Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 1995.a. otsustest
1995.a. tegi aukohus kümme otsust. Kuuel korral otsustati distsiplinaarasja mitte algatada, ühel korral määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus ja kahel korral rahatrahv. Ühel korral tunnistas aukohus advokaadi distsiplinaarüleastumises süüdi, kuid otsustas distsiplinaarkaristust mitte määrata.
Aukohtu 30.01.1995.a. otsus
Keskvangla direktor esitas kaebused vandeadvokaatide J. L, E. S, K. E ja S. R. tegevuse kohta. Kaebustes süüdistati advokaate keelatud esemete ja raha üleandmises kinnipeetavatele.
Aukohus ei algatanud distsiplinaarasja ühegi kaebuse põhjal. Kahe kaebuse osas aukohus leidis, et advokaadid J. L. ja K. E. on rikkunud Vanglaasutuste sisekorraeeskirju ning kohustas neid esitama aukohtule kirjalikud referaadid õigusakti kohta.
Aukohtu 30.03.1995.a. otsus
Jõgeva Maakohus tegi erimääruse selle kohta, et vandeadvokaat T. P. viibis kohtuistungil alkoholijoobes.
Aukohus arutas T. P. suhtes distsiplinaarasja ka seoses sellega, et advokaat ei vastanud pikema aja jooksul aukohtu päringutele, mis on takistanud distsiplinaarasja läbivaatamist.
Aukohus luges T. P. süü distsiplinaarüleastumistes tõendatuks ja määras distsiplinaarkaristuseks noomituse.
Aukohtu 18.04.1995.a. otsus
Eesti Advokatuuri juhatus saatis aukohtule seisukoha võtmiseks vandeadvokaat R. P. poolt ajalehes Postimees avaldatud artikli „Kohtuleib ja apteegirohi on mõlemad kallis toit (Eesti vanasõna)“.
Aukohus leidis, et iga advokatuuri liige peab oma avalikes esinemistes lähtuma kutseeetika ja kollegiaalsuse põhimõtetest ning mitte pingestama kolleegidevahelisi suhteid.
R. P. artikkel ei vasta ülaltoodud põhimõtetele ning kahjustab advokatuuri mainet ja loob lugejale väära pildi advokaadi kutsetegevusest. Samuti on artikli toon kantud kadedusest ja lugupidamatusest kolleegide vastu.
Aukohus leidis, et R. P. pani toime distsiplinaarüleastumise, kuid kuna R. P. ei oma piisavat ettekujutust advokaadi kutse-eetika põhimõtetest, mis on seletatav tema suhteliselt lühikese advokaadistaažiga ja tegemist on esmakordse distsiplinaarüleastumisega, siis ei ole mõistlik tema suhtes kohaldada distsiplinaarkaristust.
Aukohus kohustas advokaati koostama referaadi kutse-eetika teemal.
Aukohtu 17.05.1995.a. otsus
Riigiprokuratuur esitas avalduse selle kohta, et vandeadvokaat E. K. on toimetanud Ida – Viru Politseiprefektuuri arestimajast välja kaitsealuse kirja.
Advokaat võttis kirja üleandmise omaks, selgitades, et kiri sisaldas tervitusi lähedastele ega puudutanud kriminaalasja.
Aukohus otsustas jätta distsiplinaarasi vandeadvokaat E. K. kohta algatamata, kuid juhtida tema tähelepanu, et kirjade üleandmine kaitsealusele ei kuulu advokaatide ülesannete hulka ning on lubamatu.
Advokaati kohustati esitama aukohtule referaat vangla sisekorra eeskirjade kohta.
Aukohtu 17.05.1995.a. otsus
Jõgeva Uurimisbüroo tegi ettekande vandeadvokaat T. P. kohta, kes mitmel korral ei ilmunud õigeaegselt uurimistoimingutele ja ühele uurimistoimingule ilmus alkoholijoobes. Joobeseisund tuvastati alkomeetri abil.
Aukohus määras vandeadvokaat T. P.– le seoses töö ajal alkoholi tarbimisega, ebaväärika käitumisega ja kutseeetika rikkumisega distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi 1800.- krooni suuruses summas.
Aukohtu 21.06.1995.a. otsus
Tartu Ringkonnakohus esitas avalduse vandeadvokaat K. L. kohta, kes ei ilmunud kaitsjana kohtuistungile.
Mitteilmumist K. L. millegagi kohtule ei põhjendanud.
Advokatuuri juhatusele esitatud seletuskirjas nimetas K. L. kohtuistungile mitteilmumise põhjusena haigust.
Kohtule ega advokaadibüroo juhatajale ta arstitõendit ei esitanud. Aukohus tunnistas K. L. süüdi distsiplinaarüleastumises – ringkonnakohtu istungile põhjuseta mitteilmumises ja määras distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi 1779,55 krooni.
Aukohtu 14.11.1995.a. otsus
Tallinna Linnakohtu esimees saatis advokatuuri juhatusele kirja vandeadvokaat N. L. poolt kohtuniku solvavate andmete esitamise kohta ja kriminaaltoimikuga tutvumise kohta ilma advokaadibüroo orderit esitamata.
N. L. seletas aukohtu istungil, et edastas tõepoolest kliendi väited kohtunikule, kuid tegi seda soovist ära hoida kohtunikku alusetutest kuulujuttudest.
N. L. tunnistas, et tutvus kohtus toimikuga apellatsioonikaebuse esitamiseks ilma orderit esitamata, mis oli ebaõige teguviis.
Aukohus leidis, et ei ole tõendatud, et N. L. oleks püüdnud mõjutada õigusemõistmist kohtunikku laimaval või solvaval viisil.
Aukohus otsustas N. L. suhtes distsiplinaarasja mitte algatada ning juhtida N. L. tähelepanu sellele, et advokaadi kutsetöös ei ole eetiline laskuda kuulujuttude levitamisele ja tutvudes toimikuga advokaadiordenit esitamata, on ta rikkunud toimikuga tutvumiseks ettenähtud korda.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 1996 a. otsustest
1996 a. määras Eesti Advokatuuri aukohus distsiplinaarkaristustena ühel korral rahatrahvi, kutsetegevuse peatamise ja Eesti Advokatuurist väljaheitmise.
Aukohtu 28.02.1996.a. otsus
Vandeadvokaat T. P. oli jätnud kaitsjana ilmumata kahele kohtuistungile. T. P ei esitanud aukohtule mitme kuu vältel seletusi, dokumente ja ei vastanud küsimustele. T. P jättis esimesele aukohtu istungile ilmumata, tuues põhjenduseks haiguse ega esitanud nõutud dokumente tähtaegselt, tuues põhjenduseks viibimise kaitsjana eeluurimisel. Aukohus leidis, et kuna palutud dokumendid olid seotud T. P. oma advokaadibüroo asjaajamise korraldamisega (registreerimiskaardid, orderid, haiguslehed jms.), siis dokumentide mitteesitamine ei olnud mingil määral tingitud vajadusest tutvuda kriminaaltoimikuga. Kuna T. P. ei esitanud aukohtule haiguslehte ega muud raviasutuse dokumenti, mis tõendanuks tema haigestumist, ei lugenud aukohus haigestumist mõjuvaks põhjuseks ning luges aukohtu istungile mitteilmumise raskeks kutse-eetika rikkumiseks ja distsiplinaarüleastumiseks. Teisele aukohtu istungile jättis T. P. samuti ilmumata, tuues põhjenduseks haigestumise ja paludes istung edasi lükata, aukohtu esimees helistas T. P. büroosse, kust teatati, et T. P. läks kohtusse. Aukohus otsustas mitte rahuldada P taotlust istungi edasilükkamiseks, kuna T. P on ka varem jätnud mõjuva põhjuseta aukohtu istungile ilmumata.
T. P. püüdis vähendada või välistada distsiplinaarkaristust, esitades aukohtule ebaõigeid ning tegelikkusele mittevastavaid andmeid ning kolleegi kompromiteerivaid andmeid, millega pani toime kutse-eetika nõuete eiramise. Aukohus leidis, et T. P. avaldas ilmset lugupidamatust Eesti Advokatuuri ja tema aukohtu suhtes, venitades algatatud distsiplinaarasja arutamist, kahjustades Eesti Advokatuuri ja Eesti advokaadi mainet. Advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel arvestas aukohus, et T. P.-d oli 1995 a. kahel korral karistatud. Ühel korral noomitusega ning teisel korral rahatrahviga aukohtu istungile mitteilmumise, ebakaines olekus advokaadiülesannete täitmise ja aukohtu päringutele mittevastamise eest. Otsuse tegemisel juhindus aukohus lisaks eeltoodule Eesti advokatuuri põhikirja §-dest 24 lg 6, 25 lg 1 p 2, 22 lg 1 p 4, 22 lg 6, 26 p 1 ja 25 lg 4.
Aukohus otsustas tunnistada T. P. süüdi raske kutse-eetika ja distsiplinaarüleastumise toimepanemises. Karistuseks määrati Eesti Advokatuurist väljaheitmine. T. P esitas väljaheitmise peale kaebuse. Asja arutati uuesti sisuliselt T. P. osavõtul. Väljaheitmise otsust ei muudetud ning kinnitati 07.05.96
Aukohtu 28.02.1996.a otsus
Vandeadvokaat K. E. esitas Tallinna Halduskohtule taotluse, millega solvas oma kolleegi K. K. -d ning kahjustas Eesti Advokatuuri ja Eesti advokaadi mainet. Nimetatud taotluses palus K. E. teha Eesti Advokatuuri juhatuse kaudu kindlaks, kas vastaspoole esindaja on advokatuuri liige, samuti palus K. E. teha järelepärimise vastaspoole advokaadibüroole, selgitamaks välja, kas vastaspoole esindaja töötab selles büroos. Lisaks eeltoodule palus K. E. saada kohtu vahendusel infot, kas vastaspoole esindaja teovõimet on piiratud või on ta tunnistatud teovõimetuks ning kui on, siis kaasata protsessi vastaspoole esindaja eestkostja. K. E. ei esitanud tähtaegselt nõutud dokumente ei Eesti Advokatuuri juhatusele ega ka aukohtule, millega rikuti Eesti Advokatuuri põhikirja §-e 10 p 8 ja 24 lg 4. Aukohus arvestas distsiplinaarkaristuse määramisel seda, et K. E. ei ole K. K. ees vabandanud, samuti toimepandu raskust ja seda, et K. E. -d ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud. Aukohus otsustas tunnistada E süüdi distsiplinaarüleastumise toimepanemises ja raskes kutse-eetika nõuete rikkumises ning keelata kutsetegevus kolmeks kuuks.
Aukohtu 21.06.1996.a. otsus
Aukohtu 21.06.1996.a. istungil arutati vandeadvokaat K. L. distsiplinaarasja, kes ei ilmunud kohtuistungile.
Vandeadvokaat K. L. põhjendas kohtuistungile mitteilmumist sellega, et tal „… lõi uuesti välja vana häda – radikuliit“. Haiguslehte ega arstitõendit K. L. aga advokaadibüroo juhatajale ei esitanud.
Vandeadvokaat K. L. aukohtu istungile 21. juunil ei ilmunud, kuigi aukohus teatas talle, et istungile ilmumine on kohustuslik ning Eesti Advokatuuri põhikirja § 24 lg 6 tingimustel võidakse otsus langetada ilma tema osavõtuta. Aukohtu kutse oli K. L. kätte saanud 1. juunil 1995.a. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Eesti Advokatuuri põhikirja §-dest 19 lg 4, 22 lg 1 p 2 ja 24 lg 6, aukohus otsustas tunnistada vandeadvokaat K. L. süüdi distsiplinaarüleastumises, kuna ta ei ilmunud Tartu Ringkonnakohtu istungile ning määrata K. L.-ile distsiplinaarkaristusena rahatrahv Eesti Advokatuuri kasuks tema kahe eelmise kuu keskmise sissetuleku ulatuses, s.o 1779 krooni ja 55 senti.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 1997.a. lahenditest
1997. aastal arutas aukohus seitse asja. Kahel korral määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus, kolmel korral lõpetati menetlus seoses advokaadi väljaarvamisega advokatuurist ja kahel korral seoses distsiplinaarüleastumise tunnuste puudumisega.
Aukohtu 10.06.1997.a. otsus
Eesti Advokatuuri juhatuse 04.03.1997.a. otsuse alusel saadeti aukohtule lahendamiseks RAS elumaja kiri vandeadvokaadi abi J. V. tegevuse kohta. J. V. esitas omas kliendi vastaspoolele teadvalt ebaõiged andmed võlanõude omandamise kohta advokaadibüroo poolt.
J. V. leidis, et Seadus Eesti Advokatuuri kohta § 7 lg 1 p 2 lubab advokaadil õigusabi andmiseks vabalt valida vahendeid ja viise ning nimetatud seaduse § 11 lg 1 aga otseselt kohustab advokaati kliendi huvide kaitsel kasutama kõiki vahendeid ja viise, mis pole seadusega keelatud. Seadus ei kohustanud teda kui advokaati avaldama sõlmitud lepingu sisu RAS Elumajale.
J. V. rõhutas oma seletuses, et tema selline tegevus kliendi huvides oli ka kooskõlas advokaadi eetikanormidega. Oma kirjalikus seletuses aukohtule asus J. V. seisukohale, et need piirid, millal äriline taktika muutub lihtsalt targaks ja ratsionaalseks käitumiseks, võivad olla ähmased, ning äärmuslikus situatsioonis võib otsene valetamine muutuda eetiliseks ja vastupidi – ausus muutuda ebaeetiliseks. J. V. rõhutas oma kirjalikus seletuses, et ta „ei ole kunagi kuulnud ega näinud ühtegi seadust, mis automaatselt keelaks igapäevaelus inimesel valetada või näeks valetamise eest sanktsiooni“. „Ükski valetamine poole halb iseenesest. Asi tuleb paika panna, kas tegemist on valetamisega selle halvas mõttes või hoopis kavaluse, taktika, ratsionaalsuse või millegi muuga. Alati tuleb hoolikalt analüüsida tervet situatsiooni. Eetilisi hinnanguid andes ei ole alati õige näpuga seadusest rida ajada.“ „Advokaat saab, aga ei tohi olla valelik ning advokaat ei saa ja ei tohi olla hüsteeriline aususejünger.“
Aukohtu istungil J. V. korrigeeris oma seisukohti ja taunis kirjalikus seletuses esitatud seisukohti.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi abi J. V. on toime pannud distsiplinaarüleastumise, kuid arvestades tema väheseid kogemusi ja puudulikku ettevalmistust iseseisvaks tööks, samuti seda, et teda ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud ning juhindudes advokatuuri põhikirja §-ist 22 lg 1, otsustas karistada teda noomitusega.
Sama otsusega tegi aukohus, juhindudes Seadusest Eesti Advokatuuri kohta § 7 lg 4, Eesti Advokatuuri juhatusele ettepaneku tühistada otsus vandeadvokaadi abile J. V. iseseisva õiguspädevuse andmise kohta. Eesti Advokatuuri kvalifikatsioonikomisjon kohustas J. V. koostama essee teemal „Seadusega lubatud vahendid ja viisid õigusabi andmisel ning advokaadi eetika“.
Aukohtu 10.09.1997.a. otsus
Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega algatati Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik J. V. kirja alusel distsiplinaarasi vandeadvokaadi abi M. T. suhtes.
Aukohus tegi kindlaks, et M. T. oli kokkuleppel P. L. kaitsja Tallinna Ringkonnakohtus ning ta oli la kaitsja Harju Maakohtus, kus ta taotles kohtualuse P. L. õigeksmõistmist.
Esmakordselt ei ilmunud M. T. Tallinna Ringkonnakohtu istungile 08.05.1997.a. ja esitas kohtuistungi päeval taotluse asja arutamise edasilükkamiseks seoses tema haigestumisega. Järgmisele ringkonnakohtu istungile esitas M. T. avalduse, milles teatas, et seoses asjaoludega, et P. L. kaitsmiseks lepingu sõlminud isik ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele asunud täitma lepingust tulenevaid kohustusi (tasunud honorari), on ta sunnitud õigusabilepingu ühepoolselt lõpetama. Kuna tegemist on ka kriminaalasjaga teises tööpiirkonnas, ei ole tal võimalik osaleda kohtuistungil määratud korras.
Esimeses astmes tasus klient honorari, kuid teises astmes hoidus klient kaitsetasu maksmisest kõrvale ning ta saatis impulsiivselt kirja Tallinna Ringkonnakohtule. M. T. tunnistas aukohtus, et ta on põhimõtteliselt teadlik seaduse nõudest, mis ei luba advokaadil kliendi kaitsmisest loobuda.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi abi M. T. on omal algatusel loobunud endale võetud kaitsekohustusest. Sellise tegevusega jättis M. T. kaitsealuse P. L. – i Tallinna Ringkonnakohus kaitseta. M. T. pani toime distsiplinaarüleastumise. Karistuse määramisel arvestas aukohus seda, et M. T. on töötanud advokaadina suhteliselt lühikest aega, aga samuti seda, et ta on varem distsiplinaarkorras karistamata.
Juhindudes Eesti Advokatuuri põhikirja §-st 22 lg 1 p 1 otsustas aukohus karistada vandeadvokaadi abi M. T. noomitusega.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 1998.a. lahenditest
Aukohus kohaldas 1998.a. oma otsusega karistusi 5 korral, millest kohaldati noomitust 4 korral ja advokatuurist väljaheitmist 1 korral.
Aukohtu 01.04.1998.a. ning 12.06.1998.a. otsus
Advokaat V. S-i suhtes algatati distsiplinaarasi Eesti Advokatuuri 10.02.1998. a. otsusega ja saadeti arutamiseks aukohtule. Distsiplinaarasja algatamise aluseks olid asjaolud, et advokaat V.S. ei olnud advokatuuri liikmemaksu tasunud alates 1997. a. septembrist.
Distsiplinaarasja materjalide kontrollimisel selgus, et Advokaadibüroo V.S. oli registreeritud Tallinna Linnavalitsuses, kuid puudusid andmed büroo ümberregistreerimise kohta. Advokatuuri juhatusel puudus kontakt advokaat S-iga. Juhatusele teatatud aadressil büroo ei asunud ning advokatuuri telefonteatmikus olid advokaat S-I büroo kontaktandmeteks vaid PK 430 ja mobiiltelefon.
Aukohus saatis advokaat S-i poolt näidatud aadressile kutse ilmuda aukohtu istungile, ühtlasi kohustas S-i esitama kirjaliku seletuse ning teatas, et aukohtu istungile ilmumine on kohustuslik ning Advokatuuri põhikirja § 24 lg 6 alusel aukohtu istungile mitteilmumisel ilma mõjuvate põhjusteta võidakse asja arutada ilma tema osavõtuta. Vandeadvokaat V.S. aukohtule kirjalikku seletust ei esitanud ning aukohtu 1. aprilli 1998. a istungile ei ilmunud, ilmumata jäämise põhjustest ei teatanud.
Eesti Advokatuuri juhatusel ja aukohtul puudusid andmed vandeadvokaat V.S. advokaadibüroo tegevuse kohta, samuti büroo ümberregistreerimise kohta. Eesti Advokatuuri põhikirja § 10 p 5 kohustab advokaati omandama kindlat tegutsemiskohta, bürood ning aukohus leidis, et selle nõude rikkumine kujutab endast jämedat distsiplinaarüleastumist. Aukohus tegi kindlaks, et V.S. jättis ilmumata Eesti Advokatuuri üldkogule 10. ja 11. märtsil 1998. a ning ta ei teatanud juhatusele mitteilmumise põhjust. Aukohus leidis, et vandeadvokaat S-i poolt liikmemaksude pikaajaline mittetasumine, mitteilmumine Eesti Advokatuuri üldkogule ning aukohtu istungile mitteilmumise põhjusest teavitamata jätmine kinnitab seda, et advokaat on kaotanud sideme Eesti Advokatuuriga. Aukohus tunnistas tagaseljaotsusega V. S.-i süüdi distsiplinaarüleastumises ja määras distsiplinaarkaristuseks Eesti Advokatuurist väljaheitmise.
Advokaat V. S. esitas kaja ning aukohus taastas menetluse V. S-i distsiplinaarasjas. Aukohus tegi uue otsuse ning tunnistas V. S.-i süüdi distsiplinaarüleastumise toimepanemises ning määras karistuseks noomituse.
Aukohtu 25.05.1998.a. otsus
Eesti Advokatuuri juhatuse 18. novembri 1997. a otsusega nr 17 algatati Eesti Advokatuuri põhikirja § 19 lg 1 ja § 23 lg 1 ja 2 alusel distsiplinaarasi vandeadvokaat R. K suhtes ja saadeti asi arutamiseks advokatuuri aukohtule. Aukohtule saadeti lahendamiseks advokaat K. 7 kliendi kaebused. Valdavas enamuses süüdistati kaebustes R. K-d selles, et ta ajas nende asja ebakorrektselt ning oli ka ebakorrektne klientidelt saadud raha vormistamisel.
Aukohtus tegi kindlaks, et klientidega kokkulepete sõlmimisel oli advokaat K. vormistanud ebakorrektselt asjaajamise dokumente, väljastades order-volikirja õigusliku aluseta, saades klientidelt ülesandeid, täitis ta saadud ülesandeid ebakorrektselt, viivitas nende täitmisega või jättis need täitmata. Omamata kindlat tegutsemiskohta advokaadibüroos ja jättes AS K. Advokaadibüroo ümber registreerimata ning advokatuuri liikmemaksu tasumata, on advokaat K. kaotanud sideme advokatuuriga. Peale seda, kui aukohtu otsusega peatati vandeadvokaat R. K kutsetegevus kuni distsiplinaarasja lahendamiseni, on ta õiguslike alusteta jätkanud advokaadina kokkulepete sõlmimist õigusabi osutamiseks ning esindanud kliente ka kohtus. R. K on korduvalt Eesti Advokatuuri aukohtu kohta valetanud ja on oma sellise käitumisega pikema aja jooksul loonud ja püüdnud luua takistusi tema distsiplinaarasja arutamiseks.
Lähtudes toimepandud distsiplinaarüleastumiste kutse-eetika minetuste iseloomust ja raskustest, leidis aukohus, et advokaat K. kahjustas advokaadi ja Eesti Advokatuuri mainet. Ning tunnistas R. K. süüdi distsiplinaarüleastumises ja raskes kutse – eetika nõuete rikkumises ning määras distsiplinaarkaristuseks advokatuurist väljaheitmise.
Aukohtu 02.09.1998.a. otsus
13. jaanuari 1998.a. otsusega Eesti Advokatuuri juhatus algatas vandeadvokaadi vanemabi T. V. suhtes distsiplinaarasja.
Aukohus tegi kindlaks, et Advokatuuri liige T. V. esindas erinevaid äriühinguid ja sõlmis nende nimel tehinguid volituste alusel, olemata ise äriühingute omanik. Sellise tegevusega sooritas ta õigustoiminguid teise isiku huvides, mis on advokaadi poolt õigusabi osutamine. Õigusabi osutamisest ei informeerinud advokaat V. ka patrooni, ei sõlminud õigusabi lepingut ega registreerinud õigusabi advokaadibüroo asjaajamise dokumentides, samuti jättis advokaat V. kirjalikult fikseerimata suured rahasummade jagamise kokkulepped klientide vahel. Rahasummade jagamise, mida korraldas advokaat V., tekkis klientide vahel tüli. Aukohus leidis, et eelkõige just kliendilepingu puudumise tõttu ei suuda advokaat V. piisavalt ümber lükata ajalehe artiklis toodud väiteid. Aukohus leidis, et T. V. on toime pannud distsiplinaarüleastumise, jättes õigusabi osutamisel sõlmimata õigusabilepingud ja piiritlemata kliendilt saadud volitused, mis põhjustas konflikte ja kahjustas advokaadi ja advokatuuri mainet. Aukohus määras T. V.-le karistuseks noomituse.
Aukohtu 19.10.1998.a. otsus
Eesti advokatuuri juhatuse 11. augusti 1998. aasta otsusega nr 9 algatati distsiplinaarasi vandeadvokaadi abi L. P. ja vandeadvokaadi abi A. K. tegevuse suhtes ning materjalid saadeti lahendamiseks aukohtule.
Aukohus tegi kindlaks, et vandeadvokaadi abi A. K. seoses õigusabi andmisega L. K-le edastas kolmanda isiku kaudu õigusabi lepingu registreerimiskaardi allakirjutamiseks, asus õigusabi osutama ilma K-lt nn lepingut tagasi saamata. Sellise tegevusega jättis advokaat K. piiritlemata kliendilt saadud volituste ulatuse. Ilma kliendi aktseptita (nõusolekuta) andis advokaat K. asjaajamise üle sama advokaadibüroo teisele vandeadvokaadi abile L. P-le, milline tegevus ilma kliendi nõusolekuta on lubamatu. Advokaat K. koostas L. K. huvides kaebuse Tallinna Halduskohtusse, kuid laskis selle lõplikult vormistada oma kolleegil L. P-l, kes selle ka Tallinna Halduskohtule esitas. Advokaat K. korraldas L. K. huvides halduskaebuse esitamise, jättes kliendilt tagasi nõudmata allakirjutatud õigusabi lepingu. Olles veendunud halduskaebuse perspektiivituses, ei kooskõlastanud advokaat K. kaebusest loobumist L. K-ga, millise tegevusega ta kahjustas kliendi huve. Oma sellise tegevusega võimaldas advokaat K. oma kliendi L. K. jaoks soovimatu tulemuse saabumise, see on kliendi arvates tema õigusi rikkuva korralduse peale esitatud kaebusest loobumise.
Aukohus leidis, et K. poolt toime pandud üleastumine kahjustab Eesti Advokatuuri mainet ning teda tuleb distsiplinaarkorras karistada. Aukohus määras A. K. –le ja L. P. –le karistuseks noomituse.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 1999.a. lahenditest
Aukohus menetles 8 vandeadvokaadi ja 3 vandeadvokaadi vanemabi suhtes esitatud kaebusi või algatatud distsiplinaarasju. Aukohus arutas 1999. aastal üheksa asja ning määras advokaatidele distsiplinaarkaristusi järgmiselt: kutsetegevuse keelamist – 1 korral; rahatrahvi – 2 korral; noomitust 1 korral.
3 advokaadi suhtes esitatud kaebuste lahendamisel otsustas aukohus distsiplinaarasja mitte algatada, kuna advokaatide tegevuses puudusid distsiplinaarüleastumise tunnused, ühe advokaadi suhtes otsustas aukohus algatatud distsiplinaarasi lõpetada ja ühe advokaadi suhtes otsustas aukohus distsiplinaarkaristust mitte kohaldada.
Aukohtu 21.04.1999.a. otsus
Aukohus arutas 21.04.1999.a. vandeadvokaat K. L .-i suhtes esitatud nelja kaebust. Eesti Advokatuuri juhatus algatas K. L. –i suhtes distsiplinaarasja Tartu Politseiprefektuuri abiprefekti kirja alusel. Kirja kohaselt kohtus advokaat vahialusega arestimajas ja andis temale üle mobiiltelefoni.
Aukohus leidis, et vandeadvokaat K. L. on toime pannud jämeda advokaadi kutse-eetika rikkumise, mis seisnes mobiiltelefoni kaasavõtmises Tartu arestimajja vahialuse D. S.-iga kohtumisele minnes, arestimaja korrapidajale valetamises ning vahialusele võimaluse loomises mobiiltelefoni kasutamiseks. Sellise käitumisega kahjustas K. L. advokaadi ja Eesti Advokatuuri ja Eesti Advokatuuri mainet, rikkus Eesti Advokatuuri põhikirja § 10 p 3 nõudeid ja pani toime distsiplinaarüleastumise.
Eesti Advokatuuri juhatus algatas K. L.-i suhtes distsiplinaarasja Tartu Maakohtu kohtuniku kirja alusel selles, et ta ei ilmunud 24.07.1997 ja 28.07.1997.a. kohtuistungitele ega teatanud mitteilmumise põhjustest. K. L. esitas aukohtule Tartu Linna Polikliinikust väljastatud haiguslehe, mille kohaselt ta oli nendel päevadel töövõimetu. Aukohus lõpetas distsiplinaarmenetluse, kuna asjas puuduvad distsiplinaarüleastumise tunnused.
Eesti Advokatuuri juhatus saatis aukohtule lahendamiseks K. L.-i kliendi M. M. kaebuse, mille kohaselt advokaat K. L.-i ebakaine oleku tõttu jäi neil mitmel korral käimata Valga Politseiprefektuuri uurija juures, advokaat olevat kaotanud ära kriminaalasja puudutavate dokumentide koopiad ja nõudnud viinaraha. M. M: viitab kolmele tunnistajale, kes võivad asjaolusid kinnitada. Aukohtu istungil seletas advokaat K: L., et kaebuses toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Eesti Advokatuuri juhatus esitas kaebuses toodud asjaolude kohta Valga PP-le kirjaliku päringu. Aseprefekt T. Tiiratsi kirjaliku vastuse kohaselt puuduvad uurijal andmed selle kohta, et K. L: oleks jätnud oma ülesanded alkoholi kuritarvitamisest tingituna täitmata. Küll aga ilmnesid eeluurimise lõpetamisel kaitsja ja süüdistatava erinevad arusaamad uurimismaterjali suhtes, milles tekkis lahkheli nende vahel, mistõttu M. M. loobus K. L.-ist ja võttis endale uue advokaadi. Aukohus leidis, et M. M.-i kaebuses toodud asjaolud ei ole leidnud tõendamist ja otsustas selles osas distsiplinaarmenetluse lõpetada.
Eesti Advokatuuri juhatus saatis aukohtule lahendamiseks A. A. kaebuse advokaat K. L-i kohta. Kaebuse kohaselt olevat A. A. andnud pojapoeg R. G.-le 3000 krooni advokaat K. L.-ile kaitsjatasu äramaksmiseks. R. G. Olevat K. L.-ile raha maksnud. Advokaat K. L. kviitungit raha vastuvõtmise kohta ei andnud. Advokaat K: L. ilmus istungile R. G. Kaitsjana 23.02.1998 ja 25.02.1998, kuid olevat olnud „imelik“, 02.11.1998 istungile advokaat ei ilmunud. 03.11.1998 määras kohus R. G. Kaitsjaks teise advokaadi.
Aukohus leidis, et vandeadvokaat K. L. on toime pannud advokaadi kutse-eetika rikkumise, mis seisnes asjaajamise dokumentide ebakorrektses täitmises. Samuti on taunitav K. L. –i tegevus kaitsealuse R. G. õhtusel kodus vastuvõtmisel ja rahaliste suhete vormistamata jätmisel. Kirjeldatud käitumisega kahjustas K: L: advokaadi ja Eesti Advokatuuri mainet, rikkus Eesti Advokatuuri põhikirja § 10 p 3 nõudeid ja pani toime distsiplinaarüleastumise.
Aukohus karistas K. L.-i kahe distsiplinaarüleastumise eest kutsetegevuse keelamisega kuueks kuuks.
Aukohtu 17.06.1999.a. otsus
Aukohus arutas 17.06.1999 vandeadvokaadi vanemabi H. P. suhtes algatatud distsiplinaarasja.
Eesti Advokatuuri juhatus algatas vandeadvokaadi vanemabi H. P. suhtes distsiplinaarasja advokaadibüroo juhataja avalduse ja haldusõigusrikkumise protokolli alusel advokaadi mainet kahjustavate tegude eest. Aukohus algatas H. P. suhtes täiendavalt distsiplinaarasja 06.11.1998 toimunud advokaadi mainet kahjustava teo eest, mille liitis advokatuuri juhatuse poolt algatatud distsiplinaarasjaga. Advokaadi mainet kahjustavateks tegudeks olid H. P. poolt alkoholi liigtarvitamine ja sellest tekkinud probleemid. Aukohus tutvus haldusõigusrikkumise materjalidega, mille kohaselt Tartu PP karistas 05.12.1998 vandeadvokaat H. P.-id HÕS § 150 lg 1 alusel rahatrahviga 108 krooni avalikus kohas joobnud olekus viibimise ja tuigerdamise eest, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Aukohus leidis kogumis tõendeid hinnates, et H. P. on toime pannud distsiplinaarsüüteod, mis seisnesid avalikus kohas alkoholijoobes viibimises ning sellest tingitud intsidentidesse ja konfliktidesse sattumises. H. P. käitumine tekitas töökorralduslikke probleeme advokaadibüroos. Aukohus karistas vandeadvokaadi vanemabi H. P.-d rahatrahviga 8000 krooni.
Aukohtu 17.03.1999.a. otsus
Aukohus arutas aukohtu istungil 17.06.1999 vandeadvokaat V. S.-i suhtes algatatud distsiplinaarasja.
Eesti Advokatuuri juhatuse poole oli pöördunud kaebusega P. N., kes ei olnud rahul vandeadvokaat V. S.-i asjaajamisega. Juhatus algatas V. S.-i suhtes distsiplinaarasja seoses juhatuse kirjadele mittevastamisega. Aukohus algatas täiendavalt V. S.-i suhtes distsiplinaarasja seoses kindla tegutsemiskoha (büroo) puudumisega ja liitis selle juhatuse poolt algatatud distsiplinaarasjaga.
Aukohus leidis, e t V. S. on toime pannud distsiplinaarüleastumise, mis seisnes juhatuse kirjadele mittevastamises ja kindla tegutsemiskoha (büroo) puudumises ning määras talle karistuse – advokatuurist väljaheitmise. Karistuse mõistmisel arvestas aukohus sellega, et V. S.-il oli kustumata distsiplinaarkaristus – noomitus. Nimelt oli V. S.-i 12.06.1998 distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta ei maksnud pikaajaliselt liikmemaksu ja tal puudus kindel tegutsemiskoht (büroo).
Eesti Advokatuuri juhatus ei kinnitanud aukohtu 17.06.1999 otsust V. S.-i advokatuurist väljaheitmise kohta. Eesti Advokatuuri juhatus märkis 11.05.1999 otsuses, et aukohtu otsus on õige ja põhjendatud, kuid tehiolud on muutunud ja advokaadibüroo tegutseb. Juhatus saatis distsiplinaarasja aukohtusse uueks arutamiseks. 17.06.1999 aukohtu istungil seletas V. S., et büroo toimib ja teda on võimalik kätte saada telefoni, faxi ja mobiiltelefoni teel, tema soov on jätkata tööd advokaadina. Advokatuuri aukohus leidis, et V. S. on toime pannud distsiplinaarüleastumise, mis seisnes juhatuse kirjadele mittevastamises ja kindla tegutsemiskoha puudumises pika perioodi välte, kuid talle tuleks anda võimalus advokaadina töötada. Aukohus karistas vandeadvokaat V. S.-i rahatrahviga 3000 krooni.
Aukohtu 14.10.1999.a otsus
Aukohus arutas istungil 14.10.1999 vandeadvokaat L. N.-i suhtes algatatud distsiplinaarasja.
Eesti Advokatuuri juhatus algatas L. N.-i suhtes distsiplinaarasja Lääne-Viru Politseiprefektuuri märgukirja alusel, milles informeeriti juhatust, et uurimistoimingute juures viibis kaitsjana advokaadibüroo orderi alusel vandeadvokaat L. N.-i praktikant., Tartu Ülikooli õigusteaduskonna IV kursuse üliõpilane K. V. Aukohtuistungil tunnistas L. N. ennast süüdi ja lubas edaspidi selliseid vigu vältida. Ta olevat olnud teadlik, et advokaadibüroo orderi alusel võivad kaitsjavolitusi omada üksnes advokaadid ja ei oska põhjendada, miks ta väljastas orderi praktikandile. Aukohus leidis, et vandeadvokaat L. N. on toimepannud distsiplinaarüleastumisi, mis seisnes advokaadibüroo orderi väljaandmises advokatuuri mittekuuluvale isikule, Karistuse mõistmisel arvestas aukohus vandeadvokaat L. N.-i siirast kahetsust ja määras talle karistuseks noomituse.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 2000.a. lahenditest
2000. aastal tegi Advokatuuri aukohus 10 lahendit. Viiel korral tunnistati advokaat süüdi distsiplinaarüleastumises ning neist kahel juhul otsustati advokaat vabastada karistusest, ühel korral määrati karistuseks noomitus, ühel korral kutsetegevuse keeld tähtajaga 1 aasta ning ühel juhul kohaldati advokatuurist väljaheitmist. Kahe advokaadi suhtes otsustati distsiplinaarmenetlust mitte algatada, kolme advokaadi suhtes distsiplinaarmenetlus lõpetati.
Aukohtu 26.04.2000.a. otsus
Eesti Advokatuuri aukohus arutas 26. aprillil 2000. aastal Eesti Advokatuuri juhatuse poolt AS T. kaebuse põhjal Advokaadibüroo U. tegevuse suhtes algatatud distsiplinaarasja.
AS-i T juhataja T. L.-i avalduse kohaselt oli AS T.-l sõlmitud nõustamisalane leping Advokaadibürooga tööandjat AS T-d vaidlustades Eesti Vabariigi Moskva Suursaatkonna ehituskonkursside läbiviimise ning tollase suursaadiku M. H. mõisa renoveerimise eest tasumise osas, kusjuures töövõtja esitas ka Välisministeeriumile pretensiooni saamata jäänud hüvitamiseks. Kuna läbirääkimised seiskusid, pöördus AS T. eelnimetatud lepingust tuleneva vaidlusega kohtusse, kus neid esindas Advokaadibüroo A. ja R. Kohtus selgus, et vastaspoole esindajaks oli Advokaadibüroo U.
Aukohus leidis, et L. U. tegevuses oli distsiplinaarüleastumise koosseis olemas, mis puudutas klientide esindamisel huvide konflikti esinemist.
Eetikakoodeksi § 13 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või osutada muud õigusteenust klientidele, kelle huvid on vastuolus. Nimetatud juhul AS T. ja Eesti Vabariigi huvid olid vastuolus, kusjuures AS T. poolt oli enne hagi esitamist kohtule tehtud ülesandeks Advokaadibüroole U. esitada pretensioon samast lepingust tulenevalt. Pretensioon oli esitatud Advokaadibüroo U. nimel vandeadvokaat L. U., poolt. Samas oli kohtus Advokaadibüroo U. vandeadvokaat A. K. vastaspoole esindajaks, kusjuures advokaadivolikirja aluseks on õigusabileping Advokaadibüroo U-ga. Kummaski Advokaadibüroo U. poolt sõlmitud õigusabilepingus ei ole märgitud lepingu täitjaid, millest klient võis teha järelduse, et õigusabi osutasid talle kõik büroo advokaadid.
Aukohus oli seisukohal, et juhul kui ühe büroo erinevad advokaadid soovivad osutada õigusabi vastaspooltele tuleb kliente teavitada õigusabilepingu sõlmimisel, et ülesanne on täitmiseks võetud mõne konkreetse büroo advokaadi, mitte aga büroo advokaadi poolt tervikuna.
L. U. poolne rikkumine seisis selles, et büroo juhatajana oli ta teadlik, et õigusabilepingus AS T.–ga on täitjaks büroo, kuid vaatamata sellele andis välja volituse A. K.-le esindada samas asjas vastaspoolt.
Aukohus otsustas vabastada L. U. distsiplinaarkaristusest põhjusel, et andes büroo juhatajale ülesande A. K.-le teadis, et reaalselt ei ole A. K. AS T-d teenindanud ning ei pidanud seda TsMS § 88 lg 2 rikkumiseks. Aukohus leidis, et A. K.–le ei pidanud teada olema huvide konflikti esinemine enne istungit, küll sai ta teada aukohtu istungil. Vastavalt Eetikakoodeksi § 13 lg 2 keeldub advokaat huvide konflikti ilmnemisel ülesannet vastu võtmast või loobub ülesande täitmisest.
Aukohus tunnistas vandeadvokaat L. U. süüdi distsiplinaarüleastumise toimepanemises, kuid vabastas ta distsiplinaarkaristusest.
Aukohtu 31.05.2000.a. otsus
Eesti Advokatuuri aukohus arutas aukohtu istungil 31. mail 2000.a. vandeadvokaadi abi H. B. suhtes algatatud distsiplinaarasja.
Eesti advokatuuri juhatus algatas H. B. suhtes distsiplinaarasja seoses üldkogult põhjuseta puudumisega. 21. veebruaril 2000.a. esitas H. B. avalduse advokatuuri juhatusele sooviga peatada tema tegevus advokaadina seoses siirdumisega õppejõu kohale.
29. veebruari 2000.a. advokatuuri juhatuse otsusega jäeti H. B. avaldus rahuldamata. H. B. ise ei viibinud advokatuuri juhatuse istungil tema avalduse läbivaatamisel, mistõttu teavitati teda avalduse mitterahuldamisest 02.03.2000.a.
H. B. teatas esmakordselt advokatuuri juhatusele oma lahkumisest advokaadibüroost ales 25. aprillil 2000.a., järelikult kestis vandeadvokaadi abi H. B. töösuhe advokaadibüroos üldkogu toimumise ajal 10. märtsil 2000. aastal. Seetõttu polnud vandeadvokaadi abi H. B. õigustused üldkogult puudumises põhjendatud.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi abi H. B. on toime pannud distsiplinaarüleastumise, mis seisnes mõjuva põhjuse puudumises üldkogu istungile mitteilmumiseks 10. märtsil 2000.a. Arvestades üleastumise toimepanemise asjaolusid ja seda, et H. B. ei ole distsiplinaarkorras karistatud, otsustas aukohus vandeadvokaadi abi H. B.-le distsiplinaarkaristust mitte määrata.
Aukohtu 21.06. 2000.a. otsus
Eesti Advokatuuri aukohus arutas 21. juunil 2000.a. Eesti Advokatuuri juhatuse poolt vandeadvokaadi vanemabi L.A. suhtes Viru Ringkonnakohtu kirja põhjal algatatud distsiplinaarasja ja E. M-i ja S. J.-i kaebusi L. A. tegevuse kohta.
Viru Ringkonnakohtu kohtunik M. T. saatis Eesti Advokatuuri juhatusele kirja, mille kohaselt Viru Ringkonnakohtusse esitati Ida-Viru Maakohtu otsuse peale mitu A. S-i allkirjaga apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu kirja kohasel seletas apellant A. S. Viru Ringkonnakohtu istungil et ühele apellatsioonkaebusele ei ole tema alla kirjutanud ja selle kaebuse saatis kohtule tema esindaja esimese astme kohtus L. A. Ringkonnakohtus vandeadvokaadi vanemabi L. A. klienti ei esindanud.
Eesti Advokatuuri eetikakoodeks § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat hoiduma advokaadi kutset ja advokaatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohus leidis, et L. A. , võltsides Viru Ringkonnakohtule koostatud apellatsioonkaebusel A. S.-i allkirja ja luues võimaluse kolmandatel isikutel võltsitud allkirjaga apellatsioonkaebust kohtusse saata, pani toime raske kutseeetika nõuete eiramise. L. A. kahjustas oma käitumisega advokaadi kutset ja advokatuuri mainet.
F. M.-i kaebuses vandeadvokaadi vanemabi L. A. tegevuse peale süüdistati advokaati kaitsjakohustuste mittenõuetekohases täitmises.
Aukohus leidis, et kaebuses toodud asjaolud on tõendatud osaliselt ja nimelt selle osas, et L. A. ei esitanud eeluurimise lõpuleviimisel taotlust, et süüdistus röövimises kvalifitseeritaks ümber süüdistuses huligaansuses. Kohus kvalifitseeris A. K. teod KrK § 195 lg 2 järgi kui huligaansuse.
Eesti Advokatuuri eetikakoodeks § 8 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki ja vahendeid, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutseetika nõuetega. L. A. eiras seda kutseeetika nõuet. Aukohus leidis, et A. K.-le eeluurimisel inkrimineeriva kuriteo kvalifikatsioon oli ilmselgelt vaieldav. L. A. alaealise A. K. kaitsjana oleks pidanud taotlema, et süüdistatava tegevust ei kvalifitseeritaks röövimisena, vaid huligaansusena. Röövimise ümberkvalifitseerimine huligaansuseks eeluurimisel oleks parandanud kaitsealuse seisundit protsessis. L. A. poolt taotluse esitamise edasilükkamine kohtuistungile oli ebaõige, kuna L. A. kaitses A. K-d eeluurimisel määratud korras ja tal ei olnud kokkulepet A. K. kaitsmise kohta kohtuistungil. Põhjendamatu oli taotluse esitamata jätmine ka põhjusel, et uurija taotlust niikuinii ei rahulda.
S. J.-i kaebuses vandeadvokaadi vanemabi L.A. tegevuse peale süüdistati advokaati selles, et olles määratud korras kaitsja, võttis kohtualuse sugulaselt täiendavat raha kviitungit andmata.
Eesti Advokatuuri eetikakoodeks § 17 lg 5 sätestab, et kui õigusabi on tasunud riik, ei ole advokaat õigustatud võtma kliendilt advokaaditasuna või kulude hüvitusena muid rahasummasid. Aukohus leidis, et L. A. pani toime raske kutseeetika nõuete eiramise, jätte täitmata Seaduse Eesti Advokatuuri kohta, Raamaatupidamise seaduse, Eesti Advokatuuri põhikirja ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksiga advokaadile pandud kohustused.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi vanemabi L. A. on korduvalt rikkunud seadust ning tema käitumine on olnud vastuolus Eesti Advokatuuri ja advokaadi tegevust reguleerivate õigusaktidega. Kuna ta on toime pannud kaks rasket kutseeetika nõuete rikkumist, tema tegevus on olnud valelik ja ebaaus ning oma ebaeetilise käitumisega on ta oluliselt kahjustanud Eesti Advokatuuri ja advokaadi mainet, siis tema kutsetegevuse jätkamine advokaadina ei ole võimalik. Aukohus otsustas tunnistas vandeadvokaadi vanemabi L. A. süüdi distsiplinaarüleastumistes ja määras karistuseks advokatuurist väljaheitmise.
Aukohtu 04.10.2000.a. otsus
Aukohus arutas 04. oktoobril 2000.a. T. P. käitumist.
Valga Maakohtu kohtuniku teatise alusel, mille kohaselt T. P. venitas protsessi ning oli käitunud kliendi suhtes ebaausalt.
Kohtuniku teatise kohaselt oli kohtu poolt tsiviilasjas, millises advokaat T. P. esindab hagejat, määratud eelistungeid kokku seitsmel korral, kuid hageja esindaja tõttu ei olnud võimalik eelmenetlust lõpetada . Kohtunik oli teatise kohaselt arvamusel, e t T. P. venitab protsessi ning on käitunud kliendi suhtes korduvalt äärmiselt ebaausalt.
Aukohus leidis, et T. P. tegevuses oli distsiplinaarüleastumise koosseis. Kahel korral jättis T. P. kohtuistungile ilmumata. Asjaolu, et kohtunik avaldab eelnevalt arvamust istungi võimaliku edasilükkamise suhtes, ei anna advokaadile õigust istungile mitte ilmuda. Hilinemine on sisuliselt samaväärne ilmumata jäämisega, kui kohtuistung põhjusel, et esindaja pole ilmunud, edasi lükatakse. Samuti oleks pidanud T. P., olles hõivatud teistes kohtuasjades ning esitades kohtule taotlusi asja arutamise edasilükkamiseks, arvestama asjaoluga, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses ei ole taolistel juhtumitel tegemist seadusliku takistusega, mistõttu kohus võib tsiviilasja jätte läbivaatamata, millega kaasneks kahju tema kliendile. T. P. ei andnud ka kohtule teada, millistel kellaaegadel tal suure töökoormuse tõttu oleks võimalik oma klienti esindada, samuti ei teinud ta midagi sellist, et klienti esindaks keegi teine Advokaadibüroo S. M. advokaatidest.
Vastavalt eetikakoodeksi § 12 lg 4 ei võta advokaat ülesannet vastu, kui tema töökoormus seda ei võimalda ja § 20 lg 2 kohaselt on advokaat õigeaegselt kohustatud kohut teavitama asjaoludest, mis võivad tingida asja arutamise edasilükkamise. Eetikakoodeksi § 21 lg 2 kohaselt on advokaadil keelatud tahtlikult takistada asja kiiret läbivaatamist. Seega oli T. P. oma tegevusega rikkunud kutse-eetika nõudeid.
Karistuse määramisel arvestas aukohus üleastumise raskust, asjaolu et T. P. ei ole varem distsiplinaarüleastumisi toime on pannud ning samuti seda, et tema kliendil, I. V-l ei olnud T. P. suhtes pretensioone.
Aukohus otsustas tunnistada T. P. süüdi distsiplinaarüleastumise toimepanemises ja määrata T. P. –le distsiplinaarkaristuseks noomitus.
Aukohtu 08.11. 2000.a. otsus
Eesti Advokatuuri aukohus arutas 08. novembril 2000.a. Eesti Advokatuuri juhatuse poolt 08. augustil 2000.a. J. K. suhtes algatatud distsiplinaarasja.
Aukohus tegi kindlaks, et advokaat oli osutanud kaheksale kliendile nende õigusabi lepingut sõlmimata ja arveid esitamata. Advokaadibüroo juhataja korralduse kohaselt pidi J. L. esitama klientidele väljastatavad õigusabi lepingud ja arved juhatajale tutvumiseks ja seejärel väljastamata. Hiljem advokaadibüroos läbiviidud revideerimise käigus selgus, et J. K. juhatajalt saadud korraldusi ei täitnud.
Tuvastati, et ka varasemal perioodil esines J. K. poolset tööalaste kohustuste rikkumist advokaadibüroos õigusabi osutamisel AS-ile A, kellele oli osutatud õigusabi erinevates küsimustes õigusabi lepingut sõlmimata ja kliendile arveid esitamata ca 93000 krooni eest.
Esines ka juhtumeid, kui advokaat J. K. oli oma tööna kajastatud töö advokaadibüroos suures osas laiali jaganud ja lasknud ära teha nooremate kolleegide poolt, kes töötasid kuupalga põhimõttel.
Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 2 rõhutab, et advokaadi kutse kohustab advokaati jälgima kutseeetika nõudeid. Eetikakoodeksi § 4 lg 1 järgi osutab advokaat õigusabi juhindudes seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutseetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 alusel pead advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavade ning kutseeetika nõuetega. Aukohus leidis, et J. K. on nimetatud nõudmisi rikkunud jättes klientidelt ülesannete vastuvõtmisel sõlmimata õigusteenuse lepinguid. J. K. rikkus ka advokaadibüroo sisemises töökorralduses kehtestatud põhimõtteid, mida oli korduvalt nii suuliselt kui kirjalikult selgitatud kõigile büroos töötavatele advokaatidele.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi vanemabi J. K. käitumine on korduvalt olnud vastuolus Eesti Advokatuuri ja advokaadi tegevust reguleerivate õigusaktidega ja ta on toime pannud raske kutse-eetika nõuete rikkumise ja oma käitumisega oluliselt kahjustanud advokaadi ja Eesti Advokatuuri mainet ning kuritarvitanud kolleegide usaldust. Aukohus otsustas tunnistada vandeadvokaadi vanemabi J. K. süüdi distsiplinaarüleastumises ja määrata talle karistuseks advokaadi kutsetegevuse keelamine üheks aastaks.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 2001.a lahenditest
2001.a. toimus 7 aukohtu istungit, menetletud distsiplinaarasjadest puudutasid 5 ühte advokaati, nendest 3 üleastumise osas tegi aukohus süüdimõistva otsuse. Viiel korral kohaldas aukohus karistusi järgnevalt: 2 juhul määrati karistuseks noomitus, 2 juhul kutsetegevuse peatamine kolmeks kuuks. Ühes distsiplinaarasjas, milles määrati distsiplinaarüleastumise eest karistuseks advokatuurist väljaheitmine, aukohtu otsus tühistati ning määrati uueks karistuseks kutsetegevuse peatamine 7 kuuks.
Aukohtu 10.01.2001.a. otsus
Aukohtu poolt kontrollitud asjaoludel tehti kindlaks, et perioodil Eesti Advokatuuri vastuvõtmisest 1997.a. kuni 2000.a. detsembrini võttis vandeadvokaadi vanemabi A. E. kliente vastu algul Pärnu mnt. 16 ja hiljem Roosikrantsi 10 a Õigusbüroos A. E. OÜ ning samal perioodil valdavalt ka vormistas klientide arved õigusbüroo kaudu, millega rikkus aetavate asjade registreerimise ja õigusabi eest tasu arvestamise kehtivat korda. Vandeadvokaadi vanemabi A. E. ei olnud 10.01.2001.a. seisuga esitanud avaldust A. E. Õigusbüroo OÜ likvideerimiseks, nimetatud äriühing asus samal aadressil advokaadibürooga, kus A. E. töötas ( Roosikrantsi 10a), õigusbüroo jätkas õigusabi osutamist äriühingute asutamisel ja registreerimisel.
Vandeadvokaadi vanemabi A. E. rikkus seadust Eesti Advokatuuri kohta § 13 lg 1 Eesti Advokatuuri põhikirja § 32 lg 1. Vandeadvokaadi vanemabi A. E. tegutses A. E. Õigusbüroo OÜ juristina, millega rikkus Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 4.
Vandeadvokaadi vanemabi A. E., vormistades klientidele õigusabi arveid läbi õigusbüroo, s.o. õigusbüroo nimel, kahjustas klientide huve, kuna välistas Seaduse Advokatuuri kohta § 10 (Advokaadi tegevuse tagatised) kohaldamise nende klientide osas, kes õigusabi eest tasusid A. E. Õigusbüroole ning Eetikakoodeksi § 5 lg 4, kuna võimaldas kõrvalistel isikutel (õigusbüroo töötajatel) juurdepääsu kliendi asjaajamise dokumentidele. Aukohus määras A. E-le distsiplinaarkaristuseks noomituse.
Aukohtu 11.05.2001.a. otsus
Aukohus arutas M. B. kaebust vandeadvokaat M. H. tegevuse peale.
Kaebuse väidetel on advokaat M. H. venitanud tema asjade ajamisega, ei ole olnud korrektne kohtuasja edasilükkamisel Tallinna Linnakohtus 07.10.1999.a., M. B-l on olnud raskusi advokaadiga kontakteerumisel, advokaat on raha vastu võtnud kviitungiteta ning ei ole täies ulatuses tagastanud majaosa müügist saadud raha.
Aukohus leidis, et vandeadvokaat M. H. on toime pannud distsiplinaarüleastumise ja kutse-eetika nõuete rikkumise, kuna ilma kliendi volituse, lepingu või seadusliku aluseta hoiab kinni oma kliendi M. B. raha 32.045 krooni, milline summa laekus tema büroo arvele kliendi nimel tehtud ostu-müügi tehinguga 27.03.1998.a.
Jättes kliendiga vormistamata õigusabi lepingu ning mitte tagastades kliendile kuuluvat raha, kahjustas vandeadvokaat M. H. oma ebaeetilise käitumisega Eesti advokaatide ja Eesti Advokatuuri mainet.
Kvalifikatsioonikomisjoni otsuse kohaselt vandeadvokaadi abi R. K. kutsesobivus ei vasta vandeadvokaadi abile esitatavatele nõuetele.
Aukohus arutas vandeadvokaat M. H. distsiplinaarasjaga seoses oma abi R. K. juhendamata jätmisega. Eesti Advokatuuri kvalifikatsioonikomisjoni otsuse kohaselt R. K. kutsesobivus ei vasta vandeadvokaadi abile esitatavatele nõuetele.
Kvalifikatsioonikomisjon leidis, et vandeadvokaat M. H. ei ole oma abi nõuetekohaselt juhendanud, ei ole kontrollinud abi poolt koostatud õigusdokumente ega osundanud neis esinevatele vigadele.
Aukohus arutas Viimsi Vallavalitsuse järelepärimist, mille materjalidest nähtub, et vandeadvokaadi M. H. abi K. – P. K. on koostanud oma nimel hagiavalduse. Hagiavaldusele oli lisatud esindaja order – vollikiri. Order – volikirjale on alla kirjutanud advokaadibüroo juhataja ning vandeadvokaat M. H. on aukohtule kinnitanud, et orderil on tema allkiri.
Seadus Eesti Advokatuuri kohta § 7 lg 4 alusel saab vandeadvokaadi abi ainult juhatuse sellekohase otsuse alusel ja patrooni juhendamisel iseseisvalt õigusabi osutada. Vandeadvokaadi abi K.-P. K. osas ei olnud Eesti Advokatuuri juhatus teinud otsust talle iseseisva õigusabi andmise kohta.
Vandeadvokaat M. H. seletusega leidis täiendavalt kinnitust, et ta andis korralduse vormistada K.-P. K. nimele order – volikiri.
Aukohus leidis, et vandeadvokaat M. H. on toime pannud distsiplinaarüleastumisi ja kutse-eetika rikkumisi. Distsiplinaarkarisutse mõistmisel arvestas aukohus toimepandud distsiplinaarüleastumiste raskust ja iseloomu, kutse-eetika nõuete rikkumise asjaolusid, vandeadvokaat M. H. suhtumist toimepandud distsiplinaarüleastumistesse ja kutse-eetika rikkumistesse ning eriti sellega, et jättis kliendiga vormistamata õigusabi lepingu ning mitte tagastades kliendile kuuluvat raha, on vandeadvokaat M. H. oma ebaeetilise käitumisega kahjustanud Eesti advokaatide ja Eesti Advokatuuri mainet. Vandeadvokaat M. H. distsiplinaarkaristuse valikul arvestas aukohus ka asjaoluga, et teda ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud ning otsustas määrata M. H.-le distsiplinaarkaristuste ja kutse-eetika rikkumiste eest distsiplinaarkaristuseks advokaadi kutsetegevuse keelamise kolmeks kuuks.
Aukohtu 23.10.2001.a. otsus
Aukohus arutas vandeadvokaadi abi G. M. peale esitatud kaebust.
Aukohus tuvastas, et vandeadvokaadi abi G. M. on äriühingu pankrotimenetluses esindanud samaaegselt võlgnikku ning võlausaldajat, kelle huvid on oluliselt erinevad ja vastukäivad. Huvide konflikti olemus seisneb antud juhul ainuüksi selles, et võlgnik oli seisukohal, et tegemist ei ole pankrotiga ning võlausaldajad olid seisukohal, et tegemist on võlgniku pankrotis olekuga.
Aukohus leidis, et G. M., koostas ja vastu võttes kliendi volikirja, asus kliendi huvides asja ajama ja tegi seda kuni volikirja tagasivõtmiseni 04.07.2000.a.
Kuni 19.04.2001.a. kehtinud Seaduse Eesti Advokatuuri kohta § 8 lg 4 kohaselt ei tohtinud advokaat vastu võtta kliendi ülesannet õigusabi andmiseks, kui ta annab õigusabi isikule, kelle huvid on vastuolus kliendi huvidega. Kehtiva advokatuuriseaduse § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus oleval isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada.
Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 13 lg 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende huvid on vastuolus või on oht, et selline vastuolu võib tekkida (huvide konflikt). Osundatud paragrahvi lg 3 kohaselt võib advokaat osutada õigusteenust mitmele isikule samas asjas, kui kõik kliendid selleks ühiselt soovi avaldavad ning ei esine huvide konflikti. Sel juhul ei või advokaat hiljem samas asjas osutada õigusteenust ainult ühele kliendile.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi abi G. M. pani toime distsiplinaarüleastumise ja kutse-eetika rikkumise ajavahemikus 23.03.2000.a. kuni 04.07.2000.a. esindades samaaegselt pankrotimenetluses võlgnikku ja võlausaldajat., kelle huvid olid vastuolus võlgniku huvidega.
Advokatuuriseaduse § 19 lg 5 kohaselt ei või distsiplinaarkaristust määrata kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta. Sel põhjusel ei määranud Aukohus G. M-le distsiplinaarkaristust.
Aukohtu istungil võttis G. M. omaks, et seoses äriühingu esindamisega pankrotimenetluses pole advokaadibüroole laekunud osutatud õigusabi eest raha. Ta möönab, et on eiranud advokaadi tegevust reguleerivaid sätteid, mille kohaselt advokaat tohib tegutseda oma kutsetöös ainult advokaadibüroos. Advokaadibüroo juhataja M. M. kinnitas kohtuistungil fakti, et G. M. on õigusteenuseid osutanud äriühingu kaudu.
Aukohus leidis, et vandeadvokaadi abi G. M. on toime pannud distsiplinaarüleastumise ja kutse-eetika rikkumise sellega, et on õigusteenust osutanud äriühingu kaudu ning väljaspool advokaadibüroo raamatupidamist, millega on rikkunud Advokatuuriseaduse § 49 lg 1 sätteid, mille kohaselt advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 20 kohaselt peab advokaat oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel advokatuuri suhtes käituma vastavalt seaduste ja teiste õigusaktide, sealhulgas advokatuuri organite õigusaktide ja otsuste ning kutse-eetika nõuetele.
Advokaat peab teostama oma õigusi ja täitma kohustusi advokatuuri suhtes heas usus. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 17 lg 1 kohaselt tasu suurus ja vorm õigusteenuse osutamise eest (advokaaditasu) määratakse kokkuleppel kliendiga ja sätestatakse õigusteenuse lepingus.
Aukohus määras G. M-ile karistuse kutsetegevuse peatamise kolmeks kuuks.
Aukohtu 19.12.2001.a. otsus
Eesti Advokatuuri aukohus algatas distsiplinaarasja vandeadvokaat M. M. suhtes. 10.10.2001.a. toimunud istungil selgus, et Advokaadibüroo M. M. vandeadvokaadi abi G. M. on rikkunud advokatuuriseaduse § 49 lg 1 sätteid, mille kohaselt advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu. Õigusteenuse osutamine väljaspool advokaadibüroo raamatupidamist toimus advokaadibüroo juhataja vandeadvokaat M. M-i seletuse kohaselt tema nõusolekul.
Aukohus leidis, et vandeadvokaat M. M. on toime pannud distsiplinaarüleastumise ja kutse-eetika rikkumise sellega, et on võimaldanud oma juhendatavalt G. M-il õigusteenust osutada väljaspool advokaadibürood, millega on rikkunud advokatuuriseaduse § 49 lg 1 sätteid, mille kohaselt advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu.
Eesti Advokatuuri kodukorra § 20 kohaselt peab advokaat oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel advokatuuri suhtes käituma vastavalt seaduste ja teiste õigusaktide, sealhulgas advokatuuri organite õigusaktide ja otssute ning kutse-eetika nõuetele. Advokaat peab teostama oma õigusi ja täitma kohustusi advokatuuri suhtes heas usus.
Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 17 lg 1 kohaselt tasu suurus ja vorm õigusteenuse osutamise eest (advokaaditasu) määratakse kokkuleppel kliendiga ja sätestatakse õigusteenuse lepingus.
Aukohus otsustas tunnistada M. M-i süüdi distsiplinaarüleastumise ja kutse-eetika rikkumise eest ning määrata M. M-ile distsiplinaarkaristuseks noomitus.
Kokkuvõte aukohtu 2002 a. lahenditest
2002 a. tegi aukohus neli otsust. Kolmel korral lõpetati distsiplinaarmenetlus seoses sellega, et advokaatide käitumises ei tuvastatud distsiplinaarsüütegude koosseise, ühel korral määrati advokaadile distsiplinaarkaristusena Eesti Advokatuurist väljaheitmise.
Aukohtu 20.05.2002.a. otsus
Seoses vandeadvokaat M. H. suhtes käimasoleva distsiplinaarmenetlusega oli tema kutsetegevus 11.05.2002 kolmeks kuuks peatatud. Samas on nii kutsetegevuse peatamise perioodil esitatud kohtutele advokaadi poolt allkirjastatud hagi ja kaebus ning tehtud äriühingule järelepärimine. Advokaat väitis, et kõnealused dokumendid ei ole tema poolt allkirjastatud ning esitas oma väidete kinnituseks käekirjaeksperdi arvamuse. Samuti esitas advokaat kahe väidetavalt esindatud kliendi kirjalikud kinnitused selle kohta, et peale 10.05.2002 ei ole advokaat M. H. talle õigusabi osutanud. Aukohus tõlgendas tekkinud kahtlused advokaadi kasuks, asus seisukohale, et advokaadi poolt kutsetegevuse peatamise ajal õigusabi osutamine ei ole tõendatud ning lõpetas distsiplinaarasja menetluse.
Aukohtu 27.11.2002.a. otsus
Keskkriminaalpolitsei esitas Advokatuuri juhatusele avalduse, millest nähtuvalt on alustatud kriminaalmenetlus KrK § 2102 lg 2 p 4 tunnustel seoses sellega, et advokaat T. A. tõi uurimistoimingu tegemise ajal oma kaitsealusele M-le spordikoti koos asjadega. Koti kontrollimisel leiti otsasahtlitest kolm pakki narkootiliste ainetega. Kriminaalmenetlust advokaat T. A. suhtes ei algatatud, kuna ei tehtud kindlaks, et advokaat T. A. oleks olnud teadlik spordikotis sisalduvast narkootilisest ainest. Aukohus luges samuti tõendatuks, et advokaadil puudus informatsioon kotis leiduvate narkootiliste ainete kohta. Samas märkis aukohus, et kuriteokoosseisu puudumine iseenesest ei pruugi välistada kutse-eetika normide rikkumist.
Aukohus märkis, et ehkki advokaadi kutsetegevus on prioriteetne, ei ole taunimisväärne ka vastutulek kliendi kutsetegevusvälisele palvele, kuid seda üksnes piirini, kuni ei ole ohtuseatud kutsetegevuse huvid. Advokaat ei tohi kutsetegevuse välise tegevusega seada ohtu oma sõltumatust, kutsetegevuse efektiivsust, advokaaditagatisi, samuti enda ja advokatuuri mainet. Advokaaditagatiste peaeesmärgiks on advokaadi sõltumatuse kindlustamine õigusteenuse osutamisel. Advokaadile ei ole antud tagatisi seoses kutsetegevuse välise tegevusega. Keelatuks osutunud asjade kliendile üleandmise tagajärjeks võib olla advokaadi läbiotsimine ja temalt seletuse nõudmine, mis võivad kahjustada nii advokaaditagatisi, kui ka kliendi õiguste kaitset. Advokaadi ülekuulamine osundatud asjaolude kohta võib riivata advokaadi sõltumatust ja ei välista võimalust uurimisorganite poolt advokaadile kliendi huvide kaitse seisukohast ebasoodsa surve avaldamiseks ja „vastuteenuse küsimist, mille tulemuseks võib omakorda olla huvide konflikt advokaadi ja kliendi vahel.
Aukohus asus seisukohale, et advokaat, kes toimetab kaitsealuse kätte saadetisi, mille sisus ta ei saa olla täiesti kindel, seab end ise saadetise sisu suhtes riisiko alla, mis võib lõppkokkuvõttes kahjustada advokaadi sõltumatust, samuti nii advokaadi enda kui ka advokatuuri mainet. Antud konkreetsel juhul sõltumatust kahjustavaid asjaolusid ei leitud, kuid arvestades võimaliku ohu potentsiaali leidis aukohus, et reeglina peab advokaat kriminaalasjas keelduma temalt taotletava kutsetegevuse välise kullerteenuse osutamisest.
Aukohus leidis, et äärmuslike asjaolude kokkulangemisel võib kõne alla tulla saadetiste üleandmine advokaadi poolt, kuid sellisel juhul peab advokaat ise põhjalikult saadetist kontrollima ning andma selle valduse koheselt üle uurijale läbiotsimise teostamiseks. Asjade otsene üleandmine kinnipeetavale, on lubamatu. Advokaat peab hoiduma isegi toimingutest, mis võiksid jätta mulje soovist asjad kaitsealusele ilma uurija vahenduseta üle anda.
Hinnates antud asjas esinevaid erandlikke asjaolusid (kaitsealuseks oli vaimse ja füüsilise puudega invaliid, kellel puudusid lähisugulased, advokaat tegutses veendumuses, et kotis olid esmatarbeesemed), otsustas aukohus lõpetada distsiplinaarmenetluse advokaat A suhtes, kuna tema käitumises puudub kutse-eetika normide rikkumise koosseis.
Aukohtu 27.12.2002.a. otsus
Advokaadibüroo pidaja U. A. esitas avalduse distsiplinaarmenetluse algatamiseks büroos töötava advokaat J. K. suhtes seoses sellega, et J. K. on omandanud büroole kuuluvat vara ja võltsinud dokumente. Algatatud distsiplinaarmenetluse käigus luges aukohus tõendatuks, et J. K. on võtnud klientidelt vastu õigusteenuse eest tasumiseks esitatud arvete tasumiseks sularahamakseid, kuid jätnud need advokaadibüroo kassasse edastamata. Samuti on advokaat lasknud kliendil enda isiklikule pangakontole kanda hagi esitamiseks vajaliku riigilõivu, kuid jätnud riigilõivu tasumata ja hagi esitamata.
Aukohus leidis, et J. K. on rikkunud AdvS § 23 lg 1 p 5, mille kohaselt advokaat peab olema aus ja kõlbeline, AdvS § 44 lg 1 p 1, mis kohustab advokaati tegutsema kliendi parimates huvides ning AdvS § 44 lg 3, mis keelab advokaadil kliendi õiguste omandamise. Samuti on advokaat rikkunud Advokatuuri eetikakoodeksi § 8, 9, 15, 17 lg 1 ja 24, mis kohustavad advokaati tegutsema kliendi parimais huvides, käituma ausalt ja väärikalt, võtma vastu tasu üksnes kooskõlas kliendilepinguga ja suhtlema kolleegidega usalduslikult ja ausalt. Tööandja rahaliste vahendite kõrvaldamine ja sellega kaasnev ebaausus büroo juhtkonna ning kolleegide suhtes ei ole kooskõlas advokaadi staatusega. Kliendilt oma eraarvele raha saamine riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu maksmata jätmine on tasustamisnõuete rikkumine, kliendi petmine ja otseselt kliendi huvide vastane käitumine, sealjuures kliendi rahaliste õiguste õigusvastane omandamine, mis on otseses vastuolus nii ülaltoodud advokatuuriseaduse kui ka eetikakoodeksi sätetega.
Karistuse määramisel arvestas aukohus asjaoluga, et J. K.-d oli 08.11.00 karistatud 1-aastase kutsetegevuse keelamisega seoses kutse-eetika raske rikkumise toimepanemise ja advokaadi ja advokatuuri maine olulise kahjustamisega. Samuti arvestati asjaoludega, et J. K. on eriti räigelt kuritarvitanud uue tööandja usaldust ja kahjustanud Advokatuuri mainet ning fakti, et J. K.-l oli tasumata Advokatuuri liikmemaks alates augustikuust kuni käesoleva ajani. Aukohus otsustas J. K.-le määrata karistusena Eesti Advokatuurist väljaheitmise.
Aukohtu 30.12.2002.a. otsus
Advokaat M. T. esindas klienti kolmes tsiviilasjas. Kliendi näol oli tegemist aastatepikkuse alkoholisõltuvuse all kannatava isikuga, miks on viinud dementsuse ja muude vaimset laadi tervisehäireteni. Kliendi sugulane esitas advokatuurile kaebuse, et M. T. ei tegutsenud kohtuasjade ajamisel mitte kliendi, vaid kolmanda isiku huvides. Kolmas isik omandas 28.01.99 sõlmitud müügilepingu alusel kliendi korteri. Väidetava pettuse suhtes korteri müümisel algatatud kriminaalasi lõpetati tõendamatuse tõttu. Aukohus asus seisukohale, et advokaadi tegutsemine kohtuasjade ajamisel tahtlikult kolmanda isiku huvides ei ole leidnud tõendamist. Täiendavate tõendite kogumine ei ole võimalik. Korteriomandi müügilepingu seaduspärasuse eest vastutab notar. Aukohus arvestas ka asjaolu, et korteriomandi müügilepingu sõlmimisest on möödunud üle aasta, mistõttu distsiplinaarkaristuse määramine ei ole võimalik. Aukohus leidis, et advokaat M. T. ei ole eiranud advokaadi tegevust sätestavaid õigusakte või kutse-eetika nõudeid oma kliendi esindamisel ja ei kuulu distsiplinaarkorras karistamisele.
Kokkuvõte Eesti Advokatuuri aukohtu 2003 a. lahenditest
Aukohus tegi seitse otsust – neljal korral jättis aukohus distsiplinaarkaristuse määramata, ühel korral määras karistuseks noomituse ja kahel korral advokatuurist väljaheitmisee.
Aukohtu 22.01.2003.a. otsus
Äriühing esitas kaebuse vandeadvokaadi vanemabi O. L. peale, väites et vandeadvokaat esitas kohtusse hagiavaldused selleks volitust omamata. Pooled olid sõlminud 2001 a. jaanuaris suulise õigusabilepingu, mis aukohtu hinnangul ei muutunud kehtetuks pärast advokatuuriseaduse jõustumist. Aukohtu hinnangul tõendab volituste andmist riigilõivude tasumine hagiavalduste eest ja maksekorralduste O. L.-le andmine ning samuti kohtumäärused, kus leiti, et avaldaja väited O. L.-il volituste puudumise kohta on tõendamata ja otsitud. Aukohus leidis, et õige on äriühingu väide selle kohta, et kohtule esitatud volikirjad sisaldasid valeinformatsiooni õigusabilepingu sõlmimise kuupäeva kohta. Põhjendamatu on aga äriühingu väide, et O. L. ei täitnud õigusabilepingut mõistliku aja jooksul, kuna asja materjalidest ei tulene, et pooled oleksid kokku leppinud hagide esitamise tähtajas.
Aukohus otsustas, et volikirjadele ebaõige kuupäeva määramine ei ole sellise iseloomuga, mis tooks kaasa karistuse määramise, ka oli möödunud advokatuuriseaduse § 19 lg 5 määratud üheaastane tähtaeg distsiplinaarkaristuse määramiseks. Aukohus aga juhtis tähelepanu sellele, et kõik dokumendid sealhulgas volikirjad tuleb täita täpselt.
Aukohtu 10.04.2003.a. otsus
Vandeadvokaat K. A. sõlmis vandeadvokaadi abi R. N.-ga töölepingu, mis oli ebakorrektselt vormistatud, andis nõuetele mittevastavas vormis käskkirja distsiplinaarasja algatamiseks ja töölepingu peatamiseks, säilitas samal ajal R. N. palga töölepingu peatamise ajaks, ja mõne aja möödudes lõpetas töölt kõrvaldamise. Aukohus leidis, et K. A. tegevus juhataja ja patroonina ei vastanud täies ulatuses kutse-eetika nõuetele, kuna ta ei suutnud büroos tagada vajalikku austust ja usaldust R. N.-i töö korraldamisel ja tema juhendamisel. R. N. omakorda ei lähtunud K. A.-ga suhtlemisel eetikakoodeksi põhisätetest, advokatuuri headest tavadest ja kommetest, kuna ei näidanud alati heatahtlikku suhtumist, abivalmidust, usaldust ja austust K. A. poolt tehtud korralduste ja ettepanekute vastuvõtmisel. Vandeadvokaadi ja vandeadvokaadi abi suhted normaliseerusid aukohtumenetluse käigus.
Aukohus leidis, et nii juhataja-patroon K.A tegevusel kui vandeadvokaadi abi R. N tegudel on formaalselt kutse-eetika rikkumise tunnused. Aukohus, analüüsides kõiki asjaolusid kogumis ja arvestades seda, et juhataja-patrooni ja vandeadvokaadi abi suhted olid aukohtumenetluse käigus valdavalt normaliseerunud, et juhataja K. A ise tühistas (lõpetas) oma ebakorrektse käskkirja R. N-i töölt kõrvaldamiseks, et töölt kõrvaldamine oli lühiajaline ning R. N-ile säilitati palk, et R. N on algaja advokaat ning tema juhendamisel on esinenud puudusi, et nii vandeadvokaadi K. A kui ka vandeadvokaadi abi R. N-i suhtes ei ole varem kohaldatud mõjutusvahendeid seoses kutse-eetika nõuete rikkumisega ning juhindudes advokatuuriseaduse §-ides 16 lg 2, 45 lg 4, 49 lg 4. 51 lg 5, advokatuuri kodukorra §-ist 45 lg 9 ja HKMS §-st 26 lg 1, otsustas mitte algatada seoses kutse-eetika nõuete rikkumisega aukohtumenetlust büroo juhataja-patrooni, vandeadvokaat K. A ja vandeadvokaadi abi R. N-i suhtes, jätta vandeadvokaadi abi R. N-i kaebus rahuldamata, ja juhtida K. A ja R. N-i tähelepanu sellele, et omavahelisel suhtlemisel on advokaadid kohustatud järgima eetikakoodeksi §-de 9 lg 1 ja 24 lg 1 põhimõtteid ning advokatuuri üldtunnustatud häid kombeid ja tavasid. Lisaks soovitas aukohus büroo juhataja K. A-l 2003.a I poolaastal korraldada büroo advokaatide nõupidamine, kus referaadi „Vandeadvokaadi abi ja patrooni suhted” esitab R. N, oponeerib mõni teine vandeadvokaadi abi ning vandeadvokaat K. A esitab kaasettekande „Juhataja ja patrooni tegevuse eetika”.