Esimese põhiseaduse koostamisel põhjustasid enim vaidlusi valitsemiskorra ja põhiõigustega seotud küsimused. Artikli eesmärk on näidata, kuidas ja kelle eeskujusid järgides need lõpuks põhiseaduses lahendati. Lõpetuseks on veidi avatud ka 1920. aasta põhiseadusele osaks saanud kriitikat.
Esimene suur küsimus Eesti riigile oli, missuguse valitsemiskorra järgi riiki valitseda. Nendes debattides joonistus üsna selgelt välja kolm etappi. Põhiseaduse esialgne eelnõu valmis Jüri Uluotsa projekti järgi 1919. aasta oktoobri alguses. Selles oli ette nähtud kaheaastase ametiajaga valitsus, mille üle oli „ülemvalve“ pidamise õigus oli 100-liikmelisel Rahvanõukogul. Sisuliselt oleks sellise eelnõu jõustumine toonud kaasa osalusdemokraatia, sest rahvale oli võimu teostamiseks antud rohkelt võimalusi. Lisaks valimisõigusele oli ette nähtud ka rahvahääletus ja rahvaalgatus. Rahvahääletused pidanuks toimuma kord aastas, vajadusel tihedamini. Muuhulgas oli kohustus panna rahvaalgatusel tehtud ettepanekud rahvahääletusele, mille otsus oli lõplik, samuti saanuks rahvahääletusele panna parlamendis vähemusse jäänud otsused. Rahvahääletusel oli pädevus otsustada parlamendi laialisaatmise ja ennetähtaegsete valimiste osas, samuti sai põhiseadust ennast muuta vaid rahvahääletusega.
Algses versioonis on kõige tugevamalt tunda Šveitsi riigikorralduse mõju, millega mitmed Eesti poliitikud kogu poliitiliselt spektrumilt olid hästi kursis, sest olid seal põhiliselt 1905. aasta revolutsiooni tagajärjel maapaos olud. Samas on välja toodud, et toetuti ka teiste maade praktilistele kogemustele. Üldiselt olid demokraatlikud mehhanismid kõikjal maailmas veel liiga vähe aega käigus olnud, et põhjapanevaid järeldusi teha, kuid oli märgatud tendentsi parlamentides „erakondade oligarhia“ tekkimisele, mille valguses tundus rahvale laiaulatuslike volituste andmine eriti oluline.
1919. aasta suve jooksul võeti vastu Weimari Saksamaa ja Soome põhiseadused, mis said kiiresti kättesaadavaks ka Eesti poliitikutele. Suuresti nende mõjul piirati oluliselt otsedemokraatiast ja kirjutati eelnõusse parlamentarismi printsiipid, st kaotati näiteks valitsuse ametiaeg ja parlamendi ülemvõim valitsuse üle. Uue süsteemi suurimaks murekohaks sai võimude tasakaalu küsimus. Selle lahendamiseks lisati detsembris valminud järgmisesse eelnõu projekti presidendi institutsioon, kellel olnuks võimalus jätta seadus välja kuulutamata ja see parlamenti tagasi saata, samuti õigus parlament laiali saata ja ennetähtaegsed valimised välja kuulutada.
Presidendi institutsiooni küsimus tekitas palju vastukaja ning seda lahati ulatuslikult just väljaspool põhiseaduse komisjoni. Kõige rohkem olid mõttele vastu vasakpoolsed, kes pelgasid liiga suure võimu koondumist ühe isiku kätte. Arusaamiste erinevust peegeldab hästi Asutava Kogu täiskogu istungil toimunud mõttevahetus, millest võtsid osa ka kristliku rahvaerakonna saadik Jaan Lattik ja sotsiaaldemokraatide saadik Karl Ast. Lattik toetas presidendi institutsiooni loomist tuues põhjenduseks, et „vanema“ kuju on eestlastele omane juba ristisõdade eelsest perioodist. Ast aga leidis, et praegusel hetkel ei ole ajaloolisest kogemusest midagi väärtuslikku leida ja tuleb lähtuda vaid demokraatia printsiipidest. Küsimus lahendati Asutava Kogu kinnisel plenaaristungil, mille tulemusena presidendi institutsioon võeti põhiseaduse eelnõust välja ning funktsioonid jagati parlamendi, valitsuse ja valitsusjuhi vahel. Tasakaalustav roll pidi jääma rahvale.
Tervikuna kujunes Eesti valitsemiskord esimese põhiseadusega omamoodi otsedemokraatia ja parlamentarismi seguks. Rahvahääletuse- ja algatuse võimalusi piirati oluliselt, mis ei kehtinud enam kõigile seadustele, samuti loobuti korralistest rahvahääletustest. Parlamentarismi printsiipidest ei kehtinud lõpuni võimude lahusus, sest reaalsuses tegutses sõltumatult vaid kohtusüsteem, valitsus sõltus parlamendist ja viimase kahe vahel puudus reaalne tasakaalustav jõud.
Riigikorralduse kõrval oli uue korra loomise juures oluline sõnastada ka uued väärtused, millele Eesti riik pidi rajanema. Põhiseaduses jõudsid need teise peatükki „Eesti kodanikkude põhiõigustest“ (§6−26). Komisjon ei alustanud peatüki loomist siiski tühjalt kohalt, klassikalised põhiõigused- ja vabadused olid sõnastatud juba iseseisvusmanifestis ja valitsemise ajutises korras, samuti võeti eeskujuks mitmete teiste riikide moodsaid põhiseadusi.
Nii täiskogul kui komisjonis endas oli üksjagu teemasid, mis saadikutes erimeelsusi põhjustasid. Tihti ei olnud tegemist õiguslike vaidlustega, vaid pigem maailmavaatelistega, kusjuures samas esines sageli erimeelsusi ka erakondade fraktsioonide endi seas. Vasakpoolsete jaoks olid mõistagi olulised sotsiaalse kaitse, koosolekute- ja streigivabadus. Paljud neist toetasid ka ihu- ja surmanuhtluse keelamist, mis lõpuks siiski põhiseadusest välja jäi. Samuti keelati vasakpoolsete eestvõttel riiklike aumärkide andmine (va sõja ajal sõjaväelastele) ja välisriikide aumärkide vastuvõtmine. Parempoolsetele olid olulisemad üksikisikuga seotud õigused nagu eraomandi kaitse või isikupuutumatus. Veel oli oluline vaidluspunkt näiteks vähemusrahvaste õigused. Põhiseaduses said nad lõpuks päris ulatuslikud õigused (emakeelne haridus, oma kultuuriasutuste moodustamine, õigus kohtades kus enamuseks vähemusrahvus oma keele kasutamine kohalikus omavalitsuses jne), mis sillutasid teed ka 1925. aasta kuulsale kultuurautonoomia seadusele. Õiguslikke vaidlusi tekitasid peamiselt põhiõiguste piiramise küsimused.
Põhiõiguste peatükil oli eeskujusid mitmetest riikidest. Kuigi paragrahvide järjestuses nende mõju tunda pole, siis üldise liberaalse tooni eeskujudena võib kindlasti näha USA 1787. aastal vastu võetud konstitutsiooni ja Prantsuse 1789. aasta inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni. Peatüki struktuur sarnaneb paljus Venemaa 1906. aasta põhiseadusega, aga ka paljude Euroopas 19. sajandil vastu võetud konstitutsioonidega. Sisulise poole pealt oli suur mõju 1919. aasta Weimari Saksamaa põhiseadusel, kust võeti üle suurem osa isikuvabadustest ja eriti poliitilistest õigustest nagu mõtte-, sõna- ja koosolekuvabadus. Austria ja Venemaa põhiseadusega on sarnane põhimõte, et põhiõigusi saab piirata vaid kaitseseisukorra tingimustes. Soome põhiseaduse mõjul jõudsid põhiseadusesse näiteks kodu puutumatuse ja sõnumi saladuse printsiibid. Taani põhiseadusest võeti eeskuju määramisel, mitme päeva jooksul pärast arreteerimist tuleb vahistatu kohtu ette viia. Palju vaidlusi põhjustanud ihu- ja surmanuhtluse keelamise küsimuses oli teatav mõju Šveitsi liidupõhiseadusel.
Tervikuna on hiljem 1920. aasta põhiseadust nimetatud tihti ülidemokraatlikuks ning selles nähtud ka peamist probleemi, miks see püsima ei jäänud. Riigikorralduse mõttes oli kahtlemata problemaatiline püüd otsedemokraatia ja parlamentarismi segaversiooni kasutada. Selle toimimiseks olnuks vaja väga vastutustundlikku ja teadlikku rahvast ja sügavalt juurdunud demokraatlikku kultuuri, mis paraku polnud jõudnud Eestis veel kuidagi tekkida. Siiski teadvustasid põhiseaduse nõrkusi ka juba kaasaegsed. Näiteks olid põhiseadusega seotud küsimused kesksel kohal õigusteadlaste päevadel 1927 ja 1928, kus üldiselt leiti, et parlament pole oma ülesannete kõrgusel ning tõdeti, et mitmest paragrahvidest on tekkinud väga erinevaid tõlgendusi. Siis leiti siiski, et olukorda peaks püüdma lahendada teiste seaduste täiendamisega. Filosoofilisema nurga alt leidis Eduard Laaman näiteks, et Eesti põhiseadus on koostatud liiga suures osas üldiste rahvusvaheliste mallide järgi ja liiga vähe on arvestatud konkreetselt Eesti oludega. Sellesse väites tuleks siiski suhtuda teatava kriitikaga. Kahtlemata polnud põhiseadust koostades tugineda Eestis läbi proovitud võtetele, sest tsaari-Venemaa korraldusest taheti ju minna nii kaugele, kui vähegi võimalik. Ka mujal maailmas oli veel väga vähe ja lühiajaliselt demokraatiat rakendatud, mistõttu põhjapanevate järelduste tegemine oligi keeruline. Siiski annavad Asutava Kogu materjalid tunnistust sellest, et teiste riikide kogemustega oldi üsna laialdaselt kursis ning erinevaid variante kaaluti põhjalikult ning nii palju kui võimalik püüti ka Eesti spetsiifikat arvestada. Kokkuvõttes tuleb siiski ilmselt nõustuda hilisema hinnanguga, et 1920−1931 toimis põhiseadus üpris rahuldavalt, mistõttu liigseks kriitikaks ehk polegi põhjust.
Autor: Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Asutava Kogu poolt 15.06 1920 vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/viitedLeht.html?id=2
Eesti Vabariigi põhiseaduse materjalid (seadus, eelnõud, koos parandustega, põhiseaduse komisjonide ärakirjad jne.) ERA.15.2.414.
Ago Pajur. Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918−1934. Rahvusarhiiv: Tuna 2008 nr 1, lk 6−16.
Eesti teaduste akadeemia riigiõiguse sihtkapitali veebiseminar „Eesti Vabariigi Põhiseadus 100“. Ettekandjad: Hannes Vallikivi, Hent-Raul Kalmo, Marju Luts-Sootak. 15. juuni 2020. Seminar järelvaadatav teaduste akadeemia Youtube’i kanalil.
Hannes Vallikivi. Põhiõiguste peatükk 1920. aasta põhiseaduses. Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapital: Riigiõiguse aastaraamat 2020. Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapital, lk 32−61.
Pilt: Riigikogu kodulehelt