In memoriam
ANDRES ALAS
15.03.1961 – 06.12.2022
Eesti Advokatuur mälestab advokatuuri kauaaegset liiget vandeadvokaat Andres Alasit.
Andres Alas sündis 15. märsil 1961. aastal Tallinnas. 1984. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Enne advokaadikutse leidmist töötas Andres nii prokuräri kui kohtunikuna. Eesti Advokatuuri liige sai temast 1990. aastal, alustades tegevust advokaadina Tallinna I Advokaadibüroos. 1992. aastal omistati talle vandeadvokaadi kutsenimetus.
Eesti Advokatuur ühineb leinas Andrese pere ja lähedastega.
Jagame siinkohal kolleegide mälestusi Andres Alasest.
Jelena Benevolenskaja
Vandeadvokaat, Andrese endine kolleeg ja lähedane sõber
Ei näe teda, ei räägi temaga, ei tee nalja temaga, ei naerata üksteisele, ei tereta teineteist… Lahkus minu hea, ustav, abivalmis ja rõõmsameelne sõber Andres Alas. Ma ei suuda peatada pisaraid. Ja midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa parandada ja millegagi ei saa aidata. Ei ole sõnu, mis lohutaksid lähedasi. Hinges on kurbus ja valu.
Tundsin Andrest pea 40 aastat. Ta oli väga professionaalne inimene, töötas prokurörina, kohtunikuna ja kaua aega advokaadina. Ta omandas laialdased teadmised ja elukogemused, kuid jäi hingelt nooreks ja rõõmsameelseks, oskas naljatada ja elust rõõmu tunda. Ta suutis säilitada endas parimad inimlikud omadused. Ta oskas hinnata sõprust ja kaasa tunda. Ma tean, kui raskelt ja siiralt ta elas üle oma sõbra ja meie ühise kolleegi Vahur Krinali surma. Kuidas ta süda oli lõhkemas sellest valust. Jah, Andres oli just niisugune hea, siiras, hoolitsev ja hingeline inimene. Ma hindan väga seda, et Andres oli minu sõber ja kolleeg ja hoian alles head ja helged mälestused temast. Minu kaastunne lähedastele. Leinan koos nendega.
Margus Viira
Vandeadvokaat, Andrese endine kolleeg ja lähedane sõber
Nüüd oled ka Sina läinud. Oma kursavennale ja toakaaslasele Vahurile järele. See hirmus aeg viib teise ilma järjest enam parimaid sõpru ja teekaaslasi. Mina ja teised lähedased sõbrad kutsusime Sind Bostoniks, seda ülikooliajast tänaseni. Kogu sinu elus ja olemises oli midagi krutskilikku, midagi ainuomast, mida tajusime bostonlikuna. Võib-olla kinkisid selle teatava boheemlasliku aktsendi Sulle kunstiajaloolasest ema ja kunstnikust isa. Sina valisid siiski õigusteaduse. Olid andekas ja mitmekülgne, valdasid mitmeid olulisi keeli. Olid kogu elu tõeliselt professionaalne jurist, mis võimaldas Sul töötada erinevates õigusvaldkondades, seda nii prokuröri, kui kohtunikuna, kõige pikaajalisemalt siiski advokaadina.
Olid empaatiavõimeline ja tundlik natuur, kes lasi endast emotsionaalselt läbi maailma tõusud ja mõõnad, kuristikud ja tipud. Muidugi tuli ka nende pingeid täis aastate eest maksta kallist hinda. Tervis tuletas ennast mitmel korral valusalt meelde, kuid said alati ree peale tagasi. Alles me viibisime koos ühise sõbra ärasaatmisel, hiljuti vestlesime ja nüüd Sind järsku enam ei ole. Ka Sina läksid ilmselgelt liiga vara. Sind oleks veel pikalt vaja olnud oma sõpradele, aga eelkõige elukaaslasena Tiinale, isana Kärdile ja Erkile ning vanaisana lastelastele.
Jään alatiseks meenutama aastakümneid meievahelist sidet hoidnud rõõmsaid momente koos veedetud ajast, seda alates ühikast ja malevast, kuni tööni meie büroos. Olen kaotanud sõbra, jään Sinust puudust tundma. Maailm on muutunud ega ole enam see, mis ta olema peaks.