Inimesel, kel on võime asju mõista, lasub ka kohustus neid teistele selgitada, usub presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemedali pälvinud õppejõud ja vandeadvokaat Carri Ginter.
Palju õnne, Carri! Kas Valgetähe teenetemedali värske laureaadina tead ka, milliste teenete eest täpselt tunnustuse said?
Ma võin arvata. Tartu Ülikool sai minu eestvedamisel Euroopa Komisjonilt Jean Monnet õppetooli hoidja õigused, mis on suur tunnustus meie Euroopa Liidu õigusega tegelemise kvaliteedile. Ma usun, et see on teenetemärgiga seotud. Õppetooli omapära on noorte kaasamine Euroopa Liidu õiguse õpetamisse ja teadlikkuse tõstmisse. Paljud on pahased olnud, et see mis teeme polevat justkui päris teadus – mis mõttes magistrant või tudeng esineb õigusteadlaste päevadel või kirjutab õppejõuga koos artikli? Aga kõige tähtsam on aru saada, et teistega koos saad palju rohkem tehtud.
Ja teine pool on ilmselt sage sekkumine õigusloomesse. Näiteks Z-sümbolite keelamine vene agressiooni algul ja vaenukõne temaatika, kuidas võimalikult konservatiivselt reguleerida nii, et sõnavabadus alles jääb. Olen üritanud õigusteemasid avalikkuses selgitada nii, et inimene sest aru saab.
Kolleegid ütlevad, mulle tundub et vahel ka kadedalt, et Ginter on ju see kes kõik kohad täis kirjutab.
Inimeste tähelepanuvälp on ülilühike. Ma julgen öelda, et enamik ametikaaslasi suhtleb moel, mis selle välba sisse ei mahu. See aknake, kus üks tark inimene kirjutab Sirbis teisele targale inimesele, jääb maailma muutmiseks liiga väikeseks. Targad inimesed meie keskelt peavad leidma viisi, kuidas nende sõnum laiemat ühiskonda mõjutaks. Õigusteadmiste tavakeelde tõlkijaid on näpuotsatäis, enamik peavad ka avalikkust kõnetades oluliseks juriidilisi oskussõnu ja maksimaalset täpsust. Aga selle keskel läheb mõte ja tõde kaduma.
Kas advokaadil on siis kaasasündinud hirm inimkeeles esinemise ees?
Ma arvan, et selline hirm võib olla teaduskonnast kaasa antud. Et kui räägid lihtsalt, nähakse ehk kerglasena või lihtsameelsena. Väga paljud näevad inimestega inimkeeles rääkimist ka eputamisena, minult küsitakse sageli, et miks sa pead igal teemal targutama. Ma vastan alati – mida rohkem mu kolleegid kaasa räägivad, seda vähem pean mina osalema. Ma usun, et neil kel on võime asju mõista, on ka kohustus tegutseda. Sellest teisest osast paljud aru ei saa, eelistatakse istuda ja joriseda. Kui paljud kolleegid näiteks arvavad, et täiendavate liikluskaamerate lisamine on hea mõte? Usun, et enamik on kriitilised. Aga kui paljud teevad suu lahti? Tuhandest vast kümmekond. Paul Keres teeb suu lahti, kui miski ei meeldi, aga juba kurdetakse et liiga palju arvavat. Või siis sattusin ühe vandeadvokaadiga rääkima õigusajakirjast Juridica, küsisin miks ta nii targa inimesena sinna ei kirjuta. Ütles, et sinna kirjutavat ainult edevad. Ehk isegi teadusajakirjades kirjutamist nähakse edvistamisena, justkui õige mees istuks kodus ja räägiks oma mõtteist ja muredest saunas.
Ma tean paljusid tarku inimesi, kes ei taha avalikkuses sõna võtta, sest ütle mis ütled, alati saad endast rumalamatelt mõnitada.
Saabki, iga kord. Kui ütlen midagi jälitamisühiskonna vastu, ütleb kas Objektiiv või keegi muu, et näe tuntud õigusteadlane ka peab pahaks. Järgmine kord ütlen, et parlamendisaalis ei peaks kõlariga tuututama, ütlevad samad, et näe Ginter on kinni makstud Isamaa agent.
Kõige kõvemini kiunub ikka see, kes kõige paremasse kohta pihta sai. Enda arvamust ei saa ju kujundada selle järgi, et keegi ei solvuks – inimestele meelepäraste asjade rääkimiseks pole ju sõnavabadust vaja. Karavan peab haukujaid ignoreerima.
Kas ülereguleerimine ja ülekriminaliseerimine on ühiskonna instinkt?
Pole midagi jõustavamat kui inimene, kellele antakse keelav liiklusmärk. Covidi ajal jagati kogukonnaseltsidele silte, et külla sisse sõita ei tohi. Nii õnnelikke inimesi kui kohalikud priitahtlikud päästjad, kellele anti vastav märk, näeb maailmas väga harva.
Sama lugu on kaameratega. Inimesed tahavad näha, mis teised teevad, aga unustavad ära, milliseks sa muutud kui sind kogu aeg jälgitakse. Pidev jälgimine teeb meist väga igavad inimesed.
Aga vabadusest saad aru alles siis, kui oled sellest ilma jäänud.
Mis siis juhtuks, kui saaks teoks õiguskantsleri teoreetiline katse ja parlament ei võtaks aasta otsa vastu ühtki seadust?
Vaenukõne ja vilepuhujate direktiivid on aastaid üle võtmata, konkurentsiõiguse trahvid samamoodi pikalt üle aja. Nii vaadates ei juhtu midagi hirmsat. Seadusi, mida on üleöö hädasti vaja, on väga vähe. Üks neist oli agressioonisümboolika keelamine, seda oli tõesti vaja enne kui surematu polk tänavatele jõudnuks.
Ma olen õiguskantsleriga põhimõtteliselt nõus, et suur osa mida me õigusloomes teeme, on toreduslik. Aga siis süüdistatakse advokaate, et õigusabi olla väga kallis, kuigi seadused muutuvad mitu korda aastas. Ka kõige targemal advokaadil kulub väga palju aega, et kursis olla ja pakkuda informeeritud õigusabi.
Avalik debatt kisub pigem tasemele, et kui oled vaenukõne kriminaliseerimise vastu, siis oled solvamise poolt. Miks Sa siis oled?
Kaja Kallas ja teised eksivad, öeldes et vihakõne kriminaalne karistamine tuleneb Põhiseaduse paragrahvist 12. See ei ütle, et peaks olema kriminaalselt karistatav. Ka leppetrahv on karistus.
Ma ei tahtnud, et sõnavabadust üldse piiratakse. Vaenukõne eelnõu puhul aeti kõik piirangud uljalt Euroopa Liidu kaela. Aga otsisime kaasprofessor Anneli Sooga raamotsuse välja, selgus et olime Euroopale lubanud karistada ainult eriti raskeid ksenofoobia vorme, kus on oht avalikule korrale. See on väga kitsas valik, selliseid koosseise on ülivähe. Näitasime Juridica artiklis ära, et oleme Euroopa Liidu ootused täitnud ka ilma sõnavabadust ohustamata. Kuid meil ei taheta aru saada, et kõik mis pole kriminaalne, pole veel tunnustatud. Et kriminaalkaristus on viimane meede. Vihmaveetoru pidi üles ronimine pole ka kriminaalselt karistatav, see ei tähenda et see oleks sallitav ja mõistlik. Ning inimesed kipuvad ka häälekalt nõudma eksinutele kõige rangemaid karistusi – kuni oma laps orgis on. Siis leitakse järsku, et riik võiks sanktsioonidega ikka mõistlik olla.
Kuidas Sa õppejõuna näed kriitikat, mida õigushariduse kvaliteet ohtralt saab?
Kust alustadagi. Tartu Ülikoolis antakse väga kvaliteetset õigusharidust. Ma olen büroos tööandja alates 2005. aastast ja meil pole põhjust ette heita, nagu oleks TÜ haridus kehvem kui meie ümbruskonnas, Helsinki või Stockholmi ülikoolides. Aga õppejõud on kohutavalt alamakstud, nad teevad tööd patriotismist, lojaalsusest, traditsioonidest. Nörrita head kollektiivi kümme aastat järjest turuhinnast suurusjärgu madalama palgaga, ja ongi raske luua dünaamilist, innovaatilist keskkonda. Nii et kui kritiseerida, siis probleemi tegelikku lähtekohta. Kui õigusteaduskonnal pole arvestatavat võimalust noorte õppejõudude meelitamiseks, pagasi laiendamiseks, rahvusvahelises teaduselus osalemiseks, on mõttetu viriseda et need kes kohusetundest asja püsti hoiavad, võiks teha rohkem või paremini.
Kurdetakse, et uued töötajad ei saa kohtus hakkama, ei sobi hariduse poolest kohtunikuks. Esiteks – hea jurist võib, aga ei pea kohtus käima. Kohtunikena töötavad inimesed ei teagi, milline on hea tehingujurist, milliseid oskusi on vaja ettevõtete ülevõtmise, konkurentsiõiguse küsimustes või Euroopa Komisjoniga suheldes. Arvata, et surume kõik ülikoolilõpetajad läbi ühesuguse riigieksamiaugu, kust siis parimatest saavad kohtuskäijad, kohtunikud-prokurörid-advokaadid, on lihtsakoeline lähenemine.
Kuidas sellest aru saada, et juba veerand sajandit räägitakse juristide ületootmisest, ja samal ajal olla advokaaditeenus enamikule inimestest liiga kallis?
Öeldakse jah, et liiga kallis, ja samal ajal on advokaadid üle koormatud. Mina olen üle koormatud. Meil on üle tuhande kolleegi, kuidas saab olla liiga kallis? Nende hulgas peab olema kolleege, kes on nõus töötama soodsama hinnaga. Kui töö neid üles ei leia, äkki on siis aeg hakata avalikkusele asju lihtsalt selgitama? Võib-olla leiab siis klient, kellel su abi vaja on, su paremini üles? Kõik advokaadid pole ju üle koormatud, järelikult peaks hinna osas kohanemisruumi olema.
Intervjuu: Lauri Linnamäe