Terje Eipre on tegutsenud advokaadi ja pankrotihaldurina juba alates 1990ndatest. 2002. aastast alates on ta juhtivpartner oma advokaadibüroos Eipre & Partnerid. Terje Eipre on pankrotihaldurite kutsekogu esimees ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esimees. Ta on ka advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjoni liige. Terje on ühiskondlikult väga aktiivne, kuuludes mitmetesse vabatahtlikesse ja heategevuslikesse organisatsioonidesse, sealhulgas näiteks Lions Club’i ja üliõpilaskorporatsiooni Amicitia. Advokatuur tunnustas Terje Eipret 2022. aastal “Advokatuuri Teemanti” auhinnaga.
Millises õigusvaldkonnas Sa praegu tegutsed?
Olen pärit Tartust, kus lõpetasin keskkooli kõrvalt ka laste kunstikooli. Minu isa ja vanaisa on olnud ehitusinsenerid ning nägin ehitusprojektide valmimist lapsepõlves pidevalt kõrvalt. Seega soovisin esmalt minna õppima arhitektiks. Kuna aga ERKIs oli väga palju soovijaid ühele kohale ja minu sõbranna, kes minu hinnangul oli palju parem joonistaja kui mina, ei joonistanud kipspead pliiatsiga hindele 5, siis otsustasin ka mina, et kunstikõrgkooli asemel on mul õigem minna õppima hoopis õigusteaduskonda. Ma ei soovinud kuulata kriitikat selle kohta, et olen projekteerinud halva arhitektuuriga maja. Lihtsam tundus olla jurist või advokaat, keda selliselt ei kritiseerita.
Õigusteaduskonnas õppides olin aktiivne. Minu üliõpilasaastad langesid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aega. Käisin näiteringis Munev Aine. Olin 1989. aastal üks üliõpilaskorporatsiooni Amicitia taasasutajatest ning osutusin 1989. aastal valituks ka esimesse Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse.
1992. aastal lõpetasin Tartu Ülikooli. Alates pankrotiseaduse vastuvõtmisest 1992. aastal olen töötanud juristina ja pankrotihaldurina. Pankrotihalduri amet oli tol ajal uus ning inspireeriv, kuna ühendas endas õiguse ja majandusvaldkonda. Sain Eesti Vabariigi pankrotihalduri kutsetunnistuse number 3 ning asutasin enda õigusbüroo. Tänaseks olen osalenud rohkem kui 1500 pankrotiprotsessis. Olen kursis kõigi pankrotimenetluses ette tulevate praktiliste probleemidega. Ka praegu tegutsen igapäevaselt lisaks advokaaditööle endiselt ka pankrotihaldurina ja kuulun seetõttu pankrotihaldurite kutsekogusse. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja juhatusse osutusin valituks 2015. aastal ning praegu olen ka koja esimees.
Alates 1997. aastast tegutsen advokaadina, mis oli loomulik jätk töötamisele õigusnõustajana. Töö advokaadina on mulle alati tundunud huvitav, mitmekesine ja eneseteostust võimaldav. Alahinnata ei saa ka võimalust inimesi aidata, olla abiks nende murede lahendamisel. Minu patrooniks sai 1997. aastal Eesti Advokatuuri üks taasasutaja legendaarne vandeadvokaat Henn Eomois, kellele olen siiani juhendamise eest tänulik.
Advokaadikarjääri jooksul olen tegelenud kõikide õigusvaldkondadega. 1990ndate lõpus oli nõue, et vandeadvokaadiks saamiseks tuli teha vähemalt 25 nn. määratud kaitset kriminaalasjas. Ka need asjad said patrooni juhendamisel kenasti aetud, aga karistusõigus pole mind kunagi paelunud. Ma ei ole soovinud kaitsta inimesi, kes pole seadusekuulekad ja kalduvad vägivallale. Veendusin nn määratud kriminaalasju tehes veelkord, et see töö mind ei köida ning edasi olen tegelenud peamiselt tsiviilõigusega, eriti maksejõuetusküsimustega. Olen advokatuuri maksejõuetuskomisjoni liige ja kaasa teinud maksejõuetusrevisjoni töös. Seoses saneerimisseaduse jõustumisega tegutsen alates 2009. aastast ka saneerimisnõustajana.
Milline on olnud Sinu teekond partnerluseni oma praeguses büroos?
Tallinna tulin elama seoses abiellumisega. Siis tuli mul sisse elada uude keskkonda ja saada püsiv töökoht. Lapse sünni järel polnud mul võimalik teha katkestusi töös, kuna võetud laenud tuli tasuda ja muud kohustused täita. Sel ajal – 1995. aastal – ei võimaldanud ka seadused pikka tasustatavat emapuhkust. Värske emana tundus mulle paindlik töögraafik igati mõistlik. Töö õigusnõustajana ja pankrotihaldurina advokaadibüroos sellist paindlikkust ka võimaldas. Selline töö segas pereelu ja lapse hoidmist vähem kui kellast kellani tööl käimine. Samas tuli sellisel juhul töö ära teha tihti siis, kui teised magasid, peaasi, et tähtaegselt ja kvaliteetselt valmis sai. Vähene uneaeg ning pidev magamatus oli tavapärane. Tavaks oli ka see, et naiste tööd ei väärtustatud samaväärselt, kui meeskolleegide oma. Arvan, et naine pidi sel ajal panustama igakülgselt oluliselt rohkem, et välja paista ühiskonnas mehega võrdne. Selline ühiskondlik suhtumine, kus advokaadina aktsepteeriti pigem meest, oli nõukogudeaegne pärand. Naisadvokaatidele kuuluvaid advokaadibüroosid pigem polnud ja naistel oli end tänasega võrreldes raskem kehtestada. Arvan, et minu karjäär oleks olnud teistsugune, kui oleksin olnud mees.
Mis on partneri positsiooni väärtused Sinu jaoks?
Vandeadvokaadi eksami sooritasin, kui töötasin advokaadibüroos Markus, Meidra, Missik ja Co. Mulle tundus loomulik, et tuleks esimesel võimalusel asutada enda advokaadibüroo, kuna olin juba ka Tartus õigusbüroo pidaja olnud. Niisiis asutasingi 2002. aastal advokaadibüroo Eipre & Partnerid, kus tänaseks nõustame kliente kõigis õigusvaldkondades.
Partneri positsioon seostub mulle eelkõige sooviga võtta vastutus, mis tuleneb äriühingu omanikuks olemisest. See tähendab vastutust klientide, advokatuuri ning töötajate ees, kohustust, soovi ja võimalust kujundada oma advokaadibüroo nägu. Partner peab olema kursis kõigi ettevõtluses ja vastaval erialal ette tulla võivate probleemidega, taluma piisavalt tööpinget ning tulema hästi toime grupisisese töö koordineerimise ja kontrollimisega ka konfliktsetes ning pingelistes situatsioonides. Partner peab olema ka hea meeskonnatöötaja ning alati valmis ära kuulama kolleegide põhjendatud seisukohad ja nendega ka arvestama, ehkki need ei pruugi kattuda partneri omadega. Samas peab ta olema nõudlik nii enda kui teiste suhtes.
Ka büroos hea tööõhkkonna loomine on partneri ülesanne. Arvan, et meie büroos valitseb rõõmus, üksteist toetav ja sõbralik õhkkond, vaatamata töö pingelisusele.
Miks on Sinu arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?
Arvan, et naiste vähesuse põhjuseks nii advokaadibüroode kui muude ettevõtete juhtide seas on laste saamine ja sellega seotud pausid karjääris. Arvan, et õigusteenuse äri pole olemuslikult midagi sellist, mis soodustab just meeste esiletõusmist. Pigem on naised ehk need, kes jäävad parema meelega lapsega koju ning seetõttu tekib tööalases tegevuses paus, mida on hiljem raske täita, kui toimuvaga end kodus olles pidevalt kursis ei hoia. Naistel ei pruugi olla tihti ka soovi seada karjäär igal eluhetkel esikohale.
Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on Sinu arvates oluline?
Arvan, et kuna järjest suurem protsent naisi lõpetab ülikooli võrreldes meestega, siis paratamatult osaleb rohkem naisi ka juhtimises, sh. advokaadibüroode juhtimises. Kuna mehed ja naised on olemuselt täiesti erinevad, siis on kindlasti oluline, et sooline tasakaal valitseks ka advokaadibüroode juhtimises. Mehed on näiteks palju analüütilisemad ja hindavad rohkem ratsionaalset lähenemisviisi, mis tahes olukorra lahendamiseks. Verbaalne mõtlemistüüp on omane rohkem naistele. Sekkumine eesmärgi saavutamisel võib viia mehe emotsionaalsest tasakaalust välja, samal ajal kui naised kohanevad minu arvates palju kiiremini ja närvirakke kaotamata uute tingimustega. Erinevused täiendavad ja rikastavad. Samas ei toeta mina naiste osakaalu tõstmist kunstlikult, näiteks sookvootide kehtestamisega.
Kas oled kogenud seda, et klient valib bürood naispartnerite olemasolu järgi või kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi?
Minu advokaadikarjääri algusaastatel oli advokaat ootuspäraselt pigem mees. Viimasel ajal on jäänud mulje, et advokaate väärtustatakse nüüd siiski pigem teadmiste kui soo- või välimusepõhiselt.
Meenub küll aga näide aastast 1999, kus mind määrati riigi poolt kriminaalasjas kaitsjaks idamaist päritolu meessoost välismaalasele. Nii saingi varsti saatkonnast kõne, et kinnipeetav olla arvanud, et nende kultuuriruumis pole kohta naisadvokaatidel ning ka tema naissoost esindajat ei soovi. Advokaat peab olema meessoost ja nii saigi selle kliendi puhul olema.
Milline on Sinu büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse juhtimise tasandil?
Ise arvan, et meil valitseb sooline tasakaal ning väärtustatakse kõiki bürookaaslasi võrdselt, olenemata nende soost. Meil töötab naisi natuke rohkem kui mehi. Partneriks saamisel pole meil kindlasti vahet, kas oled mees või naine.
Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?
Viimasel ajal on palju tähelepanu juhitud soolisele võrdsusele igas valdkonnas, sealhulgas advokatuuris. Minu meelest on naiste osakaal advokatuuris tõusnud, sh. juhtpositsioonidel ja omanike hulgas. Ka edaspidi oleks vajalik sellisele teemale tähelepanu pöörata. Kui advokatuur peab teemat vajalikuks, siis saaks luua mentorite süsteemi ja naisi toetada. Kindlasti on naistel tööl karjääri teha lihtsam, kui kodus on toetav õhkkond ja kõik korras. Õnneks on mul see võimalus olnud.
Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitaksid teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?
Arvan, et naine, kes soovib olla edukas advokaat, peaks olema aktiivne nii tööl, kodus kui ka ühiskondlikes rollides. Ta peaks olema mitmekülgne ja vastupidav isiksus. Tuleb teada ja teadvustada, et see töö on väga vastutusrikas. Väga oluline on ennast teadlikult arendada. Tuleb arvestada, et seadusandlus on pidevalt muutunud ja ka jääb pidevalt muutuma, mistõttu tuleb end kogu aeg täiendada. Pidev enesetäiendus on aga väga ajamahukas ning tihti ei mahu see tööpäeva sisse. Peab olema rahulik ning tööle keskendunud ja seda tööd armastama. Pealiskaudsusele pole selles töös kohta. Kliendi usaldust ei tohi kuritarvitada ega saadut infot halvasti ära kasutada.
Tähtis on leida või luua töökeskkond, kus üksteist toetatakse ning tunnustatakse. Samuti tuleks tööd delegeerida, mitte püüda kõike ise ära teha.
Edukaks toimetulekuks advokaaditöös on väga tähtis hoida töö ja eraelu tasakaalus, teha sporti ning suhelda sõpradega. Et tööalaste raskustega hakkama saada, tuleb ka pingeid teadlikult maandada, leida aega iseendale, rõõmustada väikeste asjade üle, püüda olla positiivne igas mõttes. Mina näiteks tegelen erinevate orhideesortide kasvatamisega, neid oli mul vahepeal lausa üle 100 erineva sordi. Kogume abikaasaga ka vanu triikraudu, käime kunstinäitustel, reisime perega ja võtame ette muid rõõmustavaid tegevusi.