EESTI RIIGI ADVOKAADID
Eestkõnelejate ajastust vandeadvokaatide Eestiks
Iga kord, kui mõtlen Eesti advokaatide tegemistele, on mul soov, et meie rahvuskultuuri arenguga tegelevad ajaloolastel jätkuks ikka jõudu ja kannatust, et suuta vaadata kord ka meie advokaatide eelkäijate – eestkõnelejate ajaloole. Need nutikad mehed oma lugudega ootavad veel välja otsimist meie vanade kohtuprotokollide protokollidest ning ehk siis leiavad meie ajaloolased juurde ka midagi isikulist, mis neid mehi meile inimestena lähemale tooksid. Omal ajal hakkas advokaatide kutse vanema ajalooga tegelema ametivend Karl Grau, aga eks tema tegi seda oma igapäevase advokaadi kutsetöö kõrvalt ja suutis teha ajaloo alal just nii palju kui parajasti aega ja jõudu jätkus.
Täna, mõeldes juba lähenevale Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale ja Eesti Advokatuuri samaväärsele juubelile tahaks samuti korraks vaadata advokaatide rollile meie omariikluse sajandi jooksul.
1. Ärkava rahvuse advokaadid
Eestkõnelejate ja kohtusse otsuse tegemiseks kaasatud kohalike meeste kogemus püsis ja ulatus meie suulises kultuuris aegadesse, kui oli käes aeg vallakohtute üleandmiseks kohalike taluperemeeste kätte.
August Traat alustas oma vallakohtute ajaloole pühendatud raamatut viitega parun Roseni poolt lausutule, et „nende veel väheharitud meeste otsuste juures leiab palju väga arukaid otsuseid ja vähe mittearukaid“.
Kui me meie omariikluse loomisele kaasa aidanud poliitikute elulugusid uurides oleme hakanud enam vaatama ka meie esimese põlve poliitikute esivanemate tegevusele vallavanematena, siis sama oluline on vaadata uuesti üle ka kunagiste vallakirjutajate ja vallakohtunike järglaste tegevus advokaatidena.
Kui Paul Johansen on oma kirjatöödes juhtinud tähelepanu sakslaste seisukohalt mittesakslaste võimalustele sotsiaalselt tõusta, siis pidi see esialgu tähendama ka oma rahvuslikust päritolust loobumist. Seetõttu on meie esimeste eestlastest advokaatide leidmine 19. sajandil vahel päris vaevaline, sest polegi mõne mehe puhul lõpuni selge, kas teatud piiripealses seisundis mees, luges end ikkagi lõpuni eestlaseks ja seda enam, kas teda eestlaseks tunnistasid ka ümbritsevad.
Aga meie senine teadmine annab just 19. sajandist võimaluse leida neid esimesi eestlastest advokaate, kellest osadel oli antud võimalus end kirjutada ka oma rahvusteadvust võitva eestluse kultuurilukku ning anda oma panus Eesti riigi sünnile.
2. Eesti riigi ämmaemandad
Eesti riigi ämmaemandate põlvkonda saame lugeda juba mitmeid eestlastest advokaate, kes tegelikult on meie ajaloos ju üldtuntud.
Loomulikult tuleb meenutada Karksi vallakohtuniku pojapoega Jaan Poskat (1866-1920), kes suutis 1917. aastal tõusta Eestimaa kubermangu komissariks ehk siis kõrgeimaks ametnikuks senise Eestimaa kubermangu ja sellele lisandunud Liivimaa eestlaste osa kõrgeimaks ametnikuks.
Muidugi oli tal juba kaasa võtta kogemus alates 1904. aastast Tallinna linna volikogust (ka esimehena) ja siis juba teise eestlasest Tallinna linnapeana (1913-1917).
Alates 24.veebrauarist 2018 tegutses Poska Eesti välisministrina. Tema eestvedamisel kirjutati alla Tartu rahuleping, mille järgselt ta ütles Eesti delegatsiooni liikmetele: “Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.”
Vähetähtis polnud Jaan Poska mõju tema käe all tegutsenud noorematele advokaatidele Konstantin Pätsile ja Ado Birkile (Maanõukogu liige, Asutava Kogu liige, hilisem välisminister), kellel oli oluline roll Eesti riigi sünni juures.
Veel enne esimest maailmasõda kogunesid Tallinnas ja teisteski linnades mitmed väga silmapaistvad Eesti soost advokaadid, kes leidsid aega tegelda vahetu kohtutöö kõrval ka laiemalt ühiskonna harimisega. Jaan Poska kõrvale astusid Jaan Teemant, Jüri Vilms (Päästekomitee liige, Eesti esimene kohtuminister ja peaministri asetäitja), Otto Strandman (Asutava Kogu liige, hilisem välis-ja kohtuminister, ka riigivanem), August Rei (Asutava Kogu liige, hilisem riigivanem, välisminister, O. Tiefi valitsuse välisminister Rootsis, pagulasvalitsuse peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes).
Eesti Vabariigi sünni puhul, eriti kui vaadata seda juba sajandi kauguselt ajalooliselt distantsilt, saab ju näha väga selget riigiks saamise protsessi. 28. novembril 1917 aastal vastu võetud Maanõukogu vanematekogu otsusel olid olemas juriidilised nõuded, mis andis välja omariikluse sünniakti tunnused. Maanõukogu aktiivsete liikmete hulgas leiame me jällegi otsustavate õiguslike sammude tegemise juures meie tuntud advokaate (Otto Strandman, Jaan Poska, Jaan Teemant, Konstantin Päts, Jüri Vilms).
Kindlasti tasub meenutada sedagi, et Eesti soost advokaadid olid valitud Venemaa Asutava Kogu liikmeteks ja andsid omalt poolt endast oleneva, et poliitilistes ja sõjalistes tuultesse tõmmatud suur Vene riik ümber korraldada lagunema hakanud impeeriumist kaasaegseks vabariigiks.
Kahjuks seda impeeriumit ei õnnestunud ümber korraldada, sest bolshevike nime all tuntuks saanud liikumine haaras Venemaal hoopis võimu. Aga see kogemus, olla oma maa esindajaks tõeliselt suurte otsuste juures, andis selles osalenud advokaatidele selle lisajulguse, millega asuti siis Eesti Vabariigi sünnile kaasa aitama.
3. Eesti Wabariik ja advokaadid
Kui me püüame leida advokaate, keda eriti esile tõsta Eesti Vabariigi sünniaegadest, siis ei saa me kindlasti mööda vaadata advokaat (Maanõukogu liige, olnud ka Pärnu linnapeaks) Hugo Kuusnerist, kellele saatus kinkis ajaloolise võimaluse, olla selleks hääletoruks, kes sai Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918 kell 20.00 ette lugeda “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” ehk siis meie riigi sünnitunnistuse.
Viljandis luges 24. veebruaril 2018 Manifesti ette samuti advokaat Gustav Talts.
1905. aastal olid baltisaksa ringkonnad peale Tartus toiminud aulakoosolekut rünnanud eestlastest advokaate (eriti Jaan Teemantit ja Konstantin Pätsi), nimetades Jaan Teemantit ka “Eestimaa kuningaks Jaan I”. Need vaenajad ei osanud siis ette näha, et nende meeste, kes esialgu tsaaririigi sõjakohtu abil isegi tagaselja surma mõisteti, saavadki Eesti Vabariigis riigivanemateks, kes vabade riikide seas veidi enam kui kümnendi järel Eesti Vabariiki hakkavadki juhtima.
Vene keisririigi ajast algab Eesti soost vandeadvokaatide lugu, kes esialgu olid registreeritud Peterburi kohtupalati juures. Eesti Vabariigi kohtukoja juures toimunud vannutatud advokaatide üldkoosolek 14. juunil 1919.a. pani aluse aga Eesti Advokatuuri tekkele, mida on ka Eesti Advokatuuri sünnipäevaks. Selle nõukogu esimeheks valiti Jaan Teemant.
Eesti Vabariik sai vastasutatud advokatuuri kaudu haritud juristide kogu, kes oma tööga kohtutes ja laiemalt ühiskonnas jätsid ühiskonnale ning noorele riigile olulise jälje. Eesti Vabariigi silmapaistvate advokaatidena tasub meenutada ka, et õigusteadlane ja advokaat Ants Piip oli tollel perioodil Eesti Maapäeva liige, Asutava Kogu liige, mitmekordne välisminister kui ka peaminister.
4. Advokaadid poliitilise kriisi ajastul
Kui Eesti Vabariik end riigina maailmale tutvustas, siis oli manifestis öeldud, et Eesti riik on demokraatlik rippumatu (sõltumatu) vabariik. Juba aastal 1918 oli Kaarel Einbund (Eenpalu) eesti keeles avaldanud raamatu “Õiguslik riik”, mis 1939. aastaks sai asendada juba meie silmapaistva õigusteadlase prof. Artur Tõeleid-Kliimanni teosega “Õiguskord.”, milles käsitleti demokraatliku riigi olulisi tunnuseid.
Kuid hoopis keerulisem oli poliitiliselt ja ideeliselt päris segases 20. sajandi esimeses pooles ka Eestis säilitada õigusriigi põhimõtteid ja demokraatlikku riigikorda austav riiklik süsteem. 1929. aastal alanud üleilmne majanduskriis tõmbas suure osa Euroopast poliitilisse ning õiguslikku kriisi. Poliitiline kriis ei läinud Eestiski mööda ja nii oldi olukorras, kus tagantjärgi tuli olla tänulik, et Eesti Advokatuur oli selleks ajaks saanud juba arvuliselt suureks, aga samas kandis see selle loojate demokraatlikke väärtusi ja sai olla abiks ühiskonnale selle kriisi ületamisel.
1934. aastale järgnenud protsessides kerkisid Eesti ühiskonna jaoks silmapaistvate ja julgete advokaatidena esile uuesti näiteks Jaan Teemant, kes olles alles vahetult mitmekordselt kandnud riigivanema (valitsusjuhi) ülesanded, ei pidanud võimalikuks nüüd advokaadina kuidagi kõrvalt vaadata keeruliste poliitiliste protsesside osaliste kaitsmist.
Hiljem olevat Konstantin Päts Jaan Teemantile isegi ette heitnud, et see nii käredalt valitsuse vastu vapse kaitsnud. Kuid Jaan Teemant oli ja jäi alati selleks käremeelseks advokaadiks, kellel oli suur annus oma peaga mõtlemist ja südames advokaadile professionaalselt vajalik annus õigluse tunnet.
Siinkohal peab märkima, et Artur Sirk tegutses vandeadvokaadina Tallinnas, olles vabadussõjaliste tegelik juht. Ta vangistati 1934, põgenes vanglast ning sai 1937.a. Luksemburgis segastel asjaoludel surma.
Poliitilise kriisi ajal näitas Eesti Advokatuur end ühiskonna suhtes professionaalselt ka selle kaudu, et just hetkel, kui üks Eesti ajaloo suuremaid poliitikuid Jaan Tõnisson oli sattunud võimul olijate silmis põlu alla ning ta kõrvaldati Postimehe juurest, siis oli just advokatuur, kes võttis Jaan Tõnissoni enda hulka. Tõnisson tegutses kuni 1940.aastani vandeadvokaadina Tallinnas.
Jaan Tõnisson oskas kindlasti seda solidaarsust hinnata, sest tema elu sooviks noore mehena oli olnud saada advokaadiks. Baltisakslaste kius Tõnissoni vastu algas aga juba varakult seoses tema selgete poliitiliste vaadete tõttu, mistõttu polnud võimalust tema noorusaegadel seda advokaadiunistust teostada.
Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson olid ka mehed, kelle suhtes baltisakslased suutsid hoida sakslaste vaenlaste kuvandit kuni teise maailmasõjani, mida on tänagi võimalik lugeda Berliini arhiivides Tallinnast omal ajal saadetud Saksa saatkonna paberite seas.
Eesti Advokatuur kaotas nõukogude- ja Saksa okupatsiooni ajal paljud oma liikmed, kellest mitmetel nende eluküünal ka kustutati. Eesti Advokatuuri esimese esimehe ja pikaaegse juhi Jaan Teemanti uurimise toimikust leiab ühe huvitava dokumendi, kus pikema ajaloo peale ehk vähe mõelnud julgeolekuteenistuse uurija oli kirja pannud ajaloo jaoks read, et advokaat Jaan Teemant “ei kõlba oma ausa iseloomu tõttu koostööks uute võimudega” ja see tähendas teise maailmasõja alguses tegelikult advokaadile surmaotsust.
Täna teeme me praeguse põlvkonna advokaatide poolt sügava kummarduse neile vapratele kolleegidele, kes jäid oma advokaadivandele elu raskeimates oludes lõpuni truuks. Paljude represseeritud advokaatide toimikutest on ilmselt taolised uurija poolt antud kohustuslikud hinnangud hiljem arhiivides välja korjatud, kuid me oskame aru saada, kuidas võis välja näha võimude surve alla sattunud advokaadi elu sel ajal.
Selle perioodi lõpetuseks ei saa kindlasti jätta märkimata mitmekordset valitsuse liiget kohtu-ja siseministri ametis, aga ka peaministri ülesannetes vandeadvokaat Otto Tiefi, kes juhtis Jüri Uluotsa ülesandel alates 18.septembrist 1944 Eesti Vabariigi viimast põhiseaduslikku valitsust Eestis enne Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991.
5. Advokaadid diktatuuriajas
Eesti advokaatidel tuli oma tööd teha ka stalinistliku diktatuuriaja tippaegadel, kui elu kujutas tõesti piltlikult sütel käimist. Aga hoopis pikem periood teise maailmasõja ajast kuni 1990ndate aastate alguseni oli aeg, mida Jaan Krossi romaani kangelase sõnade järgi võiks nimetada “munadel käimiseks.” Seda ajastut iseloomustas vahepeal periood, kus kõrgharidusega advokaatide arv langes 57%ni, kuivõrd paljud olid sunnitud advokatuurist lahkuma seoses diktatuuri rezhiimi poolt kehtestatud nõuetele.
Eesti advokatuur, vaatamata siin läbiviidud poliitilisele puhastusele, ei muutunud mitte kunagi tervikuna nõukogude võimu instrumendiks. Ikka elas siin edasi vaba advokaadi kutse-eetika alus. Õnneks hakkas mingil ajal muutuma või lagunema see nõukogulik impeerium ja siis andsid vanemad kolleegid noorematele advokaatidele ikka edasi vanu advokaadi kutsenippe, aga nende seas ka seda mingit advokaadiks olemise mõtet. Nagu elus ikka, said mõnedki nooremad advokaadid sellest sügavamalt aru, vahel ehk siis kui vanemad – veel eestiaegsed kolleegid – olid juba läinud meie hulgast.
Kui Eesti Advokatuur pidi viiskümmend aastat kandma Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi nime, kasutasid silmapaistvad advokaadid ikka võimalust, et tagasi tulla vaba advokatuuri juurde. Vahel tuli see mõju isegi sealt, kus tsensorid ei osanud ehk seda isegi kahtlustada.
Nii tõlkis kogu eluks ikka advokaadiks jäänud Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane koos advokaadist abikaasa Aino-Eevi Lukasega “Loomingu Raamatukogu“ jaoks vene keelest valimiku 19. sajandi teise poole (1864. aasta justiitsreform) Vene silmapaistvate advokaatide kõnedest. Eesti keeles kõnetasid nad 1980ndatel aastatel mitte ainult advokaate vaid ka noori juriste laiemalt, kuidagi väga päevakajaliselt. See oli advokaat Ilmar Rebase vaikne-avalik üleskutse oma kutsekaaslastele – olgem nende, varasemate kolleegide väärilised selles keerulises ajas, mis antud põlvkonnale tegutsemiseks paraku antud oli.
Nõukogude perioodil kirjutasid oma nime ajalukku mitmed advokaadid, kes said ühiskonnalt tunnustuse selle kaudu, et inimesed pöördusid rasketes asjades ikka nende advokaatide poole. Olgu siin märgitud vaid mõned nimed- Ervin Aunapuu, Aleksander Glikman, Henn Eomois, Evald Koost, Hasso Lepik, Simon Levin, Lembit Lill, Endel-Jüri Lio, Aino-Eevi Lukas, Jakob Lurje, Lea Mandel, Monika Mägi, Kaido Pihlakas, Vello Sikut, Ants Võlli, kes olid tuntud ja tunnustatud advokaadid. Kindlasti on paljud nimed jäänud ebaõiglaselt märkimata.
6. Advokaadid Eesti Vabariigi omariikluse taastamisel
Eesti Vabariigi taas käivitamine poleks olnud kindlasti nii edukas, kui poleks olnud häid juriste ja nende seas ka advokaate nii Eestis kui ka välismaal, kes toetasid omariikluse taastamist.
1980ndate lõpus olid juristide hulgas eelkõige advokaadid need, kes julgesid ja aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele. Selleks asutati 1988 aasta juunis Demokraatlik Ühendus Themis, kuhu kuulusid advokaatidest Väino-Rein Villik, Kaido Pihlakas, Arvo Junti, Sulev Raudsepp, Aare Tark. Eesti Kongressi liikumisega oli tihedates sidemetes Indrek Teder. Jüri Rätsep oli Põhiseaduse Assamblee liige, hilisem Riigikohtu liige.
Nimetatud advokaadid osalesid Rahvarinde Konsultatiivkomitee töös, aitasid aktiivselt kaasa 16.novembri 1988.a. Iseseisvusdeklaratsiooni jõustamisele, osalesid keeleseaduse väljatöötamisel ning võtsid osa mitmetest aktsioonidest, kus toetati Eesti iseseisvumist.
Eesti Advokatuur taastati 1992.a. veebruaris, kus vandeadvokaadi vande andsid 183 advokaati.
Eesti Advokatuur on olnud ikka avatud ka juristidele, kes osalenud poliitikas või aktiivselt löönud kaasa ühiskonna elu korraldamisel ning seejärel sidunud end advokatuuriga. Jüri Raidla oli justiitsminister ning Põhiseaduse Assamblee ekspertkomisjoni juht, Paul Varul tsiviilõiguse professor ja mitmekordne justiitsminister.
Mitmed advokaadid täitsid kutsetöö kõrvalt olulisi ühiskondlikke ülesandeid või asusid avalikku teenistusse, mille järgselt aga alustasid uuesti tegevust vandeadvokaadina. Märt Rask täitis nii sise- kui ka justiitsministri ülesandeid olles Riigikohtu esimees aastatel 2003-2014.
Vandeadvokaat Uno Lõhmus on olnud Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, Allar Jõks ja Indrek Teder õiguskantslerid, Kaido Pihlakas Eesti Reservohvitseride Kogu asutajaliige ja esimees.
Taasiseseisvumise järgselt on Eesti Advokatuuri juhtinud 8 esimeest – vandeadvokaadid Jaak Oja, Aare Tark, Üllar Talviste, Aivar Pilv, Toomas Vaher, Sten Luiga ja Hannes Vallikivi, Jaanus Tehver.
Loomulikult on kõige olulisem advokaatide jaoks nende igapäevane kutsetöö. Loetelu suurepärastest Eesti advokaatidest võiks jätkata kuid pean siinkohal vabandama kolleegide ees, sest artikli piiratud mahu tõttu ei ole kõiki väljapaistvaid advokaate võimalik esile tuua.
Tänasesse Eesti Advokatuuri kuulub üle 1000 advokaadi, olles suurim juristide kutseorganisatsioon Eestis. See ühendus omab tohutut potentsiaali. Eesti advokaate ilmestab kõrge professionaalne kutseoskuste pagas, ergas mõttemaailm ja jätkuv soov kaasa rääkida Eesti ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel.
Noorema põlvkonna advokaatide hulgas on palju oma valdkonna parimaid spetsialiste, kõrgete eetiliste tõekspidamisega juriste ning häid oraatoreid, kes on kindlaks vundamendiks advokatuuri arengus järgmisel sajandil.
Eesti Advokatuuri liikmed saades vandeadvokaadiks annavad ametivande, mis pole lihtsalt vanne, vaid endale ja rahvale suure veksli andmine, mida tuleb elus kindlasti ka lunastada.
Kui esimesed eestlastest vandeadvokaadid hoidsid seda hõbedast vandeadvokaadi märki suurima uhkusega oma pintsaku revääril, siis oli selle taga väga suur eneseületus.
Eesti Advokatuuri koondunud juristide vaimne potentsiaal pole vaid selle organisatsiooni hüvanguks kokku kogutud, vaid nagu näitab meile advokatuuri ajalugu, on seda ikka vaja läinud omariikluse arendamise jaoks.
Kirjutis on põgus pilk advokatuuri 100 aastasele ajaloole, mis aga väärib kindlasti süsteemset aga ka sisulist ajaloolist käsitlust.
Kasutatud kirjandus:
August Traat. Vallakohus Eestis. 18. sajandi keskpaigast kuni 1866. aasta reformini. Tallinn, 1980.
Artur-Tõeleid Kliimann. Õiguskord. Tartu, 1939.
Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919-1994. Tallinn, 2005.
Politisches Archiv des Auswärtigen Amts. Gesandschaft Reval 1920-1941.
Peeter Järvelaid. Eesti Vabariigi esimene prokurör Jaan Teemant. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2009. Tartu, 2010.
Aare Tark. Eesti NSV Advokaatide Kolleegium aastail 1952-1957 (võistlustöö, juhendaja prof. I. Rebane). Tartu 1980.
Aino-Eevi Lukas. Lugupeetud vannutatud mehed: valik vene advokaatide kohtukõnesid. Loomingu Raamatukogu 9/10. Tallinn, 1982.
Kalle Muuli. Eriväljaanne. Postimees, 16.11.2013.
Demokraatliku Ühenduse Themis infoleht nr.1, Tallinn, 1989.
Raimo Pullat. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn, 2004.
Aare Tark, vandeadvokaat
Eesti Advokatuuri esimees 1994-2001
* Artikkel on esialgselt avaldatud 9. märtsil 2018 Postimehes