Intervjuu vandeadvokaat Oliver Nääsiga:
Teil on olnud mitu väga kõrge profiiliga juhtumit, kus tulemus ei vasta — Teie kliendi rõõmuks — ühiskonna ootustele. Millised on Teie tunded nii-öelda avalikkuse õiglustunde suhtes?
Minu arust pole suur probleem, kui avalikkuse õiglustunne ja menetluslik otsus mõnikord lahknevad.
Probleem tekib, kui seda juhtub liiga sageli, sest seadused ja menetluspraktika peaks üldjoontes väljendama ka ühiskondlikke hoiakuid. Kuid teatud dissonantsid on paratamatud, avalikkuse õiglustunnet mõjutavad emotsioonid rohkem, kui kaetud silmadega õigusjumalannat.
Selle nn avalikkuse õiglustunde suusad on Teiega päris mitu korda risti läinud, kuidas see advokaadile mõjub?
Savisaare protsess oli ilmselt selles osas üks teravamaid. Aga see on küll koht, kus tuli lõpuks lahendiga leppida ja eluga edasi minna. Arstide ja ekspertide hoiatused kohtualuse tervisemõjudele olid hirmutavad, sellega arvestas maakohus ja lõpuks ka riigikohus, rõhutati humaanseid kaalutlusi. Aga kui avalikkuses on emotsioonid üleval, siis oodatakse vere laskmist rohkem, kui uue lehekülje pööramist. Ma mõistan hästi, miks mõni otsus võib tugevaid tundeid üles kütta, aga ei arva, et iga sellise üksikjuhtumi pärast peaks hakkama seadusi ja kohtupraktikat muutma.
Kas meil kisub sinnapoole?
Meil on küll tendents, et kui näeme ühiskonnas probleeme, kipume kohe reageerima karistamisega. Enamiku väärkäitumiste puhul tuleks tegeleda sotsiaalsete probleemidega, mitu sammu enne karistamist. Markus Kärner, justiitsministeeriumi asekantsler, rõhutas just pisivarguste alampiiri tõstmise arutelus, et me ei peaks keskenduma inimese karistamisele, vaid vargusteni viinud probleemi lahendamisele. Väga värskendav on riigi esindajalt seda kuulda, see on hooliva riigi tunnus. Pideva karistamisega surume inimest ju üha sügavamale auku.
Tänavu paljastus ka prokuratuuri nn sisemine juhis väikeste varguste peale ressurssi peaaegu mitte raisata. Meediast võis aru saada, et inimeselt varastatud muruniidukiga sisuliselt ei tegeleta. Üks viis seda tõlgendada on, et sellise nn sisemise juhise toel tõmbub riik eraomandi kaitsmiselt tagasi.
Selle konkreetse juhise taga on vist eeskätt eelarveline küsimus, prokuratuuril pole ressurssi kõigi vargustega tegeleda. Ma mõistan nende mure, see on küsimus eeskätt poliitikutele, kas nad annavad ametile piisavalt ressurssi tegeleda sellega, milleks seadus neid kohustab. Ega see eelnev jutt ei tähenda, et muruniiduki vargus ei peaks enam üldse karistatav olema, küsimus on pigem, kas alati peab reageerima kriminaalkaristusega või aitaks mõni leebem vorm, näiteks väärteokaristus. Kui muruniiduk varastatakse, peab riik selle lahendamisele siiski kaasa aitama. Me tahame muruniidukit tagasi, kuid tahame ka, et inimene rohkem ei varastaks.
Karistusõigusesse on sisse kirjutatud ühiskondlik kokkulepe andestamisest, isegi mõrvar saab lõpuks minevikuga lõpparve teha ja eluga edasi minna. Kas see, et digimeedia ajastul jääb kunagi eksinu igavesti pätiks, tähendab ühiskondliku kokkuleppe ümbervaatamist?
Ma arvan, et see on lihtsalt paratamatu. Karistatus juriidilises mõttes kustub, aga fakt selle kohta, et inimene on kuriteo toime pannud, jääb teda terveks eluks saatma. See on taak, mida ta peab kandma. Ta saab enda hilisema käitumisega näidata, et on muutunud inimene ja soovib teisiti edasi minna. Hiljuti oli väga huvitav vaidlus Anti Poolametsa ja Andres Jaadla vahel, viimane hages Poolametsa väitega, et Poolamets ei tohtinud teda valimiskampaania ajal nimetada korruptandiks, kuna tema kunagine karistus toimingupiirangu rikkumise eest oli registrist kustunud. Kohus järeldas, et tohib küll seda fakti rahvale meenutada, kuna korruptsioonikuriteo toimepanemise fakt jääb Jaadlat saatma ka pärast n.ö juriidiliste tagajärgede lõppu, ja et meenutamine võib olla isegi vajalik, kui isik kandideerib poliitilisele ametikohale, avaliku raha kasutamise üle otsustajaks.
Aga üldiselt olen ma nõus, et andestamist on ühiskonnas vähe. Ristilöömine müüb meedias paremini ja tõmbab ka inimesi omavahel käima.
Poolsada aastat advokatuuris olnud Sirje Must ütles hiljuti, et karistusõigus on kurjaks läinud. Kuidas Teie seda näete?
Ma olen Sirje Mustast nii palju noorem, et minu arust on ta kogu aeg kuri olnud. Väga kahju, et õiguskaitsesüsteemis puudub igasugune vabandamise kultuur. Kui selgub, et riik on inimest alusetult süüdistanud, on inimesele kahtlematult põhjustatud väga suur vaimne, rahaline, ka eneseteostuslik kahju. Aga meil pole kommet, et riik inimese ees vabandaks.
Võimalused selliselt tekitatud kahju hüvitamiseks on praktiliselt olematud. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seadus näeb kompensatsioonid ette väga piiratud juhtudel ning need on üldiselt tagasihoidlikud. Täna on suures pildis ikkagi nii, et riik võib kohtu alla anda ükskõik kelle ja temaga juhtugu ükskõik mis, riik pöörab lihtsalt järgmise lehekülje ja läheb eluga edasi. Aga inimene jääb enda elu tükke kokku korjama.
Vaadake, kui mitu advokaati on viimasel ajal õigeks mõistetud – Tuul, Namm, Särgava. Ka advokatuuris on rida inimesi, kellele riik on vabanduse võlgu.
„Organite“ soov piire kombata on viimastel aastatel päris korduvalt välja paistnud. Kas see on iga asutuse instinkt enda tegevusvabadust maksimeerida, või on asi kinni konkreetsetes inimestes?
Ma ei arva, et see oleks peaprokuröris kinni. Täitevvõimule jääb alati soov võtta seadusega antust maksimum, kui mitte rohkem. Sellist omavoli esineb kriminaalmenetluses jätkuvalt — mitte küll igas asjas, aga valmis peab olema selleks, et seda võib iga asjas olla. Õnneks pööravad kohtud ka menetlejate tahtlikele menetlusõiguse rikkumistele ja kuritarvitustele tähelepanu.
Aga liiga tihti näeb organitelt täielikku õppimissuutmatust. Kohtute kriitilistest seisukohtadest peaks ju oma järeldusi tegema ja õppima, nende eiramine ja neile vastandumine tekitab usaldamatust õiguskaitseasutuste vastu. Kriminoloogiast me teame, et õigusrikkuja üks eneseõigustusi on, et teda kontrollivad ka pätid. Riik, eriti õiguskaitseorganid, peaks näitama õiguskuulekuses erilist eeskuju.
Kas meil toimub karistamine menetlemise teel?
Kui vaatame tagasi järjest õigeks mõistetud advokaatidele, vaatame ka neile esitatud süüdistusi, tekib küll küsimus kas nad pole menetluses selle pärast, kellena nad töötavad.
Alusetust või ebamõistlikust menetlemisest sündinud kahju jääb ikkagi inimese kanda ka pärast õigeksmõistvat otsust?
Nagu öeldud, mingit adekvaatset kompensatsiooni pole ette nähtud. Teatud talumiskohustus võib ju isikul olla tema menetlemise suhtes olla, aga meil on ka väga äärmuslikke näiteid. Üks grotesksemaid näited Eesti õiguspraktikas on Kajar Lemberi menetlus. Ükskõik kuidas see lõppeb, on see üks suur häbiplekk. Sellist asja nii kaua menetleda ja inimest nii kaua selle küljes kinni hoida ei ole absoluutselt normaalne.
Või näiteks Valvo Semilarski, keda nimetati prokuratuuri pressikonverentsil üheseltmõistetavalt äraostetavaks ametnikuks, altkäemaksuvõtjaks. Hiljem lõpetati altkäemaksu võtmise kahtlus isegi asja kohtusse saatmata. Semilarski pidi pressikonverentsi avalduste ümberlükkamiseks pöörduma kohtusse. Prokuratuur vaidleb seal siiani jõuliselt vastu, et polevat mingit põhjust öeldut ümber lükata, ei vabandada ega midagi hüvitada. See on tendents, mis vajaks muutmist, aga eeldaks pigem seadusandja sekkumist.
Muidu, ma ikka ja jälle meenutan, et Euroopa komisjon on alustanud Eesti suhtes rikkumismenetluse seoses süütuse presumptsiooni rikkumistega. See näitab, et meil on süstemaatiline probleem ning seda kõrgete riigiametnike avaldustega seoses.
Pressikonverentsist rääkides, kuidas Te vaatate prokuratuuri mõnikord jõulisele PR-tegevusele kohtueelse menetluse ajal?
Eks mõnikord ikka pingutatakse eriti, et sõnum leviks. Aga võrdluseks meenutage kahtlustuse saanud prokurör Aro Siinmaa juhtumit, kelle puhul ilmus suurte avalike pöördumiste asemel vaid väike uudis prokuratuuri kodulehel. See seisnes peamiselt süütuse presumptsiooni meenutamises, stiilis „laske nüüd inimesel rahulikult tööd edasi teha“. Nii võikski riik suhtuda kõigisse inimestesse, kes on alles kahtlustuse faasis, aga pilt ei ole alati selline. Liiga tihti vastupidine.
Advokaadid räägivad, et kogu e- ja digimaailmas on klassikaline, võrratust oraatorist kohtuadvokaadi roll kadumas. Ega Te ennast museaalina tunne?
Üldse mitte. Ma ei jaga seda arusaama, et kohtuadvokaadi ja hea oraatori roll on kadumas. Ma olen nõus, et asjade lahendamisel pööratakse üha rohkem tähelepanu detailidele ja lihtsalt ilusa jutuga enam tulemust koju ei too. Aga kriminaalasju arutatakse ikka suulises ja vahetus menetluses. Seal on avakõne, kohtulikud vaidlused, kaitsekõne. Need on hetked, millega pead suutma kohut veenda, et sinu käsitlus või hüpotees on õiged. See on advokaadi võimalus kohtuga suhelda, ning kui seda ebatõhusalt kasutad, on raisatud üks suurepärane võimalus lõpptulemust mõjutada. Ma usun kindlalt, et avakõne ja kohtuvaidlustes peetavad kõned mõjutavad lõpptulemust väga oluliselt. Eriti oluline on see mahukates asjades, kus kohus on kõik tõendid ära kuulanud, aga tahab lõpuks näha sidusat narratiivi. Seal on kohtukõne koostamise ja esitamise roll väga suur.
Kes on selles Teie eeskujud?
Mulle on alati meeldinud kuulata Aivar Pilve kohtuesinemisi. Need on alati väga hästi ette valmistatud, ladusad ja faktipõhised. Tema esinemised on tõesti meeldivad, isegi vastaspoole seisukohti tümitab ta nii, et seda pole ebameeldiv kuulata. On ka rida noorema põlvkonna kohtuadvokaatide seas väga häid esinejaid nagu Paul Keres, Silver Reinsaar.
Mulle tundub kohati, et tehnoloogia pealetulek pigem toetab ja tõstab esile häid oraatoreid. Nüüd on sul võimalik esitada oma seisukohti mitte ainult suuliselt, vaid täiendada enda esinemist digitaalsete materjalidega, mida saad seinal näidata. Väga paljud kasutavad kohtukõnedes erinevaid innovatiivseid võimalusi, ma näen selles hoopis teistsugust tendentsi ja ka hoopis uusi kutseoskusi, mida iga kohtuadvokaat peaks valdama ja kasutama.
Kui saate kohtus elegantse nokaudi, kui kaua põete?
Kunagi põdesin pikalt. Nüüd üritan põhjusest aru saada, kas oleksin ise võinud teisiti käituda või oli see paratamatus, miski mis minust ei sõltunud. Kui ma sellele vastuse saan, siis proovin sellest õppida, kiiresti järgmise lehe pöörata ja edasi liikuda.
Teil on portfellis mitu väga kõrge profiiliga juhtumit, kas tavainimese jaoks olete Te suurte sulide puhtakspesija?
Seda ma vist jäängi rääkima, et advokaatide tööd ei saa taandada lihtsalt pättide puhtaksrääkimisele. Seda kinnitab ka hulk sisulistel põhjustel tehtud õigeksmõistvaid kohtuotsuseid, kus ma kaitsja olen olnud. Aga ma ei näe selles probleemi, advokaaditöö ongi konfliktne.
Meie töö kohta kehtib hea ütlus — töö on tellija materjalist. Meil pole võimalik “puhtaks pesta” inimest, kui asjaolud seda ei võimalda. Kui inimene mõistetakse lõppastmes õigeks, siis oligi kas põhjendamatu süüdistus või polnud suudetud süüdistust vastavalt tõendamisreeglitele ja kõrgendatud tõendamisstandardile tõendada.
Vot see viimane tekitab mõistagi küsimuse, kas nüüd pätt pääses puhtalt, aga sellistele emotsionaalsetele hüüatustele ei tohiks kergelt järele anda. Me ei soovi, et süütuid inimesi vangistataks, mistõttu lähtutakse kriminaalõigussüsteemis põhimõttest, et pigem üheksa pätti lahti kui üks süütu kinni. Meie advokaatidena hoiame silma peal, et järgitakse tõendamisreegleid ja tõendmaisstandardit, et inimesi ei saaks süüdi mõista auklike süüdistuste või kõrvaldamata kahtlustega. Me ei tee sellega rohkemat ega vähemat kui teenime õigusriigi põhimõtet. Igaüks meist tahab ka ise kindel olla, et teda ei saaks ebaõiglaselt süüdi mõista.
Mis Teid üldse advokaaditöö juurde tõi?
Minu karjäär oleks kindlasti teistsuguseks kujunenud, kui ma poleks kohtunud Üllar Talvistega. Ta oli mu patroon ning tema on mulle õpetanud enamuse selle maailma praktilistest teadmistest. Temalt sain ülitugeva vundamendi, et suhteliselt noore kutina siia sukelduda.
Juuratudengite karjäärieelistuses on ilmselt esikohal rahvusvahelise startup’i jurist, siis suurettevõtte või riigiameti jurist, kohtunik, siis advokaat. Advokaaditöö sees on kriminaal- ja kohtuadvokaat ka pigem tagapool. Mis karjäärinõu Teie tänasele juuratudengile annaksite?
Tehke seda, mida kõige rohkem tahate! Kõige parem on igapäevaselt teha just seda, mis teile ka päriselt meeldib. Loomulikult leian ma ise ja hästi erapoolikult, et karistusõigus ja kriminaalmenetlus on väga huvitav osa juurast, see on küll konfliktne kuid adrenaliinirohke ja tugevat võistlusmomenti pakkuv. Kohtupidamine kogu oma ettearvamatusega on minu jaoks väga põnev, üks huvitavamaid lõike kohtus töötamisest on ristküsitlemine — see toimub siin ja praegu, see juhtub vaid korra, see võib pakkuda palju pinget ja emotsioone. See on äge!