Õigusriigi kontseptsiooni juured 11. sajandi kirikureformis
Õigusriigi mõistet kasutatakse palju ja tihti ka täiesti vildakas kontekstis. Järgneva kolme artikli eesmärk on vaadelda selle kontseptsiooni kujunemislugu ja tähendust ning väljakutseid 21. sajandil. Esimene artikkel keskendub õigusriigi idee tekkimise kõige varasemale perioodile.
Õigusriigi fundamentaalne põhimõte seisneb selles, et mitte keegi ei seisa seadustest kõrgemal, alati on olemas n-ö kontrollimehhanism. Kuigi tänaseks on kontrollija tähendus mõnevõrra teisenenud ja õigusriigi kontseptsioon tervikuna palju muudatusi läbi teinud, siis sellise süsteemi kujunemise algus on keskaja kirikureformides.
Sajandeid käisid ilmalik ja vaimulik võim koos, selle aluseks oli ilmaliku võimu privileeg vaimulikke ametisse nimetada. Ilmaliku ja vaimuliku võimu lahutamise esimeseks sihipäraseks katseks peetakse Gelasiuse doktriini, mis sedastab, et ilmalik ja vaimulik võim on mõlemad jumalikku päritolu ja peaksid seetõttu kumbki oma sfääris iseseisvalt võimu teostama. Doktriin sai nime paavst Gelasius I järgi, kes 494. aastal saatis vastavasisulise kirja keiser Anastasius I-le. Otsustavate muudatusteni jõuti siiski alles 11. sajandil.
Gregoriaanliku kirikureformi formaalseks nurgakiviks loetakse paavst Gregorius VII 1075. aastal koostatud bullat Dictatus papae, mis oli kahekümne seitsme punktiline kokkuvõte paavstivõimu alustest. Selles sedastati, et Rooma paavst on üleilmne ja vaid temal on õigus vaimulikke ametisse nimetada, kiriku struktuuri üle otsustada ning oikumeenilisi kirikukogusid kokku kutsuda. Samuti taotles paavst ülimuslikkust kõigi ilmalike valitsejate, ka keisri üle, muuhulgas õigust keisrit ametist vabastada. Peaasjalikult oli tegemist poliitilise mõõtmega dokumendiga, keisri ja paavsti võitlusega mõjuvõimu pärast. Investituuritülina tuntud tasavägine võitlus vältas 1122. aastani, mil vaherahu märgiks sõlmiti Wormsi konkordaat – kompromiss vaimuliku ja ilmaliku investituuri jagamises.
Kuidas siiski oli kirikureform oluline õigusriigi kujunemise seisukohalt. 11. sajandil olid paavst ja keiser oma mõjuvõimu poolest enam-vähem võrdsed ja paavst Gregorius VII kasutas olukorra ära, et muuta kirik iseseisvaks institutsiooniks. Kuigi ta taotles kirikule üldist võimu kõigi inimeste üle nii ilmalikus kui vaimulikus sfääris, siis praktikas see ei õnnestunud. Siiski viis see ilmaliku ja vaimuliku valitsuse lahutamiseni ja kummagi väga selge institutsionaliseerimiseni. Pikas perspektiivis tähendas see ka aluse panemist sekulaarse riigi loomisele. Iseseisev kirikuinsitutsioon vajas toimiseks selget struktuuri ja see loodi üsna kiiresti ja konkreetselt. Preestrite tsölibaadinõue ja ametite jagamise lahutamine kohalikust klannipoliitikast aitas muuta süsteemi läbipaistvamaks ja efektiivsemaks. Samuti oli kirikul oma territoorium ja maad, millelt saadi majanduslikku tulu. Selleks, et kogu institutsiooni hallata loodi bürokraatlik haldusaparaat, kus töötajaid tasustati pigem palgaga kui maaomandi jagamisega. Bürokraatliku asutuse etaloniks kujunes paavsti kantselei. Kiriku struktuur ja asjaajamiskord said eeskujuks ilmalikele valitsejatele, kes ajapikku ka oma riigid sarnaselt üles ehitasid.
Õigusloome vallas tähendas kiriku iseseisvumine seda, et uus institutsioon vajas ka selget reeglistikku, mille alusel toimida. See tõi endaga kaasa kaks väga olulist protsessi – rooma õiguse taasavastamise Euroopas ning kanoonilise õiguse süstematiseerimise ja kodifitseerimise. Et paavstil puudus oma sõjaline jõud, pöördus ta oma universaalse võimu taotlemiseks seaduste poole. Selle tulemuseks oli Euroopas Justinianuse koodeksi (Corpus Iuris Civilis) taasavastamine. 11. sajandiks oli Rooma õiguse traditsioon Lääne-Euroopast praktiliselt kadunud, üksikuid termineid või elemente võis leida nii germaani rahvaste õiguses kui ka kirikus endas, kuid teadmine tervikust puudus. Eriti mõjukaks osutus koodeksi esimene osa ehk „Digestid“, mis sisaldas endas kommenteerituna kõiki olulisemaid Rooma õiguse põhimõtteid. Oma positsiooni tugevdamisest õiguse läbi tundsid huvi nii paavsti kui keisri toetajad. See tõi endaga kaasa kiire põhimõtete läbitöötamise, mida omakorda soodustas ka esimeste ülikoolide loomine (kaasaegse õigusteaduse sünnikohaks peetakse ju 1088. aastal loodud Bologna ülikooli), kus pandi õigusteadusele olulist rõhku. Et ülikoolidesse tuli tudengeid üle kogu Euroopa, tähendas see ka Rooma õiguse kiiret levikut. Kõik need aspektid kokku saavutasid selle, et Rooma õigus on tänaseni mandri-Euroopa õigussüsteemi alus. Ta on ühtaegu ideaalse õiguse võrdkuju aga ka lähtekoht, millele iga põlvkond on saanud oma kihi juurde ehitada.
Enne kirikureformi koosnes kanooniline õigus paljudest killustunud paavstide, kirikukogude ja sinodite dekreetidest ja kirjutistest. Reformi käigus tekkis võimalus ja vajadus ühtlustada ja süstematiseerida kanooniline õigus. Selles vallas oli kõige teenekam õigusteadlasest munk Gratianus, kes 1140. aastal avaldas süstematiseeritud kanoonilise õiguse kogu, mida tuntakse kui Decreti Gratiani või Corpus Iuris Canonici. Tema töö mahukuse kõrval teiseks määrava tähtsusega saavutuseks kujunes jumaliku, loomu-, positiivse ja tavaõiguse hierarhia paika panemine ja selgitused, mil viisil tuleks lahendada ebakõlad erinevate õigusliikide vahel. Gratianuse järgi seisid loomuõigus ja jumalik õigus alati kõrgemal kõigist positiivsetest ja tavaõigustest, sest nende loojaks oli kõrgem, väljaspool inimkonda asetsev autoriteet. Lääne õigusriigi traditsiooni defineeris niisiis kaksikvõim, kõik isikud elasid n-ö kahe iseseisva jurisdiktsiooni mõjuväljas – ilmaliku ja vaimuliku. See omakorda tähendas, et mitte keegi ei saavutanud absoluutset võimu, kõiki piiras juba varem mainitud kontrollimehhanism.
Lisaks fundamentaalsele õigusriigi väljakujunemise mõjule, on ka mitmed tänaseks lahutamatud õigussüsteemi „õpetuslikud“ põhimõtted tulnud kanoonilisest õigusest. Nii näiteks kujunes 13. sajandiks välja inkvisitsiooniprotsess ehk juurdlus, mille eesmärk oli tõe välja selgitamine sõltumatute tunnistuste alusel mitte maagiliste protsessidega, sellega alustasid kiriklikud kohtud. Kriminaaljuhtumites hakati eristama tahtlikku ja tahtmatut tegu. Samuti nõudis kirik juba keskajal, et mõlemad abiellujad oleksid toiminguga vabatahtlikult nõus.
Keskajal oli eurooplaste ühisosaks põhimõte, et jumala ees on kõik inimesed võrdsed. Praegu on vaimuliku võimu mõju jäänud Lääne maises ilmas suhteliselt marginaalseks ja ühisosa tuleb leida mõnel teisel alusel. Nii on jõutud demokraatlikes õigusriikides ühiskondlikule kokkuleppele, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ehk kõrgeim sanktsioneerija, millele kõik olenemata oma positsioonist või staatusest alluvad on (põhi)seadus.
Oma selge eraldumisega ilmalikust võimust ja õigusest ning võrdse positsiooniga muutis kirik võimalikuks sellise õigusliku süsteemi kujunemise, kus mõlemad peavad olema pidevas arengus, mis samas arvestab varasema pärandiga ning kus üksikisik ei saavuta kunagi täit vaba voli tegutsemiseks. Teiseks andis kirik oma väga selge struktuuri kehtestamisega eeskuju ka ilmalikule õigussüsteemile ja võimule tervikuna – läänelik õigussüsteem kujunes instutsionaliseerituks ja ratsionaalseks, mis mängis hilisematele muutustele vaatamata olulist rolli Euroopa kujunemises selliseks nagu teda täna tunneme.
Autor Katariina Sofia Päts
https://en.wikipedia.org/wiki/Dictatus_papae
Kasutatud materjalid:
Harold J. Berman. Religious Foundations of Law in the West: An Historical Perspective. Journal of Law and Religion, Vol. 1, No. 1. Cambridge University Press: 1983.
Harold J. Berman. The Religious Foundations of Western Law. Catholic University of Law Review. Nr 3/24 1975.
Francis Fukuyama. The Origins of Political Order: From Prehuman Times to the French Revolution. Profile Books: 2012.
Mati Laur, Anti Selart. Maailma ajalugu II: Keskaeg, Varauusaeg. Koolibri: 2016.
David Nicholas. The Evolution of the Medieval World: Society, Government and Thought in Europe 312-1500. Longman: 1998.
Maurice de Wulf. Philosophy and Civilization in the Middle Ages. Wipf and Stock Publishers: 2008.