2012

Allpool antakse lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt tehtud otsustest.

I

Kaebajal oli esitatud hagi tema endise abikaasa vastu ühisvara jagamiseks. 24. mail 2010. a tegi kohus kohtuasjas määruse, millega kinnitas poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu.  Kaebaja leidis, et vandeadvokaat Y, kes teda antud kohtuasjas esindas,  jättis tema  huvid esindamata ning tema poolt osutatud õigusteenus ei olnud asjatundlik.

24. mail 2010. a toimunud kohtuistungil esitas vastaspoole esindaja kaebajale tema poolt koostatud kompromissilepingu. Vandeadvokaat Y kompromissilepingu sisu ega tähendust kaebajale ei selgitanud, vaid survestas teda koos vastaspoole esindajaga kompromissilepingut sõlmima. Kuna kaebajat esindanud vandeadvokaat leidis, et kaebaja võib kompromissilepingule alla kirjutada, siis kaebaja tegi seda. Kohus kinnitas kompromissilepingu. Hiljem selgus, et sõlmitud kompromissilepinguga ei ole kaebaja ja tema endise abikaasa kogu ühisvara jagatud. Seda vaatamata sellele, et kaebaja oli oma esindajale esitanud nimekirja kogu ühisvara hulka kuuluvast varast ja kaebaja tahe oli jagada kogu ühisvara. Nimetatud asjaolu selgus siis, kui kaebaja soovis müüa OÜ-d A. Notar selgitas talle, et ta ei saa osaühingut ilma endise abikaasa nõusolekuta müüa, sest osaühing on jagamata ühisvara. Kuni selle ajani oli kaebaja olnud teadlik, et ühisvara on jagatud. Kaebaja ei olnud teadlik sellest, et vaatamata sellele, et kohtule on ühisvara nimekiri esitatud, peab ka kompromissileping sisaldama kogu jagatava vara nimekirja märkega, milline vara kelle ainuomandisse jääb. Saades seda teada, pöördus kaebaja e-kirjaga selgituse saamiseks oma esindaja vandeadvokaat Y poole, kes vastas e-kirjaga, et talle jäi millegipärast mulje, et osaühing ei olnud jagamist vajav ühisvara. Vandeadvokaat Y lubas küsimusega tegeleda. Vaatamata lubadusele ei olnud vandeadvokaat Y  kaebuse esitamiseni  kaebajaga ühendust võtnud.

Kaebaja leidis, et vandeadvokaat Y pidi olema teadlik, et OÜ A kuulub ühisvara hulka, sest kostja poolt kohtule esitatud vastuses sisaldub ettepanek ühisvaraks oleva OÜ A jagamiseks. Samuti teadis esindaja, et ühisvara hulka kuulub ka korteriomand asukohaga Z. Kaebaja esitas järelepärimise ka vastaspoole esindajale, kes selgitas, et kui midagi jäi soovitud varast jagamata, on kaebaja ja kaebaja esindaja tegemata töö. Samal päeval saatis vastaspoole esindaja kaebajale ka teise e-kirja, milles selgitas, et OÜ A osa ja korter asukohaga Z on endiselt ühisvara.

Lisaks eeltoodule selgus, et ühisvara jagamise kokkuleppega ei ole jagatud ka vallasvara. Ühisvara koosseisu kuuluva vallasvara nimekiri sisaldus vandeadvokaat Y poolt koostatud täiendavas hagiavalduses, seega ei saa vandeadvokaat Y väita, et ta ei olnud teadlik, et kaebaja soovib ka vallasvara jagada ja pidi teadma, milline on selle vara koosseis. Kohtumenetluse ajal koostas kaebaja ise kohtuasja kompromissiga lõpetamiseks kompromissilepingu variante ja saatis need seisukoha võtmiseks vandeadvokaadile Y. Vandeadvokaat Y kaebajaga kaebaja tahet sisaldavaid seisukohti  ühisvara jagamisel ei arutanud. Veel jättis vandeadvokaat Y kaebajale edastamata kohtumääruse, millega ühisvara jagamise kompromissileping kinnitati. Juulikuus helistas kaebaja kohtule, et saada teada, miks kohus kompromisslepingu kinnitamisega viivitab (kohtuistung toimus mais). Kohtu sekretär selgitas, et tema poolt küsitud määrus on kaebaja esindajale edastatud juba maikuus. Lisaks eeltoodule nõudis vandeadvokaat Y koos kostja advokaadiga viimasel kohtuistungil, et kaebaja ei tohi isiklikult minna oma isiklikele asjadele oma endisesse elukohta järele, vaid need tuleb näiteks viia linna turuplatsile, kust kaebaja need kätte saab. Kaebaja leiab, et selline suhtumine klienti on ebaväärikas ja lubamatu.

Vandeadvokaat Y selgitas, et täitis oma teada täpselt kliendi juhiseid ja soove. Kompromiss pidi olema mõlemale poolele vastuvõetav ja ausalt täidetav. Vandeadvokaat Y leidis, et kõik kaebaja väited on paljasõnalised ja alusetud. Kompromiss oli kaebaja poolt allkirjastatud ja vastas tema soovidele. Vandeadvokaadi Y hinnangul ei ole ta rikkunud kutse-eetikanorme.

Aukohus algatas asja täiendavaks uurimiseks aukohtumenetluse. Aukohtumenetluse käigus leidis tuvastamist, et  kohus on kinnitanud kompromissi, milles on jäänud OÜ A vara poolte vahel jagamata. Aukohtule esitatud materjalidest nähtus, et vandeadvokaat Y pidi olema kõnesolevast varast teadlik ning sellest, et see kuulub ühisvara hulka.  Seda asjaolu kinnitas muuhulgas kostja poolt menetluse käigus kohtule esitatud ettepanek ühisvaraks oleva OÜ A jagamiseks. Aukohus leidis, et vandeadvokaat Y pidi tööülesandeid täites kostja vastusega olema tutvunud. Aukohus palus vandeadvokaadil aukohtu istungil seda asjaolu selgitada.  Istungil antud suulistest selgitustest järeldus, et vandeadvokaat Y jättis eeloleva juriidilise nüansi märkamata teadmatusest ja/või tähelepanematusest.

Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 ja eetikakoodeksi § 14 lg 2 kohaselt peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides ja on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.

Aukohus oli seisukohal, et advokaat oli oma tegevusega jätnud kliendi huvid kaitseta. Kuigi aukohus möönab, et tegemist ei ole olnud tahtliku tegevusega, ei saa advokaadi eksimust kuidagi õigustada. Aukohus leidis, et vandeadvokaat peab tööülesandeid täites olema äärmiselt hoolas ja tähelepanelik. Vandeadvokaadilt oodatakse põhjalike õigusalaste teadmiste olemasolu ning advokaadikutse seab advokaadile kliendi ees kõrgendatud õiguslikud kohustused. Nendel asjaoludel oleks advokaat pidanud olema teadlik, et ettevõtte võib kuuluda ühisvara hulka ning ta oleks pidanud hoolitsema selle eest, et kliendi huvid oleksid kaitstud. Etteheited, mis puudutavad advokaadi lugupidamatut suhtumist klienti ning kliendi arvamusega arvestamata jätmist, ei leidnud aukohtumenetluses kinnitamist. Vasturääkivusi, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kasuks. Aukohus arvestas otsuse tegemisel konkreetse rikkumise faktilisi asjaolusid, distsiplinaarsüüteo iseloomu, advokaadi enda suhtumist toime pandud teosse ja asjaolu, et advokaati ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud. Nendel asjaoludel otsustas aukohus tunnistada vandeadvokaadi Y süüdis distsiplinaarsüüteos, mis seisneb AdvS § 40 lg 2 ja eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 14 lg 2 rikkumises ning määrata distsiplinaarkaristuseks noomituse.

II

Riigikohtu kriminaalkolleegium saatis advokatuurile teadmiseks määruse, millega jäeti kassatsiooni esitamise tähtaeg ennistamata ja vandeadvokaat Q kassatsioon läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium leidis, et määruskaebuse mittetähtaegne esitamine on käsitletav riigi õigusabi osutamise kohustuse mittenõuetekohase täitmisena.

Vandeadvokaat Q selgitas, et antud kriminaalasjas 28.09.2011. a toimunud istungi protokollist nähtus, et kohus kuulutab otsuse kantselei kaudu 05.10.2011. a kell 14.00, kuid antud kellaajal otsust ei olnud ning see saadeti hiljem e-kirjaga. Advokaadil oli reaalne võimalus tutvuda kohtuotsusega 06.10.2011. a ning alates sellest kuupäevast luges ta ka kassatsiooni esitamise tähtaega. Seetõttu esitas vandeadvokaat kassatsiooni ühe tööpäevase hilinemisega. Vandeadvokaat Q esitas taotluse kassatsiooni esitamise tähtaja ennistamiseks, kuid Riigikohus leidis, et selleks puudub alus, millest tingituna on vandeadvokaat asunud seisukohale, et on eksinud kassatsiooni esitamise tähtajaga. Vandeadvokaat tõi välja, et antud juhul oli see tal esmakordne kassatsioon kohtuotsusele kriminaalasjas ning teda oli viidud eksimusse samas kohtuasjas maakohtu otsusega seotud asjaoludest, kus kohtuotsus, mis pidi avalikult kuulutatama 11.04.2011. a kell 14.00, tehti teatavaks e-kirja teel alles 17.05.2011. a, millest alates hakkas jooksma apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. Lisaks viitas vandeadvokaat Q, et kuivõrd riigi õigusabi saaja soovis nii apellatsioonkaebust kui ka muid dokumente ise üle vaadata, edastas ta kassatsiooni ka riigi õigusabi saajale tutvumiseks, kes soovis kassatsiooni teksti täiendada omapoolsete seisukohtadega. Vandeadvokaat selgitas, et teavitas riigi õigusabi saajat koheselt oma eksimusest teada saamisel, vabandas tema ees ning arutas edasisi võimalikke samme antud asjas. Vandeadvokaat oli teinud ettepaneku edasiseks koostööks riigi õigusabi saajaga seoses riigi õigusabi saaja sooviga pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole ning samuti kohtuotsuse täitmisega seotud küsimustes. Vandeadvokaat Q selgituste kohaselt tegi ta riigi õigusabi saajale ettepaneku, et osutab riigi õigusabi saajale õigusabi pro bono ja on asunud seda tegema kohtuotsuse täitmisega seotud küsimustes.

Aukohus otsustas algatada aukohtumenetluse asjaolude täiendavaks uurimiseks. Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaat Q esitas kassatsiooni tõepoolest mittetähtaegselt. Riigikohus jättis kassatsiooni esitamise tähtaja ennistamata ja kassatsiooni  läbi vaatamata. Vandeadvokaadi põhjenduste kohaselt esitas ta kassatsiooni ühe tööpäevase hilinemisega põhjusel, et kuigi kohtuotsus edastati advokaadile e-kirja teel 05.10.2011. a, siis sai advokaat reaalselt sellega tutvuda 06.10.2011. a ning hakkas tähtaega lugema sellest kuupäevast alates. Kuigi aukohus möönis, et tegemist oli ilmselt inimliku eksimusega tähtaegade arvutamisel, siis peab vandeadvokaat olema oma kutsetegevuses niivõrd hoolas ja tähelepanelik, et selliseid minetusi ei esineks. Väga oluline on pöörata erilist tähelepanu menetlustähtaegade arvutamisele, kuivõrd menetlustähtaegadest mitte kinni pidamisel võivad kliendi jaoks olla pöördumatult kahjulikud tagajärjed. Kaitsja peab tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid kaitstud ning aukohus asus seisukohale, et seda mitte tehes ei ole advokaat osutanud õigusteenust piisava hoolsusega. Aukohus pidas kaebetähtaja möödalaskmist ja sellest tingituna kaitsealuse huvide kaitseta jätmist oluliseks kutsenõuete rikkumiseks (eetikakoodeksi § 8 lg 1) ja määras nendel asjaoludel vandeadvokaadile AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel karistuseks noomituse.

III

Kaebaja sõlmis Advokaadibürooga C õigusabilepingu kaebaja esindamiseks tsiviilasjas AS E vastu. Antud asjas jättis vandeadvokaat M ilmumata eelistungile toimumisajaga 24.01.2012. a  eelnevalt klienti sellest informeerimata. Eelneval päeval ei vastanud advokaat e-kirjale ja eelistungipäeval ka telefonile (lõpetas kõne). Vandeadvokaadi mitteilmumise tulemusena tehti tagaseljaotsus. Vandeadvokaadi M esitatud kaja kohus ei arvestanud, pidades selles toodud istungile mitteilmumise põhjendusi otsituiks. Kaebaja korduvatele pöördumistele antud kohtuasjas vandeadvokaat M ei vastanud. Kaebuse esitaja lõpetas vandeadvokaadiga M lepingu ja tegi ettepaneku tagastada antud asjas tasutud esindustasud ja ekspertiisitasu, millise tellis vandeadvokaat M ja mis oli mittevajalik. Vastust ei ole sellele siiani tulnud. Kaebaja leiab, et nende vastuväited olid piisavad, saamaks positiivset lahendit, kuid vandeadvokaadi M tegevus ei andnud võimalust vastuväiteid kaitsta, mistõttu jäädi kaotajaks. Kaebaja palus aukohtumenetlusega kohustada vandeadvokaati M tagastama kliendi poolt makstud tasud ja ekspertiisiakti maksumus kogusummas 1377,12 eurot.

Vandeadvokaat M selgitas, et avalduse esimeses lõigus märgitu, mille kohaselt kaebaja sõlmis kliendilepingu Advokaadibürooga C tema esindamiseks tsiviilasjas AS-ga E, on üldjoontes õige, kuid, arvestades avaldaja nõuet advokaaditasu tagastamiseks, ebatäpne ja avalduse lahendamiseks ebapiisav. Vandeadvokaat M selgitas, et kõnesolev õigusvaidlus kliendi ja AS E vahel sai alguse kohtueelse nõude esitamisega AS-i E poolt 2010. a augustis, mil advokaat töötas teises advokaadibüroos (Advokaadibüroo B). Vandeadvokaat M koostas kliendi poolt soovitud vastuväite AS-i E nõudele. Sellele töö eest esitas Advokaadibüroo B kliendile ka arve, mille klient tasus. Õigusvaidlus jätkus kohtueelsena ka pärast seda, kui advokaat oli asunud tööle Advokaadibüroos C ja kaebajaga oli sõlmitud uus kliendileping. Nimelt esitas AS E kliendile oluliselt vähendatud nõude, millele kliendi soovil vandeadvokaat M vastuväite koostas. Järgnenud rohkem kui poole aasta vältel selles vaidluses midagi ei toimunud, kuni AS E esitas kohtusse hagi, millele vandeadvokaat M kliendi ülesandel vastuse koostas. Hagile vastuse koostamise, selle lisaks olevate dokumentidega tutvumise ja kliendiga asja arutamise eest esitas Advokaadibüroo C arve, mille klient ka tasus. Eeltoodut arvestades oli õigusteenuste eest seoses kõnesoleva õigusvaidlusega esitatud kliendile kaks arvet kokku 8 advokaadi töötunni eest. Et eksperdi arvamus ei olnud kliendi jaoks soodne ja seetõttu ei olnud selle esitamine kõnesolevas kohtuasjas otstarbekas, siis selle töö eest kliendile arvet ei esitatud, kuigi põhimõtteliselt oleks võinud seda teha vastavalt selleks kulunud ajale. Osa ajakulu, ammugi olematu või muul põhjusel tegelikkusele mittevastava ajakulu, sh kliendi avalduses märgitud 24.01.2012 kohtu eelistungi (millisel advokaat ei osalenud) eest, ei ole tasu nõutud ega saadud. Vandeadvokaat M leidis, et seda seisukohta toetab ka eetikakoodeksi § 18 lg 4 sätestatud üldpõhimõte, mille kohaselt ei võta õigusteenuse andmisest loobumine advokaadilt õigust tasule juba osutatud õigusabi eest ning seda vaatamata sellele, et käesoleval juhtumil ei lõppenud õigusteenuse osutamine kliendile eetikakoodeksi § 18 lg 1 või lg 2 sätestatud alustel. Kuigi see kaebaja avaldusest otseselt ei nähtunud, soovis klient lisaks makstud advokaaditasude tagastamisele ka neilt arvestatud käibemaksu tagastamist, mis olenemata muudest asjaoludest tagastamisele ei kuulu. Asjatundja arvamusele kliendi poolt tehtud kulu hüvitamise nõue ei kuulu aukohtu pädevusse. Kuigi advokaat on eeltoodu põhjal seisukohal, et kliendi poolt makstud advokaaditasud ei kuulu tagastamisele, on Advokaadibüroo C teinud kaebajale kompromissiettepaneku, mille kaebaja kahjuks tagasi lükkas.

Seoses 24.01.2012. a toimunud istungile mitteilmumisega selgitas vandeadvokaat M, et istungile mitteilmumiseks oli tal olemas mõjuv põhjus TsMS § 422 mõistes. Mitteilmumine oli tingitud advokaadi eaka ema haigushoost. Advokaat pidi ootamatult sõitma teises linnas elava ema juurde, kuid ei saanud kohtule teatada, kuna unustas oma telefoni koju. Ema mobiiltelefon oli aga välja lülitatud ning advokaadil ei õnnestunud seda sisse lülitada. Lauatelefoni emal ei olnud. Seni kuni advokaat tegeles ema tervisega, möödus kohtuistungi aeg. Advokaat palus kohtul ema ootamatu haigestumine lugeda mõjuvaks põhjuseks kohtuistungile mitteilmumisele ning seega aluseks menetluse taastamisele.

Mittesuhtlemise osas selgitas advokaat, et kindlasti ei ole ta vältinud kliendiga suhtlemist. Advokaat kinnitas, et ei lõpetanud telefonikõnet ning kui see katkes, oli see tingitud sidesüsteemi katkemisest. 23.01.2012. a e-kirjale mittevastamise kohta selgitab advokaat, et ei viibinud sellel kuupäeval linnas ning järgmise päeva hommikul ta e-postkasti ei lugenud.

Aukohus algatas antud asjas asjaolude täiendavaks uurimiseks aukohtumenetluse. Aukohus tuvastas, et advokaat ei ilmunud 24.01.2012. a kohtuistungile ning kohus tegi tagaseljaotsuse, millega hagi rahuldati. Advokaadi poolt esitatud kaja jäeti rahuldamata ning kohus pidas advokaadi põhjendusi kohtuistungile mitteilmumise osas otsituteks. Ka aukohus palus advokaadil selgitada, millistel asjaoludel jättis ka kohtuistungile ilmumata. Advokaat kordas juba eelnevalt selgitatut. Aukohus tõi välja, et kuigi mõistetav oli advokaadi keeruline olukord ja mure seoses ema tervisega, ei pea aukohus veenvaks advokaadi selgitusi selles osas, et advokaadil puudusid mistahes võimalused kohtu teavitamiseks takistustest kohtuistungile ilmumiseks. Aukohus leidis, et vandeadvokaat peab olema teadlik sellest, millised tagajärjed võivad olla kohtuistungile mitteilmumisel. Advokaadi kutse-eetika normid kohustavad advokaati kasutama kõiki vahendeid ja viise kliendi huvide kaitsmiseks ning samuti teavitama kohut esimesel võimalusel asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Seega oleks advokaat pidanud kujunenud olukorras tegema endast kõik oleneva, et kohut oma mitteilmumisest teavitada. Isegi, kui advokaadi enda telefon ununes maha, oleks advokaat pidanud leidma võimaluse ema telefoni kasutamiseks, et kohut esimesel võimalusel informeerida. Jättes selle tegemata ja põhjustades sellega kliendile negatiivse kohtulahendi, on advokaat oma tegevusega rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1 ja § 20 lg 2.

Kaebuses välja toodud etteheited, mis puudutavad kliendiga ebakorrektset suhtlemist, olid aukohtu hinnangul vähemalt osaliselt põhjendatud. Advokaadi kutse-eetika normid kohustavad advokaati suhtlema kliendiga korrektselt, teavitades klienti regulaarselt ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Kaebaja poolt advokaadile edastatud 23.01.2012. a e-kirjale mittevastamise osas on advokaat selgitanud, et ei viibinud linnas ja järgneva päeva hommikul (kohtuistungi päev) advokaat e-postkasti sisse ei loginud. Viimane aga ei selgita, miks advokaat kirjale ei vastanud siis, kui selleks võimalus avanes. Aukohtule on esitatud kaebaja poolt ka advokaadile 01.03.2012. a edastatud e-kiri, milles palutakse selgitust kohtuistungile mitteilmumise kohta. Advokaat on sellele e-kirjale vastanud alles 13.03.2012. a, pärast kaebajapoolselt meeldetuletust. Aukohus leidis, et arvestades kliendi pöördumise sisu, oleks advokaat pidanud pöördumisele vastama oluliselt operatiivsemalt. Advokaat ei olnud ka oma vastuskirjas välja toonud põhjuseid, miks tema vastus viibis. Nendel põhjustel leiab aukohus, et advokaat on oma tegevusega eksinud eetikakoodeksi § 14 lg 4 sätestatud kliendiga suhtlemist reguleerivate nõuete vastu. Väited telefonikõnede katkestamise osas on vasturääkivad ja aukohtul puuduvad võimalused vastuolude kõrvaldamiseks. Kõiki kahtluseid, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava isiku kasuks.

Advokaadibüroole makstud tasu vaidlustamise näol on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamiseks tuleb pöörduda tsiviilkohtu poole. Samas tõi aukohus välja, et advokaat on oma vastuses õigesti märkinud, et eetikakoodeksi § 18 lg 4 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt ei võta õigusteenuse andmisest loobumine advokaadilt õigust tasule juba osutatud õigusabi eest.

Arvestades asjaolu, et advokaat on oma tegevusega eksinud eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg 4 ja § 20 lg 2  vastu ning et advokaadi tegevus põhjustas kliendile negatiivse kohtulahendi, on advokaat aukohtu hinnangul toime pannud distsiplinaarsüüteo. Arvestades rikkumise asjaolusid ja seda, et vandeadvokaati M ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, määras aukohus advokaadile AdvS § 19 lg 2 p1 alusel karistuseks noomituse.

IV

Advokatuuri poole pöördusid kohtu, prokuratuuri ja politsei ametnikud, kuna neil ei olnud õnnestunud mõne nädala vältel saada ühendust vandeadvokaadiga S. Samuti teavitati advokatuuri sellest, et vandeadvokaat S ei ilmunud erinevatele menetlustoimingutele. Kõigi pöördumiste kohaselt oli advokaadi mobiiltelefon välja lülitatud, ta ei vastanud e-kirjadele ega olnud kättesaadav ka advokaadibüroost. Pärast informatsiooni laekumist pöördus advokatuur vandeadvokaadi S poole ning palus advokatuuriga viivitamatult ühendust võtta. Advokatuuri pöördumisele reageeris vandeadvokaat S alles kuu aja pärast, olles selles ajavahemikus kättesaamatu ka telefoni, e-posti ja tähitud kirjade vahendusel. Riigi õigusabi saajate kaitseõiguse tagamise eesmärgil oli advokatuur kohustatud perioodil 21.08.2012 – 07.09.2012 nimetama vandeadvokaadi S asemel uue kaitsja kokku kuuele riigi õigusabi saajale. Samuti on kohus edastanud advokatuurile kohtumääruse seoses riigi õigusabi osutaja vahetamisega RÕS § 20 lg 31 alusel, kuna vandeadvokaat S jättis istungile ilmumata ning kohtul ei olnud võimalik temaga ühendust saada.

Vandeadvokaat selgitas, et sõitis augusti keskpaiku seoses riigi õigusabi osutamisega Läti Vabariiki, kus haigestus. Selgitustele oli lisatud ka perearsti tõend. Vandeadvokaat toob välja, et kohtuistungitele, kus ta pidi osalema kaitsjana, õnnestus leida asenduskaitsja. RÕS § 20 lg 3¹ alusel advokaadi vahetamise osas selgitas advokaat, et helistas enne asja arutamist kohtusse, et teatada haigestumisest, kuid istungisekretäri telefon ei vastanud. Vandeadvokaat lisas, et pärast tervenemist jätkas ta ülesannete täitmist ja kinnitas, et on võtnud tarvitusele meetmed vältimaks analoogse situatsiooni kordumist.

Advokatuuri juhatus leidis, et vandeadvokaat S võib olla oma tegevusega eksinud nii õigusteenuse osutamist kui ka advokatuuri organitega suhtlemist reguleerivate kutse-eetika normide vastu. Advokaat on kaitsjana kohustatud tegema endast kõik oleneva, et kaitsealuse õigused oleksid parimal viisil kaitstud. Antud juhul ei olnud advokaat pika aja vältel kättesaadav oma kaitsealustele, menetlejatele ega ka advokatuuri juhatusele ning ei ilmunud menetlustoimingutele, millega võis seada ohtu kaitsealuste huvid. Suhtlemisel advokatuuri organite ja teiste asutustega peab advokaat olema viisakas ja korrektne ning advokaadile edastatud pöördumiste vältimine on käsitletav lugupidamatusena. Nendel asjaoludel leidis advokatuuri juhatus, et advokaadi tegevuses võivad esineda distsiplinaarsüüteo tunnused ning otsustas saata asja aukohtule lahendamiseks.

Aukohus algatas antud asjas asjaolude täiendavaks uurimiseks ja väljaselgitamiseks aukohtumenetluse. Vandeadvokaat S esitas perearsti tõendi selle kohta, et ta põeb hüpertooniatõbe ja periodondiiti, mis ägenes 2012. a augustis kuni septembri keskpaigani ning ta viibis ambulatoorsel ravil stomatoloogi juures ja kasutas määratud ravimeid. Aukohus leidis, et olenemata sellest, et advokaat võis olla töövõimetu, ei ole õigustatud advokaadi pikaajaline tegevusetus ja seeläbi kaitsealuste huvide ohtu seadmine. Olukorras, kus advokaadil ei ole võimalik oma tööülesandeid täita, oleks ta pidanud sellest õigeaegselt teavitama menetlejaid ja korraldama oma töö selliselt, et kaitsealuste õigused oleksid tagatud, st määrama enda asemele töövõimetuse perioodiks asenduskaitsja, nagu seda nõuab kriminaalmenetluse seadustiku § 44 lg 1, või taotlema menetlustoimingute edasilükkamist.  Lugupidamatu on ka advokatuuri pöördumiste pikaajaline eiramine. Aukohus ei pidanud eluliselt veenvaks, et vandeadvokaadil ei olnud võimalik oma tööd ümber korraldada või asjassepuutuvaid isikuid oma töövõimetusest teavitada. Vandeadvokaat S ei toonud ka välja asjaolusid, mis takistasid teda seda tegemast. Aukohus leidis, et kaasaja sidevahendeid arvestades pidid advokaadil olema piisavad võimalused teavitamaks asjaosalisi mõistliku aja jooksul oma töövõimetusest. Aukohus leidis, et esitatud materjalidest nähtub, et advokaat on oma tegevusega rikkunud riigi õigusabi seaduse § 19 lg 1, mille kohaselt on advokaat kohustatud osutama õigusabi kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui ta on juba asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama;  kriminaalmenetluse seadustiku § 45 lg 5, mille kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes sama seadustiku § 46 lõikes 1 sätestatud alustel; § 44 lg 1, mille kohaselt ajavahemikuks, mil kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on takistatud, võib kaitsja nimetada enda asemele kriminaalmenetlusse asenduskaitsja; eetikakoodeksi § 9, mille kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest; § 20 lg 2, mille kohaselt on advokaat kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise; § 23, mille kohaselt nõuded, mis kehtivad advokaadi suhtlemisel kohtuga, kehtivad ka advokaadi suhtlemisel muude ametiasutuste ja isikutega. Nendel asjaoludel leidis aukohus, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo ja määras vandeadvokaadile S karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi summas 500.00 eurot.  Aukohus arvestas otsuse tegemisel rikkumise faktilisi asjaolusid, seda, et vandeadvokaati ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ning asjaolu, et advokaat kinnitab oma vastuses, et on tarvitusele võtnud meetmed vältimaks analoogsete olukordade kordumist tulevikus, st lubanud olla kättesaadav ja kindlustada vajadusel asenduskaitsja osavõtt kohtuistungitel või menetlustoimingutel.

V

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees pöördus advokatuuri aukohtu poole palvega kontrollida, kas vandeadvokaat A ja vandeadvokaadi vanemabi B tegevuses kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Viidatud kohtuotsuses leidis kriminaalkolleegium, et R.P kaitsjad vandeadvokaat A ja vandeadvokaadi vanemabi B kasutasid kriminaalasja arutamisel maakohtus silmatorkavalt obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat, mille eesmärk oli menetluse venitamine. Seejuures oli Riigikohus juba sama asja esmakordsel läbivaatamisel 18.06.2010. a otsuses osutanud sellele, et isiku R.P kaitsjate käitumise puhul maakohtus oli täheldatav menetluse pahauskne venitamine. Vaatamata sellele jätkasid advokaadid venitamistaktikat kriminaalasja uuel arutamisel. Ka Justiitsministeerium pöördus advokatuuri poole samadel asjaoludel. Justiitsministeerium viitas Riigikohtu ülaltoodud pöördumisele ja tõi välja, et kokkuvõtvalt on käsitletavas lahendis antud kaitsjate tegevusele järgmine hinnang: „Analüüsides R.P, vandeadvokaat A ja vandeadvokaadi vanemabi B käitumist, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava ja tema kaitsjate keskne eesmärk on olnud menetluse venitamine. Sellise järelduseni jõudis kolleegium nimetatud menetlusosaliste tegevuse tervikpilti hinnates. Ehkki mitte kõik R.P ja tema kaitsjate maakohtule esitatud taotlused ei pruugi eraldivõetuna näida ilmselgelt põhjendamatutena, viitab taotluste esitamise ajastus, sagedus, nende põhjendamise ajamahukus, samuti juba lahendatud taotluste pidev kordamine ühemõtteliselt kõikehõlmavale venitamistaktikale. Mitmeid süüdistatava ja kaitsjate taotlusi saab aga pidada juba iseenesest kunstlikeks ning nende esitamist menetlusõiguste pahauskseks kasutamiseks“.

15.11.2011. a pöördus advokatuuri juhatuse poole R.P, kes avaldas, et temale kui tavakodanikule järeldub Riigikohtu otsusest, et tema läheb justkui vangi sellepärast, et tema kaitsjad on menetlust seganud, takistanud, venitanud vms. Seoses tekkinud olukorraga palus R.P advokatuuril kontrollida, kas tema kaitsjad on viidatud kriminaalmenetluses käitunud juhindudes seadustest ja kutse-eetika nõuetest. Samuti palus R.P kontrollida, kas samadele kriteeriumitele vastas ka riikliku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi K tegevus, kes temaga kunagi ei kohtunud, nõudis tasu riikliku kaitsjana tegutsemise eest ning lõpuks esitas kassatsioonkaebuse selliselt, et võttis toimikust eelmise kaitsja poolt koostatud kassatsiooni ning lihtsalt allkirjastas selle ise. 24.11.2011. a edastas R.P täiendava pöördumise ja taotluse advokatuurile, milles kinnitas, et lepinguliste kaitsjate tegevuse suhtes tal mingisuguseid pretensioone ei ole. R.P leidis, et kaitsjad tegid oma tööd professionaalselt ja tema huve silmas pidades. Küll aga palus R.P jätkuvalt kontrollida riikliku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi K tegevust tema kriminaalasjas. R.P hinnangul on taunimisväärne, et ta ei kohtunud temaga kordagi ning esitas enda nime all kellegi teise poolt koostatud kassatsioonkaebuse ilma temapoolseid olulisi argumente lisamata.

I Vandeadvokaat A selgitas, et ei nõustu Riigikohtu seisukohtade ja põhjendustega, mis puudutavad kaitsjatele etteheidetavat menetlusega venitamist. Sissejuhatavalt märkis advokaat, et tavapäraselt käsitlevad aukohtus menetletavad kaitsjate tegevust puudutavad distsiplinaarasjad olukordi, kus kaitsjale heidetakse ette kriminaalmenetluses millegi tegemata jätmist. Käesoleval juhul heidetakse kaitsjatele ette, et nad on liiga palju teinud, st liigset tegevust (kaitsjate seisukohalt kliendi huvide kaitsmisel), millest on püütud järeldada menetluse venitamist. Advokaat leiab, et hinnangu andmisel, kas kaitsja on rikkunud kutse-eetika nõudeid, tuleb hinnata samaaegselt erinevaid menetluslikke väärtusi, sh vajadust sisuliselt teostada kaitseõigust ning püüet kiirele menetlusele. Taunitav on kiire menetluse läbiviimine n.ö iga hinna eest, tallates jalge alla süüdistatava menetluslikud õigused. Menetlus tuleb läbi viia viisil, mis võimaldab süüdistataval ja tema kaitsja(te)l oma õigusi teostada ning kaitsjal täita oma kohustusi kliendi kaitsmisel.

Kohtul on teatud võimalused menetluse kiirust reguleerida, seades teatud menetlustoimingutele raamid, korraldades näiteks taotluste esitamise ja lahendamise eelkõige kirjalikus vormis, määrates kaitsjatele teatud juhtudel piiratud aja oma sõnavõtuks jne. Seejuures ei tohi kohus sekkuda kaitseõigusesse nõnda, et süüdistatav ja/või kaitsja(d) ei saa sisuliselt kaitseõigust teostada. Kui kohus seab taolised mõistlikud raamid ning kaitsja neid rikub, võib kaitsja tegevus olla karistatav. Sellisel juhul peaks kohus advokaadi menetlusest kõrvaldama, teda trahvima vms. KrMS § 267 lg 4 sätestab, et kui prokurör või kaitsja rikub kohtuistungi korda, ei täida kohtuniku korraldust või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu, võib talle kohtumäärusega kohaldada rahatrahvi kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses. Tartu Maakohus nimetatuid meetmeid kaitsjate suhtes kohaldanud ei ole. KrMS § 266 lg 1 näeb ette kohtu ülesande kohtuprotsessi juhtimisel. Ehkki käesolevas asjas oli tegu pingelises õhkkonnas kulgenud menetlusega, ei ole kohus kaitsjate suhtes kohaldanud KrMS § 267 lg 4 sätestatud meetmeid.

Üldjuhul mõistetakse asja kiire läbivaatamise takistamisena kohtuistungile mitteilmumist, kohtu määratud tähtajaks õigusdokumendi mitteesitamist vms (TsMS § 169 lg 1) ja kohtul on õigus kaitsjat seaduses ettenähtud juhtudel trahvida. Tuleb ka rõhutada, et õiguslik väärtus – kiire menetlus –  ei saa prevaleerida teise õigusliku väärtuse –  põhiseadusliku kaitse- ja kaebeõiguse – üle. Süüdistataval on vaieldamatult õigus oma kohtuasja põhjalikule läbivaatamisele, sh õigus esitada ning põhjendada omapoolseid seisukohti ja taotlusi.

KrMS § 8 lg 1 p 2 kohaselt peab kohus tagama süüdistatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Eeltoodust järeldas advokaat, et kiire menetluse takistamisest saab rääkida eelkõige juhul, kui a) isik on põhjustanud menetluse edasilükkamise kohtu määratud tähtaegade mittejärgimisega või kohtu poolt põhjendatult antud korralduste mittetäitmisega. Teiseks (b) saab rääkida taotluste või seisukohtade esitamisega asja venitamisest vaid juhul, kui taotlused ja seisukohad ilmselgelt ning järjepanu ei ole suunatud asja sisulisele menetlemisele ja süüdistatava kaitseõiguse tagamisele. Samaaegselt (c) tuleb ka tuvastada, kas reaalselt on asi planeeritud ajakavaga võrreldes veninud. Käesolevas asjas ei ole ühtegi nimetatud tunnust tuvastatud. Oluline on rõhutada, et vaadeldavad istungid mõlema kaitsja osavõtul vältasid vaid 2 päeva, vandeadvokaadi vanemabi B osales kaitsjana ka kolmandal päeval 08.12.2010. Arusaamatuks jääb, kuidas kaitsjate tegevus 06.-08.12.2010 taotluste esitamisel ja seisukohtade ettekandmisel sai menetlust venitada. Ka juhul, kui R.P ei oleks kaitsjatele ootamatult muutnud senist kaitsetaktikat menetleda asja võistlevas menetluses, oleks asi ilmselt menetletud lõpuni kohtu planeeritud ajaks. Advokaat leiab, et mõlema kaitsja poolt esitatud taotlused ja seisukohad ei olnud õigusvastased ega põhjendamatud. Tegu oli sisuliselt põhjendatud ja õiguspäraste taotluste ning seisukohtadega, et reaalselt tagada kliendi huvide ja õiguste kaitse kriminaalmenetluses. Sealhulgas oli põhjendatud ka taandamistaotluste esitamine nii prokuröri kui kohtuniku suhtes.

Valdav enamik 06.-07.12.2010 istungil esitatud seisukohti tulenesid asjas toimunud ja jooksvalt toimuvatest menetluslikest arengutest ning kohtu ja prokuröri poolsetest menetlusnormide mittejärgimisest. Ilmselged menetlusnormide mittejärgimise juhud olid:

a) eelistungi korraldamata jätmine ( KrMS § 258 );

b) kohtuistungi määramine taoliselt, et ühel kaitsjal puudus tulenevalt varem määratud teistest istungitest võimalus enamikel istungipäevadel osaleda. Nimetatuga rikuti R.P õigust kahele kokkuleppelisele kaitsjale ( KrMS § 42 lg 2 );

c) eelistungi korraldamata jätmisest tuleneva olukorra tekitamine, kus süüdistatav ja kaitsja jäid ilma võimalusest esitada omapoolseid tõendeid;

d) asja arutamine ilma nõuetekohase süüdistusaktita ( KrMS § 268 );

e) asja arutamine olukorras, kus kaitsjatele oli edastatud kohtu redaktsiooniga mittekattuv süüdistusakt ( KrMS § 268 );

f) tõendite avaldamine ja uurimine vastuolus KrMS § 296 sätestatuga ja vastuolus üldtunnustatud seisukohtadega.

Riigikohus ei ole paraku käsitlenud prokuröri ja kohtu poolt toime pandud menetlusnormide rikkumisi ega seostanud kaitsjate poolt esitatud seisukohti konkreetse olukorraga. Seega on Riigikohtu etteheited üldise menetlusliku olukorra ja kaitseõiguse tagamise konteksti välised.

Kohtuotsusest võib jääda eksitav mulje, nagu jätnuks kaitsja vandeadvokaat A lihtsalt kohtuistungile ilmumata. Advokaat märgib, et kohus määras kohtuistungite ajad taoliselt, et kaitsjal polnud võimalik istungil osaleda. Samas näeb KrMS § 42 lg 2 ette süüdistatavale õiguse kuni kolme kaitsja üheaegsele kasutamisele. Advokaat leiab, et seaduses otseselt sätestatud õigust mitme kaitsja üheaegsele õigusabile ei saa muuta illusoorseks. Käesolevas asjas on maakohus süstemaatiliselt rikkunud R.P õigust kahe kokkuleppelise kaitsja õigusabile, määrates ja jättes vaatamata kaitsjate taotlustele muutmata istungid teadvalt graafiku alusel, mis ei võimaldanud ühel kaitsjal osaleda teises asjas varem määratud istungite tõttu. Seejuures oli kaitsja vandeadvokaat A esitanud kohtule kahel korral taotlused mõlemale kaitsjale sobivate aegade leidmiseks. Kohtu selline tegevus viis R.P kaitseõiguse rikkumisele ja tekitas kaitsjates põhjendatud kahtluse kohtu erapoolikuses. Nimetatud kahtlus kohtu erapoolikuses kumuleerus seoses kohtu poolt järjepideva menetlusnormide rikkumisega, mis tõi kaasa R.P menetlus-ja kaitseõiguste rikkumise. Nendeks rikkumisteks olid lisaks a) õiguse rikkumine kahe kaitsja osavõtule, b) eelistungi korraldamata jätmine, mis kokkuvõttes viis võimatuseni esitada kaitsja tõendeid menetluse algjärgus; c) asja menetlemine ilmselgelt puuduliku süüdistusakti järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimehe kirjast ei nähtu konkreetsed etteheited kaitsja tegevusele ja seetõttu ei selgu, mida täpselt peab Riigikohus venitamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehakse kaitsjate aadressil etteheiteid selle kohta, et kriminaalasja uut arutamist maakohtus iseloomustab läbivalt süüdistatava R.P ja tema kaitsjate püüdlus takistada sagedaste protsessuaalsete taotluste esitamise ja mahukate sõnavõttudega R.P esitatud süüdistuse sisulist arutamist, et süüdistatava ja tema kaitsjate keskne eesmärk on olnud menetluse venitamine, et R.P kaitsjate tegevusele maakohtus oli iseloomulik kindel käitumismuster: esitati pidevalt menetluslikke taotlusi, samuti vastuväiteid prokuröri ning kohtu tegevusele ja iga sellise taotluse või vastuväite põhjendamiseks esineti mahuka sõnavõtuga. Sageli võtsid ühe ja sama taotluse või vastuväite osas pikalt sõna mõlemad kaitsjad, samuti süüdistatav ise. Sama otsuse samas punktis Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb sisuliselt vastuolulise ja arusaamatu järelduse, et mitte kõik R.P ja tema kaitsjate maakohtule esitatud taotlused ei pruugi eraldivõetuna näida ilmselgelt põhjendamatutena, viitab taotluste esitamise ajastus, sagedus, nende põhjendamise ajamahukus, samuti juba lahendatud taotluste pidev kordamine ühemõtteliselt kõikehõlmavale venitamistaktikale. Sisuliselt leiab Riigikohus, et iga kohtule esitatud konkreetne taotlus eraldivõetuna on oma olemuselt asjakohane ja põhjendatud, aga kui vaadata neid esitatud taotlusi koos, siis nendest võib tuletada venitamistaktika.

Seega oletab advokaat, et etteheidetavateks käitumisteks on:

– kaitsja vandeadvokaat A ettepanek prokurörile, et prokurör ise kaaluks enda taandamist ja taandus prokuröri vastu juhul, kui prokurör ise ei taandu;

Advokaat on seisukohal, et taotlus on esitatud piisavalt selgelt ja lühidalt. Advokaat leiab jätkuvalt, et prokurör, kes saadab kohtu alla isiku II astme kuriteos, mille toimepanemisest on möödunud üle kümne aasta, käitub kas asjatundmatult või erapoolikult.  Prokurör möönis kohtuistungi protokollist nähtuvalt, et esitas n.ö I-l ringil kassatsiooni käesolevas asjas ajal, kui ta teenistussuhe oli peatunud. Advokaat leiab jätkuvalt, et peatunud teenistussuhtega prokuröri poolt teenistussuhte peatumise ajal prokurörina tegutsemine ja prokuröri ametipädevuse teostamine oli teadlik ametialane kuritarvitus, sellena taunitav ning koosmõjus muude asjaoludega annab alust ametniku aususes ja objektiivsuses kahtlemiseks.

– taotlus, et kohus vaataks läbi varem kohtule esitatud taotluse viia asja läbivaatamine üle teise kohtumajja. Advokaat märgib, et kaitsja esitas taotluse ühe lausega, paludes läbi vaadata varem kirjalikult esitatud taotlus. Viletsa tervisega kaitsealuse kaitseõiguse paremaks tagamiseks esitatud taotlus asja arutamiseks süüdistatava elukohajärgses kohtumajas, et isik saaks keskenduda kaitsele, mitte iga päev enam kui 2 tunni kulutamisele sõiduks istungile, esitatav taotlus ei saa kuidagi olla käsitletav istungi pahatahtliku venitamisena. Puudub vaidlus, et R.P kannatab erinevate tõsiste haiguste all.

–           korduv tähelepanu juhtimine süüdistusakti puudustele. Riigikohtu otsuse kohaselt  märkis vandeadvokaat A, et kui prokurör algset süüdistusakti ei muuda, tuleb alustada kohtulikku arutamist kõigi selles kajastatud kuriteoepisoodide osas, sõltumata sellest, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel mõisteti R.P osades süüdistusaktis kajastatud tegudes õigeks. Kui prokurör jättis süüdistuse sisu avaldades ette lugemata süüdistuse need osad, milles R.P oli kriminaalasja esmakordsel arutamisel õigeks mõistetud, sekkusid nii mõlemad kaitsjad kui ka R.P prokuröri esinemisse etteheidetega, et prokurör jätab osa teksti vahele. Lisaks soovisid kaitsjad, et prokurör loetleks uuesti tõendid, millele ta tugineb, ehkki avakõnes oli prokurör seda juba teinud.

Seega nõudsid kaitsjad KrMS § 268 täpset täitmist. Advokaat on jätkuvalt seisukohal, et kaitsjal on mitte ainult õigus, aga ka kohustus nõuda kaitseõiguse tagamiseks asja arutamist süüdistusakti järgi. Kui isik on enamikes episoodides õigeks mõistetud ning ülejäänud episoodides jätkub asja arutamine, tuleb paratamatult muuta süüdistusakti, sest vastasel juhul ei toimu asja arutamine süüdistusakti järgi nagu nõuab KrMS § 268 lg 1. Menetlusosalised ei saa lihtsalt osa süüdistusakti kõrvale jätta. Käesoleval juhul tekitas täiendavalt väga tõsise probleemi asjaolu, et prokuröri tõendid ei olnud piiritletavad episoodide kaupa. Vajas selgitamist, milliseid süüdistusaktis nimetatud tõendeid, nii tunnistajaid kui dokumentaalseid tõendeid, käsitleb prokurör süüdistuse tõenditena. Seda muuhulgas selleks, et otsustada, milliste süüdistusaktis loetletud tõendite uurimist, juhul kui prokurör aktis nimetatud tõendite uurimist kogu ulatuses ei pea vajalikuks, peaks taotlema kaitsja. Paraku selles küsimuses pärast diskussiooni selgust saada ei õnnestunudki. Teiseks väga tõsiseks probleemiks oli, et kaitsjatele oli esitatud üks süüdistusakti redaktsioon ning kohtule teine, kaitsjate redaktsioonist erinev. Advokaat on jätkuvalt seisukohal, et selline segadus süüdistusaktidega peaks olema välistatud, kui see aga tekib, on tegu äärmiselt tõsise menetlusliku küsimusega, mis tuleb lahendada. Kui pole selge, millise süüdistusakti järgi asja arutatakse, ei saa ka rääkida KrMS § 268 lg 1 nõuete järgimisest.

Ei saa nõustuda, et kaitsjad asusid taotlema R.P rehabiliteerimist nn 1.episoodi osas nagu väidab Riigikohtu otsuse p 2.9. Kaitsjad ei ole asunud taotlema R.P rehabiliteerimist, vaid kaitsja vandeadvokaat A ainult R.P enda esitatud taotluse läbivaatamist.  Kaitsja seisukoht oli esitatud seejuures väga lühidalt. Kaitsja tegevuse hindamiseks tuleb vaadata konteksti, milleks oli süüdistuse ilmselge puudulikkus ja mittevastavus KrMS nõuetele, sh ja eriti prokuröri soovimatus või suutmatus üheselt piiritleda, millised on prokuröri tõendid. 03. jaanuariks 2011 esitas prokurör ise uue süüdistusakti. See kinnitab veenvalt, et kaitsjate kriitika süüdistusakti osas oli asjakohane.

– seoses Riigikohtu otsuse p-ga 2.10 märgib advokaat, et süüdistatavale ja tema kaitsjatele tuleb tagada reaalne, mitte illusoorne, võimalus enda kaitsmiseks. Käesoleval juhul oli tegemist olukorraga, kus kohus KrMS nõudeid rikkudes jättis eelistungi korraldamata, mis omakorda viis olukorrani, et kaitsjatelt võeti ära menetluslik võimalus omapoolsete taotluste ja tõendite esitamiseks. Kohus oleks pidanud kaitsjatega läbi arutama, millal ja kuidas saavad kaitsjad omapoolsed tõendid esitada. Kaitsjatega kaitseõiguse seisukohast üliolulise küsimuse arutamata jätmisega käitus kohus üllatuslikult ja lõi olukorra, kus kaitsjad jäid tõendite esitamise võimalusest ilma. Asjaolu, et kaitsjad kohtu tekitatud olukorras asusid aktiivselt nõudma tõendite esitamise võimalust ja esitasid sellekohased põhjendused, ei ole kaitsjatele ette heidetav kiire menetluse takistamisena.

– seoses Riigikohtu otsuse p 2.11; 2.13 jääb advokaat seisukohale, et kohtu minetused menetlusnormidest mittekinnipidamisel olid sedavõrd tõsised, mis põhjendasid kahtluse kohtu objektiivsuses ja seeläbi kohtu taandamise põhjendatuse.

– Riigikohtu otsuse p 2.12, mis käsitleb dokumentaalsete tõendite avaldamist ja uurimist. KrMS §296 lg 1 kohaselt võib kohtumenetluse pool kohtult taotleda kohtueelses menetluses koostatud uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi osalist või täielikku avaldamist, arvestades käesoleva seadustiku §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. „Uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamine toimub teksti sõnasõnalise ametliku ettelugemise kaudu. Põhimõtteliselt on teatud asjaoludel otstarbekas osaline ettelugemine. Seda näiteks juhul, kui mahuka protokolli või muu dokumendi puhul on uurimise jaoks oluline teksti üksikkoht selle sõnastuse või sisu tõttu. Avaldamine (ettelugemine) tuleb protokollida nii, et protokolli või muu dokumendi tundemärgid oleks kohtuistungi protokollis esitatud.“ Kaitsjad olid korduvalt sunnitud vaidlema prokuröri poolt tõendite avaldamise vastu, kus prokurör taotles kogu tõendi avaldamist, kohus nõustus, kuid prokurör tegelikult tõendit ei avaldanud, seda ei uuritud. Vandeadvokaat A toob välja teise kaitsja vandeadvokaadi vanemabi B sõnavõtu (protokolli lk 32): “kuidas on võimalik sellist mahukat dokumenti tl.7-44 so 37 lehekülge teksti kanda kohtule ette, avaldada vähem kui 4 minutiga. (…) Meil on ainuke võimalus iga dokumendi järel oma arvamust korrata. Muidu öeldakse, et nõustusime sellega.“ Advokaat on veendunud, et muul viisil kui iga dokumentide kogumi avaldamise järel uuesti sõna võttes ning avaldamise puudulikkusele ehk teisisõnu mitteavaldamisele tähelepanu juhtides ei olnud kaitsjatel võimalust viidatud menetlusnormi KrMS § 296 rikkumist dokumenteerida. Olukorras, kus kaitsjal olnuks alus taotleda täiendavat aega istungiks valmistumiseks, kaitsja seda ei teinud. Advokaat leiab kaitsjana, et tal oli õigus nõuda asja arutamise edasilükkamist, et kaitseõiguse reaalseks teostamiseks tagada võimalus asja ettevalmistamiseks vajaliku põhjalikkusega. Kaitsja kompenseeris justiitssüsteemi töökorraldust, mis seisneb erinevate asjade määramises samale ajale, R.P istungiks valmistumisega istungile eelneval nädalavahetusel ja tööaja välistel tundidel.

II Vandeadvokaadi vanemabi B selgitab, et ei saa kuidagi nõustuda püüdega esitada etteheiteid kaitsjate kaitsetegevusele R.P kaitsmisel ja seda alljärgnevatel põhjustel.

1. Tulenevalt KrMS § 266 lg 1 juhib kohtuistungit mitte kaitsja või kaitsjad, vaid kohtunik. KrMS § 267 lg 4 sätestab, et kui prokurör või kaitsja rikub kohtuistungi korda, ei täida kohtuniku korraldust või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu, võib talle kohtumäärusega kohaldada rahatrahvi kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses. Kohtumääruse koopia saadetakse prokuröri korrarikkumise korral prokuratuuri ja advokaadist kaitsja korrarikkumise korral advokatuuri juhatusele. Tartu Maakohus nimetatuid meetmeid kaitsjate suhtes kohaldanud ei ole.

2. Kaitsja ülesanne on kaitsetegevuse teostamisel ka kriminaalkohtumenetluse seaduslikkuse tagamine.  Nii maakohtu kohtukoosseis kui ka riiklikku süüdistust esindav prokurör on R.P kriminaalasja teistkordsel arutamisel kohtumenetluse algusest peale püüdnud nimetatud kriminaalkohtumenetlust läbi viia mitte täpses vastavuses kehtivale kriminaalmenetlusõigusele, vaid nn lihtsustatud korras.  Kaitsjate püüd sellele nn lihtsustatud korra kasutamise lubamatusele ja sellega ka süüdistatava R.P kaitseõiguse piiramise lubamatusele kohtu tähelepanu juhtida ja paluda, et kohtumenetlus toimuks ranges vastavuses kehtivale kriminaalmenetlusõigusele, on pälvinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimehe kriitika ja tema soovi algatada süüdistatava R.P kaitsjate suhtes distsiplinaarmenetlus.

3. Maakohtu kohtukoosseisu püüd läbi viia kohtumenetlus nn lihtsustatud korras algas kõigepealt kohtuistungite toimumise aegade määramisest. Antud kriminaalkohtumenetluses oli süüdistatav R.P valinud endale vastavalt KrMS § 42 lg 2 sätetele kaks kokkuleppelist kaitsjat. 30. augustil 2010. a saatis maakohus kaitsjatele ootamatult kutsed, milles teatas, et R.P kriminaalasja arutamine on määratud 6.-17. detsember 2010. a ja 3. jaanuar – 4. veebruar 2011. a.  Seega detsembris 2010. a kohus määras kohtuistungite toimumise 10-l päeval, jaanuaris-veebruaris 25-l päeval, kokku kriminaalasja arutamiseks kohus planeeris 35 istungipäeva. Eelnevalt enne kutsete saatmist ei määranud maakohus antud asjas eelistungit ega pidanud isegi vajalikuks kooskõlastada määratavaid kohtuistungi toimumise aegu kaitsjatega. R.P soovis, et mõlemad advokaadid esineksid toimuvatel kohtuistungitel koos tema kaitsjatena ning R.P oli kategooriliselt selle vastu, et juhul, kui üks kaitsjatest on hõivatud teise eelnevalt määratud kohtuistungiga, siis tema kriminaalasja arutamine toimuks ainult ühe kaitsja osavõtul. Seetõttu esitati kohtule taotlused osade istungipäevade osas kohtuistungi aja edasilükkamiseks seoses advokaadi hõivatusega teiste kohtuasjadega. Maakohus jättis nimetatud taotlused rahuldamata, põhjendades seda sellega, et kohtuistungiteks planeeritud ajal on kaitsja tagatud, sest süüdistataval on kaks kaitsjat, kellel ei ole võimalik istungist osa võtta erinevatel aegadel ja et mõlema kaitsja hõivatus samal ajal on seotud vaid 6 kohtuistungi päevaga. Samas maakohus ei võtnud vastu ka mingit otsustust ajaks, kui mõlemad kaitsjad olid ühel ja samal ajal hõivatud.

Kriminaalmenetluse seadustik lubab ühel kaitsealusel võtta tema suhtes toimuvasse kohtumenetlusse kuni kolm kokkuleppelist kaitsjat, kellel igaühel neist on teineteisest eraldiseisev kaitseõiguspädevus.  Mitme kaitsja esinemisel ühe süüdistatava kaitsmisel on neil õigus iseseisvalt ja eraldiseisvalt otsustada kaitsmispositsiooni küsimusi, tulenevalt oma spetsialiseerumisest, või jagada omavahel kaitseülesannete täitmist, kusjuures mõlemad on kohustatud oma kliendi kaitsmiseks kasutama kõiki seaduses ettenähtud kaitsmisvahendeid ja –viise ning osutama süüdistatavale muud vajalikku õigusabi. Kohtuistungid toimusid mõlema kaitsja osavõtul 06. ja 07. detsembril 2010. a.  Vaatamata asjaolule, et süüdistatava R.P teine kaitsja vandeadvokaat A ei saanud osaleda 08. detsembri 2010. a ja 13. detsembri 2010. a kohtuistungitel seoses oma hõivatusega teise kohtuistungiga, leidis maakohus, et kõik on korras ja süüdistatavale R.P-le on kaitseõigus tagatud, sest süüdistataval on kaks kokkuleppelist kaitsjat ning ühe kaitsja puudumine ei takista kriminaalasja edasist arutamist ning ei olevat vaadeldav R.P kaitseõiguse riivena, siis nimetatu tingiski advokaadipoolse taotluse esitamise kohtule kohtuistungi edasilükkamiseks ja kohtu tähelepanu juhtimise süüdistatava R.P KrMS § 42 lg 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumisele.

Selline R.P kaitseõiguse tagamisest mittehooliv kohtu seisukoht ajendaski advokaati esitama taotluse kohtuniku taandamiseks, kusjuures taotluse esitamise äramuutva tingimusena märkis advokaat, et juhul, kui kohtunik teeb enne taandamise taotluse lahendamist edasilükkamatu menetlustoimingu KrMS § 50 lg 3 alusel ning määrab kohtuasja istungid selliselt, et kohal on võimalik viibida R.P mõlemal kaitsjal, loobub advokaat taandamise taotlusest ning ei palu selle lahendamist.

4. Süüdistusaktiga seonduvad probleemid antud kriminaalasja arutamisel. KrMS § 268 lg 1 määratleb kohtuliku arutamise piirid, mille kohaselt kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. KrMS § 285 lg 2 kohaselt prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Selle toimingu eesmärgiks on, et nii kohtul kui ka süüdistataval ja tema kaitsjatel oleks enne sisulise kohtuliku uurimise algust üksikasjalik ülevaade läbiviidava kriminaalmenetluse esemest ning edasise kohtuliku uurimise raamidest ja ka võimalus kõrvaldada juba kohtuliku uurimise algstaadiumis süüdistust puudutavad ebaselgused.

Kuna R.P esitatud süüdistusakti tekst oli üks, prokuröri kohtule antud ülevaade süüdistusest aga hoopis teine, siis ka kohus eeldatavalt ei olnud prokuröri avakõnest välja lugenud konkreetset süüdistuse sisu ja hakkas esitama prokurörile täpsustavaid küsimusi süüdistuse sõnastusest arusaamiseks. Arvestades asjaolu, et prokuröri avakõnest, mis pealegi esitati nn kiirkõne meetodil väljavõtetena prokuröril olevast süüdistusaktist, mis ei olnud identne süüdistataval ja tema kaitsjatel olevate süüdistusaktidega, ei olnud võimalik välja lugeda läbiviidava kriminaalmenetluse eset ega ka edasise kohtuliku uurimise raame, avaldas advokaat arvamust, et käesolevas kriminaalmenetluses puudub kriminaalmenetlusõiguse kohane süüdistusakt, mis kujutab endast süüdistatava R.P kaitseõiguse olulist rikkumist.

5. Dokumentaalsete tõendite avaldamise ja uurimisega seonduvad probleemid. KrMS § 296 lg 1 kohaselt võib kohtumenetluse pool kohtult taotleda kohtueelses menetluses koostatud uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi osalist või täielikku avaldamist, arvestades käesoleva seadustiku §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid.

Uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamine toimub teksti sõnasõnalise ametliku ettelugemise kaudu. Põhimõtteliselt on teatud asjaoludel otstarbekas osaline ettelugemine. Seda näiteks juhul, kui mahuka protokolli või muu dokumendi puhul on uurimise jaoks oluline teksti üksikkoht selle sõnastuse või sisu tõttu. Avaldamine (ettelugemine) tuleb protokollida nii, et protokolli või muu dokumendi tundemärgid oleks kohtuistungi protokollis esitatud.  Probleem, millele kaitsjad olid sunnitud kohtu tähelepanu juhtima, tekkis prokuröripoolsest õiguskäsitlusest seonduvalt kohtuliku uurimise staadiumil tõendite avaldamise ja uurimisega. Prokuröri seisukoht oli, et dokumentide avaldamine ei tähenda sõnasõnalist ettelugemist, vaid määratlemist, kus asub dokument, mille uurimist taotletaks, ja selle sisu lühidalt ettekandmist.

Kokkuvõtvalt kinnitas advokaat, et nii tema kui ka vandeadvokaat A tegid tööd R.P kaitsmisel tema suhtes toimetatavas kriminaalkohtumenetluses kriminaalmenetlusõigusnormide ja advokatuuriseaduse sätete alusel. Kaitsjad ei kasutanud R.P kaitsmisel kriminaalasja arutamisel maakohtus „silmatorkavalt obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat, mille eesmärk oli menetluse venitamine“.

Ka kohtuistungite ajaline toimumine ega kohtu poolt määratud kohtuistungite toimumise graafik ei kinnita nimetatut. Kohus määras R.P kriminaalasja arutamise detsembris 2010. a 10-l päeval, jaanuaris-veebruaris 2011. a 25-l päeval, kokku kriminaalasja arutamiseks kohus planeeris 35 istungipäeva. Faktiliselt osales advokaat süüdistatava R.P kaitsjana planeeritud istungipäevadest 4-l päeval. Kohtuistungid toimusid veel 15.12.2010. a ja 03.01.2011. a ning kohus kuulutas antud asjas kohtuotsuse välja 10.01.2011. a. Advokaat leiab, et ka nendest asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik rääkida menetluse venitamisest.

13.12.2010. a toimunud kohtuistungil süüdistatav R.P loobus oma kokkuleppelistest kaitsjatest. Riiklikku süüdistust esindav prokurör esitas kohtule taotluse määrata R.P kaitsjaks riigi õigusabi korras vandeadvokaadi vanemabi B. Kohus nõustus prokuröri ettepanekuga ja esitas advokatuurile taotluse määrata R.P riigi õigusabi korras kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi B. Juhul, kui R.P kokkuleppeline kaitsja vandeadvokaadi vanemabi B kasutas kriminaalasja arutamisel maakohtus „silmatorkavalt obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat, mille eesmärk oli menetluse venitamine“, siis on ebausutav, et nii riiklikku süüdistust esindav prokurör kui ka ainuisikulise kohtukoosseisu eesistuja kohtunik  oleksid taotlenud advokatuurilt määrata R.P riigi õigusabi korras kaitsjaks jällegi sellesama vandeadvokaadi vanemabi B.

III Vandeadvokaadi vanemabi K selgitas, et sai R.P endale kaitsealuseks RIS-i kaudu nn sundkorras. R.P kaitsmise tegi raskeks see, et asja oli arutatud aastaid ja kriminaalasja toimikuid oli rohkem kui 20 ning kriminaalasi oli juba Riigikohtus. Vastab tõele, et R.P-ga silmast silma kohtutud ei ole, sest R.P-le sobivad ajad ei sobinud jällegi advokaadile. Samuti ei osanud R.P advokaadile arusaadavalt selgitada, miks on silmast silma kokkusaamine vajalik. Advokaat oli R.P-ga ühenduses e-kirja teel. Tema helistas vajadusel advokaadile ja ka advokaat ise helistas R.P-le korduvalt. Kõik küsimused said lahendatud e-kirja ja telefoni teel. Advokaat arvab, et tänapäevaseid sidevahendeid arvestades on see normaalne ja enesestmõistetav. Mis puudutab raha nõudmist, siis R.P ei ole korrektne. Advokaat selgitas R.P-le vaid seda, et iga silmast silma kokkusaamine suurendab tema kohtukulusid. Mis puudutab kassatsioonkaebuse koostamist ja allkirjastamist, siis tõepoolest pärast toimiku materjalidega tutvumist luges advokaat ka läbi kolleeg V.L poolt koostatud kassatsioonkaebuse. V.L oli ära teinud suure töö ja koostanud pika, põhjendatud ja argumenteeritud kassatsioonkaebuse. Advokaat võttis ise R.P-ga ühendust ja küsis tema arvamust juba esitatud kassatsioonkaebuse kohta. R.P kinnitas, et ka tema on kassatsioonkaebusega rahul. Advokaat tegi R.P-le ettepaneku, et ta võib esitada kassatsioonkaebuse juba olemasoleval kujul. R.P oli sellega nõus. Pärast seda võttis advokaat ühendust ka kolleeg V.L-ga. Advokaat selgitas talle olukorda ja oma plaane ning V.L saatis advokaadile elektrooniliselt kassatsioonkaebuse teksti. Ilmselt ei ole R.P ka praegusel momendil pretensioone kassatsioonkaebuse sisule, sest Riigikohus andis kaebusele menetlusloa. See, et kohtuotsus ei olnud R.P jaoks positiivne, ei sõltunud enam advokaadist.

R.P jättis oma kaebuses täielikult tähelepanuta advokaadi töö, mis seisnes selles, et ta koostas R.P palvel maakohtule taotluse kohtuotsuse täitmise edasilükkamiseks ning kui kohus seda taotlust ei rahuldanud, siis kaebas kohtumääruse peale edasi ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus rahuldas advokaadi määruskaebuse, mis oli  R.P-le positiivne tulemus. Mis puudutas tasu R.P kaitsmise eest, siis ei ole advokaat esitanud ühtegi kaitsjatasu taotlust ega saanud R.P kaitsmise eest tasu, mis ei tähendaks seda, et advokaat ei teinud tööd ja ei kulutanud aega.

Aukohus algatas asja uurimiseks aukohtumenetluse. Aukohus selgitas välja, et kaitsjatele etteheidetav tegu seisnes selles, et nende keskseks eesmärgiks R.P kaitsmisel oli kohtumenetluse venitamine, millega kaitsjad võisid rikkuda eetikakoodeksi § 21 p 2 sätestatud kutse-eetika nõudeid,  mis keelavad advokaadil tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist.

Etteheited kaitsjate tegevusele on välja toodud Riigikohtu otsuse punktis 19. Selle kohaselt iseloomustab kriminaalasja uut arutamist maakohtus läbivalt süüdistatava R.P ja tema kaitsjate püüdlus takistada sagedaste protsessuaalsete taotluste esitamise ja mahukate sõnavõttudega R.P-le esitatud süüdistuse sisulist arutamist; et süüdistatava ja tema kaitsjate keskne eesmärk on olnud menetluse venitamine; et R.P kaitsjate tegevusele maakohtus oli iseloomulik kindel käitumismuster, mille kohaselt esitati pidevalt menetluslikke taotlusi, samuti vastuväiteid prokuröri ning kohtu tegevusele ja iga sellise taotluse või vastuväite põhjendamiseks esineti mahuka sõnavõtuga; sageli võtsid ühe ja sama taotluse või vastuväite osas pikalt sõna mõlemad kaitsjad, samuti süüdistatav ise. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi mitte kõik R.P ja tema kaitsjate maakohtule esitatud taotlused ei pruugi eraldivõetuna näida ilmselgelt põhjendamatutena, siis viitab taotluste esitamise ajastus, sagedus, nende põhjendamise ajamahukus, samuti juba lahendatud taotluste pidev kordamine ühemõtteliselt kõikehõlmavale venitamistaktikale. Seega on Riigikohus jõudnud järeldusele, et iga kohtule esitatud konkreetne taotlus eraldivõetuna on asjakohane ja põhjendatud, kuid kui vaadata esitatud taotlusi tervikuna, viitab see venitamistaktikale. Aukohus Riigikohtu sellise järeldusega ei nõustu.

Aukohus on seisukohal, et KrMS § 266 lg 1 kohaselt juhib kohtumenetlust kohtunik, kellel on võimalus kaitsja tegevust seaduses ettenähtud korras distsiplineerida. Seega, kui kaitsja esineb kohtu hinnangul ebaproportsionaalselt pikkade sõnavõttudega, on kohtul võimalus kaitsja korrale kutsuda. Kohtul on võimalus kaitsjat trahvida või koguni menetlusest kõrvaldada.  KrMS § 267 lg 4 sätestab, et kui prokurör või kaitsja rikub kohtuistungi korda, ei täida kohtuniku korraldust või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu, võib talle kohtumäärusega kohaldada rahatrahvi kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses. Aukohtule ei ole teada, et kohus oleks kaitsjate suhtes eelnimetatud meetmeid kordagi kohaldanud.

Määruses on ette heidetud ka asjaolu, et mõlemad kaitsjad võtsid ühe ja sama taotluse või asjaolu osas pikalt sõna ning tihti kordasid üksteist. Aukohus leidis, et kuivõrd kaitsjal on protsessis iseseisev menetluspädevus, peabki kohus igale kaitsjale eraldi sõna andma. Vastasel juhul oleks tegu menetlusnormi rikkumisega. Aukohtu hinnangul ei saa kaitsjatele ette heita, et nad iseseisvalt sõna võtsid. Samas on kaitsjad aukohtule suuliselt istungil selgitanud, et üksteise sõna-sõnalt või mõte-mõttelt kordamist ei olnud, pigem toimus sõnavõtt üksteist täiendades. Istungi protokollist ei nähtu, et advokaadid oleksid sõna võtnud asjassepuutumatute asjaolude suhtes.

Aukohus ei pea õigeks Riigikohtu seisukohta, et igat konkreetset tegevust eraldi hinnates on kõik toimunud seadusega kooskõlas ning ühtegi rikkumist ei ole toime pandud, kuid nende tegevuste summa on tinginud rikkumise. Aukohtu hinnangul ei saa kaitsjatele ette heita, et nad kliendi huvide kaitsmisel teevad endast kõik oleneva ning kasutavad kõiki seaduslikke vahendeid ja viise selleks, et kliendi huvid oleksid parimal moel kaitstud. Kaitsja roll kriminaalmenetluses ongi kasutada kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning anda kaitsealusele muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Sama näeb ette AdvS 44 lg 1 p 1, mille kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise. AdvS § 41 lg 1 p 3 kohaselt on vandeadvokaat pädev vabalt valima ja kasutama seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise õigusteenuse osutamisel. Euroopa Advokaatide Eetikakoodeksi p 2.1.1 ja 2.1.2 sätestavad muuhulgas, et advokaat peab seetõttu vältima oma sõltumatuse ohtu seadmist ja mitte tegema mööndusi oma kutsenormidest kinnipidamisel klientide, kohtu või kolmandate isikute kasuks /…/ Sõltumatus on vajalik nii kohtuvälistes asjades kui kohtus. Samas, p 4.2 kohaselt advokaat on kohustatud kaitsma oma kliendi huve ausalt ja kartmatult, hoolimata advokaadi isiklikest huvidest või temale või mis tahes muule isikule tekkivatest tagajärgedest, säilitades samal ajal austuse ja viisakuse kohtu vastu.

Eetikakoodeksi § 21 lg 2 näeb ette, et advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, esitada kohtule tõendeid, mis advokaadile teadvalt on võltsitud või muul moel tahtlikult takistada asja õiget ja kiiret läbivaatamist. Euroopa Advokaatide Eetikakoodeks ei tauni otsesõnu kohtuasja kiire läbivaatamise takistamist nagu seda teeb siseriikliku eetikakoodeksi § 21. Aukohus nõustub vandeadvokaat A seisukohaga, et võib arvata, et asja kiire läbivaatamise eraldi rõhutamise puudumine ei ole Euroopa Advokaatide Eetikakoodeksis juhuslik, sest kiiret menetlust kui menetluslikku väärtust ei saa vaadelda väljaspool menetluslike väärtuste terviksüsteemi. Aukohus leiab, et selleks, et välja selgitada, kas advokaat on kaitseõigust teostades rikkunud kutse-eetika nõudeid, peab hindama samaaegselt erinevaid menetluslikke väärtusi – vajadust sisuliselt teostada kaitseõigust ning püüet kiirele menetlusele. Aukohus leiab, et  kiire menetluse põhimõte ei saa olla olulisem, kui õiglase menetluse tagamine, mille raames on süüdistaval ja tema kaitsjatel võimalus oma õigusi kaitsta ja kasutada.

Samas ei pea aukohus õigeks vandeadvokaadi vanemabi B teguviisi kohtuniku suhtes taandamise taotluse esitamise osas. Nimelt selgitas vandeadvokaadi vanemabi B, et kohtuniku taandamise taotluse tegelik eesmärk ei olnud kohtunikku taandada, vaid fikseerida kirjalikult kriminaalmenetlusnormide rikkumine. Aukohus ei pea eetiliseks põhjendamatute ja nn peidetud eesmärgiga taotluste esitamist. Aukohtu hinnangul on menetluslikke rikkumisi võimalik fikseerida muul viisil, näiteks vastava avalduse esitamisega.

Kokkuvõttes leidis aukohus, et väidetav rikkumine kaitsjate poolses tegevuses ei ole kinnitamist leidnud. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg 5 otsustas aukohus lõpetada aukohtumenetluse vandeadvokaadi A ja vandeadvokaadi vanemabi B osas.

Aukohus selgitas välja, et vandeadvokaadi vanemabile K etteheidetav tegu seisnes selles, et ta R.P kaitsjana kordagi oma kaitsealusega ei kohtunud ning küsis põhjendamatult tema kaitsmise eest tasu. Aukohus leidis, et R.P pöördumises esitatud etteheited vandeadvokaadi vanemabi K tegevusele ei ole kinnitamist leidnud. Aukohus tõi välja, et vastab tõele, et advokaat kaitsealusega ei kohtunud, mis üldjuhul võiks olla taunitav, kuid arvestades konkreetseid asjaolusid, ei leia aukohus, et tegemist oleks minetusega. Nimelt oli selleks hetkeks, kui advokaat kaitsjaülesandeid täitma asus, menetlus etapis, kus kaitsealuse huvides tuli esitada kassatsioonkaebus. Kassatsioonkaebus oli sisuliselt koostatud R.P eelneva kaitsja V.L poolt. Advokaat on selgitanud, et suhtles R.P-ga telefoni ja e-kirja teel korduvalt ning viimane oli rahul juba koostatud kassatsioonkaebusega. Seega peab aukohus etteheited selles osas tagantjärgi otsituteks. Õigust mõistab üksnes kohus ning asjaolust, et kohtuotsus ei olnud R.P jaoks positiivne, ei järeldu, et kaitsja oleks oma tööd ebaprofessionaalselt teinud.  Kinnitamist ei leidnud etteheide, et advokaat oleks küsinud kaitsetegevuse eest põhjendamatut tasu. Aukohtu andmetel ei ole advokaat kaitsetegevuse ees tasu üldse saanud. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg 5 otsustas aukohus lõpetada aukohtumenetluse ka vandeadvokaadi vanemabi K osas.

VI

Advokatuuri juhatus tegi aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks vandeadvokaadi vanemabi W tegevuse suhtes tema tegevuse peale esitatud kuue kaebuse alusel. Asja menetlemise käigus oli erinevatelt isikutelt laekunud informatsiooni W poolt toimepandud tööalastest minetustest.

1) F.N toob oma kaebuses välja, et ta ei ole saanud õiglast ja tõhusat õigusabi. Kaebaja kohtus temale määratud advokaadiga W korra, kuid pärast seda ei ole kaebajal enam õnnestunud advokaadiga ühendust saada. Kaebaja on pöördunud saatkonna poole advokaadiga W ühenduse saamiseks, kuid ka saatkonnal ei ole õnnestunud advokaadiga kontakti saada. Kaebuse esitamise ajaks ei olnud kaebaja saanud advokaadiga kontakti 1,5 kuu vältel ega kuulnud, et advokaat oleks tema asjaga tegelenud. 2) V.L esitas advokatuurile kaebuse advokaat W tegevuse peale, milles heidab advokaadile W ette, et ta ei ole kompetentne teda kaitsma ja ei saa oma kohustustega hakkama. Kaebaja esitas ise apellatsioonkaebuse, kuigi seda lubas teha advokaat. Kaebaja palvetele tulla vanglasse temaga konsulteerima ja püüdlustele temaga võtta ühendust, ei ole advokaat reageerinud. Kaebaja ei tea, kuidas advokaadiga ühendust saada, samas vajab esitamist kassatsioonkaebus. Kaebaja toob välja, et on kaotanud usalduse advokaadi vastu ja soovib, et talle määrataks uus advokaat, kes esitaks kassatsioonkaebuse. 3) Riigikohus edastas advokatuurile kohtumääruse, milles kolleegium leiab, et advokatuuri juhatus peab kontrollima, kas advokaadi W tegevus on kooskõlas advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetega. Edastatud kohtumääruse kohaselt on jäetud V.L (sama kodanik, kes esitas ka ise kaebuse) taotlus kaitsja vahetamise osas rahuldamata. Antud määruses on toodud välja, et kuivõrd advokaat W on teavitanud ringkonnakohut, et esitab kaitsealuse soovil kassatsiooni ja kuivõrd seda saab teha üksnes advokaadi vahendusel, siis oli advokaadil kohustus esitada kassatsioon Riigikohtule. Advokaat seda ei teinud, mistõttu kriminaalkolleegium leiab, et juhatus peab kontrollima selles asjas advokaadi tegevust. 4) K.M  esitas advokaat W tegevuse peale kaebuse, milles heidab ette, et advokaat jättis esitamata kaebaja huvides taotluse elektroonilise järelevalve kohaldamiseks, kuigi selle esitamises oldi kokku lepitud. Lisaks sellele ei suhtle advokaat kaebajaga – ei vasta tema telefonikõnedele, ei pea kinni kokkulepetest jne ning selline olukord on kestnud ligemale kaks kuud. Kaebaja soovib saada tagasi advokaadi käest talle kuuluvaid dokumente, kuid ei temal ega tema uuel kaitsjal ei ole õnnestunud advokaadiga ühendust saada. 5) Kohus informeeris advokatuuri juhatust sellest, et advokaat W ei ole esitanud õigeaegselt kaitseakti ning ei esitanud ka ühtegi mõjuvat põhjust selle esitamata jätmise kohta. 6) Politsei- ja Piirivalveamet edastas advokatuurile kriminaalmenetluse raames menetlustoimingu käigus leitud kriminaalasja toimiku koopia. Kahtlustatava sõnade kohaselt sai ta selle toimiku advokaat W käest tutvumiseks.

Advokatuuri juhatus on korduvalt palunud advokaadil edastada selgitused kaebustes toodud asjaolude kohta, kuid juhatuse istungi päevakorra kinnitamise ajaks ei olnud need advokatuurini jõudnud. Eelnevalt oli nii advokaati kui ka advokaadibüroo pidajat teavitatud sellest, et juhatus arutab kõnesolevaid kaebuseid 02.04.2012. a toimuval istungil. Büroopidaja teavitas, et advokaat on alates 14.03.2012. a haiguslehel, tema mobiiltelefon on välja lülitatud ning tema advokaadiga ühendust ei saa. Juhatus märkis, et advokaat W tegevuse peale on korduvalt esitatud kaebuseid, advokaat on ka varasemalt jätnud advokatuuri juhatuse pöördumistele õigeaegselt vastamata ning juhatus leidis, et advokaadi tegevus vajab täiendavat uurimist ja asjaolude selgitamist.

Aukohtu poole pöördus ka advokatuuri kutsesobivuskomisjoni esimees informatsiooniga, et advokaat W ei ole hoolimata korduvatest meeldetuletustest esitanud kutsesobivuskomisjonile advokatuuriseaduse § 34¹ lg 3 sätestatud täiendusõppe aruannet, kuigi nende korraline hindamisperiood lõppes 31.12.2011. a. Kutsesobivuskomisjon palus aukohtul kontrollida, kas tegemist on advokatuuriseaduse rikkumisega, millise osas peaks aukohus seisukoha võtma.

Aukohtu poole pöördus kaebusega ka N.G, kes teatas, et tal on vandeadvokaadi vanemabiga W sõlmitud novembris 2011. a õigusabileping. Kaebaja maksis advokaadile raha. Viimane kord sai kaebaja advokaadiga rääkida 25.01.2012. a ning pärast seda oli advokaat kadunud (u kolm kuud). Mõned korrad on advokaat vastanud kaebaja e-kirjadele, kuid kaebaja tahab teada, mis on tema asjast saanud, kas advokaat on selles osas midagi teinud, kuid advokaat ei vasta telefonile. Kaebaja soovib saada tagasi oma dokumente või raha.

Ringkonnakohus edastas advokatuurile määruse, millega oli advokaat W kriminaalasjas nr 1 riigi õigusabi osutamisest kõrvaldatud. Määruse kohaselt jättis kaitsja ilma põhjuseta osa kaitsekohustusi täitmata ning suhtus hooletult oma kaitsealuse õigustesse. Nimelt esitasid nii kaitsja kui ka kaitsealune teate apellatsioonkaebuse esitamise soovi kohta, kuid kaitsja ei esitanud apellatsioonkaebust tähtaegselt ja kohtuotsus jõustus. Apellatsioonkaebused laekusid kohtusse hilinemisega ja kohus jättis need läbivaatamata, sest need olid esitatud tähtaega rikkudes. Kohtumääruse peale, millega jäeti apellatsioonkaebus läbivaatamata, esitas kaitsealune kaebuse. Kaitsealune palus tühistada maakohtu määrus, ennistada apellatsiooni esitamise tähtaeg ning määrata talle riigi poolt uus kaitsja, kuna riigi poolt määratud kaitsja advokaat W ei esitanud tähtaegselt apellatsioonkaebust. Kaitsealune selgitas, et kaitsja lubas esitada kohtule pärast motiveeritud kohtuotsuse saamist apellatsiooni. 28.02.2012. a sai kaitsealune aga posti teel otsuse, mis oli jõustunud. Ta proovis kohe pärast seda võtta telefoni teel ühendust advokaadiga W, kuid tulutult. Tema e-kirjale vastas advokaat, et esitab kohe apellatsiooni ning võtab temaga ühendust. Kaitsealune esitas ise apellatsiooni ning paar päeva hiljem teatas ka advokaat W, et esitas apellatsiooni kohtule. Mingit kinnitust kaitsealune selle kohta aga ei saanud ja tal ei ole õnnestunud saada ka advokaadiga ühendust.

Teises kriminaalasjas edastas ringkonnakohus advokatuurile määruse, millega taandati advokaat kriminaalasjas nr 2 W riigi õigusabi osutamisest Ü.T-le. 28.11.2011. a esitas kaitsja W maakohtule apellatsiooni esitamise teate, kuid seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaitsealune ega tema kaitsja apellatsiooni ei esitanud ning 05.01.2012. a saabus kriminaalasi ringkonnakohtule apellatsioonimenetluseks teiste süüdistatavate osas. 28.02.2012. a toimunud istungil teatas Ü.T, et palus oma kaitsjal esitada apellatsiooni ning kaitsja kinnitas süüdistatavale, et apellatsioon on kohtule esitatud. Ka prokurör E.K kinnitas kohtuistungil, et vestles advokaadiga W ning viimane kinnitas, et apellatsioon Ü.T osas on kohtule tähtaegselt esitatud. 28.02.2012. a nõudis kohus vastavalt riigi õigusabi seaduse § 20 lg 3 e-kirjaga advokaadilt kujunenud olukorra kohta selgituste esitamist tähtajaga kuni 07.03.2012. a. 08.03.2012. a teatas advokaat W kohtule e-kirjaga, et temal ei õnnestu oma vastuse juurde kuuluvaid lisasid elektroonilisel kujul lisada, seega edastab ta oma vastuse koos lisadega posti teel. Seisuga 20.03.2012. a ei olnud advokaat ringkonnakohtule oma selgitusi esitanud. Eeltoodud asjaoludel leidis kohus, et advokaat on näidanud ennast kriminaalmenetluse käigus hooletuna.

Aukohtu poole pöördus A.R, kelle kaebuse kohaselt jättis advokaat W apellatsioonkaebuse esitamata. Pärast otsuse tegemist kriminaalasjas teatas advokaat W, et selles asjas tuleks esitada apellatsioonkaebus ning lepiti kokku, et kaitsealune esitab seitsme päeva jooksul teate apellatsioonkaebuse esitamise soovist. Kaebaja tegi seda, kuid hiljem selgus, et advokaat W ei olnud apellatsiooni esitanud. See asjaolu tuli ilmsiks tänu sellele, et kriminaalhooldusametnik võttis kaebajaga ühendust ja teatas, et tuleb tulla vastuvõtule. Kriminaalhooldajalt sai kaebaja teada, et otsus jõustus 10.03.2012. a. Pärast seda saatis kaebaja advokaadile W e-kirja ja palus selgitust. Advokaat W polnud asjaga aga üldse kursis, arutledes, miks tema sellest midagi ei tea. Advokaat W lubas asja uurida. 11.03.2012. a teatas advokaat W, et 15.03.2012. a määrus oli postiga talle edastatud ja ta sai selle kätte alles eile. Advokaat W lubas esitada määruskaebuse. Edasistele e-kirjadele ja päringutele asja arengu osas enam advokaat W ei vastanud. Siiski jäi kaebajale arusaam, et määruskaebus on esitatud ja kõik on korras, kuid nii see ei olnud. 21.04.2012 saabusid kaebaja juurde politseinikud koos sundtoomise määrusega ja ütlesid, et kaebaja oleks pidanud vanglas olema juba 11.04.2012. a. Vanglas olles tutvus kaebaja 15.03.2012. a määrusega, millest selgus, et apellatsioon jäeti läbivaatamata, kuna see esitati kaitsja poolt mittetähtaegselt. Tähtaja ennistamist taotletud ei oldud.

Vandeadvokaadi vanemabi W selgitused esitatud kaebuste kohta.

Vastuseks F.N kaebusele selgitas advokaat W, et oli kaebaja kaitsja määratud korras alates 05.12.2011. a ning seda pärast seda, kui kaebaja soovis oma senise määratud kaitsja vahetamist. Kuna kaebajal puudub elukoht Eestis, siis ei olnud võimalik tema suhtes taotleda elektroonilise järelevalve kohaldamist, samuti piisavate rahaliste vahendite puudumisel ei olnud võimalik taotleda kautsjoni määramist. Advokaat W külastas ja konsulteeris kaebajat vanglas 5 korral nii kaitsealuse soovil kui ka enda initsiatiivil. Ühtegi menetlustoimingut advokaadi W kaitsjana osalemisel ei tehtud ja tasu advokaat W kaitsjana tegutsemise eest ei ole saanud. Seejärel asus kaebajat kaitsma kokkuleppel teine advokaat, kes on seda advokaadile W isiklikult kinnitanud. Seega kõik pretensioonid jäävad advokaadile W arusaamatuks ning kindlasti ei ole need põhjendatud.

Vastuseks K.M kaebuse kohta selgitas advokaat W, et kaebus on põhjendamatu ja alusetu. K.M kaitsjana tegutses advokaat W kokkulepitud ajal ja toimingutes ning täitis oma ülesandeid koheselt. K.M pöördus advokaadi W poole telefoni teel pärast tema kinnipidamist 16.12.2011. a. Kuna koheselt soovis menetleja läbi viia nii kaebaja ülekuulamise, kui ka samal ajal taotleda tema vahistamist kohtus, siis sõlmiti K.M kokkuleppe kaitse teostamiseks esmastel menetlustoimingutel. Kokkulepe hõlmas esmast ülekuulamist, vahistamise otsustamisel osalemist ja vajadusel vahistamise vaidlustamist. Vastavalt kokkuleppele seda kõike advokaat W ka tegi.  Kohtuti kokku neli korda – pärast vahistamist arestimajas  ja hiljem kolm korda vanglas. Kuna kaebaja ega tema lähedased enam advokaadiga W edasise kaitse teostamise osas lepingut ei sõlminud, vaid tegid seda teise advokaadiga, siis ainult eeltooduga advokaadi W tegevus ka piirdus. Mingeid pretensioone õigusabi kvaliteedi osas kaebaja esitanud ei ole. Advokaadi käes olevad dokumendid tagastas advokaat W K.M soovil tema emale.

Vastuseks V.M  kaebuse osas selgitas advokaat W, et ta kahetseb juhtunut. Kaitsealune teatas alguses, et soovib kassatsioonkaebuse esitamist, kuid hiljem muutis oma tahet arvestades karistusaja kulgu (oli möödunud juba üle poole liitkaristuse tähtajast). Sellele advokaat W kassatsioonkaebuse mitteesitamisel ka tugines. Kuid hiljem kaitsealune muutis tahet ja ikkagi soovis kassatsioonikaebuse esitamist, siis oleks tulnud vahetult enne kassatsioonitähtaja täitumist kaitsealuse lõplik soov välja selgitada ning kirjalikult fikseerida, kuid paraku advokaat seda ei teinud.

Vastuseks maakohtu kohtuniku teatele selgitas vandeadvokaadi vanemabi W, et esitas kaitseakti süüdistuse kohta 06.03.2012. Kaitseaktis vastuväiteid süüdistusele ega mingeid sisulisi taotlusi advokaat ei esitanud. Nimetatud kriminaalasjas taotleti kaitsealusega kokkuleppemenetluse kohaldamist, mida prokuratuur lubas ka enne kohtumenetluse algust teha. Kuna 06.03.2012 oli välja kuulutatud mitte eelistung, vaid menetlustoiming, siis arvestati jätkuvalt kokkuleppe sõlmimise võimalusega. Toimunud eelistungil kohus advokaadi käest selgitusi kaitseakti mitteesitamise kohta ei küsinud, vaid palus see koheselt esitada. Advokaat W leidis, et tegemist oli arusaamatusega ning advokaadipoolse kergemeelse suhtumisega ning advokaat W on kohtu ees vabandanud. Advokaat W selgitas, et on süüdistusakti esitamise kohustusest ja tähtaegadest teadlik ning on seda alati eelnevalt teinud ning teeb seda ka edaspidi.

Vastuseks kriminaalasjale 1 selgitas advokaat W, et 29.02.2012. a teavitas kaitsealune advokaati W-d, et sai tutvuda maakohtu otsusega 28.02.2012. a ning soovib selle peale esitada apellatsioonkaebuse. Kaitsja esitas apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil süüdistataval oli võimalik otsusega tutvuda.  Kokkuleppe kohaselt pidi kaitsealune teavitama advokaati oma soovist peale motiveeritud otsusega tutvumist. 29.02.2012. a teavitas kaitsealune oma soovist ja advokaat esitas ka apellatsioonkaebuse. Advokaat esitas samasisulise selgituse ka kohtule, kuid paraku ei ole kohtumäärus edasi kaevatav.

Vastuseks kriminaalasjale nr 2 selgitas advokaat W, et kaitsealune ei ole kunagi avaldanud soovi apellatsioonkaebuse esitamiseks. Juhtumitel, kui kohus avaldab esialgselt vaid kriminaalasja resolutiivosa, teavitab advokaat W alati kohut apellatsioonkaebuse esitamise soovist, et kaitsealune saaks kohtuotsuste põhjendustega tutvuda ning otsustada ja advokaati teavitada, kas ta soovib apellatsioonkaebuse esitamist. Kaitsealune seda teinud ei ole.

Vastuseks kutsesobivuskomisjoni pöördumisele selgitas advokaat W, et enda arusaamise kohaselt oli advokaat kinnitanud enda täiendõppe tulemused elektrooniliselt ning kuna talle tuli ka kutsesobivuskomisjoni kutse, siis ei olnud advokaadile kahtlusi selle mittetoimimise osas.

Vastuseks N.G kaebusele selgitas advokaat, et dokumendid on tagastatud, sh need koopiad, mis pärast konsultatsioonide andmist advokaadi kätte jäid.

Vastuseks A.R kaebusele selgitas advokaat W, et esitas apellatsioonkaebuse ja kui kohus seda menetlusse ei võtnud, esitas määruskaebuse. Advokaat esitas apellatsiooni tähtaegselt, sest kaebaja esitas apellatsiooniteate 06.02.2012. a, millest 15 päeva möödudes ei olnud kohtuotsus veel kättesaadav. Seega lähtus advokaat apellatsiooniteate seitsmepäevasest esitamise tähtajast, millest 15 päeva möödudes esitas advokaat kaebuse. Kui kohus jättis selle rahuldamata, esitas advokaat 23.04.2012. a määruskaebuse. A.R ei ole kunagi advokaadi tegevusele pretensioone esitanud, vastupidi, kaebaja on olnud advokaadi tegevusega rahul.

Advokaat teatas, et ta on esitanud avalduse enda väljaarvamiseks advokatuurist ning on lõpetanud advokaadina tegutsemine ning ei kavatse seda ka tulevikus jätkata.

Aukohus algatas advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetluse ning otsustas peatada advokaadi kutsetegevuse alates 01.05.2012. a aukohtumenetluse ajaks.

Aukohus tõi välja, et erinevad kohtud on erinevates kriminaalasjades tuvastanud, et advokaat on õigusabi osutamisel olnud hooletu. Nimelt on advokaat jätnud kaitsealuse huvides esitamata apellatsioon- või kassatsioonkaebuse, kuigi teade selle esitamise kohta on kohtule esitatud. Aukohus ei pea advokaadi selgitusi edasikaebuste esitamata jätmiste kohta põhjendatuteks, sest kriminaalmenetluse seadustiku § 45 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes kriminaalmenetluse seadustiku § 46 lg 1 sätestatud alustel. Nimetatud aluseid aukohtule teadaolevalt ei esinenud.  Ka advokatuuri juhatus ja aukohus on korduvalt rõhutanud, et eeskätt on kaitsja kohustus selgitada isikule kohtuotsuse sisu ning selgitada isikule edasikaebamise võimalusi ja perspektiivi. Sellest tulenevalt on kaitsja kohustatud olema ise aktiivne kaitsealuse tahte väljaselgitamisel ja kohustatud esitama edasikaebuse, kui kaitsealune seda soovib. Advokaat võib jätta apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata vaid juhul, kui tal on selleks kaitsealuse kirjalik nõusolek ja ta ei näe edasikaebamisel perspektiivi. Kõnesolevatel juhtumitel on kohtud tuvastanud, et isik oli soovinud kasutada oma kaebeõigust, kuid advokaat jättis edasikaebused esitamata. Nendel põhjustel leiab aukohus, et advokaat on olnud kaitsjana hooletu ja jätnud isikud vajaliku õigusabita, mis on aukohtu hinnangul eriti jäme kutsealaste kohustuste rikkumine.

Aukohtule esitatud materjalidest selgus, et advokaat oli jätnud kriminaalasja toimiku kaitsealuse kätte ning aukohus konstateeris, et advokaat võimaldas sellega olukorra, kus kaitsjale antud kriminaalasja toimik oleks võinud sattuda kõrvaliste isikute kätte.

Aukohtule esitatud materjalidest nähtus, et advokaat on jätnud kohtu nõude täitmata, jättes esitamata selgitused oma tegevuse kohta riigi õigusabi osutamisel, milline tegevus on aukohtu hinnangul käsitletav lugupidamatuse avaldusena kohtu suhtes. Aukohus oli seisukohal, et advokaadi kutse-eetika nõuded kohustavad advokaati suhtlema kohtuga viisakalt ja korrektselt, seega on advokaat kohustatud reageerima kohtu nõudele õigeaegselt ja asjakohaselt.

Aukohtule esitatud materjalidest selgus, et advokaat ei suhtle ka oma klientide ja advokatuuri organitega korrektselt ja lugupidavalt, pigem vältides suhtlust. Advokaat ei ole kättesaadav telefoni ega e-posti teel, samuti ei ole temaga võimalik saada ühendust advokaadibüroos. Ühtlasi on advokaat W andnud advokaadina lubadusi, mida ta ei täida. Advokaat W ei teavita ka asjaoludest, mis takistavad tal õigeaegselt vastamast.  Tihti vastab advokaat W järelepärimistele peale korduvate meeldetuletuste tegemist või jätab pöördumistele üldse reageerimata. Selline tegevus ei ole aukohtu hinnangul advokaadile kohane ning näitab advokaadi hoolimatut suhtumist oma kutsetegevusse ning advokatuuri vastu tervikuna.

Aukohus tõi välja, et sarnased kaebused ja probleemid advokaadi W käitumises ei ole esmakordsed. Seoses kaitseülesannete hooletu täitmisega, sh edasikaebuste esitamata jätmise osas, on advokaadi tähelepanu korduvalt juhitud vajadusele olla oma tegevuses korrektsem ja tähelepanelikum ning nendel asjaoludel on advokaati ka distsiplinaarkorras karistatud rahatrahviga. Kõnesolev distsiplinaarkaristus on tänaseks kustunud, kuid asjaolu, et advokaadi tegevuse peale esitatakse jätkuvalt sarnase sisuga tähelepanuväärsel hulgal kaebuseid, kinnitab seda, et advokaat ei ole eksimustest õppust võtnud, järeldusi teinud ega soovigi oma käitumist muuta. Sarnaselt on advokaat W varasemalt korduvalt ja järjepidevalt eiranud advokatuuri organite järelepärimisi, olles ka neile kättesaamatu. Aukohus on varasemalt juhtinud advokaadi W tähelepanu sellele, et sellist tegevust tõlgendatakse lugupidamatuse avaldusena advokatuuri vastu tervikuna ning ei ole advokaadile lubatav käitumine, kuid asjaolu, et selline tegevus jätkub, kinnitab seda, et advokaat ei ole oma tegevuses korrektuure teinud. Sarnaselt esitatakse advokaadi tegevuse peale jätkuvalt märkimisväärselt kaebuseid asjaoludel, et ta ei ole klientidele kättesaadav ning ei täida antud lubadusi. Kokkuvõttes aukohus konstateerib, et advokaadi peale esitatud kaebuste sisu on sarnane – advokaat ei vasta kõnedele, e-kirjadele, kirjadele ja ei ole kättesaadav ka advokaadibüroost ning annab lubadusi, mida ta ei täida. Aukohus leidis, et asjaolu, et kaebused on samasisulised ning need on võtmas massilise iseloomu, annab alust arvata, et tegemist on jätkuva probleemiga advokaadi käitumises, mitte kahetsusväärsete asjaolude kokkulangemisega. Nendel asjaoludel asub aukohus seisukohale, et advokaat oli jätnud korduvalt oma kaitsealused ilma vajaliku kaitseta, mis demonstreeris advokaadi hooletut suhtumist kaitsekohustusse, rikkudes sellega kriminaalseadustiku § 45 lg 5 ja eetikakoodeksi neid sätteid, mis kohustavad advokaati kliendi huve parimal viisil kaitsma. Ühtlasi ei olnud advokaat suhelnud klientidega korrektselt, ega olnud suhtlemisel kohtu, advokatuuri juhatuse ja kutsesobivuskomisjoniga lugupidav ja väärikas, rikkudes sellega neid kutse-eetika nõudeid, mis reguleerivad klientide, kolleegide ja kohtutega suhtlemist. Aukohus rõhutas, et tegemist on aastaid  kestnud probleemiga advokaadi käitumises.

Aukohus ei pidanud advokaadi tegevust vabandatavaks. Kutsealased standardid kujutavad endast parimat praktikat, mida kõik vastava kutse esindajad peaksid püüdma arendada ja mille poole kõik peaksid püüdlema, ning mille tähtsust tuleb endale teadvustada. Advokaadid peavad rangelt vältima kutsealaste standardite rikkumist ja suhtuma lugupidavalt ja austusega kutse-eetika reeglitesse. Advokaat W on advokaadina jätnud taolised kutsealased standardid rohkem kui korra tähelepanuta ja neist üle astunud, millest aukohus leiab, et see on asjaolu, millest võib järeldada, et advokaat W ei ole jätkuvalt teadvustanud kutsealaste standardite tähtsust ega aru saanud nende olulisusest. Advokatuuri kui kutseühendusse ei saa kuuluda isik, kes ei austa kutseühenduse väärtusi ja põhimõtteid ja on oma käitumisega näidanud, et ei käitu advokaadi kutsestandarditele vastavalt. Ka üldsuse usaldus ja austus advokaatide vastu on õigussüsteemi toimimise üks olulisi garantiisid, mistõttu peavad advokaadid täitma oma ülesandeid rangelt kooskõlas sätestatud nõuetega.

Lähtudes ülaltoodust otsustas aukohus tunnistada vandeadvokaadi vanemabi W süüdi distsiplinaarsüütegudes, mis seisnevad kriminaalmenetluse seadustiku § 45 lg 5 ja eetikakoodeksi § 2, § 8 lg 1 ja lg 2, § 9, § 14 lg 3 ja lg 4, § 20 lg 1 sätestatud nõuete korduvas rikkumises ja määrata karistuseks advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 4 alusel advokatuurist väljaheitmine.