Mariliis Timmermanni tosinale aastale kohtusüsteemis ning kohtunikueksami edukale sooritamisele ei järgnenud presidendi käepigistus ja isiklik talaar, vaid hoopis advokatuuri astumine.
Sinu tee advokaadiks saamiseni ei ole sirgjooneline, tublist bakatudengist advokatuuri liikmeks. Kuidas Sa siia jõudsid?
Ma sain kõigepealt ajaloohariduse ja ka töötasin mõned aastad sel erialal, aga tundsin, et see pole päris minu jaoks. Läksin avatud ülikooli õigusteadust õppima ja vahetasin samal ajal ka töövaldkonda, asusin tööle vallasekretärina ühes väikses vallas. Kuna töö ja õpingud toetasid teineteist hästi, siis õnnestus õpingud lõpetada cum laude.
Magistrantuuris käisin Riigikohtus praktikal ja vallasekretäri tööst lähtuvalt valisin halduskolleegiumi – ning jäin kohtusüsteemi peaaegu 12 aastaks. Sooritasin haldusõiguse valdkonnas ka kohtunikueksami. Kui sain pakkumise advokaadibüroolt, tuli otsustada, kas pürgida edasi kohtunikuks või teha midagi muud. Otsustasin jätta kohtunikuks saamise praegu tahaplaanile ja proovida teistsugust tööd.
Kas selline kõver tee annab ka advokaaditöös eelise?
Ma loodan. Kui büroosse kutsuti, öeldi et vajame just halduskohtumenetlust tundvat inimest, mistõttu saan ka valdkonnaga, mida juba põhjalikult tunnen, sügavuti tegeleda. Ehk annab ka elukogemus midagi juurde. Ma näen, et osad kliendid ei vajagi niivõrd paragrahvi abi, vaid lihtsalt tuge haldusorgani või teiste isikutega suhtlemisel. Minu töökogemus omavalitsuses lubab ka kliendile soovitada, millal on põhjust esitada konkreetne taotlus või nõue, ning millal on mõistlikum lihtsalt maha istuda ja läbi rääkida.
Sa oled näinud õigusemõistmist kahelt, juristi ja kohtu poolelt. Mida see annab?
Kohtusüsteemis jõudsin töötada kõigis kolmes kohtuastmes, nii kohtujuristina kui Riigikohtus nõunikuna. Kohtuametnikuna ei saa iga kord hästi aru, miks esindaja on otsustanud just sellise taktika valida. Pärast poolt aastat advokaadibüroos töötamist mõistan seda oluliselt paremini. Advokaadibüroos on kliendi huvid A ja O ning kliendi huvide kaitsel tulebki proovida kõiki võimalusi, ka neid, mis ei pruugi väga perspektiivikad olla.
Kuidas kohtusüsteemist vaadates “staaradvokaadid” paistavad? Kas selline tiitel on õigustatud?
Ringkonnakohtus, kus peamiselt töötasin, pole palju istungeid, ehk säravad staaradvokaadid rohkem istungitel. Kohtusüsteemis ei paistnud samas advokaadi tunnitasu ja töö kvaliteedi seos sugugi alati välja.
Milline advokaaditöö siis kohtusüsteemis muljet avaldas?
Pigem sellised menetlusdokumendid, kus esitati oma seisukohad lühidalt ja konkreetselt. Pikad ja lohisevad, kordusi täis ning iga nurga alt õngitsevad dokumendid muljet ei avaldanud. Halduskohtumenetluses, kus kehtib nagunii uurimispõhimõte, pole tohutult pikkade ja põhjalike menetlusdokumentide järele vajadust, seepärast tunduvad ka küsitavad menetluskulud sageli ebamõistlikud – esindaja on teinud tööd, mida polnud vaja teha.
Kas uurimispõhimõte, mille tagajärjel peaks halduskohtumenetluses igaüks saama enda huvid ka ilma advokaadita kaitstud, tegelikkuses pädeb?
Minu mulje on, et kui inimesel on tõsine mure ning olukord ei ole õiguslikult väga keerukas, on lausa kasulik halduskohtusse ise pöörduda. Kohus aitab professionaalse esindajata kaebajat palju rohkem.
Kas endiste kolleegide jaoks õigusemõistmissüsteemist paistis advokaadibüroosse minek ka “teisele poolele” minekuna?
Endised kolleegid Riigikohtust küsisid peamiselt, et kas tõesti olen valmis ennast surnuks töötama. Õnneks on vähemalt meie büroos võimalik töö ja pereelu tasakaalus hoida ja jõuab ka tööd nautida. Töö iseloom on veidi teine. Kohtusüsteemis on töövoog ühtlasem, advokaadibüroos tuleb kiireid väikseid töid, mida planeerida ei saa, tihti vahele.
Kas Sa riigi õigusabi ikka kavatsed osutama hakata?
Minu valdkond on peamiselt ehitus-, planeerimis- ja keskkonnaõigus. Ma ei usu, et selles valdkonnas väga palju riigi õigusabi vajadust on.