18.01.2024
Kaebaja ja advokaat on esitanud aukohtumenetluses mitmeid taotlusi. Advokaat on taotlenud kaebaja poolt aukohtule esitatud kinnise kohtuistungi materjalide kustutamist ja võõrkeelsete tõendite tähelepanuta jätmist. Samuti palus advokaat välja selgitada, kes on kaebuse aukohtule esitanud. Kaebaja on taotlenud tema suulist ära kuulamist, kui aukohus aukohtumenetluse algatab.
Esmalt selgitas aukohus, et arvestades, et aukohtumenetluse eesmärgiks on advokatuuri internne kontroll oma liikmete tegevuse suhtes, mis hõlmab mh järelevalvet advokaadi tegevuse üle kinnistes kohtumenetlustes, peab aukohtule olema tagatud õigus ja võimalus tutvuda vajadusel ka kinniste kohtuasjade materjalidega. Advokaadi selgitustest nähtuvalt on menetlus tsiviilasjas nr X kinniseks kuulutatud tema kliendi A eraelu kaitseks ehk selleks, et A eraelu puudutavad andmed ei muutuks läbi kohtumenetluse avalikkusele kättesaadavaks. Nimetatud kinnise menetluse materjalid liigituvad advokaadi kutsesaladust sisaldava teabe alla ning on mh kaitstud ka AdvS §-ga 45. Lähtuvalt AdvS § 45 lg-test 1 ja 4 laieneb kutsesaladuse hoidmise kohustus nii advokatuuri töötajatele kui ka advokatuuri aukohtule. Aukohtule edastatud kaebused ja nendele lisatud tõendid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Seega ei muutu nimetatud materjalid läbi aukohtumenetluse avalikkusele kättesaadavaks ega kahjusta ka A eraelu puutumatust. Eeltoodust tulenevalt puudub aukohtu hinnangul alus aukohtule esitatud tõendite kustutamiseks advokatuuri andmebaasidest. Seoses kaebusele esitatud võõrkeelsete tõendite kasutamisega aukohtumenetluses märkis aukohus, et arvestades aukohtumenetluse eesmärki, võib, kuid ei pea, aukohus asjas arvesse võtta ka võõrkeelseid tõendeid. Menetlusaluse advokaadi õiguste tagamiseks võib aukohus nõuda kaebaja poolt esitatud võõrkeelsete tõendite tõlgete esitamist kaebajalt või korraldada ise tõendite tõlkimise, kui aukohus seda vajalikuks peab. Käesoleval juhul on kaebaja tõendite tõlked esitanud, mistõttu ei ole põhjendatud advokaadi taotlus jätta võõrkeelsed tõendid tähelepanuta. Seoses advokaadi taotlusega – selgitada välja, kes on kaebuse aukohtule esitanud – märgib aukohus, et kuivõrd esimese pöördumise on aukohtule esitanud eraisik ning kaebuse täienduse on tema nimel esitanud tema esindaja, ning aukohtul puudub alus advokaadi esindusõiguses kahelda, käsitleb aukohus kaebajana esialgse kaebuse esitanud isikut.
Seoses kaebaja taotlusega selgitab aukohus, et arvestades AdvS §-s 16 sätestatut, on aukohtumenetluse näol tegemist advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. Kohtud on korduvalt selgitanud, et aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaebaja õiguste kaitsmine, vaid järelevalve teostamine advokaatide kutsetegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Riigikohtu halduskolleegium on oma 01.07.2022 otsuse nr 3 20 1214 p-s 10 sedastanud, et võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Kuivõrd aukohtumenetlus puudutab üksnes advokaadi subjektiivseid õigusi, on aukohtumenetluses põhjendatud üksnes advokaadi suuline ärakuulamine. Erandjuhtudel, nt tarbijakaebuse puhul olukorras, kus tarbija on taotlenud lepitusmenetluse korras õigusteenuse eest esitatud arve vähendamist, on põhjendatud suuliselt ära kuulata mõlemad osapooled. Arvestades käesolevat kaebust ning sellele lisatud tõendeid, mis on aukohtu hinnangul piisavad asjas seisukoha võtmiseks ja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kaebajal võiks olla selliseid täiendavaid tõendeid, mis võiks asja otsustamist mõjutada, ei pea aukohus vajalikuks kaebajalt täiendavalt suuliselt ära kuulata. Küll aga pidas aukohus advokaadi subjektiivsete õiguste kaitseks vajalikuks kuulata ära advokaat, mida aukohus 18.01.2024 istungil ka tegi.
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaadi ja tema kliendi (menetluses lapse ema) vahel on tekkinud isiklik suhe, mistõttu lähtub advokaat menetluses enda huvidest. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumisena. Lisaks heidetakse advokaadile ette ebakohast käitumist kaebaja ning tema advokaadi suhtes, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena ning asjaolu, et advokaat ei ole suhelnud kaebajaga läbi tema esindaja, nagu näeb ette eetikakoodeksi § 24 lg 5.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Advokaat küll kinnitas erasuhteid oma kliendiga, kuid need ei ole aukohtu hinnangul sellised, mis pooltevahelise vaidluse asjaolusid arvestades mõjutaksid advokaadi võimet täita oma kutsealaseid kohustusi seaduses ja kutse-eetika nõuetes sätestatud ulatuses. Aukohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis annaksid alust väita, et advokaat ei ole tegutsenud kliendi huvides. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka aukohus ning selliseid etteheiteid ei ole esitanud ka advokaadi klient. Vastupidi, advokaadi klient on aukohtule saadetud pöördumises kinnitanud, et advokaat on tegutsenud tema huvides ja tema käsundil. Samuti ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses mistahes muud ebaeetilist käitumist, sh nii kaebaja kui ka tema esindaja suhtes. Seoses kaebajale edastatud sõnumitega on advokaat selgitanud, et need olid kaebajale edastatud kliendi käsundil. Seda kinnitas ka advokaadi klient, mistõttu puudub aukohtul alus nendes väidetes kahelda. Eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Olukorras, kus advokaat on sõnumid kaebajale edastanud kliendi käsundil, ei ole sõnumite sisu advokaadile etteheidetav.
Asjaolu, et advokaat on edastanud kaebaja esindajale e-kirja, juhtides tema tähelepanu eetikakoodeksi § 24 lg-test 1, 2 ja 4 tulenevale kolleegide vahelise vaidluse lahendamise korrale, ei saa käsitleda kutse-eetika nõuete rikkumisena ega ka kaebaja esindaja ründamisena. Aukohtu hinnangul on advokaadi 20.11.2023 e-kiri kirjutatud viisakas ja neutraalses toonis, juhtides vastaspoole esindaja tähelepanu advokaadi kutse-eetika nõuetele. Eetikakoodeksi § 24 lg 5 rikkumise etteheite osas nõustub aukohus advokaadi selgitustega, et nimetatud säte käsitleb advokaadi suhtlust vastaspoolega tema advokaadi kaudu või teadmisel üksnes menetluslikes küsimustes. Kui advokaat on saanud kliendilt käsundi teavitada kaebajat tema lapse tervist puudutavatest või muudest olmelistest asjaoludest, siis selline suhtlus ei pea käima läbi teise poole esindaja.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ja lõpetab aukohtumenetluse karistust määramata. Küll aga soovis aukohus juhtida nii menetlusaluse advokaadi kui ka kaebaja esindaja tähelepanu, et advokaat peab kliendi esindamisel jätma oma isiklikud emotsioonid kõrvale ning suhtuma oma kolleegi viisakalt ja lugupidavalt, lähtudes kollegiaalsuse põhimõtetest.
18.01.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heideti advokaadile ette kohtu määratud menetlustähtaegadest kinni pidamata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena koosmõjus TSMS § 200 lg-te 1 ja 2 rikkumisega ning eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumisena.
Aukohus pidas esmalt vajalikuks selgitada, et vastavalt advokatuuri kodukorra § 54 lg-le 5 ei ole aukohus distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamisel seotud aukohtumenetluse algatamisel teadaolevate andmetega ega algatamise taotluse piiridega. Aukohus hindab pöördumise saamisel etteheidete sisu ning tuvastab, milliste sätete rikkumisele need viitavad. Olukorras, kus kohus heidab advokaadile ette kohtu määratud tähtaegadest kinni pidamata jätmist ja märgib, et kohtule ei tundu õige teha hooldusõiguse asjas lahendit ilma lapse esindaja seisukohata, saab aukohtu hinnangul järeldada, et kohus on valmis asjas lahendi tegema, kuid advokaadipoolne rikkumine takistab menetluse lõpetamist, kuivõrd advokaat ei ole lapse esindajana oma seisukohta kohtule edastanud. Seega on asjakohatu advokaadi etteheide, et kohtuniku pöördumisest on justkui meelevaldselt tehtud järeldus, et advokaadi tegevus takistab asja kiiret läbivaatamist.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt leidis advokaat, et kohus on tähtaja arvutamisel eksinud ning tegelikult saabus tähtaeg põhiseisukoha esitamise osas 22.12.2023. Aukohus selle seisukohaga ei nõustu. Riigi õigusabi infosüsteemist (RIS) nähtub, et advokaat on riigiõigusabi tellimuse vastu võtnud 20.11.2023 kell 15:03:09. Seda on kinnitanud ka advokaat ise. RIS tellimuse juurde oli lisatud ka kohtu 20.11.2023 määrus riigi õigusabi andmise kohta. Seega sai advokaat kohtumääruse kätte 20.11.2023 ning tähtaeg põhiseisukoha esitamiseks saabus 18.12.2023, nagu ka kohus oma pöördumises märkis. Asjaolu, et kohus on teinud kohtumääruse menetlusosalistele kättesaadavaks ka e toimiku kaudu ja advokaat on selle e-toimiku vahendusel kätte saanud 24.11.2023, ei oma tähtaja arvutamise mõistes enam tähtsust. Tähtaeg hakkab kulgema kohtumääruse esmasest kättetoimetamisest arvates. Sellest hoolimata ei ole advokaat seisukohta esitanud ka 22.12.2023, mil tema hinnangul põhiseisukoha esitamise tähtpäev saabus. Advokaat on põhjendanud seisukoha esitamata jätmist haigestumisega perioodil 21.12.2023-30.12.2023. Ühtegi tõendit ega taotlust menetlustähtaja pikendamiseks advokaat kohtule ei esitanud. Samuti ei vastanud advokaat kohtu meeldetuletustele.
Aukohus pidas vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kui advokaadil ei ole võimalik tervisest tulenevalt menetlustoimingut tähtaegselt sooritada, tuleb advokaadil viivitamata sellest kohut teavitada ning esitada esimesel võimalusel asjassepuutuvad tõendid. Kohtu pöördumistele tuleb vastata samuti esimesel võimalusel. Kui advokaadi enda tervislik seisund seda ei võimalda, tuleb teavitamine korraldada kolleegi kaudu. Seoses advokaadi väitega, et advokaadi hinnangul ei olnud tegemist ka ajakriitilise asjaga, märgib aukohus, et menetluse ajakriitilisuse hindamine ei kuulu advokaadi, vaid kohtu, pädevusse. Advokaat peab oma tegevuses lähtuma kohtu määratud või seaduses sätestatud tähtaegadest.
Advokaat on esitanud põhiseisukoha esitamise tähtaja saabumise osas vastuolulisi seisukohti, leides, et tegelikult ei saabunud tähtaeg ka mitte 22.12.2023, vaid hoopis pärast seda, kui kohtumäärus oli riigi õigusabi määramise osas jõustunud. Aukohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. 20.11.2023 kohtumäärusega määrati tähtaja alguseks kohtumääruse kättesaamine. Seega algas tähtaja kulgemine 20.11.2023 ning tähtaeg saabus 18.12.2023. Advokaadi põhjendused põhiseisukoha tähtaegselt esitamata jätmise kohta viitavad kas advokaadi asjatundmatusele menetlustähtaegade arvutamisel või hooletusele menetlustähtaegadest kinni pidamisel, mida advokaat on asunud õigustama läbi erinevate tõlgenduste menetlustähtaja arvutamisel.
Aukohus tuvastas, et advokaat on jätnud kohtule tähtaegselt seisukoha esitamata ka esialgse õiguskaitse taotluse osas, mis tuli kohtumääruse kohaselt esitada hiljemalt 27.11.2023. Advokaadi taotlusel pikendas kohus seisukoha esitamise tähtaega kuni 04.12.2023, kuid advokaat ei esitanud seisukohta ka selleks ajaks. Advokaat põhjendas seisukoha esitamata jätmist sellega, et ta osales 04-05.12.2023 teises menetluses kohtuistungitel. Advokaat selgitas, et ta oleks küll saanud esitada kohtule korduva taotluse tähtaja pikendamiseks paari päeva võrra, kuid selles ei näinud ta mõtet, kuna selle taotluse menetlemine oleks võtnud kauem aega. Lisaks puudub advokaadibürool abipersonal, kes vastaks viivitamata e kirjadele, telefonikõnedele või teavitaks kedagi. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaadil tuleb leida võimalused kohtu teavitamiseks, kui ta ei saa menetlustoimingut sooritada. Vastasel juhul seab advokaat ohtu kliendi huvid ja võib saabuda tagajärg, mis on kahjulik kliendile ja mille parandamine ei ole enam võimalik (TsMS § 66). Asjaolu, et advokaadibüroos ei tööta abipersonali, ei vabasta advokaati oma kohustuste täitmisest. Kui advokaat ei saa määratud tähtajaks menetlustoimingut sooritada, tuleb advokaadil taotleda kohtult tähtaja muutmist, sõltumata sellest, kui kaua taotluse menetlemine advokaadi hinnangul ka aega ei võtaks.
Arvestades advokaadi selgitusi ja asjas kogutud tõendeid, ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks jätnud seisukohad esitamata tahtlikult. Küll aga on advokaat käitunud vähemalt hooletult. Aukohus arvestab, et advokaat on kokkuvõtlikult siiski oma eksimust tunnistanud ja möönnud, et peab edaspidi olema tähtaegade jälgimisel tähelepanelikum. Eeltoodust tulenevalt piirdus aukohus seekord advokaadi tähelepanu juhtimisega eespool märgitud asjaoludele ning lõpetas aukohtumenetluse karistust määramata.
08.02.2024
Aukohus pidas esmalt vajalikuks märkida, et kuigi aukohtu poole algselt pöördunud isik on oma kaebusest loobunud, on kaebuse advokatuuri dokumendiregistris registreerimise käigus saanud advokatuurile teatavaks asjaolud, mida ei ole võimalik ignoreerida. Vastavalt AdvS § 3 p-le 2 kuulub advokatuuri pädevusse järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle. Advokaatide distsiplinaarsüüteoasju arutab aukohus (AdvS § 15 lg 1) ning kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, algatab aukohus distsiplinaarmenetluse (AdvS § 16 lg 2). Aukohus võib aukohtumenetluse algatada kas aukohtu poole pöördunud isiku taotlusel või enda algatusel. Seega olukorras, kus aukohtule saavad teatavaks võimalikud distsiplinaarsüüteo tunnused, ei ole aukohtul võimalik neid asjaolusid eirata ka pärast seda, kui aukohtu poole algselt pöördunud isik oma kaebusest loobub. Seetõttu algatas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes aukohtule teatavaks saanud asjaolude kontrollimiseks omal algatusel.
Asjaoludest nähtuvalt on advokaat jätnud tsiviilkohtumenetluses hageja esindajana kohtule tasumata riigilõivu ja hagi tagamise tagatise, mille eest oli klient advokaadibüroole tasunud. Lisaks riigilõivu ja kautsjoni tasumata jätmisele on kohus oma 08.09.2023 kohtumääruses välja toonud ka muid hagiavalduses esinenud puudusi. Sisuliselt heitis klient oma kaebuses advokaadile ette võimalikku hooletust ja asjatundmatust õigusabi osutamisel ja seeläbi kliendi huvide võimalikku kahjustamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja § 15 rikkumisena.
Aukohus kuulas advokaadi 08.02.2024 istungil suuliselt ära. Advokaat selgitas, et sisuliselt oli tal kliendisuhe abielupaariga, kuid kuna maksed ehitajale oli teinud A, oli kliendileping sõlmitud temaga. Advokaat suhtles nimetatud asjas aga peamiselt kliendi abikaasaga, jättes kliendiga need asjaolud läbi rääkimata. Nimelt oli advokaat kliendi abikaasaga kokku leppinud, et paralleelselt kohtusse hagi esitamisega püütakse asja lahendada alternatiivseid võimalusi kasutades. Seoses kohtumääruses tehtud etteheidetega märkis advokaat, et nimetatud etteheited on õiged, kuid tingitud osaliselt ka sellest, et kliendiga kooskõlastatult, kelleks advokaat pidas ka kliendilepingu sõlminud A abikaasat B-d, otsustati kohtumenetlusse raha mitte matta ning otsida alternatiivseid võimalusi.
Aukohus, olles tutvunud aukohtule esitatud asjaolude ning advokaadi selgitustega, ei pidanud käesoleval juhul advokaadi karistamist vajalikuks. Advokaadi selgituste kohaselt oli advokaat riigilõivu ja hagi tagamise tagatise tasumata jätmise kliendi abikaasaga kooskõlastanud. Seega ei leidnud asjas tuvastamist, et advokaat oleks tegutsenud hagi esitamisel pahatahtlikult, hooletult või asjatundmatult. Kuigi advokaat on rikkunud kliendile lahenduste selgitamise ja kliendi teavitamise kohustust (eetikakoodeksi § 14 lg-d 21 ja 4) ning on kooskõlastanud oma tegevused kliendi abikaasaga, kes ei ole kliendilepingu kohaselt kliendisuhte osapooleks, arvestab aukohus asja lahendamisel, et advokaadil on arusaamine oma vigadest tekkinud ning et advokaat on kliendiga aukohtu väliselt kokkuleppe saavutanud, mille tagajärjel on klient advokaadi tegevuse peale esitatud kaebusest loobunud. Seetõttu piirdub aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab kliendisuhte loomisel selgitama välja, kes on klient ning kelle käsundist peab advokaat kliendisuhte raames juhinduma. Advokaat peab tegutsema üksnes kliendi huvides ning juhinduma üksnes kliendi käsundist ning hoidma klienti kursis asjaga seotud asjaoludest.
04.04.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist riigi ees, mis on toonud endaga kaasa advokaadiühingu äriregistrist kustutamise. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja advokatuuri kodukorra § 20 rikkumisena koostoimes ÄS § 179 lg 4 esimese lause rikkumisega. Samuti võib selline olukord kahjustada nii klientide huve kui ka advokatuuri ja advokaatide mainet, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimese lause ja § 9 lg 1 teise lause rikkumisena.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat advokaadibüroo juhatuse liikmena jätnud täitmata ÄS § 179 lg 4 esimesest lausest tuleneva kohustuse, st majandusaasta aruanded äriregistrile esitamata, 2020-2022 majandusaastate kohta. See on endaga kaasa toonud advokaadibüroo äriregistrist kustutamise ÄRS § 61 lg 2 alusel. Aukohtu hinnangul ei ole veenvad advokaadi selgitused selle kohta, miks on advokaat jätnud advokaadibüroo pidaja kohustused nii pika perioodi vältel täitmata. Advokaat on küll selgitanud, et majandusaasta aruanne jäi 2024 aasta alguses, pärast äriregistrilt kustutamishoiatuse saamist, esitamata eksimuse tõttu tähtaja kalendrisse märkimisel, kuid ei ole veenvalt selgitanud, miks on jäänud nimetatud kohustused täitmata aastatel 2021-2023, mil tal oli 2020-2022 majandusaasta aruannete esitamise kohustus. Majandusaasta aruannete kohustuse esitamisest ei vabastanud advokaati ka asjaolu, et ta 2022 aasta detsembri lõpust kuni 2023 aasta oktoobri alguseni läbi advokaadibüroo õigusteenust ei osutanud. Seda enam, et 2021 ja 2022 aastal tegutses advokaat aktiivselt advokaadibüroo kaudu. Aukohus rõhutab, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel kui ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Jättes oma seadusest tulenevad kohustused riigi ees täitmata, võib see mh tuua kaasa klientide huvide ja advokatuuri maine kahjustamise, kui selle tulemusel advokaadibüroo registrist kustutatakse.
Kuigi käesoleval juhul ei olnud klientide huvide kahjustamine kinnistust leidnud, ei saa seda siiski lõpuni välistada. Olukorras, kus advokaadi tegevus on toonud endaga kaasa advokaadibüroo äriregistrist kustutamise, on advokaat oma tegevusega igal juhul seadnud klientide huvid ja advokatuuri maine ohtu ning rikkunud sellega eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimesest lausest ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 teisest lausest tulenevaid kohustusi tegutseda klientide huvides ja hoiduda advokatuuri mainet kahjustavast tegevusest.
Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja advokatuuri kodukorra § 20 rikkumises koostoimes ÄS § 179 lg 4 esimese lause rikkumisega ning eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimese lause ja § 9 lg 1 teise lause rikkumises, ja väärib karistust.
Advokaadi rikkumist raskendava asjaoluna käsitles aukohus asjaolu, et ÄS § 179 lg 4 esimese lause rikkumine on toimunud niivõrd pika perioodi (3 aasta) vältel ning toonud endaga kaasa advokaadibüroo registrist kustutamise. Samuti seda, et advokaat ei ole ka pärast registrist kustutamist asunud oma viga heastama ega kasutanud ÄRS §-s 64 sätestatud juriidilise isiku registrisse ennistamise võimalust, vaid on loonud uue advokaadibüroo, jättes puudu olevad andmed ka pärast registrist kustutamist äriregistrile esitamata. Kuigi advokaat selgitas aukohtu istungil, et ta ei olnud sellisest võimalusest teadlik, viitab see aukohtu hinnangul sellele, et advokaat ei ole ka püüdnud tuvastada, kas tal on võimalik oma viga heastada. Eeltoodu ilmestab aukohtu hinnangul advokaadi suhtumist tema seadusest tulenevatesse kohustustesse, mille justkui võibki jätta täitmata. Sama suhtumist ilmestavad advokaadi selgitused selle kohta, et kohustuste täitmine ei tundunud oluline, kuna plaan oli äriühing likvideerida, ning et ilmselt oleks olnud mõistlik ühing likvideerida ja asutada uus ühing, mille kaudu osutada advokaadi teenuseid. Aukohus võttis kergendava asjaoluna arvesse, et klientide huvide kahjustamine ei ole käesoleval juhul kinnitust leidnud ning advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust tulenevalt pidas aukohus proportsionaalseks karistuseks noomitust.
04.04.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 20 lg 1 esimese lause ja lg 2 ning § 21 lg 2 rikkumist, mis seisnes selles, et advokaat hilines määratud kohtuistungile.
Aukohus kuulas advokaadi 04.04.2024 istungil suuliselt ära. Advokaat tunnistas oma süüd, et sellise riski võttis ja tagantjärgi hinnates leiab, et oleks asjaolude selgumisel pidanud koheselt korraldama asenduskaitsja, mida ta ei teinud. Advokaat mõistab kohtu pahameelt, mis on advokaadi hinnangul täiesti õigustatud. Advokaat on püüdnud ka kohtuniku ees vabandada ning lubab, et edaspidi püüab selliseid olukordi vältida. Kohtu märkuse osas, et selline tegevus on kujunenud advokaadi tavapäraseks praktikaks, märkis advokaat, et sama kohtunikuga seoses on advokaat ühel korral, aastaid varem, tõepoolest palunud istungilt pausi, mis talle ka võimaldati. Seetõttu ei arvanud advokaat, et see oli kohtu jaoks probleem.
Aukohus arvestab, et advokaat on oma süüd tunnistanud, kahetseb ja on lubanud edaspidi oma tööd paremini korraldada, et selliseid olukordi vältida. Seetõttu ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada, vaid piirdub üksnes tema tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab edaspidi olema oma töö planeerimisel hoolsam ning kohe, kui selguvad sellised asjaolud, mis võivad tingida kohtuistungi edasi lükkamise, sellest kohut teavitama ja võtma tarvitusele meetmed, leidmaks endale asendaja.
02.05.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat ei ole esitanud OÜ Hausman & Toran ja A.Gustafson OÜ nimel majandusaasta aruandeid.
Aukohus nõustub advokaadiga selles, et kaebaja ei ole käesoleval juhul huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuivõrd etteheidetav tegu ei puuduta kuidagi kaebaja õigusi ega kohustusi. Aukohus peab käesoleval juhul siiski vajalikuks hinnata kaebuse menetlusse võtmise vajadust.
Aukohus peab vajalikuks selgitada, et aukohus valvab eelkõige advokaadi kutsetegevusega ja advokaadibüroo pidamisega seotud nõuete ja kohustuste täitmise üle, mitte advokaadi tegutsemise üle omal vabal ajal väljaspool kutsetegevust. Eetikakoodeksi § 9 lg-test 1 ja 2 tuleneb küll advokaadile kohustus käituda ausalt ja väärikalt ning hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet rikkuvast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust, kuid advokatuur ja advokatuuri aukohus sekkub advokaadi eraellu ja eraettevõtlusesse siiski erandlikel juhtudel. Eelkõige siis, kui advokaadi tegevus põhjustab advokaadi kutsele ja advokatuuri mainele tõsist ohtu. Aukohtu hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.
Aukohtule teadaolevalt kuulub advokaat OÜ Hausman & Toran ja A.Gustafson OÜ juhtorganisse erahuvides. Kuigi aukohus nõustub, et advokaat peab seadust järgima ka väljaspool kutsetegevust, ei pea aukohus mõistlikuks ega otstarbekaks igakordselt sekkuda advokaadi eraettevõtlusesse ja eraellu ning see ei ole ka eetikakoodeksi § 9 lg 2 mõte. Seda eriti olukorras, kus lisaks advokaadile kuulub ühe ettevõtte juhtorganisse ka kolmas isik (käesoleval juhul advokaadi tütar) ning konkreetsete nõuete järgimine kuulub teiste ametiasutuste pädevuse ja diskretsiooni alla. Nagu kaebaja ka juba viitas, on nimetatud ühingutele seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ka trahve määratud.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ning alus aukohtumenetluse algatamiseks. Aukohus juhib siiski advokaadi tähelepanu, et seadust tuleb täita ka väljaspool kutsetegevust.
06.06.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat ei ole esitanud enda isiklike äriühingute nimel majandusaasta aruandeid.
Aukohus nõustus advokaadiga selles, et kaebaja ei ole huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuivõrd etteheidetav tegu ei puuduta kuidagi kaebaja õigusi ega kohustusi. Aukohus pidas siiski vajalikuks hinnata kaebuse menetlusse võtmise vajadust.
Aukohus selgitas, et aukohus valvab eelkõige advokaadi kutsetegevusega ja advokaadibüroo pidamisega seotud nõuete ja kohustuste täitmise üle, mitte advokaadi tegutsemise üle omal vabal ajal väljaspool kutsetegevust. Eetikakoodeksi § 9 lg-test 1 ja 2 tuleneb küll advokaadile kohustus käituda ausalt ja väärikalt ning hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet rikkuvast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust, kuid advokatuur ja advokatuuri aukohus sekkub advokaadi eraellu ja eraettevõtlusesse siiski erandlikel juhtudel. Eelkõige siis, kui advokaadi tegevus põhjustab advokaadi kutsele ja advokatuuri mainele tõsist ohtu. Aukohtu hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.
Aukohtule teadaolevalt kuulub advokaat nimetatud ühingute juhtorganisse erahuvides. Kuigi aukohus nõustus, et advokaat peab seadust järgima ka väljaspool kutsetegevust, ei pea aukohus mõistlikuks ega otstarbekaks igakordselt sekkuda advokaadi eraettevõtlusesse ja eraellu ning see ei ole ka eetikakoodeksi § 9 lg 2 mõte. Seda eriti olukorras, kus lisaks advokaadile kuulub ühe ettevõtte juhtorganisse ka kolmas isik ning konkreetsete nõuete järgimine kuulub teiste ametiasutuste pädevuse ja diskretsiooni alla. Nagu kaebaja ka juba viitas, on nimetatud ühingutele seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ka trahve määratud.
Eeltoodust tulenevalt puudusid advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ning alus aukohtumenetluse algatamiseks. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et seadust tuleb täita ka väljaspool kutsetegevust.
06.06.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette vastaspoole huvides tegutsemist ning kohatut suhtlemist kaebaja ja tema lapsega. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ning § 22 lg 1 rikkumisena.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses kaebaja poolt etteheidetavaid rikkumisi. Kaebaja leiab, et advokaat kaitseb valet poolt, kas soolise solidaarsuse või protsessi olemuse mittemõistmise tõttu. Aukohus peab vajalikuks selgitada, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel ning sobivate viiside ja vahendite valimisel lähtuma oma esindatava, ehk käesoleval juhul lapse, mitte tema vanemate huvidest. Seega ei ole asjakohane kaebaja etteheide, justkui kaitseks advokaat vale poolt. Asjaolu, et advokaadi seisukoht lapse esindamisel ei ühti lapsevanemate seisukohaga, ei anna alust asuda seisukohale, et advokaat ei ole tegutsenud lapse huvides. Minetusi advokaadi tegevuses ei ole aukohtule teadaolevalt tuvastanud ka kohus, kellel on õigus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel taandada advokaat riigi õigusabi andmisest, kui advokaat on käitunud hooletult või asjatundmatult.
Ka ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks käitunud kaebaja või oma esindatavaga lugupidamatult. Kaebaja on kaebuses kirjeldanud olukordi, mis tema hinnangul viitavad advokaadi kohatule käitumisele. Advokaat on selgitanud, mida ta ühel või teisel juhul on oma sõnade taga mõelnud. Aukohtul puudub alus advokaadi väidetes kahelda. Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks käitunud kaebaja ja tema lapse suhtes ebaviisakalt, lugupidamatult või muul moel ebaeetiliselt.
Aukohus ei ole distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamisel seotud aukohtumenetluse algatamisel teadaolevate andmetega ega algatamise taotluse piiridega, aukohtul on õigus koguda tõendeid oma algatusel (advokatuuri kodukorra § 54 lg 5). Aukohtul tekkis asja läbi vaatamisel kahtlus advokaadi kohtule esitatud seisukoha nõuetele vastavuses, mille kohta küsis aukohus advokatuuri perekonnaõiguse komisjoni arvamust. Aukohus nõustub komisjoni seisukohtadega*, neid kordamata. Aukohus juhib advokaadi tähelepanu, et advokaat peab edaspidi juhinduma advokatuuri juhendist, arvestades komisjoni arvamuses avaldatud seisukohti. Lapse esindajal tuleb eelkõige välja selgitada, vanematest sõltumata, mis on lapsele hea, ning neid asjaolusid ka oma seiskohas kajastada.
Aukohtu hinnangul ei saa nõustuda advokaadi aukohtu istungil avaldatud seisukohaga, et advokaat ei pidanud esialgses seisukohas kohtule kõiki asjaolusid avaldama. Sellisel juhul tuleks seisukohas ka selgelt märkida, et tegemist on esialgse seisukohaga ning mh tuua välja, miks advokaadil ei ole õnnestunud esitada täielikku seisukohta ning millal ta seda teha kavatseb.
Aukohus arvestas, et kuigi kohtule esitatud kirjalik seiskoht oli napp, esitas ta oma seisukohad kohtule kohtuistungil. Kokkuvõtlikult ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sel korral karistada, vaid piirdub tema tähelepanu juhtimisega eelnimetatud asjaoludele, ning lõpetab advokaadi tegevuse suhtes algatatud aukohtumenetluse.
* Perekonnaõiguse komisjon asus asjas kokkuvõtlikult seisukohale, et lapse esindaja poolt kohtule esitatud seisukoht ei vasta kohustuslikus juhendis „Juhend riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi: juhend) toodud tingimustele ega nendele kriteeriumidele, mida lapse huve esindavalt advokaadilt eelduslikult oodatakse. Juhendi § 3 lg 1 kohaselt on lapse esindaja ja lapse vahel kliendisuhe. Sellest tulenevalt on lapse esindaja esmane ja peamine ülesanne kohtumenetluses olla lapse hääl, selgitada põhjalikult välja lapse soov ja nägemus vaidluse lahenduskäigust ning edastada see muutmatult kohtule. Lapse esindaja selgitab oma kompetentsi piires välja asjaolusid, mh eestkosteasutuselt. Esindajal on lapse esindamisel kohustus kohtuda esindatava lapsega sõltumata lapse vanusest (juhendi § 3 lg 5). Lapse esindaja poolt kohtule esitatud seisukohas on esindaja märkinud, et ta on ära kuulanud avaldaja ja lapse. Küll aga ei nähtu seisukohast, et lapse esindaja oleks põhjalikult välja selgitanud lapse soovi. Lapse esindaja ei ole andnud kohtule vajalikku informatsiooni lapsega toimunud kohtumisest ja lapse poolt esindajale avaldatust. Olukorras, kus kohus on võtnud avalduse menetlusse ja küsinud lapse esindajalt arvamust, ei saa lapse esindaja piirduda üksnes väitega, et tema hinnangul on esitatud avaldus perspektiivitu. Lapse esindajal on lapsega seotud menetluses väga oluline roll – olla lapse hääleks ja anda kohtule edasi lapse arvamus. Antud juhul ei ole lapse esindaja oma rolli täitnud. Veelgi enam, juhendi § 3 lg 8 kohaselt peab lapse esindaja olema kogu menetluse käigus aktiivne, aidates kaasa lapse huvidest lähtuvalt vaidluse kiirele lahendamisele. Lapse esindaja teeb kõik endast sõltuva, et vanemad saavutaksid lapse soove ja huve arvestava rahumeelse kokkuleppe. Lapse esindaja lähtub esindusülesannet täites üksnes lapse õigustest ja huvidest. Kui lapse esindaja hinnangul ei ole vanemate seisukohad menetlusdokumentide järgi selged ja ta peab vajalikuks istungieelset vanema täiendavat ärakuulamist, teeb ta erapooletuse huvides kohtumise ettepaneku mõlemale vanemale. Lapse esindaja peab olema erapooletu ega tohi muutuda ühe vanema esindajaks (juhendi § 3 lg 9). Lapse esindaja on oma seisukohas viidanud, et avaldus ei ole selge, mistõttu on see lapse esindaja hinnangul perspektiivitu. Vaatamata juhendis toodud lapse esindaja ülesannetele, ei ole lapse esindaja astunud ühtegi aktiivset sammu selleks, et vaidluse asjaolusid välja selgitada – eelkõige, kas vanemate vahel on üldse vaidlus lapse viibimiskoha üle. Selleks oleks lapse esindaja pidanud suhtlema mõlema vanemaga, mitte ainult avaldajaga. Juhul, kui lapse esindaja tegutses ajapuuduses, oleks ta pidanud kohtult taotlema tähtaja pikendust vastavate asjaolude väljaselgitamiseks. Komisjonile saadetud seisukohast vastavaid andmeid ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt on komisjon hinnangul, et lapse esindaja seisukoht ei vasta juhendile.
13.06.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 13 lg 1, § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumist ning § 4 lg 1 rikkumist koosmõjus KrMS § 54 p 2 rikkumisega, mis seisneb selles, et advokaat on tegutsenud huvide konfliktis ja kolmanda isiku, mitte oma kliendi, huvides.
Aukohus tuvastas, et advokaat esindas kriminaalasjas nr 123 süüdistatavat A, kes tunnistati 02.11.2023 jõustunud kohtuotsusega süüdi KarS § 145 lg 1 järgi. Seejärel esitas B, kes oli kriminaalasjas nr 123 kannatanu, 22.11.2023 PPA-le süüteoteate, milles teatas, et andis kriminaalasja nr 123 kohtueelses menetluses uurijale valeütlusi. PPA ei alustanud asjas kriminaalmenetlust, mille järgselt on advokaat asunud B-d esindama kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel kriminaalasjas nr 456.
Eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimese lause kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Sama keeld tuleneb ka AdvS § 44 lg-st 4. Advokaat on kliendisuhteid luues eeltoodu jätnud tähelepanuta ja aukohtu hinnangul on advokaat sellega nimetatud keeldu rikkunud. Kuigi kriminaalasi, milles advokaat esindas B-d, kannab teist numbrit kui kriminaalasi, milles advokaat esindas A-d, on need kaks kriminaalmenetlust omavahel lahutamatult seotud, nendes osalevad isikud samad ja need põhinevad samadel asjaoludel. Aukohus on oma 15.02.2012 otsuses selgitanud, et “sama asja” all peetakse silmas asja sisulist poolt, st vaadeldakse seda, kas vaidluse olulised asjaolud, isikud või kohtumenetluse ese määravas osas kattuvad, mitte ei ole oluline kohtuasja number. Käesoleval juhul esindab advokaat kriminaalasjas 123 kannatanuna osalenud B süüdistuskohustusmenetluses kriminaalasjas 456, mille aluseks oli B süüteoteade selle kohta, et ta andis A vastu kriminaalasja nr 123 kohtueelses menetluses uurijale valeütlusi. Seega puudutab kriminaalasi 456 tihedalt kriminaalasja nr 123 ning selle menetluse eesmärk on selgelt suunatud A suhtes menetletud kriminaalasja tulemuse muutmisele ja kriminaalasja teistmiseks võimaluse saamisele. Seega on aukohus seisukohal, et advokaat on esindanud B-d ja A-d sisuliselt samas asjas ja tema tegevuses esinevad huvide konflikti asjaolud.
Aukohus lähtus otsust tehes asjas nr 123 jõustunud kohtuotsusest, millest nähtuvalt on A B suhtes toime pandud kuriteos süüdi mõistetud. Seda, mis hetkel B valeütlusi andis – kas praegu või kriminaalasja nr 123 kohtueelses menetluses –, ei ole tuvastatud. Seega, kuni A suhtes on jõus süüdimõistev kohtuotsus, on A ja B huvid formaaljuriidiliselt omavahel vastuolus.
Kuigi advokaat selgitas, et B soov oli vabaneda süümepiinadest ning anda asjast täielik ja igakülgne ülevaade, mistõttu ei ole advokaadi hinnangul isikute huvid vastuolulised, sest mõlema eesmärgiks on tõe väljaselgitamine, ei pruugi need põhjendused olla kooskõlas B tegelike huvidega. B huve hinnates tuleb arvestada asjaolu, et A näol on tegemist B kasuisaga. Samuti asjaolu, et kohus on asjas nr 123 jõustunud kohtuotsuses märkinud, et kuna kannatanu ja süüdistatava lähedased ei usu kannatanu kohtueelses menetluses väljendatud versiooni juhtunust, siis on see olnud perekonnas pideva arutluse all, mh on teemat korduvalt arutatud ka kannatanuga. Seetõttu oli põhjust arvata, et alaealise kannatanu soov anda kohtuniku ees ütlusi lähtus lähedaste mõjutustest ega olnud tema tegelik tahe. Aukohtu hinnangul seab see asjaolu kahtluse alla ka selle, kas enda suhtes süüteoteate esitamine ja kohtumääruse vaidlustamine, millega B suhtes kriminaalmenetlust ei algatatud, on olnud B tegelik tahe või lähtunud tema lähedaste mõjutustest. Neid asjaolusid peaks hindama B esindaja, kuid olukorras, kus advokaat esindab samal ajal A huve Euroopa Inimõiguste kohtus, ei ole advokaadil võimalik neid asjaolusid objektiivselt hinnata. Ka see asjaolu viitab vandeadvokaadi poolt huvide konfliktis tegutsemisele.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Advokaat peab tegutsema kliendi tegelikes huvides, mis ei pruugi olla alati samastatav kliendi juhistega. Tegutsedes huvide konfliktis, ei ole advokaadil võimalik kliendi tegelikku tahet välja selgitada ja kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta.
Aukohtul tekkis advokaadi ärakuulamisel kahtlus, et advokaat ei mõista kutse-eetika põhilisi printsiipe, sh kliendi huvide kaitse ja huvide konflikti vältimise põhimõtteid, kuivõrd advokaat ei mõistnud ka pärast vestlust aukohtuga oma rikkumist ja selle tõsidust.
Aukohus märkis, et advokaat ei pea mitte üksnes tegutsema oma kliendi parimates huvides, vaid see peab ka näima nii. Aukohtu hinnangul esineb aukohtule esitatud asjaolusid kogumis hinnates põhjendatud kahtlus, et advokaat ei ole tegutsenud asjas nr 456 oma kliendi B huvides, vaid oma esmase kliendi A huvides, kelle huviks on teistmisvõimaluse ja seejärel õigeksmõistmise saavutamine enda süüasjas. Aukohtu hinnangul ei saa olla A huvides tema enda suhtes kriminaalmenetluse algatamata jätmise vaidlustamine.
Aukohus rõhutas, et igal inimesel on õigus, et teda esindaks menetluses advokaat, kes oleks pühendunud üksnes ja ainult tema õiguste kaitsmisele. Praegusel juhul ei ole kohtud veendunud, et B õigused kriminaalasja nr 456 menetluses oleks kaitstud. Aukohus nõustus kohtute kahtlusega.
Vastavalt eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimesele lausele on advokaadil keelatud esindada kahte vastuoluliste huvidega isikut samas asjas. Eetikakoodeks ei võimalda sellises olukorras huvide konflikti välistada isikute teavitamise kohustusega ja neilt nõusoleku võtmisega. Ka eetikakoodeksi kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et § 13 eristab kolme olukorda: 1) advokaat esindab või kaitseb samas asjas kahte klienti või osutab neile õigusteenust ja nende isikute huvid on vastuolus; 2) esineb mõni muu asjaolu, mis takistab või võib takistada advokaadi võimet tegutseda üksnes oma kliendi huvides; 3) advokaat osutab õigusteenust mitmele isikule samas asjas ja nende isikute huvid ei ole vastuolus. Esimest kahte olukorda käsitatakse huvide konfliktina, kusjuures esimesel juhul on advokaadil kohustus ülesannet mitte vastu võtta, teisel juhul võib ta pärast kliendi teavitamist kliendi soovil siiski seda teha. Kolmandal juhul võib advokaat õigusteenust osutada, kuid ka siin peab advokaat kõiki kliente teavitama ning nende nõusolekut küsima. Samasugust käsitlust toetab ka AdvS § 44 lg 4, mille kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Seega ei õigusta B ja A nõusolek käesoleval juhul huvide konfliktis tegutsemist ning advokaadil oli kohustus ülesannet mitte vastu võtta.
Lisaks on B näol tegemist alaealisega, keda esindab tema ema, kes on A elukaaslane ja kes toetab A versiooni juhtunust, mistõttu on kohtutel tekkinud põhjendatud kahtlus tema erapooletuses ning selles, kas tema huvid ühtivad B huvidega. Samuti on kohus leidnud, et B võib olla mõjutatud oma lähedaste poolt. Seega tuleb suhtuda kriitiliselt ka B ja tema ema poolt antud nõusolekusse. Aukohtu hinnangul peab advokaat sellises olukorras, eriti arvestades, et B näol on tegemist alaealisega, kes ei ole ise võimeline oma õigusi kaitsma, olema tema huvide kaitsmisel ja huvide konflikti hindamisel eriti kriitiline. Advokaat seda teinud ei ole ning on asunud sisuliselt samas asjas esindama kahte vastandlike huvidega isikut, jättes seeläbi B huvid menetluses kaitseta.
Kliendi huvide kaitse põhimõte on advokaadi kutsetegevuse olulisim põhimõte. Kliendi huvide kaitse olulisteks aspektideks on lojaalsuskohustus, mis kohustab seadma kliendi huvid kõrgemale nii advokaadi enda kui ka kolmandate isikute huvidest, ning kohustus vältida huvide konflikti ja selle tekkimise ohtu. Advokaat on neid kahte aspekti, ja sellega ka ühte advokaadikutse olulisemat printsiipi, rikkunud, seades sellega ohtu mh nii advokaadi kutse kui ka advokatuuri maine. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on oluliselt rikkunud nii eetikakoodkeksi § 13 lg-t 1, § 8 lg-t 1 ja § 9 lg-t 1 kui ka AdvS § 44 lg-t 4.
Isiku esindamist kriminaalmenetluses reguleerib ka KrMS. Eetikakoodeksi § 4 lg 1 kohaselt juhindub advokaat õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. KrMS § 54 p 2 kohaselt ei või isik olla kaitsja, kui ta on varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Seega on advokaat B-d asjas nr 456 ja A-d asjas nr 123 esindades rikkunud ka KrMS § 54 p-s 2 sätestatud keeldu.
Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimese lause, § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumises, AdvS § 44 lg 4 rikkumises ning eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises koostoimes KrMS § 54 p 2 rikkumisega, ja väärib karistust.
Aukohus arvestas karistuse määramisel asjaolu, et advokaat on rikkunud advokaadi kutse üht olulisimat printsiipi ning seadnud sellega mh ohtu nii advokaadi kutse kui ka advokatuuri maine. Aukohus arvestab seejuures, et advokaadi kliendiks oli alaealine, kes ei ole võimeline ise oma õigusi kaitsma ning kelle puhul on kohtud tuvastanud asjaolud, mis nõudsid advokaadilt kõrgendatud hoolsuskohustust kliendi huvide välja selgitamisel ja huvide konflikti hindamisel, sh alaealise lähikondsete võimaliku mõju hindamist kliendile antud asja menetluse initsieerimisel. Aukohus leiab, et käesoleval juhul on rikkumine raske, kuid arvestab, et antud juhul rikkumine otseseid negatiivseid tagajärgi kliendile kaasa ei toonud. Samuti arvestab aukohus, et advokaat ei ole lõpuni oma eksimust mõistnud. Aukohus võtab arvesse ka asjaolu, et advokaadil puuduvad kehtivad karistused. Eeltoodust tulenevalt pidas aukohus proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi advokatuuri kasuks summas 4500 eurot.
Aukohus pidas vajalikuks juhtida Eesti Advokatuuri juhatuse tähelepanu aukohtumenetluse käigus tõusetunud kahtlusele, et advokaat ei mõista kutse-eetika põhilisi printsiipe. Seetõttu võib esineda vajadus kontrollida advokaadi teadmisi kutse-eetikast põhimõtetest. Kuivõrd hinnangu advokaadi kutsesobivusele annab kutsesobivuskomisjon advokatuuri juhatuse otsuse alusel (kodukorra § 71 lg 1), edastas aukohus aukohtu menetluse materjalid teadmiseks ka advokatuuri juhatusele, et juhatus otsustaks vandeadvokaadi suhtes kutse-eetika alaste teadmiste kontrolli vajaduse kutsesobivuskomisjoni poolt.
13.06.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette üleolevat ja kaebajat alandavat suhtlemisstiili, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.
Aukohus tutvus kaebusele lisatud kirjavahetusega ning leiab, et selline suhtlemisstiil ei ole viisakas ega advokaadile sobilik. Kuigi advokaadi väitel ei ole ta esinenud advokaadina, tuvastas aukohus, et advokaat on 13.04.2024 e-maili lõpus siiski end vandeadvokaadina esitlenud. Advokaat on küll selgitanud, et ühe kirja alla on tõesti jäänud hooletusest märge „vandeadvokaat“, kuid tegemist oli isikliku suhtlusega, mis ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud ning ta kontrollis enda hinnangul, et tema kutsenimetusele viitavaid rekvisiite ei jääks isikliku kirjavahetuse alla.
Aukohus selgitas, et advokaadil ei ole võimalik ka tuttavat aidates mitte-advokaat olla, eriti kui tegemist on tuttava aitamisega õiguslikus küsimuses. Vastavalt eetikakoodeksi § 9 lg-le 1 peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust (eetikakoodeksi § 9 lg 2). Seega kehtib kohtustus käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega advokaadile igal ajal. Advokaat peab teadvustama, et ka sugulasi ja tuttavaid nõustades osutab advokaat sisuliselt õigusteenust ning kui ta on otsustanud seda teha, peab ta seda tegema korrektselt. Seda sõltumata sellest, kas advokaat ise end advokaadina esitleb või mitte. Seetõttu ei ole käesoleval juhul oluline, kas advokaat on kirja kaebajale saatnud kutsetegevuse raames või väljaspool seda. Advokaat peab teise osapoolega suhtlemisel käituma alati viisakalt.
Aukohtule esitatud advokaadi 13.04.2024 e-kiri on aukohtu hinnangul väljunud tavapärase viisakuse raamidest, kuivõrd on kirjutatud üleoleval ja ründaval toonil. Selline kirjastiil, ka väljaspool kutsetegevust, ei ole advokaadile sobilik ning kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.
Aukohus arvestas siiski, et advokaat on viga mõistnud ja järeldused teinud ning lubanud edaspidi oma emotsioone paremini kontrollida. Aukohus lõpetas aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes, piirdudes üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab käituma väärikalt ja lugupidavalt igal ajahetkel.
13.06.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette hooletust, mis seisnes selles, et advokaat ei märganud kohtuotsuse resolutsioonis sisalduvat aritmeetilist viga. Samuti heidab kaebaja advokaadile ette kaebaja antud suunistega venitamist ning kaebaja nimel apellatsioonkaebuse esitamist olukorras, kus kaebaja seda ei soovinud. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 14 lg-te 2 ja 3 ning § 15 rikkumisena.
Esitatud asjaoludest nähtuvalt on kohus tunnistanud oma 07.05.2024 kirjas, et 20.10.2023 kohtuotsuse resolutsioonis esineb aritmeetiline viga. Tegemist oli sellise veaga, mida ei märganud ei kohus ega ka ükski teine menetlusosaline. Kuigi kaebaja väidab, et on otsuses esinevale ebakõlale korduvalt advokaadi tähelepanu juhtinud, ei ole aukohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks ebakõla otsuses tuvastanud enne otsuse jõustumist. Asjaoludest nähtuvalt pöördus kaebaja kohtu poole ebakõla osas selgituste saamiseks alles 2024. aasta aprillis ehk ligi 6 kuud pärast otsuse tegemist. Seega isegi kui kaebaja on advokaadi tähelepanu võimalikule ebakõlale juhtinud, puudub alus asuda seisukohale, et kaebaja on teinud seda enne otsuse jõustumist. Lisaks nähtub aukohtule esitatud asjaolust, et advokaat on veast teada saades, st pärast kohtu vastavat kinnitust 07.05.2024 e-kirjas, asunud koheselt viga parandama, esitades kohtule apellatsioonkaebuse. Advokaat on apellatsioonkaebuse esitamist põhjalikult selgitanud ning aukohtu jaoks on selgitused selle kohta, et apellatsioonkaebuse esitamine oli kaebaja huvides, veenvad. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks kaebaja antud suuniste täitmisega ebamõistlikult kaua viivitanud ning see oleks toonud kaasa kaebaja huvide rikkumise. Samuti ei tuvastanud aukohus, et kohtule apellatsioonkaebuse esitamine oleks kaebaja huvisid või õiguseid rikkunud.
Aukohus võttis otsust tehes arvesse, et kohtuotsus oli mahukas ja detailne ning otsuse resolutsioonis sisalduv kohtu viga ei olnud tõepoolest kergesti märgatav. Seda kinnitab asjaolu, et viga ei märganud ka ükski teine menetlusosaline. Seetõttu ei pidanud aukohus asjaolusid arvestades käesoleval juhul advokaadi karistamist ja aukohtumenetluse algatamist vajalikuks. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et kui isik palkab advokaadi oma õiguste kaitsmiseks kohtumenetluses ja see menetlus päädib kohtuotsusega, siis kohtuotsus tuleb advokaadil läbi lugeda ja seda tuleb teha põhjalikult.
Eeltoodust tulenevalt ei algatanud aukohus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust.
Aukohus märkis mh, et aukohtu pädevusse ei kuulu kaebaja taotluse lahendamine kaebaja vabastamiseks riigi õigusabi advokaadile tasu maksmisest. Riigi õigusabi andmise ja selle eest tasumise kohustuse otsustab kohus. Eelnevast tulenevalt jättis aukohus kaebaja vastava taotluse läbi vaatamata.