Karine Nersesjan pälvis advokatuuri aunimetuse kui aastaid südamega ja tegudega riigi õigusabi kvaliteedi ja hea nime eest seisnud kolleeg.
Tema väga põhjalikke materiaal- ja menetlusõiguslikke teadmisi hindavad kõrgelt kohtud kui vastaspoolgi, tema põhjalikku ettevalmistumist igaks kohtuistungiks toovad eeskujuks kohtunikud. Kuid rõhk on sõnal „südamega“: tema laual on väga keerulised kriminaalasjad, kus süüdistatava suhtes võib olla inimlikult raske empaatiat leida – kuid ometi ta leiab.
Te olite kolmandat korda nomineeritud, kas tunnustus tuli üllatusena ka?
Loomulikult oli meeldiv üllatus! Minu jaoks on ülisuur rõõm, et sain teemanti tänu mind esitanud kohtunikele ja kolleegidele, kellega iga päev kokku puutun ja kes näevad, kuidas ma töötan.
Kas kohtuniku tunnustus on advokaadi jaoks creme de la creme?
Nii võib öelda küll.
Saite tunnustuse suuresti panuse eest riigi õigusabi kvaliteedi ja hea nime eest seismisel. Riigi õigusabi oli pooleteise aasta eest kokku kukkumas, milline seis täna on?
Uusi inimesi jätkuvalt riigi õigusabi süsteemi ei lisandu, nooremad kolleegid ei soovi ei riigi õigusabi ega kriminaalasjadega tegeleda. Riigi õigusabi kliendid on ka suuresti vene keelsed, mida noored kolleegid samuti eriti ei oska. Mina valdan vene keelt ja mis salata, mina ka ei saa iga kord aru, millest klient räägib.
Spetsiifiline žargoon, mida siin korrata ei sobi?
Jah.
Riigi õigusabi tasude mõningane tõstmine leevendas korraks probleemi, aga mida on vaja et see päris korda teha nii, et uus kriis ukse ees ei oleks?
On rahaprobleem ja on keeleprobleem. Ja lisaks on vaja uusi inimesi, kes soovivad teisi aidata. Inimesele peab see töö meeldima, ta peab tahtma seda teha.
Riigi õigusabi osutades näeb advokaat ju ära halvima, mis ühiskonnal on pakkuda? Kuidas seda niiväga armastada?
Mina tõesti armastan seda tööd kogu südamest. Mulle meeldib see, mida ma iga päev teen.
Võib-olla tõesti on inimesel spetsiifiline žargoon. Võib-olla on ta midagi kurja teinud. Aga ta on ka inimene, kes vajab abi ja kui mina saan aidata, siis aitan kindlasti. .Ka kõige keerulisemates kriminaalasjades proovin inimesi aidata Ühes hiljutises kriminaalasjas inimesele oli esitatud süüdistus oma ema tapmises, süüdistus ei olnud vähimalgi määral põhjendatud-maakohus mõistis inimese õigeks.
Kui sageli Te näete, et Teie kliendiks satub inimene, kes tegelikult vajab abi, mitte karistust?
Ikka päris sageli. Kohtu alla satub tavaliselt ikka inimene, kel on mingi suur probleem – kellel alkohol, kellel narkootikumid, kellel miski muu. Kasvõi olmeprobleemid. Kui ma tean, kust abi saada, loomulikult suunan inimese ka abi otsima.
Ma tahaks tunnustada ka alaealistega tegelevaid prokuröre, näiteks Põhja Ringkonnaprokuratuuris töötavad alaealistega väga head inimesed, kelle eesmärk pole last karistada. Nad saavad aru, et sageli õnnestub tulemus saavutada ka ilma selleta. Sellistes juhtumites on koostöö prokuratuuriga põhjalik. Inimesse usutakse ja proovitakse ikka mitu korda, enne kui karistamiseni minnakse.
Kas tänapäevane vangla on kuritegevuse akadeemia?
Mitte alati. Igaühega võib õnnetute asjaolude kokkusattumisel juhtuda nii, et satub vanglasse. Mõned inimesed tulevad välja ja elavad edasi, nagu enne elasid. Mõned on lihtsalt vanglaeluga harjunud ja ei tahagi teistmoodi elada. Tallinna vangla ei hirmutagi mõnda – vanglas antakse süüa, juua ja koht, kus magada, kõigi inimeste jaoks pole see vabaduses enesestmõistetav.
Aga tähenduses, et kes korra juba vanglasse sattunud, see ilmselt pätiks jääbki?
Mina ei ütleks kellegi kohta pätt! Inimene on ikka inimene. Aga see, kui vastuvõtlik ta vanglas kuritegevusele on, sõltub tema vanusest, sotsiaalsetest oskustest, vabaduses elatud elust. Mõni võtab tõesti sealt midagi vastu, teist ei saa kuidagi mõjutada. Inimesed on väga erinevad.
Advokatuur on avalikus kommunikatsioonis korduvalt rõhutanud, et ka õigusriigis võib igaüks sattuda hammasrataste vahele. Kas Teie kogemus kinnitab seda?
Absoluutselt. Selleks olemegi meie, advokaadid, kes proovivad esmalt asju väljaspool kohut ära lahendada. Kohus pole see koht, kuhu tahaks sattuda.
Aga kas tavainimene mõistab üldse, mida advokaat teeb ja miks?
Pigem ei mõisteta, miks advokaat teeb seda, mida ta teeb. Kuni ükskord ta ise või mõni lähedane abi vajab. Aga see on vastuvõetav, ma teen enda tööd professionaalina ja ei saa mõjutada, kuidas see väljastpoolt vaadates tundub. Teen ikka seda, mida õigeks pean.
Küsin, sest me kuuleme ikka veel, kui meie õiguste kallale minnakse, tõsimeeli õigustatavat et “ausal inimesel pole karta miskit”.
No kes hindab, kes on aus ja kes mitte. Igaühel, kel on süda ja hing sees, on ka midagi varjata.
Ma ei saa märkamata jätta, et Te olete konkurentsitult kõige soojema olekuga advokaat, kellega ma olen aastate jooksul tutvunud. Te paistate siiralt uskuvat inimese heasse südamesse ja hinge?
Ma proovin ikka usaldada inimesi. Usaldan, vahel ka kahetsen, aga proovin ikkagi. Seda tööd tehes peab inimest usaldama ja uskuma.
Kas suur empaatia koormaks ei muutu? Te kohtute ju kindlasti ka juhtumitega, kus tajute ülekohut.
Ülekohtu vastu on kõigepealt õiguslikud valemid, selle, mis minust sõltub, teen alati ära. Kui keegi teine on teinud otsuse, mis tundub ülekohtune, siis see on tema otsus ja veendumus. Mina saan seda vaidlustada ja loota, et teine kohtukoosseis nõustub minuga rohkem. Ma kasutan seda võimalust alati, kui leian, et veel on võimalik midagi vaielda. Isegi siis, kui tegu on väga väikese teoga. Iga asi on oluline.
Kas meil valitseb ülekriminaliseerimine?
Mõnedes asjades jah, näiteks pisivarguste või ka mõnesuguste perekondlike suhete puhul. Ma ütleks, et seal näen pigem ülereageerimist, aga riik ei saa ka reageerimata jätta.
Kas Te peate silmas, et kõik füüsilised vastasseisud peredes pole võrdsed?
Jah, kõik on erinevad. Ma näen vahel kriminaalasja materjalides, et keegi võttis kellelgi käest kinni ja kohe tuleb politseisse avaldus. Need peaks kuidagi teisiti saama lahendatud, kui prokuratuuris.
Kas meil kasutatakse menetlust karistusena?
Pigem jah. Näide enda kogemusest – tapmise kriminaalasi. Menetlus kestis poolteist aastat, kuni kohus mõistis inimese õigeks. Aga poolteist aastat on ajakirjandus nimetanud inimest ematapjaks. Kuidas inimene peab sellega elama?
Ma saan aru, et meedia peab ka enda tööd tegema. Aga see, kuidas kajastada, on väga õrn tee. Kellegi tapjaks või vargaks nimetamisega tuleb siiski oodata, kuni kohus on otsuse teinud ja otsus on jõustunud. Sildistamine on lihtne tulema, aga mida inimene selle sildiga pärast teeb? Temal on ju ka tuttavad ja lähedased, see mõjutab inimest rängalt, eriti noort, kellel elu ees. Kui inimene on sellest menetlusest läbi käinud, siis keegi ei aita tal enda elu kildusid maast kokku korjata.
Mis Teid motiveerib seda vastutusrikast tööd tegema?
Kui oled kellelegi midagi head teinud, siis see annab nii palju jõudu ja energiat. . Ma proovin lihtsalt aidata nii palju, kui saan.
Intervjuu: Lauri Linnamäe