7. märts 2019 Alexela kontserdimaja
Austatud Riigikohtu esimees, õiguskantsler, justiitsminister, head külalised, head kolleegid!
Rahapesu, rohepesu, teaduspesu, seaduspesu
Rahapesu on advokaatide jaoks vastakaid tundeid tekitav teema. Viimastel kuudel ja päevadel oleme palju kuulnud ja lugenud rahapesust. „Pesu“ kujund on hakanud ajama võrseid.
Filosoof Margus Ott tõi jaanuaris eesti keele käibesse mõiste „teaduspesu“.[1] Ta tuletas termini mõistest „rohepesu“ ehk ökoeksitamine, mis tähendab keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamist. Oti järgi on teaduspesu see, kui ebateaduslikku tegevust esitatakse üldsusele teadusena ja luuakse oma tegevusele positiivne kuvand. Teaduspesu tehakse ärilise või poliitilise kasu eesmärgil. Ott viitab teaduspesu näitena ajalehe Sirp artikliseerias kirjeldatud keemiakontserni Monsanto tegevusele, kes tellis kallutatud teadusuuringuid ning tegi nende abil poliitilist lobby.[2]
Sel sügis-talvel peeti üldrahvalikku debatti rahvusvahelise õiguse olemuse ja siduvuse teemal. Seda seoses ÜRO ränderaamistikuga. Meie kolleeg Birgit Aasa kirjutas toona teadlaste vastutusest nii: „avalikkuses eksperdina esinemisel, peab kas (a) aduma oma poliitilisi vaateid ja tagama, et need ei mõjutaks teda oma ekspertiisi kuuluvate faktide, järelduste ja selgituste avalikkusele kommunikeerimisel, või (b) avalikustama oma poliitilise või muu kallutatuse sõnaselgelt ning seejärel esitama oma arvamuse tavainimese (või arvamusliidrina), mitte aga teadlasena.“[3]
Birgit Aasa laiendas hiljem sotsiaalmeedias oma artikli sõnumit ka advokaatidele: „[…] ka advokaadid tulistavad iseendale jalga end poliitvankrite ette rakendades, tõe osas vett sogades või isegi õiguslikult absurdseid järeldusi kuulutades […]. See võib olla küll lühiajaliselt tulus ja edukas, kuid kahjustab nii konkreetse isiku kui laiemalt kogu advokaatkonna mainet ühiskonna silmis.“ Olen valmis sellele seisukohale kahel käel alla kirjutama.
Usaldusväärsus on kapital, mis koguneb vähehaaval, aga millest võib vabaneda üsna kiiresti. Eksimusi andestatakse, aga süstemaatilist pettust ja vassimist annab avalik arvamus andeks väga visalt. Kui üldse.
Meie, advokaatide, töövahendiks on ratsionaalsed argumendid ja täpselt doseeritud emotsioonid. Pooltõdesid esitades, samuti liialdades või lahmides õõnestame oma usaldusväärsust asjatundjate ja arvamusliidritena. Avalikkusega suheldes peame selgelt eristama isiklikel motiividel ja kliendi huvides tegutsemist. Teemat, milles büroo ajab parajasti kohtuasja, ei peaks kommenteerima õigusteadlase ja arvamusliidrina. Pooleli kohtuasja võib kutse-eetika piirides kommenteerida, kuid siis tuleks ära märkida majanduslik huvi – nagu paljud kolleegid õigesti teevad. Aga see peaks olema üldine praktika.
Sama põhimõte kehtib ka õigusloomes kaasalöömisele. Kliendi ülesandel tegutsemist varjates ja advokaadi kui eksperdi autoriteeti ära kasutades lex ferenda ettepanekute tegemine on seaduspesu.
Ülevaade kolme aastaga tehtust
Parim viis seadusloomes kaasa lüüa on teha seda advokatuuri ja meie teemakomisjonide kaudu. Aastatel 2016–2018 kommenteeris advokatuur 28 väljatöötamiskavatsust ja eelnõu. Teemakomisjonid kommenteerisid kokku üle 70 eelnõu ja kavatsuse.
Oleme osalenud Riigikogu õiguskomisjoni istungitel; juhatus on kohtunud õiguskantsleri kantseleiga, justiitsministeeriumi ametnikega. Meie liikmed osalevad valitsuskomisjonide töös, rahapesu nõukojas, kohtute haldamise nõukojas ja paljudes muudes koostöövormides, kus arutatakse ka õigusloome küsimusi.
Kõigil huvilistel on võimalik advokatuuri kodulehelt leida meile arvamuseks saadetud eelnõud.[4] Advokatuuri nimel avaldatud arvamused on lisatud õigusuudiste ringkirjale ja trükitakse ära aastaraamatus. Ka komisjonide tegemistes on võimalik kaasa lüüa liige olemata. Kel huvi, paluge end lisada komisjoni meililisti.
Advokatuuri blogis ilmunud intervjuus vastasin, et lõviosa kolm aastat tagasi plaanitud tegevustest on tehtud. Märgin ära neist peamised.
Järgmisel 10 aastal saab juhatus igapäevases tegevuses toetuda advokatuuri uuele arengukavale. Suur tänu kõigile arengukava töörühma liikmetele ja kava koostamist vedanud Toomas Vaherile.
Valmis põhjalik eetikakoodeksi kommentaar. Viimase eksami sooritanud kolleegid kinnitasid, et see sobis väga hästi õppevahendiks, mis ongi üks kommentaari otstarvetest. Suur tänu Martin Tammele ja töörühma kuulunud kolleegidele ning meid aidanud Anneli Soole ja Uno Lõhmusele.
Alustasime koostööd Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga, et parandada eksami kirjaliku osa kvaliteeti ja muuta eksam ühtlasemaks. Advokaatide ees avanesid kohtunike ja avanevad kohe prokuröride koolitusseminaride uksed. Enamik meie oma koolitusi kantakse üle internetis ja nüüd saab ka järelvaadatud koolituste eest õppepunkte. Pean kiitma ja tänama Imbi Jürgenit, kes on panustanud väga palju aega ja energiat nende parenduste tegemisse.
Mõned asjad jäid ka tegemata. Riigi õigusabi korraldus on jäänud samaks, kuigi mingit otsustusõigust tellimuste mahu ega tasude üle advokatuuril pole. Oleme küll saavutanud paar tasumääruse muudatust, aga tasud on pisut kasvanud peamiselt tänu tellimuste arvu vähenemisele. Tasud ja eriti piirmäärad on endiselt liiga madalad. Riigi õigusabi korraldamise üleandmine riigiga kahasse moodustatavale sihtasutusele on üks arengukava eesmärke.
Kahjuks jäi tõsiselt kätte võtmata mentorite süsteemi loomine. Noored advokaadid on ise kinnitanud, et soovivad vanematelt kolleegidelt rohkem sisulist juhendamist ja tuge. Juhatus selgitas hiljaaegu patrooni rolli. Siiski võiks kaaluda ka bürooväliste vabatahtlike mentorite süsteemi loomist. Mitu juhatuse liikme kandidaati on maininud mentorluse tähtsust ning ehk võtab uus juhatuse selle teema ette.
Viimaks ei realiseerunud ka plaan lõpetada vandeadvokaatidest pankrotihaldurite topeltliikmelisus kutseühingutes. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja saatus on praegu lahtine ja võibolla see probleem laheneb uue pankrotiseadusega.
Tahan öelda suur tänu kõigile advokatuuri organite ja teemakomisjonide liikmetele – ametist lahkuval juhatusel on olnud teiega väga konstruktiivne koostöö. Isegi kui vaidleme (ja kohati teeme seda tuliselt), pole kellelgi tulnud puudust tahtest Eesti Advokatuuri paremaks teha.
Samuti tahan tänada kõiki ametist lahkuvaid juhatuse liikmeid. Lisaks neile, kelle nimi juba kõlanud – aitäh Indrek Sirk kõigi järelevalve ja distsiplinaarküsimustega tegelemise eest, ning Maivi Ots, suur tänu abi eest finantsküsimustes ja kantselei töö korraldamisel! Karina Lõhmus-Ein, Katrin Orav ja Madis Päts olid meie mõttelised ja tegelikud sideohvitserid väljaspool Tallinna tegutsevate advokaatide, nooremate ja vanemate kolleegidega, ülikoolide, heategevusorganisatsioonide ja paljude teiste koostööpartneritega. Jaanus Tehveriga oleme olnud koos juhatuses 9 aastat ja viimased 3 aastat on ta olnud mu parem käsi kõigis valdkondades, mida advokatuuri juhtimine ette toonud.
Kogu juhatusega oleme aga suure tänu võlgu meie kantseleile. Eriti viimasel aastal on olnud juhatuse liikmete ja kantselei töötajate vahel väga tihe suhtlus ja väga hea klapp. Meil on suurepärane Leen Eenpalu juhitav naiskond, kes teeb ära kõik vajaliku ja kohtleb meid, advokatuuri liikmeid nagu üks advokaadibüroo kohtleb oma kliente: asjatundlikult ja konkreetselt, aga abivalmilt ja sõbralikult. Veelkord suur tänu kõigile!
Seega usun, et uus juhatus pärib ühelt poolt hästi toimiva tugeva organisatsiooni. Teiselt poolt ei ole tulevik ja keskkond, milles me advokaatidena tegutseme enam pilvitu.
Surve põhiõigustele
Rahutute aegade sümboliks sobib rahapesuvastane võitlus. Eesti ja teiste Põhjamaade avatust ja usaldusväärsust on kurjasti ära kasutatud. Eesti pankadest on läbi kantud kolossaalsetes summades kahtlast raha. Muidugi on see käivitanud süüdlase otsimise. Vaatamata sellele, et rahapesu on kuritegu, mida peab tõendama, räägitakse rahapesust kui sündinud faktist. Suletakse pankasid printsiibil: „Kui on must, näita ust!“
Jah, terrorismi ja kuritegevuse ohuhinnangud võivad olla muutunud. Aga see ei õigusta mingil juhul ilma põhjalike analüüsideta süütuse presumptsiooni, omandi puutumatuse ja mitme muu põhiseadusliku printsiibi kiirkorras revideerimist. Just seda püüavad meie valitsusasutused teha ja napilt jäi eelmises Riigikogus vastu võtmata hiiglaslikke haldustrahve ja omandi ümberpööratud tõendamist sätestav kobareelnõu. Selle eelnõu menetluses, aga ka muus riiklikus tegevuses ilmneb, et pangandusskandaalist on tehtud malakas, millega ametkonnad, kel endal põhjust peeglisse vaadata, hirmutavad kohalikke panku, ettevõtjaid, ametnikke, kuni parlamendi liikmeteni välja.
See osalt Euroopa Liidust lähtuv suundumus on ohtlik: menetluslike garantiideta määratavad megatrahvid on finantssektorist laienenud isikuandmete kaitse valdkonda ja kindlasti laienevad edasi. Drakooniliste meetoditega eilse päeva ohtude vastu võitlemine pole üksnes laastav majandusele, vaid see võib surmavalt haavata ka õigusriiki.
Kobarseadus jäi tänu õiguskantsleri ja ka Eesti Advokatuuri vastuseisule vastu võtmata ning nüüd on natuke rohkem aega sisuliseks aruteluks. Advokatuur osaleb kindlasti neis aruteludes ja üritab kuritegevuse vastases võitluses säilitada tasakaalu ning austust põhiõiguste vastu.
Advokaaditagatised löögi all
Vastasseisus riigiga või ka eraõigusliku murega vajab nii kodanik kui ettevõtja usaldusväärset õigusnõu. Advokaate usaldatakse üksnes siis, kui meile räägitud mure ja kliendile antud nõu jääb meie ja kliendi vahele. Usaldussuhet kaitsevad advokaaditagatised: advokaadi ja büroo läbiotsimise keeld, kliendimaterjalide äravõtmise keeld, advokaadi ülekuulamise keeld (AdvS § 43).
Möödunud aastal nägime mitut kahetsusväärselt advokaaditagatisi murendavat juhtumit:
- Tsiviilasjas nõudis kohus välja menetlusosalisele tema advokaadi poolt enne menetlust vaidlusaluse õigussuhte kohta antud õigusarvamuse
- Politsei otsis sõltumatu asjatundja juuresolekuta läbi advokaadibüroo ja võttis ära dokumente, mis sisaldasid kinnipeetava ja tema kaitsja vahelist suhtlust
Lisaks sisaldavad kriminaaltoimikud üha tihedamini kahtlustatava ja tema advokaadi vahelise suhtluse jälitusprotokolle. Mõni prokurör keeldub neid toimikust eemaldamast ja üritab isegi kohtus tõendina kasutada.
Riigikohtu eelmise esimehe ja õiguskantsleri arvates on probleem selles, et advokaaditagatised sisalduvad advokatuuriseaduses, mis õigusteooria järgi on menetlusseadustest madalama õigusjõuga. Selle üle võib vaielda nagu ka imestada, kas siis tavaseadust ei peagi täitma, aga advokatuuri huvides on selged mängureeglid. Nõnda oleme ette valmistamas menetlusseaduste muutmise eelnõu, mille menetlemist Riigikogu uues koosseisus lubas ka õiguskantsler toetada.
Jälitustegevus
Tehnoloogia arengu tõttu on varjatud jälgimine ja pealtkuulamine üha odavam ja hõlpsam ning meie kõigi privaatsus üha näilisem. Ainsaks tõkkeks kodanike täiesti õigusetu oleku ees on selged reeglid ja valmidus neid reegleid täita. Meie ülesanne advokaatidena on eelkõige tuua kohtumenetluses välja küsitavused, aga vajadusel võtta ka avalikult põhiõiguste kaitseks sõna.
Varjatud iseloomu tõttu on riikliku jälitamise seaduslikkus raskesti kontrollitav – peale kohtuliku kontrolli toimib parlamentaarne ja õiguskantsleri kontroll. Advokatuuri juhatus kohtus möödunud aastal õiguskantsleri ja tema ametkonnaga ning sai ülevaate jälitustegevuse ja teabehanke üle teostatava järelevalve ulatusest ja leidudest. Sellest, millest sai riigisaladuse loata rääkida, jäi mulje, et järelevalve toimib üldiselt hästi. Kapo peadirektor Arnold Sinisalu soovib samuti müüte kummutada ja on lubanud advokatuuri juhatusele selgitada enda ametkonna sisemise kontrolli meetmeid. Ettepanekut tuleb tunnustada ja loodan, et uus juhatus kohtub peadirektoriga õige varsti. Lisaks tuleb taas analüüsida jälituslubade andmise põhjendatust (viimane analüüs tehti 5 a tagasi).[5] Väga kriitiliselt tuleb üle vaadata jälitamist lubavate karistusseadustiku koosseisude kataloog.
Kindlasti ei tohiks ühiskond leppida jõuametkondade väidetega, et ühelgi ausal seaduskuulekal inimesel ei ole vaja jälitustegevust karta (Lavly Perling)[6] või et jälitusasutustel ei ole ressurssi ega huvi, et kõiki ja kõike jälitada (Arnold Sinisalu). Teame, et heade kavatsuste varjus on sageli ülekohut tehtud ja et vanasõna „Õige hõlma ei hakka ükski“ on naiivsete lohutus.
Möödunud nädalal toimus Viinis CCBE alalise komitee istung. Istungil esines Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti direktor Michael O’Flaherty. Põhiõiguste Ameti ülesanne on jälgida ja mõõta inimõiguste olukorda Euroopa Liidus. O’Flaherty väitel on viimastel aastatel inimõiguste olukord Euroopas kiiresti halvenenud: sagenevad vihakuriteod ja diskrimineerimine rassilistel, rahvuslikel, usulistel või muudel põhjustel; kasvanud on rünnakud ajakirjanike ja ka juristide vastu; ahistatakse kohtuvõimu. Kui poliitikud hakkavad väitma, et poliitika seisab seadusest kõrgemal, tähendab see, et mis tahes poliitiline eesmärk pühitseb abinõu, k.a ebaseadusliku. O’Flaherty nendib, et inimõigused muutuvad poliitilisest nähtusest üha enam juriidiliseks nähtuseks. See tähendab, et asi on tõsine ning et advokaatide ja kohtute rolli põhiõiguste kaitsel kasvab.
Kokkuvõte
Need kolm näidet (rahapesu, advokaaditagatised ja jälitamine) osutavad uuele reaalsusele, milles meie kliendid ja me ise toimetame. Uus reaalsus ei peaks olema uus normaalsus. „Normaalne“ on see, kui eksisteerivad selged proportsionaalsed reeglid, reeglitest peetakse kinni ja kinnipidamist kontrollitakse.
Advokatuuri ja advokaatide asi on taastoota normaalsust: nii osalemisega õigusloomes kui ka justiitsasutustega suheldes, aga ennekõike kohtumenetlustes oma klientide eest seistes. Ükskõik, kas praktiseerime tsiviil-, haldus- või kriminaalõigust, meil kõigil on täita vastutusrikas roll vabaduse kaitsel!
Ärme anname vabadusele rajatud tsiviilühiskonda käest!
Tänan!