1919-1940
14. juunil 1919. aastal peeti Tallinnas kohtukoja ruumes esimene vandeadvokaatide üldkoosolek, mille kohta avaldati “Riigi Teatajas” teade, et 14. juunil 1919. aastal toimus Eesti Vabariigi vannutatud advokaatide üleüldine koosolek vannutatud advokaatide nõukogu valimiseks, mille kohaselt valiti nõukogu järgmises koosseisus:
esimees – Jaan Teemant
esimehe abi – Martin Hirsch
ning liikmetena:
Tõnis Jürine
Voldemar Oldekop
Karl Parts
Jaan Leesment
Seega võibki pidada 14. juunit 1919 Eesti Advokatuuri sünnikuupäevaks.
Jaan Teemant
Vandeadvokaatide esimene koosolek toimus 28. juunil 1919. a, kus töötati välja vandeadvokaadiks vastuvõtmise tingimused. Need olid järgmised. Kandidaat pidi esitama dokumendi kõrgema juriidilise õppeasutuse lõpetamise ja eksami(te) sooritamise kohta ning kolm soovitajat (incl. patroon), kusjuures tal pidi olema vähemalt viieaastane erialase töö staaž ja ta pidi olema osalenud vähemalt kümnes tsiviil- või kriminaalasjas. Neilt, kellel viieaastane staaž täitus pärast 14. juunit 1919, nõuti kolm referaati. Nii pandi alus advokatuuri edasiseks arenguks. 24. septembril 1919. a võeti vastu uus vandetõotuse tekst: “Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ning tema seaduslikule valitsusele ja oma südametunnistuse järele ausasti täita kõiki neid kohuseid, mis advokaadi amet mulle peale paneb teades, et seadus ametikohuste rikkumist karistab” (RT 1919, art 73).
Vandetõotusest jäeti välja usuline element, mis varem oli vandetõotuses domineerinud.
1. jaanuariks 1920 oli registreeritud 43 vandeadvokaati ja 15 abi. 1. jaanuariks 1924 oli juba 45 advokaati ja 71 abi. 1929. a oli 124 vandeadvokaati ja 280 abi. Oluliseks probleemiks kujunes advokatuuri ülemäära kiire kasv. See tõi kaasa tööpuuduse ja materiaalsed raskused ning ebaausa võistluse ja sellega seotud väärnähtused, mis ohustasid advokatuuri mainet. See lõi olukorra, kus 1928. a üldkoosoleku otsuse kohaselt võis edaspidi ühel vandeadvokaadil olla ainult kaks abi tagamaks tegelikku järelevalvet nende töö üle. Abi pidi esimesed kolm aastat töötama patrooni kontoris ning ajama üksnes patrooni antud asju. Kui abil täitus viieaastane staaž, pidi ta kolme kuu jooksul esitama nõukogule avalduse enda vandeadvokaadiks vastuvõtmiseks või staaži pikendamiseks, juhul kui kõik nõuded ei olnud veel täidetud.
1933. a oli vandeadvokaate 213 ja abisid 280, mistõttu advokatuuri kasvu tuli veelkord pidurdada.
Nõukogu suuremaid ja raskemaid töid oli järelevalve advokaatide kutse-eetika üle ja distsiplinaarasjade arutamine.
Uus advokatuuri seadus jõustus 1938. a ja kestis kuni 1941. a kevadeni.