Õigusriik 21. sajandil – ideaal, mille poole püüelda?
Eelmistes artiklites on käsitletud õigusriigi mõiste kujunemislugu, nüüd on aeg heita pilk tänasesse päeva. Milliste väljakutsete ees seisab õigusriik ja kuidas nendega toime tulla?
Pärast 20. sajandi I poole vapustusi püüti igati tagada kestlikku rahu, õitsengut ja vabadust. Nende püüdluste sümboolse kroonina võib vaadelda ÜRO loomist 1945. aastal ja selle 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni. Õigusriiki nähti nende eesmärkide saavutamise ühe olulisema tingimusena. Kui suurt osa sajandi teisest poolest iseloomustas külm sõda demokraatliku läänemaailma ja kommunismileeri vahel, siis pärast raudse eesriide varisemist valitses mõneks ajaks tunne, et demokraatia on võitnud ja ajalugu lõppenud. Euroopas oli oluliseks teetähiseks Euroopa Liidu suur laienemine 2004. aastal, kui liikmesriikideks võeti teiste seas vastu seitse Ida-Euroopa riiki, millest kolm (Balti riigid) olid endised Nõukogude Liidu liidumaad, mis kõik kirjutasid alla ühistele põhiväärtustele, nende hulgas ka õigusriigi põhimõttele. Tänaseks on selge, et demokraatia triumf ei olnud lõplik.
Ülemaailmses kontekstis on lääneliku demokraatia võidukäigust kõnelemine üsna kariderohke ettevõtmine. Seetõttu on siin artiklis rõhuasetus läänemaailmal, mis on pikalt üsna ühemõtteliselt neid põhimõtteid väärtustanud ja nende levitamisega tegelenud. Viimase kümne aasta jooksul on üha rohkemate riikide etteotsa valitud paremäärmuslikkusesse kalduvaid poliitikuid, kelle püüetest õõnestada õigusriigi põhimõtteid, olgu selleks siis sekkumine näiteks kohtunike valimistesse või info varjamine, võib lugeda praktiliselt igapäevaselt. Näiteid oskab sellistest riikidest tuua igaüks, võtkem kas või USA või Euroopa murelapsed Ungari ja Poola.
Kuid see, kas tegemist on vasakpoolse meedia ülespuhutud mulliga või millegi tõsisemaga, väärib eraldi uurimist. Ülemaailmselt hindab riikide õigusriikluse tugevust maailma õigusriikluse indeks (World Justice Project. Rule of Law Index). Indeks lähtub õigusriikluse hindamisel neljast põhimõttest, milleks on: vastutus – kas nii valitsus kui ka kõik teised on seaduse ees vastutavad; õiglased seadused – kas seadused on selged, stabiilsed ja õiglased ning kaitsevad põhiõigusi; avatud valitsemine – kas seaduste loomine, haldus ja seaduste täitmine on aus ja tõhus ning neljandaks, kui tõhus ja eetiline on kättesaadav ja erapooletu vaidluste lahendamise süsteem? Igal aastal hinnatakse õigusriigi tugevust kaheksas kategoorias – valitsusvõimu piiramine, korruptsioonivastane võitlus, avatud valitsemine, põhiõigused, sisejulgeolek, regulatiivne jõustamine, tsiviilõigus ja kriminaalõigus.
Selle indeksi järgi on juba mitmendat aastat järjest õigusriiklus kõige paremini tagatud Skandinaavias, neljal esimesel kohal on vastavalt Taani, Norra, Soome ja Rootsi. Ka Eesti on kõrgel 10. kohal. Kahjuks indeksit Lätis ja Leedus ei mõõdeta, kuid kõigist teistest endistest nõukogude liidumaadest on see kaarega parim tulemus. Tervikuna näitab indeks siiski põhjust muretsemiseks. Ülemaailmselt on indeks kolmandat aastat järjest langustrendis. Viis aastat järjest on langenud näitajad põhiõiguste, valitsusvõimu piiramise ja korruptsioonivastase võitluse kategooriates. Euroopa Reformi Keskuse aruande kohaselt on alates 2015. aastast valitsusvõimu piiramise näitaja langenud 10 ELi liikmesriigis, põhiõiguste kaitse näitaja 15 liikmesriigis. Paranemismärke on näidanud vaid tsiviilõiguse ja regulatiivse jõustamise näitajad. Sarnaseid on näidanud ka The Economisti demokraatiaindeks ja Maailmapanga valitsemise indeks, mis näitavad demokraatlikkuse vähenemist 2009–2018 17 ELi liikmesriigis.
Demokraatlik õigusriik on üles ehitatud jõudude tasakaalule, selle säilitamine nõuab terve ühiskonna järjepidevat pingutamist ja tööd, mille tulemusi pole sageli enne näha, kui süsteem kusagilt järgi annab. Nagu iga kompleksse probleemi puhul, pole ka demokraatia nõrgenemise puhul võimalik välja tuua ühte konkreetset lähtepõhjust, mis on valesti läinud. Olgu siinkohal lihtsustatult esitatud üks võimalik sündmuste ahel, millele on ühe ja teise nurga alt viidanud paljud tunnustatud mõtlejad. Selle lähtekohaks on demokraatia kui rahva võimu mõistmine. See tähendab, et riigi tõhus toimimine sõltub tugevast keskklassist, kes on ühiskondlikult aktiivne, usub institutsioonide läbipaistvusesse, osaleb aktiivselt tööturul ja tunneb ennast kaasatuna. Mis aga juhtub siis, kui keskklass nõrgeneb ja oma mõjuvõimu kaotab?
Keskklassi vähenemist iseloomustab kasvav majanduslik ebavõrdsus. Ebavõrdsust mõõdetakse enamasti kas sissetulekukvintiilide suhte kordajaga (20% kõige rikkamate leibkondade aastane sissetulek võrreldes 20% kõige vähem teenivate leibkondadega) või Gini koefitsendiga (mõõdab tulujaotust st iga leibkonna sissetulekute positsiooni võrreldes kõigi teiste leibkondade omaga). USAs on seda selgelt näha 1980. aastate lõpust, Euroopas on see märkimisväärsem alates 2008. aasta majanduskriisist. Lihtsalt öeldes tähendab ebavõrdsuse kasv seda, et üha suurem hulk ressursse koondub üha väiksema hulga inimeste kätte. Selle põhjustena võib näha nii tõsiasja, et kapitalilt teenitav tulu on suurem kui majanduskasv ja palgad kuid teisalt ka tehnoloogia arengut (vt nt T. Piketty „Le Capital au XXI siècle“, Kapital 21. sajandil). Tööstusrevolutsiooni päevil tuli kadunud töökohtade asemele hulgaliselt uusi üsna madalaid oskusi nõudvaid aga head palka pakkuvaid töökohti. Täna loob ka automatiseerimine uusi töökohti, kuid need nõuavad üha kõrgemat kvalifikatsiooni, ümberõppimine pole aga paljudele jõukohane.
Ebavõrdsuse kasv mõjutab oluliselt ka poliitikat. Ühelt poolt võivad omandada rikkad ebaproportsionaalselt suure mõjujõu poliitikas (eriti USAs levinud nn Big Money in Politics), mis väljendub näiteks mõne heade lobistidega varustatud väikese huvirühma huvide ebaproportsionaalses kaitses. Teisalt võib see kaasa tuua kõigile kehtivate reeglite painutamise näiteks mõne kasuliku tehingu eest. Üldsuses tekitab see tunnet, et riiklikud institutsioonid ei seisa kõigi eest, vaid esindavad eliiti. Samuti väheneb üldsuse kaasatus ühiskondlikku ja poliitilisse ellu ja tekib trots kehtiva süsteemi vastu, sest keskmine inimene tajub, et tema häälest ei sõltu midagi. Sellises olukorras on lihtne hakata süüdlasi otsima, kusjuures pahameel võib kanduda mõnele üsna ootamatule ühiskonnagrupile, näiteks immigrantidele nagu viimasel ajal trendiks on saanud. Tervikuna suureneb igast suunast kaevikutesse ronimine ja ununeb üldise hüve ja riigi arendamine.
Pahameele ja ebavõrdsuse juurdumine võib omakorda viia selleni, et demokraatlike valimiste abil saavad võimule ebademokraatlikud jõud. Nad lubavad lihtsate loosungitega taastada korra ja õitsengu, kuid tegelikkuses tahavad mängida oma reeglite järgi ning mitte arvestada konkureeriva arvamusega, olgu selleks poliitiline opositsioon või näiteks sõltumatu kohtusüsteem. Selline poliitika lõhestab ühiskonda veelgi rohkem ja demokraatliku õigusriikluse püsimine jääb sõltuma sisuliselt vaid sellest, kas riiklikud institutsioonid on piisavalt tugevad, et kaitsta seaduseid ja vältida sisulist lammutamist.
Eeldades, et demokraatliku õigusriigi ideaali peagi ümber ei hinnata ja hoopis teistsuguse ühiskondliku narratiiviga ei asendata, peaks eelkirjutatust selguma, et lahenduse otsimisega tuleks aktiivselt tegeleda. Kõige tõhusam poliitiline meetod ebavõrdsusega võitlemisel on efektiivne maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem ning investeerimine haridusesse. Esimese roll peaks olema ressursside õiglasem jaotumine ühiskonnas ning teise eesmärk palgaerinevusega võitlemine, st inimeste kvalifikatsiooni tõstmine. See aga eeldab ühistele huvidele keskenduvat poliitikat, mida võib olla raske saavutada, kui ühiskondlik stabiilsus on juba kõikuma löödud. Tihti tuuakse rikkuse maksustamisel välja ka nn tubliduse karistamise argument, st kas on õiglane sellelt, kes on rohkem pingutanud nõuda suuremat panust ühiskonnale. Debati ja täpse jõustamise üle võib ja peabki vaidlema, et leida optimaalne lahendus, kuid üldiselt on selge, et mida solidaarsem on ühiskond, seda suurem on üldine heaolu. Ka majandusteadlased on näidanud, et need riigid, kus sotsiaalselt võrdne demokraatlik õigusriik tagatud on kokkuvõttes majanduslikult edukamad, sest võrdsed võimalused on paremini tagatud (vt nt D. Acemoglu, J. A. Robinson „Why nations fail“, Miks riigid põruvad). Seda seisukohta tõestavad hästi juba mainitud Skandinaavia riigid, kes juhivad õigusriigi tugevuse edetabelite kõrval ka paljusid teistes aspektides. Poliitiliste otsuste kõrval on muidugi oluline roll ka kodanikel, sellel mainitud keskklassil, üldiste huvide esindajail. Suur tähtsus on sõltumatult meedial, aktiivsel kodanikühiskonnal ja läbimõeldud ning edukalt korraldatud kodanikuharidusel, mis peaks algama juba kodust aga vähemalt lasteaiast.
Siiani on analüüs olnud võrdlemisi anonüümne, viidates vaid siin-seal üksikutele riikidele. Kuhu paigutub selles kontekstis Eesti? Ülal sai mainitud, et maailma õigusriikide indeksi järgi asub Eesti 10. kohal, selle järgi on seis justkui päris hea. Võib oletada, et oma mõju on olnud nõukogude pärandil või pigem soovil see selja taha jätta, mis on kannustanud looma tugevat demokraatlikku õigusriiki. Vaatamata sellele on Eestile iseloomulik suur majanduslik ebavõrdsus, mis avaldub eriti tugevalt piirkonniti, sooliselt ja rahvuslikult. Oht võib varitseda lausa kahe nurga tagant. Ühte osa ühiskonnast valdab nn nõukanostalgia, kui mälestus ajast, mil vabadust polnud aga vastutust ka mitte. Valikuvõimalusteta elu, kus kogu aeg ei pea ise mõtlema, otsustama ja selle eest ka vastutama võib kohati tunduda ahvatlevana. Nende jaoks võib „kõva käe“ poliitika pakkuda soovitud lahendusi. Teiselt poolt on jõudsalt peale kasvamas põlvkond, kes pole kunagi mittevabas riigis elanud ja ei oska praegust situatsiooni „suureks pääsemiseks“ pidada. Nende jaoks võib ebavõrdsus mõjuda tunnetuslikult palju olulisema probleemina ning lükata lumepalli sellest otsast veerema. Oma paremäärmuslikke ideid eviv erakond on meil juba olemas, õnneks ka üha kasvav kodanikuühiskonnaliikumine.
On selge, et demokraatlik õigusriik ei püsi ilma järjepideva pingutuse ja tööta. Käesolevas artiklis oli lähema vaatluse all majandusliku ebavõrdsuse mõju õigusriiklusele, kuid see pole kindlasti ainus tegur, mis lähiajal olulist rolli mängib. Kindlasti kasvab keskkonnateemade tähtsus, oluline roll on alati ka üldisel rahvusvahelisel olukorral, kuid muutuvaid tegureid on veel ja veel. See, kas meid tänasesse toonud ideaal jääb püsima, ületab raskused rahumeelselt või on vaja prioriteetide paika saamiseks suuremat katastroofi, on lähituleviku võtmeküsimus.
Autor Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioon. Euroopa Liidu Teataja C 326 , 26/10/2012.
Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht – ebavõrdsuse vähendamine. 2017. Loetud: https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/file_import/european-semester_thematic-factsheet_addressing-inequalities_et.pdf.
Francis Fukuyama. Political Order and Political Decay – From the Industrial Revolution to the Globalization of Democracy. Profile Books: 2014.
Ian Bond, Agata Gostyńska-Jakubowska. Democracy and the rule of law: Failing partnership? Centre for European Reform, jaanuar 2020. Loetud: https://www.cer.eu/publications/archive/policy-brief/2020/democracy-and-rule-law-failing-partnership.
Priit Pikamäe. Kohtuvõimu piiridest ja seadusandlikust lobisemisvajadusest. Sirp 13.04 2018.
Eric Sigurdson. The Decline of the Rule of Law: Experiencing the Unimaginable in Western Society – the impact of economic and social inequality in the 21st century. 26.04 2020. Loetud: http://www.sigurdsonpost.com/2020/04/26/the-decline-of-the-rule-of-law-experiencing-the-unimaginable-in-western-society-economic-and-social-inequality-has-the-power-to-dramatically-reshape-democracies/.
World Justice Project. Rule of Law Index 2020. Loetud: https://worldjusticeproject.org/sites/default/files/documents/WJP-ROLI-2020-Online_0.pdf.
ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon. Loetud: https://www.vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon.
.png){kind=link}