08.01.2026 istungi otsus (2-15/25/808) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Käitumisest kohtumenetluses: kohtuniku taandamisavaldus, tõendite kogumine
Aukohtule esitatud kohtuniku pöördumise kohaselt võis advokaatidele olla etteheidetav lugupidamatu käitumine kohtumenetluses, mis seisneb kokkuvõtlikult kohtuniku taandamise avalduses ebaõigete ja eksitavate väidete esitamises ning põhjendamatus kohtu tegevuse kritiseerimises. Kõnealust etteheidet saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 20 lg 1 ja 21 lg 2 rikkumisteks.
Aukohtule esitatud materjali kohaselt olid advokaadid tsiviilasjas nr x hagejate esindajad. Toimus tsiviilasjas eelistung, mille tagajärjel esitasid advokaadid kohtuniku taandamisavalduse. Kohtu esimees jättis taandamisavalduse rahuldamata. Kohtuniku hinnangul sisaldas taandamistaotlus ebaõigeid väiteid (et kohtunik süüdistas advokaate kuriteo toimepanemises; kohus tagastas õigusnorme rikkudes asjas keskse tõendi) ning advokaadid käitusid tõendi loomisel ebaausalt (advokaadid esitasid telefonikõne salvestise kolmanda isikuga, lisaks stenogrammi; minetus seisneb selles, et kolmandat isikut ei hoiatatud, et kõne lindistatakse).
Aukohus selgitas, et kõnealuses tsiviilasjas tõusetunud menetluslike küsimuste lahendamiseks (eelkõige kas hagejate tõendid on tsiviilasjas lubatud) aukohtul pädevus puudub – selle osas võtab seisukoha tsiviilasja lahendav kohus. Küll aga saab aukohus käesolevas menetluses hinnata, kas advokaatide poolt kohtuniku taandamisavalduse esitamine ja selle sisu oli kooskõlas kutse-eetikaga.
Käesoleval juhul selgitasid advokaadid, et taandamisavalduse esitamine oli klientide soov, sest klientide jaoks oli eelistungil kohtu poolt avaldatut arvestades ilmne, et kohus ei ole erapooletu, vaid eelistab kostjat hagejatele. Selleks, et taandamisavaldus esitada, peaksid esinema seaduses sätestatud taandamise alused TsMS § 23 ja 24 mõttes. Advokaadi kohustus on kliendile selgitada tema menetluslikku positsiooni, seda, millised on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks ning millised võivad olla toimingu tagajärjed (eetikakoodeksi § 14 lg 21, lg 2). Tutvudes istungi helisalvestise ja selle konkreetsete lõikudega, millest advokaatide taandamisavaldus võrsus, ei tuvastanud aukohus nendest selliseid kohtunikule tehtud etteheiteid, mida taandamisavalduses käsitleti. Kohtunik oli rahulik ja konkreetne, kohtunik ütles selgelt, et ei süüdista esindajaid kuriteo toimepanemises. Mis puudutab tõendeid, nende lubatavust jms, on hagejate (lepinguliste esindajate) ja kohtuniku arusaamad erinevad. Tegemist on menetlusliku küsimuse ja põhimõttelise õigusliku vaidlusega. Aukohtu hinnangul on küsitav, kas menetlusliku erimeelsuse tõttu on asjakohane ja seadusega kooskõlas (TsMS § 23, 24) esitada kohtuniku taandamisavaldus, mis paratamatult õõnestab menetluse töörahu. Aukohtu arvates on selleks paremaid alternatiivne (nt vastuväide kohtu tegevusele, potentsiaalne apellatsioonkaebuse väide vms), mida advokaadid oleksid võinud enda klientidele ka selgitada. Kuivõrd olukorras, kus klientide eesmärkide saavutamiseks oli käesoleval juhul seaduses sätestatud (vähemalt teoreetiline) võimalus, ei saa selle võimaluse rakendamist advokaatide poolt nendele otseselt ette heita (eetikakoodeksi § 8 lg 1 II ja III lause). Samas edaspidiseks juhtis aukohus advokaatide tähelepanu selgitada enda klientidele taandamisavalduse aluseid, avalduse perspektiivikust ning selle võimalikku mõju kohtumenetlusele.
Kohtunik oli enda pöördumises tähelepanu juhtinud ka sellele, et üks advokaatidest ei teavitanud asjatundjat Y, et kõne salvestatakse ja esitatakse kohtule. Advokaat tõdes, et ei teavitanud Y, et kõne salvestatakse, sest ei mõelnud selle peale, kuivõrd tema eesmärgiks ei olnud sellel hetkel salvestist kohtumenetluses tõendina kasutada. Arvestades advokaadi selgitusi ning kõne sisu saab järeldada, et telefonikõne ajal ei olnud advokaadil selget visiooni, millisel kujul ja kas üldse Y-lt saadud informatsiooni kohtumenetluses kasutada. Seega ei esinenud aukohtu hinnangul selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et advokaat teadlikult ja pahatahtlikult ei teavitanud Y-d kõne salvestamisest ning tal oli kavatsus esitada selline salvestis kohtule. Aukohtule teadaolevalt esitasid advokaadid kohtumenetluses salvestise Y-ga, selle osalise ja täieliku transkriptsiooni. Seega ei nähtu aukohtule, et advokaadid oleksid kohut või vastaspoolt osalise transkriptsiooniga kuidagi pahatahtlikult eksitanud. Aukohus asus seisukohale, et advokaat ei irdunud kutse-eetikast. Sellegipoolest soovitas aukohus analoogsetes olukordades teadvustada, millise eesmärgiga kolmandale isikule helistatakse, kas või kus salvestist edaspidi kasutatakse ning milliseid tagajärgi kolmanda isiku salvestamisest teavitamata jätmine võib kaasa tuua.
08.01.2026 istungi otsus (2-15/25/936) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi suhtlemisest lapsega, selgitamiskohustuse täitmisest
Advokaat viibis lapse üleandmisel emalt isale. Kaebaja etteheiteks advokaadile oli see, et advokaat oli kohtumisel agressiivne, käskiva hääletooniga, ähvardas ja mõjutas last. Nii kaebaja kui ka advokaat selgitasid olukorda aukohtule ning aukohus tutvus ka kaebaja poolt esitatud kohtumisel filmitud videoga. Aukohus pidas oluliseks kaebajale selgitada, et jõustunud kohtulahend on menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). Selline põhimõte kehtib ka suhtluskorda reguleeriva jõustunud kohtumääruse kohta. Jõustunud kohtulahendit tuleb täita olenemata sellest, kas see menetlusosalistele meeldib või mitte. Seega olenemata lapse soovidest, peab lapse ja vanema suhtlus toimuma vastavalt lahendis määratule. Juhul, kui määratud suhtluskord muutunud elulistel põhjustel menetlusosalistele ei sobi ning menetlusosalised ei saa kohtuväliselt kokkuleppele, on neil võimalik pöörduda kohtusse suhtluskorra muutmiseks. Kohtulahendi täitmata jätmine võib päädida karistusega (nt KarS § 3311). Kõike eelnevat selgitas advokaat kohtumisel ka lapsele. Laps ütles advokaadile korduvalt, et ei soovi isa juurde minna ning advokaat selgitas, et praeguses olukorras laps seda kahjuks otsustada ei saa – käituda tuleb vastavalt kohtumäärusele ja advokaat seda muuta ei saa. Selline selgitus vastab kehtivale õiguskorrale. Aukohus ei jaganud kaebaja seisukohta, et tegemist oleks olnud lapse ähvardamise või mõjutamisega. Aukohtu hinnangul oli advokaadi selgitus konkreetne ja kõigutamatu, kuid siiski eakohane. Aukohus möönab, et advokaat oli kohtumisel kaebajaga suheldes mõnevõrra emotsionaalne, kuid aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks olnud lapse suhtes negatiivselt meelestatud või agressiivne. Arvestades olukorda, kus inimest ilma temalt luba küsimata filmitakse, on mõningane ärritus mõistetav. Olenemata asjaolude keerukusest juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peab siiski jääma lugupidavaks ja stoiliseks.
12.02.2026 istungi otsus (2-15/25/1006) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Kutse-eetika nõuete järgimisest peatatud liikmesuse puhul
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võis advokaadile, kellel liikmesus on peatatud, olla etteheidetav eetikakoodeks § 9 lg 1, 2 rikkumine. Võimalik rikkumine seisnes selles, et advokaati kahtlustati KarS § 931 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis 27.04.2025 jõustunud redaktsiooni kohaselt vastab KarS § 931 lg 2 p-dele 1 ja 2, s.o rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis sätestatud keelu rikkumine. Kahtlustuse aluseks olevad asjaolud võisid olla vastuolus eetikakoodeksi §-s 9 sätestatuga.
Aukohtumenetluse käigus selgus, et prokuratuur lõpetas kriminaalasja menetluse advokaadi suhtes KrMS § 202 lg 1 ja 7 alusel. Arvestades kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendusi ning aukohtu pädevuse piire, ei olnud aukohtul võimalik advokaadile süüteo toimepanemist ette heita ega tema tegevust sisuliselt hinnata. Aukohtul ei ole andmeid ega muid tõendeid, et anda ise hinnangut sellele, kas määruses kirjeldatud tegu on toime pandud ja tõendatud. Seetõttu ei saa aukohus advokaadi käitumisele hinnangut anda ka kutse-eetilisest vaatevinklist. Eelnevast tulenevalt lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes, kuna võimalik süüteo toimepanemine advokaadi poolt ei ole tõendatud.
Sellegipoolest juhtis aukohus tähelepanu, et kohustus järgida kutse-eetika nõudeid laieneb ka neile isikutele, kelle suhtes on advokatuuri liikmesus peatunud AdvS § 35 lg-s 1 sätestatud juhtudel või kelle suhtes on kutsetegevus peatatud AdvS § 35 lg-tes 3 ja 5 või § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud juhtudel. Seda põhjusel, et erinevalt advokatuurist väljaarvamisest või väljaheitmisest kuulub advokaat, kelle liikmesus või kutsetegevus on peatatud, siiski advokatuuri ridadesse, tal on kehtiv kutsetunnistus ning liikmesuse või kutsetegevuse peatamist tingiva asjaolu äralangemisel on ta õigustatud advokaadina tegutsemist jätkama. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Eelnevatest põhimõtetest lähtuvalt tuleb advokaadil lähtuda ka väljaspool kutsetegevust (eetikakoodeksi § 9 lg 2).
12.02.2026 istungi otsus (2-15/26/15) – menetluse algatamata jätmine
Riigi õigusabi osutamisest, kui advokaadil on kahtlus, et klient võib olla teovõimetu: kliendi tahte välja selgitamine, tõendite kogumine, kohtu informeerimine
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja (advokaadi kliendi Y elukaaslane) advokaadile ette, et advokaat tegutses kliendi huvide vastaselt, kui esitas kohtule aruande ja taotles riigi õigusabi osutamise lõpetamist ning leidis, et kliendi tervislik seisund võib olla selline, et kliendile tuleks määrata eestkoste; advokaat ei hankinud vajalikke tõendeid, venitas menetlust. Esitatud etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2, § 15 võimalikeks rikkumisteks koostoimes Eesti Advokatuuri juhatuse 25.02.2014 otsusega kinnitatud riigi õigusabi osutamise juhendiga (edaspidi juhend).
Advokaat palus aruandes lõpetada tsiviilasjas riigi õigusabi osutamise ja jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et advokaadil ei ole võimalik Y-lt välja selgitada tema tahet ja täiendavat informatsiooni, elukaaslaselt saadud teabest ei piisa ning on vaja koguda täiendavalt mitmeid tõendeid. Lisaks tõi advokaat taotluses välja, et võib-olla vajab Y eestkostjat.
Käesoleval juhul oli riigi õigusabi saajaks Y. Seega pidi advokaat õigusteenust osutades lähtuma just ja üksnes tema huvist, mitte näiteks Y elukaaslase huvist. Juhendi § 3 lg 1 kohaselt kehtivad riigi õigusabi osutamisele õigusabiteenuse sisu osas samad kvaliteedinõuded, mis õigusabiteenuse osutamisele lepingu alusel, järgida tuleb kohalduvaid õigusakte ja advokatuuri siseakte, arvestades riigi õigusabi seadusest tulenevaid erisusi. Juhendi § 3 lg 2 kohaselt tuleb advokaadil riigi õigusabi osutamisel välja selgitada riigi õigusabi saaja seisukoht ja tahe asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes. Kliendi huvides tegutsemiseks tuleb advokaadil välja selgitada kliendi huvid ja nägemus küsimuses, milles õigusteenust osutatakse. Kui konkreetsel juhtumil tundub võimalik kliendi huvides käitumisvalik piiripealne või ebamugav, tuleb esmalt kontrollida, kas see on õiguslikult lubatav ning siis hinnata, kas see jääb au ja väärikuse piiridesse. Kui vastus on jaatav, ei ole advokaadil vaba valikut ja ta peab konkreetset käitumisviisi kasutama. Kuigi kliendi tegelike huvide mõistet eetikakoodeks ei defineeri, on oluliseks suunanäitajaks aukohtu praktika (aukohtu 22.06.2006 otsus), milles on rõhutatud, et advokaat peab oma kliendipoolset ülesannet mõistma laiemas kontekstis ja lähtuma kliendi sisulisest eesmärgist.
Aukohtule esitatud materjalist selgub, et advokaat mõistis üldjoontes, millist nõuet soovib Y kostja vastu esitada. Samas takistas advokaadil perspektiivika hagi esitamist teabe ja tõendite nappus ning seejuures nõuet põhistavate oluliste tõendite puudumine. Ka Y-lt ei saanud advokaat vajalikul määral infot ning kliendiga vesteldes tekkis kahtlus, kas Y ise soovib kohtusse pöörduda või mitte. Aukohtu hinnangul on usutav, et sellises olukorras võib advokaadil tekkida kahtlus kliendi sisulise eesmärgi ning kliendi vaatevinklist hagimenetluse otstarbekuse suhtes.
Kaebaja hinnangul olid ühelt poolt kõik tõendid olemas, teiselt poolt aga väitis kaebaja, et advokaat ei asunud samme tõendite kogumiseks. Aukohtu hinnangul on tegemist vastuolulise väitega. Samas ei nõustu aukohus ka advokaadi seisukohaga, et klient/tema elukaaslane pidi advokaadile ise kõik tõendid esitama. Olukorras, kus kliendile on määratud (riigi õigusabi korras) esindaja ning klient ei ole ise suuteline tõendeid hankima, tuleb advokaadil tegutseda kliendi huvides ning küsida vajalikud tõendid ise vastavatest asutustest välja. Vaatamata eelnevale ei ole aukohtul pädevust, et sekkuda advokaadi töösse ja/või tsiviilasja lahendamisse, et hinnata, kas tõendeid oli perspektiivika hagi esitamiseks piisavalt või mitte ega seda, milliseid tõendeid oleks advokaat pidanud täiendavalt koguma.
Olukorras, kus advokaat leidis, et riigi õigusabi osutamine ei ole võimalik, nt puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi huve, piisab nimetatud asjaolude põhjendamisest riigi õigusabi saajale (RÕS § 19 lg 1 II lause). Advokaadi selgituste kohaselt on ta seda kliendile ja tema elukaaslasele selgitanud. Lisaks on advokaat esitanud selle kohta põhjaliku aruande ka kohtule. Advokaat on selgelt ja usutavalt kohtule esitatud aruandes ja ka aukohtule põhjendanud, miks hagi esitamine ei ole võimalik ega kliendi huvidega kooskõlas, kuidas see oleks kliendile käesolevas olukorras menetluslikult pigem kahjulik. Seejuures on õige advokaadi seisukoht, et Y on võimalik kohtu poole uuesti pöörduda; ei ilmne, et Y nõue niipea aeguks.
Arvestades advokaadi kahtlust, et Y võib olla teovõimetu, ning olukord, kus tal puudus seaduslik esindaja eestkostja näol, mis kokkuvõttes takistas muuhulgas advokaadi hinnangul riigi õigusabi osutamist, oli selle info kohtu ette toomine põhjendatud. Advokaadi arutluskäik, et alguses tuleks kaaluda eestkostja määramist ning seejärel tegeleda hagimenetlusega, on mõistlik ja kooskõlas seaduse sätetega. Seejuures on aukohtu arvates aruanne koostatud viisakalt, ei ole Y-d mingil moel alandav või halvustav. Asjaolu, et Y suhtes algatati eestkoste määramise menetlus ning et see ei meeldi Y elukaaslasele, ei anna alust advokaadile ette heita kutsealaseid minetusi. Eestkoste eesmärk on tagada täiskasvanule kohane ja asjatundlik hoolitsus ning tema esindus isiklike ja varaliste huvide kaitseks nii riigi- kui ka omavalitsusorganites. Seda, kas isik tõepoolest vajab eestkostet või mitte, otsustab kohus.
12.02.2026 istungi otsus (2-15/26/67) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi kutsevälisest tegevusest
Kaebuse kohaselt heitis kaebaja advokaadile ja tema abikaasale ette, et nemad, kaebaja lapselapselapse eestkostjana, on põhjendamatult piiranud kaebaja ja lapse suhtlust, on esitanud valeväiteid lapse dokumentide ja kodakondsuse kohta, samuti valeväiteid faktiliste asjaolude kohta ning esitanud alusetuid süüdistusi kolmandate isikute suhtes. Esitatud etteheiteid kokkuvõttes saaks pidada eetikakoodeksi § 9 lg 1 koostoimes lg-ga 2, eetikakoodeksi § 21 lg 2 ja 22 lg 1 võimalikeks rikkumisteks.
Aukohtule esitatud asjaolude kohaselt oli advokaat ja tema abikaasa kohtumääruse kohaselt alaealise lapse eestkostjad. Kaebaja oli lapse vanavanaema, kes oli varem lapse eestkostja. Kaebaja etteheited on seotud advokaadi käitumisega eestkostjana ning menetlusosalisena uues, kaebaja pöördumise alusel algatatud eestkoste tagasisaamise menetluses. Olenemata sellest, et advokaadist eestkostjal on õigusteadmised, ei ole käsitletav olukord seotud tema kutsetegevusega. Samas tuleb eetikakoodeksi § 9 kohaselt advokaadil ka väljaspool kutsetegevust käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega, kutse-eetika nõuetega ning hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul ei olnud advokaat käesoleval juhul käitunud ka kutsetegevuse väliselt taunitavalt. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks käitunud valelikult, lugupidamatult või kedagi eksitanud.
Mis puudutab etteheiteid advokaadi abikaasa osas, siis kuivõrd tema ei ole advokatuuri liige, ei ole aukohtu pädevuses anda tema tegevusele hinnangut.
05.03.2026 istungi otsus (2-15/25/945) – aukohtumenetluse lõpetamine karistust määramata
Advokaadi ja kliendi koostööst
Aukohtule esitatud kaebuse kohaselt võis advokaadile olla aukohtu hinnangul eelkõige etteheidetav puudulik suhtlus kliendiga. Samuti võis etteheidetav olla selgitamiskohustuse täitmata jätmine, lapse huvide kaitsmata jätmine, ülesandega venitamine. Kõnealuseid etteheiteid saaks pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2, § 14 lg 21, lg 3, lg 4 koosmõjus riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg-ga 1 võimalikeks rikkumisteks.
Kaebaja peamine etteheide advokaadile on vähene kontakt ja vähene initsiatiiv ühenduse võtmisel. Aukohus asus seisukohale, et advokaat ei ole selgitamis- ja informeerimiskohustust rikkunud. Lisaks märkis aukohus, et kliendisuhtes on oluline mõlema poole aktiivsus ning selge suhtlusviis. Käesoleval juhul ilmnes, et advokaadi hinnangul on olemasoleva teabe ja tõendite pinnalt hagi perspektiivitu, samas ei esita klient advokaadi hinnangul vajalikke tõendeid ega anna heakskiitu hagi esitamiseks ega ka esitamata jätmiseks. Sellises olukorras soovitas aukohus advokaadil hoida kliendiga aktiivset sidet ning konkreetselt kirjalikult väljendada enda ettepanekud edasise õigusabi osutamise kohta (õigusabi osutamise lõpetamine, täiendavate tõendite-asjaolude esitamine kliendi poolt jne). Juhul, kui klient vastust või tõendeid mõistliku aja jooksul ei esita, uurida, kas klient on käsundi edasisest täitmisest jätkuvalt huvitatud, kas klient vajab tõendite valimisel abi vms. Selliselt tagab advokaat, et tema selgitamis- ja informeerimiskohustus on täidetud.
12.03.2026 istungi otsus (2-15/26/93) – menetluse algatamata jätmine
Advokaadi liikmemaksu tasumise kohustusest
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja pöördumise kohaselt oli kahel kotta kuuluval advokaadil tekkinud liikmemaksu võlg. Aukohus märkis lühidalt, et olles mistahes kutsekoja liige, tuleb advokaatidel jälgida, et nad tegutseksid vastavalt kutsekoja regulatsioonidele ning täidaksid kutsekoja ees enda kohustusi. Kuivõrd aukohtu istungi ajaks olid mõlemad advokaadid liikmemaksu võla tasunud, ei algatanud aukohus nende suhtes menetlus. Vastuseks advokaadi vastuväidetele liikmemaksu suuruse kohta märkis aukohus, et liikmemaksu õigusvastasuse küsimust saavad advokaadid arutada Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga.