Alma Ostra-Oinas. Foto: Rahvusarhiiv
Ametite järgi oli Asutavas Kogus kõige enam õigusteadlasi. Üks Asutavasse Kogusse kuulunud seitsmest naisest oli ametilt advokaat – Alma Rosalie Ostra. Alma Rosalie Ostra sündis 16. septembril 1886. aastal Tartumaal Vastse-Kuustes talunike Margus ja Ann Ostra perre. Pärast poolelijäänud algharidust Tartu Schwarzi koolis, panid vanemad Alma piimandust õppima, kuid ta ei lõpetanud ka neid kursuseid, vaid astus 1901. aastal hoopis Tartu Puškini tütarlastegümnaasiumisse. Juba gümnaasiumiõpingute ajal avaldus tema revolutsiooniline maailmavaade. Alma kuulus mitmetesse õpilaste salaringidesse ning põhjusel, et sotsiaaldemokraatlike ideede agara levitaja Mihkel Martna tütred käisid samas koolis, jõudsid uued ideed nende kaudu ka Alma Ostrani.
1905. aasta revolutsiooni päevil visati Alma Ostra gümnaasiumist revolutsioonilise koosoleku korraldamise eest välja. Ta astus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Parteisse ning sidus oma edasised tegemised parteiga. Aasta lõpus vangistati ta koos Marta Lepaga ning saadeti asumisele Siberisse Tobolski kubermangu. Vaatamata sellele, et asumisel ei olnud rangeid reegleid ja puudus vajadus rasket tööd teha, otsustas Alma sealt põgeneda. Nii tuli ta alguses Peterburi ja hiljem jätkas põrandaalust tegevust Eestis.
1908. aastal tõmbus Alma ühiskondlikust tegevusest tagasi ning pühendus taas hariduse omandamisele. Selleks, et sooritada gümnaasiumieksameid, vajas Alma ustavustunnistust. Põhjusel, et tema nime seostatati keelatud tegevusega, tegi ta abieluettepaneku Jaan Anveltile, kellega 1909. aastal Peterburis ka abiellus. Alma sooritas seejärel eksamid ning asus õppima Peterburi kõrgematele naiskursustele, kus tudeeris nii natuurfilosoofia kui füüsika-matemaatika fakulteedis. Kuigi abielu Jaan Anveltiga oli fiktiivne, kandis Alma perekonnanime Anwelt-Ostra veel aastaid hiljem, isegi kui ta oli juba abiellunud teise tuntud poliitiku Aleksander Oinasega.
Uue elupöörde tõi 1914. aastal alanud esimene maailmasõda. 1915. aastal pidas Alma Ostra kaasüliõpilastele sütitava sõjavastase kõne, mille eest ta koolist välja visati. 1917. aastal tuli ta aga tagasi Tallinnasse, kus temast sai ajakirjanik ja poliitik. Ta hakkas toimetama sotsiaaldemokraatide häälekandjat “Sotsiaaldemokraat” ning sai asendusliikmena Maapäeva liikmeks. Samuti lõi ta kaasa Eestimaa kubermangu toitluskomitees.
Saksa okupatsiooni ajal suundus Alma abikaasaga oma kodutallu pagendusse, kuid iseseisvuse taastudes pühendusid mõlemad riigi ülesehitamisele. Alma valiti nii Asutava Kogu kui Riigikogu I-III koosseisu. Samuti valiti ta korduvalt Tallinna linnavolikogusse ning aastatel 1924-1934 oli ta esimene naissoost Tallinna linnanõunik. Tema vastutusvaldkonnaks oli linna hoolekanne ehk ta juhtis tööbörsi, töökaitse- ja hoolekandeosakonda. Ehkki ta tegi tööd südamega ning püüdis ka avalikku ja erasektorit nendes küsimustes lähendada, langes ta lõpuks ikkagi rahva pahameele alla. Kuna Alma oli samal ajal ka riigikogu saadik, levis hinnang, et ta ei järgi sotsialistlikku maailmavaadet ning põhjustab ise mitut ametit pidades tööpuudust. Olukorra päästmiseks sundis erakond teda rahvasaadiku kohast III riigikogus 1926. aastal loobuma, misjärel jäi Alma ainult linnanõuniku ametisse.
Pärast 1934. aastat tõmbus Alma poliitilisest elust tagasi ning töötas vandeadvokaat August Rei abina, 1940-1941 Tapal advokaadina ja sõja ajal raudteevalitsuses tõlgina. Õigushariduse oli ta poliitilise tegevuse ja töö kõrvalt omandanud aastatel 1921-1929 Tartu ülikoolis.
Ühiskondlikus elus lõi Alma Ostra-Oinas aktiivselt kaasa naisliikumises, kuuludes aastatel 1920-1928 mitmel korral Eesti Naisliidu juhatusse. 1925–1927. aastatel oli ta Üleriikliku Lastehoolekande Keskkorralduse juhatuse liige (aastast 1927 selle juhataja) ning 1927–1934. a Eestimaa Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige. Kõige südamelähedasemad olid talle alati vaeste, tööliste ja laste hoolekande küsimused. Samuti kuulus ta Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi ja alates 1932. aastast Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei keskkomiteesse. Ta oli ka aktiivne kirjanik, kelle sulest ilmus kaks romaani – Aino (1923) ja “Lendva I-II” (1936) ning hulgaliselt publitsistikat ja memuaare.
Nõukogude okupatsiooni repressioonid tabasid kogu tema perekonda. Alma abikaasa Aleksander Oinas küüditati 1941. aastal ja juba 1942. aastal ta suri Siberis Solikamskis. Alma arreteeriti nii saksa võimude poolt kui ka 1944. aasta sügisel nõukogude võimude poolt ning mõisteti viieks aastaks Siberisse vangi. Pärast karistuse kandmist läks ta Intasse tütarde juurde, kus ta 2. novembril 1960. aastal ka suri.
Autor: Katariina Sofia Päts
Kasutatud materjalid:
Eesti biograafiline andmebaas ISIK. S.vAleksander Oinas;
Kriivan, P. (2008) Eesti lugu. Alma Ostra-Oinas. Eesti Rahvusringhääling: Vikerraadio 10.05 2008;
Mäelo, H. (1957) Eesti naine läbi aegade. Tallinn: Varrak II trükk 1999;
Riigikogu kodulehekülg. I Riigikogu liikmed;
Viljamaa, P. (2010) Naised Eesti parlamendis. Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra). Eesti Rahvusraamatukogu;
Vahtre, L. (2005) Eesti Advokatuuri Ajalugu 1919-1994, Ilo.