Advokatuuri üheks menukamaks osutunud lapsesõbraliku vestluskunsti koolitus paneb juristid mängima, sest ilma selleta lapsega kontakti ei saa, usub koolitaja ja lastekaitsja Anna Frank.
Mida kujutab endast lastemaja, mille maaletoojaks on Sind Eestis nimetatud?
Lastemaja eesmärk on pakkuda väärkoheldud lastele nii lapsesõbralikku menetlust, kui võimalik. Laps tuleb lastemajja ning uurija, kohtuarst, advokaat, prokurör, kõik tulevad sinna lapse juurde, kus tal on juba tuttav keskkond. Ja kui laps räägib, siis jagatakse omavahel infot, et väärkoheldud laps peaks enda lugu võimalikult vähe rääkima ja traumat uuesti läbi elama.
Ma olen erialalt sotsiaaltöötaja ja teenuse disainer ning töötan igapäevaselt lastekaitsjana, töötan seksuaalselt väärkoheldud lastega, 2016. aastast olen tegelenud lastemajade projektiga. Tänaseks on Eestis neli lastemaja. Hakkasin ka iseenda teadmisi lapsesõbralikust menetlusest arendama, koolitusi tegema, ja see tõi mind ka kokku advokatuuriga.
Kuidas saab lapsesõbralikuks teha menetlused, mis olemuselt on lapsele vähemalt stressirohked, kui mitte traumeerivad?
Ma pean hästi oluliseks, kuidas lastega räägitakse. Et kõik menetlused, kuhu laps võib sattuda, olgu see kriminaalmenetlus, hooldusõiguse vaidlus, sotsiaaltöötaja või lastekaitsja menetlus, oleks lapse vastu arvestav ja leebe. Minu arvates peabki kõigil inimestel, kes menetluses lapsega tegelevad, olema mingid baasteadmised lapsega suhtlemise eripäradest. Alates erinevas vanuses laste arengust, kõikvõimalikest ATH, autismi jm spektrihäiretest.
Advokatuurile pole ma pikki koolitusi seni teinud, ühepäevased koolitused on pigem vaid sissejuhatus. Kuid see on väga oluline, sest ega advokaat ei puudu kokku vaid seksuaalselt väärkoheldud lastega – hooldusõiguste, perekonnaasjade, päranduste küsimuses on ju ka oluline, et lapsed oleks sisuliselt kaasatud ja nende huvidega arvestatud. Nad on ju inimesed nagu meiegi.
Milles siis lapsesõbraliku menetlemise ja vestluskunsti tuum seisneb?
Põhiline: kui oled lapsega kontakti saanud, on juba lihtne infot anda ja vastu võtta. Aga kontakti saamine ise pole alati sugugi lihtne. Juhtub, et jurist annab lapsele ümbriku, keegi loeb ette, küsib kas arusaadav, ja vorminõue on täidetud. Kuid koolitusel osalejad on aru saanud, kui oluline on lapsega menetluses kuulamine, arusaamine ja mõistmine.
Aga kuidas saab menetluses vältida trauma üle elanud lapse taastraumeerimist?
Üks põhjus lastemajade loomisekski on, et laps ei peaks enda lugu rääkima mitu korda – uurijale, psühholoogile, kaitsjale, kohtunikule. Pealegi kinnitab teadus, et mälupilt sündmusest muutub iga kord, kui seda rääkida. Inimesed, nii lapsed kui täiskasvanud, kleebivad toimunule juurde emotsioone ja tähendusi, varsti juba ka uusi mälupilte. Aga me ei saa muidugi välistada, et kohtuda tuleb mitu korda – esimene kord võibki kuluda kontakti loomiseks. Selliste moonutuste vältimiseks peab vestleja olema teadlik, oskama hinnata lapse käitumist, mõistma kas ta üldse tahab rääkida või mitte.
Traumeeritud lapsega töötades peame andma võimu tema kätte.
Mida see tähendab?
Traumad on tavaliselt seotud sellega, et lapse üle on otsustatud, näiteks vaimse või füüsilise väärkohtlemise puhul. Kui anname lapsele tunde, et tema otsustab, temal on protsessis võim, siis on ta kergemini valmis rääkima. Nii suudame taastraumeerimist vähemalt vähendada.
Mis tavaliselt lähedase täiskasvanu poolt traumeeritud väikese inimese lõpuks ennast võõrale täiskasvanule avama paneb?
Väga lihtne: kui tahad lapsega töötada ja temast siiralt huvitud, on suur samm juba tehtud. Olen ka politseiuurijaid koolitanud ja näinud, et kui inimene on määratud lapsega juhtumit menetlema ja ta ise tegelikult ei taha, siis ei tule ka midagi head välja.
Koolitusel räägime alati ka laste põhivajadustest. Muidugi peab lapsel olema kõht täis, peab olema joodud-pissitud-kakatud, aga mis unustatakse sageli ära, on mäng. Lapsega kontakti saamiseks peab tal olema ka mänguisu. See võib täiskasvanule mõjuda hirmutavalt, aga me peame lastega koos mängima, lapsega tegeleja peaks ise olema mänguline. Ja oluline, et last küsitleks võimalikult vähe erinevaid inimesi.
Selliste väikeste asjadega saab uut traumat ära hoida.
Kas menetluses tõhusalt lastega tegelemiseks peavad olema isikuomadused kaasa sündinud?
Kunagi ma arvasin, et see nõuab häid eeldusi suhtlemiseks. Aga sotsiaaltöö eriala lõputööd tehes leidsin artikli, kus selgus, et sotsiaalvaldkonna inimesele pole töö tegemiseks suur empaatiavõime oluline, sest mulje loomine on õpitav. Kui teed kõik vajaliku ära – naeratad, tutvustad ennast, näitad tualeti ja veekraani ära, saab ka tehtud. Aga see nõuab rohkem tööd võrreldes loomupärase empaatiaga.
Teie puutute töös kokku halvimaga, mis inimestel on pakkuda – laste väärkohtlemisega. Kuidas end kaitsta selle eest, mida tööl näete?
Kõrvalseisjale võib tunduda, et tööst rääkides olen külm. Seksuaalse väärkohtlemise juhtudest rääkides eriti – see võibki tunduda külm, kuidas ma koolitusel ametliku olekuga katkistest pepudest-tussudest räägin. Aga selle verbaalne väljaütlemine on minu toimetuleku viis, isegi kui see kuulajate kõrvadele vahel valus on. Ja emotsioonide kontrollimine on äärmiselt oluline oskus, kui pead lastega nendega juhtunust vestlema.
Ka uurijad või advokaadid, kes kuulevad neid lugusid, vajavad oskusi enda kaitsmiseks. Küsitlejal on niigi alati raske uurida väikeselt lapselt, mida kuhu pisteti, kuidas haiget tehti ja mida sa tegema pidid. Kõik, kes sellist infot otse lapselt saavad, peavad ka mõtlema, kuidas ennast hoida.
Ma tahan loota, et advokaatidel on vajadusel selleks ressurssi, kasvõi superviisori või teraapia näol. Mingi aeg peeti seda häbiasjaks, aga enda hoidmine on osa tööst.
Hooldusõiguse vaidlustes võivad lapsed olla ühe vanema poolt tugevalt mõjutatud, enamasti siis teise vanema vastu. Kas ka kriminaalasjades, kus mängus väärkohtlemised ja muud jubedused, seda juhtub?
Jah, lapsi mõjutatakse sageli. Need on kurvad juhtumid, mille ühe vanema poolne mõjutamine teeb veel palju keerulisemaks. Aga me ei saa eeldada, et last on mõjutatud, me peame sellega tegelema siis kui mõjutamise kahtlus tekib.
Ma ei tea, et lapse mõjutamise eest menetluses oleks kedagi tõsiselt karistatud. Ühelt poolt, leian et kui on kindel info lapse mõjutamisest, peaks seda karmimalt karistama. Teisalt, kes saab sajaprotsendilise kindlusega väita, et inimene siiralt ei usu mida ta lapsele räägib – et emme on niisugune või issi naasugune.
Kui palju sellisesse olukorda sattunud laps valetab?
Üldiselt lapsed ei valeta, tal pole selleks tavaliselt põhjust ja sellises olukorras on ka valmisolek valetamiseks väiksem. Õigete küsimustega saame lastelt tavaliselt vajaliku info kätte, vaikimisi eeldame et lapsed on ausad.
Kuid selleks on vaja minna lapse tasandile, mängulistesse olukordadesse. Väga oluline on, kuidas me küsime – me ei tohi suunavate küsimustega vastust suunata, vaid peame avatud küsimustega saama lapse rääkima.
Eestis peab uurija lapsele ka ütlusi võttes tutvustama lapsele tema õigusi ning tegema kindlaks, et laps saab aru, mida tähendab tõde ja et siin räägitakse ainult tõtt, sest muidu võib menetlus tuksi minna.
Kuidas täpsemalt?
Põhjusel, et kas laps ikka sai menetluses aru, mis tõde mis vale. Seadus nõuab et oled lapsele tema õigused ja kohustused ette lugenud, olukorda selgitanud, küsinud kas said aru. Tavaliselt laps siis noogutab ja formaalselt on asi korras. Aga paar jubedat juhtumit on untsu läinud, sest see nõue on uurimisel täitmata.
Mingi eani laps idealiseerib enda vanemaid, ükskõik kuidas nad ei käituks. Kuidas sellega menetluses toime tulla, kui vanem on lapse vastu mingi kohutava teo toime pannud?
Lapse armastus on enamasti suurem ükskõik millistest vanema tehtud õudustest. Ei tohi kunagi panna last olukorda, et kui ütled et issi pani näpu kuhugi, läheb issi vangi ja kui ei ütle, teeb issi õhtul uuesti. Lapse armastus vanema vastu on alati 1000x suurem. Alles teismeealised ohvrid hakkavad juba aru saama, et nendele tehtu pole õige.
Seepärast peab küsitlemine olema nii maksimaalselt neutraalne, et lapsel ei tekiks tunnet et ta peab enda vanemat millegi eest kaitsma. Enamasti tekib lapsel pärast loo ärarääkimist küsimus, et mis nüüd issist, vanaisast, kasuisast edasi saab. Lapse mure enda vanemate pärast on väga suur. Isegi kui kõrvalt näeme et mõni vanem ei vääri enda lapse armastust, on lapse jaoks pilt teine. Ja menetluses peab jätma lapsele mulje, et austad tema vanemat, ükskõik mis ta ka teinud on.
Kas nii saab üldse küsida, et milline on Eestis tüüpiline lapse väärkohtlemise juhtum?
Tavaliselt on see nagu välk selgest taevast – keegi ümberringi poleks kurjategija kohta seda arvanud. Väärkohtlemise lood on tavaliselt ka pikad, ei ole valget mikrobussi tänavalt. Enamasti on süüdlaseks lapsele tuttav ja usaldusväärne inimene, näiteks isa, vanaisa, kasuisa, õpetaja, treener. Ja kui välk selgest taevast lööb, hakatakse süüdistama ohvreid, et kus sa varem olid.
Minule lapse poolel olles tundub, et kui väärkohtlejaks on tuntud inimesed, annab meedia toimepanijale arutult palju sõna. Nemad saavad kirjutada ja rääkida, ilmuvad kurva näoga saatesse. Aga ohver ei tule ju enda lugu rääkima, ja ma ei soovita ka.
Meil on avalikult teada lausa mitu juhtumit näiteks treeneritega, kus pole süüdimõistvat otsust ja seetõttu väärkohtlejast rääkida ei saa, aga mis on sellegipoolest sügavalt häirivad. Kuidas trennitüdrukuid kaitsta saab?
Treenerite ja kehaliseõpetajate lood on tavalised. Nõukogude ajal ja vist ka 90ndatel oli see justkui normaliseeritud. Me koolitame täna ka treenereid, kuidas treeningut turvaliselt läbi viia. Mingitel spordialadel ongi füüsiline kontakt vältimatu; selline treening ja sellised oluorrad peavad olema hästi avalikud. Ei tohi rinna või kubeme vastu minnes vait olla, et äkki laps loeb sellest midagi, parem jätan rääkimata. Vastupidi, tuleb ka lapsevanemale teada anda, et selline olukord on treeningu käigus kogemata juhtunud.
Üks võimalus on luua ka hästi selged reeglid mitmetimõistetavate oluordade vältimiseks. Näiteks, kui klubis on kokkulepe, et treener võib lapsi sõidutada, siis ei sõiduta ta kunagi ühte last.
Aga juhtumid, kus ohver – trennitüdruk – ise ütleb, et kõik on okei, ja hullemal juhul ütlevad isegi vanemad, et kõik on okei, ning sekkumiseni viib alles kõrvalseisjate tähelepanu – mõnikord aastate pärast, kui ohver on juba täisealine? Mis valesti on, et kõrvale vaadatakse?
Vaikimise komme on tugev, hirm teavitamise ees suur. Et lihtsam on mööda vaadata, pole minu asi, äkki rikun kellegi elu ära. Laste osas on märkamine siiski kõvasti paremaks läinud.
Ma ei tahaks kasutada sõna seksuaalharidus, kõik kardavad seda sõna. Ütleks selle kohta pigem “turvalisusõpetus”. Et laps teaks maast-madalast, mis on lubatav ja mis mitte. Et lapsel oleks lähedane suhe turvalise täiskasvanuga, kellele rääkima minna kui miski tundub imelik. Vanematel tasub mõelda, kuidas nad lastega kontakti loovad. Ei tohiks sundida last võõraste tädide-onudega musitama, ka tuttavatega mitte. Laps kallistab, keda ise tahab – tal endal peab olema võim selle üle, kellega ta lähedust jagab.
Oluline on, et laps julgeks öelda “ei”. Täiskasvanudki ei julge ülemustele “ei” öelda, kuidas peaks viiene iseenesest julgema treenerile või õpetajale öelda? Enda piirid ja enda keha piirid tuleb lapsele maast-madalast selgeks õpetada, alates lihtsast ujumisriiete piirkonna reeglist füüsilise kontakti puhul.
Seesama, mida ärme siis nimetame “seksuaalhariduseks”, aitab ära hoida ka noorte vahelist väärkohtlemist, mida on palju. Kui lapsed on kasvanud seksi teemadel vaikuses, siis lõpuks ongi olukord kus poiss ei oska küsida ja tüdruk ei oska ära öelda, nügitakse üksteist pikali, poiss arvab et ju siis tahab – ja ongi kriminaalmenetlus. Seda kõike põhjusel, et piiride ja turvalisuse haridus on lihtsalt nõrk.
Neid piire peaks teadma ka juristid. Võid ju mõelda, et kasvõi patsutad last julgustuseks või tunnustuseks, aga lapsel võib selja taga olla ränk väärkohtlemise taust. Traumeeritud lapse jaoks võib olla selline puudutus meenutada kogetut ning olla traumeeriv.
Oluline on, et meie täiskasvanutena lapsi kaasaks, nendega asju arutaks ning kokkuleppeid teeks, et suhted oleksid võimalikult läbipaistvad ja ausad.