Kärt Kelder: E-residentsuse maksuküsimused vajavad veel palju tööd
Eesti Advokatuuri üldkogu põnevamate teemade tutvustamisel oleme jõudnud viimase postituseni, kus räägime advokaadibüroo Sorainen välisnõuniku ja vandeadvokaadi Kärt Anna Maire Kelderiga e-residentsuse maksuõiguslikest külgedest.
AB: Sinu jutust üldkogu e-residentsuse töötoas võis välja lugeda, et sa pole hetkel 100% e-residentsuse usku. Miks?
E-residentsuse projekt ei peaks usuküsimus olema. Rahvusvahelise maksustamise osa on projektis läbi mõtlemata.
Näiteks juhul, kui äriühing asutatakse Eestis, aga tegelikkuses juhitakse seda mõnest teisest riigist, siis moodsamate maksuõiguslike käsitluste kohaselt loetakse äriühingut selle riigi maksuresidendiks, kus toimub tema tegelik juhtimine. Nii muutuvad Eestis ID-kaardiga asutatud, aga tegelikkuses teisest riigist juhitud äriühingud nii Eesti kui ka selle teise riigi maksuresidendiks.
Mõlema riigi poolt maksuresidendiks arvamine toob kaasa topeltmaksustamise. Topeltmaksustamise korral võib leevendust tuua riikidevaheline maksuleping, juhul kui see on olemas. Ettevõtjale tähendab see aga igal juhul lisaasjaajamist.
AB: Sa juhtisid tähelepanu probleemile, et e-residentsus ei pruugi sobituda tänaste topeltmaksustamislepingute konteksti. Milliseid ohte võiks täpsemalt nimetada?
Uuema aja Eesti maksulepingud lähtuvad valdavalt sellest, et äriühing on selle riigi resident, kus asub tema kõrgeim juhtimisorgan ehk tegelik juhtimiskoht (OECD topeltmaksustamise vältimise mudellepingu käsitluses). Sellise lepingu kohaselt on maksustamise õigus riigil, kus asub äriühingu juhtimine, ja asutamise koha riik (Eesti meie näites) peab maksustamisest loobuma.
Eestile on sellel mõju maksustamisõigusest ilmajäämise mõttes, ettevõtjale aga selles suhtes, et kui ta oma äriühingu loomisega lootis saada Eesti maksuresidendiks ja saada osa meie maksurežiimist, siis lepingu alusel on ikkagi ettevõtja koduriigil õigus tema Eesti äriühingut maksustada. Eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes pole rahvusvahelise maksuõiguse peensustega kursis, võib see tulla ebameeldiva üllatusena.
AB: Kuna e-residentsus ei sobitu liiga hästi harjumuspäraste lahendustega, on see igal juhul suurenenud risk?
Risk on üldjuhul millegi realiseerumine, mis pole meie kontrolli all. E-residentsuse puhul on võimalik maksunduslikku külge kontrollida, tehes endale teema detailideni selgeks. Selles mõttes tuleb igal tulevasel e-residendist ettevõtjal teemasse süveneda ja teha ise otsus projekti plusside osas. Rahvusvaheline maksuõigus ja riikide maksupraktika ei pruugi mittekonservatiivseid lahendusi toetada, siis peab ettevõtja olema valmis kontrollima, et kas kõik, mis hiilgab, on ikka kuld.
AB: Teisalt võib ju öelda, et e-residentsus ongi täiesti pretsedenditu projekt, mis ei saagi sobituda olemasolevatesse raamidesse, kuid edu korral võib see avada Eestile ka seniolematuid võimalusi. Millised oleksid need kaks-kolm sammu, mida riik saaks teha, et riske maandada?
Võttes arvesse tänapäevast maksupraktikat ja uusi OECD algatusi, tuleks töötada välja selged juhised selle kohta, kuidas ettevõtted saavad kvalifitseeruda Eesti maksuresidendiks ka rahvusvaheliste käsitluste valguses.
See võib olla näiteks rahandusministeeriumi juhend ettevõtetele majandustegevuse baasi (substance) loomise kohta ja maksulepingute kohaldamise kohta või lepingupartneritega topeltmaksustamise vältimise protokollide allakirjutamine.
Kindlasti peaks Eesti selle projekti valguses rohkem kui varem kaasa rääkima uute multilateraalsete instrumentide väljatöötamisel (pean silmas OECD BEPSi algatust).