Austatud Riigikohtu esimees, justiitsminister, riigi peaprokurör, head kolleegid ja head külalised!
Astusin Eesti Advokatuuri liikmeks 1996. aasta suvel. Mõned kuud varem olin tööle läinud Aare Targa juhitavasse advokaadibüroosse. Mäletan, et üsna algusest müüdi minu tööaega klientidele 1500 krooniga tunnis. Muidugi ei olnud Aare büroo turul odavamate seas ja kindlasti osutasid advokaadid teenust ka odavama hinnaga. Siiski oli mälu järgi 1500 krooni ehk tänases vääringus umbes 100 eurot tunnist päris paljudes büroodes valdav taks. Sageli, ja eriti välisklientidele teenust osutades, olid tunnihinded oluliselt kallimad ja ulatusid üle 2000 krooni.
Tuleb tõdeda, et minu töö on ühiskonna silmis aja jooksul oluliselt odavamaks muutunud. 20 aastaga on elukallidus kasvanud üle 80% ehk minu toonase ostujõu säilitamiseks peaks algaja advokaat küsima täna vähemalt 180 eurot tunnist. Täna mõistab kohus ükskõik kui kogenud lepingulise esindaja kuluna välja 120-130 eurot tunnis ja piirab seejuures tundide arvu ehk tegelik tunnihinne võib olla oluliselt madalam. Advokaadibürood – ja väga soliidsed bürood – teevad hankepakkumisi sellest numbrist madalamal, ka alla 100 euroga tunnist.
Ma ei kavatse arutleda, kas see, et minu ja mu arstist ema sissetulekute vahe ei ole enam kordades, mingil ajal võib-olla isegi kümnetes kordades, ehk üldistatult kas advokaaditöö suhteline odavnemine teiste ametitega võrreldes on õiglane või mitte. Selle asemel arutlen advokaaditöö odavnemise põhjuste ja tagajärgede üle.
Kiratsev majandus ja konkurents on muutnud advokaaditöö odavamaks
Põhjusi on kaks: üldine majanduskeskkond ja konkurents. Öeldakse, et statistika on suurest valest veel suurem. Siiski veel natuke numbreid. Kuni 2008. aasta kriisini liikus Eesti majandus tõusujoones ja küllap koos sellega ka advokaaditeenuse turg. Alates 2011 (ehk viimasel 5 aastal, kuna 2016 tulemusi veel pole) on advokaaditeenuse turg kasvanud väga visalt (alla 3% aastas). Ühiskond vajab meist suhteliselt rohkem arste, õpetajaid, programmeerijaid ja insenere.
Advokatuur on minu liikmeks saamise ajaga võrreldes paisunud enam kui 3 korda (veebruaris 1997 oli 310 liiget). Alates 2011 on kasv olnud keskmiselt 5% aastas. Täna on meid 2 advokaati vähem kui 1000. 1000 piiri ületame tõenäoliselt juba järgmisel juhatuse istungil. Samas on kutsetegevuse peatanud liikmete osakaal aastatega kasvanud 15%-lt (2008) 21%-le (2016).
Kui turg kasvab turuosaliste arvust aeglasemalt, jääb piltlikult öeldes supp lahjemaks. Võib-olla on just lahjem supp tinginud peatamiste arvu suurenemise ja viimasel kahel aastal liikmeskonna kasvu pidurdumise?
Advokatuuri suurust kunstlikult ei reguleerita
Olen kuulnud arvatavat, et liikmeskonna kasvu pidurdumine on kunstlik ja vastuvõttu piiratakse keerulise eksamiga. Päris kindlasti see nii ei ole. Eesti on seni püsinud üsna liberaalse turumajanduse kursil ja ka meie liikmete arvu reguleerib ennekõike turg ehk büroode vajadus tööjõu järele. 1920ndate lõpus tehti küll otsus, et advokatuuri vastuvõttu piiratakse sellega, et vannutatud advokaadil võib olla kaks, hiljem üks abi. Olen ise kuulnud ühe väliskolleegi käest, et neil piiratakse eksamile mittelubamise ja karmi eksamiga noorte vastuvõttu. Meil midagi sellist ei ole.
Advokaadile seatakse kõrged nõudmised ja eksam peab tagama liikmete head kutseoskused ja õigusteadmised. Viimase nelja eksamikorra läbisaanute osakaal 40-60% tõendab, et vandeadvokaadi abiks ja sealt edasi täieõiguslikuks vandeadvokaadiks saada on just parasjagu raske. Küll on kriitiliselt tähtis see, et eksam oleks kõigile ühetaoline, et ülesanded oleksid selged ja hindamiskriteeriumid arusaadavad. See on esmajärjekorras kutsesobivuskomisjoni hool, aga samuti juhatuse hool, kes vaatab läbi kaebusi ja mõnikord eksami tulemusi ka korrigeerib. Viimase nelja eksami tulemuste põhjal näib, et vandeadvokaadiks pürgijate õnnestumisprotsent on natuke kõrgem kui abi eksamil. Mitmeaastase kogemusega praktikutel peabki paremini minema, mis sest, et eksam ise on nõudlikum. Oleme Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale välja käinud idee pakkuda tasulisi advokaadieksami ettevalmistuskursusi. Näis, kas sellest asja saab. Tartu Ülikooli abist on räägitud ka kohtunike, prokuröride, advokaatide ja notarite ühendeksamiga seoses, aga see on veel väga toores idee.
Konkurentsi ei tasu karta, olelusvõitlus virgutab ja teeb meid tugevamaks. Oleme kogu aeg tegutsenud vabal turul, ainsa eelisena teiste magistrikraadiga juristide ees omanud Riigikohtusse pöördumise õigust. Sellele vaatamata ja kindlasti tänu meie kutse heale mainele on ligi 90% ametlikust õigusteenuse turust advokaatide käes.
Tehnoloogia ja integreeritud teenused suurendavad veel konkurentsi
Ennustan, et mitte kauges tulevikus konkurents süveneb veelgi, kuna osasid õigusteenuseid hakkavad osutama mitteadvokaadid ja õiguslike otsuste langetamiseks tuleb rakendada tänastest erinevaid oskusi. Pean silmas tehnoloogia järjest suurenevat sissetungi juuramaailma. Õigusturu muutusteks valmistumisest ja tööst advokatuuri arengukava kallal annab üldkogule lühiülevaate kolleeg Toomas Vaher.
Advokatuur üritab tehnoloogia arenguga sammu käia. Üha enam lööb laineid suurandmete analüüsi ja õppivate algoritmide abil juriidiliste faktide (rikkumiste, riskantsete lepinguklauslite vmt) tuvastamine. Advokatuur asendas tänavuse üliõpilastööde konkursi kahasse Tartu Ülikooli IT-õiguse magistriprogrammiga korraldatava õigusrobootika konkursiga. Selle konkursi siht on arendada õigusallikate arvutianalüüsi. Konkursile laekus 3 arvestatavat tööd ja žürii kavatseb võitjad välja kuulutada maikuus õigustehnoloogia konverentsil.
Tehnoloogia areng ei tähenda sugugi, et advokaadi roll ühiskonnas väheneb. Jah, vähenema peaks robotliku töö osakaal – sadade ja tuhandete lehekülgede läbilappamine, tüüpdokumentide koostamine ja muu selline. Seda tööd suudavad masinad õige pea meist paremini. Mida masinad ei mõista tõenäoliselt kunagi, on inimhinge lugemine, inimlike motiivide selgitamine, lepitamine. Masinad ei oska tuvastada ega põhistada ühiskondlikke väärtusi (kui, siis ainult empiiriliselt ja kvantitatiivselt), aga unikaalse inimesega peab menetluse mingis järgus tegelema teine unikaalne inimene.
Oleme õigusrahu loojad
Edasi tahan rääkida meie missioonist täna ja tulevikus. Meie missioon on kätketud meie ametivandesse: „Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning täita kõiki ülesandeid, milleks vandeadvokaadikutse mind kohustab.“
Me oleme ühiskonnas õigusrahu loojad. Mulle väga meeldis kolleeg Pirkka-Marja Põldvere mõte ühes jaanuarikuises Äripäeva arvamusloos, et läbirääkimised ei näita mitte nõrkust, vaid tarkust. Meid ei palgata selleks, et kulutada aega, raha ja närve vaidluse pidamisele, vaid ikka kerkinud tüli või potentsiaalse probleemi lahendamiseks. Just sel põhjusel me pole jäigalt seotud kliendi antud juhistega, vaid peame välja selgitama kliendi tegelikud huvid ja klienti nõustama nendest lähtuvalt (EK § 8 lg 39. Me ei pea ajama ilmselgelt perspektiivituid asju (EK § 12 lg 3). Iseseisvuse kirjutab ette meie oma eetikakoodeks.
Si vis pacem, para bellum
Siiski öeldakse, et tahad rahu, valmistu sõjaks. Meie peamine ja pühim roll on kliendi õiguste kaitse ja läbi selle terve õiguskorra kaitse. Me hoiame riigivõimu surve all ja tsiviilasjades meenutame õigussubjektidele nende kohustusi. Kui ajakirjanduse kohta on käibel väljend public watchdog (avalikkuse valvekoer, kes hädaohtu nähes haugub), siis meie oleme valvekoerad, kel on luba (ja kohustus) hammustada.
Vahemärkus: Vabandan, et kasutan palju sõjatermineid ja -retoorikat. Selle aasta kohtunike täiskogul olid mitu kohtunikku (Andres Parmas, Pavel Gontšarov, Daimar Liiv) laigulises välivormis, kuna läksid täiskogult otse ohvitserikursustele. Ka meie liikmed Ene Ahas, Kaupo Lepasepp, Teet Lehiste ja Priit Kala läbivad praegu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses ohvitserikoolitust. Nende ja kolleegidest reservohvitseride (Kaido Pihlakas, Indrek Teder, Marek Helm, Alar Urm) huvi sõjaõiguse vastu väärib tunnustust, sest segastel aegadel on õigusetus üks suuremaid ohte. Iga samm juristide ning militaristide lähendamisel on ülioluline.
Nii rahulooja kui ka korrahoidja rollid on tänases maailmas kasvava tähtsusega. Liberaalne indiviidikeskne ühiskonnakorraldus on surve all kõikjal Läänes. Rahvaid tabanud rahulolematus ja ebakindlus toob järjest võimule populistlikke valitsusi, kes ei hooli faktidest, kes oma sõnul kaitsevad abstraktseid hüvesid, nagu riiklik julgeolek, ühiskondlik turvalisus, traditsiooniline elulaad. Varem või hiljem jõuavad sellised võimurid oma kriitikute vaigistamiseni. Näeme seda Venemaal, Türgis, Ungaris, isegi Poolas, ja mingeid märke isegi USAs.
Tagasi meie missiooni juurde. Kuidas neid vandetekstis nimetatud advokaadiülesandeid hästi täita? Toon välja kaks olulist momenti.
Peame hoolega hoidma oma autoriteeti
Mäletate Tiit Ojasoo juhtumit, õigemini selle avalikuks tulekule järgnenut möödunud aasta juunis? Päevi ei vaibunud taunivad sõnavõtud meedias ja sotsiaalmeedias. Igaüks tahtis vastikusega reageerida. Poliitika.guru sõnul ühiskond “reageeris tsunamina” (http://www.poliitika.guru/memorandum-kompass-jupsib-nadal-24/).
Teine juhtum: märgistamata sisuturundus TV3 „Seitsmestes uudistes“ (http://uudised.err.ee/v/7e70a777-5813-40a4-8b3c-e29eccec768b). Selles asjas uurimine alles käib, aga ajakirjanduse reaktsioon käesoleva jaanuari keskpaigas oli märksa vähem tormiline kui Ojasoo puhul. Võiks öelda, et isegi valuline.
Muidugi on keeruline võrrelda lähisuhtevägivalda ja meedia sõltumatust. Ka nende kaasuste anatoomia on erinev. Siiski on neis kahes juhtumis väga õpetlik ühisosa. Mõlemal juhul paljastati midagi väga ebameeldivat, auditooriumit šokeerivat. Mõlemal juhul tuli ilmsiks, et väärtusmajakaks peetav isik või institutsioon ei käi ise oma sõnade järgi. Ojasoo on oma lavastustes nii palju moraali lugenud ahnetele, ihnetele, rumalatele ja võimujanustele – ägagu nüüd ise totaalse hukkamõistu koorma all!
TV3 tegevus üllatas reklaamidest tundetuks ja küüniliseks muudetud publikut vähem. Saadakse aru, et sisuturundust pakkuma ajendas telekanalit äriline konkurents. Ka mina alustasin sõnavõttu konkurentsi teemal. Konkurentsi on võrreldud sõjaga. Cervanteselt pärinevat tuntud ütlus, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud (all is fair in love and war). Konkurentsi kohta see ütlus siiski ei käi.
Oma töös apelleerime kirja pandud seaduste kõrval tavadele, headele kommetele, printsiipidele ja kõrgematele väärtustele (näiteks õiglusele, halastusele, sallivusele või muule taolisele raskesti hoomatavale), mida kuhugi algoritmi sisse kirjutada ei saa. Meie eetikakoodeksis sisalduv nõue tegutseda ausalt ja väärikalt (§ 8 lg 1 ja 3, § 9) tähendab kohustust ise käia oma sõnade järgi ehk teha ise seda, mida teistelt nõuame. Ainult nii saavutame advokaadi töö tegemiseks vajaliku autoriteedi – selle, et meid kuulatakse ja usutakse.
Olen mitu korda viidanud meie eetikakoodeksile. See õhuke dokument (kõigest 26 paragrahvi) on meie moraalne kompass. Mul on hea meel, et kokku on saamas eetikakoodeksi kommenteeritud väljaande toimetuskolleegium ja ma väga loodan, et järgmise aasta lõpuks, meie 100. juubeli künnisel on meil olemas põhjalikult lahti kirjutud käitumisjuhiste kogu.
Pikkus loeb (ja selgus)
Juba mainitud kohtunike täiskogul veebruaris pidin kurvastusega kuulama üsna teravat kriitikat kohtusse pöördujate, sh advokaatide, kirjutamisoskuse kohta. Kohtunikud ägavad korduva sisuga, liigpikkade, segaste taotluste ja arusaamatu struktuuriga dokumentide tulva käes.
Ma ajan kohtuasju harva, aga pean tunnistama, et ega esimese ja teise astme kohtuotsused palju paremad pole. Kriitika on siiski igati põhjendatud. Mõelgem nii, et meie läheme kohtusse õigust saama ja meie asi on kohtunikule vaidluse tuum ja tõendid selgeks teha. See on meie kohustus kliendi ees.
Meie ülikoolides pole siiamaani korralikke metoodikakursusi, nagu neid loetakse anglo-ameerika ülikoolides. Seega kirjutama ja õiguslikult argumenteerima õpime valdavalt alles töö käigus. Tänases ülimalt infotihedas ja kiirustavas maailmas tuleb väljenduda lühidalt ja selgelt. Ainult sel viisil kaitseme oma klientide õigusi tõhusalt. Eetika- ja metoodikakomisjoni eestvõttel koostatud kohtumenetluse parima praktika suunised osutavad nendele ja muudele olulistele töövõtetele. Loodan, et suunised saavad eluõiguse ja neid hakatakse järgima.
Meie võrgustik panustab Eesti õigus- ja ettevõtluskeskkonda
Head kolleegid!
Meid ei ole üks, vaid tuhat. Meid on 800 aktiivset advokaati ja 200 bürood. Meie organisatsioon on üles ehitatud lapikuna ja kindlasti paljud teist siin saalis kogevad advokatuuri sellisena, et kusagil kaugel on juhatus ja kantselei, eksamikomisjon ja aukohus, aga oluliselt lähemad on oma ja teised bürood ja kolleegid. Täpselt nii ongi!
Eesti Advokatuuri tugevus on see, et me ei räägi ühe, vaid tuhande häälega. Üheskoos anname väga suure panuse Eestis pluralistliku ühiskonna toimimisse.
Saame igal hommikul advokatuuri kantseleilt meediaülevaateid – pooled viidatud artiklitest pärinevad advokaatidelt ja käsitlevad päevakajalisi õigusküsimusi. Me kirjutame trükimeediasse, blogidesse, sotsiaalmeediasse, anname ekspertidena ajakirjandusele kommentaare. Möödunud aastal oli iga 6. Juridica autor advokaat või advokaadibüroo töötaja. Ainult õppejõud olid meist aktiivsemad autorid.
Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojal on liikmeks 30 advokaadibürood (u 15% kõigist büroodest), EstVCA-l üle 10 ja Teenusmajanduse Kojas ligi 10 bürood. Tean omast käest, et me ei ole neis ainult liikmemaksu maksmiseks, vaid kasutame kõiki võimalusi nende organisatsioonide töös osalemiseks – korraldame koolitusi jm üritusi.
Möödunud aastal kommenteerisid meie liikmed kümneid seaduseelnõusid – nii advokatuuri teemakomisjonide kaudu kui ka eraviisiliselt. Õigusloomega töötavatele ametnikele ja Riigikogu liikmetele on iga arvamus oluline, kuna ainult arvamuste paljususest sünnivad kaalutletud otsused. Meie töö on seda olulisem, et väljatöötamiskavatsuste ja seaduste mõjuanalüüsid on üsna õblukesed või puuduvad sootuks.
Me osaleme ministeeriumide töörühmades, vaidluskomisjonides, kõrgkoolide õppekavades. Kümned advokaadid on regulaarsed koolitajad, konverentsidel esinejad või ülikoolides õppejõud. Enamasti on kõik need tegevused tasuta. See on meie panus riigi ja ühiskonna toimimisse sarnaselt pro bono tööga, mida teeme kokku tuhandeid tunde aastas, kuid millest puudub juhatusel igasugune ülevaade. Selle töö väärtus ei ole 40, 100, 130 ega 200 eurot tunnis, vaid palju kõrgem. Me teeme seda aja arvelt, millest ennast elatame ehk klienditöö arvelt.
Suur tänu meie kõigi nimel teile kõigile, kes te töötate advokatuuri kantseleis, tegutsete advokatuuri organites ja komisjonides, teete igapäevast advokaaditööd!
Jõudu meile, et me võrgustikuna tegutsedes ei unustaks antud vandetõotust, käiksime oma sõnade järgi ja oleksime tõhusad Eesti demokraatliku õigusriigi ning oma klientide õiguste kaitsel!