Jätkame vestlusringi, mis sai meie blogis alguse 27. juulil, kui küsimustele vastasid antud asjas Vjatšeslav Leedot esindanud Raidla Ellexi partner Ants Nõmper ja nõunik Martin Käerdi. Täna küsime samu küsimusi Delfit esindanud vandeadvokaat Karmen Turkilt büroost Triniti.
AB: Kas sõnavabadust on tarvis kaitsta sõnavabaduse enda eest?
Õiguslikult ei ole sellele küsimusele võimalik vastata – vabadust ei saa kaitsta sama vabaduse eest. See aga ei tähenda, et vabadused oleks piiramatud. Vastupidi – iga vabadusega kaasnevad piirangud. Nii ka sõnavabadusega. Demokraatlikus ühiskonnas on vabadused aga üldjuhul iseloomult negatiivsed – see tähendab, et vabaduse kuritarvitamisele järgneb vastutus. Ennetav teiste õiguste kaitse oli omane pigem paarikümne aasta tagusele ühiskonnale. Loomulikult ei eita eelnev seda, et eksisteerivad teatud väljaütlemised ja väljendused, mis ei oma kaitset. Selleks on tõepoolest näiteks vihakõne.
Lõplik Delfi v Eesti otsus pühendub vihakõnele. Hea näide sellest, kuidas aga otsuse rakendumisala laiendatakse on siinsamas blogis 27. juulil 2015 avaldatud Raidla Ellex büroo vandeadvokaadi Ants Nõmperi ja nõuniku Martin Käerdi artikkel „Sõnavabadusest ja vihakõnest Leedo vs. Delfi juhtumi valguses“. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Delfi vs. Eesti nõutab vihakõne tsenseerimist, panevad advokaadid ühte patta nii vihakõne, vulgaarsed kui ka teiste õigusi rikkuvad kommentaarid. Õiguslikult nii ei saa – vulgaarne väljendus on üldiselt lubatav, teiste isikute õigusi rikkuv väljendus on hilisema tsiviilvaidluse objekt ning vaid vihakõne on see, mis ei evi kaitset. Esimesed kaks kategooriat on siiski väljendusvabaduse kaitse all.
AB: Kas mujal Euroopas suhtutakse vihakommentaaridesse teistmoodi kui Eesti meediakeskkonnas? Kuidas me silma paistame?
Pigem küll. Põhjus on lihtne – ebameeldivaid, solvavaid, trollivaid ütlejaid ja kirjutajaid on eranditult kõigis ühiskondades. Võib tõdeda, et siirdeühiskondades on inimestel oskus viisakalt väljendada väiksem, kuid selle põhjus on asjaolu, et me alles õpime sõnavabadust kasutama. Me hakkame alles mõistma, et vaatamata sellele, et etteulatuvalt meid keegi ei keela, on sotsiaalsete, eetiliste ja õiguslike normide ja eeskirjadega arvestamine kooselamise aluspõhimõte. Vaatamata aga sellele erisusele on suhestumine sellistesse kommentaaridesse erinev – meie soovime vaadelda seda kui kommentaariumi probleemi, kuid paljudes teistes riikides nähakse seda kui ühiskonna probleemi, teatud osa ühiskonna peegeldust internetis. Mina usun viimase vaatenurga õigsusesse.
Mis puutub Euroopa meediakeskkonna praktikasse, siis ei tugine faktidele A. Nõmperi ja M. Käerdi blogiartiklis esitatud seisukohad, et ülejäänud Euroopale on pigem omane kommentaariumide eel- või järeltsenseerimine. Vastupidi, Maailma Ajalehtede Assotsiatsioon tõdeb 2013. aastal läbiviidud uuringus, et nende 63 riigist pärit 104 liikmest vaid 7 ei lubanud lugejate kommentaare ning modereerimine oli neil samasugune nagu Delfis 2006. aastal – filtreerimine, teata-ja-võetakse-maha-nupuke ning poleemiliste lugude puhul ka inimmodereerimine. Ning seda turunduslikel, brändi-kaitselistel jm ärilistel kaalutlustel ning mitte riigi sunnijõu ähvardusel.
AB: Räägime mälu värskendamiseks Leedo versus Delfi juhtumi põhifaktid paari lausega lahti. Mis toimus?
Faktiliselt oli kohtuasi lihtne. Delfi avaldas 2006. aastal artikli sellest, kuidas Saaremaa Laevakompanii lõhkus jäätee. Vaidlus puudus selles, kas artikkel oli tasakaalus, neutraalne ja vastas kõigile ajakirjandusele esitatavatele nõuetele. Artiklit kommenteeriti 185 korral.
Kuus (!) nädalat pärast artikli avaldamist saabus Delfi toimetusse V. Leedo advokaadilt nõudekiri 20 kommentaari eemaldamiseks. Delfi eemaldas need 20 kommentaari samal päeval.
Riigikohus leidis, et üldine käibekohustus nõutab Delfi AS-ilt kui majanduslikest huvidest lähtuvalt portaalilt, et kommentaaride kaudu ei kahjustataks kolmandate isikute õigusi. Sellega nõustus 2013. aastal inimõiguste kohus.
16. juunil 2015 tegi 17 kohtunikust koosnev Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda avalikult teatavaks otsuse, millest napp nädal hiljem kirjutasid kõik suuremad Eesti ja paljud välismaised väljaanded. Suurkoda otsustas, et Delfi peab uudisportaalis avaldatud kommentaare modereerima, et tagada vihakõne või otseste ähvarduste kustutamine.
Otsusega astus kohus küll ühe suure sammu edasi, kuid ka mitu sammu tagasi.
Nimelt, inimõiguste kohtu suurkoda nõustus, et üldiselt on piisav meede nn teata-ja-võetakse-maha-süsteemi rakendamine („teata ebasobivast kommentaarist“ nupuke). See tähendab, et tüüpilises meediavaidluses, kus on vaatluse all ebakohasus või ebaõigete andmete avaldamine, ei vastuta meediaorganisatsioon enam automaatselt kommentaaride sisu eest, kui ta need vastava teate saamisel kustutab. See on oluline ja suur samm edasi nii Riigikohtu otsusest kui ka inimõiguste kohtu esialgsest otsusest – mõlemad leidsid, et portaal peab tagama teiste isikute õiguste mitterikkumise.
Siiski tegi kohus erandi – vihakõne või otseste ähvarduste korral on internetiportaal kohustatud eemaldama sellised kommentaarid omaalgatuslikult. Paraku – omaalgatuslik eemaldamine saab toimuda vaid selliselt, et Delfi tagab 24/7 kommentaaride jälgimise selleks, et leida üleskutseid rassismile või vägivallale. See on aga paratamatult tsensuurimeede. Kaine mõistuski nõustub, et portaal eemaldab kahtluse korral ka kommentaare, mis ei ole vihakõne. Ja see on tsensuur!
AB: Kas võib öelda, et Eesti avalikus ruumis on nüüd midagi teistmoodi tänu selle juhtumi lõplikule lahendusele Euroopa Inimõiguste Kohtus? Milles see väljendub?
Kindlasti hakkab olema. Jällegi pean vastu vaidlema A. Nõmperile ja M. Käerdile, kelle arvamuse kohaselt on olukord muutumatu alates 2009. aasta Riigikohtu otsusest. Nii see ei ole. Suurkoja otsus piiras oluliselt 2009. aastal tehtud Riigikohtu otsuse ulatust – omaalgatuslik eemaldamise kohustus kehtib nüüd vaid väga väikese osa kommentaaride kohta ning ülejäänute puhul on sobivaks meetmeks viivitamatu eemaldamine, kui Delfi AS-ile on ebasobivast kommentaarist teatatud.
Ülejäänud euroopalik meedia lähtus seni sellest, et kommentaariumide osas kohaldub teata-ja-võetakse-maha-režiim, mida on kinnitanud Euroopa Liidu Kohus. Inimõiguste kohus lõi kunstlikult erandi vihakõne jaoks – internetis peab keegi pidama vahti selleks, et sellist kõnet seal ei leiduks. Kas interneti puhastamine ka ühiskonda muudab – julgen kahelda!
Ei saa jätta tähelepanuta ka seda, et riikides, mis on nii ELi kui ka Euroopa Nõukogu liikmed, on nüüd kahetine režiim – inimõiguste kohtu loodud uudne õiguslik olukord ja ELi limiteeritud vastutuse režiim. Viimane on kehtinud alates 2004. aastast ning üle võetud kõigi liikmesriikide õigusse (Eestis infoühiskonna teenuse seadusega) ning selle kohaselt kehtib kaks põhimõtet: esiteks, teabetalletaja vastutab vaid olukorras, kus ta ei eemalda sisu viivitamatult pärast sellest teadasaamist, ning teiseks, on keelatud kehtestada teabetalletajatele kohustust omaalgatuslikult nende talletatavat teavet monitoorida. Olukord, kus samal ajal ja samas kohas kehtib kaks teineteisele vasturääkivat režiimi, tekitab loomulikult õigusselgusetust – juba on Iiri Ülemkohus kohtu asjas J19 & Anor v Facebook Ireland sedastanud, et inimõiguste kohtu otsus Delfi vs. Eesti ei lähe kokku kehtiva õigusega, ja jätnud selle järgimata.
Ka õiguspoliitiliselt on Delfi vs. Eesti tõusnud prioriteetteemaks. Nimelt, Euroopa Liit on liikumas inimõiguste konventsiooni liikmestaatuse poole, kuid tänaseks on see küsimärgi all. Üks probleemkohti paistabki olevat, et keeruline on tunnistada kohtu pädevust, mille otsused on vastuolus Euroopa Liidu enda jurisprudentsiga.
Seega üks oluline muutus saab kindlasti olema – Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõuab varsti sarnane kaasus mõnest teisest riigist ning kohtunikel on võimalik oma seisukohad üle vaadata või neile kindlaks jääda.
AB: Leedo vs.Delfi kohtuasja keskseks teljeks oli pinge majandusliku huvi ja sõnavabaduse vahel. Võitis arusaam, et majanduslikes huvides kommentaare avaldav portaal vastutab teatud kommentaaride sisu eest.
Suurkoja seisukoht, et vastutust ei järgne, kui isik tegeleb sõnavabaduse kui hobiga, on saanud muidugi määramatut tähelepanu. Pikemalt seda teemat lahkamata tuleb siiski küsida: mis ajast on inimõigused kaitse all vaid siis, kui neid harrastatakse hobi korras?
Samas on mõistetav inimõiguste kohtu püüd limiteerida otsuse rakendusala – oli ju kaasusel pretsedenditu toetus – üle 70 erineva liidu, organisatsiooni ja teadusasutuse avaldasid toetust Delfi AS-ile. Samas – kriteerium „majanduslik huvi“ on igale juristile teadaolevalt nõnda laialt tõlgendatav õigusmõiste, et selle huvi jaatamine algab ammu enne, kui raha vahetab käsi.
Nõnda võib küsida: kui advokaadibürool on Facebookis leht, kus postituste all ilmuvad külastajate kommentaarid, siis kas temale kohaldub modereerimise kohustus? Või kui muusik X laeb oma YouTube’i kanalisse muusikavideo ning selle all ilmuvad kommentaarid (reeglina tuhanded), siis kas temale kohaldub modereerimise kohustus? Aga blogis ilmuvate kommentaaride puhul, kui blogi päises ilutseb reklaamibänner? TripAdvisor.com lehel? Booking.com lehel? Pigem on vastus kõigile neile küsimustele jaatav – temaatikat suunab nn teabetalletaja, kellel on majanduslik huvi. Ja see saab olema järgnevatel aastatel internetivaldkonnas õigusküsimus number üks.