Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.
12.01.2017
Vandeadvokaadile heideti ette RÕS § 18 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei asunud koheselt riigi õigusabi osutama. Kaebaja tõi välja, et advokaat ei asunud alates 30.11.2016 kuni 15.12.2016 vastuvõetud ülesannet täitma, mistõttu rikkus advokaat RÕS § 18 lg-t 1 ning kaebaja subjektiivseid õiguseid. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt keeldus ta riigi õigusabi korras ülesannet vastu võtmast suure töökoormuse tõttu. Pärast advokaadi kohustamist AdvS § 641 alusel kaebajale riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamiseks, võttis advokaat ülesande vastu, kuid ei olnud oma töökohustuste tõttu võimeline seda enne 10.01.2017 täitma asuma. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et advokaat oleks viivitanud riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamise alustamisega tahtlikult. Advokaat planeeris kaebaja külastamist esimesel võimalusel. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et advokaadipoolne viivitus oleks toonud kaebajale kaasa pöördumatuid tagajärgi. Aukohus juhtis siiski advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleks suure töökoormuse korral keelduda riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmisest riigi õigusabi osutamise juhendi § 7 lõike 2 punkti 3 alusel.
16.02.2017
Vandeadvokaadi tegevuse peale esitati lühikese perioodi vältel neli kaebust, kus heideti ette:
1) eetikakoodeksi § 8 lõike 2, RÕS § 18 lõike 1 ja eetikakoodeksi § 14 lõike 3 rikkumist, kuna advokaat venitas kliendiülesannete täitmisega;
2) eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat ei vastanud klientide pöördumistele;
3) eetikakoodeksi § 20 lõigete 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat jättis kohtuistungile ilmumata, kohut sellest eelnevalt teavitamata.
Aukohtule esitatud kaebustest nähtuvalt venitas advokaat kõigi kolme riigi õigusabi saaja asjas õigusabi osutamise ja kohtutele hagiavalduste esitamisega. Klientide küsimustele, millal hagiavaldused esitatakse, andis advokaat järjest uusi kuupäevi ning katteta lubadusi, jättes dokumendid kohtule siiski esitamata. Aukohtule esitatud selgitustes tunnistas advokaat end kahe hagiavalduse esitamisega venitamises ka ise süüdi ning leidis, et hagiavalduste esitamata jätmise põhjustas hooletus. Ühe riigi õigusabi saaja kaebust pidas advokaat aga põhjendamatuks. Aukohus leiab, et advokaadi tegevus õigusabi osutamisega viivitamisel on olnud süstemaatiline. Kaebajate nõuded ei olnud aukohtu hinnangul keerulised ega ajamahukad. Samas on ühe kaebaja nõude näol tegemist väga ajatundliku asjaga, kuivõrd klient soovis esitada hagi isaduse tuvastamiseks ning elatise välja mõistmiseks ning elatise väljamõistmise algus on otseses sõltuvuses hagiavalduse esitamise tähtpäevast. Seega tekitas advokaat hagiavalduse esitamisega viivitamisega oma kliendile kahju saamata jäänud tulu näol. Arvestades eeltoodut leidis aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõikest 2, RÕS § 18 lõikest 1 ja eetikakoodeksi § 14 lõikest 3 tulenevaid nõudeid ning väärib karistust.
Aukohtule esitatud kaebustest nähtuvalt andis advokaat vastusena klientide küsimustele, millal hagiavaldused esitatakse, järjest uusi tähtpäevi ning katteta lubadusi, jättes lõpuks klientide pöördumistele ja telefonikõnedele üldse vastamata. Samuti jättis advokaat korduvalt tähtaegselt vastamata advokatuuri pöördumistele ning esitamata selgitused kaebuse osas. Kaebusele selgituste esitamata jätmist põhjendas advokaat piinlikkustundega. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et eetikakoodeksi § 14 lõike 4 kohaselt peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Samuti on advokaadil kohustus esitada juhatusele või juhatuse määratud isikule advokaadibüroo asjaajamisega ja advokaadi kutsetegevusega seotud dokumente. Olukord, kus advokaat viivitab klientide ülesannete täitmisega, annab klientidele pidevalt uusi lubadusi, neid täitmata, ning lõpuks eirab klientide pöördumisi sootuks, on taunimisväärne ning ebaeetiline. Advokaadi tegevusetust ei õigusta ka põhjendus, et viivituse tekkimine on põhjustatud tema suurest töökoormusest. Kui advokaat tajus, et ta ei jõua olemasolevaid töökohustusi tähtaegselt ning klientidele põhjendamatuid kulutusi tekitamata täita, oleks advokaat pidanud sellest kliente viivitamata teavitama ning leidma endale asendaja või võtma tarvitusele muud meetmed, et klientide ülesannete täitmine oleks tagatud mõistliku aja jooksul. Seda aga advokaat teinud ei ole.
Harju Maakohus heitis oma pöördumises advokaadile ette planeeritud kohtuistungile ilmumata jätmist. Kohtuistungi päeval Harju Maakohtu poolt Eesti Advokatuurile tehtud telefonikõnes teavitas kohtunik advokatuuri juristi, et advokaat ei ilmunud planeeritud kohtuistungile ega teavitanud kohut kohtuistungile ilmumata jätmise mõjuvatest asjaoludest, mistõttu ilmusid kohtusse nii süüdistatav, kannatanu kui ka 5 tunnistajat, kellest üks toodi kohale Tallinna Vanglast. Samuti ei olnud advokaat kohtule telefoni teel kättesaadav. Advokaadi selgitustest nähtuvalt kukkus advokaat kohtuistungile minnes õnnetult. Tundes tugevat valu ning kahtlustades luumurdu, läks advokaat koju tagasi. Kohtule oma õnnetusest ning kohtuistungile ilmumata jätmisest mitteteavitamist pidas advokaat aukohtu istungil antud selgitustes ka ise häbiväärseks ning möönis, et oleks pidanud kohut nendest asjaoludest koheselt teavitama. Lisaks eeltoodule on Eesti Advokatuuri jurist juhatuse järelevalvetoimingute korras võtnud kuulajana osa 17.11.2016 Harju Maakohtus toimunud kohtuistungist, kus ühe esindajana pidi osalema ka advokaat. Nimetatud kohtuistungile advokaat ei ilmunud, kohut oma mitteilmumisest ei teavitanud ning kohtu telefonikõnele ei vastanud. Kohtu poolt kokkulepitud järgmisele kohtuistungile advokaat samuti õigeaegselt ei ilmunud ega teavitanud oma hilinemisest. Kohtu telefonikõne tagajärjel jõudis advokaat kohtusse 40-minutilise hilinemisega. Aukohus leiab, et kuigi advokaadil olid mõlemale kohtuistungile ilmumata jätmiseks tervislikud põhjused, ei olnud need põhjused sellised, et need oleks takistanud advokaati kohut kohtuistungile mitteilmumise põhjustest teavitada. Aukohus leiab, et advokaat peab suhtluses kohtuga ning teiste menetlusosalistega käituma lugupidavalt. Jättes kohut kohtuistungile mitteilmumisest teavitamata, on advokaat näidanud kohtu suhtes üles lugupidamatust ning rikkunud eetikakoodeksi § 20 lõikeid 1 ja 2.
Kokkuvõtvalt leidis aukohus, et arvestades advokaadile etteheidetud rikkumiste süstemaatilisust, ulatust ja tagajärgi, vääriks advokaat advokatuurist välja heitmist. Arvestades asjaolu, et advokaadil puuduvad kehtivad karistused, ning andes advokaadile võimaluse enda tegevuse üle järele mõelda ja oma käitumist parandada, määras aukohus advokaadile karistusena kutsetegevuse peatamise üheks aastaks.
23.02.2017
Vandeadvokaadile heideti ette korduvat kohtuistungitelt puudumist. Kaebuse kohaselt on istungitel osalenud küll asenduskaitsjad, kuid see on tekitanud kaebajas segadust. Eriti küsitluse käigus on kaebajal puudunud võimalus kaitsjaga konsulteerida, kuna kaebaja ei saa isegi aru, kes teda kaitsma peaks. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt on asenduskaitsjad kohtuistungitel osalenud, seega ei ole kaebaja huvid jäänud kaitseta. Hoolimata asjaolust, et asenduskaitsja kasutamine on seadusega lubatud, pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et võttes riigi õigusabi korras ülesande vastu, tuleb advokaadil seda ülesannet eelkõige ise täita ning asenduskaitsja kasutamine peaks toimuma erandlikel juhtudel.
16.03.2017
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kohtuistungile. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt tingis advokaadi õigel ajal kohtuistungile ilmumata jätmise advokaadi hooletus istungi aja üles märkimisel. Samas nähtub advokaadi selgitustest, et oma eksimusest teada saades võttis advokaat tarvitusele vajalikud meetmed, et jõuda esimesel võimalusel kohtusse. Kuivõrd advokaat on oma viga tunnistanud, teinud endast oleneva, et siiski istungile jõuda ning kohtuniku ees vabandanud, ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada. Küll aga juhib aukohus tähelepanu, et advokaadil tuleb oma töö selliselt korraldada, et olulised menetlustähtajad ei jääks tähelepanuta.
13.04.2017
Vandeadvokaadile heideti ette korduvalt riigi õigusabi korras tellimuste vastuvõtmisest keeldumist AdvS § 641 korras RÕS-is sätestatud keeldumise aluseta. Advokaat põhjendas riigi õigusabi vastuvõtmisest keeldumist asjaoluga, et kedagi ei saa sundida tasuta tööd tegema. Samuti heidab advokaat ette, et nimetatud ülesannet ei suunatud kellelegi Virumaa advokaatidest, kes ei oleks pidanud sõidule aega kulutama. Aukohus leidis, et riigi õigusabi osutamine on vabatahtlik. Kui advokaat on end riigi õigusabi süsteemiga sidunud, siis tuleb tal arvestada riigi õigusabi osutamise korraga ning juhinduda seda reguleerivatest õigusaktidest. Advokaadi etteheide, et advokatuur ei ole määranud nimetatud ülesannet kliendiga samas piirkonnas tegutsevatele advokaatidele, ei ole aukohtu hinnangul asjakohane. Advokaadil on endal võimalik RIS-is määrata õigusabi osutamise piirkond ning advokaat on märkinud oma tegutsemispiirkondadeks (sh kiireloomuliste asjade tegutsemispiirkonnaks) muuhulgas ka Jõhvi, Narva ja Kohtla-Järve. Seega pidi advokaat arvestama, et talle määratakse riigi õigusabi korras ülesandeid ka nimetatud piirkondadesse. Samas nõustub aukohus, et asja kiirema ja efektiivsema menetlemise huvides tuleks riigi õigusabi osutaja määramisel valida advokaat eelistatult kliendiga samast piirkonnast ning alles siis, kui samast piirkonnast ei ole võimalik esindajat leida, määrata esindaja muust piirkonnast. Aukohus leidis kokkuvõtvalt, et advokaadi tegevuses esinevad minetused, kuid kuna advokaati ei ole varasemalt karistatud ning tegemist on esmakordse olukorraga, siis piirdus aukohus seekord üksnes advokaadi tähelepanu juhtimisega ega pidanud vajalikuks teda karistada.
27.04.2017
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 ja § 14 lõike 4 rikkumist, kuna advokaat jättis kohtule tähtaegselt esitamata nõuete kalkulatsiooni ega vastanud kaebaja kõnedele ja kirjadele. Aukohus tuvastas, et kohus on jätnud 01.09.2015 kohtumääruse põhjendavas osas hageja (aukohtumenetluses kaebaja) menetluskulud kostja kanda, kuid kohtumääruse resolutiivosas ei ole menetluskulusid kostjalt välja mõistetud. Advokaadi sõnul oli Harju Maakohtu 01.09.2015 kohtumäärus kummaline, sest advokaadi hinnangul oleks menetluskulud pidanud jääma hageja (kaebaja) kanda. Eeltoodud põhjustel ei pidanud advokaat vajalikuks kohtumäärust vaidlustada ega leidnud selleks ka alust. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt lõppes hageja väidetav õiguste rikkumine Harju Maakohtu 16.03.2015 määruse kostjapoolse täitmisega, mistõttu jättis kohus 01.09.2016 kohtumäärusega hagi kooskõlas TsMS § 423 lg 2 p-ga 2 läbi vaatamata ning märkis kohtumääruse põhjendavas osas, et hageja menetluskulud tuleb jätta TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda. Kuna kohus oli 16.03.2015 määrusega vaidluse lahendanud ning hageja oli oma eesmärgi saavutanud, oli hageja aukohtu hinnangul TsMS § 162 lg 1, § 168 lg-te 2 ja 5 ning menetluskulude välja mõistmise loogikast lähtuvalt õigustatud nõudma menetluskulude välja mõistmist kostjalt. Harju Maakohus on hageja sellisele õigusele kohtumääruse põhjendavas osas ka viidanud, kuid jätnud menetluskulude jaotuse määruse resolutsioonis märkimata. Kuivõrd kohus jättis määruse resolutsioonis menetluskulud jaotamata ja nende suuruse välja selgitamata, oleks advokaat pidanud esitama kohtule TsMS § 177 lg 5 kohase taotluse või määruskaebuse. Kuigi advokaadi selgitustest nähtuvalt ei pidanud ta menetluskulude kostjalt välja mõistmist võimalikuks ega leidnud alust määruse vaidlustamiseks, ei ole see aukohtu hinnangul advokaadi hooletust vabandav. Seda enam olukorras, kus kohus on määruses selgelt viidanud menetluskulude välja mõistmise võimalikkusele. Lisaks kinnitas advokaat aukohtu istungil ka ise, et Harju Maakohtu 01.09.2015 kohtumäärus tundus talle kummaline, mistõttu oleks advokaat pidanud astuma samme kliendi huvide kaitseks menetluskulude välja mõistmisel. Arvestades menetluskulude välja mõistmise loogikat, asjaolu, et kaebaja saavutas hagi esitamisega soovitud eesmärgi, ning et kohus viitas määruse põhjendavas osas ka ise kaebaja õigusele menetluskuludele, oleks advokaat pidanud seisma selle eest, et kliendi poolt tasutud menetluskulud saaksid talle hüvitatud ning esitama kohtule taotluse määruse täpsustamiseks või määruskaebuse. Seda tegemata, minetas kaebaja õiguse nõuda menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist ning vastaspoolelt välja nõudmist. Samale seisukohale on jõudnud ka Harju Maakohus oma 26.05.2016 kohtumääruses, leides, et hagejal oli õigus esitada taotlus 01.09.2015 määruse täiendamiseks TsMS § 447 lg 2 kohaselt, kuid kuna hageja vastavasisulist taotlust ei esitanud, minetas hageja õiguse menetluskuludele. Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et advokaat on jätnud kaebaja huvid kaitseta. Kaebusele lisatud kirjavahetusest nähtuvalt on kaebaja pöördunud e-kirja teel korduvalt advokaadi poole, kuid ei ole advokaadilt vastuseid saanud. Advokaadi poolt aukohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et advokaat oleks kliendi pöördumistele vastanud. Kuivõrd kaebaja pöördumised olid seotud advokaadi poolt osutatud õigusabiga, on advokaat kliendi pöördumistele vastamata jätmisega rikkunud kliendi teavitamise kohustust. Eeltoodust tulenevalt leiab aukohus, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõiget 2 ja § 14 lõiget 4. Kuivõrd advokaadi tegevusetuse tõttu jäid kaebaja õigused kaitseta ning kaebajale tekkis seeläbi kahju saamata jäänud menetluskulude näol, leidis aukohus, et advokaat väärib noomitust. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil olla töökohustuste täitmisel hoolikam, hoida kliente asjaga seotud asjaoludega jooksvalt kursis ning vastata klientide päringutele õigeaegselt.
18.05.2017
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 14 lõike 3 rikkumist, kuivõrd advokaat esitas kassatsioonkaebuse tähtaega ületades. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt sai advokaat kohtumäärusest teada alles 25.01.2017. Tutvudes e‑toimikus kohtuotsuse menetlusinfoga, nähtus, et määrus on advokaadile kätte toimetatud 25.01.2017. Infot selle kohta, et dokument oleks kaebajale kätte toimetatud 09.01.2017, e-toimikust ei nähtunud, mistõttu alustas advokaat aukohtu hinnangul põhjendatult kaebetähtaja arvutamist 25.01.2017 ning esitas määruskaebuse 01.02.2017. Kuivõrd e-toimikust ei nähtunud, et kohtumäärus oleks kaebajale kätte toimetatud ning advokaadile ei olnud teatatud kohtumääruse tegemise aega, ei saanud ega ka pidanud advokaat teadma kohtumääruse tegemisest ega selle vaidlustamise tähtaja kulgemisest. Advokaat on kõikidele kaebuses toodud etteheidetele põhjalikult vastanud ning aukohtul puudub alus advokaadi selgitustes kahelda. Samuti nähtub aukohtule esitatud asjaoludest, et advokaat on esitanud tekkinud olukorra lahendamiseks Riigikohtule tähtaja ennistamise taotluse ja individuaalkaebuse.
18.05.2017
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 21 lõike 2 rikkumist, kuivõrd advokaat jättis kohtu poolt määratud istungile ilmumata. Kohtu poolt esitatud teatest nähtuvalt jättis advokaat, sõltumata asjaolust, et kohus ei rahuldanud advokaadi taotlust istungi edasi lükkamiseks, kohtuistungile ilmumata. Advokaat põhjendas istungile ilmumata jätmist asjaoluga, et seoses tema kliendi elukoha muutumisega on muutunud ka kliendi elukorraldus ning kliendi hinnangul võib see muuta tema laste seisukohta selles osas, millise vanema juures nad soovivad elada. Laste seisukoht võib aga mõjutada kohtu lõplikku otsust, mistõttu soovisid advokaat ja tema klient lisaaega, et lastel oleks võimalik enne kohtuotsuse tegemist ema uue elukorraldusega tutvuda. Kui advokaat ja tema klient oleks kohtu poolt määratud istungile läinud, oleks kohus ilma uusi asjaolusid arvestamata suure tõenäosusega otsuse ära teinud ja seda advokaadi kliendile ebasoodsas suunas. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtunud mõjuvaid põhjuseid kohtuistungil mitteosalemiseks. Samuti ei ole sellistest asjaoludest teavitatud kohut. Seega leidis aukohus, et advokaat on rikkunud TsMS §-st 345 ning eetikakoodeksi § 21 lõikest 2 tulenevat kohustust. Advokaat peab kliendi huvide kaitsmisel lähtuma seadusest ning kutse-eetika nõuetest, mida advokaat aukohtu hinnangul teinud ei ole. Protsessinormide rikkumist ei vabanda aukohtu hinnangul asjaolu, et istungile mitte ilmumine oli kliendi huvides või klient andis advokaadile sellise suunise. Eetikakoodeksi § 8 lõike 3 kohaselt võib advokaat õigusabi andmisel täita üksnes neid kliendi ülesandeid, mis ei ole õigusvastased ega kahjusta advokaadi au ja väärikust. Kui advokaat leidis, et tema kliendile positiivse kohtulahendi jaoks on vajalik leida täiendav aeg, et lastel oleks võimalik ema uue elukorraldusega tutvuda, oleks advokaat pidanud kohut selles kohtuistungil veenma, mitte jätma kohtusse põhjuseta ilmumata. Kohtu nõuete eiramine, sh põhjuseta kohtuistungile ilmumata jätmine, kahjustab advokaadi au ning võib seeläbi kahjustada ka tema kliendi huve. Kuna advokaat omas varasemast ajast sama tegevuse eest kehtivat karistust, määras aukohus karistuseks rahatrahvi summas 150.00 eurot. Tulenevalt asjaolust, et advokaat on lühikese aja jooksul korduvalt eiranud kohtu korraldusi, tekkis aukohtul kahtlus, et advokaat ei ole saanud aru advokaadi rollist olukorras, kus kliendi huvid lähevad vastuollu seaduse nõuetega, ega oma teadmisi protsessinormidest ja kutse-eetikast. Seetõttu tegi aukohus advokatuuri juhatusele ettepaneku suunata advokaat kutsesobivuse hindamisele, kontrollimaks advokaadi teadmisi kutse-eetikast ja protsessinormidest.
25.05.2017
Vandeadvokaadile heideti ette AdvS § 40 lõike 2 ja eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud tähtaegselt määruskaebust ning jättis seeläbi kaebaja õigused kaitseta. Advokaadi selgitustest nähtuvalt eksis advokaat kaebetähtaja kalendrisse märkimisel numbritega ning jättis sellest tulenevalt määruskaebuse tähtaegselt esitamata. Aukohus, võttes arvesse, et advokaat on oma viga tunnistanud, sellest aru saanud ning kaebaja ees vabandanud, piirdus advokaadi karistamisel noomitusega ning juhtis advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb kaebetähtaegade arvutamisel ning üles märkimisel olla hoolsam, et klientide huvid ei saaks kahjustada.
25.05.2017
Advokaadile heideti ette AdvS 48 lõike 3 ja § 46 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei esitanud õigeaegselt kutsekindlustuslepingu ärakirja ning jättis korduvalt advokatuuri pöördumistele vastamata. Advokaadi selgitustest nähtuvalt ei ole advokatuuri 09.02 ja 03.03.2017 e-kirjad väidetavalt advokaadibürooni jõudnud ning 31.03.2017 e-kirjale on advokaadibüroo töötaja unustanud vastata. Kuivõrd advokaadibürool on kehtiv kutsekindlustuspoliis sõlmitud ning advokatuuri kirjadele mittevastamise osas on advokaat vabandanud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati seekord karistada. Küll aga juhtis aukohus tähelepanu, et advokaadibüroo peab korraldama oma tegevuse selliselt, et advokaadibüroosse saadetud e-kirjad jõuaksid adressaadini ning need ei jääks vastuseta.
25.05.2017
Vandeadvokaadi vanemabile heideti ette AdvS § 40 lõike 2 ja eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei pööranud 6 aasta pikkuse karistusega nõustumisel tähelepanu, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega ega esitanud maakohtu määrusele määruskaebust, jättes seeläbi oma kaitsealuse õigused kaitseta. Advokaat tunnistas oma eksimust ning hooletust ja avaldas, et teda võis eksitada prokuröri seisukoht, kes on advokaadi hinnangul seda liiki asjades pika praktikaga. Aukohtu hinnangul ei vabanda prokuröri pimesi usaldamine advokaati vastutusest. Advokaat peab tegutsema kaitsekohustuse täitmisel kliendi huvides, tõendeid, õigusakte ja kohtupraktikat põhjalikult uurides. Tulenevalt eeltoodust ning võttes arvesse, et advokaat oma viga tunnistas, sellest aru sai ning lubas edaspidi selliste vigade kordumist vältida, piirdus aukohus advokaadi karistamisel noomitusega.
15.06.2017
Vandeadvokaadi abile heideti ette korduvalt riigi õigusabi korras tellimuste vastuvõtmisest keeldumist seaduses sätestatud keeldumise aluseta. Advokaadi poolt esitatud keeldumise põhjustest nähtuvalt puudusid advokaadil seaduses sätestatud riigi õigusabi vastuvõtmisest keeldumise alused. Aukohtule esitatud selgitustes on advokaat põhjendanud riigi õigusabi tellimusest keeldumist asjaoluga, et advokaat ei tundnud end konkreetses tsiviilõiguse valdkonnas pädevana ning püüdis vältida olukorda, kus tema kutseoskused ei võimalda parimal viisil kaitsta õigusabi saaja huve. Eetikakoodeksi § 12 lõike 4 kohaselt ei võta advokaat ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda, samuti siis, kui advokaadi kutseoskused ja -teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. Aukohus märkis, et kui advokaadil esinevad riigi õigusabi korras määratud ülesande vastuvõtmist takistavad asjaolud, tuleb ülesande vastuvõtmisest keeldumisel tuua keeldumise aluseks olevad asjaolud selgelt välja. Seega, kui advokaat tundis, et tema kutsealased teadmised ei võimalda kliendi ülesannet täita, pidanuks ta ülesande vastuvõtmisest keeldumisel nendele asjaoludele selgelt viitama. Kuivõrd advokaat on oma eksimusest aru saanud ja vabandanud, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sel korral karistada.
15.06.2017
Vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kohtuistungile ega teavitanud kohut mitteilmumise põhjustest. Aukohtule esitatud selgitustest nähtuvalt oli advokaadi kohtuistungile mitteilmumine tingitud eksimusest istungi algusaja suhtes. Advokaat on kohtu eest vabandanud ning lubanud edaspidi istungite algusaegu täpselt jälgida. Kuivõrd kohus ei ole pidanud advokaadi karistamist vajalikuks, ei pidanud seda otstarbekaks ka aukohus.
20.07.2017
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 4 lõike 1, § 9 lõike 1 ja kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lõigete 1 ja 3 ning § 3 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat ei tagastanud kliendile advokaadibüroo deposiiti kantud rahalisi vahendeid. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt võõrandas vandeadvokaat 3. juulil 2015 oma kliendile kuuluva kinnisasja. Kinnisasja müügihind kanti advokaadibüroo arveldusarvele kahes osas. Sõltumata asjaolust, et klient on palunud perioodil 2015. a juulist kuni 2017. a märtsini advokaadil korduvalt raha üle kanda, tagastas advokaat 1 aasta ja 8 kuu jooksul tagastamisele kuuluvast 50 000 eurost vaid 5000 eurot. Advokaat möönis aukohtu istungil, et oleks pidanud koheselt raha tagasi kandma ja mitte hakkama raha tagastamisega venitama, kuid selgitas, et tema hinnangul pidanuks klient välisriigi residendina Eestis maksud deklareerima ning kuivõrd nimetatud asjaolude osas kokkulepe puudus, ta raha kliendile ei tagastanud. Advokaat leidis, et ta oleks pidanud kliendiga koheselt kokku leppima tähtajas, mille jooksul raha üle kanda, kuludes ning eraldi käsundis maksude tasumise osas. Aukohtu hinnangul ei anna kokkuleppe puudumine raha tagastamise tähtaja osas advokaadile alust raha tagastamisega viivitada. Kliendi vara hoidmise juhendi § 3 lõike 1 kohaselt tuleb kliendi vastaval nõudmisel vara kliendile esimesel võimalusel üle anda, kuid seda advokaat teinud ei ole. Maksude deklareerimine ning tasumine on kliendi kohustus. Aukohtule esitatud materjalide kohaselt ei olnud advokaadile antud käsundit maksude tasumiseks, mistõttu puudus alus ka sellel põhjusel raha tagastamisega viivitamiseks. Küll aga võinuks raha kinni hoidmine tekitada kliendile maksuõigusliku viivise tekkimise riski. Seega on advokaat jätnud kliendi käsundi nõuetekohaselt täitmata ning rikkunud kliendi vara hoidmise juhendi § 3 lõikes 1 sätestatud kohustust. Advokaadi poolt aukohtu istungil antud selgituste kohaselt on ta teadlik, et deponeeritud summade arvelt kinnipidamiste tegemine ei ole lubatud ning möönis, et on neid nõudeid rikkunud, kuid jättis sellest hoolimata raha tähtaegselt tagastamata ka pärast seda, kui kolleegid advokaadi kliendi palvel 2017. aasta märtsis raha tagastamise nõudega tema poole pöördusid. Advokaat selgitas, et jättis raha 2017. aasta märtsis tähtaegselt tagastamata põhjusel, et raha ülekandmine advokaadibüroo pangakontole võttis aega. Aukohus tuvastas advokaadi selgituste põhjal, et kahe advokaadibüroo ühinemisel tegi advokaat kliendi deponeeritud rahasumma väärtuses väljamakse oma isiklikule kontole ning kandis selle uue advokaadibüroo pangakontole vahetult enne kliendile raha tagastamist. Enda kontole väljamakse tegemise alust advokaat aukohtu istungil välja tuua ei osanud. Kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lõike 1 kohaselt tuleb kliendi vara hoida hoolsalt, eesmärgipäraselt ning eraldi advokaadi varast. Sama sätte 3. lõike kohaselt peab raha deponeerima vastavale eraldi kontole („kliendikonto“) krediidiasutuses, mida tuleb pidada eraldi teistest advokaadi kontodest. Kandes deponeeritud summad advokaadibüroode ühinemisel oma isiklikule pangakontole, on advokaat rikkunud kliendi vara hoidmise juhendi § 2 lõikeid 1 ja 3. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat ei ole käitunud väärikalt, kooskõlas advokatuuri organite õigusaktidega ega kutse-eetika nõuetega ning on oma tegevusega kahjustanud nii enda, advokaadibüroo, kui ka advokatuuri mainet ja väärib karistust. Kuigi advokaat on aukohtumenetluse kestel deponeeritud rahasumma koos intressidega kliendile tagastanud, on aukohtu hinnangul taunimisväärne ka asjaolu, et advokaat, mõistes oma tegevuse õigusvastasust, eiras raha tagastamise nõuet ka pärast seda, kui kolleegid juhtisid advokaadi tähelepanu tema tegevuse õigusvastasusele ning andsid võimaluse oma rikkumised kõrvaldada. AdvS § 19 lõike 2 punkti 2 kohaselt on võimalik distsiplinaarkaristusena kohaldada rahatrahvi advokatuuri kasuks summas 64 kuni 16 000 eurot. Arvestades asjaolu, et advokaadi rikkumised – advokaat ei täitnud nõuetekohaselt kliendi käsundit, viivitas raha tagastamisega alusetult peaaegu 2 aastat, kasutas kliendi raha isiklikuks otstarbeks ja tekitas kliendile võimaliku maksuõigusliku viivise tekkimise riski – on tõsised, kahjustavad advokatuuri mainet ning advokaat ei tagastanud kliendi raha ka pärast korduvaid tähelepanu juhtimisi, pidas aukohus otstarbekaks määrata advokaadile karistuseks rahatrahvi summas 6000 eurot.
20.07.2017
Kohus kõrvaldas advokaadi menetlusest eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumise tõttu, kuna advokaat ei kaitsnud lapse huvisid piisava hoolsusega. Kuigi advokaadi sõnul on ta kohtunud nii lapse kui ka vanematega, emaga isegi mitmel korral, esitanud kohtule kahel korral oma seisukohad ning osalenud kahel kohtuistungil, tuvastas aukohus, et advokaat suhtles pooltega ja osales kohtuistungitel hooldusõiguse määramise asjas, kuid lepitusmenetluses piirdus advokaat ühelauselise seisukohaga ning kohtuistungile ei ilmunud, põhjendades seda teises mahukas menetluses osalemisega. Kohus on advokaadi tegevust hinnanud ning tuvastanud, et advokaat on lapse esindajana tegutsenud hooletult, kõrvaldades ta RÕS § 20 lõike 31 alusel menetlusest. Aukohus nõustus kohtu seisukohaga, et ühelauselist vastust kohtu pöördumisele ei saa pidada kliendi huvide kaitsmisel piisavaks. Arvestades laste nõrka positsiooni hooldusõiguse vaidlustes, peab advokaat lapse huvide kaitsmisel tegutsema erilise hoolsusega. Kui advokaat osaleb mahukas menetluses, mis ei võimalda tal teistes menetlustes osaleda, tuleb seda uute ülesannete vastuvõtmisel arvestada. Eeltoodust tulenevalt leidis aukohus, et advokaat väärib noomitust ning soovitas advokaadil tungivalt normeerida edaspidi oma menetlusse võetavate asjade arvu, eriti riigi õigusabi korras perekonna- ja hooldusõiguse asjades, ning rangelt juhinduda Eesti Advokatuuri juhatuse 13.06.2017 kinnitatud juhendist seoses alaealiste esindamisega tsiviilkohtumenetluses.
14.09.2017
Kohus heitis advokaatidele ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1, § 14 lõike 2 ja § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaadid käitusid kohtuistungil sündsusetult, kohtu vastu lugupidamatust väljendaval viisil ning asjatundmatult ja pahatahtlikult. Lisaks heitis kohus ette, et kohtule esialgselt esitatud hagiavaldus ei vastanud menetluslikele nõuetele. Aukohus, hinnates asjas esitatud materjale ja seisukohti, ei tuvastanud advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadid esindasid kohtuistungil hagejat. Kohus heitis advokaatidele ette ning kõrvaldas advokaadid menetlusest, kuna advokaadid käitusid kohtuistungil sündsusetult, kohtu vastu lugupidamatust väljendaval viisil ning asjatundmatult ja pahatahtlikult. Lisaks heitis kohus ette menetluslikele nõuetele mittevastava hagiavalduse esitamist. Advokaatide lugupidamatut suhtumist kohtu suhtes kinnitavad ka kohtuistungil kostjat esindanud advokaadid, kelle sõnul annab istungil toimunust objektiivse ülevaate Harju Maakohtu määrus, milles kirjeldatu vastab istungil toimunule. Samas ei nähtu aukohtule esitatud kohtuistungi protokollist advokaatide poolset menetlusõiguste rikkumist, sh kohtu suhtes pahatahtlikul, lugupidamatul või solvaval viisil käitumist. TsMS §-st 55 tulenevalt saab kohtuistungi või muu protokollitud menetlustoimingu menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes. Samuti ei nähtu kohtumäärusest, milles seisnesid kummagi advokaadi konkreetsed rikkumised, mistõttu puudub aukohtul võimalus kohtu väiteid kontrollida. Advokaadi poolt oma menetlusõiguste kasutamist ei saa aukohtu hinnangul advokaadile ette heita. Kui kohus on jätnud advokaadi hinnangul põhjendamatult tema taotluse rahuldamata või tekib kahtlus kohtuniku erapooletuses, on advokaadil TsMS §-st 333 ja §-st 24 tulenevalt õigus esitada kohtu tegevusele vastuväide või kohtuniku taandamise taotlus. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaatide tähelepanu, et kohtuistungil tuleb olla viisakas ja vaoshoitud, jälgida protsessinorme ning käituda vastavalt kohtuniku poolt sätestatud korrale. Riigilõivu tasumise kohustus on TsMS § 138 lõikest 2 ja § 146 lõike 1 punktist 1 tulenevalt menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud menetlusosalisel, mitte tema esindajal. Samuti sõltub kaebuse juurde esitatavate lisade esitamine tihti menetlusosalise, mitte tema esindaja, tegevusest. Advokaat peab kaebuse esitamisel kinni pidama seaduses sätestatud menetlustähtaegadest ning saab kliendile üldjuhul üksnes selgitada lisade esitamise ja riigilõivu tähtaegselt tasumise kohustust. Eeltoodust tulenevalt juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peaks tegema kõik endast oleneva, et koos kaebusega esitataks kõik kaebuse lahendamisel tähtsust omavad lisad ning riigilõivu tasumist tõendav maksekorraldus või märgitaks menetlusdokumendis riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed (TsMS § 339 lõiked 2 ja 3).
14.09.2017
Kohus heitis advokaadile ette menetlusdokumendi olulises osas põhistamata, riigilõivu tasumata ning menetlusdokumendi lisade esitamata jätmist. Kuigi kohus ei ole konkreetsele eetikakoodeksi sättele viidanud, kvalifitseeruvad kohtu etteheited eetikakoodeksi § 8 lõike 2, § 14 lõike 2 ja § 21 lõike 2 rikkumise alla, kuivõrd kohtu hinnangul näitab advokaadi selline käitumine tema asjatundmatust, tekitab kohtule põhjendamatut töökoormust ning kahjustab kliendi huvisid. Advokaadi selgituste kohaselt oli antud juhul tegemist lühikese kaebetähtajaga, asja materjalid olid paberkandjal kliendi käes ning klient ei jõudnud materjale advokaadile tähtaegselt esitada ega riigilõivu palutud ajaks tasuda. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Riigilõivu tasumise kohustus on TsMS § 138 lõikest 2 ja § 146 lõike 1 punktist 1 tulenevalt menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud menetlusosalisel, mitte tema esindajal. Samuti sõltub kaebuse juurde esitatavate lisade esitamine tihti menetlusosalise, mitte tema esindaja, tegevusest. Advokaat peab kaebuse esitamisel kinni pidama seaduses sätestatud menetlustähtaegadest ning saab kliendile üldjuhul üksnes selgitada lisade esitamise ja riigilõivu tähtaegselt tasumise kohustust. Eeltoodust tulenevalt juhtis aukohus tähelepanu, et advokaat peaks tegema kõik endast oleneva, et koos kaebusega esitataks kõik kaebuse lahendamisel tähtsust omavad lisad ning riigilõivu tasumist tõendav maksekorraldus või märgitaks menetlusdokumendis riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed (TsMS § 339 lõiked 2 ja 3). Samuti ei tuvastanud aukohus esitatud asjaolude põhjal, et advokaat oleks jätnud kliendi huvid kaitseta. Väited, et samad puudused on advokaadi tegevuses esinenud ka teistes tsiviilasjades, ei olnud aukohtu hinnangul asjasse puutuvad, kuivõrd kohus ei ole varasemates menetlustes väidetavalt esinenud minetuste osas tähtaegselt aukohtu poole pöördunud ning aukohus ei ole neid asjaolusid kontrollinud.
14.09.2017
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1 ja § 22 lõike 3 rikkumist, kuna ta käitus kohtu suhtes lugupidamatult ning mõjutas kohtu hinnangul tunnistajaid. Samuti heitis kohus advokaadile ette eetikakoodeksi § 2 lõike 3, § 4 lõike 1 ja § 4 lõike 5 nõuete rikkumist. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt esitas advokaat kohtuistungil taotluse esitada kriminaalasjas täiendava tõendina kahe tunnistaja vaheline Facebooki vestluse väljavõte. Kohtu hinnangul rikkus selline tõend sõnumisaladust ning oli esitatud väljaspool kohtuistungit, mistõttu tagastas kohus tõendi. Advokaat esitas kohtu tegevusele vastuväite, et kohus on põhjendamatult keeldunud tema poolt esitatud tõendi kogumisest ning kirjaliku taotluse samade tõendite vastuvõtmiseks. Kohus tagastas tõendid ka järgmisel istungil, kuna ausa ja avaliku kohtumenetluse reegliks on esitada taotlusi kohtuistungil, mitte kirjalikult kohtule istungite vaheajal. Pärast kohtu poolt tõendite tagastamist esitas advokaat kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, mis oli kohtu hinnangul kohut solvav, ning kohtuniku taandamistaotluse. Aukohus, analüüsides nii kohtu kui ka advokaadi seisukohti ning esitatud tõendeid, ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtu hinnangul ei ole esitatud materjalide põhjal võimalik asuda seisukohale, et advokaat oleks kogunud tõendeid ebaseaduslikult või mõjutanud tunnistajaid. Olukorras, kus Facebooki vestlus on avaldatud advokaadile selle ühe osapoole poolt, ei ole aukohtu hinnangul tegemist sõnumisaladuse rikkumise või jälitustegevuse tulemusel saadud tõendiga. Advokaadi selgituste kohaselt helistas tunnistaja A talle isiklikult sooviga avaldada enda ja advokaadi kliendi vahelise vestluse sisu. Aukohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et advokaat oleks tunnistajat mõjutanud. Pelgalt asjaolust, et tunnistaja A advokaadiga ühendust võttis, sellist järeldust aukohtu hinnangul teha ei saa. Lisaks on A ka isiklikult kinnitanud, et advokaat ei ole teda mõjutanud. Kui kohus on jätnud advokaadi hinnangul põhjendamatult tema taotluse rahuldamata või tekib kahtlus kohtuniku erapooletuses, on advokaadil TsMS §-st 333 ja §-st 24 tulenevalt õigus esitada kohtu tegevusele vastuväide või kohtuniku taandamise taotlus. Advokaadi poolt oma menetlusõiguste kasutamist ei saa aukohtu hinnangul advokaadile ette heita. Aukohus peab siiski vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kohtuistungil tuleb olla viisakas ja vaoshoitud ning käituda vastavalt kohtuniku poolt sätestatud korrale.
19.10.2017
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei võtnud enne istungite algust mitte kordagi kaebaja esindajaga ühendust, ei tutvustanud süüdistusakti ega toimikuid, ei küsinud kaebaja esindaja seisukohti ega kaasanud kaebaja esindajat kaitseakti koostamise juurde. Samuti heidetakse advokaadile ette eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat viibis 25.07.2017 alates 13.00-st Tartu kohtumaja kohtuistungil ilmses alkoholijoobes. Aukohus, hinnates aukohtule esitatud materjale, ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud õigusteenuse osutamisel kliendi huvid kaitseta. Advokaadi selgitustest nähtuvalt asus ta protsessis kaebajat kaitsma kolleegi asendajana, kes oli kaebajale toimikut juba tutvustanud. Aukohtu hinnangul puudus advokaadil sellises olukorras kohustus toimiku täiendavaks tutvustamiseks, kuid soovitas advokaadil edaspidi võtta vaidluste ärahoidmiseks kliendilt kinnitus, et ta on toimikuga tutvunud ega vaja täiendavat materjalide tutvustamist. Kaebaja etteheide, et advokaat ei võtnud enne istungite algust mitte kordagi kaebaja esindajaga ühendust, oli aukohtu hinnangul põhjendamatu. Kaebaja ei ole välja toonud, mis põhjusel oleks advokaat pidanud kaebajaga ühendust võtma. Samas nähtus advokaadi selgitustest, et kaebaja pole ka ise menetluse kestel kordagi advokaadi poole pöördunud. Asjakohatu oli aukohtu hinnangul ka kaebaja etteheide, et advokaat ei kasutanud istungi vältel kordagi arvutit. Aukohtu hinnangul ei saa arvuti kasutamise või mitte kasutamise faktist teha järeldusi advokaadi poolt osutatud õigusabi kvaliteedi kohta. Samas kinnitas advokaat, et kuna kohtumenetluses ei oldud asja sisulise arutamiseni veel jõutud, puudus advokaadil vajadus kohtuistungil arvuti ja toimiku avamiseks. Kaebusest nähtuvalt oli kaebaja esitanud kohtule korduvaid taotlusi advokaadi kõrvaldamiseks. Aukohtule esitatud materjalidest ei nähtunud, et kohus oleks advokaadi menetlusest tema asjatundmatuse või hooletuse tõttu kõrvaldanud. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist. Samas tuvastas aukohus, et advokaat viibis maakohtu istungil ilmses alkoholijoobes. Aukohus leidis, et advokaat on käitunud alkoholijoobes kohtuistungile ilmudes lugupidamatult ning advokaadi ja advokatuuri mainet kahjustavalt, rikkudes sellega eetikakoodeksi § 9 lõiget 1. Kuivõrd advokaat vabandas kohtu ja menetluse osapoolte eest, tegi juhtunust oma järeldused, kahetses ja lubas, et selline olukord enam ei kordu, piirdus aukohus advokaadi karistamisega noomitusega.
19.10.2017
Kohus heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kohtuistungile ning enda mitteilmumise põhjusest kohtule ei teatanud. Advokaadi selgituste kohaselt tingis nimetatud olukorra segadus istungite kalendrisse märkimisel, mille tõttu jäi 12.09.2017 kuupäevale istung ekslikult märkimata ning advokaat arvas, et tal sellel päeval kohtuistungit ei toimu. Aukohus võttis arvesse, et tegemist oli inimliku eksitusega, advokaat on oma eksimust mõistnud ja kahetseb, mistõttu ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada, kuid juhtis tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil olla tööalaste tähtpäevade ülesmärkimisel hoolsam.
26.10.2017
Kaebaja heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat jättis kaebaja huvid kaitseta. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks jätnud kaebaja huvid kaitseta või andnud kaebajale asjatundmatut õigusabi. Küll aga tuvastas aukohus, et ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt heidetakse advokaadile ette, et advokaat on esitanud kohtule võõrkeelseid tõendeid. Puuduste kõrvaldamiseks anti advokaadile täiendav tähtaeg, kuid advokaat kohtu poolt antud tähtajaks puuduseid ei kõrvaldanud. Advokaat tunnistab, et tal jäi see asjaolu tõepoolest tähelepanuta, kuid hagi ei jäänud rahuldamata mitte tõendite tõlkimata jätmise tõttu, vaid põhjusel, et korteriühistul ei olnud võimalik kahju tekkimist välja selgitada, kuna korteris veekahjustusi ei tuvastatud. Kuivõrd advokaat mõistis oma viga, tegi sellest omad järeldused ning advokaadi minetused tõendite esitamisel ei mõjutanud asjas tehtud lõpplahendit, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati sel korral karistada. Küll aga juhtis aukohus karmilt advokaadi tähelepanu, et edaspidi tuleb advokaadil olla hoolsam ning kõrvaldada puudused kohtu poolt määratud tähtaja jooksul.
26.10.2017
Aukohus tuvastas, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 21 lõike 2, § 8 lõike 2 ja RÕS § 18 lõike 1 teise lause rikkumist, kuna advokaat ei täitnud kohtu korraldust, viivitas, ei koostanud hagi avaldust ning tegutses kaebaja vastu. Aukohus asus seisukohale, et kaebaja etteheide hagi esitamata jätmise osas oli põhjendamatu. Advokaadi selgituste kohaselt kohtus advokaat kaebajaga vanglas 07.07.2017 ning selgitas temale edasisi võimalusi – esitada määruskaebus Harju Maakohtu 30.06.2017 määruse peale või koostada hagi. Advokaadi selgitustest nähtuvalt kirjutas advokaat kaebaja jaoks kohtumäärusele edasise tegutsemise variandid ja enda mobiiltelefoni numbri, selgitades määruskaebuse esitamise tähtaega ja selle tähtsust. Kuna kaebaja ei helistanud advokaadile ega andnud muul viisil teada oma soovist, püüdis advokaat 14.07.2017 kohtuda kaebajaga vanglas, kuid kaebaja keeldus kohtumisest. Kuivõrd kaebaja ei näidanud ise üles aktiivset huvi hagi või määruskaebuse esitamise vastu, ei olnud hagi esitamata jätmine aukohtu hinnangul advokaadile etteheidetav. Samuti ei nähtunud kaebusest, milles seisnes advokaadipoolne vastutegevus ning sellist tegevust ei tuvastanud aukohus ka ise. Kaebaja heitis kaebuses ette ka kohtu korralduse täitmata jätmist. Kuivõrd kaebusest ei nähtunud, millises osas jättis advokaat kaebaja hinnangul kohtu korralduse täitmata ning sellist etteheidet ei ole esitanud ka kohus, ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks jätnud kohtu korraldused täitmata. Seoses kaebaja etteheitega, et advokaat viivitas asjaga alates 01.09.2016, tuvastas aukohus, et advokaat võttis riigi õigusabi tellimuse vastu 11.09.2016 ning kohtus kaebajaga 07.10.2016. Aukohtu hinnangul ei saa RÕS § 18 lõikest 1 tulenevalt pidada ligi ühe kuulist õigusabi osutamisega viivitamist mõistlikuks, kuid arvestades asjaolu, et viivitus ei tekitanud kaebajale antud juhul kahju, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati karistada. Küll aga tegi aukohus advokaadile ettepaneku vähendada oma töökoormust, et advokaadil oleks võimalik menetlustoimingutes õigeaegselt osaleda. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses kutse-eetika nõuete rikkumisi. Küll aga tekkis aukohtul advokaadi kirjalike ja suuliste selgituste pinnalt kahtlus, et advokaadi teadmised kohtumenetluse normidest võivad olla puudulikud, mistõttu tegi aukohus advokatuuri juhatusele ettepaneku suunata advokaat kutsesobivuse hindamisele, kontrollimaks advokaadi teadmisi protsessinormidest.
16.11.2017
Kohus ja klient pöördusid aukohtu poole seoses advokaadipoolse eetikakoodeksi § 8 lõike 2, KrMS § 45 lg 5 ja RÕS § 19 lg 1 rikkumisega, kuna advokaat jättis oma kaitsealuse nimel kassatsioonkaebuse esitamata. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli advokaadi kliendi sooviks Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse esitamine. Advokaadi selgituste kohaselt puudus tal vajalik informatsioon eduka kassatsioonkaebuse koostamiseks, millest oli ta kaitsealust korduvalt teavitanud. Sellest hoolimata ei esitanud kaitsealune advokaadile kassatsioonkaebuse esitamiseks vajalikke dokumente, mis tõendaks tema väiteid Tartumaal töötamise osas. Aukohus nõustus advokaadiga, et olukorras, kus puuduvad kaebuses esitatud väiteid tõendavad dokumendid, puudub advokaadil võimalus perspektiivse kaebuse koostamiseks. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaadi tähelepanu, et kaitsekohustust tuleb lõpuni täita, kui klient seda soovib. Juhul kui riigi õigusabi saaja huve ei ole võimalik menetluses kaitsta, tuleb klienti sellest RÕS § 19 lõikes 1 sätestatud korras teavitada. Kuivõrd kassatsioonkaebuse esitamata jätmine oli tingitud kaebaja enda tegevusetusest, advokaat on oma töö edaspidiseks paremaks korraldamiseks järeldused teinud ning kinnitanud, et edaspidi teavitab klienti kirjalikult, kui asjas ei ole võimalik kliendi poolt soovitud eesmärki saavutada, ei pea aukohus vajalikuks advokaati karistada.
23.11.2017
Advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 17 lõike 5 ning eetikakoodeksi § 8 lõike 2 ja § 14 lõike 2 rikkumist, kuna advokaat on võtnud riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamise eest kaebaja emalt täiendavat tasu ning andis kaebajale ebaõiget nõu. Aukohus, tutvudes kaebusega, maakohtu otsusega, kolmanda isiku kirjalike selgitustega ning kuulates advokaadi aukohtu istungil uuesti ära, leidis, et advokaadi tegevuses esineb minetusi. Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ei olnud advokaat kaebaja ega tema lähikondsetega seaduses nõutud vormis kirjalikku lepingut sõlminud. Samuti ei ole advokaat katkestanud ega lõpetanud riigi õigusabi osutamist. Ühel ja samal ajal samas asjas õigusabi osutamine ei saa toimuda kahe erineva lepingu alusel – riigi õigusabi korras ja kliendilepingu alusel. Osutades õigusabi riigi õigusabi korras, ei ole advokaat õigustatud võtma kliendilt advokaaditasuna või kulude hüvitusena muid rahasummasid. Advokaadil oli õigus küsida osutatud õigusabi ja toimingute eest tasu riigilt, mitte aga kaebajalt ega tema lähikondsetelt. Arvestades, et advokaat on kaebaja emale raha tagastanud ega ole varasemalt karistatud, piirdus aukohus noomitusega. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks andnud kaebajale seoses tema väärteoasjaga ebaõiget juriidilist nõu. Nii advokaadi kui ka kaebaja selgitustest nähtuvalt selgitas advokaat kaebajale, et kaebajal tuleb väärteootsuse vaidlustamiseks taotleda riigi õigusabi. Muuhulgas selgitas advokaat, et kui otsus jõustub, tuleb taotleda kaebetähtaja ennistamist ja rõhutas, et kaebajal tuleks kaebus kohtule esitada esialgu ise. Olukorras, kus advokaat oli määratud kaebajale õigusabi osutama üksnes kriminaalasjas, tegi advokaat väärteoasjas kaebajale riigi õigusabi taotlemise korda tutvustades endast maksimumi. Kaebaja edasised tegevused väärteootsuse vaidlustamisel ja riigi õigusabi taotlemisel jäid kaebaja enda otsustada ning need ei ole käesoleval juhul advokaadile etteheidetavad.
07.12.2017
Aukohus tuvastas, et mitmele advokaadile ning ühele advokaadibüroo töötajale, kes ei ole advokaat, heideti ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 ja § 14 lõigete 2 ja 21 rikkumist, kuna advokaadid eirasid osanike koosoleku ettevalmistamisel ja läbiviimisel osaühingu põhikirjas ja äriseadustiku § 172 lg-s 3 sätetatud nõudeid, rikkudes kliendi huvisid ja tekitades põhjendamatuid kulusid. Samuti heitis kaebaja advokaatidele ette kaebajat puudutava koosoleku protokolli väljastamata jätmist. Mitte advokatuuri liikme tegevuse suhtes aukohus seisukohta ei võtnud, vaid märkis, et advokaadibüroo töötajate tegevuse eest vastutab büroopidaja. Kuigi büroopidaja kinnitusel ei osutanud büroo töötaja klientidele õigusabi, osaledes koosolekul vaid koosoleku juhatajana, juhtis aukohus büroopidaja tähelepanu, et tulenevalt AdvS § 40 lõikest 3 ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed. Büroopidajal tuleb korraldada oma tegevus selliselt, et klientidele ei osutaks advokaadibüroo vahendusel õigusteenust isikud, kes ei ole advokaadid, ning kolmandatel isikutel ei tekiks selles osas vääriti mõistmist. Aukohus, hinnanud esitatud asjaolusid, ei tuvastanud advokaatide tegevuses koosoleku kokkukutsumisel ja läbiviimisel distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaatide selgitustest nähtuvalt toimus koosoleku kokkukutsumine ja läbiviimine kooskõlas vastavate äriseadustiku sätetega. Kaebuses esitatud asjaolude pinnalt ei olnud võimalik asuda seisukohale, et advokaadid oleks koosoleku kokkukutsumisel või läbiviimisel rikkunud äriseadustikust tulenevat korda. Kuivõrd koosoleku kokkukutsumise ja läbiviimise korda puudutav vaidlus on Harju Maakohtu menetluses, tuvastab väidetavad rikkumised või nende puudumise kohus. Ka kaebajale protokolli esitamata jätmisel ei tuvastanud aukohus advokaatide tegevuses selliseid minetusi, mis vääriks karistamist. Protokolli kaebajale väljastamata jätmist põhjendasid advokaadid kaebajaga kliendisuhte puudumisega ning AdvS § 45 lõikest 1 tuleneva kutsesaladuse hoidmise kohustusega. Siiski pidas aukohus vajalikuks juhtida advokaatide tähelepanu, et edaspidi tuleks advokaatidel olla tähelepanelikum olukordades, kus advokaadid täidavad kliendi ülesandel mõnda rolli, mille suhtes võib kolmandatel isikutel olla seadusest tulenevaid õigusi, mille nõuetekohase hoolsusega täitmine ei pruugi täielikult ühtida kliendi poolt advokaadile antud ülesannetega.
07.12.2017
Advokaadibüroo pidajale heideti ette Eesti Advokatuuri kodukorra § 20 ja AdvS § 40 lõike 3 rikkumist, kuna advokaadibüroo pressiteates nimetati advokaadibüroo juhatuse liiget, kes ei ole advokatuuri liige, partneriks ning pressiteatest võis jääda mulje, et büroo töötaja osutas advokaadibüroo vahendusel õigusabi. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi selgitustest nähtuvalt oli juhatuse liikme pressiteates partneriks nimetamine turundusassistendipoolne viga, mis koheselt parandati. Büroopidaja kinnitusel tegutses juhatuse liige pressiteates kajastatud asjas vandeadvokaadi juhendamisel ja vastutusel ega omanud kliendiga iseseisvat vahetut kokkupuudet. Kuigi advokaadi kinnitusel tagab ta edaspidi advokatuuri juhatuse 13.06.2017 juhiste järgimise partneri nimetuse kasutamisel, juhtis aukohus advokaadi tähelepanu, et advokaat peab oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel käituma vastavalt seaduste ja teiste õigusaktide, sealhulgas advokatuuri juhatuse ja teiste organite otsuste, ning kutse-eetika nõuetele. Advokaat peab büroopidajana veenduma nende nõuete täitmises ka advokaadibüroo töötajate poolt.