Autorid: Advokaadibüroo Küllike Namm vandeadvokaat Küllike Namm (pildil) ja jurist Kristjan Tuul.
“Räägime põhiõigustest” on Eesti Päevalehe ja Eesti Advokatuuri koostööprojektina valminud artiklisari, milles räägivad tuntud õigusasjatundjad põhiõigustest ja nende kohast igapäevaelus.
Õigusriik – tõsiselt räägime või?
Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda eraisikuga oma suva järgi, vaid võimu teostamine on piiratud individuaalsete põhiseaduslike õigustega. Kohtupraktika kohaselt on õiguskindlus põhiseaduse ühe aluspõhimõtte – õigusriigi põhimõtte – oluline osa ning just õiguskindlus muudab õiguskorra usaldusväärseks. Ühelt poolt tähendab õiguskindlus selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) ning teiselt poolt kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Norm, mis viitab Eesti Vabariigi põhiseaduses õigusriigile, viitab samaväärselt ka inimväärikusele kui ühele põhiseaduse põhiprintsiibile ehk aluspõhimõttele. Riigikohus on erinevates lahendites sedastanud, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikuse põhimõttest kinnipidamine tagab selle, et isikust ei saaks riigivõimu objekt, vaid isik saaks riigis kehtivatelt õigusnormidelt kaitset. Analüüsides olukorda kaitsja vaatevinklist kriminaalmenetluses, saab sageli tõdeda, et deklareeritud õigusriigis muudetakse menetluskeerisesse sattunud füüsilised ja juriidilised isikud põhiseaduslike põhimõtete kiuste riigivõimu objektiks ning isikute suhtes toime pandud rikkumiste suhtes kaitsetuks, ning seda isegi olukorras, kui on tagatud formaalselt õigus kaitsjale.
Alles hiljuti väljendasid hüsteeriailminguid nii poliitikud, minister, ametnikud kui ka kodanikud, mil kriminaalmenetlus lõpetati süüdistatava parandamatult haigestumise tõttu, mis tähendab, et isik ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma. Sellise lõpetamise aluse sätestab seadus. Sellest tulenevalt on samavõrd üllatav kui ebameeldiv kuulata (juristide) sõnavõtte, milles räägitakse eeltoodud juhtumi pinnalt seaduselüngast ning ettepanekust muuta seadust. Sisuliselt kritiseeritakse seadusega väga selgelt reguleeritud olukorda, mil kriminaalmenetlust kas üldse ei alustata või alustatud menetlus lõpetatakse. Tegemist on samasuguse kriminaalmenetlust välistava asjaoluga nagu füüsilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava surm või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine. Julgen väita, et viimati nimetatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise vajaduses, õigsuses ei kahtle keegi. Tekib küsimus, kelle jaoks ning huvides siis selle kritiseeritud juhtumi puhul seadust muuta soovitakse? Kehtiva õiguse seisukohast tuleb sellised lootusetud menetlused lõpetada esmalt humanistlikel kaalutlustel ning teisalt põhjusel, et menetluse hoidmine takistab teiste kriminaalasjade menetlemist vastavalt katkematu menetluse põhimõttele. Peab ju menetluse kestus olema isikutele selge ja ettenähtav ning isikud ei tohi jääda määratlemata ajaks teadmatusse enda tuleviku suhtes. Seega on säärane kriminaalmenetluse lõpetamise alust reguleeriv seadusesäte kohane õigusriigile, mida kinnitab seadusandja tahet väljendav seaduse eelnõu seletuskiri (599 SE). Sellises olukorras on lubamatu rääkida parandamist vajavast seaduse “lüngast“, kuivõrd sisuliselt tähendaks selline parandamine õigusriigile omastest põhimõtetest irdumist. Eriti halb on see, kui seaduselünk leitakse konkreetse isiku ja tema juhtumi pinnalt ning olukorras, kus seadus seni esitatud kujul on toiminud ja seda on korduvalt kohtute poolt ühetaoliselt ning sarnaselt viidatud juhtumiga kohaldatud.
Kuigi siinkirjutajad ei oma paljukõneldud protsessiga mingit puutumust, pani selline massiärevus mõtlema kirjapandud õiguse tähtsusele ja tähendusele kriminaalmenetluses ja selle järgimisele.
Põhiseadus (§ 146) sätestab selgelt, et õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Nimetatud normist on raske lugeda välja muud kui seda, et õigus, mida mõista, peab tulenema kirjapandud õigusest. Hoolimata asjaolust, et Eestis kehtib õigusnormikeskne õigus, mis on ka meie riigi kui õigusriigi üks tunnuseid, jääb sageli mulje, et õigusnormide ees prevaleerib veel mingi teine õigus – on see siis parasjagu kohtuniku siseveendumusel põhinev õigus, prokuröri siseveendumusel põhinev õigus või üldse mitte millelgi põhinev õigus, mida vägisi soovitakse sildistada „õigusena“, kuid mis ei ole kõigile ühtemoodi kättesaadav nagu eeldab õiguskindluse põhimõttest lähtuv õiguskord. Tekib põhjendatud küsimus selles, kuidas saab isikul tekkida kindlus kehtiva õigusliku olukorra suhtes, kui puudub selgus selles, mille alusel õigust mõistetakse. Teema on tõsine, arvestades, et ka õiguslike eriteadmistega isikule (advokaadile) on mõne juhtumi puhul ebaselge ning normist väljaloetamatu, mille alusel kujunevad teatud otsused, mida kohtuvõim käsikäes teiste menetlejatega langetab.
Paar (ehmatavat) näidet praktiseeriva kaitsja tööst viimase aasta jooksul. Esimene näide. Menetlusseadusest tuleneb kohtule kohustus teha menetlust jätkamata õigeksmõistev otsus, kui prokurör loobub süüdistusest. Punkt. Reservatsioonid puuduvad. Seda ainuüksi põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine ning isiku topeltkaristamine. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, ei ole kohtul õigust ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigust ning põhjendatust. Ometi on minu laual jõustunud kohtulahend, milles on leitud ilma arusaadavate põhjendusteta, et teatud juhtudel siiski ei too prokuröripoolne süüdistusest loobumine kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kuivõrd kõik edasikaebevõimalused selles asjas on ammendunud, on mul kaitsjana võimatu aru saada ja kliendile selgitada, kuidas on selline kohtulahendis väljendatud seisukoht kooskõlas kehtiva õigusega – sain ainult öelda, et kooskõla puudub, aga midagi ei ole teha – kohus on õigust mõistnud või pigem – kohus ei ole õigust mõistnud, s.o kirjutatud õigusest aru saanud. Aga selline õiguse (mitte-)mõistmine on lõplik. Teine näide. Seadusest tuleneb selgelt, et kokkuleppemenetluse kohaldamiseks on vajalik kannatanu nõusolek. Sellise nõusoleku saamine on prokuröri ülesanne enne, kui ta kohtule kokkuleppe esitab. On loogiline ning ainuvõimalik järeldada, et kui puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused, näiteks puudub kannatanu nõusolek, siis kohus kokkulepet ei kinnita. Ometi on minu laual ka kohtulahend, milles kohus, vaatamata prokuröri hinnangul süüteo läbi varalist kahju saanud kannatanu nõusoleku puudumisele kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, kinnitas kokkuleppe ning mõistis isiku süüdi selles samas varavastases süüteos. Ometigi on riigi oluline ülesanne kannatanute õiguste kaitse kriminaalmenetluses. Eeltoodud näited tõendavad, et kohus irdub kirjapandud õigusest ning teeb lahendid, mis on ühemõtteliselt vastuolus kehtiva õigusega ning seega omakorda sellega, millest kõneleb põhiseadus. Järjest enam tekib tunne, et teatud normid kriminaalmenetluse seadustikus peaksid lõppema senise „kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“ asemel „kui prokurör või prokuratuur ei otsusta teisiti“. Viitega prokuratuurile kui organile oleks kadunud ka võimaliku vastutaja isik. Remargina märgin seejuures, et töölaual on ka kohtulahend, mille kohus suutis kirjutada üldse ilma ühelegi õigusnormile viitamata – tegemist oli tsiviilvaidlusega, mis ei ole käesoleva artikli teemaks, aga mis ometigi ilmestab olukorda, kus õigust saab mõista vajadusel ilma õigusaktideta.
Peab nõustuma kolleeg Ramon Raskiga (Eestis valdav kohtupraktika teeb kriminaalmenetlusest karistuse 28.05.2018), et olukorra tõsidust arvestades on kriminaalmenetlusest saanud iseseisev karistusliik, millega menetlusosalisest peab saama süüdlane. Sellega on tagaplaanile jäetud tõe väljaselgitamine, kus süüdlased saavad kohase karistuse, ent õigeid ei represseerita. Tõe väljaselgitamist on raske saavutada olukorras, kus ühe menetlusosalise õigusi tõe tuvastamisel ahendatakse riigisaladuse motiivil või ettekäändega, et tõenditele ligipääs takistab objektiivse uurimise läbiviimist. Lühidalt öeldes väljastatakse kaitsjale tõendeid prokuratuuri suva järgi, kui üldse väljastatakse. Ometigi annab Euroopa Liidu direktiiv juhtnööri, mida Eesti riik on kohustatud järgima, et menetlusosalistele antakse juurdepääs vähemalt kõigile süüstavatele ja õigustavatele tõenditele, et tagada õiglane menetlus. Sellistes olukordades on küsitav, mis usaldust õigusriiki ja riigivõimu üldiselt peaks tekitama isikus (menetlusosalises) menetlus, mille stardijoonel on riik juba kilomeetreid eespool, esineb teadmatus avapaugu osas ning kirjapandud reegleid rakendatakse meelepäraselt vaid ühe osaleja suhtes. Usaldust ei tekita ka tõsiasi, et menetlusosalise jaoks on tee finišini (tõeni) äärmiselt salastatud, aeg-ajalt peab jooksma silmaklapid peas ja kõrvatropid kõrvas (kõik on nii salajane!) ning vajalike juhiste andmise raja läbimiseks otsustab ainult süüdistaja.
Lisaks on sagedaseks muutunud juhtumid, kus kaitsja poolt välja nõutud (just välja nõutud, mitte antud) dokumendid on suures osas loetamatud (loe: tekst oleks justkui paksu musta markeriga üle tehtud) ning seda põhjendusel, et dokumendid sisaldavad (väidetavalt, sest kaitsjal ju selle kontrollimise võimalus puudub) suurel määral kaitsjale ning tema kliendile kättesaamatut riigisaladust. Kättesaamatusega kasvab aga teadmatus, andes süüdistajale ohjad menetlusosalisega manipuleerimiseks, mille läbi on võimalik jõuda soodsa (süüdimõistva) otsuseni. Kaugeltki ei ole sel juhul tegemist pelgalt riigisaladuse kaitsmisega. Tegelikkuses seab liiga ulatuslik salatsemine ohtu reaalselt riigisaladuseks oleva teabe kaitse, kuna salastatud materjali arvukus ja ilmselt kaitset mittevajavat teavet sisaldavate salastatud teabekandjate rohkus tekitab teabe kaitsmiseks kohustatud subjektides kergemeelset suhtumist ka väga hoolikat kaitsmist vajavatesse teabekandjatesse. Eksimist ei peleta eemale ka olematu vastutus. Näiteks juhul, kui menetleja oma lohakusega (või ka pahatahtlikkusega) võimaldab siiski väidetava riigisaladuse lugemist, järgneb vastutavale ametnikule suhteliselt tagajärjetu vastutus väärteokorras, mis ei välista edasiselt riigisektoris töötamist ega presidendilt kõrgete autasude saamist. Teatud juhtudel on seadusandja pidanud vajalikuks piirduda suulise hoiatamisega. Kaitsjal jääb vaid riigisaladusega kaitstud dokumenti lugedes loota, et menetleja on teksti musta värviga kattes olnud piisavalt hoolas ning teinud seda nii korralikult, et mitte ükski täht ega sõna ei ole loetav. Vastupidisel juhul järgneb kaitsjale potentsiaalselt kriminaalkaristus, mis tähendab aga advokaadina tegutsemise õiguse lõppemist nagu ka võimatust tegutseda ühelgi teisel õigusteadmisi nõudval ametikohal ning seeläbi on töökaotus selgelt lisakaristuseks kriminaalkaristusele. Paratamatult tekib küsimus, miks on ikkagi ühtede jaoks üks õigus ja teiste jaoks teine õigus ehk miks vastutab igapäevaselt riigisaladusega tegelev ametnik enda rikkumise eest oluliselt kergemalt kui näiteks kaitsja, kellele see sama ametnik on riigisaladuse (juhuslikult või siis mitte) teatavaks teinud.
Julgen kaitsjana väita, et eeltoodud näitega ilmestatud kallutatus ühe menetlusosalise kasuks tähendab seda, et kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on riigi esindaja ainus eesmärk jõuda süüdimõistva kohtuotsuseni, millega on pärsitud tõe tuvastamise huvi. Jääb mulje, et uurimisorgan ja prokuratuur ei ole huvitatud viima kohtueelset menetlust läbi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning koguma ka menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid, milline kohustus tuleneb expressis verbis seadusest. Selline tendents riivab süütuse presumptsiooni põhimõtet, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust ning juurdunud praktika toob kaasa selle, et süüdistatavale on kohtumenetluses pandud oluliselt suurem tõendamiskoormus oma süütuse tõendamisel. Otsesõnu on selline põhimõte sedastatud seaduses olukorras, kus riigil on õigus kuriteo läbi saadud vara konfiskeerida.
Lihtne on deklareerida, et vara, mis on kuriteo läbi saadud, kuulub riigile ja tuleb kurjategijatelt (aga miks mitte ka näiteks nende perekonnaliikmetelt, sõpradelt) ära võtta. Prokuratuur on selle õilsa eesmärgi nimel käivitanud kriminaaltulu jälitamise ja tuvastamise mehhanismi. Selleks on ametnike paljususe ajastul eraldi ametnikud, kelle ülesandeks on leida kriminaaltulu ning see arestida ehk teisisõnu – üritada leida mingi vähegi väärtust omav vara ning seda siis iga hinna eest käsitleda kuritegelikul teel saadud varana, mis omakorda annab aluseks vara arestida. Prokuratuur tavatseb vara arestimise vaidlustes väita, millega kohtud eriliste eranditeta nõustuvad, et tegemist on alles kohtueelse menetlusega ning kuigi kõik kahtlused vajavad veel kontrollimist, on need kahtlused siiski piisavad, vara võõrandamise hirmus, selle vara arestimiseks. Seega on vara arestimine kohtueelses menetluses lihtne protseduur ning seda kõike ilma tõe tuvastamiseta. Lühidalt öeldes, võetakse kõik, mida võtta annab ja kellelt võtta annab. Menetleja kirjutab kohtueelse menetluse lõpuks kokku ka kriminaaltulu kokkuvõtte, milles kajastuvad menetlusosalise sissetuleku allikad, vara jms ning sobivusel mõned kohtueelses menetluses antud ütlused. Selline kokkuvõte on viimasel ajal koostatud süüdistusaktides sagedasti prokuröri tõendina loetletud, mis põhimõtteliselt võimaliku ainsa dokumendina määrab selle, kas keegi jääb lõplikult oma varast ilma või mitte ja mis on selle vara väärtus. Julgen väita, et kui kaitseaktis sisalduks näiteks advokaadibüroo mõne töötaja poolt koostatud dokument pealkirjaga „kriminaaltulu kokkuvõte“, ei oleks see kohtu hinnangul väga tõsiselt võetav dokument. Kuigi ka menetleja kokkuvõtte koostamiseks puudub eraldi õiguslik regulatsioon ning kirjutajatele teadaolevalt puudub selles osas ka kohtupraktika, on selline menetleja subjektiivset hinnangut väljendav kirjatükk prokuratuuri ning ilmselt ka kohtu arvates täiesti lubatav tõend. Vähemalt ei ole tänaseks erinevates kohtumenetlustes jäänud kohtute poolt sellised tõendid vastu võtmata. Selline vara massiline arestimine, kokkuvõtete koostamine on omanud praktilist tähendust just kokkuleppemenetluste rakendamisel, mil see vara on n-ö kauplemise osaks parima kokkuleppe saavutamisel. Nimelt on sagedad olukorrad, mil isikud on nõus, kokkuleppemenetlustes kergema karistuse saamise nimel, loobuma varast. Veelgi enam, nende (kahtlustatavate, süüdistatavate) lähedased loobuvad varast, mis tegelikult neile kuulub ning ei oma mingit puutumust kuriteoga, kuid selleks, et lähedast kohtleks riik leebemalt, antakse ära nii raha, kinnistud, sõidukid kui ka väärtesemed. Seejuures ei ole prokuratuuril mingit probleemi alternatiivselt pakkuda, et annad ära nii palju vara, saad sellise karistuse, annad aga nii palju vara, saad teistsuguse karistuse. Ehk ei ole ilmselt vale väita, et kui on vara, mida riigile anda, on võimalik kiiremini ka vanglast välja saada, ja isik, kellel on rohkem vara, peab rohkem ära andma ja seda vaatamata sellele, et sarnase teo toime pannud varatu isik pääseb ilma varalise järelmita. Seega on riigi jaoks mõistlik kahtlustada isikuid, kes on varakad ja kelle vara arvelt on võimalik riigile raha saada.
Kui aga ei ole soovi kokkuleppemenetluseks, raha väljakäimiseks ning vajalik on tõendada, kes ja mille arvelt ikkagi kõnealuse vara omandas, peab tõsist vaeva nägema. Nii peab süüdistatav näiteks tõendama, et aastatetagune laenuvõtmine toimus legaalse tulu arvelt või et sularahatehinguga soetatud vara oli seaduspärane. Seega tõendab süüdistatav oma süütust ja mis siis ikka, et nii põhiseadus (§ 22) kui ka kriminaalmenetluse seadustik (§ 7 lg 2) sätestavad üheselt, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust. Õigusriigile on omane, et kuritegude puhul on tõendamiskoormus riigil. Kui riigi soov on jõuda olukorrani, kus kaitsjad on kohustatud koguma aktiivselt ja igakülgselt tõendeid ning tõendama aktiivselt süüdistatava süütust, peab riik looma kaitsjale menetlejaga võrdsed võimalused kohtueelses menetluses tõendite kogumiseks. Võrdsetest võimalustest kirjutades ei saa üle ega ümber jälitustegevusega seonduvast. 2017. aasta seisuga anti jälitustegevuseks luba või taotleti luba kohtult kokku 3445 korral, mis on 19% rohkem kui aasta varem (prokuratuuri aastaraamat 2017). Jälitustegevusest on saanud imerelv (relvaluba selles osas on paraku ainult prokuröril), millega üritatakse ajamasina meetodil vajadusel ka vanu kuritegusid tuvastada. Näiteks on praktikas esinenud juhtumeid, kus väidetav kuritegu pandi toime aastatel 2010 kuni 2014 ning selle uurimiseks rakendatakse jälitustegevust (salajane pealtkuulamine) alles 2017.–2018. aastal. Jälitusdokumendid, mis selliseks jälitustegevuseks loa annavad, on loomulikult riigisaladuse kaitse eesmärgil kaitsjale suures osas teadmata ja suure tõenäosusega jäävadki teadmata.
Võrreldes salajase pealtkuulamisega riivab seadusandja arvates põhiõigusi oluliselt vähem varjatud jälgimine, mida ilmestab asjaolu, et selleks protseduuriks ei ole nõutav kohtu luba, vaid piisab prokuratuuri loast. Viimase aja praktikas on varjatud jälgimine muutunud järjest populaarsemaks jälitustoimingu liigiks. Tegemist on jälitustegevuse liigiga, mis seisneb isiku või objekti tegevuse ja liikumise varjatult jälgimises kuni kahe kuu jooksul. Prokuratuur võib loa tähtaega pikendada kuni kahe kuu kaupa. Selle tulemusena sünnib oluline, loomulikult süüstav, tõend, millele kaitsjal on raske kui mitte võimatu vastu vaielda. Nimelt ei ole seadusandja pidanud vajalikuks panna menetlejale kohustust varjatud jälgimise käiku salvestada või üles pildistada. Seega on sagedane olukord, et lootuses tutvuda dokumentidega, salvestistega, mille põhjal on koostatud kaitsjale üle antud toimikutes sisalduvad jälitustoimingu protokollid, on koostatud üksnes menetleja märkmed, mis asuvad jälitustoimikus, mis on kaetud riigisaladusega ja kuulu seeläbi kaitsjale tutvustamisele. Sellises olukorras tuleb kohtupidamist läbi viia tõenditega, mille osas puuduvad mistahes salvestised ning seeläbi on võimatu kontrollida vastavate jälitustoimingu protokollide koostamise õiguspärasust, arvestades muuhulgas nendes välja toodud detailseid andmeid – kellaajad, kes kellega kohtus, kas jälgitud isik oli kriminaalkorras karistatud jne. Selline sage tõendikogumise viis ei peaks olema kohane meie riigile, kus järjest enam püüeldakse digitaliseerimise poole. Saab tõdeda, et digitaliseerimine toimib vähemalt kriminaalmenetluses ainult siis kui see on riigile kasulik. Muudel juhtudel tuleb läbi ajada iganenud meetodil. Kui tõendiks formuleeritakse menetleja kirjalikud märkmed, puudub siinkirjutajatel usk ka tõendi kohtuliku kontrolli osas. Kuidas ja mis viisil saab kohus veenduda, et see kõik, mis on protokollis fikseeritud, on tõesti sellisel ajal ja viisil toimunud, kui ei ole mitte midagi, mis toimunut objektiivselt kinnitaks?
Eelnevalt sai juba pisut kirjutatud kokkuleppemenetlusest kui praktikas ühest levinumast lihtmenetluse liigist. Kokkuleppemenetluses ei järgne mitte ühelgi juhul õigeksmõistvat kohtuotsust. Sageli tekib kõrvaltvaataja jaoks kokkuleppemenetlusega seonduvalt arusaam, et kui kokkulepe, siis järelikult süüdi. Kaitsja ei saa sellise võrdsustamisega nõustuda nagu ei nõustu sellega sageli ka isik, kes kokkuleppemenetluse valib. Sageli on vastava lihtmenetluse valiku põhjused inimlikud – aastaid väldanud kohtueelne menetlus, pikk vahistatus on kulutanud isiku jõu, tahte ja raha algselt entusiastlikult soovitud aastaid kestvaks üldmenetluseks ning õigeks mõistmiseks. Vahel tehakse valik küll üldmenetluse kasuks, kuid olukorras, kus näiteks kohtu alla andmisest alates on ka kohtumenetlus toimunud juba paar aastat, ei ole välistatud, et isik on selle aja viibinud vahi all, ja maakohtumenetlusel ei ole lõppu näha, tehakse, eelviidatud inimlikel kaalutlustel, ka juba kohtumenetluses otsus kokkuleppe sõlmimise kasuks ja riigilt karistuse vastuvõtmiseks. Tegelikkuses on nii, et iga vahistuses viibitud kuu vähendab usku õigeksmõistva kohtuotsuse saabumisse ning mida siis veel rääkida kohtumenetlustest, mida peetakse vahistuses viibides aastaid. Seega rakendub sagedasti põhimõte „pigem õudne lõpp kui lõputa õudus“. Aga õudne lõpp – isiku jaoks kes on uskunud enda õigeksmõistmisesse, kuid valib siiski kokkuleppemenetlusega kaasneva süüdimõistmise ja teatud juhtudel karistusena vangistuse – ei pruugi olla veel lõpp. Süüdimõistetu otsus ja lootus, et vangistus toimub moel, kus riigi repressioon piirdub kinnipidamisega ja vabaduse piiranguga, ei pruugi tõele vastata ja seda olukorras, kus saabub võimalus taotleda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
Eesti Vabariigis on isikute ennetähtaegse vabastamise otsustamine erinevalt teistest Põhjamaadest, nagu näiteks Soome, Norra, jäänud kohtu otsustada. Mitmetes riikides on seadusandja andnud võimaluse teatud karistuse ära kandmisel seaduse alusel mitte kohtu otsustusel vabaneda. Eestis aga toimub isiku vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks kohtumenetlus, kus kohus suurel määral vangla ühe ametniku otsustuse alusel saab hakata otsustama, kas isik väärib vabanemist või mitte. Seega jääb otsustav sõna vanglale, täpsemalt ühele vanglaametnikule, kes otsustab, mida isiku iseloomustusse kirjutada. Tegemist on absurdse olukorraga, arvestades, et vangla ei ole isiku ennetähtaegse vabanemise kohtumenetluses menetlusosaliseks ja vanglal puudub ka õigus kohtu ennetähtaegse vabanemise osas tehtud kohtu otsustust vaidlustada. Seega on sisuliselt vangla ametniku otsustada, kas isik vabaneb näiteks kaks, kolm või viis aastat enne karistuse lõpptähtaega või … kannab karistuse tunni pealt täis. Kui vanglaametnik on tegelikult subjektiivsel arvamusel, et isik ei vääri vabanemist, siis selle, sisuliselt ainsa, tõendi alusel isik ka vangi jääb – enamikel juhtudel. Ei aita siin ka Riigikohtu praktika, et ennetähtaegselt vabastamata jätmine on erand ning üldjuhul tuleb isiku suhtes kohaldada elektroonilist valvet. Seejuures ei ole abiks kinnipeetava eeskujulik käitumine ja töö tegemine vanglas, distsiplinaarkaristuste puudumine. Sageli juhtubki, et nii vangla kui ka hilisemalt kohtu otsustustes kajastub, et isiku positiivsed omadused on tema vanglast vabanemisel osutunud takistuseks ja positiivsed hinnangud või seadusega tagatud garantiid pööratakse isiku kahjuks. Ja nii sedastavad vangla ja sellele tuginevalt ka kohtud, et keskmiselt intelligentsemat kurjategijat ei ole võimalik ennetähtaegselt vabastada, sest see loob eeldused uute veelgi varjatumate kuritegude toimepanemiseks ja hea käitumine vanglas on tegelikult salakavaluse ilming. Samas on arvukad uuringud välja toonud just vastupidise seotuse kuritegevuse ja haridustaseme vahel ehk mida haritum on isik, seda väiksem on tõenäosus, et isik sooritab (uue) kuriteo. Haritumal isikul on ka rohkem eeldusi leida töökoht, hoida sissetulekut ja hoiduda kuritegelikust käitumisest. Kasutades Tartu Ülikooli doktorandi Margot Oleski retoorilist küsimust: mis juhtub jääkuubikuga sügavkülmas? Tõenäoliselt mitte midagi. Samas elektroonilise valvega vang on ühiskonnale palju turvalisem kui igasuguse järelevalveta ja abita endine vang. Selline olukord puudutab potentsiaalselt enam kui 2662 kinnipeetavat. Eelviidatud valguses soovime täiendavalt viidata, et näiteks Viru Vanglas on 04.06.2018. a seisuga hoitud kartseris (s.o üksikvangistus, kus on keelatud omada ühtki isiklikku eset, keeld kambrist väljuda, kellegagi suhelda, käia õues jne) kolme kinnipeetavat järjest ning katkematult kaks aastat, s.o 730 päeva, rahumeelselt koristajatöö tegemisest keeldumise eest. Õigusriigis võiks vangla olla siiski rehabiliteerimisasutus, mitte piinamisasutus.
Tulles tagasi artikli pealkirjas esitatu juurde, loodame, et Eesti Vabariigi peaministri väljendatud veendumus selles, et „Tänu jumalale, et Eesti on õigusriik!“ vastab enamusel juhtudel siiski tõele. Samas ei saa unustada Eestis kehtivat õigussüsteemi ja kirjapandud õigust ning neid järgimata jätta, sest üksnes nii saab jaatada õiguskindlust ja seeläbi õigusriiki.