Hilda Reimann-Poom – 90 aastat Eesti esimese naisadvokaadi ametisse nimetamisest
Kui eelmises artiklis oli fookus naisadvokaatide- ja juristide üldisel tegevusel ja tegutsemisvõimalustel II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis, siis seekord on fookuses Eesti esimene naisadvokaat Hilda Reimann-Poom. Missugust tausta ja isikuomadusi oli vaja, et nii kaugele jõuda?
Hilda Johanna Helene Reimann sündis 2. veebruaril 1900 Tartumaal Tähtvere vallas vallakirjutaja Jaan Reimanni tütrena. Ta on ise hiljem tunnistanud, et juristipisikuga nakatus ta juba üsna noorelt kodus. Tollel ajal oli vallakirjutajal üldiselt ka kohtukirjutaja roll, nii et võimalik, et Hilda isa lõi kodus sobiva õhkkonna. Kindlasti on teada, et juristiharidus oli nii Hilda vanimal kui noorimal vennal. Koolis käis Hilda Tartu Puškini-nimelises Tütarlastegümnaasiumis, mis oli küll vene õppekeelega, aga kus said hariduse paljud eesti neiud. Gümnaasiumi lõpetas ta eksternina Hugo Treffneri eragümnaasiumis.
Vaatamata juurahuvile alustas Hilda kõrgharidusteed hoopis 1919. aastal vabakuulajana agronoomia osakonnas. Kui järgmisel aastal hakati loenguid pidama õigusteaduskonnas suundus ta sinna ümber. Ametlikult alustas ta siiski tudengielu 1922. aastal pärast küpsuseksami sooritamist. 1924. aastal omandas ta ülikoolist II järgu diplomi ja aasta hiljem juba esimese järgu diplomi.
Peaaegu erialast tööd alustas Hilda juba enne ülikooli kui asus tööle prokuratuuri ametnikuks. Sinna jäi ta õpingute lõpuni, mil ta 3. septembril 1925 Vannutatud Advokaatide Nõukogusse vandeadvokaadi abiks vastu võeti. Hilda asus tööle vandeadvokaat Karl Grau büroosse. Oma kohustusliku kohtupraktika sooritas ta alates 1927. aastast Tartu-Võru Rahukogu juures. Lisaks osales ta aktiivselt vandeadvokaatide abide juriidilistel konverentsidel, mille eesmärk oli tõsta noorte taset nii kutseeetikas kui hariduses.
Vandeadvokaadiks saamise tingimuste täitmine oli Hildale võrdlemisi lihtne, nii et ettenähtud viieaastase staaži lõpuks oligi tal kõik tehtud ja nii kinnitati ta ametisse 16. oktoobril 1930. Ta alustas oma tööd vandeadvokaadina Tartus ning juba järgmisel aastal oli ta enda juures juba kaks vandeadvokaadi abi praktiseerimas.
1932. aastal abiellus Hilda Tartu-Võru Rahukogu kohtuniku Paul Poomiga, kellest 1938. aastal sai ka riigikohtunik. Tegemist oli Eesti esimese advokaadi ja kohtuniku vahelise abieluga. Seoses abikaasa tööga pidi ka Hilda oma tegevusega kolima. Nii läksid nad 1933. aastal koos Viljandisse ning aasta hiljem, kui Paulist sai Kohtukoja liige, koliti Tallinnasse, kuhu paar jäi kuni põgenemiseni 1944. aastal.
Kommenteerides advokaadiameti sobivust naistele, uskus Hilda nagu mitmed teisedki ta kaasaegsed naisjuristid, et sugu pole selles ametis määrav. Ta pidas advokaadi olulisemateks omadusteks kiiret ja loogilist mõtlemist ning külma verd. Teda ennast iseloomustasid kaasaegsed kui väga head kõnelejat, kes väljendas oma mõtteid haaravalt ja veenvalt aga siiski alati soojalt.
Olles ise esimeste naiste seas, kes asusid ühiskondlikke stigmasid murdma, pühendus Hilda Reimann ennast ka innukalt naisliikumisesse. Tartus oli ta Naisseltsi abijuhataja, Viljandis Naisklubi organiseerija. Samuti oli ta Tallinnas ka Eesti Naisliidu juhatuse liige ning Eesti Naisklubi abijuhataja (pärast Linda Eenpalu küüditamist 1941. aastal sai temast ka klubi juhataja). Ta oli aktiivne ka Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingus, kus ta oli juriidilise toimkonna juhtfiguure. Selles rollis osales ta perekonnaseaduse välja töötamisel tsiviilnõukogus ning viis samal teemal läbi naisorganisatsioonide vahelisi nõupidamisi. Kui 1936. aastal teiste kutsealaste omavalitsuste kõrval loodi ka kodumajanduskoda, siis kuulus Hilda Reiman ka selle mõlemasse koosseisu.
1944. aastal põgenes Hilda koos abikaasaga Rootsi. Advokaadiametis ta seal mõistagi jätkata ei saanud, kuid seda enam pühendus ta ühiskondlikule tööle. Ta oli üks Stockholmi Eesti Naisklubi asutajatest ning selle juhataja loomisest 1945. aasta jaanuaris kuni 1973. aastani välja. Hiljem valiti ta selle naisklubi esimeseks auliikmeks. Lisaks oli ta väga aktiivselt tegev Akadeemiliste Naiste Ühingus, kus ta oli samuti pikalt juhatuse liige.
Hilda Reimann-Poom jõudis ära näha Eesti taasiseseisvumise. Ta suri 1992. aasta 10. veebruaril olles äsja saanud 92-aastaseks. Tema järelehüüdes nenditi, et kuigi ta oli pikast haiglasolekust kurnatud, jäi ta elu lõpuni teraseks, laia silmaringiga ja arusaajaks kaasamõtlejaks.
Autor: Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Album Academicum s.v Reimann, Hilda Johanna Helene
Triin Tammkõrv. Eesti naisadvokaadid esimese iseseisvusperioodi ajal. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool 2013.
Uus Eesti nr 56 27. veebruar 1936: Tallinn, lk 1.
Postimees nr 257 2. november 1932: Tartu, lk 7.
Teataja 7. märts 1992: Stockholm, lk 7.
http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=846247&_xr=5fb1938abdef6