18.01.2024
Kaebaja ja advokaat on esitanud aukohtumenetluses mitmeid taotlusi. Advokaat on taotlenud kaebaja poolt aukohtule esitatud kinnise kohtuistungi materjalide kustutamist ja võõrkeelsete tõendite tähelepanuta jätmist. Samuti palus advokaat välja selgitada, kes on kaebuse aukohtule esitanud. Kaebaja on taotlenud tema suulist ära kuulamist, kui aukohus aukohtumenetluse algatab.
Esmalt selgitas aukohus, et arvestades, et aukohtumenetluse eesmärgiks on advokatuuri internne kontroll oma liikmete tegevuse suhtes, mis hõlmab mh järelevalvet advokaadi tegevuse üle kinnistes kohtumenetlustes, peab aukohtule olema tagatud õigus ja võimalus tutvuda vajadusel ka kinniste kohtuasjade materjalidega. Advokaadi selgitustest nähtuvalt on menetlus tsiviilasjas nr X kinniseks kuulutatud tema kliendi A eraelu kaitseks ehk selleks, et A eraelu puudutavad andmed ei muutuks läbi kohtumenetluse avalikkusele kättesaadavaks. Nimetatud kinnise menetluse materjalid liigituvad advokaadi kutsesaladust sisaldava teabe alla ning on mh kaitstud ka AdvS §-ga 45. Lähtuvalt AdvS § 45 lg-test 1 ja 4 laieneb kutsesaladuse hoidmise kohustus nii advokatuuri töötajatele kui ka advokatuuri aukohtule. Aukohtule edastatud kaebused ja nendele lisatud tõendid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Seega ei muutu nimetatud materjalid läbi aukohtumenetluse avalikkusele kättesaadavaks ega kahjusta ka A eraelu puutumatust. Eeltoodust tulenevalt puudub aukohtu hinnangul alus aukohtule esitatud tõendite kustutamiseks advokatuuri andmebaasidest. Seoses kaebusele esitatud võõrkeelsete tõendite kasutamisega aukohtumenetluses märkis aukohus, et arvestades aukohtumenetluse eesmärki, võib, kuid ei pea, aukohus asjas arvesse võtta ka võõrkeelseid tõendeid. Menetlusaluse advokaadi õiguste tagamiseks võib aukohus nõuda kaebaja poolt esitatud võõrkeelsete tõendite tõlgete esitamist kaebajalt või korraldada ise tõendite tõlkimise, kui aukohus seda vajalikuks peab. Käesoleval juhul on kaebaja tõendite tõlked esitanud, mistõttu ei ole põhjendatud advokaadi taotlus jätta võõrkeelsed tõendid tähelepanuta. Seoses advokaadi taotlusega – selgitada välja, kes on kaebuse aukohtule esitanud – märgib aukohus, et kuivõrd esimese pöördumise on aukohtule esitanud eraisik ning kaebuse täienduse on tema nimel esitanud tema esindaja, ning aukohtul puudub alus advokaadi esindusõiguses kahelda, käsitleb aukohus kaebajana esialgse kaebuse esitanud isikut.
Seoses kaebaja taotlusega selgitab aukohus, et arvestades AdvS §-s 16 sätestatut, on aukohtumenetluse näol tegemist advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. Kohtud on korduvalt selgitanud, et aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaebaja õiguste kaitsmine, vaid järelevalve teostamine advokaatide kutsetegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Riigikohtu halduskolleegium on oma 01.07.2022 otsuse nr 3 20 1214 p-s 10 sedastanud, et võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Kuivõrd aukohtumenetlus puudutab üksnes advokaadi subjektiivseid õigusi, on aukohtumenetluses põhjendatud üksnes advokaadi suuline ärakuulamine. Erandjuhtudel, nt tarbijakaebuse puhul olukorras, kus tarbija on taotlenud lepitusmenetluse korras õigusteenuse eest esitatud arve vähendamist, on põhjendatud suuliselt ära kuulata mõlemad osapooled. Arvestades käesolevat kaebust ning sellele lisatud tõendeid, mis on aukohtu hinnangul piisavad asjas seisukoha võtmiseks ja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kaebajal võiks olla selliseid täiendavaid tõendeid, mis võiks asja otsustamist mõjutada, ei pea aukohus vajalikuks kaebajalt täiendavalt suuliselt ära kuulata. Küll aga pidas aukohus advokaadi subjektiivsete õiguste kaitseks vajalikuks kuulata ära advokaat, mida aukohus 18.01.2024 istungil ka tegi.
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaadi ja tema kliendi (menetluses lapse ema) vahel on tekkinud isiklik suhe, mistõttu lähtub advokaat menetluses enda huvidest. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumisena. Lisaks heidetakse advokaadile ette ebakohast käitumist kaebaja ning tema advokaadi suhtes, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena ning asjaolu, et advokaat ei ole suhelnud kaebajaga läbi tema esindaja, nagu näeb ette eetikakoodeksi § 24 lg 5.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi. Advokaat küll kinnitas erasuhteid oma kliendiga, kuid need ei ole aukohtu hinnangul sellised, mis pooltevahelise vaidluse asjaolusid arvestades mõjutaksid advokaadi võimet täita oma kutsealaseid kohustusi seaduses ja kutse-eetika nõuetes sätestatud ulatuses. Aukohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis annaksid alust väita, et advokaat ei ole tegutsenud kliendi huvides. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka aukohus ning selliseid etteheiteid ei ole esitanud ka advokaadi klient. Vastupidi, advokaadi klient on aukohtule saadetud pöördumises kinnitanud, et advokaat on tegutsenud tema huvides ja tema käsundil. Samuti ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses mistahes muud ebaeetilist käitumist, sh nii kaebaja kui ka tema esindaja suhtes. Seoses kaebajale edastatud sõnumitega on advokaat selgitanud, et need olid kaebajale edastatud kliendi käsundil. Seda kinnitas ka advokaadi klient, mistõttu puudub aukohtul alus nendes väidetes kahelda. Eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt ei või advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Olukorras, kus advokaat on sõnumid kaebajale edastanud kliendi käsundil, ei ole sõnumite sisu advokaadile etteheidetav.
Asjaolu, et advokaat on edastanud kaebaja esindajale e-kirja, juhtides tema tähelepanu eetikakoodeksi § 24 lg-test 1, 2 ja 4 tulenevale kolleegide vahelise vaidluse lahendamise korrale, ei saa käsitleda kutse-eetika nõuete rikkumisena ega ka kaebaja esindaja ründamisena. Aukohtu hinnangul on advokaadi 20.11.2023 e-kiri kirjutatud viisakas ja neutraalses toonis, juhtides vastaspoole esindaja tähelepanu advokaadi kutse-eetika nõuetele. Eetikakoodeksi § 24 lg 5 rikkumise etteheite osas nõustub aukohus advokaadi selgitustega, et nimetatud säte käsitleb advokaadi suhtlust vastaspoolega tema advokaadi kaudu või teadmisel üksnes menetluslikes küsimustes. Kui advokaat on saanud kliendilt käsundi teavitada kaebajat tema lapse tervist puudutavatest või muudest olmelistest asjaoludest, siis selline suhtlus ei pea käima läbi teise poole esindaja.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ja lõpetab aukohtumenetluse karistust määramata. Küll aga soovis aukohus juhtida nii menetlusaluse advokaadi kui ka kaebaja esindaja tähelepanu, et advokaat peab kliendi esindamisel jätma oma isiklikud emotsioonid kõrvale ning suhtuma oma kolleegi viisakalt ja lugupidavalt, lähtudes kollegiaalsuse põhimõtetest.
18.01.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heideti advokaadile ette kohtu määratud menetlustähtaegadest kinni pidamata jätmist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena koosmõjus TSMS § 200 lg-te 1 ja 2 rikkumisega ning eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumisena.
Aukohus pidas esmalt vajalikuks selgitada, et vastavalt advokatuuri kodukorra § 54 lg-le 5 ei ole aukohus distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamisel seotud aukohtumenetluse algatamisel teadaolevate andmetega ega algatamise taotluse piiridega. Aukohus hindab pöördumise saamisel etteheidete sisu ning tuvastab, milliste sätete rikkumisele need viitavad. Olukorras, kus kohus heidab advokaadile ette kohtu määratud tähtaegadest kinni pidamata jätmist ja märgib, et kohtule ei tundu õige teha hooldusõiguse asjas lahendit ilma lapse esindaja seisukohata, saab aukohtu hinnangul järeldada, et kohus on valmis asjas lahendi tegema, kuid advokaadipoolne rikkumine takistab menetluse lõpetamist, kuivõrd advokaat ei ole lapse esindajana oma seisukohta kohtule edastanud. Seega on asjakohatu advokaadi etteheide, et kohtuniku pöördumisest on justkui meelevaldselt tehtud järeldus, et advokaadi tegevus takistab asja kiiret läbivaatamist.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt leidis advokaat, et kohus on tähtaja arvutamisel eksinud ning tegelikult saabus tähtaeg põhiseisukoha esitamise osas 22.12.2023. Aukohus selle seisukohaga ei nõustu. Riigi õigusabi infosüsteemist (RIS) nähtub, et advokaat on riigiõigusabi tellimuse vastu võtnud 20.11.2023 kell 15:03:09. Seda on kinnitanud ka advokaat ise. RIS tellimuse juurde oli lisatud ka kohtu 20.11.2023 määrus riigi õigusabi andmise kohta. Seega sai advokaat kohtumääruse kätte 20.11.2023 ning tähtaeg põhiseisukoha esitamiseks saabus 18.12.2023, nagu ka kohus oma pöördumises märkis. Asjaolu, et kohus on teinud kohtumääruse menetlusosalistele kättesaadavaks ka e toimiku kaudu ja advokaat on selle e-toimiku vahendusel kätte saanud 24.11.2023, ei oma tähtaja arvutamise mõistes enam tähtsust. Tähtaeg hakkab kulgema kohtumääruse esmasest kättetoimetamisest arvates. Sellest hoolimata ei ole advokaat seisukohta esitanud ka 22.12.2023, mil tema hinnangul põhiseisukoha esitamise tähtpäev saabus. Advokaat on põhjendanud seisukoha esitamata jätmist haigestumisega perioodil 21.12.2023-30.12.2023. Ühtegi tõendit ega taotlust menetlustähtaja pikendamiseks advokaat kohtule ei esitanud. Samuti ei vastanud advokaat kohtu meeldetuletustele.
Aukohus pidas vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kui advokaadil ei ole võimalik tervisest tulenevalt menetlustoimingut tähtaegselt sooritada, tuleb advokaadil viivitamata sellest kohut teavitada ning esitada esimesel võimalusel asjassepuutuvad tõendid. Kohtu pöördumistele tuleb vastata samuti esimesel võimalusel. Kui advokaadi enda tervislik seisund seda ei võimalda, tuleb teavitamine korraldada kolleegi kaudu. Seoses advokaadi väitega, et advokaadi hinnangul ei olnud tegemist ka ajakriitilise asjaga, märgib aukohus, et menetluse ajakriitilisuse hindamine ei kuulu advokaadi, vaid kohtu, pädevusse. Advokaat peab oma tegevuses lähtuma kohtu määratud või seaduses sätestatud tähtaegadest.
Advokaat on esitanud põhiseisukoha esitamise tähtaja saabumise osas vastuolulisi seisukohti, leides, et tegelikult ei saabunud tähtaeg ka mitte 22.12.2023, vaid hoopis pärast seda, kui kohtumäärus oli riigi õigusabi määramise osas jõustunud. Aukohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. 20.11.2023 kohtumäärusega määrati tähtaja alguseks kohtumääruse kättesaamine. Seega algas tähtaja kulgemine 20.11.2023 ning tähtaeg saabus 18.12.2023. Advokaadi põhjendused põhiseisukoha tähtaegselt esitamata jätmise kohta viitavad kas advokaadi asjatundmatusele menetlustähtaegade arvutamisel või hooletusele menetlustähtaegadest kinni pidamisel, mida advokaat on asunud õigustama läbi erinevate tõlgenduste menetlustähtaja arvutamisel.
Aukohus tuvastas, et advokaat on jätnud kohtule tähtaegselt seisukoha esitamata ka esialgse õiguskaitse taotluse osas, mis tuli kohtumääruse kohaselt esitada hiljemalt 27.11.2023. Advokaadi taotlusel pikendas kohus seisukoha esitamise tähtaega kuni 04.12.2023, kuid advokaat ei esitanud seisukohta ka selleks ajaks. Advokaat põhjendas seisukoha esitamata jätmist sellega, et ta osales 04-05.12.2023 teises menetluses kohtuistungitel. Advokaat selgitas, et ta oleks küll saanud esitada kohtule korduva taotluse tähtaja pikendamiseks paari päeva võrra, kuid selles ei näinud ta mõtet, kuna selle taotluse menetlemine oleks võtnud kauem aega. Lisaks puudub advokaadibürool abipersonal, kes vastaks viivitamata e kirjadele, telefonikõnedele või teavitaks kedagi. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaadil tuleb leida võimalused kohtu teavitamiseks, kui ta ei saa menetlustoimingut sooritada. Vastasel juhul seab advokaat ohtu kliendi huvid ja võib saabuda tagajärg, mis on kahjulik kliendile ja mille parandamine ei ole enam võimalik (TsMS § 66). Asjaolu, et advokaadibüroos ei tööta abipersonali, ei vabasta advokaati oma kohustuste täitmisest. Kui advokaat ei saa määratud tähtajaks menetlustoimingut sooritada, tuleb advokaadil taotleda kohtult tähtaja muutmist, sõltumata sellest, kui kaua taotluse menetlemine advokaadi hinnangul ka aega ei võtaks.
Arvestades advokaadi selgitusi ja asjas kogutud tõendeid, ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks jätnud seisukohad esitamata tahtlikult. Küll aga on advokaat käitunud vähemalt hooletult. Aukohus arvestab, et advokaat on kokkuvõtlikult siiski oma eksimust tunnistanud ja möönnud, et peab edaspidi olema tähtaegade jälgimisel tähelepanelikum. Eeltoodust tulenevalt piirdus aukohus seekord advokaadi tähelepanu juhtimisega eespool märgitud asjaoludele ning lõpetas aukohtumenetluse karistust määramata.
08.02.2024
Aukohus pidas esmalt vajalikuks märkida, et kuigi aukohtu poole algselt pöördunud isik on oma kaebusest loobunud, on kaebuse advokatuuri dokumendiregistris registreerimise käigus saanud advokatuurile teatavaks asjaolud, mida ei ole võimalik ignoreerida. Vastavalt AdvS § 3 p-le 2 kuulub advokatuuri pädevusse järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle. Advokaatide distsiplinaarsüüteoasju arutab aukohus (AdvS § 15 lg 1) ning kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, algatab aukohus distsiplinaarmenetluse (AdvS § 16 lg 2). Aukohus võib aukohtumenetluse algatada kas aukohtu poole pöördunud isiku taotlusel või enda algatusel. Seega olukorras, kus aukohtule saavad teatavaks võimalikud distsiplinaarsüüteo tunnused, ei ole aukohtul võimalik neid asjaolusid eirata ka pärast seda, kui aukohtu poole algselt pöördunud isik oma kaebusest loobub. Seetõttu algatas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes aukohtule teatavaks saanud asjaolude kontrollimiseks omal algatusel.
Asjaoludest nähtuvalt on advokaat jätnud tsiviilkohtumenetluses hageja esindajana kohtule tasumata riigilõivu ja hagi tagamise tagatise, mille eest oli klient advokaadibüroole tasunud. Lisaks riigilõivu ja kautsjoni tasumata jätmisele on kohus oma 08.09.2023 kohtumääruses välja toonud ka muid hagiavalduses esinenud puudusi. Sisuliselt heitis klient oma kaebuses advokaadile ette võimalikku hooletust ja asjatundmatust õigusabi osutamisel ja seeläbi kliendi huvide võimalikku kahjustamist. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 2 ja § 15 rikkumisena.
Aukohus kuulas advokaadi 08.02.2024 istungil suuliselt ära. Advokaat selgitas, et sisuliselt oli tal kliendisuhe abielupaariga, kuid kuna maksed ehitajale oli teinud A, oli kliendileping sõlmitud temaga. Advokaat suhtles nimetatud asjas aga peamiselt kliendi abikaasaga, jättes kliendiga need asjaolud läbi rääkimata. Nimelt oli advokaat kliendi abikaasaga kokku leppinud, et paralleelselt kohtusse hagi esitamisega püütakse asja lahendada alternatiivseid võimalusi kasutades. Seoses kohtumääruses tehtud etteheidetega märkis advokaat, et nimetatud etteheited on õiged, kuid tingitud osaliselt ka sellest, et kliendiga kooskõlastatult, kelleks advokaat pidas ka kliendilepingu sõlminud A abikaasat B-d, otsustati kohtumenetlusse raha mitte matta ning otsida alternatiivseid võimalusi.
Aukohus, olles tutvunud aukohtule esitatud asjaolude ning advokaadi selgitustega, ei pidanud käesoleval juhul advokaadi karistamist vajalikuks. Advokaadi selgituste kohaselt oli advokaat riigilõivu ja hagi tagamise tagatise tasumata jätmise kliendi abikaasaga kooskõlastanud. Seega ei leidnud asjas tuvastamist, et advokaat oleks tegutsenud hagi esitamisel pahatahtlikult, hooletult või asjatundmatult. Kuigi advokaat on rikkunud kliendile lahenduste selgitamise ja kliendi teavitamise kohustust (eetikakoodeksi § 14 lg-d 21 ja 4) ning on kooskõlastanud oma tegevused kliendi abikaasaga, kes ei ole kliendilepingu kohaselt kliendisuhte osapooleks, arvestab aukohus asja lahendamisel, et advokaadil on arusaamine oma vigadest tekkinud ning et advokaat on kliendiga aukohtu väliselt kokkuleppe saavutanud, mille tagajärjel on klient advokaadi tegevuse peale esitatud kaebusest loobunud. Seetõttu piirdub aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab kliendisuhte loomisel selgitama välja, kes on klient ning kelle käsundist peab advokaat kliendisuhte raames juhinduma. Advokaat peab tegutsema üksnes kliendi huvides ning juhinduma üksnes kliendi käsundist ning hoidma klienti kursis asjaga seotud asjaoludest.
04.04.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist riigi ees, mis on toonud endaga kaasa advokaadiühingu äriregistrist kustutamise. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja advokatuuri kodukorra § 20 rikkumisena koostoimes ÄS § 179 lg 4 esimese lause rikkumisega. Samuti võib selline olukord kahjustada nii klientide huve kui ka advokatuuri ja advokaatide mainet, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimese lause ja § 9 lg 1 teise lause rikkumisena.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat advokaadibüroo juhatuse liikmena jätnud täitmata ÄS § 179 lg 4 esimesest lausest tuleneva kohustuse, st majandusaasta aruanded äriregistrile esitamata, 2020-2022 majandusaastate kohta. See on endaga kaasa toonud advokaadibüroo äriregistrist kustutamise ÄRS § 61 lg 2 alusel. Aukohtu hinnangul ei ole veenvad advokaadi selgitused selle kohta, miks on advokaat jätnud advokaadibüroo pidaja kohustused nii pika perioodi vältel täitmata. Advokaat on küll selgitanud, et majandusaasta aruanne jäi 2024 aasta alguses, pärast äriregistrilt kustutamishoiatuse saamist, esitamata eksimuse tõttu tähtaja kalendrisse märkimisel, kuid ei ole veenvalt selgitanud, miks on jäänud nimetatud kohustused täitmata aastatel 2021-2023, mil tal oli 2020-2022 majandusaasta aruannete esitamise kohustus. Majandusaasta aruannete kohustuse esitamisest ei vabastanud advokaati ka asjaolu, et ta 2022 aasta detsembri lõpust kuni 2023 aasta oktoobri alguseni läbi advokaadibüroo õigusteenust ei osutanud. Seda enam, et 2021 ja 2022 aastal tegutses advokaat aktiivselt advokaadibüroo kaudu. Aukohus rõhutab, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel kui ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Jättes oma seadusest tulenevad kohustused riigi ees täitmata, võib see mh tuua kaasa klientide huvide ja advokatuuri maine kahjustamise, kui selle tulemusel advokaadibüroo registrist kustutatakse.
Kuigi käesoleval juhul ei olnud klientide huvide kahjustamine kinnistust leidnud, ei saa seda siiski lõpuni välistada. Olukorras, kus advokaadi tegevus on toonud endaga kaasa advokaadibüroo äriregistrist kustutamise, on advokaat oma tegevusega igal juhul seadnud klientide huvid ja advokatuuri maine ohtu ning rikkunud sellega eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimesest lausest ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 teisest lausest tulenevaid kohustusi tegutseda klientide huvides ja hoiduda advokatuuri mainet kahjustavast tegevusest.
Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja advokatuuri kodukorra § 20 rikkumises koostoimes ÄS § 179 lg 4 esimese lause rikkumisega ning eetikakoodeksi § 8 lg 1 esimese lause ja § 9 lg 1 teise lause rikkumises, ja väärib karistust.
Advokaadi rikkumist raskendava asjaoluna käsitles aukohus asjaolu, et ÄS § 179 lg 4 esimese lause rikkumine on toimunud niivõrd pika perioodi (3 aasta) vältel ning toonud endaga kaasa advokaadibüroo registrist kustutamise. Samuti seda, et advokaat ei ole ka pärast registrist kustutamist asunud oma viga heastama ega kasutanud ÄRS §-s 64 sätestatud juriidilise isiku registrisse ennistamise võimalust, vaid on loonud uue advokaadibüroo, jättes puudu olevad andmed ka pärast registrist kustutamist äriregistrile esitamata. Kuigi advokaat selgitas aukohtu istungil, et ta ei olnud sellisest võimalusest teadlik, viitab see aukohtu hinnangul sellele, et advokaat ei ole ka püüdnud tuvastada, kas tal on võimalik oma viga heastada. Eeltoodu ilmestab aukohtu hinnangul advokaadi suhtumist tema seadusest tulenevatesse kohustustesse, mille justkui võibki jätta täitmata. Sama suhtumist ilmestavad advokaadi selgitused selle kohta, et kohustuste täitmine ei tundunud oluline, kuna plaan oli äriühing likvideerida, ning et ilmselt oleks olnud mõistlik ühing likvideerida ja asutada uus ühing, mille kaudu osutada advokaadi teenuseid. Aukohus võttis kergendava asjaoluna arvesse, et klientide huvide kahjustamine ei ole käesoleval juhul kinnitust leidnud ning advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust tulenevalt pidas aukohus proportsionaalseks karistuseks noomitust.
04.04.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 20 lg 1 esimese lause ja lg 2 ning § 21 lg 2 rikkumist, mis seisnes selles, et advokaat hilines määratud kohtuistungile.
Aukohus kuulas advokaadi 04.04.2024 istungil suuliselt ära. Advokaat tunnistas oma süüd, et sellise riski võttis ja tagantjärgi hinnates leiab, et oleks asjaolude selgumisel pidanud koheselt korraldama asenduskaitsja, mida ta ei teinud. Advokaat mõistab kohtu pahameelt, mis on advokaadi hinnangul täiesti õigustatud. Advokaat on püüdnud ka kohtuniku ees vabandada ning lubab, et edaspidi püüab selliseid olukordi vältida. Kohtu märkuse osas, et selline tegevus on kujunenud advokaadi tavapäraseks praktikaks, märkis advokaat, et sama kohtunikuga seoses on advokaat ühel korral, aastaid varem, tõepoolest palunud istungilt pausi, mis talle ka võimaldati. Seetõttu ei arvanud advokaat, et see oli kohtu jaoks probleem.
Aukohus arvestab, et advokaat on oma süüd tunnistanud, kahetseb ja on lubanud edaspidi oma tööd paremini korraldada, et selliseid olukordi vältida. Seetõttu ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada, vaid piirdub üksnes tema tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab edaspidi olema oma töö planeerimisel hoolsam ning kohe, kui selguvad sellised asjaolud, mis võivad tingida kohtuistungi edasi lükkamise, sellest kohut teavitama ja võtma tarvitusele meetmed, leidmaks endale asendaja.
02.05.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat ei ole esitanud OÜ Hausman & Toran ja A.Gustafson OÜ nimel majandusaasta aruandeid.
Aukohus nõustub advokaadiga selles, et kaebaja ei ole käesoleval juhul huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuivõrd etteheidetav tegu ei puuduta kuidagi kaebaja õigusi ega kohustusi. Aukohus peab käesoleval juhul siiski vajalikuks hinnata kaebuse menetlusse võtmise vajadust.
Aukohus peab vajalikuks selgitada, et aukohus valvab eelkõige advokaadi kutsetegevusega ja advokaadibüroo pidamisega seotud nõuete ja kohustuste täitmise üle, mitte advokaadi tegutsemise üle omal vabal ajal väljaspool kutsetegevust. Eetikakoodeksi § 9 lg-test 1 ja 2 tuleneb küll advokaadile kohustus käituda ausalt ja väärikalt ning hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet rikkuvast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust, kuid advokatuur ja advokatuuri aukohus sekkub advokaadi eraellu ja eraettevõtlusesse siiski erandlikel juhtudel. Eelkõige siis, kui advokaadi tegevus põhjustab advokaadi kutsele ja advokatuuri mainele tõsist ohtu. Aukohtu hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.
Aukohtule teadaolevalt kuulub advokaat OÜ Hausman & Toran ja A.Gustafson OÜ juhtorganisse erahuvides. Kuigi aukohus nõustub, et advokaat peab seadust järgima ka väljaspool kutsetegevust, ei pea aukohus mõistlikuks ega otstarbekaks igakordselt sekkuda advokaadi eraettevõtlusesse ja eraellu ning see ei ole ka eetikakoodeksi § 9 lg 2 mõte. Seda eriti olukorras, kus lisaks advokaadile kuulub ühe ettevõtte juhtorganisse ka kolmas isik (käesoleval juhul advokaadi tütar) ning konkreetsete nõuete järgimine kuulub teiste ametiasutuste pädevuse ja diskretsiooni alla. Nagu kaebaja ka juba viitas, on nimetatud ühingutele seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ka trahve määratud.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ning alus aukohtumenetluse algatamiseks. Aukohus juhib siiski advokaadi tähelepanu, et seadust tuleb täita ka väljaspool kutsetegevust.
06.06.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat ei ole esitanud enda isiklike äriühingute nimel majandusaasta aruandeid.
Aukohus nõustus advokaadiga selles, et kaebaja ei ole huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuivõrd etteheidetav tegu ei puuduta kuidagi kaebaja õigusi ega kohustusi. Aukohus pidas siiski vajalikuks hinnata kaebuse menetlusse võtmise vajadust.
Aukohus selgitas, et aukohus valvab eelkõige advokaadi kutsetegevusega ja advokaadibüroo pidamisega seotud nõuete ja kohustuste täitmise üle, mitte advokaadi tegutsemise üle omal vabal ajal väljaspool kutsetegevust. Eetikakoodeksi § 9 lg-test 1 ja 2 tuleneb küll advokaadile kohustus käituda ausalt ja väärikalt ning hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet rikkuvast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust, kuid advokatuur ja advokatuuri aukohus sekkub advokaadi eraellu ja eraettevõtlusesse siiski erandlikel juhtudel. Eelkõige siis, kui advokaadi tegevus põhjustab advokaadi kutsele ja advokatuuri mainele tõsist ohtu. Aukohtu hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.
Aukohtule teadaolevalt kuulub advokaat nimetatud ühingute juhtorganisse erahuvides. Kuigi aukohus nõustus, et advokaat peab seadust järgima ka väljaspool kutsetegevust, ei pea aukohus mõistlikuks ega otstarbekaks igakordselt sekkuda advokaadi eraettevõtlusesse ja eraellu ning see ei ole ka eetikakoodeksi § 9 lg 2 mõte. Seda eriti olukorras, kus lisaks advokaadile kuulub ühe ettevõtte juhtorganisse ka kolmas isik ning konkreetsete nõuete järgimine kuulub teiste ametiasutuste pädevuse ja diskretsiooni alla. Nagu kaebaja ka juba viitas, on nimetatud ühingutele seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ka trahve määratud.
Eeltoodust tulenevalt puudusid advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ning alus aukohtumenetluse algatamiseks. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et seadust tuleb täita ka väljaspool kutsetegevust.
06.06.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette vastaspoole huvides tegutsemist ning kohatut suhtlemist kaebaja ja tema lapsega. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ning § 22 lg 1 rikkumisena.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses kaebaja poolt etteheidetavaid rikkumisi. Kaebaja leiab, et advokaat kaitseb valet poolt, kas soolise solidaarsuse või protsessi olemuse mittemõistmise tõttu. Aukohus peab vajalikuks selgitada, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel ning sobivate viiside ja vahendite valimisel lähtuma oma esindatava, ehk käesoleval juhul lapse, mitte tema vanemate huvidest. Seega ei ole asjakohane kaebaja etteheide, justkui kaitseks advokaat vale poolt. Asjaolu, et advokaadi seisukoht lapse esindamisel ei ühti lapsevanemate seisukohaga, ei anna alust asuda seisukohale, et advokaat ei ole tegutsenud lapse huvides. Minetusi advokaadi tegevuses ei ole aukohtule teadaolevalt tuvastanud ka kohus, kellel on õigus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel taandada advokaat riigi õigusabi andmisest, kui advokaat on käitunud hooletult või asjatundmatult.
Ka ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks käitunud kaebaja või oma esindatavaga lugupidamatult. Kaebaja on kaebuses kirjeldanud olukordi, mis tema hinnangul viitavad advokaadi kohatule käitumisele. Advokaat on selgitanud, mida ta ühel või teisel juhul on oma sõnade taga mõelnud. Aukohtul puudub alus advokaadi väidetes kahelda. Eelnevast tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks käitunud kaebaja ja tema lapse suhtes ebaviisakalt, lugupidamatult või muul moel ebaeetiliselt.
Aukohus ei ole distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamisel seotud aukohtumenetluse algatamisel teadaolevate andmetega ega algatamise taotluse piiridega, aukohtul on õigus koguda tõendeid oma algatusel (advokatuuri kodukorra § 54 lg 5). Aukohtul tekkis asja läbi vaatamisel kahtlus advokaadi kohtule esitatud seisukoha nõuetele vastavuses, mille kohta küsis aukohus advokatuuri perekonnaõiguse komisjoni arvamust. Aukohus nõustub komisjoni seisukohtadega*, neid kordamata. Aukohus juhib advokaadi tähelepanu, et advokaat peab edaspidi juhinduma advokatuuri juhendist, arvestades komisjoni arvamuses avaldatud seisukohti. Lapse esindajal tuleb eelkõige välja selgitada, vanematest sõltumata, mis on lapsele hea, ning neid asjaolusid ka oma seiskohas kajastada.
Aukohtu hinnangul ei saa nõustuda advokaadi aukohtu istungil avaldatud seisukohaga, et advokaat ei pidanud esialgses seisukohas kohtule kõiki asjaolusid avaldama. Sellisel juhul tuleks seisukohas ka selgelt märkida, et tegemist on esialgse seisukohaga ning mh tuua välja, miks advokaadil ei ole õnnestunud esitada täielikku seisukohta ning millal ta seda teha kavatseb.
Aukohus arvestas, et kuigi kohtule esitatud kirjalik seiskoht oli napp, esitas ta oma seisukohad kohtule kohtuistungil. Kokkuvõtlikult ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sel korral karistada, vaid piirdub tema tähelepanu juhtimisega eelnimetatud asjaoludele, ning lõpetab advokaadi tegevuse suhtes algatatud aukohtumenetluse.
* Perekonnaõiguse komisjon asus asjas kokkuvõtlikult seisukohale, et lapse esindaja poolt kohtule esitatud seisukoht ei vasta kohustuslikus juhendis „Juhend riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi: juhend) toodud tingimustele ega nendele kriteeriumidele, mida lapse huve esindavalt advokaadilt eelduslikult oodatakse. Juhendi § 3 lg 1 kohaselt on lapse esindaja ja lapse vahel kliendisuhe. Sellest tulenevalt on lapse esindaja esmane ja peamine ülesanne kohtumenetluses olla lapse hääl, selgitada põhjalikult välja lapse soov ja nägemus vaidluse lahenduskäigust ning edastada see muutmatult kohtule. Lapse esindaja selgitab oma kompetentsi piires välja asjaolusid, mh eestkosteasutuselt. Esindajal on lapse esindamisel kohustus kohtuda esindatava lapsega sõltumata lapse vanusest (juhendi § 3 lg 5). Lapse esindaja poolt kohtule esitatud seisukohas on esindaja märkinud, et ta on ära kuulanud avaldaja ja lapse. Küll aga ei nähtu seisukohast, et lapse esindaja oleks põhjalikult välja selgitanud lapse soovi. Lapse esindaja ei ole andnud kohtule vajalikku informatsiooni lapsega toimunud kohtumisest ja lapse poolt esindajale avaldatust. Olukorras, kus kohus on võtnud avalduse menetlusse ja küsinud lapse esindajalt arvamust, ei saa lapse esindaja piirduda üksnes väitega, et tema hinnangul on esitatud avaldus perspektiivitu. Lapse esindajal on lapsega seotud menetluses väga oluline roll – olla lapse hääleks ja anda kohtule edasi lapse arvamus. Antud juhul ei ole lapse esindaja oma rolli täitnud. Veelgi enam, juhendi § 3 lg 8 kohaselt peab lapse esindaja olema kogu menetluse käigus aktiivne, aidates kaasa lapse huvidest lähtuvalt vaidluse kiirele lahendamisele. Lapse esindaja teeb kõik endast sõltuva, et vanemad saavutaksid lapse soove ja huve arvestava rahumeelse kokkuleppe. Lapse esindaja lähtub esindusülesannet täites üksnes lapse õigustest ja huvidest. Kui lapse esindaja hinnangul ei ole vanemate seisukohad menetlusdokumentide järgi selged ja ta peab vajalikuks istungieelset vanema täiendavat ärakuulamist, teeb ta erapooletuse huvides kohtumise ettepaneku mõlemale vanemale. Lapse esindaja peab olema erapooletu ega tohi muutuda ühe vanema esindajaks (juhendi § 3 lg 9). Lapse esindaja on oma seisukohas viidanud, et avaldus ei ole selge, mistõttu on see lapse esindaja hinnangul perspektiivitu. Vaatamata juhendis toodud lapse esindaja ülesannetele, ei ole lapse esindaja astunud ühtegi aktiivset sammu selleks, et vaidluse asjaolusid välja selgitada – eelkõige, kas vanemate vahel on üldse vaidlus lapse viibimiskoha üle. Selleks oleks lapse esindaja pidanud suhtlema mõlema vanemaga, mitte ainult avaldajaga. Juhul, kui lapse esindaja tegutses ajapuuduses, oleks ta pidanud kohtult taotlema tähtaja pikendust vastavate asjaolude väljaselgitamiseks. Komisjonile saadetud seisukohast vastavaid andmeid ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt on komisjon hinnangul, et lapse esindaja seisukoht ei vasta juhendile.
13.06.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 13 lg 1, § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumist ning § 4 lg 1 rikkumist koosmõjus KrMS § 54 p 2 rikkumisega, mis seisneb selles, et advokaat on tegutsenud huvide konfliktis ja kolmanda isiku, mitte oma kliendi, huvides.
Aukohus tuvastas, et advokaat esindas kriminaalasjas nr 123 süüdistatavat A, kes tunnistati 02.11.2023 jõustunud kohtuotsusega süüdi KarS § 145 lg 1 järgi. Seejärel esitas B, kes oli kriminaalasjas nr 123 kannatanu, 22.11.2023 PPA-le süüteoteate, milles teatas, et andis kriminaalasja nr 123 kohtueelses menetluses uurijale valeütlusi. PPA ei alustanud asjas kriminaalmenetlust, mille järgselt on advokaat asunud B-d esindama kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel kriminaalasjas nr 456.
Eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimese lause kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Sama keeld tuleneb ka AdvS § 44 lg-st 4. Advokaat on kliendisuhteid luues eeltoodu jätnud tähelepanuta ja aukohtu hinnangul on advokaat sellega nimetatud keeldu rikkunud. Kuigi kriminaalasi, milles advokaat esindas B-d, kannab teist numbrit kui kriminaalasi, milles advokaat esindas A-d, on need kaks kriminaalmenetlust omavahel lahutamatult seotud, nendes osalevad isikud samad ja need põhinevad samadel asjaoludel. Aukohus on oma 15.02.2012 otsuses selgitanud, et “sama asja” all peetakse silmas asja sisulist poolt, st vaadeldakse seda, kas vaidluse olulised asjaolud, isikud või kohtumenetluse ese määravas osas kattuvad, mitte ei ole oluline kohtuasja number. Käesoleval juhul esindab advokaat kriminaalasjas 123 kannatanuna osalenud B süüdistuskohustusmenetluses kriminaalasjas 456, mille aluseks oli B süüteoteade selle kohta, et ta andis A vastu kriminaalasja nr 123 kohtueelses menetluses uurijale valeütlusi. Seega puudutab kriminaalasi 456 tihedalt kriminaalasja nr 123 ning selle menetluse eesmärk on selgelt suunatud A suhtes menetletud kriminaalasja tulemuse muutmisele ja kriminaalasja teistmiseks võimaluse saamisele. Seega on aukohus seisukohal, et advokaat on esindanud B-d ja A-d sisuliselt samas asjas ja tema tegevuses esinevad huvide konflikti asjaolud.
Aukohus lähtus otsust tehes asjas nr 123 jõustunud kohtuotsusest, millest nähtuvalt on A B suhtes toime pandud kuriteos süüdi mõistetud. Seda, mis hetkel B valeütlusi andis – kas praegu või kriminaalasja nr 123 kohtueelses menetluses –, ei ole tuvastatud. Seega, kuni A suhtes on jõus süüdimõistev kohtuotsus, on A ja B huvid formaaljuriidiliselt omavahel vastuolus.
Kuigi advokaat selgitas, et B soov oli vabaneda süümepiinadest ning anda asjast täielik ja igakülgne ülevaade, mistõttu ei ole advokaadi hinnangul isikute huvid vastuolulised, sest mõlema eesmärgiks on tõe väljaselgitamine, ei pruugi need põhjendused olla kooskõlas B tegelike huvidega. B huve hinnates tuleb arvestada asjaolu, et A näol on tegemist B kasuisaga. Samuti asjaolu, et kohus on asjas nr 123 jõustunud kohtuotsuses märkinud, et kuna kannatanu ja süüdistatava lähedased ei usu kannatanu kohtueelses menetluses väljendatud versiooni juhtunust, siis on see olnud perekonnas pideva arutluse all, mh on teemat korduvalt arutatud ka kannatanuga. Seetõttu oli põhjust arvata, et alaealise kannatanu soov anda kohtuniku ees ütlusi lähtus lähedaste mõjutustest ega olnud tema tegelik tahe. Aukohtu hinnangul seab see asjaolu kahtluse alla ka selle, kas enda suhtes süüteoteate esitamine ja kohtumääruse vaidlustamine, millega B suhtes kriminaalmenetlust ei algatatud, on olnud B tegelik tahe või lähtunud tema lähedaste mõjutustest. Neid asjaolusid peaks hindama B esindaja, kuid olukorras, kus advokaat esindab samal ajal A huve Euroopa Inimõiguste kohtus, ei ole advokaadil võimalik neid asjaolusid objektiivselt hinnata. Ka see asjaolu viitab vandeadvokaadi poolt huvide konfliktis tegutsemisele.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Advokaat peab tegutsema kliendi tegelikes huvides, mis ei pruugi olla alati samastatav kliendi juhistega. Tegutsedes huvide konfliktis, ei ole advokaadil võimalik kliendi tegelikku tahet välja selgitada ja kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta.
Aukohtul tekkis advokaadi ärakuulamisel kahtlus, et advokaat ei mõista kutse-eetika põhilisi printsiipe, sh kliendi huvide kaitse ja huvide konflikti vältimise põhimõtteid, kuivõrd advokaat ei mõistnud ka pärast vestlust aukohtuga oma rikkumist ja selle tõsidust.
Aukohus märkis, et advokaat ei pea mitte üksnes tegutsema oma kliendi parimates huvides, vaid see peab ka näima nii. Aukohtu hinnangul esineb aukohtule esitatud asjaolusid kogumis hinnates põhjendatud kahtlus, et advokaat ei ole tegutsenud asjas nr 456 oma kliendi B huvides, vaid oma esmase kliendi A huvides, kelle huviks on teistmisvõimaluse ja seejärel õigeksmõistmise saavutamine enda süüasjas. Aukohtu hinnangul ei saa olla A huvides tema enda suhtes kriminaalmenetluse algatamata jätmise vaidlustamine.
Aukohus rõhutas, et igal inimesel on õigus, et teda esindaks menetluses advokaat, kes oleks pühendunud üksnes ja ainult tema õiguste kaitsmisele. Praegusel juhul ei ole kohtud veendunud, et B õigused kriminaalasja nr 456 menetluses oleks kaitstud. Aukohus nõustus kohtute kahtlusega.
Vastavalt eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimesele lausele on advokaadil keelatud esindada kahte vastuoluliste huvidega isikut samas asjas. Eetikakoodeks ei võimalda sellises olukorras huvide konflikti välistada isikute teavitamise kohustusega ja neilt nõusoleku võtmisega. Ka eetikakoodeksi kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et § 13 eristab kolme olukorda: 1) advokaat esindab või kaitseb samas asjas kahte klienti või osutab neile õigusteenust ja nende isikute huvid on vastuolus; 2) esineb mõni muu asjaolu, mis takistab või võib takistada advokaadi võimet tegutseda üksnes oma kliendi huvides; 3) advokaat osutab õigusteenust mitmele isikule samas asjas ja nende isikute huvid ei ole vastuolus. Esimest kahte olukorda käsitatakse huvide konfliktina, kusjuures esimesel juhul on advokaadil kohustus ülesannet mitte vastu võtta, teisel juhul võib ta pärast kliendi teavitamist kliendi soovil siiski seda teha. Kolmandal juhul võib advokaat õigusteenust osutada, kuid ka siin peab advokaat kõiki kliente teavitama ning nende nõusolekut küsima. Samasugust käsitlust toetab ka AdvS § 44 lg 4, mille kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Seega ei õigusta B ja A nõusolek käesoleval juhul huvide konfliktis tegutsemist ning advokaadil oli kohustus ülesannet mitte vastu võtta.
Lisaks on B näol tegemist alaealisega, keda esindab tema ema, kes on A elukaaslane ja kes toetab A versiooni juhtunust, mistõttu on kohtutel tekkinud põhjendatud kahtlus tema erapooletuses ning selles, kas tema huvid ühtivad B huvidega. Samuti on kohus leidnud, et B võib olla mõjutatud oma lähedaste poolt. Seega tuleb suhtuda kriitiliselt ka B ja tema ema poolt antud nõusolekusse. Aukohtu hinnangul peab advokaat sellises olukorras, eriti arvestades, et B näol on tegemist alaealisega, kes ei ole ise võimeline oma õigusi kaitsma, olema tema huvide kaitsmisel ja huvide konflikti hindamisel eriti kriitiline. Advokaat seda teinud ei ole ning on asunud sisuliselt samas asjas esindama kahte vastandlike huvidega isikut, jättes seeläbi B huvid menetluses kaitseta.
Kliendi huvide kaitse põhimõte on advokaadi kutsetegevuse olulisim põhimõte. Kliendi huvide kaitse olulisteks aspektideks on lojaalsuskohustus, mis kohustab seadma kliendi huvid kõrgemale nii advokaadi enda kui ka kolmandate isikute huvidest, ning kohustus vältida huvide konflikti ja selle tekkimise ohtu. Advokaat on neid kahte aspekti, ja sellega ka ühte advokaadikutse olulisemat printsiipi, rikkunud, seades sellega ohtu mh nii advokaadi kutse kui ka advokatuuri maine. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on oluliselt rikkunud nii eetikakoodkeksi § 13 lg-t 1, § 8 lg-t 1 ja § 9 lg-t 1 kui ka AdvS § 44 lg-t 4.
Isiku esindamist kriminaalmenetluses reguleerib ka KrMS. Eetikakoodeksi § 4 lg 1 kohaselt juhindub advokaat õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. KrMS § 54 p 2 kohaselt ei või isik olla kaitsja, kui ta on varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Seega on advokaat B-d asjas nr 456 ja A-d asjas nr 123 esindades rikkunud ka KrMS § 54 p-s 2 sätestatud keeldu.
Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimese lause, § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumises, AdvS § 44 lg 4 rikkumises ning eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises koostoimes KrMS § 54 p 2 rikkumisega, ja väärib karistust.
Aukohus arvestas karistuse määramisel asjaolu, et advokaat on rikkunud advokaadi kutse üht olulisimat printsiipi ning seadnud sellega mh ohtu nii advokaadi kutse kui ka advokatuuri maine. Aukohus arvestab seejuures, et advokaadi kliendiks oli alaealine, kes ei ole võimeline ise oma õigusi kaitsma ning kelle puhul on kohtud tuvastanud asjaolud, mis nõudsid advokaadilt kõrgendatud hoolsuskohustust kliendi huvide välja selgitamisel ja huvide konflikti hindamisel, sh alaealise lähikondsete võimaliku mõju hindamist kliendile antud asja menetluse initsieerimisel. Aukohus leiab, et käesoleval juhul on rikkumine raske, kuid arvestab, et antud juhul rikkumine otseseid negatiivseid tagajärgi kliendile kaasa ei toonud. Samuti arvestab aukohus, et advokaat ei ole lõpuni oma eksimust mõistnud. Aukohus võtab arvesse ka asjaolu, et advokaadil puuduvad kehtivad karistused. Eeltoodust tulenevalt pidas aukohus proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi advokatuuri kasuks summas 4500 eurot.
Aukohus pidas vajalikuks juhtida Eesti Advokatuuri juhatuse tähelepanu aukohtumenetluse käigus tõusetunud kahtlusele, et advokaat ei mõista kutse-eetika põhilisi printsiipe. Seetõttu võib esineda vajadus kontrollida advokaadi teadmisi kutse-eetikast põhimõtetest. Kuivõrd hinnangu advokaadi kutsesobivusele annab kutsesobivuskomisjon advokatuuri juhatuse otsuse alusel (kodukorra § 71 lg 1), edastas aukohus aukohtu menetluse materjalid teadmiseks ka advokatuuri juhatusele, et juhatus otsustaks vandeadvokaadi suhtes kutse-eetika alaste teadmiste kontrolli vajaduse kutsesobivuskomisjoni poolt.
13.06.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette üleolevat ja kaebajat alandavat suhtlemisstiili, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.
Aukohus tutvus kaebusele lisatud kirjavahetusega ning leiab, et selline suhtlemisstiil ei ole viisakas ega advokaadile sobilik. Kuigi advokaadi väitel ei ole ta esinenud advokaadina, tuvastas aukohus, et advokaat on 13.04.2024 e-maili lõpus siiski end vandeadvokaadina esitlenud. Advokaat on küll selgitanud, et ühe kirja alla on tõesti jäänud hooletusest märge „vandeadvokaat“, kuid tegemist oli isikliku suhtlusega, mis ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud ning ta kontrollis enda hinnangul, et tema kutsenimetusele viitavaid rekvisiite ei jääks isikliku kirjavahetuse alla.
Aukohus selgitas, et advokaadil ei ole võimalik ka tuttavat aidates mitte-advokaat olla, eriti kui tegemist on tuttava aitamisega õiguslikus küsimuses. Vastavalt eetikakoodeksi § 9 lg-le 1 peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust (eetikakoodeksi § 9 lg 2). Seega kehtib kohtustus käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega advokaadile igal ajal. Advokaat peab teadvustama, et ka sugulasi ja tuttavaid nõustades osutab advokaat sisuliselt õigusteenust ning kui ta on otsustanud seda teha, peab ta seda tegema korrektselt. Seda sõltumata sellest, kas advokaat ise end advokaadina esitleb või mitte. Seetõttu ei ole käesoleval juhul oluline, kas advokaat on kirja kaebajale saatnud kutsetegevuse raames või väljaspool seda. Advokaat peab teise osapoolega suhtlemisel käituma alati viisakalt.
Aukohtule esitatud advokaadi 13.04.2024 e-kiri on aukohtu hinnangul väljunud tavapärase viisakuse raamidest, kuivõrd on kirjutatud üleoleval ja ründaval toonil. Selline kirjastiil, ka väljaspool kutsetegevust, ei ole advokaadile sobilik ning kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.
Aukohus arvestas siiski, et advokaat on viga mõistnud ja järeldused teinud ning lubanud edaspidi oma emotsioone paremini kontrollida. Aukohus lõpetas aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes, piirdudes üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab käituma väärikalt ja lugupidavalt igal ajahetkel.
13.06.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette hooletust, mis seisnes selles, et advokaat ei märganud kohtuotsuse resolutsioonis sisalduvat aritmeetilist viga. Samuti heidab kaebaja advokaadile ette kaebaja antud suunistega venitamist ning kaebaja nimel apellatsioonkaebuse esitamist olukorras, kus kaebaja seda ei soovinud. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 14 lg-te 2 ja 3 ning § 15 rikkumisena.
Esitatud asjaoludest nähtuvalt on kohus tunnistanud oma 07.05.2024 kirjas, et 20.10.2023 kohtuotsuse resolutsioonis esineb aritmeetiline viga. Tegemist oli sellise veaga, mida ei märganud ei kohus ega ka ükski teine menetlusosaline. Kuigi kaebaja väidab, et on otsuses esinevale ebakõlale korduvalt advokaadi tähelepanu juhtinud, ei ole aukohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks ebakõla otsuses tuvastanud enne otsuse jõustumist. Asjaoludest nähtuvalt pöördus kaebaja kohtu poole ebakõla osas selgituste saamiseks alles 2024. aasta aprillis ehk ligi 6 kuud pärast otsuse tegemist. Seega isegi kui kaebaja on advokaadi tähelepanu võimalikule ebakõlale juhtinud, puudub alus asuda seisukohale, et kaebaja on teinud seda enne otsuse jõustumist. Lisaks nähtub aukohtule esitatud asjaolust, et advokaat on veast teada saades, st pärast kohtu vastavat kinnitust 07.05.2024 e-kirjas, asunud koheselt viga parandama, esitades kohtule apellatsioonkaebuse. Advokaat on apellatsioonkaebuse esitamist põhjalikult selgitanud ning aukohtu jaoks on selgitused selle kohta, et apellatsioonkaebuse esitamine oli kaebaja huvides, veenvad. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks kaebaja antud suuniste täitmisega ebamõistlikult kaua viivitanud ning see oleks toonud kaasa kaebaja huvide rikkumise. Samuti ei tuvastanud aukohus, et kohtule apellatsioonkaebuse esitamine oleks kaebaja huvisid või õiguseid rikkunud.
Aukohus võttis otsust tehes arvesse, et kohtuotsus oli mahukas ja detailne ning otsuse resolutsioonis sisalduv kohtu viga ei olnud tõepoolest kergesti märgatav. Seda kinnitab asjaolu, et viga ei märganud ka ükski teine menetlusosaline. Seetõttu ei pidanud aukohus asjaolusid arvestades käesoleval juhul advokaadi karistamist ja aukohtumenetluse algatamist vajalikuks. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et kui isik palkab advokaadi oma õiguste kaitsmiseks kohtumenetluses ja see menetlus päädib kohtuotsusega, siis kohtuotsus tuleb advokaadil läbi lugeda ja seda tuleb teha põhjalikult.
Eeltoodust tulenevalt ei algatanud aukohus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust.
Aukohus märkis mh, et aukohtu pädevusse ei kuulu kaebaja taotluse lahendamine kaebaja vabastamiseks riigi õigusabi advokaadile tasu maksmisest. Riigi õigusabi andmise ja selle eest tasumise kohustuse otsustab kohus. Eelnevast tulenevalt jättis aukohus kaebaja vastava taotluse läbi vaatamata.
01.08.2024
Aukohus tuvastas, et kaebajad heidavad advokaatidele ette perspektiivitute nõuete esitamist ja asjatundmatust hagide koostamisel ning sellega põhjendamatute kulutuste tekitamist, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 12 lg 3, ja § 14 lg 2, 3 rikkumisena. Kaebajad heidavad advokaatidele ette kolmanda isiku, mitte kliendi huvides tegutsemist, mis on käsitletav eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumisena.
Aukohus leidis, et iseenesest on lubamatu olukord, kus advokaadid teevad põhjendamatut ja perspektiivitut tööd selleks, et kliendile selle eest arve esitada või soovitavad riskantseid valikuid lootusest suurele tulemustasule. Aukohus jagas kaebaja seisukohta sellest, et kuigi advokaadid peavad tegutsema kliendi huvides ja menetluse alustamise otsustab klient, siis pankrotihaldurit esindades peaksid advokaadid mh arvestama pankrotihaldurile seadusega pandud kohustustega. Kuigi PankrS § 62 lg 3 kohaselt vastutab pankrotihaldur kolmanda isiku, esindaja või abilise tegevuse eest pankrotimenetluses nagu oma tegevuse eest, siis kui pankrotihalduri kohustus on kasutada pankrotivara heaperemehelikult, ei ole perspektiivitute nõuete esitamine ja seeläbi põhjendamatute kulutuste tegemine pankrotihalduri seaduslikes huvides ega kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga.
Küsimus, kas konkreetsetel puhkudel on võlgniku poolt võõrandatud või koormatud vara tagasivõidetav või on tehing heade kommete vastasuse tõttu tühine, on õiguslikku laadi ning seda saab lahendada üksnes konkreetset tsiviilasja lahendav kohus.
Asjaolu, et maakohus on õiguslikult keerukates vaidlustes menetlusosalistega hageja nõudeid arutanud, palunud hagejal nõudeid täiendada või selgitada, ei anna alust arvata, et advokaadid on rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 2 ning on olnud asjatundmatud. Asjas oluliste asjaolude ja õigussuhete täielik väljaselgitamine on vältimatu eeldus asja efektiivsele menetlemisele ja õige lahendi tegemisele, ühtlasi teostab sellega kohus enda selgitamiskohustust.
Aukohtu hinnangul asjaolu, et võlausaldaja A ja advokaadibüroo vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt võlausaldaja A tasub advokaadibüroo kliendiks oleva pankrotihaldurile osutatud õigusteenuse eest, ei anna alust arvata, et advokaadid on rikkunud lojaalsuskohustust ning lähtunud võlausaldaja või tema juhatuse liikme huvidest. Aukohus nõustus advokaatide selgitustega, et olukorras, kus pankrotihalduri valitsetavast varast ei piisa kulude katteks, on tavapärane, et pankrotimenetlust ja sellega seotud menetlusi finantseerivad võlausaldajad. Kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust, mistõttu on põhjendatud, et pankrotivaras piisavate vahendite puudumise korral, kannavad kulud võlausaldajad, kuivõrd on varalist huvi omavad isikud. Sama põhimõte tuleneb ka TsMS § 183 lg-st 2. Seega asjaolu, et pankrotihaldurile õigusteenuse osutamise eest tasub võlausaldaja A, ei ole pankrotimenetluse põhimõtetega vastuolus ning advokaatidele ei saa ette heita PankrS § 56 lg 3 kaudu PankrS § 62 lg 2 rikkumist, mh majanduslikku sõltuvussuhet võlausaldajaga A.
Aukohus jättis advokaatide suhtes aukohtumenetluse algatamata seoses advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.
08.08.2024
Aukohus osundas esmalt üldise põhimõttena, et advokaat, võttes endale õigusteenusena kliendi äriühingu juhtimise juhatuse liikmena, võtab endale kõik äriseadustikus sätestatud juhatuse
liikme kohustused, ühes vastutusega. Sellest johtuvalt leidis aukohus, et kliendi äriühingus juhatuse liikme kohustuste võtmine võiks olla pigem erand kui reegel. Kui aga ikkagi otsustatakse sellise õigusteenuse kasuks, peab see suhe olema lepinguliselt täpselt reguleeritud. Praktika näitab, et eriti välismaiste klientide puhul võib juhtuda, et äriühingu asutanud isik, kellega advokaat on kokku leppinud õigusteenusena juhatuse liikmena tegutsemise, „kaob“ ja temaga ei ole võimalik kontakti taastada. Sellise olukorra tekkimisel jääb kogu vastutus selle äriühinguga seonduvalt advokaadile kui juhatuse liikmele. Aukohus hindas sellisel kujul osutatavat õigusteenust kõrgendatud riskiga teenuseks, seda nii üldise advokaadi-kliendi suhte ja „tunne oma klienti“ põhimõtte seisukohalt, kui ka näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja muude seaduste valguses. Sellise teenuse osutamisega nõustumist tuleb advokaadil väga tõsiselt kaaluda ja sellega nõustumisel püüda kliendisuhe reguleerida nii, et riskid oleks maksimaalselt maandatud, eriti juhuks kui advokaat peaks kaotama kontakti oma kliendiga.
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumisel juhatuse nõuetekohast teavitamata jätmist, mis on käsitletav advokatuuri juhendi „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 6 rikkumisena. Advokatuuri juhendi „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 6 lg 1 ja § 1 lg 4 tõlgendamisel juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et teavitused kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumisel tuleb juhatusele esitada viivitamatult pärast juriidilise isiku juhtorgani liikmeks saamist. Kuigi advokatuuri juhend sellist sõnaselget kohustust advokaatidele ei pane, tuleks juhatust teavitada mh ka kliendi huvides juriidilise isiku prokuristiks saamisest, sest ka prokuristina kuulub advokaat juriidilise isiku juhtorganisse. Juhtimis- või kontrollorganiks on muu hulgas juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon. Juhtorganina käsitatakse ka välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhti.
Aukohus leidis, et maksuvõla tekitamisega advokaadibüroole ning tulu- ja sotisaalmaksu deklaratsioonide esitamata jätmisega on advokaadid rikkunud kodukorra § 25 lg 2 koosmõjus TuMS § 40 lg-ga 4 ja 5 ning SMS § 9 lg 1 p-ga 4, samuti eetikakoodeksi § 9 lg 1 teist lauset. Aukohus rõhutas, et advokaat peab oma kutsetegevuses lähtuma seadusest. Seadusest tuleb advokaadil lähtuda nii kliendile õigusteenuse osutamisel kui ka advokaadibüroo pidamisel. Kuivõrd advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mõjutab advokaadibüroo seaduskuulekus nii advokaadi ja advokatuuri mainet kui ka klientide huve. Märkimisväärselt suur maksuvõlg mitte ainult ei kahjusta laiemalt advokatuuri mainet, vaid seab otseselt ohtu advokaadibüroo klientide huvid, seda eriti juhul, kui büroo suhtes peaks algatatama näiteks pankrotimenetlus või muu sarnane kolmandate isikute poolt läbi viidav menetlus. Ohtu võib sattuda nii sõltumatuse kui ka konfidentsiaalsuse põhimõtte järgimine. Kuigi aukohus ei pea üldjuhul vajalikuks sekkuda advokaadibüroode ettevõtlusesse ja igapäevasesse majandustegevusse, siis käesoleval juhul oli maksuvõlg märkimisväärne, mistõttu aukohus peab vajalikuks selles osas anda oma hinnangu. Lisaks olid bürool esitamata enam kui poole aasta tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonid. Sedavõrd suur maksuvõlg ja asjaolu, et advokaadiühing ei ole esitanud maksudeklaratsioone enam kui poole aasta jooksul, viitab tõsistele probleemidele advokaadibüroo pidamises laiemalt ning kitsamalt ennekõike büroo finantsjuhtimises ja raamatupidamise korraldamises. Lisaks seab eeltoodu kahtluse alla advokaadibüroo võime jätkata klientidele õigusteenuse osutamist. Advokaadiühing, kelle ettevõtlus on õigusteenuse osutamine ning klientide nõustamine seaduse täitmisel, kuid kes ei täida ise talle seadusest tulenevaid nõudeid sedavõrd pika perioodi jooksul, mille tulemuseks on riigi ees märkimisväärse maksuvõla tekkimine, kahjustab nii advokaadi kutset kui ka
advokatuuri mainet. Maksuvõla tekkimise eest vastutavad suhetes advokatuuriga advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni täitvad advokaadid.
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette kliendi nimel juriidilise isiku juhtorganisse kuulumisel juhatuse liikme ja likvideerija kohustuste täitmata jätmist äriühingutes, mis on käsitletav AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena koostoimes ÄS § 179 lg 4 ja ÄS § 211 lg 31 rikkumisega. Aukohus tuvastas etteheite hindamisel, et advokaat ei ole kliendi huvides juriidiliste isikute juhtorganisse kuuludes täitnud aastaid seadusest tulenevaid juhatuse liikme ja likvideerija kohustusi. Jättes majandusaasta aruanded ning likvideerimise vahearuanded ühingute juhatuse liikmena esitamata, ei ole advokaat kliendile õigusteenust osutades täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi (ÄS § 179 lg-st 4 ja ÄS § 211 lg-st 31) ning seeläbi ka AdvS § 43 lg-t 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg-t 1. Nimetatud rikkumine on toimunud pika aja vältel ning puudutab kokku 7 ühingut. Nendest 2 osas on rikkumine toonud kaasa ühingu registrist kustutamise. Selline mahukas kohustuste täitmata jätmine tekitab küsimuse, kas advokaat on juriidiliste isikute juhtorganitesse määratud ebaseaduslikel eesmärkidel või on advokaat võtnud endale liiga palju ülesandeid, mida ta ei suuda täita. Juriidilise isiku juhatuse liikme kohustute täitmata jätmine ei ole kooskõlas seadusega ning olukord, kus see on toonud ühingule kaasa trahvi määramise või ühingu äriregistrist kustutamise, ei saa olla selle ühingu huvides. Aukohtu hinnangul ei vabanda rikkumist asjaolu, et kliendid ei ole advokaadile etteheiteid teinud. Eetikakoodeksi § 8 lg 3 kohaselt võib advokaat täita üksnes neid kliendi ülesandeid, mis ei ole õigusvastased ega kahjusta advokaadi au ja väärikust. Juhul, kui kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, seadusega või advokaadi au ja väärikusega, selgitab advokaat kliendile oma seisukohti ja kliendi seadusevastastest või põhjendamatutest nõudmistest tulenevaid võimalikke tagajärgi. Kui klient ei loobu oma nõudmistest, on advokaadil õigus õigusteenuse leping lõpetada. Seega isegi kui kliendid on selliseid tagajärgi soovinud, siis oleks advokaat pidanud õigusteenuse osutamise lõpetama. Samuti ei vabanda rikkumist asjaolu, et aruannete esitamine on viibinud raskuste tõttu auditeerimisel. Asjaolu, et audiitor majandusaasta aruannet ei kinnita, viitab aukohtu hinnangul võimalikele puudujääkidele ühingu asjaajamises või dokumentatsioonis, mille eest vastutab samuti advokaat ühingu juhatuse liikmena. Kui audiitor ei kinnita aruannet erimeelsuste tõttu, tuleks valida teine audiitor. Kui ükski audiitor aruannet ei kinnita, viitab see puudustele ühingu tegevuses. Seega oleks advokaat pidanud astuma aktiivseid samme auditeerimise käigus tekkinud probleemide lahendamiseks. Advokaadi osutatud õigusteenus peab olema õigeaegne ja asjatundlik (eetikakoodeksi § 14 lg-d 2 ja 3).
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette advokaadibüroo enda osa omandamist, mis on käsitletav ÄS § 162 lg 1 rikkumisena. Seoses osaühingu osaluse omandamisega advokaadibüroo poolt ei tuvastanud aukohus rikkumisi, kuid selgitas, et kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamise teenus ei ole tavapärane õigusteenus. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kliendi käsundiks osaühingu likvideerimine. Ühingu likvideerimine ei eelda advokaadibüroo poolt ühingu osaluse omandamist. Aukohus rõhutas, et juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamise teenusega ühingus kaasneb advokaadile ja advokaadiühingule ka vastutus, millega omakorda kaasnevad riskid mh advokaadi sõltumatuse printsiibi järgimisele. Seetõttu tuleb selliste ülesannete täitmiseks võtmist nii, et advokaadibüroo omandab likvideerimisele määratud äriühingu osaluse, eriti ühingutes, mida advokaat või advokaadibüroo ei ole ise asutanud ja mille tegevuses ei ole osalenud ning mille tausta nad lõpuni ei tea, eriti põhjalikult kaaluda. See ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu juhtis aukohus tähelepanu, et sellise teenuse osutamine peaks olema igakülgselt kaalutud, põhjendatud ja vajalik. Vastasel juhul võib advokaat või büroo seada end kergesti olukorda, kus tal ei ole võimalik end kolmandate isikute, sh kliendi nõuete eest hiljem efektiivselt kaitsta, sest ta ise on ühingu tegevuse eest ainuvastutav.
Aukohus leidis, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb kodukorra § 25 lg 2 rikkumises koosmõjus TuMS § 40 lg-te 4 ja 5 ning SMS § 9 lg 1 p 4 rikkumisega, samuti eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumises ning AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises koosmõjus ÄS § 179 lg 4 ja ÄS § 211 lg 31 rikkumisega. Aukohus määras advokaadile AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel karistuseks rahatrahvi suuruses 1500 eurot.
Aukohus asus arvestades tuvastatud asjaolusid ja eelnevaid põhjendusi seisukohale, et ka teine advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni täitev advokaat on rikkunud kodukorra § 25 lg-t 2 koosmõjus TuMS § 40 lg-tega 4 ja 5 ning SMS § 9 lg 1 p-ga 4, samuti eetikakoodeksi § 9 lg 1 teist lauset ja väärib karistust. Aukohus rõhutas veel kord, et maksuvõlg oli märkimisväärne. Lisaks olid bürool esitamata enam kui poole aasta tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonid. Sedavõrd suur maksuvõlg ja asjaolu, et advokaadiühing ei ole esitanud maksudeklaratsioone enam kui poole aasta advokaadibüroo võime jätkata klientidele õigusteenuse osutamist. Advokaadiühing, kelle ettevõtlus on õigusteenuse osutamine ning klientide nõustamine seaduse täitmisel ning kes ei täida ise talle seadusest tulenevaid nõudeid sedavõrd pika perioodi jooksul, omades riigi ees ka märkimisväärset maksuvõlga, kahjustab nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.
Aukohus tunnistas advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes kodukorra § 25 lg 2 ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumises ning määras vandeadvokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
08.08.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadibüroo ja äriühingu A vahel oli sõlmitud kliendileping, mille sisuks olid mh juriidilise isiku asutamise ja juhatuse liikme teenused loodud ühingus. Aukohtule esitatud ja avalikest registritest kätte saadud infost nähtuvalt ei ole äriühingu A nimel esitatud äriregistrile 2019-2023 majandusaasta aruandeid. Nimetatud etteheide on käsitletav AdvS § 43 lg 1 rikkumisena koostoimes ÄS § 179 lg 4 rikkumisega. Jättes 2018-2019, 2020, 2021, 2022 ja 2023 majandusaasta aruanded ühingu juhatuse liikmena esitamata, ei ole advokaat kliendile õigusteenust osutades täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi. Seeläbi on advokaat rikkunud ka AdvS § 43 lg-t 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg-t 1. Kuigi advokaat ei olnud ühingu ainuke juhatuse liige, vastutas ta juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Olukorras, kus majandusaasta aruanded olid jäetud tähtaegselt esitamata, oleks advokaat ühingu juhatuse liikmena pidanud nimetatud kohustuse täitma parimal võimalikul moel.
Aukohus märkis, et juhtorganisse kuulumise teenus ei ole tavapärane õigusnõustamine, vaid teenus, mis peaks olema ajaliselt piiratud ja suunatud konkreetse õiguspärase eesmärgi saavutamisele. Lisaks tõi aukohus välja, et teenuse osutamisel peab advokaat veenduma, et klient ei soovi teenust seadusega vastuolus oleva huvi kaitseks (Advokatuuri juhendi „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 3 lg 3). Advokatuuri juhendi „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku juhtorganisse kuuluv advokaat kohustatud end juriidilise isiku juhtimisest taandama (st tagasi astuma või tagama enda tagasikutsumise), kui tekib huvide konflikt kliendi ja juriidilise isiku huvide vahel või kliendilepingust tulenevate kohustuste ja juhtorgani liikme kohustuste vahel. Samuti on juriidilise isiku juhtorganisse kuuluv advokaat kohustatud end juriidilise isiku juhtimisest taandama, kui juhtimises osalemine ei sobi kokku advokaadi kutsetegevusega või advokaadi kutse-eetika nõuetega või kui see tekitab mõistliku kahtluse advokaadi sõltumatuses või see takistab või kahjustab advokaadi kutsetegevust või mainet. Lisaks pidi advokaadil olukorras, kus klient pärast Eestis ettevõtte asutamist ja kliendi esindaja juhatuse liikmeks määramist advokaadile enam kättesaadav ei ole ja tema
kontaktaadress enam ei toimi, tekkima mh kahtlus ka kliendi tegelikes eesmärkides. Seda enam oleks advokaat pidanud äriühingu juhatusest tagasi astuma ning saavutama vastavad kandemuudatused ka avalikus äriregistris. Advokaat ei ole seda kolme aasta jooksul teinud.
Aukohus tuvastas, et advokaadibüroo ja äriühingu B vahel oli sõlmitud kliendileping, mille sisuks oli juhatuse liikme teenus. Teenust osutas kliendilepingu kohaselt advokaat. Aukohus ei tuvastanud nimetatud ühingu puhul ega sellega seoses advokaadi poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Küll aga tuvastas aukohus, et advokaat kuulub äriühingu B juhatusse ka pärast advokatuuri liikmesuse peatamist. Aukohus juhtis tähelepanu, et advokaadil, kelle liikmesus on peatatud, ei ole lubatud õigusteenuse osutamine kolmandatele isikutele võlaõigusliku lepingu alusel (AdvS § 35 lg 1 p 2, AdvS § 49 lg 1 I lause, advokatuuri juhatuse 23.07.2019 otsus AdvS § 35 lg 1 p 2 II alternatiivi tõlgendamise kohta).
Aukohus tunnistas advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes AdvS § 43 lg 1 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises koostoimes ÄS § 179 lg 4 rikkumisega ja juhendi „Õigusteenuse osutamise kord seoses kliendi huvides juriidilise isiku juhtorganisse kuulumise ja osaluse omamisega“ § 8 lg 1 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
09.08.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette õigusteenuse osutamata jätmist ja seeläbi kliendi huvide rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat sõlmis kliendiga suulise kliendilepingu ning lubas korteriühistu otsuse tema nimel kohtus vaidlustada, kuid jättis selle tegemata jättes kaebaja pöördumistele vastamata. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 8 lg 2, § 12 lg 4, § 14 lg-te 3 ja 4 ning § 15 rikkumistena. Viimaks toob kaebaja esile, et advokaat ei ole tagastanud talle ettemaksu, mis on käsitletav AdvS § 60 lg 5 ning eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.
Seoses advokaadi vastuväitega, et poolte vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku lepingut kohtusse pöördumise kohta, milline nõue tuleneb AdvS § 55 lg-st 4, asus aukohus seisukohale, et AdvS § 55 lg 4 eesmärk on tagada selgus advokaadibüroo kliendisuhetes, mitte aga mõjutada advokaadi ja kliendi vaheliste kokkulepete kehtivust. Seega ei too AdvS § 55 lg-s 4 sätestatud vormi järgimata jätmine kaasa käsunduslepingu tühisust. Küll aga on hilisemate vaidluste vältimiseks kliendilt saadud ülesande piiritlemise küsimuses soovitatav leping sõlmida siiski kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Isegi kui tegemist on ühekordse iseloomuga ja selgelt piiritletud ülesandega, on soovitatav suuliseid lepinguid hilisemate vaidluste vältimiseks üle kinnitada e-kirja teel.
Aukohus tuvastas, et advokaat on toime pannud eetikakoodeksi § 12 lg 4, § 14 lg 3 ja 4 ning § 15 rikkumise. Aukohtule esitatud asjaoludest ilmneb, et advokaadi ülesande täitmine viibis väidetavalt suure töökoormuse tõttu ligi aasta, seejuures ei täitnud advokaat korrektselt kliendi teavitamiskohustust. Aukohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust asjaolu, et advokaat on kliendile korduvalt selgitanud, et tema töökoormus ei võimalda kohe kohtusse pöörduda ning klient on olnud nõus ootama. Aukohtu arvates ei ole kaebaja aastaks ootama jätmine kooskõlas kutse-eetika nõuetega. Kui advokaat tajub, et ta ei jõua olemasolevaid töökohustusi tähtaegselt ning klientidele põhjendamatuid kulutusi tekitamata täita, peab ta sellest klienti viivitamata teavitama ning leidma endale asendaja või võtma tarvitusele muud meetmed, et klientide ülesannete täitmine oleks tagatud mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul ei ole advokaat vastavalt käitunud, mistõttu on läinud vastuollu eetikakoodeksi § 12 lg-ga 4. Samuti on aukohus seisukohal, et kuigi teatud piirini on advokaadil õigus otsustada, millises järjekorras ta oma tööd teeb, ei õigusta see oma tööd planeerides väljuda mõistliku aja piiridest. Kuigi käesoleval juhul ei olnud algselt kaebajaga kokku lepitud, mis tähtajaks tuleb avaldus kohtusse esitada, tuli advokaadil ülesanne täita mõistliku aja jooksul. Aukohtu hinnangul on advokaat, jättes ligi poole aasta jooksul tähelepanuta kaebaja pöördumised, seejärel andes lubaduse esitada avalduse kohtusse konkreetseks tähtajaks, pärast mida hoidis kaebajat veel pool aastat infosulus ega täitnud enda ülesannet, on käitunud taunimisväärselt ning ebaeetiliselt.
Kuigi aukohtu otsuse vormistamise ajaks ei olnud advokaadile ettemaksu tagastamata jätmine ja seega AdvS § lg 5 ja eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumine etteheidetav, tõi aukohus välja, et advokaat andis kliendile eksitavaid lubadusi ettemaks tagastada. Lisaks pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb kliendile selgitada tasu kujunemise aluseid (AdvS § 60 lg 2) ning esitada talle arve tehtud tööde eest ka siis, kui see loetakse ettemaksuga tasutuks ja kliendil enam täiendavalt midagi tasuda ei tule. Selliselt tagab advokaat tasuga seotud küsimustes selguse ja läbipaistvuse, aga ka korrektse raamatupidamise.
Arvestades advokaadi rikkumisi ning tema istungitel väljendatud suhtumist (advokaat ei pidanud eriliseks probleemiks kaebaja ligi aastaks infosulgu ja ootele jätmist, samuti õigusteenuse eest kaebajale mõistlikul ajal arve esitamata jätmist ning ettemaksu tagastamise küsimuse arutamist varem kui kaks aastat pärast õigusteenuse sisulist osutamist) ei olnud advokaat aukohtu hinnangul lõpuni kõiki oma eksimusi mõistnud. Vaatamata sellele, et otsuse vormistamise ajaks asus advokaat enda käitumist heastama tagastades kaebajale 475 euro ulatuses ettemaksu ning kahetsedes, et jättis kaebaja õigusteenuse osutamisel ootele, mis on iseenesest tervitatav, on see toimunud alles pärast seda, kui aukohus advokaadi kaks korda ära kuulas ning advokaadil sai tekkida arusaam aukohtu meelsuse ja võimaliku otsuse kohta. Eelnevast tulenevalt tunnistas aukohus advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 12 lg 4, § 14 lg 3, 4 ja § 15 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi suuruses 1000 eurot. Aukohus edastas menetluse materjalid teadmiseks ka advokatuuri juhatusele, et juhatus otsustaks advokaadi suhtes kutse-eetika alaste teadmiste kontrolli vajaduse kutsesobivuskomisjoni poolt.
05.09.2024
Aukohus tuvastas, et kaebaja heidab advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist, mis seisnes kaebajate hinnangul selles, et advokaat esitas kaebajatele alusetu teabenõude, milles esitatud asjaolud ei vasta tõele. Teise advokaadi minetusena saaks pidada seaduse puudulikku tundmist, mida saab käsitleda eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumisena.
Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et advokaat on pealkirjastanud kaebajatele adresseeritud dokumendi teabenõudena. Kuigi advokaat on AdvS § 41 lg 1 p 2 ning § 42 kohaselt pädev koguma tõendeid, mis on vajalikud õigusteenuse osutamiseks, peab advokaat olema seejuures eetikakoodeksi § 14 lg-st 2 tulenevalt asjatundlik, s.o pädev konkreetses õigusvaldkonnas ning hoolikas ülesande täitmisel. Käesoleval juhul ilmneb, et advokaadi dokumendis olevatele küsimustele vastamine eeldab mitte üksnes olemasoleva teabe väljastamist, vaid täiendavat analüüsimist ning selgituste andmist. Seega ei saa kõnealust dokumenti pidada teabenõudeks AvTS mõttes (AvTS § 3 lg 1, § 6, § 14), mistõttu ei ole selliselt dokumendi pealkirjastamine õiguslikult korrektne ega vasta iseenesest asjatundlikule õigusteenuse osutamisele eetikakoodeksi § 14 lg 2 mõttes.
Aukohus lõpetas aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata, kuid juhtis advokaadi tähelepanu olla edaspidi hoolikam ja täpsem seaduses reguleeritud mõistete kasutamisel, et vältida dokumendi kaheti mõistmist, tagades seeläbi ka efektiivsema kliendi huvide kaitse.
05.09.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile muuhulgas ette lapsele mõeldud kingituse hoidmisel Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud kliendi vara juhendist tulenevate kliendi vara hoidmise nõuete järgimata jätmist.
Kaebaja etteheite kohaselt ei ole advokaat lapsele üle andnud 2020. a istungil isa poolt lapsele mõeldud kingitust. Advokaat selgitas, et kuivõrd advokaadi ja lapse kohtumine toimus alles 30.03.2023, ei saanud advokaat 2020. a saadud kingitust varem lapsele üle anda. Samas ilmneb, et advokaat ei ole kingitust üle andnud ka aukohtumenetluse jooksul, sest kingitus on seoses remondiga ära pakitud ning asub advokaadi keldris.
Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kingitus anti advokaadile kui kapse esindajale, mistõttu on see seotud advokaadi kutsetegevusega ja sellise vara hoidmisel peaks advokaat lähtuma kliendi vara hoidmise juhendist. Seejuures ei oma aukohtu hinnangul tähtsust, milline on advokaadile üle antud vara väärtus. Arvestades eelnevalt viidatud norme (s.o Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lg 1 ja § 3 lg 1) ei ole korrektne hoida lapsele mõeldud kingitust advokaadi keldris. Advokaadi ärakuulamisel aukohtu istungil ilmnes, et advokaat ei teadnud täpselt, mis lapse isa poolt temale üle antud karbis täpsemalt oli. Advokaat sai sellest teada alles lapse isalt saadud 28.06.2024 e-kirjas, millele oli lisatud pilt kingitusest (mänguasjad). Aukohus ei pea mõistlikuks advokaadi tegevust võtta vastu ja hoiustada tundmatu sisuga pakki. Arvestades kliendi vara hoidmise juhendi § 1 lg-t 3, mille kohaselt ei võta advokaat vastu vara, kui on ilmne, et selle eesmärgiks on seadusega vastuolus oleva huvi kaitse, oleks advokaat pidanud veenduma paki sisus. Kuigi aktiivsus lapse esindamisel on oluline ning advokaadi ülesandeks on teha kõik endast sõltuv, et vanemad saavutaksid lapse soove ja huvisid arvestava rahumeelse kokkuleppe, tuleb advokaadil arvestada lastega seotud vaidlustega kaasnevat vanemate tundelisust ja positsioonist lähtuvaid motiive ning kaaluda hoolikalt vahendaja rolli sattumist. Lisaks advokaadile seisavad lapse huvide eest ka kohaliku omavalitsuse esindajad ning psühholoogid, kelle vahendusel saavad vanemad lapsega suhelda või kingitusi saata.
Aukohus lõpetas aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes temale karistust määramata, kuid juhtis tähelepanu, lapse esindajana osutab advokaat õigusabi lapsele ning peab lähtuma üksnes lapse huvidest. Kuigi advokaat peab jääma ausaks ja kõlbeliseks ka lapse vanematega, peab lapse esindaja olema erapooletu ega tohi muutuda vanema esindajaks või tööriistaks.
05.09.2024
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette RÕS § 24 lg 1 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat on esitanud kohtule esitatud tasutaotluses valeandmeid. Lisaks tuvastas aukohus, et advokaat võib olla rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1 ning § 14 lg 3, mis seisneb selles, et advokaat on esitanud seisukoha kohtule mitte oma esindatava, vaid enda huvides.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei pidanud advokaat lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajana tegelikult vajalikuks ema poolt esitatud taotluste ja seisukohtade osas kohtule seisukohta esitada, kuid vahetult enne tähtaja saabumist otsustas siiski seda teha. Advokaat põhjendas oma meelemuutust võimalusega teenida seisukoha koostamisega pensionile lisa. Aukohus asus seisukohale, et olukorras, kus advokaat leidis, et seisukoha koostamine ei olnud lapse huvide kaitseks vajalik, kuid esitas seisukoha endale pensionilisa teenimiseks, on advokaat tegutsenud eelkõige enda, mitte oma kliendi huvides. Seega ei olnud advokaadi käitumine kooskõlas eetikakoodeksi § 8 lg-ga 1.
Aukohtu istungil selgitas advokaat, et lähtus menetluses lapse huvidest, kuid tal oli seisukoha esitamise osas dilemma. Ühest küljest ei soovinud advokaat kohut koormata, kuid tuginedes Eesti Advokatuuri juhendile, mis on mõeldud riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses ning selle § 3 lg-s 8 sätestatud suunisele olla menetluses aktiivne, esitas siiski kohtule enda seisukoha. Aukohus leidis, et kuivõrd advokaadi hinnangul ei olnud seisukoha esitamine siiski vajalik, ei saa advokaadile ette heita lapse huvide kaitsmata jätmist olenemata sellest, et menetlusdokument ei jõudnud kohtuni. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et olukorras, kus advokaat on pidanud vajalikuks menetlusdokumendi esitamist, peab ta piisavalt hoolikalt kontrollima ka seda, et dokument on kohtuni jõudnud. Eriti on see oluline lapse esindamisel, kus advokaadi esmane ja peamine ülesanne on olla lapse hääleks.
Aukohtu hinnangul hõlmab eetikakoodeksi § 14 lg 3, mille kohaselt tuleb advokaadil hoiduda kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest, muuhulgas ka keeldu kulutada riigi õigusabi korras määratud esindajana riigi raha.
Aukohus lõpetas aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et kuigi lapse esindamisel tuleb olla lapse huvide tagamiseks aktiivne, on ka sellises vaidluses oluline meeles pidada menetlusökonoomia põhimõtet ning kasutada enda menetlusõigusi heauskselt (TsMS § 2, 4). Täiendava tasu saamise nimel korduva sisuga, asjakohatute või sisutühjade menetlusdokumentide koostamine ei ole aktsepteeritav, pealegi ei aita selliste dokumentide esitamine kaasa asja kiirele lahendamisele ja koormab tarbetult kohut. Advokaadil tuleb leida mõistlik tasakaal lapse esindamisele kohaldatavate suuniste ja üldiste tsiviilkohtumenetluse põhimõtete vahel järgides ka kutse-eetika nõudeid.
12.09.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heidab kaebaja advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 ja § 22 lg 1 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat on suhtluses kaebajaga väljunud viisaka ja väärika suhtluse piiridest.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaat käitunud kaebuses viidatud sõnumeid saates kutse-eetika standardile vastavalt, sest advokaat peab käituma eetikakoodeksi § 9 lg 2 alusel ausalt ja väärikalt ka väljaspool kutsetegevust. Advokaat saatis kaebajale korduvalt sõnumeid, mille sõnakasutus oli ebaviisakas, vulgaarne, kohati väljapressiv ja ähvardav. Selline mõtlematu käitumine on ebaeetiline ega ole tolereeritav, kuivõrd kahjustab nii advokaadi kui ka advokaadikutse mainet laiemalt. Aukohus küll mõistab advokaadi frustratsiooni ja hirmutunnet, mida kaebaja käitumine advokaadis esile tõi, kuid leiab, et advokaat peab säilitama väärikuse ka keerulistes olukordades. Advokaat pidanuks pöörduma (vajadusel korduvalt) õiguskaitseorganite poole ning kasutama seaduslikke viise kaebaja käitumise ohjeldamiseks.
Vaatamata advokaadi minetusele lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes talle karistust määramata. Olenemata asjaolude keerukusest juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peab ka väljaspool kutsetegevust olema lugupidav ja stoiline ning rakendama probleemide lahendamisel meetmeid, mis oleksid seaduslikud ja kooskõlas kutse-eetikaga.
03.10.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heitsid kaebajad advokaadile ette tema ründavat ja emotsionaalset kirjavahetust, samuti nõudele vastamiseks antud ebamõistlikult lühikest tähtaega ja kaebajate esindaja survestamist, meediaga ähvardamist ning kaebajate solvamist. Kõnealuseid etteheiteid saab aukohtu hinnangul käsitleda eetikakoodeksi § 9 lg 1 võimaliku rikkumisena ning kaebajate lepingulise esindaja survestamise osas eetikakoodeksi § 24 lg 1 võimaliku rikkumisena.
Aukohus märkis esitatud materjalide pinnalt, et advokaat esindas enda kliendi huve, olles sealjuures väga sihikindel ja orienteeritud eesmärgi saavutamisele. Aukohtu hinnangul oli kaebajatele esitatud nõudekiri ning kaebajate lepingulise esindajatega toimunud kirjavahetus kategooriline ning kohati emotsionaalne, millest kaebajad või nende lepinguline esindaja võisid ennast puudutatuna tunda, kuid kutse-eetika piire ületavat käitumist aukohus kaebajate poolt kirjeldatust ei tuvastanud. Seejuures ei või eetikakoodeksi § 4 lg-st 6 tulenevalt samastada advokaati kliendiga.
Aukohus leidis, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, kuid juhtis siiski tähelepanu, et liigsed emotsioonid tuleb vastaspoolega suhtlemisel kõrvale jätta. Lisaks tuletas aukohus nii advokaadile kui ka kaebajate lepingulisele esindajale meelde kollegiaalsuse põhimõtet, millest mh tuleneb, et kolleegid peaksid omavahelises suhtluses olema heatahtlikud ning kolleegidevahelisi lahkhelisid tuleb esmajoones lahendada omavahel kokkulepete sõlmimise teel (eetikakoodeksi § 24 lg 1, 2), vajadusel selliste lahkhelide lahendamisele vanemat kolleegi kaasates.
03.10.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt heitis kaebaja advokaadile ette kõlvatu võistluse keelu rikkumist, mis seisnes Facebooki postituse avaldamises, mis halvustab Eesti Advokatuuri mitte kuuluvaid juriste ning seab kahtluse alla nende pädevuse. Nimetatud etteheidet saaks aukohtu hinnangul printsiibis käsitleda eetikakoodeksi § 7 lg 1 ja lg 5 võimaliku rikkumisena või alternatiivselt eetikakoodeksi § 9 lg 1 võimaliku rikkumisena.
Aukohus asus seisukohale, et eetikakoodeksi § 7 ei kohaldu juristide suhtes, kes ei kuulu Eesti Advokatuuri. Eetikakoodeks kehtib § 2 lg 1 kohaselt Eesti Advokatuuri liikmetele ehk advokaatidele. Kuigi eetikakoodeksi § 24, mis reguleerib suhteid kolleegidega, ei defineeri kolleegi mõistet, ilmneb eetikakoodeksi § 24 nii grammatiliselt kui ka süstemaatiliselt tõlgendades, et tegemist on normiga, mis reguleerib advokaadi suhteid teise advokaadiga. Ka CCBE eetikakoodeksi artiklist 5.1.2 tuleneb, et eetikakoodeksi kontekstis saab kolleegiks pidada just teist advokaati (CCBE eetikakoodeksi artikkel 5.1.2: Advokaat on kohustatud tunnustama kõiki Liikmesriikide advokaate kui kolleege ning suhtuma neisse heatahtlikult ja viisakusega). Kuivõrd eetikakoodeksi § 7 on üheks kollegiaalsuse printsiipi sisustavaks sätteks, on ka selles peetud kolleegi all silmas teist advokaati. Seetõttu leidis asukohus, et käesoleval juhul ei saa advokaadile ette heita eetikakoodeksi § 7 rikkumist.
Aukohus, hinnates advokaadi Facebookis avaldatud postitust, ei tuvastanud, et selles avaldatu rikuks ka eetikakoodeksi § 9, sest postitus oli kantud eesmärgist jagada infot: selgitada, mis vahe on juristil, advokaadil ja vandeadvokaadil ning seda, millistel puhkudel tasub õigusteenuse osutajaks valida just advokaadi. Kõnealune postitus on esitatud viisakas vormis ega ole juristide suhtes, kes ei kuulu Eesti Advokatuuri, lugupidamatu või kuidagi alandav.
Eelnevast tulenevalt leidis aukohus, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamiseks.
10.10.2024
Aukohtule esitatud kaebusest nähtuvalt heitis kaebaja (klient) advokaadile ette rikkumisi, mille kohaselt ei ole advokaat lähtunud kaebaja huvidest, ei ole mõistliku aja jooksul täitnud ülesandeid, vastanud kaebaja järelepärimistele ega ole kaebajat teavitanud ülesannete täitmisega seonduvast, seejuures on advokaat kaebajaga suheldes väljunud viisaka ja väärika suhtluse piiridest.
Aukohus tuvastas, et advokaadi poolt täitmiseks võetud ülesande täitmine oli otsuse koostamise ajaks viibinud juba üle aasta ja advokaat ei ole seejuures täitnud korrektselt ka kliendi teavitamiskohustust. Aukohtu hinnangul ei ole kutse-eetika nõuetega (eetikakoodeksi § 12 lg 4, § 14 lg 3) kooskõlas olukord, kus advokaat sõlmis kliendiga lepingu 2023. a septembri teises pooles, töötas väidetavalt läbi materjali, ei olnud ei 2024. a jaanuari lõpuks, kui klient advokaadiga ühendust võttis ja edasiste toimingute tegemist nõudis, ega ka 2024. a mai lõpuks, kui klient lepingu üles ütles, kliendi käsundi täitmiseks praktiliselt midagi teinud ega saavutanud ühtegi ülesande täitmist toetavat tulemit.
Seoses advokaadi väitega, et ta suhtles kliendiga telefonitsi, märkis aukohus, et olukorras, kus advokaadi ja kliendi suhtlus toimub telefonitsi, võib hilisemate arusaamatuste ärahoidmiseks olla otstarbekas sellised kõned ja nende sisu kokkuvõtlikult fikseerida kirjas, mis saadetakse kliendile pärast telefonivestlust.
Arvestades eetikakoodeksi § 12 lg-s 4 sätestatud keeldu ei pidanud aukohus võimalikuks advokaadi minetusi vabandada suure töökoormusega. Aukohus märkis, et advokaadikutsega käib kaasas kohustus prognoosida ja jagada enda töökoormust. Kui advokaat tajub, et ta ei jõua olemasolevaid töökohustusi tähtaegselt ning klientidele põhjendamatuid kulutusi tekitamata täita, peab ta sellest klienti viivitamata teavitama ning leidma endale asendaja või võtma tarvitusele muud meetmed, et klientide ülesannete täitmine oleks tagatud mõistliku aja jooksul. Seda eriti olukorras, kus klient on tasunud ettemaksuna märkimisväärse summa, mis on olnud advokaadi käsutuses aukohtu otsuse vormistamise seisuga juba üle aasta. Advokaadil on õigus ja kohustus ise otsustada, millises järjekorras ta oma tööd teeb, kuid see ei õigusta oma tööd planeerides ja advokaaditeenust osutades väljuda mõistliku tähtaja piiridest. Kuigi kõnealusel juhul ei olnud algselt kliendiga kokku lepitud, milliseks konkreetseks tähtajaks tuleb käsund täita, tuli advokaadil jätkata ülesande täitmisega mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ajaks ei saa pidada ajaraami, kus advokaat võttis käsundi vastu 2023. a septembri lõpus, kuid oli aukohtule teadaolevalt 2024. a mai lõpuks tutvunud vaid asja materjalidega sisuliste toiminguteni jõudmata. Selliselt õigusteenuse osutamine ja kliendilt saadud ülesande täitmine ei ole kooskõlas ka eetikakoodeksi §-ga 15.
Aukohtu hinnangul ei täitnud advokaat korrektselt kliendi teavitamiskohustust. Kui kliendi 31.01.2024 ja 02.02.2024 kirjale vastas advokaat 05.02.2024, siis hiljem saadetud kirjadele, mh kirjale, milles ütles klient kliendilepingu erakorraliselt üles ja palus tagasi tasutud ettemaksu, advokaat enam ei reageerinud. Kuigi advokaat märkis 05.02.2024 kirjas, et annab kliendile teada, kui on saanud puuduoleva info ja saab kirja lõpetada, on kliendi vaatevinklist tegemist ebamäärase lubadusega. Selline lubadus, eriti olukorras, kus klient ootab viivitamatult tegutsemist, ei taga kliendi informeerimiskohustuse eesmärki ega ole kooskõlas selge ja professionaalse õigusteenuse osutamise põhimõttega. 05.02.2024 kirjas palus advokaat mitte määrata kliendil talle enam ühtegi tähtaega, sest see rikub advokaadi ja kliendi vahelist suhtlust
ega aita kaasa õigusliku probleemi lahendamisele. Aukohtu hinnangul on sellisel toonil kliendile ultimaatumite tegemine vastuolus eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustusega suhelda kliendiga viisakalt ja lugupidavalt.
Arvestades aukohtu eelnevat hinnangut ja järeldusi advokaadi käitumise osas asus aukohus seisukohale, et advokaadi käitumine oli hooletu ja ükskõikne ega olnud orienteeritud tagamaks kliendi huvide kaitset, mis on vastuolus eetikakoodeksi § 8 lg-ga 1.
Aukohus tunnistas advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 12 lg 4, § 14 lg 3, 4 ja § 15 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi 900 eurot.
10.10.2024
Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, tuvastas, et kaebaja heidab advokaatidele ette eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumist, mis seisneb selles, et sama advokaadibüroo erinevad advokaadid esindavad nii A OÜ-d kui ka selle juhatuse liiget ja osanikku B-d kui füüsilist isikut olukorras, kus osaühingu ja füüsilise isiku huvid ei kattu.
Hinnates asjaolusid ei tuvastanud aukohus eetikakoodeksi § 13 lg 1 I lause rikkumist ning lõpetas aukohtumenetluse, kuid juhtis advokaatide tähelepanu vajadusele kontrollida huvide konflikti esinemist aukohtule esile toodud kliendisuhte raames ka edaspidi. Aukohus selgitas, et sellistes konfliktiohu olukordades, kus ühe advokaadibüroo erinevad advokaadid esindavad nii juriidilist isikut kui ka selle osanikku ja/või juhatuse liiget, on oluline eriti ettevaatlikult ja tähelepanelikult suhtuda huvide konflikti kontrollimisse. Vältimaks huvide konflikti sattumist, on otstarbekas kõnealuses olukorras kaaluda emma-kumma isiku ülesande vastuvõtmisest keeldumist. Lisaks on oluline, et advokaat kontrolliks sellises komplitseeritud olukorras võimalikku huvide konflikti mitte üksnes ülesande vastuvõtmisel, aga ka selle täitmise ajal.
14.11.2024
Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, tuvastas, et advokaadile on etteheidetav AdvS § 48 lg 1, 3 rikkumine, sest advokaadil puudus 2023. a 17 päeva pikkuse ja 2024. a 5 päeva pikkuse perioodi jooksul kehtiv kutsekindlustusleping ning advokaat ei teavitanud advokatuuri, kui kutsekindlustusleping lõppes ja kindlustusandja ei olnud kindlustusvõtjaga veel sõlminud uut lepingut. Aukohus tuvastas, et perioodil, kui kutsekindlustus ei kehtinud, osutas advokaat ka riigi õigusabi ning tegi sisulisi menetlustoiminguid.
Kuigi menetluses ei leidnud tuvastamist, et advokaadi klientide huvid oleksid jäänud tagamata (eetikakoodeksi § 8) või advokaat oleks klientidele kahju tekitanud, siis märkis aukohus, et kutsekindlustuseta tegutsemisega võtab advokaat ja büroopidaja endale kõrgendatud ning põhjendamatu majandusliku ja maine riski. Aukohtu hinnangul ei saa pidada lubatavaks olukorda, kus advokaadi ja advokaadibüroo tegevus ei ole kaetud kutsekindlustusega, kuigi advokaadibüroo kaudu tegutseva advokaadi kutsetegevus ega liikmesus ei ole sellel ajal peatatud. Aukohus juhtis tähelepanu, et kutsekindlustuslepingu sõlmimise eesmärgiks on advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt tekitatud kahju hüvitamise tagamine. Kutsekindlustuse puudumine võib olukorras, kus advokaat ei ole võimeline kahju hüvitama, kahjustada enda, büroo ja kolleegide mainet ning ka büroo majanduslikku seisu (eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumine). Seega kutsekindlustuseta tegutsemine ei ole kooskõlas kutse-eetika nõuetega. Aukohus lisas, et ka riigi õigusabi osutava advokaadi rikkumistega (nt menetlustähtaegade möödalaskmisega) tekitatud kahju eest ei vastuta riik, vaid advokaat, advokaadibüroo pidaja ning kindlustusandja (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-2894, p 14).
Arvestades seda, et advokaat väljendas, et on enda viga mõistnud ja seda kahetsenud, samuti asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused ning advokaat esitas avalduse advokatuurist välja astumiseks, lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata. Küll aga juhtis aukohus tähelepanu, et tulenevalt AdvS § 48 lg-st 1 peab advokaadibüroo pidaja tagama katkematu kutsekindlustuslepingu kehtivuse.
14.11.2024
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kohtumenetluses on advokaadile ette heidetud tegevust, mille kohaselt avaldas advokaat kliendi kaitsjana raadiosaates osaledes kolmanda isiku suhtes ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohase väärtushinnangu, tehes seda tahtlikult ja teadlikult. Nimetatud etteheidet saaks aukohtu hinnangul käsitleda eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2, § 23 ja § 25 võimaliku rikkumisena.
Aukohus selgitas, et avalikkuse tähelepanu all olevates ja/või keerukates õigusvaidlustes võivad advokaadid arvamust avaldada, kuid arvamuse avaldamine ei tohiks üle kasvada katseks vaidlust meedias lahendama hakata, veel vähem – tõmmates väljaütlemistega teemasse ka kolmandaid osapooli. Ka Eesti Advokatuuri kohtumenetluse parima praktika edendamise suuniste punkti 5 kohaselt ei lahendata menetluses olevaid kohtuasju samal ajal ja sisuliselt meedia vahendusel, sh ei väljendata sellisel viisil kriitikat teiste menetlusosaliste kutsetegevuse ega kohtu suhtes. Advokaat peab küll tõhusalt tagama kliendi huvide kaitse, mistõttu on põhjendatud asuda enda kliendi kaitseks välja ka nt raadiosaates (eetikakoodesi § 25 lg 2), kuid advokaat peab seda tegema kooskõlas kutse-eetika nõuetega (eetikakoodeksi § 8). Advokaadi käitumisele seatud kõrgendatud nõudmiste tõttu peaks advokaat hoiduma nn trial by media lähenemisest ka olukorras, kus klient leiab, et teatud avaldus avalikkuse ees on tema huvides. Nimelt seavad advokaadi väljendusvabadusele eripiirangud eelkõige kõrgendatud au ja väärikuse järgimise nõue, kohtusuunalise kriitika piirangud, keeld minna vaidluse käsitlemisel üle sisuliselt vaidluse meedias lahendamisele, kollegiaalsuse põhimõte jms. Arvestades eetikakoodeksi §-s 9 sätestatut peab advokaat meedias või avalikkuse ees esinedes jääma ausaks ja väärikaks, sealhulgas hoiduma tahtlikult ebaõigete faktide esitamisest.
Arvestades eelnevaid põhimõtteid ning ringkonnakohtu järeldust, mille kohaselt oli üks advokaadi poolt raadioeetris avaldatud väide vale, mis tingis ka hagi osalise rahuldamise, ei kiitnud aukohus sellist vääratust tulenevalt advokaadi kutsealasest kogemusest ja märkimisväärsetest õigusteadmistest kutse-eetilisest vaatevinklist heaks. Kuivõrd advokaadi väljendatu puudutas A-d, kes on ühtlasi ka advokatuuri liige (liikmesus peatatud), laienes advokaadile kohustus käituda A suhtes väärikalt, korrektselt ja lugupidavalt nii kõnes kui teos nii eetikakoodeksi § 9 lg 1 kui ka eetikakoodeksi §-de 23 ja 24 lg 1 järgi. Isegi olukorras, kus advokaadi eesmärgiks ei olnud poliitilise skandaali põhjustamine, võis advokaadi väljaütlemine anda ainest A tegevuse üle pahatahtlikuks spekuleerimiseks, mis ei ole viidatud eetikakoodeksi põhimõtetega kooskõlas. Lisaks pidi advokaadile olema ettenähtav, et tema väljaöeldu suurendab niigi märkimisväärset avalikku huvi B kohtuasja vastu. See aga soodustab omakorda vaidluse lahkamist ja lahendamist meedia vahendusel, mis aga ei ole lubatud. Eelnevast tulenevalt leidis aukohus, et advokaat ei ole täiel määral käitunud kooskõlas kutse-eetika nõuetega.
Arvestades, et advokaat täitis talle kohtuotsusega määratud kohustuse, väljendas ärakuulamisel arusaama meedias esitatud seisukohtade võimalikust mõjust ning et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad karistused, lõpetas aukohus aukohtumenetluse advokaadi tegevuse suhtes karistust määramata.
12.12.2024
Aukohtule esitatud kaebusest nähtuvalt heitis kaebaja advokaadile ette, et advokaat ei olnud kaebajale õigusteenuse osutamisel kättesaadav, ei tutvustanud kaebajale tema suhtes tehtud maakohtu lahendit ega selgitanud välja kaebaja tahet selle vaidlustamiseks ning jättis määruskaebuse esitamata.
Aukohtule esitatud materjalide kohaselt oli advokaat määratud kaebajale kriminaalmenetluses riigi õigusabi korras kaitsjaks. Advokaadi ja kaebaja vahel leidis enne maakohtu istungit aset kohtumine, kus kaebaja väljendas soovi, et advokaat vaidlustaks kaebajale ebasoodsa lahendi. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et advokaat ei võtnud pärast maakohtu määruse teatavaks tegemist kaitsealusega ühendust, ei esitanud maakohtu määruse peale määruskaebust ega olnud kaebajale kättesaadav.
Aukohus märkis, et kaitseülesannete võtmine kaitsja poolt eeldab nende ülesannete täitmist kuni seaduses sätestatud etapini, mh hõlmab kaitsja ülesanne ka advokaadi kohustust esitada kohtulahendi peale kaebuse, kui kaitsealune seda soovib ja selleks on õiguslik alus (eetikakoodeksi § 19 lg 1, 2; KrMS § 45 lg 7; RÕS § 19 lg 1). KrMS § 45 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes KrMS § 46 lg-s 1 sätestatud alustel. Kuivõrd advokaat osutas kaebajale õigusteenust riigi õigusabi korras, tuli advokaadil lähtuda ka kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi juhendist, mida tuleb käsitada kui standardit kaitsjana riigi õigusabi osutamiseks kriminaalmenetluses, et tagada isikutele efektiivne kaitse (juhendi § 1 lg 1). Juhendist võib kõrvale kalduda üksnes juhul, kui seadus seda võimaldab, kaitsja on veendunud, et eesmärki, mida vastav säte teenib, on võimalik saavutada ka teisel viisil ning kõrvalekaldumisega ei kahjustata kaitsealuse huve (juhendi § 1 lg-d 2 ja 3). Juhendi § 25 lg-st 3 ilmneb, et kaitsja võib jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba ja kaitsja ei näe perspektiivi kaebuse esitamiseks; enne loa saamist peab kaitsja kaitsealusega nõu pidama. Kõnealusel juhul ei olnud advokaadil kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba määruskaebuse esitamata jätmiseks, kuid määruskaebust advokaat ei esitanud. Seejuures puudusid KrMS § 46 lg-s 1 nimetatud alused.
Selleks, et võtta seisukoht kaebeõiguse ja selle perspektiivi osas, tuleb advokaadil esmalt endal kohtulahendiga tutvuda, tagades sellega asjatundliku õigusteenuse osutamise (eetikakoodeksi § 14 lg 2). Kaitsja peab tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid kaitstud ning saab jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kliendi kirjalik seisukoht ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks. Seejuures peab kaitsja enne loa saamist kaitsealusega nõu pidama (juhendi § 25 lg 3). Aukohtu hinnangul võib kaitsealusele lahendit tutvustada kaitsealusele ja advokaadile sobival viisil (nt telefonitsi, kohapeal jms), kuid lähtudes juhendi § 25 lg-s 3 sätestatud eeldusest peab advokaat ise olema aktiivne kaitsealuse tahte väljaselgitamisel. Sellist mõttekäiku toetab ka eetikakoodeksi lg 21 ja 4, mille kohaselt peab advokaat kliendile selgitama, missugused on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks ning regulaarselt teavitama klienti ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest. Käesoleval juhul ei täitnud advokaat viidatud informeerimiskohustusi. Advokaadi selgitustest saab järeldada, et ta ootas initsiatiivi ühenduse võtmiseks kaitsealuselt. Selline advokaadi suhtumine ei ole aukohtu hinnangul kooskõlas kutse-eetika põhimõtetega. Advokaadi minetust ei õigusta ka väited, mille kohaselt ei olnud advokaadil võimalik kaitsealusele vanglasse tagasi helistada. Advokaadil oli võimalus kaitsealusega ühendust võtta muuhulgas vanglasse kohapeale sõites või kaebaja lähedasega ühendust võttes, millisele kokkuleppele kaebaja ka viitas.
Aukohus tunnistas advokaadi süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 14 lg 2, 21, 4, § 19 lg 1, 2 koosmõjus KrMS § 45 lg-ga 5, 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014. a otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lg-ga 3 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse. Aukohus edastas menetluse materjalid teadmiseks ka advokatuuri juhatusele, et juhatus otsustaks advokaadi suhtes kriminaalmenetluse (sh kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamise) valdkonnas teoreetiliste ja kutse-eetika alaste teadmiste kontrolli vajaduse kutsesobivuskomisjoni poolt.