Väljapaistev kriminaalõiguse advokaat Sirje Must tähistas hiljuti 50. aasta täitumist advokatuuris. Tartus endanimelist bürood pidav Must astus Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumisse 1973. aastal ning on läbinud märkimisväärse karjääri nii nõukogude kui Eesti Vabariigi õigussüsteemis.
Kuidas teie advokaadijuubeli tähistamine õnnestus?
Väga meeleolukalt, sest mul on samal päeval ka sünnipäev. Hästi palju sõpru ja tuttavaid käis läbi.
Kas Tartus elades ja tegutsedes on sõpru lihtsam ligi hoida?
Ma arvan küll. Ma pole sünnilt tartlane, tulin kaheksandas klassis Puurmanni Keskkoolist toonasesse Tartu 8. Keskkooli, sest seal avati kirjandusklass. Sestsaati olen tartlane ja minu kooliõed ja muud tuttava on suuresti minu ümber alles jäänud. Ma ei vaheta enda tutvusringkonda välja, ei jäta maha neid kel elus minust kehvemini või paremini läinud. Pinginaabriga Puurmanni koolist, kellega istusime koos esimesest klassist, suhtlen ka tänini.
Aga vaenlasi? Advokaaditöös on Tartu pigem väiksem kogukond, kaua õigusemõistmise juures töötades tekib ilmselt neidki?
Ei saa öelda, et keegi oleks mind väga sõimanud. Vähemalt mitte klientide hulgast. Pole ka kaebusi väga palju kirjutatud.
Kuidas Te kirjandusklassist juurani jõudsite?
See on omapärane lugu. 7. klassis tehti Puurmannis proovikirjand, umbes et kelleks tahan saada. Mina, seitsmenda klassi maalaps, kirjutasin et tahan saada advokaadiks ja inimesi aidata. Ei oska siiani öelda, kust see mõte pähe tuli. Aasta pärast tulin Tartusse kirjandusklassi nüüdsesse Forseliuse kooli, õppima legendaarse Vello Saage käe alla. See oli ilmselt minu elu kõige huvitavam aeg, seal jagati meile väga laiapõhjalisi kultuuriteadmisi. Õppisin kultuuriajalugu, saksa ja ladina keelt, eesti keelt topeltkoormusega. Keskkooli lõpu eel kaldus enamik klassikaaslasi juba eesti filoloogia suunas, nii mõtlesin minagi minna eesti keelt õppima.
Aga elus mängib juhus väga suurt rolli, mäletan hästi 1968. aasta kevadel ülikooli dokumentide viimist. Peahoones õpetatud nõukogu saalis olid lauad kaare kujuliselt ja erialad tähestiku järjekorras, ajalugu ja eesti keel esimesed, nende vastas viimasena õigusteadus. Ma olen alati parema käe reegli järgi käinud ja pöörasin sealgi peaaegu instinkti ajel paremale, andsin dokumendid õigusteadusesse. Sinna oli raske sisse saada, enamik pidid olema kas ajateenistuse läbinud või naisterahvastena vähemalt kaheaastase staažiga, otse keskkoolist võeti vaid 10 inimest 50st. Mul õnnestus nende hulka saada.
Teie humanitaarne keskkooliharidus tundub Teile väga hingelähedane, kas Teil ei pigista sees tänapäevane reaalainete esikohale tõstmine?
Mul on kahju, et tugev humanitaarharidus on selle kõrval tahaplaanile jäänud, aga ajad ja vajadused muutuvad. Ma saan aru, et inseneridest ja reaalalade inimestest on puudus, vaja on neid kes praktilist elu käimas hoiavad. Ainult filoloogide peal ju ühiskond kaua ei seisaks. Aga mul on kurb kuulda, kuidas inimeste eesti keel käib alla. Ma kuulen ja loen kohtuotsuseid, kus on palju keelelisi vigu.
Te jõudsite advokatuuri varastel 1970ndatel, kui advokaatide represseerimine oli lõppenud ja ENSV Advokaatide Kolleegiumis algamas üsna sisukas ja töine ajastu. Milline paistis toonane advokaaditöö noore juristi silmade läbi?
Ülikooli ajal ei teadnud ma advokatuurist suurt midagi, sellest ei räägitud pea sõnagi. Ja ülikoolis levis kuuldus ühest naisprofessorist, kõvast kommunistist, kolhoosi- ja maaõiguse professorist Vilma Kelderist, kes olla tsiviilõiguse tsüklis öelnud et tema vihkab advokaate. Viimase kursuse praktikale saatmisel küsis dotsent Lembit Saarnits, ka paras punane, kuhu minna soovin. Meil intri toakaaslasega oli plaan paigas, meie tahtsime minna miilitsasse. Saarnits küsis miks, ütlesime ausalt et praktikandile makstakse seal tavamiilitsa palka 90 rubla. Saarnits vihastas, et nõukogude üliõpilasel ei sobi rahast mõelda, aga siis leebus ja ütles, et professor Ilmar Rebane sooviks teid advokatuuris näha. Professor Rebast peangi ma enda vaimseks isaks, tegu oli eestiaegse advokaadi ja äärmiselt targa inimesega, kel oli praktiliselt surmani ideaalne mälu. Muidugi läksin. Sattusin Tartu õigusnõuandlasse, mis asus endises vandeadvokaat Villem Jaurami eramus, tööl alla 20 advokaadi. Uksest sisse minnes küsis keegi vanem mees üllatunult, et kes teie olete. Selgus, et viimati oli sinna uusi inimesi suunatud 1953. aastal, nüüd oli aasta 1973. Vahepeal polnud ühtki uut inimest juurde tulnud, vanad olid järjest kas lahkunud, minema löödud või maha lastud.
Teil on pikk advokaadistaaž kahe väga erineva riigikorra ajal. Kas need on Teie elu erinevad etapid?
Nõukogude ajal oli töö ses mõttes tõesti erinev, et kõigil suurtel ettevõtetel olid oma juriidilised osakonnad. Kolhoosiõigust tuli ikka teha, sellest ei pääsenud pea keegi. Väiksemad asutused kasutasid õigusnõuandla teenust, sedakaudu teenindasin Füüsika Instituudi spetsiaalse konstrueerimise bürood, aga seal olid targad inimesed ja mul polnud teha muud kui kirjutada käskkirjadele peale “viseeritud”. Nii ma äriõiguse poolega sisuliselt kokku ei puutunud ega tundnud huvigi. Ja nii ei haakunud ma hiljem ka seltskonnaga, kes aegade muutudes kohe erasektorit teenindama hakkasid.
Mina tegelesin peamiselt tsiviilõigusega, enim oli perekonnaõiguse ja elamuõiguse asju, toona esines palju väljatõstmise ja pärimise asju.
Kuidas siis edukas advokaat oldi?
Eks toonagi pidid ikka ise endale klientuuri tegema, keegi seda ette ei lükanud. Tasustamine oli siis teistel alustel, riik andis ruumid, töötasime vineerboksides, inimesi käis tohutult palju ja honorarid olid väikesed. Mul läks hästi, sain ruttu ree peale. Palgalagi oli siis 270 rubla, selle teenisin ma juba üsna noorena välja. Ülejääki välja ei makstud, see läks advokaatide kolleegiumile nö kõigi hüvanguks. Nii seda ka kasutati, advokaatide seltsielu oli siis hoopis teistsugune, advokaatide kolleegiumil olid preemiad, üritused, iga-aastased pikemad reisid. Ma esinen isegi advokatuuri ajalooraamatus bikiinipildiga, mis pärineb advokaatide kolleegiumi Musta mere kruiisilt, varem “Vaterlandi” nime kandnud igavesel vingel kruiisilaeval “Rossija”. Aleksander Glikman ja Monika Mägi ja kes seal kõik olid. Käidi ka Kirgiisias ja Kaug-Idas.
Nõukogude aega ja õigussüsteemi on lihtne näha mustvalgetes värvides, ja nö poliitilistesse protsessidesse sattunud inimesel tõesti polnudki õigust loota. Aga millised olid nö tavainimese võimalused autoritaarses riigis enda õiguste eest seista?
Seda ei saa öelda, et õigeksmõistmisi ei olnud. Mõisteti õigeks ka väga keerulistes kriminaalasjades. Tookord oli edasikaebamiste võimalusi tohutult, ükskord lugesin kokku 16 varianti alates ülemkohtust (tänapäeva mõistes teine kohtuaste), prokuratuuri ja kohtu liinid, kuni NSVL ülemkohtu pleenumiteni välja. Kaevati küll ja kõvasti. Telefoniõigusest räägiti palju, aga omal nahal ma seda ei tundnud. Võimalik, et ei sattunud ka piisavalt mastaapsetesse asjadesse. Aga ma julgen öelda, et enamik kes kinni läks, läks ikkagi asja eest, ja kui süüdistus ei pidanud, sai ka õigeksmõistvaid otsuseid.
Ma kaitsesin ülemkohtus üht naisterahvast riigivara riisumise asjas, me kutsusime selliseid asju kuuliparagrahviks. Suures ulatuses riigivara riisumise eest võis karistada surmanuhtlusega. Ain Seppik oli kohtunikuks. See naisterahvas oli teinud juba enesetapukatse. Selles asjas näitas Seppik üles väga suurt inimlikkust. See on praegu, viimasel ajal, kui karistusõigus on kurjaks läinud.
Kuidas toona advokaatide ja kohtunike suhe välja nägi?
Tartus oli kohtu esimees Uno-Peeter Rahi, tema oli üks lõbus mees ja kes laulis ja lõi trummi ning oli ka advokaatide vastu väga kena. Kui advokaadid istungil enda jutuvada lõpetasid, oli temal otsus valmis kah. Läbisaamine oli hea, suurt vahetegemist polnud, advokaat võis kohtuniku kabinetis käia küll. Olid justiitstöötajate suvepäevad koos kohtunike ja prokuröridega.
Nüüd on jah kõik eraldatud ja kord karm, tekib suur kisa kui kohtunikud ja prokurörid pannakse samasse majja tööle.
Miks Te viimasel ajal peamiselt karistusõigusega tegelete?
Viimased kümme aastat ma ainult sellega tegelenud olengi. Perekonna- ja tsiviilõiguse jätsin maha, sest maad hakkasid võtma lastevaidlused. Teate, kui üks asi üldse inimese tervist tapab, siis… Ma olen kõva tervisega küll, aga see mõjus nii halvasti, viis une ära. See on jube, kuidas tänapäeval pereasju aetakse.
Aga miks Te praegust karistusõigust “kurjaks” peate?
Kui Eesti Vabariik tuli, olime kõik suures eufoorias, nagu oleks paradiis maa peale saabunud. Aga karistusõiguses valitseb väga karm hoiak, tegelikult on karistused väga rasked ja olen näinud ka väga kummalisi otsuseid. Just kirjutasin kassatsiooni asjas, kus inimene pandi kuuks ajaks kinni seitsme aasta taguse asja eest. Ning jääb mulje, et kohtumõistmist juhib prokuratuur, kohe pärast otsuse avalikustamist ilmus kohalikus lehes kirjutis, et karistused on väga leebed.
Te pole esimene märkama, et mõnda asja ajab prokuratuur meedias pea sama aktiivselt kui kohtus. Ning kuidagi on “organid” just Tartus silma paistnud erilise innukusega, küll juukselõikust jäädvustanud, küll linnajuhtidele konjakipudelit pihku surunud.
Ja inimest “menetletakse” kümme aastat, keskeas mees jõuab kiilaks minna enne kui tema juukselõikus lahendi saab. Nii jääbki mulje, et ümberringi on vaid pätid ja kaabakad. Ja ka täiesti haritud inimesed ongi vahel uskuma jäänud, et just nii tulebki teha. Ma ei saa aru, mille käest maailma niimoodi päästetakse.
Üks probleemne õigusallikas on prokuratuuri “sisemised juhtnöörid”. On üks tänini kestev, üsna selge aga tohutult mahukas protsess, kus prokurör keeldus lühimenetlusest. Istungid käivad Valga kohtumajas, rahvast on murdu, kogu aeg üks haige või teine ära. Tegin riigiprokuratuuri avalduse, et milleks see kõik, seadus ei sea sellise asja lühimenetluses arutamiseks piiranguid. Sain lakoonilise vastuse, et see on iga prokuröri otsus.
Ja siis helistas eile üks Tartu prokurör, kes menetleb ühte väga õnnetut juhtumit, kus isegi uurija ütles, et luuavarrest tuli pauk, ning teatas et pole mingil juhul lühimenetlusega nõus — neile antavat ainult erakorraliselt luba lühimenetlusse minna. Niipalju iga prokuröri otsusest.
Mainisite, et perekonnaasjad mõjusid Teile liiga rängalt. Kuidas Te praegu end töise pinge eest kaitsete?
Eks paljud on küsinud, kuidas ma magada saan. Ma olen leidnud enda viisid tööst välja lülitamiseks. Aastakümneid olen kirglikult reisinud, ka Nõukogude ajal oli meil siiski reisimiseks kuuendik planeedist. Paari päeva pärast lähen lastelastega Lapimaale. Sügisel alustan uuesti lugemist. Ma ise olen täiesti ebamusikaalne, aga minu abikaasa kuuleb ära pool tooni valesti laulmise – temaga oleme ära külastanud kõik maailma kuulsamad kontserdilavad Metropolitanist La Scalani, Moskva Suure Teatri ja Peterburi Teatri, enne sõda ja koroonat käisime Odessa ooperiteatris.
Millal Teie elutöö valmis saab?
Ma kavatsesin viiekümnenda tööaasta täitudes advokaaditegevuse lõpetada, aga kahjuks pole advokaadi elukutse Lõuna-Eestis väga populaarne. Nii et praegu töötan edasi. Omal ajal olid Võrus, Valgas, Põlvas, Paides, Jõgeval, igal pool advokaadid, aga täna pole eriti ei olijaid ega tulijaid. Tööpõld on siin kitsuke ja koosneb peamiselt riigi õigusabist, sellega pole advokaadi kindlasti võimalik mõistlikult ära elada. Minu juures töötas kaks noort naist, pakkusin neile et võtku töö üle, aga nemad läksid selle peale hoopis minema, sest bürood pidada ei tahtnud.
Aga ma pean aru andma, et keegi ei saa elu lõpuni tipptasemel olla. Õigusemõistmine on läinud väga tehniliseks, minule see tehnikasajand kohe ei meeldi. Kui inimese saatuse üle otsustatakse, peab õigusemõistja saama inimesele otsa vaadata.