Allpool antakse lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt langetatud otsustest.
1.
09.12.2008. a esitas X Alevivalitsus kaebuse vandeadvokaat Y tegevuse peale. 21.01.2009. a leidis aukohus esitatud materjale hinnates, et vandeadvokaat võib olla rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 ja § 25 ning seega ilmnevad tema teos distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohus leidis, et antud asi vajab täiendavat uurimist ja asjaolude selgitamist, mida ei ole võimalik teha ilma aukohtumenetluse algatamiseta. Ära kuulanud aukohtu istungil vandeadvokaadi ning uurinud aukohtule esitatud tõendeid, jõudis aukohus seisukohale, et aukohtu poolt uuritud vandeadvokaadi tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et ta
– esitas artiklis „XXXXXX” kontrollimata andmetel põhinevat kriitikat ja kontrollimata faktiväiteid;
– rikkus suhtlemisel X Alevivalitsusega ja suhtlemisel avalikkusega kutse-eetika nõudeid (Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 20 lg 1, § 23 ja § 25 lg 1);
– kritiseeris ülalnimetatud artiklis ebakohaselt Z ringkonnaprokuratuuri lahendit.
Aukohus leidis, et aukohtumenetluse käigus tuvastatud asjaolud ei võimalda teha järeldust distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta advokaadi poolt. Võimalikud minetused advokaadi tegevuses on olemuselt vähese tähtsusega ning ei anna alust advokaadi karistamiseks distsiplinaarkorras.
Aukohtu hinnangul ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga kontrollimata andmetel põhineva kriitika ja faktiväidete esitamise kohta. Advokaat on kõnealuses artiklis seadnud kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatuse seonduvalt artiklis käsitletava vägivallajuhtumiga, seejuures on osundatud ka X alevis levivatele kuuldustele. Viimatinimetatut ei saa pidada faktiväidete esitamiseks. Advokaadi selgituste kohaselt artiklis käsitlemist leidvad kuuldused X alevis tõepoolest levivad ning seda suudab ta vajadusel ka tõendada. Advokaat ei ole võtnud enda poolt kirjutatud artiklis seisukohta, kas kõnealustel kuuldustel ka tõepõhi on. Seega on advokaat artiklis sisuliselt vahendanud X alevi osade elanike kriitilist suhtumist ja seisukohti alevivalitsuse tegevusse.
Aukohus märkis, et kriitika ise ei saa olla tõene või väär, see saab olla sõltuvalt situatsioonist ja asjaoludest üksnes põhjendatud või põhjendamatu. Seda, millistel andmetel taoline kriitika põhineb, ei pidanud advokaat artikli kirjutamisel aukohtu hinnangul kontrollima. Vähemalt ei saa seda pidada kutse-eetika seisukohalt minetuseks. Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevalt on igaühel õigus vabale eneseteostusele (PS § 19) ja õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil (PS § 45). Kutse-eetika nõuded seavad advokaadile nimetatud vabaduste teostamisel küll teatavad täiendavad piirangud, kuid nimetatud põhiõigused ja –vabadused ka advokaadil vaieldamatult olemas.
Advokaat on esitanud artiklis siiski omalt poolt ka väärtushinnanguid (ja seeläbi ka alevivalitsuse tegevust kritiseerinud), tehes seda küsilausete vormis. Advokaat on oma selgitustes põhjendatult märkinud, et väärtushinnangud saavad sõltuvalt asjaoludest olla kohased või mittekohased, kuid väärtushinnangu sisu tõesust või väärsust ei saa tõendada. Küll on advokaat ülalnimetatud küsimuste vormis esitanud kaudselt asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada teatud otseseid fakte. Küsimustest võib järeldada, et X alevi baarides lubatakse (jätkuvalt) viibida alaealistel ja müüakse neile alkohoolseid jooke ning X alevivalitsus ei takista selliseid rikkumisi. Iseenesest ei saa välistada, et selliste kaudsete asjaolude esitamisega võidakse kaebuse esitajat üldsuse ees ebaõigesti kujutada. Aukohus leiab, et eelnimetatud väärtushinnanguid võib artiklis käsitlemist leidva juhtumi asjaolusid arvestades pidada siiski kohasteks. Muu hulgas tuleb ka arvestada, et kriitika adressaadiks ei ole konkreetne üksikisik, vaid X alevivalitus kui avaliku võimu kandja. Avaliku võimu tegevus on demokraatlikus riigis paratamatult ühiskonna kõrgendatud tähelepanu objektiks, mistõttu peab see taluma aeg-ajalt ka kriitikat, mille põhjendatus võib olla küsitav.
Ülalkirjeldatud vormis väärtushinnangute andmine on aukohtu hinnangul advokaadi kutse-eetika seisukohalt siiski taunitav. Arvamuste avaldamine advokaadi poolt õiguskaitselistel teemadel ei ole iseenesest etteheidetav. Samas ei tohiks taoliste arvamusavalduste vorm minna vastuollu kutse-eetika nõuetega. Eelkõige suhtlemisel avalikkusega peaks advokaat vältima väärtushinnangute andmisel sõnakasutust ja väljendusviise, mis võivad põhjustada hinnangute mitmetimõistetavust. Selleks tuleks muu hulgas vältida ka väärtushinnangute esitamist küsilausete vormis.
Kaebuse esitaja on iseenesest õigesti osundanud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 20 lg-le 1, §-le 23 ja § 25 lg-le 1. Advokaat on kohustatud nimetatud sätetest tulenevalt käituma suhetes ametiasutustega väärikalt, korrektselt ja lugupidavalt. Samuti peab advokaat suhtlemisel avalikkusega arvestama kutse-eetika nõudeid. Samas peab advokaat Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 kohaselt tegutsema õigusteenuse osutamisel üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Ka ajalehes ilmunud artikli kirjutamisel on advokaat oma väidete kohaselt lähtunud enda kliendi huvidest ning artikkel oli enne toimetusse saatmist kliendi poolt ka heaks kiidetud. Aukohtul puudub alus kahelda advokaadi viimatinimetatud väidetes. Kliendi huvide kaitsmisel võib advokaat paratamatult riivata kolmandate isikute õigusi ja huve, mis on olemuslikult vastuolus tema kliendi omadega. Sellises olukorras peab advokaat Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-s 1 sätestatu põhjal seadma selgelt esikohale kliendi huvid. Aukohtu hinnangul ei ole advokaat kliendi huvides artikli avaldamisel rikkunud seadust ega kutse-eetika nõudeid.
Seonduvalt artiklis sisalduva kriitikaga Z ringkonnaprokuratuuri lahendi (kriminaalmenetluse lõpetamise määrus) aadressil, märgib aukohus esmalt, et nimetatud küsimuses ei saa X alevit pidada huvitatud isikuks advokatuuriseaduse § 16 lg 1 mõttes. See siiski ei välista aukohtu poolt advokaadi kutsetegevusele hinnangu andmist juba algatatud aukohtumenetluse raames. Aukohtu arvates on kõnealune kriitika prokuratuuri lahendi kohta artiklis kirjeldatud ja ka hilisemalt selgunud asjaolude valguses põhjendatud. Olemasolevate materjalide põhjal otsustades võib pidada põhjendatuks seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei arvesta kannatanu õiguste ja huvidega. Menetluse lõpetamist on muu hulgas põhjendatud ka sellega, et võimaliku kuriteo tõttu ei ole keegi materiaalselt kannatanud. Materiaalse kahju puudumise kohta on seejuures tehtud omakorda järeldus tsiviilhagi mitteesitamise põhjal kannatanu poolt. Advokaadi poolt 30.04.2009. a aukohtu istungil antud täiendavate selgituste kohaselt on tema kliendil (s.t kannatanul) tuvastatud kakluse tagajärjel tekkinud 40-protsendiline püsiv töövõime kaotus. Töövõime kaotus on tuvastatud pärast artikli ilmumist. Nimetatud asjaolu võib muuta artiklis kajastatud sündmustele antavat karistusõiguslikku kvalifikatsiooni. Seega oli artiklis sisalduv kriitika aukohtu hinnangul kooskõlas advokaadi kliendi huvidega.
Lisaks ülaltoodule on käesoleva aukohtumenetluse esemeks olevas kaebuses advokaadile ette heidetud ka Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg 2 rikkumist, mille kohaselt peab advokaadi poolt osutatav õigusteenus olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Aukohtu hinnangul on kaebuse esitaja viide nimetatud normile asjakohatu, kuna see sisaldab nõudeid advokaadi tegevusele suhetes enda kliendiga. X alevile (alevivalitsuse kaudu) ei ole advokaat vähemalt artiklis kajastatud juhtumi raames õigusteenust osutanud.
Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes advokatuuriseaduse § 17 lg-st 2, otsustas aukohus vandeadvokaat Y suhtes aukohtumenetluse lõpetada.
2.
01.06.2009. a pöördus Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik X Eesti Advokatuuri poole seoses advokaadi käitumisega kriminaalmenetluses. Juhatus tegi 02.06.2009. a aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks vandeadvokaadi vanemabi tegevuse suhtes. Esitatud materjale hinnates leidis aukohus, et vandeadvokaadi vanemabi tegevuses võivad esineda distsiplinaarsüüteo tunnused ja otsustas 18.06.2009. a algatada aukohtumenetluse.
Ära kuulanud aukohtu istungil vandeadvokaadi vanemabi ning uurinud kogutud kirjalikke tõendeid, jõudis aukohus seisukohale, et vandeadvokaadi vanemabi tegevus, mida talle võib süüks panna, seisneb selles, advokaat osales kriminaalmenetluses kokkuleppel kaitsjana ajal, mil tema kutsetegevus advokatuuris oli peatatud ning oma kutsetegevuse peatamisest advokaat kohut ei informeerinud. Tallinna Ringkonnakohus otsustas oma 15. juuni 2009. a määrusega tühistada Harju Maakohtu otsuse Ü.A suhtes ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohus on oma põhjendavas osas märkinud, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele KrMS § 339 lg 1 p 3 sätestatud kriminaalõiguse olulise rikkumise tõttu. Menetlusõiguse rikkumise asjaoludena märgib kohus järgmist. Süüdistatava lepingulise kaitsjana osales esimese astme kohtumenetluses advokaat Y, kes peale kohtuotsust esitas ka apellatsioonkaebuse. Kuna advokaat ei esitanud apellatsioonkaebust elektrooniliselt, tekkis kohtul vajadus selgitada advokaadi kontaktandmeid. Advokatuuri koduleheküljel olevast informatsioonist selgus, et advokaadi tegevus on vahepeal peatatud. Kohtumenetluses süüdistatava kaitsjana osalenud advokaat maakohut sellest muudatusest ei informeerinud vaid jätkas õigusteenuse osutamist süüdistatavale. Seega oli maakohtus kohtuvaidluste ajaks kujunenud olukord, kus süüdistataval puudus seadusejärgne kaitsja. Vastavalt KrMS § 45 lg 4-le on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kuna advokaat ei vastanud enam esimeses astmes toimunud kohtuistungil seaduses ammendavalt loetletud kaitsja kui menetlusosalise nõuetele, siis on ainuvõimalik järeldus see, et süüdistataval puudus seadusejärgne kaitsja, mis on KrMS § 339 lg 1 p.3 kohaselt menetlusõiguse oluline rikkumine ja mis toob kaasa vältimatult kohtuotsuse tühistamise. Eeltoodust tulenevalt on ka apellatsioon esitatud mitte menetlusosalise vaid n.ö. menetlusvälise isiku poolt, kellel selleks seaduslikku õigust ei olnud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 328 lg 1 p. 2 tühistas kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse Ü.A suhtes ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.
Aukohus leidis, et advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisnes selles, et advokaat osales kriminaalmenetluses kokkuleppelise kaitsjana olukorras, kus ta ei vastanud KrMS § 42 lg 1 p 1 ammendavalt loetletud kaitsja kui menetlusosalise nõuetele. Aukohus leiab, et advokaat oleks pidanud teavitama kohut asjaolust, et tema kutsetegevus on peatatud ning selleks, et jätkata kohtumenetluses kaitsetegevust, oleks advokaat pidanud esitama kohtule taotluse osalemiseks kriminaalmenetluses KrMS § 42 lg 1 p 1 nimetatud muu isikuna. Asjaolu, et advokaat ei teavitanud kohut muutunud olukorrast ning ei esitanud ka vajalikku taotlust jätkamaks kohtus kaitsjana eelnimetatud muu isikuna, tingis kriminaalmenetluses olukorra, kus süüdistataval puudus seadusejärgne kaitsja, mis omakorda tõi tagajärjeks maakohtu otsuse tühistamise. Aukohtu hinnangul rikkus advokaat oma käitumisega eetikakoodesi § 9 ja § 21 lg 2.
Aukohus otsustas tunnistada vandeadvokaadi vanemabi süüdi distsiplinaarüleastumises ja kutse-eetika rikkumises ning määrata talle advokatuuriseaduse § 19 alusel distsiplinaarkaristuseks noomituse.
3.
31.10.2008 esitasid O.D ja A.D kaebuse vandeadvokaat X tegevuse peale. Juhatus tegi 16.12.2008. a aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks vandeadvokaadi tegevuse suhtes. Aukohus otsustas 21.01.2009. a algatada aukohtumenetluse.
Ära kuulanud aukohtu istungil vandeadvokaadi ning uurinud kogutud kirjalikke tõendeid, jõudis aukohus seisukohale, et vandeadvokaadi tegevus, mida talle võib süüks panna, koosneb alljärgnevast:
Harju Maakohtu 26.11.2007 tagaseljaotsusega mõisteti A.D välja elatis I.L kasuks nende alaealise lapse ülalpidamiseks. Kostja esitas kaja menetluse taastamiseks. 22.01.2008 määrusega jättis maakohus kaja läbi vaatamata, kuna kostja ei olnud tasunud kautsjoni vaatamata kohtu nõudmisele. 22.02.2008 kell 00.06 saatis kostja esindaja, vandeadvokaat X, maakohtule ühelauselise ja allkirjastamata määruskaebuse, paludes Harju Maakohtu 22.01.2008 määruse tühistada ja võtta kaja menetlusse. Määruskaebuse kogu põhjendus on: „Palun tühistada nimetatud kohtumäärus täies mahus ja võtta minu kaja menetlusse“. 29.04.2008 määrusega jättis maakohus määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus oma 09.06.2008 määrusega jättis määruskaebuse läbi vaatamata, sest kaebuse esitamise tähtaeg oli saabunud 21.02.2008 ja seega oli kaebus esitatud hilinenult. Ringkonnakohtu määruses on juhitud kostja esindaja, vandeadvokaadi X, tähelepanu menetlusõigus hea usu vastasele kasutamisele: tähtaja viimasel päeval (antud juhul küll järgmisel päeval) edastatakse menetlusdokument, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, kuid mille esitamise kaudu püütakse võita täiendavat aega nõuetekohase dokumendi (kaebuse) koostamiseks ja kohtule esitamiseks.
Sellega on tõendatud, et vandeadvokaat pani toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes kliendi esindamisel menetlusnormidele (TsMS § 662 lg 2) mittevastava menetlusdokumendi koostamises ja kohtule esitamises ning menetlustoimingu mitteõigeaegses teostamises (menetlusdokumendi esitamises). Sellega ta rikkus advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1 sätestatud advokaadi kohustust kasutada kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, ning eetikakoodeksi § 14 lg 2 sätteid selle kohta, et advokaadi osutatud teenus peab olema asjatundlik, samuti sama koodeksi § 14 lg 3 sätteid, mille kohaselt advokaat täidab kliendi ülesande mõistliku aja jooksul.
Aukohus ei pidanud põhjendatuks advokaadi poolt aukohtu istungil esitatud vabandust, mille kohaselt pani ta nimetatud rikkumised toime seoses suure töökoormusega. Eetikakoodeksi § 12 lg 4 kohaselt ei või advokaat ülesannet vastu võtta, kui tema töökoormus seda ei võimalda. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei võta advokaat ülesannet vastu, kui puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks.
Aukohus otsustas tunnistada vandeadvokaadi süüdi distsiplinaarüleastumises ja kutse-eetika rikkumises ning määrata talle advokatuuriseaduse § 19 alusel distsiplinaarkaristuseks noomituse.
4.
Z.G esitas 30.05.2008. a Eesti Advokatuurile kaebuse vandeadvokaat X tegevuse peale. Aukohus algatas 25.09.2008. a. Z.G ja Eesti Advokatuuri juhatuse 05.08.2008. a otsusega tehtud ettepaneku alusel vandeadvokaadi suhtes aukohtumenetluse.
KrMS § 47 lg 2 tulenevalt on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse ning p 2 kohaselt on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Eelnevalt nimetatud seadusesätetest tulenevate advokaadi kohustustega seondub eetikakoodeksi § 8, mis orienteerib advokaati tegutsema üksnes kliendi huvides ja andma oma parim kliendi ülesannete täitmisel.
Z.G kaebusest tulenev põhiline etteheide advokaadile on see, et viimane kaitsjana ei kontakteerunud temaga. Kaebaja sai teada asjaolust, et tema kaitsjaks oli 15.06.2007. a kohtuistungil vandeadvokaat X, alles ringkonnakohtu 11.04.2008. a vastusest tema apellatsioonkaebusele, milles teatati, et apellatsioonkaebus on hilinenud. Ringkonnakohtu 11.04.2008. a kirjas soovitati kaebajal pöörduda kõigis juriidilistes küsimustes selgituste saamiseks oma kaitsja, vandeadvokaat X, poole. Kaebaja väidab lisaks eeltoodule, et kohus ei tutvustanud teda 15.06.2007. a kohtumäärusega ega õigusega esitada määruskaebust 10 päeva jooksul. Kaebaja väidete kohaselt sai ta nimetatud määrusest teada alles Tervishoiuameti 31.07.2007. a vastusest oma kaebusele. Kohtumäärusega seonduvast oma õiguste rikkumisest aga alles märtsis 2008. a, peale kohtumääruse tõlkimist vene keelde. Tervishoiuameti 31.07.2007. a kirjas kaebajale sisaldub tõepoolest viide selle kohta, et Viru Maakohus kohaldas 15.06.2007. a kaebaja suhtes sundravi KrMS § 402 lg 1 kohaselt kuni tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Aukohtu 19.11.2008. a istungil osalenud advokaat kinnitas, et ta ei ole võtnud ühendust oma kaitsealusega. Lisaks sellele kinnitas vandeadvokaat, et ta arvas, et kohus saatis koopia kohtumäärusest kaitsealusele, kuid ise ei kontrollinud seda.
Aukohus märgib, et kriminaalasjades psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega seotud probleemid, sealhulgas kaitsja tegevusega seonduvad küsimused, on pälvinud viimastel aastatel mitmete oluliste institutsioonide, nagu Eesti Patsientide Esindusühingu, Eesti Psühhiaatrite Seltsi ja õiguskantsleri teravdatud tähelepanu. Nii viis õiguskantsler Eesti Patsientide Esindusühingu avalduse alusel 2007. a läbi menetluse, mis puudutas kriminaalasjades psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega seotud probleeme ja kriminaalmenetluse seadustiku võimalikku vastuolu põhiseaduse § 24 lõikes 2 sätestatud igaühe õigusega olla oma kohtuasja arutamise juures. Nimetatud menetluse raames avaldas oma seisukohad Eesti Advokatuuri nimel ka juhatus. Nii on juhatus oma 01.02.2007. a kirjas õiguskantslerile rõhutanud, et advokatuuri juhatuse 10.01.2007. a otsusega pandud kohustused advokaatidele teovõime piiramise ja eestkoste seadmise asjades laienevad ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjadele kriminaalmenetluses. Juhatus on seisukohal, et üldjuhul peaks advokaadi kohtumine kaitsealusega neis asjus olema reegliks ning mittekohtumine erandiks. Advokaat peab õigusabi osutamise käigus ise veenduma, et tema kaitsealune ei ole võimeline kohtusse ilmuma. Samas ei saa ilma põhjuseta kahelda eksperdi ja raviarsti hinnangus. Näiteks kui raviarsti sõnul ei ole võimalik tagada advokaadi julgeolekut kaitsealusega kohtumisel.
Käeoleval juhul seisnebki arutatava kaebuse põhiväide selles, et kaitsja ei kontakteerunud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses oma kaitsealusega. Advokaadi seletuse kohaselt sai ta kriminaalasja materjalid prokuröri käest 28.05.2007. a, seega rohkem kui kaks nädalat enne 15.06.2007. a toimunud kohtuistungit. Ekspertiisiakti järelduste kohaselt esines kaitsealusel äge ja agressiivse psüühikahäire sümptomaatika. Ühtlasi asusid komisjoni liikmed seisukohale, et kahtlustatava vaimne seisund ei võimalda tal kohtu ette astuda, kuna see võib tal põhjustada psüühilise seisundi halvenemist. Vandeadvokaadi seletus, mille kohaselt ta ei kohtunud kaebajaga, kuna tegemist oli inimesega, kes oma psüühilise seisundi poolest oli agressiivne ja ühiskonna jaoks ohtlik, on eeltoodu alusel põhimõtteliselt põhjendatud. Samas peab märkima, et kohtupsühhiaatriline ekspertiis kaebaja suhtes viidi läbi ja aktis kajastuvad järeldused tehti 23.03.2007. a, seega rohkem, kui kaks kuud varem. Kaebaja viibis vabaduses, tema suhtes ei olnud rakendatud tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist abi psühhiaatrilise abi seaduse alusel. Aukohus leiab, et kaitsja oleks pidanud selles situatsioonis siiski ühendust võtma kaebaja raviarsti ja/või ekspertiisikomisjoni liikmetega ja konsulteerima, kas kaitsja kontakteerumine (kohtumine) patsiendiga (kaitsealusega) oleks soovitav ja turvaline või mitte. Kõne alla võinuks tulla ka kliendi kirjalik teavitamine kaitsja määramisest, kohtuasjast ja/või võimalusest kohtuda kaitsjaga. Antud juhul tuleb arvestada ka seda, et kaebaja viibis perioodil 14.06.2007-28.06.2007 ravil samas haiglas, mille psühhiaatriosakonnas oli tema suhtes 23.03.2007. a läbi viidud ekspertiis. See võinuks hõlbustada kaitsjal temaga kohtumist või muul viisil kontakteerumist. Asja materjalidest tuleneb, et kaebaja sai informatsiooni oma kohtuasjast, kohtulahendist ja määratud kaitsjast alles mitmeid kuid peale kohtuistungit. Vaatamata sellele, et kohtul lasus kohustus väljastada kaebajale 15.06.2007. a tehtud kohtumäärus, oleks kaitsja pidanud jälgima ja tegema omalt poolt vajaliku, et klienti oleks informeeritud õigeaegselt kohtulahendist ja selle õiguslikest tagajärgedest. Asja materjalidest ja vandeadvokaadi seletusest nähtuvalt ta seda ei teinud.
Seega leiab aukohus, et vandeadvokaat, tegutsedes kaebaja kaitsjana psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, ei ole oma tegevuses eelnevalt kirjeldatud aspektides järginud KrMS § 47 lg 2, advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1, p 2 ja eetikakoodeksi § 8 tulenevat põhimõttelist kohustust kasutama kliendi huvides kõiki kaitsmisvahendeid ja viise, mis on seadusega kooskõlas ja andma oma parim kliendi ülesannete täitmisel. Samas arvestab aukohus kaebusega seonduvaid konkreetseid asjaolusid. Nimelt võib ekspertiisiakti, samuti kaebaja ema 31.05.2007. a avalduse Viru Maakohtule ja Z Haigla 31.05.2007. a väljavõtte ning 15.06.2007. a kohtumäärusest nähtuvate kriminaalasja asjaolude põhjal järeldada, et kliendi haiguse iseloomu arvestades oleks kaitsja kohtumine temaga olnud seotud riskiga kaitsja julgeolekule. Kaebaja apellatsioonkaebuse, samuti Tervishoiuametile esitatud kaebuse sisust saab järeldada, et kaebaja väited oma õiguste rikkumiste kohta on tingitud ennekõike ebapiisavast arusaamisest oma haiguse tõsidusest ja sellega seotud ohust endale ja teistele.
Aukohus peab ühtlasi vajalikuks märkida, et psühhiaatrilise sundravi menetluse õiguslik regulatsioon (nt isiku tavapärases keskkonnas ärakuulamise võimaluse ettenägemine kohtumenetluses, kohtulahendi kätteandmise ja kaebamisõiguse täpsustamine jne), sh kaitseõigust puudutav, ei ole käesolevaks ajaks nõutaval tasemele seadusega reguleeritud.
Arvestades eeltoodud asjaolusid, samuti seda, et vandeadvokaat ei ole distsiplinaarkorras karistatud, ei pea aukohus vajalikuks teda karistada. Aukohus juhib samas vandeadvokaadi tähelepanu vajadusele psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjades rangelt järgida kaitsja põhimõttelisi kohustusi ning juhatuse poolt antud juhiseid, arvestades samas konkreetset olukorda ja asjaolusid.
Aukohus otsustas, et vandeadvokaat on rikkunud KrMS § 47 lg 2, advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1, p 2 ja eetikakoodeksi § 8 nõudeid ning toime pannud distsiplinaarüleastumise. Arvestades üleastumise toimepanemise konkreetseid asjaolusid, samuti seda, et vandeadvokaati ei ole distsiplinaarkorras karistatud, otsustas aukohus mitte määrata vandeadvokaadile distsiplinaarkaristust. Aukohus pidas vajalikuks juhtida vandeadvokaadi tähelepanu vajadusele psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjades rangelt järgida eeltoodud sätetest tulenevaid kaitsja kohustusi ning juhatuse poolt antud juhiseid, arvestades samas konkreetset olukorda ja asjaolusid.