Allpool antakse lühiülevaade mõningatest aruandeperioodil aukohtu poolt langetatud otsustest:
1
Kohtunik Y esitas 19.03.2008 teate vandeadvokaat X käitumise kohta 18.03.2008 toimunud kohtuistungil. Juhatus otsustas 01.04.2008.a. istungil saata kaebuse aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks. Aukohus algatas vandeadvokaadi suhtes 14.05.2008.a aukohtumenetluse. 30.10.2008.a. otsusega otsustas aukohus lõpetada vandeadvokaadi suhtes vastavalt Advokatuuriseaduse § 17 lg 2 aukohtumenetluse, kuna asjas ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et advokaat oleks toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Tutvunud esitatud kaebuse ja lisatud materjalidega, täiendavalt kogutud tõenditega ning ära kuulanud aukohtu istungil advokaadi, jõudis aukohus alljärgnevatele järeldustele:
1. Hinnates aukohtu käsutuses olevaid materjale, leiab aukohus, et asjas kogutud tõenditega ei ole piisavalt tõendatud advokaadi poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine ning täiendavate tõendite kogumine ei ole võimalik. Vastavalt advokatuuriseaduse § 17 lg.11 on üksnes advokaat kohustatud esitama aukohtule tema käsutuses olevaid tõendeid, teistel isikutel sellist kohustust ei ole. Kaebuse esitaja ja võimalikud tunnistajad ei soovinud Aukohtu istungil osaleda.
2. Aukohtus palus kaebuse esitajal esitada 18.03.2008.a toimunud istungi protokoll, et välja selgitada, kas ja milliseid väljendeid advokaat istungi jooksul kasutas. Kaebuse esitaja vastas aukohtu järelepärimisele 25.06.2008.a selgitusega, et protokolli ei ole võimalik ja tema arvates ka vajalik esitada. Kaebuse esitaja selgitab, et TsMS § 50 kehtestab protokollis sisalduvale esitatud nõuded ja menetlusosaliste sõnakasutust kahjuks ei protokollita.
3. Advokaat on nii oma kirjalikult esitatud vastuses kui ka suuliselt aukohtu istungil kinnitanud, et kõiki kaebuse esitaja poolt viidatud väljendeid ta ei ole kindlasti kasutanud. Advokaat selgitab, et ta luges oma kliendi pöördumise ette peale kohtuistungi lõppu. Advokaat leiab, et kohtuistung on lõppenud, kui kohtuistungi sekretär võtab allkirju uuele määratud istungiajale. Advokaadi klient kinnitab advokaadi poolt toodud asjaolusid. Advokaat selgitas aukohtuistungil, et kohtunik ei suhelnud advokaadiga õigusnormi põhiselt. Kohtunik ei teinud advokaadi käitumise kohta ühtegi eelnevat hoiatust võimalike saabuvate tagajärgede eest. Kui kohus oleks advokaati hoiatanud, oleks advokaadil olnud võimalus selgitada, milline on pärast kohtuistungi lõppu tema poolne vastaspoole poole pöördumise põhjus või vajadusel esitada vastuväide. Advokaat ei olnud teadlik asjaolust, et kohtunik võis avada uuesti protokolli.
4. Eeltoodust nähtub, et antud asja kohta kogutud tõendid on vasturääkivad. Täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid vandeadvokaadi poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist, ei ole võimalik koguda. Avaldaja ja advokaadi selgitused antud juhtumi kohta lähevad lahku ning Aukohtul ei ole võimalik vasturääkivusi täiendavate küsimuste esitamisega kohtuistungil kõrvaldada. Samuti ei ole Aukohtule esitatud kohtuistungi protokolli, kust võiksid teatises väljatoodud tehiolud nähtuda.
5. Eeltoodu tõttu ei ole Aukohtul võimalik tuvastada asjaolu, milliseid väljendeid advokaat kasutas ning kas tema käitumine oli vastuolus eetikakoodeksi §9 lg.1 Aukohus on seisukohal, et kahtlused, mida ei ole võimalik kõrvaldada tuleb tõlgendada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava isiku kasuks. Seega ei ole asjas kogutud materjalidega tõendatud, et vandeadvokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo.
2
05.10.2007.a esitas G.F advokatuuri juhatusele kaebuse advokaat Q peale. Juhatus otsustas 27.11.2007.a saata kaebuse aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks.
Tutvunud esitatud kaebuse ja lisatud materjalidega, täiendavalt kogutud tõenditega ning ära kuulanud aukohtu istungil advokaadi ja kaebuse esitaja, jõudis aukohus alljärgnevatele järeldustele:
Aukohtu poolt uuritud advokaadi tegevus (tegu, mida talle võiks süüks panna) seisnes selles, et ta
– avaldas saadetud kirjades ebasündsas vormis oma suhtumist endisesse klienti;
– süüdistas endist klienti kuritegudes;
– avaldas ülaltoodud kirjavahetuse kolmandatele isikutele.
Aukohus leidis, et uuritud tõendid kinnitavad kaebuses toodud seisukohti. Advokaat on avaldanud aukohtule esitatud kirjades ebasündsas vormis oma suhtumist endisesse klienti. Endise kliendisuhte olemasolu kinnitab tema enda kirjas sisalduv väide, et ta on advokaadina G. F-i aidanud. Samuti viitab varasemale kliendisuhtele A.R-i kiri. Kliendisuhte olemasolu ei ole küll antud asjas esmatähti, tuleb aga arvestada, et kliendisuhte korral on advokaadi käitumisele esitatavad nõuded veel rangemad, kui muude suhete puhul. Advokaadi kinnitus, et ta on nimetatud kirjad kirjutanud äriühingu juhatuse liikmena, mitte advokaadina, ei ole asjakohane. Eetikakoodeksi § 9 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Seda sätet kohaldatakse ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust. Isegi kliendisuhte avalikustamine kolmandatele isikutele võib teatud juhul olla kutse-eetika normide rikkumine. Lubamatu on aga kliendisuhte kaudu saadud informatsiooni kasutamine muudes suhetes (eetikakoodeksi § 5 lg 1).
Advokaadi kinnitus, et 30.07.2007.a. saadetud kirja ei ole peale G.F-i teistele adressaatidele saadetud, on vastuolus teiste kogutud tõenditega. A. G ja M. S kinnitavad aukohtule esitatud kirjades, et nad on kirjavahetusega kursis. Kas kirjad on neile esitatud samaaegselt G.F-ga või alles aukohtu menetluse ajal, ei oma tähtsust. Igal juhul on tegemist ebasündsas vormis avaldatud teabe edastamisega kolmandatele isikutele.
Aukohus leiab, et ülalnimetatud kirjades sisalduvad süüdistused varguses ja dokumendi võltsimises on G.F-i mainet kahjustavad. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kuriteokahtluse korral tulnuks advokaadil pöörduda vastavate õiguskaitseorganite poole, mitte esitada tõendamata süüdistusi.
Aukohus leiab, et vandeadvokaat on rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi nõudeid. Samas arvestab aukohus karistuse määramisel advokaadi kahetsust, valmisolekut vabandamiseks ja asja lõpetamiseks kokkuleppel.
Vandeadvokaat on rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 2, § 9, § 16 lg 1 sätestatud nõudeid ning pannud sellega toime distsiplinaarsüüteo, mille eest määrata vandeadvokaadile distsiplinaarkaristusena noomitus.
3
07.05.2008.a edastas Harju Maakohus Eesti Advokatuurile Harju Maakohtu 06.05.2008.a. määruse kriminaalasjas nr 0-00-000. Määrusega kohaldati KrMS paragrahvi 267 lg 4 alusel vandeadvokaadile rahatrahvi 70 miinimumpäevamäära. Määruse motiivide kohaselt ei ilmunud vandeadvokaat 06.05.2008.a. määratud istungile. Oma mitteilmumise põhjusi ta eelnevalt kohtule ei teatanud. Kohus lükkas istungi edasi. 15 minutit peale määratud istungiaega tuli vandeadvokaat kohtuniku kabinetti, kus selgitas, et ta olevat kuulnud, et on probleem istungisaalidega ning teised menetlusosalised teadsid, et „ta on olemas“ ja et ta oli hõivatud teiste protsessidega. Kohus leidis, et vandeadvokaadi põhjendused ei ole mõjuvad kohtuistungile mitteilmumiseks või sellele hilinemiseks. Istungi aeg oli juba 05.03.2008.a. kooskõlastatud kõigi menetlusosalistega, sealhulgas advokaadiga. Kohus leidis, et advokaat väljendab oma lugupidamatust kohtu vastu, rikkudes mitteilmumisega kohtuistungi korda, pidas kohus vajalikuks kohaldada advokaadile rahatrahvi vastavalt KrMS paragrahvile 267 lg 4.
Juhatus otsustas 27.05.2008.a saata kaebuse aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks.
Tutvunud esitatud kaebuse ja lisatud materjalidega, täiendavalt kogutud tõenditega ning ära kuulanud aukohtu istungil advokaadi, jõudis aukohus alljärgnevatele järeldustele:
a) olles kriminaalasjas süüdistatava J.T kaitsjaks on advokaat temale süüksarvatud tegevusega rikkunud advokatuuriseaduse paragrahvi 44 lg1 p1, Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi paragrahvi 9 lg 1 ning 20 lg 2 nõudeid. Nii ei kasutanud advokaat kliendi kaitsjaks seadusega ja kutse-eetika nõuetega vastavuses olevaid kõiki vahendeid ja viise. Sama põhimõte sisaldub ka Advokatuuri eetikakoodeksi paragrahvis 8 lg 1. Toimusid minetused advokaadi suhtlemisel kliendi ja kohtuga. Kohtuistungi aeg 06.05.2008.a. oli aegsasti kooskõlastatud kõigi menetlusosalistega ja nimelt juba 05.03.2008.a. Tõendamist leidis, et seoses muude tööülesannete võtmisega ei olnud vandeadvokaadil võimalik osaleda 06.05.2008.a. määratud kohtuprotsessil. Vandeadvokaat ei ilmunud kohtuistungile selle alguseks ja oma mitteilmumise põhjustest ta kohut eelnevalt ei teavitanud. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi paragrahv 20 lg 2 aga sätestab advokaadi kohustuse õigeaegselt teavitada kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise.
b) advokaadi kirjalikus selgituses toodu nagu ei õnnestunud tal kohtuga ühendust saada seoses sellega, et kohtunikul oli istungi toimumise päeval asendussekretär pole tõsiseltvõetav, sest kohtupidamisel ei osale üksnes kohtusekretär.
c) mõjuvateks põhjusteks kohtuistungile mitteilmumiseks ei saa samuti lugeda advokaadi arvamust selle kohta, et mõned kohtuistungile kutsutud isikud olid ebakaines olekus ja et veel 10 minutit enne määratud istungiaega olid kõik kohtusaalid hõivatud.
d) aukohus nõustub advokaadi kirjalikus selgituses esitatud seisukohaga, et kaitsja ei saa endale võtta ajaliselt kattuvaid tööülesandeid. Samuti nõustub aukohus advokaadi aukohtu istungil väljendatud seisukohaga, et antud kaebuse advokaadi peale üheks aluseks on advokaadi põhjendamatult tihe töögraafik.
e) aukohus märgib, et 28.02.2008.a. on aukohus teinud süüdimõistva otsuse advokaadi suhtes analoogilises asjas. Nimelt vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2007.a. määrusele kriminaalasjas nr X-XX-XXX ei osalenud advokaat eelistungil kriminaalasjas kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses, samuti ei osutanud ta mingit õigusteenust riigi õigusabi tähenduses.
Käesoleval aukohtu istungil vandeadvokaat väga kahetses juhtunut ja möönis, et oleks pidanud sellest tegema tõsised järeldused. Harju Maakohtu 6.05.2008.a. määrus aga näitab, et vandeadvokaat pole osanud õigeid järeldusi teha.
f) distsiplinaarkaristuse määramisel arvestab aukohus distsiplinaarüleastumise iseloomu, samuti kutse-eetika nõuete rikkumise faktilisi asjaolusid ning samuti seda, et aukohus on karistanud advokaati 28.02.2008.a. seoses advokatuuriseaduse paragrahv 44 lg 1 p1 ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi paragrahvide 8 lg 1 p1; 9 lg 1; paragrahv 20 lg 1 nõuete rikkumises noomitusega.
Rikkudes advokatuuriseaduse ja kutse-eetika nõudeid aukohus otsustas tunnistada vandeadvokaadi süüdi distsiplinaarüleastumises ning määrata talle distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi advokatuuri kasuks kahe (2) kuu töötasu ulatuses.