Karmen Turk on vandeadvokaat ja partner baltiüleses TRINITI Advokaadibüroos ning oma pojale ema. Õiguses on tema kireks kõik see, mis on ebaselge. Seega on ta spetsialiseerunud tehisintellekti regulatsioonidele ning inimõigustele (peamiselt pressi- ja sõnavabadusele ja privaatsusele) nii Eestis kui mujal. Karmen on oma praktikas esindanud kliente enam kui 300 inimõiguste, tehnoloogia ja meediaga seotud vaidluses, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtus ja Euroopa Kohtus.
Millises õigusvaldkonnas Sa praegu tegutsed?
Öeldes ühe lausega – tegutsen valdkonnas, kus ei ole alati vastuseid. Mind köidab kõik, mis on ilma otsese positiivse õiguseta (nt vabadusõigused) või siis asub õiguse ja tehnoloogia ning innovatsiooni piiritsoonis.
Minu teekond selleni algas ilmselt juba lastetoas. Minu vanematest üks oli finantsist-matemaatik ja teine füüsik. Seega oli Tartust pärit olles selge, et pärast põhikooli tuleb valida reaalkallak ja Hugo Treffneri Gümnaasium. Eks ma ole senini pigem reaalkallakuga, kuid vaatamata kutsele füüsikat ka alma materisse õppima minna, suundusin kogu perele pettumust valmistades õigusteaduskonda. Magistriõppes õppisin ka Helsingi Ülikoolis. Läbi rahvusvahelise harjutuskohtu leidsin tee kaubandus-humanitaarõiguse juurde Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) juures. Sealt tuli esimene tõeline tundmuslik ning akadeemiline adumisšokk, et ebavõrdsus on maailmas mõõtmatu – üks Euroopa lehm teenib EL põllumajanduspoliitika tõttu päevas rohkem, kui viiendik maailma inimestest. Sisemine, kuid selgelt objektiivne võimetustunne ning soovimatu privilegeeritustunne panid ilmselt paika paljud minu elu järgmised valikud.
Loomulikult ei koosne elu vaid valikutest – ka juhusel on oma osa ja roll. Eestisse naastes jäi mulle üsna pea silma minu tänane kolleeg ja kaaspartner TRINITIS Villu Otsmann, kes tundus võitlemas tollal Taaveti-Koljati võitlusi. Näiteks esindas ta koduomanikke Eesti Gaasi vastu või selgitas kohtutele aastal 2009, kuidas meie inforuum on struktuurselt ja tagasipöördumatult muutumas ja arvamuse avaldamine ei ole enam kunagi piiratud ressurss ning arvamuste turuplats saab olema piirideta. Helistasingi Villule ja pakkusin, et sellised kaasused tuleks vaielda mujal, väljaspool Eestit. Euroopas. Mõeldud-tehtud.
Nii alustasin tänases TRINITIs ning Delfi kaasusest said alguse minu ülejäänud professionaalse elu valikud. Aastal 2010, kui Leedo vs Delfi vaidlus Euroopa Kohtusse liikus ning 5 aastat hiljem tehnoloogia ja põhiõiguste kohtumiskohale innovatsiooni loonud otsuseni jõudis, oli käes uue tehnoloogia nn romantismi ajajärgu õitseng. Nii praktikud kui akadeemikud uskusid tehnoloogia pakutavatesse mõõtmatutesse võimalustesse. Õigus, olles oma olemuselt reaktiivne, ei olnud veel saanud palju sõna sekka öelda. Õiguskaasuste osas oli Euroopas põud. Kuid siis tekkis lühikese ajaga rida olulisi pretsedente. Lisaks Delfi lahendile oli Euroopa Inimõiguste Kohus teinud veel ühe märgilise otsuse interneti sisu vabaduse kohta Türgi õigusprofessor Yildirimi kaasuses. Ka Euroopa Liidu Kohus tegi kaks märgilist otsust – esimene on tuntud Google „õigus olla unustatud“ kaasusena ning teine Austria õigusteaduse üliõpilase Max Schremsi ja Facebooki esimese heitlusena. Need neli lahendit määravad paljuski tehnoloogia ja inimõiguste vahekorda tänagi ning iga kaasuse õigusesindajatena olime järgmistel aastatel määratud koos käima mööda Euroopa ülikoole, õigusasutusi ja rahvusvahelisi organisatsioone. Me osalesime aktiivselt nii ÜRO kui Euroopa Nõukogu töös, panustades enda kogemustega „uue õiguse“ loomisesse. See paljuski ühiskondlik töö määrab veel tänagi minu valikuid ning tegemisi ning see võimalus sellistes õiguspoliitilistes protsessides osaleda, olemasolevat muuta ja vaadata suuremat pilti teeb ka advokaaditöö meeliköitvaks.
Milline on olnud Sinu teekond partnerluseni oma praeguses büroos?
Õigusvaldkond on klassikaliselt olnud kõrge meeste kontsentratsiooniga. Tarmo Vahter andis hiljuti välja raamatu „Võitus tulevikus pärast. 1933-1936: Pätsi aja rääkimata lood“, milles on peatunud ka Eesti esimese naisadvokaadi Hilda Reiman-Poomi lool, kes unistas Pätsi ajal teistsugusest Eestist. Tarmo Vahter võttis ise kenasti kokku: „Aasta 1935. Konstantin Päts tõreleb naistega: „Kes kohvikus käivad poliitikat tegemas, on halvaks eeskujuks meie rahvale“: teedeminister Otto Sternbeck nõuab: „Hariduse andmist naistele tuleks piirata“; eugeenik Hans Madisson õpetab: „Lasteta naised on „ebatervete kalduvustega“ ja tuleks lasta riigitöölt lahti“; kohtuminister Johan Müller arvab: „Naisterahvad ei ole kohased kohtunikuks“. Üks naine unistab teistsugusest Eestist. Hilda Reiman-Poom. Ta nõuab naistele meestega võrdseid õigusi ja alustab võitlust naiste õiguste eest.“ Seda esile tuues ei taha ma võrrelda tänast olukorda 1935. aastaga. Kuid ei saa ka eitada, et on paratamatusi – tänaseni ei ole võõrikuks muutunud sõna „naisadvokaat“ või „naispartner“ (ega ka „naispresident“) ning me elame endiselt ühiskonnas ning tegutseme kutsealal, kus on pigem vooruseks omadus väljendada enda arvamust veenvalt ja jõuliselt ning kõiketeadvalt. Nagu 1935. aastal oli selline voorus teedeministril, eugeenikul ja kohtuministril.
Jättes aga kõrvale neuronühenduste keemilised tööviisid loogikaülesannete lahendamisel, ei ole naisel ja mehel erinevusi. Ilmselt on minul olnud õnn töötada selliste kolleegidega ja selliste väärtuste keskel, kus hüppekõrguse saab valida vaid inimene ise.
Mis on partneri positsiooni väärtused Sinu jaoks?
Kasutades jällegi enda mentori sõnu – partneri positsioon annab võimaluse näha, kuidas sinust mööda kasvatakse. Tuleb osata sellest õppida ning taas kasvada ja uuesti õppida. Mul on ka tohutult vedanud – inimesed, kellega koos mina kasvan, on lihtsalt geniaalsed, ambitsioonikad, hoolivad noored naised. Mõned on ka mehed.
Miks on Sinu arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?
Statistilised näitajad lubaksid hoopis suuremat naisjuhtide osakaalu: Eestis on kõrgharidusega vaid ca 30% meestest, aga 50% naistest. Ülemaailmsed küsitlused näitavad, et meessoost juhti soovib endale vaid 23% töötajatest. Nii olemegi just selles olukorras nagu küsimuses kirjeldatud.
Ameerika jurist, akadeemik ja kirjanik Anne-Marie Slaughter avaldas 2012. aastal ajakirjas Atlantic artikli pealkirjaga „Miks naised ikkagi ei saa kõike“ 1. See raputas tollal maailma ja sai kõige loetumaks artikliks, mis ajakirjas kunagi ilmunud on. Nõustun Slaughteri mõttelõngaga selles, et naisprofessionaalide karjäär ei kulge tihti sirgjooneliselt tipu suunas. Naiste tõusmine juhiks kulgeb sageli oma seisakute ja ka (planeeritud) langustega, mida toob endaga kaasa pere loomine. See peakski olema iseenesestmõistetav ning iseloomulik ka meeste karjäärile. Seisakuid ja langusi on vaja igaühele – kas iseendale aja pühendamiseks, (vana)vanemate eest hoolitsemiseks või siis pere loomiseks.
Tunnistan ausalt, et ilma elukaaslaseta, kes võttis kanda suure osa kohustustest kodu-lapse sfääris, ei oleks mina saanud teha seda, mida olen teinud – advokaadi ja büroo partnerina, ülikoolis õppejõuna ning pidevalt Strasbourgis või Brüsselis nõukogudes osaledes või ka Ukrainas kohtunikke koolitamas. Halvimatel aastatel viibisin Eestist eemal enam kui 100 päeva. Viimastel aastatel olen ülemaailmse reisiseisaku ja kaugtöö intensiivistumise tulemusel keeranud näoga rohkem pere poole. Sellist teguviisi vaadeldakse tihti kui midagi, mis on kas väsimuse ilming, pühendumuse ja drive’i kadumine või sotsiaalsetest ootustest hälbimine, sest teadlik naine peaks justkui käima võrdsuse teed ning piire muudkui nihutama. Mina nende seisukohtadega ei nõustu – igaühel meist on omad valikud ning need teeme oma vaba tahte alusel.
Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on Sinu arvates oluline?
Naiste juhtimisstiilile on nii empiiriliselt kui teoreetiliselt omistatud teist mõttestruktuuri ja erinevat empaatiavõimet võrreldes „keskmise mehe“ omaga. Vaid naiste osakaalu kasv juhtimises avab järjest enam uksi naissoost professionaalidele. Siiski on alati ohtlik ühe või teise ühiskonnagrupi eest imperatiivselt loosungeid lehvitada. Küsimus naisjuhtide osakaalu tõstmisest kätkeb riski muutuda asjaks iseeneses ning sellele mõttes ja sõnas olulise tähenduse andmine kinnistab ühiskondlikku survet sellest, et intelligentne ning loogiliselt mõtlev naissoost professionaal peab alati pürgima kõrgemale ja kaugemale. Ei pea ning see ei ole eesmärk iseeneses.
Kas oled kogenud seda, et klient valib bürood naispartnerite olemasolu järgi või kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi?
Jaa. Korduvalt. Kui sellise palve esitab veel ka rahvusvahelise taustaga ettevõte, siis tekitab see kahtluse, kas tegemist on parimate teadmiste ja kogemuste valiku või kvoodipartneri sooviga. Kvoodid on miski, mis on objektiivselt siiras ja heasoovlik idee, kuid kätkeb riski, et tegemist on kontraproduktiivse libedale teele minekuga. Nagu piibellik vanasõnagi ütleb – kõik teed põrgusse on ikka sillutatud heade kavatsustega.
Milline on Sinu büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse juhtimise tasandil?
Tunnistamine on pool võitu. TRINITIs tunnistame, et naissoost advokaadil on teekond partneriks ja juhikohale ilmselt aeglasem. Selle tunnistamine, avalikult sellest rääkimine, lahenduste otsimine ja vastastikku kindlustunde süstimine on eeldus selleks, et klaaslagi nihkuks iseenesest ja selliselt, et nais- ega meessoost advokaadid ei pea ohverdama ega alatasa nudima eneseteostuseks iseennast, enda lähedasi või perekonna saamise plaane. Naasmine advokaadi kutsetegevusse pärast aastast pausi on keeruline ning võib tekitada ebakindlust töö- ja finantsvoos. Eelnevat mõistes on vaja leida lahendused, kuidas jagada riske, luua avatud ja hooliv töökeskkond, mis on lojaalne ja usaldav ning kus vaid taevas on meile piiriks.
Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?
Tean, et astun siin reetlikule miiniväljale, kuid sotsiaalteadus kinnitab, et olenemata sajandist, moodsatest kommetest ja süvenevast individualismist, sotsialiseerib ühiskond endiselt mehi pigem uskuma kohustusse hoolitseda pere toimetuleku eest ning naisi uskuma, et nende lõplik kohustus on hoolida ja hoolitseda. Selline jagunemine läheb tegelikult kaugemale õpitud rollidest – kuni teatud sügavalt vanemlike instinktideni. Ühiskond tervikuna soosib seda – premeeritakse töötajaid, kes prioriseerivad karjääri, ning vähem tunnustust saavad töötajad, kes valivad perekonna.
Siin saab aga muutuda vaid ühiskond. Ühiskond peab õppima väärtustama vabadust valida ja otsustada enda või pere kasuks samaväärselt kui vabadust asetada töö eraelust ettepoole. Anne-Marie Slaughter kirjutas ülal viidatud artiklis, et kui me neid valikuid tõepoolest väärtustaks, väärtustaks me inimesi, kes neid valikuid teevad ning kui me väärtustaks neid inimesi, teeksime me endast oleneva selliste inimeste värbamiseks ning hoidmiseks. Ning kui me teeksime endast oleneva võimaldamaks neil leida tasakaal töö- ja eraelu vahel, suureneks valiku- ja võimaluste vabadus kõigi jaoks määramatult. Samas artiklis viitab Slaughter ka huvitavale dissonantsile – kuidas suhtume tööandjana töötajasse, kes veedab iga oma vaba hommikutunni ja õhtupooliku treenides ultramaratoniks ja töötajasse, kes hommiku ja õhtu veedab perega, planeerides ajakasutust ja erinevaid kohustusi jõudmaks tehtud nii perekondlikud kui töised ülesanded. Ühte vaatleme esmapilgul ilmselt kui distsiplineeritud, tahtejõulist, eesmärgile suunatut. Kas ei kehti need omadused aga mõlema töötaja puhul ühetaoliselt? Kas advokaadiärile on omane eriliselt kõveram taju ja uskumused?
Klassikalisel „arveldatava tunni“ ärimudelil põhinev õigusteenus selliseid väärtajusid kindlasti toidab. Usun, et on saabumas aeg, kus advokaaditöö intensiivsus, ebaefektiivsus ja advokaaditeenuse turu hinnaralli viib meid ühisele arusaamisele, et vajalik on uus, alternatiivseid tasusüsteeme tunnustav mudel. Tasusüsteem, mis nõuab pingutust ja pühendumist, kuid julgustab samaaegselt paindlikule kutsetööle, on tulevik, mida järjest enam nõuab nii turg, ühiskond kui advokaadid ise.
Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitaksid teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?
Arvesta sellega, et elul on omad plaanid. Siiski hoia lähedal ka iseenda loodud elu stsenaarium ja sea samme sinnapoole, kus soovid olla 10 aasta pärast.
1 Anne-Marie Slaughter. Why Women Still Can’t Have It All. The Atlantic. July/August 2012. Kättesaadav: https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2012/07/why-women-still-cant-have-it-all/309020/ (20.06.2022)