Allpool antakse lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.
I
Kaebuse kohaselt on vandeadvokaat Y advokaadibüroo klientide suhtes teadlikult põhjustanud huvide konflikti, on selles ise pikema aja jooksul tegutsenud ning on seda advokaadibüroo eest varjanud. Samuti arveldas advokaat klientidega bürooväliselt ning osutas õigusteenust ilma kirjaliku kliendilepinguta. Sellise tegevusega on vandeadvokaat kahjustanud advokaadibüroo head nime ja mainet. Lisaks eeltoodule sõlmis vandeadvokaat Y teises asjas advokaadibürooväliselt kokkuleppe A.K-ga ja asus tema käest advokaadibüroo nimel nõudma täiendavat tasu lisaks riigi õigusabi korras saadule ka pärast advokaadibüroost lahkumist ning jätkas seda tegevust pikema aja jooksul. Vandeadvokaat Y vaidles temale esitatud süüdistustele vastu, väites, et ta ei ole huvide konfliktis tegutsenud ning advokaadibüroo oli teadlik sellest, et ta kõnesolevatele isikutele õigusteenust osutab.
Aukohus, olles asja arutanud jõudis järeldusele, et aukohtu poolt uuritud advokaadi tegevus (tegu, mida võib talle süüks panna) seisnes selles, et ta:
– tegutses teadlikult huvide konfliktis ning varjas seda advokaadibüroo eest;
– on osutanud õigusabi ilma kirjaliku kliendilepinguta ja arveldanud ilma kirjaliku kliendilepinguta ning jätnud kõigest sellest büroopidajat teavitamata;
– nõudis riigi õigusabi osutamisel kliendi esindamise eest ebaseaduslikult täiendavat tasu ning varjas seda advokaadibüroo eest.
Aukohus konstateerib, et poolte seisukohad huvide konfliktis tegutsemise osas on vasturääkivad, kuid aukohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud dokumentaalsed tõendid ja asjaosaliste selgitused asjaolu, et vandeadvokaat Y tegutses teadlikult huvide konfliktis.
Eetikakoodeksi § 13 lõike 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks. Sama sätte lõike 2 kohaselt keeldub advokaat huvide konflikti ilmnemisel õigusteenuse saamiseks pöördunud isiku ülesannet vastu võtmast.
Advokaat on kohustatud loobuma ülesande täitmisest, kui pärast selle vastuvõtmist ilmneb asjaolu, mis eelmise lõike kohaselt oleks välistanud ülesande vastuvõtmise. Eetikakoodeksi § 18 lõike 2 punkti 1 järgi on advokaat sellise olukorra ilmnemisel kohustatud õigusteenuse lõpetama.
Aukohus leiab, et olukorras, kus sama advokaadibüroo teine advokaat oli kliendi nimel saatnud välja allkirjastatud pankrotihoiatuse, ei ole vandeadvokaat Y tegevus sellele pankrotihoiatusele vastuse projekti koostamisel kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga. Aukohus on välja selgitanud, et OÜ I ja J.K on olnud Advokaadibüroo X pikaajalised kliendid. Aukohtumenetluses on tuvastamist leidnud, et O.K on pöördunud e-kirja teel Advokaadibüroo X vandeadvokaat Y poole seoses OÜ I ja J.K esindaja vandeadvokaadi Q (Advokaadibüroos X töötav advokaat) poolt koostatud pankrotihoiatuse saamisega, millele vandeadvokaat Y on koostanud vastuse ning mis on edastatud Advokaadibüroole X. Aukohus ei nõustu vandeadvokaat Y selgitustega, et ta ei tegutsenud huvide konfliktis, sest ta ei olnud teadlik advokaadibüroo püsikliendilepingust OÜ-ga I ning vandeadvokaat Q poolt esitatud pankrotihoiatusele vastamisel ei olnud sisuliselt tegu õigusabi osutamisega.
Esmalt peab aukohus eluliselt vähetõenäoliseks, et vandeadvokaat Y, olles Advokaadibüroo X pikaajaline partner, ei olnud teadlik advokaadibüroo ja OÜ I ning J.K vahelistest kliendisuhetest. Samas ei oma eelnev asjaolu niivõrd tähtsust, kuivõrd on ilmne, et vandeadvokaat Y pidi kliendisuhtest teada saama hiljemalt ülalnimetatud pankrotihoiatuse saamisel. Vandeadvokaat Y ei ole kuidagi põhjendanud asjaolu, miks ta pankrotihoiatuse saamisel, selle asemel, et pöörduda vandeadvokaat Q poole asjaolude selgitamiseks, otsustas koostada sellele vastuse, kuigi oli ilmne, et ta tegutseb huvide konfliktis. Aukohus ei pea asjakohaseks vandeadvokaadi selgitusi, mille kohaselt ka OÜ C (kelle seaduslik esindaja on O.K) oli advokaadibüroo klient ning juhul, kui advokaat oleks jätnud vastuse koostamata, oleksid kliendi huvid võinud saada kahjustada. Olukorras, kus on ilmne, et advokaat on sattunud huvide konflikti, ei või advokaat õigusteenust osutada. Aukohtu hinnangul oleks advokaat pidanud enne igasugust edasist kliendisuhtlust pöörduma asjaolude selgitamiseks vandeadvokaadi Q poole. Olukorras, kus oli ilmne, et advokaadibüroo on sõlminud kliendilepingud vastandlike huvidega isikutega, oleks pidanud selle olukorra lahendamiseks astuma koheselt vajalikke samme, mitte jätma seda asjaolu enda teada ning huvide konfliktis edasist õigusteenust osutama. Aukohus konstateerib, et kahjuks ei nähtu, et vandeadvokaat Y oleks püüdnud antud olukorda kuidagi lahendada.
Aukohus ei pea usaldusväärseteks vandeadvokaadi Y selgitusi, et sisuliselt ta õigusabi ei osutanud ning tegemist oli üksnes kliendi enda poolt koostatud vastusprojekti täiendamisega. Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et tegemist on õigusliku dokumendiga, mis on ilmselgelt koostatud juriidilisi teadmisi omava isiku poolt. Eelnevat asjaolu kinnitab ka vandeadvokaadi Y ja O.K vaheline e-kirjavahetus, millest nähtub, et nimetatud dokument on edastatud vandeadvokaadi Y poolt O.K-le, mille viimane on edastanud advokaadibüroole X. Kirjavahetuse sisu viitab üheselt sellele, et O.K on pöördunud vandeadvokaadi Y poole selleks, et viimane aitaks tal koostada pankrotihoiatusele vastuse, mida advokaat ka teinud on.
Advokaadi Y põhjendused, et ta ei saanud kuidagi OÜ I ja J.K huve kahjustada, kuivõrd ei olnud teadlik isikute õiguslikest positsioonidest või eesmärkidest, on aukohtu hinnangul asjakohatud. Ühtlasi ei muuda eelnev fakti, et vandeadvokaat tegutses teadlikult huvide konfliktis.
Lisaks eeltoodule leiab kaebuse esitaja, et vandeadvokaat on osutanud OÜ-le C õigusabi ilma kirjaliku kliendilepinguta, arveldanud bürooväliselt ning jätnud kõigest sellest büroopidajat teavitamata. Vandeadvokaat Y eeltooduga ei nõustu, väites, et advokaadibüroo oli teadlik O.K jt huvides tehtud lepingu olemasolust, kuna see oli avalikult advokaadibüroo serveris kõigile kättesaadav. Advokaadibüroo väidab, et sai nimetatud lepingust teada alles siis, kui vandeadvokaat Y oli juba advokaadibüroost lahkunud ning huvide konflikt oli ilmsiks tulnud. Advokaadibüroo leidis lepingu juhuslikult vandeadvokaadi arvuti kõvaketta andmeid analüüsides. Aukohus konstateerib, et poolte selgitused on vastuolulised ning aukohtul puuduvad täna võimalused nende vastuolude lõplikuks kõrvaldamiseks. Samas, arvestades asjaolusid, et advokaadibürool ei ole nimetatud äriühinguga sõlmitud kirjalikku kliendilepingut, nimetatud äriühingule ei ole esitatud advokaadibüroo poolt ühtegi arvet, O.K jt huvides tehtud lepingu koostamise kohta puuduvad sissekanded advokaadibüroo poolt kasutatava kliendihaldusprogrammis jne ehk teisisõnu puuduvad igasugused taasesitamist võimaldavad andmed selle kohta, et OÜ C oleks olnud advokaadibüroo klient, siis viitab eelnev üheselt sellele, et vandeadvokaat Y osutas õigusteenust sellest advokaadibürood teavitamata.
Vandeadvokaat Y on aukohtumenetluses ka suuliselt kinnitanud, et arveldas klientidega ning arved on esitatud O.K jt seotud teistele ettevõtetele. Asjas kogutud materjalidest nähtub tõepoolest, et advokaadibüroo on kaks arvet nimetatud isikutega seotud ettevõtetele esitanud, kuid kinnitamist ei ole leidnud, et need arved oleks esitatud OÜ-le C tehtud tööde eest. Küll kinnitab asjaolu, et vandeadvokaat Y on klientidega arveldanud, muuhulgas ka O.K e-kiri, milles viimane teatab, et talle on tekkinud rahalisi vahendeid ning ta soovib, et advokaat temale tööd teeks. Aukohus järeldab sellest, et kuivõrd vandeadvokaat Y on ka ise kinnitanud, et on õigusteenuse osutamise eest klientidega arveldanud, kuid see ei kajastu kuidagi advokaadibüroo raamatupidamises, siis on advokaat teinud seda bürooväliselt.
Aukohus on välja selgitanud, et advokaadibüroo poole pöördus advokaadibüroo varasem klient A.K, keda vandeadvokaat Y esindas alates alguses kliendilepingu alusel ning hiljem riigi õigusabi korras. Asjaoludest nähtub, et A.K pöördumise põhjuseks oli tema ja vandeadvokaat Y vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt A.K pidi maksma vandeadvokaat Y-le osutatud õigusabi eest lisaks viimase poolt riigi õigusabi osutamise eest saadud tasule veel 80 000 krooni. Advokaadibüroo pidaja selgituste kohaselt ei ole seda dokumenti büroos dokumendiregistris registreeritud. Büroopidaja selgituste kohaselt avastas büroo nimetatud kokkuleppe mustandi (drafti) vandeadvokaat Y lahkumisel advokaadibüroost viimase poolt serverisse salvestatud dokumentide hulgast. Advokaat Y väitis selgituseks, et tegemist on projektiga ning sellest ei tulene mingeid õigussuhteid. Siiski ilmnes hiljem, et tegemist oli kliendiga sõlmitud ja allkirjastatud kokkuleppega. Vandeadvokaat Y eitab nimetatud summa nõudmist A.K-lt. Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et ilmselt on nimetatud summat A.K käest nõutud, kuivõrd isik on pöördunud sellest tulenevalt advokaadibüroo ja hiljem kohtu poole. Seda enam, et isik on pöördunud avaldusega kohtu poole, milles palub ennast kokkuleppest tulenevast kohustusest vabastada pärast seda, kui advokaadibüroo on kinnitanud, et neil puuduvad tema suhtes igasugused nõuded. Järelikult on nimetatud summat nõutud A.K käest ka pärast seda, kui advokaadibüroo oli kinnitanud igasuguste nõuete puudumist tema vastu. Aukohus andis vandeadvokaat Y-le võimaluse esitada aukohtule A.K kinnitus selle kohta, et advokaat ei ole tema käest täiendavat tasu nõudnud. Vandeadvokaat Y selgitas, et üritas saada kontakti A.K-ga, kuid nimetatud isik ei soovinud vandeadvokaat Y-ga suhelda ja seetõttu ei ole tal võimalik A.K poolt kirjalikult kinnitatu ümberlükkamiseks.
Aukohus, olles asja arutanud ning hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et vandeadvokaadi Y tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohtu hinnangul nähtub ülaltoodust, et vandeadvokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1, § 13 lg 1 ja lg 2, § 17 lg 5 ning AdvS § 44 lg 4 ning § 55 lg 1 ja lg 4. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestab aukohus distsiplinaarüleastumise laadi ja iseloomu ning samuti kutse-eetika nõuete rikkumise faktilisi asjaolusid (teadlik huvide konfliktis tegutsemine, õigusteenuse osutamine bürood teavitamata, klientidega bürooväline arveldamine, täiendava tasu nõudmine riigi õigusabi osutamise eest ning nende asjaolude varjamine büroopidaja eest) ning advokaadi enda hinnangut oma tegevusele.
Aukohus tunnistas advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos ja määras karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi summas 3200 eurot.
II
Kaebuse kohaselt esitas kaitsja vandeadvokaat X kassatsioonkaebuse hilinenult, mistõttu jättis Riigikohus kassatsiooni läbivaatamata.
Advokaat selgitab, et kaebaja poolt isiklikult esitatud apellatsioonkaebus jäeti 16.02.2011. a ringkonnakohtu määrusega läbi vaatamata, kui põhjendamatu. Menetlus oli kirjalik. Kassatsiooni esitamisest kaebaja advokaati ei teavitanud, vaid saatis avalduse ringkonnakohtule, kus teatas, et ei saa advokaadiga ühendust. Advokaat peab esitatud väiteid alusetuteks, kuna advokaat on kaitsealusega korduvalt telefoni teel suhelnud ning külastanud teda ka vanglas (sh peale apellatsioonkaebuse esitamist). Advokaat sai kaebaja avalduse ringkonnakohtult 28.02.2011. a ning esitas kassatsiooni 03.03.2011, ehk 10 päeva jooksul vaidlustatava kohtumäärusest teada saamisest. Riigikohus jättis kassatsiooni läbivaatamata põhjusel, et see on mittetähtaegne. Advokaat täpsustab, et sai Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2011. a määruse kätte 28.02.2011. a. Tallinna Ringkonnakohtu saatekirjast nähtub, et kaebaja taotlus advokaadile edastamiseks on dateeritud 23.02.2011 ning kiri saabus büroosse lihtkirjana 28.02.2011. Vahepeal oli riigipüha ja puhkepäevad, mistõttu kiri kiiremini advokaadini ei jõudnud.
16.06.2011. a otsustas aukohus algatada advokatuuri juhatuse ettepanekul aukohtumenetluse kaebuse aluseks olevate asjaolude täiendavaks kontrollimiseks.
Aukohus, olles uurinud esitatud kaebust, advokaadi kirjalikke selgitusi ja muid aukohtule esitatud materjale ning olles aukohtu istungil ära kuulanud vandeadvokaadi suulised selgitused, jõudis seisukohale, et aukohtu poolt uuritud vandeadvokaat X tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et ta jättis õigeaegselt esitamata kaitsealuse huvides kassatsioonkaebuse, mille tagajärjel jäid isiku õigused vajaliku kaitseta.
Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaat X esitas kaitsealuse huvides kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2011 kohtumääruse peale Riigikohtusse 03.03.2011. a. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse läbi vaatamata ning tagastas esitajale, kuna kaebus oli mittetähtaegne. Riigikohus on märkinud, et kriminaalmenetlusseadustiku (KrMS) § 387 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. Kohtutoimikus asuva väljatrüki kohaselt saadeti ringkonnakohtu määrus kaitsja advokaadibüroo elektronposti aadressile 17.02.2011. a, süüdistatav sai kohtumääruse allkirjalehe kohaselt 18.02.2011. a. Seega oli kohtumääruse vaidlustamise viimane päev 28.02.2011. a. Kohtul on olemas süüdistatava teade selle kohta, et ta soovib esitada kaebust Riigikohtule, aga ei saa kaitsjaga ühendust. Kõnesoleva teate on kohus ka kaitsjale edastanud. Vandeadvokaat X esitas määruskaebuse 03.03.2011. a, seega on määruskaebus esitatud pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist. Taotlust määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks advokaat esitanud ei ole.
Advokaat selgitas, et ta ei saanud 17.02.2011. a e-kirja isiklikult kätte, sest advokaadibüroosse tuli ta alles 28.02.2011, kuivõrd oli seotud tööülesannetega ning vahepealsel ajal advokaadibürood ei külastanud. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi selgitused asjakohased. Aukohus leiab, et advokaat on kohustatud oma tegevuse korraldama selliselt, et menetluspost jõuaks temani õigeaegselt ning menetlustähtaja möödalaskmine põhjusel, et advokaat ei viibinud ligi kahe nädala jooksul advokaadibüroos, ei ole lubatav. Aukohus on seisukohal, et menetlustähtaja möödalaskmine ja sellest tulenenud kaitsealuse huvide kaitseta jätmine ei olnud tingitud sellest, et kaitsealune ei teavitanud advokaati õigeaegselt, vaid sellest, et advokaat ei ole suhtunud oma töökohustustesse piisava hoolsusega.
Advokaat selgitas suuliselt istungil, et ta ei osanud ette näha, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses, mistõttu ei osanud ta ka oodata määruse saamist. Kohtusekretäriga oli advokaadil kokkulepe, et kohtuotsuse tegemisest advokaati informeeritakse. Aukohtu hinnangul ei oma eeltoodud asjaolud tähtsust, sest negatiivse tagajärje oleks saanud ära hoida, kui advokaat oleks oma töökohustustesse suhtunud korrektselt ja õigeaegselt oma menetlusposti kontrollinud.
Aukohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluses on oluline, et kaitsja näitaks ise üles aktiivsust. Advokaat peab tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid kaitstud. Olukorras, kus kaitsealuse tahe ei ole advokaadi jaoks üheselt selge, peab advokaat olema ise aktiivne kaitsealuse tahte väljaselgitamisel. Just eeskätt kaitsja kohustus on selgitada isikule kohtuotsuse sisu ning seda, millised on edasikaebamise võimalused. Samuti peab advokaat oma tegevuse korraldama selliselt, et ta saaks tähtaegselt kaitseülesandeid täita. Nendel asjaoludel leiab aukohus, et vandeadvokaat on oma tegevusega rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku § 47 lg 2 sätestatud kaitsja kohustusi ja eetikakoodeki § 8 sätestatud õigusteenuse osutamise kohta käivaid kutse-eetika nõudeid.
Aukohus arvestab otsuse tegemisel konkreetse rikkumise faktilisi asjaolusid, distsiplinaarsüüteo iseloomu ja asjaolu, et advokaat tunnistas oma eksimust ning on tänaseks asjaajamise advokaadibüroos ümber korraldanud selliselt, mis välistab taolise olukorra tekkimise tulevikus. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg 5 otsustas aukohus vandeadvokaat X-le määrata distsiplinaarkaristuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomitus.
III
Kaebaja pöördus 02.12.2010. a aukohtu poole seoses vandeadvokaadi abi X tegevusega. Kaebaja töötas ajavahemikus 2007-2009 OÜ-s C. OÜ C lõpetas kaebajaga töölepingu, sest oli seisukohal, et kaebaja on omastanud OÜ C vara. 09.11.2009. a saatis OÜ C esindaja advokaat X kaebajale kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestuse avalduse. Seoses selle probleemiga on isikut esindanud vandeadvokaat Q. Käesoleval ajal töötab kaebaja OÜ-s W. 26.10.2010 edastas advokaat X kaebaja ülemusele kirja pealkirjaga „Ettepanek kahjude hüvitamiseks“. Nimetatud kirjas oli järgmine lõik: „2009. a selgus, et OÜ C endine töötaja (kaebaja), isikukood xxx, on pikema aja jooksul ja süstemaatiliselt omastanud OÜ-le C kuuluvat vara. Sellega seoses kandis OÜ C kahju hinnanguliselt 629 083, 90 krooni. Tänasel päeval on eelnimetatud fakti osas käimas ka kriminaalmenetlus, mille kestvust ei oska tänasel päeval hinnata“. Kaebaja hinnangul levitab advokaat sellise tegevusega tema kohta suvaliselt ja oma äranägemisel informatsiooni, et kaebaja on toime pannud omastamise kuriteo, kusjuures väited on ühesed ja otsesed. Advokaat ei ütle, et esinevad kahtlused, vaid väidab, et selgunud on tema poolt toime pandud omastamine, sidudes selle käimasoleva kriminaalmenetlusega. Kaebaja hinnangul peaks suhtlus olukorras, kus mõlemal poolel on advokaadid, toimuma advokaatide vahendusel. Advokaadile X oli teada, et teda esindab vandeadvokaat Q, kelle vahendusel oleks ta saanud kergesti ka kaebajaga kontaktid, kusjuures OÜ-l C on kaebaja uus telefoninumber olemas, samuti on olemas kaebaja e-posti aadress tema tööandja kodulehel. Kaebaja leiab, et advokaat X on teadlikult eiranud tema käes olevaid kontaktandmeid, samuti ei nähtu, et advokaat oleks üritanud eelnevalt nimetatud kirja kuidagi kaebajale korrektselt otse või tema esindajale edastada. Ühtlasi näib kaebajale, et advokaat, avaldades kirjas tema kohta delikaatseid isikuandmeid, võis toime panna kuriteo, millega on ta rikkunud ka advokaadi kutse-eetika nõudeid. Kaebaja on veendunud, et advokaat on saatnud kirju tema kohta ka eelmisele tööandjale ning teda laimanud.
Vandeadvokaadi abi X selgitab, et osaleb alates 2009. a OÜ-le C õigusabi osutamisel. 2009. a kevadel tuvastas OÜ C juhtkond, et ettevõtte Tallinna osakonnas ei vasta remonditeenuste eest väljastatavad arved reaalselt teostatud töödele. Antud asjaolu suhtes alustas ettevõte sisejuurdlust. Sisejuurdluse käigus esitas kaebaja OÜ C juhtkonnale 08.09.2009. a ja 17.09.2009. a seletuskirjad, milles selgitas, et on kasutanud oma isikliku sõiduki remondiks OÜ C omanduses olevaid varuosi ja teostanud sõidukile värvimistöid, mille kohta ta (kaebaja oli isikuks, kelle tööülesannete hulka kuulus arvete vormistamine ja väljastamine) arveid ei väljastanud. Samuti andis kaebaja seletuse, et ta on muutnud OÜ C poolt esitatud arvete ridu ja kirjutanud arvetele tooteid, mida tegelikult arvel kajastatud sõidukitele ei paigaldatud, vaid varuosad paigaldas ta enda sõidukile. 08.10.2009. a ja 09.10.2009. a seletuskirjas lisas kaebaja, et on lisanud kindlustusarvetele mittepaigaldatud varuosasid ja on müünud need oma tuttavatele maha, teenides sellega endale raha. Sisejuurdluses tuvastatud info põhjal omandas kaebaja niiviisi OÜ C vara alates 2007. a sügisest. Eeltoodud asjaoludel lõpetas OÜ C kaebajaga töölepingu TLS § 88 lg 5 alusel. Kaebaja seda ei vaidlustanud. Pärast töölepingu lõpetamist toimus OÜ C ruumides kohtumine, mille eesmärgiks oli tekitatud kahjude ulatuse hindamine ning kahjude hüvitamises kokku leppimine. Kokkulepet kohtumisel siiski ei saavutatud.
OÜ C tuvastas tekkinud kahju ulatuse ja andis 05.11.2009. a advokaadile volikirja, milles palus esindada OÜ-d C kaebaja vastu kahjuhüvitamise nõude koostamisel ja esitamisel. Advokaat esitas 09.11.2009. a kaebajale kirjaliku kahjunõude ja tasaarvestuse avalduse tekitatud kahju ja kaebaja poolt töölepingu lõpetamisest saamata lõpparve tasaarvestamiseks. Nimetatud nõudeavalduse saatis advokaat kaebaja rahvastikuregistrijärgse elukoha aadressile. Eesti Posti vastavast väljastusteatest nähtuvalt võttis nimetatud dokumendi vastu pr K.P, mitte kaebaja. Advokaadiga võttis 25.11.2009. a ühendust telefoni ja e-kirja teel vandeadvokaat Q, kes väitis, et on kaebaja esindaja. Vandeadvokaat Q vastavat volikirja advokaadile ei edastanud. Koos nimetatud kirjaga palus vandeadvokaat Q edastada OÜ C nõude aluseks olevate arvete loetelu ja kaebaja poolt kirjutatud seletuskirjad. Advokaat esitas taotletud materjalid 26.11.2009. a vandeadvokaat Q-le postiga. Pärast seda esitas vandeadvokaat Q täiendavate dokumentide väljastamise taotluse. Nimetatud kirjavahetusega lõppes advokaadi kommunikatsioon antud asjas vandeadvokaat Q-ga. OÜ C keeldus nimetatud dokumentide väljastamisest, kuna leidis, et varasemalt väljastatud dokumentides on välja toodud kõik asjaolud, mis on nõude aluseks ning kaebaja peaks nimekirjas toodud asjaoludest teadlik olema. Ligikaudu 2 kuud hiljem, s.o 18.01.2010. a kontakteerus advokaadiga Advokaadibüroo Z jurist R, kes taotles uuesti OÜ C poolt kaebaja suhtes esitatud nõudeavaldust puudutavate täiendavate dokumentide esitamist. Ka jurist R ei esitanud volikirja selle kohta, et esindab kaebajat. Advokaat edastas 20.01.2010. a jurist R-le vastuse esitatud nõudele ning teavitas, et Põhja Ringkonnaprokuratuur on kaebaja vaatlusaluse tegevuse suhtes alustanud kriminaalmenetlust.
Alates 2009. aasta lõpust kuni käesoleva ajani ei ole kaebaja isiklikult ega ka oma esindajate kaudu esitanud mingit vastust vaatlusalusele nõudeavaldusele. Nimetatud ajal ei kontakteerunud advokaadiga ka eelnimetatud vandeadvokaat ega jurist. Kuna üle aasta ei laekunud kaebajalt mingisugust tagasisidet vaatlusaluse kahjunõude osas, esitas OÜ C septembris 2010. a kaebajale uuesti nõude kahjude hüvitamiseks. OÜ C esitas nõude kaebaja enda poolt 2010. a jaanuaris töövaidluse asjas väljastatud aadressile. Kliendilt saadud andmetel ei ole kaebaja isiklikult ega ka oma väidetavate esindajate vahendusel nimetatud nõudeavaldusele vastanud ja puuduvad andmed selle kohta, kas ta sai selle nõudeavalduse kätte või mitte. Kujunenud olukorras tegi OÜ C advokaadile oktoobris 2010. a ülesandeks jätkata tegevust kaebaja vastu kahjunõude esitamiseks ja kaebaja seisukohtade väljaselgitamiseks. Kliendilt saadud informatsiooni kohaselt oli kaebaja töökohaks vaatlusalusel ajal OÜ W. Kujunenud olukorras soovis klient, et advokaat edastaks eelpool juba käsitletud nõudeavalduse kaebajale tema tööandja juhatuse liikme kaudu, et vajadusel oleks edaspidi võimalik tunnistaja ütlustega tõendada nõudeavalduse kätte saamist kaebaja poolt. Vastavalt kliendilt saadud eelnimetatud juhistele edastas advokaat 26.10.2010, seega ligemale aasta pärast viimast kirjavahetust vandeadvokaat Q-ga, OÜ W juhatuse liikme kaudu elektrooniliselt kaebajale järjekordse ettepaneku OÜ-le C tekitatud kahju hüvitamiseks. Ka nimetatud nõudeavaldusele kaebaja ei vastanud ja ainsaks allakirjutanule teadaolevaks reaktsiooniks nõudeavaldusele on tema pöördumises aukohtu poole toodud etteheited allakirjutanule.
Kaebaja leiab, et advokaadi eelviidatud käitumises esineb KarS § 1571 nimetatud kuriteokoosseis, mille tõttu ta esitas vaatlusaluse teate ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri. Advokaat peab sellist seisukohta põhjendamatuks ja ebaõigeks. Ühtlasi teatab advokaat X, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 16.12.2010. a teatisega nr 10730000670 jäeti kriminaalmenetlus kaebaja teate alusel alustamata. Advokaat peab vajalikuks osundada, et advokatuuriseaduse § 41 lg 41 kohaselt on vandeadvokaadil õigus (nimetatud säte laieneb samuti vandeadvokaadi abile) töödelda lepingu või seaduse alusel saadud muu isiku kui kliendi isikuandmeid, sealhulgas delikaatseid isikuandmeid ilma nende isikute nõusolekuta, kui see on vajalik õigusteenuse osutamiseks. Lisaks on kaebaja viidanud sellele, et advokaat on mustanud teda kolmandate isikute ees eesmärgiga raskendada tal erialase töö leidmist. Advokaat ei oska kuidagi kaebaja väiteid kommenteerida, kuivõrd need ei vasta tõele. Kokkuvõttes leiab advokaat, et eeltoodud asjaoludel temal puudusid 26.10.2010 andmed, et kaebajat esindas vaatlusaluses asjas advokaat. Samas oli advokaadil oma kliendi selge ja ühemõtteline juhis vaatlusaluseks tegevuseks, mis advokaadi hinnangul ei olnud õigusvastane ega vastuolus ka heade kommetega. Advokaat lähtus antud olukorras muuhulgas eetikakoodeksi §-st 8.
19.01.2011. a leidis aukohus esitatud materjale hinnates, et vandeadvokaadi abi X tegevus vajab täiendavat uurimist ja asjaolude selgitamist, mida ei ole võimalik teha ilma aukohtumenetluse algatamiseta ning otsustas algatada aukohtumenetluse.
Aukohus uuris istungil kaebaja pöördumist ja vandeadvokaadi abi X kirjalikke selgitusi pöördumises toodud asjaolude suhtes. Samuti tutvus ja uuris aukohus vandeadvokaadi abi X patrooni kirjalikke selgitusi ja muid aukohtule esitatud täiendavaid materjale. Olles tutvunud aukohtule esitatud materjalidega ja istungil ära kuulanud kaebaja ja vandeadvokaadi abi X suulised selgitused, jõudis aukohus alljärgnevatele seisukohtadele:
Aukohus, olles asja arutanud, on seisukohal, et vandeadvokaadi abi X tegevuses esinevad minetused, kuid need ei ole oma olemuselt sellised eksimused, mis annaksid aluse advokaadi karistamiseks distsiplinaarkorras.
Aukohus on välja selgitanud, et antud juhul olid nii kaebajal kui OÜ-l C esindajad. Aukohus on seisukohal, et esindajate olemasolu korral peaks suhtlus toimuma eeskätt esindajate vahendusel. Esitatud materjalidest ei nähtu, et advokaat X oleks üritanud esmalt kontakteeruda kaebaja esindajaga. Väide, et advokaat X ei olnud kaebaja esindaja olemasolust teadlik, ei ole aukohtu hinnangul asjakohane. Advokaadibüroo Z oli kaebaja esindajana varasemalt pöördunud advokaat X-i poole ning advokaatide vahel toimus kaebaja asjaga seonduv kirjavahetus. Väide, et vandeadvokaat Q ei esitanud esindusõiguse olemasolu kohta volikirja, on aukohtu hinnangul tagantjärgi otsitud õigustus. Üldjuhul advokaadi esindusõigust eeldatakse ning eriti olukorras, kui suhtlus toimub kolleegide vahel. Kui advokaat X-l olid siiski kahtlused vandeadvokaat Q esindusõiguse osas, siis oleks tal olnud võimalik selles küsimuses viisakalt kolleegi poole pöörduda.
Seega, arvestades asjaolu, et isikul oli olemas esindaja, leiab aukohus, et advokaat oleks pidanud kaebajaga suhtlemiseks pöörduma esmalt Advokaadibüroo Z poole. Kui see ei oleks soovitud tulemusi andnud, alles siis oleks advokaat pidanud hakkama otsima teisi võimalusi isikuga kontakteerumiseks. Aukohus leiab, et sellise kirja saatmine isiku tööandjale ei ole eetiline olukorras, kus tegelikkuses esinesid teised võimalused isikuga kontakti saamiseks. Nähtuvalt asjaoludest, oli tööandja kodulehel olemas isiku vahetud kontaktandmed, kuhu oleks võinud kirja otse edastada. Samuti jääb aukohtule selgusetuks, kuidas nimetatud kirja edastamine tööandjale aitas kaasa asja lahendamisele.
Advokaat X selgitas suuliselt istungil, et vastava kirja edastamine isiku tööandjale oli tema kliendi soov ning tema juhindus üksnes kliendi juhistest. Aukohus nõustub advokaat X-ga selles, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel juhinduma eetikakoodeksi § 8 lg-st 1, kuid rõhutab, et õigusteenuse osutamisel ei tohi vastuollu minna heade tavade ja kutse-eetika normidega. Samuti juhib aukohus tähelepanu eetikakoodeksi § 2 lg-le 3, mille kohaselt juhul, kui advokaat kahtleb, missugust käitumisviisi valida, pöördub ta, vältimaks kutse-eetika nõuete rikkumist, nõu saamiseks vanema kolleegi poole.
Aukohus leiab, et ilmselt on nimetatud kiri tööandjale edastatud sooviga avaldada isikule survet, saavutamaks võla tasumine. Kuigi aukohus ei kiida sellist advokaadi tegevust heaks, ei ole aukohtu hinnangul kirja edastamisega ka oluliselt isiku õiguseid riivatud. Aukohus märgib, et Riigikohus on oma 21.12.2010 otsuses kohtuasja numbriga 3-2-1-67-10 asunud seisukohale, et kui võlausaldaja huvi võlgnikuga seotud andmete avaldamise vastu on seotud sooviga saada võlgnikult kätte tasumata võlg, siis võib võlausaldaja võlgnike ja nendega seotud isikute kohta käivaid andmeid avaldada ning sellist avaldamist võib käsitleda võlausaldajapoolse surveabinõuna, tagamaks võlgade tasumine. Riigikohus leidis, et võlausaldaja võis kasutada võlgniku ja temaga seotud isiku avalikustamise võimalust nõude rahuldamiseks. Võlausaldaja valikuvõimalus kasutada võlgniku mõjutamiseks õiguskaitsevahendeid ei võta temalt õigust avaldada võla tasumise eesmärgil võlgniku kohta andmeid ja kohaseid väärtushinnanguid. Kolleegiumi arvates on andmete selline avalikustamine lubatav, eeldusel, et võlgnik on tegelikult võlgu.
Advokaadi poolt väidetavalt toime pandud kuriteo osas on seisukoha võtnud Põhja Ringkonnaprokuratuur ning aukohtul puudub alus asuda teisele seisukohale. Kuigi aukohus ei kiida heaks vandeadvokaadi abi X teguviisi, ei leia aukohus, et tegemist oleks sellise rikkumisega, mis vääriks distsiplinaarkorras karistamist. Aukohus arvestab ka asjaoluga, et advokaadil puuduvad varasemad rikkumised. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg-st 2, otsustas aukohus vandeadvokaadi abi X suhtes aukohtumenetluse lõpetada.
IV
AS V (kaebaja) on esitanud kaebuse Advokaadibüroo Q vandeadvokaat X tegevuse peale seoses vandeadvokaadi tegutsemisega huvide konfliktis. Advokaadibüroo Q ja AS V vahel on kehtiv kliendileping, mis on sõlmitud 19.12.2008 õigusteenuse osutamiseks. Nimetatud kliendilepingu alusel täidab kliendi poolt antud ülesandeid vandeadvokaat X. Lepingus konkreetselt nimetatud ülesannetele lisaks laieneb advokaadi volituste maht lepingus nimetamata uuele ülesandele, mille kaebaja suuliselt või kirjalikult edastab ning mille advokaadibüroo täitmisele võtab.
Vandeadvokaat X on osutanud õigusabi kliendi ja OÜ G ning OÜ H vahelise kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisel ning kasutanud nimetatud lepingu sõlmimisel saadud konfidentsiaalset infot kliendi vastu nõuet esitades. Advokaat koostas kolmepoolse kokkuleppe, mis allkirjastati poolte esindajate poolt 06.05.2009. Pärast lepingu sõlmimist selgus, et vandeadvokaadi tegevuse tulemusena loodud kokkulepe on täis fakti- ning sisuvigu, mistõttu on tänase kohtumenetluse valguses kliendil tekkinud kahtlus, et advokaat ei tegutsenud õigusteenuse osutamisel kliendi huvides, vaid tema tegevuses esines eetikakoodeksi § 9 kirjeldatud advokaadi kutset ja mainet kahjustav ebalojaalsus kliendile. Advokaat, kasutades ära enda erialateadmisi ja kutsekeele spetsiifikat, viis kliendi eksitusse asjaolude suhtes, mis on antud kolmepoolse kokkuleppe valguses olulise tähtsusega ning mis toovad kaasa tema poolt ettevalmistatud lepingu osalise tühisuse.
Vandeadvokaat X on kasutanud kliendi asja materjale kliendi huvidega vastuolus oleva isiku huvides. 20.12.2010 on vandeadvokaat X pöördunud kohtusse OÜ S lepingulise esindajana nõudega AS V (kaebaja) vastu, mille esitamisel on vandeadvokaat kasutanud konfidentsiaalset teavet, mida ta valdab seoses eelkirjeldatud õigusteenuse osutamisega kliendile. Nimelt on esitatud nõue seotud kolmepoolse kokkuleppe sisulise küljega. Eetikakoodeksi § 5 kohaselt on igasugune teave, mis advokaat on õigusabi osutamisel saanud, konfidentsiaalne ning konfidentsiaalse teabe avaldamiseks on tarvis kliendi nõusolekut. Klient oma nõusolekut kliendi asja materjalide kasutamiseks kliendi huvide vastu väljastanud ei ole, samuti ei esine muid kliendi asja materjalide kasutamise aluseid. Eetikakoodeksi §13 lg 1 ning advokatuuriseaduse § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Huvide konflikti ilmnemisel oleks vandeadvokaat X kohustatud keelduma õigusteenuse osutamisest (eetikakoodeksi § 18).
Advokaat on seisukohal, et AS V (kaebaja) kaebus ei ole ühegi etteheite osas esitatud tähtaegselt. AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Seejuures tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Advokaat saab AS V kaebusest aru, et temale heidetakse ette ebakvaliteetset õigusteenuse osutamist ning AS-le V väidetava õigusteenuse osutamisel teatavaks saanud konfidentsiaalse teave kasutamist OÜ S hagi esitamisel AS V (kaebaja) vastu.
Kolmepoolne kokkulepe allkirjastati 06. mail 2009. a. Advokaadibüroolt tellis nimetatud kolmepoolse kokkuleppe vormistamise nõustamise M.V mitte AS V. M.V-lt saadud korralduse alusel ja AS V nõusolekul arveldati osa õigusabikulust AS V kaudu 2009. a juunis. Mingeid pretensioone seoses esitatud arvega AS V ei ole senini esitanud.
OÜ S (varasema nõude omaniku OÜ I) esindajana esitas advokaat AS-le V tänasel hetkel kohtu menetluses oleva tsiviilasja esemeks oleva nõude osas pretensiooni 2009. a märtsis, mistõttu möödus AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaeg 2009. a septembris.
Olukorras, kus AS V leiab/leidis, et advokaadibüroo osutas AS-le V seoses OÜ-ga G ja OÜ-ga H sõlmitud kolmepoolse kokkuleppega õigusteenust ja see õigusteenus oli mittekvaliteetne, oleks AS V pidanud koheselt peale ebakvaliteetse õigusteenuse osutamisest, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel ebakvaliteetse õigusteenuse osutamisest teadasaamist, pöörduma vastava pretensiooniga allakirjutanu või Eesti Advokatuuri poole. AS V ei ole pöördunud väidetava õigusteenuse kvaliteedi osas ei allakirjutanu ega Eesti Advokatuuri poole põhjusel, et advokaadibüroo ei osutanud AS-le V antud kokkuleppe koostamise osas õigusteenust. Advokaat leiab, et AS V etteheited tema tegevusele vandeadvokaadina on põhjendamatud ja AS V kaebus advokaadi suhtes on esitatud viimase poolt pahatahtlikult ja eeldusliku eesmärgiga mõjutada OÜ S nõude menetlust AS V vastu kohtus.
Advokaadibüroo ja AS V vahel on 19. detsembril 2009. a sõlmitud kliendileping õigusteenuse sisuga: „Kliendi kohtuväline ja kohtulik esindus vaidluses OÜ-ga M seoses X detailplaneeringuala kinnistute liitumisega AS V ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga, sh OÜ M vastu liitumistasu nõude menetlus“. Kliendilepingu raames ehk seoses nõude menetlusega OÜ M vastu ei ole AS-le V sisulist õigusteenust osutatud ega seega osutatud õigusteenuse eest arveid esitatud.
Puutuvalt kolmepoolse kokkuleppega ei ole AS V advokaadibüroolt õigusabi tellinud ega andnud üle mistahes dokumente või muud informatsiooni, mida advokaat oleks saanud või saaks kliendi nõusolekuta avaldada või kasutada AS V vastu. Kogu eeltoodud kolmepoolset kokkulepet puudutava informatsiooni sai advokaat OÜ I (endine OÜ Z) juhatajalt M.V-lt. M.V ja AS V omavahelise kokkuleppe alusel palus M.V osa õigusteenuse tasust arveldada AS-le V esitatava arve alusel. Vastavalt saadud juhisele edastas advokaat 09. juunil 2009. a e-kirja teel arve koos tehtud tööde spetsifikatsiooniga. Eelnimetatud arve tasus AS V ühtegi pretensiooni esitamata 23. detsembril 2009. a. Millised olid M.V ja AS V kokkulepped seoses arvel märgitud ja M.V äriühingule osutatud teenuse tasumisel, advokaat ei tea. Küll aktsepteeris AS V sellist kulude kandmist.
Advokaadile kliendilepingu alusel teatavaks saanud informatsiooni ei ole advokaat AS V nõusolekuta mistahes isikutele avaldanud ega ole kasutanud AS V vastu. Samuti peab advokaat oluliseks märkida, et nimetatud kliendilepingute alusel temale teatavaks saanud informatsioon ei ole seotud OÜ S (varasem nõude omanik OÜ I) haginõudega AS V vastu. Kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisega seoses ei ole AS V advokaadile teavet avaldanud, mida advokaat oleks või saaks kasutada AS V vastu seoses kohtuvaidlusega.
14.04.2011 leidis aukohus esitatud materjale hinnates, et vandeadvokaat X tegevus vajab täiendavat uurimist ja asjaolude selgitamist, mida ei ole võimalik teha ilma aukohtumenetluse algatamiseta ning otsustas algatada aukohtumenetluse. Aukohus uuris istungil AS-i V kaebust, vandeadvokaadi vastust kaebusele, muid aukohtule esitatud materjale ning kuulas istungil ära vandeadvokaat X-i ja AS-i V esindaja suulised selgitused. Aukohus, olles asja arutanud, jõudis seisukohale, et aukohtu poolt uuritud vandeadvokaat X-i tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et
– tema poolt osutatud õigusteenus on ei olnud kvaliteetne;
– ta on kliendile õigusabi osutamise raames teada saadud konfidentsiaalset infot kasutanud kliendi huvidega vastuolus oleva isiku huvides kliendi vastu nõuet esitades.
–
Esmalt võttis aukohus seisukoha kaebuse esitamise tähtaegsuse osas. Vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS) §-le 16 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu poole pöörduda huvitatud isik. Taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest.
Aukohus on välja selgitanud, et tegevused, mida advokaadile ette heidetakse, leidsid aset 2009. aastal. Esimest etteheidet puudutavad asjaolud, mille kohaselt advokaadibüroo poolt AS-le V seoses kolmepoolse kokkuleppega osutatud õigusteenus ei olnud kvaliteetne, pidid kaebuse esitajale teada olema 06.05.2009, kui eelnimetatud kolmepoolne leping allkirjastati. Seda, et kaebajal pretensioonid puudusid, kinnitab asjaolu, et juunis 2009. a tasuti õigusteenuse eest esitatud arve. Teist etteheidet puudutavad asjaolud pidid kaebajale teada olema hiljemalt märtsis 2010. a, kui vandeadvokaat X esitas OÜ S esindajana AS-le V tsiviilasja esemeks oleva nõude osas pretensiooni. Kaebuse esitaja ei ole kirjalikult ega ka suuliselt aukohtu istungil esitanud objektiivseid asjaolusid, millest nähtuks, et kaebaja sai kaebuse aluseks olevatest asjaoludest teada hiljem. Seega leiab aukohus, et 17.02.2011. a esitatud kaebus on esitatud AdvS § 16 lg 1 nimetatud tähtaega rikkudes. Kuivõrd aegumine on absoluutseks menetlustakistuseks, mis ei võimalda hakata kaaluma teiste võimalike menetluse lõpetamise aluste olemasolu, tuleb aukohtumenetlus vandeadvokaadi X tegevuse suhtes lõpetada.
Olenemata eeltoodust on aukohtul pädevus anda advokaadi tegevusele kutse-eetiline hinnang. Nimelt võib Eesti Advokatuuri Kodukorra § 512 lg 11 kohaselt aukohus viia läbi menetluse kutse-eetilise hinnangu andmiseks advokaadi tegevuse suhtes ka pärast distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Järgnevalt analüüsib aukohus võimalikku advokaadipoolset kutse-eetika normide rikkumist seoses huvide konfliktis tegutsemisega.
Aukohus on välja selgitanud, et poolte seisukohad on selles osas, kas advokaat osutas kolmepoolse lepingu sõlmimisel AS-le V õigusteenust, vasturääkivad. Aukohus ei nõustu advokaadi seisukohaga, et kuivõrd töö tellis temalt M.V ning tal puudus AS-ga V kokkulepe kolmepoolse lepingu sõlmimise nõustamiseks, siis ei saanud ta selle juures AS-i V esindajana osaleda. Aukohus leiab, et asjaolu, et töö tellis tema käest M.V ei muuda iseenesest fakti, et kolmepoolse lepingu sõlmimise nõustamisel osales advokaat AS-i V huvides. Advokaat on seda ka ise kinnitanud, et tema ülesanne oli tagada, et AS-i V huvid saaksid selles lepingus kaitstud. Kuivõrd kolmepoolne leping sõlmiti AS-i V, OÜ G ja OÜ H vahel ning vaidlus puudub selles, et kahte viimati nimetatut advokaat ei esindanud, siis jääb arusaamatuks, keda peale AS-i V, sai advokaat kolmepoolse lepingu sõlmimisel esindada. Advokaat ei saanud esindada isikut, kes ei olnud lepingu pooleks. Lisaks eelnevale on teada, et M.V omas volitusi AS-i V esindamiseks nimetatud lepingu sõlmimise juures ning advokaadi poolt teostatud tööde eest tasus advokaadile AS V Aukohtu hinnangul on kinnitamist leidnud asjaolu, et advokaat tegutses kolmepoolse lepingu sõlmimisel AS-i V huvides.
Aukohus on välja selgitanud, et advokaadil on püsikliendileping OÜ-ga K, kelle esindajana (praegune OÜ S) on ta esitanud haginõude AS-i V vastu. Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et haginõue põhineb 15.04.2009 OÜ I (endine OÜ K) ja AS-i V vahel sõlmitud lepingul nr 1 ja 07.06.2010. a OÜ I (endine OÜ K) ja OÜ S vahel sõlmitud lepingul nr 2 tulenevatel nõuetel. Kuigi tegemist on lepingutega, mille sõlmimise juures ei ole vandeadvokaat X AS-le V õigusteenust osutanud (selles puudub ka poolte vahel vaidlus), siis nähtub, et nimetatud lepingud, eeskätt 15.04.2009 OÜ I (endine OÜ K) ja AS-i V vahel sõlmitud leping nr 1, omab seost eelnimetatud kolmepoolse lepingu sisulise poolega.
Aukohus leiab, et leping nr 1 nö seob OÜ-u K eelnimetatud kolmepoolse lepingu juurde. Nimelt saab OÜ K kolmepoolse lepingu eduka täitmise korral tulu. Aukohus möönab, et AS V kohustused OÜ K ees tulenevad eelnimetatud lepingutest, kuid asja sisulise poole pealt nähtub, et nende kohustuste täitmise eelduseks on kolmepoolse lepingu edukas täitmine lepingu osapoolte poolt, kelleks AS V on ning keda advokaat lepingu sõlmimisel esindas.
Eetikakoodeksi § 13 lg 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides. Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegid, huvidele.
Aukohus leiab, et vandeadvokaadi ülalkirjeldatud tegevuses võivad esineda eetilised minetused. Aukohtule ei ole teada, millist informatsiooni võis advokaat kolmepoolse lepingu sõlmimise nõustamise juures saada, mida ta on kasutanud või saaks ära kasutada käimasolevas tsiviilvaidluses, kuid puudub kahtlus selles, et advokaat esindab käesolevas kohtuvaidluses isikut, kelle huvid on vastuolus isikuga, keda ta on varasemalt kohtuvaidlusega tihedalt seotud asjas esindanud. Aukohus peab advokaadi sellist tegevust taunitavaks. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg-st 2, otsustas aukohus vandeadvokaat X suhtes aukohtumenetluse lõpetada.
V
Kaebuse kohaselt oli kaebaja ja vandeadvokaat X vahel sõlmitud õigusabileping. Nimetatud lepingu kohaselt pidi vandeadvokaat isikut kohtuistungil esindama. Kaebuse esitaja sai aga 02.06.2008. a kätte kohtu poolt tehtud tagaseljaotsuse. Kaebaja täpsustas aukohtu istungil, et esimesel kohtuistungil viibis kaebaja istungil koos advokaadiga. Kohus andis aega täiendavate dokumentide esitamiseks. 23.04.2008. a sai kaebuse esitaja abikaasa kätte 14.05.2008 toimunud kohtuistungi kutse, misjärel kaebuse esitaja võttis koheselt advokaadiga ühendust. Kaebuse esitaja uuris, kas advokaat sai ka kutse ning kas ta esitas kohtusse kõik vajalikud dokumendid. Advokaat kinnitas, et on kõik vajalikud toimingud teinud. Kuivõrd kaebaja on invaliid ja tundis ennast halvasti küsis ta advokaadi käest, kas tema viibimine istungil on vajalik, mille peale advokaat vastas, et saab ise hakkama. 14.05.2008. a helistas kaebaja advokaadile, et uurida, kuidas kohtuistungil läks, kuid advokaat tema kõnele ei vastanud ega helistanud ka tagasi. Kaebaja katsed advokaadiga ühendust saada ei õnnestunud ka edaspidi. Juunis sai kaebaja kohtu poolt tehtud tagaseljaotsuse, mille kohaselt peab kaebuse esitaja tasuma M.F-le 100 000.- krooni. Et saada asjast selgust, võttis kaebuse esitaja uuesti advokaadiga ühendust. Kaebajal õnnestus seekord advokaadiga ühendust saada ja advokaat kinnitas, et kaebuse esitaja ei pea muretsema, et ta esitab kohtusse kaebuse. Juunist kuni septembrini ei saanud kaebuse esitaja taas advokaadiga kordagi ühendust, sest advokaat ei vastanud tema kõnedele, ei helistanud tagasi ning teda ei olnud ka kontoris. Kaebuse esitaja on seisukohal, et advokaadi tegevuse tõttu tegi kohus tagaseljaotsuse ning advokaat on oma tegevusega rikkunud oma ametikohustusi. Kaebuse esitaja leiab, et ta on advokaadile maksnud alusetult, kuna lubatud töö jäi tegemata, advokaat jättis kohtusse ilmumata ja selle tulemusena tehti kaebaja suhtes negatiivne tagaseljaotsus. Kaebajale esitatud arve oli koostatud juriidilise büroo, mitte advokaadibüroo nimel.
Vandeadvokaat X selgitab, et esindas kaebajat 2008. aastal tsiviilasjas ja osales vähemalt ühel istungil. Advokaat kinnitab, et kohtus kliendiga mitmel korral, tutvus asja materjalidega ja pidas vastaspoolega läbirääkimisi. Läbirääkimised kestsid viimase istungini ja muuhulgas esitas ta istungi edasilükkamise taotluse. Vastaspoole esindaja kinnitas, et toetab advokaadipoolset istungi edasilükkamise taotlust just võimaliku kompromissi saavutamise eesmärgil. Istungi edasilükkamise eesmärgil oli varem teise kohtuniku juures määratud istungi toimumine samal ajal, mis oli määranud kohtunik kaebaja asjas. Advokaat esitas vastava taotluse ka kohtule, kuid kohtunik jättis selle tähelepanuta ning advokaadi puudumise tõttu tegi tagaseljaotsuse. Advokaat esitas kaja, kuid see jäeti rahuldamata. Pärast tagaseljaotsust ei soovinud klient enam suhelda, väites, et pöördub vastaspoole juristi poole abi saamiseks. Kaja oli viimane dokument, mille advokaat kaebaja tsiviilasjas tegi. Kohtumäärus kaja rahuldamata jätmise kohta toimetati kätte kaebajale. Advokaat sai kaja rahuldamata jätmisest teada 2010. a, kui tema poole nõu saamiseks pöördus kaebaja uus jurist.
Osutatud õigusabi eest tasus kaebaja advokaadile 7000.- krooni, millele lisandus käibemaks. Advokaadi arvestuse järgi läks asja peale koos korduvate kohtumiste ja kompromissi läbirääkimistega umbes 11 tundi. Advokaat lisab, et saadud 7000.- kroonist tasus ta 4000.- krooni tunnistajate tasudele ning kaja kautsjonile.
Aukohus arutas esitatud kaebust oma 08.06.2011. a toimunud istungil ja leidis, et advokaadi tegevuses võivad esineda distsiplinaarsüüteo tunnused ning otsustas algatada advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse. Aukohus uuris esitatud kaebust, advokaadi kirjalikke selgitusi, muid aukohtule esitatud materjale ning kuulas 22.09.2011.a. istungil ära kaebuse esitaja ja 08.06.2011. a istungil advokaadi suulised selgitused. Aukohus jõudis seisukohale, et aukohtu poolt uuritud vandeadvokaat X tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et ta:
– jättes ilmumata 14.05.2008 kohtuistungile, jättis ta kliendi huvid kaitseta ning pani sellega toime eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 15 sätestatud rikkumise;
– osaledes kohtuistungil ilma, et tal oleks selleks kliendiga sõlminud kirjalik kliendileping, rikkus advokaat AdvS § 55 lg 4 sätestatud kohustust;
– eirates kliendi kõnesid ning olles kliendi jaoks kättesaamatu ka advokaadibüroos, ei ole advokaat kliendiga suhtlemisel juhindunud eetikakoodeksi §14 lg 4;
– esitas kliendile arve mitte oma äriühingu (advokaadibüroo) nimel, vaid õigusbüroo nimelt ning ei esitanud kliendile arve tasumise kohta kviitungit, millega rikkus AdvS § 49 lg 1 ja 60 lg 1 sätteid;
– jättes vastamata advokatuuri juhatuse pöördumistele, on advokaat näidanud üles lugupidamatust advokatuuri vastu tervikuna, eirates sellega Advokatuuri kodukorra § 20 sätteid.
Aukohus on välja selgitanud, et 14.05.2008. a määratud istungile advokaat ei ilmunud, see on tuvastatud asjas tehtud tagaseljaotsusega ja selles osas puudub ka poolte vahel vaidlus. Aukohtule on esitatud ka advokaadi poolt 25.06.2008. a koostatud ja kohtule esitatud kaja, mis advokaadi selgituste kohaselt jäeti rahuldamata. Advokaat on aukohtule selgitanud, mis nähtub ka kohtule esitatud kajast ja 14.05.2008. a advokaadi poolt kohtunikule edastatud e-kirjast, et advokaat ei saanud kõnesoleval istungil osaleda seoses varasemalt teises kohtuasjas määratud istungiga. Aukohus leiab, et tegemist võiks tõepoolest olla mõjuva põhjusega, kui sellest oleks kohut teavitatud aegsasti. Aukohtule jääb mõistetamatuks, miks advokaat teavitas sellisest olukorrast (istungiaegade kattumine) kohtunikku alles 14.05.2008. a, kuigi ta pidi sellest teadlik olema juba 23.04.2008. a, samuti, miks advokaat nõustus kahe istungi paigutamisega samale ajale. Eetikakoodeksi § 20 lg 2 kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Kogutud materjalidest ei nähtu, et advokaat oleks kohut esimesel võimalusel takistusest teavitanud, või võtnud tarvitusele muid meetmeid, et kliendi huvid ei jääks määratud kohtuistungil kaitseta. Aukohtu hinnangul on selline tegevus käsitletav lugupidamatusena kohtu suhtes ning ühtlasi advokaadi kohustuste rikkumisena kliendi huvide esindamisel. Advokaadi tegevus põhjustas kliendile ebasoodsa tagaseljaotsuse tegemise. Aukohus rõhutab, et eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud tegema endast kõik oleneva, et kliendi huvid oleksid kaitstud. Advokaat rikkus ka eetikakoodeksi § 15 nõudeid, mille kohaselt on advokaat kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Aukohus möönab, et advokaat on küll kaja esitades üritanud negatiivset tagajärge likvideerida, kuid nähtuvalt ei ole see olnud tulemuslik ning ei oma ka advokaadi kutsetegevuse puuduste tuvastamisel tähtsust.
Kaebuse esitaja selgituste kohaselt ei olnud tal advokaadiga sõlmitud kirjalikku kliendilepingut. Kliendilepingut ei esitanud aukohtule ka advokaat. Advokaat, osaledes kliendi esindajana kohtuistungil, on tulenevalt advokatuuriseaduse § 55 lg 4 kohustatud sõlmima kirjaliku kliendilepingu kliendi esindamiseks. Jättes selle tegemata, eiras advokaat oma kutsetegevuses advokatuuriseadusest tulenevalt kohustust ning pani sellega toime minetuse.
Lisaks eeltoodule nähtub kaebuse asjaoludest, et advokaat ei ole kaebajaga suhtlemisel olnud korrektne, nagu seda nõuavad advokaadi kutsele esitatavad moraali-ja eetikanormid. Advokaat on küll kinnitanud, et suhtles kliendiga mitmel korral, kuid ei ole oma seisukohta kaebuse esitaja väidete osas (hoolimata asjaolust, et advokaadile oli selleks antud mitmeid võimalusi), mis puudutavad kliendi kõnede eiramist korduvalt ja pika aja vältel, aukohtule esitanud. Aukohus leiab, et sellega advokaat möönab endapoolset kutse-eetika normide, mis reguleerivad kliendiga suhtlemist, rikkumist. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt.
Aukohus on seisukohal, et väited arvete esitamise osas mitte advokaadibüroo, vaid õigusbüroo nimelt on antud juhul paljasõnalised ja aukohtu menetluse ajal ei ole õnnestunud selle fakti kohta tõendeid koguda. Vasturääkivused esinevad ka advokaadile makstud tasude osas. Kaebuse esitaja väidab, et tasus advokaadile kokku 25 000.- krooni, vastavalt kahel korral 7000.- krooni, 4000.- krooni, 1000.- krooni ja 5000.- krooni. Kaebuse esitaja selgitas istungil, et advokaat ei väljastanud talle kviitungeid ning ta ei osanud neid ka küsida. Advokaat väidab, et klient tasus talle üksnes 7000.- krooni, millest 4000.- krooni kulutas advokaat tunnistajate tasule ning kaja kautsjonile. Selle kohta on advokaat esitanud ka maksekorralduste väljavõtted. Aukohus konstateerib, et poolte seisukohad arvete ja tasude osas on vasturääkivad ning kuivõrd kumbki pool ei ole oma väidete kinnitamiseks esitanud dokumente, siis puudub aukohtul võimalus vasturääkivuste kõrvaldamiseks. Aukohus peab võimalikuks, et kuivõrd advokaat ei esitanud aukohtule ka kliendi poolt 7000.- krooni tasumist tõendavat dokumenti või selles summas kliendile esitatud arvet, siis viitab selline tegevus asjaolule, et advokaat arveldas kliendiga sularahas ilma vastavaid raamatupidamisdokumente vormistamata ja neid kliendile esitamata. Advokatuuriseaduse § 60 lg 4 kohaselt on advokaat kohustatud kliendile esitama tasu kohta arve. Olenemata aukohtu kahtlusest, on aukohus seisukohal, et vasturääkivusi, mida ei ole võimalik üheselt kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kasuks.
Advokatuuri juhatus on aukohtule ettepaneku tegemisel arvestanud muuhulgas ka asjaolu, et vandeadvokaat ei ole järelevalve teostamisel allunud juhatuse asjakohastele korraldustele. Nagu nähtub kogutud materjalidest, ei ole advokaat vastanud õigeaegselt juhatuse pöördumistele ega põhjendanud ka vastamata jätmisi. Selles osas ei ole advokaat andnud selgitusi ka aukohtule. Aukohus leiab, et advokatuuri liikmed on kohustatud suhtuma advokatuuri organite pöördumistesse piisava tähelepanelikkusega ning vastama neile õigeaegselt. Advokatuuri organite pöördumiste eiramine on aukohtu hinnangul tõlgendatav ilmse lugupidamatusena advokatuuri vastu tervikuna.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 512 lg 11 kohaselt lõpetab aukohus oma määrusega distsiplinaarasja menetluse, kui distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg on möödunud. Aukohus võib viia läbi menetluse kutse-eetilise hinnangu andmiseks advokaadi tegevuse suhtes ka pärast distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Advokatuuriseaduse § 19 lg 6 kohaselt ei või distsiplinaarkaristust määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise. Aukohtul on distsiplinaarsüüteo aegumisest hoolimata õigus distsiplinaarasja menetleda.
Aukohus, olles asja arutanud, leiab, et advokaat on oma tegevusega rikkunud advokatuuriseaduse § 55 lg 4, § 49 lg 1 ja 60 lg 1 ja eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 4, § 15 ja 20 lg 2 ning Advokatuuri kodukorra § 20 sätteid. Kuivõrd advokatuuriseaduse § 16 lg 1 kohaselt tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest, kuid kaebuses kirjeldatud sündmused leidsid aset juba 2008 aastal, on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. Distsiplinaarsüütegu leidis aset samuti 2008 mais (millest kaebaja sai teada juunis 2008), mistõttu on tänaseks distsiplinaarsüütegu aegunud ja karistust kohaldada advokaadi suhtes ei ole võimalik.
Aukohus peab vajalikuks seoses sellega märkida, et aukohtu menetluse käigus on tõendamist leidnud advokaat X poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja esindamisel, advokaat on oma tegevusega rikkunud seadust ja kutse-eetika norme ning tema tegevus väärib karistamist, kuid arvestades, et kaebus on aukohtule esitatud seaduses ettenähtud tähtaega rikkudes ning aukohtu menetluse algatamise ajaks on advokaadi poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu aegunud, siis puudub võimalus advokaadi karistamiseks toimepandud distsiplinaarsüütegude eest ning aukohus lõpetab advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse distsiplinaarkaristust määramata.
VI
Korralise järelevalve käigus selgus, et 25.06.2011. a on advokaat A kokkuleppel menetlejaga vastu võtnud kokku seitse riigi õigusabi tellimust. Põhjendused, miks riigi õigusabi asus osutama advokaat A ja mitte RIS-i määratud advokaat, puudusid nii riigi õigusabi andmise määruses kui RIS-i selgituste lahtris. Kuivõrd seadus näeb ette, et riigi õigusabi osutaja määrab advokatuur, siis advokaat A-l paluti selgitada, millistel asjaoludel ta nimetatud tellimused kokkuleppel menetlejaga vastu võttis.
Advokaat A selgitas, et 25.06.2011. a helistas talle politseiametnik ja selgitas, et 23. juuni 2011. a õhtul oli politsei poolt kinnipeetud hulgaliselt alkoholijoobes sõidukijuhte. Valveprokurör oli politseiametnikule andnud korralduse kinnipeetavaid enne mitte vabastada, kui isikud on üle kuulatud ja prokurör on nendega kokkulepped sõlminud. Prokurör oli juba teel politseiosakonda kokkulepete sõlmimiseks. Politseiametniku probleem seisnes selles, et kuna oli jaanipäeva järgne puhkepäev, siis polnud tal õnnestunud telefoni teel kätte saada ühtegi vaba advokaati. Advokaat A kinnitas politseiametnikule, et on linnas ning vajadusel on tal võimalik asuda töökohustusi täitma. Selle aja jooksul kui advokaat riided vahetas, saabus ka esimene RIS-i tellimus, mille advokaat vastu võttis ning asus tööülesandeid täitma. Hiljem saabusid ka teised RIS-i tellimused.
Riigi õigusabi seaduse § 18 lõike 1 kohaselt määrab riigi õigusabi osutaja advokatuur. Kui advokaat ei olnud advokatuuri poolt määratud ning tal ei olnud ka kliendi poolt antud käsundit, puudusid advokaadil kaitseülesannete täitmiseks volitused. Selline tegevus on juhatuse hinnangul eriti jäme rikkumine, mis oleks võinud kaitsealusele kaasa tuua pöördumatult kahjulikke tagajärgi. Juhatuse hinnangul on täiesti lubamatu olukord, kus advokaat astub menetlusse uurija kutsel. Selline tegevus on vastuolus kaitseõiguse tagamise põhimõttega. Eeltoodut arvestades esinevad juhatuse hinnangul advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ja juhatus otsustas teha aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks.
Aukohus selgitas välja, et advokaadi tegevus (tegu, mida advokaadile süüks pannakse) seisneb selles, et ta asus riigi õigusabi osutama uurija kutsel, mitte advokatuuri poolt määratuna. Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et advokaat asus riigi õigusabi osutama tõepoolest politseiametniku kutsel. Sellise tegevusega on advokaat kehtivat seadust rikkunud, kuivõrd riigi õigusabi seaduse § 18 kohaselt on riigi õigusabi osutaja määramise ainupädevus advokatuuril. Aukohus leiab, et sellise tegevusega on advokaat toime pannud minetuse, mida aukohus rangelt taunib, sest advokaat on kohustatud tegutsema ranges vastavuses seaduse ja kutse-eetika normidega.
Aukohus võtab otsustamisel arvesse, et kuigi advokaadi tegevus ei olnud kooskõlas seadusega, tekkis see eeskätt uurija ebaseadusliku tegevuse tõttu. Ühtlasi ei ole aukohtule teada, et advokaadi tegevus oleks põhjustanud kaitsealustele kahjulikke tagajärgi. Samuti arvestab aukohus, et tegemist on esmakordse juhtumiga, mis puudutab riigi õigusabi määramise korra rikkumist. Advokaadi varasemale tegevusele ei ole etteheiteid olnud. Minetuse pani advokaat toime ajal, mil olid riiklikud pühad ja nädalavahetus, mille tõttu oleks RIS süsteemi kaudu advokaadi leidmine võinud olla raskendatud, või oleks võtnud oluliselt rohkem aega, mis oleks koormanud politseiasutust, kuna oli käimas politseioperatsioon.
Eeltoodut arvestades peab aukohus võimalikuks lõpetada menetlus distsiplinaarkaristust määramata, kuid peab vajalikuks rõhutada järgmist. Riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt määrab riigi õigusabi osutaja advokatuur ning kohtul, prokuratuuril või uurimisasutusel ei ole õigust leppida advokaadiga kokku riigi õigusabi osutamises ega määrata riigi õigusabi osutavat advokaati. See tähendab, et advokaat võib riigi õigusabi tellimuse vastu võtta üksnes riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel. Lisaks sellele, et riigi õigusabi tellimuse vastu võtmine muul viisil ei ole kooskõlas seadusega, võib selline volitusteta tegevus tuua endaga kaasa kahjulikke tagajärgi kaitsealusele. Lubamatu on, et uurija valib isikule kaitsja, sest see on vastuolus kaitseõiguse tagamise põhimõttega. Advokaadid on kohustatud järgima oma tegevuses alati seadust ja kutse-eetika nõudeid ning põhjendused, et tegemist oli pühadejärgse ajaga, ei ole asjakohased. Riigi õigusabi infosüsteem toimib ööpäevaringselt ning menetlejal on alati võimalik tellimus sinna sisestada.
VII
P lastekodu kasvandikud viibisid seoses uute kuritegudega 09.-11.04.2011 arestikambris, kus neid külastas ühe kasvandiku kaitsja vandeadvokaat X. Vandeadvokaat jättis nimetatud kasvandike valdusse kriminaalasja toimiku, mis sisaldab kõiki ütlusi, mis on antud kasvandike vastu teiste lastekodu kasvandike poolt, lastekodu juhataja kirjavahetust seoses antud kriminaalasjaga, paljusid asjaga otse või kaudselt seotud isikute isikukoode, iseloomustusi jne. Toimikutel on peal märge “Põhja Ringkonnaprokuratuur. Asutusesiseseks kasutamiseks.” Kasvandike valdusse anti väidetavalt toimiku 2 köidet, millest üks on hetkel juba lastekodu juhataja valduses. Teise toimiku viskas üks kasvandikest väidetavalt Tallinna Bussijaamas avalikku prügikasti ning selle edasine saatus on teadmata. Juhataja on mures, kuna toimik sisaldab informatsiooni, mis tekitab asutuses pingeid ja võib kaasa tuua vägivallaakte.
Advokaat selgitab, et ta võttis 10. aprillil 2011. a (pühapäeval) vastu RIS tellimuse A.M kaitsmiseks kahtlustatavana ülekuulamisel, mis toimus samal päeval. Advokaat oli eelnevalt määratud A.M kaitsjaks teistes kriminaalasjades, milles kohtuistung pidi toimuma järgmisel päeval. Advokaat leidis, et enne kohtuistungit on vajalik veel nõu pidada ja tutvuda ka toimikuga, kuigi võis eeldada kohtuistungi edasilükkamist. A.M-ga ei saanud kontakti, kuna ta oli viibinud Jõhvis. Menetleja kinnitas 10. aprillil 2011. a, et arvestades järgmisel päeval toimuvat kohtuistungit ja nii A.M kui ka teise kasvandiku poolt järjest uute kuritegude toimepanemist hoitakse mõlemat kahtlustatavat kindlasti kohtuistungi toimumiseni arestikambris. Advokaat kontrollis seda asjaolu veel täiendavalt samal õhtul. 48 tundi A.M kahtlustatavana kinnipidamisest pidi mööduma 11. aprillil 2011. a kell 17.00. Kohtuistungil 11. aprillil 2011. a kell 13.00 pidi eeldatavalt arutusele tulema ka A.M vahistamine. Advokaat jättis tõepoolest A.M valdusse kriminaalasja materjalid, et ta saaks arestikambris valmistuda järgmisel päeval toimuvaks kohtuistungiks, advokaat võttis temalt ka selle kohta allkirja. Advokaat rõhutas menetleja juuresolekul, et kõrvalistele isikutele ei ole lubatud mingeid materjale näidata ja toimik tuleb advokaadile tagastada. Toimiku üleandmisel oli advokaadil alust eeldada, et ühe õhtu jooksul politsei arestikambris ei lähe see kaduma ning lootis, et A.M on aru saanud materjalide kõrvalistele isikutele edasiandmise keelust. Samuti arvestas advokaat, et kõigi lastekodu kaebuses märgitud dokumentidega (s.h kõigi ütlustega, mis on antud A.M ja teine kasvandik vastu teiste lastekodu kasvandike poolt, asutuse juhataja kirjavahetusega seoses antud kriminaalasjaga, iseloomustustega jne) on süüdistataval õigus piiranguteta tutvuda. Toimik sisaldab tõesti ka kannatanute ja tunnistajate isikuandmeid, kuid tulenevalt kuritegude asjaoludest ei leidu seal muid delikaatseid isikuandmeid. Kohtuistungil 11. aprillil 2011. a ilmnes, et A.M vabastati samal hommikul kell 10 politsei arestikambrist, kuna neid ei saanud viia Arestimajja kohtade puudumisel. Advokaadile sellest keegi ei teatanud ning ta ei võinud ette näha nimetatud probleemide tekkimist. Advokaat kahetseb, et toimiku üleandmisega tema poolt A.M-le võisid kannatanute ja tunnistajate isikuandmed kõrvalistele isikutele teatavaks saada. Samas ei nähtu lastekodu juhataja kirjast, et A.M ka reaalselt oleks toimiku materjale soovinud avalikustada.
Aukohus leidis, et tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, mille advokaat oleks saanud ära hoida, kuid aukohus möönab, et kõiki asjaolusid arvestades, ei võinud advokaat seda ka ette näha. Advokaat selgitas, et ta jättis toimiku kaitsealusele, et viimasel oleks võimalikult palju aega materjalidega tutvuda ning samuti oli advokaadil menetlejapoolne kinnitus, et kaitsealust ei lasta arestikambrist välja enne 48 tunni möödumist, mis pidi saabuma järgmisel päeval kell 17.00 (kohtuistung selles asjas oli määratud kell 13.00). Advokaat selgitas menetleja juuresolekul kaitsealusele, et toimikut ei tohi kellelegi näidata ega anda. Seda kinnitab ka kaitsealune oma kirjalikud seletuses. Kaitsealune siiski vabastati enne 48 tunni möödumist, mida advokaat ei osanud ette näha.
Aukohus leiab, et alaealiste kaitsmisesse tuleb suhtuda erilise hoolsusega, kuivõrd alaealised ei pruugi aru saada kõikidest võimalikest ja kaasnevatest tagajärgedest. Aukohtu hinnangul oli alaealise kaitsealuse kätte toimiku jätmine seotud riskiga ja advokaat ei oleks pidanud seda tegema. Kriminaalasja toimiku koopia antakse kaitsjale, kelle vahendusel kaitsealune sellega tutvub. Arvestades asjaolu, et advokaat ei võinud ette näha seda, et kaitsealune vabastatakse enne 48 tunni möödumist, võis advokaat olla põhjendatult veendunud, et kaitsealusel ei ole võimalik toimikud kuhugi mujale toimetada. Seda, et kaitsealusele selgitati, et toimiku materjale ei tohi kõrvalistele isikutele näidata, kinnitab ka kaitsealune oma selgituses. Aukohus juhib advokaadi tähelepanu vajadusele edaspidi hoolsam, kuid peab võimalikuks aukohtumenetluse lõpetada ilma distsiplinaarkaristust määramata. Aukohus arvestab otsuse tegemisel ka asjaolu, et advokaat avaldas siirast kahetsust ning advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg-st 2, otsustas aukohus vandeadvokaat suhtes aukohtumenetluse lõpetada.
VIII
Vandeadvokaadi X tegevuse peale on advokatuurile esitatud kaebused kokku neljas erinevas asjas. Aukohus, olles asja arutanud, leidis, et vandeadvokaat on suhtunud oma tööülesannetesse hooletult ning rikkunud oma tegevusega eetikakoodeksi § 14 sätestatud nõudeid, mis reguleerivad kliendile õigusteenuse osutamist ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 sätestatud kohustust asuda riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmisel viivitamatult riigi õigusabi osutama.
22.11.2010. a teatas kohus, et vandeadvokaat ei ilmunud 27.10.2010. a määratud istungile. Oma mitteilmumisest advokaat kohut ei teavitanud. Advokaat selgitas, et ei ilmunud istungile, sest ei teadnud kohtuistungi ajast. Aukohus kontrollis riigi õigusabi infosüsteemist, et antud asjas on advokaat tellimuse vastu võtnud kohtuistungile eelnenud päeval, mistõttu ei saa olla tõene väide, et advokaat ei olnud kohtuistungi ajast teadlik. Kui advokaat võtab RIS-ist ülesande vastu on ta RÕS § 18 lg 1 kohaselt kohustatud asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Aukohtu hinnangul on advokaat sellise tegevusega näidanud üles ilmset hooletust ja ükskõiksust kaitseülesannete täitmisel.
Advokatuuri poole pöördus riigi õigusabi saaja V.M, kes ei teadnud, kes on temale määratud riigi õigusabi osutajaks. Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaat X oli tellimuse juba kolm kuud tagasi vastu võtnud. Sisuliselt ei olnud advokaat kolme kuu jooksul asunud riigi õigusabi ülesandeid täitma. Advokaat ei esitanud ühtegi objektiivset põhjendust, miks ta selle aja jooksul ei olnud õigusabi osutama asunud. Aukohtu hinnangul on selline tegevus, kus advokaat võtab riigi õigusabi ülesande täitmiseks, kuid ei asu seda seaduses ettenähtud korras täitma, lubamatu. Antud olukorras ei olnud advokaadi tegevusel negatiivseid tagajärgi riigi õigusabi saajale tekkinud, kuid aukohus taunib sellist tegevust rangelt. Esmane kontakt riigi õigusabi saajaga peaks toimuma esimesel võimalusel ning advokaat on kohustatud oma tegevuse korraldama selliselt, et õigusabi osutataks õigeaegselt.
Riigi õigusabi saajale J.K-le oli määratud õigusabi vaidlustamaks Riigiprokuratuuri määrust, kuid kuna ükski advokaat ei võtnud riigi õigusabi saajaga ühendust, jõustus nimetatud määrus ilma, et avaldajal oleks olnud võimalik seda advokaadi abiga vaidlustada. Antud asjas on riigi õigusabi tellimuse vastu võtnud vandeadvokaat X. Advokaat oma selgitusi nende asjaolude kohta aukohtule esitanud ei ole. Aukohus konstateerib, et advokaat, jättes kaitsealuse huvid kaitseta, on rikkumise toime pannud.
Aukohus peab taunimisväärseks ka asjaolu, et vandeadvokaat on korduvalt eiranud advokatuuri juhatuse ja aukohtu pöördumisi ning ka aukohtule esitatud vastused on umbmäärased ja poolikud. Aukohtu hinnangul ei ole selline tegevus advokaadile kohane ning näitab ilmset lugupidamatust advokatuuri vastu. Sellise tegevusega demonstreerib advokaat aukohtu hinnangul ka sügavat ükskõiksust käesoleva aukohtumenetluse suhtes. Lisaks eelnevale on aukohus tuvastanud, et advokaadibüroole edastatud posti vastuvõtmisega esinevad probleemid. Nimetatud probleemile on vandeadvokaadi tähelepanu ka varasemalt juhitud ning selgitatud, et posti tõrgeteta toimimise korraldamine on advokaadi kohustus.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Vandeadvokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg ja § 14 lg 1 ning RÕS § 18. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestab aukohus distsiplinaarüleastumise laadi ja iseloomu ning samuti kutse-eetika nõuete rikkumise faktilisi asjaolusid (ilmselge hoolimatu suhtumine tööülesannetesse, kliendi huvide kaitseta jätmine, advokatuuri organite pöördumiste järjepidev eiramine) ning advokaadi enda suhtumist oma tegevusele. Aukohus leiab, et advokaadi suhtes tuleb rakendada karistusena rahatrahvi advokatuuri kasuks, kuna varasemalt kohaldatud mõjutusvahendid ei ole andnud positiivset tulemust. Aukohus määras advokaadile karistuseks rahatrahvi summas 300 eurot.
IX
Aukohtu poolt uuritud vandeadvokaadi X tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et ta käitus ja tegutses selliselt, millest kohtutäitur võis mõistlikult järeldada, et advokaat on täitemenetluses oleva äriühingu esindaja, kuigi ta seda enda väitel ei olnud. Kui advokaat sellel ajal äriühingu esindaja ei olnud, rikkus ta oma tegevusega advokaadi kutse-eetika neid norme, mis kohustavad advokaati käituma suhetes ametiasutustega väärikalt, korrektselt ja lugupidavalt.
Aukohus on välja selgitanud, et vandeadvokaat osutab õigusteenust A.S, M.S ja K.K seotud äriühingutele, sealhulgas osaühingule V. Käesoleva kaebuse esitamise ajendiks olevad sündmused said alguse 23.03.2010 kohtutäituri büroos toimunud kohtumisel, mille käigus esmalt arutati OÜ A täitemenetlusega (täiteasi nr 1) seonduvaid asjaolusid ning seejärel mindi üle teise A.S-ga seotud äriühingut OÜ-d V puudutava täitemenetluse (täiteasi nr 2) asjaolude arutamise juurde. Advokaat viibis nimetatud kohtumisel OÜ A esindajana, kuid selles osas, kas vandeadvokaat osales ka OÜ V täitemenetluse asja arutamise juures esindajana, on poolte seisukohad vasturääkivad.
Kohtutäitur on kaebuses väitnud, et vandeadvokaat käitus selliselt, et temal oli põhjust järeldada, et advokaat on ka OÜ V täiteasjas esindaja. Nimelt tutvus advokaat täitetoimikuga ning temaga lepiti kokku ka kinnistu arestimise kuupäev. Kuigi kirjalikku volitust ei esitatud, kinnitas advokaat oma esindusõigust vestluses kohtutäituriga. Advokaat peab kohtutäituri väiteid põhjendamatuteks, kinnitades, et tema ei osalenud nimetatud arutamisel OÜ V esindajana ega esitlenud ennast OÜ V esindajana. Arutamise juures viibis advokaat üksnes põhjusel, et eelnevalt arutati OÜ A täitemenetluse asjaolusid ning kui kohtutäitur asus OÜ V täitemenetlusega seonduvaid asju ootamatult arutama, juhtus, et advokaat viibis samas ruumis. Advokaat kinnitab, et kohtutäitur arutas ja leppis kokku OÜ V täitemenetlusega seonduvaid asju A.S-ga, kes on OÜ V juhatuse liige.
23.03.2010 toimunu kohta on oma kirjalikud selgitused esitanud ka samal ajal täituri büroos viibinud A.S ja M.S. A.S selgitab aukohtule, et kui kohtutäitur oli lõpetanud asja arutelu täiteasjas 1, alustas ta A.S-ga jutuajamist OÜ V täiteasjas 2. Kohtutäitur leppis asju kokku A.S-ga. Vestluse juures viibisid veel M.S OÜ A prokurist ja advokaat X. Kõik olid kohtutäituri büroos OÜ A suhtes algatatud täitemenetluse 1 asjus. Kuivõrd kohtutäitur asus ootamatult A.S-ga rääkima teisest täiteasjast, siis sellest tingituna viibis samas ruumis ka advokaat. A.S kinnitab oma seletuses aukohtule, et advokaat ei olnud OÜ V lepinguline esindaja ja keegi ei esitlenud advokaati OÜ V esindajana. Eeltoodut kinnitab oma kirjaliku selgitusega ka M.S.
Aukohus leiab, et arvestades advokaadi enda selgitusi, kui ka büroos viibinud teiste isikute, sealhulgas advokaadi kliendi, selgitusi selle kohta, et vandeadvokaat ei osalenud 23.03.2010 arutamisel OÜ V esindajana, ei ole kohtutäituri poolt kaebuses esitatud vastupidised väited kinnitamist leidnud. Aukohus möönab, et tegemist võis olla inimliku eksituse ja teineteise vääriti mõistmisega, kuid asjas kogutud materjalid ei võimalda teha järeldust, et advokaat oleks ennast nimetatud kohtumisel OÜ V esindajana esitlenud või esindajana tegutsenud.
Lisaks ülaltoodule heidetakse kaebuses advokaadile ette seda, et kui advokaat ei olnud OÜ V esindaja (10.08.2010 eelnenud perioodil), siis miks ei informeerinud advokaat sellest kohtutäiturit, kuigi advokaat pidi olema teadlik sellest, et kohtutäitur teda OÜ V esindajaks peab. Kohtutäitur, pidades advokaati OÜ V esindajaks, edastas advokaadile OÜ V täiteasjaga seonduvaid materjale nii kirja teel advokaadibüroosse, kui ka korduvalt e-kirja teel advokaadi elektronposti aadressile. Hoolimata sellest ei teavitanud advokaat kordagi kohtutäiturit, et ta ei ole OÜ V esindaja antud täitemenetluses.
Aukohus on välja selgitanud, et kohtutäitur on 11.05.2010 saatnud vandeadvokaat X advokaadibüroo aadressile tähtkirja. Nimetatud kirja on advokaat kätte saanud 13.05.2010. Aukohus konstateerib, et poolte seisukohad nimetatud tähtkirjaga edastatud materjalide sisu osas on vastuolulised. Kohtutäitur kinnitab, et ta edastas kõnesoleva kirjaga OÜ V täiteasjaga seonduvaid materjale, kuid advokaat vaidleb sellele vastu ning selgitab, et selle kirjaga edastas kohtutäitur temale teise kliendiga seotud teises täiteasjas 2 koostatud 27.04.2010 otsuse. Aukohtul puuduvad täiendavad võimalused välja selgitamaks, milliseid materjale kohtutäitur advokaadile nimetatud tähtkirjaga edastas. Aukohus on seisukohal, et kahtlused, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tuleb tõlgendada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava isiku kasuks.
Aukohus on välja selgitanud, et kohtutäitur ning tema büroo töötaja on korduvalt edastanud advokaadile e-kirju seoses OÜ V täitmismenetlusega. Materjalidest ei nähtu, et advokaat oleks kohtutäiturit informeerinud sellest, et ta ei ole OÜ V esindaja antud täiteasjas. Aukohtu istungil selgitas advokaat, et kuna e-kirjade saatja oli tema jaoks tundmatu isik ning ta viibis sellel ajal puhkusel, ei pööranud ta e-kirjadele tähelepanu. Advokaat selgitas istungil, et ta ei ava tundmatute isikute poolt saadetud e-kirju. Lisaks selgitas advokaat, et kohtutäitur ei edastanud e-kirju temale oma ametlikult e-posti aadressilt, mistõttu ei osanud advokaat pidada neid kirju ametlikeks pöördumisteks. Aukohus ei pea advokaadi selgitusi asjakohasteks.
Esmalt ei pea aukohus veenvaks advokaadi väidet, et kohtutäituri büroo töötaja M.A oli advokaadi jaoks tundmatu isik, kuivõrd aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et advokaat on ka varasemalt, küll teistes menetluses, temaga suhelnud. Isegi vastupidisel juhul leiab aukohus, et ametnike poolt saadetud pöördumistesse tuleks olenemata sellest, kas kirja saatev isik on advokaadile teada või tundmatu, suhtuda piisava tähelepanelikkusega. Aukohus leiab, et advokaat oleks pidanud koheselt e-kirja saatjat informeerima sellest, et ta ei ole antud asjaga seotud isik. Selliselt toimides oleks ka võimalikud arusaamatused lahendatud olnud. Ametnike poolt saadetud kirjade eiramine ei ole advokaadile kohane käitumine. Aukohtu hinnangul on kohtutäituri etteheited selles osas põhjendatud ning aukohus taunib advokaadi sellekohast käitumist. Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et advokaadi tegevuses esinevad minetused, kuid need ei ole aukohtu hinnangul sellise tähtsusega, mis tingiksid vajaduse advokaadi karistamiseks distsiplinaarkorras. Aukohus peab antud juhul võimalikuks piirduda advokaadi tähelepanu juhtimisega eetikakoodeksi nendele kutse-eetika normidele, mis kohustavad advokaati suhtlema ametiasutustega korrektselt ja viisakalt, sealhulgas vastama ametlikele pöördumistele õigeaegselt ja asjakohaselt.
Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg-st 2, otsustas aukohus vandeadvokaat X suhtes aukohtumenetluse lõpetada.