, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumiste ulatusega. 

23.01.2025 istungi otsus (2-15/813) – menetluse lõpetamine karistust määramata

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 rikkumine koosmõjus KrMS § 387 lg-ga 1 ja § 345 lg-ga 31 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat hilines Riigikohtule määruskaebuse esitamisega, rikkudes seeläbi enda kaitsealuse huve. 

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat hilines kriminaalasjas kaebaja kaitsjana määruskaebuse esitamisega, mille tingis advokaadi vale arusaam seadusest, ega esitanud ka tähtaja ennistamise taotlust. Seega rikkus advokaat KrMS § 387 lg 1 ja KrMS § 345 lg 31, rikkudes seeläbi ka eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1. 

Arvestades seda, et advokaat on mõistnud talle etteheidetavat tegu, seda siiralt kahetsenud ning väljendanud arusaama kriminaalmenetluses tähtaja arvestamise osas, samuti asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused, lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla edaspidi tähtaegade arvestamisel ja tähtaegselt menetlusdokumentide esitamisel hoolikam. 

Lisaks toob aukohus välja Riigikohtu pöördumises oleva käsitluse, mille kohaselt kaebetähtaja peatumine KrMS § 345 lg 31 tähendab, et riigi õigusabi taotluse lahendamise aega ei võeta kaebetähtaja arvutamisel arvesse. Kaebetähtaja hulka tuleb aga arvata päevad, mis möödusid vaidlustatava määruse avalikult teatavakstegemisest riigi õigusabi taotluse esitamiseni. Kaebetähtaeg ei alga kaitsjale kättetoimetamisest algusest nagu katkemise puhul. 

06.02.2025 istungi otsus (2-15/1012) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja 4 ning § 15 rikkumine. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat jättis riigi õigusabi korras määratud esindajana kliendi nimel hagi kohtusse esitamata ning kaebaja kolmele kirjale vastamata. 

Aukohtule esitatud materjali kohaselt määras kohus 03.09.2024 määrusega kaebajale riigi õigusabi, milleks on isiku esindamine tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Advokaat võttis ülesande vastu 03.09.2024 ning asus 15.11.2024 seisukohale, et tal on õigus keelduda hagi esitamisest kohtusse, sest nõue on selgelt perspektiivne ja taotles, et kohus lõpetaks kaebajale riigi õigusabi andmise. 

Advokaat esitas 15.11.2024 kaebajale ja kohtule põhjalikud selgitused selle kohta, miks tema hinnangul on kaebaja nõue õiguslikult perspektiivitu ja aegunud ning et tal on õigus jätta hagi kohtusse esitamata. Seega täitis advokaat RÕS § 19 lg-st 1 ja juhendi § 11 lg-st 1 ja 2 tulenevad kohustused, järgides seega ka eetikakoodeksi §-s 15 sätestatud kohustusi. Olukorras, kus advokaadi hinnangul on kaebaja nõue perspektiivitu ja aegunud, käitus advokaat aukohtu hinnangul käesolevas olukorras kooskõlas kliendi huvide (eetikakoodeksi § 8 lg 1) ja kutse-eetika nõuetega. Täiendavalt märgib aukohus, et eetikakoodeksi § 14 lg 3 kohaselt peab advokaat hoiduma kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Koosmõjus juhendi 3 lg-ga 1 hõlmab nimetatud keeld ka keeldu kulutada riigi õigusabi korras määratud esindajana riigi raha. Ebavajalike toimingute tegemine – käesoleval juhul kaebaja nimel kohtusse pöördumine, mis on advokaadi hinnangul perspektiivitu, seega ei ole kaebaja huvide kaitseks vajalik – tekitaksid kaebajale, või kui kaebaja eest tasub õigusabi osutamise eest riik, siis riigile, põhjendamatuid kulutusi, mis ei ole kooskõlas kutse-eetika põhimõtetega (eelkõige eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatuga). 

Aukohtu hinnangul ei saa advokaadi 15.11.2024 esitatud selgitusi pidada ilmselgelt eetikakoodeksi § 14 lg-ga 2 vastuolus olevateks. Samas seda, kas advokaadi selgitused kaebaja nõude perspektiivituse kohta on õiguslikult korrektsed ning kas esineb alus riigi õigusabi lõpetamiseks, otsustab riigi õigusabi andmist otsustanud kohus. 

Kaebusest nähtub, et kaebaja on mõneti kriitiline selle osas, et advokaat pöördus enne hagi kohtusse esitamist kaebaja tööandja poole kokkuleppe sõlmimiseks. Aukohus märgib, et esiteks nähtub advokaadi selgitustest, et kõnealune tegevus oli kaebajaga kooskõlastatud ning teiseks ei ole kohtuväliste kompromisside sõlmimise võimalikkuse välja selgitamine ka kutse-eetiliselt taunitav. Juhul, kui kaebaja siiski leiab, et advokaat on kaebajale tekitanud kahju, on kaebajal võimalik esitada tsiviilkohtule kahju hüvitamise hagi. Muuhulgas on advokaadibüroo pidaja kohustatud sõlmima advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks kutsekindlustuslepingu. 

Kaebuse kohaselt jättis advokaat kaebaja 23.10.2024, 01.11.2024 ja 13.11.2024 e-kirjadele seoses õigusliku probleemi lahendamise võimalustega vastamata. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 eesmärk on tagada, et klient teaks, mis tema asjas toimub, ning tunneks, et tema asjaga tegeletakse. Samas tuleb kliendi kursishoidmise kohustust mõista mõistlikkuse põhimõttest lähtudes, kuivõrd advokaadil peab kliendi teavitamise kõrvalt jääma aega tegeleda nii konkreetse kliendi asja kui ka teiste klientide asjadega. Kindlasti tuleb klienti viivitamatult teavitada, kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada. Arvestades, et advokaat esitas 15.11.2024 kaebajale põhjaliku selgituse, vastates seeläbi ka kaebaja kirjadele, ei ole aukohtu hinnangul alust advokaadile ette heita eetikakoodeksi § 14 lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmata jätmist. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu vastata kliendi järelepärimistele ning informeerida kliente ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest mõistliku aja jooksul. 

Aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes seoses advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. 

06.02.2025 istungi otsus (2-15/1016) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 rikkumine. Kaebaja heidab advokaadile ette, et advokaat ei ole kliendi esindajana aidanud esindajal mõista oma kohustusi detailplaneeringualaste ülesannete täitmisel vastavalt seadustele; advokaat on meelevaldselt tõlgendanud projektdokumentatsiooni ja advokaat ei näi mõistvat loata ehitus- ja lammutustegevuse õigusvastasust; advokaat on esitanud kaebajale põhistamata rahalise nõude ja mitmeid ähvarduskirju. 

Eetikakoodeksi § 8 lg-st 1, § 14 lg-st 1 ja § 14 lg-st 2(1) tulenevalt peab advokaat lähtuma kliendi huvidest, selgitades kliendile õiguslikku olukorda ja selle lahendamise võimalusi. Edasised toimingud ja taktika otsustab klient. Käesoleval juhul ei ole aukohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid, et advokaat oleks jätnud kliendi ees selgitamiskohustuse täitmata või irdunud kliendi juhistest. Tõik, et advokaadi kliendi positsioon ei kattu kaebaja omaga, ei anna alust advokaadile ette heita pahatahtlikkust, selget asjatundmatust ja puudulikke õigusteadmisi. Advokaat peab seisma enda kliendi huvide eest, ega saa olla vahemeheks. Olukorras, kus kaebaja nägemus õiguslikust olukorrast esineb advokaadi kliendi arusaamadest, tuleb kaebajal pöörduda vastavate õiguskaitseorganite poole. Õiguslike vaidluste lahendamine ei kuulu advokatuuri aukohtu pädevusse. 

Aukohus, võttes arvesse eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 4 lg 6 ning hinnates advokaadi poolt kaebajale saadetud e-kirju, leiab, et kirjad olid esitatud selges, neutraalses ja lugupidavas vormis, sisaldamata ähvardusi või väljapressimist. Kutse-eetika piire ületavat käitumist aukohus advokaadi poolt saadetud e-kirjadest ei tuvasta. 

Aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes seoses advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. 

13.02.2025 istungi otsus (2-15/750) – karistav otsus, noomitus 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile kui X OÜ juhatuse liikmele (ja selle osaniku Advokaadibüroo Y juhtivpartnerile) olla etteheidetav AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumine koosmõjus ÄS § 179 lg-ga 4 ja ÄS § 187 lg-ga 1. Võimalik rikkumine võib seisneda selles, et advokaat, osutades X OÜ-le õigusteenust, ei ole täitnud seda kooskõlas seadusega, täpsemalt ei ole X OÜ juhatuse liikmena tähtaegselt esitanud äriregistrile X OÜ 2023. a majandusaasta aruannet. 

Aukohus selgitab, miks kliendi äriühingu juhtorganisse kuulumine ja sellega kaasnevate kohustuste täitmine on aukohtu teravdatud tähelepanu all. Advokaat, võttes endale õigusteenuse ülesandena kliendi äriühingu juhtimise juhatuse liikmena, võtab endale ka kõik äriseadustikus sätestatud juhatuse liikme kohustused, ühes vastutusega. Aukohus hindab sellise sisuga ja sellises vormis osutatavat õigusteenust kõrgendatud riskiga teenuseks, mis peaks advokaadi ja advokaadibüroo jaoks olema pigem erand kui reegel. Sellise teenuse osutamisega nõustumist tuleb advokaadil väga tõsiselt kaaluda ja sellega nõustumisel kliendisuhe korraldada nii, et kaasnevad riskid (sh juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmata jätmisest tulenevad riskid) oleksid maksimaalselt maandatud. Kliendi ülesandel juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja kliendi nimel äriühingus osaluse omamise teenusega ühingus kaasneb advokaadile ja advokaadiühingule ka vastutus, millega omakorda kaasnevad riskid mh advokaadi sõltumatuse printsiibi järgimisele. AdvS § 43 lg 1 kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Sama kohustus on sätestatud eetikakoodeksi § 4 lg-s 1. Eelnevast tulenevalt peab advokaat täitma muuhulgas ÄS § 179 lg-s 4 sätestatud kohustusi. ÄS § 179 lg 4 I lause kohaselt esitab juhatus kinnitatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga, müügitulu jaotusega ja vandeaudiitori aruandega, kui audiitorkontroll on kohustuslik, äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. Sama normi II lause järgi juhul, kui osanikud ei võta vastu majandusaasta aruande kinnitamise otsust, esitab juhatus äriregistrile kinnitamata majandusaasta aruande vastava märkega. 

Äriregistri ning aukohtule esitatud materjali kohaselt on advokaat enda kliendi käsundil X OÜ juhatuse liige. Kui aukohus pöördus advokaadi poole, oli äriregistri kohaselt X OÜ-l esitamata majandusaasta aruanne perioodi 22.07.2022-31.12.2023 eest, mille esitamise tähtaeg oli 30.06.2024. Lisaks nähtub äriregistrist, et X OÜ-le on tehtud seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega trahvihoiatusmäärus ning antud lisatähtaeg; seejärel on tehtud aruandetrahvimäärus ning antud lisatähtaeg. Alles ligi kolm kuud pärast viimast lisatähtaega esitas X OÜ notari vahendusel äriregistrile audiitori poolt kinnitamata majandusaasta aruande. Sellega seoses tegi äriregister majandusaasta aruande puuduste kõrvaldamise määruse andes lisatähtaja. 

Jättes majandusaasta aruande juhatuse liikmena tähtaegselt esitamata, ei ole advokaat kliendile õigusteenust osutades täitnud oma seadusest, eelkõige ÄS § 179 lg-st 4, tulenevaid kohustusi. Juriidilise isiku juhatuse liikme kohustute täitmata jätmist, mis on toonud ühingule muuhulgas kaasa trahvi määramise, ei saa pidada õigusteenuse kohaseks osutamiseks (AdvS § 43 lg 1, eetikakoodeks § 4 lg 1) ega saa olla ka selle ühingu huvides. Juhul, kui kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, seadusega või advokaadi au ja väärikusega, on advokaadil õigus õigusteenuse leping lõpetada (eetikakoodeks § 8 lg 3, § 18). 

ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Advokaat selgitas, et majandusaasta aruande esitamine viibis, sest audiitori leidmine on osutunud turuolukorra tõttu problemaatiliseks. Samas leidis advokaat, et on enda juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitnud ning tegutsenud selle nimel, et aruanne saaks esitatud: advokaat on aktiivselt suhelnud kliendiga majandusaasta aruande esitamise ja audiitori leidmise teemadel, otsinud audiitorit, pidanud kirjavahetust äriregistriga. 

Arvestades advokaadi poolt aukohtule esitatud tõendeid, leiab aukohus, et advokaat ei tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 187 lg 1 mõttes. Aukohus tõdeb, et audiitoritel on teadupärast töö kõrgperioode, mistõttu nende leidmine võib osutuda teatud hetkedel keerukaks. Samas on juhatuse liikme kohustus olla piisavalt hoolas ja tulemuslikult korraldada äriühingu asjaajamine, mh planeerida teatud tegevusi ette ja tegeleda audiitori leidmisega aegsasti. Aukohtu hinnangul oleks advokaat pidanud tähtaegselt majandusaasta aruande esitamise kohustuse täitmise nimel tegema suuremaid pingutusi ja astuma aktiivsemaid samme, arvestades piisava ajavaruga ning mitte jätma audiitori leidmist aastaaruande esitamise tähtajale vahetult eelnevatele kuudele. Vaatamata kliendi kinnitusele, mille kohaselt oli advokaadibürooga kokku lepitud, et audiitori leidmisega X OÜ-le tegeleb klient, vastutab majandusaasta aruande tähtaegse esitamise eest seadusjärgselt juhatuse liikmena advokaat. Advokaadi esitatud tõenditest nähtub, et ta suhtles kliendiga majandusaasta aruande esitamise teemal vaid kaks korda ca poolteist kuud enne esitamise tähtaega. Aukohtu hinnangul oleks advokaat pidanud vajadusel korduvalt kliendile meelde tuletama majandusaasta aruande esitamise tähtaja saabumist, pakkuma lahendusi audiitori leidmiseks, vajadusel rakendades ka ise vastavaid jõupingutusi ning selgitama kliendile majandusaasta aruande esitamata jätmisega ja/või hilinemisega esitamisega kaasnevaid tagajärgi. Registriosakonnaga suhtles advokaat kolmel korral 2024. a augustis ja oktoobris, st kuid pärast majandusaasta aruande tähtaja möödumist, korrates vaid aruande esitamata jätmise põhjuseks audiitori jätkuvat otsimist ning paludes tähtaja pikendust ja trahvi mitte määramist. Asjaolu, et advokaat ise oleks aktiivselt otsinud audiitoreid ja nendega suhelnud, ei ole tõendamist leidnud. Olukord, et seoses auditeerimiskohustusega äriühingute arvu märkimisväärse kasvuga on 2023. majandusaasta aruannete auditeerimiseks audiitorit keeruline leida, oli üldteada juba 2023. a sügisel. 

Nii advokaadi ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu kui ka juhatuse liikme ja äriühingu vahelise õigusliku suhete eesmärgiks on teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku (VÕS § 24 lg 1 I alt). VÕS § 24 lg 2 kohaselt kui lepingupoolel on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Selline hoolsusaste, mida pooltelt oodatakse, sõltub nii objektiivsetest kui ka subjektiivsetest asjaoludest. Lisaks selle väljaselgitamisele, milliseid pingutusi oodatakse samal tegevus- või kutsealal tegutsevalt mõistlikult isikult, tuleb arvestada ka subjektiivseid asjaolusid, mis poole käitumist ja temalt oodatavat hoolsust võib mõjutada, nt oodatakse enam pingutusi poolelt, kellel on vastav ettevalmistus, varasemad kogemused, ligipääs vajalikule teabele jms (Varul, P; K. Irene jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, Juura. VÕS § 24, komm 4.3). Seega tuleb käesoleval juhul advokaadi juhatuse liikmena hoolsuskohustuse täitmisel arvestada, et advokaadil on pikaaegne kutsealane kogemus ning märkimisväärsed õigusteadmised, mh äriõiguse valdkonnas. Seetõttu pidi advokaat olema teadlik nii ÄS 179 lg-s 4 sätestatud kohustusest kui ka majandusaasta aruande esitamisega kaasnevatest eeltegevustest, mh audiitori leidmise võimalikust komplitseeritusest turu kõrgperioodil. Arvestades, et advokaat täitis X OÜ juhatuse liikmena kliendi käsundit, rakenduvad talle eetikakoodeksis, seadustes, advokatuuri organite õigusaktides ja otsustes sätestatud advokaadi kohustused. Need kohustused sätestavad advokaadile kõrgema käitumisstandardi – nii eetilises mõttes kui ka enda ulatuslikest õigusteadmistest tulenev – ning nende mõte seisneb üldistatult selles, et advokaat oleks ühiskonnas teistele eeskujuks. Advokaat peab üritama käituda eeskujulikult ja laitmatult, täites kõik kohustused, mis tal on advokaadina, aga ka kliendi ülesandel äriühingu juhtorganisse kuuludes, hoidudes, et advokaadile saaks ette heita elementaarsete kohustuste täitmata jätmist. Kõrge standardi hoidmine on muuhulgas seotud avaliku võimu teravdatud tähelepanuga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise reeglite jõustamisel. 

Kokkuvõttes on aukohus seisukohal, et olukorras, kus äriühingu majandusaasta aruanne esitati ca 7 kuud pärast tähtaega, mille tõttu tehti ühingule ka trahvihoiatus- ja aruandetrahvimäärused, ei ole advokaat kliendi käsundit täites suutnud X OÜ juhatuse liikmena täita juhatuse liikme kohustusi piisavalt hoolsalt ja tulemuslikult korraldada äriühingu asjaajamist. Audiitori leidmise keerukust ei saa pidada selliseks vabandavaks asjaoluks, mis õigustaks tähtaegselt majandusaasta aruande esitamata jätmist nõnda pika aja jooksul. Kuigi äriregistri kohaselt esitas advokaat lõpuks X OÜ äriregistrile notari vahendusel audiitori poolt kinnitamata majandusaasta aruande, püüdes täita ÄS § 174 lg-st 4 tulenevaid kohustusi, on kahetsusväärne, et advokaat hakkas aktiivseid samme oma hoolsuskohustuse täitmiseks astuma alles aukohtumenetluse ajal, ehkki seda tulnuks teha oluliselt varem. 

Aukohus juhib tähelepanu, et eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul olukorras, kus X OÜ on äriregistrist nähtuvate andmete järgi (juhatus, osanik, tegelikud kasusaajad) seostatav vaid advokatuuri liikmetega, siis majandusaasta aruande esitamisega pikk viivitamine, millega kaasnesid trahvihoiatus- ja aruandetrahvimäärused ning aruande esitamine ca 7 kuud pärast sätestatud tähtaega, võivad kokkuvõttes kaasa tuua avalikkuse negatiivse tähelepanu ja kahjustada nii X OÜ-ga seostatavate advokaatide, Advokaadibüroo Y, aga ka kogu advokatuuri mainet laiemalt. 

Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises koosmõjus ÄS § 179 lg-ga 4 ja ÄS § 187 lg-ga 1. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust. 

Aukohus arvestab karistuse määramisel advokaadi suhtumist rikkumisse, mille kohaselt ei näinud advokaat enda käitumises erilisi minetusi ja eriti selliseid, mis vääriksid üldse aukohtu tähelepanu. Aukohus advokaadi seisukohta ei jaga ning peab eelnevatele põhjendustele tuginedes kliendi äriühingu juhtorganisse kuulumist ja sellega kaasnevate kohustuste korrektset täitmist oluliseks. Aukohus arvestab ka rikkumise pikkust – rikkumine oli jätkuv ja kestis ca 7 kuud. Samas arvestab aukohus, et X OÜ on esitanud äriregistrile notari vahendusel majandusaasta aruande. Kuigi aruanne on audiitori poolt kinnitamata ning osaühingule on antud tähtaeg majandusaasta aruande puuduste kõrvaldamiseks, viitab kõnealune asjaolu advokaadi soovile rikkumine kõrvaldada. Ka ei ole advokaadi kliendil kaebajale pretensioone. Samuti ei ole advokaadil varasemaid kehtivaid karistusi. Aukohus käsitleb eelnevat karistust kergendavate asjaoludena. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadile tuleb määrata noomitus, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumise ulatusega. 

13.02.2025 istungi otsus (2-15/1004) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 rikkumine koosmõjus KrMS § 319 lg-ga 2 ja 5, KrMS § 171 lg-ga 3, ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1. Võimalik rikkumine seisneb selles, et advokaat hilines ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega, mistõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. 

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat hilines kriminaalasjas kannatanu kaitsjana apellatsioonkaebuse esitamisega, mille tõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Selliselt rikkus advokaat KrMS § 319 lg 2 ja 5 ning KrMS § 171 lg 3, rikkudes seeläbi ka eetikakoodeksi § 4 lg 1, 8 lg 1, 14 lg 2, § 15 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lg-ga 1. 

Siiski leiab aukohus, et käesoleval juhul esinevad vastutust kergendavad asjaolud, mida tuleb otsuse tegemisel arvestada. Ka kõnealuses kriminaalasjas riiklikku süüdistust esindav prokurör andis aukohtule teada, et advokaadile kriminaalasja materjalide edastamine viibis prokuratuuri kolimise tõttu. Seega, vaatamata sellele, et advokaat kahetsusväärselt ei esitanud ringkonnakohtule tähtaja ennistamise taotlust, esinesid objektiivsed ja advokaadist sõltumatud takistused kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning apellatsioonkaebuse koostamiseks. Advokaat väljendas aukohtu istungil arusaama talle etteheidetud teo osas, kahetses seda ning tõdes, et oleks pidanud esitama ennistamise taotluse. Aukohus arvestab sedagi, et apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine ei kahjustanud ülemääraselt kannatanu huve, sest samas ulatuses on maakohtu otsuse peale apelleerinud ka prokuratuur ning advokaat on esitanud kliendi huvides ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse osas seisukoha. Prokuratuur on esile toonud, et vaatamata tekkinud segadusele jätkab advokaat enda töökohustusi alaealise kannatanu määratud esindajana ning teinud seda laitmatult. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et advokaadil puuduvad ka varasemad kehtivad karistused, lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla edaspidi tähtaegade arvestamisel ja tähtaegselt menetlusdokumentide esitamisel hoolikam. 

Viimaks peab aukohus põhjendatuks juhtida tähelepanu Riigikohtu käsitlusele, mille kohaselt ei ole kannatanu esindaja (KrMS § 41) iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. Seega, olukorras, kus kannatanu soovib esitada apellatsiooni (KrMS § 318 lg 1), on oluline, millal hakkas apellatsiooni esitamise tähtaeg kulgema esindatavale, mitte see, millal esindaja sai maakohtu otsusega tutvuda. Riigi õigusabi taotluse esitamisega kaasnev apellatsioonitähtaja peatumine ja selle jätkumine on reguleeritud KrMS § 319 lg-s 5 ja selle kohta on selge välja kujunenud ühene kohtupraktika (vt nt RKKK 06.04.2017, 3-1-1-11-17, p 7; 13.11.2015, 3-1-1-91-15, p 12). 

03.04.2025 istungi otsus (2-15/25/33) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette, et advokaat ei ole lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajana kohtunud kaebajaga, s.o lapse isaga ning on kujundanud enda seisukohad üksnes ema ja lastekaitsetöötajate seisukohtadele tuginedes. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette, et advokaat on kohtule adresseeritud seisukohas esitanud kaebaja kohta valeväiteid. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvide kaitse), § 21 lg 2 (kohtu eksitamine) ning koostoimes eetikakoodeksi § 4 lg-ga 1 Eesti Advokatuuri juhatuse 07.02.2023. a otsusega kinnitatud juhendi „Juhend riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi juhend) § 3 lg 1 (kohustus olla lapse hääl), § 3 lg 5 ja 9 (vanematega kohtumine ja kohustus olla erapooletu) võimalikeks rikkumisteks. 

Juhendi § 3 lg 5 ja 9 annavad advokaadile otsustusruumi, millistel juhtudel võib olla vajalik vanematega kohtumine. Kuigi iseenesest võib hooldus- ja suhtluskorra vaidluses olla otstarbekas lapse esindajal kohtuda mõlema vanemaga, on peamine, et last esindaval advokaadil oleksid teada mõlema vanema seisukohad, millega advokaat võib tutvuda ka vanemate kirjalikke menetlusdokumente lugedes. Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada enda menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava, käesoleval juhul lapse, huvidele. Advokaat esitas aukohtule lapse emale ja isale 30.05.2024 saadetud e-kirja. Kirjas tutvustab advokaat ennast, teatab, et peab lapsega kohtuma, pakub kohtumiseks aja ning avaldab, et on nõus ka mõlemat vanemat ära kuulama, lisades kirja lõppu enda telefoninumbri. Aukohus jagab siinkohal advokaadi seisukohta, et arvestades advokaadi viidatud kirja, oli kaebajal võimalik advokaadile vastata ja leppida kokku kohtumise aeg. Kaebaja seda ei teinud. Seejuures on advokaat selgitanud, et lapse emaga advokaat ei kohtunud. Lapse ema helistas advokaadile ja selgitas, et tema seisukohad on esitatud kirjalikult. Seega ei ole advokaat vanemaid ebavõrdselt kohelnud. Kaebaja ei ole kaebuses esile toonud ka seda, mis jäi advokaadil isaga kohtumata jättes välja selgitamata. Asjaolu, et advokaat ei ole kohtumenetluses toetanud lapse isa positsiooni, ei anna alust arvamaks, et advokaat oleks enda töös pinnapealne või erapooletu. Asjaolu, et advokaat tegi koostööd kohaliku omavalitsuse asjassepuutuvate ametnike ja kooli töötajatega, on kooskõlas juhendi § 3 lg-ga 4. 

Arvestades, et lapse esindaja eesmärgiks kohtumenetluses on lapse arvamuse kohtu ette toomine, on advokaadil õigus ja kohustus edastada kohtule eelkõige laste seisukoht ja hinnang sellele nii, kuidas advokaat olukorda tajub ning mahus, mida peab asjakohaseks. Advokaadi poolt koostatud 07.06.2024 seisukoht on hästi jälgitav, ülevaatlik ning annab edasi lapse ärakuulamisel avaldatud mõtted, samuti sisaldab advokaadi arvamust. Ka advokaadi 17.12.2024 seisukoht kaebaja määruskaebusele on selge ja põhjendatud, esitatud argumenteeritult ja viisakas vormis. Menetlusdokumente hinnates saab asuda seisukohale, et advokaat on lähtutud lapse vaatevinklist. Aukohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et advokaadi 07.06.2024 menetlusdokumendis oleksid esitatud teadvalt ebaõiged või eksitavad seisukohad. Advokaat lähtus kohtule lapse seisukoha esitamisel lapse ärakuulamisel kuuldud infost. Seda, kas või kuidas advokaat lapse väidet tõendab, on advokaadi menetluslik valik. Advokaadi koostatud menetlusdokumentide revideerimine ega nende õigsuse hindamine ei ole aukohtu pädevuses. Juhul, kui kaebaja ei olnud nõus advokaadi menetluses avaldatud seisukohtadega, on kaebajal menetluslik õigus nendele vastu vaielda, esitada enda nägemus olukorrast ning võimalusel enda väiteid tõendada.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ja alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. 

03.04.2025 istungi otsus (2-15/844) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, tuvastas, et advokaadile võiks olla etteheidetav, et advokaat kohtus lapsega ema juuresolekul, advokaat ei ole isaga kohtunud ja tema seisukohti välja selgitanud, ei ole toetanud isa esialgse õiguskaitse taotlust ning on ignoreerinud isa e-kirju. Kõnealuseid võimalikke minetusi saaks käsitleda eetikakoodeksi eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 4 lg 1 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 07.02.2023 otsusega kinnitatud juhendi „Juhend RÕA advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi juhend) § 3 lg-ga 1, § 3 lg 5 II lausega, 3 lg 5 III lause II alt-ga, § 3 lg 9 II lausega rikkumisteks. 

Aukohtule esitatud materjali kohaselt on kohtumenetluses kaebaja (isa) ja ema vahel käimas vaidlus nende ühise lapse hooldusõiguse ja suhtluskorra üle. Advokaat on määratud riigi õigusabi korras lapsele esindajaks. 

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat kohtus lapsega 21.05.2024, mis ilmneb ka sama kuupäevaga dateeritud advokaadi poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Kuigi aukohtumenetluse algatamisel ei olnud selge, kus advokaat lapsega kohtus ning kas vestluse juures viibis ka ema, selgitas advokaat, et vestlus toimus advokaadi ja lapse vahel advokaadibüroo hoovis ning ema üksnes tõi lapse kohtumisele ja vestluse ajal oli eemal. Vaatamata kaebaja etteheidetele, ei ole tõendatud, et lapse ja advokaadi kohtumisel viibis ka ema. Sellist kõrvaldamata kahtlust tõlgendab aukohus advokaadi kasuks. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu järgida juhendist tulenevat nõuet, mille kohaselt tuleb lapsega kohtuda ilma vanema juuresolekuta. 

Hinnates advokaadi poolt kohtule esitatud dokumente ning arvestades advokaadi arusaama tema rollist lapse esindajana, ei teki aukohtul kahtlust, et advokaat oleks last esindades olnud pinnapealne, oleks jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud vms. Ka tsiviilasja lahendav kohus ei ole aukohtule esitatud materjalide kohaselt advokaadile selliseid etteheiteid teinud. 

Seoses etteheitega, et advokaat ei olnud tsiviilasja menetluse alguses isaga kohtunud, on aukohtu hinnangul advokaat ammendavalt põhjendanud, et tema menetlustoimingute teostamise järjekord oli läbi mõeldud ning menetluse alguses olid talle kaebaja (isa) menetluslik positsioon selge, arvestades mh seda, et kaebajat esindas kohtuasjas vandeadvokaat ning menetlusdokumendid olid seega ammendavad. Siiski ilmneb advokaadi 02.02.2025 kirjalikest ja ka istungil antud suulistest selgitustest, et advokaat on tsiviilasja menetluse jooksul kohtunud kaebajaga tema kodus ning ka isa ja lapsega, et välja selgitada nende läbisaamine. Analoogselt on advokaat kohtunud ka emaga. Seega on advokaat menetluse jooksul täitnud juhendist tulenevad kohustused. Mis puudutab isa e-kirjade väidetavat ignoreerimist, siis nähtub e-kirjadest, et need ei ole selgelt suunatud üksnes advokaadile ega nõudnud konkreetseid vastuseid, mistõttu ei ole põhjendatud vastamata jätmist talle ka ette heita. Advokaadi toimingud peavad olema menetluslikult põhjendatud ja vajalikud; advokaat saab arvesse võtta kaebaja palveid selle osas, mida võiks lapselt välja selgitada, kuid ei ole kohustatud neid täitma. 

On alusetu kaebaja etteheide selle kohta, et advokaat ei toetanud kaebaja menetluslikku positsiooni, mh esialgse õiguskaitse taotlusele seisukoha esitamisel. Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava(te) huvidele. Põhjendamatu on advokaadilt nõuda, et ta enda seisukohti korrigeeriks vastavalt ühe vanema soovidele. Vastasel juhul tekiks kahtlus advokaadi erapooletuses ning tõusetuks huvide konflikti kahtlus. 

Aukohus ei tuvastanud kogumis esitatud materjalide ja advokaadi selgituste pinnalt, et advokaat oleks lapse esindamisel irdunud kutse-eetilisest standardist ning juhendis märgitud kohustustest ja põhimõtetest. Eeltoodust tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. 

03.04.2025 istungi otsus (2-15/868) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, tuvastas, et advokaadile võiks olla etteheidetav, et advokaat aitas teadlikult kliendil kuritarvitada õigusi laste suhtluskorda puudutavas tsiviilasjas, esitades alusetult täitemenetluse algatamise avalduse, takistas kohtumääruse täitmist, terroriseeris kaebajat ja fabritseeris tõendeid. Kõnealuseid võimalikke minetusi saaks käsitleda eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 14 lg 2, § 21 lg 2, § 22 lg 1 rikkumistena. 

Aukohtule esitatud materjali kohaselt oli maakohtu menetluses vaidlus kaebaja (isa) ja ema vahel laste suhtluskorra ja hooldusõiguse küsimuses. Advokaat on kaebaja vastaspoole esindaja. 

Aukohtu hinnangul olukorras, kus kaebaja ja tema vastaspoole vahel on erinev arusaam esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorrast ning kumbki pool leiab, et olukord vajab kohtutäituri sekkumist, on kohtutäituri poole pöördumine iseenesest asjakohane abinõu. Nii täiteavalduste esitamise kui ka menetlusdokumentide koostamise puhul ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ning ei vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest (eetikakoodeksi §14 lg 5). Olukorras, kus kliendi eesmärkide saavutamiseks on seaduses sätestatud võimalus, ei saa selle võimaluse rakendamist advokaadi poolt talle ette heita (eetikakoodeksi § 8 lg 1 II ja III lause). Seda, kas täitemenetluse algatamine on põhjendatud, otsustab kohtutäitur ning juhul, kui kaebaja ei olnud täitemenetluse algatamise või selle raames tehtud toimingutega nõus, oli tal võimalik täitemenetluse seadustikus sätestatud korras vastavad toimingud vaidlustada. Aukohtu pädevuses ei ole hinnata kohtumääruse sisu või selle selgust ega ka seda, kas menetlusosalised täidavad määrust korrektselt; samuti ei ole aukohus pädev hindama täitemenetluse algatamise põhjendatust ja selle tulemit. Kui kohtumäärus on suhtluskorra osas ebaselge ja/või vajab täiendamist-muutmist, saab kohtule esitada vastava taotluse. Eelnevast tulenevalt ning arvestades muuhulgas ka advokaadi selgitusi ei pea aukohus täiteavalduste esitamist või täitemenetluse kajastamist kohtudokumentides või istungil tegevuseks, mida saaks advokaadile kutse-eetilisest vaatevinklist ette heita. 

Mis puudutab vastaspoole kohtuasjas esitatud seisukohas avaldatud väidet, kus viidati kaebaja vägivaldsusele, siis tegemist on vastaspoole positsiooni toetava argumendiga. Juhul, kui kaebaja ei ole nõus menetluses advokaadi kaudu vastaspoole avaldatud seisukohtadega, on kaebajal menetluslik õigus nendele vastu vaielda, esitada enda nägemus olukorrast ning võimalusel enda väiteid tõendada. Selle, kuidas vaidlus laheneb, otsustab kohus kogumis kõigi menetlusosaliste seisukohtade ja tõendite pinnalt. 

Aukohus ei tuvastanud kogumis esitatud materjalide ja advokaadi selgituste pinnalt, et advokaat oleks irdunud advokaadi kutse-eetilisest standardist. Eeltoodust tulenevalt lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. 

10.04.2025 istungi otsus (2-15/25/80) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette, et advokaat ei edastanud prokurörile palvet kaebaja soovist esitada prokurörile täiendav seisukoht; advokaat ei edastanud kaebajale kriminaalasja materjale ja varjas 22.02.2024 prokurörile saadetud e-kirja, kus palus asi lõpetada oportuniteediga ilma kaebajaga seda kooskõlastamata; advokaat valetas, et ei teadnud, miks prokuratuur kriminaalasja lõpetas; advokaat ei lähtunud kliendi huvist ja alahindas kaebajale tekitatud kahju. Esitatud etteheited taanduvad küsimusele, kas advokaat osutas õigusteenust kaebaja huvides ja käitus ausalt. Seega saaks esitatud etteheiteid pidada eelkõige eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 võimalikeks rikkumisteks. 

Aukohtule esitatud kaebuse ja materjalide kohaselt oli kaebaja kriminaalasjas kannatanu. Advokaat oli kannatanu esindaja. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaebaja kuulati kannatanuna üle 03.01.2023. 22.02.2024 saatis advokaat prokurörile kirja, kus avaldas, et suure tõenäosusega on kannatanu huvitatud tsiviilhagi esitamisest ning märkis, et advokaadil oportuniteedi või vahendusmenetluse osas vastuväiteid ei ole, pigem oleks otstarbekam oportuniteet, kuid võib kannatanule tutvustada ka vahendusmenetlust. Prokurör vastas samal päeval advokaadile, et viimane esitaks tsiviilhagi. Aukohtu hinnangul ei nähtu advokaadi 22.02.2024 prokurörile saadetud kirjast, et advokaat oleks kannatanu nimel esitanud taotluse lõpetada asi oportuniteediga. Samas on advokaadi poolt 29.02.2024 esitatud tsiviilhagi punktis 2.11 märgitud, et taotletud hüvitise saamise korral on kannatanu nõus ka sellega, et asi lahendatakse oportuniteediga. Sama mõtet väljendas kaebaja ka advokaadile 28.08.2024 saadetud e-kirjas. Kaebaja ei ole esile toonud, et tsiviilhagi oleks temaga enne prokuratuurile esitamist kooskõlastamata jäänud. Samuti viitab kaebaja 28.08.2024 advokaadile saadetud e-kiri, et kaebaja oli teadlik oportuniteedi alusel kriminaalasja lõpetamisest. Seega tegutses advokaat kooskõlas kliendi suunistega ja kliendi huvides. Advokaadi koostatud tsiviilhagi on korrektne ja asjatundlik, selles on viidatud asjakohastele õigusnormidele ja kohtupraktikale. Asjaolu, et prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses hüvitamisele määratud kahjuhüvitise summa on väiksem, kui kannatanu soovis, ei viita advokaadi puudulikule tööle. 

Mis puudutab kaebajale kriminaalasja materjalide kättesaadavaks tegemist, siis nähtub aukohtule esitatud materjalidest, et advokaat võttis materjalid vastu 19.02.2024 ning edastas need umbes samal ajal kliendile. Kaebusele lisatud tõendite kohaselt edastas advokaat kaebajale materjalid selliselt, et viimane dokument oli prokuröri 18.01.2024 vastus advokaadi päringule. Nö tervikliku kriminaalasja materjali hulgas oli lisaks veel advokaadi ja prokuröri vahel 22.02.2024 peetud kirjavahetus, 29.02.2024 esitatud ja kliendiga kooskõlastatud tsiviilhagi ning 05-07.03.2024 prokuröriga peetud kirjavahetus, kus advokaat täpsustas tsiviilhagi kannatanu vigastuse osas ja lisas vastava tõendi. Viimaseks dokumendiks oli kriminaalasja lõpetamise määrus, millest kaebaja oli teadlik. Advokaat tõdes aukohtule antud selgitustes, et ei pööranud tähelepanu kliendile materjali edastades, et selles ei ole advokaadi ja prokuröri vahel peetud kirjavahetust. Samas tõi advokaat välja, et kuivõrd kliendi sooviks oli saada teavet prokuratuuri ja menetleja tegevuse kohta, siis ei mõelnud ta lisamata jäänud kirjavahetusele pikemalt, kuid igal juhul ei üritanud seda varjata. Aukohus peab advokaadi selgitusi usutavateks. Lisaks ei kahjustanud aukohtu hinnangul advokaadi poolt e-kirjades väljendatu kannatanu huvisid ega olnud vastuolus kannatanu positsiooniga. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et kliendile menetlusega seotud materjale tutvustades/edastades, tuleb materjal edastada täies mahus ja/või teavitada klienti eraldi vastaspoolega peetud kirjavahetusest. Selliselt on advokaadil võimalik ammendavalt täita informeerimiskohustust ning hoida kliendiga usalduslikku suhet. 

Kaebaja tõi kaebuses välja, et soovis anda prokurörile täiendavaid selgitusi, kuid advokaat ei edastanud vastavat palvet prokurörile. Advokaat kinnitas aukohtule antud selgitustes, et kaebaja tõepoolest pöördus advokaadi poole sooviga esitada prokuratuurile enda nägemus sellest, millist hüvitist ja mis põhjustel peab kaebaja õiglaseks. Advokaat selgitas, et informeeris sellest prokuröri, kuid viimane leidis, et seda sama eesmärki täidab kannatanu tsiviilhagi. Advokaat avaldas, et oli prokuröriga nõus. Aukohtule esitatud telefonikõnede salvestistest on kuulda, et advokaat selgitas eelnevat ka kaebajale kaebajaga peetud telefonikõnes. Seega ei ole käesolevas asjas esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et advokaat ei edastanud kaebaja palvet prokurörile. Aukohus on korduvalt oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et kui vaatamata asjas kogutud tõenditele jäävad püsima kahtlused advokaadi süüdiolekus, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse need lähtuvalt süütuse presumptsioonist advokaadi kasuks. Küll aga märgib aukohus, et võimalike arusaamatuste vältimiseks, tasub advokaadil esitada kõik menetluslikud taotlused ja klientide palved menetlejatele kirjalikult. 

Aukohus mõistab esitatud kaebuse ja selle juures olevate materjali pinnalt, et vaatamata advokaadi selgitustele ei ole kaebaja rahul kriminaalasjas kannatanute õigustega Eesti õigusruumis, kriminaalasja tulemusega ning kaebajale määratud kahju hüvitise summaga. Aukohtul ei ole pädevust mõjutada kriminaalasja tulemust ega anda hinnangut kaebajale prokuratuuri poolt määratud kahju hüvitise summa osas. Aukohus saab hinnangu anda vaid advokaadi tegevusele. Käesoleval juhul leiab aukohus, et advokaat lähtus enda kliendi huvidest ning advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. 

10.04.2025 istungi otsus (2-15/25/96) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab advokaadist kaebaja enda advokaadist kolleegile ette, et viimane suhtles mitmel korral otse kaebaja kliendiga, informeerimata sellest kaebajat. Esitatud etteheidet saaks pidada eetikakoodeksi § 24 lg 5 võimalikuks rikkumiseks. 

Olukorras, kus advokaatidest kolleegidel on kutsealastest või isiklikest küsimustest tekkinud lahkhelid, sätestab eetikakoodeksi § 24 lg 2 selliste lahkhelide lahendamiseks vastava korra. Esiteks tuleb kolleegidel püüda saavutada omavahel kokkulepe, kaasates vajadusel läbirääkimistesse ka vanemaid kolleege (eetikakoodeksi § 2 lg 3). Juhul, kui see ei õnnestu ja konflikt vajab jätkuvalt lahendamist, on advokaadil võimalik pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole. Aukohtu poole pöördudes on advokaadil võimalik kaaluda, kas esitada kolleegi tegevuse peale kaebus või taotleda lepitusmenetluse algatamist (Eesti Advokatuuri kodukorra § 60). 

Kaebaja hinnangul sai advokaadiga toimunud suhtlust, mh kaebaja 16.12.2024 pöördumist advokaadi poole pidada lahkheli lahendamise luhtunud katseks. Aukohus ei jaga kaebaja seisukohta. Aukohtule on tõendina esitatud 16.12.2024 poolte vahel peetud kirjavahetus, kus kaebaja viitas eetikakoodeksi § 24 lg-le 5 ning palus enam enda kliendile kaebaja teadmata sõnumeid mitte saata. Advokaat vabandas samal päeval kaebaja ees. 2025. a veebruaris vastas advokaat kaebaja kliendi pöördumisele otse, teavitamata sellest kaebajat. Kaebuses on esile toodud, et kaebaja helistas selle peale kolleegile, et küsida juhtunu kohta selgitust. Aukohus leiab, et kumbagi pöördumist ei saa pidada lahkheli efektiivseks lahendamise katseks. Pigem on olnud tegemist ühepoolsete korralekutsuvate pöördumistega, mis ei loo soodsat pinnast dialoogiks ega seeläbi ka konflikti lahendamiseks. 

Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole läbitud eetikakoodeksi § 24 lg-s 2 sätestatud korda, mistõttu ka aukohtu poole kaebusega pöördumine on olnud ennatlik. Seetõttu jätab aukohus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata. 

Juhul, kui emb-kumb advokaatidest tunneb, et lahkheli on jätkuv, soovitab aukohus võtta aega selle konstruktiivseks ja sõbralikuks lahendamiseks, soovitatavalt vahetult kohapeal ja vanemate kolleegide juuresolekul. 

Sellegipoolest juhib aukohus kolleegide tähelepanu eetikakoodeksi § 24 lg-s 5 sätestatud käitumisjuhisele. Eetikakoodeksi § 24 lg 5 ei saa siiski käsitada otsesuhtluse keeluna. Kui advokaat leiab, et otsesuhtlus on teatud põhjustel tema kliendi huvides, tuleb tal tõsta oma kliendi huvid kõrgemale kolleegi huvidest (§ 8 lg 1), kuid seejuures tuleb siiski pidada silmas nõuet vastaspoolt esindavat kolleegi otsesuhtlusest teavitada. 

08.05.2025 istungi otsus (2-15/890) – karistav otsus, noomitus 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kohtud heidavad advokaadile ette, et advokaat on korduvalt riigi õigusabi korras määratud piiratud teovõimega esindatavatega (sh lapsed) kohtunud video teel, jätnud nendega algselt üldse kohtumata ning lähtunud lastega kohtumisel laste vanemate suunistest. Kohus on leidnud, et on küsitav, kas advokaat on sellisel viisil tegutsedes täitnud kohustuse välja selgitada esindatavate tahte. Aukohus leiab, et nimetatud etteheited viitavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 4 lg 1 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 07.02.2023 otsusega kinnitatud juhendi „Juhend RÕA advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi juhend) § 3 lg-ga 1, § 3 lg 5 I, II, III lausetega ja § 3 lg-ga 9 rikkumisele. Lisaks on kohtu poolt advokaadile etteheidetud asjatundmatust (seaduse mitte tundmist) lapse riigi õigusabi korras pärandiasjas esindamisel, mis ei pruugi tagada lapse huvisid. Kõnealune etteheide on käsitatav eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 14 lg 2 ja § 8 lg 1, 2 rikkumisena koostoimes juhendiga. 

Ühe tsiviilasja puhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat kohtus lapsega vanemate palvel algul video teel ning seejärel, enne seisukoha esitamist kohtu suunisel ka vahetult. Teise tsiviilasja puhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat ei kohtunud lapsega põhjusel, et laps oli liiga väike ja ei suutnud väljendada enda mõtteid. Juhendi § 3 lg 1 kohaselt on lapse esindaja ja lapse vahel kliendisuhe, millest tulenevalt on advokaadi esmane ja peamine ülesanne kohtumenetluses olla lapse n-ö hääl, selgitada põhjalikult välja lapse soov ja nägemus vaidluse lahenduskäigust ning edastada see muutmatult kohtule. Juhendi lg 5 kohaselt on esindajal lapse esindamisel kohustus kohtuda esindatava lapsega sõltumata lapse vanusest. Lapse esindaja kohtub lapsega lapsele sobilikus keskkonnas, milleks üldjuhul ei ole advokaadibüroo, ja ilma vanemate juuresolekuta. Juhendi § 3 lg 9 sätestab kohustuse olla erapooletu ning keeldu muutuda ühe vanema esindajaks. 

Aukohtu hinnangul tuleneb juhendi § 3 lg-st 5, et lapsega tuleb kohtuda isiklikult ja vahetult ning seda olenemata lapse vanusest. Arvestades juhendi § 3 lg-t 9 ning üldist kliendi huvides tegutsemise kohustust (eetikakoodeksi § 8), mille kohaselt peab esindaja lähtuma üksnes lapse, mitte tema vanema huvidest, ei vabasta advokaati lapsega kohtumisest ühe või mõlema vanema sellekohased palved. Aukohus möönab, et teatud erakorralistel juhtudel (nt lapse haigestumine) on asjakohane, et lapse ärakuulamine viibib kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni, kuid selliseks põhjuseks ei saa olla pelgalt vanema(te) soov. Asjaolu, et vanematel on varasemalt olnud ametnikega halbu kogemusi ning nad ei soovi last traumeerida, ei ole selline asjaolu, mille tõttu advokaat tohiks jätta lapsega kohtumata. Kuivõrd advokaadi ülesanne on tuua kohtuni lapse arvamus ning kujundada menetluslik positsioon lapse huvist lähtuvalt, saab advokaat seda teha üksnes lapsega kohtudes. Advokaadi kohustus on seda vanematele ka selgitada ning püüelda selle poole, et lapsega kohtumine toimuks. 

Aukohtu hinnangul peaks lapsega video teel kohtumine toimuma siiski vaid erandkorras. Esiteks tuleb advokaadil üldjuhul lapsega kohtuda ilma vanemate juuresolekuta. Video teel
kohtudes ei ole advokaadil võimalik tagada, et kaamera vaateväljas ei ole vanemat või teisi kõrvalisi isikuid, kes tegelikult lapse seisukohti saavad eetriväliselt kontrollida ja suunata. Advokaat selgitas aukohtule, et lapsega video teel suheldes kõndis laps kaamera juurest minema ning ema pidi lapse kaamera juurde tagasi tooma. Kirjeldatu pinnalt võib asuda seisukohale, et advokaadiga video teel suheldes lapse tähelepanu hajus ning ta otsis vanema tuge, mis päädis sellega, et ka vanem viibis vähemalt osaliselt ärakuulamise juures. Juhul, kui advokaat oleks viibinud lapsega vahetult koos, oleks võimalik sellist olukorda vältida. Advokaat peaks lapsega kohtumisel saavutama lapsega usaldusliku kontakti ning efektiivse ärakuulamise nimel vältima lapse tähelepanu hajumist ja lapsega tekkinud kontakti katkemist. Video teel lastega suhtlemine võib mõjuda aga tähelepanu hajutavalt ning mida väiksem on laps, seda keerulisem võib olla temalt video vahendusel info kätte saamine. Lisaks eelnevale on lapsega vahetu kohtumine oluline ka lapse emotsionaalse seisundi tuvastamiseks, mis võib väljenduda kehakeelses, samuti on nn lasteasjade puhul oluline tuvastada, kas või kuidas on tagatud lapse heaolu – kuidas on laps riides, kas on hoolitsetud, millised on lapse elamistingimused. Ka seda on võimalik efektiivselt teha lapsega vaid vahetult kohtudes. Ka näiteks 2-aastane laps võib olla võimeline ennast eakohaselt väljendama ning advokaat peab olema suuteline lapsega sellises olukorras kontakti saavutama. Juhul, kui laps veel ei räägi, on advokaadil võimalik siiski lapsega kohtudes hinnata ja seejärel kohtule edastada teavet lapse käitumise, arengu ja meeleolu osas, samuti elukoha seisundi ning vanemaga läbisaamise jms osas. Aukohtu hinnangul on lapsega vahetu kohtumine oluline samm kaitsmaks menetluses igakülgselt lapse huve ning sellest põhimõttest irdumiseks ei ole käesolevatel juhtudel esile toodud mõjuvaid põhjuseid, milleks ei saa mh olla vanema suunis. 

Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadi arusaam ei ühti kohtupraktika ja juhendiga, mistõttu leiab aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 4 lg 1 koosmõjus juhendi § 3 lg-ga 1, § 3 lg 5 I, II, III lausetega ja § 3 lg-ga 9 sellega, et jättis ühes menetluses vanema suunisel lapse algselt vahetult ära kuulamata ning teises menetluses kuulas vanemate suunisel lapse ära video vahendusel ning alles kohtu korraldusel tegi ta seda vahetul kohtumisel. 

Lisaks oli aukohtule esitatud materjali kohaselt advokaat määratud riigi õigusabi korras tsiviilasjas täisealisele isikule seoses eestkoste seadmise küsimusega (ning hiljem samas asjas ka seoses eestkostja avaldusega eestkostetava nimel tehingu tegemiseks kohtu nõusoleku saamiseks) ning tsiviilasjas täisealisele isikule seoses temale eestkoste pikendamise otsustamisega. Vaidlust ei ole selle üle, et esimeses tsiviilasjas suhtles advokaat kliendiga video teel ning hiljem, taas kohtu korraldusel ka vahetult. Advokaat põhjendas video teel suhtlemise vajadust sellega, et eestkostetava ema sõnul suhtub eestkostetav ettevaatlikkusega uutesse inimestesse ning video teel ärakuulamistega alustamine on eestkostetavale parem. Teise tsiviilasja puhul ei ole vaidlust selles, et advokaat kuulas eestkostetava ära video teel. Advokaat tõdes, et video teel ärakuulamine ei olnud päris korrektne, kuid tulenes sellest, et perekonnas oldi haiged ning eestkostetava ema palus advokaadil suhelda kliendiga video teel. 

Aukohus juhib tähelepanu, et piiratud teovõimega isikule eestkostja määramisel määrab kohus esindaja, kes peab TsMS § 520 lg 4 kohaselt isikule, kellele eestkoste seadmist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta. Eestkostja ametiaja pikendamise suhtes kohaldatakse eestkostja määramise kohta sätestatut (TsMS § 528 lg 1). Kuigi TsMS § 520 lg 4 ei reguleeri täpsemalt ärakuulamise korda, on aukohtu hinnangul ka sellises olukorras vajalik isikuga vahetu kohtumine. Isikule esindaja määramise eesmärk on isiku kaitse ning tema õiguste tagamine kohtumenetluses. Esindaja kohustuseks on esindatava huvide igakülgne kaitse, mis tähendab, et esindajal tuleb avaldada menetluses nii esindatava subjektiivseid soove kui ka kirjeldada esindaja objektiivset hinnangut esindatava heaolule. Lisaks peab esindaja selgitama esindatavale menetluse käiku (nii, kuidas see on esindatava seisukorda arvestades võimalik). Üldjuhul on eestkostja määramise menetlustes esindajal oluline välja selgitada isiku elukorraldus, ravivajadus, esindatava seisukoht menetluslike taotluste kohta jms. Andmed, mis iseloomustavad nii isikut, kui ka tema elu-olu, samuti selle kohta, kes võiks olla temale edaspidi sobiv eestkostja. Selleks, et kõik viidatud kohustused täita ning selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, ning arvestades eestkostet vajavate isikute vaimset ja füüsilist seisundit, on just isikliku ja vahetu mulje saamine advokaadile seisukoha kujundamiseks äärmiselt oluline. Selliselt on advokaadil võimalik paremini täita oma seadusega ettenähtud kohustusi ning saavutada eestkostetavaga parem kontakt. Nagu ka laste esindamise puhul leiab aukohus, et eestkostetavate video teel ärakuulamine peab toimuma vaid väga erandlikel juhtudel. Juhul, kui ärakuulamist takistab mõni erakorraline olukord, kuid võib eeldada, et see möödub, võib kaaluda (kui menetluslik olukord seda võimaldab) ärakuulamise edasilükkamist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni, informeerida takistuste tekkimisel koheselt asja menetlevat kohut. 

Aukohtu ette toodud asjaolude kohaselt kohtus advokaat ühes menetluses eestkostetavaga video teel ning alles kohtu korraldusel tegi ta seda vahetult. Teises menetluses kohtus advokaat eestkostetavaga video teel, kuivõrd eestkostetav ja/või tema pereliikmed olid haiged ning esindatavaga vahetult ei kohtunudki. Aukohtu hinnangul irdus advokaat selliselt TsMS § 520 lg 4 eesmärgist ning ei tegutsenud seetõttu täielikult eestkostetava huvide kaitseks. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 4 lg 1 koosmõjus TsMS § 520 lg-ga 4 põhjusel, et advokaat kohtus eestkostetavatega vaid video teel. 

Seega on advokaat kokkuvõttes toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 4 lg 1 koostoimes juhendi § 3 lg 1, lg 5 I, II, III lausete, lg 9 ning § 4 lg 1 koostoimes TsMS § 520 lg-ga 4 rikkumises (käesoleva otsuse põhjenduste p 12-22). Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust. Aukohus arvestab karistuse määramisel, et advokaadi rikkumised puudutavad riigi õigusabi osutamist piiratud teovõimega esindatavatele (sh lastele), kes enda olemuselt kuuluvad haavatavasse ühiskonnagruppi ja vajavad eriti, et nende õiguste eest seistaks hoolikalt ja vastutustundlikult, lähtudes nii seaduse kui kohtupraktika nõuetest aga ka Advokatuuri vastavatest juhenditest. Lisaks arvestab aukohus sellega, et advokaadi analoogsed minetused puudutasid nelja menetlust, s.o rikkumised olid korduvad. Karistust kergendavate asjaoludena käsitleb aukohus seda, et vaatamata advokaadi minetustele ei ole esile toodud, et esindatavate huvid oleksid oluliselt kahjustada saanud, samuti seda, et advokaadil ei ole varasemaid kehtivaid karistusi ning vastutust raskendavaid asjaolusid aukohus ei ole tuvastanud. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadile tuleb määrata noomitus, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumiste ulatusega. 

Advokaat esindas riigi õigusabi korras last tsiviilasjas, kus lapse isa oli esitanud avalduse pärandvara jagamise kohta nõusoleku saamiseks. Advokaat väljendas kohtule esitatud seisukohas, et kuivõrd abikaasadel oli varalahusus, siis pole välistatud, et kogu lapse emale kuulunud vara kuulub täielikult lapsele ning isal pole pärandile õigust. Advokaadi hinnangul oli PärS § 16 lg 1 p 1 kohaldamine küsitav. 

Aukohtu hinnangul on PärS § 16 lg 1 p 1 imperatiivne norm, mis kohaldub nii ühis- kui ka lahusvara puhul. Advokaadi seisukohas esitatud kahtlus PärS § 16 lg 1 p 1 tõlgendamise kohta ning aukohtu istungil esile toodud kohtupraktika (RKTKo 07.05.2025, 2-23-3369 p 20) ei ole kuigi veenev selleks, et kohus irduks senisest PärS § 16 lg 1 p 1 kohaldamisest. Aukohtu hinnangul tuleb kliendi huvide eest seista mitte paljusõnalisusega, vaid lähtudes seaduse ja kohtupraktika nõuetest. Riigi õigusabi osutamise raames teoreetiliste õiguslike konstruktsioonide testimine ei ole õigustatud. Aukohus juhib advokaadi tähelepanu eetikakoodeksi § 14 lg-le 3, mille kohaselt tuleb advokaadil hoiduda kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest. Samuti tuleb hoiduda riigi õigusabile eraldatud rahaliste vahendite põhjendamatust kulutamisest. Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 1 kohaselt kehtivad riigi õigusabi osutamisele õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Aukohus on seisukohal, et antud juhul hõlmab nimetatud sätte sõnastus muuhulgas ka keeldu kulutada riigi õigusabi korras määratud esindajana riigi raha otstarbetult. Ebavajalike toimingute tegemine, mis ei ole kliendi huvide kaitseks vajalikud, tekitavad kliendile, või kui kliendi eest tasub õigusabi osutamise eest riik, siis riigile, põhjendamatuid kulutusi, mis ei ole kooskõlas kutse-eetika põhimõtetega (eelkõige eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1). Kuigi advokaadi menetluslik taktika oli kutse-eetiliselt küsitav, ei jäänud aukohtule advokaadi seisukoha ja suuliselt antud selgituste kohaselt muljet, et advokaat ei tunneks seadust, mis annaks aukohtule aluse talle ette heita asjatundmatust. 

08.05.2025 istungi otsus (2-15/25/177) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja (lapse ema) advokaadile kui riigi õigusabi korras lapsele määratud esindajale ette, et advokaat ei ole suutnud saavutada lapsega usalduslikku kontakti ega oska lapsega suhelda; advokaat on lapsega liiga vähe kohtunud; advokaat ei esita lapse soove muutumatul kujul kohtule, advokaadi seisukohad on tõendamata; advokaat ei toeta menetluses kunagi kaebaja positsiooni, vaid toetab lapse isa seisukohti ja juhindub nendest; advokaat halvustab ema ja viitab kohatutele ajakirjanduses avaldatud artiklitele; advokaat ei ole algatanud läbirääkimisi ning on eiranud võimalikke kompromisse; advokaat ei ole lapsele kohtulahendeid selgitanud; advokaat esitas kohtule ebaõiget infot selle kohta, et laps ei soovinud advokaadiga kohtuda ema mõjutuse tõttu. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 8 lg 1 koosmõjus Eesti Advokatuuri juhatuse 07.02.2023 otsusega kinnitatud „Juhendi riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi juhend) § 2 lg-ga 1, § 3 lg-ga 1, 3, 5, 8, 9, 10 võimalikeks rikkumisteks. Kaebuse kohaselt esindab advokaat riigi õigusabi korras last kahes tsiviilasjas: hooldusõiguse vaidluses ja suhtluskorra vaidluses. 

Aukohus märgib, et seadus ega juhend ei sätesta, mitu korda ja millise aja tagant peab advokaat lapsega kohtuma. Seda otsustab advokaat vastavalt menetluslikule vajadusele, arvestades ka seda, et liiga sage lapsega kohtumine ning kohtuasjade lahkamine võib lapsele tekitada tarbetuid emotsionaalseid läbielamisi. Arvestades advokaadi ja lapse vahel toimunud kohtumisi ja nende sagedust on usutav, et advokaat on nende pinnalt välja selgitanud lapse soovid. Muuhulgas kajastub see asjaolu ka advokaadi poolt koostatud menetlusdokumentides. 

Mis puudutab lapsega usaldusliku suhte loomist, viitab kaebaja kaebuses lapse, advokaadi ja kohaliku omavalitsuse esindaja vestluse helisalvestisele ja selle alusel tehtud eriteadmistega isiku arvamusele. Aukohus leiab, et viidatud helisalvestis on lubamatu tõend, samale seisukohale asus ka maakohus tsiviilmenetluses. Lisaks peab aukohus kaebaja sellist tegevust, s.o lapse, kohaliku omavalitsuse esindaja ja advokaadi vahel toimunud vestluse viimaste teavitamata salvestamist, äärmiselt taunitavaks ning lugupidamatuks nii lapse ja tema autonoomia kui ka advokaadi ja kohaliku omavalitsuse esindaja suhtes. Lasteasjades määratakse lapsele advokaat selleks, et menetluses oleks esindatud vanematest sõltumatu lapse seisukoht ja teda esindava advokaadi õiguslik nägemus olukorrast. Lapse ja advokaadi vahel on kliendisuhe, mis on kaitstud kutsesaladusega (AdvS § 45). Selliselt ei tohi näiteks advokaat last ära kuulates ja seda salvestades salvestist vanematele edastada. Advokaadi ja lapse kohtumine peab toimuma ilma vanema juuresolekuta. Lisaks kutsesaladuse tagamisele on selle eesmärgiks, et laps oleks vaba vanema võimalikest mõjutustest, et advokaadil oleks lapsega võimalik sõltumatult üles ehitada usalduslik suhe ja välja selgitada vaidluse kontekstis olulised asjaolud ning et vältida teise menetlusosalisega (vanemaga) diskussiooni langemist ning vaidluse lahkamist. Vestluse salvestamine ning seejärel selle menetlustes pahauskne kasutamine õõnestab lapse ja advokaadi vahelist kliendisuhet ning võib mõjuda advokaadi tööd. 

Olenemata lapse esindaja ja KOV-i lapse ühiskülastuse salvestise ning eriteadmistega isiku arvamuse asja juurde võtmisest, ei leia aukohus, et advokaat oleks irdunud kutse-eetikast ning suhelnud lapsega lubamatult, taktitundetult. Eriteadmistega isik on andnud hinnangu lapse ja advokaadi vestlusele psühholoogi vaatevinklist. Aukohus juhib tähelepanu, et kuigi advokaat on läbinud laste esindamisega seotud koolitusi ning on valdkonnas kogenud, ei ole ega peagi advokaat olema võrdsustatav pädevuselt psühholoogiga. Lapse esindaja on ennekõike advokaat, õigusteadmistega isik, kes on määratud lapsele selleks, et tagada lapse huvid õiguslikus vaidluses. Selleks küsib advokaat lapselt küsimusi, mis on õiguslikus kontekstis olulised. Kuulates helisalvestist, on advokaat seda käesoleval juhul ka teinud. Advokaadi kõnemaneer on olnud eakohane ning küsimused/teemapüstitused asjakohased. Aukohtul ei ole võimalik anda psühholoogilist hinnangut, kas või kuivõrd usalduslik suhe on advokaadi ja lapse vahel kujunenud. Samas kõlab salvestisest, et laps on advokaadi suhtes viisakas ja aldis vastama küsimustele. Aukohtu hinnangul ei saa selle pinnalt asuda seisukohale, et advokaat ei oleks võimeline lapsega saavutama õigusteenuse osutamise jaoks vajalikku kontakti. 

Lapse esindaja kohtule esitatud kirjalikust seisukohast, mille ta koostas lapse ärakuulamise pinnalt, ei nähtu, et sellest oleks midagi olulist kohtu ette toomata jäänud – advokaadi seisukoht (ka lapse arvamuse osa) ei pea olema stenogramm. Advokaat on menetlusdokumendis kirjeldanud kõiki teemasid, mida lapsega ärakuulamisel käsitleti ja lapse arvamus on edasi antud kohtule. Lisaks on menetlusdokumendist tuvastatav ka advokaadi enda hinnang olukorrale. Arvestades, et advokaat peab kohtule esitama nii lapse arvamuse kui ka enda seisukoha, on advokaat käesoleval juhul osutanud õigusteenust korrektselt. Olenemata sellest, kas menetlusosalised advokaadi hinnanguga olukorrale nõustuvad või mitte, on advokaadi seisukohad olnud menetluslikult asjakohased ning ilmselget asjatundmatust nendele ette heita ei saa. Advokaadi seisukohtade õigsust või tõendatust aukohus ei revideeri. Juhul, kui advokaat ei ole enda seisukohti tõendanud, on vastaspooltel võimalik kohtu tähelepanu sellele juhtida ning esitada enda arvamus koos tõenditega. Poolte seisukohti, nende usutavust ja tõendatust hindab tsiviilvaidlusi lahendav kohus. 

Hinnates aukohtu ette toodud advokaadi poolt kohtule esitatud menetlusdokumente, ei ilmne advokaadi põhjendamatut erapoolikkust isa ja alusetut kriitikat ema suhtes. Arvestades, et advokaat peab esindama lapse huve, ei ole talle etteheidetav see, et ta ei kiida heaks ema seisukohti. Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Asjaolu, et advokaat ei toeta lapse ema menetluslikku positsiooni ei anna alust arvamaks, et advokaat oleks erapoolik ning on pimesi toetanud üksnes lapse isa. Advokaadi seisukohtade kujunemine menetlusdokumentides on järgitav ja põhjendatud ning menetlusdokumente hinnates saab asuda seisukohale, et advokaat on lähtutud lapse vaatevinklist.
Kaebaja heidab advokaadile ette, et advokaat ei ole algatanud läbirääkimisi ning on eiranud kaebaja üleskutseid kompromissideks. Aukohus selgitab, et kuigi iseenesest peab lapsele määratud advokaat olema aktiivne ning püüdlema suunata vanemad kokkuleppe poole. Samas tuleb eelkõige saavutada kokkulepe menetluses vaidlevatel pooltel, s.o vanematel. Olukorras, kus menetluses nähtub, et lapsevanemate arusaamade ühisosa ja kokkuleppe saavutamise võimalikkus on nähtavalt minimaalne ja advokaadi võimuses ei ole vanemaid kokkuleppele suunata, ei ole läbirääkimiste mittealgatamine advokaadile etteheidetav. 

Aukohus ei tuvastanud esitatud materjalide pinnalt, et advokaat oleks menetlustes tegutsenud ilmselgelt lapse huvide vastaselt või oleks irdunud kutse-eetikast või juhendis sätestatust.
Kohtumenetlused on endiselt pooleli, kohtutel ei ole lapse esindajale olnud etteheiteid. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteole viitavad tunnused ja jätab seetõttu advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata. 

15.05.2025 istungi otsus (2-15/25/154) – karistav otsus, rahatrahv 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav kohtuistungile ilmumata jätmine. Kuivõrd advokaat oli määratud süüdistatavale kaitsjaks riigi õigusabi korras, kohaldus advokaadile ka Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2024 otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhend (edaspidi juhend). Advokaadi võimalik rikkumine võib olla käsitletav eetikakoodeksi § 20 lg 1, 2 ning juhendi § 3 lg 1, 3 ja § 7 lg 1 rikkumisena. 

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et advokaat ei ilmunud kohtuistungile, kus ta pidi osalema riigi õigusabi korras määratud kaitsjana. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et advokaat ei teavitanud kohut sellest, ei tal ei ole võimalik kohtuistungil osaleda. Aukohtu hinnangul puudus advokaadil mõjuv põhjus kohtuistungilt puudumiseks. Aukohus mõistab, et advokaadi sissemagamine võis olla tingitud ravimite mõjust, kuid kohtuistungi ajaks pidi advokaat olema teadlik ravimi kõrvalmõjust ning olema eriti hoolikas päevakava planeerimise ja menetlustoimingutele õigeaegselt ilmumise osas. 

Mis puudutab advokaadi väljendatud seisukohta, et klient võis isegi rahul olla, et advokaati istungil ei olnud, siis juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et õigusabi tuleb osutada ning menetlustoiminguid tuleb teha vastavalt kehtivale seadusele. Kaitsja osavõtt on kohtumenetluses üldjuhul kohustuslik, välja arvatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatud juhtudel. KrMS § 236 lg 1 kohaselt kutsutakse lühimenetluses kohtuistungile prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja. Aukohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kaitsja osavõtt ei olnud istungil kohustuslik. 

Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat jättis kohtuistungile ilmumata mõjuva põhjuseta, mistõttu on advokaat toime pannud eetikakoodeksi § 20 lg 1, 2 ning juhendi § 3 lg 1, 3 ja § 7 lg 1 rikkumise. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust. 

Aukohus arvestab karistust raskendava asjaoluna, et advokaadil on varasem kehtiv karistus analoogse rikkumise eest. Kuna eelnevast ei ole advokaat teinud järeldusi ja aukohus arutab järjekordselt advokaadi samalaadset rikkumist, siis on aukohus jõudnud järeldusele, et advokaadile tuleb määrata rahatrahv. Aukohus arvestab karistust kergendava asjaoluna, et advokaat on nii aukohtu kui ka kohtuniku ees vabandanud, advokaat kahetseb juhtunut ja mõistab, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav ning advokaadi minetus oli seotud tervislike põhjuste ja ravimine manustamisega. Arvestades, et advokaadile määrati varasema otsusega kolme rikkumise eest rahatrahv 750 eurot, siis käesolevas menetluses tuvastatud ühe rikkumise puhul, millesuguse eest on advokaati varem juba karistatud, on 500 euro suurune rahatrahv proportsionaalne toimepandud rikkumise ulatusega. 

15.05.2025 istungi otsus (2-15/25/146) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav asjatundmatu õigusteenuse osutamine, sest kohus kõrvaldas ta menetlusest enne hagi menetlusse võtmist, mis võib olla käsitletav eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumisena. 

Advokaat selgitas ärakuulamisel, et tema menetlusest kõrvaldamine on esmakordne ja üllatuslik, eriti arvestades, et kahel kohtunikul, kes tsiviilasja enne menetlesid, pärast puuduste kõrvaldamist hagi osas rohkem pretensioone ei olnud. Advokaat selgitas, et tegemist oli nii õiguslikult, aga ka eluliselt keerulise olukorraga, sest hagi aluseks olevad asjaolud olid pidevas muutuses. Advokaat selgitas, miks ning millistele normidele ja kohtupraktikale ta nõudeid formuleerides tugines. Advokaat väljendas sedagi, et kliendil tema suhtes pretensioone ei olnud. Advokaadi kirjalikud ja suulised seisukohad on omavahel kooskõlas ning aukohus peab neid usutavateks. 

Käesoleval juhul oli tsiviilasja menetlus eelmenetluse, täpsemalt hagi menetlusse võtmise staadiumis. Seega on aukohtu hinnangul küsitav, kas kohtu poolt esile toodud etteheited hagis esitatud nõuete osas olid sellised, mis oleksid pidanud päädima advokaadi menetlusest kõrvaldamisega. Aukohus leiab, et vandeadvokaadi asjatundlikkusele hinnangu andmine asja menetlusse võtmise staadiumis on ennatlik. Kohtul on ka pärast hagi menetlusse võtmist ja eelmenetluse käigus TsMS § 392 jj kohaselt võimalik selgitada välja ja/või vajadusel paluda täpsustada esitatud nõudeid, faktilisi asjaolusid, poolte õiguslikke väiteid ning arutada pooltega vaidluse lahendamise vajalikke küsimusi, täites ka enda selgitamis- ja uurimiskohustust. Seejuures on pooltel võimalik eelmenetluse käigus esitada täiendavaid tõendeid, avaldusi, taotlusi ja seisukohti. Õiguspraktikas on väljendatud seisukohta, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (RKTKo 31.01.2008, 3-2-1-134-07, p 13). Juhul, kui ka pärast hagi menetlusse võtmist ja eelmenetlust oleks hageja nõue selline, mida ei ole võimalik menetleda ja/või mille eeldused ei ole täidetud, oleks kohtul olnud võimalik jätta selline nõue läbi vaatamata või hagi rahuldamata ning anda hinnang hagi koostanud ja hagejat esindanud advokaadi õigusteadmistele. 

Aukohus ei saa asuda kohtu asemel hindama advokaadi esitatud menetlusdokumentide sisu ja perspektiivi. Küll aga on aukohus seisukohal, et advokaadi poolt koostatud menetlusdokumendid on vormistatud korrektselt ning arvestades advokaadi selgitusi nõuete formuleerimise osas, ei saa aukohtu hinnangul pidada advokaati ilmselgelt asjatundmatuks. Arvestades ülaltoodud kohtupraktikat ja kohtu eelmenetluse ülesandeid ei osutanud advokaat aukohtu hinnangul ka sellist õigusteenust, mis oleks pidanud väärima advokaadi menetlusest kõrvaldamist veel enne hagi menetlusse võtmist. 

Arvestades eelnevat ning asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused, lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. 

05.06.2025 istungi otsus (2-15/25/267) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette, et advokaat on kliendi nimel tegutsedes pannud ohtu kaebaja ja kliendi ühiste laste heaolu, esitades 10.10.2024 valeandmetel põhineva pöördumise valla laste heaoluspetsialistile ning 13.11.2024 suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse kohtule. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 14 lg 2 ja § 21 lg 2 ja § 22 lg 1, 2 võimalikeks rikkumisteks. 

Aukohus märgib esmalt, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, lähtudes seadusest ja kutse-eetika nõuetest (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle ning advokaat on seda ka ammendavalt ja usutavalt selgitanud, et tegutses pöördumist ja avaldust koostades ning edastades kliendi käsundil ja huvides. Tulenevalt eetikakoodeksi § 8 lg-st 1 tuli advokaadil lähtuda enda kliendi, mitte kolmandate isikute, sh laste huvidest. 

Seejuures tuleneb eetikakoodeksi § 4 lg-st 6, et advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Vastaspool võib küll advokaadi tegevust tõlgendada kergesti tema suhtes vaenulikuna, kuid siin tuleb arvestada, et advokaat teeb enda tööd, osutades õigusteenust ning tegutseb oma klientide huvides ja nende juhiste kohaselt. Ka eetikakoodeksi kohaselt peab advokaat küll kliendile selgitama õiguslikke võimalusi kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks, kuid selle, millised konkreetsed edasised sammud ette võtta, otsustab klient (eetikakoodeksi § 14 lg 2(1)). 

Aukohtu hinnangul on nii 10.10.2024 advokaadi koostatud pöördumine kui ka 13.11.2024 kohtule suunatud avaldus esitatud lugupidavas vormis, on selged ja ülevaatlikud, sisaldades nii faktilisi asjaolusid kui ka kliendi menetluslikku positsiooni toetavaid asjakohaseid viiteid seadusele. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et advokaadi poolt koostatud dokumendid sisaldavad valeväiteid ning advokaat eksitab sellega kaebajat ja dokumentide adressaate, märgib aukohus järgmist. Eetikakoodeksi § 14 lg-st 5 tuleneb, et advokaat ei ole kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ega vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõelevastavuse eest. Seega lähtub advokaat õigusteenuse osutamisel enda kliendi poolt antud infost ning juhul, kui see ei kattu kaebajale teadaolevate asjaolude või nägemusega, on kaebajal võimalik sellele vastu vaielda. Advokaadi väljendatud seisukohad peegeldavad vaid üht, tema kliendi, menetluslikku positsiooni. Aukohtule esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik asuda selgelt seisukohale, et advokaat teadvalt eksitaks kaebajat või dokumentide adressaate. Aukohtumenetluse eesmärgiks ega ka pädevuses ei ole anda hinnangut pooltevahelise vaidluse aluseks olevatele asjaoludele ja tõenditele ega lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi. See, milline suhtluskord lastele nende elukorraldusest lähtuvalt täpselt sobib, otsustab kohus. 

Andmata hinnanguid kõnealuste pöördumise ja avalduse aluseks olevale olukorrale ja aukohtu ette toodud väidetele, siis olukorras, kus vanematel ei õnnestu saavutada rahumeelset ja kohtuvälist kokkulepet lastega suhtlemise osas või emmal-kummal vanemal on kahtlus laste heaolu tagamise üle, on põhjendatud pöörduda asjaomaste ametnike või kohtu poole. Tegemist on seadusliku viisiga olukorra lahendamiseks ning see ei saa olla advokaadile kutse-eetiliselt etteheidetav.
Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et käesoleval juhul puudub alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. 

12.06.2025 istungi otsus (2-15/25/277) – karistav otsus, noomitus 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav klientide nimel kriminaalasjas tsiviilhagi esitamata jätmine ning kannatanute või nende lähedastele menetluslikust seisust ja tsiviilhagi esitamise võimalusest ammendavalt selgitamata jätmine (informeerimiskohustuse täitmata jätmine). Nimetatud etteheited oleksid käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvides õigusabi osutamine) ja § 14 lg 2 (kohustus osutada asjatundlikku õigusabi), § 14 lg 21 (informeerimiskohustus) ning eetikakoodeksi § 4 lg 1 koostoimes KrMS § 381 lg 1 p-ga 1, KrMS § 39 lg 1 p-ga 1, KrMS § 225 lg-ga 1 (tsiviilhagi esitamata jätmine) võimalike rikkumistena. 

Aukohus märgib, et Eesti Advokatuuri juhatuse 25.02.2014 otsusega riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 1 kohaselt kehtivad riigi õigusabi osutamisele õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Juhendi § 3 lg 2 kohaselt tuleb advokaadil riigi õigusabi osutamisel välja selgitada riigi õigusabi saaja seisukoht ja tahe asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes. Analoogne põhimõte tuleneb eetikakoodeksi § 8 lg-st 1, mille kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Kliendi huvides tegutsemiseks tuleb advokaadil välja selgitada kliendi huvid ja nägemus küsimuses, milles õigusteenust osutatakse. Kui konkreetsel juhtumil tundub võimalik kliendi huvides käitumisvalik piiripealne või ebamugav, tuleb esmalt kontrollida, kas see on õiguslikult lubatav ning siis hinnata, kas see jääb au ja väärikuse piiridesse. Kui vastus on jaatav, ei ole advokaadil vaba valikut ja ta peab konkreetset käitumisviisi kasutama. 

Käesoleval juhul olid advokaadi klientideks riigi õigusabi saajad. Seega pidi advokaat õigusteenust osutades lähtuma just ja üksnes kannatanute huvist. Vaatamata sellele, et klientidega suhtlemine ja nende endi soovide ja nägemuste välja selgitamine oli komplitseeritud, mistõttu ei ole advokaadile otseselt etteheidetav eetikakoodeksi § 14 lg 21 rikkumine, pidi advokaat tuvastama, millised võiksid olla objektiivselt kannatanute huvid ning rakendama õiguslikke võimalusi selliste huvide saavutamiseks. Kuigi kliendi tegelike huvide mõistet eetikakoodeks ei defineeri, on oluliseks suunanäitajaks aukohtu praktika (aukohtu 22.06.2006 otsus), milles on rõhutatud, et advokaat peab oma kliendipoolset ülesannet mõistma laiemas kontekstis ja lähtuma kliendi sisulisest eesmärgist. Advokaat ei pidanud täitma klientide lähedaste ees eetikakoodeksi § 14 lg-st 21 tulenevat informeerimiskohustust ega olnud seotud klientide huvide välja selgitamisel klientide lähedaste seisukohtadega. 

Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse (eetikakoodeksi § 8 lg 1 II lause) ning osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ja põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ning kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Eetikakoodeksi § 14 lg 2 sätestab, et advokaadi osutatud õigusteenus peab olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Eelnevast tulenevalt hindab aukohus, kas advokaat on käitunud kooskõlas eetikakoodeksi § 8 lg 1 II lausega ja § 14 lg-ga 2 ning kas advokaat pidi esitama kannatanute nimel tsiviilhagi süüdistatava vastu ja/või taotlema X AS-i kaasamist tsiviilkostjana ja esitama X AS-i vastu tsiviilhagi. 

Aukohus selgitab, et advokaat peab tegutsema õigusteenuse laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ning osutama õigusteenust vastavalt oma teadmistele ja võimetele ning mitte alla üldiselt tunnustatud kutseoskuste taseme. Advokaadi kohustust osutada õigusteenust vastavalt oma teadmistele ja võimetele tuleb koostoimes VÕS § 620 lg-ga 2 tõlgendades mõista kui kohustust tegutseda üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega juhul, kui tekib küsimus sellest, kas advokaat on selle kohustuse täitnud, tuleb hinnata, kas advokaat on konkreetses olukorras tegutsenud viisil, mida võiks oodata keskmiselt selles olukorras tegutsevalt advokaadilt, kellel on teadmised konkreetset valdkonda reguleerivate normide ja kohtupraktika kohta ning kogemused selles valdkonnas tegutsemises. 

Aukohus möönab, et advokaat peab enne menetlustoimingute tegemist hindama nende perspektiivi ning kohtu koormamist n-ö tühjade hagidega ei saa pidada heausklikuks käitumiseks. Samas erinevalt advokaadi arusaamast leiab aukohus, et advokaadil oli õiguslik alus süüdistatava vastu tsiviilhagi esitamiseks mittevaralise nõude hüvitamiseks KrMS § 381 lg 1 p 1 alusel koostoimes VÕS § 128 lg-ga 5 ja VÕS § 134 lg-ga 2. Aukohus jõudis advokaadi selgitustega tutvudes ning advokaati suuliselt ära kuulates arvamusele, et advokaat ei teinud endale piisavalt selgeks kriminaalasja asjaolusid ja õiguslikku raamistikku tsiviilhagi esitamiseks ega analüüsinud piisavalt hoolikalt õiguslikku olukorda. Aukohtu hinnangul oleks sellise tsiviilhagi esitamine just kriminaalmenetluses olnud menetluslikult otstarbekam ja klientide huvides. Asjaolu, et tsiviilhagi eest oleks pidanud tasuma riigilõivu ning seda, et süüdistataval ei ole vara, ei ole aukohtu hinnangul mõjuv põhjus ega ole kooskõlas klientide huvidega, et mitte esitada tsiviilhagi. Aukohtu hinnangul ja aukohtule teadaolevate asjaolude pinnalt oleks olnud teoreetiline võimalus X AS-i kaasamiseks kriminaalmenetluses tsiviilkostjana ja X AS-i vastu tsiviilhagi esitamiseks KrMS § 39 lg 1 p 1 alusel. 

Aukohus juhib tähelepanu, et advokaadi hoolsuskohustus hõlmab ka efektiivset protsessiõiguste kasutamist, mis tähendab kõigi menetluslike võimaluste ärakasutamist ja ei ole tingimata seostatav tulemusega. Aukohus on varasemas praktikas (aukohtu 22.06.2006 otsus) rõhutanud, et kõigi võimaluste ärakasutamine on iseseisev väärtus, mis annab kliendile kindluse, et tema huvides on kõik võimalikud sammud astutud. Käesoleval juhul on advokaat sellest põhimõttest irdunud. Eelnevast tulenevalt on aukohus seisukohal, et kuivõrd advokaat ei selgitanud piisavalt hoolikalt välja õigusteenuse osutamiseks vajalikke asjaolusid ja õiguslikku raamistikku ega hinnanud ammendavalt süüdistatava ja X AS-i vastu tsiviilhagide esitamise võimalikkust, mistõttu jättis tsiviilhagid esitamata ja seeläbi ei käitunud täiel määral kannatanute huvides, siis rikkus advokaat eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja eetikakoodeksi § 14 lg 2 koostoimes eetikakoodeksi § 4 lg-ga 1, KrMS § 381 lg 1 p-ga 1, KrMS § 39 lg 1 p-ga 1, KrMS § 225 lg-ga 1. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust. 

Aukohus arvestab karistust raskendava asjaoluna, et advokaat jättis enda tegevusega kaitseta haavatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvad kannatanud, lisaks arvestab aukohus karistust raskendava asjaoluna advokaadi pealiskaudset suhtumist õigusteenuse osutamiseks vajaliku info väljaselgitamisse ning tuginemisele teistelt saadud infole. Karistust kergendava asjaoluna arvestab aukohus, et advokaadi tegevus ei toonud kannatanutele kaasa pöördumatut kahju, sest tsiviilhagi on võimalik esitada ka eraldi menetluses; advokaadil ei ole ühtegi kehtivat karistust ning advokaat on väljendanud siirast kahetsust tekkinud olukorra pärast, mõistnud enda minetusi ning teinud edaspidiseks kutsetegevuseks vastavad järeldused. Aukohus arvestab, et advokaat on saanud avalikkuselt ulatusliku hukkamõistu, millel on olnud samuti eripreventiivne mõju. Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadile tuleb määrata noomitus, mis on proportsionaalne toimepandud rikkumise ulatusega. 

12.06.2025 istungi otsus (2-15/25/271) – menetluse algatamata jätmine 

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt seisneb advokaadile tehtud etteheide selles, et advokaadil ei olnud istungil kaasas kriminaalasja materjale, mis takistas tal kaitseülesande täitmist, samuti ei orienteerunud kaitsja kaitseõiguse teostamiseks vajalikes menetlusnormides. Nimetatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja § 15 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2024. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi (edaspidi juhend) § 19 ja § 23 lg 1 võimalikeks rikkumisteks. 

Advokaat ei eitanud, et vajalik materjal oli maha jäänud. Advokaat selgitas, et oli kohtuistungiks ette valmistunud ning oli enda jaoks asja ettevalmistamisel kõik vajalikud asjaolud täpselt välja kirjutatud. Kohtuistungil tekkis aga vajadus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks, kuid advokaadil ei olnud kaasas vajalikke toimiku materjale, et täpselt ära näidata avaldamiseks soovitud andmed. Aukohus leiab, et advokaadi käitumist ei saa pidada hoolikaks. Samas mõistab aukohus, et tegemist oli inimliku eksimusega ning arvestab, et advokaat mõistis enda eksimust ja vabandas selle eest. 

Kuigi aukohtule esitatud pöördumise kohaselt ei orienteerunud advokaat kaitseõiguse teostamiseks vajalikes menetlusnormides, ei ole seda etteheidet konkretiseeritud ning ei nähtu, et advokaat oleks sellega kahjustanud kaitsealuse õiguseid. Aukohus arvestab, et advokaadile ei ole hilisemal istungil osalemise kohta etteheiteid tehtud ning kohus tegi kaitsealuse suhtes positiivse otsuse. Arvestades menetluse tulemit ning advokaadi väljendatud kahetsust tekkinud olukorra kohta, ei ole aukohtu hinnangul advokaadi käitumine selline, mis peaks tingima aukohtumenetluse
algatamise. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla hoolikam istungiks ettevalmistumisel. Lisaks tasub advokaadil alati istungile minnes veenduda, et kogu vajaminev materjal on kaasa võetud. 

12.06.2025 istungi otsus (2-15/25/181) – menetluse algatamata jätmine  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt seisneb advokaatidele tehtud etteheide selles, et advokaadid, olles A AS-i nõukogu liikmed, ei ole täitnud vajaliku hoolsusega enda nõukogu liikme kohustusi, jättes koosolekutel osalemata, ning tegutsenud huvide konfliktis, sest advokaadid on osanikud ja kasusaajad advokaadibüroos X, mis osutab õigusteenust väikeosanik B-ile ja seeläbi ka B tegelikeks kasusaajateks olevatele S juhatuse liikmetele AK-le ja AA-le. Nimetatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 ja 2, § 13 lg 1.  

Aukohtule teadaolevalt on vandeadvokaat C A AS-i nõukogu liige õigusteenuse osutamise raames ning vandeadvokaat D kuulumine nõukogusse ei ole osa õigusteenuse osutamisest.  

Advokaadid on koosolekutelt puudumist asjakohaselt põhistanud ja tõendanud. Aukohus peab advokaatide selgitusi ammendavateks ja usutavateks. Olukorras, kus advokaatidel olid mõjuvad põhjused, ei saa advokaatidele selgelt ette heita nõukogu koosolekutel osalemata jätmist. Aukohus juhib siiski tähelepanu, et juhul, kui advokaat on võtnud endale nõukogu liikme kohustused, eriti kui selline kohustus tuleneb õigusteenuse osutamisest, tuleb advokaadil leida võimalus koosolekutel osalemiseks ning käituda heausklikult. Praegusel juhul ei saa aukohtule teadaoleva info pinnalt kahtlusteta tuvastada, et advokaadid on nõukogu liikmetena käitunud vastuolus kutse-eetika normidega. Aukohtule esile toodud asjaolude kohaselt on pooltel diametraalselt erinevad arusaamad ühingus toimuvast, pooled vaidlevad koosolekute kokkukutsumise ja koosolekutel vastu võetud otsuste üle. Kaebuses esile toodud etteheited on sisulised ja puudutavad mitmeid kohtuvaidlusi, mille osas ei ole aukohus pädev hinnangut andma ning millele annab õigusliku hinnangu tsiviilvaidlusi lahendav kohus.  

Lisaks heidab kaebaja advokaatidele ette huvide konfliktis tegutsemist, sest olles nõukogu liikmeteks on nad samal ajal osanikeks ja kasusaajateks advokaadibüroos X, mis teenindab ka väikeosanik B-d ja seeläbi ka B tegelikeks kasusaajateks olevaid S juhatuse liikmeid.  

Aukohus juhib tähelepanu, et vandeadvokaat D ei osuta A AS-i nõukogusse kuuludes õigusteenust. Seega ei saa talle ette heita eetikakoodeksi § 13 lg 1 mõttes huvide konflikti rikkumist, sest eetikakoodeksi § 13 lg 1 kohaldub õigusteenuse osutamise kontekstis.  

Advokaadid selgitasid, et ei tegutse üheski kohtumenetluses B lepinguliste esindajatena, kohtuasjades esindavad B-d teised X advokaadibüroo advokaadid. A AS-i huve esindavad kohtumenetlustes advokaadibüroo Y advokaadid. Asjaolust, et advokaadid on B poolt nimetatud nõukogu liikmed, ei saa järeldada, et nad tegutseksid B juhiste alusel või tema nimel. Nõukogu liikmed peavad tegutsema kooskõlas seadusega ja ühingu huvides sõltumata sellest, kes neid nimetas. Seda, mis on A AS-i huvid ning seda, kas nõukogu liikmete, sh advokaatide sisuline tegevus vastab aktsiaseltsi huvidele, on sisuline vaidlus, mida arutatakse kohtumenetlustes ning mille osas ei ole aukohtul pädevust seisukohta võtta. Kaebuses esile toodud asjaolusid arvestades ei saa aukohtu hinnangul advokaatidele, sh vandeadvokaat C ette heita eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumist, s.o huvide konfliktis tegutsemist. 

07.08.2025 istungi otsus (2-15/25/198) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Advokaadi kohustusest suhelda kliendiga professionaalselt ja lugupidavalt  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav enda kliendile kohatute soovituste (nt soovitus sõita Filipiinidele) ja asjatundmatu õigusnõu andmine. Nimetatud etteheited oleksid käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, 9 lg 1 ja 14 lg 2 võimalike rikkumistena.   

Advokaat selgitas aukohtule, et kliendiga peetud kirjavahetuse sõnakasutus võis kasutusele tulla põhjusel, et advokaat tundis klienti juba varasemalt ning ühtlasi tundis, et klient vajab vaimselt lohutust ja ergutust. Advokaat selgitas, et tegemist ei olnud tõsiseltvõetava või mõnitava (õigus)nõuga, vaid sõbraliku remargiga. Aukohus peab advokaadi selgitusi ammendavateks ja usutavateks. Arvestades aukohtule esitatud kirjavahetust, selle konteksti ning advokaadi selgitusi, ei leia aukohus, et advokaadi käitumine irduks oluliselt eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustustest, mis peaks päädima advokaadi karistamisega. Samuti nähtub, et advokaat mõistis enda viga ega pea sellist kirjavahetust advokaadile kohaseks käitumiseks. Aukohus juhib siiski advokaadi tähelepanu, et advokaat peab olema klientidega (aga mitte ainult) suhtlemisel ja kirjavahetuse pidamisel lugupidav ja ametlik ning hoiduma familiaarsest hoiakust ja sellisest sõnakasutusest, mida sõnumi adressaat või kõrvalseisjast lugeja võib kahetiselt mõista.   

Mis puudutas asjatundmatu õigusnõu andmist, siis seda aukohus ei esitatud materjalide pinnalt ei tuvastanud. Advokaat ei saa garanteerida kliendile oodatud tulemust ega saa vastutada selle eest, kui kliendi positsiooni, olenemata advokaadi pingutustest, ei saada edu.   

 07.08.2025 istungi otsus (2-15/25/180) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Advokaadi kohustusest järgida vabaduspiiranguga isikule kohaldatavaid lisapiiranguid (sh kirjavahetuse piirangud)  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav KrMS § 143(1) lg 1 alusel kehtestatud lisapiirangu rikkumine ja seeläbi kutse-eetika reeglite rikkumine. Nimetatud etteheide on käsitletav KrMS § 215 lg 1 ja seeläbi eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena.  

Arvestades KrMS § 143(1) lg 1, KrMS § 215 lg 1, eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 4 lg 1 ei tohi ka advokaat, kelle (riigi õigusabi korras) kliendile on kohaldatud mistahes lisapiirangud, aidata kaasa lisapiirangute rikkumist, mh vahendada kahtlustatava/süüdistatava kirju. Selline käitumine oleks vastuolus KrMS § 215 lg 1 koostoimes KrMS § 143(1) lg-ga 1, samuti VangS-ga ja vastava vangla kodukorraga. Arvestades, et advokaat peab õigusteenust osutama kooskõlas seadusega, oleks selline käitumine vastuolus ka advokaadi kutse-eetikaga.  

Arvestades aukohtule esitatud materjali, ei tuvastanud aukohus, et advokaadile etteheidetava teo toimepanemine on käesoleval hetkel tõendatud. Kuivõrd distsiplinaarmenetluse näol on tegemist karistusmenetlusega, tuleb vähemalt mõistlikke kahtlusi tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused, lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata.   

Lisaks üldisele KrMS § 215 lg-st 1 koostoimes KrMS § 143(1) lg-ga 1 tulenevale kohustusele juhib aukohus siiski advokaadi tähelepanu, kirjade edastamiseks on vanglas kindel kord ning nii süüdimõistetu kui ka vahistatu saadetavad kui ka neile saabunud kirjad avab vanglaametnik kinnipeetava juuresolekul, välja arvatud kirjad, mida vanglal ei ole vangistusseaduse järgi õigust kontrollida (nt advokaadile saadetav kiri); kõiki kirju registreeritakse. Seega, kirja saatmise protseduur peab toimuma vanglaametniku, mitte advokaadiga koostöös. Vanglast kirjavahetuse pidamine on täpsemalt reguleeritud vangistusseaduses ning konkreetsete vanglate sisekorraeeskirjades ja kodukordades.   

Olukorras, kus (kohtueelse) menetluse jooksul kaitsjad vahetuvad, tuleb advokaatidel ja menetlejatel teha koostööd selleks, et kõikidele osapooltele oleksid asja materjalid kättesaadavaks tehtud. Selleks tuleb nii uuel, menetlusega liitunud advokaadil endast menetlejale märku anda ning konkreetselt paluda materjalide nähtavaks tegemist kui ka menetlejalt operatiivset tegutsemist, et uus kaitsja ei jääks infosulgu.  

 07.08.2025 istungi otsus (2-15/25/389) – menetluse algatamata jätmine 

Advokaadi kohustusest osutada õigusteenust ammendavalt, asjatundlikult ja efektiivselt (sh piisav keeleoskus)  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette, et advokaat on kaebajale andnud ebapiisavat ja asjatundmatut õigusnõu ega oska õigusteenuse osutamiseks piisaval määral eesti keelt. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 võimalikeks rikkumisteks.   

Advokaat selgitas aukohtule, milliseid toiminguid ta riigi õigusabi osutamise käigus tegi. Aukohtu hinnangul oli advokaadi tegevus ammendav, viisakas ja põhjalik. Andmata hinnangut advokaadi poolt koostatud dokumentide sisule, milleks aukohtul pädevus puudub, on advokaadi poolt koostatud dokumendid, sh memorandum, asjakohased ja neid ei saa pidada ilmselgelt asjatundmatuteks või pinnapealseteks. Advokaat arvestas memorandumi koostamisel kõikide talle teadaolevate asjaoludega, et välja selgitada, kas hagi esitamine on perspektiivikas või mitte. Aukohtule teadaolevalt anti kaebajale riigi õigusabi ühe konkreetse ja kitsa õigusliku probleemi hindamiseks, mitte laiema olukorra, mis võib hõlmata nii süüteo-, haldus- kui ka tsiviilkohtumenetlusi, lahendamiseks. Ka maakohus pidas advokaadi tegevust ammendavaks.  

Efektiivseks ja asjatundlikuks õigusabi osutamiseks on oluline, et advokaadi ja kliendi vahel ei tekiks keelebarjääri. Käesoleval juhul nähtub, et nii advokaadi poolt õigusteenuse osutamise raames koostatud kui ka aukohtule esitatud kirjalikud dokumendid on koostatud korrektses eesti keeles ja selged. Advokaat on sooritanud kutseeksamid, mis on läbi viidud eesti keeles. Keeleseaduse § 26 lg 5 kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isik, kes on sooritanud eestikeelse kutseeksami ja töötab kutsetunnistusel märgitud kutsealal. Asjaolu, kui advokaat räägib aktsendiga, ei anna automaatselt alust kahelda tema professionaalsuses või kutse-eetikas.  

14.08.2025 istungi otsus (2-15/25/407) – karistav otsus, noomitus 

Suhtlemine kolleegidega ning advokaadi kohustusest käituda kollegiaalselt   

Aukohus mõistis advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 7 lg 5, § 9 lg 1, 2 ja § 24 lg 1 rikkumises, ning määras talle karistuseks noomituse.   

Suhtlust kolleegidega reguleerib eetikakoodeksi § 24. Eetikakoodeksi § 24 lg 1 kohaselt rajanevad advokaadi suhted kolleegidega vastastikusel austusel ja usaldusel; advokaadil tuleb kolleegi suhtuda heatahtlikult, ausalt, viisakalt ja korrektselt, olla abivalmis ja koostööaldis. Samas ei tohi nende nõuete täitmine kahjustada kliendi huve (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Seega tuleb advokaadil leida tasakaal kasutamaks kliendi huvides kõike viise ja vahendeid, jäädes seejuures seaduse ja kutse-eetika piiridesse ning säilitades au ja väärikuse.  

Eetikakoodeksi § 7 lg 5 ja eetikakoodeksi § 24 lg 1, mis sisustavad kollegiaalsuse põhimõtteid, ei sätesta absoluutset keeldu kolleegi tööle hinnangu andmiseks. Küsimus on eelkõige hinnangu andmise viisis, s.o kas antav hinnang jääb lugupidava, väärika ning kollegiaalse suhtlemise piiridesse. Kollegiaalse suhtumise eesmärgiks ei ole tekitada ringkaitset, piirata advokaatide väljendusvabadust ega välistada eriarvamusi. Küll aga ei tähenda see, et nt kliendi huvides oleks kolleegi halvustamine õigustatud. Advokaat peab ka kliendi huvides tegutsedes jääma professionaalseks ning tema arvamus peab põhinema faktidel. Emotsionaalsed ja põhjendamata hinnangud on kohatud ega ole kooskõlas advokaadi kohustusega olla aus ja väärikas. Hinnang peaks olema suunatud kolleegi tegevuse, mitte isiku vastu ning esitatud konstruktiivses, viisakas ja lugupidavas vormis. Seejuures ei piirdu kutse-eetikast tulenevad nõuded üksnes vulgaarse suhtluse keeluga. Halvustav, ebaväärikas ja ebaeetiline võib olla ka irooniline või reljeefne võrdlus. Lisaks on oluline hinnangu andmise aja ja koha valik ning eeldus, et kolleegide vahel toimuks dialoog. Kui kriitika kolleegi suhtes esitatakse avalikult, eriti meedias ja otse-eetris, võib see õõnestada mitte vaid ühe kolleegi, vaid ka kogu advokatuuri mainet ja usaldusväärsust. Kui kriitika objektiks on konkreetse kolleegi tegevus konkreetses olukorras, siis ei ole aktsepteeritav see, et kriitika laiendatakse määratlemata hulgale samas valdkonnas tegutsevatele kolleegidele.   

14.08.2025 istungi otsus (2-15/25/53) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Advokaadi kohustusest selgitada välja õigusteenuse osutamise piirid, osutada õigusteenust mõistliku aja jooksul, täita selgitamis- ja informeerimiskohustust  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette asjatundmatut ja hooletut õigusteenuse osutamist, kliendi infosulus hoidmist ja informeerimiskohustuse täitmata jätmist, ebaviisakat suhtlust kliendiga, mis kogumis oli kliendi huvidega vastuolus. Nimetatud etteheited oleksid käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvides tegutsemine), § 9 lg 1 (kohustus käituda ausalt ja väärikalt), § 14 lg 2 (asjatundliku õigusteenuse osutamine), § 14 lg 3 ja 4 (ülesande täitmine mõistliku aja jooksul ja kliendi informeerimiskohustus) ja § 15 (õigusteenuse lepingu hoolas täitmine) võimalike rikkumistena.  

Aukohtu ette toodud kaebaja ja advokaadi arusaamad advokaadile antud käsundist ei ole selged; samuti on vasturääkivad kaebaja kaebuses ja advokaadile kirjavahetuses antud suunised käsundi osas, mistõttu ei saa ka aukohus nende pinnalt tuvastada, mida advokaadile antud käsund konkreetselt hõlmas. Seega tuleb aukohtul lähtuda kaebaja ja advokaadi vahel 29.11.2022 sõlmitud kliendilepingust. Kliendilepingust nähtub, et advokaadi ülesandeks oli koostada ja esitada pretensioon S vastu, koostada hagiavaldus ja esitada kohtule ning esindada klienti kohtus. Kliendilepingu punktist 2.1 ilmneb lisaks, et õigusteenuse osutamisel järgitakse võimaluse korral kliendi kirjalikke ja suuliseid juhiseid.   

Arvestades, et kliendi ja advokaadi vahel oli kehtiv leping, oli advokaat eetikakoodeksi § 15 järgi kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Seega pidi advokaat käesoleval juhul võtma tarvitusele kliendilt saadud ülesande täitmiseks vajalikud meetmed. Aukohtule esitatud materjali alusel ei ole vaidlust selle üle, et advokaat esitas pretensiooni nii S kui ka T OÜ vastu. Seega täitis advokaat eelnevaga käsundi mõistliku aja jooksul esitades pretensiooni S vastu. Samuti esitas advokaat pretensiooni T OÜ vastu. Advokaat selgitas, et see oli vajalik asjaolude igakülgseks välja selgitamiseks ning asjatundliku ja efektiivse õigusteenuse osutamiseks. Aukohus juhib advokaadi tähelepanu, et juhul, kui kliendi käsund on ebaselge, tuleb advokaadil teha täiendavaid pingutusi selle välja selgitamiseks. Samas leiab aukohus käesoleval juhul, et isegi juhul, kui klient ei andnud selget käsundit esitada pretensioon T OÜ vastu, oli advokaadi tegevus õiguslikult põhjendatud. Seda, et klient oleks selgelt keelanud advokaadil T OÜ vastu pretensiooni esitamist, on ilmsiks tulnud alles 2024. oktoobri e-kirjas.  

Pärast pretensiooni esitamist pidi advokaat kliendilepingus kirjeldatud käsundi kohaselt esitama S vastu hagi. Seda, kas hagi tuli esitada ka T OÜ vastu, aukohtule esitatud materjalist ei selgu. Igal juhul ei ole vaidlust selle üle, et advokaat kliendi nimel hagi ei esitanud. Kaebusest ja aukohtule esitatud tõenditest nähtub, et pärast pretensioonide esitamist täitis advokaat kliendi ees selgitamis- ja informeerimiskohustust puudulikult. Eelkõige tulenes initsiatiiv teabe saamiseks kliendilt. Seejuures ei nähtu, et advokaat oleks reageerinud kliendi 22.03.2023 ja 21.02.2024 e-kirjadele (vahepealne suhtlus ei ole tõendatud). Advokaat vastas alles 24.04.2024 e-kirjale, et kirjavahetus on vajalik ja tuleb tegeleda töökojaga ning 02.05.2024 vastas advokaat et klient kannataks ning märkis „saame kohtusse“, mis aukohtu hinnangul viitab advokaadi lubadusele esitada hagi kohtule. 14.10.2024 seisuga ei olnud hagi kohtule esitatud. Pärast seda hakkas advokaat kliendiga aktiivsemalt suhtlema ning otsima konfliktseks eskaleerunud olukorrale lahendust. Aukohtu hinnangul ei saa sellist advokaadi käitumist pidada eetikanormidega kooskõlas olevaks. Advokaat ei vastanud kliendile ligi aasta jooksul, andes seejärel ebamääraseid lubadusi kohtusse saamisega seoses ning sellest omakorda 5 kuud hiljem selgus, et advokaat ei olnud käsundit täitnud. Selline käitumine, eriti olukorras, kus klient korduvalt soovib advokaadilt infot ja ootab viivitamatult tegutsemist, ei taga kliendi informeerimiskohustuse eesmärki ega ole kooskõlas selge ja professionaalse õigusteenuse osutamise põhimõttega. Seetõttu on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 4.   

Arvestades advokaadi selgitusi, kaebaja viidatud e-kirja ning kogumis advokaadi ja kliendi vahel peetud kirjavahetuse sisu, on usutav, et klient ja advokaat võisid telefoni teel suhelda, kuid see ei kummuta ülaltoodud kirjavahetusega näitlikustatud advokaadi irdumist kutse-eetika nõuetest. Aukohus märgib, et olukorras, kus advokaadi ja kliendi suhtlus toimub telefonitsi, võib hilisemate arusaamatuste ärahoidmiseks olla otstarbekas sellised kõned ja nende sisu kokkuvõtlikult fikseerida kirjas, mis saadetakse kliendile pärast telefonivestlust.  

Advokaat põhjendas hagi esitamata jätmist asjaoluga, et T OÜ vastu ei soovinud klient hagi esitada ning S vastu hagi esitamiseks ei esitanud klient vajalikke tõendeid, mida lubas teha. Advokaadi selgituste kohaselt selgitas ta kliendile, et tulenevalt S saadud vastuses sisalduvast teabest, on nõude pööramine S vastu perspektiivitu. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et klient saabus advokaadi juurde mälupulgaga koos tõenditega, kuid advokaat keeldus selle vastu võtmisest. Advokaat selgitas, et keeldus mälupulga vastu võtmisest ja arvutisse sisestamisest turvakaalutlustel ning palus tõendid saata e-kirja teel või esitada paberkandjal. Aukohus peab sellist advokaadi palvet iseenesest mõistlikuks ning advokaadi põhjendusi ammendavateks. Vaatamata sellele, et klient lubas tõendid esitada ning selline kohustus tulenes kliendile ka kliendilepingust, ei teinud klient seda. Kuigi aukohus nõustub advokaadiga, et kliendisuhe on vastastikune ning advokaadi ülesanne ei ole tõendeid nõuda, soovitab aukohus sellistes olukordades siiski kliendiga sidet hoida ning juhul, kui tõendeid mõistliku aja jooksul ei esitata, uurida, kas klient on käsundi edasisest täitmisest jätkuvalt huvitatud, kas klient vajab tõendite valimisel abi vms. Käesoleval juhul ei ilmne, et advokaat oleks seda teinud. Samuti ei ole käesolevas menetluses tõendamist leidnud, et advokaat oleks kliendile selgitanud asjaolude ja õigusliku raamistiku tagamaid, mh seda, et hagi oleks perspektiivitu.  

Käesoleval juhul oli advokaadi poolt täitmiseks võetud ülesande täitmine viibinud ja advokaat ei täitnud seejuures korrektselt ka kliendi teavitamiskohustust. Advokaadi põhjendused selle kohta, et tema töö viibis kliendilt tõendite esitamata jätmise tõttu ei vabanda tema poolt toimepandud minetust. Aukohtu hinnangul ei ole kutse-eetika nõuetega kooskõlas olukord, kus advokaat sõlmis kliendiga lepingu 2022. a lõpus, täitis käsundi osaliselt 2023. a veebruariks ning seejärel vastas kliendile põhjendamatute viivitustega ja ebakonkreetselt, andes lubadusi kohtusse pöördumiseks ning lõpuks, 2024. a oktoobri seisuga jättes hagi esitamata. Kuigi käesoleval juhul ei olnud algselt kliendiga kokku lepitud, milliseks konkreetseks tähtajaks tuleb käsund täita, tuli advokaadil jätkata ülesande täitmisega mõistliku aja jooksul. Kirjeldatud ajaraami aga ei saa pidada mõistlikuks. Seejuures ei ole aukohtumenetluses tõendatud, et advokaat oleks andnud kliendile selgeid suuniseid või selgitusi hagi esitamisega seotud asjaolude kohta. Olukorras, kus advokaat leiab, et hagi on perspektiivitu ja/või käsundi täitmiseks on vaja täiendavat infot või tõendit, tuleb seda advokaadil kliendile selgelt ning edasiste arusaamatuste vältimiseks kirjalikult väljendada: näiteks koostada õiguslik analüüs ning selle valguses teha edasised ettepanekud nõude perspektiivikamaks muutmiseks vajalike tõendite esitamiseks. Praegusel juhul ei ole advokaat vastavalt käitunud. Seega on advokaat sõlminud lepingu, saanud ettemaksu, kuid teenuse osutamine on jäänud poolikuks. Selliselt õigusteenuse osutamine ja kliendilt saadud ülesande täitmine ei ole kooskõlas eetikakoodeksi §-ga 14 lg 3, § 15 ega kokkuvõttes seeläbi ka eetikakoodeksi § 8 lg-ga 1.   

Olenemata eelnevast ning andmata hinnangut konkreetsete dokumentide õiguslikule sisule, milleks aukohtul pädevust ei ole, ei tuvastanud aukohus, et õigusteenus, mille advokaat osutas, s.o esitas S ja T OÜ-le pretensioonid ja pidas nendega dialoogi, oleksid eetikakoodeksi § 14 lg 2 mõttes asjatundmatud.   

Eelnevast tulenevalt leiab aukohus, et advokaadi käitumine on olnud vastuolus eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvides tegutsemine), § 14 lg 3 ja 4 ning ja § 15 (ülesande täitmine mõistliku aja jooksul ja kliendi informeerimiskohustus).   

Käesoleval juhul arvestab aukohus, et advokaadi rikkumised taanduvad kliendisuhtluse elementaarseimate kohustuste täitmata jätmisele, samuti arvestab aukohus rikkumiste kestust. Samas võtab aukohus arvesse sedagi, et kliendiülesande täitmise viibimine tulenes teatud määral ka kliendist, kellelt advokaat ei saanud kvaliteetse õigusteenuse täitmiseks vajalikku infot. Arvestades, et kliendisuhtes on oluline mõlema poole aktiivsus ning selge suhtlusviis, mis praegusel juhul oli konarlik, peab aukohus seda karistust kergendavaks asjaoluks. Kuigi advokaadil on 2022. ja 2023. aastast kaks kehtivat karistust, ei olnud nende aluseks praeguses otsuses tuvastatud eetikakoodeksi põhimõtete rikkumine. Arvestades eelnevat lõpetab aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla edaspidi eriliselt tähelepanelik selgitamis- ja informeerimiskohustuse täitmisel ning fikseerida suuliselt arutatu nt kirjas, mis saadetakse kliendile pärast suulist arutelu.   

04.09.2025 istungi otsus (2-15/25/363) – karistav otsus, rahatrahv

Advokaadi hoolsuskohustusest ja „tunne oma klienti“ põhimõtte rakendamisest

Aukohus tunnistas advokaadi kui büroopidaja süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 1 koostoimes Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega vastu võetud (viimati muudetud 27.11.2018) kliendilepingute sõlmimise juhendi § 2 lg-tega 4, 5 ja § 3 lg-tega 1, 2, 3 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks rahatrahvi summas 3000 eurot.

Aukohus asus teadaolevate andmete pinnalt seisukohale, et advokaat ei ole advokaadibüroo pidajana ja õigusabi osutava advokaadina käitunud kliendilepingu sõlmimisel piisavalt hoolsalt, irdudes muuhulgas „tunne oma klienti“ põhimõttest.

AdvS § 43 lg 1 kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Sama kohustus on sätestatud eetikakoodeksi § 4 lg-s 1 ja Eesti Advokatuuri kodukorra (kodukord) §-s 20.

Selleks, et oleks tagatud advokaadi sõltumatus ning tegutsemine kliendi huvides (eetikakoodeksi § 8 lg 1), tuleb advokaadil selgeks teha, kes on tema klient. Sama küsimus peab tõusetuma juhul, kui teenuse tellijaks ja/või teenuse eest maksjaks on muu isik kui see, keda esindada või kelle huve kaitsta tuleb. Aukohtu hinnangul, mida keerukam või ebastandardsem on olukord, seda suurem kohustus on advokaadil olla aktiivne nii kliendi huvi, aga ka kõikide kliendilepingu sõlmimise ja täitmisega seotud korralduslike detailide väljaselgitamisel. Advokaadil on kohustus olla aktiivne ning asjaolude eeldamine ei ole kutsestandardi täitmiseks piisav. Advokaat on kohustatud tegutsema õigusteenuse laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Hoolsuskohustus laiemas mõttes hõlmab kohustust kliendi huvides kasutada kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Advokaadi hoolsuskohustus kitsamas mõttes tähendab kohustust pöörata õigusteenuse osutamisel tähelepanu kõigile vajalikele üksikasjadele, mille rikkumist ei saa advokaat hiljem õigustada väitega, et tema tegevus ei olnud tahtlik.

Advokaat kinnitas aukohtule, et on advokaadibüroo pidaja. Seega oli advokaadi kohutuseks lisaks eetikakoodeksis sätestatud põhimõtete järgimisele ka seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise tagamine advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate pooltning ülesande korrektse vastuvõtmise ja kliendilepingu sõlmimise tagamine (kodukorra § 25 lg 2, § 25 lg 2 p 1).

Kliendilepingu sõlmimist reguleerib Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega vastu võetud (viimati muudetud 27.11.2018) kliendilepingute sõlmimise juhend (juhend). Juhendi § 2 lg 4 kohaselt korraldab kliendilepingu sõlmimise protsessi eest vastutav advokaat kliendilepingu sõlmimiseks vajalike lähteandmete kogumise, kliendilepingu koostamise ja edastamise kliendile, kliendilepingu sõlmimise ja muutmise ning kliendilepingu säilitamise. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt lasub nimetatud advokaadil kohustus enne kliendilepingu sõlmimise algatamist kontrollida huvide konflikti puudumist, selgitades välja kliendilepingu objektiks oleva õigusteenusega (tehingu, vaidluse või muu kliendi asjaga) seotud isikud, eelkõige potentsiaalse kliendi ja kliendiga seotud isikud ning vastaspoole ja vastaspoolega seotud isikud. Samuti on kõnealusel advokaadil juhendi § 3 lg 1 kohaselt kohustus kliendilepingu sõlmimisel ja kliendilepingu kehtivuse jooksul korraldada kliendi identifitseerimine, esindusõiguse kontrollimine ja rahapesualaste nõuete täitmine. Juhendi § 3 lg 2 järgi kliendi identifitseerimisele ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kohustuse täitmisele kohaldatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust ning advokaadibüroo pidaja poolt kinnitatud advokaadibüroo protseduurireegleid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kohustuse täitmiseks. Advokaadile tundmatu kliendi identifitseerimise ja esindusõiguse kontrolli meetmeid täpsustab juhendi § 3 lg 3. Juhendi § 4 kohaselt ei sõlmi advokaadibüroo pidaja kliendilepingut isikuga, kes vaatamata sellekohasele nõudmisele ei esita kliendi identifitseerimise ja rahapesualaste nõuete täitmiseks nõutavaid dokumente ja teavet või kui esitatud dokumentide põhjal tekib kahtlus, et tegemist võib olla rahapesu või terrorismi rahastamisega.

Kliendilepingu sõlmimisega on seotud ka Eesti Advokatuuri juhatuse 13.12.2022 otsusega kinnitatud lihtsustatud protseduurireeglid ja sisekontrollieeskirja rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide juhtimiseks ja rahvusvahelise sanktsiooni rakendamiseks advokaadibüroodele, kes ei osuta RahaPTS § 2 lg-s 2 nimetatud teenuseid (protseduurireeglid). Protseduurireeglite III osa p 6 kohaselt peab advokaat kõigis kliendisuhetes, sh sellistes, millega seadusest tulenevalt ei kaasne kohustust rakendada konkreetseid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid, juhinduma kainest mõistusest ning vältima teenuste osutamist juhul, kui advokaadile arusaadavalt on teenuste tellimise eesmärk rahapesu või terrorismi rahastamine või nende soodustamine, aga samuti juhul, kui teenuste tellimisel puudub advokaadilearusaadav legitiimne eesmärk ja seejuures ei ole teenuse olemusest või selle osutamise tingimustest tulenevalt välistatud, et teenuse tellimise eesmärk võib olla rahapesu või terrorismi rahastamine või nende soodustamine. Protseduurireeglite IV osa p 9 kohaselt tuleb advokaadil kontrollida, kas isik (sh klient, tema esindaja või tegelik kasusaaja) on rahvusvahelise sanktsiooni subjekt või kas kavandatava teenuse osutamine võib olla muul viisil rahvusvahelise sanktsiooniga piiratud, et adekvaatselt hinnata sellega seotud riske. Protseduurireeglite V osa p 12 järgi tuleb advokaadil hinnata ja kontrollida, millised on klientide poolt õigusteenuse eest tasumise vahendite allikad, kas raha päritolu on piisavalt selge ja millised riskid kaasnevad advokaadile ja büroole, kui õigusteenuse eest tasutakse ebaselget päritolu vahenditega ning seda, kas on kliente või ülesandeid, mis on seotud mõne rahvusvahelise sanktsiooniga ja millised on sellega seotud riskid.

Eetikakoodeksi § 2 lg-st 2 tuleneb, et advokaat pidi protseduurireeglitega vähemalt kursis olema. Nimelt sätestab eetikakoodeksi § 2 lg 2, et kutse-eetika nõuete järgimist tagab iga advokaadi teadlikkus advokaadi kutsega kaasnevatest kohustustest ning advokatuuris valitsev avalik arvamus. Seega eeldab eetikakoodeks, et iga advokaat hoiab ennast kursis kutse-eetika nõuetega, sealhulgas muudatustega (näiteks aukohtu seisukoha muutus, eetikakoodeksi sätete muutmine jne). Advokatuuris valitsevat avalikku arvamust väljendavad lisaks eetikakoodeksis sätestatule ka advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud kordades ja juhendites sätestatu ning juhatuse seisukohtades väljendatu, mis annavad muu hulgas eetikakoodeksis sätestatu suhtes täpsustavaid käitumisjuhtnööre.

Advokaadil tuleb lähtuda kliendilepingu sõlmimisel ja täitmisel (tulenevalt eetikakoodeksi põhimõtetest ja nt kliendilepingu sõlmimise juhendist) „tunne oma klienti“ põhimõttest, mis hõlmab kliendi ja tema esindaja identifitseerimist, esindaja esindusõiguse kontrolli; kliendi huvide ja eesmärkide välja selgitamist; õigusteenuse sisu ja võimalike eetiliste või õiguslike riskide tuvastamist; võimalike ohukohtade tuvastamist, nt huvide konflikt, rahapesu, maksupettus jms. Aukohus leiab, et protseduurireeglid (eriti selle III osa p 6, IV osa p 9 ja V osa p 12) täpsustavad ja annavad täiendavaid juhtnööre kliendilepingu sõlmimisel ja „tunne oma klienti“ põhimõtte sisustamisel (arvestades ka RahaPTS-s ja RSanS-s sätestatud nõudeid). Tegemist on selliste juhtnööridega (III osa p 6, IV osa p 9 ja V osa p 12), mida saab pidada mõistlikeks ning mille järgimine viitab advokaadikutsest lähtuva hoolsuskohustuse korrektsele täitmisele.

Arvestades, et advokaadil on kohustus lähtuda seadustest nii õigusteenuse osutamisel kui ka advokaadibüroo juhtimise korraldamisel, tuli advokaadil igal juhul lähtuda RSanS-is sätestatust (seaduse redaktsioonid jõustumise kuupäevaga 15.02.2022 ja 01.07.2023). RSanS § 19 lg 2 kohaselt kui füüsiline või juriidiline isik kahtleb, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja hangib lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni. Kui füüsiline või juriidiline isik kõnealused asjaolud tuvastab või lisateave ei võimalda tal seda kindlaks teha, tuleb tal kohaldada finantssanktsiooni ja teavitada sellest viivitamata Rahapesu Andmebürood (RSanS § 19 lg 1, 3). Selleks, et RSanS §-s 19 sätestatud juhist järgida, tuleb advokaadil olla hoolikas nii kliendilepingu sõlmimisel, aga ka ülesande täitmisel, rakendades mõistlikke jõupingutusi kliendi ja/või tema esindajate/vahendajate andmete, huvi ja tausta välja selgitamiseks. Selliste asjaolude väljaselgitamiseks annavad mõistliku juhise sh protseduurireeglite III osa p 6, IV osa p 9 ja V osa p 12.

Aukohtu hinnangul olukord, kus advokaadi kaitsealusele X-le oli esitatud süüdistus KarS § 233 lg-s 1 sätestatud koosseisu järgi, s.o Eesti Vabariigi vastu suunatud tegevuses (st potentsiaalse territoriaalse riskiga isik), oleks see iseenesest pidanud äratama advokaadis tähelepanu ning suunama käituma eriliselt hoolikalt kliendilepingu sõlmimisel ja sellega kaasnevate toimingute läbiviimisel.

Advokaat selgitas, et Y esitas kliendisuhte loomisel advokaadile enda passi ning tutvustas ennast X-i sõbrana. Aukohus selgitab, et kliendisuhte loomisel on kõige olulisem isiku identifitseerimine (tema dokumendiga tutvumise kaudu). Seejärel peab advokaat välja selgitama, milline on kliendi ja kaitsealuse õiguslik seos (esindusõiguse olemasolu) ning kaitsealuse isikusamasuse. See, kellena Y ennast presenteeris, on õiguslikust vaatevinklist teisejärguline. Aukohus märgib, et kuigi advokaat peab olema viisakas ja taktitundeline, tuleb advokaadil kliendisuhte sõlmimisel, aga vajadusel ka selle jooksul välja selgitada, milline on kliendi ja kaitsealuse seos. Käesoleval juhul advokaat identifitseeris küll Y, kuid ei selgitanud välja tema ja X-i õiguslikku seost. Samuti ei toonudadvokaat aukohtu ette seda, kuidas ta pidas eluliselt usutavaks, et Y puhul oli tegemist tõepoolest X-i sõbraga. Seda, et advokaat ei selgitanud ammendavalt välja Y ja X-i seost, kinnitab advokaadi selgitus, et mingil hetkel tekkis tal kahe isiku seotuse ja suhte osas kahtlusi. Aukohtu hinnangul ei tegutsenud seega advokaat Y-ga kliendisuhte loomisel piisavalt hoolikalt. Lisaks ei tuvastanud advokaat korrektselt ka X-i isikusamasust. Advokaat väitis aukohtu ärakuulamisel, et X-il on nn hall pass, kuid tõdes, et ei ole passi näinud; seejuures kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on välja toodud, et X-il oli Venemaa Föderatsiooni kodakondsus.

Lisaks ei ilmne, et advokaat oleks kontrollinud seda, millised on õigusteenuse eest tasumise vahendite allikad ja raha päritolu, kes täpselt õigusteenuse eest tasub ning ega ühelgi osapoolel ei ole seost rahvusvaheliste sanktsioonidega. Seda, et advokaat ei kaardistanud, kes ja kuidas õigusteenuse eest tasub, ei ilmne ei kliendilepingutest ega advokaadi selgitustest. Kliendileping oli sõlmitud Y kui eraisikuga ning kokkulepet selle kohta, et tasujaks on keegi kolmas isik, aukohtule esitatud materjalist ei nähtu. Samas kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ilmneb, et ülekande õigusabiteenuse osutamise eest tegi advokaadibüroo arvelduskontole Z OÜ ning Y tasus advokaadile teenuse eest sularahas.

Kokkuvõttes on aukohus seisukohal, et advokaat on mh advokaadibüroo pidajana kliendilepingute sõlmimisel olnud pinnapealne ja lohakas ega ole rakendanud seadusest tulenevaid kohustuslikke jõupingutusi vastavalt juhendile ja seadusele ega protseduurireeglites kirjeldatud juhtnööridele asjaolude välja selgitamiseks ei potentsiaalselt W-ga ega ka Y-ga kliendilepingute sõlmimiseks. Advokaat jättis ammendavalt välja selgitamata kliendilepingu sõlmida soovinud isikute volitused, motiivi, tausta, õigusteenuse eest tasumise korra, mh tasumise vahendite päritolu. Advokaadi selgitused juhtunu kohta on vasturääkivad ning ennast õigustavad. Selliselt on advokaat irdunud „tunne oma klienti“ põhimõttest ning jätnud advokaadi kutsest tuleneva hoolsuskohustuse ammendavalt täitmata.

Kliendilepingu sõlmiva isiku ja isiku, kelle kasuks on leping sõlmitud, identifitseerimine, nende tausta selgeks tegemine ja raha päritolu seaduslikkuses veendumine või vähemalt selleks mõistlike pingutuste tegemine maandab kutsetegevusega ja maine kahjustamisega seotud riske. Kliendilepingu osapoolte tausta välja selgitamata jätmine või selle osas pinnapealne suhtumine võib ohtu seada nii advokaadi sõltumatuse kui advokaadi ja advokaadibüroo, aga ka laiemalt advokatuuri mainet ning seab otseselt ohtu advokaadibüroo klientide huvid, seda eriti juhul, kui advokaadi osas peaks algatatama kriminaalmenetluse. Aukohus märgib, et advokaatidele rakenduvad eetikakoodeksis, seadustes, advokatuuri organite õigusaktides ja otsustes sätestatud kohustused. Need kohustused sätestavad advokaadile kõrgema käitumisstandardi – nii eetilises mõttes kui ka enda ulatuslikest õigusteadmistest tuleneva – ning nende mõte seisneb üldistatult selles, et advokaat oleks ühiskonnas teistele eeskujuks. Advokaat peab üritama käituda eeskujulikult ja laitmatult, peab hoidma advokaatide ausameelsuse mainet, olema eeskujuks seaduskuulekuses ja õiguskorrast kinnipidamisel ning käituma korrektselt ja vältima tegevust, mis võib heita varju professioonile. Kõrge standardi hoidmine on muuhulgas seotud avaliku võimu teravdatud tähelepanuga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ning sanktsioonide rakendamise reeglite jõustamisel.

11.09.2025 istungi otsus (2-15/25/374) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Advokaadi kohustustest kriminaalmenetluses, sh kohustus esitada kaebemenetluses kaebus  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette ebaõige õigusnõu andmist, ringkonnakohtule ja Riigikohtule kaebuste koostamata jätmist ning ebaviisakat suhtlemist. Nimetatud etteheited oleksid käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2, § 19 lg 1, 2 rikkumine koosmõjus KrMS § 45 lg-ga 5, 7, 8 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi (edaspidi juhend) § 25 lg-ga 3.   

Aukohtumenetluses ei ole vaidlust selle üle, et advokaat selgitas nii pärast maakohtu kui ka pärast ringkonnakohtu lahendeid kaitsealusele määruste sisu ning kaebuse esitamise perspektiivituse põhjuseid. Vaatamata eelnevale soovis kaitsealune siiski määruskaebuste esitamist ning palus advokaadil vastavad põhjendused välja mõelda. Advokaat tõdes aukohtule antud selgitustes, et jättis vaatamata kaitsealuse soovile määruskaebused ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitamata.   

Eetikakoodeksi § 19 lg-st 1, 2, KrMS § 45 lg-st 5, 7, 8 ja juhendi § 25 lg-st 3, et advokaadil tuleb lähtuda kaitsealuse soovist ja esitada kaebus, v.a juhul, kui kaebus on advokaadi hinnangul perspektiivitu ja kaitsealune annab kaebuse esitamata jätmiseks kirjaliku loa. Käesoleval juhul ei olnud kõik kaebuse esitamata jätmise eeldused täidetud, mistõttu ei saa pidada advokaadi käitumist õigusteenuse osutamisel täielikult korrektseks. Samas peab aukohus advokaadi selgitusi usutavateks ning mõistab advokaadi dilemmat perspektiivitu määruskaebuse esitamise otstarbekuses. Aukohtu hinnangul ei ole iseenesest perspektiivitute kaebuste esitamine kooskõlas ei kaitsealuse huvi ega ka menetlusökonoomia põhimõttega. Samas tuletab aukohus meelde, et lootusetuna saab vaadelda asja, millel ei ole mingit perspektiivi, näiteks kui kaebuse rahuldamine on õiguslikult välistatud. Kuivõrd tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, ei pruugi ka põhjaliku maakohtu määruse vaidlustamine olla alati tingimata perspektiivitu. Arvestades siiski, et käesoleval juhul on kaitsealuse vabastamata jätmise osas olnud ühel meelel nii maa- kui ka ringkonnakohus, möönab aukohus, et eelduslikult ei oleks advokaadi poolt esitatud määruskaebuseid saatnud edu. Kuivõrd kaitsealune sai ringkonnakohtus enda kaitseõigusi teostada iseseisvalt ning aukohtu ette ei ole toodud selliseid ringkonnakohtu menetluslikke minetusi või põhjendamatuid seisukohti, mis oleksid andnud aluse ringkonnakohtu määruse edukaks vaidlustamiseks Riigikohtus, ei pea aukohus vaatamata advokaadi poolt kohustuse täitmata jätmisele käesoleval juhul advokaati vajalikuks karistada. Sellegipoolest juhib aukohus advokaadi tähelepanu olla hoolikam kriminaalmenetluses kaitsjana tegutsemisel ning osutada kaitsealusele õigusteenust menetlusstaadiumi piirini, milleks on õigusteenuse lepingus kokku lepitud või milleks on advokaadile määratud korras ülesanne antud.   

Kaebaja heitis advokaadile ette, et viimane on talle andnud ebaõiget õigusnõu selle kohta, et kaebajal on võimalik ennetähtaegselt vabaneda viisil, et ta saab viibida edaspidi rehabilitatsioonikeskuses. Aukohtule esitatud materjali põhjal ei saa järeldada, et advokaat oleks kaebajale andnud kaebuses kirjeldatud õigusnõus. Aukohus juhib kaebaja tähelepanu, et isegi olukorras, kus advokaat toetab enda kaitsealuse taotlust, ei saa advokaat garanteerida kliendile konkreetse tulemuse saavutamist ning kaebajale ebasoodne kohtulahend ei ole asjaolu, mida käesoleval juhul, arvestades advokaadi menetlustoiminguid ja koostatud menetlusdokumentide kvaliteeti, saaks advokaadile ette heita. Asjaolu, et kaebaja ei saavutanud menetluses soovitud lahendust, ei tõenda praegusel juhul advokaadi ebakvaliteetset tööd või asjatundmatu õigusnõu andmist ja seega ei ole alust advokaadile ette heita kutsealaseid rikkumisi.   

Kaebaja heitis advokaadile ette kohatut, agressiivset ja ebaviisakat kõnepruuki, kuid ei tõendanud seda. Advokaat eitas kaebuses kirjeldatut. Kuivõrd aukohtumenetluse näol on tegemist karistusmenetlusega, tuleb vähemalt mõistlikke kahtlusi tõlgendada advokaadi kasuks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja enda väidet põhistanud viisil, mis annaks alust kahelda advokaadi kohases käitumises. Sellegipoolest juhib aukohus tähelepanu, et advokaat peab lähtuma õigusteenust osutades kliendi huvides ning kohtlema teda teiste isikutega võrdselt, sõltumata kodakondsusest, poliitilistest vm veendumustest (eetikakoodeksi § 14 lg 1).   

11.09.2025 istungi otsus (2-15/25/456) – menetluse lõpetamine karistust määramata 

Advokaadi kohustustest kriminaalmenetluses, sh kohustus esitada kaebemenetluses kaebus  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav ringkonnakohtule määruskaebuse esitamata jätmine, vaatamata kaebaja vastavale palvele. Nimetatud etteheide oleks käsitletav eetikakoodeksi eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 19 lg 1, 2 rikkumisena koosmõjus KrMS § 45 lg-ga 5, 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi (edaspidi juhend) § 25 lg-ga 3.   

Aukohus peab advokaadi selgitusi selle kohta, miks ta ei esitanud maakohtu määrusele määruskaebust, usutavateks. Aukohus nõustub, et olukorras, kus kaitsealune esitas kaebuse enne advokaati, ei pruukinud kaebuse kordamine olla mõistlik. Samas selleks, et advokaadi tegevusetus ei seaks kahtluse alla kaitseülesandega võetud kohustuste täitmist, oleks advokaat võinud esitada kohtule seisukoha määruskaebuse toetamise osas. Arvestades, et ringkonnakohtu hinnangul olid X kaitseõigused määruskaebemenetluses piisaval määral tagatud, ei ole ka aukohtul alust arvata, et advokaadi tegevusetus (mh seisukoha esitamata jätmine) põhjustas kaitsealusele negatiivseid tagajärgi. Lisaks on advokaat tõendanud, et esitas Tartu Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, mille Riigikohus jättis menetlusse võtmata. Sellest saab järeldada, et advokaat mõistab iseenesest kaitseülesande võtmisega seotud kohustusi, mh seda, et õigusabi tuleb osutada menetluse lõpuni.   

11.09.2025 istungi otsus (2-15/25/670) – menetluse algatamata jätmine 

Advokaadi kohustusest tegutseda kliendi huvides ja mitte eksitada kohut; advokaat ei vastuta kohtu menetlustoimingute eest  

Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette kliendi nimel hagi tagamiseks makstud tagatise tagastamise taotluse põhjendamatut esitamist, olles teadlik, et taotluse rahuldamise eeldused on täitmata ja taotluse rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Sellega eksitas advokaat kaebaja hinnangul kohut tekitades kaebajale kahju, sest kaebaja kasuks tehtud kohtuotsust ei olnud enam võimalik täita kohtuotsuse resolutsioonis ettenähtud viisil. Kaebaja hinnangul rikkus advokaat AdvS § 44 lg 1 p 1. Aukohus leiab täiendavalt, et kaebuse läbivaatamisel tuleb advokaadi tegevust hinnata ka lähtudes eetikakoodeksi § 8 lg-st 1, § 9 lg-st 1 ja § 21 lg-st 2.  

Hinnates advokaadi taotlust nõustub aukohus advokaadiga nii selles, et taotlus oli esitatud kohtu nõudmisel (kohtunõude täitmiseks) kui ka selles, et taotlus oli kohtule esitatud tingimuslikult. Seda, et advokaat oleks kohut tahtlikult eksitusse viinud, aukohus käesoleval juhul ei tuvasta. Advokaat palus kliendi nimel taotluse rahuldada, kui kõik tagatise tagastamise eeldused on täidetud. Seda, kas taotluse tagastamise eeldused on täidetud, pidi TsMS § 195 kohaselt hindama kohus. Muuhulgas oli kohtul kohustus küsida taotluse lahendamisel vastaspoolelt seisukohta (TsMS § 195 lg 2) ning vajadusel taotluse esitajalt täiendavaid selgitusi. Taotlust lahendanud kohus seda ei teinud, mida tõdes ka enda hilisemas määruses. Asjaolu, et maakohus rahuldas määrusega taotluse ning tagastas tagatise olukorras, kus TsMS § 195 lg 1 I lause eeldused ei olnud täidetud, ei anna alust teha järeldusi advokaadi käitumise osas ega heita talle ette kaebajale varalise kahju tekitamist. Taotluse rahuldamise otsustab kohus ning advokaadil ei lasu kohustust kontrollida tagatise tagastamise eelduseid. Kohtu tegevusele hinnangu andmiseks aukohtul aga pädevus puudub. Aukohus leiab, et advokaadi poolt tähtaegselt taotluse esitamine oli kliendi huvides, kuna vastasel juhul oleks kohus võinud tagatisena makstud summa kanda riigituludesse (TsMS § 195 lg 4), mis oleks olnud vastuolus kliendi huvide kaitsega.  

Arvestades, et advokaat tegutses 30.09.2024 taotlust esitades kohtu suunise järgi enda kliendi huvides ega eksitanud kohut, ei saa advokaadile ette heita seadusevastast ega au ja väärikust minetavat käitumist. Aukohtu hinnangul on advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsenud kooskõlas AdvS § 44 lg 1 p-ga 1 ja eetikakoodeksi § 8 lg-ga 1, § 9 lg-ga 1 ja § 21 lg-ga 2. Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et käesoleval juhul puudub alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumiste tõttu.  

Sellegipoolest juhib aukohus tähelepanu TsMS §-s 337 sätestatud kohustusele. Kohtule menetlusdokumentide edastamisel tuleb advokaadil alati lisada e-kirja koopiareale/edastada teadmiseks e-toimiku kaudu menetlusdokument ka teiste menetlusosaliste advokaatidele. Selliselt on tagatud, et kõikide menetlusosaliste lepingulised esindajad on teadlikud menetluse käigust isegi olukorras, kus kohtul jääb menetlusdokument e-toimikus nähtavaks tegemata ja/või kelleltki seisukoht küsimata.  

09.10.2025 istungi otsus (2-15/25/672) – menetluse algatamata jätmine

Advokaadi õigusest kujundada menetluslik positsioon lähtudes kliendi huvist, kasutades kõiki seaduses sätestatud võimalusi

Kaebuse kohaselt heitis kaebaja advokaadile ette alusetu täitemenetluse algatamise avalduse ja teadvalt ebaõigete andmete esitamist kohtutäiturile, kohtutäituri ja kohtu eksitamist, kaebaja halvustamist ning kaebaja terviseandmete avaldamist aukohtule. Kõnealuseid võimalikke minetusi saaks käsitleda eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2, § 22 lg 1 ja § 23 rikkumistena.

Kaebaja heitis advokaadile ette kohtu teadlikku petmist õiguslike faktide osas, sest advokaat valetas enda vastuses kohtule, et kaebaja peamine eesmärk tsiviilasjas algusest peale oli ainuhooldusõiguse taotlemine. Tegelikult esitas kaebaja esmalt avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks ja alles hiljem avalduse hooldusõiguse muutmiseks. Aukohus selgitas, et ei jaga kaebaja seisukohta, et advokaat esitas menetlusdokumendis kohtule teadlikult valeväiteid ja pettis kohut. Kõnealuses menetlusdokumendis on advokaat põhjendanud enda mõttekäiku, miks võib arvata, et hooldusõiguse taotlemine oli kaebaja algne eesmärk. Aukohtu hinnangul ei ole tegemist konkreetse faktiväitega, vaid hinnanguga kaebaja käitumisele. Seda, mis kuupäeval ning milliseid avaldusi on kaebaja menetluses esitanud, näeb asja lahendav kohus menetluse materjalidest ning lähtub asja lahendamisel vastavatest avaldustest. Kui kaebaja leidis, et advokaadi arutluskäik ei vastanud tõele, sai ta sellele menetluses esitada vastuväite ning selgitada kohtule enda menetluslike taotluste tagamaid.

Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat esitas kohtutäiturile täitemenetluses avalduse kehtetu Harju Maakohtu määruse alusel, mille põhjal esitas kohtutäitur kaebajale täitmisteate koos hoiatusega. Harju Maakohtu jaanuari määrus oli kehtetu, sest Harju Maakohus asendas oma hilisemate esialgse õiguskaitse määrustega kehtestatud suhtluskorra täies ulatuses märtsi määruses toodud suhtluskorraga. Kaebaja hinnangul esitas advokaat valeväite Harju Maakohtu jaanuari määruse kehtivuse kohta ka Tallinna Ringkonnakohtule. Selle tulemusena käsitles kohus uues määruses nimetatud määrust ekslikult kehtivana ning hiljem parandas määrust. Ka advokaadi klient viitas valele määrusele ja keeldus tegelikult kehtivat määrust täitmast.

Aukohus märkis esmalt, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, lähtudes seadusest ja kutse-eetika nõuetest (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Seega kohtumenetluses esitatud seisukohad, täitemenetluse algatamine jm advokaadi toimingud on kantud kliendi käsundist. Seejuures ei või eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Vastaspool võib küll advokaadi tegevust tõlgendada kergesti tema suhtes vaenulikuna, kuid siin tuleb arvestada, et advokaat teeb enda tööd, osutades õigusteenust ning tegutseb oma klientide huvides ja nende juhiste kohaselt. Aukohus nõustus advokaadiga, et segadus kohtumääruste kehtivuse osas tekkis põhjusel, et maakohus jättis vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 ja § 477¹ lg-le 2 Harju Maakohtu märtsi määruses lahendamata küsimuse esialgse õiguskaitse tühistamise kohta, samas märkides, et suhtluskord kehtib ja kuulub täitmisele viivitamata. Harju Maakohtu vigade parandamise määruses on parandatud suhtluskorra punkte, kuid märge viivitamatu täitmise kohta puudub. Kuivõrd jaanuari määruses välja toodud suhtluskord oli määratud kohtumenetluse ajaks ning maakohtu märtsi määrused seda selgelt ei tühistanud, ei saa advokaadi poolt jaanuari määrusele viitamist pidada pahatahtlikuks ja kutse-eetikaga vastuolus olevaks. Seni, kuni eksisteerib jõustunud kohtulahend, ning menetlusosaline leiab, et eluline olukord vajab kohtutäituri sekkumist, on kohtutäituri poole pöördumine ja sellisele lahendile täitemenetluses tuginemine asjakohane ja seadusega kooskõlas. Olukorras, kus kliendi eesmärkide saavutamiseks on seaduses sätestatud võimalus, ei saa selle võimaluse rakendamist advokaadi poolt talle ette heita (eetikakoodeksi § 8 lg 1 II ja III lause). Kui menetlusosalised näevad, et kohtulahendid on ebaselged, vasturääkivad ja/või vajavad täiendamist-muutmist, saab kohtule esitada vastava taotluse. Selliselt saab tagada, et menetlusosalised mõistavad kohtulahendeid üheselt ja selgelt.

Täitemenetluse algatamise ja täitemenetluses tehtud toimingute, sh poolte avalduste põhjendatuse üle otsustab kohtutäitur ning juhul, kui kaebaja ei ole kohtutäituri toimingutega nõus, on tal võimalik täitemenetluse seadustikus sätestatud korras vastavad toimingud vaidlustada.

Arvestades seda, et suhtluskorda reguleerivate lahendite kehtivuse osas valitses ebaselgus ning advokaat kohustub tegutsema kliendi huvides, siis ei saa väita, et advokaat viis kohtutäiturit ja kohut tahtlikult eksitusse või andis ebaõiget nõu enda kliendile. Seejuures ilmneb, et kohtutäiturit teavitati kohtu poolt täitedokumendi muutmisest ning kaebajale kahjulikke tagajärgi ei saabunud; advokaadi poolt koostatud menetlusdokumendis jaanuari määrusele viitamine ei tekitanud tsiviilasjas fundamentaalseid probleeme, vaid lahenes vigade parandamise määruse tegemisega, mis ei ole kohtupraktikas tavatu. Kokkuvõttes ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mis annaksid alust aukohtumenetluse algatamiseks.

Kaebaja leidis, et just advokaadi tegevus tõi kaasa maakohtus ebaõige ja lapsi kahjustava lahendi tegemise, milles sisalduva suhtluskorra Tallinna Ringkonnakohus esialgse õiguskaitse korras tütre osas koheselt peatas. Aukohus selgitas, et kaebaja vastaspoole (advokaadi vahendusel) esitatud seisukohad peegeldavad vaid üht menetluslikku positsiooni. Ringkonnakohtu poolt maakohtu lahendi muutmine või tühistamine ei viita automaatselt ühe menetlusosalise advokaadi kehvale tööle või ebaeetilisele käitumisele, vaid pigem kohtuastmete erinevale käsitlusele.

09.10.2025 istungi otsus (2-15/25/436) – menetluse algatamata jätmine

Menetluskulude nimekirja sisu hindab kohus, mitte advokaat

Kaebuse kohaselt heitis kaebaja advokaadile ette kohtumenetluses kohtule ja kaebajale eksitava menetluskulu nimekirja esitamist. Kõnealust minetust saaks käsitleda eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2 ja § 22 lg 2 rikkumistena.

Aukohtule esitatud materjalide kohaselt esitas hageja kostja (aukohtumenetluses kaebaja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hageja lepinguliseks esindajaks oli advokaat. Maakohus tegi asjas otsuse, millega jättis menetluskulud poolte endi kanda, menetluskulusid kindlaks ei määratud. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse ning aukohtule teadaolevalt on apellatsioonkaebus jätkuvalt ringkonnakohtu menetluses. Kaebaja põhiline etteheide seisneb selles, et advokaat esitas tsiviilasjas maakohtule eksitava sisuga menetluskulude nimekirja, sest advokaadi klient ei ole kulusid tasunud ja arvestades kliendi rahalist seisu ei ole tasumine ka usutav, ning taotles apellatsioonkaebuses, et kulud jääksid kaebaja kanda.

Aukohus selgitas, et tsiviilkohtumenetluses otsustab menetlusosaliste menetluskulude jaotuse ja kulude hüvitamise üle asja lahendav kohus. Menetluskulude jaotus sõltub menetluse tulemusest (TsMS § 162-172; apellatsioonimenetluse kulude jaotust reguleerib TsMS § 171). Seda, millises ulatuses menetlusosalise lepingulise esindaja kulud vastaspoolelt välja mõistetakse, hindab kohus (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude nimekirja esitades tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Vastav kinnitus tähendab, et menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on seotud konkreetse kohtumenetlusega, mitte seda, et menetluspool on nende eest advokaadile tasunud. Menetluskulude nimekirja esitamise ega kulude vastaspoolelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et advokaadi klient on kulud tegelikult kandnud. Seejuures võib kliendi eest teatud tingimustel tasuda ka kolmas isik (RKTKm 09.11.2016, 3-2-1-102-16, p 13). Juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 I lauset kohaldamata (RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11).

Hageja nimel advokaadi poolt maakohtule esitatud menetluskulude nimekiri ning apellatsioonkaebuses olev taotlus menetluskulude jaotuse kohta on aukohtu hinnangul esitatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatule ja on kooskõlas kohtupraktikaga. See, kuidas toimub õigusteenuse osutamise eest esitatud arvete tasumine, on advokaadi ja kliendi omavaheline kokkulepe. Aukohtule teadaoleva materjali pinnalt ei tuvasta aukohus, et advokaat oleks käitunud pahatahtlikult või eksitanud kohut ja/või kaebajat. Advokaadi käitumises ei esine eetikakoodeksi § 21 lg 2, § 22 lg 2 (koostoimes eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1) rikkumise tunnuseid. Arvestada tuleb ka seda, et eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. See tähendab muuhulgas, et kui klient ei ole andnud teistsugust juhist, on advokaat kohustatud kliendi huve kaitsma ka kliendi menetluskulude hüvitamise taotlemisel, s.o esitama kliendi menetluskulude hüvitamiseks kohtule taotluse (ning seda sõltumata asjaolust, kas klient on kulud ka tegelikult kandnud). Vastasel korral rikuks advokaat kutsetegevuse nõudeid. Juhul, kui kaebajal on vastuväiteid hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas või kaebaja peab vajalikuks, et hageja peab esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente, saab kaebaja vastava seisukoha koos taotlusega esitada asja lahendavale kohtule.

Lisaks seadis kaebaja kahtluse alla, kas advokaat on oma kliendisuhte loomisel ja esindamise alustamisel tegutsenud läbipaistvalt ning kooskõlas advokaadi kutse-eetika põhimõtetega. Kaebusest nähtub, et selline kahtlus tekkis kaebajale advokaadi öeldud fraasist: „see on omaette lugu, kuidas tema jõudis X (s.o advokaadi klient)“. Aukohtu hinnangul ei kätke selline lause endas kutse-eetika rikkumisele viitavaid tunnuseid kliendisuhte loomisel ega ole ka eraldivõetuna ebaviisakas, ähvardav või muul viisil heade kommetega vastuolus. Seega ei esine ka selle etteheite osas advokaadi käitumises distsiplinaarsüüteole (eelkõige eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisele) viitavaid tunnuseid.

06.11.2025 istungi otsus (2-15/25/707) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata

Advokaadi kohustusest jääda rahulikuks ja vältida füüsilist kontakti

Aukohtule esitatud kaebuse kohaselt võib advokaadile olla etteheidetav vägivaldsus kaebaja suhtes (käsivarrest haaramine, pigistamine), kohatud ja kaebajat alandavad sõnavõtud ning kaebaja mõjutamine. Kõnealuseid etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 22 lg 1 rikkumisteks.

Aukohtule esitatud materjali kohaselt määrati advokaat riigi õigusabi korras kahele lastele esindajaks. Kaebaja on laste ema.

Kaebuse kohaselt haaras advokaat pärast tsiviilasjas toimunud istungit advokaat kaebaja käsivarrest, pigistas seda jõuliselt ning soovitas isaga kokkuleppeni jõuda. Advokaadi tegevuse tulemusena tekkisid kaebaja sõnul talle käsivarrele sinikad. Muuhulgas on aukohtule esitatud pilt kaebaja käevarrest, kus on näha kahte väikest sinikat.

Aukohus leidis, et antud juhtumi puhul ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaksid üheselt järeldada, et advokaat on kaebaja suhtes vägivalda kasutanud ning seda selleks, et osutada survet isaga kokkuleppe sõlmimiseks. Kuigi kaebaja on esitanud foto käsivarrel olevatest sinikatest, ei ole võimalik tuvastada nende tekkepõhjust ega seostada neid kindlalt advokaadi tegevusega. Advokaat on oma selgitustes ühemõtteliselt eitanud igasugust füüsilist kontakti, mis viitaks vägivallale. Samuti eitas advokaat kaebaja survestamist kokkuleppe sõlmimiseks. Advokaat tõdes, et on menetluses väljendanud mõtteaineks üldise soovi kokkuleppeid otsida (sh laste isale), mida on kuulda ka istungi helisalvestiselt, kuid konkreetsest kokkuleppest ja tingimustest ei ole juttu olnud. Eeltoodu põhjal ei ole aukohtul võimalik tugineda üksnes kaebaja väidetele advokaadi vägivaldsusest ja kaebaja mõjutamisest, mis viitaksid eetikakoodeksi rikkumisele. Siiski juhtis aukohus advokaadi tähelepanu sellele, et mistahes füüsiline kontakt ei ole sobiv suhtlusviis, kuna see võib rikkuda inimese isiklikku ruumi.

Kaebaja hinnangul oli advokaat kõnealusel kohtuistungil korduvalt ebaviisakas, nähvas ning käitus ebaprofessionaalselt. Kaebaja leidis, et advokaadi suhtlusviis oli kaebaja suhtes alandav.

Aukohus selgitas, et advokaat peab eetikakoodeksi § 8 lg-st 1 ja laste esindamise juhendi § 3 lg-st 1 ja 2 tulenevalt lähtuma last esindades üksnes lapse huvist. Asjaolu, et advokaat ei nõustunud või ei toetanud kaebaja seisukohti, ei anna advokaadile alust ette heita kohatut käitumist. Aukohtu hinnangul olid advokaadi sõnavõtud ka üldiselt püsinud kutse-eetika piires. Sellegipoolest juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab vältima eelarvamustel põhinevaid väiteid ja säilitama väärika käitumise ka provokatiivsetes olukordades. Samas viisakas vormis ja asjakohase kriitika väljendamine vastaspoole seisukohtade või tegevuse osas on advokaadile lubatud.

13.11.2025 istungi otsus (2-15/25/712) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata

Kliendi, kelle üle on seatud eestkoste, tahte välja selgitamisest

Aukohtule esitatud kaebuse kohaselt võib advokaadile olla etteheidetav ebaviisakas käitumine kaebajaga ning enda esindatava huvidega vastuolus oleva kompromisslepingu sõlmimine, mh selgitamiskohustuse täitmata jätmine. Kõnealuseid etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 ning eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2¹ koostoimes Eesti Advokatuuri juhatuse 25.02.2014 otsusega kinnitatud riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg-ga 1, 2 võimalikeks rikkumisteks.

Aukohtule esitatud materjalide kohaselt on X-i üle seatud eestkoste, tema eestkostjaks oli vallavalitsus. Tsiviilasjas määrati X-i riigi õigusabi korras esindajaks advokaat. Tegemist oli vaidlusega, kus kolm X-i last esitasid X-i vastu hagi elatise väljamõistmiseks. Ka laste (hagejate) eestkostjaks oli vallavalitsus. Tsiviilasja menetlus lõppes kohtu poolt kompromissi kinnitamisega, mille kohaselt tasub X kuus igale lapsele 50 eurot. Peamiseks kaebaja etteheiteks advokaadile on kliendi huvidega vastuolus oleva kompromissi sõlmimine (mh selgitamiskohustuse täitmata jätmine ja kliendi huvi ebapiisav välja selgitamine).

Aukohus märgib, et Eesti Advokatuuri juhatuse 25.02.2014 otsusega riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 1 kohaselt kehtivad riigi õigusabi osutamisele õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Juhendi § 3 lg 2 kohaselt tuleb advokaadil riigi õigusabi osutamisel välja selgitada riigi õigusabi saaja seisukoht ja tahe asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes. Analoogne põhimõte tuleneb eetikakoodeksi § 8 lg-st 1, mille kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seaduse ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Kliendi huvides tegutsemiseks tuleb advokaadil välja selgitada kliendi huvid ja nägemus küsimuses, milles õigusteenust osutatakse (eetikakoodeksi § 14 lg 2¹). Kuigi kliendi tegelike huvide mõistet eetikakoodeks ei defineeri, on oluliseks suunanäitajaks aukohtu praktika (aukohtu 22.06.2006 otsus), milles on rõhutatud, et advokaat peab oma kliendipoolset ülesannet mõistma laiemas kontekstis ja lähtuma kliendi sisulisest eesmärgist.

Advokaat kirjeldas aukohtule, kuidas tema ja X-i vaheline kohtumine ning esindatavale kompromissi selgitamine aset leidis. Neid kinnitab muuhulgas advokaadi poolt aukohtule esitatud X-i allkirjastatud nõusolek kompromissi sõlmimiseks. Advokaadi selgitustest nähtub, et ta suhtles kompromissi teemadel ka vallavalitsuse kui X-i eestkostjaga ning oli teadlik vallavalitsuse poolt kohtule esitatud seisukohast. Nimetatud seisukohas tõi vallavalitsus välja, et on nõus kompromissi sõlmimisega ning et ka X on sellest teadlik ja nõus tingimusega, et tasub kuus igale lapsele 50 eurot. Seega suhtles advokaat esindatava huvide välja selgitamiseks nii X-i eestkostjaga ja arvestas eestkostja seisukohtadega (kes toetas kompromissi) kui ka esindatava endaga, mille kohta on kirjalik kinnitus. Selliselt kliendi huvi välja selgitamist saab pidada ammendavaks. Tõendeid selle kohta, et X oleks kompromissile selle sõlmimise hetkel vastu vaielnud, aukohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mille kohaselt oleks kohus jätnud hagi täielikult rahuldamata ja X oleks pääsenud elatise tasumisest (eelduslikult ei oleks kohus sellises olukorras ka kompromissi kinnitanud), s.t et kompromissi sõlmimine iseenesest oleks kliendi huvide vastane. Aukohtu hinnangul saab sõlmitud kompromissi pidada ka objektiivselt mõistlikuks ja kliendi huvidega kooskõlas olevaks. Eelnevast saab järeldada, et advokaat on täitnud kliendi ees selgitamiskohustuse, välja selgitanud kliendi enda tahte ning tegutsenud kliendi huvides.

Aukohus juhib tähelepanu, et X-i lähedaste ees advokaat informeerimiskohustust täitma ei pidanud ega olnud seotud ka nende seisukohtadega.

Aukohus märgib, et kompromissi kinnitamisel peab ka kohus kontrollima, kas sellise kompromissi sõlmimine on lubatud ja esitatud tingimustel lubatud. Arvestades, et kohus kinnitas määrusega hagejate ja kostja vahel sõlmitud kompromissi, ei saa koostoimes eelnevate aukohtu põhjendustega asuda seisukohale, et advokaadi tegevus oleks olnud kutse-eetikaga vastuolus.

Kaebaja tõi esile, et advokaat suhtles temaga telefonikõne ajal ebaviisakalt ja viskas toru hargile. Advokaat vaidles väitele vastu. Kaebaja ei ole enda väidet tõendanud, mistõttu on tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Kuivõrd distsiplinaarmenetluse näol on tegemist karistusmenetlusega, tõlgendab aukohus siinkohal mõistlikke kahtlusi advokaadi kasuks.

04.12.2025 istungi otsus (2-15/25/752) – karistav otsus, noomitus

Kutsekindlustuse olemasolust ning büroopidaja vastutusest selle puudumise eest

Aukohus tunnistada advokaadi kui büroopidaja süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb AdvS § 48 lg 1, lg 3 I lause ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 23 p 6, § 25 lg 2 p 7 koostoimes eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks noomituse.

AdvS § 48 lg 1 järgi peab advokaadibüroo pidaja sõlmima advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks kutsekindlustuslepingu. Kutsekindlustuslepingu ärakiri esitatakse viivitamata advokatuuri juhatusele (AdvS § 48 lg 3 I lause). Advokaadibüroo asjaajamise korraldamine ning kutsekindlustuse lepingu sõlmimise ja advokatuurile esitamise eest vastutab kodukorra § 23 p 6 ja § 25 lg 2 p 7 järgi advokaadibüroo pidaja. Kodukorra § 25 lg 3 sätestab, et kui advokaadibüroo pidajaks on advokaadiühing, tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni teostavad advokaadid. Kui advokaadibüroos teostavad juhtimisfunktsiooni isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed või kui ei ole võimalik kindlaks teha advokaati, kes teostab advokaadibüroos juhtimisfunktsiooni, siis tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingu vandeadvokaatidest osanikud või aktsionärid. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.

Advokatuuri järelevalve käigus tuvastati, et Advokaadibüroo kutsekindlustuspoliis kehtis kuni 26.03.2025 ning advokaadibüroo ei olnud edastanud advokatuurile uut kehtivat kutsekindlustuspoliisi. Pärast advokatuuri meeldetuletust edastas advokaadibüroo kutsekindlustuspoliisi, kuid sellega oli kaetud üksnes advokaadi tegevus pankrotihaldurina ehk tegemist oli pankrotihalduri kutsekindlustusega. Advokaadibüroo korrektne kutsekindlustuspoliis edastati advokatuurile 06.08.2025. Advokaadibürool kehtivat kutsekindlustust perioodil 27.03.2025 kuni 05.08.2025.

Perioodil, kui Advokaadibürool puudus kutsekindlustus, täitsid advokaadibüroos juhtimisfunktsiooni äriregistri kohaselt advokaadid X ja Y. X selgitas aukohtule, et varem oli kutsekindlustuslepingute sõlmimine advokaadi Z korraldada, kes oli ka juhatuse liikmeks. Veebruaris 2025, kui Z advokatuuri liikmesuse peatas, võttis X Z-lt üle kogu büroo töötajate ja advokaatide töökorralduslikud küsimused ja muu praktilise tegevuse. Kuivõrd varem oli kutsekindlustuslepingute sõlmimine Z-i ülesanne, järeldab aukohus, et ka see ülesanne läks üle X-le. Asjaolu, et kutsekindlustuslepingute sõlmimine oleks olnud teise juhatuse liikme, Y vastutusalas, X väitnud ei ole.

Kuigi X selgitas, et tegelikult tegutses Z pärast liikmesuse peatamist advokaadibüroos edasi ning X arvas, et Z korraldab kutsekindlustusega seotut, vastutab välissuhtes advokatuuriga konkreetse ülesande eest vastutav advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni teostav isik (s.o juhatuse liige) – praegusel juhul X. See, kuidas advokaadibüroos praktikas toimub kutsekindlustuslepingute sõlmimine, pikendamine ja nende kehtivuse jälgimine, on ühingu ja selle töötajate sisesuhe. Seega ei väära X vastutust ka see, et kutsekindlustusega tegeles büroos Z juhtimisel assistent ja kindlustusandja poole pealt Z abikaasa.

Vaidlust ei ole selle üle, et advokaadibürool ei olnud kehtivat kutsekindlustust perioodil 27.03.2025 kuni 05.08.2025. Seega rikkus advokaat büroopidajana AdvS § 48 lg 1 ja kodukorra § 23 p 6, § 25 lg 2 p 7.

AdvS § 48 lg 3 I lause sätestab, et kutsekindlustuslepingu ärakiri esitatakse viivitamata advokatuuri juhatusele. Aukohtule esitatud selgitustest ja tõenditest nähtub, et alles mais 2025. a, pärast seda, kui advokaadibüroo sai advokatuurilt teate kehtiva kutsekindlustuspoliisi edastamiseks, asus advokaat pidama kirjavahetust kindlustusandjaga uue lepingu sõlmimiseks. Advokaat esitas korrektse kutsekindlustuspoliisi advokatuurile alles 06.08.2025. Aukohtu hinnangul ei saa kirjeldatud ajajoont pidada operatiivseks tegutsemiseks ega asuda seisukohale, et kindlustuslepingu ärakiri esitati advokatuurile viivitamatult. Nagu ülalpool märgitud, ei välista advokaadi vastutust ega vabanda pikaldast tegutsemist ei asjaolu, et ta lootis kutsekindlustusega tegelemist Z-lt, ei see, et Z-i abikaasa 2025. a märtsis ootamatult ja raskelt haigestus ega ka see, et assistent või muu büroo töötaja ei märganud kindlustuspoliisi kehtivuse lõppemist.

Lisaks oli X aukohtu hinnangul käesoleval juhul kutsekindlustuse korraldamisel ka hooletu. 16.05.2025 kindlustusandjale adresseeritud e-kirjas palus advokaat kindlustust eraldi advokaadibüroo advokaatide kutsetegevuse ja ühe pankrotihalduri kutsetegevuse kindlustamiseks. Kindlustuspoliisi saamisel edastas advokaat selle 09.07.2025 advokatuurile. Kõnealusest kindlustuspoliisist ilmneb, et sellega oli kaetud üksnes advokaat X-i tegevus pankrotihaldurina. Advokaat selgitas, et oli kindel, et poliis katab nii advokaatide kutsetegevust kui ka halduri oma, sest just sellise palvega oli ta kindlustusandja poole pöördunud ning kindlustusandja oli seda kinnitanud. 17.07.2025 palus advokaat kindlustusandjalt kinnitust, et poliis katab ka kahe vandeadvokaadi kutsetegevust. 05.08.2025 sai advokaat kindlustusandjalt vastuse, et advokaadi ja pankrotihalduri kindlustused on erinevad kindlustusliigid, mistõttu peab advokaadi vastutuskindlustuse tegema eraldi. Advokaat esitas korrektse kutsekindlustuspoliisi advokatuurile 06.08.2025.

Käesoleval juhul oleks advokaat pidanud kindlustusandjalt poliisi saamisel ja enne selle poliisi 09.07.2025 advokatuurile edastamist poliisi hoolikalt läbi lugema ja veenduma, et tegemist on AdvS § 48 lg 1 mõttes korrektse poliisiga, mis kindlustab advokaatide kutsetegevust. Aukohtu hinnangul pidi X kui suure kogemustepagasi ja pikaaegse staažiga advokaat ja pankrotihaldur, poliisi lugedes aru saama, et tegemist on pankrotihalduri kutsekindlustusega PankrS § 64 mõttes. Sellel viitab nii poliisis olev märge, et kindlustatud isikuks on ainuisikuliselt X ning kindlustusega hõlmatud tegevuseks – pankrotihalduri kutsetegevus. Lisaks on märgitud poliisi eritingimustes, et kindlustusvõtja kohustus kindlustuslepingu sõlmimiseks tuleneb pankrotiseadusest. Advokaat tõdes ärakuulamisel, et ei uurinud poliisi piisavalt, kuid usaldas kindlustusandja maaklerit, kelle väitel poliis kindlustab nii advokaadi kui ka pankrotihalduri tegevust. Aukohus märgib, et asjaolude eeldamine ja kontrollimata jätmine ei ole kutsestandardi täitmiseks piisav. Advokaatidele rakenduvad eetikakoodeksis, seadustes, advokatuuri organite õigusaktides ja otsustes sätestatud kohustused. Need kohustused sätestavad advokaadile kõrgema käitumisstandardi – nii eetilises mõttes kui ka enda ulatuslikest õigusteadmistest tuleneva – ning nende mõte seisneb üldistatult selles, et advokaat oleks ühiskonnas teistele eeskujuks (eetikakoodeksi § 9). Advokaat peab üritama käituda eeskujulikult ja laitmatult, peab hoidma advokaatide ausameelsuse mainet, olema eeskujuks seaduskuulekuses ja õiguskorrast kinnipidamisel ning käituma korrektselt ja vältima tegevust, mis võib heita varju professioonile. Advokaadil on kohustus olla nii õigusteenuse osutamisel, aga ka büroopidaja kohustuste täitmisel aktiivne ja hoolikas. Praegusel juhul ei vastanud advokaadi tegevus kirjeldatud kutsestandardile, mistõttu ei olnud advokaadi tegevus ka kooskõlas eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1.

Aukohus märgib, et kutsekindlustuse katkematu olemasolu on kutsetegevusel äärmiselt oluline. Vaatamata sellele, et käesoleval juhul ei ole leidnud tuvastamist, et advokaadibüroo klientide huvid oleksid jäänud tagamata või klientidele oleks kahju tekkinud, siis kutsekindlustuseta tegutsemisega võtab advokaat ja büroopidaja endale kõrgendatud ning põhjendamatu majandusliku ja maine riski. Aukohtu hinnangul ei saa pidada lubatavaks olukorda, kus advokaadi ja advokaadibüroo tegevus ei ole kaetud kutsekindlustusega. Aukohus juhib tähelepanu, et kutsekindlustuslepingu sõlmimise eesmärgiks on advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt tekitatud kahju hüvitamise tagamine. Kutsekindlustuse puudumine võib olukorras, kus advokaat ei ole võimeline kahju hüvitama, kahjustada enda, büroo ja kolleegide mainet ning ka büroo majanduslikku seisu. Seega kutsekindlustuseta tegutsemine ei ole kooskõlas kutse-eetika nõuetega. Tulenevalt AdvS § 48 lg-st 1 peab advokaadibüroo pidaja tagama katkematu kutsekindlustuslepingu kehtivuse.

Eelnevast tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on büroopidajana toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb AdvS § 48 lg 1, lg 3 I lause ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 23 p 6, § 25 lg 2 p 7 koostoimes eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1 rikkumises. Aukohtu hinnangul väärib selline rikkumine karistust.

Aukohus arvestas karistuse määramisel raskendava asjaoluna rikkumise kestust. Aukohtu hinnangul on kutsekindlustuseta tegutsemine, samal ajal õigusteenuse osutamine veidi rohkem kui nelja kuu vältel, pikk aeg. Karistust kergendavate asjaoludena arvestas aukohus advokaadi väljendatud kahetsust ning arusaama rikkumise tõsidusest. Aukohus arvestas sedagi, et advokaadil ei ole varasemaid kehtivaid karistusi ning rikkumine leidis aset eluliselt ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel. Advokaat määras karistuseks noomituse.

11.12.2025 istungi otsus (2-15/25/844) – aukohtumenetluse algatamata jätmine

Advokaadi keeleoskusest

Aukohtule esitatud kaebuse kohaselt heitis kaebaja advokaadile muuhulgas ette ebapiisavat keeleoskust ja tõlgi kasutamist. Kõnealuseid etteheited saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1 võimalikuks rikkumiseks.

Aukohtule esitatud materjali kohaselt on advokaat esindanud alates 2019. a erinevates vaidlustes kaebaja endist elukaaslast ning nende ühist last.

Kaebaja peamine etteheide seisneb selles, et advokaat ei oska klientide esindamiseks piisaval määral eesti keelt. See muuhulgas mõjutab advokaadi poolt osutatava õigusabi kvaliteeti ning teatud juhtudel takistab kohtumenetlust. Kaebaja tõi välja, et ka Keeleameti hinnangul ei ole advokaadi keeleoskus piisav.

Advokatuuri liikmeks saab võtta vastu vaid isiku, kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt (AdvS § 23 lg 1 p 4). KeeleS § 26 lg 5 järgi ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isik, kes on sooritanud eestikeelse kutseeksami ja töötab kutsetunnistusel märgitud kutsealal. Advokaat on sooritanud vandeadvokaadi eksami ning on alates 2012. a Eesti Advokatuuri liige. Sellega on tema keeleoskuse tõendamist puudutav nõue täidetud. Erinevalt kaebaja arusaamast, ilmneb Keeleameti e-kirjast kaebajale, et Keeleametil ei olnud võimalik ammendavalt hinnata advokaadi keeleoskust. Samas tõi Keeleamet välja, et advokaat mõistab talle esitatud küsimusi, vastab asjakohaselt ning tema väljendusviis on kuulajale mõistetav. Eelnevast tulenevalt ei saa Keeleameti kirjast järeldada, et advokaadi keeleoskus oleks puudulik. Kuulates kaebaja poolt esitatud kohtuistungi helisalvestisi võib täheldada, et advokaadil on aktsent ja lausestus ei ole täielikult korrektne (millele viitab ka Keeleamet). Samas ei sega see advokaadi mõistmist. Advokaadi sõnavõtud on arusaadavad ning ka advokaadi kirjalikud dokumendid (nii menetluses kui ka aukohtule esitatud) on piisavalt korrektsed osutamaks kvaliteetset õigusteenust. Aukohtule teadaolevat ei ole advokaati menetlustest (mh keeleoskuse tõttu) kõrvaldatud. Asjaolu, et advokaat räägib aktsendiga, ei anna automaatselt alust kahelda tema professionaalsuses või kutse-eetikas.

Mis puudutab istungitel tõlgi kasutamist, selgitas advokaat, et tõlk oli mõeldud kliendi tarbeks. Tänu tõlgile saab advokaat ise rohkem keskenduda kohtuistungil toimuvale. Aukohtu hinnangul on advokaadi selgitused põhjendatud ja ammendavad, aukohtul puudub alus nendes kahelda. Kuivõrd aukohtu pädevuses on anda kutse-eetiline hinnang vaid advokatuuri liikmete, s.o advokaatide tegevusele, ei saa aukohus hinnata tõlgi käitumist (nt istungilt puudumine).