Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.
07.01.2020
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 ja § 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud prokuröri ega kohut oma esinduse lõppemisest.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt osales advokaat oma venna kaitsjana ülekuulamisel, esitades prokurörile volikirja. Samuti kooskõlastas advokaat kohtuga eelistungi toimumise aja ning võttis e‑toimiku vahendusel vastu kriminaalasja materjalid ja süüdistusakti. Seega võis nii kohus kui ka prokuratuur eeldada, et advokaat tegutseb asjas oma venna kaitsjana. Kaitseakti advokaat kohtule tähtaegselt ei esitanud. Samuti ei teavitanud advokaat kohtule, et ta kaitsmist ei jätka. Aukohtu hinnangul on advokaat kohtu teavitamata jätmisel rikkunud nii eetikakoodeksi § 20 lg-t 2 kui ka § 21 lg-t 2. Advokaadi esindusõiguse lõppemine on eetikakoodeksi § 20 lg 2 mõistes selline oluline asjaolu, millest tuleb kohut viivitamata teavitada. Kohtu õigeaegselt teavitamata jätmine võib mõjutada kohtumenetluse kestust ning tekitada olukorra, kus kliendi õigused jäävad kohtumenetluses kaitseta. Advokaat teatas kohtule, et ta ei ole oma vennaga kliendilepingut sõlminud ega tema kaitsja, alles üks päev enne advokaadiga kooskõlastatud eelistungi toimumise päeva. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud ka klient teadlik, et advokaat teda selles kriminaalasjas ei esinda. Seega seadis advokaat oma tegevusega ka kliendi keerulisse olukorda. Asjaolu, et istungi edasi lükkamise tingis ka mõni muu asjaolu, ei vähenda advokaadi vastutust kutse-eetika nõuete rikkumise eest.
Lisaks nähtus advokaadi selgitustest, et advokaadil puuduvad vajalikud teadmised esindamiseks kriminaalasjades. Eetikakoodeksi § 12 lg 4 sätestab, et advokaat ei võta ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda, samuti siis, kui advokaadi kutseoskused ja ‑teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. Kuigi advokaat loobus hilisemas faasis kaitseülesande täitmisest, on advokaat osalenud kaitsjana ülekuulamisel ning võtnud vastu kriminaalasja materjalid ja süüdistusakti. Seetõttu juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat ei tohiks võtta menetleda asju, milles ta piisavaid teadmisi ja kogemust ei oma. Seda ka olukorras, kus kliendiks on advokaadi lähedane isik. Aukohtu hinnangul tuleks asjadest, millega advokaat on emotsionaalselt seotud, kaaluda distantseeruda.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat väärib karistust. Arvestades advokaadi kahetsust, asjaolu, et advokaati ei ole varem karistatud ning seda, et advokaadi kaitsealune ei ole ise advokaadi suhtes kaebust esitanud, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega.
07.01.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja AdvS § 40 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei nõudnud välja vajalikku dokumenti ega esitanud seda õigeaegselt kohtule. Advokaat taotles kohtult dokumendi välja nõudmist, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et kaebaja oleks saanud selle ise välja nõuda ning kohtule esitada.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud kaebaja huvid menetluses kaitseta. Esitatud materjalidest ei nähtu, et negatiivse kohtulahendi oleks tinginud kaebaja soovitud ekspertarvamuse kohtule õigeaegselt esitamata jätmine. Eeltoodut ei tuvastanud ka kohtud. Advokaadi selgituste kohaselt tingisid kaebuse perspektiivi langemise kostja poolt kohtule esitatud tõendid ning VTA ekspertarvamus asja lahendamist ei mõjutanud. Asjaoludest nähtuvalt oli kohtule varem esitatud VTA hinnangus ekspertarvamust põhjalikult käsitletud, mistõttu oli maakohus selles sisalduvat infot otsuse tegemisel arvestanud. Seega ei oleks nimetatud tõendi kohtule eraldi esitamine juba tuvastatud asjaolusid ega vaidluse lõpplahendust muutnud. Samuti ei tuvastanud aukohus, et ekspertarvamuse varem saamine oleks hoidnud ära kaebajale lisakulude tekitamist. Menetluse jätkamine on kliendi otsustada, advokaadi kohustus on asja perspektiivi kliendile selgitada. Esitatud materjalidest nähtuvalt, on advokaat kaebuse vähest perspektiivi maakohtus selgunud asjaolude valguses kaebajale e-kirjaga ka selgitanud, märkides, et kaebajale kõige soodsam lahendus oleks kompromiss. Menetluse jätkamise otsustamise hetkel oli kaebajal olemas ka VTA ekspertarvamus, mis advokaadi kinnitusel lisandväärtust ei andnud. Seega oli menetluse jätkamine kaebaja enda otsus. Kaebaja ei ole toonud ühtegi põhjendust, kuidas oleks ekspertarvamuse varem saamine hoidnud ära lisakulude tekitamist. Seega ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ega pidanud vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks advokaadil anda kliendile selged juhised tõendite saamiseks või need toimingud ise teha.
07.01.2020
Kaebaja heitis advokaatidele ette AdvS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 p 1 ning eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumist, kuna advokaadid ei edastanud kaebajale kohtumenetluses esitatud dokumente, ei teinud kohtule taotlust tõendite kogumiseks, esitasid menetlusse ebavajalikke tõendeid ning eksperdile ebavajalikke küsimusi, jättes olulised esitamata.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaadid oleks jätnud kliendi huvid kaitseta või muul viisil rikkunud kutse-eetika nõudeid. Advokaadid on kaebaja etteheidetele põhjalikult vastanud ning aukohtul puudub alus advokaatide väidetes kahelda. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on kaebajal olnud ligipääs e-toimikule. Eeltoodu nähtub kaebaja poolt vandeadvokaadi abile 02.04 2019 kell 10.11 adresseeritud kirjast, kus kaebaja ise e‑toimiku materjalidele viitab. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks juhtinud advokaatide või kohtu tähelepanu asjaolule, et talle ei ole teatud dokumente e-toimikus nähtavaks tehtud või et ta sooviks teatud dokumentidega tutvuda, ja advokaadid oleks seda palvet ignoreerinud. Seega ei ole asjakohased kaebaja etteheited, et advokaadid ei ole kaebajale menetlusdokumente edastanud.
Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaadid oleks esitanud menetlusse ebavajalikke tõendeid või eksperdile ebavajalikke küsimusi, jättes olulised esitamata. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas oleks advokaadi teisiti formuleeritud küsimus mõjutanud asja lõpptulemust ega esitanud ka selle kohta ühtegi tõendit. Vastavalt eetikakoodeksi § 4 lg-le 5 valib advokaat kliendi poolt antud volituste piires kliendi huvide kaitseks vajalikud seadusega kooskõlas olevad viisid ja vahendid. Advokaadid on põhjalikult segitanud, miks nad valisid just sellised vahendid ja viisid. Samuti on advokaadid neid asjaolusid korduvalt selgitanud ka kaebajale. Kokkuvõtvalt ei tuvastanud aukohus, et advokaadid oleks näidanud üles hooletust või asjatundmatust või jätnud muul viisil kaebaja huvid menetluses kaitseta. Nimetatud asjaolusid ei ole aukohtule teadaolevalt tuvastanud ka kohus.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kliendiga peaks suhtlema advokaat, kes on määratud õigusabi osutajaks.
16.01.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat kutsus kaebajat kohtuistungil väidetavalt üles suitsiidi soritama ja laimas kaebaja ema. Mõlemad etteheited on kvalifitseeritavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.
Aukohus leidis, et kaebaja väide tema ema laimamise osas on tõendamata. Kuigi advokaat ei ole kaebaja väidet ümber lükanud ja aukohtul puudub alus kahelda, et advokaat on kohtuistungil nii väitnud, ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et advokaat oleks kohtuistungil valetanud ja kaebaja ema seeläbi laimanud. Samuti ei leidnud kinnitust, et advokaat oleks kutsunud kaebajat üles suitsiidi sooritama. Advokaat selgitas, et kaebaja on korduvalt teinud enesetapukatseid ja teavitanud eelnevalt sellest mh advokaadi klienti, tekitades seeläbi talle psüühilisi kannatusi, mistõttu küsis advokaat kaebajalt, et kui tema eesmärgiks oli endalt elu võtta, miks ta ei ole seda teinud. Aukohus leidis, et advokaadi küsimust ei saa tõlgendada suitsiidile üles kutsumisena, kuid möönab, et see on asjaolusid arvestades provotseeriv ning väljub hea maitse piiridest. Aukohus ei pidanud vajalikuks advokaadi suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, kuid juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks hoida oma emotsioonid kontrolli all ning vältida vastaspoole provotseerimist.
16.01.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat ei ole kaebaja tütart riigi õigusabi korras esindades tegutsenud esindatava huvides ning on seejuures rikkunud Eesti Advokatuuri juhendit seoses alaealiste esindamisega tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud etteheited on kvalifitseeritavad eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja lg 2 rikkumisena.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kliendi ülesande täitmiseks sobivad vahendid ja viisi valib advokaat. Advokaat peab õigusteenuse osutamisel ning sobivate viiside ja vahendite valimisel lähtuma oma esindatava, ehk käesoleval juhul lapse, mitte tema vanemate huvidest ning seda on advokaat aukohtu hinnangul ka teinud. Advokaat on aukohtule esitatud selgitustes põhjendanud, miks on ta asunud kohtule esitatud menetlusdokumentides just sellistele seisukohtadele. Aukohus ei tuvastanud, et advokaadi seisukohad oleks olnud lapse huve kahjustavad või ühe vanema poole kallutatud. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et advokaadi seisukohad ühtivad eestkosteasutuse omadega. Asjaolu, et advokaadi seisukoht ei ühti kaebaja seisukohaga, ei anna alust järeldada, et advokaat ei ole tegutsenud lapse huvides. Minetusi advokaadi tegevuses ei ole aukohtule teadaolevalt tuvastanud ka kohus, kellel on õigus advokaat riigi õigusabi andmisest taandada, kui advokaat on käitunud hooletult või asjatundmatult.
Seoses kaebaja etteheitega, et advokaat ei ole täitnud alaealiste tsiviilkohtumenetluses esindamise juhendi § 3 lg-st 7 tulenevalt kohustust, ei ole advokaat aukohtule vastupidiseid tõendeid esitanud, mistõttu pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaat peaks lapse esindajana püüdma pooli suunata lapse huve arvestava kokkuleppeni. Eeltoodu ei ole aga aukohtu hinnangul selline minetus, mis tooks kaasa advokaadi karistamise, mistõttu piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega ega pidanud vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada.
13.02.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1 ning § 20 lg 1 ja § 22 1 rikkumist, kuna advokaat on meedias kritiseerinud nii vastaspoole esindajat kui ka kohtuotsust.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks väljendanud ajakirjanudes avaldatud seisukohtades lugupidamatust kohtu või kaebaja suhtes. Advokaat on selgitanud ajakirjanduses avaldatud seisukohtade eesmärki ja mõtet, märkides, et tema eesmärk ei olnud kaebajat ega kohut halvustada. Aukohtul puudus alus advokaadi selgitustes kahelda. Seetõttu ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaadi sõnavõtud ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima kohtu ja vastaspoole suhtes viisakad ja lugupidavad, mistõttu tuleb advokaadil edaspidi oma sõnu hoolikamalt valida ning vältida kohatut kriitikat nii kohtu kui ka vastaspoole suhtes.
03.03.2020
Kaebaja heitis advokaatidele ette huvide konfliktis tegutsemist. Etteheidetav tegu on kvalifitseeritav eetikakoodeksi § 13 lg 1 ja § 8 lg 1 rikkumisena.
Aukohus tuvastas, et kaks kaebuses märgitud advokaati küll osalesid asjas õigusliku analüüsi tegemisel ja dokumentide vormistamisel, kuid kliendi esindamine või mitteesindamine nendest ei sõltunud. Seetõttu lõpetas aukohus menetluse nende advokaatide suhtes karistust määratama.
Aukohus tuvastas, et vandeadvokaat X ei ole esindanud AS-i A ja AS-i B samas asjas. Küll aga nähtub, et advokaat sõlmis kliendilepingu AS-iga B viimase esindamiseks AS A vastu olukorras, kus advokaadibürool oli AS-iga A kehtiv õigusabi leping. Aukohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust asjaolu, et advokaadibüroo kliendilepingu AS-iga A pärast AS-i B nimel Notarite Kojale pöördumise esitamist üles ütles ega ka asjaolu, et AS-ile A ei ole viimased poolteist aastat õigusabi osutatud. Oluline on, milles õigusabi osutamine seisnes ja kas esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esindas advokaat AS-i A läbirääkimistel, kohtumistel, kokkulepete sõlmimisel AS-iga B, mille käigus on talle teatavaks saanud AS-i A puudutav informatsioon. Kuigi aukohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et advokaat oleks varasema õigusabi osutamise käigus saadud informatsiooni AS-i B esindades kasutanud, ei ole huvide konflikti jaatamiseks vajalik tuvastada kliendi huvide reaalset kahjustamist, vaid piisab huvide konflikti ohu tekkimisest. Aukohtu hinnangul on advokaat oma tegevusega loonud vähemalt huvide konflikti ohu.
Vastavalt eetikakoodeksi § 8 lg-le 1 peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Kuigi advokaadi väitel olid tehingud, millega seoses advokaat AS-i A aktsionäride nimel Notarite Koja poole pöördus, vastuolus AS-i A huvidega, siis aukohtule kaebuse esitanud AS-i A esindajad seda ei kinnita. Seega ei ole aukohtul võimalik asuda seisukohale, et advokaadi tegevus teenis kliendi huve. Samuti ei nähtu aukohtule esitatud asjaoludest, et advokaat oleks saanud käsundi pöördumise esitamiseks oma kliendilt AS-ilt A, vaid kolmandatelt isikutelt – AS-i A aktsionäridelt. Aukohtu hinnangul ei hõlma juriidilisest isikust kliendi esindamine tema aktsionäride esindamist, kui klient sellist käsundit andnud ei ole. Seega ei ole advokaat käesoleval juhul tegutsenud oma kliendi, vaid kolmandate isikute huvides. Advokaat ei ole klienti ka AS-i B esindamisest teavitanud ega kliendilt selleks nõusolekut saanud.
Aukohus leidis, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 13 lg-st 1 tulenevat huvide konflikti vältimise kohustust. Kuivõrd advokaadil ei olnud kehtivaid karistusi ning puudusid tõendid, et advokaadi tegevuse tulemusena oleks kliendile saabunud mistahes negatiivsed tagajärjed, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada, vaid piirdus üksnes tema tähelepanu juhtimisega, et edaspidi tuleb vältida sellise isiku esindamist, kelle huvid võivad olla vastuolus isikuga, keda advokaat on varasemalt esindanud. Seda eriti olukorras, kus eksisteerib kehtiv kliendileping.
12.03.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette aukohtule valetamist, kuivõrd advokaat jättis varasemas menetluses aukohtule eksliku mulje kaebajale raha tagastamisest olukorras, kus advokaat ise samal ajal kaebajalt talle tasutud raha tagasi nõudis.
Eesti Advokatuuri aukohtu 24.10.2019 otsusega tunnistati advokaat süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 ning kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lg-te 1 ja 3 ning § 3 lg 1 rikkumises ning määrati talle karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lõike 2 punkti 2 alusel rahatrahv summas 5000 eurot. Aukohus arvestas karistuse määramisel kergendava asjaoluna seda, et advokaat on asunud oma tegusid heastama. Eelkõige võttis aukohus arvesse advokaadi kinnitust selle kohta, et advokaat on ühe kaebajaga sõlminud kompromissi ja tasunud kompromissimaksest 50% ning teisele kaebajale tasunud 2250 eurot, lubades ka teise osa ära tasuda.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat, selle asemel, et oma tegu heastada ja võlgnetavad summad tagastada, asunud kaebajale tasutud summat läbi kolmandate isikute tagasi nõudma, seejuures kaebajat tema suhtes kuriteo teate esitamisega ähvardades. Aukohtu hinnangul ei ole selline tegevus aus ega lugupidav ning on vastuolus eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt. Lisaks viitab advokaadi selline tegevus soovile aukohut eksitada. Eetikakoodeksi § 21 lg 2 kohaselt on advokaadil keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist. Eetikakoodeksi § 23 kohaselt kehtivad nõuded, mis kehtivad advokaadi suhtlemisel kohtuga, ka advokaadi suhtlemisel vahekohtuga ning muude ametiasutuste ja isikutega. Seega on § 21 lg-st 2 tulenev kohustus kohaldatav ka advokaadi suhtlemisele advokatuuri aukohtuga. Aukohus leiab, et advokaat, väites, et ta on tasunud pool võlgnetavast summast ja esitades seda tõendavad dokumendid, kuid samal ajal summat tagasi nõudes, on esitanud aukohtule teadvalt ebaõiget teavet oma teo heastamise kohta ning seeläbi aukohut eksitanud, rikkudes sellega eetikakoodeksi § 21 lg-t 2 ning § 9 lg-t 1. Advokaadi rikkumise raskust suurendab asjaolu, et aukohus arvestas advokaadi poolt esitatud väiteid ja tõendeid teo heastamise kohta 24.10.2019 otsust tehes kui karistust kergendavaid asjaolusid.
Aukohus selgitab, et aukohus ei käsitle valetamisena ja aukohtu eksitamisena advokaadi väidet, et ta on 2250 eurot tasunud, seetõttu, et seda on tema eest teinud kolmas isik, vaid seetõttu, et tasutud summat on asutud tagasi nõudma kui põhjendamatult tasutut. Seega ei ole advokaat tegelikkuses oma tegu heastanud, vaid jätnud sellest aukohtule üksnes mulje. Ühtegi mõjuvat põhjendust summade tagasi nõudmise kohta advokaat aukohtule ei esitanud. Aukohtu hinnangul ei saa mõjuvaks põhjuseks lugeda ka asjaolu, et teine pool ei kinnitanud tasutud summade lugemist advokaadi võlgade katteks, kuivõrd sellesisulise vaidluse hilisemal tekkimisel, kelle eest summad teisele poolele tasuti, on advokaadil võimalik neid asjaolusid tuvastada ja tõendada ka kohtu kaudu.
Aukohus leidis, et advokaat on rikkunud eetikakoodekski § 9 lg-t 1 ja § 21 lg-t 2 ning väärib karistust. Aukohus arvestas karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil on kehtivad karistused, kuid kergendava asjaoluna ka seda, et käesolevaks hetkeks on advokaat oma võlgnevused kaebaja ees täies ulatuses täitnud. Aukohus pidas eeltoodut ja advokaadi rikkumise asjaolusid arvestades põhjendatud proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 1500 eurot.
12.03.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat jättis oma esindatava huvid kaitseta, kuna ei osalenud lapse esindajana kohtu määratud ajal lapse ärakuulamisel, millel osalemist kohus advokaadilt ootas.
Advokaat kinnitas oma selgitustes, et lapse ära kuulamisele ta ei jõudnud, kuid leidis, et laps ei jäänud seetõttu kaitseta, kuna teda ei olnud vajalik ärakuulamisel mitte kellegi, sh kohtu eest, kaitsta ning lapse seisukoha on advokaat korduvate kohtumiste käigus juba välja selgitanud. Ka aukohus ei tuvastanud, et advokaadi ärakuulamisel mitteosalemisega oleks saanud lapse huvid mistahes viisil kahjustada. Advokaadi ärakuulamisel mitte osalemist ei ole advokaadile ette heitnud ka kohus. Seetõttu ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada ega tema suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaadil tuleb menetlustähtaegadest kinni pidada ja kohtu määratud kohtumistel osaleda. Oma töökorraldus tuleb edaspidi korraldada selliselt, et eesseisvad kohtumised ei jääks tähelepanuta.
09.04.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat ei ole pädev talle õigusabi osutama ega tema õigusi tsiviilasjas kaitsema. Lisaks kaebajalt ebamõistlike tasude nõudmist. Esitatud etteheited on kvalifitseeritavad eetikakoodeksi § 14 lg 2 esimese lause, § 14 lg 3 ning § 8 lg 1 rikkumisena.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks tegutsenud kaebajale õigusteenust osutades asjatundmatult või näidanud üles hooletust. Advokaat on kaebajale põhjalikult selgitanud nõude perspektiivi ja tingimusi. Asjaolu, et kaebaja advokaadi seisukohtadega nõustuda ei taha, ei tähenda, et advokaadi seisukoht oleks ebaõige või ebapädev. Eeltoodut ei lükka ümber ka fakt, et kohus advokaadi riigi õigusabi osutamisest vabastas, kuivõrd vabastamist ei tinginud advokaadi asjatundmatus, vaid AdvS § 44 lg-st 5 ja RÕS § 19 lg-st 3 tulenevad alused. Kaebaja etteheited seoses advokaadi töötamisega Võrus jäävad aukohtule arusaamatuks. Aukohtu hinnangul puuduvad alused asuda seisukohale, et advokaat on oma isikut kaebaja eest teadlikult varjanud, või et tal oleks seosed kostjaga.
Seoses kaebaja etteheidetega advokaadi poolt esitatud tasutaotluse osas märgib aukohus, et tasutaotluses esitatud tasu suurust ja selle põhjendatust hindab kohus. Seoses etteheitega, miks on Harju Maakohtus menetluses oleva asja ajamiseks määratud advokaat, kes tegutseb Võrus, selgitas aukohus, et kuigi vaidlus on Harju Maakohtu menetluses, on kohus riigi õigusabi infosüsteemis märkinud õigusabi osutamise piirkonnaks Tartu. Seetõttu suunati töö advokaatidele, kelle tööpiirkond on Tartu. Advokaat on märkinud oma tööpiirkonnaks Tartu. Arvestades, et advokaat on taotlenud tasu sõidukuludelt Võrust Tartusse ja tagasi, mitte sõidukulusid Tallinnasse, ei saa advokaadile käesoleval juhul ette heita Harju Maakohtu menetluses oleva asja vastu võtmist ning seeläbi kaebajale põhjendamatute kulude tekitamist. Küll aga nähtus aukohtule esitatud asjaoludest, et advokaat, tegutsedes Võrus ja võttes vastu töö, mille piirkonnaks on märgitud Tartu, on taotlenud sõidukulude hüvitamist sõidukuludelt Võrust Tartusse ja tagasi. Kaebaja selgitustest nähtuvalt oleks kaebajal olnud valmidus sõita ise Võrru advokaadiga kohtuma, kui ta oleks teadnud, et advokaat tegutseb igapäevaselt Võrus ning küsib Võrust Tartusse sõitmise eest hiljem tasu. Selles osas märkis aukohus, et advokaat peab hoiduma kliendile ebamõistlike kulude tekitamisest (eetikakoodeksi § 14 lg 3). Aukohtu hinnangul tuleb kliendile põhjendamatute kulude, sh põhjendamatute sõidukulude tekitamisest hoiduda ka riigi õigusabi korras õigusteenust osutades. Seetõttu juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks riigi õigusabi ülesannet vastu võttes arvestada ka kliendi asukohta ja asja menetleva kohtu tööpiirkonda ning kliendile advokaadi liikumisega tekkida võivaid kulusid. Seetõttu tuleks tööde vastuvõtmisel lähtuda eelkõige just territoriaalsest põhimõttest. Kui see ei ole võimalik ning advokaat on töö teises piirkonnas siiski vastu võtnud, tuleb kliendile tekkida võivaid kulusid optimeerida. Olukorras, kus klient on valmis kohtuma advokaadiga advokaadibüroos, tuleks kliendile seda võimaldada, mitte tekitada talle põhjendamatuid kulusid sõidukulude näol.
Arvestades eeltoodud asjaolusid ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust alustada ega teda karistada, vaid piirdus üksnes tema tähelepanu juhtimisega.
09.04.2020
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 4 lg 1 ning TsMS § 337 rikkumist, kuna advokaat ei edastanud kohtule esitatud menetlusdokumente kaebaja advokaadile.
Eetikakoodeksi § 4 lg-st 1 tulenevalt juhindub advokaat õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. TsMS §
337 näeb ette, et kui mitut menetlusosalist esindab menetluses advokaat, saadab advokaat kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise teiste menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid on teistele menetlusosalistele kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Dokumentide edastamise või sellest kohtu teavitamise kohustust rikkunud advokaati võib kohus trahvida.
Advokaadi selgituste kohaselt ei ole kohtule saadetud e‑kirjad menetlust sisuliselt puudutavad ega käsitletavad seetõttu dokumendina, mida peaks vastaspoole advokaadile esitama. Aukohus nõustub nende seisukohtadega. 31.01.2020 menetlusdokumendi edastamata jätmine ei olnud advokaadi kinnitusel tahtlik, vaid tingitud kas advokaadi või e-toimiku veast. Aukohtul puudub alus advokaadi väites kahelda. Arvestades eeltoodut ei pea aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb olla hoolsam ning veenduda, et kohtule edastatud dokumendid jõuaks ka vastaspoole esindajani.
09.04.2020
Kaebaja heitis advokaatidele ette eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat väitis kohtuistungil, et kaebaja suhtes on algatatud kriminaalasi, kuid see ei ole õige.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esitas advokaadi klient kuriteoteate selle kohta, et kaebaja esitas tsiviilkohtumenetluses tõendina võltsitud müügilepingu ning tegemist on ilmselt KarS § 344 ja § 345 järgi kvalifitseeritava teoga. Kaebaja poolt esitatud PPA vastusest nähtuvalt ei ole PPA infosüsteemis andmeid kaebaja suhtes alustatud ega lõpetatud kriminaalmenetluse kohta. Samas vastuses on PPA esindaja märkinud, et kriminaalasi või kriminaalmenetlus on „kellegi suhtes“ juhul, kui isik on menetlusega seotud kui kahtlustatav, süüdistatav või teo toimepanija. Põhja prefektuuris 27.12.2019 KarS § 345 lg 1 tunnustel (teadvalt võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest) alustatud kriminaalasjas 19231603185 ei ole ühtegi menetlusosalist. Seega on küll õige advokaadi poolt kohtule esitatud väide, et tsiviilkohtumenetluses tõendina võltsitud müügilepingu esitamise kohta on algatatud kriminaalmenetlus, kuid ekslik väide, et see on esitatud kaebaja suhtes. Aukohtule esitatud asjaoludest ei saa aga järeldada, et advokaat oleks kohut tahtlikult eksitanud. mistõttu ei pea aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatada. Aukohus juhib siiski advokaadi tähelepanu, et advokaat peab faktiväidetes olema korrektne.
09.04.2020
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 ning 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kohtu määratud ning advokaadiga eelnevalt kokkulepitud ajal kohtuistungile ega teavitanud sellest kohut.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ilmunud advokaat 13.02.2020 ega 18.02.2020 toimunud kohtuistungitele. 13.02.2020 istungile ilmumata jätmisest ja asenduskaitsja nimetamisest advokaat kohut ei teavitanud. Nimetatud istungil teavitas vandeadvokaadi abi C kohtule, et advokaat istungile ei tule ning määras vandeadvokaadi abi C enda asenduskaitsjaks. 18.02.2020 istungile ilmumata jätmisest advokaat kohut ei teavitanud ning asenduskaitsjat ei määranud. Advokaadi selgituste kohaselt ei jätnud ta 13.02.2020 ning 18.02.2020 toimunud kohtuistungitele ilmumata põhjuseta, vaid kuna oli mõlemal juhul teadlik, et vähemalt üks süüdistatav ei ole mõjuval põhjusel sel päeval kohtuistungile ilmumas, mistõttu lükkub asja kohtulik arutamine edasi. 18.02.2020 istungile pidi kohtualune X organiseerima advokaadi kaitsealuse asenduskaitsjaks vandeadvokaadi abi C, kuid C asenduskaitsjana istungil ei osalenud.
Aukohus, hinnanud esitatud materjale ja advokaadi kirjalikke selgitusi, ei tuvastanud, et advokaat oleks tahtlikult menetlust takistanud. Küll aga ei ole advokaat aukohtu hinnangul täitnud korrektselt kohtu teavitamiskohustust. Kuivõrd kohtuistungi edasi lükkamist ei tinginud advokaadi puudumine kohtuistungilt, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et olukorras, kus kohus ei ole advokaati istungile ilmumisest vabastanud, tuleb advokaadil istungile ilmuda või kohut oma mitteilmumisest ja asenduskaitsja määramisest teavitada. Aukohtu hinnangul ei saa nimetatud kohustuse täitmiseks lugeda kohtu teavitamist kolleegi vahendusel. See ei ole ka kohtu suhtes lugupidav, mistõttu tuleb kohut istungile mitteilmumisest edaspidi teavitada isiklikult. Asenduskaitsja määramisel peab advokaat veenduma, et tema asendamine istungil oleks tagatud.
09.04.2020
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 ning 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kohtu määratud ning advokaadiga eelnevalt kokkulepitud ajal kohtuistungile ega teavitanud sellest kohut.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole advokaat jätnud teadlikult kohut enda 09.03.2020 istungilt puudumisest teavitamata. Advokaadi selgituste kohaselt eeldas ta, et leppides enda asendamise kokku kohtuistungi sekretäri juuresolekul, on ta täitnud kohtu teavitamise kohustuse, et ta järgmisel istungil ei osale ning teda asendab vandeadvokaat D. Aukohtu hinnangul ei saa seda aga kohtu teavitamisena käsitleda, mistõttu juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks kohut oma puudumisest ja asenduskaitsja määramisest teavitada kirjalikult. Asjaolu, et advokaadil ei olnud 09.03.2020 kohtuistungil asendajat, tingis puudulik infovahetus kolleegide vahel. Advokaadi selgitustest nähtuvalt leppis ta kolleegiga kokku enda asendamises 09.03.2020 istungil, kuid asendajaks määratud kolleeg ei ilmunud ka ise kohtuistungile, määrates endale omakorda asendaja. Viimane ei olnud aga advokaadi asendamise vajadusest teadlik. Seega ei saa aukohtu hinnangul asuda seisukohale, et advokaat oleks tahtlikult menetlust takistanud. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et asenduskaitsja määramisel tuleb veenduda, et advokaadi asendamine istungil oleks kindlasti tagatud.
Kuivõrd kohtuistungi edasi lükkamist ei tinginud advokaadi puudumine kohtuistungilt, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada.
28.05.2020
Kaebaja heitis advokaatidele ette eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumist, kuna advokaadid on väidetavalt tegutsenud huvide konfliktis. Kaebaja hinnangul seisneb huvide konflikt selles, et Advokaadibüroo X, esindades kaebaja alaealist last elatisraha nõudes 2018. aastal, esindab nüüd K-d kaebaja vastu.
Aukohus ei tuvastanud advokaatide tegutsemist huvide konfliktis. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esindas vandeadvokaat A kaebaja alaealist last elatise vaidluses L vastu 2018. aastal. See õigusabileping on tänaseks lõppenud. Vandeadvokaat B esindab K-d kaebaja vastu esitatud nõuete vaidluses. Seega ei ole advokaadid esindanud kahte vastastike huvidega isikuid samas õigusvaidluses. Eeltoodud seisukohta ei mõjuta ka asjaolu, et kaebaja oli elatise vaidluses alaealise lapse seaduslik esindaja ja osutatud õigusabi eest tasus kaebaja asemel K-ga seotud äriühing, kes on hilisema kohtuvaidluse aluseks olevad nõuded K-le loovutanud. Advokaatide kinnitusel ei ole kahe õigusvaidluse esemed samad, st K ei nõua kaebajalt tagasi 2018. aastal toimunud õigusvaidluse kulusid. Seega on tegemist kahe erineva vaidlusesemega vaidlusega, millel on erinevad osapooled. Samuti on erinevad õigusabi osutanud advokaadid.
Samuti ei tuvastanud aukohus, et käesolevas asjas esineks asjaolu, mis oleks kahjustanud advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides. Selliseid asjaolusid ei ole välja toonud ka kaebaja. Aukohtu hinnangul ei saa selliseks asjaoluks pidada ka kaebaja tutvussidemeid sama advokaadibüroo vandeadvokaadi C-ga.
Eeltoodust tulenevalt puudusid advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused.
18.06.2020
Kohus heitis advokaadile ette kaitsealusega kohtumata jätmist. Kohtu pöördumisest nähtuvalt tingis eeltoodud asjaolu 21.04.2020 kohtuistungi edasilükkamise. Kohtu etteheited on käsitletavad AdvS § 40 lg 2 ja eetikakoodeksi § 21 lg 2 ning § 8 lg-te 1 ja 2 rikkumisena.
Aukohus ei nõustunud advokaadi väidetega justkui ei oleks kaitsealune taandamistaotlust esitanud. Aukohtule esitatud 21.04.2020 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaitsealune avaldanud soovi advokaadist loobuda ning põhjendanud seda sellega, et advokaat teda ei külasta. Kohus on käsitlenud kaitsealuse avaldust taandamistaotlusena, millest on teavitatud nii prokuratuuri, advokatuuri kui ka kaitsjat. Kohtu teatise kohaselt võtab kohus taandusavalduse osas seisukoha hiljemalt 04.05.2020. Lisaks on kohtul RÕS § 20 lg 31 alusel õigus kaitsja riigi õigusabi osutamisest kõrvaldada ka omal algatusel, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Sõltumata sellest, kas kohus on advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldanud riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel, edastab kohus advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldamise määruse advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi õigusabi osutaja nimetamiseks. Seega ei oma aukohtumenetluse algatamise ja lahendamise kontekstis tähtsust, kelle initsiatiivil kohus advokaadi kõrvaldamist menetles. Kohtumäärus on kehtiv ning aukohtul puudub alus kohtumääruses toodud asjaolusid mitte arvestada.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt soovis advokaadi kaitsealune advokaadiga vanglas kohtuda ning advokaat lubas kohtule, et külastab kaitsealust enne 30.03.2020 kohtuistungit. Seoses kohtuniku ja kaitsja isolatsioonis viibimise kohustusega 30.03.2020 kohtuistungit ei toimunud ning kohus määras uueks istungi toimumise ajaks 21.04.2020. Advokaat lubas kohtule, et külastab oma kaitsealust enne 21.04.2020 toimuvat istungit, kuid seda ei teinud. Advokaat põhjendas kaitsealuse külastamata jätmist sellega, et ei pidanud seoses eriolukorraga Eesti Vabariigis vajalikuks kaitsealusega kohtumist Tartu Vanglas. Advokaadi kinnitusel on ta informeerinud süüdimõistetut sellest, miks ei ole võimalik kohtumine ja selgitanud suhtlemisviise eriolukorra ajal.
Aukohus nõustub advokaadiga, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise asjas ei ole kliendi huvide efektiivseks kaitseks kliendiga kohtumine ilmtingimata vajalik. Kuigi advokaat peab tegutsema kliendi huvides ning valima kliendi ülesande täitmisel need seadusega kooskõlas olevaid viisid ja vahendid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta (eetikakoodeksi § 8), kohustub advokaat vältima kliendile, ning aukohtu hinnangul ka riigile, põhjendamatute kulutuste tekitamist. Käesoleval juhul ei pidanud advokaat kliendiga kohtumist vajalikuks ning on neid asjaolusid kaitsealusele ka selgitanud. Samas ei ole advokaat neid asjaolusid selgitanud kohtule, vaid on korduvalt andnud lubadusi kliendiga kohtuda. Nende lubaduste mittetäitmine on toonud kaasa kohtuistungi edasi lükkamise ja advokaadi taandamise.
Aukohus, hinnates eeltoodud asjaolusid ning arvestades, et aukohtu hinnangul ei ole advokaat kliendiga kohtumata jättes kliendi õigusi rikkunud, ei pidanud vajalikuks advokaati karistada, kuid juhtis tähelepanu, et kui advokaat on andnud kohtule lubaduse, siis tuleb neid lubadusi täita või nende mittetäitmist kohtule aegsasti selgitada.
18.06.2020
AUKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumist, kuna advokaat jättis kaebaja informeerimata olulistest asjaoludest, mis said advokaadile teatavaks tsiviilasja menetluse käigus ning et advokaat esitas olulisi menetluslikke seisukohti ja taotlusi ilma kaebaja seisukohta ja nõusolekut küsimata. Samuti huvide konfliktis tegutsemist (eetikakoodeks § 13 lg 1). Nimetatud etteheited kogumis on käsitletavad kliendi huvide kaitse kui advokaaditöö olulisima printsiibi rikkumisena. Lisaks heidab kaebaja advokaadile ette eetikakoodeksi § 5 lg 1 esimese lause, § 9 lg 1 teise lause, § 14 lg 2, § 15 ja § 21 lg 1 ning advokatuuriseaduse § 44 lg 1 punktide 1 ja 2 rikkumist.
Kliendi huvide kaitse on reguleeritud eetikakoodeksi §-s 8. Lisaks sätestab eetikakoodeks mitmed teised advokaadi kohustused, mille eesmärk on tagada kliendi huvide parim kaitse. Nimelt kohustab eetikakoodeks kliendi huvide parima kaitse eesmärgil advokaati hoidma klienti pidevalt kursis tema asja asjaoludega (eetikakoodeksi § 14 lg 4), vältima huvide konfliktis tegutsemist (§ 13 lg 1), mitte esitama kohtumenetluses tõendeid ja väiteid, mis kahjustavad kliendi huve (§ 21 lg 1) jne.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis- või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik. Kliendi huvides tegutsemise kohustus tuleneb ka AdvS § 44 lg 1 p-st 1.
VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 621 lg 2 kohaselt, kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks. Samal seisukohal on Riigikohus asjas nr 2-13-6457.
Eetikakoodeks § 15 kohustab advokaati täitma kliendilt saadud ülesande hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Õigusteenuse lepingu piirest väljuvaid ülesandeid, mida klient on advokaadile andnud või mis on kliendi huvide kaitseks vajalikud, võib advokaat kas kokkuleppel kliendiga täita või enne ülesannete täitmisest loobuda.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaat tegutsenud kliendi huvides ja on jätnud kliendi huvid menetluses kaitseta.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja sooviks V-lt XXX XXX,XX euro suuruse kahjuhüvitise sisse nõudmine. Nimetatud soovi realiseerimiseks sõlmis kaebaja kliendilepingu Advokaadibürooga X. Kliendilepingu kohaselt vastutavad õigusteenuse osutamise eest vandeadvokaadid A ja/või B. Reaalselt asus õigusteenust kaebajale osutama vandeadvokaat A.
21.09.2018 esitas sel hetkel menetlusväline isik T, kes äriregistri kohaselt oli kaebaja prokurist perioodil 05.07.2016 kuni 15.08.2018, tsiviilasjas taotluse hageja asendamiseks endaga seotud äriühinguga S või alternatiivselt viimase kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks. Taotlusele oli lisatud T poolt käsitsi allkirjastatud teade nõude loovutamisest, mis oli dateeritud 07.07.2018 ning mis oli adresseeritud Pärnu Maakohtule ja advokaadile A. Kaebaja kinnitusel ta nimetatud nõude loovutamisest teadlik ei olnud. Seega ei olnud T poolt tsiviilmenetluses esitatud avaldus nõude loovutamise ja hageja asendamise kohta kooskõlas kaebaja huvidega. Advokaat aga kaebajat eeltoodud asjaoludest ei teavitanud, mistõttu kaotas klient menetluses hageja positsiooni.
Advokaadi kohustus klienti ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest regulaarselt teavitada ning kooskõlastada kliendiga tema nimel koostatud dokumendid ning esitatud seisukohad tuleneb eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 ning AdvS § 44 lg 1 p-st 2.
VÕS § 624 lg 1 kohustab käsundisaajat teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Nimetatud sätete eesmärk on tagada advokaadi ja kliendivaheline pidev infovahetus, et klient oleks kursis asja täitmise käiguga ning saaks vajadusel advokaadile antud juhiseid muuta.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtus, et advokaat ei teavitanud klienti, et T on sõlminud kaebaja nimel nõude loovutamise lepingu endaga seotud äriühinguga S ning on esitanud tsiviilmenetluses avalduse hageja asendamiseks. Aukohus ei pidanud asjakohaseks advokaadi väiteid, et ta eeldas, et klient on läbi prokuristi nõude loovutamisest teadlik ning sellega nõus.
TsÜS § 131 lg 1 viimase lause kohaselt eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga. Käesoleval juhul on T allkirjastanud nõude loovutamise lepingu mõlema lepingupoole poolt. Seega pidi advokaat eeldama, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Arvestades eeltoodut ning seda, millised tagajärjed toob nõude loovutamine ja hageja asendamine kaasa kliendile, oleks advokaat pidanud T esindusõigused enne nimetatud asjas kohtule seisukoha esitamist üle kontrollima. Seda eriti olukorras, kus nii kostja kui ka kohus on nõude loovutamise kahtluse alla seadnud.
Pärnu Maakohtu 17.10.2018 kohtumäärusest nähtub, et kostja V on avaldanud kahtlust nõude väidetava loovutamise kohta kaebaja poolt S-ile. Ka kohus pidas V kahtlusi põhjendatuks, märkides, et kohtule jääb esitatud dokumentidest kahtlus, kas hageja osanikud ja juhatuse liikmed tegelikult on nõude loovutamisest üldse teadlikud. Nimetatud kahtluse kõrvaldamiseks kohustas kohus 17.10.2018 määrusega kaebajat esitama kohtule kaebaja ja S OÜ vahel 07.07.2018 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping, kaebaja osanike otsus nõude loovutamise kohta ning andmed selle kohta, kas kaebaja on kostjale nõude loovutamisest teavitanud. Samuti kohustas kohus advokaati teatama kohtule, kes peale kohtu, millal ja mil viisil edastas talle 07.07.2018 kuupäevaga vormistatud ning T poolt allkirjastatud teate nõude loovutamisest.
Kuigi nimetatud kohtumäärusest nähtub, et „äriregistri teabesüsteemis hageja kohta avaldatud andmete kohaselt on T kui prokuristi kohta tehtud andmed kustutatud 15.08.2018. Nimetatud kuupäeval tehtud kande aluseks on olnud 01.08.2018 avaldus. Seega võib järeldada, et T õigused hageja esindamiseks lõppesid hiljemalt 01.08.2018 seisuga, millest tulenevalt ei olnud septembris 2018. a T-l enam hageja esindamise õigust“ pöördus advokaat A kaebaja esindajana kohtunõude täitmiseks ja T volituste kontrollimiseks T enda, mitte kaebaja seadusliku esindaja, poole. Arvestades, et nõude loovutamise lepingu on mõlema osapoole poolt allkirjastanud sama isik, äriregistri kohaselt puudus T-l esindusõigus kaebaja esindamiseks alates 15.08.2018 ning ka kohtul tõusetus kahtlus, kas hageja osanikud ja juhatuse liikmed tegelikult on nõude loovutamisest üldse teadlikud, oleks advokaat pidanud kahtluste kõrvaldamiseks ja kohtunõude täitmiseks pöörduma kaebaja seadusliku esindaja poole. Advokaat seda aga ei teinud, vaid esitas 26.10.2018, pärast T-ga konsulteerimist, vastuväite kohtu tegevusele. Selliselt käitudes on advokaat aukohtu hinnangul rikkunud hoolsuskohustust ning tegutsenud vastuolus kliendi huvidega. Samuti ei täpsustanud advokaat eeltoodud asjaolusid kliendiga pärast seda, kui kliendi seaduslik esindaja F teavitas 15.11.2018 advokaati T volituste lõppemisest ning palus ta igasugusest infovahetusest välistada.
Eeltoodu on tingitud aukohtu hinnangul sellest, et advokaat ei ole piisava hoolsusega selgitanud välja kliendi esindusõigust omavaid isikuid ega ole kliendiga vajalikus mahus suhelnud. Kuigi ka klient ei ole advokaati T volituste lõppemisest õigeaegselt teavitanud, olid advokaadile juba 17.10.2018 teada sellised asjaolud, mis kohustasid advokaati tegutsema kõrgendatud hoolsusega. Eetikakoodeksi kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et potentsiaalselt konfliktiohtlikud on ka olukorrad, kus näiteks osaühingule tellib teenust ja suhtleb advokaadiga osanik või emaühingu juhatuse liige, kelle huvid ei pruugi osaühingu huvidega täielikult kattuda. Kirjeldatud olukorrad ei ole näited keelatud olukordadest, vaid kõrgendatud tähelepanu nõudvatest olukordadest, millega võib kaasneda tavapärasest ulatuslikum informeerimiskohustus, sh vajadusel suhtlemine advokaadi initsiatiivil nõustatava juriidilise isiku teiste osanike või juhtorganite liikmetega lisaks peamisele kontaktisikule. Käesoleval juhul on advokaat neid nõudeid eiranud.
Samuti ei nõustu aukohus advokaadi väitega, et advokaat on kliendi teavitamise kohustuse kaebaja ees täitnud läbi prokuristi isiku. Nimelt nähtub äriregistri teabesüsteemist, et T kui kaebaja prokuristi volitused lõppesid hiljemalt 15.08.2018. Nimetatud asjaolust sai advokaat teadlikuks Pärnu Maakohtu 17.10.2018 määruse kaudu, mistõttu ei saanud advokaat alates 17.10.2018 eeldada, et T on suhtluses kaebajaga jätkuvalt kontaktisikuks. Sellises situatsioonis oleks advokaat pidanud T esindusõiguse ning volitused kliendilt üle kontrollima. Seda enam olukorras, kus kaebaja esindaja F 15.11.2018 e-kirjaga advokaati T volituste lõppemisest ka ise teavitas. Seega alates T volituste lõppemisest teada saamisest kohustus advokaat andma infot kaebaja juhatuse liikmetele.
Sellest hoolimata ei kooskõlastanud advokaat kliendiga menetluses tehtud toiminguid ja esitatud seisukohti ega andnud kliendi esindajatele kohast infot menetluse kohta.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt palus kaebaja juhatuse liige F 07.02.2019 e-kirjas vandeadvokaat A-l esitada kaebaja lepingulistele esindajatele vandeadvokaatidele D-le ja E-le ülevaate eelnimetatud tsiviilasja senistest arengutest ning olulistest asjaoludest kaebaja nõude perspektiivikuse hindamiseks. A andis 14.02.2019 omapoolse ülevaate, kuid ei maininud ka siis kordagi, et tsiviilasja raames arutatav nõue on juba loovutatud kolmandale isikule S-ile. Samuti ei teavitanud advokaat, et sellega seoses on kohtule esitatud ka taotlus hageja asendamiseks või kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks, mis on veel kohtu poolt lahendamata. Asjakohane ei ole advokaadi väide, et ta ei pidanud vajalikuks nende asjaolude kohta detailset infot anda, kuna eeldas, et advokaatide info saamise huvi ja volitus on piiratud infoga hagi/nõude kui sellise ja eelkõige selle ajalise perspektiivi kohta. Aukohtu hinnangul ei saanud advokaat olukorras, kus temalt küsitakse infot nõude perspektiivi kohta, jätta avaldamata infot nõude loovutamise ja hageja võimaliku asendamise kohta menetluses tulevikus. Kui advokaadile on teada, et kohus hageja menetluses suure tõenäosusega asendab, siis ei saa rääkida kaebaja nõuete perspektiivist. Seda sõltumata sellest, et sellel hetkel oli klient menetluses veel hageja staatuses.
Kuigi advokaat andis infot S-i kolmanda isikuna menetlusse kaasamise kohta kliendi seaduslikule esindajale F-ile, ei selgitanud advokaat, mida kolmanda isiku menetlusse kaasamine konkreetsel juhul endaga kaasa toob. Vastupidi, oma 14.11.2018 e-kirjas teatas advokaat, et kohus tegi menetlusliku otsuse kaasata S menetlusse, ning selgitas, et see otsus ei puuduta asja sisu, s.o, kas V peab midagi maksma või mitte. Seega ei saanud klient eeldada, et S-i kolmanda isikuna menetlusse kaasamine tooks endaga kaasa hagi nõudest ilma jäämise.
Seega on advokaat jätnud kliendile olulise info tsiviilasja kohta avaldamata ning rikkunud seeläbi kliendi teavitamise kohustust.
Lisaks jättis advokaat kliendiga kooskõlastamata kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tehtud toiminguid. Nii näiteks on advokaat 19.09.2019 istungil andnud hageja esindajana nõusoleku hageja asendamiseks, ehkki tal puudus selleks kliendi nõusolek. Aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et advokaat oleks sellise toimingu kliendiga kooskõlastanud. Kuigi advokaat lähtus enda kinnitusel T poolt 21.09.2018 kohtule esitatud avaldusest, ei saa advokaat eeldada, et kliendi huvid menetluse kestel ei muutu. Seega tuleb klienti pidevalt asjaga kursis hoida, et tal oleks võimalik menetlusega seoses jooksvalt otsuseid teha. Pärast T volituste lõppemist tuli nimetatud toimingud kooskõlastada äriühingu juhatuse liikmega.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaat klienti kohaselt ja piisavas mahus informeerinud tsiviilasja asjaoludest ning on kahjustanud seeläbi kliendi huvisid. Kuivõrd kohus asendas hageja ja sõlmis poolte vahel kompromissi alles 19.09.2019, ei ole õige advokaadi väide, et klient kaotas nõude juba nõude loovutamisega ning advokaadi tegevus kliendi positsiooni nimetatud nõude osas ei mõjutanud. Aukohus leidis, et kui advokaat oleks kliendi informeerimise kohustust täitnud, oleks kliendil olnud võimalik T tegevusele reageerida. Nimelt sätestab TsÜS § 131 lg 1 esimene lause, et esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma.
Kliendi olulistest asjaoludest informeerimata jätmine ja menetluses tehtavate toimingute kliendiga kooskõlastamata jätmine, on toonud endaga kaasa advokaadi tegutsemise kliendi huvide vastaselt. Arvestades, et ka klient ei teavitanud advokaati õigeaegselt T volituste lõppemisest ega andnud asjakohast infot volituste lõppemise põhjuste kohta, puuduvad alused väita, et advokaat oleks tegutsenud tahtlikult, kuid leiab, et advokaat rikkus vähemalt hoolsuskohustust, kui jättis T esindusõiguse kontrollimata ning kliendi menetluses toimunu suhtes teavitamata. Advokaadi selline tegevus võib kahjustada nii advokaadi kutset kui advokatuuri mainet, millest peab advokaat advokatuuri liikmena hoiduma (eetikakoodeksi § 9 lg 1).
Aukohtu hinnangul ei saa advokaadile ette heita tegutsemist huvide konfliktis, nagu seda teeb kaebaja. Huvide konfliktis tegutsemise keeld tuleneb AdvS § 44 lg-st 4 ning eetikakoodeksi § 13 lg-st 1. AdvS § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Eetikakoodeksi § 13 lg 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole advokaat esindanud menetluses kedagi teist peale kaebaja. Asjaolu, et advokaat on tegutsenud kliendi huvidega vastuolus, ei tähenda, et ta oleks tegutsenud huvide konfliktis. Huvide konfliktis tegutsemine eeldab kahe vastastiku huviga isiku esindamist, mida advokaat käesoleval juhul teinud ei ole.
Kuigi kaebaja heidab advokaadile ette ka eetikakoodeksi § 5 lg 1 esimese lause, § 9 lg 1 teise lause ja § 14 lg 2 rikkumist, siis nimetatud rikkumisi aukohus ei tuvastanud.
Eetikakoodeksi § 5 lg kohaselt rajaneb advokaadi ja kliendi vaheline suhe usaldusel. Seetõttu on teave, mida advokaat on seoses õigusteenuse osutamisega saanud, konfidentsiaalne. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks rikkunud konfidentsiaalsuskohustust. Samuti ei ole kaebaja nimetatud etteheidet kaebuses põhjendanud. Kuigi kaebaja heidab advokaadile ette eetikakoodeksi § 5 lg 1 esimese lause rikkumist, mis räägib kliendi ja advokaadi vahelisest usaldusest, ning võib eeldada, et kaebaja heidab advokaadile ette usalduse rikkumist, tuleb eetikakoodeksi § 5 lg 1 mõlemat lauset vaadata siiski koos. Nimetatud säte räägib advokaadi konfidentsiaalsuskohustusest ning seda advokaat aukohtu hinnangul rikkunud ei ole.
Eetikakoodeksi § 14 lg 2 kohaselt peab advokaadi osutatud õigusteenus olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid. Aukohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul väita, et advokaadi osutatud õigusteenus oleks olnud asjatundmatu, kuivõrd kliendi huvid ei ole saanud kahjustada mitte advokaadi asjatundmatuse tõttu, vaid põhjusel, et advokaat ei ole täitnud oma hoolsuskohustust ning on jätnud kliendi asja asjaoludest nõuetekohaselt teavitamata.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on kliendi teavitamiskohustuse rikkumisega kahjustanud kliendi huve ning väärib karistust.
Advs § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.
Aukohus arvestas karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Samuti seda, et advokaat ei tegutsenud tahtlikult, vaid on rikkunud hoolsuskohustust. Eeltoodust lähtudes on otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitus.
18.06.2020
Aukohus pidas esmalt vajalikuks märkida, et käesoleval juhul on aukohtul esmakordselt tulnud lahendada kaebust, millest on selgunud, et teenust osutav advokaat on sedavõrd oluliselt rikkunud talle antud käsundit ja tegutsenud kliendi huvide vastaselt. Aukohus on jõudnud poolte ärakuulamisel ning tõendite uurimisel seisukohale, et advokaadi tegevus on olnud vastuolus advokatuuri eetikakoodeksi ja käsundit reguleeriva seadusandlusega ning ta väärib seetõttu ranget karistamist.
Kaebaja hinnangul seisnes advokaadi rikkumine selles, et advokaat: (1) tegutses ilma kliendi ülesandeta ja volitusteta 06.12.2019 ja 30.12.2019 lepingute sõlmimisel kaebajat; (2) ei selgitanud välja kliendi huve, rääkimata täpsetest huvidest, nimetatud lepingute sõlmimisel kliendi nimel ja eest; (3) selgitas vastuolus seadusega, et kaebajal polnud õigust muuta juhiseid advokaadile; (4) esitas konfidentsiaalse käsunduslepingu oma volitusi tõendava dokumendina 06.12.2019 ja 30.12.2019 lepingute sõlmimisel ning kohtule kohtumenetluses; (5) oli ilmselgelt andnud advokaadibüroo töötajatele juhise kaebaja huve puudutava kommunikatsiooni mitte-vastuvõtmiseks; (6) allkirjastas kaebaja nimel ja eest 06.12.2019 N-ile kuuluvate aktsiate müügilepingu, mille müügiõigus oli kaebajal tulenevalt pandiõigusest selliselt, et tehingu tulemusena vahetas kaebaja pandiga tagatud nõude N vastu pandiga tagamata nõude vastu; (7) asus kahe tehingu vahepeal, s.o 19.12.2019, esindama tehingu teist poolt kohtumenetluses, tegutsedes ilmselges huvide konfliktis vähemalt 30.12.2019 kinnitava tehingu allkirjastamisel; (8) allkirjastas kaebaja nimel ja eest tehinguid ilma volitusteta, L huvides ja otseses vastuolus kaebaja käsundi ning õiguslike ja majanduslike huvidega. Kokkuvõtvalt on kaebaja etteheited võimalik koondada kolme kutse-eetika nõude rikkumiseks: tegutsemine vastuolus kliendi huvidega, konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine ning tegutsemine huvide konfliktis.
Aukohus hindas esmalt advokaadi võimalikku tegutsemist vastuolus kliendi huvidega (I), seejärel võimalikku konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist (II) ning seejärel, kas advokaadi tegevuses esinesid huvide konflikti asjaolud (III). Viimasena andis aukohus hinnangu advokaadi käitumisele tervikuna (IV).
I
Kliendi huvide kaitse kui advokaadikutse üks olulisim printsiip on reguleeritud eetikakoodeksi §-s 8. Lisaks sätestab eetikakoodeks mitmed teised advokaadi kohustused, mille eesmärgiks on kliendi huvide parim kaitse. Nimelt kohustub advokaat vältima huvide konfliktis tegutsemist (eetikakoodeksi § 13 lg 1), osutama kliendile asjatundlikku õigusabi (§ 14 lg 2), selgitama kliendile tema võimalusi ja asja perspektiivi (§ 14 lg 21), hoidma klienti pidevalt kursis tema asja asjaoludega (§ 14 lg 4) jne.
Eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohustab advokaati õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kasutab advokaat kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmis- või esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaat tegutsenud kliendi huvides. Kaebusest ja kaebusele lisatud dokumentidest nähtuvalt sõlmisid kaebaja, T ja N 28.09.2017 laenulepingu, millega anti N-ile laenu summas 465 000 eurot tagasimakse tähtajaga 01.10.2019. Laenulepingu kohaselt oli laen tagatud 100 000 R aktsiaga. Kuivõrd N lepingus sätestatud tähtajaks laenu tagasi ei maksnud, sõlmis kaebaja pandi realiseerimiseks käsunduslepingu Advokaadibürooga X (esindaja vandeadvokaat A). Käsunduslepingu kohaselt korraldas kaebaja advokaadibüroo väärtpaberikontole 100 000 R-i aktsia deponeerimise, eesmärgil, et advokaadibüroo viiks läbi nimetatud aktsiate avaliku enampakkumise ja sõlmiks kaebaja nimel enampakkumise võitjaga ostu‑müügi lepingu. Enampakkumise tingimused ja enampakkumise kuulutuse tekst oli sätestatud käsunduslepingu lisas nr 1.
22.11.2019 teavitas kaebaja telefoni teel advokaati, et N soovib võlgnevust tasuda. Samal päeval vormistati ja allkirjastati kaebaja ja N-i esindajate vahel võlgnevuse kustutamise ja aktsiate pandist vabastamise kokkulepe. Kuna lepingust tulenevalt kohustus kaebaja aktsiad pärast võlgnevuse tasumist N-ile tagastama ja seda kohustust pidi kaebaja nimel täitma Advokaadibüroo X, kooskõlastati kokkuleppe tekst ka advokaadiga. Kuigi leping edastati 22.11.2019 ka advokaadile allkirjastamiseks, siis advokaat lepingut omalt poolt ei allkirjastanud. 25.11.2019 tasus N kaebajale võlgnevuse summas XXX XXX eurot.
05.12.2019 e-kirjaga edastas kaebaja esindaja nii advokaadibüroo kui ka advokaadi e‑posti aadressidele allkirjastatud avalduse, milles teatas, et N on R-i aktsiatega tagatud kohustused täitnud ning avaldas, et sellega on kaebaja pandiõigus lõppenud ning kaebaja kohustus panditud asi pantijale tagastada. Samuti tühistas kaebaja juhatuse liige enampakkumise ning palus aktsiad N-i väärtpaberikontole tagasi kanda. Kaebaja esindaja proovis advokaati kätte saada ka telefoni teel, kuid advokaat telefonile ei vastanud. Kuna kaebajal ei õnnestunud advokaati kätte saada ja lähenes enampakkumise tähtaeg, siis esitati Harju Maakohtule esialgse õiguskaitse taotlus enampakkumise keelamiseks. Harju Maakohus rahuldas taotluse ja 05.12.2019 kohtumäärusega peatati R-i aktsiate müük avalikul kirjalikul enampakkumisel.
06.12.2019 kell 07.11 edastas N-i lepinguline esindaja vandeadvokaat B nii advokaadi kui ka advokaadibüroo e-posti aadressidele Harju Maakohtu 05.12.2019 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-19-18674. Samal päeval kell 11.50, st 10 minutit enne tühistatud enampakkumise tähtaega, läks kaebaja seaduslik esindaja koos vandeadvokaat C ning N-i seadusliku esindajaga advokaadibüroosse, kuid vandeadvokaat A ei olnud kohal. Harju Maakohtu 05.12.2019 kohtumäärust keelduti advokaadibüroos vastu võtmast, samuti keelduti andmast infot, kas hommikul vandeadvokaat B poolt saadetud e-kiri on kätte saadud, ja mistahes paberitele alla kirjutamast. Kohtumääruse ja avalduse kättetoimetamise katse kohta koostati advokaadibüroos kohapeal käsikirjaline protokoll.
06.12.2019 kell 12.45 teavitas advokaat kaebajat aktsiate müügist ning kinnitas, et ei tea midagi sellest, et N võlgnevus on tasutud, enampakkumine kaebaja poolt tühistatud ja antud korraldus aktsiad N-ile tagastada. Nasdaq-i 06.12.2019 kell 15.00 saadetud vastuse kohaselt ei olnud hagi tagamise määrust võimalik täita, kuna R-i 100 000 aktsiat on advokaadibüroo kontolt 06.12.2019 kell 12.52 välja liikunud. L-i poolt 05.12.2019 tasutud XX XXX eurot, mis pidi käsunduslepingu kohaselt edastatama kaebajale, ei ole kaebajani jõudnud.
Eeltoodust nähtuvalt oli kaebaja sooviks enampakkumine tühistada ning aktsiad N-ile tagastada, kuna selleks hetkeks oli võlg tasutud ja sellest oli informeeritud ka advokaat. Advokaat seda ei teinud, vaid viis enampakkumise lõpuni ning sõlmis 06.12.2019 aktsiate ostu-müügilepingu L-iga ning kandis aktsiad üle L-ile, millega L suurendas oma osalust aktsiakapitalis. Nii asus advokaat otseselt tegutsema kliendi huvide vastaselt. Sellega on advokaat aukohtu hinnangul rikkunud eetikakoodeksi §-st 8 tulenevalt kohustust tegutseda kliendi huvides. Õige ei ole advokaadi väide, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks advokaadile käsundi andmist aktsiad tagasi kanda või lõpetada oma muu laenu väljanõudmine peale talle XXX XXX euro laekumist. Aukohtu hinnangul nähtub kliendi käsund aktsiad tagasi kanda ja enampakkumine lõpetada selgelt kaebaja 05.12.2019 avaldusest. Seega 05.12.2019 seisuga ei olnud kaebaja huvi enampakkumist läbi viia ega enampakkumise võitjaga aktsiate ostu-müügilepingut sõlmida.
Aukohtu hinnangul ei oma tähtsust advokaadi väited kaebaja väidetavast meelemuutusest. Kliendil on õigus oma meelt ja advokaadile antud käsundit muuta. VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama §-i lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 621 lg 2 kohaselt, kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks. Samal seisukohal on Riigikohus asjas nr 2-13-6457. Seega peab advokaat kliendi soove arvestama ja tegutsema kliendi, mitte enda ega kolmandate isikute huvides.
Samuti võivad kliendi huvid menetluse kestel muutuda tulenevalt faktiliste asjaolude muutumisest. Seega ei saa väita, et kliendi huvid on kliendilepingu sõlmimise hetkega lõplikult fikseeritud. Kliendi huvide järgimise nõue kestab läbi kogu konkreetse asja ajamise ning advokaadi teadlikkus ja kliendi huvide aktuaalsus tuleb tagada kliendiga suheldes. Seetõttu ei ole asjakohased ka advokaadi viited 02.12.2019 toimunud kirjavahetusele kliendiga. Aukohus leiab, et tõendamist on leidnud, et advokaat eiras kaebaja juhiseid aktsiate enampakkumise tühistamiseks ja aktsiate tagastamiseks ja viis enampakkumise lõpule ning võõrandas aktsiad kaebaja tahte ja juhiste vastaselt L-ile, ehkki klient oli oma soovi advokaadile ja advokaadibüroole selgelt ja ka õigeaegselt avaldanud. Nimelt nähtub käsunduslepingu p-st 1.4, et advokaadil on kohustus aktsiad N-ile tagastada, kui N tasub oma võlgnevuse kaebaja ees enne 06.12.2019 kella 12.00. N tasus võlgnevuse 25.11.2019, millest kaebaja teavitas advokaati ja advokaadibürood 05.12.2019. 05.12.2019 advokaadile ja advokaadibüroole esitatud avalduses teavitas klient advokaati, et käsunduslepingu p-s 1.4 sätestatud alused on täidetud, tühistas enampakkumise ja palus advokaadil aktsiad N-ile tagastada. Kuigi advokaadi väitel oli N võlgnevus suurem kui 25.11.2019 tehtud tagasimakse, nähtub kaebaja 05.12.2019 avaldusest, et klient on võlgnevuse tasutuks lugenud ning enampakkumise tühistanud. See, millistel tingimustel klient kolmanda isiku võlgnevuse täidetuks loeb, otsustab klient, mitte advokaat. Samuti ei ole asjakohane advokaadi väide, et kaebaja soov, et N tasuks üksnes pandiga tagatud võlgnevuse, mitte ka pandiga tagamata võlgnevust, on vastuolus üldise majandusliku loogikaga. Aukohus märgib, et advokaat peab kliendi käsundit täitma sõltumata sellest, kas ta kliendi otsustega majanduslikus mõttes nõustub või mitte. Majanduslikult kõige kasulikum tulemus ja kliendi huvi ei pruugi ka kattuda. Kui advokaat leiab, et kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, tuleb advokaadil kliendile neid asjaolusid selgitada ning kui klient oma nõudmistest ei loobu, on advokaadil õigus leping lõpetada (eetikakoodeksi § 8 lg 3), kuid kliendi tahte vastaselt advokaat tegutseda ei tohi.
Aukohus leiab, et käesoleval juhul tõi advokaadi tegevus kliendile tulemuse, mida klient ei soovinud – aktsiad võõrandati, kuigi võlg oli tasutud ja advokaadile oli antud juhis enampakkumine tühistada ja aktsiad tagastada. Advokaadi käitumisest tingituna on klient pandud käesolevaks ajaks olukorda, kus ta on osaline mitmetes kohtumenetluses ja kannab sellega seoses täiendavaid kulusid.
Nagu eelnevalt märgitud, sätestab eetikakoodeks lisaks §-st 8 tulenevale üldisele kliendi huvides tegutsemise kohustusele ka mitmed teised kohustused, mille eesmärk on tagada kliendi huvide parim kaitse. Nii näiteks kohustub advokaat eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 tulenevalt klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Nimetatud sätte eesmärk on tagada advokaadi ja kliendivaheline pidev infovahetus, et klient oleks kursis asja täitmise käiguga ning saaks vajadusel advokaadile antud juhiseid muuta. Eeltoodud kohustus hõlmab ka advokaadi kohustust olla kliendi jaoks kättesaadav. Kuigi aukohus nõustub, et advokaat ei pea olema kliendile ööpäevaringselt kättesaadav, siis käesoleval juhul on klient püüdnud advokaadiga kontakti saada tööpäevade sees ning ajal, mil kliendi asjas saabusid olulised tähtajad. Sellisel ajal peab advokaat olema kliendile kättesaadav või organiseerima muul viisil kliendiga sujuva infovahetuse, et oluline info jõuaks õigeaegselt advokaadini. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud advokaadipoolne ebapiisav infovahetus kliendiga, mis seisnes selles, et advokaat ei olnud kliendi jaoks kättesaadav ja see on toonud kaasa tegutsemise vastuolus kliendi huvidega.
Aukohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole asjaolu, et advokaat kliendi soovi väidetavalt kätte ei saanud, etteheidetav kliendile. Advokaat ise tekitas olukorra, kus kliendil puudus temaga kontakt. Seetõttu ei ole asjakohane advokaadi väide, et kaebaja esindaja ei ole oma muutunud tahet advokaadini toimetanud. Aukohus leiab, et kaebaja seaduslik esindaja on kasutanud kõiki võimalikke vahendeid oma tahteavalduse advokaadile toimetamiseks ja need ammendusid sellega kui advokaadibüroos keelduti kliendi avalduse ja kohtumääruse vastuvõtmisest. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt teavitas kaebaja oma soovist enampakkumine tühistada ning aktsiad N-ile tagastada nii advokaati kui ka advokaadibürood 05.12.2019 e‑kirjaga. Samuti püüdis klient advokaati tabada telefoni teel. Enampakkumise oli peatanud ka kohus oma 05.12.2019 määrusega, mille edastas N lepinguline esindaja vandeadvokaat B nii advokaadi kui ka advokaadibüroo e-posti aadressidele 06.12.2019 varahommikul. Kuivõrd katsed advokaati telefoni ja e-posti teel kätte saada ebaõnnestusid ning enampakkumiste esitamise tähtaeg saabus 06.12.2019 kell 12.00, läks klient koos vandeadvokaat C ning N-i seadusliku esindajaga 06.12.2019 kell 11.50 advokaadibüroosse, et oma 05.12.2019 avaldust ja Harju Maakohtu 05.12.2019 määrust enne enampakkumise tähtaja saabumist advokaadile kätte toimetada, kuid advokaati advokaadibüroos polnud. Dokumentide vastu võtmisest keeldus ka advokaadibüroo. Kuivõrd advokaat tegutseb advokaadibüroo kaudu, ei saanud advokaadibüroo töötajad eirata kliendi ja tema esindaja tahet asjassepuutuvad dokumendid advokaadibüroole üle anda. Neil asjaoludel on klient teinud aukohtu hinnangul käesoleval juhul kõik, et oma soovi advokaadile ja advokaadibüroole teatavaks teha. Kuivõrd leping on sõlmitud advokaadibürooga, siis tuleb lugeda, et klient on oma soovi käsundisaajale teatavaks teinud, kui ta on edastanud selle advokaadibüroo e-posti aadressile. Kuigi advokaadibüroo ei kinnitanud kliendile 05.12.2019 saadetud e-kirja kätte saamist, siis asjaoludest nähtuvalt esitas klient avalduse advokaadibüroole 06.12.2019 kell 11.50 ka paberkandjal. Eeltoodu kohta on vormistatud kaebaja, N-i seaduslike esindajate ja vandeadvokaat C poolt käsikirjaline protokoll. Asjaolu, et nimetatud isikud on käinud advokaadibüroos dokumente üle andmas, ei ole ümber lükanud ka vandeadvokaat A. Aukohus leidis, et olukorras, kus advokaadibüroosse toimetatakse klienti ja tema huve puudutav oluline kohtudokument, mis otseselt on suunatud advokaadibüroole, peab olema advokaadibüroo töö korraldatud nii, et oleks tagatud selle dokumendi vastuvõtmine ja täitmine, sh vajadusel täitmisele võetud ka juhul, kui advokaat, keda määrus puudutab, hetkel büroos ei viibi.
Käesoleval juhul oli tsiviilasja määruse subjektiks Advokaadibüroo X, kuid vaatamata sellele keeldusid advokaadibüroo töötajad aukohtu arvates alusetult kohtumääruse vastuvõtmisest, ehkki määruse resolutsiooni kohaselt kuulus see viivitamata täitmisele. See asjaolu viitab aukohtu arvates olulistele puudustele advokaadibüroo töö korraldamisel vandeadvokaat A poolt, kes on büroopidajaks ja Advokaadibüroo X seaduslik esindaja. Aukohus märgib, et advokaadibüroo pidaja peab tagama, et advokaadibüroosisene kommunikatsioon ja dokumendiliiklus oleks korraldatud selliselt, et advokaadibüroole edastatud info ja dokumendid jõuaks konkreetse asjaga tegeleva advokaadini viivitusteta, olukorras, kus see on hädavajalik. Samuti on aukohus seisukohal, et advokaadi kohustus on korraldada oma tegevus nii, et tema sidevahenditest ja advokaadibüroost eemalolekul ei jääks oluline informatsioon ja dokumendid vastu võtmata ning kohustused täitmata. Kui nimetatud asjaolud ei ole advokaadibüroos vastavalt korraldatud, võtavad advokaadibüroo ja advokaat endale riski, et ebapiisava infovahetuse tõttu jäävad kliendi huvid kaitseta, kohtukorraldused tähtaegselt täitmata, mis ongi käesoleval juhul aukohtu arvates vastuvaidlematult aset leidnud. Sellist suhtumist ja töökorraldust ei saa aukohus aktsepteerida, eriti veel olukorras, kus büroole on väljastatud advokatuuri kvaliteedijuhtimise tunnistus. Aukohus pidas vajalikuks selles osas teha märgukiri advokatuuri juhatusele kontrollimaks, kas Advokaadibüroo X poolt on täidetud selle tunnistuse omamiseks vajalikud nõuded. Aukohus leidis, et advokaat tekitas oma käitumisega olukorra, kus tema tegevus oli selges vastuolus kliendi soovide ja huviga, mis kogumis on toonud kliendile kaasa tulemuse, mida ta ei soovinud, lisaks veel ka kohtumenetlused ja nendega seonduvad kulud.
Aukohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et advokaat A ei olnud teadlik kaebaja 05.12.2019 advokaadibüroo e-posti aadressile edastatud avaldusest ja vandeadvokaat B 06.12.2019 varahommikul advokaadi e-posti aadressile edastatud kohtumäärusest ega kliendi, N-i ja vandeadvokaat C advokaadibüroosse saabumisest. Advokaadi 11.05.2020 aukohtule esitatud seisukohtadest, kus advokaat selgitas, miks ta 06.12.2019 kell 12.00, mil oli enampakkumiste esitamise lõpp-tähtaeg, advokaadibüroos ei viibinud ja kuidas ta tagas, et oluline info, mis puudutab aktsiate enampakkumist siiski temani jõuaks, nähtub, et ta oli andnud oma sekretärile korralduse, et kui mingi pakkumine saabub, siis sekretär annaks sellest talle teada. Seega oli advokaadil 05.12.2019 ja 06.12.2019, mil ta ise advokaadibüroos ei viibinud, advokaadibürooga kontakt. Aukohus ei pea eluliselt usutavaks, et advokaadibüroo personal ei teavitanud advokaati kliendi 05.12.2019 advokaadibüroo e-posti aadressile edastatud avaldusest ega vandeadvokaat B 06.12.2019 varahommikul advokaadibüroo e-posti aadressile edastatud kohtumäärusest, mis mõlemad puudutavad otseselt ja oluliselt R-i aktsiate enampakkumist, samuti sellest, et büroosse saabusid eelmainitud isikud sooviga üle anda kohtumäärus.
Kliendi huvide rikkumise tingis ka asjaolu, et advokaat ei kontrollinud enne L-iga aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimist, kas ta on õigustatud müügilepingut sõlmima. Nimelt ei andnud kaebaja advokaadile käsunduslepingus üksnes käsundit R-i aktsiate enampakkumise läbiviimiseks ja aktsiate müügilepingu sõlmimiseks, vaid ka käsundi aktsiad N-ile tagastada, kui võlgnevus tasutakse enne enampakkumiste esitamise tähtaega. Käsunduslepinguga antud kaks käsundit olid üksteist välistavad, mistõttu oleks advokaat pidanud enne aktsiate müügilepingu sõlmimist kontrollima, kas ta on õigustatud seda tegema. Seda enam, et klient informeeris advokaati juba 22.11.2019 N-i soovist võlgnevus tasuda. Eeltoodust tulenevalt ei saanud advokaat olla kindel, kas ja milline käsund 06.12.2019 kell 12.00 seisuga kehtis. Tegutsedes asja ajamisel vajaliku hoolsusega, oleks advokaat pidanud kontrollima, kas enampakkumise läbiviimise asjaolud kehtivad muutumatult. Kuna advokaat seda ei teinud ja hoidus igasugusest kliendiga kontaktist, siis on aukohus seisukohal, et advokaat ei ole tegutsenud tema eest püstitatud ülesande lahendamisel vajaliku hoolsusega, vaid ilmses vastuolus kliendi huvidega. Arvestades, et L on olnud advokaadi klient aastaid, siis on aukohtul alust arvata, et advokaat asus tegutsema L-i huvides, kelle huviks oli suurendada oma osalust R-is. Seda kinnitab aukohtu arvates ka asjaolu, et advokaadi selgituste kohaselt viis ta aktsiate üleandmise L-ile lõpule mitte advokaadibüroos, vaid L-i seadusliku esindaja juures.
Kuivõrd kaebaja 05.12.2019 teatest nähtuvalt oli N aktsiatega tagatud kohustused kaebaja ees täitnud, ei olnud advokaadil käsunduslepingu järgi enam käsundit aktsiate ostu-müügilepingut sõlmimiseks. Samuti oli enampakkumine peatatud 05.12.2019 kohtumäärusega. Eetikakoodeksi § 15 esimese lause kohaselt on advokaat kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Jättes kontrollimata, milline käsunduslepingus sätestatud käsund 06.12.2019 kell 12.00 kehtis, rikkus advokaat ka eetikakoodeksi § 15 esimesest lauset tulenevat kohustust.
Asjaoludest nähtuvalt jätkas advokaat tegutsemist vastuolus kliendi huvidega ka pärast seda, kui ta sai kliendi soovist enda sõnul teadlikuks. Nimelt sõlmis advokaat 30.12.2019, pärast seda, kui Harju Maakohus tühistas tsiviilasjas nr 2-19-18674 Harju Maakohtu 05.12.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise ajutise abinõu, kaebaja nimel L-iga täiendava lepingu 06.12.2019 aktsiate müügilepingu üle kinnitamiseks. Selline tegevus saab aukohtu hinnangul olla üksnes tahtlik ning kantud kellegi teise, mitte kliendi huvidest. Advokaadi selgitused, mille kohaselt otsustas ta käituda nii nagu kehtiv ja sõlmitud käsundusleping ette nägi, kuna ei võinud selles olukorras ette teada, millal kaebaja esindaja järjekordselt ümber mõtleb, ei ole asjakohased ega põhjendatud. Kaebaja 05.12.2019 avaldusest ja käsunduslepingu p-st 1.4 tulenes advokaadile selge käsund enampakkumine tühistada ja aktsiad N-ile tagasi kanda. Aukohtu hinnangul oli advokaat õigustatud juhinduma kliendi vastavast selgest käsundist ja puudusid mistahes alused sellist käsundit eirata. Kui advokaadile oli kliendi soov ebaselge, oleks pidanud seda täpsustama või lepingu üles ütlema. Kuivõrd advokaat ei täitnud käsunduslepingu p-st 1.4 tulenevat käsundit, ei ole õige ka advokaadi väide, et ta otsustas tekkinud ebaselguses käituda nii nagu käsundusleping ette nägi. Käsunduslepingu p 1.3 täitmine olukorras, kus N oli võlgnevuse kaebaja ees tasunud, ei olnud 06.12.2019 kell 12.00 seisuga enam põhjendatud ja advokaadi tegevus oli selges vastuolus kliendi käsundi ja huvidega. Kliendi huviks oli aktsiad tagastada võlgnikule, kuna viimane oli võla tasunud ja kaebajal ei olnud pretensioone N-ile.
Kuigi kaebaja heidab advokaadile ette ka eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumist, siis aukohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul väita, et advokaadi poolt osutatud õigusteenus oleks olnud asjatundmatu. Käesoleval hetkel ei ole kliendi huvid saanud kahjustada mitte advokaadi asjatundmatuse tõttu, vaid põhjusel, et advokaat ei järginud kliendi käsundit. Analüüsides asjas kogutud tõendeid ja hinnates advokaadi käitumise ajatelge, on aukohtul alust arvata, et advokaat tegutses hoopis L-i huvides. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et advokaat oleks selles valdkonnas asjatundmatu.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-id 1 ja 2, § 14 lg-t 4 ning § 15 esimesest lausest tulenevat kohustust.
II
Advokaadi konfidentsiaalsuskohustus tuleneb AdvS §-st 45 ning eetikakoodeksi §-st 5. AdvS § 45 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Kohustus ei ole ajaliselt piiratud ja kehtib ka pärast advokaaditegevuse lõppemist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et klient või tema õigusjärglane võib vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga. Eetikakoodeksi § 5 lg 2 kohustab advokaati hoidma saladuses hoidma mistahes teavet, mida ta on seoses õigusabi osutamisega saanud ja samuti selle teabe allikat, välja arvatud juhul, kui seadusest tuleneb otsene kohustus teavet avaldada või kui kliendi poolt antud volitustest või ülesandest tuleneb kliendi nõusolek teabe avaldamiseks.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole klient andnud advokaadile volitust käsunduslepingu esitamiseks kolmandatele isikutele. Seega puudus advokaadil õigus lepingut L-ile esitada. Samas ei ole aukohtu hinnangul esitatud tõenditega veenvalt tõendatud, et advokaat oleks seda teinud. Kaebaja on viidanud nimetatud etteheite juures L-iga sõlmitud 06.12.2019 ja 30.12.2019 müügilepingutele, kuid müügilepingutest ei nähtu, et L oleks saanud käsunduslepinguga ka sisuliselt tutvuda. Müügilepingutes on üksnes viidatud, et advokaat esindab kaebajat käsunduslepingu alusel. Eeltoodust aga ei ole võimalik üheselt järeldada advokaadipoolset konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist.
Samuti ei nähtu aukohtule esitatud asjaoludest, millistel asjaoludel on advokaat käsunduslepingu kohtule esitanud. Kuigi AdvS ja advokatuuri eetikakoodeksi kohaselt võib kliendisuhte asjaolusid, sh advokaadi ja kliendivahelist lepingut, avaldada kliendi nõusolekuta üksnes piiratud isikutele piiratud olukordades, ei ole eelnimetatud asjaolude avaldamine absoluutselt keelatud. Näiteks peab advokaadil olema õigus tõendada kliendisuhte asjaolusid kohtumenetluses tõusetunud vaidluses ka olukordades, kus klient nõusolekut ei anna. Kuivõrd aukohtule esitatud tõenditest ei selgu, millistel asjaoludel advokaat on kohtule infot avaldanud, ei ole võimalik aukohtul selles küsimuses seisukohta võtta.
III
Advokaadi kohustus vältida tegutsemist huvide konfliktis on sätestatud nii AdvS § 44 lg-s 4 kui ka eetikakoodeksi §-s 13.
AdvS § 44 lg 4 keelab advokaadil õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Eetikakoodeksi § 13 lg 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks.
Aukohtu hinnangul on advokaat käesolevas asjas tegutsenud huvide konfliktis ning rikkunud seeläbi AdvS § 44 lg-t 4 ning eetikakoodeksi § 13 lg-t 1.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat osutanud K-le ja temaga seotud äriühingutele õigusteenust juba 2005. aastast alates. Advokaadi tegevuse tulemusena on hetkel Harju Maakohtu menetluses tsiviilasi nr X-XX-XXX. K-le kuuluvat äriühingut L esindab vandeadvokaat A ka vaidluses N-iga tsiviilasjas nr X-XX-XXX, mis puudutab vaidlusaluseid R-i aktsiaid ja nende avalikku enampakkumist. Seega esindab A käesoleval hetkel L huve, kelle huvi oli R-i aktsiate omandamine, mis sai võimalikuks tänu advokaadi poolt kaebaja antud käsundi eiramisele.
Aukohtu hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et advokaat teadis L seaduslikku esindajat K-d juba enne kaebaja esindajaga tutvumist ning asus kaebajale õigusabi osutama K palvel ja soovitusel. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et L-i ja kaebaja huvid algselt kattusid. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt soovis kaebaja 05.12.2019 enampakkumise tühistada ning aktsiad N-ile tagastada. Eeltoodu ei olnud aga enam L-i huvides, kes oli otsustanud osaleda väljakuulutatud enampakkumisel ja teinud selleks vajalikud toimingud. See asjaolu ei saanud olla advokaat A‑le teadmata ja kogenud advokaadile oli ilmselt mõistetav, et tal on samas asjas tekkinud vastandlike huvidega kliendid.
Advokaat selgitas aukohtu istungil, et tal puudus vajadus 06.12.2019 täiendavalt kontrollida, kas advokaadibüroosse on esitatud teisi enampakkumisel osalemise avaldusi, kuna enampakkumisel osalemise tingimuseks oli hiljemalt 05.12.2019 kella 17 büroo arvele tagatisraha 50 000 euro kandmine, ning ta teadis, et seda oli teinud vaid L. Antud asjaolu kinnitab, et advokaat tegutses teadlikult ja tahtlikult huvide konfliktis, eelistades ühe kliendi huve teisele, mille tulemusena sai võimalikuks kaebaja tahtevastaselt aktsiate ülekandmine advokaadi poolt L-i omandisse. L-i huvides tegutsemist kinnitab aukohtu hinnangul ka advokaadi hilisem käitumine, s.o asumine L-i esindamisele advokaadi poolt aktsiate võõrandamisest alguse saanud tsiviilkohtumenetlustes.
Aukohtu hinnangul ei ole asjakohane advokaadi väide, nagu pidanuks kaebaja esindaja aru saama, et advokaat asub teda teenindama ainult juhul, kui tema huvid ei ole konfliktis advokaadi pikaaegse kliendi L-i huvidega. Aukohus selgitas, et huvide konflikti ei pea vältima mitte klient, vaid advokaat. Kui advokaadi hinnangul tekkis kaebaja poolt 05.12.2019 esitatud avaldusega konflikt L-i ja kaebaja huvides, siis oleks advokaat pidanud teenuse osutamisest loobuma. Eetikakoodeksi § 13 lg 3 kohaselt võib advokaat osutada õigusteenust mitmele isikule samas asjas, kui ei esine huvide konflikti. Huvide konflikti ei esine muuhulgas juhul, kui kõik need isikud nõustuvad ja soovi avaldavad, et advokaat osutaks samas asjas õigusteenust ka teistele klientidele. Kui samas asjas hiljem tekib vaidlus, ei või advokaat osutada õigusteenust ühelegi nimetatud klientidest. Seega hiljemalt 05.12.2019 oleks advokaat pidanud õigusabi osutamise lõpetama, kuid ei teinud seda. Vastupidi, advokaat jätkas kaebaja nimel ja tema käsundi ning huvidega vastuolus aktsiate võõrandamist L-ile ka pärast kaebaja poolt 05.12.2019 avalduse esitamist. Kuigi advokaadi väitel ei saanud ta kaebaja 05.12.2019 teadet enne aktsiate ostu‑müügilepingu sõlmimist kätte, siis eeltoodu ei ole etteheidetav kliendile, vaid selle riski võttis advokaat ise, kui jättis advokaadibüroosisese kommunikatsiooni korraldamata. Eeltoodu ei õigusta aga advokaadi tegutsemist huvide konfliktis ja vastuolus kliendi huvidega.
Huvide konflikti ja ka kliendi käsundi eiramist kinnitab aukohtu hinnangul ka aktsiate müügileping, mille tingimusi advokaat kliendiga ei kooskõlastanud ja mille tingimused lõpptulemusena ei vasta kaebaja huvidele, s.o aktsiad anti L-ile üle lepingu sõlmimisel ja L-ile anti lepinguga võimalus tasuda nende eest hiljem.
Lisaks jätkas advokaat kliendi esindamist ja tegutsemist vastuolus kliendi tahtega ka pärast seda, kui ta väidetavalt kaebaja esitatud avalduse sisust teadlikuks sai. Eeltoodu viitab advokaadi teadlikule ja tahtlikule tegutsemisele L-i huvides ja vastuolus kaebaja huvidega ning seab kahtluse alla advokaadi väited selle kohta, et ta ei olnud aktsiate müügilepingu sõlmimise hetkel kaebaja tahte muutumisest teadlik. Seda kinnitab ka asjaolu, et aktsiate müügitehingust alguse saanud kohtumenetlustes on advokaat lõplikult asunud L-i poolele, olles viimase esindajaks tsiviilasjades. Kaebaja oli sunnitud sõlmima uue õigusabilepingu teise advokaadibürooga. Seega on advokaat pärast 05.12.2019 kaebaja esindamist jätkates tegutsenud huvide konfliktis, tegutsedes seejuures vastuolus kaebaja 12.12.2019 tahteavaldusega ning rikkunud sellega kahjutekitavalt oma kliendi huve. Aukohus leidis, et kõik advokaadi poolt väidetavalt käsundi täitmiseks pärast 06.12.2019 tehtud toimingud, sh toiming 30.12.2019 sõlmitud aktsiate müügilepingu üle kinnitamiseks, on tehtud vastuolus kliendi huvidega ja ilma selleks volitusi omamata, kuna see on vastuolus kaebaja tahteavaldustega. Samuti leidis aukohus, et L-i esindamine vandeadvokaat A poolt käesoleval ajal toimuvas ja aktsiate enampakkumisest alguse saanud kohtumenetlustes on hinnatav jätkuva huvide konfliktis tegutsemisena. Sama seisukohta on väljendanud Harju Maakohtu kohtunik tsiviilasjas nr X-XX-XXX menetlusosalistele saadetud kirjas, tuues välja, et kohtuvaidluse põhjustanud aktsiate müügitehingus esindas vandeadvokaat A kaebajat, kuid nüüd esindab endise kliendi positsiooniga otseses vastuolus olevas positsioonis L-i.
IV
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on olulisel määral kahjustanud kliendi huve ja põhjustanud oma tegevusega kliendile tema tegevusest alguse saanud kohtumenetlustega kahju, mida käsundi täpsel täitmisel ei oleks tekkinud, tegutsenud huvide konfliktis ja eelistanud ühe kliendi huve teise huvidele, samuti tegutsenud ilma volituseta, millega on toime pannud advokaadi kutsetegevust reguleerivate normide raske rikkumise, mille eest väärib ta proportsionaalset karistust.
Aukohtu hinnangul muudab rikkumise raskeks asjaolu, et advokaat on rikkunud olulisel määral kliendi huvide kaitse kohustust, mis on advokaadikutse keskne printsiip. Samuti see, et advokaat on rikkunud eelnimetatud kohustust teadlikult ja tahtlikult, jätkates kliendi huvide vastast tegutsemist ka pärast kliendi tahtest teada saamist. Nimetatud rikkumise on tinginud mitme teise advokaaditöös olulise kohustuse, nagu näiteks korrapärane suhtlus kliendiga ja huvide konflikti vältimine, mitte järgimine, advokaadibüroo töö korraldamise puudused, mille tõttu määravat tähtsust omav keelava sisuga kohtulahend ei jõudnud teenust osutava advokaadini ja viivitamatult täitmisele kuuluvat kohtumäärust ei täidetud. Sellise tegevusega kahjustab advokaat nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.
AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.
Karistuse valikul arvestas aukohus nii advokaadi tegevust kui ka selle tagajärgi, mis on kujunenud kliendile negatiivseks ning toonud kliendile kaasa aukohtu- ja kohtumenetlused ning nendega seonduvad kulud. Samuti sellise käitumise mõju advokaadi kutse ja advokatuuri mainele laiemalt. Arvestades, et käesolev vaidlus on saanud aukohtumenetluse ajal ajakirjanduses negatiivset kajastamist, on see kinnitus sellest, et advokaadi käitumine on seda mainet oluliselt kahjustanud.
Aukohus arvestab karistuse määramisel advokaadi rikkumise raskust, aga ka seda, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Aukohus leiab, et arvestades rikkumise raskust ei saa piirduda noomitusega, vaid advokaat väärib karmimat karistust. Arvestades seejuures ka rikkumiste olemust ja kliendi huvide eiramist ja kokkuvõttes neile vastutöötamist, siis peab aukohus õigeks karistusena rahatrahvi kohaldamist seadusega ettenähtud maksimaalsele summale lähedases määras.
Aukohus leiab, et eelnevast lähtudes on otstarbekas ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahv summas 15 000 eurot.
09.07.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette, et advokaat on teinud ebakvaliteetset tööd, ei ole kaebajaga kohtunud ega talle tema asja asjaolusid selgitanud. Nimetatud rikkumised on kvalifitseeritavad eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2 ning § 14 lg-te 2, 21 ja 4 rikkumisena.
Aukohtu hinnangul ei anna aukohtule esitatud asjaolud alust väita, et advokaadi töö oleks olnud ebakvaliteetne või et advokaat oleks rikkunud muul viisil kaebaja huve. Eeltoodut ei saa järeldada ka asjaolust, et Riigikohus on teinud kaebaja jaoks ebasoodsa kohtulahendi. Kohtu otsusest ei nähtu, et kaebaja jaoks negatiivne otsus oleks tingitud advokaadi tegevusest.
Kliendi huvide kaitseks sobivad vahendid ja viisid valib advokaat. Advokaat peab selgitama välja kliendi asja tehiolud ja asjas tähtsiust omavad asjaolud. Seda, kas kliendi ülesande täitmiseks ja asjaolude välja selgitamiseks on vajalik kliendiga kohtuda või on võimalik teha seda muul viisil, on samuti advokaadi hinnata. Kui asjaolusid on võimalik ka muul viisil välja selgitada, ei pruugi kliendiga kohtumine ilmtingimata vajalik olla. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esitas advokaat kassatsiooni vastuse projekti tutvumiseks ka kaebajale. Kui advokaadi seisukoht ei kajastanud kaebaja hinnangul asjas tähtsust omavaid asjaolusid, oleks pidanud kaebaja nendele asjaoludele ja kohtumise vajadusele koheselt advokaadi tähelepanu juhtima. Aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kaebaja seda teinud oleks. Samuti ei ole kaebaja kaebuses välja toonud, millised olulised asjaolud jäid advokaadil kohtule esitatud menetlusdokumendis käsitlemata. Eeltoodust tulenevalt puudus aukohtu hinnangul alus väita, et advokaat on jätnud midagi olulist kassatsioonkaebuse vastuses kajastamata ning selle oleks tinginud asjaolu, et advokaat kliendiga ei kohtunud.
Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et ka mistahes menetlusdokumendi koostamine ja kohtule edastamine hõlmab endas kohustust selgitada kliendile tema asja asjaolusid ning vastata sellega seoses kliendi pöördumistele. Seega ei ole asjakohased advokaadi väited, et kliendi küsimustele vastamine ei kuulunud tema tööülesannete hulka. Eeltoodu näol ei olnud aga aukohtu hinnangul tegemist sellise rikkumisega, mis tooks kaasa advokaadi karistamise.
Eeltoodust tulenevalt puudus aukohtu hinnangul alus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatamiseks.
09.07.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette kaebajat puudutavate konfidentsiaalsete dokumentide edastamist kinnipidamiskeskuse üldmeili aadressile, kaebaja nimel esitatud kaebuse kooskõlastamata jätmist ning kaebajat puudutava kohtuotsuse talle edastamata jätmist. Nimetatud etteheited on kvalifitseeritavad AdvS § 45 lg 1 ning eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumist.
Aukohus tutvus kaebusega ja advokaadi seisukohtadega ning kuulas nii advokaadi kui ka büroopidaja aukohtu istungil ära. Büroopidaja suuliste selgituste kohaselt toimub kogu suhtlus varjupaiga taotlejatega üldiselt läbi Vao keskuse e-posti aadressi. Nimelt, kui Vao Keskuses viibiv klient soovib advokaadiga ühendust võtta, kirjutab ta selle paberil valmis ja Vao keskuse töötaja skaneerib selle sisse ja edastab advokaadile. Sama suhtluskanalit kasutavad ka kohtud, kes edastavad kohtuotsuse tõlke varjupaigataotlejale Vao keskuse e-posti aadressile. Seega on kõik asjaolud Vao Keskusele üldjuhul teada, mistõttu ei pidanud advokaat sellise suhtluskanali kasutamist lubamatuks. Seda enam, et posti teel dokumentide saatmine oleks niigi lühikeste tähtaegadega menetluses ebamõistlik. Pärast käesoleva kaebuse saamist on advokaadibüroo oma praktikat muutnud ning kohe esimeses menetluse asjaolusid selgitavas kirjas kooskõlastatakse ka kliendiga, millist suhtluskanalit ta soovib edaspidi kasutada. Kui klient muud suhtluskanalit ei soovi, suheldakse temaga advokaadile teadaoleva Vao keskuse e-posti aadressi kaudu.
Aukohus leiab, et olukorras, kus klient ei ole avaldanud teistsugust tahet, on advokaat õigustatud edastama kinnipidamiskeskuses viibivale kliendile e-kirju kinnipidamiskeskuse e-posti aadressi kaudu. Aukohtu hinnangul ei riku advokaat sellega konfidentsiaalsuskohustust olukorras, kus kogu kirjavahetus ka kliendi ja kohtu vahel toimub sama suhtluskanali kaudu. Küll aga märgib aukohus, et kui klient on avaldanud soovi suhelda advokaadiga isikliku e-posti vahendusel, tuleb advokaadil seda soovi arvestada. Kuigi kaebaja märgib, et advokaadile on tema isiklikud kontaktandmed teada, ei nähtu aukohtule esitatud kaebusest, et kaebaja oleks avaldanud soovi advokaadiga ilmtingimata nende vahendusel suhelda. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on ka kaebaja ise suhelnud advokaadiga kinnipidamiskeskuse vahendusel ning kinnipidamiskeskuse töötajad on kaebaja asjaga kursis. Seega puudub aukohtu hinnangul alus väita, et advokaat oleks kliendi vastavat soovi eiranud või kinnipidamiskeskuse kaudu kaebajaga suheldes rikkunud konfidentsiaalsusnõudeid. Lisaks on advokaadibüroo käesolevaks hetkeks oma praktikat muutnud ning edaspidi selgitatakse juba esimese e-kirjaga välja, millist suhtluskanalit soovib klient edaspidi kasutada.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks rikkunud kliendi teavitamiskohustust tema asjaga seotud asjaoludest. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on nii kohtuotsus kui ka kohtuotsuse tõlge kaebajale edastatud. Samuti on advokaat teavitanud kaebajat tema nimel kaebuse esitamisest ning edastanud ülevaate kaebuse sisust. Siiski nähtub advokaadi suulistest selgitustest, et kaebust ennast ei ole advokaat kaebajale edastanud, põhjendades seda asjaoluga, et kaebaja ei valda eesti keelt. Sellest hoolimata leiab aukohus, et korrektne oleks edastada kliendile lisaks kaebuse sisu kokkuvõttele ka kaebus ise. Eeltoodu ei ole aukohtu hinnangul aga käsitletav sellise minetusena, mis peaks tooma endaga kaasa advokaadi karistamise.
Seoses asjaoluga, et advokaat ei ole kaebaja 18.03.2020 kirjale vastanud, on advokaat vabandanud ning lubanud edaspidi klientide kõikidele pöördumistele vastata.
Kokkuvõtvalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses selliseid minetusi, mis tingiks vajaduse advokaati karistada, vaid piirdub üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega, et edaspidi tuleks advokaadil selgitada välja kliendi eelistatud suhtluskanal ja suhtluses kliendiga seda kasutada, kliendi pöördumistele õigeaegselt vastata ning edastada koos kaebuse sisu kirjeldusega ka kaebus ise.
16.07.2020
Kaebajad heitsid advokaadile ette kassatsioonkaebuse Riigikohtule tähtaegselt esitamata jätmist. Nimetatud etteheide on käsitletav AdvS § 40 lg 2 ning eetikakoodeki § 8 lg-te 1 ja 2 rikkumisena.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt sõlmisid kaebajad advokaadiga kliendilepingu kassatsioonkaebuse esitamiseks tsiviilasjas. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli 16.03.2020, kuid advokaat nimetatud kuupäevaks kassatsioonkaebust kohtule ei esitanud, kuna oli 15.03.2020 haigestunud. Tulenevalt aukohtule esitatud Riigikohtu 18.05.2020 määrusest, millega kohus jättis kaebajate avalduse menetlustähtaja ennistamiseks kassatsioonkaebuse esitamiseks rahuldamata, on Riigikohtu hinnangul kaheldav, et advokaadi terviserike võis reaalselt takistada menetlustoimingu tegemist või kohtu teavitamist TsMS § 670 lg 3 järgi, et kaebuse põhjendused esitatakse hiljem. Seega ei ole kohus tuvastanud selliseid objektiivseid asjaolusid, mis takistasid advokaadil kassatsioonkaebust tähtaegselt esitada. Vastupidiseid tõendeid ei ole advokaat esitanud ka aukohtule.
Isegi kui advokaadi tervislik seisund takistas tal kaebuse koostamist, oleks advokaat pidanud sellest asjaolust kaebajaid teavitama. Kuigi aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat on 15.03.2020 haigestunud, ei ole advokaat kaebajaid oma haigestumisest teavitanud, ega ka sellest, et ei ole võimeline lepingust tulenevaid kohustusi seetõttu tähtaegselt täita. Kaebajad said kassatsioonkaebuse esitamata jätmisest teada alles pärast kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppu Riigikohtusse helistades. Vastavalt eetikakoodeksi § 14 lg-le 4 kohustub advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest. Aukohtu hinnangul on selliseks asjaoluks ka info selle kohta, kui advokaadil ei ole võimalik lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kui advokaat oleks kaebajaid oma haigestumisest 15.05.2020 teavitanud, oleks kaebajad saanud astuda samme kassatsioonkaebuse tähtaegseks esitamiseks. Seda advokaat teinud ei ole, mille tõttu kaotasid kaebajad võimaluse oma õiguste kaitseks Riigikohtusse pöörduda.
Eeltoodust tulenevalt on advokaat kassatsioonkaebuse esitamata jätmisega rikkunud AdvS § 40 lg-st 2 tulenevat hoolsuskohustust – osutada õigusteenust õigeaegselt, sh pidada kinni kohtu määratud või seadusest tulenevatest tähtaegadest – ning jätnud seeläbi kliendi huvid kaitseta, mille eest väärib karistust.
Arvestades advokaadi rikkumist, asjaolu, et advokaadi tegevusetuse tulemusel kaotasid kaebajad võimaluse pöörduda oma õiguste kaitseks Riigikohtusse, ning asjaolu, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus, pidas aukohus otstarbekas ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 1500 eurot.
Seoses kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõudega märkis aukohus, et aukohtu pädevusse ei kuulu kahjunõuete menetlemine. Kahju hüvitamise nõudes tuleb kaebajatel pöörduda maakohtu poole.
16.07.2020
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 rikkumist, kuna advokaat, viibides pikemat aega haiguslehel, ei määranud endale asenduskaitsjat ega teavitanud kohut aegsasti asenduskaitsja määramise vajadusest. Advokaadi tegevusetus on tinginud kohtuistungi edasilükkamise.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kriminaalasjas määratud esimese kohtuistungi ajaks 18.05.2020. Advokaat teavitas üks tööpäev enne istungi toimumist, s.o 15.05.2020, kohut, et ei saa tervislikel põhjustel kohtuistungil osaleda ning palus kohtuistungi edasi lükata. Ometigi nähtub perearsti 08.06.2020 tõendist, et advokaat haigestus juba 17.03.2020 ja viibis sellest ajast töövõimetuslehel. Lisaks nähtub nimetatud tõendist, et advokaadi seisund on ajas muutunud, mistõttu ei ole etteulatuvalt olnud võimalik ennustada, millal tema töövõime taastub. Arvestades advokaadile määratud diagnoosi ning perearsti selgitusi advokaadi seisundi muutumise ja advokaadi paranemise aja ettenägematuse kohta, ei saanud ka advokaadil tekkida veendumust, et tema töövõime on 18.05.2020 istungi ajaks igal juhul taastunud. Eeltoodut arvestades pidanuks advokaat korraldama oma töö selliselt, et kohtu määratud istungid saaks vajadusel toimuda ka ilma tema osaluseta ning määrama vastavalt KrMS § 44 lg-le 1 enda asemele asenduskaitsja juhuks, kui arst 18.05.2020 seisuga töövõimetuslehte ei lõpeta ja teda istungile ei luba. Asenduskaitsja mitte määramisel oleks advokaat pidanud kohut nimetatud asjaoludest aegsasti teavitama, et asenduskaitsja saaks määrata kohus. Advokaat seda teinud pole.
Advokaadi käitumist ei õigusta ka asjaolu, et ta tundis end aprilli lõpus ja mai alguses paremini, kuivõrd perearst ei olnud teda selleks hetkeks terveks tunnistanud ega tööle lubanud. RaKS § 61 lg 1 kohaselt ei tohi tööandja lubada RaKS § 5 lõike 2 punktis 1 või 2 nimetatud kindlustatud isikut töö- või teenistuskohustusi täitma töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatuse ajal. Seega ei saanud advokaat töövõimetuslehel viibimise ajal arvestada võimalusega valmistada 18.05.2020 algavateks istungiteks ette ja istungitel osaleda. Isegi kui advokaat lootis selle võimalikkusele, pidi ta töövõimetuslehel viibimise ajal siiski arvestama, et tema tervislik seisund võib ka ootamatult halveneda. Jättes sellises olukorras asenduskaitsja määramise korraldamata ja kohtu aegsasti teavitamata, võttis advokaat riski, et kohtuistung tuleb temast tingitud põhjustel edasi lükata.
Aukohtu hinnangul on märkimisväärne asjaolu, et tegemist ei olnud üksiku istungiga, vaid suuremahulise menetlusega, milles on kokku määratud 81 istungipäeva. Seega on advokaadi käitumine kohtu teavitamata jätmisel olnud vastutustundetu.
Kohtu teavitamist üks tööpäev enne istungi toimumist ehk 15.05.2020 ei saa pidada eeltoodud asjaolusid arvestades piisavaks. Aukohus ei nõustu advokaadi käsitlusega, et kuna istungid on planeeritud piisava varuga kuni oktoobrini 2021, ei tingi paari istungi ära jäämine menetluse venimist vms kahjulikke tagajärgi. Aukohtu hinnangul on advokaadi kohustus teavitada kohut aegsasti asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise, sõltumata sellest, kas istungi edasilükkamine advokaadi hinnangul menetlusele mingit mõju omab või mitte. Advokaat oli teadlik oma tervislikust seisundist juba alates 17.03.2020. Arvestades, et advokaadile diagnoositud haigus on üldjuhul pika kuluga, oleks advokaat pidanud teavitama kohut võimalusest, et ta ei pruugi olla võimeline 18.05.2020 algavast istungite seeriast osa võtma, ja määrama enda asemele asenduskaitsja, juba töövõimetuslehe väljastamisel. Töövõimetuslehe lõppemisel enne 18.05.2020 oleks advokaat saanud soovi korral istungitest siiski osa võtta.
Õige ei ole ka advokaadi väide, et istungi edasilükkamine käesoleval juhul mingeid kahjulikke tagajärgi kellelegi kaasa ei toonud, kuivõrd istungi edasilükkamine tekitas kohtule kulusid. Samuti kaasnes sellega kohtu poolt määratud kriminaalasja arutamise korra muutmise vajadus ja ka teiste protsessiosaliste töökorralduse muutmise vajadus.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 20 lg‑st 2 tulenevat kohustust ning väärib karistust. Arvestades advokaadile etteheidetavat rikkumist, rikkumise asjaolusid, seda, et advokaat on aukohtu istungil oma tegevuse pärast vabandanud ning et advokaadil puuduvad kehtivad karistused, pidas aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.
16.07.2020
Kohus heitis advokaadile kohtumääruses ette hoolsuskohustuse rikkumist, kuna advokaadi poolt kohtule esitatud menetlusdokument ei vasta juriidilise argumentatsiooni kõige elementaarsematelegi nõuetele, on seosetu ning sisaldab äärmiselt ebakorrektset keelekasutust. Nimetatud etteheited on käsitletavad AdvS § 40 lg 2 ning eetikakoodeksi § 14 lg 2 ja § 20 lg 1 esimese lause rikkumisena.
Aukohtu hinnangul ei vasta advokaadi esitatud menetlusdokument kassatsioonkaebusele esitatavatele nõuetele, ei ole keeleliselt korrektne ega üheselt arusaadav. Vastavalt KrMS § 347 lg-le 2 tuleb kassatsioonkaebuses märkida mh: kassatsiooni alus KrMS § 346 järgi ja viide materiaalõiguse või kriminaalmenetlusõiguse asjakohasele sättele; kohtuotsusega tuvastatud faktilised asjaolud või kohtus uuritud tõendid, millele tuginedes kassaator põhjendab materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist; kassaatori taotluse sisu ja taotluse põhjendus. Advokaadi poolt kohtule esitatud menetlusdokument eelnimetatud nõuetele ei vasta. Selles puudub nii kassatsiooni alus kui ka igasugune argumentatsioon ja arusaadavad põhjendused. Lisaks sisaldab see eesti keele reeglitele mittevastavaid seosetuid lauseid. Menetlusdokumendi pinnalt on ilmne, et advokaat ei ole dokumendi koostamisse panustanud. Sellise menetlusdokumendi esitamisega on advokaat näidanud üles hooletut suhtumist oma töösse ning rikkunud nii AdvS § 40 lg-s 1 kui ka eetikakoodeksi § 14 lg-s 2 sätestatud kohustust osutada kliendile asjatundlikku õigusabi. Lisaks näitab advokaat menetlusnõuetele mittevastava ja seosetu menetlusdokumendi kohtule esitamisega üles lugupidamatust kohtu vastu ning rikub advokaadi kutse ja advokatuuri mainet.
Advokaadi käitumist ei vabanda ka asjaolu, et kliendi sooviks oli ringkonnakohtu otsuse vaidlustamine üksnes põhjusel, et kohtuotsuse jõustumist edasi lükata. Advokaat, hoolimata kaebuse esitamise põhjustest ja eesmärkidest, peab järgima seaduses menetlusdokumentidele ettenähtud norme ja elementaarseid keelenõudeid. Kaebus tuleb koostada viisakas ja selges keeles arvestades kaebusele esitatavaid nõudeid, sõltumata sellest, mis eesmärgil ta kaebuse esitab.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud AdvS § 40 lg-st 1 ning eetikakoodeksi § 14 lg-st 2 tulenevat hoolsuskohustust ning eetikakoodeksi § 20 lg 1 esimest lauset ning väärib karistust. Aukohus arvestas karistuse määramisel advokaadi rikkumiste iseloomu ning asjaolu, et aukohus on ka oma 13.06.2019 otsuses juhtinud advokaadi tähelepanu, et advokaat peab väljendama end menetlusdokumentides selgelt ja kohtule arusaadavalt ning veenduma, et tema väited oleks korrektsed ja seisukohad ei oleks vastuolulised. Käesoleva menetluse materjalidest nähtub, et advokaat ei ole aukohtu tähelepanu juhtimisest järeldusi teinud ega oma tegevust korrigeerinud. Aukohus leidis, et arvestades samalaadseid etteheiteid advokaadile varem, ei saa tema suhtes piirduda noomitusega. Aukohus pidas otstarbekas ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 1000 eurot.
10.09.2020
Kohus heidab advokaadile ette, et advokaat pakkus kartserikaristust kandvale kinnipeetavale kohtumisel šokolaadi, mis ei ole kooskõlas vangla korraga.
Advokaadi selgitustest nähtuvalt oli tal šokolaad vanglas kaasas isiklikuks tarbeks ning ta pakkus seda kliendile viisakusest, kuna tundis vajadust seda ise kohtumisel süüa. Kuna advokaati ei olnud vanglatöötaja teavitanud, et tema klient kannab kartserikaristust ning see ei nähtunud ka kinnipeetava riietusest, ei olnud advokaat teadlik, et ei tohi šokolaadi pakkuda.
Arvestades eeltoodut ning advokaadi kahetsust, ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada ega tema suhtes aukohtumenetlust algatada.
24.09.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette väljapressimist. Kaebaja hinnangul seisneb väljapressimine kaebaja abikaasale saadetud nõudekirjas ja selle sõnastuses. Kaebuses toodud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.
Aukohtu hinnangul ei ole advokaat kaebaja abikaasale saadetud nõudekirjas käitunud kirja adressaadi suhtes lugupidamatult ega ebaviisakalt. Seda, miks advokaat on pöördunud just nõudekirja adressaadi poole, on nõudekirjas selgitatud. Samuti on märgitud, et juhul, kui kirja adressaat ei ole kommentaari avaldanud, tuleb esitada sellekohased tõendid.
Aukohus selgitas, et advokaat tegutseb kliendi käsundil ning advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Nõudekirjast nähtuvalt esitas advokaat nõudekirja oma kliendi soovil ja nimel. Asjaolu, et klient on tundnud end kaebaja kommentaarist tulenevalt solvatuna ning on pöördunud oma õiguste kaitseks advokaadi poole, ei ole advokaadile etteheidetav. Enne hagiga kohtusse pöördumist on mõistlik ja tavapärane pöörduda vastaspoole poole ning püüda vaidlus lahendada poolte vahelise kokkuleppega. Aukohus ei näe selles midagi taunimisväärset ning aukohtu hinnangul ei saa advokaadi saadetud nõudekirja käsitleda väljapressimisena.
Küll aga nõustus aukohus, et advokaadi nõudekirjad on pikad ning võivad õigusteadmisi mitteomavaid isikuid oma sõnastusega segadusse ajada. Aukohtu hinnangul ei ole ka nõudekirjade adressaatide meediaga ning nende nimede avaldamisega hirmutamine hea toon ega advokaadile sobilik suhtlusstiil. Samuti tuleks nõudekirjades vältida kirja adressaatide suhtes hinnangute andmist ning advokaadile mittesobivat sõnakasutust. Advokaat peab kliendi huve kaitstes suutma jääda igas olukorras soliidseks ja vaospeetuks. Samuti peab advokaat kaitsma kliendi huve kõigi seaduslike vahenditega. Advokaadile on teada ja ta peab kliendi huvide kaitsmisel lähtuma põhimõttest, et demokraatlikus õigusriigis lahendab vaidlused, mida ei suuda lahendada isikud omavahel, kohus, mitte üldsus, ajakirjandus vmt. Seetõttu kutsus aukohus istungil advokaati üles nõudekirjade sisu üle vaatama ning seda vastavalt korrigeerima.
Eeltoodust tulenevalt lõpetas aukohus aukohtumenetluse ning piirdus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
24.09.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1 ja § 22 lg 3 rikkumist. Kaebaja hinnangul seisneb advokaadi ebaeetiline tegevus advokaadi saadetavates nõudekirjades ja nende sõnastuses, kuna advokaat ähvardab kaebaja hinnangul nõudekirjade adressaate nende vastu hagi esitamisega juhul, kui nad ei tasu nõudekirjas nõutud hüvitist. Samuti heitis kaebaja advokaadile ette kõikide kommenteerijate vastu ühekaupa hagide esitamist ning ebasobivat keelekasutust suhtluses avalikkusega.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaat tegutseb kliendi käsundil ning advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Kaebajale saadetud nõudekirjast nähtuvalt esitas advokaat nõudekirja oma kliendi soovil ja nimel. Asjaolu, et klient on tundnud end kaebaja kommentaarist tulenevalt solvatuna ning on pöördunud oma õiguste kaitseks advokaadi poole, ei ole advokaadile etteheidetav. Enne hagiga kohtusse pöördumist on mõistlik ja tavapärane pöörduda vastaspoole poole ning püüda vaidlus lahendada poolte vahelise kokkuleppega. Aukohus ei näe selles midagi taunimisväärset. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi nõudekiri kaebaja suhtes lugupidamatu, ebaviisakas ega vastuolus seadusega. Advokaadi pöördumist vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ei saa käsitleda ähvardamise või šantažeerimisena.
Küll aga nõustus aukohus, et advokaadi nõudekirjad on pikad ning võivad õigusteadmisi mitteomavaid isikuid oma sõnastusega segadusse ajada. Aukohtu hinnangul ei ole ka nõudekirjade adressaatide meediaga ning nende nimede avaldamisega hirmutamine hea toon ega advokaadile sobilik suhtlusstiil. Samuti tuleks nõudekirjades vältida kirja adressaatide suhtes hinnangute andmist ning advokaadile mittesobivat sõnakasutust. Advokaat peab kliendi huve kaitstes suutma jääda igas olukorras soliidseks ja vaospeetuks. Samuti peab advokaat kaitsma kliendi huve kõigi seaduslike vahenditega. Advokaadile on teada ja ta peab kliendi huvide kaitsmisel lähtuma põhimõttest, et demokraatlikus õigusriigis lahendab vaidlused, mida ei suuda lahendada isikud omavahel, kohus, mitte üldsus, ajakirjandus vmt. Seetõttu kutsus aukohus istungil advokaati üles nõudekirjade sisu üle vaatama ning seda vastavalt korrigeerima.
Aukohus ei tuvastanud rikkumist selles, et advokaat ei ole esitanud ühte hagi kõikide kostjate vastu korraga. See, kelle vastu ja kuidas hagi esitada, on kliendi otsustada. Samuti ei saa advokaadile ette heita asjaolu, et meedia tema tegevuse vastu aktiivset huvi tunneb. Aukohus ei saa esitatud asjaolude pinnalt asuda seisukohale, et advokaat oleks menetlusosalisi mõjutanud või oma protsessiõigusi kuritarvitanud.
Aukohus märkis täiendavalt, et vastavalt AdvS § 16 lg-le 1 saab kaebusega aukohtu poole pöörduda huvitatud isik, st isik, kelle õigusi advokaadi tegevus riivab. Seetõttu jätab aukohus läbi vaatamata kaebaja etteheited, mis puudutavad advokaadi poolt kolmanda isiku kohta meedias avaldatud väiteid.
Eeltoodust tulenevalt lõpetas aukohus aukohtumenetluse ning piirdus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
24.09.2020
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 7 lg-te 4 ja 5, § 9 lg 1 ning § 24 lg 1 rikkumist.
Aukohus leidis, et advokaadibüroo kodulehel avaldatud advokaadi võrdlus tema kolleegidest kursusekaaslastega ning vanemate kolleegidega ei olnud kolleegide suhtes lugupidav. Advokaadibüroo kodulehel avaldatud võrdluses on advokaadi kursusekaaslastest kolleege näidatud kui advokaadist vähem edukamaid, võrreldes nende Riigikohtu poolt menetletud asjade arvu advokaadi omadega. Aukohtu hinnangul ei ole selline võrdlus kolleegide suhtes viisakas ning lisaks on antud kriteeriumil põhinev võrdlus ka kliente eksitav. Nimelt ei tegele kõik advokaadid kohtuvaidluste lahendamisega, mis aga ei anna alust pidada neid seetõttu advokaadist vähem edukamateks. Samuti ei saa eetiliseks pidada advokaadi võrdlust vanemate kolleegidega. Kuigi advokaadi kinnitusel ei ole advokaat soovinud kedagi halvustada, vaid toonud vanemaid kolleege välja eeskujudena, peab advokaadi tegevus mitte üksnes olema, vaid ka näima viisaka ja lugupidavana. Advokaadi enese võrdlemine kolleegidega mistahes kriteeriumite alusel aukohtu hinnangul lugupidavana ei näi.
Arvestades, et advokaat on pärast aukohtu poolt nendele asjaoludele advokaadi tähelepanu juhtimist büroo kodulehelt ebakohase info eemaldanud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada, kuid juhtis tema tähelepanu, et edaspidi tuleb sarnasest tegevusest hoiduda ning järgida kutse-eetikanõudeid nii suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega kui ka enese turustamisel.
24.09.2020
Kaebaja heitis advokaadile ette konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist, mis seisnes selles, et advokaat avaldas ühele kliendile saadetud menetlusdokumendis teise kliendi isikuandmeid. Nimetatud etteheide on käsitletav AdvS § 45 lg 1 rikkumisena.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt saatis advokaat kliendile ülevaatamiseks menetlusdokumendi projekti, kuhu olid sisse jäänud teise kliendi andmed. Advokaadi selgituste kohaselt saatis ta kliendile kogemata pooliku versiooni. Arvestades, et advokaat ei ole andmeid avaldanud tahtlikult ning on kliendi ees vabandanud, ei pea aukohus advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et analoogsete eksimuste vältimiseks tuleb edaspidi rakendada oma töös kõrgemat hoolsust ning enne dokumentide välja saatmist veenduda, et välja läheb korrektne ja kolmandate isikute andmeid mittesisaldav dokument.
07.10.2020
Kohus heidab advokaadile ette, et advokaat võttis kaitsekohustuse vastu olukorras, kus ta oli teadlik kohtumenetluses määratud istungite aegadest, kuid tema töögraafik ei võimaldanud määratud istungitel osalemist. Samuti, et ei olnud 12.06.2020 istungiks ette valmistatud ega võimeline võetud kaitseülesannet täitma. Kohtu etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 12 lg 4 ja § 21 lg 2 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 12 lg 4 kohaselt ei võta advokaat ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda, samuti siis, kui advokaadi kutseoskused ja -teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. § 21 lg 2 kohaselt on advokaadil keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võttis advokaat kaitseülesande vastu 03.06.2020. Samal päeval teavitas advokaat sellest nii kohut kui prokuratuuri ning palus teha endale kättesaadavaks kriminaalasja materjalid. Prokuratuur tegi kriminaalasja materjalid advokaadile kättesaadavaks alles 09.06.2020 ehk 3 päeva enne 12.06.2020 kohtuistungit. 3-päevane materjalidega tutvumise aeg ei ole aukohtu hinnangul piisav, arvestades materjalide mahtu ning seda, millal advokaat materjalide kätte saadavaks tegemise avalduse esitas. Seetõttu ei ole asjaolu, et advokaat ei jõudnud end nimetatud istungiks materjalidega piisaval määral kurssi viia, tingitud advokaadi tegevusest. Aukohtu hinnangul peab advokaadile andma materjalidega tutvumiseks mõistliku aja, arvestades see juures asja keerukust ja mahtu. Seega ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks põhjendamatult kohtumenetlust takistanud või asja arutamist venitanud.
Kohtu etteheidetele seoses asenduskaitsja nimetamata jätmisega on advokaat põhjalikult vastanud ning aukohus nõustub nende seisukohtadega, pidamata vajalikuks neid korrata.
Küll aga nõustub aukohus kohtuga selles, et olukorras, kus advokaadile on teada asjas määratud kohtuistungite ajad ning ta on nimetatud kuupäevadel hõivatud teiste töökohustuste täitmise tõttu, siis ei tohiks advokaat vastavalt eetikakoodeksi § 12 lg-le 4 ülesannet vastu võtta. Arvestades, et advokaadi töögraafik muutus selliselt, et tema osalemine kohtu määratud istungitel ei olnud enam takistatud, siis ei pea aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlus algatada. Aukohus juhib siiski advokaadi tähelepanu, et enne ülesande vastuvõtmist tuleb advokaadil edaspidi veenduda, et tema töökoormus võimaldab uut ülesannet vastu võtta.
07.10.2020
Kaebaja heidab advokaadile kaebaja suhtes lugupidamatut ning kaebajat solvavat käitumist, mis seisneb kaebajale saadetud nõudekirjas ja selle sõnastuses. Kaebuses toodud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaat tegutseb kliendi käsundil ning advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Kaebajale saadetud nõudekirjast nähtuvalt esitas advokaat nõudekirja oma kliendi Rita Holmi soovil ja nimel. Asjaolu, et klient on tundnud end kaebaja kommentaarist tulenevalt solvatuna ning on pöördunud oma õiguste kaitseks advokaadi poole, ei ole advokaadile etteheidetav. Seda, kas kliendi nõue on põhjendatud, hindab kohus. Enne hagiga kohtusse pöördumist on mõistlik ja tavapärane pöörduda vastaspoole poole ning püüda vaidlus lahendada poolte vahelise kokkuleppega. Aukohus ei näe selles midagi taunimisväärset. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi nõudekiri kaebaja suhtes lugupidamatu, ebaviisakas ega vastuolus seadusega. Advokaadi pöördumist vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ei saa käsitleda ähvardamise või väljapressimisena.
Küll aga nõustub aukohus, et advokaadi nõudekirjad on pikad ning võivad õigusteadmisi mitteomavaid isikuid oma sõnastusega segadusse ajada. Aukohtu hinnangul ei ole ka nõudekirjade adressaatide meediaga ning nende nimede avaldamisega hirmutamine hea toon ega advokaadile sobilik suhtlusstiil. Samuti tuleks nõudekirjades vältida kirja adressaatide suhtes hinnangute andmist ning advokaadile mittesobivat sõnakasutust. Advokaat peab kliendi huve kaitstes suutma jääda igas olukorras soliidseks ja vaospeetuks. Samuti peab advokaat kaitsma kliendi huve kõigi seaduslike vahenditega. Advokaadile on teada ja ta peab kliendi huvide kaitsmisel lähtuma põhimõttest, et demokraatlikus õigusriigis lahendab vaidlused, mida ei suuda lahendada isikud omavahel, kohus, mitte üldsus, ajakirjandus vmt. Seetõttu kutsus aukohus istungil advokaati üles nõudekirjade sisu üle vaatama ning seda vastavalt korrigeerima.
Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused vandeadvokaat Robert Sarve tegevuse suhtes aukohtumenetluse alustamiseks.
27.10.2020
Kaebaja heidab advokaadile ette tegelikkusele mittevastava ajakulu kajastamist arvetel, kaebajale põhjendamatute kulutuste tekitamist ning ebaausust. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi 9 lg 1 ning § 14 lg 3 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. § 14 lg 3 kohaselt täidab advokaat kliendi ülesande mõistliku aja jooksul või õigusteenuse lepingus kokkulepitud tähtpäevaks ning hoidub kliendile põhjendamatute kulutuste tekitamisest.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt soovitas advokaat kaebajale võtta kulude kokkuhoiu mõttes kohalik kaitsja, samuti soovitas advokaat kaebajale advokaati riigi õigusabi korras, kuid kaebaja keeldus sellest. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheited talle põhjendamatute kulude tekitamises. Kaebaja pidi Narvas toimuvaks menetluseks Tartus tegutseva advokaadiga kliendilepingut sõlmides arvestama, et advokaadil tekib täiendav ajakulu Tartust Narva ja tagasi sõitmisega, mille eest tuleb advokaadile vastavalt lepingule ka tasuda. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide, et advokaat oleks pidanud osalema Narvas toimuvatel menetlustoimingutel videosilla kaudu. Õigusteenuse osutamiseks sobivad vahendid ja viisid valib advokaat. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et pooled oleks leppinud kokku advokaadi osaluse videosilla kaudu või et kaebaja oleks advokaadilt sellist osalemisvormi kulude kokku hoidmiseks palunud.
Adokaadi kinnitusel selgitas advokaat kaebajale, et ettemaks katab advokaaditasu esialgsete prognoositavate toimingute eest. Seega ei saanud kaebajal tekkida veendumust, et advokaaditeenuse kogumaksumus jääb alla ettemaksu summa. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ületas advokaadi osutatud toimingute maht ettemaksu summat, kuid advokaat ei ole ettemaksu ületavat tasu kaebajalt sisse nõudnud. Aukohtul puudub alus kahelda advokaadi esitatud ajaarvestuse õigsuses ja advokaadi aususes arvete esitamisel. Kui kaebaja advokaadi esitatud arvetega ei nõustu, on tal õigus need maakohtus vaidlustada.
Eeltoodust tulenevalt ei pea aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et kui kliendil tekib pärast arve saamist küsimusi osutatud teenuste või nende mahu osas, on advokaadil kohustus arve kujunemist kliendile selgitada. Advokaat peab suhtlemisel kliendiga jääma viisakaks.
19.11.2020
Kaebaja heidab advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 22 lg-te 1 ja 3 rikkumist, kuna advokaat on avaldanud veebilehel laim.ee peetavas blogis kaebaja klienti halvustavat infot.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. § 22 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud vastaspoole ja teiste menetlusosaliste suhtes käituma väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat hoidub menetlusosaliste isikuid halvustamast. Sama paragrahvi lg 3 ei tohi advokaat kohtuväliselt mõjutada tunnistajaid ning avaldada survet muudele menetlusosalistele, neid tahtlikult eksitada või kasutada oma protsessiõigusi pahatahtlikult.
Aukohus leiab, et advokaadibüroo tegevusest ja advokaatide kaasustest ja töövõitudest kirjutamine ei ole iseenesest keelatud. Küll aga peab advokaat vastavalt eetikakoodeksi § 25 lg-le 1 järgima seejuures kutse-eetika nõudeid, sh käituma vastaspoole ja teiste menetlusosaliste suhtes väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos ning vältima kohtumenetluse osapoolte, sh kohtu, mõjutamist.
Eeltoodust tulenevalt peab aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaat peab edaspidi oma tegevuse avalikul kajastamisel järgima kutse-eetika nõudeid. Aukohtu hinnangul ei ole korrektne ning kooskõlas eetikakoodeksi § 22 lg-ga 3 enne kohtusse pöördumist vaidluste asjaolude avalik kajastamine, kuivõrd see võib mõjutada kohtumenetlust, nt asja kinniseks kuulutamise otsustamist. Seetõttu ei ole soovitatav asjade, milles planeeritakse kohtusse pöörduda, asjaolusid avalikult kajastada. Samuti tuleb advokaadil oma tegevuse avalikul kajastamisel jääma väärikaks ning vastaspoole suhtes lugupidavaks.
Aukohus ei pea siiski vajalikuks advokaati käesoleval juhul karistada, vaid piirdub üksnes tema tähelepanu juhtimisega, et advokaat peab järgima kutse-eetika nõudeid ka oma tegevuse avalikul kajastamisel.
03.12.2020
Kohus heidab advokaadile ette kriminaalmenetluses kliendilepingu ülesütlemist ning selle põhjuste ja kliendi kontaktandmete kohta kohtule selgituste andmisest keeldumist. Kohtu hinnangul on eeltoodu käsitletav kliendi huvide rikkumisena. Samuti peab kohus võimalikuks kohtumenetluse pahatahtlikku venitamist. Nimetatud etteheited kvalifitseeruvad eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 9 lg 1 ning § 21 lg 2 rikkumisena.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks tegutsenud kliendi huvidega vastuolus ja/või kohtumenetlust pahatahtlikult venitanud. Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks käitunud muul viisil ebaausalt või -väärikalt. Advokaadi selgitustest nähtuvalt lõpetati kliendileping lepingu olulise rikkumise tõttu, kuna klient jättis õigusteenuse eest advokaadibüroole tasumata. Aukohtu hinnangul on see mõjuv põhjus kliendilepingu ja kaitsekohustuse ülesütlemiseks. Vastav alus kaitsekohustusest loobumiseks tuleneb ka KrMS § 46 lg 1 p-st 3. Info kliendi maksevõime puudumise kohta ei kvalifitseeru aga aukohtu hinnangul selliseks kutsesaladuseks, mida advokaat ei saa asja menetlevale kohtunikule avaldada. Seetõttu oleks advokaat pidanud kohtu päringule kliendilepingu ülesütlemise aluse ja põhjuse kohta koheselt vastamata. Advokaadil on võimalik sellist infot kohtule avaldada klausliga, et see info jääks üksnes kohtu teada. Arvestades, et advokaadil oli seaduslik alus kaitsekohustusest loobumiseks, ei saa kohtu päringule detailse ja kohut rahuldava vastuse andmata jätmist siiski käsitleda kohtumenetluse pahatahtliku venitamisena.
Advokaadi väites, et tal puuduvad kliendi kontaktandmed, puudub aukohtul alus kahelda. Advokaat on nimetatud asjaolusid põhjalikult selgitanud ning aukohus ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata.
Eeltoodust tulenevalt ei pea aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil kohtu pöördumistele kliendilepingu ülesütlemise asjaolude kohta koheselt vastata.
03.12.2020
Aukohus tuvastas, et advokaadile heidetakse ette kohtu tegevuse kritiseerimist meedias. Nimetatud etteheide on käsitletav eetikakoodeksi § 20 lg 1 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 20 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Advokaat peab hoiduma kohtu tegevuse ja kohtulahendi ebakohasest kriitikast. Advokaat ei arvusta kohtu tegevust ega seadusjõus olevat kohtulahendit meedias ega avalikkuse ees. Arvustamiseks ei loeta arvamuse avaldamist jõustunud kohtulahendis sisalduvate õigusteoreetiliste seisukohtade ja õiguslikku laadi põhjenduste kohta.
Aukohus, olles tutvunud asjakohaste artiklite ja advokaadi kirjalike selgitustega, ei pea vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhib aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab oma tegevuses juhinduma kutse-eetika nõuetest, sh eetikakoodeksi § 20 lg-s 1 sätestatust, mis kohustab advokaati hoiduma kohtu tegevuse ja kohtulahendi ebakohasest kriitikast. Samuti tuleb advokaadil jääda oma kommentaarides meediale väärikaks ning teiste suhtes lugupidavaks ning järgima viisaka keelekasutuse reegleid. Advokaat peab jääma kohtu suhtes viisakaks ja lugupidavaks ka pärast kohtumenetlust. Kohtu tegevuse ebakohast kriitikat ei õigusta aukohtu hinnangul ka asjaolu, et kohus on kritiseerinud advokaadi tegevust menetluses. Advokaadil on küll õigus tema suhtes tehtud kriitikale vastata, kuid see ei anna alust ega õigust asuda kohtu tegevust advokaadile ebakohasel viisil kritiseerima.
03.12.2020
Aukohus tegi 11.04.2019 otsuse vandeadvokaat A aukohtuasjas, mis Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega tühistati. Kuivõrd aukohtu otsus tühistati, teeb aukohus asjas uue otsuse. Aukohus arvestab otsuse tegemisel Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuses esitatud seisukohti.
Aukohus hindab kõigepealt aukohtumenetluse jätkamise õiguspärasust (I), seejärel võtab seisukoha aukohtumenetluse kestuse mõistlikkuse osas (II) ning viimasena annab hinnangu advokaadi kutse-eetilisele tegevusele tervikuna (III).
I
HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. AdvS § 17 lg 5 esimese ja teise lause kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. Seega lõpeb aukohtumenetlus põhjendatud otsuse teatavaks tegemisega. Kuna Tallinna Ringkonnakohus on aukohtu 11.04.2019 otsuse tühistanud, jätkub aukohtumenetlus ning aukohtul tuleb teha uus põhjendatud otsus. Aukohtu hinnangul ei saa aukohtumenetluse jätkumist käsitleda asja topelt menetlemisena.
II
Vastavalt AdvS § 17 lg-le 5 lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. Mõjuval põhjusel võib aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra.
Aukohus algatas aukohtumenetluse vandeadvokaat A tegevuse suhtes 11.10.2018 ning tegi asjas põhjendatud otsuse 11.04.2019. Seoses asjaoluga, et vandeadvokaat A vaidlustas aukohtu 08.11.2018 istungil suuliselt ja 17.12.2018 kirjalikult antud korralduse halduskohtus, oli aukohtumenetlus kohtumenetluse ajaks perioodil 10.01.2019-14.03.2019 peatatud. Seega kestis aukohtumenetlus 2018. ja 2019. aastal kokku 4 kuud. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse jõustumist 06.10.2020, jätkas aukohus 27.10.2020 kirjaga aukohtumenetlust, andes pooltele võimaluse täiendavate seisukohtade esitamiseks.
Eeltoodust tulenevalt ei ole aukohus ületanud asja arutamisel mõistlikku ja seaduses ette nähtud menetlusaega.
III
Kaebaja heidab advokaadile ette kaubamärgi pahatahtlikku registreerimist. Samuti tuvastas aukohus, et advokaat on käitunud 01.10.2018 telesaates advokaadile ebasobival viisil. Nimetatud etteheited on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 rikkumisena.
Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust. Eetikakoodeksi § 25 lg 1 kohaselt arvestab advokaat avalikkusega suhtlemisel kutse-eetika nõudeid.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esitas advokaat advokaadibüroo nimel Euroopa Liidu Patendiametile avalduse kaubamärgi registreerimiseks kolmes klassis, sh telesaadete valdkonnas. Kaebaja omab Eestis autorisaadet ning on seda tähist telesaadete valdkonnas aastaid kasutanud. Advokaadi registreeritud tähis on Eestis üldtuntud just telesaadete valdkonnas ning seda just kaebaja autorisaate järgi. Aukohtu hinnangul on advokaat kaubamärki registreerides käitunud advokaadile ebakohasel viisil.
Kuigi advokaat väitis aukohtu 08.11.2018 istungil, et registreeris kaubamärgi kliendi käsundil, ei ole advokaat esitanud selle kohta veenvaid tõendeid. Advokaat on küll esitanud notariaalselt kinnitatud kliendilepingu koopia, kuid sellel on isikuandmed peidetud, mistõttu ei ole võimalik selle alusel tuvastada kliendisuhte täpseid asjaolusid. Advokaadi viide konfidentsiaalsuskohustusele ei ole aukohtu hinnangul kliendilepingu aukohtule tõendina esitamata jätmiseks asjakohane, kuivõrd AdvS § 45 lg 4 kohaselt ei peeta kutsesaladuse rikkumiseks andmete avaldamist järelevalvet teostavale juhatusele ja distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule. Seega puudusid advokaadil alused oma väite tõendamata jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et advokaat on tegutsenud kaubamärgi registreerimise avalduse esitamisel isiklikes huvides. Eelnevat kinnitab mh ka asjaolu, et avaldus Euroopa Liidu Patendiametile on esitatud advokaadi, mitte kliendi nimel. Arvestades, et advokaat ei tegutse üheski valdkonnas, milles ta kaubamärki registreerida on soovinud, saab kasutusel oleva tähise kaubamärgina registreerimine olla kantud üksnes soovist takistada kaebajal nimetatud kaubamärki kasutamast ja luua olukord võimalike, sh varaliste, nõuete esitamiseks. Selline tegevus saab olla üksnes pahatahtlik ning ei ole kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt. Lisaks kahjustab see nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.
Advokaadi väide, et ta ei ole saatest teadlik, ei ole eluliselt usutav. Seda eriti olukorras, kus advokaat on kaubamärgi registreerimist taotlenud muuhulgas telesaadete valdkonnas. Advokaadi kutse eeldab, et advokaat on kursis kirjutava meediaga, seega isegi kui vastab tõele, et advokaat televiisorit ei vaata, ei ole eluliselt usutav, et advokaat ei ole kaubamärgist kuulnud muid kanaleid pidi, näiteks ajalehtede kaudu. Aukohtu hinnangul on kasutusel oleva tähise registreerimine, olukorras, kus advokaat pidi olema teadlik tähise kasutamisest kaebaja poolt, pahatahtlik.
Aukohus märgib täiendavalt, et advokaadi tegevus on vastuolus kutse-eetika nõuetega sõltumata sellest, kas ta tegutses kaubamärgi taotlust esitades enda või kliendi nimel. Vastavalt eetikakoodeksi § 8 lg-le 3 võib advokaat õigusabi andmisel täita üksnes neid kliendi ülesandeid, mis ei ole õigusvastased ega kahjusta advokaadi au ja väärikust. Juhul, kui kliendi soovid on vastuolus kliendi tegelike huvidega, seadusega või advokaadi au ja väärikusega, selgitab advokaat kliendile oma seisukohti ja kliendi seadusevastastest või põhjendamatutest nõudmistest tulenevaid võimalikke tagajärgi. Kui klient ei loobu oma nõudmistest, on advokaadil õigus õigusteenuse leping lõpetada.
Eeltoodust tulenevalt on advokaat rikkunud kaubamärgi registreerimise avalduse esitamisel eetikakoodeksi § 9 ning väärib karistust.
Lisaks on advokaat käitunud advokaadile ebakohaselt 01.10.2018 telesaates, näidates saatejuhile sarvi. Selline tegevus ei ole aukohtu hinnangul kooskõlas eetikakoodeksi §-ga 9 ega §-ga 25, mis eeldab advokaadilt väärikat käitumist ja kohustab advokaati hoidumast advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
AdvS § 43 lg 1 kohaselt on kutse-eetika allikateks lisaks seadusele, advokatuuri organite õigusaktidele ja otsustele ning advokaadi kutse-eetika nõuetele ka head kombed ja advokaadi südametunnistus. Ajakirjanikule telesaates sarvede näitamine või tema mistahes muul viisil tema naeruvääristamine ei ole kooskõlas heade kommetega ega väärikas. Selline tegevus rikub nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet. See, mis eesmärgil väidetavalt advokaat oma sõrmi ajakirjaniku pea taga näitas, ei oma aukohtu hinnangul tähtsust. Advokaadi tegevus ei pea mitte üksnes olema väärikas, vaid ka avalikkusele sellisena näima. Sõrmede teise isiku pea taga näitamine on käsitletav „sarvede näitamisena“ ning selliselt on mõistnud advokaadi käitumist nii kaebaja kui ka avalikkus. Advokaat peab jääma viisakaks ja säilitama väärikuse ka keerulistes situatsioonides. Käesoleval juhul väljusid advokaadi žestid heade kommete ja väärikuse piiridest. Kui advokaat ei soovinud ajakirjanikuga suhelda, oleks pidanud selle viisaka selgitamisega piirduma. Kuivõrd advokaadi selgitustes nähtuvalt oli tal õnnestunud ajakirjanik lahkuma saada, puudus vajadus ajakirjanikuga suhtlemise jätkamiseks ning tal oli võimalus viisakalt lahkuda.
Advokaadi väited, et advokaat ei ole vabatahtlikult saates osalenud ning et ta ei olnud teadlik, et teda saate tarbeks filmitakse, ei ole asjakohased, usutavad ega õigusta ajakirjaniku suhtes ebaviisakat käitumist. Kutse-eetika nõudeid peab advokaat järgima ka siis, kui advokaat on oma ametiruumides ja teda ei filmita. Olukorras, kus ajakirjanik kaameraga advokaadibüroosse tuleb, peab advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ning intervjuud võidakse hiljem avalikkusele näidata, mistõttu peab advokaat järgima kutse-eetika nõudeid kõrgendatud hoolsusega. Õige ei ole advokaadi käsitlus, justkui võiks advokaat väljaspool kutsetegvust ajakirjanikuga suhtlemisel kutse-eetika nõudeid eirata. Ühiskond ei tee advokaadi ja advokatuuri mainele hinnangut andes vahet, kas advokaat tegutses vääritult oma tööülesandeid täites või väljaspool seda. Eetikakoodeksi § 9 lg 2 kohaselt kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka advokaadi käitumisele väljaspool kutse-tegevust. Seega ei oma eetikakoodeksi § 9 mõistes tähtsust, kas advokaat on tegutsenud kutsetegevuse raames või väljaspool seda. Kuivõrd advokaat oli registreeringu teinud advokaadibüroo nimel, pidi ta arvestama, et teda käsitletakse selles küsimuses advokaadi, mitte eraisikuna. Lisaks toimus intervjuu advokaadiga advokaadibüroo ruumides, mistõttu esindas ta telesaates advokatuuri ja advokaadi kutset. Asjaolud, et tegemist ei olnud advokaadipoolse vabatahtliku saates ülesastumisega ning intervjuu ei toimunud avalikus kohas, ei anna alust väita, et advokaat ei peaks kutse-eetika nõudeid järgima või et advokaadi tegevus advokatuuri mainet ei kahjusta. Seega on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg-t 1 ning väärib karistust.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on toime pannud advokaaditegevust reguleerivate seaduste rikkumise, mille eest väärib ta proportsionaalset karistust. Advokatuurini jõudnud tagasiside põhjal on advokaadi tegevus rikkunud advokaadi kutse ja advokatuuri mainet nii avalikkuse kui ka advokatuuri liikmete silmis, mistõttu on advokaat toime pannud kutse-eetika nõuete raske rikkumise.
Aukohus arvestab karistuse määramisel advokaadi rikkumiste arvu ja raskust ning asjaolu, et advokaadi kirjalikest ja suulistest selgitustest nähtuvalt ei ole advokaat käesoleva hetkeni oma rikkumist ega selle tagajärgi mõistnud, vaid on oma tegevust lõpuni õigustanud. Samuti arvestab aukohus, et advokaadil puuduvad kehtivad karistused. Aukohus leiab, et eelnevast lähtudes on otstarbekas ja advokaadi tegudele vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahv summas 9 500 eurot.