Martin Mäesalu pälvis advokatuuri teemanti aunimetuse silmapaistva panuse eest Eesti Advokatuuri ühiskondlikku töösse.
Tema juhitud advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon on konkurentsiõiguse jõustamise direktiivi (nn ECN+ direktiiv) ülevõtmisel ülitihedat ja proaktiivset tööd. Tema juhtimisel on komisjon avaldanud direktiivi ülevõtva eelnõu kohta seisukohti korduvalt, esitanud märgukirju valitsusele, justiitsministeeriumile jt, korraldanud ümarlaudu ja osalenud eelnõu koostamisel. Selline töö on eeskujuks kõigile teistele komisjonidele olukorras, kus advokatuuri eesmärk on tõestada end konstruktiivse ja aktiivse partnerina õigusloomes.
Südamega advokaadina on ta kirglikult seisnud nii põhiõiguste kui läbipaistva riigi eest, ettevõtjate õiguste ja ausa konkurentsi eest, rõhutas advokatuur.
Palju õnne! See on vist esimene kord, kui tunnustus antakse komisjoni esimehele kogu komisjoni töö eest.
Ei teagi jah, kuidas seda teemanti nüüd jagada. Ei ole veel saagi leidnud, et tükikest kõigile, kes panustanud on, välja lõigata. Tegemist on ikka kogu komisjoni töö ja vaevaga, mitte mina üksi.
Äkki on siis rohkem juhtimisküsimus, et kuidas Sa komisjoni nii innukalt tööle said?
Pigem on õnnestunud komisjoni liikmete kooslus. Komisjoniliikmetel on soov valdkonna küsimustega tegeleda. Eks motivatsioon sõltub palju ka küsimustest, mis parajasti komisjonil ees on. Mõne vähe tehnilisema ja vähem olulise teemaga oleks oluliselt vähem indu tegeleda.
Meie üks suuremaid teemasid on juba pikemat aastaid olnud ECN+ direktiivi üle võttev eelnõu. Aastate eest oli samalaadne suurem teema konkurentsikahjude direktiivi ülevõtmine. Konkurentsiõiguse komisjonis on igasuguseid eelnõusid või direktiivide ülevõtmist oluliselt vähem kui mujal, äriõiguses ja perekonnaõiguses tuleb pidevalt uusi mõtteid peale. Selle võrra on meil rohkem mahti tegeleda ühe küsimusega. Seda ka ulatuses, kus endalegi hakkab tunduma, et kaua veel võib.
ECN+ direktiivi eelnõu puudutab järelevalvet ja kurikuulsaid haldustrahve. See on nii spetsiifiline ja puudutab inimesi, kellele nagunii kaasa ei tunta. Ühiskond ei paneks ilmselt tähelegi, kui te suurema kärata kooskõlastaks.
Ei taha üldse nõustuda, et selle eelnõu vastuvõtmist ei paneks keegi tähele. Ekslik on arusaam, et konkurentsiõigus puudutab vaid suurettevõtteid. Need reeglid laienevad olemuslikult igale ettevõtjale ning õigusselge regulatsioon on eelkõige oluline just väikesele ja keskmisele ettevõtjale, kes ei jõua aastaid kestvaid vaidlusi pidada. Lisaks, juba hetkel võib tunda, et tegemist on esimese pääsukesega ning kui eelnõu nii vastu võetakse tuleb teisi soovijaid.
See järelevalve teema on väga huvitav ja mõnes mõttes on see ka meile endile tulevikuks tööriista ettevalmistamine. See hakkab konkurentsiõiguse juriste väga oluliselt ja pikalt mõjutama. Ei ole vist väga realistlik, et antud teema juurde pikki aastaid tagasi tullakse.
Teisalt, selle ühe eelnõu ümber toimuv on kohutav riigi ressursi raiskamine. Kogu see justiitsministeeriumi aeg ja ressurss, mis aastate jooksul on selle küsitava eesmärgi suunas kulutatud! On olemas lahendus, kus see õnnetu direktiiv oleks ammu ülevõetud ja veel nii, et sellest saaks kasu laiem üldsus. Selle asemel on meil musternäide vales suunas jooksvast Eesti õigusloomest. Riigikohtu endine esimees Priit Pikamäe kritiseeris juba aastate eest meie õigusloome kvaliteeti ning viitas valitsevale kaosele. Olukord ei ole paremaks läinud Selle eelnõu puhul karjub see läbivalt vastu. Oleme 2020. aasta algusest argumente esitanud, et valitud lähenemine on vale ja ei tööta. Aga kuulajaid pole.
Mis seal siis valesti läks? Märkasin, et õiguskantsler nöökis seda: kui direktiivi hammas karistusõigusele peale ei hakka, teeme uue menetluse, vähema tõendamiskoormusega aga vähemalt rängema karistusega.
Esimese hooga pandi kokku haldustrahvi koodeks, justnagu tüviseadus. See sai põhjusega nii palju hagu alla, et tõsteti kõrvale ja tunduski, et laheneb, teeme midagi mõistlikku. Aga ei, tõenäoliselt ilma suurema analüüsita otsustati, et lisame konkurentsiseaduse lõppu erihaldusmenetluse sätted. See on veel jaburam olukord. Tüviseadust ei õnnestu luua, aga siis kirjutame osalise lahenduse eriseaduse lõppu! Sinna juurde käib jutt et küll kohtupraktika kujundab. Me ei saa jätta põhiõiguste kaitset ja menetlusselgust sellisel kujul kohtu kujundada, nii jäämegi igavesti menetluslike momentide üle vaidlema. Kohtupraktika võib ja täidabki lüngad, mis jäävad seadusandja tahte vahele. Kohtu roll ei peaks olema kvasi-seaduslooja olukorras, kus seadusandja ei viitsi mõistlikult õigustihedat regulatsiooni kirjutada ja eeldab, et Riigikohus teeb töö ära. Eks Riigikohus lõpuks lüngad täidabki, aga mis on sellises olukorras seadusandliku ja täidesaatva võimu ülesanne?
Kas ühiskond mõistab, kui advokaadid räägivad õigusriigi põhimõtetest?
Pigem ei mõisteta. Tähelepanu saavad ikka teistsugused kaasused. õigusloome kvaliteet ning Eesti regulatiivmaastiku konkurentsivõime üldiselt avalikku kõlapinda ei leia. Riigikohtust tuli hädasignaal, et õigusloomes valitseb kaos. ERR-is ilmus üks artikkel ja paljuski sellega debatt piirdus. Vilepuhumise eelnõu tekitas ehk pisut rohkem huvi. Kuid sisulisi riik versus indiviid küsimusi on rohkemgi kui vaid vilepuhuja eelnõus. Päris tuumakaid küsimusi on õhus.
Vilepuhuja-eelnõu puudutab otseselt ajakirjanike töövaldkonda.
Aga ECN+ ka. Ajakirjanduse roll on seal vägagi üleval, eelnõu on koostatud nii et allikakaitse, mille üle prokuratuuriga piike murti, on eelnõuga vähemalt hetkel välistatud. Tegu võib olla vaid tehnilise veaga, aga sisuliselt välistab eelnõu kutsesaladuse hoidmisest tulenevad erandid. Kui konkurentsiamet küsib, peab ajakirjanik allika välja andma. Notar ja vaimulik samamoodi.
Kas riigil ei peakski siis olema tõhusaid vahendeid valemängijate pigistamiseks? Ausal inimesel, nagu sageli kuuleme, polevat ju karta miskit.
Põhiõiguste kaitse ning menetluse korraldus ei saa lähtuda põhimõttest, et õige hõlma ei hakka keegi. Minu jaoks on isegi kummastav, et praeguse eelnõu ümber toimuvas diskussioonis aeg-ajalt avaliku sektori poolt seda retoorikat esitatakse. Kui ausal inimesel ei ole midagi karta, siis miks meil üldse on süütuse presumptsioon ja sõltumatu kohtumenetlus? Oleks oluliselt efektiivsemaid lahendusi.
Mure on ka paljuski selles, et tuleb teisi sektoreid, kes laiendavad trahvimise võimalust küsivad. Juba aastaid räägitakse finantssektoriga seoses, et väärteomenetlus justkui ei tööta, vaja on rohkem õigusi . Siis andmekaitse. Kes ütleb, et keskkonnaamet ei peaks omama samasugust õigust hiigelkaristusi määrata? Ja põhiseaduse preambulat lugedes võiks ju haldustrahvi anda ka keeleametile.
Asi pole selles, et mingil juhul ei võiks teha õiguspoliitilist otsust asendada väärteomenetlus haldusmenetlusega. Võib ikka, aga see peab olema selge otsus, detailse eelnõuga, põhjendusega jne, mitte üksikjuhtumi lahenduseks nagu praegu. Ja isegi hetkel ei olla valmis haldustrahvi kaitsma tema enda pärast, sh väidetakse et EL käseb ja see on ainus võimalus. See on sisuliselt ekslik. Lisaks, argument, et peame seaduse vastu võtma sest trahv jookseb, isegi kui saab halb seadus, lihtsalt ei päde. Eelmisel nädalal oli Riigikogus esimene lugemine ja selgus, et saabki direktiivi nõuded täita ka väärteomenetluses. Koostatud on isegi eelnõu. Sõltumata olemasolevast eelnõust saaks tegelikult toimiva lahenduse mõne kuuga, kui mitte kiiremini, tehtud.
Kui suur ja seadusandja poolt põhjalikult sisustamata akt saaks seaduseks, eriti veel niisugune mis puudutab maksejõulisi kliente, peaks see olema ju advokaatide leib?
Advokaatide jaoks pole tõesti üks menetlus, mis ei tööta, maailmalõpp. Menetluslikus rägastikus mürgeldamine on osa igapäevatööst ja seega võiks advokatuur hetkel ka täiesti vait olla. Samas konkurentsiõiguse komisjonis on üritatud anda panust sellesse, et tulemiks oleks tõhus konkurentsijärelevalve. Hetkel seda küll ei paista.
Kas konkurentsiteemade ümber toimuv on äkki osaks laiemast arengust?
Mõneti võib sellega nõustuda. Üks välja paistev tendents paistab olevat, et seadusandlik võim enam ei taha või julge otsustada ja on otsustamise mujale ära andnud. See ei ole ju ainult Eesti paradoks, ka näiteks USA-s ei toimi kongress enam seadusandliku võimuna, sisulist õigusloomet teostab üha enam kohus. Sama on ühe enam näha Euroopaski. Eesti ja USA õigussüsteemid on erinevad, aga välja võime jõuda sarnasesse kohta. Eesti polegi ehk sellest väga kaugel, eriti keskkonnateemade puhul.
Selgita seda?
Riigikogu otsustest ja stenogrammidest ei leia otsust ega arutelugi, et Eestisse ühtki uut tehast ei tule. Kas seadusandja on otsustanud, et meretuulepargi tegemine on võimatu? Sest praktikas oleme jõudnud olukorda, kus mõlemad on võimatud. Kui eellubade, uuringute vms menetlused kestavad 15 aastat, siis tegelikult on vastus, et keegi neid arendusi ei tee. Aga diskussiooni ja ühiskondliku otsust, et seda soovimegi pole toimunud.
Kas seadusandjal on olnud tahe, et Enefiti õlitehast ei tohiks rajada olemasolevasse tööstusparki, kuna kusagil eemal elavad linnud, kes on seal elanud sama hästi ka praegu toimiva, elektrijaama ja kahe õlitehasega tööstuspargi kõrval? Ei ole selliseid otsuseid. Aga ometi oleme me selleni jõudnud.
Kui seadusandja ei taha otsust teha, sest liiga keeruline või ressurssi napib, nihkub otsuse tegemine lihtsalt mujale. Vastutus voolab laiali. Kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium või justiitsministeerium ei suuda õiguskeskkonda päriseluga kaasas kanda, ei jää lahendus tulemata, vaid see leitakse läbi vaidluse kohtus. Seal töötavad küll väga nutikad kolleegid, kuid õigusriigi mõttes peab meil tekkima küsimus, kas kohtul on mandaat seadusandja asemel otsuste tegemiseks. Selle pärast ei tohiks me leppida vastustega, et millegi „kujundab kohtupraktika“. Kohtu roll on mujal. Kui seadusandja tahtes on põhimõttelised lüngad, peab seadusandja need täitma, mitte eeldama, et vastus tuleb Toomemäelt.
Hulk aktiviste samas vist õnnitlevad üksteist, et midagi ei tule, hea töö?
Aga just praegu käib meie ümber tööstuse tagasitulek Euroopasse. Sellest võidavad teised riigid peale Eesti, meie endi valikute või täpsemalt valikute tegemata jätmise tõttu. Keskkonda tuleb kaitsta muidugi, aga kusagil on ka tasakaal. Minu teada pole me otsustanud, et soovime Eesti riiki kui reservaati, kus pole muud majandust peale IT-sektori. Kui ise tekitame siia hulga sogast vett ja ettearvamatust, väldime läbipaistvaid reegleid, tekib ettevõtjal põhjendatud hirm – mis saab siis, kui mina satun järgmisena hammasrataste vahele? Ei, ta parem ei hakka, ta läheb pigem Soome kus reeglid on selged. Või Lätti. See, et meil saab maksud tasutud viie minutiga pole ettevõtjale põhjus, miks Eestit Lätile eelistada.
Tähendab et me oleme rongist maha jäämas?
No ma ei oleks nii pessimistlik, et Eestis maailm kohe ära lõppema hakkab. Kriitilist meelt on siiski päris palju ja probleemide lahendamisega tegeletakse. Elukvaliteedi mõttes on Eesti siiski üks parimaid kohti. Tallinn on elamiseks ülimugav linn, kui sa just iga päev autoga sõitma ei pea. Eestis võid minna kahesaja kilomeetri kaugusele ja sa ei näe enda ümber ühtki inimest, kui ei taha. Sellist ruumi on mujal Euroopas väga keeruline leida. Aga seejuures tuleb leppida, et sulle ei tooda hoovi kõiki avalikke teenuseid, mis Tartus või Pärnus saad. Võibolla on natuke puudu seda 90ndate enesekindlust ja lolli huumorit.
Intervjuu: Lauri Linnamäe