Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.
10.01.2019
Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadi abidena tegutsenud A ja B juhtisid advokaadibürood ja osutasid õigusabi ilma patroonita.
AdvS § 39 lg-st 1 ja eetikakoodeksi § 10 lg-st 2 tuleneva patrooni juhtimis- ja juhendamiskohustuse eesmärgiks on mh tagada vandeadvokaadi abi poolt õigusteenuse osutamine kutsestandardile vajalikul tasemel ning valmistada vandeadvokaadi abi ette iseseisvaks tööks vandeadvokaadina. Nimetatud eesmärke on võimalik täita üksnes läbi aktiivse juhendamise. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole A ja B aktiivset patroneerimist toimunud. Vastupidi – aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt leppisid A ja B advokaadibürood luues vandeadvokaat C-ga kokku, et C asub advokaadibüroo pidajaks ja tol hetkel vandeadvokaadi abidena tegutsevate A ja B patrooniks formaalselt. Nii ka toimus. Aukohtule esitatud selgituste kohaselt käis C advokaadibüroos korra aastas kliendilepinguid allkirjastamas, kuid sisulist juhtimist ja juhendamist ei toimunud. Kuigi advokaadid eeldasid, et patroon on nende jaoks olemas, kui on vaja eetilisi küsimusi arutada või suuremaid otsusteid vastu võtta, siis tegelikkuses ei olnud C patroneeritavatele kättesaadav ega soovinud patroneeritavate küsimustega tegeleda ka reaalse juhendamisvajaduse korral. Advokaadid jätkasid aga sellest hoolimata patroonita tegutsemist. Olukorras, kus sisulist patroneerimist ei toimunud, oleks advokaadid pidanud pöörduma advokatuuri juhatuse poole või astuma muid samme rikkumise kõrvaldamiseks.
Samuti kahjustab kahe vandeadvokaadi abi omapead tegutsemine advokaadibüroo pidamisel ning õigusteenuse osutamisel usalduskriteeriumit klientide suhtes. Patroneerimise eesmärk on eelkõige osutatava õigusabi kõrge kvaliteedi tagamine. Kuigi advokaatide kinnitusel pöördusid nad küsimuste tekkimisel abi ja nõu saamiseks teiste vanemate kolleegide poole ning pingutasid ise sellevõrra rohkem, ei täida üksikküsimuste lahendamine aukohtu hinnangul patroneerimise eesmärki. Vandeadvokaadi abi ettevalmistamine iseseisvaks tegutsemiseks vandeadvokaadina nõuab süsteemset ja terviklikku lähenemist. Ei ole mõeldav, et kahe värske advokatuuri liikme teadmised ja kogemused on võrdväärsed aastaid praktiseerinud vandeadvokaadi teadmiste ja kogemustega. Advokaadibüroo on üles ehitatud põhimõttel, et sealsed vanemad ja kogenumad kolleegid juhendavad nooremaid kolleege. Patroneerimise tulemusena peab juhendatav vandeadvokaadiks saades olema valmis iseseisvaks tegutsemiseks ning tegutsemiseks büroopidaja ja patroonina (kodukorra § 63 lg 4). Eeltoodust tulenevalt on advokaadibüroo asutamine lubatud üksnes vandeadvokaatidel (AdvS § 50 lg 1). Seega ei ole advokaadibüroo pidamine kahe vandeadvokaadi abi poolt ning tegutsemine ilma patroonita kooskõlas advokatuuriseaduses ja kodukorras sätestatud nõuetega.
Eeltoodust tulenevalt esinesid advokaatide tegevuses AdvS § 42 lg 4 ning § 50 lg 1 rikkumised. Arvestades, et advokaatidel puudusid varasemad distsiplinaarkaristused, piirdus aukohus nende karistamisel noomitusega.
10.01.2019
Aukohus tuvastas, et advokaat ei osalenud advokaadibüroo juhtimises ega täitnud patroneerimise kohustust. Samuti ei ole advokaat täitnud juhatuse otsust ega vastanud juhatuse korduvatele pöördumistele.
Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ei täitnud advokaat hoolimata korduvatest meeldetuletustest ligikaudu poole aasta jooksul juhatuse otsust ega vastanud juhatuse korduvatele pöördumistele seoses juhatuse otsuse täitmisega. Samuti ei vastanud advokaat aukohtu pöördumistele ega esitanud kirjalikke selgitusi oma tegevuse kohta. Advokaat ei esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, miks ei olnud tal võimalik juhatuse otsust täita või advokatuuri pöördumistele vastata. Advokaadi selgitused, et advokatuuri kirjad jäid vastuseta põhjusel, et tema ligipääs advokaadibüroo e-posti aadressile oli takistatud, ei ole asjakohane, kuivõrd juhatuse otsus edastati ja advokaadiga suheldi tema uuel e-posti aadressil, mille kasutamist kinnitas advokaat ka aukohtu istungil. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud AdvS § 6 lg-st 4 ja § 46 lg 2 p-st 3 tulenevat kohustust. Aukohus juhtis tähelepanu, et advokaat peab korraldama oma tegevuse selliselt, et advokaadile saadetud e-kirjad jõuaksid adressaadini ega jääks vastuseta.
Advokaat oli advokaadibüroo büroopidaja ja perioodil vandeadvokaadi abidena tegutsenud A ja B patrooniks. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt leppisid A ja B advokaadibürood luues advokaadiga kokku, et ta asub advokaadibüroo pidajaks ja tol hetkel vandeadvokaadi abidena tegutsenud A ja B patrooniks formaalselt. Nii ka toimus. Aukohtule esitatud selgituste kohaselt käis advokaat advokaadibüroos korra aastas kliendilepinguid allkirjastamas, kuid sisulist juhtimist ja juhendamist ei toimunud. A ja B eeldasid, et advokaat on nende jaoks olemas, kui on vaja eetilisi küsimusi arutada või suuremaid otsusteid vastu võtta. Tegelikkuses ei olnud advokaat aga patroneeritavatele kättesaadav ega soovinud patroneeritavate küsimustega tegeleda ka reaalse juhendamisvajaduse korral, mistõttu pidid patroneeritavad oma küsimustega pöörduma teiste vanemate kolleegide poole. A ja B selgituste kohaselt advokaat advokaadibüroo juhtimises ei osalenud ega advokaadibüroos ei käinud. Mitmed advokaadibüroo pikaajalised töötajad on advokaati kohanud vaid paaril korral.
AdvS § 39 lg-st 1 ja eetikakoodeksi § 10 lg-st 2 tuleneva patrooni juhtimis- ja juhendamiskohustuse eesmärgiks on mh tagada vandeadvokaadi abi poolt õigusteenuse osutamine kutsestandardile vajalikul tasemel ning valmistada vandeadvokaadi abi ette iseseisvaks tööks vandeadvokaadina. Nimetatud eesmärke on võimalik täita üksnes läbi aktiivse juhendamise. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole A ja B aktiivset patroneerimist toimunud. Samuti ei ole advokaat osalenud advokaadibüroo tegevuse juhtimises ega täitnud aktiivselt büroopidaja kohustusi, sh kohustust teostada järelevalvet büroos tegutsevate advokaatide ja töötajate kutse eetika nõuete täitmise üle. AdvS § 49 lg 2 kohaselt on advokaadibüroo pidaja advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat. Advokaadiühing on vandeadvokaatide poolt õigusteenuse osutamiseks asutatud äriühing. Kui advokaadibüroo pidajaks on advokaadiühing, tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni teostavad advokaadid. Kui advokaadibüroos teostavad juhtimisfunktsiooni isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed või kui ei ole võimalik kindlaks teha advokaati, kes teostab advokaadibüroos juhtimisfunktsiooni, tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingu vandeadvokaatidest osanikud või aktsionärid (kodukorra § 25 lg 3). Seega on advokaadibüroo advokaatide ja töötajate kutse-eetika nõuete täitmise üle järelevalve teostamise kohustus advokaadiühingu vandeadvokaatidest omanikel. Advokaadibüroo juhtimis- ja järelevalvefunktsiooni üleandmine vandeadvokaadi abidele ning büroopidaja kohustustest täielik kõrvale hoidmine ei ole kooskõlas advokatuuriseaduse ja kutse-eetika nõuetega. Kuivõrd advokaat ei ole aktiivselt osalenud vandeadvokaadi abide patroneerimises ega advokaadibüroo tegevuse juhtimises ja selle üle järelevalve teostamises, on ta rikkunud eetikakoodeski §-st 10, AdvS § 39 lg-st 1 ja § 42 lg-st 4 ning kodukorra §-st 25 tulenevaid kohustusi.
Arvestades, et advokaadil puudusid varasemad distsiplinaarkaristused, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega.
17.01.2019
Kaebajad heitsid advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 9 lg 1, kliendi vara hoidmise juhendi § 3 lg 1 ning KarS § 201 rikkumist, kuna advokaat ei kandnud kaebajatele dividende nõuetekohaselt üle ning võõrandas kaebajate teadmata hoiulepingu aluseks olevad osad.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei täitnud kaebajad lepingust tulenevaid kohustusi ega esitanud advokaadibüroole nõutavat teavet ja dokumente, mistõttu teavitas advokaadibüroo kaebajaid hoiulepingu ülesütlemisest ning palus juhiseid hoiustatud osa üleandmiseks. Pooled leppisid kokku, et advokaadibüroo hoiab osa kuni 2018. a juunini. 2018. a juulis andsid kaebajad juhise kanda hoiustatud osa üle äriühingule, mille juhatuse liige on üks kaebajatest. Seda advokaat ka tegi. Seega on advokaat tegutsenud vastavalt kliendi juhistele ega ole rikkunud kliendi vara hoidmise juhendist tulenevaid kohustusi. Ühtlasi nähtub advokaadi selgitustest, et kuna ühingu majandusaasta aruanded olid koostamata ja advokaadibürool puudus ettevõtte tegevusest ülevaade, teavitas advokaat kaebajaid, et ei soovi edaspidi dividende vastu võtta ega edastada. Sellest hoolimata kanti advokaadibüroole üle summad, mille väljamaksmist kaebajad nüüd nõuavad. Vaatamata advokaadi selgitustele, et seaduses ettenähtud eeldused osanikele väljamaksete tegemiseks ei ole täidetud, ja palvele viia asjaajamine seadusega kooskõlla, sh esitada palutud selgitused, ei ole advokaadi poolt välja toodud puudusi kõrvaldatud. Aukohtu hinnangul on advokaat, olukorras, kus tal on tekkinud kahtlus raha päritolus ning kaebajad ei ole seda nõuetekohaselt kõrvaldanud, õiguspäraselt keeldunud kaebajatele väljamaksete tegemisest.
17.01.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 10 lg 1, kodukorra § 25 lg 1 p 1 ja AdvS § 40 lg 3 rikkumist. Samuti TsMS § 337 rikkumist. Kaebaja heitis ette, et advokaat on büroopidajana volitanud advokaadibüroos tegutsevat nõunikku koostama ja esitama menetluses kliendi nimel menetlusdokumente. Samuti heitis kaebaja ette, et menetlusdokumente ei ole seejuures edastatud puudutatud isiku lepingulisest esindajast vandeadvokaadile ega alaealiste laste esindajast vandeadvokaadile, rikkudes TsMS §-st 337 tulenevat kohustust.
Advokaadi selgitustest nähtuvalt viibisid mõlemad asjas klienti esindavad advokaadid perioodil 11.12.2018-12.12.2018 isiklikel põhjustel töölt eemal, mistõttu edastas menetlusdokumendi ja suhtles kohtuga advokaatide palvel ja kliendiga kooskõlastatult büroo nõunik. Aukohtu hinnangul ei ole tehniliste ülesannete täitmine (dokumentide ja teabe edastamine) advokaadibüroo töötaja poolt keelatud ega vastuolus AdvS § 40 lg-s 3 sätestatud keeluga. Seega ei ole nõuniku poolt kohtule kirja saatmine ja menetlusdokumendi edastamine vastuolus advokatuuriseaduse ega kutse-eetika nõuetega.
Aukohus tuvastas, et kohtule edastatud vastuses on kinnitatud, et büroo nõunik on kliendi lepinguliseks esindajaks, mistõttu juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et AdvS § 40 lg 3 kohaselt ei või isik, kes ei ole advokatuuri liige, advokaadibüroo kaudu või vahendusel kliente nõustada ega neid esindada. Nimetatud keeld on absoluutne ega anna õigust kliendi esindamiseks ka kliendi volitusel. Kuivõrd aukohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et büroo nõunik on ka faktiliselt klienti nõustanud või teda esindanud, ning advokaadi selgituste kohaselt lähtus ta menetlusdokumendi sel kujul allkirjastamisel sellest, et see ei jääks kohtule tähtaegselt esitamata, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatada, vaid piirdus üksnes tähelepanu juhtimisega. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et menetlusdokumentide edastamisel mitteadvokaatide poolt peab büroopidaja tagama, et ka sel juhul oleks tagatud seaduses, sh TsMS §-s 337, sätestatud nõuete täitmine.
14.02.2019
Kohus heitis advokaatidele ette KrMS § 227 rikkumist, kuna advokaadid jätsid kaitseakti tähtaegselt esitamata. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli asjas määratud eelistung 05.12.2018. Advokaatide väide, et kohus oli planeerinud 05.12.2018 korraldava istungi, ei leidnud tõendamist. Kohtu pöördumisest ja advokaatidele saadetud kohtukutsetest nähtuvalt oli kohus planeerinud 05.12.2018 eelistungi. Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 227 lg-st 1 oli advokaatidel kohustus esitada kohtule kaitseaktid hiljemalt 30.11.2018. Advokaadid seda ei teinud. Samuti ei taotlenud kumbki advokaat tähtaja pikendamist. Seega on advokaadid kaitseakti tähtaegselt esitamata jättes rikkunud KrMS § 227 lg-st 1 tulenevat kohustust. Aukohus rõhutab, et kui kohtusse on esitatud süüdistusakt ja kohus on määranud eelistungi toimumise aja, tuleb advokaadil hiljemalt 3 tööpäeva enne eelistungit esitada kaitseakt. Seadus ei näe ette võimalust kaitseakti esitamata jätta. Mis puutub advokaatide väitesse, et tegemist oli korraldava istungiga, millise toimumise tingimused on sätestatud KrMS § 2761, siis peab aukohus vajalikuks märkida, et korraldav istung toimub ajal, mil toimub kohtulik arutamine, eelistung toimub aga kohtulikus eelmenetluses. Seega saab korraldav istung toimuda peale eelmenetluse lõppu s.o. ajal, mil kaitseaktid peavad olema esitatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole advokaatide väited kooskõlas kehtiva õigusega.
Tulenevalt eetikakoodeksi §-st 2 kohustub advokaat järgima kutse-eetika nõudeid. AdvS § 43 lg 1 ning eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestavad kutse-eetika allikatena seaduse, advokatuuri organite õigusaktid ja otsused, kutse-eetika nõuded, head kombed ning advokaadi südametunnistuse. Menetluses osaledes tuleb advokaadil muuhulgas juhinduda konkreetset menetlust reguleerivast menetlusseadustikust. Lisaks hõlmavad eelnimetatud sätted kohustust olla kursis konkreetses menetluses advokaadil lasuvate kohustustega ning neid täita. Seega pidid advokaadid olema kursis KrMS-is sätestatud kaitseakti esitamise kohustuse ja selle esitamise korra ning tähtajaga. Jättes kaitseaktid tähtaegselt esitamata, on advokaadid rikkunud KrMS § 227 lg-st 1 tulenevat kohustust ning toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Aukohtu hinnangul oli minetus advokaatide tegevuses sedavõrd oluline, et advokaadid väärivad karistust. Arvestades eeltoodut määras aukohus mõlemale advokaadile karistuseks rahatrahvi suuruses 100 eurot.
14.02.2019
Kohus heitis advokaadile ette KrMS § 227 rikkumist, kuna advokaat jättis kaitseakti tähtaegselt esitamata. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli asjas määratud eelistung 05.12.2018. Vastavalt KrMS § 227 lg-le 1 oli advokaadil kohustus esitada kohtule kaitseakt hiljemalt 30. novembriks 2018. Advokaat seda ei teinud. Samuti ei taotlenud advokaat tähtaja pikendamist. Aukohtu hinnangul on advokaat kaitseakti tähtaegselt esitamata jättes rikkunud KrMS § 227 lg-st 1 tulenevat kohustust. Seadus ei näe ette võimalust kaitseakti esitamata jätta . Kui kohtusse on esitatud süüdistusakt ja kohus on määranud eelistungi toimumise aja, tuleb advokaadil hiljemalt 3 tööpäeva enne eelistungit esitada kaitseakt. Advokaadi rikkumine ei ole kehtiva õiguse kohaselt vabandatav, sest sõltumata sellest milliseid küsimusi kohus eelmenetluses/eelistungil arutab, on kaitseakti esitamise kohustus absoluutne olukorras, kus kriminaalasi on kohtusse saadetud üldmenetluses arutamiseks.
Tulenevalt eetikakoodeksi §-st 2 kohustub advokaat järgima kutse-eetika nõudeid. AdvS § 43 lg 1 ning eetikakoodeksi § 4 lg 1 sätestavad kutse-eetika allikatena seaduse, advokatuuri organite õigusaktid ja otsused, kutse-eetika nõuded, head kombed ning advokaadi südametunnistuse. Menetluses osaledes tuleb advokaadil muuhulgas juhinduda konkreetset menetlust reguleerivast menetlusseadustikust. Lisaks hõlmavad eelnimetatud sätted kohustust olla kursis konkreetses menetluses advokaadil lasuvate kohustustega ning neid täita. Seega pidi advokaat olema kursis KrMS-is sätestatud kaitseakti esitamise kohustuse ja selle esitamise korra ning tähtajaga. Jättes kaitseakti tähtaegselt esitamata on advokaat rikkunud KrMS § 227 lg-st 1 tulenevat kohustust ning toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Aukohtu hinnangul oli minetus advokaadi tegevuses sedavõrd oluline, et advokaat vääris karistust. Aukohus arvestas karistuse määramisel advokaadi kahetsust ning asjaolu, et advokaat on pärast eksimust teinud oma töös korrektiive, et edaspidi selliseid eksimusi vältida. Arvestades, et advokaadil oli kehtiv distsiplinaarkaristus, määras aukohus advokaadile karistuseks rahatrahvi suuruses 200 eurot.
14.02.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 12 lg 3 ja § 17 lg 1 rikkumist, kuna advokaadibüroo on võtnud tagastamatut tasu õigusteenuse eest, mille perspektiiv on advokaadi hinnangul õiguslikult kehv. Ühtlasi palus kaebaja kohustada advokaadibürood esitama kaebajale teostatud tööde ajakulueristus ning tagastama kaebajale enammakstud ettemaks.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks võtnud täitmiseks perspektiivitu või väheperspektiivse ülesande. Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei tähendanud advokaadi avaldatu, et aktsionärid on ettevõtte kaotanud, et edasised sammud oleks olnud perspektiivitud, vaid et nende sammude edukuse eelduseks oli seniste omanike valmidus oma osalus kiirelt müüa või olla valmis vabatahtliku likvideerimisotsuse tegemiseks, kui selline võimalus peaks avanema. Aukohtul puudub alus advokaadi väidetes kahelda. Samuti ei nähtu aukohtule esitatud asjaoludest, et võetud ülesanne oleks ilmselgelt perspektiivitu.
Aukohus ei tuvastanud, et lepingus kokku lepitud tasu suurus ja vorm oleks vastuolus seaduse või kutse-eetika nõuetega. Advokaadi kinnitusel lepiti lepingu sõlmimisel kokku koondtasus, mida kinnitab ka kaebaja poolt lepingu allkirjastanud isik oma kirjas. Samuti nähtub eeltoodu kliendilepingust, mille kohaselt tuleb kliendil maksta tasu vastavalt fikseeritud ja tulemustasu kokkuleppele. Töö eest, mis ei sisaldu fikseeritud tasu kokkuleppes, tuleb tasuda vastavalt tavapärasele tunnitasule. Aukohtu hinnangul on kokku lepitud tasu vorm kooskõlas AdvS § 61 lg 1 p-ga 2, mille kohaselt võib tasu määrata muuhulgas koondtasuna. Samuti puudub aukohtul esitatud asjaolude pinnalt alus asuda seisukohale, et lepingus kokku lepitud tasu suurus oleks olnud ebamõistlikult suur võrreldes taotletava majandusliku hüve väärtusega või muul moel vastuolus seaduse või kutse-eetika nõuetega. Kaebaja ei ole välja toonud, miks tuleb pidada kokku lepitud tasu ebaproportsionaalseks. Kaebaja väide, et tasu on küsitud perspektiivitu ülesande ja ühe dokumendi koostamise eest, ei ole aukohtu hinnangul õige. Aukohus ei tuvastanud, et võetud ülesanne oleks olnud perspektiivitu, lisaks on advokaat esitanud aukohtule ligi 9-leheküljelise mittetäieliku loetelu teostatud töödest, millest nähtuvalt on võetud ülesandesse kaasatud mitu advokaadibüroo töötajat. Tasu ebaproportsionaalsust ei ole ette heitnud ka kaebaja poolt lepingu sõlminud isik. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kui kaebaja leiab, et advokaadibüroole tasutud summad ei ole põhjendatud, tuleb selles osas pöörduda maakohtu poole.
Täiendavalt pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et sõltumata sellest, kas tasu määratakse tunni-, koond- või osatasuna, säilib advokaadil kohustus selgitada kliendile tasu kujunemise aluseid. Klient peab aru saama, milliseid toiminguid kokkulepitud tasu hõlmab. Kuigi arvestades koondtasu iseloomu puudub advokaadil kohustus pidada koondtasu kokkuleppe puhul arvestust õigusteenuse osutamisele kulunud aja üle, on kliendil õigus saada mõistlikul määral infot selle kohta, milliseid toiminguid on advokaat teinud ning kavatseb teha. Eeltoodust tulenevalt palus aukohus advokaadil esitada ülevaade kliendilepingu alusel teostatud töödest, mis edastatakse koos aukohtu otsusega ka kaebajale.
14.02.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat on käitunud kohtumenetlust venitavalt. Kohus käsitleb kohtumenetluse venitamisena asjaolu, et advokaat ei ilmunud kahele kohtuistungile.
Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt määrati asja arutamise edasised kohtuistungite ajad kohtuistungil, kus viibis ka advokaat. Kohus arvestas kohtuistungite aegade määramisel advokaatide töögraafikuid. Kohtuistungil ei teatanud advokaat, et talle kokkulepitud istungite ajad ei sobi. Üks tööpäev enne istungit teatas advokaat, et on seoses tööga Londonis ega jõua istungiks tagasi. Kohtuistungile advokaat ei ilmunud. Advokaadi selgituste kohaselt tingis istungilt puudumise asjaolu, et advokaadi klient, kes teadis advokaadi viibimisest Londonis, palus advokaadil üht ülesannet täita, mistõttu lükkus advokaadi Eestisse naasmine edasi ning advokaat ei jõudnud kohtuistungile. Aukohus tuvastas advokaadi esitatud lennupiletite põhjal, et advokaat viibis tõepoolest Londonis, kuid ei pea Londonis töökohustuste täitmist kohtuistungilt puudumist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks. Advokaat on kliendi kaitsja kriminaalasjas riigi õigusabi korras. Eetikakoodeksi § 19 lg 1 kohaselt ei või advokaat loobuda endale kokkuleppel või määratud korras võetud ülesandest kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitsmiseks. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes KrMS § 46 lg s 1 sätestatud alustel. Seega on advokaadil kohustus osaleda kriminaalmenetluses kogu kriminaal- ja kohtumenetluse vältel. Nimetatud kohustus hõlmab kohustust osa võtta kõikidest menetluse etappidest, sh määratud kohtuistungitest. Juhuks, kui advokaadil ei ole võimalik kriminaalmenetlusest osa võtta, näeb KrMS ette võimaluse määrata advokaadil asenduskaitsja. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei õnnestunud advokaadil asenduskaitsjat leida. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et advokaadil oleks esinenud kohtuistungilt puudumiseks mõni KrMS § 170 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus. Aukohtu hinnangul ei saa mõjuva põhjusena käsitleda advokaadi poolt Londonis vastu võetud töökohustust. Eetikakoodeksi § 12 lg 4 kohaselt ei võta advokaat ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda, samuti siis, kui advokaadi kutseoskused ja -teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. Aukohtu hinnangul hõlmab nimetatud säte endas ka keeldu uut ülesannet vastu võtta, kui selle täitmine takistaks teise, varem täitmiseks võetud ülesande tähtaegset täitmist. Olukorras, kus advokaadil oli kohustus ilmuda kohtuistungile ning ta ei leidnud endale asenduskaitsjat, ei oleks tohtinud uut ülesannet vastu võtta. Uue ülesande vastu võtmisega jättis advokaat kohtuistungile ilmumata, rikkudes seeläbi nii eetikakoodeksi § 12 lg-t 4 kui ka § 19 lg-t 1 ning KrMS § 45 lg-sid 4 ja 5.
Eetikakoodeksi § 21 lg 2 kohaselt on advokaadil keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist. Aukohtu hinnangul on advokaat istungilt mõjuva põhjuseta puududes takistanud asja õiget ja kiiret läbivaatamist. KrMS § 270 lg 2 kohaselt lükatakse kohtulik arutamine edasi, kui kaitsja jääb kohtuistungile ilmumata. Seega pidi advokaat olema teadlik, et juhul kui ta ei ilmu istungile ega määra asenduskaitsjat, toob see endaga kaasa kohtuistungi edasilükkamise. Sellest hoolimata jättis advokaat istungile ilmumata, takistades tahtlikult asja kiiret läbivaatamist ning rikkudes seeläbi eetikakoodeksi § 21 lg-t 2.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud teisele kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata. KrMS § 170 lg 2 kohaselt on ilmumata jäämise mõjuvaks põhjuseks mh raske haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mis ei võimalda isikul ilmuda menetleja juurde. Advokaat esitas aukohtule arstitõendi, millest nähtuvalt oli advokaat alates teise istungi toimumise ajal haige ega saanud tervislikel põhjustel kohtuistungil osaleda. Seega oli advokaadil mõjuv põhjus kohtuistungilt puudumiseks.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on pannud toime distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 12 lg 4, § 19 lg 1 ja § 21 lg 2 ning KrMS § 45 lg-te 4 ja 5 rikkumises ning väärib karistust. Kuivõrd advokaadil oli eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumise eest kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, viitab uus rikkumine aukohtu hinnangul sellele, et advokaat ei ole oma varasemast käitumisest järeldusi teinud. Arvestades advokaadi poolt aukohtu istungil väljendatud kahetsust ning vabandusi, määras aukohus vandeadvokaadile karistuseks rahatrahvi summas 1 000 eurot.
14.02.02019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist, kuna advokaat kommenteeris kaebajat sotsiaalmeedias advokaadile ebakohasel viisil. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat kaebajaga suhelnud, talle oma teo tagamõtteid selgitanud ning arutanud lahendusi tekkinud olukorra lahendamiseks. Kuivõrd advokaadi selgitusest ja kaebaja kinnitusest nähtuvalt on pooled konflikti omavahel lahendanud, kaebaja ei ole kaebust esitades soovinud advokaadi karistamist ning advokaat on oma teguviisi mõistnud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab käituma ausalt ja väärikalt ka väljaspool kutsetegevust ning hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
21.02.2019
Kaebaja heitis advokaatidele ette eetikakoodeksi § 13 lg 1 ja lg 2 rikkumist, kuna advokaadid tegutsesid väidetavalt huvide konfliktis. Kaebaja hinnangul seisnes huvide konflikt selles, et vandeadvokaadi abi D asus esindama K-d tsiviilvaidluses kaebaja tütarettevõtte E vastu olukorras, kus tema patroon vandeadvokaat F on varasemalt nõustanud nii kaebajat kui ta tema tütarettevõtet E-d. Kaebaja hinnangul on vandeadvokaadile F varasema õigusabi osutamise käigus teatavaks saanud E-d puudutav konfidentsiaalne informatsioon, millele vandeadvokaadi abi D on tsiviilvaidluses läbivalt tuginenud.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esindab E-d vaidluses K-ga vandeadvokaat S. Seega ei ole advokaadid esindanud vastastike huvidega isikuid samas asjas. Seda ei ole kaebaja advokaatidele ka ette heitnud. Aukohus ei tuvastanud, et K ja E vaheline tsiviilasi oleks puutumuses vandeadvokaat F poolt kaebajale või E-le varem osutatud õigusabiga. Advokaadid on kinnitanud, et advokaadibüroole ei ole varasemast õigusteenuse osutamisest teatavaks saanud asjaolusid või informatsiooni, mis kattuksid K ja E vahelise vaidlusega. Aukohtule esitatud selgitustest ja dokumentidest selliseid asjaolusid ka ei nähtu. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et D kontrollis asja vastu võttes advokaadibüroo siseselt huvide konflikti asjaolusid, kuid neid ei tuvastatud. Ka vandeadvokaat F, kellel on patroonina kõrgem hoolsuse kohustus, ei tuvastanud asjas huvide konflikti asjaolusid.
Isegi kui eeldada, et vandeadvokaat F-ile võis varasema õigusteenuse osutamise käigus teatavaks saada E-d puudutav siseinformatsioon, ei nähtu aukohtule esitatud asjaoludest, et selline informatsioon oleks saanud teatavaks K-d esindavale vandeadvokaadi abi D-le või et D oleks sellist informatsiooni E vastu kasutanud. Vandeadvokaat F klienti ei esinda. Samuti ei ole vandeadvokaadi abi D nõustanud kaebajat ega E-d. Aukohtule ei nähtunud, et D-le oleks saanud E-d puudutav konfidentsiaalne informatsioon mistahes viisil teatavaks. Tulenevalt AdvS § 45 lg-st 1 on vandeadvokaadil kohustus hoida saladuses talle kaebajale ja E-le õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid. Kohustus ei ole ajaliselt piiratud. Asjaolu, et F on D patroon, ei võta temalt AdvS § 45 lg-st 1 tulenevat kutsesaladuse hoidmise kohustust. Patrooni roll seda ka ei eelda. Eeltoodut ei kinnita ka kaebaja poolt aukohule esitatud täiendavad tõendid, sh D poolt kohtule esitatud taotlused. Nimetatud taotlustes on D tuginenud äriregistris ja kinnistusraamatus avaldatud avalikule teabele, mitte vandeadvokaat F poolt kaebajale ja E-le osutatud õigusabi käigus teatavaks saanud informatsioonile. Seega puudub aukohtul alus asuda seisukohale, et vandeadvokaadi abi D-le on teatavaks saanud kaebajat või E-d puudutav konfidentsiaalne informatsioon ning ta oleks K-d esindama asudes tegutsenud huvide konfliktis. Huvide konfliktis tegutsemist ei saa eeltoodu pinnalt ette heita ka vandeadvokaat F ile.
Aukohus nõustus, et huvide konflikti ohu loomine oleks rikkumine, kuid käesoleval juhul ei ilme, et selline oht oleks advokaatide poolt loodud. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Küll aga pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaatide tähelepanu, et edaspidiste vaidluste välistamiseks tuleks selliseid olukordi siiski vältida.
21.02.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 13 lg 1 ja lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei avaldanud kaebaja kaitseülesannet vastu võttes, et on asunud nõustama ja esindama kaebaja abikaasat.
Aukohus tuvastas, et advokaat on sõlminud kliendilepingu G-ga. Lepingu objektiks on G abielu lahutamiseks ja laste elukoha määramiseks avalduste koostamine H vastu. 5 päeva hiljem sõlmis advokaat kliendilepingu H-ga tema kaitsmiseks kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel ja kohtus. Aukohtu hinnangul võib advokaadi poolt G esindamine ja tema parimate huvide kaitsmine H vastu abielu lahutamise, vara jagamise ja laste elukoha määramise vaidluses mõjutada kaebaja parimate huvide kaitset kriminaalmenetluses. Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes eetikakoodeski § 13 lg 1 teisest lausest esineb nendes asjades huvide konflikti oht. Aukohus on ka oma varasemas praktikas selgitanud, et huvide konflikti tuvastamiseks piisab huvide konflikti ohu tekkimisest, seega tuleb kutse eetika rikkumiseks pidada juba ainuüksi huvide konflikti ohu loomist. Eetikakoodeksi § 13 lg 1 teise lause kohaselt võib advokaat huvide konflikti olukorras osutada õigusteenust üksnes juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib advokaadi poolt õigusabi osutamist. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt advokaat kaebajat huvide konflikti ohust ei teavitanud. Kaebaja on kaebuses märkinud, et kui ta oleks neid asjaolusid teadnud, ei oleks ta soovinud, et advokaat kriminaalasjas tema kaitsjana osaleks. Olukorras, kus esines huvide konflikti oht, kuid advokaat ei olnud sellest kaebajat teavitanud ega tema kaitsmiseks nõusolekut saanud, puudus advokaadil õigus kaitseülesannet vastu võtta. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 13 lg-sid 1 ja 2 ning väärib karistust. Aukohus määras advokaadile AdvS § 19 lg 2 punkti 1 alusel karistuseks noomituse.
21.03.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat jättis kliendi huvid kaitseta.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt süüdistati advokaadi klienti I-d võimuesindaja vastu vägivalla kasutamises. I nõustus prokuratuuris kokkuleppemenetlusega, kuid pärast seda, kui kohus selgitas, et talle etteheidetav tegu eeldab tahtlust, loobus ta kokkuleppest. I selgitas, et ei näinud oma kehva silmanägemise tõttu, et tekitas politseiametnikule vigastusi ning ei ole tegu tahtlikult toime pannud. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus kokkulepet kinnitamast, märkides, et kui I ei oleks kokkuleppest loobunud, oleks kohus kriminaalasja ise prokuratuurile tagastanud, kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid, et isik oleks pannud süüdistuses mainitud teo toime tahtlikult. Kohtu kinnitusel nähtus see, et isik ei ole tegu tahtlikult toime pannud, ka toimikus olevatest I ütlustest. Seega ei selgunud see asjaolu kohtuistungil.
Aukohus, hinnanud esitatud materjale, leidis, et advokaat on jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ning oma kliendi huvid seeläbi kaitseta. Advokaat on kliendiülesande täitmisel kohustatud välja selgitama kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Seega oleks advokaat pidanud mh tuvastama, kas tema kliendi tegevuses esineb tahtlus, mida talle etteheidetav tegu eeldab. Jättes välja selgitamata, kas kliendile etteheidetava teo koosseis on täidetud, on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-st 2 tulenevat kohustust. Samuti on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-t 2. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Nähes, et teo koosseis puudub, peab advokaat neid asjaolusid kliendile selgitama ning võtma kasutusele meetmed tema huvide parimaks kaitseks. Seda advokaat ei teinud, vaid nõustus vaikides prokuröri poolt pakutava kokkuleppega. Advokaadi väide, et advokaat on alati seotud kaitsealuse positsiooniga ja kaitseb tema positsiooni, on selges vastuolus eetikakoodeksi § 8 lg 2 kolmanda lausega, mille kohaselt peab advokaat õigusteenust osutades lähtuma eelkõige kliendi huvidest, mitte tema soovidest. Advokaat arvestab kliendi soovi üksnes siis, kui see ei ole vastuolus seadusega.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on pannud toime distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumises ning väärib karistust. Arvestades, et advokaadi rikkumine oleks kohtu vahele sekkumiseta toonud tema kliendi jaoks kaasa kriminaalkaristuse, on advokaadi rikkumine sedavõrd raske, et aukohus määras advokaadile karistuseks rahatrahvi summas 500 eurot.
Lisaks tekkis aukohtul advokaadiga vestlemisel kahtlus, et advokaat ei vasta AdvS § 23 lg 1 p 4 nõudele. AdvS § 23 lg 1 p-st 4 peab advokaat valdama kõnes ja kirjas eesti keelt. Aukohtu istungil soovis advokaat asja arutada vene keeles. Eesti keeles ei olnud advokaat valmis ega võimeline suhtlema ka aukohtu palvel. Kuivõrd advokaat ei kõrvaldanud aukohtu istungil tekkinud kahtlust, teeb aukohus juhatusele ettepaneku kontrollida, kas advokaadi eesti keele oskus vastab AdvS § 23 lg 1 p-s 4 sätestatud nõuetele.
11.04.2019
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumist, kuna advokaat tegutses huvide konfliktis. Kaebaja hinnangul seisis huvide konflikt selles, et advokaat, olles osutanud kaebajale õigusabi 2012. a äriruumide üürilepingu koostamisel, esitas 2018. a teise kliendi nimel kaebaja vastu hagi, mis puudutab sama õigussuhet, milles advokaat varasemalt kaebajat nõustas ja vastavaid dokumente kaebajale koostas.
Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on kaebaja ja advokaadi vahel sõlmitud 14.06.2012 õigusteenuse osutamise leping. Advokaadi selgituste kohaselt osutas advokaat kaebajale õigusteenust perioodil 13.-20.06.2012, millele viitab ka kaebaja poolt kaebusele lisatud kirjavahetus advokaadiga 14. ja 20.06.2012. Ühtegi tõendit selle kohta, et advokaat oleks kaebajale õigusteenust osutanud seoses 23.04.2012 üürilepingu koostamisega, aukohtule esitatud ei ole. Seega ei ole kaebaja väide, et advokaat on osutanud kaebajale varasemalt õigusabi samas õigussuhtes, milles on advokaat esitanud 2018. a teise kliendi nimel kaebaja vastu hagi, tõendatud.
Aukohus selgitas, et üksnes asjaolu, et poolte vahel oli 2012. a sõlmitud kliendileping ning osutatud selle alusel õigusabi, ei anna alust väita, et advokaat on tegutsenud huvide konfliktis. Oluline on, milles õigusabi osutamine seisnes ja kas esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides. Selliseid asjaolusid aukohus ei tuvastanud. Kuigi kaebaja sõnul ei ole kliendilepingut lõpetatud, ei nähtunud aukohtule esitatud selgitustest ja tõenditest, et lepingu alusel oleks pärast 20.06.2012 kaebajale õigusabi osutatud. Seega on kliendisuhe sisuliselt lõppenud, kuigi kliendilepingut faktiliselt lõpetatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus, et advokaadi tegevus vastaspoole esindamisel oleks mõjutanud mistahes viisil kaebaja ja advokaadi vahelist kliendisuhet. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kui kliendisuhe on sisuliselt lõppenud, tuleks kliendileping vaidluste vältimiseks lõpetada.
18.04.2019
Kohus heitis advokaadile ette RÕS § 18 lg 1 teise lause ja eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumist, kuna advokaat ei võimaldanud kliendil tutvuda kriminaalasja toimikuga ega kaasa rääkida kaitseakti koostamisel ja taotluste esitamisel. Samuti ei ole advokaat osalenud menetlustoimingutel.
Aukohtu hinnangul hõlmavad RÕS § 18 lg 1 ja KrMS § 45 lg 3 mh kohustust osutada õigusabi, sh tutvustada kaitsealusele kriminaaltoimikut, mõistliku aja jooksul. Advokaadi selgitustest nähtuvalt on advokaat püüdnud leida võimalusi kaitsealusele toimiku tutvustamiseks, kuid erinevatel advokaadi tervisest, töögraafikust ning kliendist tulenevatel põhjustel ei ole see õnnestunud. Kuigi aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks tahtlikult viivitanud toimiku tutvustamisega, viitab asjaolu, et advokaat ei ole viie kuu jooksul võimaldanud kaitsealusel kriminaalasja toimikuga tutvuda, aukohtu hinnangul advokaadi võimetusele õigusteenust mõistliku aja jooksul osutada. Kui advokaadil puudub võimalus vastu võetud kaitsekohustust mõistliku aja jooksul täita, tuleb tal leida võimalusi asenduskaitsja leidmiseks. Aukohus, arvestades, et advokaat ei ole venitanud õigusabi osutamisega tahtlikult ning õigusabi osutamine viibis osaliselt advokaadi tervise ja kliendi arestimajas viibimise tõttu, ei pidanud vajalikuks advokaati karistada, kuid juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb korraldada oma töö selliselt, et võetud kohustused saaks mõistliku aja jooksul täidetud. Lisaks juhtis aukohus tähelepanu, et eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 tulenev kliendi teavitamise kohustus hõlmab muuhulgas kohustust advokaadi poolt koostatud dokumendid kliendiga kooskõlastada. Menetlustoimingutele ei ole klient advokaati ise soovinud. Kuivõrd advokaat ei saa ülekuulamisel osaleda kliendi tahte vastaselt, ei ole menetlustoimingutel mitteosalemine advokaadile etteheidetav.
Aukohus lõpetas advokaadi suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse karistust määramata, piirdudes üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
18.04.2019
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 ja § 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kahele kohtuistungile.
Advokaadi kirjalikest selgitustest nähtuvalt sai advokaat prokuröri e-kirjast aru, et esimene kohtuistung lükkub edasi teise menetlusosalise kohtusse ilmumata jätmise tõttu, mistõttu pole advokaadil vaja kohtuistungile minna. Aukohus leidis, et kuigi kohtuistungi edasilükkamise tingis teise menetlusosalise kohtuistungilt puudumine, oleks advokaat pidanud olukorras, kus kohus ei olnud määrusega istungi toimumise aega edasi lükanud, istungi toimumist kohtust täpsustama.
Teisele istungile hilines advokaat ühistranspordi hilinemise tõttu. Advokaat püüdis kohtuga ühendust saada, kuid see ei õnnestunud. Samuti ei kuulnud advokaat kohtu kõne. Aukohtu hinnangul ei ole ühistranspordi hilinemine mõjuv põhjus istungile hilinemiseks või sealt puudumiseks. Advokaat peab planeerima kohtusse minekuks piisava aja, arvestades ilmaolude, võimalike ühistranspordi tõrgete või mistahes muude takistustega.
Aukohus, arvestades advokaadi kahetsust ja vabandusi ning asjaolu, et advokaat on järgnevatel istungitel osalenud, ei pidanud vajalikuks advokaati karistada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi peab advokaat ülesannete täitmisel olema hoolsam ning planeerima oma aega selliselt, et jõuaks kohtuistungile õigeaegselt. Aukohus lõpetas advokaadi suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse karistust määramata, piirdudes üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
09.05.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette AdvS § 60 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kaebajale hinnapakkumist ega infot eeldatavatest kuludest. Samuti leidis kaebaja, et advokaadi osutatud õigusabi ei ole olnud kvaliteetne, mistõttu ei soovinud kaebaja selle eest esitatud arvet arvel näidatud mahus tasuda.
Aukohus ei tuvastanud esitatud asjaolude pinnalt advokaadi tegevuses selliseid rikkumisi, mis annaks alust aukohtumenetluse algatamiseks. Väited päringutele mitte vastamisest ja pooleliolevate kohtuasjade kohta teabe edastamata jätmise kohta lükkas advokaat ümber. Aukohtul puudus alus advokaadi seisukohtades kahelda. Etteheidetega õigusabi kvaliteedi osas ei ole kaebaja välja toonud, peale ühe näite, millised olid kaebaja hinnangul need suured vead dokumentide ettevalmistamisel, mis mõjutasid õigusabi kvaliteeti. Advokaadi selgitustest nähtuvalt oli kaebaja poolt viidatud punktis 13 esinenud vea näol tegemist ilmse eksimusega, mis tuli lause kontekstist ilmseks. Kaebusest ei selgunud, millist kahju on nimetatud viga kaebajale tekitanud. Väited kahju tekkimisest on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Eeltoodust tulenevalt puudusid alused aukohtumenetluse algatamiseks.
Etteheidete osas, mis puudutasid AdvS § 60 lg 2 rikkumist, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et kliendi soovil tuleb advokaadil esitada talle hinnapakkumine ja selgitada tasu kujunemise aluseid. Advokaat ei ole nimetatud rikkumist ümber lükanud. Samas ei ole aukohtu hinnangul tegemist sellise rikkumisega, mis tooks endaga kaasa distsiplinaarmenetluse algatamise, mistõttu piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
16.05.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 13 lg 1 rikkumist, kuna advokaat on tegutsenud huvide konfliktis ning vastuolus kaebaja huvidega. Kaebaja hinnangul seisneb huvide konflikt selles, et advokaat esindab samaaegselt erinevates õigusvaidlustes kaebajat ja tema vastaspoolt.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja ja advokaadibüroo J vahel kehtiv kliendileping, mille alusel esindas advokaat kaebajat pooleliolevas tsiviilasjas. Kaebaja esindamist nimetatud vaidluses kinnitas ka advokaat. Samal ajal esindas advokaat ettevõtet K kaebaja vastu ning esitas L esindajana avalduse kaebaja suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks. Aukohtu hinnangul ei saa eetiliseks pidada olukorda, kus advokaat, esindades kaebajat pooleli olevas kohtumenetluses, esindab samal ajal teises õigusvaidluses kaebaja vastaspoolt. Kuigi aukohus on varasemas praktikas selgitanud, et advokaadi kliendisuhted ei saa olla kõikehõlmavad ja ainuüksi pikaajalise kliendisuhte olemasolust ei saa teha järeldust huvide konfliktis tegutsemisest, tuleb vaadata iga konkreetset juhtumit eraldi. Näiteks tuleb eristada olukorda, kus õigusteenuse osutamine raamlepingu alusel on lõppenud ja olukorda, kus lepingu täitmine on pooleli. Kahe vastastikuse huviga kliendi samaaegsel esindamisel võib tekkida kahtlus advokaadi võimes täita eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tegutseda üksnes kliendi huvides, mis käesoleval juhul on kaebajal ka tekkinud. Eesti Advokatuuri kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et huvide konflikti olukorra hindamisel ei ole oluline mitte üksnes advokaadi sisemine tunnetus, vaid ka mulje, mille tema tegevus jätab kõrvaltvaatajale. Arvestades asjaolu, et käesoleval juhul ei ole tegemist kahe või enama kliendi esindamisega samas asjas ning aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et advokaadile oleks õigusabi osutamisel teatavaks saanud sellist informatsiooni, mis oleks kahjustanud kaebaja huve, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Küll aga pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks sellist olukorda vältida.
06.06.2019
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat nimetas kaebajat rämpsuks ja nartsissistiks. Aukohtule esitatud kohtuistungi protokollist ega kaebaja ja advokaadi vahelise telefonikõne salvestusest ei nähtu, et advokaat oleks kaebajat solvanud, laimanud või muul moel kaebajaga ebaviisakalt käitunud. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt esitas advokaat väite kaebaja nartsissistlikust käitumishäirest kohtule kliendi käsundil. Samuti tulenes advokaadi poolt kaebajale telefoni teel edastatud informatsioon advokaadi kliendilt, mille osas soovis advokaat suunata kaebaja oma kliendiga kohtuvälisele kokkuleppele. Advokaat esindab vaidluses kaebajaga oma klienti. Eetikakoodeksi § 4 lg 6 kohaselt ei või advokaat samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Seega ei saa advokaadi kohtumenetluses esitatud väiteid omistada advokaadile. Eeltoodust tulenevalt puudusid alused advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks. Advokaadi poolt esitatud väidete tõendamist tuleb kaebajal nõuda pooleliolevas kohtumenetluses. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et advokaat oleks esitanud kohtule või menetlusosalistele ebaõiget või eksitavat teavet. Sellist etteheidet ei ole advokaadile teinud ka kohus. Vastupidiste asjaolude ilmnemisel on aukohtul võimalik võtta selles osas seisukoht.
Seoses asjaoluga, et advokaat möönis kaebaja rämpsuks nimetamist, selgitades, et tegi seda kaebaja provokatsiooni tulemusel, kuid mõistis oma viga, vabandas koheselt ning kahetseb tehtut, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et selline käitumine vastaspoole või mistahes teiste menetlusosaliste suhtes ei ole advokaadile kohane. Advokaat peab säilitama viisakuse ja väärikuse ka siis, kui teine pool näitab advokaadi suhtes üles ebaviisakust või käitub muul moel provokatiivselt. Arvestades advokaadi kahetsust ja seda, et advokaat on kaebaja ees vabandanud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada, vaid piirdus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei täitnud oma ülesandeid kohtu hinnangul nõuetekohase hoolsusega. Kohus heitis ette, et advokaadi menetlusdokumentides puudus sisuline õiguslik argumentatsioon, kaebuste põhjendused koosnesid trafaretsetest väljenditest, mida advokaat on järjekindlalt kasutanud ka mitmes teises kaebuses, kaebused olid koostatud täida lüngad meetodil, vahetades kaebuse tekstis vaid kaitsealuse isikuandmed ja varasema menetluse lühikokkuvõtte, ning sedagi on advokaat teinud lohakalt.
Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei võimaldanud kaebuste aluseks olnud asjaolud kaebusi põhjalikumalt põhjendada, kui advokaat seda tegi. Samuti nähtus advokaadi selgitustest, et advokaat on oma klientidele asja perspektiivi selgitanud, kuid kliendid on advokaadi selgitustest hoolimata nõudnud kaebuste esitamist. Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lõikele 3 võib kaitsja jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba ja kaitsja ei näe perspektiivi kaebuse esitamiseks. Seega ei saanud advokaat, olles kaitsjana seotud kaitsealuse positsiooni ja tahteavaldusega, olukorras, kus kaitsealune soovib kaebuse esitamist, kaebust tegemata jätta. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks käitunud kaebusi koostades hooletult või pealiskaudselt või jätnud oma klientide huvid menetlustes kaitseta. Samuti ei nähtunud, et advokaat oleks jätnud kaebustes olulised asjaolud välja toomata.
Seoses etteheidetega, et advokaat on koostanud kaebused kopeeri-kleebi meetodil ning seetõttu esineb menetlusdokumentides vigu, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et enne menetlusdokumentide kohtule edastamist peab advokaat veenduma menetlusdokumentides toodud andmete ja faktiliste asjaolude õigsuses ning vältima kohtule ebakorrektsete dokumentide esitamist.
Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses selliseid minetusi, mis tingiks tema suhtes aukohtumenetluse algatamise vajaduse, mistõttu piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat esitas kaebuses asjakohatuid väiteid ning tugines Riigikohtu seisukohtadele, mis põhinesid seaduse vanal regulatsioonil ega olnud asjakohased. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat kaitsealusele selgitanud vaidluse perspektiivitust, kuid klient on sellest hoolimata soovinud määruskaebuse esitamist. Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lõikele 3 võib kaitsja jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba ja kaitsja ei näe perspektiivi kaebuse esitamiseks. Seega ei saanud advokaat, olles kaitsjana seotud kaitsealuse positsiooni ja tahteavaldusega, olukorras, kus kaitsealune soovib kaebuse esitamist, kaebust tegemata jätta. Seoses kohtu etteheitega, et advokaat esitas kaebuses asjakohatuid väiteid ning tugines Riigikohtu seisukohtadele, mis põhinesid seaduse vanal regulatsioonil ega olnud asjakohased, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab menetlusdokumentide koostamisel lähtuma asjakohastest õigusaktidest ning asjassepuutuvast kohtupraktikast. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses selliseid minetusi, mis tingiks tema suhtes aukohtumenetluse algatamise vajaduse, mistõttu piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat moonutas seadust tsiteerides seaduse sätet ning tegi seetõttu ebaõigeid järeldusi, esitas paikapidamatuid väiteid Riigikohtu praktika kohta ning esitas apellatsioonis omavahel vastuolus olevaid argumente. Lisaks jäi advokaadil märkamata tegelikult maakohtu otsuses sisaldunud oluline viga.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli advokaat ja kohus mitmes küsimuses erineval seisukohal. Advokaadi kinnitusel ei ole ta põhjendamatuid järeldusi seadusest teinud, paikapidamatuid väiteid esitanud ega vastuolus olevaid argumente esitanud ning kohtu vastupidine seisukoht võib olla tingitud advokaadi valesti mõistmisest. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et advokaat peab väljendama end menetlusdokumentides selgelt ja kohtule arusaadavalt ning veenduma, et tema väited oleks korrektsed ja seisukohad ei oleks vastuolulised. Samuti juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peab lähtuma oma seisukohtades kehtivast seadusest ja asjakohasest kohtupraktikast. Kuivõrd aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses selliseid minetusi, mis tingiks tema suhtes aukohtumenetluse algatamise vajaduse, piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ning § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat esitas kaebuses põhjendamatuid argumente ning viidanud seejuures asjakohatule Riigikohtu lahendile ja ajalehe artiklile, jättes nende asjakohasuse veenvalt põhistamata. Advokaadi selgitustest nähtuvalt esitas advokaat apellatsioonkaebuse kaitsealuse nõudmisel. Kuivõrd apellatsioonkaebuse esitamiseks advokaadil argumente nappis, tugines advokaat apellatsioonkaebuses maakohtule esitatud argumentidele. Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lõikele 3 võib kaitsja jätta kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kaitsealuse kirjalikult taasesitatavas vormis luba ja kaitsja ei näe perspektiivi kaebuse esitamiseks. Seega ei saanud advokaat, olles kaitsjana seotud kaitsealuse positsiooni ja tahteavaldusega, olukorras, kus kaitsealune soovib kaebuse esitamist, kaebust tegemata jätta.
Seoses kohtu etteheitega, et advokaat on viidanud kaebuses asjakohatule Riigikohtu lahendile ja ajalehe artiklile, jättes nende asjakohasuse veenvalt põhistamata, pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaat peab menetlusdokumentide koostamisel lähtuma asjakohastest õigusaktidest ning asjassepuutuvast kohtupraktikast ning oma argumente veenvalt põhistama. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses selliseid minetusi, mis tingiks tema suhtes aukohtumenetluse algatamise vajaduse, mistõttu piirdus aukohus käesoleval juhul üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat on riigi õigusabi osutades rikkunud hoolsuskohustust ja jätnud oma kaitsealuse huvid kaitseta. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli ringkonnakohus jõudnud sisuliselt advokaadiga samale lõppjäreldusele. Olukorras, kus advokaat on jõudnud lõppastmes õigele järeldusele, puudub aukohtul alus asuda seisukohale, et advokaat ei oleks KarS § 279 lg 1 ja LS § 242 lg 1 piiritlemist ning oma kliendi õiguslikku positsiooni sisuliselt üldse analüüsinud, vaid on jätnud oma väited ja järeldused kohtu jaoks piisavalt põhistamata. Eeltoodust tulenevalt pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaat peab nii menetlusdokumentides kui ka kohtus oma argumente veenvalt põhistama. Seoses kohtu väitega, et advokaat ei ole pööranud mingit tähelepanu väärteoprotokollis ilmnenud ilmsele puudusele, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel kõik tehiolud põhjalikult välja selgitama. Aukohus, hinnanud aukohtule esitatud asjaolusid leidis, et advokaadi tegevuses ei esine selliseid minetusi, mis tingiks tema suhtes aukohtumenetluse algatamise vajaduse, mistõttu piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 rikkumist, kuna advokaat on vastuolulisi seisukohti ja alusetuid faktiväiteid esitades näidanud üles asjatundmatust ja hooletust. Muuhulgas leidis kohus, et advokaat ei saa aru KarS § 56 lg 2 teise lause tähendusest. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat apellatsioonkaebuses heitnud maakohtule ette, et maakohus ei käsitlenud otsuses advokaadi taotlust kohaldada KarS § 69 lg-t 1 ning asendada vangistus üldkasuliku tööga ega põhjendanud selle kohaldamata jätmist. Seejuures on advokaat viidanud, et kohus on üksnes põhjendanud rahalise karistuse määramata jätmist, pidades seda põhjendamatuks, kuna seda ei ole advokaat ega süüdistatav taotlenud. Aukohtu hinnangul ei saa eeltoodust järeldada, et advokaat ei saa aru KarS § 56 lg 2 teise lause tähendusest, kuivõrd advokaadi sisuline etteheide apellatsioonkaebuses oli suunatud advokaadi poolt taotletud karistuse kohaldamata jätmise põhjenduste puudumisele, mitte rahalise karistuse mittemääramise põhjendamisele. Küll aga pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaat peab väljendama end menetlusdokumentides selgelt ja kohtule arusaadavalt. Seoses advokaadi apellatsioonkaebuses toodud väitega, justkui oleks maakohus lähtunud karistuse mõistmisel asjaolust, et isikut on Harju Maakohtu 11.06.2012 otsusega karistatud, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil veenduda, et tema seisukohad ei oleks vastuolus tegelike asjaoludega. Aukohus, hinnanud advokaadi apellatsioonkaebust tervikuna, leidis, et selles ei esine selliseid minetusi, mis tingiks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamise vajaduse, mistõttu piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
13.06.2019
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja kodukorra § 25 lg 2 rikkumist, kuna advokaat eiras juhatuse korraldusi ning pole mõistliku aja jooksul võimaldanud büroo kontrolli lõpule viimist ega kõrvaldanud kontrolli käigus tuvastatud puudusi.
Aukohus märkis, et eetikakoodeksi § 4 lg 1 kohaselt juhindub advokaat oma tegevuses seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Advokatuuri liikmeks astumisega on advokaat allutanud end advokatuuri juhatuse järelevalvele ning kohustub võimaldama juhatusel teostada tema tegevuse üle järelevalvet. Seejuures peab advokaat vastavalt AdvS § 46 lg 2 p dele 2 ja 3 esitama juhatuse nõudel juhatusele või juhatuse määratud isikule advokaadibüroo asjaajamisega seotud dokumente ning andma oma tegevuse kohta selgitusi. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat täitnud juhatuse korraldusi ega võimaldanud juhatusel advokaadibüroo kontrolli mõistliku aja jooksul lõpuni viia. Kuigi advokaat võimaldas 19.10.2018 juhatuse määratud isikutel pääseda büroo ruumidesse, ei olnud kontrollijatel võimalik kõikide soovitud dokumentidega tutvuda. Pärast dokumentidega tutvumist 12.12.2018 Eesti Advokatuuri kantseleis edastati advokaadile 17.12.2018 büroo kontrolli raporti projekt, kus olid välja toodud kontrolli käigus tuvastatud puudused. Advokaadile anti võimalus esitada raportis toodud puuduste kohta tagasisidet ning puudused kõrvaldada hiljemalt 31.12.2018. Advokaat nimetatud tähtajaks puuduseid ei kõrvaldanud, mistõttu andis juhatus 05.02.2019 istungil täiendava tähtaja puuduste likvideerimiseks kuni 28.02.2019. Ka juhatuse antud tähtajaks ei olnud advokaat puuduseid kõrvaldanud. Seega on advokaat jätnud juhatuse korraldused tähtaegselt täitmata.
Kontrollraportist nähtuvalt polnud advokaat 05.02.2019 seisuga esitanud kinnitusi selle kohta, kuidas toimub edaspidi kliendilepingute allkirjastamine, kas ja kuidas säilitatakse edaspidi isikusamasuse tuvastamise aluseks olevaid dokumente, kas ning mida on võetud ette, et hoida kliente paremini kursis nende asja ajamisega. Samuti ei ole advokaat edastanud tõendeid selle kohta, et kliendiregistrisse on parandused sisse viidud, ei ole selgitanud, kus hoitakse paberkandjal sõlmitud lepinguid ega esitanud korrektseid teavitusi kõigi äriühingute kohta, mille juhtorgani liikmeks või osanikuks ta on. Õige ei ole advokaadi väide, nagu oleks ainus puudus seisnenud osaluste omamise ja juhtorganitesse kuulumise kohta teavituste esitamata jätmises või ei oleks advokaati muudest puudustest teavitatud. Advokaadile 07.01.2019 edastatud e-kirjas on välja toodud, millised kontrolliraportis toodud puudused on jätkuvalt kõrvaldamata. Samuti on juhatuse 05.02.2019 istungi otsusega kinnitatud advokaadibüroo lõppraportis märgitud, millised puudused on jätkuvalt kõrvaldamata. Nimetatud puudused olid kõrvaldamata ka aukohtu otsuse tegemise seisuga. Advokaadi väide, et ta ei olnud puudustest teadlik ei ole ka eluliselt usutav, sest vastasel juhul oleks advokaat pärast juhatuse poolt kontrolliraporti kinnitamist ja puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmist pidanud vähemalt huvi tundma, miks juhatus leidis, et teatud puudused on jätkuvalt kõrvaldamata. Seda advokaat teinud ei ole. Samuti pole advokaat pöördunud puuduste kõrvaldamiseks advokatuuri poole ka pärast aukohtumenetluse algatamist. Hiljemalt selleks hetkeks pidi advokaadile igati selge olema, et tal on advokatuuri ees jätkuvalt täitmata kohustusi.
Aukohus märkis, et tulenevalt AdvS § 25 lg-st 2 peab büroopidaja tagama seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise advokaadibüroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt. AdvS § 25 lg 3 kohaselt, kui advokaadibüroo pidajaks on advokaadiühing, tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingus juhtimisfunktsiooni teostavad advokaadid. Kui advokaadibüroos teostavad juhtimisfunktsiooni isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed või kui ei ole võimalik kindlaks teha advokaati, kes teostab advokaadibüroos juhtimisfunktsiooni, siis tagavad advokaadibüroo pidaja kohustuste täitmise ja vastutavad selle eest advokaadiühingu vandeadvokaatidest osanikud või aktsionärid. Seega on kontrolli käigus tuvastatud puuduste viivitamatu kõrvaldamine advokaadi kohustus. Arvestades, et esimesed kontrolltoimingud tehti 19.10.2018 ning advokaadile on antud korduvaid võimalusi puuduste kõrvaldamiseks, kuid advokaat ei olnud 13.06.2019 jätkuvalt puudusi kõrvaldanud, on büroo kontroll kestnud kokku juba üle poole aasta ning selle perioodi vältel ei ole advokaat viinud büroo tegevust kooskõlla seadusest tulenevate nõuetega. Aukohtu hinnangul ei saa ligi 8 kuu pikkust aega kontrolli läbi viimiseks pidada mõistlikuks. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on kontrolli läbiviimine viibinud advokaadist tingitud põhjustel, kuivõrd advokaat ei ole kinni pidanud talle korduvalt antud tähtaegadest ega vastanud advokatuuri pöördumistele. Sellise käitumisega näitab advokaat üles lugupidamatust Eesti Advokatuuri vastu.
Õige ei ole advokaadi väide, et advokaat on koguaeg advokatuuri jaoks kättesaadav olnud, kuivõrd advokaat on jätnud korduvalt advokatuuri pöördumistele vastamata. Seda juba alates hetkest, kui temaga püüti kontrolli läbiviimise aega kokku leppida. Advokaat peab tagama, et tema kontaktandmed on õiged ning advokaat on nendelt kättesaadav. Samuti peab advokaat korraldama oma tegevuse selliselt, et kõik kirjad jõuaksid temani ega jääks vastuseta.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on eiranud juhatuse korraldusi ning jätnud oma kohustused advokatuuri ees tähtaegselt täitmata ning väärib karistust. Aukohus arvestas karistuse määramisel, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning pidas otstarbekaks ja advokaadi tegudele vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust.
18.07.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 14 lg 4 rikkumist, kuna advokaat ei kaitsnud kaebaja õigusi, mis seisnes muuhulgas selles, et advokaat lasi kohtul ja prokuratuuril kaebajat mõnitada, ega vastanud tema taotlustele.
Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei ole advokaat kohtu ja prokuratuuri poolt kaebaja alandamist või mõnitamist täheldanud. Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, millest tema mõnitamine ja advokaadi tegevusetus nähtuks. Samuti ei nähtu kaebusest, milles advokaadipoolne rikkumine kaebaja õiguste kaitsmisel seisnes. Esitatud asjaolude pinnalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses minetusi kaebaja õiguste kaitsmisel. Seoses asjaoluga, et advokaat ei ole kaebajale kohtumäärust edastanud ega tema 28.06.2019 e-kirjale vastanud, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et klientide kirjadele tuleb vastata ning dokumendid edastada. Nimetatud kohustuse täitmata jätmist ei vabanda ka suur töökoormus. Advokaat peab korraldama oma töökoormuse selliselt, et tal oleks võimalik täita tähtaegselt oma töökohustusi ning vastata ka klientide pöördumistele. Arvestades, et kohtumääruse edastamata jätmine oli tingitud advokaadipoolsest inimlikust eksimusest, kus manus jäi kirjale lisamata ning kaebajal oli ka ise e-toimikule ja seal avaldatud kohtumäärusele ligipääs, ei pea aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust algatada, vaid piirdub üksnes tema tähelepanu juhtimisega.
18.07.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 ja § 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud kohut kliendi uuest aadressist Austraalias, venitades seeläbi kohtumenetlust. Samuti heitis kohus ette mõjuva põhjuseta 14.05.2019 kohtuistungilt puudumist.
Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks tahtlikult takistanud kliendile kutse kättetoimetamist või muul viisil menetlust venitanud. Tulenevalt KrMS § 1631 lg-st 3 ning advokaadi selgitustest nähtuvalt oli advokaadi kliendi kohtuistungile kutsumine prokuratuuri korraldada. Aukohus ei tuvastanud ka, et prokuratuur või kohus oleks palunud isiku leidmiseks või talle kutse kättetoimetamiseks advokaadi abi või et advokaat oleks muul viisil keeldunud kliendi asukohta avaldamast. Advokaadi selgituste kohaselt eeldas ta, et isik kutsutakse istungile tehnilisi sidevahendeid kasutades, nagu näeb ette KrMS § 164. Seega ei pidanud advokaat ka vajalikuks kliendi viibimiskohast prokuratuuri ja kohut teavitada.
Seoses advokaadi poolt kohtule esitatud tervisetõendiga leiab aukohus, et see ei vasta nõuetele. KrMS § 170 lg 2 kohaselt on ilmumata jäämise mõjuvaks põhjuseks mh raske haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mis ei võimalda isikul ilmuda menetleja juurde. Seega ei õigusta kohtuistungilt puudumist mistahes kehv tervislik seisund, vaid üksnes ootamatu raske haigus, mis takistab menetleja juurde ilmumist. Sama sätte lg 4 kohaselt esitab isik takistuse esinemise kohta menetlejale tervise- ja tööministri 26.01.2016 määruse nr 5 nõuetele vastava tõendi. Nimetatud määruse § 1 lg 2 kohaselt käsitletakse tõendina määruse tähenduses väljavõtet tervisekaardist, haigusloo epikriisi, haigusloo erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi osa, kiirabikaarti, väljavõtet hambaravikaardi päeviku osast või muud terviseseisundit kirjeldavat asjakohast dokumenti või selle osa. Advokaadi poolt kohtule esitatud dokument ei vasta eelnimetatud nõuetele, kuivõrd sellel puudub terviseseisundit kirjeldav osa, mille põhjal oleks kohtul võimalik hinnata ilmumata jätmise põhjendatust. Seega on advokaat rikkunud tõendi esitamisel vorminõudeid. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et advokaat on istungilt puudunud mõjuva põhjuseta. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole kohus, pärast advokaadi poolt kohtu hinnangul nõuetele mittevastava tõendi saamist, palunud advokaadil ka puudust kõrvaldada, mistõttu ei olnud advokaat teadlik vajadusest esitada täiendavaid tõendeid. Aukohus pidas siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et advokaat peab veenduma, et tema esitatud dokumendid vastaksid õigusaktides sätestatud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud aukohus vajalikuks advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatada ning piirdub üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
05.09.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumist, kuna advokaat tegeles kohtuistungitel ja menetlustoimingu tegemise ajal kõrvalise tegevusega (telefoni kasutamine). Aukohus nõustus, et Tartu Maakohtu määruses kirjeldatud advokaadi käitumine võib olla kohtu suhtes ebaviisakas ja on seega taunitav. Eetikakoodeksi kommenteeritud väljaandes on märgitud, et advokaadi kohtus käitumise juures on oluline silmas pidada, et see väljendaks kohtus igal ajahetkel lugupidamist kohtu ja kohtusüsteemi vastu. Kui see on tavaks, tuleb kohtu sisenedes ja väljudes ning kohtu ees sõna võttes püsti tõusta. Mobiiltelefon tuleb lülitada hääletule režiimile. Kohtus peab advokaat olema tähelepanelik (näiteks mitte lugema ajalehte, tukkuma, sosistama kõrvalistujaga ilma põhjuseta), võtma sõna üksnes kohtu loal ning rääkima viisakal ja kindlal toonil ning häält tõstmata. Vältida tuleb familiaarsusi ja lodevust. Ka advokaat on möönnud, et see võib olla kohtu suhtes ebaviisakas, kuid kinnitanud, et töösse süvenemist see ei ole häirinud. Kuivõrd advokaat kinnitas, et on oma käitumist korrigeerinud ning enam sellised asjad ei kordu, ei pidanud aukohus vajalikuks aukohtumenetlust algatada ja advokaati karistada.
05.09.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 rikkumist, kuna advokaat on kaebaja maaklerile saadetud kirjas esitanud valeväiteid ja seeläbi maaklerit eksitanud. Samuti heitis kaebaja ette, et advokaadi tegevusest ei selgu, kas advokaat tegutseb eraisikuna või kutsetegevuse raames, ja kui viimast, siis kelle nimel.
Advokaadi selgitustest ning aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt tegutses advokaat suulise kliendilepingu ja kliendi käsundi alusel. Kliendi kinnitusel hõlmas käsund maakleri teavitamist asjaoludest, mille vastu korteri ostjal on eeldatavasti huvi – kaasomandi kasutuskord, omaniku kohustused kinnistu korrashoiul, võlgnevused, kohtuvaidlused jne. Eetikakoodeksi § 14 lg-st 5 tulenevalt ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ega vastuta talle esitatud andmete tõelevastavuse eest, mistõttu ei ole eksitava info avaldamine advokaadile etteheidetav. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt olid kaebaja ja advokaadi klient eriarvamusel selles, kas korteri nr 19 juurde kuulub kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe järgi panipaik või mitte. Seega ei ole ka tõendatud, et advokaadi poolt maaklerile saadetud kiri sisaldas valeväiteid. Seega ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kui advokaat tegutseb kliendilepingu ja kliendi käsundi alusel, tuleb see selgelt välja tuua. Kolmandatele isikutele peab olema arusaadav, kas advokaat tegutseb õigusteenuse osutamise raames või oma isiklikes huvides. Kuivõrd tegemist ei ole suure minetusega, piirdus aukohus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega.
05.09.2019
Kaebajad heitsid advokaadile ette eetikakoodeksi § 14 lg 4 ja riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei kohtunud klientidega, ei olnud nende jaoks kättesaadav ega hoidnud neid kursis nende asjaga seotud asjaoludega. Aukohus tuvastas, et advokaat ei ole kaebajatega enne nende nimel menetlusdokumentide koostamist ja kohtule esitamist kohtunud, välja selgitanud klientide seisukohta ja tahet asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes ega tutvustanud kaebajatele nende nimel kohtule esitatud menetlusdokumente. Seega ei ole advokaat eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 ja riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg-st 2 tulenevaid kohustusi täitnud. Kaebajatel ei olnud võimalik advokaadiga ühendust saada ning neil puudus mistahes informatsioon nende asja kohta.
Aukohus leidis, et klientidega suhtlemata ei ole advokaadil võimalik seadustest ja advokatuuri organite õigusaktidest ning otsustest tulenevaid kohustusi täita. Samuti seab sellisel viisil õigusabi osutamine kahtluse alla ka osutatava õigusabi kvaliteedi. Õigusabi osutamine ei saa olla üksnes formaalne. Kuigi advokaadi selgituste kohaselt olid kõik asjas kogutud tõendid, sh klientide selgitused kättesaadavad haldusmenetluse toimikust, ei saa advokaat välistada, et klient ei ole menetlejale midagi rääkimata jätnud või talle ei ole midagi täiendavat meenunud. Samuti ei vabasta see advokaati kohustusest selgitada kliendile tema õigusi ja kohustusi menetluses, hoida klienti kursis tema asjaga seotud asjaoludega, kooskõlastada temaga advokaadi poolt koostatud menetlusdokumendid ning selgitada välja kliendi seisukoht. Seda eriti olukorras, kus klient kohtumist soovib. Neid kohustusi advokaat täitnud ei ole.
Klientidega mitte suhtlemist ei vabanda aukohtu hinnangul ka asjaolu, et menetluse tähtajad on lühikesed ja aega materjalidega tutvumiseks ja seisukoha esitamiseks vaid paar päeva. Kui advokaat on ülesande vastu võtnud, peab ta seda täitma kooskõlas seaduse ja kutse-eetika nõuetega. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 eesmärk on tagada, et klient teaks, mis tema asjas toimub, ning tunneks, et tema asjaga tegeletakse. Kaebustest nähtuvalt ei teadnud kaebajad, mis oli advokaadi koostatud menetlusdokumentide sisu. Samuti puudus neil muu info oma asja kohta, kuna advokaadiga ei olnud võimalik ühendust saada. Riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg 2 kohaselt tuleb advokaadil muuhulgas tagada, et riigi õigusabi saajale on selgitatud advokaadiga ühenduse saamise võimalusi ja korda. Seda advokaat teinud ei ole.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud riigi õigusabi osutamise juhendi § 3 lg-t 2 ja eetikakoodeksi § 14 lg-t 4 ning väärib karistust. Arvestades, et advokaadil puuduvad varasemad rikkumised, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega. Arvestades asjaolu, et advokaadibüroo on pikalt osutanud varjupaiga taotlejatele õigusabi nendega kohtumata, pidas aukohus vajalikuks juhtida ka advokaadibüroo pidaja tähelepanu, et õigusabi osutamine ei saa olla üksnes formaalne.
11.09.2019
Advokaadile heideti ette advokatuuri kodukorra § 22 lg 7 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud advokatuuri juhatust talle esitatud kahtlustusest. Advokaadi selgituste kohaselt ei teavitanud ta juhatust talle esitatud kahtlustusest, kuna ta ei pidanud seda niivõrd oluliseks asjaoluks, millest teavitamist nõutakse kodukorra § 22 lg 7 mõistes. Advokaat lähtus otsuse tegemisel vanemate kolleegide, vandeadvokaatide N, O ja P arvamustest ning oma sisetundest, et kahtlustuse esitamine ei sega ega takista tal klientidele õigusteenuse osutamist parimal võimalikul viisil.
Aukohus märgib, et advokaadi tõlgendus on väär. Juhatus on seda küsimust selgitanud oma 27.10.2015 otsuses, märkides, et kahtlustuse ja süüdistuse esitamine advokaadile on niivõrd oluline informatsioon, võttes arvesse eeskätt küsimuse advokaadi sõltumatusest tema edasises kutsetegevuses, et see peab teada olema ka advokatuuri juhatusele. Eeltoodust tuleneb ka advokaadi teavitamiskohustus olukorras, kus ta on kahtlustatav või süüdistatav. Aukohus märgib, et tulenevalt AdvS § 6 lg-st 4 on advokatuuri organite õigusaktid ja otsused advokatuuri liikmetele kohustuslikud. Seega ei ole õige advokaadi tõlgendus, et ta ei pea juhatuse 27.10.2015 otsusest juhinduma.
Eeltoodust tulenevalt on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 22 lg-st 7 tulenevat kohustust. Kuivõrd aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks teinud seda tahtlikult, vaid lähtus sätte ebaõigest tõlgendusest ja vanemate kolleegide ekslikest indikatsioonidest, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Küll aga juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaadil on kohustus teavitada juhatust talle kahtlustuse esitamisest.
Kuivõrd aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on kolleegid vandeadvokaat N, vandeadvokaat O ja vandeadvokaat P, kelle arvamusi on vandeadvokaat kodukorra § 22 lg-st 7 tuleneva kohustuse sisustamisel usaldanud, andnud sätte sisustamisel ekslikku nõu, pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaatide tähelepanu, et advokatuuri liikmel on kohustus teavitada advokatuuri juhatust olukorras, kus ta on kahtlustatav või süüdistatav.
24.10.2019
Aukohtu poole pöördusid R ja S kaebusega advokaadi tegevuse peale.
R heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 rikkumist, kuna advokaat ei ole kaebaja ees oma lepingulisi kohustusi täitnud. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt sõlmisid kaebaja ja advokaat lepingu, mille kohaselt kohustus kaebaja andma advokaadile üle täitedokumendid ning advokaat maksma kaebajale tasu. Kaebaja on oma lepingulise kohustuse täitnud, kuid advokaat on jätnud oma kohustused kaebaja ees täitmata. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi vastav käitumine kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt, kooskõlas heade kommete, tavade ning kutse-eetika nõuetega ning kohustusega hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Kuigi advokaadi kirjalikest selgitustest nähtuvalt seisis tema lepingulise kohustuste täitmine nõude olemasolu kinnitavate autentsete dokumentide saamise taga, ei nähtu nimetatud asjaolu aukohtule esitatud dokumentidest. Aukohtule esitatud kirjavahetuses on advokaat andnud kaebajale korduvalt lubadusi raha tasuda, kuid ei ole seda teinud. Ühtegi vastuväidet või selgitust, millest nähtuks, et advokaadi kohustuse täitmine seisaks vastaspoole täitmata kohustuse taga, aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu. Seega ei leidnud kinnitust advokaadi väide, et tegemist on tavalise ärilise protsessiga. Aukohtu hinnangul rikub advokaadi poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmine ja kolleegile tühjade lubaduste andmine advokaadi kutset ja advokatuuri mainet. Kuigi advokaadi selgituste kohaselt oli kaebaja ja advokaadi vahelise lepingu näol tegemist advokaadi kutsetegevusest väljapoole jääva tsiviilõigusliku lepinguga, on kaebaja esindajad aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt suhelnud temaga kui advokaadi ja kolleegiga. Seega isegi, kui advokaat sõlmis kaebajaga tsiviilõigusliku lepingu väljaspool kutsetegevust, ei ole ta neid asjaolusid vastaspoolele piisavalt selgitanud, mistõttu on kaebajad samastanud teda advokaadi kutsega. Eeltoodut kinnitab nii kaebaja esindajate e-kirjades advokaadi poole pöördumise viis kui ka asjaolu, et kaebaja on advokaadi tegevusega seoses pöördunud just advokatuuri aukohtu, mitte kohtu poole. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaadi tegevus lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel on kahjustanud advokaadi kutset ja advokatuuri mainet.
S heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 ja eetikakoodeksi § 4 lg 1 ning kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lg-te 1 ja 3 ning § 3 lg 1 rikkumist, kuna advokaat ei täitnud oma lepingulisi kohustusi ning jättis kaebajale advokaadibüroo deposiiti kantud rahalised vahendid tagastamata. Aukohus, hinnates esitatud asjaolusid ning kuulates advokaadi aukohtu istungil ära, leidis, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi §-st 9 tulenevat kohustust käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Kaebuse kohaselt finantseeris kaebaja kolmepoolsest lepingust tulenevalt advokaadi kliendi kohtumenetluses kohtu nõutud deposiitide tasumist. Lepingu järgi kohustus advokaat kandma kaebaja poolt advokaadibüroo arve alusel advokaadibüroole tasutud kohtudeposiidid kohtule. Samuti kohustus advokaat vahendajana tagastama kaebajale krediidi 3 päeva jooksul pärast deposiidi vabastamist kohtu poolt vastavalt vabastatud ja tagastatud summa ulatuses. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt jättis advokaat kaebaja poolt 13.10.2017 advokaadibüroole tasutud deposiidi summas 4 500 eurot kohtule edasi kandmata ega tagastanud seda ka kaebajale. Samuti jättis advokaat kaebajale tagastamata kohtu poolt 16.02.2018 määrusega vabastatud deposiidi summas 5 000 eurot. Aukohus ei tuvastanud, et advokaadil oleks esinenud mõjuvad põhjused tagastamisele kuuluvate summade tagastamata jätmiseks. Advokaadi väide, et ta on pakkunud kaebajale, et kui kaebaja kinnitab hagist loobumist, on ta nõus tasuma kaebajale ka ülejäänud võla, kuid kaebaja ei ole sellist kinnitust väljastanud, ei ole aukohtu hinnangul asjakohane ega vasta ka tõele. Aukohtu hinnangul on võlausaldajal õigus pöörduda võla sisse nõudmiseks kohtu poole ning hagi esitamine või tagasi võtmata jätmine ei anna alust võla tasumisest keeldumiseks. Ühtegi sisulist vastuväidet advokaat võlgnevuse osas esitanud ei ole. Lisaks nähtub kaebaja ja advokaadi vahelisest kirjavahetusest, et kaebaja on nii 06.09.2018 kui ka 12.09.2018 e-kirjades kinnitanud, et kui advokaat tasub võlgnevuse koheselt, jätab kaebaja hagi esitamata. Seega on kaebaja andnud advokaadile võimaluse võla tasumiseks ja vältida kohtusse hagi esitamist. Õige ei ole advokaadi väide, et kaebajal on rahalised nõuded advokaadi kliendi vastu. Advokaat on kolmepoolse lepingu allkirjastamisega võtnud endale lepingu punktides 1.1.5 ja 2.1.1 kohustuse kaebaja poolt finantseeritud summasid vahendada, sh tagada kaebaja tasutud summade kandmine kohtu deposiiti ning kohtu poolt vabastatud summade tagastamine kaebajale, kuid on jätnud oma kohustused täitmata. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka asjaolu, et advokaadi kohustusena on mõistnud seda nii advokaat ise, kinnitades kaebajale, et tegemist on tema vastutusega asjaga, kui ka Advokaadibüroo Q, läbi mille advokaat tegutses, büroopidaja. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi selline tegevus aus ega väärikas ega kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega ning rikub nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet.
Samuti leidis aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 4 lg-t 1 ning kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lg-id 1 ja 3 ning § 3 lg-t 1. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat kasutanud advokaadibüroo kontole kantud raha eesmärgipäraselt ja vastavalt kolmepoolsele lepingule. Aukohtule esitatud materjalidest nähtub, et advokaadil ei ole olnud võimalik kaebaja poolt advokaadibüroole tasutud deposiidi summat koheselt tagastada. Eeltoodust võib järeldada, et advokaat on asunud advokaadibüroo kliendikontol olevaid vahendeid valesti kasutama, mistõttu polnud advokaadibüroo kliendikontol enam vahendeid kaebajale deposiidi summa tagastamiseks. Nimetatud summa tagastas advokaat kaebajale alles enam kui pool aastat hiljem. Eelneva pinnalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lg id 1 ja 3 ning § 3 lg-t 1. Asjaolu, et advokaadi ja kaebaja vahel puudus kliendisuhe, ei ole aukohtu hinnangul käesoleval juhul määrav. Kliendi vara hoidmise juhend reguleerib mh ka ülesande täitmise käigus kliendi nimel saadud raha hoidmist. Seega kohustus advokaat juhendit järgima ka kolmepoolse lepingu alusel raha vahendajana tegutsedes.
Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 4 lg-t 1, § 9 ning kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lg-id 1 ja 3 ning § 3 lg-t 1 ning väärib karistust. Karistuse määramisel arvestas aukohus rikkumise korduvust ning asjaolu, et advokaati on ka 2017. aastal sarnastel asjaoludel karistatud. Eeltoodu viitab sellele, et advokaat ei ole oma varasemast käitumisest järeldusi teinud ning jätkab sama käitumismutrit, kahjustades oma tegevusega olulisel määral advokaadi kutset ja advokatuuri mainet. Aukohtu hinnangul väärib advokaat advokatuurist väljaheitmist. Aukohus arvestab kergendava asjaoluna, et advokaat on asunud oma tegusid heastama, ning peab kõike eelnevat arvestades otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 5 000 eurot.
14.11.2019
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lg 2 ja § 21 lg 2 rikkumist, kuna advokaat ei teavitanud kohtule kliendilepingu lõppemisest ja jättis menetlusdokumente vastu võttes mulje, et tegutseb endiselt kaitsjana, põhjustades oma tegevusega kriminaalasja lahendamise aja pikenemise.
Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt teavitas advokaat 25.06.2019 Pärnu Maakohtule saadetud e-kirjas, et on T lepinguline kaitsja. 26.06.2019 kliendileping lõpetati, kuid kohut sellest ei teavitatud. Kohus, eeldades advokaadi esindusõigust, edastas 01.07.2019 advokaadile e-toimiku kaudu määruse, mille advokaat ka vastu võttis. Määrusest nähtuvalt käsitles kohus advokaati T kaitsjana, kuid sellele vaatamata advokaat kohut lepingu lõppemisest ja esindusõiguse puudumisest ei teavitanud. Aukohtu hinnangul on advokaadi esindusõiguse lõppemine selline oluline asjaolu, millest kohtu õigeaegselt teavitamata jätmine võib mõjutada kohtumenetluse kestust. Samuti võib see tekitada olukorra, kus kliendi õigused jäävad kohtumenetluses kaitseta. Seega tuleb kohut sellest viivitamata teavitada. Advokaadi selgituste kohaselt arvas ta ekslikult, et asjaolust, et advokaat esindas klienti esimeses kohtuastmes ei saa automaatselt järeldada, et ta teeb seda ka edasistes kohtuastmetes. Seega ei venitanud advokaat menetlust ega viinud kohut eksimusse tahtlikult. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et kohut tuleb esindusõiguse lõppemisest teavitada sõltumata sellest, et konkreetses kohtuastmes ei ole advokaat kohtule esindusõigust kinnitavat dokumenti esitanud. Advokaat mõistis oma eksimust ning kinnitas, et edaspidi teavitab kohut igal juhul, kui tema esindusõigus menetluse kestel lõpeb. Kuivõrd advokaat on oma viga mõistnud, kahetses ja on oma järeldused teinud, lubades edaspidi kohut oma esindusõiguse lõppemisest alati teavitada, piirdus aukohus advokaadi tähelepanu juhtimisega.
14.11.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumist, kuna advokaat ei edastanud menetlusdokumente otse kaebaja esindajale. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat käesoleval juhul seadusest tulenevaid kohustusi menetlusdokumentide vastaspoolele edastamisel täitnud. TsMS § 337 kohaselt saadab advokaat juhul, kui teisi menetlusosalisi esindab menetluses advokaat, kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise teiste menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid on teistele menetlusosalistele ja kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Kaebaja sõnul advokaat seda teinud ei ole ja advokaat ei ole kaebaja sellekohast väidet ka ümber lükanud. Advokaadi selgitused, et kohus ei ole menetlusdokumentide esitamiseks tähtaega seadnud või et ta on menetlusdokumendid kohtule edastanud e-toimiku kaudu, ei võta aukohtu hinnangul advokaadilt vastavat kohustust ära. Kuivõrd kaebaja ei soovinud advokaadi karistamist, vaid üksnes advokaadile tema kohustuste selgitamist, ei pidanud aukohus asjaolusid arvestades vajalikuks advokaadi suhtes aukohtumenetlust alustada, vaid piirdus üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega, et edaspidi tuleb menetlusdokumendid esitada vahetult ka vastaspoole advokaadile.
21.11.2019
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lg 1 ning § 13 lg 1, AdvS § 44 lg 4 ja RÕS § 19 lg 2 rikkumist, kuna advokaat tegutses klienti esindades huvide konfliktis ega kaitsnud oma kliendi huvisid.
Aukohus, hinnanud esitatud seisukohti ja tõendeid ning kuulanud advokaadi aukohtu istungil ära, leidis, et advokaat on tegutsenud huvide konfliktis. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on advokaat esindanud oma klienti V-d riigi õigusabi korras ülalpidamisnõude esitamisel. PKS § 107 järgi on V ülalpidamisel eeliskohustus tema lahutatud abikaasal U-l. Kohus tuvastas 04.07.2019 määruses, et U on advokaadi vanatädi. Arvestades, et advokaat pidanuks ülalpidamisnõude esitama oma vanatädi vastu, esineb aukohtu hinnangul käesolevas asjas huvide konflikt. Õige ei ole advokaadi seisukoht, et huvide konflikti olukord esineb üksnes juhul, kui samas asjas on osutatud õigusteenust isikule, kelle huvid on kliendi huvidega vastuolus. Eetikakoodeksi § 13 lg 1 teise lause kohaselt ei tohi advokaat õigusteenust osutada ka juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks. Aukohtu hinnangul on advokaadi ja U sugulus selline asjaolu, mis võib kahjustada advokaadi võimet täita eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides. Aukohus märkis, et huvide konflikti jaatamiseks ei ole vajalik tuvastada kliendi huvide reaalset kahjustamist, vaid piisab huvide konflikti ohu tekkimisest. Seetõttu pidanuks advokaat riigi õigusabi vastuvõtmisest keelduma. Riigi õigusabi osutamise keeld olukorras, kus advokaadi või tema lähedase sugulase huvid on vastuolus riigi õigusabi saaja huvidega, tuleneb ka RÕS § 19 lg-st 2 ja AdvS § 44 lg-st 4. Seevastu nähtub Tartu Maakohtu 11.03.2019 määrusest, millega V-le riigi õigusabi määrati, et advokaat on andnud ise nõusoleku V-le riigi õigusabi osutamiseks.
Advokaadi tegutsemise huvide konfliktis tuvastas ka Tartu Maakohus oma 04.07.2019 määruses leides, et advokaat osutab õigusabi isikule, kelle huvid on vastuolus tema lähedase sugulase vanatädi U huvidega, ning kõrvaldas advokaadi riigi õigusabi osutamisest. Aukohus nõustus kohtu järeldustega ning leidis, et advokaat oleks pidanud huvide konflikti asjaolude ilmnemisel õigusabi osutamisest viivitamata loobuma.
Kuigi advokaat kinnitas, et ei ole U ega tema perekonnaga olnud lähedastes suhetes, on see asjaolu tekitanud kahtlusi advokaadi võimes tegutseda V-d esindades kliendi huvides nii kaebajas kui ka kohtus. Tulenevalt AdvS § 43 lg-st 1 peab advokaat olema õigusteenust osutades sõltumatu ning juhinduma seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Samad nõuded tulenevad ka eetikakoodeksi § 4 lg-st 1. Advokaadi sõltumatus on aluseks advokaadi võimele tegutseda üksnes kliendi huvides. Seejuures peab advokaat lisaks objektiivsele sõltumatusele ka näima sõltumatu. Osutades õigusabi kliendile, kelle huvid on vastuolus advokaadi vanatädi huvidega, seab advokaat oma sõltumatuse tugeva kahtluse alla. Seetõttu tuleb selliseid olukordi vältida. Lisaks on advokaadi sõltumatuse seadunud kahtluse alla ka advokaadi tegevus V esindamisel.
Kuivõrd V ülalpidamise eeliskohustus oli just U-l, pidi advokaat olema teadlik, et kliendi ja tema vanatädi huvid on vastuolus. Sellest hoolimata jätkas advokaat V esindamist. Seejuures sai advokaat juhiseid ja materjale kliendi esindamiseks just U-lt. Nii esitas advokaat 22.03.2019 Tartu Maakohtule V esindajana hagi elatise väljamõistmiseks V poja Ä vastu olukorras, kus seadusest tulenevalt oli ülalpidamise eeliskohustus U-l. Advokaadi väited justkui ei oleks isikute huvid õigusabi osutamise hetkel vastuolus olnud, kuna V ja U olid abielus ja käitusid nagu perekond, ei ole asjakohane, kuivõrd PKS § 107 ei tee vahet abikaasa ja lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustusel. Kuigi advokaat on põhjendanud U vastu elatisnõude esitamata jätmist asjaoluga, et U-l puuduvad ülalpidamiskohustuse täitmiseks piisavad varalised vahendid, on advokaat jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et U müüs või kinkis oma lastele V abikaasana kõik nende ühisvarasse kuulunud kinnistud, muutes oma tegevusega V ja enda sisuliselt varatuks. Nimetatud asjaolud tekitavad põhjendatult kahtluse, mis asjaoludel ei ole advokaat esitanud ülalpidamisnõuet U vastu, kellel seadusest tulenevalt V ülalpidamise eeliskohustus oli, või tema ja V ühise tütre vastu.
Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat on tegutsenud huvide konfliktis ning väärib karistust. Arvestades, et advokaadil puuduvad varasemad karistused ning ta kinnitas, et on oma järeldused teinud ja edaspidi väldib sarnasesse olukorda sattumist, määras aukohus advokaadile kergeima karistuse, milleks on AdvS § 19 lg 2 p 1 kohaselt noomitus.
Aukohus vestles ka advokaadi patrooniga. Nimetatud vestlusest selgus, et patroon sai aukohtumenetluse aluseks olevatest asjaoludest teada alles kohtumäärusest. Vandeadvokaat möönis, et kõiki asju ta advokaadiga läbi ei aruta, sh ei arutatud ka seda teemat. Eeltoodu pinnalt tekkis aukohtul kahtlus, et advokaadibüroos ei toimu patroneerimine nõutud tasemel ja korras. Aukohus juhtis vandeadvokaadi tähelepanu, et patrooni kohustusi tuleb täita järjekindlalt ja süsteemselt ning tegi advokatuuri juhatusele ettepaneku kontrollida, kuidas on advokaadibüroos korraldatud patroneerimine.