Jaanus Tehver
Eesti advokatuuri esimees
Ma ei sea kahtluse alla Eesti õigusemõistmise erapooletust, kuid see on valdkond, mida peame tähelepanelikult jälgima.
Sõltumatu advokaadita pole õigusriiki, kuulutab Euroopa advokatuuride ühendus CCBE eile toimunud advokaatide päeval. Juristidele on see enesestmõistetav. Pättide puhtaksrääkijad soovivad erikohtlemist, järeldab lehelugeja pärast järjekordsest advokaadibüroo ja jõuametite põrkumist, ja temale pole see enesestmõistetav. Ometi on need õigusriigi sama aluspõhimõtte eri palged.
„Pättide puhtaksrääkija“ maine on ehk utreeritud, kuid et ausal inimesel advokaaditeenusega eales asja pole, usutakse siiski tänini. Tuhatkonda advokaati ühendava Eesti Advokatuuri juhina pean seda advokaatide päeval pisut selgitama.
Inimene eksib
Eesti on õigusriik, meie kohtusüsteem ja õigusemõistmine üldiselt kvaliteetne ja usaldusväärne. Minus pole vähimatki kahtlust, et Eesti õigus- ja korrakaitseorganite inimesed töötavad valdvalt parimas usus õiguskorra kaitsel. Kuid parimadki inimesed eksivad. Haldus- ja krimiadvokaatidele on enesestmõistetav see, mis ausalt argiasju ajavale tavainimesele peaaegu uskumatu: riigivõimu, selle jõuametite masinavärgi hammasrataste vahele võib sattuda meist igaüks, ka midagi valesti tegemata.
Tõhusaimgi õigusriik ei suuda tagada, et õige hõlma mitte keegi mitte kunagi ei hakka, sest inimesed eksivad. Õigusriik saab vaid tagada, et õige hõlmast saab ülekohtu maha raputada.
Toome näite päriselust. Juhid ettevõtet, palkad töötajaid, teenindad inimesi, osaled hangetel, maksad makse. Ent üks su töötajaist valitakse kohalikku volikokku ning poole aasta leiad end rauduskäsi ja enamgi, keset riigivõimu algatatud meediashow’d. Saad teada, et töötajale makstud palk olla tegelikult hoopis altkäemaks.
Selles loos jõudis õigussüsteem vintsutada väikelinna ettevõtjat enne täielikku õigeksmõistmist ligi kolm aastat. See näide kinnitab ühtaegu nii jõuaparaadi ekslikkust kui ka õigussüsteemi tugevust, sest kohus ajas ülekohtu kotti tagasi. Sõltumatu kohus tõestas taas enda olulisust.
(Hammasrataste vahele võib ülekohtuselt sattuda ka kriminaalset etteheidet saamata. Kõige paremini teavad seda ilmselt kala- ja põllumehed, kellest mitmed on tühise, sageli formaalse apsu tõttu saanud riigilt viie- või kuuekohalistesse summadesse ulatuvaid tagasinõudeid.)
Konkurents eksimuste vastu
Just vigade ülesleidmiseks ja vältimiseks tugineb meie õigusemõistmise alusloogika argumentide konkureerimisel. Tõeni jõudmiseks analüüsivad professionaalsed õiguseksperdid erapooletu kohtu ees vastaspoole argumendid kriitiliselt läbi, et leida üles ja kõrvaldada võimalikud eksimused. Põhjalik ja professionaalne vastastikune kontroll on parim viis vigade välistamiseks.
Keegi ei kahtle ilmselt, et õiglasest õigusemõistmisest poleks juttugi, kui uurijad ja prokurörid peaks pelgama kas pätte või veelgi hullem, pättide mõjuvõimsaid sõpru riigiaparaadis. Ent liigume eeltoodud näite varal kaugemale.
Kas ka üdini erapooletus kohtus saanuks ülekohtu süütu inimese hõlmast maha raputada, kui advokaatidel olnuks põhjust karta näiteks jõuametkondadega tülli minekut? Kui kohtuvõit uurimisorganite või riigi üle tooks advokaadile tulevikus raskusi kutsetöös või lausa repressioonid, kas saaks ta siis alati ja parimate teadmiste järgi osutada vastaspoole eksimustele?
Vastus on ei. Ning ma ei konstrueeri mingeid hüpoteetilisi düstoopiaid: meist 200 kilomeetri raadiuses asub kaks riiki, kus liiga innukas ja hea töö võib nii advokaadile kui prokurörile kalliks maksma minna. Režiimi meele- ja vägivalla kätte võib sattuda absoluutselt igaüks, ning süütul pole tõsiseltvõetavat võimalust enda kaitsmiseks.
Eestis ei pea advokaat kartma pimedal tänaval liikumist või kliendi kaitsmise pärast türmi sattumist. Riik ei ahista ega kontrolli ka meie kutsetööd, ning advokaatide sõltumatusega on asjad üldiselt hästi.
Ent advokaat ei saa pakkuda parimat kaitset ka juhul, kui tal lasub kohustus uurimis- ja jõuorganitele ette kanda kõik, mis klient talle usaldanud. Selgitusest, et ausal inimesel pole karta miskit, jääb siin väheseks. Parima võimaliku kaitse saamiseks peab klient saama advokaadiga avameelselt nõu pidada, olgu ta siis menetluse masinavärki sattunud põhjusega või ülekohtuselt.
Masin kompab piire
Eestis ei pea advokaadid „organitele“ ettekandeid kirjutama. Kuid advokaadi-kliendi suhtluse kergekäeline jälgimine ja pealtkuulamine pole sellest ka valgusaastate kaugusel. Nagu ka advokaadibüroode läbiotsimine, kus uurimisaluse asja materjalide kõrval võetakse valimatult kaasa ka kõigi teiste klientide kirjavahetus ja materjalid.
Kui inimene peab arvestama, et tema nõupidamised advokaadiga võivad temast sõltumatult jõuda „organite“ kätte, tagatiseks vaid umbmäärane lubadus et „me ausõna ei vaata“, pelutab see teda ka advokaadiga suheldes avameelsusest. Sel juhul pole parim võimalik kaitse enam tagatud ning õigusemõistmine vajub jõuorganite poole kaldu.
Ma ei sea kahtluse alla Eesti õigusemõistmise erapooletust, kuid see on valdkond, mida peame tähelepanelikult jälgima. Just siin oleme viimase paari aasta jooksul täheldanud Eesti Advokatuuris teatavat „organite“ huvi piire kombata.
Eesti õigusemõistmine on sõltumatu. Ülekohtu ohver saab üldjuhul õiguse ning eksinugi karistuse, mis on õiglane. Selle tagatiseks on sõltumatu kohtuvõim, sõltumatu prokuratuur ning sõltumatu advokatuur. Vaid kolmekesi koos ja sõltumatuna tagavad nad õigusriigi tegeliku toimimise.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 26.10.2021, 13:38
Foto: Rene Riisalu