Eesti esimene põhiseadus sai äsja 100-aastaseks, mistõttu on paslik veidi lähemalt selle saamisloosse ja autoritesse süveneda. Kolmeosalise artiklisarja esimese artikli eesmärk on markeerida tähtsamaid sündmusi ja protsesse kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni. Järgmistes artiklites keskendutakse põhiseaduse autoritele ja olulisematele sisulistele punktidele.
Teatud tinglikkusega on Eesti konstitutsionalismi juuri nähtud juba 13. sajandi vallutuste eelsel perioodil. Konkreetsemalt sai tee põhiseaduseni alguse siiski 1917. aastal. 30. märtsil võttis Vene Ajutine Valitsus vastu eelnõu, mille tulemusena olid sama aasta juuli alguseks Eesti alad ühendatud rahvuskubermanguks, mille kõrgeim omavalitsuslik organ oli demokraatlikult valitud Maapäev, selle täitevorgan omakorda Maavalitsus. Esimeseks eelkonstitutsionaalseks aktiks tuleks pidada Maapäeva otsust 28. novembrist 1917, milles kuulutati Maapäev ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eesti territooriumil kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Selle otsuse järgi ei saanud ükski õigusnorm enne kehtima hakata, kui Maapäev selle välja kuulutanud oli. Otsuse taustaks oli oktoobripööre ja sellega kaasnenud poliitiline kaos Venemaal.
Järgmised olulised sammud põhiseaduse suunas astuti 1918. aastal. 19. veebruaril 1918 nimetas Maapäeva Vanematekogu ametisse kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee. Samas oli vaja määrata kindlamaks sisepoliitilist korda ja tõestada rahvusvaheliselt, et Saksa ja Vene väed tegutsevad vahepeal välja kuulutatud iseseisva riigi territooriumil. Nende vajaduste rahuldamiseks avaldati 24. veebruaril 1918 Tallinnas „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, milles kuulutati Eesti sõltumatuks demokraatlikuks vabariigiks, mille valitsemise täpse korra määramine jäi Asutava Kogu tööks. Samuti loetleti manifestis üles olulisemad kodanike põhiõigused ning rõhutati Eesti neutraalsust käimasolevas sõjas. Järgmine eelkonstitutsiooniline akt kinnitati samal 24. veebruaril Päästekomitee 5. päevakäsuga, milles tehti teatavaks Eesti Ajutise Valitsuse koosseis. Pärast Saksa okupatsiooni lõppu novembris 1918 kuulutas Maapäev uuesti tegevusse asumisest. Ajutise Valitsuse 11. novembri teadaandega kaotati Päästekomitee ning riigi juhtimine jäi Maapäeva ja selle valitud Ajutise Valitsuse pädevusse. Olukord muutus loetud päevad hiljem 27. novembril, kui Vabadussõja ohu valguses volitas Maapäev riigivõimu täiuse Ajutise Valitsuse kätte.
Edasi asus Eesti riigi- ja põhikorra loomisega tegelema 23. aprillil 1919 ametisse asunud Asutav Kogu. 19. mail 1919 võttis Asutav Kogu vastu seletuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest, mis pidi olema pidulik akt, milles põhjendatakse veel kord kokkuvõtlikult ära Eesti riigi tekkimise alused. Edasi asus Asutav Kogu välja töötama juba valitsemise ajutist korda (mida on kutsutud ka ajutiseks põhiseaduseks). 15-liikmelise ajutise põhiseaduse komisjoni töö aluseks oli eelnõu projekt, mille oli koostanud Maapäeva esimehe Kaarel Partsi juhatusel tegutsenud juristide komisjon, kuhu kuulus igasse Asutavasse Kogusse valitud erakonnast üks esindaja. Komisjoni moodustasid lisaks Partsile maarahva liidust Jüri Uluots, sotsiaaldemokraatide ridadest Anton Palvadre, tööerakonnast Peeter Ruubel, rahvaerakonnast Nikolai Maim, kristlikust rahvaerakonnast Voldemar Linnamärgi, sakslaste erakonnast Walter von Pezold ja hiljem Hermann Koch ning venelaste esindaja Aleksei Sorokin, sotsialistid-revolutsionäärid oma esindajat komisjoni ei saatnud. Komisjon alustas tegevust 27. märtsil 1919 ning võttis aluseks Jüri Uluotsa koostatud projekti. Nende eesmärk oli koostada ka põhiseaduse algne eelnõu, aga selleni ei jõutud. Aja kokkuhoiu huvides soovitasid Asutava Kogu konservatiivsemad poliitikud ajutise põhiseaduse läbi arutada mõne päevaga, kuid vasakpoolsete saadikute nõudmisel, kes olid Asutavas Kogus ülekaalus, arutleti eelnõu siiski täispikkuses ning võeti vastu 4. juunil 1919.
Samal päeval, kui võeti vastu valitsemise ajutine kord, valiti ka 15-liikmeline põhiseaduse komisjon. 19. juunil toimus komisjoni teine koosolek, mille eesmärk oli panna paika põhiseaduse üldised aluspõhimõtted. Seejärel läks sama teema arutlemiseks kõigisse fraktsioonidesse. Juulis moodustati komisjoni sees kolm alamkomisjoni: riigi- ja valitsemiskorra; kohtu ja kontrolli ning omavalitsuse alamkomisjon. Oktoobris moodustati ka kohtuvõimu alamkomisjon ning detsembri redaktsioonikomisjon. Esimese alamkomisjoni ülesandeks sai lisaks ka põhiõiguste peatüki koostamine. Põhilise kirjutamistöö tegi ära taas Jüri Uluots, kellel valmis esimene põhiseaduse eelnõu kavand 1919. aasta augustiks. Siiski ei ilmne komisjoni protokollidest, et seda oleks arutatud.
Uue projekti esitas Uluots põhiseaduskomisjonile 9. oktoobril 1919. Eelnõud hakati arutama 23. oktoobril ning esimene lugemine lõppes 21. detsembril, misjärel saadeti see tutvumiseks ja kommenteerimiseks kõigile Asutava Kogu liikmetele, riigiasutustele ja ajalehtede toimetustesse. Eelnõu teine lugemine toimus komisjonis 22. jaanuarist 25. märtsini 1920 ning seejärel saadeti eelnõu taas kommenteerimiseks laiali, seekord ka 1919. aasta lõpus loodud Eesti Õigusteadlaste Seltsile. Kolmas lugemine toimus komisjonis 14. aprillist 11. maini. Kõige rohkem parandusettepanekuid tegid erinevad kohtuorganisatsioonid. Väga põhjalikud seisukohad esitas Riigikohus, ka Tallinna Ringkonnakohtu esimees kommenteeris mitmeid paragrahve, samuti mõned rahukohtunikud. Vähemusrahvustest avaldas aktiivselt arvamust Asutava Kogu Saksa rühm. Esimese lugemise läbinud eelnõu või selle põhjaliku kokkuvõtte trükkisid ära suuremad ajalehed.
Asutava Kogu täiskogusse jõudis põhiseaduse eelnõu 1920. aasta mai lõpus ning seda arutati seitsmel istungil. Esimese lugemise läbis põhiseadus 27. mail, teisel ja kolmandal lugemisel arutati eelnõu paragrahvide haaval. Eelnõu võeti vastu 15. juunil, mil toimus kolmas lugemine ja lõpphääletus. Põhiseaduse sõlmküsimused olid suuresti varasemate seaduste väljatöötamise ning komisjoni töö käigus läbi vaieldud, mistõttu kuigipalju märkimisväärseid muutusi täiskogus lugemised kaasa ei toonud. Olulisemad muudatused olid ihu- ja surmanuhtluse keeld, streigivabadus, vähemusrahvuste emakeelne haridus ning keeld konfiskeerida kogu vara. Tervikuna olid täiskogu debatid pigem maailmavaatelised kui õiguslikud. Samas polnud sugugi mitte kõik seisukohad lõpuni fraktsioonides välja kujunenud, mistõttu esines erimeelsusi küllalt sageli ka ühe erakonna saadikute vahel. Ka hääletamisküsimustes ei teinud fraktsioonid oma liikmetele ettekirjutusi, mistõttu said kõik hääletada oma seisukohast lähtuvalt. Põhiseadus jõustus 21. detsembril 1920, mil Asutava Kogu asemel astus kokku ka Riigikogu I koosseis.
Autor: Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Põhiseaduse komisjonile sissetulnud kirjad. Asutava Kogu rühmade, kohtuasutuste, organisatsioonide, ajakirjanduse ja kodanike ettepanekud põhiseaduse eelnõu kohta. ERA.15.2.1020.
Eesti Vabariigi põhiseaduse materjalid (seadus, eelnõud, koos parandustega, põhiseaduse komisjonide ärakirjad jne.) ERA.15.2.414.
Hannes Vallikivi. Kodanikuõiguste peatükk Eesti 1919. aasta ajutises põhiseaduses. Ajalooline Ajakiri nr 3/4 2019, lk 293−330.
Hannes Vallikivi. Põhiõiguste peatükk Eesti 1920. aasta põhiseaduses. Riigiõiguse aastaraamat 2020. Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapital, lk 32−61.
Jüri Uluots. Eesti Vabariigi konstitutsioonilised aktid (ajalooline ülevaade). Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn: Rahvuskogu 1937, lk 15−28.
Foto: ERA.15.2.414. lk 90