Novembri lõpus möödus 115 aastat rahvaasemike kongressist Tartus. Tegemist oli eestlaste esimese ülemaalise poliitilise ettevõtmisega, mille juhtimises mängisid olulist rolli ka mitmed õigusharidusega ning advokaatidena töötavad ühiskonnategelased.
1905. aasta oktoobris puhkesid kogu Venemaal üldstreigid ja rahutused. Selle põhjusteks olid nii kaotatud sõda Jaapaniga kui inimõiguste piiramine ja paljude läänemaailmas tuntud vabaduste puudumine. Eesti aladel oli rahutuste kõrgpunktiks 16. oktoobril Tallinnas toimunud nn Uueturu veretöö. Tsaar oli sunnitud uuendustele, mille ta tegi teatavaks oktoobrimanifestis. Manifestiga lubati rahvale riigiduuma kokkukutsumist, põhiseadust ja kodanikuvabadusi. 17. oktoobril välja kuulutatud manifest juhatas sisse n-ö kaheksa nädalat vabaduspäevi.
Ka Eesti aladel tõusis poliitiline aktiivsus märgatavalt. Samas selgus ka muidugi peaaegu kohe, et soovitavate muudatuste osas pole ühiskond sugugi päris ühel nõul, need erimeelsused avaldusid teravalt ka rahvaasemike kongressil. Otsus suur ülemaaline eestlaste nõupidamine korraldada sündis 30. oktoobril Tartus Eesti Põllumeeste Seltsis toimunud nelja Tartu seltsi koosolekul. Need neli seltsi – Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Taara, Vanemuine ja Tartu Eesti Käsitööliste Selts said ka kongressi ametlikeks kokkukutsujateks. Kongressi peakorraldajaks sai Jaan Tõnisson.
Kuulduste järgi muutus olukord üha pinevamaks, mistõttu tuli kongress võimalikult kiiresti ära pidada. Vaid vähem kui kuu ajaga korraldatavale üritusele esindajate saatmise korra määramine oli keeruline ettevõtmine ning seda heideti ka korraldajatele ette. Lõpuks saatsid suurem osa valdasid ja seltse igaüks kaks esindajat. Linnadega oli olukord keerulisem, sest seal olid mitmel pool võimul baltisakslased, kes ei tahtnud eestlaste kongressist midagi kuulda. Nii tulid paljudest linnadest vaid kohalike seltside esindajad ning kus Tõnissoni rajatud Eduerakond oli jõudnud oma osakonna rajada, ka selle saadikud.
Rahvaasemike kongress pidi algama 28. novembril Tartus Uue-Turu tänaval sakslaste seltsimaja (Bürgermusse) saalis. Pinevaid meeleolusid kongressi eel on oma mälestuses kirjeldanud advokaat Oskar Rütli. Oli teada, et kongressile on tulemas nii mõõduka suuna kui radikaalsete esindajad, kes mõlemad valmistusid võitluseks, kongress pidi näitama, kellel on enam eluõigust. Mõned Tõnissoni pooldajad pelgasid koosoleku juhataja valimist, kartes et seal tallinlase valimine määraks terve kongressi ebaõnnestumise. Samuti oli kuulda linnale liginevatest „mustasajalastest“ (mõisnike omakaitsesalgad), kuid see oli rohkem rahva fantaasia.
Tõnissoni pooldajate suurim hirm läks kongressi avapäeval täide, sest käremeelsed saadikud tahtsid asuda asja kallale, mitte kõnesid kuulata ning pidasid Tõnissoni niikuinii tagurlaseks. Nii sai kongressi juhataja valimisel 3/5 häältega võidu ajalehe „Teataja“ ringkonda kuuluv Tallinna advokaat Jaan Teemant. Nördinud Tõnisson kutsus pärast mõningast kaalutlemist teda toetanud saadikuid omaette koosolekule alumisel korrusel asunud väiksesse saali. Paljud läksidki temaga kaasa ning sellega jagunes koosolek kaheks.
Bürgermusse väikeses saalis toimunud koosoleku juhatajaks valiti Jaan Tõnisson ning abideks Oskar Rütli ja Heinrich Koppel. Samuti kuulutas Bürgermusse koosolek ennast ülemaaliseks rahvaasemike kongressiks. Rütli hinnangul oli sellel koosolekul saadikuid 300 ringis. Teine koosolek jätkas esialgu Bürgermusse suures saalis, kuid saadikute liikumise tõttu ning Tõnissoni koosoleku liikmete demonstratiivse üleval käimise pärast otsustati koosolek kolida ülikooli aulasse. Aulakoosoleku juhatajaks jäi Jaan Teemant, tema abideks Mihkel Martna ning Hans Pöögelmann. Koosoleku olemus põhjustas osalejatele üksjagu nõutust, kuid lõpuks otsustati see kuulutada ühe suure osa rahvaasemike koosolekuks ning otsustele anda soovituslik iseloom. Aulakoosolekul oli umbes hääleõiguslikku 100 saadikut, lisaks oli seal sõnaõigus ka teistel kohalviibijatel.
Mõlemad koosolekud lõpetasid oma istungid otsuste vastuvõtmisega. Kuigi kooliõpikutes kujutatakse tüüpiliselt neid vastandlikes tabelites, siis tegelikkuses olid otsused üpris sarnased ja erinesid peamiselt oma toonilt. Mõlema koosoleku fookuses oli maaküsimus ja tööliste tingimused. Bürgermusse koosolek toetas paremaid maa renditingimusi ning talude päriseksostmist järelmaksuga, Aulakoosolek aga nõudis sisuliselt kogu maa riigistamist ja seejärel lihtrahva vahel laialijagamist. Samuti nõuti tööliste tööpäeva lühendamist.
Mõlemad koosolekud toetasid üldiste, ühetaoliste, otseste ja salajaste valimiste korraldamist, kus hääleõigus ei sõltu usust, rahvusest, seisusest, soost ega kirjaoskusest. Kirjaoskamatutele valimisõiguse andmine kujunes kõige suuremaks vaidluskohaks. Kui Aulakoosolek otsustas, et nii valijaks kui valitavaks olev peab olema 20. aastane, siis Bürgermusse koosolek leidis, et valijaks võiks saada 21. aastaselt ning valitavaks 25. aastaselt. Kusjuures nemad olid ka seisukohal, et valitav peab kindlasti olema kirjaoskaja.
Mõlemad koosolekud olid seisukohal, et riiklikest pankadest tuleks raha välja võtta, Bürgermusses leiti, et raha oleks mõistlik paigutada kohalikesse hoiuühistutesse, aulakoosolek soovitas raha kullaks vahetada. Samuti toetati monopolide kehtetuks tunnistamist ja mitmesuguste kohustuste võrdsemat jaotamist talupoegade ja mõisnike vahel. Sõjaväe osas nõudsid mõlemad tingimuste olulist parandamist, Aulakoosolek kutsus üles nekruteid mitte enam teenistusse minema.
Erinevad otsused võeti vastu põhiliselt riigikorra ja omavalitsusküsimuste osas – Bürgermusse koosolek toetas Venemaal konstitutsioonilist monarhiat, Aulakoosolek demokraatliku vabariigi loomist. Omavalitsuste osas leidis Aulakoosolek, et tuleks vanad omavalitsused laiali saata ja kutsuda kokku uued revolutsioonilised omavalitsused. Samuti leiti Aulakoosolekul, et tuleks sisuliselt kõiki makse ja koormisi boikoteerida. Bürgermusse koosolekul oldi seisukohal, et vallavalitsuste ümbervalimiseks on alust vaid siis, kui praegune vallavalitsus ei tee koostööd rahvaga ning ka sel juhul pidid valimised toimuva kehtiva valimiskorra järgi.
Tervikuna toetas Bürgermusse koosolek järjekindlalt seaduse piirides tegutsemist, Aulakoosolek oli pigem omaalgatusliku tegevuse poolt, mis oli ka üks põhjuseid, miks Aulakoosoleku otsused said palju radikaalsemad olla. Kuigi mõlemad koosolekud kinnitasid suuresti sama päevakorra, oli siiski Bürgermusses kohal vaadetelt ühtlasem seltskond. Seal kulutati vähem aega aruteludeks ning kohalike olude tutvustamiseks ning võeti vastu suuresti otsused, mis olid juba varem enam-vähem välja mõeldud, mistõttu olid need ka selgemini sõnastatud ja vormistatud. Aulakoosolekul oli palju kirjum seltskond, seal läks ka suur osa just kohalike murede ja mõtete kuulamisele. Samuti tuli seal välja selgemalt koosoleku juhtide ja saadikute hariduslik ja haldussuutlik erinevus. Nii pidid Teemant ja Martna mitmeid mõisteid ja riiklikke kontseptsioone kohaletulnutele seletama, Teemant aga püüdis hoida tagasi ka revolutsioonilist vaimustust ja suunata otsuseid võimalikult realistlikeks ja mõistuspärasteks. Tervikuna on Aulakoosoleku otsused ebaühtlasemad, kuna need sündisid paljus kohapealsete arutelude tulemusena.
Kaasaegsed ajalehed lahkasid märkimisväärselt rohkem Aulakoosoleku otsuseid, sest need leidsid rahva seas oma otsekohesuseega laialdasemat poolehoidu. Siiski hääletati omavalitsustes kokkuvõttes pigem Bürgermusse koosoleku otsuste poolt, sest need olid paindlikumad ja kergemini teostatavad. Kuigi Oskar Rütli nimetas tõnissonlaste poolt kongressi võitjaks, siis Jaan Tõnisson kongressi korraldajana aktsepteeris mõlema koosoleku otsuseid ning esitas need kõik Vene keisririigi siseminister Pjotr Durnovole, kes omakorda suhtus ühtmoodi vaenulikult kogu ettevõtmistesse ning lubas tulekahju kustutada.
Tegemist oli eestlaste esimese katsega suuremas ringis kogu rahva eesmärke ja nõudmisi kokku leppida. Revolutsiooniline aeg ja olematu varasem poliitiline kogemus olid põhilised põhjused, miks kongress kaheks lõhenes. Siiski sai selgeks mured ja soovid on suuresti sarnased ning pandi alus eestlaste poliitilisele tegevusele.
Autor Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Andres Andresen et al. Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa 2010.
Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale nr 96, 10.12 1905.
Postimees nr 268, 05.12 1905.
Oskar Rütli. Mälestusi ühe Eesti sugupõlve tööst ja võitlusist. Tallinn: Eesti Päevalehe AS 2010.
Merle Soosaar. Rahvaasemike kongress (27.-29. november 1905). Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool 2013.
Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=924069&_xr=5fd7b2cd82a9c