Elvira Tulvik on advokaadibüroo Magnusson partner. Varem on Elvira töötanud ka advokaadibüroodes SORAINEN ja KPMG Law ning rahvusvahelise konsultatsiooniettevõtte KPMG maksu- ja juriidilises osakonnas. Elvira esimene kõrgharidus on aga hoopis sõjaline ja sellele järgnes magistrikraad politoloogias.
Millises õigusvaldkonnas Sa praegu tegutsed?
Hetkel tegutsen peamiselt kahes valdkonnas – maksuõigus ning tehnoloogia ja reguleeritud valdkonnad. Sellel on oma eellugu. Minu esimene haridus oli tegelikult sõjaline kõrgharidus koos kraadiga tuumaenergeetikas, millele järgnes õige pea magistrikraad politoloogias. Pärast seda kui Eesti liitus NATO-ga, otsustasin liikuda erasektorisse, millest ma suurt midagi ei teadnud. Nägin töökuulutust, millega otsiti maksukonsultanti ühte audiitorbüroosse. Sõna „konsultant“ oli tuttav, ja mingil põhjusel võeti mind tööle ka. Sealt algas mu juristikarjäär. Tehnoloogiani jõudsin aga tänu sellele, et teaduse ja tehnoloogia arengud kui sellised köidavad mind väga. Õnneks annab esimene haridus ka hea vundamendi tehnoloogiast süvitsi aru saamiseks.
Milline on olnud Sinu teekond partnerluseni oma praeguses büroos?
Praeguse bürooga liitusin juba partneri rollis. Kui rääkida kogu mu karjääriteekonnast, siis on see olnud stabiilselt tormine. Ootamatu oli nii sõjakool kui edasine liikumine maksuõiguse juurde, samuti otsus omandada juuraharidus, liitumine esimese bürooga ja kogu karjääri edasine kulg. Ka partnerlus oli mõnevõrra ootamatu. See vist ongi minu modus operandi – igal eluetapil otsustada, kuhu edasi liikuda, ja siis täiskäik sisse. Ei saa öelda, et nii ongi õige – tasa ja targu jõuaks ehk samasse kohta vähemate vigastustega. Mine tea.
Kas mehena oleks minu karjäär olnud teistsugune? Ei tea. Ühest küljest on palju lihtsam ja psühholoogiliselt kergem olla keskkonnas, mis on sinu järgi ja sinu jaoks kujundatud. Kindlasti on sõjavägi kujundatud meeste poolt, nende järgi ja nende jaoks. Ka juuramaailm on olnud selline läbi sajandite, kuigi see on kiiresti muutumas. Samas büroode partnerite nimekirju vaadates on naised seal rõhuvas vähemuses, nii et vähemalt tipu juures on ka juura väga maskuliinne. Samas naine olemise juures on ka eeliseid – saab eristuda, jääda meelde, pakkuda oskusi ja vaateid, mida meestel tihti pole. Tipu juures läheb tihedaks rebimiseks, sõltumata soost. Ma olen naisena täiesti rahul sellega, kuidas mu karjäär on kulgenud.
Kui sündisid lapsed, jäin koduseks igaühega neist umbes pooleks aastaks. Õnneks oli mul võimalus palgata lapsehoidja ja ka vanaemad olid suureks abiks. Need pooleaastased perioodid olid tagasi vaadates väga olulised – sain olla veidi eemal rutiinist ja süsteemist, tekkisid uued ideed, jõudsin oluliste arusaamisteni. See aitas minu teekonnale kaasa.
Mis on partneri positsiooni väärtused Sinu jaoks?
Kõige tähtsam on minu jaoks see, et saan kujundada nii oma elu kui oma töö iseenda veendumuste, eelistuste, kogemuste järgi. Ma ei karda sellega kaasnevat vastutust, küll aga kardan elu ja tööd, mida ei saa ise mõjutada ja suunata. Mulle on oluline teada, miks ma midagi teen, milleks see kasulik on, mis tagajärgedeni see viib. Soovin näha, et mu nägemus mõjutab maailma minu ümber.
Miks on Sinu arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?
Olen üsna veendunud, et selle põhjus on sotsiaal-ajalooline: läbi sajandite usaldati juhtimist meestele, naise koht oli kodu. See muutub, aga muutus võtab aega.
Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on Sinu arvates oluline?
See on kindlasti oluline. Igasuguse struktuuri juhtkond peaks ideaalis olema selle struktuuri läbilõige. Naispartnerite osakaal on võrreldes naiste osakaaluga advokatuuris selgelt veel paigast ära. Ma ei poolda kvoote või muid kunstlikult võimendatud viise osakaalu muutmiseks, sest nad vähendavad mingil määral vähemalt usku naiste võimetesse ja meritokraatiasse. Aga naiste suurema osakaalu saavutamine juhtimises peaks kindlasti olema mitte ainult eesmärgiks, vaid konkreetselt läbimõeldud plaaniks igas büroos.
Kas oled kogenud seda, et klient valib bürood naispartnerite olemasolu järgi või kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi?
Kindlasti saab iga naisadvokaat rääkida oma karjäärist rohkem kui ühe loo sellest, kus teda sekretäriks peeti või sellena koheldi. Ma ei usu aga, et oleksin oma soo tõttu millestki olulisest kõrvale jäänud. Iseküsimus on, mis hinnaga. Kohati ongi valikus: kas jääda sümpaatseks ja lasta end paika panna, või võtta oma koht laua ääres sisse imago ja suhtumise halvenemise hinnaga. Ma olen enamasti valinud viimase variandi, aga kas see on teinud mind õnnelikumaks inimeseks? Ma ei tea.
Milline on Sinu büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse juhtimise tasandil?
Meile on see väga oluline. Nagu varem kirjutasin, on olemas kindel plaan, kuidas selleni jõuda, ja me oleme kindlalt teel. Kui formuleerida eesmärk ja suunata sellele tähelepanu, siis sujuvad ka lahendused. Partneri potentsiaaliga noori advokaate peab toetama ja aitama neil areneda läbi aastate – see tagab selle, et kui aeg on küps, on olemas ja valmis partnerikandidaatide valim.
Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?
Ma arvan, et õiged protsessid juba käivad, ja nähtava tulemuse saabumine võtab veidi aega. Ja mulle tundub, et käes on aeg liikuda, vähemalt diskursuses, edasi soo rõhutamisest oluliste võimete ja oskuste rõhutamisele. Loodetavasti tagab see tulevikus selle, et konkreetse ameti puhul hinnatakse just neid viimaseid, ja sugu jääb üleüldse tagaplaanile.
Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitaksid teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?
Kardan, et kordan siin klišeed, aga mul pole paremat nõuannet kui et igal naisel tuleb otsustada, mida ta saavutada tahab nii töös kui ka elus üldiselt, ja siis keskenduda selle saavutamiseks vajalikele tegevustele. Eesmärk ja fookus. Ja aeg-ajalt oma eesmärgid üle vaadata, et nad joonduksid tegelike soovide järgi. See kõlab lihtsalt, kuid nõuab tegelikult väga palju – iseenda tundmist koos kõigi nõrkuste ja tugevustega, oskust töötada hirmude ja emotsioonidega, võimet öelda endale „ei“ või „jah“ õigetel hetkedel. Kuid minu kogemus ütleb, et edu tuleb ainult nii.