Intervjuu: Lauri Linnamäe
Cloud Media kommunikatsioonibüroo
Mis olukorras Teie alaealiste “klientidega” peamiselt kokku puutute?
Enamasti süüdistatavate ja kahtlustatavatena.
Tähendab, kohtu alla antud lapsed?
Mitte ainult. Alaealiste asjades võimaldab seadus õnneks ka teistsuguseid, kohtuväliseid mõjutusvahendeid. Meie prokuratuur on selles osas väga tubli, nad võtavad lapse õigele teele tagasi aitamist tõsiselt ja otsivad igaühele sobivaimat vahendit. Väga sageli alaealise rikkuja asi ei jõuagi kohtusse, sest leitakse tema mõjutamiseks muu viis.
Kas esindate ka alaealisi kannatanuid?
Neid ka. Aga kui alaealisele süüdistatavale või kahtlustatavale kohustab seadus kaitsjat määrama, siis alaealisele kannatanule mitte. See sõltub menetleja suvast, ma leian et alaealisele kannatanule peaks palju sagedamini esindaja määrama.
Miks vajaks näiteks kakluses viga saanud või telefonist ilma jäänud alaealine esindajat?
Ma ei pea silmas peksasaamisi ja telefonita jäämisi. Pigem asjad, kus mängus perevägivald või seksuaalne vägivald. Nendes asjades ütleb mu sisemine õiglustunne, et alaealisel kannatanul peaks alati olema esindaja.
Millised nende huvid võivad ilma kaitsjata siis kaitsmata jääda?
Kuriteo tehiolude ja tõenditega pole üldiselt probleeme, nendega tegelevad kohus ja prokuratuur põhjalikult. Tähelepanu alt võivad aga välja jääda varalised ja mittevaralised huvid, mis on seotud näiteks kehavigastuste või emotsionaalsete traumadega, mis mõnikord nõuavad pikaajalist, ka eluaegset teraapiat. Praegu võimaldatakse ohvriabi kaudu vaid piiratud ulatuses vaimset abi. Tsiviilhagide kaudu, mida on võimalik esitada juba kohtueelses menetluses, oleks kannatanu huvid paremini kaitstud.
Kuidas peresiseste juhtumite puhul üldse aru saada, milline vanem ja kas üldse lapse huvide eest seisab?
Seda juhtub, et lapse huvid lähevad kõigil meelest. Ma ei taha öelda, et sellistes asjades on lapskannatanud kõik katkistest peredest, aga väga sageli pole neis peredes tõesti asjad korras. Lugudes, mis jõuavad menetleja lauale, pole need peres sageli esmakordsed juhtumid.
Miks paistab peresisese seksuaalvägivalla lugudes korduvat motiiv, et lapse lihane ema kaitseb kuritarvitajat, üritab olukorda eitada või tähtsusetuks pisendada?
See kipub olema muster. Juhtub, et köögilaua taga heietatakse nii kaua lapse väljamõeldistest, et lõpuks jääb ka laps ise uskuma, et midagi ei juhtunudki.
Kas Teie kogemuses sellised vanemad soovivad teadlikult kuritegu varjata, või soovivadki meeleheitlikult uskuda, et midagi sellist pole olnud?
Eks seda ongi emal raske uskuda. Jutt on ju tema elukaaslasest, kelle ta on ise valinud, ise otsustanud enda ja lapse ellu tuua. Mõned keelduvad uskumast isegi siis, kui tõendid on laual, mõnda tõendid veenavad.
Aga millised on need alaealised, kes hoolimata alternatiivsetest mõjutusvahenditest kohtu alla jõuavad?
Kohtusse jõuavad üldiselt korduvad rikkujad, kelle puhul võib olla tekkinud juba kuritegelik muster. Aga ka siis püütakse võimalusel leida muid mõjutusvahendeid. Või siis rasked kuriteod, nagu rasked isikuvastased või rasked narkoasjad, kus ei saa jätta päris karistamata.
Kuidas selliste alaealiste kaitsmine erineb täiskasvanute kaitsmisest?
Õigusliku poole pealt ei erinegi, tõendid peavad ikka olema ja advokaat peab nende vettpidavust kontrollima. Pigem on küsimus, mis alaealisest edasi saab, kui asi on nii kaugele jõudnud. Siis on oluline leida talle sobivaim mõjutusvahend, mis üksnes ei karistaks teo eest, vaid aitaks ka edaspidi seaduskuulekalt käituda.
Tegemist on nendega muidugi rohkem, sest täisealisega on lihtne: tõendid kas on või ei ole, eeldad et süüdiv ja täiemõistuslik inimene saab asjast ja selgitustest aru. Alaealisega on see “mis edasi?” küsimus juures, samuti tuleb vajadusel suhelda vanematega ja põhjalikumalt ka alaealise endaga.
Mis siis võib pärast süüdimõistmist edasi saada?
Alaealise karistamisel tuleb arvestada isikuomadusi ja tema tugisüsteemi, vaimset võimekust. Laste areng käib väga erinevalt, mõni kasvab varakult küpseks ja arusaajaks. Arvestada tuleb erivajadustega – tõenäoliselt diagnoositakse neid nüüd rohkem, hästi palju esineb noorte õigusrikkujate seas näiteks aktiivsus-tähelepanuhäiret, autismispektri häireid, piiripealseid isiksusehäireid.
Arutelu ja vaidlus õige mõjutusvahendi üle käib ja on sisukas. Varakevadel oli juhtum, kus nooruk oli alaealise mõjutusvahendi east napilt väljas. Diagnoosiga, erikoolides olnud poiss keerulisest perest, üritas üksi eluga Tallinnas hakkama saama, aga osales ühes raskes peksmises, kus tema roll ei olnud suur. Temaga sai prokuratuuris tehtud kokkulepe, mille kohus kinnitas, et ta vabastatakse tingimisi karistusest kui täidab kontrollnõudeid. Kuid kontrollnõuded ei pea piirduma vaid seaduses kirjapanduga. Tema puhul sai ühe kontrollnõudena väga täpselt kirja vaimse tervise toetamise kava, spetsialistidega leiti vajalikud programmid, peaaegu et raviskeem pandi paika.
Kuidas laps, kes karistuse asemel vajab vaimse tervise abi, sellele ligi pääseb?
Laste ja noorte psühhiaatria kättesaadavusega on meil väga suur probleem. Lihtsalt pole spetsialiste. Psühholooge veel leiab, aga see on suuresti tasuline teenus ja seega paljudele väljaspool käeulatust.
Kas tunnete ära need alaealised, kelle puhul on nö rong läinud?
Sisetunne ikka toimib ses osas, jah. Kuigi lapsed võivad mõnikord olla väga head manipulaatorid, see mis täiskasvanueas diagnoositakse ehk sotsiopaatiaks või psühhopaatiaks või isiksusehäireks, võib inimeses olemas olla juba lapseeas. Raskest perest pärit laps on kaasa saanud teadmise, et manipuleerimisega võib oma tahtmist saada. Aga palju väärtushinnanguid pärineb ka sõpradelt.
Kui sageli satuvad süüpinki lapsed, kelle keskkonnas justkui pole eeldusi kurjategijaks saamiseks?
On ikka neid ka. Tavapäraselt siiski juhuslike, mingi pundiga pahandusse sattudes või mõtlematusest toime pandud tegudega. Aga kahjuks on levinud kõiksugused narkoasjad. Seal näeb lapsi tublidest peredest ja eliitkoolidest. Üksikuid “jänkusid” tabab politsei pigem juhuslikult, suuremad pahandused algavad siis kui võrgud päevavalgele tulevad ja hakatakse uurima, kes kellelt ja mitu korda keelatud aineid sai.
Kas selline nooruk teeb karistusest või mõjutusvahendist enda järeldused?
Minu kogemuses üldiselt teeb. Eliitkoolides, ka “tavalistes” gümnaasiumites on lastel juba ambitsioonid, kes kuhu õppima tahab minna, kes kuhu elus jõuda. Kui selgitada, mis juhtuda võib ja kuidas plaanid ähvardavad luhta minna, teevad nad üldiselt vajalikud järeldused.
Ühiskond nõuab narkoasjades pidevalt karistuste karmistamist. Milline on Teie nägemus?
Ma ei oska öelda, kas jõulisem tegutsemine teistsuguseid tulemusi annaks. Võid ju käia üritusel, narkojoobes inimestele hulga protokolle teha, aga palju sa nüüd diilereid kätte saad ja kas üldpilt sellest muutuks? Raske öelda. Tarvitajad tarvitavad ikka. Kui panna aur peo- ja festivalitarvitajate kinnipüüdmisele, siis nad vaatavad järgmine kord lihtsalt hoolikamalt ringi, aga üldpilt ei pruugi suures plaanis muutuda.
Kui palju sõltub tundlikes alaealiste asjades kohtuniku isikust?
Kohtunikel on ka oma spetsialiseerumine, neil kes alaealiste asju arutavad on väga hea ettevalmistus. Peamine eesmärk pole karistamine, vaid noorele lahenduse leidmine, mis aitaks tal edasises elus toimida.
Kui vaimse tervise abi ei piisa, siis milline on Teie suhtumine kõikvõimalikesse kogukondadesse ja vaimsetesse praktikatesse, mis väidavad end ka inimesi aitavat?
Ma tean praktikast, et sellistest kohtadest on abi saadud. Inimestel on erinevaid uskumusi, aga kui sellistest praktikatest on abi, siis miks mitte.
Kuidas taastavast õigusest aru saada?
See on üsna uus asi ja pole veel hästi juurdunud, aga ma näen vähemalt alaealiste puhul selles suurt perspektiivi. Piltlikult öeldes paned kannatanu ja kurjategija sama laua taha ning üritad jõuda põhjuseni, miks üks teisele nii tegi. Tuleb jõuda sinnani, et rikkuja leiaks julguse enda süüd tunnistada ja mõistaks kannatanu tundmusi, elaks läbi ka häbi. Aga see eeldab, et rikkuja väärtushinnangud ja arusaamine elust on korras. Üritatakse jõuda ka kahju kompenseerimiseni, rikkuja korjab kasvõi kannatanule sõstrad ära. Raskete kuritegude puhul pole see lahendus muidugi mõeldav. Kuid kergemates asjades aitab see ka kannatanul asjaga lõpparve teha.
Kas selline lõpetatuse tunne on kannatanu jaoks oluline?
On küll. Ainuüksi see võib teha uue lehe pööramise lihtsamaks, kui näeb et teisel pool lauda istub häbenev 14-aastane poisiklutt. Kuid väga suur osa kriminaalasjadest jõuab kohtusse lühi- või kokkuleppemenetluses, kus kannatanu ei näe üldse kuriteo toimepanijat. Sellistes asjades ei pruugi kannatanu saada asjale mingit moraalset lõpetatust.