Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni (KSK) uus juht Kristiina Lee teab, et kutsesobivuskomisjoni ette ei astu keegi rõõmust särades. Teadmiste kontroll on põhjalik ja lõdvemaks ei muutu, kuid piisava ettevalmistusega advokaadikspürgijal pole KSK-d vaja karta.
Advokatuuri kutsesobivuskomisjon on vajalik, aga keegi ei armasta teie ees seismist. Miks osaled advokatuuri töös just KSK liikmena?
Kui ma 2018. aastal KSK-sse kandideerimise avalduse esitasin, tundus see mulle advokatuuri organina, kus saan ise kõige rohkem areneda ja teiselt poolt advokatuuri töösse, arengusse panustada. Olen siiani sama meelt.
KSK-s koged läbilõiget advokatuurist – näed kolleege, kes juba on advokaadid, nende arengut, teisalt neid, kes alles soovivad advokaadiks saada.
Kas KSK-s advokaatide põlvkondade erinevus ka silma torkab?
Advokaadieetika on ju meile kõigile sama ning seda sõltumata sellest, mis põlvkonnast me oleme, aga loomulikult võivad kolleegid norme (ka eetikanorme) erinevalt tõlgendada. Seetõttu võivad KSK ette jõuda ka juhtumid, kus peame hinnangu andma kolleegi kutsesobivusele. Siiski on need väga erandlikud. Nii palju, kui eksamikomisjonides olen kuulnud, mõistetakse põhilisi nõudeid õnneks üsna sarnaselt, kutsenormide tõlgendamisel on oluline roll ka advokatuuri organite vahelisel koostööl.
Küsin, sest täna paistab kutsetöös käivat teatav piiride kompamine.
Reeglid on Advokatuuris paigas, aga kõiki elulisi olukordi pole võimalik mustvalgelt reeglitesse kirjutada, kõike ei õnnestu kunagi ära reguleerida.
Kolleegi, teise advokaadi kutsesobivust uuesti hinnata võib olla ka üsna ebamugav?
Ebamugavus tuleb kõrvale jätta, KSK liikme kohustus on täita temale pandud ülesandeid, teha seda erapooletult. Advokaaditööski on alati keegi, kellele su seisukohad ei meeldi ja ilmselt võib nii olla ka olukordades, mil tuleb anda hinnang kolleegi kutsesobivusele.
Kuidas Su enda advokaadieksam sujus?
Advokatuuri astumiseks andsin eksami 2003. aastal Aleksander Glikmanile. Vandeadvokaadi eksami sooritasin 2007. aastal. Sellel ajal oli eksamikorraldus võrreldes tänasega erinev. Lisaks suulisele eksamile oli vaja kirjutada õigusteemaline essee ja lahendada ka kirjalik kaasus. Mäletan, et suulise eksami eel olin ukse taga tohutult närvis, mitte midagi polnud meeles. Siis läksin sisse, järsku oli kõik meeles, saabus suur rahu. Komisjon oli toetav. Ma arvan, et see on sama ka tänases eksamiolukorras.
Õigushariduse kvaliteet saab päris teravat kriitikat. Kas KSK täidab täna ka mingi filtri rolli, püüdes midagi mis tulnuks kinni püüda juba ülikooli filtris?
KSK ette jõutakse pärast akadeemilise tee läbimist. Loomulikult esineb juhtumeid, kus eksami tegemine ei õnnestu ning isik enam eksamile ei tule. See ei ole aga üldiselt õigushariduse küsimus, vaid pigem ehk seotud isiku enda kahtlusega kutse sobivuse osas. Ega me eksamiga kedagi ülikooli eest ei õpeta.
Aga jõuab täna advokatuuri liikmeid, kes näiteks kümme aastat tagasi poleks jõudnud?
Advokatuuri saamise nn sõel on toiminud sarnaselt kümme aastat tagasi kui ka praegu. Advokatuuri astutakse valdavalt otse ülikoolist värskelt omandatud õigusteadmistega. Seega ei ole Advokatuuri astumisel muid piiranguid kui enda teadmised ja soov selle kutseorganisatsiooniga liituda.
Ometi kurdetakse, et advokaatidest valitseb põud. Kas see tõesti komisjonile mingit survet ei avalda?
Mina pole kogenud, et kedagi seetõttu lihtsamalt vastu võetaks või et keegi komisjonile survet avaldaks. Kirjalik eksam on piisavalt keeruline ja statistikagi näitab, et see pole eksam, mida võib sooritada ülejala või vanade teadmiste pealt. Tuleb siiski arvestada, et vandeadvokaat on advokaadikutse kõrgeim tase, me kontrollime eksamineeritavate teadmisi ikka piisava põhjalikkusega ja nii see peabki olema.
Miks on advokaadiks pürgijate seas sel eksamil karm kuulsus?
Igal eksamil eeldatakse, et oled hästi valmistunud. Komisjon teeb oma tööd ning nii kirjaliku kui ka suulise eksami eesmärk on anda hinnang kas Advokatuuri astuja või vandeadvokaadiks pürgija on valmis olema Advokatuuri liige või siis saama kõrgemat kutset. Eesmärk ei ole kellelegi ülekohut teha. Sarnaselt Advokatuuriga on ka teistel õiguselukutsetel (prokurörid, kohtunikud, notarid) eksamid ning selleks, et olla võrdne partner nendega, tuleb tagada kvaliteetse eksamikorralduse järjepidevus, isegi, kui see tundub mõnele kolleegile karm.
Komisjon teeb enda tööd ja peabki erinevaid küsimusi esitama. Ma saan aru, et kusagil ringleb näidisküsimuste loetelu, aga sellesse pole eksamiks valmistujal mõtet kinni jääda. Osa küsimusi on eksamil tõesti sellised, millele on ainuõiged vastused olemas, aga paljudel küsimustel polegi õiget või vale vastust, oluline on hoopis arutlemisoskus. Eksamil näed, kui hästi kolleeg end suuliselt väljendab, oma seisukohti põhjendab ning kuidas ta on valmis kutsetööks.
Olen veendunud, et kvaliteetne eksam advokatuuri astumisel, vandeadvokaadi kutse omandamiseks peab olema ja jääma.