Eesti Advokatuuri sündi seostatakse kuupäevaga 14. juuni 1919, kui Tallinnas kohtukoja ruumides peeti esimene vannutatud advokaatide üldkoosolek ja valiti Eesti advokaatide nõukogu. Advokaaditegevuse ajalugu Eesti pinnal ulatub aga märksa kaugemasse aega.
10.-14. SAJAND
Õiguse arengu vaatlemisel tuleb Eesti aladel eristada Tallinna linnaõigust, Riia linnaõigust ja Eestimaa ning Liivimaa õigust (rüütliõigust).
Sakslaste tulekuga hakkasid Eesti aladel toimima kohtupidamist reguleerivad õigusnormid. Näiteks esinesid 13. sajandil kohtus eestkõnelejad, kes olid kohtupoolte abistajad, tundes ja seletades õiguskombeid ja –norme ning kes olid kohtule tõe leidmisel toeks. Saksamaal olid sellised eestkõnelejad tuntud juba 8. sajandil.
13. sajandil muutusid eestkõneleja teened nii tsiviil- kui kriminaalasjades tasuliseks. Eestkõneleja instituut levis ka Eesti aladel, mille kohaselt kehtestati Tallinnas 1257. a Lüübeki linnaõigus, mille kohaselt olid ette nähtud ka eestkõnelejad. Riia linn võttis 1270. a kasutusele Hamburgi linnaõiguse, mis laienes Lõuna-Eestisse ja Haapsalu linnale. Siingi olid eestkõnelejad ette nähtud. Tunduvalt ulatuslikumalt oli eestkõneleja instituuti käsitletud Tallinna linnaõiguses, mis teist korda laenati Lüübeki linnalt 1282. a. Ka vanas Liivimaa rüütliõiguses oli juttu eestkõnelejast.
Kõigi nimetatud õiguste järgi võisid eestkõnelejaks olla laitmatute ja ausate elukommetega täisealised vabad isikud, välja arvatud naisterahvad ja vaimulikud. Eestkõnelejaks ei saanud olla isik, kes oli tunnistatud autuks, lindpriiks, õigusetuks või kes seisis kiriku vande all.
Eestkõnelejatelt ei nõutud mingit haridust, ta pidi tundma kohtu tavasid ning olema kohtule ja asja pooltele abiks. Kui keegi palus endale eestkõneleja, pidi kohus selle ka määrama. Eestkõnelejale oli ette nähtud vaevatasu, mille suurus oli eri linnades erisugune ning eestkõnelejaid nimetati õiguse ja rahu rüütliteks.
Nimetatud instituut toimis Eesti aladel 10. sajandi teisel poolel, mil õigusemõistmise aluseks oli põhiliselt tavaõigus.
16.-17. SAJAND
Aja jooksul muutusid õigusnormid keerulisemaks ning kasutusele võeti Rooma ja kanooniline õigus, mistõttu tavakodanikud ei olnud võimelised kõiki seadusi mõistma. Kuid leidus inimesi, kes õppisid tundma seadusi, ja esindades kaaskodanikke kohtus ja väljaspool seda tasu eest. Esimest korda oli sellistest õiguse tundjatest juttu 16. sajandi teise poole algusest pärit Pärnumaa Maapäeva otsuses, milles neid nimetati prokuraatoriteks.
16. sajandi lõpul said prokuraator ja advokaat nii Riia kui ka Tallinna määrustes ja õigustes, samuti Eestimaa rüütliõiguses kindlakujulise määratluse, millega normeeriti nende tegevuse piirid. Ette oli nähtud ausa kohtupidamise nõue ning kohustus hoida kliendisaladusi, mitte nõuda liiga kõrget tasu, omada õigusharidust ja kogemusi tööks, samuti ajada vaeste ja lesknaiste asju tasuta. Nad pidid andma enne asjaajamisele asumist rae eest vandetõotuse ning nad ei saanud olla samas asjas ühteaegu tunnistajad ja abistada nõuga vastaspoolt või teda kaitsta.
Eestimaa rüütliõiguses (1555. a) oli määratletud liht-, eri- ja üldvolikirja mõiste ning nõuti, et eestkõneleja hoiduks kohtu solvamisest või asjatust venitamisest kohtus asja arutamisel. Kliendi saladus oli kaitstud.
1696. a avaldas Kõrgem Maakohus kuningliku pakti, milles on kirjas, et advokaadi poolt asja sihiliku või pahatahtliku venitamise korral karistatakse teda 8-päevase vangistusega.
Suuremate ja põhjapanevate muudatuste osaliseks sai advokatuur 17. sajandil Rootsi võimu ajal Tallinna ja Riia linna õigustes, milles on esitatud kõrgendatud nõuded advokaatide moraalile.
18. sajandi lõpust hakati nõudma, et advokaadil oleks juriidiline kõrgharidus.
Tallinna Raad võttis 1687. a vastu uue advokatuuri määrustiku koos kahe lisaga, kus oli peale advokaadi moraali kohta käivate sätete veel eeskiri honorari võtmiseks ning raele antava vandetõotuse tekst.
Alates 1666. a olid advokaadid vabastatud kõigist linna maksudest ja koormistest. Määrustik kestis 19. sajandi keskpaigani.
Rootsi ajal kuulus advokatuur kohtu juurde ja vastutas oma tegevuse eest kohtu ees. Administratiivvõimust olid advokaadid peaaegu sõltumatud. Neil ei olnud veel oma organisatsiooni, nad kuulusid vannutatud ametnikena kohtutegelaste hulka. Advokaadiks võeti vastu linnades rae kaudu, mis oli tollel ajal kõrgeim kohtuinstants.
18.-19. SAJAND
Põhjasõjas langes Eesti ala Vene impeeriumi alla. Kapitulatsioonis jäeti selline kohtukorraldus ja õigusemõistmine jõusse. Seetõttu jäid kehtima ka advokatuuri kohta käivad seadused, kuigi Vene valitsejad olid advokaatide suhtes täiesti sallimatud. Peeter Suur nimetas advokaate keelepeksjateks (jabetnik), hingemüüjateks (duše pradavets) ning isegi varasteks (vor). Ka Katariina I suhtus advokaatidesse väga ebasõbralikult. Samuti arvas Nikolai I, et seni kui tema valitseb, Venemaal advokaate tarvis ei ole. Seega olid Baltimaad ainus osa Vene riigis, kus advokaadid seaduslikult tegutseda ja areneda võisid.
Venemaa kohtukorralduses 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul tehtud muudatused mõjutasid ka Baltimaade kohtukorraldust ja advokatuuri määrustikke, vahel isegi advokatuuri arengut takistades.
Alates 1840. a kuulus Liivimaal advokaadiks võtmise õigus õuekohtule, Eestimaal kõrgemale maakohtule, Tallinnas ja Riias aga raele.
5. juulil 1840. a tsaari poolt kinnitatud riiginõukogu arvamusega kehtestati advokatuuri vastuvõtmiseks nõue, et isik peab olema lõpetanud mõne Venemaa ülikooli õigusteaduskonna magistri või doktori kraadiga ning sooritama praktilise eksami.
1845. a anti välja uus advokatuuri korralduse seadus, mis oli kogu Baltikumis kohustuslik kõigile advokaatuuri liikmetele nii maal kui ka linnas. 9. juuli 1889. a kohtureform muutis kehtetuks 1845. a seaduse ja Baltikumis kehtestati Vene siseriigis 1864. a vannutatud advokaatide kohta kehtestatud normid. Seni advokaadina töötanute vandeadvokaadiks ümbernimetamise õigus anti kohtuministrile. Oluliseks probleemiks kohalikele advokaatidele muutus aga see, et kohtutes hakkas asjaajamine toimuma vene keeles, mida siinmail advokaadid ei vallanud. Tõlgi kaudu asjaajamine oli keelatud, kõik seadused ja kohtupraktika oli venekeelne. Siit ka põhjus, miks paljud vanad advokaadid loobusid oma ametist.
19. sajandi lõpul oli advokaatide arv Eesti- ja Liivimaal väga väike. Puudusid täiesti eestimeelsed advokaadid, sest võim kohtutes oli olnud sakslaste käes. Alates 1866. a asus vandeadvokaatide nõukogu Peterburis ega olnud saksameelne. Venemaa 1864. a advokatuuri seadus oli üks progressiivsemaid tolleaegses kultuurimaailmas. Advokatuur loeti iseseisvaks korporatsiooniks, kes tegutses kohtupalati juures. Mitmed eesti hilisemad õigusteadlased said sellest tõuke minna õppima õigusteadust Tartu ülikooli ja teistesse ülikoolidesse.
Vandeadvokaadiks said isikud, kes olid lõpetanud ülikooli õigusteaduskonna ja olid vähemalt 5 aastat töötanud kohtu juures sellises ametis, kus neil oli võimalik omandada praktilisi teadmisi kohtu asjaajamises või kes olid töötanud sama aja vältel vandeadvokaadi abina.
Vandeadvokaatidel olid omad organid, üldkoosolek, nõukogu ja revisjonikomisjon. Nõukogu funktsioonid olid sarnased tänapäevase advokatuuri juhatuse tegevusvaldkondadega.
1900-1918
1917. a revolutsioon lõpetas Vandeadvokaatide Nõukogu tegevuse Peterburis.
Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus reguleeris oma 1918. a 18. novembri otsusega esmakordselt omariikluse esimesed Eesti kohtuasutused. Samaaegselt määratleti ära kohtute tööpiirkonnad, nimetati kohtunike, kohtu-uurijate, prokuröride nimed. Advokaadid aga tegutsesid Eestis seadusliku järelevalveta, kuivõrd Peterburi Vandeadvokaatide Nõukogu järelevalve Eestis enam ei toiminud ning okupatsiooniaegsete Saksa kohtute järelevalve kadus okupatsioonivalitsuse lahkumisega. Selline kontrollimatu olukord kestis kuni 14. aprillini 1919. aastal, mil “Riigi Teatajas” nr 24 avaldati esimene advokatuuri puudutav määrus, millega kohustati kõiki vandeadvokaate, nende abisid ja eraadvokaate registreerima end 1. maiks 1919. aastal kohalike rahukogude juures.
Vannutatud advokaatidena võisid end registreerida Vene-aegsed vannutatud advokaadid, nende abid ja teised kõrgema juriidilise haridusega isikud tingimusel, et nad “tarviliselt riigikeelt mõistaksid”. Kõikidelt registreeritud advokaatidelt võeti vandetõotuse alusel allkiri selles, et nad pühalikult tõotavad Eesti Vabariigile ja oma ametikohustustele truud olla. “Riigi Teatajas” avaldati registreeritud advokaatide nimed, kel oli õigus Eesti Vabariigi kohtutes asju ajada.
Selleks, et kutsuda Eestis ellu vandeadvokaatide nõukogu, muutis Ajutine Valitsus Vene kohtuasutuste seadust ning nõukogu asutamiseks vajalike advokaatide arvu vähendati 20-nelt 10-nele, kuivõrd rohkem vandeadvokaate Eestis ei olnud.