Intervjuu vandeadvokaat Tiina Mare Hiobiga:
Palju õnne Teile suure tunnustuse puhul! Te paistate üllatunud.
Aitäh! Ma olen enda meelest jah rohkem vaikne põllutööline, kes rügab 37. aastat.
Parandage kui ma eksin, aga Te ei paista avalikku tähelepanu üldse nautivat?
Üks viis advokaaditööd teha on jah suure avaliku tähelepanu saatel. Mina olen kindlalt teise tee advokaat. Tulemust on võimalik saavutada ka teisiti kui avalikkuse abil, eeskätt põhjaliku eeltöö ja hea kohtukõnega. Aga ma möönan, et on kliente kelle jaoks on tulevärk oluline.
Teid tunnustades rõhutas advokatuur muu hulgas Teie rohket vabatahtlikku tööd alaealiste esindamisel, milles see seisneb?
Advokatuuril on Lastekaitse Liiduga koostöö, seal annan juba 11 aastat lastega peredele tasuta nõu. Aga palju on ka riigi õigusabi tööd, mis on töömahtu arvestades ka pooleldi vabatahtlik.
Te töötate ilmselt advokaadikutse emotsionaalsemalt kõige raskemas nišis, perekonnaõiguse valdkonnas, peamiselt laste esindajana. Te näete kõige koledamat, mis inimeste elude sageli klantsi fassaadi taga leidub. Teid nominendiks pakkunud inimesed tõid välja Teie silmapaistva empaatia ja tolerantsuse. Kuidas Te küünikuks pole muutunud, kasvõi enesekaitseks?
Absoluutselt nõus, et ennast peabki sellise töö juures kaitsma. Ei saa raske asja juurest tulla tagasi igapäevaellu nii, et jääbki rõhuma või kange tahtmisega kellelegi koht kätte näidata. Kohtuukse sulgudes tuleb sellest maailmast välja astuda.
Ma pean näiteks väga lugu heast kolleegist Mare Lustist, kes oli kuulus enda jõuliste sõnavõttude poolest. Oli väga temperamentne ja sõnakas, ta võis mulle öelda kahe sõnaga kuhu ma minna võin või kolme sõnaga, kui tark või loll ma olen, aga tema jaoks oli sellega asi lahendatud. Mitte kunagi ei tulnud temalt ühtki kaebekirja ei kohtule ega advokatuurile, mitte kunagi ei läinud ta saalist välja, rusikas taskus. Sellega on ta minule olnud suureks eeskujuks.
Aga kuidas sallivus püsib, kui näete nii palju pealt halvimat, mis inimestel on üksteisele pakkuda?
Sallivus tuleb aastatega, see pole omadus mis oleks noore advokaadina tööd alustades kohe olemas. Kuid advokaat ei saa end kunagi pidada kõige targemaks, sest juba igas menetluses on vastaspool, kes üritab olla sinust targem. Kohus peaks olema veel mõlemast targem. Ei saa nina püsti ajada ja ennast eksimatuks pidada, ükskõik kui palju inimesi sa esindanud ja tarka juttu rääkinud oled. Alati tuleb arvestada, et sa pole eksimatu ja sa pole menetluses üksi, sa ei tee lahendit üksi. Isegi kui midagi jääb väga kripeldama, süda valutab ja õhku tuleb puudu, tuleb astuda samm tagasi, vajadusel teha tass teed ja rahulikult järele mõelda, kui palju sinust edasi sõltub ja kuidas saad klienti veel aidata. Ma olen väga nõus endise kohtuniku Leo Kunmaniga, kes ütles et ärge kunagi leppige esimese kohtulahendiga mis teile ette visatakse. Kui süda tunneb et on liiga tehtud ja ei saa nõustuda, ärge andke alla, kasutage professionaalset abi ja ärge jääge üksi. See oli väga õige avaldus.
Kohtunikud on suure empaatia kõrval tunnustanud ka Teie enesekehtestamise võimet, kui emotsioonilõõsas vanematel kipuvad omavahel tülitsedes ununema väikese inimese huvid ja õigused. Vabandage mu ebadelikaatsust, aga Te käitute nii tagasihoidlikult ja leebelt, et seda on lausa raske ette kujutada.
Kohtusaalis ma väga tagasihoidlik ei olegi, teen häält ka, kui vaja. Muul ajal ma tõesti ei kuuluta inimestele, milline õnn on neid tabanud võimaluse näol advokaat Hiobiga tutvuda. Poodi või arsti juurde minnes olen ikka mina ise, mitte vandeadvokaat Hiob. Kui ma uksest sisenedes kuulutaks et olen see ja see, töövõidud nii- ja naasugused, siis kahtlen kas arst ravikski mind samamoodi kui mõnda teist patsienti. Ma ei taha, et arst mõtleks mind ravides pidevalt, mis saab siis kui tema raviplaan ei osutu edukaks. Inimest võiks austada selle põhjal, kuidas ta sind kohtleb, mitte selle põhjal, mis tal visiitkaardil kirjas.
Mida Te mõtlete mõnda silmatorkavalt edevat kolleegi jälle meedias nähes?
Ma ei taha eriti teistele hinnanguid anda, oskan iseendast rääkida. Aga aastaid tagasi jäi tõesti meelde, kuidas tänaseks advokatuurist lahkunud kolleeg teatas, et tema pole kunagi ühtki kohtuasja kaotanud. See pole muidugi puhtstatistiliseltki võimalik, ning süüvis mulle meelde kui näide, kuidas advokaadil võivad jalad maast lahti tõusta.
Aga noored advokaadid peavadki olema uljad. Sellesse töösse tuleb sisse elada, oma tõde kuulutada ja klientuuri otsida, nii tulebki teadmine elust ja tööst ja enda kohast. Aga Ikarose lugu antiikkirjandusest tasub siiski meeles pidada.
Me oleme ka varem kohtunud, kui intervjueerisin Teid laste esindamise teemal. Juba siis jäi silma, et olete kolleegide suhtes väga delikaatne, kuigi töös igapäevaselt lahinguid pidades võiks nii mõndagi hingele koguneda.
Ma tahaks, et teised jääks ka minu mõne puuduse kohta delikaatseks. Me võime ju saalis vastastikku istuda, aga me ei aja isiklikku asja, oleme kolleegid, mitte vaenlased.
Saalis istumist on vist Teiegi töös järjest vähem. Kas kirjalikud menetlused ja kogu digitaliseerimine nügib klassikalise kohtuadvokaadi, selle välkkiire taibuga hiilgava oraatori rolli minevikku?
See roll kaob elektroonilise õigusemõistmise juures ära tõesti. Sõna valdamisest, suurest lugemusest, ladusast eneseväljendusest pole seal enam niipalju abi. Mulle meeldisid kohtukõned. Kõne on isiklik suhtlusviis, millega lood saalis õhkkonda. Loeb sinu tempo ja toon, kas räägid rinna- või kõriregistrist, oled pealetungiv, kamandav või veenev… kirjalike menetlusdokumentidega seda ei tee, nii jääb alles vaid formalistlik lähenemine.
Ka kirjalikus suhtluses on ju omad virtuoosid?
Jah, kirjaliku suhtluse anne on üks oluline asi, ning teine on töökogemus mis tuleb lihtsalt aastatega. Kui ma 1986. aastal alustasin, polnud kirjalikust õigusemõistmisest juttugi. Iga kord enne kohtukõne tundsin, et minu suu ei avane ja ei suuda häältki teha. Aga töökogemus kogunes ja kui julged juba suu lahti teha, küll tuleb hääl ka. Kuid vahetu kohtupidamise üks väga konkreetne eelis on võimalus vastaspoolt küsitleda. Saalis saan ma aru, kui inimene valetab. Kui mina tipin küsimusi ja vastaspool vastuseid, siis ei saa. Häiritud isiksusetüüpidelt on võimalik avada ainult vahetu küsitluse kaudu.
Kas võib oletada, et see puudutab eeskätt just Teie nišši, perekonnaõigust? Kujutan ette, et kõige inetumates perekonnavaidlustes näete Te tavalisest rohkem sotsiopaatsete joontega täiskasvanuid?
Jah. Palju on kirjutatud nartsissistidest, sotsiopaatidest, psühhopaatidest ja nende oskusest kohelda inimesi ja tõde just nii, nagu parasjagu neile kõige kasulikum tundub. Need isiksusetüübid tulebki vahetu küsitlusega panna vastama, anda neile võimalus iseendale risti vastu rääkida. Seda ei saa teha kirjalikus menetluses.
Kirjalik menetlus, ka digilahendused, kompromissid, kiir- ja kokkuleppemenetlused teenivad kõik tõhususe eesmärki. Uutes kohtuhoonetes peetakse isegi istungeid pigem kabinetis kui saalis. Kas tõhusust taga ajades õigusemõistmisest rituaalsuse ärakadumine on probleem?
Jah, rituaalsuse aspekt on õigusemõistmises oluline. Kuidas iganes inimene õigusemõistmisest aru saab, siis kohtunik kes temaga vahetult suhtleb ja mõnikord isegi tänuväärselt asju selgitab, advokaat tema kõrval, annavad inimesele teadmise et teda kuulatakse, et ta pole lihtsalt anonüümne ühik kellel pole sõna. See on inimesele väga oluline, isegi kui lahend teda ei rahulda, sest väga paljudel inimestel puudub usk, et nende murele leidub kuulaja. Rituaalsuse ja päriselus ärakuulamisega saab maandada hulga pingeid. See mandub e-õigusemõistmises ära ja ma kardan, et lõikame endale sellega näppu, sest ära kaob ka õigusemõistmise autoriteet. Ma näen juba pidevalt inimesi, kes ütlevad elektroonilise määruse peale, et mis see minu asi, mina elan edasi nii nagu ise tahan.
Kus Teie praeguseks 37-aastane advokaadikarjäär üldse algas?
Ida-Virumaal. Advokaatide Kolleegiumisse astudes juba teadsin, et mind suunatakse Jõhvi õigusnõuandlasse. Esialgu tundsin, et sinna ma, Tallinna tüdruk, suren. Aga võta näpust, jäin elama ja sain sealt väga head sõbrad ja kolleegid, kellega suhtlen siiani. Need olid väga huvitavad aastad, kust sain suure lisandväärtusena kaasa ka peaaegu perfektse vene juurakantseliidi. Erialakeele hea valdamine aitab venekeelsete klientidega kiiremini hea kontakti saada.
Aga seal oli kaks kohtumaja, Jõhvis ja Kohtla-Järvel, mille vahet siis liinibussiga sõitsin. Väga huvitavad olid ka väljasõiduistungid, peamiselt kaevandustega seotud, mida peeti siis põlevkivitööstuse saalis. Seal olid valdavalt töövaidlused, tööõnnetusi seal ikka juhtus, sageli jäi keegi kuhugi vahele. Neis valiti ametiühingu poolt lisaks minule ka nö kollektiivne kaitsja. Tollal osales töövaidlustes ka alati prokurör, kes jälgis kullipilguga, kas tööandja või töötaja poolelt on tuvastatav mõni rikkumine. See oli päriselu ja päris kohus, kõvasti kangem kraam kui praegused tõsielu-telekohtud.
Te lähedalt näinud kaht täiesti erinevat õigussüsteemi ja ka advokaaditööd. Teie karjääri algul polnud vist isegi eestikeelne kohtumõistmine enesestmõistetav?
Sõltus sellest, mis keelt rääkis kohtunik. Oli ka eestikeelseid, aga kõige värvikamad olid kindlasti venekeelsed kohtunikud. Need põrutasid minule, noorele inimesele, ikka korralikult tõe näkku, et advokaat ei pea segama, vaid kuulama ja vaatama, kuidas kohtumõistmine käib. See oli distsiplineeriv, tegi selgeks et kohtuga ei saa vaielda, aga enda sõnum tuleb siiski välja öelda.
Tänapäeval osutate Te palju riigi õigusabi, mis jõudis mullu kokkukukkumise äärele. Kas kriis on taandumas?
Riigi õigusabi tasu jääb jätkuvalt turuhinnale oluliselt alla. Tasude tõstmine oli riigi poolt suur samm, aga kriis on möödas siis, kui riigi õigusabi süsteemi hakkab noori peale tulema. Sajakonna inimesega, nagu praegu, ei kata vabariigi töömahtu ära.
Mina võtan endale igal aastal riigi õigusabist 3-4 kuud puhkust, sest see lihtsalt väsitab ja kurnab ära. Seda tehes on läbipõlemine väga kerge tulema, enam-vähem viisakalt äraelamiseks tuleb seda tööd teha tunduvalt üle normkoormuse. Sageli juhtub, et pääsen alles 9-10 paiku õhtul büroost tulema.
Aga noori juurde ei tule, ma ei usu ka et suured bürood saaks väga soosida noortel riigi õigusabi osutamist. Äriühingu eesmärk on teenida kasumit, mitte nina napilt vee peal hoida. Selleks tuleb teenindada suurt klienti, riigi õigusabi on aga puhas põllul nokerdamise töö. Ja läbipõlemise töö kah. Hirmus lugu oli ju, mullu minust nooremad poisid, riigi õigusabi advokaadid, järjest lahkusid.
Mida Te arvate riigi aeg-ajalt kõlanud mõttest luua riigi õigusabi jaoks hoopis oma paralleelstruktuur, midagi riigi õigusbüroo sarnast?
Tehku siis ära ometi, vaadaku kui palju juriste tuleb seda tööd tegema. Kerge on lubada, et teeme kahe jala kõrvale veel kolmanda. Advokaadid on kvalifitseeritud ja koolitatud tööjõud, suurte kogemustega töötajad, põhjalike teadmistega menetlusõigusest ja materiaalõigusest. Sadakond advokaati töötavad ülekoormuse piiril, et vajadus hädavaevu ära teenindada, kellega nad kavatsetakse asendada? Pealegi on advokaadi töö tugisammas tema sõltumatus — ma olen otsustes vaba, ei sõltu riigist ega jõustruktuuridest, ise otsustan kuidas on parim kliendi huve kaitsta. Kuidas saab riigijurist olla sõltumatu ja pakkuda kliendile parimat kaitset?