Lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.
I 16.01.2014. a
Aukohus menetles kohtuniku teadet, milles kohtunik heitis advokaadile ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1 rikkumist, kuna advokaat oli korduvalt eiranud kohtu korraldusi, ei esitanud seisukohta kohtu määratud tähtajaks, samuti oli jätnud vastamata tähtajaks nõude muutmise avaldusele. Lisaks ei olnud advokaat kinnitanud e-kirja kättesaamist ega vastanud kohtu e-kirjadele. Aukohus tuvastas, et advokaat ei vastanud kõikidele kohtu pöördumistele määratud tähtajaks. Advokaat põhjendas oma tegevust sellega, et tal ei õnnestunud esindatava seisukohta tähtajaks välja selgitada ning ta ei pidanud õigeks ilma selleta pöördumistele vastata. Samuti ei olnud tal võimalik üle astuda kliendi poolt antavatest korraldustest.
Aukohus leidis, et advokaat on kohustatud tegutsema ranges kooskõlas seadusega ning protsessuaalsed dokumendid tuleb esitada ettenähtud tähtajaks. Kui esinesid advokaadist mittesõltuvad asjaolud, mis takistasid seisukohtade tähtajalist esitamist, tulnuks kohtunikku sellest õigeaegselt informeerida. Isegi kui advokaat ei saa kliendilt tähtaegseks vastamiseks vajalikku informatsiooni, siis on advokaadil vajalik ikkagi vastata kohtu pöördumisele tähtaegselt ning kirjeldada eelnimetatud asjaolu. Aukohus taunis advokaadi tegevust seisukohtade õigeaegse esitamata jätmise eest ja juhtis advokaadi tähelepanu eetikakoodeksi § 20 lõikele 1, mis kohustab advokaati olema suhtlemisel kohtuga väärikas, korrektne ja lugupidav nii kõnes, kirjas kui ka teos. Aukohus ei pidanud vajalikuks karistada advokaati distsiplinaarkorras, kuivõrd selleks hetkeks oli advokaat palutud seisukohad edastanud, kuid juhtis advokaadi tähelepanu vajadusele suhtuda hoolsamalt kohtu pöördumistesse.
II 14.02.2014. a
Aukohus arutas kliendi kaebust ja selgitas välja, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 13 rikkumist, kuivõrd advokaat büroopidajana oli sõlminud kliendilepingu isikuga, kelle huvid olid vastuolus kaebuse esitaja kui olemasoleva kliendi huvidega ning oli uuele kliendile õigusteenust osutades koostanud hagiavalduse kaebuse esitaja vastu. Antud hagiavalduses oli kasutatud kaebuse esitajalt saadud suulist teavet, dokumentaalseid tõendeid ja muid asjakohaseid andmeid.
I Eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimene lause
Aukohus selgitas välja, et kaebaja ja advokaadibüroo olid sõlminud kliendilepingu, mille puhul oli tegemist raamlepinguga. Aukohtu istungil mõlemad pooled kinnitasid, et sõlmitud kliendileping ei ole lõpetatud. Kaebuse esitaja kinnitas korduvalt, et tema tahe oli sõlmida just taoline leping selleks, et advokaadibüroo osutaks kõiksugu vajaminevat õigusabi. Advokaat aga selgitas, et tema jaoks oli tegemist ühekordse ja vähetähtsa asjaga ning raamlepingu sõlmimine on advokaadibüroo igapäevane praktika. Aukohus selgitas, et vaatamata sellele, kui oluliseks või mitte oluliseks peab advokaat ülesande täitmist, peab advokaat tegutsema kliendilepingu raames siiski üksnes kliendi huvides (eetikakoodeksi § 8 lg 1). Kaebuse kohaselt on kliendilepingu täitmise käigus vandeadvokaadile saanud teatavaks kaebaja valduses olevad ja isikuga X seotud erinevad dokumendid ja andmed, mh isiku X ja kaebaja vaheline ettevõtte müügileping. Kaebaja vastu esitatud hagiavaldus, kus advokaat oli vastaspoole (s.o isiku X) esindaja, on esitatud lepingu osas, mille sõlmimisega seotud asjaoludest oli advokaadibüroo õigusteenuse osutamise käigus saanud teadlikuks. Täpsemalt olevat kaebaja esindaja andnud koos teiste dokumentidega üle advokaadile ka kõnealuse müügilepingu. Aukohtu istungil ja varasemates kirjalikes selgitustes lükkas advokaat selle väite sõnaselgelt ümber. Kaebaja oma väidete tõendamiseks aukohtule täiendavaid tõendeid ei esitanud. Aukohus asus seisukohale, et vasturääkivusi, mida ei ole võimalik üheselt kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kasuks. Seega ei olnud aukohtu hinnangul saanud tõendamist, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodeksi § 13 lg 1 esimest lauset. Küll aga pidas aukohus vajalikuks pöörata advokaadi tähelepanu, et tähtajatu ja selgelt määratlemata objektiga kliendilepingu sõlmimisel on otstarbekas kliendileping lõpetada, kui tegelikku õigusteenuste osutamist enam ei toimu. See loob kliendisuhetes selguse ja hoiab ära asjatud kahtlused võimaliku huvide konflikti osas.
II Eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 13 lg 1 teine lause
Aukohus oli jätkuvalt seisukohal, et advokaat peab vältima huvide konflikti ohu tekkimist, st kutse-eetika rikkumiseks ei ole ainult kliendi huvide reaalne kahjustamine, vaid ka huvide konflikti ohu loomine. Aukohus leidis, et vandeadvokaadi ülalkirjeldatud tegevuses esinesid eetilised minetused. Aukohtul ei õnnestunud menetluse käigus üheselt tuvastada, millist informatsiooni võis advokaat teada saada, osutades õigusteenust kaebajale ning mida ta on kasutanud või oleks saanud ära kasutada hagiavalduses kaebaja vastu. Samas puudus aukohtu hinnangul kahtlus selles, et hagiavaldust esitades pidi advokaat aru saama, et asus esindama isikut, kelle huvid kohtuvaidluses võivad olla vastuolus isikuga, keda ta oli varasemalt esindanud. Aukohus pidas advokaadi sellist tegevust taunitavaks, eriti veel arvestades asjaolu, et advokaadibüroo esitas hagiavalduse kaebaja vastu olukorras, kus advokaadibüroo ja kaebaja vahel oli kehtiv kliendileping.
Täiendavalt pidas aukohus vajalikuks selgitada, et olgugi, et kaebajat oli nõustanud advokaadibüroo üks advokaat ja kaebaja vastu esitatud hagiavalduse esitajat oli esindanud büroo teine advokaat, siis seda ei saa pidada piisavaks, et ei pruugiks tekkida kahtlus huvide konfliktis tegutsemises. Juhul kui ühe büroo erinevad advokaadid soovivad osutada õigusabi vastaspooltele, tuleb kliente teavitada õigusabilepingu sõlmimisel või raamlepingute puhul hilisemalt, et ülesanne on täitmiseks võetud büroo mõne konkreetse advokaadi, mitte aga büroo poolt tervikuna.
Kuivõrd eetikakoodeksi § 10 lg 1 kohaselt teostab järelevalvet kutse-eetika nõuete täitmise üle advokaadibüroos büroopidaja, siis leidis aukohus, et vandeadvokaat büroopidajana oli oma tegevusega rikkunud eetikakoodeksi § 13 lõike 1 teist lauset ning oli seega toime pannud distsiplinaarsüüteo. Võttes arvesse eelnevat ja asjaolusid, et vandeadvokaati ei ole varasemalt distsiplinaarsüüteo eest karistatud ja pärast aukohtule kaebuse esitamist teavitas advokaadibüroo kohut esindusõiguse lõppemisest tsiviilasjas, kus hagi on esitatud kaebuse esitaja vastu, otsustas aukohus määrata advokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
III 21.01.2014. a
Aukohus arutas kohtumääruses toodut ja selgitas välja, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumist, kuivõrd advokaat ei esitanud apellatsioonkaebust tähtaegselt. Aukohus tuvastas, et advokaat oli jätnud tähtaegselt apellatsioonkaebuse esitamata oma hooletuse tõttu ja seega rikkus eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatut. Aukohus tuvastas, et advokaat ei esitanud apellatsioonkaebust tähtaegselt, sest ta unustas, et võttis kohtuotsuse vastu hilinenult ega veendunud otsuse kuulutamise õiges ajas. Seetõttu arvutas ta ka kaebuse esitamise tähtaega valesti. Aukohtu hinnangul on selline tegevus käsitletav üksnes hooletusena ja selles osas taunis aukohus advokaadi hooletut suhtumist. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et kaitsja peab oma kutsetegevuses olema äärmiselt tähelepanelik ja tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid kaitstud. Otsuse tegemisel võttis aukohus arvesse asjaolu, et advokaat oli aukohtu hinnangul saanud oma eksimusest aru ja kahetses juhtunut. Samuti ka asjaolu, et kohus ennistas apellatsioonitähtaja ning seeläbi ei jäänud riigi õigusabi saaja õigused kaitseta. Kuid samas ei ole see ka esimene juhtum, mil aukohus on arutanud vandeadvokaadi poolt apellatsioonkaebuse esitamata jätmist. Aukohus leidis, et advokaat oli oma tegevusega rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 2 ning oli seega toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohus otsustas neid asjaolusid arvestades määrata advokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
IV 20.02.2014. a
Aukohus jõudis seisukohale, et advokaadile heideti ette riigiõigusabi seaduse §-s 19 lg 1 ja eetikakoodeksi §-s 8 lg 2 ja §-s 14 lg 21 sätestatud nõuete eiramist, kuna advokaat ei esitanud kaebust Riigikohtusse ega selgitanud kaebajale asjaolusid, miks advokaat seda teha ei saanud ega pakkunud lahendust. Lisaks ei reageerinud advokaat ega esitanud vastuväidet menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele.
I Riigi õigusabi osutamine kuni lõpliku lahendamiseni
TsMS § 218 lg 3 kohaselt saab hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et advokaat on vandeadvokaadi vanemabi ning seega esineb tal seadusest tulenev takistus RÕS § 19 lg 1 kohaselt asja lõplikuks lahendamiseks. RÕS § 20 lg 2 sätestab, et kui riigi õigusabi osutajal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse osutamist, esitab ta kohtule, prokuratuurile või uurimisasutusele taotluse määrata uus riigi õigusabi osutaja. Seega on aukohtu hinnangul just advokaadil, kellel esineb takistus riigi õigusabi osutamiseks kuni asja lõpliku lahendamiseni, kohustus esitada taotlus uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Aukohtu hinnangul ei ole tõendamist saanud asjaolu, et advokaat ei ole selgitanud riigi õigusabi saajale, et temal puudub õigus esitada kaebus Riigikohtusse, kuid aukohtu hinnangul ei oma see asjaolu käesolevas asjas tähtsust, kuivõrd piisavaks ei saa pidada riigi õigusabi saajale vaid asjaolude selgitamist. Tulenevalt RÕS § 20 lg 2 peab advokaat olema aktiivne, st kui tal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse osutamist, esitab ta taotluse uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Käesoleval juhul aga advokaat seda ei teinud. Samuti ei pöördunud vandeadvokaadi vanemabi vandeadvokaadist juhendaja poole, et leida olukorrale lahendus büroosiseselt. Seega oli advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõiget 2, mille kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta.
II Menetluskulude vaidlustamine
Advokatuuri juhatus on oma 16.04.2013. a otsuses rõhutanud, et kuivõrd advokaat on kohustatud õigusteenust osutama kuni asja lõpliku lahendamiseni, siis hõlmab see ka menetluskulude menetlemist. Seega oleks pidanud eeltoodud seisukoht olema teadlik ka vandeadvokaadi vanemabile. Vandeadvokaadi vanemabi ei ole aga olnud aktiivne menetluskulude väljamõistmise menetluses. Samuti ei olnud advokaat aktiivne, et lõpetada riigi õigusabi osutamine vastavalt riigi õigusabi seadusele. Arvestades eeltoodut leidis aukohus, et ka antud episoodi puhul on vandeadvokaadi vanemabi rikkunud eetikakoodeksi § 8 lõikes 2 sätestatut. Aukohus leidis, et vandeadvokaadi vanemabi on oma tegevusega rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 2 ja riigi õigusabi seaduse § 19 lg 1 ning seega pani toime distsiplinaarsüüteo. Aukohus otsustas neid asjaolusid arvestades määrata advokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
V 25.03.2014. a
Aukohus arutas võlausaldajate ja pankrotitoimkonna kaebust vandeadvokaadi kui pankrotihalduri tegevuse peale ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette järgmist:
1) eetikakoodeksi § 4 lõiget 1 rikkumist, kuna advokaat oli eiranud erinevaid pankrotiseaduse sätteid, võltsinud halduri toimikut ning pannud toime korruptiivse teo;
2) lisaks eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja eetikakoodeksi § 21 lg 1 sätestatud nõude eiramist, kuivõrd advokaat haldurina ei esitanud kohtule esitatud lõpparuannet pankrotitoimkonnale tutvumiseks ega küsinud nõusolekut lõpparuande esitamiseks kohtule.
I Eetikakoodeksi § 4 lg 1
Antud juhul heidetakse advokaadile täpsemalt ette PankrS § 55 lõigete 1 ja 2, § 55 lg 3 p 1, § 60 lõigete 1, 2 ja 3, § 66 lg 1, § 79 lg 1, § 80 lg 1, § 101 lg 1, 124 lg 1, 126 lg 1, § 172 lõigete 1 ja 2 rikkumist, mis seisneb selles, et advokaat on toime pannud järgmised rikkumised:
1) pankrotimenetluse oluliste dokumentide toimkonna ja võlausaldajate eest varjamine;
2) võlgniku vara toimkonna ja võlausaldajate eest varjamine;
3) valeandmete esitamine nõuete suuruste kohta nõuete kaitsmise koosolekul;
4) võlgniku vara välja selgitamata jätmine;
5) võlausaldajate ja kohtu eksitamine pankrotivara ning võlgnikul teistelt isikutelt saadaoleva vara puudumisega;
6) valeandmete esitamine jaotusettepanekus ja lõpparuandes tunnustatud nõuete osas, mille ulatuses võlausaldaja ei olnud raha saanud;
7) võlgniku iseenda usaldusisiku nimetamiseks kohtule omavolilise, ilma võlausaldajate üldkoosoleku otsuseta, ettepaneku tegemine;
8) halduri kulutuste aruande toimkonnale esitamata jätmine ja tehtud kulutuste kohta valeandmete kohtule esitamine.
Aukohtu hinnangul olid eelpool esitatud etteheited oletuslikud või tegemist oli õigusliku vaidlusega ja nende näol oli sisuliselt tegemist seisukohtadega maakohtu kohtumääruse osas. Nendele etteheidetele tähelepanu juhtimisega ja tõendamisega oleks asjakohane olnud tegeleda pankrotimenetluse raames või siis hilisemalt vaidlustades kohtumäärust, millega kinnitati pankrotimenetluses lõpparuanne. Nimetatud kohtumäärusele reageerimine esitades advokaadist halduri tegevuse peale kaebus, ei ole aga aukohtu hinnangul asjakohane. Asjakohane edasikaebe õigus ja kord on toodud kohtumääruses.
Etteheidete osas, et haldur pani toime korruptiivse teo ja võltsimise, pidas aukohus vajalikuks selgitada, et aukohtul puudub pädevus selliste tegude osas hinnangute andmiseks. Kuid ainuüksi asjaolu, et haldur on teinud toimkonnale tutvumiseks halduri elektroonilisest toimikust koopia üks päev varem enne selle tutvustamiseks esitamist, ei tähenda veel, et toimik oleks olnud võltsitud ja et advokaat oli andnud tutvumiseks võltskoopia. Juhul, kui kohus või prokuratuur tuvastab minetusi advokaadi tegevuses eeltoodu osas, siis on aukohus valmis arutama kaebust advokaadi tegevuse suhtes.
II Eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja lisaks § 21 lg 2
PankrS § 162 lõike 1 sätestab haldurile kohustuse esitada nii pankrotitoimkonnale kui ka kohtule lõpparuanne. Aukohus tuvastas, et toimkonnale kui kollegiaalsele organile advokaat lõpparuannet ei esitanud ja haldur pidas võlausaldaja esindaja tutvumist samaväärseks toimkonnaga. Advokaat ei ole antud etteheitega nõustunud ka põhjendusel, et pankrotimenetlus lõppeb lõpparuande kinnitamisega ja kohtul oli võimalus jätta lõpparuanne kinnitamata ja tagastada see haldurile menetluse jätkamiseks, kui lõpparuandest oleks ilmnenud, et on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Kuivõrd kohus seda ei leidnud, siis lõpparuannet haldurile ei tagastatud, kuid kohus on kontrollinud lõpparuannet ja selle õigsust ning ei leidnud selles puudusi. Aukohus iseenesest nõustus advokaadi seisukohaga, et kohus oleks pidanud järelevalvet teostades olema hoolsam, kuid see veel ei tähenda, et seetõttu ei peaks vandeadvokaat haldurina kinni pidama temale pandud seaduses sätestatud kohustustest. Samuti ei nõustunud aukohus advokaadi seisukohaga, et kui toimkond ja võlausaldajad on samad ja võlausaldajad on käinud tutvumas sellega, siis on see tutvustatud ka toimkonna liikmetele.
Kuivõrd haldur ei olnud PankrS § 162 lõike 1 kohaselt toimkonnale lõpparuannet esitanud, siis aukohtu hinnangul oli vandeadvokaat rikkunud eetikakoodeksi § 4 lõiget 1 ja eetikakoodeksi § 21 lõiget 2, kuna ei täitnud pankrotihaldurile seadusest tulenevat selget kohustust ja oli tekitanud kohtus arusaama, et antud sättest tulenevad nõuded on täidetud. Seega pani advokaat toime distsiplinaarsüüteo. Kõnealune rikkumine ei olnud aukohtu poolt tuvastatud asjaoludel iseenesest tekitanud kaebajatele kahju ega toonud kaasa muid pöördumatuid negatiivseid tagajärgi ning seega oli rikkumine pigem n-ö formaalset laadi. Samas oli advokaat pankrotihaldurina tegutsedes rikkunud seadusest tulenevat selget ja ühemõttelist kohustust. Võttes arvesse eelnevat ja asjaolu, et vandeadvokaat ei olnud varasemalt distsiplinaarsüüteo eest karistatud otsustas aukohus määrata advokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
VI 25.03.2014. a
Aukohus arutas võlgniku kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 22 lg 1 sätestatud nõude eiramist, kuivõrd advokaat oli pöördunud kaebaja poole suhtumise ja tasemega, mis advokaadile au ei tee ja tekitas sellega kaebajale ebamugavusi. Aukohtule nähtus esitatud materjalidest, et esimeses kirjas, mille vandeadvokaat kaebuse esitajale edastas, oli muuhulgas järgmine lause: „Saadan kohtumääruse, ole hea kontrolli, kas oled selle ära täitnud.“. Kaebaja teavitas vandeadvokaati, et on raha ära maksnud, mispeale vandeadvokaat pöördus taaskord kaebaja poole sõnumiga „Kui sa oleksid selle ära maksnud, siis ma ei oleks sinu poole ka pöördunud. Ole hea kontrolli järgi.“.
Aukohtu istungil kinnitas vandeadvokaat, et teab kaebajat üksnes läbi pankrotimenetluse. Aukohtule esitatud maksekorralduse väljatrüki osas selgitas advokaat, et kontrollis kaebaja võimalikku tasumist 2010. a ja 2011. a osas, kuid 2012. a pangalaekumiste kontrollimise peale ta ei osanud tulla. Advokaat tõdes aukohtu istungil, et kui kaebaja oleks talle esitanud maksekorraldusest koopia, siis ei oleks ta teist meeldetuletuskirja edastanud. Aukohtu hinnangul rikkus advokaat seeläbi eetikakoodeksi § 22 lõiget 1, kuid arvestades, et kaebajale ei ole advokaadi tegevuse tõttu saabunud kahjulikke tagajärgi, siis ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada, küll aga pidas vajalikuks antud e-kirjade taustal pöörata vandeadvokaadi tähelepanu kahele asjaolule.
Esiteks, kuna vandeadvokaadi sõnul ei olnud kaebaja temale perekonnatuttav ega lähedane isik, vaid neil oli kokkupuutumus olnud üksnes antud pankrotimenetluse raames, siis ei pea aukohus väärikaks isikuid sinatada viisil nagu seda oli tehtud e-kirjades. Aukohus juhtis vandeadvokaadi tähelepanu olemaks tööalases suhtluses tähelepanelikum oma keelekasutuses vältimaks familiaarseks muutumist. Teiseks pööras aukohus vandeadvokaadi tähelepanu asjaolule, et enne kui pöörduda nõudega isiku poole võlanõudes, on ilmtingimata vajalik kontrollida, kas summa on tasutud või mitte. Selleks võiks advokaadilt mõistlikult oodata näiteks oma pangakonto, raamatupidamiskannete vms kontrollimist.
VII 25.03.2014. a
Aukohus arutas isiku kaebust, kelle nimega seonduvalt oli internetilehele kirjutatud kommentaar ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 9 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõude eiramist, kuivõrd kaebuse esitaja identiteeti oli teise isiku poolt pahatahtlikult kasutatud ning läbiviidud kriminaalmenetluses viisid jäljed vandeadvokaadini. Aukohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses oli toodud välja, et vandeadvokaadile oli esitatud kahtlustus Kars § 1572 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises, mis seisnes selles, et vandeadvokaat, eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kasutas kella 23.46 ajal kaebuse esitajat tuvastada võimaldavaid andmeid, s.o eesnime koos e-posti aadressi laiendiga, mis viitas kaebaja äriühingule, ilma viimase nõusolekuta, kirjutades kommentaari internetilehel. Määruse kohaselt oli vandeadvokaat ise kõnealuse kommentaari tegemise IP-aadressiga seotud modemi lepingujärgne kasutaja ning lisaks oli vandeadvokaat ise esitanud sellelt IP-aadressilt OÜ X nimel domeeni registreerimise taotluse, samuti tasus domeeni registreerimisarve MTÜ Y arvelduskontolt enda kasutajatunnusega. Samas määruses oli toodud välja, et advokaadi süü ei olnud nimetatud kuriteo puhul suur ning kuna tegemist oli eelkõige kahe isiku vahelise suhtega, siis puudus kriminaalmenetluse jätkamiseks avalik menetlushuvi ja seetõttu kuulus kriminaalmenetlus lõpetamisele. Aukohtule kinnitasid nii kaebuse esitaja kui ka advokaat, et antud ringkonnaprokuratuuri määrust ei ole vaidlustatud.
Olgugi, et vandeadvokaat ei tunnistanud oma süüd, ei andnud ütlusi kriminaalmenetluses ja ka ringkonnaprokuröriga suheldes ei tunnistanud, et oleks identiteedivargust toime pannud, on ta aukohtule kinnitanud, et ta ei eita ühtegi ringkonnaprokuratuuri määruses olevat faktilist asjaolu. Aukohus leidis, et antud asjas ei ole aukohtul vajalik süüvida kommentaari keelelisse sisusse ning sellele aukohus hinnanguid ei anna. Aukohtu hinnangul omab antud asjas eelkõige tähtsust see, et internetilehel oli kirjutatud kaebuse esitajaga seostatav kommentaar, mida kaebaja ise ei ole kirjutanud ning sellekohases kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on prokurör tõdenud, et advokaadi süü ei olnud suur ja kuna kriminaalmenetluse jätkamiseks puudus avalik menetlushuvi, siis kuulus antud kriminaalmenetlus lõpetamisele. Kuivõrd antud määrust ei oldud vaidlustatud, siis oli see jõustunud ning seetõttu ei hinnanud aukohus ümber antud teo asjaolusid.
Aukohus asus seisukohale, et kuna kaebaja oli AS-i Z üks omanikke ja juhatuse liige ja kui luuakse domeeni, mis on sarnane AS-i Z nimekujuga, kaudu e-postiaadress kaebaja eesnimega, siis see assotsieerub kaebajaga. Arvestades, et internetilehel tehtud kommentaar sisaldas viidet nimetatud e-postiaadressile ja see oli tehtud vandeadvokaadi koduselt IP-aadressilt, siis on usutav, et kommentaari oli teinud justnimelt vandeadvokaat. Seejuures võtab aukohus veel arvesse asjaolu, et kommentaar on kirjutatud õhtul kell 23:46. Aukohtu taolist veendumust ei ole ka vandeadvokaat ise aktiivselt ümber lükanud, olgugi, et aukohus on aukohtu istungil AdvS § 17 lg 4 kohaselt palunud advokaadil esitada tema käsutuses olevad tõendid. Advokaat vaid eitas enda poolt kommenteeri tegemist tema koduselt aadressilt ning selgitas, et tal käivad külalised, kuid ei soovinud vastata küsimusele, kas MTÜ-ga Y ja OÜ-ga X seotud isik, kes on nende äriühingute taga, kelle nimel domeen registreeriti ja kes selle eest tasus, oli tal külas kommentaari tegemise ajal.
Aukohus on seisukohal, et vandeadvokaadi poolt toime pandud tegu tuleb käsitada ühtlasi ka eetikakoodeksi § 9 lõigete 1 ja 2 tähenduses vääritu teona. Aukohus leidis, et vandeadvokaat on antud juhtumil rikkunud eetikakoodeksi § 9 lõigetes 1 ja 2 sätestatud advokaadi kohustust käituda väärikalt ja hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust. Võttes arvesse kõike eelnevat ja asjaolu, et vandeadvokaadil oli hetkel kehtiv karistus, määras aukohus vandeadvokaadile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi summas 300.00 eurot.
VIII 22.05.2014. a
Aukohus arutas kohtu teadet ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lg 1 rikkumist, kuivõrd advokaat ei ilmunud õigeks ajaks kohtuistungile ning KrMS § 227 lg 1 sätestatud nõuete eiramist, kuna kaitsja oleks pidanud kaitseakti esitama 21.04.2014. a, aga tegi seda e-posti teel 22.04.2014. a kell 20.57, mistõttu kohus sai kaitseakti kätte 23.04.2014. a. Aukohus nõustus kohtuga, et kohtuistungile hilinemine ei ole korrektne käitumine, kuid samas oli antud juhul advokaat kohut ka teavitanud oma hilinemisest, mistõttu aukohus pidas vajalikuks vaid juhtida advokaadi tähelepanu vajadusele planeerida paremini oma tööaega, sh arvestada võimalike teede ehitustöödega jms. Advokaat selgitas aukohtule, et kaitseakti esitamise viibimisest teavitas ta maakohtu sekretäri 21.04.2014. a ning samas tõdes advokaat, et ei esitanud tähtaja pikendamise taotlust kirjalikult, kuna töökoormusest tingituna ei jõudnud seda teha. Aukohus asus seisukohale, et kaitseakti õigeaegne esitamata jätmine ja kohtuistungile õigeaegne ilmumata jätmine on advokaadi kutsealased minetused. Samas pidas aukohus rikkumiste tuvastamist praegusel juhul piisavaks õiguslikuks järelmiks ning ei pidanud advokaadi karistamist vajalikuks. Aukohus arvestas muu hulgas asjaoluga, et advokaat teavitas kohut kaitseakti õigeaegse esitamise takistustest ning istungile hilinemine võis olla tingitud objektiivsetest põhjustest (liiklustakistused). Aukohus pidas vajalikuks pöörata advokaadi tähelepanu asjaolule, et tähtaja pikendamise taotluse läbivaatamine ja rahuldamine ei ole kohtusekretäri pädevuses. Korrektne käitumine eeldab seda, et kohtule esitatakse taotlused, sh tähtaja pikendamise taotlused, ametlike menetlusdokumentidena ning nende rahuldamise või mitterahuldamise osas saadakse ka kohtult vastus.
IX 22.05.2014. a
Aukohus arutas prokuröri teadet ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 23 rikkumist, kuivõrd kaitsja venitas kriminaalasja materjalide vastuvõtmisega ega vastanud prokuröri kõnedele ja e-kirjadele. Esitatud kaebuse ja selgituste pinnalt nähtus aukohtule, et vähemalt 9 päeva vältel ei võtnud advokaat vastu kriminaalasja materjale ega vastanud prokuröri pöördumistele. Advokaadi selgituste kohaselt oli kriminaalasja materjalide vastuvõtmine ja e-kirjadele vastamine takistatud tulenevalt arvutiviirusest. Aukohus nõustus prokuröri viitega, et advokaadid peaksid vältima asjatut materjalide vastuvõtmise venitamist ning samuti leidis aukohus, et advokaat oleks pidanud leidma võimaluse vastata prokuröri pöördumistele. Kuivõrd antud olukorra oli põhjustanud arvutiviirus, siis juhtis aukohus advokaadi kui büroopidaja tähelepanu Eesti Advokatuuri juhatuse 14.12.2010. a otsusega kinnitatud elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendi § 4 lõikele 1, mille kohaselt advokaat peab elektroonilise kommunikatsiooni kaitstuse, konfidentsiaalsuse ja säilimise tagamiseks kasutusele võtma ja pidevalt uuendama adekvaatseid ja ajakohaseid meetmeid (viirusetõrje, tulemüürid, rämpspostifiltrid, back up ehk varunduslahendused jne).
X 29.05.2014. a
Aukohus arutas prokuröri kaebust ja selgitas välja, et peamine asjaolu, mida advokaadile ette heideti on eetikakoodeksi § 23 rikkumine, kuivõrd koostöö advokaadiga on raskendatud – planeeritud menetlustoimingul ta ei osalenud, vaid osales asenduskaitsja ning samale päevale planeeritud teise menetlustoimingu toimumise osas ei olnud prokuröril kindlust, kuivõrd advokaadiga ei saanud prokurör telefoni teel kontakti. Aukohus asus seisukohale, et õigusabi andmisel üheks oluliseks komponendiks on suhtlemine kliendiga, aga ka menetlejatega, sh prokuröridega. Aukohus tuvastas, et advokaadil oli aukohtu otsuse tegemise hetkel RIS-s täitmisel olevaid riigi õigusabi asju 497. Aukohtu hinnangul näitas see, et advokaadil on vägagi märkimisväärne hulk asju pooleli ning see võib omakorda tingida olukorra, et advokaadil ei ole võimalik pühenduda kõikide ülesannete täitmisele täie hoolega. Seeläbi võib kannatada õigusabi kvaliteet, aga ka normaalne suhtlus menetlejatega või teiste menetlusosalistega. Esitatud materjalide pinnalt nähtus aukohtule, et advokaat on korraldanud kaitsetöö ära, st kaasanud asenduskaitsjad, ja seeläbi ei ole kaitsealuse huvid jäänud kaitsmata. Kuid aukohus tõdes, et advokaadi töökoormus on RIS-i kohaselt märkimisväärne ning pööras selles osas advokaadi tähelepanu. Asenduskaitsjate kaasamine menetlusse peaks olema olukorras, mil kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on tõesti takistatud, mitte see ei peaks olema planeeritud üheks kaitse teostamise vormiks.
XI 29.05.2014. a
Aukohus arutas kohtuniku kaebust ja selgitas välja, et peamine asjaolu, mida advokaadile ette heidetakse on eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumine, kuivõrd advokaat, olles lapse määratud esindaja, ei suutnud kujundada seisukohta, kas tehing on lapse huvides või mitte. Samuti ei esitanud advokaat taotlusi saamaks informatsiooni oma seisukoha kujundamiseks. Kui advokaat tegutseb lapse määratud esindajana, siis on advokaadi kliendiks laps ning aukohtu hinnangul peaks advokaat tegema kõik võimaliku, et lapse huvid saaksid kaitstud. Aukohus leidis, et advokaat lapse esindajana ei saa jätta välja selgitamata neid asjaolusid, mis kaitseksid kliendi, st lapse, huvisid kõige paremini. Aukohus pööras advokaadi tähelepanu, et kui selleks vajalikud asjaolud ei tule kohtumaterjalidest välja, siis on selleks vajalik esitada kohtule täiendavaid taotlusi, nt taotlus aktsiate hinna määramiseks. Kuivõrd aukohtu istungil lubas advokaat olla edaspidi oma kutsetöös hoolsam ja aukohtu hinnangul oli advokaat oma eksimusest aru saanud, siis ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada.
XII 18.06.2014. a
Aukohus arutas kliendi kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadi vanemabile heideti ette:
1) eetikakoodeksi § 13 lg 1 rikkumist, kuivõrd vandeadvokaadi vanemabi ülemuseks on vandeadvokaat X, kes aga on olnud teistes tsiviilasjades antud asjas vastaspoole esindajaks;
2) eetikakoodeksi § 8 lõikes 1 sätestatud nõuete rikkumist, kuivõrd kui kaebaja soovis teada saada advokaadi seisukohta hagi suhtes, siis hagi vaidlustamine ega kohtu küsimused advokaati ei huvitanud; advokaat ei olnud nõus kaebaja materjalidega tutvuma ja esitas vaid küsimuse, et millise kaasomandi lõpetamise variandi kaebaja valib; advokaadiga ei olnud midagi võimalik arutada.
Aukohus selgitas, et riigi õigusabi seaduse § 19 lõike 1 kohaselt on advokaat kohustatud, kui ta on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega oli advokaat kohustatud riigi õigusabi osutama lõpliku lahendamiseni või kuni esinevad seadusest tulenevad alused, et advokaat võib riigi õigusabi osutamise lõpetada, sh alused advokaadi taandamiseks. Vaieldamatult ei või advokaat isikule riigi õigusabi osutada ning ta on kohustatud õigusteenuse osutamisest keelduma või alustatud õigusteenuse osutamise viivitamata lõpetama kui esineb huvide konflikt. Samas antud juhtumil aukohus ei tuvastanud huvide konflikti asjaolusid. Aukohus selgitas, et esindamise piirang huvide konflikti korral tuleneb advokaadile isiklikult. Aukohtu hinnangul kaebuse esitaja eeldab konflikti olemust, kuid aukohus ei vaata läbi hüpoteetilisi kaebusi advokaatide tegevuse peale.
Aukohus tuvastas, et kaebaja heitis advokaadile ette, et viimane ei ole asunud lahendama tema probleemi kompleksselt, vaid üksnes kitsalt. Siinjuures selgitas aukohus kaebajale, et kui kokkuleppelise advokaadi puhul lepitakse advokaadi volitused ja ülesanded kliendiga kokku kliendilepingus, siis riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamisel tulenevad advokaadi volitused kliendi esindamiseks seadusest ja eelkõige õigusabi andmise määrusest, eraldiseisvat käsundit advokaadile ei anta. Kui kliendil on ühe asja raames mitu nõuet, siis riigi õigusabi osutamine peab olema piiritletud selle konkreetse nõudega, mis riigi õigusabi andmise määruses on määratletud. Kui advokaat näeb, et kliendil on antud asja raames veel täiendavaid õigusi, kuid need väljuvad määratud riigi õigusabi raamest, siis advokaadi lojaalsuskohustusest tulenevalt on advokaat kohustatud nendest õigustest riigi õigusabi saajat teavitama, kuid see ei anna advokaadile volitust esindada riigi õigusabi raames isikut kõikvõimalike õiguste osas. Aukohus tuvastas, et antud juhul oli riigi õigusabi antud kaasomandi lõpetamise nõudes ning advokaadi selgituste kohaselt oli ta selles osas riigi õigusabi osutanud ning muude nõuete osas oli advokaat selgitanud vajadust esitada täiendav hagi. Seega oli aukohtu hinnangul advokaat ka täitnud oma lojaalsuskohustusest tuleneva selgitamiskohustuse.
XIII 18.06.2014. a
Aukohus arutas kliendi kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heideti ette:
1) eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumist, sest advokaat oli jätnud esitamata kaebuse Riigikohtule; ei toetanud kaebaja taotlust kohtuniku taandamiseks, advokaat ei teadnud asjast midagi ega olnud tutvunud materjalidega ega eristanud seisukohti, mis olid vastuolus tegelikkusega;
2) eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumist, kuivõrd kaebajal ei ole olnud mingit kontakti kaitsjaga; kaebaja on taotlenud, et rääkida advokaadiga, kuid seda polnud toimunud ning advokaadi nime kuulis kaebaja alles kohtuistungil.
Seoses määruskaebuse mitteesitamisega Riigikohtule tuvastas aukohus esitatud materjalide pinnalt, et advokaat oli seda teinud 20.04.2014. a, kuid Riigikohus oli jätnud selle menetlusse võtmata. Seoses kohtuniku taandamistaotluse mittetoetamisega on ka advokaat ise oma selgitustes toonud välja, et see vastab tõele, kuivõrd kohtu taandamiseks puudus seaduslik alus. Siinjuures juhtis aga aukohus advokaadi tähelepanu, et kui kliendi juhised ei ole seaduslikud, siis tuleb vastavaid asjaolusid selgitada kaitsealusele, mitte jätta üksnes taotlus toetamata. Seetõttu aukohus taunis advokaadi tegevusetust. Seoses materjalidega mittetutvumisega ning asjaoluga, et advokaat ei teadnud asjast midagi ning esitas tegelikkusele mittevastavaid väiteid, leidis aukohus, et need etteheited ei leidnud aukohtule esitatud materjalide pinnalt kinnitamist. Aukohus juhtis tähelepanu, et advokaat ei vastuta kohtu tegevuse eest, kuivõrd õigust mõistab üksnes kohus.
Aukohus tuvastas, et vandeadvokaat oli määratud kaebajale riigi õigusabi osutama seoses kaebaja vanglast tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Nii kaebuse esitaja selgitustest kui ka advokaadi enda selgitustest tulenevalt jõudis aukohus järeldusele, et seoses õigusabi osutamisega ei ole advokaat kordagi enne kohtuistungi toimumist kohtunud kaitsealusega. Samuti ei võtnud advokaat kaitsealusega ühendust teavitamaks, et tema on talle määratud kaitsjaks, rääkimata sisulisest vestlusest kaitsealusega. Aukohus taunis advokaadi taolist tegevusetust. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et kaitsealune ei pea taotlema kaitsjaga kohtumist ning taotlema kohtult kaitsja kontaktandmete edastamist, vaid advokaat peab ise olema aktiivne võtmaks ühendust kaitsealusega. Seejuures selgitama, et on talle määratud kaitsjaks ning selgitama kaitsealusele tema õigusi ja kohustusi, tutvustama asjaga seotud materjale ning selgitama välja kaitsealuse seisukohad ja tahte asja lahendamisega seotud olulistes küsimustes. Samuti kuulub vaieldamatult kaitseülesannete hulka selgitada kliendile asjas tehtud lahendi tähendust ja tagajärgi ning edasikaebevõimalust ja selgitada välja kliendi tahe edasikaebe osas.
XIV 25.06.2014. a
Aukohus arutas riigi õigusabi saaja poolt esitatud kaebust ja selgitas välja, et vandeadvokaadile heidetakse ette:
1) eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumist, kuivõrd advokaat näitas tasutaotluses toiminguid ajalises kestvuses pikemalt, kui need tegelikult toimusid; lisaks esitas advokaat riigi õigusabi tasude väljamaksmiseks taotluse teise advokaadibüroo alt, mitte selle, kus ta õigusteenuseid osutas;
2) eetikakoodeksi § 8 lg 1 rikkumist, kuivõrd advokaat esitas taotluse kaebajale psühholoogilis-psühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks;
3) eetikakoodeksi § 8 lg 2 sätestatud nõuete rikkumist, kuna advokaat ei esitanud kohtule ühtegi sisulist seisukohta, käitus asjatundmatult ja hooletult ning tahtlikult rikkus oma kohustusi ebapädeva tegutsemisega.
Riigi õigusabi seaduse § 18 lõike 1 kohaselt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Seega on riigi õigusabi osutamisega seotud advokaat, kelle advokatuur on nimetanud, mitte advokaadibüroo, kus advokaat tegutseb. Aukohus tuvastas, et vandeadvokaat on advokatuuri teavitanud, et tema uueks tegutsemiskohaks on Advokaadibüroo Z. Kuivõrd riigi õigusabi seaduse § 22 lõike 3 kohaselt esitatakse tasutaotlus tsiviilasjades iga kohtuastme menetluse lõpus, siis on põhjendatud, et advokaat esitab ka varasemalt, st eelmises advokaadibüroos tegutsemise ajal osutatud õigusabi toimingute eest, tasutaotluse uue advokaadibüroo alt.
Seoses ajakulu võimaliku võltsimisega selgitas aukohus, et riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus. Nimetatud korra punktide 1 ja 3 kohaselt on kõikide toimingute tasu arvestamise minimaalmääraks pool tundi ning tasu arvestamine toimub lähima pooltunnini ümmardamise põhimõttel. Aukohus, olles kontrollinud etteheidetavaid ajaarvestusi, ei tuvastanud neis minetusi. Riigi õigusabi seaduse § 22 lõike 7 alusel kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega hindab taotluse õigsust ja põhjendatust üksnes kohus.
Kaebuses esitatud väited võimalike minetuste kohta vandeadvokaadi tegevuses seoses taotluse esitamisega psühholoogilis-psühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks ei leidnud kinnitamist. Kuivõrd advokaat riigi õigusabi osutajana peab olema veendunud, et isiku õigused saavad kaitstud ka laiemas mõttes, siis võib olla põhjendatud advokaadi poolt kohtule taotluse esitamine kliendile psühholoogilis-psühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks. Aukohtu hinnangul oli esindaja kohustatud kohtule teatama asjaoludest, millest võis järelduda esindatava tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumine. Kui esindaja sellest kohut ei oleks teavitanud, võiks menetluses osalemine tuua esindatavale kaasa soovimatud tagajärjed, mida oleks saanud vältida tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimisega. Samas rõhutas aukohus, et taoliste taotluste esitamiseks peab olema äärmiselt põhjendatud kahtlus ning taotluse esitamine peab toimuma viisil, mis on kooskõlas heade kommete ja tavadega. Käesoleval juhul aukohus ei tuvastanud, et taotlus oleks esitatud vastuolus heade kommete või tavadega. Aukohtu hinnangul ei ole saanud tõendamist asjaolu, et advokaat oleks menetluses olnud asjatundmatu või hooletu. Ka maakohus on neid asjaolusid kontrollinud ega ole tuvastanud minetusi advokaadi tegevuses.
XV 31.07.2014. a
Aukohus arutas Riigikohtu määruses toodud asjaolusid ja selgitas välja, et advokaadile heidetakse ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuna riigi õigusabi saaja oli taotlenud Riigikohtult riigi õigusabi saamist asjas, kuhu oli advokaat juba määratud riigi õigusabi osutajaks ning seega ei olnud advokaat teinud selgeks kaitsealusele küsimusi seoses edasikaebamisega ning advokaat oli loobunud kaitsekohustusest.
KrMS § 45 lg 5 sätestab, et määratud kaitsja on kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes KrMS § 46 lõikes 1 sätestatud alustel. Käesoleval juhul ei ole aukohus tuvastanud, et oleksid esinenud KrMS § 46 lõikes 1 toodud alused. Seega oleks pidanud menetlusseadustiku kohaselt kaitsja osalema kriminaalmenetluses ka määruskaebuse esitamisel Riigikohtusse.
Samas nähtub kaitsja selgitustest, et ta tugines riigi õigusabi saaja palvele koostada kassatsioonkaebus vastuskirja koostades RÕS § 19 lg 1 teisele lausele, mis sätestab, et kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Advokaat on selgitanud, et tema hinnangul ei oleks olnud õigustatud kaitsja poolt Riigikohtule ilmselgelt põhjendamatu kaebuse esitamine. Advokaat on ka selgituses viidanud, et RÕS § 19 lõike 1 alusel riigi õigusabi andmise lõpetamist on ta põhjendanud sellega, et KrMS § 408 lg 6 kohaselt kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Kuivõrd isik oli apellatsioonis vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes karistuse määra osas aga mitte menetluskulude osas, siis järelikult oli maakohtu otsus selles osas juba jõustunud ja isikul puudus selles osas ka kassatsiooniõigus. Seega võib järeldada, et advokaat ei näinud perspektiive vaidlustuse esitamiseks ning on neid asjaolusid kaitsealusele põhjendanud.
Aukohus tõdeb siinkohal KrMS § 45 lõikest 5 kui menetlusseadustikust ja RÕS § 19 lõikest 1 kui eriseadusest tulenevat tegutsemisvastuolu. Aukohus on seisukohal, et kui seadusandlus annab võimaluse lõpetada õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult perspektiivitu kaebuse asjaolusid riigi õigusabi saajale, siis peab advokaat põhjalikult eelnevalt kaaluma, kuidas edasi tegutseda. Aukohus leiab, et üldjuhul on siiski advokaat kohustatud osalema kriminaalmenetluses kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ning edasikaebamisest RÕS § 19 lõike 1 alusel on võimalik loobuda üksnes erandlikel asjaoludel. Advokatuuri juhatus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt saab advokaat jätta kriminaalasjades kohtulahendile edasikaebuse esitamata üksnes juhul, kui selleks on kliendi kirjalik taasesitatavas vormis seisukoht ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks.
Käesoleval juhul nähtub advokaadi selgitustest, et kaitsealune avaldas kohtuistungil, et ta ei soovi, et kaitsja kohtuotsuse peale kaebuse esitaks ning samas andis määratud kaitsjale isiklikult ka kirjaliku kinnituse, et ei soovi vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust. Seega oli aukohtule arusaadavalt advokaadil olemas kliendi kirjalik seisukoht mitte edasikaebamise osas. Samas on nähtuvalt Riigikohtu määrusest ja advokaadi selgitustest kaitsealune oma seisukohta hiljem muutnud ja sellest advokaati teavitanud. Vaidlust ei ole selles osas, et advokaat ei näinud perspektiive vaidlustuse esitamiseks. Kuivõrd seadused annavad vastandlikke tegutsemisjuhiseid, siis peab aukohus vajalikuks vaid juhtida advokaadi tähelepanu asjaolule, et kriminaalasjades on kohtulahendile edasikaebuse esitamata jätmine lubatud üksnes juhul, kui selleks on kliendi kirjalik taasesitatavas vormis seisukoht ja advokaat ei näe perspektiive vaidlustuse esitamiseks.
XVI 31.07.2014. a
Aukohus uuris Riigikohtu teadet ja selgitas välja, et peamine asjaolu, mida advokaadile ette heidetakse on eetikakoodeksi 8 lg 2 rikkumine, kuivõrd advokaat esitas kohtule määruskaebuse selleks tähtaega ületades, samuti ei esitanud advokaat tähtaja ennistamise taotlust. Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaat esitas riigi õigusabi saaja huvides määruskaebuse ringkonnakohtu 12.12.2013. a kohtumääruse peale Riigikohtusse 07.01.2014. a. Riigikohus jättis määruskaebuse käiguta, märkides, et määruskaebus on esitatud selleks ettenähtud tähtaega ületades, kuivõrd ringkonnakohtu määrus sisaldas vaidlustamisviidet, mille kohaselt saab määruskaebust esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates, kuid advokaat esitas määruskaebuse 07.01.2014. a, samas oli advokaadile kätte toimetatud ringkonnakohtu määrus 13.12.2013. a. Riigikohus andis vandeadvokaadile määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks aega 10 päeva määruse kättesaamise päevast arvates. 08.05.2014. a Riigikohtu määruse kohaselt esitas 17.04.2014. a vandeadvokaat Riigikohtule selgituse, milles oli seisukohal, et esitatud määruskaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei esitanud määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust ega põhjendusi, miks tuleb määruskaebus lugeda tähtaegseks.
Advokaat on selgitanud aukohtule, et antud haldusasjas oli varasemates menetlusetappides otsustanud kohus vastavalt riigi õigusabi saaja taotlusele toimetada kõik menetlusdokumendid menetlusosalise enda kätte ja kohus oli hakanud menetlustähtaja kulgemist lugema sellest hetkest. 12.12.2013. a ringkonnakohtu määruse sai õigusabi saaja kätte 23.12.2013. a ja sellele esitas riigi õigusabi saaja ise määruskaebuse 06.01.2014. a, advokaat tema palvel 07.01.2014. a. Advokaat selgitas suuliselt aukohtuistungil, et talle arusaamatul põhjusel võttis kohus seisukoha, et määruskaebuse esitamise tähtaega tuleb arvestada päevast, mil advokaat selle kätte sai, mitte siis kui riigi õigusabi saaja selle kätte sai. Aukohtu hinnangul ei oma eeltoodud asjaolud tähtsust, sest negatiivse tagajärje oleks saanud ja oleks pidanud hoidma ära advokaat.
Aukohus juhtis tähelepanu, et õigusabi osutamisel on oluline, et esindaja näitaks ise üles aktiivsust. Advokaat peab tegema endast kõik oleneva, et riigi õigusabi saaja õigused oleksid kaitstud, sh menetlusdokumendid oleksid esitatud tähtaegselt. Olukorras, kus kohus võib tõlgendada menetlustähtaja kulgemise algust erinevatest kuupäevadest, peab advokaat olema ise aktiivne ja selgitama välja, millised on edasikaebamise võimalused. Advokaat peab oma tegevuse korraldama selliselt, et ta saaks tähtaegselt oma ülesandeid täita. Aukohus arvestas otsuse tegemisel konkreetse rikkumise faktilisi asjaolusid, st et kohus oli varasemas menetluses süstemaatiliselt toimetanud kõik menetlusdokumendid menetlusosalisele endale kätte ning oli arvestanud kõiki edasikaebe tähtaegu sellest päevast, mil riigi õigusabi saaja ise dokumendid kätte sai, aga ka asjaolu, et menetlus antud haldusasjas jätkub. Nendel asjaoludel pidas aukohus võimalikuks piirduda advokaadi tegevuse taunimisega karistust määramata ning juhtis advokaadi tähelepanu sellele, et advokaat peab olema hoolas menetlustähtaegadest kinnipidamisel.
XVII 21.08.2014. a
Aukohus arutas advokaadi tegevust, mida kajastati meedias, ning selgitas välja, et peamine asjaolu, mida advokaadile sai ette heita oli eetikakoodeksi § 9 lõigete 1 ja 2 rikkumine. Aukohtu hinnangul rikkus advokaat eetikakoodeksi § 9 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuet, kuna alkoholijoobes advokaat, olles tuvastanud ennast, näidates advokatuuri liikmetunnistust politseinikele ja avalikkusele, vandeadvokaadina, eiras politseinike korraldusi. Aukohus oli seisukohal, et telesaates kajastatud vandeadvokaadi tegevust tuleb käsitleda eetikakoodeksi § 9 lõike 1 ja 2 mõttes vääritu teona ka vaatamata asjaolule, et sõidukist politsei loata väljumise eest väärteoprotokolli ei koostatud.
Kuivõrd advokaadi rolliks on olla klientide usaldusväärne nõustaja ja esindaja, kolmandate osapoolte poolt respekteeritud professionaal ning asendamatu osaline ausas ja õiglases õigusemõistmises, siis advokaat vastutab kogu oma tegevusega õigusriigi põhimõtete realiseerimise eest ning peab hoidma advokaatide ausameelsuse mainet, olema eeskujuks seaduskuulekuses ja õiguskorrast kinnipidamisel ning käituma korrektselt ja vältima tegevust, mis võib heita varju professioonile. Vandeadvokaat rikkus eetikakoodeksi § 9 lõikes 2 sätestatud advokaadi kohustust hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust.
Telesaate kohaselt vormistati vandeadvokaadile väärteoprotokoll seoses juhtimisõigust mitteomava isiku lubamisega auto rooli, kuid antud asjas on väärteomenetlus lõpetatud, kuna väärteoasjas kogutud materjalidega ei ole vandeadvokaadile inkrimineeritud väärteo toimepanek usaldusväärselt tõendatud ning olemasolevate tõenditega ei ole võimalik tekkinud kahtlusi kõrvaldada. Aukohus märkis, et kuna väärteo toimepanemine (juhtimisõigust mitteomava isiku lubamine rooli) ei ole saanud tõendamist ja kuna aukohus ei hinda ümber antud asjaolusid, siis ei saanud kinnitamist asjaolu, et vandeadvokaat oleks antud episoodi osas rikkunud eetikakoodeksis sätestatud norme.
Aukohus asus seisukohale, et vandeadvokaadi poolt toime pandud tegu – olles tuvastanud end vandeadvokaadina, näidates advokatuuri liikmetunnistust politseinikele ja avalikkusele, eiras alkoholijoobes olles politseinike korraldusi – tuleb käsitada eetikakoodeksi § 9 lõigete 1 ja 2 tähenduses vääritu teona. Aukohus leiab, et vandeadvokaat rikkus antud juhtumil eetikakoodeksi § 9 lõigetes 1 ja 2 sätestatud advokaadi kohustust käituda väärikalt ja hoiduda advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest ka väljaspool kutsetegevust. Võttes arvesse antud asja olemust ja toimepandud distsiplinaarsüüteo raskust ning asjaolu, et vandeadvokaadil puuduvad varasemad karistused ning ta on kahetsenud toimepandud tegu, määras aukohus talle karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi summas 300 eurot.
XVIII 21.08.2014. a
Aukohus arutas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruses esitatut, milles heideti advokaadile ette eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, kuivõrd advokaat esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule hilinemisega. Aukohtu hinnangul rikkus advokaat eetikakoodeksi § 8 lg-s 2 sätestatud nõuet, kuna advokaat esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule hilinemisega. Aukohus tõdes, et kuivõrd tavapäraselt jõuavad e-kirjad pärast nende väljasaatmist vahetult adressaadini, siis viivitusega adressaadini jõudmine võib olla advokaadile ootamatu ja arusaamatu. Kuid siiski peab advokaat ka sellist võimalust ette nägema, et e-kirjad võivad jõuda adressaadini viivitusega ja just advokaadil lasub kohustus veenduda, et e-kirjad jõuaksid õigeaegselt kohtuni. Kuivõrd advokaat kinnitas, et on oma rikkumisest aru saanud ja on lubanud muuta oma töökorraldust e-kirjade edastamisel, ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati juhtumi asjaolusid arvestades distsiplinaarkorras karistada ning piirdus üksnes advokaadi tegevuse taunimisega. Samuti juhtis aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele olla oma kutsetegevuses hoolsam.
XIX 18.09.2014. a
Aukohus arutas kohtuniku teadet ning selgitas välja, et advokaadile heideti ette eetikakoodeksi § 20 lõike 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat ei ilmunud kohtuistungile ega teavitanud sellest eelnevalt ka kohut. Lisaks oli advokaat andnud kohtunikule vastandlikku informatsiooni seoses tema mitteilmumisega kohtuistungile.
Vaidlust ei olnud selle üle, et vandeadvokaadi vanemabi ei ilmunud kohtuistungile ega informeerinud kohut oma mitteilmumisest enne kohtuistungit. Seega rikkus vandeadvokaadi vanemabi aukohtu hinnangul eetikakoodeksi § 20 lõikes 2 sätestatud nõuet, mis kohustab advokaati teavitama kohut sellistest asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Vaatamata asjaolule, et advokaat selgitas, et olenemata sellest, kas kaja rahuldatakse või mitte, siis klient kahju ilmselt ei kannata, ei ole aukohtu hinnangul vandeadvokaadi vanemabi seni mõistnud toimunu õiget tähendust. Seda kinnitasid aukohtu istungil advokaadi ütlused, et ta ei ole püüdnud antud juhtumi asjaolusid detailselt meeles pidada, kuna tegemist ei olnud tema jaoks suure tähtsusega juhtumiga ning ka advokaadi enda suhtumine aukohtu istungil toimunusse.
Vaidlust ei olnud ka selle üle, et kohtuistungijärgselt toimus vandeadvokaadi vanemabi ja kohtuniku vahel telefonivestlus, kuid advokaat ei nõustu kohtunikuga telefonivestluse sisu osas. Aukohus ei pidanud vajalikuks selgitada välja telefonikõne detailselt sisu, kuivõrd leidis, et isegi kui telefonikõne sisuks oli see, mida advokaat väidab, oli vandeadvokaadi vanemabi rikkunud eetikakoodeksi § 20 lõikes 1 sätestatud nõuet. Aukohus leidis, et olukorras, kus advokaadil oli juba kohtuistungi eel terviseprobleem (mis tingis arsti juurde mineku kohtuistungi ajal), oleks advokaat pidanud eelmisel õhtul või hiljemalt samal hommikul enne kohtuistungi toimumist teavitama kohtunikku, et tema ilmumine kohtuistungile ei ole tema terviseprobleemidest tulenevalt võimalik. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu asjaolule, et igal juhul tuleb kohut esimesel võimalusel teavitada, et ta ei saa või ei saanud kohtuistungil osaleda terviseprobleemide tõttu. Väärikas ja lugupidav suhtumine kohtusse eeldab, et advokaat, saades teada, et tal ei ole võimalik ilmuda kohtuistungile, teavitab sellest viivitamatult kohut. Käeoleval juhul ei olnud aukohtu hinnangul enne istungi toimumist kohtuniku teavitamine mitteilmumisest e-kirjaga raskendatud või välistatud.
Aukohus asus seisukohale, et vandeadvokaadi vanemabi tegevust – ta ei ilmunud kohtuistungile ega teavitanud oma mitteilmumisest enne kohtuistungit – tuleb käsitada eetikakoodeksi § 20 lõigete 1 ja 2 rikkumisena. Võttes arvesse antud asja olemust ja toimepandud distsiplinaarsüüteo raskust ning asjaolu, et vandeadvokaadi vanemabil puuduvad varasemad karistused ning ta on tõdenud oma eksimust asjaolu osas, et ta ei teavitanud enne kohtuistungit kohut oma mitteilmumisest, kuid samas aukohtu hinnangul ei ole tänaseks veel täielikult mõistnud toimunu tegelikku tähendust advokaadi kutse-eetika seisukohalt, määras aukohus vandeadvokaadi vanemabile karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomituse.
XX 25.09.2014. a
MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
Enne advokaatide tegevusele suunatud etteheidete osas seisukoha kujundamist pidas aukohus vajalikuks peatuda aukohtu menetluse raames tõusetunud menetluslikel küsimustel. Esmalt võttis aukohus seisukoha kaebuse esitajate ringi ja kliendisuhete osas (I), teiseks kujundas aukohus seisukoha seoses kaebuse esitajate osalemisega aukohtumenetluses (II). Kolmandaks selgitas aukohus välja, kas kaebus on esitatud advokatuuriseaduse § 16 lõikes 1 sätestatud tähtajast kinni pidades (III) ning võttis seisukoha seoses aukohtule esitatud viimaste tõenditega (IV). Seejärel peatus aukohus advokaatide taotlusel mitte väljastada kaebuse esitajatele käesoleva aukohtu otsuse ärakirja (V).
I Kaebuse esitajate ring ja kliendisuhted
Aukohus leidis, et advokatuuriseadus ega muud advokatuurisisesed õigusaktid ei võimalda käsitleda kliendisuhet abstraktsena, st näiteks, et ei ole võimalik käsitleda rahvakeeles kasutatavat terminit „ihuadvokaat“ õiguslikus mõttes. Kliente esindavad menetluses konkreetsed füüsilisest isikust advokaadid, mitte advokaadibüroo, ning advokaadi käsundi väliselt kliendisuhte laiendamine n-ö ihuadvokaadiks ei ole kehtiva õiguskorra kohaselt võimalik. Advokatuuriseaduse § 55 lõike 1 kohaselt sõlmib õigusteenuse osutamiseks advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Seega lepitakse advokaadi volitused ja ülesanded kliendiga kokku kliendilepingus ning advokaatidel ei saa olla kõikehõlmavaid kliendisuhteid, et neid oleks võimalik nimetada „ihuadvokaadiks“. Kliendilepinguid advokaadibüroodega nagu ka kõiki teisi lepinguid saavad sõlmida äriühingute seaduslikud esindajad või selleks vastavaid volitusi omavad isikud. Seega oli vajalik aukohtumenetluse raames kontrollida, kas kaebuse esitajateks märgitud isikud omavad volitusi esindamaks kaebajatena nimetatud äriühinguid, kuivõrd aukohus ei pidanud piisavaks vaid asjaolu, et nimetatud äriühingud on kaebajaga seotud.
II Kaebuse esitajate osalemine aukohtumenetluses
Advokaadid on kogu aukohtu menetluse vältel osundanud asjaolule, et aukohtu menetluse läbiviimisel on oluliselt rikutud menetluskorda ja seda muuhulgas seeläbi, et kaebajatele on antud menetluslikke õigusi ja võimalusi aukohtu menetluses osalemiseks ja sekkumiseks, mida seadus ega muud menetlusnormid ette ei näe ning mis on selgelt vastuolus aukohtumenetluse olemuse ja mõttega (sh on kaebajatel ilma selleks õiguslikku alust omamata võimaldatud osaleda täies ulatuses asja läbivaatamisel, osaleda tõendite esitamisel ja uurimisel, esitada taotlusi, tutvuda advokaatide esitatud seisukohtadega, esitada vastuväiteid advokaatide seisukohtadele jne).
Eeltoodu osas pidas aukohus vajalikuks selgitada järgmist. Advokatuuriseaduse § 16 lg 1 sätestab, et aukohtumenetluse algatamiseks võib aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Kohtud on korduvalt selgitanud, et AdvS § 16 lg 1 annab kaebuse esitajatele kaks õigust. Esiteks õiguse esitada taotlus aukohtu menetluse algatamiseks ehk tuua aukohtu ette need asjaolud, milles tema hinnangul seisneb advokaadipoolne minetus ja teiseks õiguse nõuda aukohtu poolt taotluse läbi vaatamist. Sõltumata sellest, millisel ajendil aukohtumenetlus algatatakse (AdvS § 16 lg 2), on tegemist distsiplinaarmenetlusega ehk organisatsioonisisese menetlusega, milles aukohus kontrollib ja hindab, kas advokaat on oma tegevuses järginud kutse-eetika nõudeid. Seega on eelkõige kaebuse esitaja avaldus selleks, et osundada väidetavatele rikkumistele.
AdvS § 17 lg 7 kohaselt määratakse aukohtumenetluse täpsem kord advokatuuri kodukorras. Aukohtumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut ulatuses, mida advokatuuriseadus ja advokatuuri kodukord ei reguleeri. Eesti Advokatuuri kodukorra § 54 lõike 5 kohaselt ei ole aukohus distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamisel seotud aukohtumenetluse algatamisel teadaolevate andmetega ega algatamise taotluse piiridega. Aukohtul on õigus koguda tõendeid oma algatusel või advokaadi või huvitatud isiku taotlusel ja aukohtu nõudel on advokaat kohustatud esitama aukohtule tema käsutuses olevad tõendid. Aukohtumenetluse subjektiks on vaieldamatult advokaat, kuid see ei välista aukohtu hinnangul kaebuse esitajate osalemist aukohtu istungil.
AdvS § 17 lg 1 kohaselt on aukohtumenetlus advokatuuri liikmele kohustuslik ning sama sätte lõige 2 loetleb advokaadi õigused. AdvS § 17 lg 3 annab aukohtule õiguse lahendada asja kirjalikus menetluses, kui huvitatud isik ega advokaat ei ole taotlenud, et asi lahendataks suulises menetluses. Seega annab eelnimetatud säte õiguse ka huvitatud isikule ehk kaebuse esitajale õiguse taotluse esitamiseks, et asi lahendataks suulises menetluses. Antud sätte eesmärgiks on aukohtu hinnangul just asjaolu, et kui kaebuse esitaja on esitanud taotluse asja läbivaatamiseks suulises menetluses, siis on sisuliselt kaebuse esitaja soovinud ka istungil osaleda. Seega oleneb aukohtu hinnangul kaebuse esitaja aukohtu istungil osalemine asjaolust, kas aukohus rahuldab kaebuse esitaja taotluse vaadata kaebus läbi suulises menetluses või mitte. Käesolevas asjas olid vaieldamatult juba menetluse algusest saadik kaebuse esitajad soovinud asja läbivaatamist suulises menetluses ja ka aukohus oli nende vastava taotluse rahuldanud, sh kutsunud kaebuse esitajad ka esimesele aukohtu istungile pärast aukohtumenetluse algatamist.
AdvS § 17 lõige 4 seab aukohtule kohustuse selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Vaieldamatult on kõige esmaseks allikaks olulise tähtsusega asjaolude väljaselgitamiseks kaebuse esitaja enda ütlused, aga ka tema käsutuses olevad tõendid ja kui vajalik, siis ka tema poolt viidatud tunnistajate ütlused. Sama säte seab aukohtule olulise võimaluse taotleda halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks, mistõttu omab aukohus olulist uurivat funktsiooni ning ka kohustus teostada uurimist põhjalikult. Seega leidis aukohus, et tagades kaebuse esitajale sisulise osalemise aukohtumenetluses, on see efektiivseim võimalus aukohtul koguda tõendeid, st käsitleda kaebuse esitajat tõendite allikana, ning alles seejärel pöörduda halduskohtu poole taotlemaks abi tõendite kogumiseks. Aukohus leidis, et see on aukohtu pädevuses otsustada, kas ja mis määral aukohus võtab vastu kaebuse esitajate poolt esitatud tõendeid, kas rahuldab taotlused tunnistajate ülekuulamiseks jne.
III Advokatuuriseaduse § 16 lg 1
Taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Seega ei saa aukohus distsiplinaarkaristust määrata nende etteheidete osas, mille tähtaeg kaebuse esitamiseks on möödunud. Kuid kuna aukohtumenetlus oma tähenduselt on laiem kui pelgalt distsiplinaarmenetlus ja hõlmab ka kodukorrast ja advokatuuriseaduses sätestatud põhimõtetest tulenevalt menetlust kutse-eetilise hinnangu andmiseks, siis tulenevalt AdvS § 16 lõikest 6 pidas aukohus siiski ka nende etteheidete osas, kus oli distsiplinaarsüütegu aegunud, võimalikuks asja menetleda, andmaks kutse-eetiline hinnang advokaatide tegevuse suhtes.
IV Viimasena esitatud taotlus tõendite vastuvõtmiseks
Kaebuse esitajad esitasid koos viimaste seisukohtadega taotluse tõendite vastuvõtmiseks. Aukohtule esitati 9 lisa, millest iga dokumentaalse tõendi osas viidati selle asjakohasusele seisukohtades. 28.08.2014. a aukohtu istungil avaldas aukohus selge ja ammendava seisukoha, mis on kajastatud istungi protokolli lõpus: „Lõplik kirjalike kohtukõne teeside tähtaeg on 18.09.2014. a kell 17.00. Ühtegi taotlust ega dokumenti vastu ei võeta, see tähtaeg on möödas.“. Seega oli aukohus ammendavalt otsustanud, et kuni 18.09.2014. a oli õigus esitada üksnes teese ehk esitada oma seniste seisukohtade kokkuvõte ja esitatud tõendite analüüs ning uute tõendite ja dokumentide esitamine ei olnud enam alates 28.08.2014. a lubatud. Kõike eeltoodut arvestades jättis aukohus kõik kaebajate poolt 18.09.2014. a esitatud taotlused ja tõendid tähelepanuta ning lahendas asja 28.08.2014. a seisuga esitatud tõenditest lähtudes.
V Kaebuse esitajatele aukohtu otsuse ärakirja väljastamine
Advokaadid taotlesid jätta kaebuse esitajatele aukohtu otsuse motiivid avaldamata ning edastada kaebuse esitajatele üksnes aukohtu otsuse resolutiivosa. Advokaadid ei nõustu aukohtu otsuse motiivide avaldamisega kaebuse esitajatele ja leiavad, et see kahjustaks advokaatide õigusi ja huve.
Aukohus antud taotlust ei rahuldanud. AdvS § 18 lõike 1 kohaselt võib aukohtu otsuse peale huvitatud isik esitada kaebuse halduskohtule. Halduskohtusse pöördumise õigus on juhul, kui see õigusvastane haldusakt riivab ka isiku subjektiivseid õigusi. AdvS § 16 lg 1 annab kaebuse esitajatele kui huvitatud isikutele kaks subjektiivset õigust – õigus esitada taotlus aukohtu menetluse algatamiseks ja õigus nõuda aukohtu poolt taotluse läbi vaatamist.
Seega peab esiteks kaebuse esitajatel tekkima arusaam, kas taotlus on vastu võetud otsustamaks aukohtumenetluse algatamine. Vaieldamatult on käesolevas asjas kaebuse esitajad saanud realiseerida oma õigust esitada taotlus aukohtumenetluse algatamiseks – kaebuse esitajale on edastatud ärakiri aukohtu otsusest algatada aukohtumenetlus ning samuti on neid kutsutud aukohtu istungitele.
Teiseks peab kaebuse esitajatel tekkima arusaam, kas nende poolt esitatud taotluse vaatas aukohus läbi. AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks kuue kuu jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Nimetatud kuuekuulise tähtaja jooksul on huvitatud isikul õigus nõuda, et aukohus tema taotluse sisuliselt läbi vaataks ning teeks põhjendatud otsuse. Juhul, kui isik esitab taotluse pärast selle tähtaja möödumist, võib aukohus, kui ta seda vajalikuks peab, taotlusest nähtuvate andmete pinnalt otsustada omal algatusel aukohtumenetluse algatamise, ent taotluse esitanud isikul taotluse sisulist läbivaatamist sel juhul õigust nõuda ei ole. Aukohus on tuvastanud käesolevas asjas, et osaliselt on kaebuses esitatud etteheited esitatud aukohtule AdvS § 16 lõikes 1 toodud tähtaega rikkudes. Samas on osad etteheited esitatud antud tähtaega järgides.
Aukohus leidis, et seega peab kaebuse esitajatel tekkima arusaam, kas nende kaebus on osas, mis on esitatud AdvS § 16 lõikes 1 sätestatud tähtaega järgides, aukohtu poolt läbi vaadatud. Aukohus ei nõustu advokaatide seisukohaga, et kaebajate õiguste realiseerimine piirdub aukohtumenetluse läbiviimise toimumisega ning see ei hõlma selle tulemust. Kaebuse esitajatel ei saa küll olla subjektiivset õigust, et advokaati karistatakse distsiplinaarkorras, kuid kaebuse esitajatel peab olema võimalus veenduda, et aukohus vaatas tähtaegselt esitatud kaebuse läbi ja hindas seda, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteotunnused ning tegi põhjendatud otsuse. Seega asus aukohus seisukohale, et kaebuse esitajatel on õigus oma õiguste realiseerimiseks, st veendumaks, kas aukohus on tähtaegselt esitatud taotluse läbi vaadanud, tutvuda selles aukohtuasjas tehtud otsuse, sh selle põhjendustega, mille osas nad on taotluse aukohtumenetluse algatamiseks advokatuurile esitanud tähtaegselt.
Kuivõrd aukohus tuvastas, et osaliselt on kaebus aukohtule esitatud pärast AdvS § 16 lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, siis ei ole kaebuse esitajatel õigust nõuda taotluses esitatud asjaolude hindamist distsiplinaarsüüteotunnuste seisukohast, st aukohus on õigustatud keelduma taotluse sisulisest läbivaatamisest. Samas on käesolevas asjas tulenevalt AdvS § 16 lõikest 6 pidanud aukohus siiski vajalikuks asja menetleda ka nende etteheidete osas, kus on distsiplinaarsüütegu aegunud, andmaks kutse-eetiline hinnang advokaatide tegevuse suhtes. Aukohtumenetluse algatamine ja sisulise otsuse tegemine kujutab endast sisuliselt vastava taotluse alusel esitatud huvitatud isiku taotlusel algatatud haldusmenetlust. Selline haldusmenetlus algab isiku poolt taotluse esitamisega ning lõppeb aukohtu otsusega. Selleks, et huvitatud isik saaks veenduda aukohtu lõpliku otsuse põhjendatuses, peab aukohus oma otsust põhjendama ning haldusmenetluse üldprintsiipidest tulenevalt ka taotluse esitanud isik peab saama nende põhjendustega tutvuda. Kuivõrd aukohus pidas vajalikuks menetleda ka etteheiteid, mis olid esitatud kuuekuulist tähtaega rikkudes, oli aukohtu hinnangul ka kaebuse esitajatel õigus tutvuda nende suhtes koostatud motivatsioonidega. Seega leidis aukohus, et kaebuse esitajatele tuli aukohtu otsus edastada koos selle motivatsiooniga.
ETTEHEIDETAVAD RIKKUMISED
Aukohus arutas endiste klientide kaebust ning selgitas välja, et advokaatidele etteheidetavad teod on jaotatavad 5 kategooriasse – kliendi vara kinnipidamine ja omastamine (I), konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine (II), huvide konfliktis õigusteenuse osutamine (III) kliendi suhte lubamatul viisil lõpetamine (IV) ja dokumentide üleandmata jätmine (V).
I Kliendi vara kinnipidamine ja omastamine
Aukohus leidis, et etteheited seoses kliendi vara kinnipidamise või omastamisega või kui kaebajad omavad õiguseid mingi vara väljanõudmiseks advokaatidelt või advokaadibüroolt, on oma olemuselt sellised, kus kaebajatel tuleb oma subjektiivseid õigusi kaitsta ja realiseerida esmalt tsiviilkohtumenetluses. Taolisi tsiviilõiguslikest suhtest tulenevaid väidetavaid õigusi ei saa kaitsta aukohtumenetluses ning aukohtul puudub õiguslik alus selliseid õigussuhteid tuvastada. Enne kui advokaatidele etteheidetavate tegude toimepanek ei ole üldkohtus toimuvas tsiviilkohtumenetluses tuvastatud, ei saa aukohus anda neile hinnanguid eetilistes kategooriates. Aukohus märgib, et olukord oleks teistsugune juhul, kui kliendi vara kinnipidamisega seonduvate faktiliste asjaolude üle poleks aukohtumenetluses vaidlust.
Samas pidas aukohus vajalikuks pöörata advokaatide tähelepanu kliendi vara hoidmise juhend § 3 lõikele 1. Advokatuuri juhatus on oma 12.11.2013. a istungi protokollis selgitanud, et kliendi vara hoidmise juhend reguleerib mh kliendi poolt kutsetegevuse käigus advokaadile ülesande täitmiseks usaldatud raha hoidmist ja selle üle arvestuse pidamist. Vastavalt juhendi § 3 lõikele 1 tohib advokaat kasutada kliendi vara vaid kliendile, või kliendi nimel ja ülesandel kolmandale isikule, edastamiseks. Kliendi vastaval nõudmisel tuleb vara kliendile esimesel võimalusel üle anda. Sama paragrahvi teise lõike teine lause sätestab, et kliendi vara võib kasutada saadaoleva advokaaditasu ning õigusabi osutamisega seotud kulude tasumiseks või nende tasaarveldamiseks vaid kliendi vastaval nõusolekul.
Aukohtule ei ole esitatud tõendeid, millele tuginedes saaks kinnitada asjaolu, et advokaadibüroo arvele oleks kantud kliendile kuuluvat raha. Vaatamata asjaolule, et aukohtumenetluses ei saanud tõendamist, et kirjavahetuses mainitud raha näol oleks tegemist kliendi rahaga, mida on soovitud kasutada õigusabi osutamisega seotud kulude tasumiseks või tasaarveldamiseks, pööras aukohus siiski tähelepanu, et advokaat kõrgelt haritud juristina peaks oma e-kirjades vältima selliste seisukohtade avaldamist, mis on kaheti või vääriti mõistetavad ja millest võib aru saada ka viisil, et kliendi tahte vastaselt on soovitud tasaarveldada võlgnevuses olevat advokaaditasu. Advokaadid peavad oma tegevuses lähtuma kliendi vara hoidmise juhendist ning eeltoodust tulenevalt tohib advokaat vara kasutada vastavalt kliendilt saadud juhistele. Kliendi vastaval nõudmisel tuleb vara kliendile esimesel võimalusel üle anda, tasaarveldamine ilma kliendi eelneva nõusolekuta ei ole lubatud.
II Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine
Aukohus tuvastas esitatud materjalide pinnalt, et etteheidetav konfidentsiaalse info avaldamine kolmandatele isikutele pidi toimuma oktoobri alguses ja keskpaigas toimunud kohtumistel. Olenemata sellest, et aukohtul ei ole võimalik esitatud tõendite põhjalt tõsikindlalt selgitada välja toimunud kohtumise vestluse sisu, nõustub aukohus advokaatide seisukohaga, et distsiplinaarsüüteotunnuseid ei saa esineda sellise konfidentsiaalse informatsiooni avaldamise osas, mis on küll advokaatidele teatavaks saanud kliendisuhte raames, kuid mis on samaaegselt või isegi varasemalt olnud kättesaadav avalikest allikatest. Samuti pööras aukohus kaebuse esitajate tähelepanu asjaolule, et AdvS § 45 lõike 3 kohaselt ei kehti saladuse hoidmise kohustus asjas osalenud advokaadi õigusteenuse kulude sissenõudmise kohta.
III Huvide konfliktis õigusteenuse osutamine
Antud aukohtu asjas märkis aukohus, et advokatuuriseadus ega muud advokatuurisisesed õigusaktid ei võimalda käsitleda kliendisuhet abstraktsena, st näiteks, et ei ole võimalik käsitleda rahvakeeles kasutatavat terminit „ihuadvokaat“ õiguslikus mõttes. Kliente esindavad menetluses konkreetsed füüsilisest isikust advokaadid, mitte advokaadibüroo ning advokaadi käsundi väliselt kliendisuhte laiendamine n-ö ihuadvokaadiks ei ole kehtiva õiguskorra kohaselt võimalik. Advokatuuriseaduse § 55 lõike 1 kohaselt sõlmib õigusteenuse osutamiseks advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Seega lepitakse advokaadi volitused ja ülesanded kliendiga kokku kliendilepingus. Kui kliendil on ühe asja raames mitu õigust, siis õigusabi osutamine peab olema piiritletud selle konkreetse õigusega, mis lepingus on määratletud. Kui advokaat näeb, et kliendil on antud asja raames veel täiendavaid õigusi, kuid need väljuvad kokkulepitud õigusabi raamest, siis advokaadi lojaalsuskohustusest tulenevalt on advokaat kohustatud nendest õigustest klienti teavitama, kuid see ei anna advokaadile volitust esindada isikut kõikvõimalike õiguste osas.
Seega on aukohus seisukohal, et advokaadibüroodel ja advokaatidel ei saa olla kõikehõlmavaid kliendisuhteid. Seega ei ole huvide konfliktis tegutsemise aluseks piisav etteheide asjaolu, et advokaadibüroo ja selle advokaadid on suhteliselt pika perioodi vältel osutanud erinevates asjades õigusteenuseid. Aukohus juhtis kaebuse esitajate tähelepanu asjaolule, et huvide konfliktis tegutsemise etteheide ei saa tugineda sedavõrd üldisele asjaolule nagu kliendi kaitsmine võlausaldajate eest. Vastupidisel tõlgendamisel oleks, arvestades Eesti väiksust, advokaadibüroodel oluliselt raskendatud õigusteenuse osutamine, st piiratud oleks igasugune õigusteenuse osutamine isikutele, kellega seoses on advokaadibüroo endist klienti nõustanud võlasuhete lahendamisel. Aukohtu hinnangul oleks taoline tõlgendus liigselt advokaadibüroode ettevõtlusvabadust piirav. Samas pidas aukohus siiski vajalikuks juhtida advokaatide tähelepanu asjaolule, et kui advokaadid on suhteliselt pikka aega osutanud õigusteenuseid ühele kliendile ja temaga seotud äriühingutele, siis peab uute kliendisuhete loomisel, juhul kui on puutumus seoses endisele kliendile õigusteenuse osutamisega teada saanud konfidentsiaalse informatsiooniga, olema eriliselt tähelepanelik. Eetikakoodeksi § 13 defineerib kitsalt, et advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Seega vaieldamatult ei tohiks uuele kliendile õigusabi osutama hakkamisel tekkida eetikakoodeksi §-s 13 sätestatud huvide konflikti. Samas leiab aukohus, et ka advokaadi poolt uue kliendisuhte loomisel ei tohiks endistele klientidele tekkida muljet huvide konflikti olukorrast.
IV Kliendi suhte lubamatul viisil lõpetamine
Aukohtu hinnangul ei ole vaidlust selles osas, et advokaadid kohtusid kliendiga advokaadibüroos, küll aga on advokaadid ja kliendi esindaja toimunud aukohtu istungil andnud selgitusi erinevate eesmärkide osas, miks antud kohtumine toimus. Samas ei ole kliendi esindaja lükanud ümber väidet, et kohtumise lõppemisel võis ta end väljendada viisil, millest advokaadid võisid mõista, et ta soovib lõpetada igasugused kliendisuhted advokaadibürooga. Aukohus asus seisukohale, et isegi kui kliendi esindaja ei saanud kohtumise järgselt ise aru, et advokaadibürooga on kõik kliendilepingud lõpetatud, siis oleks pidanud ta sellest aru saama hiljem, kui vandeadvokaat oli äriühingute juhatuse liikmetele edastanud e-kirja seoses käsundi lõpetamisega. Samuti oli vandeadvokaat ühe äriühingu osas soovinud, et juhatuse liige kinnitaks, kas advokaadibüroo volitused selle äriühingu esindamiseks on kehtivad või lõppenud. Aukohus peab, arvestades e-kirjade sisu, eluliselt usutavaks, et vandeadvokaat ei hakanud äriühingute juhatuse liikmele edastama eelnimetatud e-kirju ilma ajendita, vaid see oli tingitud kliendi esindaja ja advokaatide vahelisest suhtlusest. Kuivõrd kliendi esindaja ei olnud kliendisuhetes olevate äriühingute juhatuse liige, kuid omas nende äriühingute üle olulist mõju, siis käitusid aukohtu hinnangul advokaadid korrektselt, et soovisid kliendisuhte lõpetamist üle kinnitada vastavate äriühingute juhatuse liikmetega.
Teiseks selgitas aukohus, kas kliendilepingu üles ütlemist kliendi jaoks sobimatul hetkel saab käsitleda distsiplinaarsüüteona. Kaebuses leitakse, et loobudes kliendisuhtest ja kliendi huvide kaitsmisest vahetult enne eluliselt määravaid kohtuistungeid, on advokaadid rikkunud eetikakoodeksi §-st 8 tulenevaid kohustusi (kliendi huvide kaitseta jätmine) ning §-st 9 tulenevat kohustust käituda ausalt, väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega. Eelnevas alalõigus tuvastas aukohus, et kliendilepingud öeldi üles tulenevalt kliendi initsiatiivist, mistõttu ei saa ka advokaatidele ette heita, et nad on kliendilepingud üles öelnud kliendi jaoks ebasobival ajal.
V Dokumentide üleandmata jätmine
Aukohtumenetluse raames on esmalt kaebajad soovinud, et advokaadid annaks neile üle originaaldokumendid, mis on advokaatide valduses. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vandeadvokaat on kaebajate uuele lepingulisele esindajale üle andnud kaebuse esitajatega seotud dokumente. Kaebajad on seisukohal, et üleantud originaaldokumentide näol on tegemist väikse osaga kaebuse esitajatega seotud originaaldokumentidest, mis on eelmiste esindajate valduses. Samas advokaadid on kinnitanud, et nende valduses rohkem kaebuse esitajatega seotud originaaldokumente ei ole. Hiljem on aukohtumenetluse raames kaebajad soovinud, et advokaadid annaks kaebajatele ka üle dokumentide ärakirjad. Seoses dokumentide väljaandmise nõudega kohustas aukohus kaebajaid tegema nimekirja dokumentidest, mille üleandmist nad soovivad. Advokaadid on seisukohal, et pärast dokumentide loetelu saamist edastasid nad kaebajatele 22.08.2014. a e-kirja teel kõik küsitud ja advokaatide valduses olevate dokumentide ärakirjad ja lisaks informeeriti kaebajaid, et advokaadibüroos on ootel kaks kausta dokumentide ärakirjadega. Aukohtule arusaadavalt on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et nende üleantud dokumentide ärakirjade näol on tegemist samuti vaid väikese osaga dokumentidest, mis on advokaatide valduses. Seoses nõudega advokaatidele anda üle kogu kaebajate ja advokaadibüroo vahel toimunud e-kirjavahetus on advokaadid seisukohal, et on esitanud aukohtumenetluses kõik küsitud ning advokaatidel säilinud e-kirjad. Kaebajad on aga seisukohal, et üle ei ole antud kogu teenuse raames koostatud e-kirjavahetust.
Aukohus asus seisukohale, et kaebajad ei ole tõendanud, et advokaatide või advokaadibüroo valduses oleks selliseid originaaldokumente või dokumentide ärakirju või e-kirjavahetust, mille väljaandmist nõutakse. Seetõttu olid aukohtu hinnangul kõik etteheited dokumentide ja e-kirjavahetuse väljaandmisest keeldumise kohta tõendamata ja alusetud. Aukohus pööras kaebajate tähelepanu asjaolule, et on tavapärane, et advokaatidele antud, nende poolt koostatud või kogutud dokumendid antakse jooksvalt üle kliendile. Seega ei saa olla etteheidetav ainuüksi asjaolu, et ei ole usutav, et pikka aega väldanud kliendisuhtest ei ole advokaatide valduses enam rohkem originaaldokumente, ärakirju või e-kirjavahetust kui see, mis advokaadid on varasemalt ja aukohtumenetluse raames kaebajatele üle andnud.
Aukohus ei tuvastanud aukohtumenetluse raames vandeadvokaatide tegevuses distsiplinaarsüütegu ning lõpetas aukohtumenetluse nende tegevuse suhtes.
XXI 16.10.2014. a
Aukohus arutas vangla kaebust vandeadvokaadi vanemabi tegevusele, milles heideti ette eetikakoodeksi § 9 lõike 1 rikkumist, sest advokaat andis vanglas kinnipeetule toiduaineid. Aukohus selgitas välja, et 09.09.2013. a külastas vandeadvokaadi vanemabi kaitsjana vanglas viibivat vahistatut ja antud külastamisajal andis advokaat kinnipeetule üle kinnipeetu emalt saadud kaks pirukat ja Coca-Cola purgi. KrMS § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Seega on kaitsja ülesanne kriminaalasjas õigusabi andmine ning kaitsealusele soodsa lahendi saavutamine, kuid aukohtu hinnangul eelkirjeldatud käitumine ei olnud seotud kaitsja ülesannete täitmisega, vaid suhtlemine oli kõnealuse kohtumise raames olnud isiklikku laadi, st kinnipeetule on üle antud muid esemeid kui kaitsjatööks oli vajalik. Aukohus asus seisukohale, et vandeadvokaadi vanemabi käitumine ei olnud väärikas ega kooskõlas heade kommete ja tavadega, kuivõrd ta kasutas kaitsja staatust suhtlemaks kinnipeetavaga viisil, mis ei ole kohane advokaadile. Eeltoodud asjaolusid arvestades aukohus taunis advokaadi tegevust kinnipeetule asjade üleandmise osas, mis ei olnud seotud kaitsja ülesannetega. Samas leidis aukohus, et advokaat on oma eksimusest aru saanud ning piirdus vaid advokaadi tähelepanu juhtimisega asjaolule, et kinnipeetuga suhtlemine, sh asjade üleandmine, peab käima ranges kooskõlas erinevate õigusaktidega.
XXII 13.11.2014. a
Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust, milles heideti vandeadvokaadile ette järgmist:
1) eetikakoodeksi § 8 lõike 1 rikkumist, sest advokaat oli esitanud menetlusdokumentides ebaõigeid andmeid ja kassatsioon oli poolik; lisaks soovis kaebaja täiendada kassatsiooni oma taotluste ja seisukohtadega, kuid ei saanud seda teha;
2) eetikakoodeksi § 9 lõikes 1 sätestatud nõude eiramist, sest advokaat olevat sõimanud klienti;
3) eetikakoodeksi § 14 lõike 4 rikkumist, sest advokaat ei nõustunud alguses tulema kohtuma kaitsealusega ning kui tuli kohtuma, siis kestis kohtumine 2-3 minutit.
Aukohus on asunud seisukohale, et kaitsja on kohustatud menetluse kestel kaitsealust menetluse kuluga kursis hoidma, selgitama olulistes menetluslikes küsimustes välja tema seisukohad ja nendega otsuste tegemisel arvestama niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus kaitsja ülesandega kriminaalmenetluses. Seega leidis aukohus, et kui klient on püüdnud korduvalt advokaadiga ühendust võtta läbi erinevate institutsioonide, siis see näitab selgelt kliendi tungivat vajadust kohtuda oma kaitsjaga. Arvestades konkreetseid asjaolusid asus aukohus seisukohale, et advokaat oleks pidanud esimesel võimalusel, kui sai teada kaitsealuse paljudest püüdudest temaga ühendust saada, kohtuma oma kaitsealusega. Samas pidas aukohus vajalikuks ka välja tuua, et nii kaitsja kui ka kaitsealune olid küll aukohtule avaldanud erinevad kuupäevad, millal nendevaheline kohtumine lõpuks toimus, kuid mõlemad on ühel meelel, et see toimus.
Lisaks märkis aukohus, et kaitsja peab pidama enne kassatsiooni esitamist nõu kaitsealusega, selgitades muuhulgas, millistele argumentidele kavatseb kaitsja kaebuses tugineda. Nõupidamise käigus peab kaitsja välja selgitama argumendid, mille väljatoomist kaebuses soovib kaitsealune. Kui advokaat leiab, et need on vastuolus seadusega või kutse-eetika nõuetega, siis tuleb seda kaitsealusele selgitada. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu vajadusele pidada alati kaitsealusega enne kassatsiooni esitamist nõu ja kooskõlastada temaga menetlusdokumendid.
Kaebaja ei olnud oma väidete tõendamiseks seoses asjaoluga, et advokaat on teda sõimanud, esitanud aukohtule ühtegi tõendit. Aukohus asus seisukohale, et vasturääkivusi, mida ei ole võimalik üheselt kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kasuks. Seega ei saanud aukohtu hinnangul tõendamist, et advokaat on rikkunud eetikakoodeksi § 9 lõiget 1.
XXIII 13.11.2014. a
Aukohus arutas riigi õigusabi saaja kaebust, milles heideti advokaadile ette järgmist:
1) eetikakoodeksi § 8 lõike 2 rikkumist, sest süüdistatava kohtule antud kinnituse kohaselt oli kaitsja andnud talle loa Eestist lahkumiseks ajal, mil kaitsealusele oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld;
2) eetikakoodeksi § 20 lõike 1 rikkumist, kuna vandeadvokaadi suhtlusmaneer kohtuistungi sekretäri ja kohtunikuga suheldes oli ebaviisakas ning advokaadile mittekohane;
3) eetikakoodeksi § 20 lõike 2 rikkumist, sest advokaat ei ilmunud kohtuistungile ning kohut kohtuistungi ajaks oma mitteilmumise asjaoludest ei teavitanud, mitteilmumiseks mõjuvaid põhjuseid advokaat ei esitanud.
Etteheite kohaselt oli kaitsja käitumine kohtu hinnangul kahjustanud kaitsealuse huve, kuna kaitsealusele oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu, kuid kohtumenetluses selgus, et süüdistatav oli lahkunud Eestist. Seejuures oli süüdistatav kinnitanud kohtule telefonikõnes, et loa Eestist lahkumiseks andis talle tema kaitsja. Aukohtu istungil andis advokaat aukohtule kliendi kirjaliku selgituse selle kohta, miks ta Eestist lahkus. Selgituste kohaselt oli tema ärasõit tema otsus ning kaitsja oli teda informeerinud tõkendi olemusest. Kliendil ei olnud selgituste kohaselt kaitsjale pretensioone seoses tema kaitsmisega antud kriminaalasjas. Seega ei olnud aukohtu hinnangul advokaadi tegevusele ette heidetav kaitsealuse lahkumine Eestist. Samas juhtis aukohus advokaadi tähelepanu vajadusele edaspidi olla kliendile selgituste andmisel tõkendi rikkumisel konkreetsem, st et ei jääks kliendil võimalust mõista advokaati viisil, et tõkendi rikkumine võib olla aktsepteeritav.
Advokaadile heideti ette, et tema suhtlusmaneer kohtuistungi sekretäri ja kohtunikuga suheldes oli ebaviisakas ning advokaadile mittekohane – kohtuistungi sekretäri poolt kaitsjale kohtuistungi aega teatades kasutas advokaat väljendit „kuradi“ ja tõstis ka häält. Advokaat oma kirjalikes selgitustes ja ka aukohtu istungil väljendas selgelt, et vandesõnu tema kasutanud ei ole, kuid hääletoon võis kõrgendatud olla. Seoses vandesõnade kasutamisega märkis aukohus, et vasturääkivusi, mida ei ole võimalik üheselt kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kasuks ning aukohtul ei olnud selgeid tõendeid vandesõnade kasutamise kohta advokaadi poolt. Seega ei olnud aukohtu hinnangul saanud tõendamist, et advokaat oli rikkunud eetikakoodeksi § 20 lõiget 1, kuivõrd kasutas suhtluses kohtuga vandesõnu. Kõrgendatud hääletooni osas oli aga ka advokaat ise möönnud, et see võis olla nii, kuna ta oli ärritunud. Aukohus taunis advokaadi poolt kõrgendatud hääletooni kasutamist kohtuga suheldes, kuna see ei ole väärikas ega kohane advokaadikutsele. Aukohus juhtis advokaadi tähelepanu vajadusele mistahes meeleolus jääda kohtuga suhtluses väärikaks ja lugupidavaks.
Lisaks leidis aukohus, et vaidlust ei olnud selle üle, et vandeadvokaat ei ilmunud õigeaegselt kohtuistungile ega informeerinud kohut oma mitteilmumisest enne kohtuistungit. Seega oli aukohtu hinnangul vandeadvokaat rikkunud eetikakoodeksi § 20 lõikes 2 sätestatud nõuet, mis kohustab advokaati teavitama kohut sellistest asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Advokaat selgitas, et kohtuistungile ta ei jõudnud õigeaegselt seoses lapse terviseseisundi ootamatu halvenemisega ning see ei võimaldanud tal ka istungieelselt kohut oma mitteilmumisest teavitada. Samas võttis advokaat kohtunikuga ühendust koheselt kui oli jõudnud kohtuistungi saali. Advokaat väljendas aukohtu istungil, et on teinud enda jaoks järelduse – vajalik on planeerida enne kohtuistungit ajavaru. Arvestades, et advokaat võttis kohtunikuga ühendust põhimõtteliselt esimesel võimalusel ja et advokaat tegi antud juhtumist enda jaoks järeldused, kuidas taolist situatsiooni tulevikus vältida, siis ei pidanud aukohus vajalikuks advokaati distsiplinaarkorras karistada, kuid pööras advokaadi tähelepanu asjaolule, et advokaat peab tegema kõik, et kohtuistungile õigeaegselt ilmuda või informeerida oma mitteilmumisest kohut enne kohtuistungi toimumist.